Archive for the ‘Rohi, Kadri’ Category

10 raamatut — Kadri Rohi

1. Aino Pervik “Väikesed vigurijutud

Puhas kuld! Täpilugu, lammas ja sammal, puupea ja tainapea ja paljud teised toredad mängulised keele- ja mõtteuperpalle tegevad lood. Neid vigurjutte sai lapsepõlves sagedasti ka väikeselt vinüülplaadilt (Helle Kuninga, Jüri Vlassovi ja Mihkel Smeljanski ilmekas esituses) kuulatud ja ikka imestasin, et kuidas on võimalik nii huvitavalt trikitades jutte luua.

.

2. Jaan Vahtra “Metsajärv

Peamiselt kunstnikuna tuntud Jaan Vahtra (1882-1947) oli ka andekas kirjanik. Selles kogus on palju toredaid rahvapärimusest ja lapsepõlvemälestustest inspireeritud jutustusi, mis olid meeldejäävaks esmatutvuseks Lõuna-Eesti meelelaadi ja kohavaimuga.

.

.

3. Fr. R. Kreutzwald “Eesti rahva ennemuistsed jutud

Ehkki Euroopa paljudest muinasjuttudest kokku lapitud ja mugandatud, on see siiski paeluv lugemine, lisaks lummavad Günther Reindorffi filigraanselt väljatöötatud illustratsioonid. Lõpus on ka ports põnevaid kohamuistendeid (“Vinguv jalaluu” jt.). Võib-olla mõjuvad tema jutud ka seetõttu kodusemalt, et mul on Kreutzwaldiga oma seos: temanimeline tänav on kohe mu lapsepõlvekodu kõrval, ning tema nimi (ja seeläbi kaudselt ka tema loodud raamatumaailm) kogu aeg silma all. Lõbus, et nüüdki paistab raamatukogu aknast Kreutzwald — tema mälestuskuju Emajõe ääres.

.

4. Artur Bloch “Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad” (LR 1982/40)

Lapsena isa raamaturiiulist näpatud raamat köitis tähelepanu eelkõige oma ebatavalise pealkirja ja nõukogude perioodile ebahariliku, autori kontaktse ja lõbustatud portreega esikaanel, samuti seesolevate Loomingu Raamatukogu kohta ebatüüpiliste ning rohkete karikatuuridega. Sisu siis niiväga ei kõnetanudki, tundus lihtsalt üks pingutatud vaimukuste paraad. Ent vanemaks saades ja üha uuesti üle lugedes on ilmselge, et autor on kenasti elutõdesid üles loetlenud 🙂 Meeldib tema irooniline ja tögav stiil. Igapäevaeluski kasutan aeg-ajalt väljendit “Aga see on ju Murphy seadus!”, eriti kui miski asi võtab arvatust kauem aega. Üldiselt tundubki, et autori must huumor passib hästi kokku eestlasliku naljasoonega. Klassika: “Teine järjekord liigub kiiremini” või “Selle, mida te otsite, leiate te alati viimasest kohast, kuhu te vaatate”.

.

5. Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad

Üks suur lemmik, arvatavasti olen seda üle lugenud rohkem kui ühtki teist raamatut. See on ühtaegu nii reisikiri, huumoriklassika kui põhjalik looduseksursioon. Ei tüdi Durrelli viisist vaadelda ja kirjeldada loomi kui inimesi ja inimesi kui loomaliike, nende vahel on hulgaliselt rikkalikke looduskirjeldusi Kreeka lopsakast loodusest. Võrratu!

.

.

Jules Verne “Saladuslik saar

Väärt lugemiselamus nii lapsena kui täiskasvanuna, mõlemal korral on lummanud peategelaste lõpmatu tarmukus ja leidlikkus — pole sõna otseses mõttes mingit probleemi, mida nad ei suuda asustamata saarel lahendada, jõudes lõpuks isegi telegraafi ehitamiseni. Loogiline, et taolise raamatu kirjutamise (1875) taust on 19. saj. lõpu teaduslik-tehniline edulugu, mil miski ei tundunud võimatu ja kõikvõimalikke avastusi tuli järjest hooga juurde.
Vulkaanipurske tõttu on saare lõpp lausa apokalüptiline, aga uskumatul kombel õnnestub saare-elanikel sealt pääseda, kusjuures see ei mõju isegi ülepingutatuna, sest kogu raamat kulgeb kuidagi ülendatud meeleolus (hmm, teadusehuvilistel ja hakkajatel seiklejatel ei saa ometi midagi halvasti minna!).

.

7. Juhan Jaik “Kaarnakivi

Jaigi maailm on mu fantaasiaga hästi haakunud. Siin on eripalgelised jutud — on nii huumorit, õudust, melanhooliat kui kuhjaga üle vindi keeratud rahvapärimust, aga moodustavad kokku tugeva terviku. Kaarnakivi-teemalised jutud on mu lemmikud. Lõunaeestlasele äärmiselt soovitatav lugemine! 🙂

.

.

8. Dmitri Šostakovitš “Tunnistus

Lugesin seda aastaid tagasi, aga see raamat otsekui sööbis mällu. Ajastu jõhker portree, totalitaarse režiimi võimumängud — loovisikute elu Nõukogude Venemaal, täis pidevat hirmu, viha ja keerulisi valikuid. Helilooja mälestused on 1970-ndatel kirja pannud Solomon Volkov.

.

.

9. Meelis Friedenthal “Mesilased

Raamatu tegevus toimub 17. saj. lõpul Tartus ning on kirja pandud nii sugestiivselt, et kord ühel eriti hallil ja vihmasel sügispäeval — milline valdavalt raamatus valitses, tundsin vastupandamatut soovi seda raamatut uuesti lugeda, ja raamat oli teisel korral sama hea kui esimesel. Autor on kunagise olustiku väga hästi ja detailirikkalt elustanud — ja võibolla umbes selline nägigi välja ühe kunagise üliõpilase elu? Meeldib ka omamoodi ajarännu moment, nagu liiguks ise reaalselt tolleaegsetel tänavatel ja Emajõe ääres.

.

10. Keith Richards “Elu

Vaatan seda paksu tellise mõõtu raamatut riiulis alati soojuse ning tänutundega, et see on ka eesti keeles ilmunud. Eelistan alati rockmuusikute autobiograafiaid nendest kirjutatud raamatutele ja Keith Richardsi puhul on see äärmiselt õigustatud, sest ta oskab suurepäraselt kirjutada — kui inimene armastab raamatuid lugeda (ta olevat tahtnud kunagi isegi raamatukoguhoidjaks saada ja tal on mahukas koduraamatukogu), siis väljendub see ka tema keelekasutuses ja kirjeldusoskuses. Noorukina sai alguse tema suur vendlus ja rivaliteet Mick Jaggeriga, alates ansambliperioodist on see juba tüüpilisem rockbiograafia, ehtne ja intensiivne rock’n’roll elustiil… Ehkki see on teda aastatega kõvasti kulutanud, on tegu äärmiselt südamliku inimesega, kes hoolib väga oma perest ja teeb ilmselt muusikat hingega kuni surmani.


.

Kadri Rohi

Kristi Kangilaski “Suur rüütel”

Raamat jättis väga sooja ja mõnusa tunde — lugu on tore ja pildid vahvad, huvitava stiiliga. Käsiloleva raamatukoguaastaga sobib hästi kokku lõiguke: “Kui lohe on alistatud, tuleb mul raiuda okkaline tihnik kuninganna teelt. Tal on vaja minna raamatukokku, et laenutada tähtsaid raamatuid traktoritest, ekskavaatoritest ja dinosaurustest” — ja ehkki sihtrühm on ilmselgelt väikesed poisid, on endalgi raamatut hea lugeda 🙂 Võib veel lisada, et raamatu käsikiri võitis 2019. a. Põlvepikuraamatu konkursil II koha.

Kadri Rohi

 

Indrek Koff “Kuhu lapsed said?”

Eesti lasteluule parimate traditsioonide vaimus kirjutatud humoorikas luuletsükkel ühe linnakese lastest, kes järelejätmatut kasvatamist enam välja ei kannatanud ja lihtsalt metsa elama läksid ja tagasi tulid alles siis, kui nad ise olukorra sobilikuks hindasid. Mis see täpselt oli, lugege ise.

Suurepärased, selged ja ilmekad illustratsioonid.

Kadri Rohi

 

Julian Barnes “Aja müra”

Inglise kirjaniku Julian Barnes’i 2016. a. ilmunud romaan “Aja müra” (eestikeelses tõlkes 2019) on vene helilooja Dmitri Šostakovitši elu rasketest valikutest, kui oli valida ainult halva ja veel halvema vahel; mil võimu eesmärk oli loovisiku kasutamine riikliku propaganda eesmärkidel ning hoida neid kord häbistamise, kord autasustamise abil pidevas pinge- ja hirmuseisundis. Barnes avab helilooja sisevastuolud ängistavate sisemonoloogide kaudu läbi kolme keerulise eluepisoodi. Oma muusikalise andekuse tõttu oli Šostakovitš võimuorganitele äärmiselt huvipakkuv, helilooja püüdis küll võimaluste piires laveerida, hingerahu säilitamine polnud aga võimalik.

Tahes-tahtmata tekib ka mõtteseoseid praeguse autoritaarse Venemaaga, kus loovinimestel on jätkuvalt palju raskeid valikuid…

“Olla venelane tähendas olla pessimist, olla nõukogude inimene tähendas olla optimist. Just nimelt sellepärast peitus sõnades “Nõukogude Venemaa” ilmne sisemine vasturääkivus. Võim polnud sellest kunagi aru saanud. Võim arvas, et kui piisav osa elanikkonnast maha tappa ning ülejäänud propaganda- ja terroridieedile panna, on tulemuseks optimism.” (lk. 72)

Ja mis jääb läbi keeruliste aegade, on muusika…

“Mida on vastu panna aja mürale? Ainult see muusika, mis on meie sisimas – meie olemise muusika -, mida mõned meist suudavad muuta tõeliseks muusikaks.” (lk. 122)

“Tema lootus oli, et surm vabastab tema muusika: vabastab selle tema elust.” (lk. 172)

Kadri Rohi

Pitirim Sorokin „Revolutsiooni sotsioloogia“

Pitirim Sorokin „Revolutsiooni sotsioloogia“ (Ilmamaa, 2021)

Simo Runnel on eestindanud juba teise, ülimahuka (904 lk.) Pitirim Sorokini ajaloouurimuse (varem on eesti keeles 2017.a. ilmunud tema tõlkes Sorokini peateos “Meie ajastu kriis“).

Aastatel 1922-25 kirjutatud “Revolutsiooni sotsioloogia” käsitleb revolutsioone läbi ajaloo ja võiks huvi ja rohkelt mõtteainet pakkuda kõigile ajaloohuvilistele, pealegi on tegemist väga olulise autoriga, ülemaailmselt tuntud sotsioloogiga. On huvitav fakt, et vene keeles hakkasid tema teosed ilmuma alles 1990-ndatel, aga see on arusaadav, sest Sorokini vaated on tugevalt kommunismi- ja revolutsioonivastased (nt Sorokin võrdsustab revolutsiooni ning ühiskonna täieliku allakäigu).

Tema enda elu oli väga kirju ja dramaatiline, 20. saj. alguse rahutu aja vääriline: ta kuulus nooruses esseeride hulka ja oli isegi Kerenski sekretär, siis vangistati ja Lenin mõistis ta surma, ent talle anti armu, seejärel saadeti riigist välja. Välismaal (esialgu Euroopas) jätkas ta aktiivset teadustegevust, ja peagi sai Sorokinist tunnustatud sotsioloogiaprofessor ja teadlane USA-s. Tema isiklik pöörasevõitu kogemustepagas andis juba rikkalikult materjali ja tõuget ajalooteemaliste raamatute kirjutamiseks. Ka selles raamatus põhjendab ta veenvalt ja mitmekülgselt, statistikat abiks tuues, revolutsioonide põhjuseid ja laialdast negatiivset mõju ühiskonnas. Sealhulgas on teemaks ka inimpsüühika ja -käitumise pidurdamatud ja bioloogilised avaldumisvormid pöördelistel aegadel.

Tekst on hästi loetav, tõlge ladus — on heameel sellise vajaliku, ajalooprotsesse mõtestava ja analüüsiva teose ilmumisest eesti keeles.

Kadri Rohi

Tõnu Õnnepalu “Palk. Talvepäevik”

Raamatu tumehallid kaaned annavad õigupoolest eksimatu värvikoodi: alapealkirjaks võiks olla ka “meelemasenduse kroonika” (ise ta nimetab seda ühes kohas veel “kaebusteraamatuks”). Kurikuulus kirjanikupalgast loobumine on osutunud Õnnepalu jaoks liig intensiivseks ja mõtlematuks põkkumiseks ühiskonnaga, kus ta tavaliselt on eelistanud mugavat kõrvalseisja positsiooni. Olen tema viimaseid raamatuid tavaliselt heal meelel lugenud, aga see läks üsna raskelt. Ilm on ängi ja tumedust praegu niigi täis, ja selles raamatus on ka vähem kui tavaliselt tema intelligentseid heietusi-mõtisklusi.

Lisaks segadusele kirjanikupalga ümber sureb vahetult enne koroonaepideemiat tema eakas isa. Teadagi, peale vanema kaotust pole maailm enam endine — see läbielamine lisab uue raske kihi. Lisaks taipamine, et tegelikult ta ei tundnudki teda kui inimest ja tõdemus, et “pole olemas suuremat võõrust kui see, mis võib olla vanemate ja laste vahel. Oleme oma vanematega liiga harjunud, et meile võiks pähegi tulla neid tundma õppida”.

Viimaks otsustab ta oma Saare-kodust päriselt lahkuda, sest “seal, kus sa haiget said, sa ei parane”. Paranemine tuleb, aegamisi, ja raamatu lõpus vaatab ta sellele hingesegadust täis perioodile juba üsna rahulikult tagasi ja leiab, et selle päeviku avaldamisel on kellegi jaoks ehk teraapiline mõju, sest kui lugeda, et kellelgi teisel on olnud veel suuremad hingehädad, siis see võib jõudu anda: “minu isiklik kogemus igatahes ütleb, et raskemeelsusest aitavad välja ainult kurvad raamatud”. Raamatu lõpus on Õnnepalu varasematest raamatutest tuttav rahutus ja lootusrikkus, valmisolek uuteks teekondadeks ja elukogemusteks.

Kadri Rohi

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Tõeliselt hämmastav, et sõnadega on võimalik nii ilusaid maailmu luua.
See kõik on nii värviline, linnulaulu täis ja pärnaõieteelõhnaline.
Värviküllane värske tuulepuhang minu lugemis-elamustes.
Need on muinasjutud, mida aina uuesti tahaks üle lugeda.
Hea tuju garanteeritud!
Raamat on imeilusate illustratsioonidega tervik, jättes fantaasiale
ruumi, see kõik on väga hästi õnnesutunud.
Aasta lemmikraamat, vähemalt!
Aitäh nii suure elamuse eest!

Mari-Liis Rüütli

 

 

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Mehis Heinsaare lühijuttudes ja novellides on võluv see, et ta loob muinasjutulised olukorrad, asetab need konkreetsesse kohta ja äkki tekibki tuttav tunne, äratundmine paigast ja situatsioonist. Mängulisus on küll asja üks külg aga situatsioonid kannavad endas ikkagi olukordi reaalsest elust, mis panevad mõtlema, muigama – igatahes tekitavad mingi emotsiooni. Situatsiooni võimendus avab lihtsad elutõed. Eht-eestlaslikult KULGEVAD lood ei jäta ükskõikseks, vaid imbuvad lugejasse oma tuttavlikul, lihtsal moel. Emotsioonid, mis raamatust jäävad on meeldejäävad, veidi nukrameelsed, kuid helged. Raamatule annavad palju juurde Marge Nelgi erilised illustratsioonid.

Halliki Jürma

 

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Suurepärane jutustaja Heinsaar jutustab muhedal viisil maagilistest, lummavatest, ka hämaratest maailmadest; elust, kus kõik argine võib ootamatult pöörduda ning uute seaduste järgi edasi kulgeda, kus (argi)elu lõikub mütoloogiliste allhoovustega ning kõik see jätab lugejasse oma jälje ka peale raamatu sulgemist. Raamatut täiendavad Marge Nelgi meisterlikud ja maagilised illustratsioonid.

Kadri Rohi