Lauri Sommer „Lugusid lõunast“

Lauri Sommer „Lugusid lõunast“ (Menu, 2016)

Olen ikka mõelnud, et kõik, mida Lauri Sommer puudutab, muutub puhtaks kullaks. Olgu see siis mõne kolleegi juubeliartikkel või mälestuskild – sellest saab tõeliselt hea kirjandus! Noorpõlves Võru- ja Setumaal ringi rännates diktofonile salvestatud külarahva pajatusi kirja pannes on seesama imeline muundamine Lauri Sommeril jälle õnnestunud! Juba raamatu pealkiri „Lugusid lõunast“ on oma lihtsuses geniaalne ja suure väega. Meie jaoks, kes me end põhjamaa inimesteks peame, on lõunas (olgu või oma väikese maa lõunanurgas) ikka midagi metsikut ja eksootilist.

Raamatu kaksteist lugu kinnitavad seda sisetunnet kuhjaga. Siin on lugusid, mille sündmustest saaks kirjutada terve romaani, on imemuinasjutte ja ajastu kirjeldust. Suurem või väiksem annus müstikat on igas loos. Mahlases keeles kirjapanduna mõjuvad lood üheaegselt võimsate ja maagilistena ning ehedate ja maalähedastena.

Tõepoolest, raske on otsustada, kas uskuda või mitte uskuda! Sama keeruline on vahet teha, kui palju „Lugudes lõunast“ on Lauri Sommeri kirjanikusulge ja kui palju lõunanurga jutuvestjate loomulikku annet. Aga see polegi oluline, sest lõpptulemus on lausa fantastiline.

Linda Jahilo

Urmas Vadi – Lugemissoovitused

Fs, „Alasti ja elus”
Kivisildnik, „Päike, mida sa õhtul teed”
Jan Kaus, „Maailm ja mõni”
Jüri Ehlvest, „Päkapikk kirjutab”
Mehis Heinsaar, „Vanameeste näppaja”
Peet Vallak, „Valitud novelle”
Anton Hansen Tammsaare, „Põrgupõhja uus vanapagan”
Maarja Kangro, „Ahvid ja solidaarsus”
Ene Mihkelson, „Torn”
Vaino Vahing, „Mängud ja kõnelused”
Peeter Sauter, „Luus”
Lauri Sommer, „Kolm yksiklast”

Tegin enda jaoks asja lihtsamaks, valides ainult eesti autoreid. Aga samas, kui ma seda valikut vaatan, siis need on ka autorid ja raamatud, mis ongi minu jaoks väga olulised, olnud mingil hetkel isegi avastuslikud, või siis lausa sähvatused, millest ma olen ise mõjutatud olnud, ja miks mitte, olen praegugi.

Urmas Vadi

Lauri Sommer – Arbuusisuhkrus: kauguse kord

Nimekiri selles järjestuses, kui kaua on raamat minuga olnud:

Tove Janssoni „Muumipapa ja meri”,
Ottfried Preussleri „Krabat”,
Richard Brautigani „Arbuusisuhkrus”,
John Wyndhami „The Chrysalids”,
Aldous Huxley „Island”,
Yasunari Kawabata „Lumine maa”,
Juhan Jaiki „Võrumaa jutud I”.

On raamatuid, mis nagu sõnastaks lugeja hinge. Või mõnda selle „tahku”, ilmingut. Minu jaoks on yks selline Richard Brautigani „Arbuusisuhkrus”. Seal on jäädvustatud mingi fluidum, mis hipi-aegadel võimalusena õhus oli, aga vist väga harva kusagil kindlama kuju võttis. Nimetagem seda näiteks isepärase kommuuni atmosfääriks. Raamat ilmus viis aastat enne mu syndi ja see on väga tugevasti ajastu nägu, millesse mu hing seekord alla laskus. Mulle meeldivad tolle aja raamatu-kujundused, palju muusikat, riietumismoed ning hulk muudki. Selles on mingi utoopiline kodusus, mis raamatus on edasi antud väikeste jõgede ja arbuusipõldudega, forelliõli tarvitavate laterna-tega, mille valgel rahutu hing öösel jalutab, iDeathiga (paiga kummaline nimi pärineb yhelt konkreetselt viskimargilt, aga on yldistuseks laienenud), Peeglite Kujuga, kus paistab kõik ja palju, palju muuga, mis on liigendatud täpseteks, tihti musikaalseteks lauseteks ja nappideks peatykkideks. Brautigani biograaf William Hjortsberg on lausunud: „Et saavutada syytut häält, mida ta tolle raamatu jaoks tahtis, vähendas Richard oma sõnavara lapse lihtsuseni” („Jubilee Hitchhiker”, lk 218). Jah, syytus, otsesus. Ameerika zen. Psyhhedeelsus, kui soovite. Ja veel palju omadussõnu, mis siiski ei saa öelda kõike. On veel midagi teistsugust ja saladuslikult juhtuvat, mida tabab vaid geenius. Siin tuleb tunnustada tõlkija, õndsa Enn Soosaare lausestust. Ta suutis esile manada maailma, kuhu ta ise ei kuulunud, hoides eesti keeleski alles selle peegelliku lihtsuse ja lisades väikseid omapoolseid leide, tõlkides näiteks inglise keeles väga prosta make love eesti keelde kui „armastust jagama”. Endast erineva adekvaatne avamine näitab tõlkija suurimat professionaalsust. Saades originaalkeelse teose õnnelikuks omanikuks, leidsin, et selle laused on veel mõistatuslikumad ja mitmeid tõlgendusi lubavad. Näiteks sildade kivid, mis gathered from the distance and built in the order of that distance pole muidugi „mida kaugemalt korjatud, seda hiljem ehitatud”. Liiga mõistuspärane. See on yks taolisi lynki, mida iga tõlkija täidab, nagu oskab. Siin võiks olla ka „ehitatud selle kauguse korra järgi” või midagi taolist. Mis see kauguse kord on? Mõista-mõista. Brautigan pakub rohket edasimõtlemist. Kohtasin kord Rootsis norra kirjanikku Henning A. Bergsvågi, kes ytles, et tõlgib „Arbuusisuhkrut” juba viis aastat ning otsib veel ikka mõnele lausele seda õiget vastet oma keeles. Aga Soosaare töö on igal juhul väga ilus. Nagu ka see Loomingu Raamatukogu õhukese kaanega, kergelt hipiliku šriftiga, hõbeda ja lillaka pildiga väljaanne, mida võis kioskist osta pisikese myndi, 20-kopkalise eest. See on minu sissekäik Brautigani ja tema aega. Pole parata, et ma ei salli 2003. aasta väljaande kujundust, mis on ju iseendast lihtsalt tavaline kahetuhandendate visuaalirida (sõnasõnaline kaanepilt, palju fotosid teksti vahel jne), aga on kaugel autorist, kes oma raamatute kujunduse ja kunstilise teostuse eest kuni viimase kui i täpini hoolt kandis. Aga teos jääb, ehkki ta vormid muutuvad. Esmatähtis on raamatu ja lugeja kohtumine sel mõlema jaoks kuldlõikelisel hetkel, toimigu ta kellelegi siis kas või lugemisraamatu või e-raamatu kaudu. Las aeg võtab eri ilmeid, kui tahab.

Pean ytlema, et ma pole kunagi pead vaevanud selle yle, mida see raamat „tähendama peaks”. Minu lähenemine on tunnetuslik, kaasa elav ja ette kujutav. See on kodune paik, mida olen juba yle kahekymne aasta ikka ja jälle kylastanud. Kunagi ei ole tekkinud tahtmist sinna mingeid teooriaid sisse lugeda. Ta on selleks piisavalt unikaalne, et teda tema enesena võtta ja osa saada mingist teadvuse ylekandest. Seal on ääretut, teistsugususe tekitatud hubasust ja lauseid, mida ei leia kusagilt mujalt. Rasked ja head asjad on väga orgaaniliselt koos ja inimesed suhtuvad teineteisesse kuidagi õigesti, otse. Iga mõjuv raamat tekitab ka omamoodi nähtamatu lugejate koguduse ja vahel olen sedagi tunnetanud – neil lehekylgedel on uidanud näiteks hipid, elava kujutlusvõimega folkloristid ja vabadusvõitlejad, hulkurid, kirjandusteadlased… Ja paljud seitsmekymnendate lõpu eesti noored. See oli neile tõeline oaas nõukogude tegelikkuses ja yhe, praeguseks poolsajandi vanuste ja vanemategi põlvkonna kultusteos. Aga ka minust kakskymmend aastat nooremad loevad seda ikka edasi ja kes teab, mida seal näevad nemad. „Arbuusisuhkru” olemasolu on õnnistus ja ma nuhutan taskuformaadis akvamariinse ingliskeelse väljaande lehti ning vaatan Pyha Richardit ja yht ta muusat selle kaanel ning vilksatan korraks Peeglite Kujus.

Lauri Sommer

Raamatusoovitused

Nagu raamatukogu sünnipäeva puhul kombeks, olid ka sel aastal kahel õhtul kavas raamatusoovitused, esimesel külalisteks Kärt Johanson ja Tõnis Mägi, teisel Kadri Kõusaar ja Toomas Kiho. Ilmselt esimese õhtu külalistele mõeldes toimusid kohtumised Vaikses Nurgakeses ja “põõsas” olnud klaver leidis Tõnis Mäe poolt ka kasutamist. Mõlemad õhtud olid väga toredad ja üsna erinevad. Ühiseks jooneks oli see, et külalised rääkisid üldisemalt oma lugemisest nii lapse kui täiskasvanuna, erinev aga see, et kui esimesel õhtul rääkisid peamiselt ainult külalised ja ainult enda kaasatoodud raamatutest, siis teisel õhtul läks kuulajate kaasa- ja vahelerääkimine väga elavaks ja raamatute soovitamine üleüldiseks.

Kärt Johanson rääkis alustuseks, et lapsena ta palju ei lugenud, sest kõik muu oli nii huvitav, alles Vanalinna Muusikamaja Lembit Petersoni juhitud näiteringis osalemine tõi umbes 13-aastaselt kaasa suurema vajaduse lugemiseks. Isiklikult mulle ei tundu, et ta  alustamisega väga hiljaks oleks jäänud, paljud lapsed selles eas kahjuks hoopis lõpetavad lugemise ära. Kaasa toomiseks ja ette lugemiseks valis ta Valdur Mikita “Metsik lingvistika” , Paramahansa Yogananda “Joogi autobiograafia” , ning kaks luulekogu, Kristiina Ehini “Emapuhkus”  ja Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”.

Tõnis Mägi rääkis, et alati ei peagi laulu sündimine olema seotud luule lugemisega, “Jäljed” sai alguse hoopis Ilja Ehrenburgi “Julio Jurenito”  lugemisest. Kaasa tõi ta kaks raamatut: Zbigniew Herberti “Valitud luuletused”  Hendrik Lindepuu tõlkes, millest ta mitmeid tõesti väga ilusaid kohti ette luges ja mida siinkohal heameelega tsiteeriksin, kui see poleks meilt välja laenutatud. (Osta saab Tartus ka ainult Rahva Raamatust.) Õhtut lõpetanud laulu tekst oli samuti pärit sellest luulekogust. Teine teos oli Lauri Sommeri “Kolm yksiklast”, millest valitud katkendid mulle nii sügava mulje jätsid, et tundsin, et ei jaksa raamatukogus järjekorda ära oodata, ja olen nüüd raamatu õnnelik omanik. Tõnis Mäe arvates on raamatu kolm lugu kirjutatud nii sugestiivselt, et ta tunneb, nagu oleks autor kõigi nende sündmuste juures isiklikult kohal olnud.

Kadri Kõusaare ja Toomas Kihoga kohtumine läks nii elavaks, et jõudsin vaevu üles kirjutada, mis raamatutest juttu oli, ja polegi vist väga vaja juurde kirjutada, kes mida soovitas, sest paljusid asju nimetasid ka kohale tulnud kuulajad ja ühiselt püüti panna kokku autoreid teostega, kes mida mäletas. Oleks kohe Estrit kõrvale vaja olnud :).

Kadri Kõusaar rääkis, et kui ta oli 17, kandis ta kogu aeg kotis Vladimir Nabokovi “Lolitat”  ja luges seda aina uuesti ja uuesti, teismelisena tal oligi kombeks lugeda sama raamatut palju kordi. Väga sügava mulje jätsid talle Lennart Fricki noorsoojutud, publiku hulgast mainiti seepeale kohe ka“Valetajat” .

Toomas Kiho seevastu eelistab proosa ülelugemisele mäletada teda vallanud meeleolusid, luulet aga võib uuesti lugeda, lausa peabki. Samuti eelistab ta paljudele uutele raamatutele seni mingil põhjusel lugemata jäänud klassikateoseid. Viimati luges ta Hermann Sergo “Näkimadalaid”.

Loomulikult oli palju juttu erinevatest lugemismaitsetest; selgus, et üldtunnustatud lemmikud nagu Jaroslav Hašeki “Švejk” või menukid nagu Sofi Oksaneni teosed ei olnudki ei meie külaliste ega mitmete kuulajate lemmikute hulgas.

Kuna Toomas Kiho saabus meie juurde Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekult, kus ta tegi ettekande reisiraamatutest, läks jutt paratamatult ka reisi- ja “Minu…”-sarja raamatute peale. Toomas Kiho soovitas lugeda pikka aega Kashmiris elanud Aime Hanseni raamatut “Jaipur-Dehli-Himaalaja : reisikohvrist leitud lood”, mis on väga hea ilukirjandus koos reisikirjandusega.

Kadri Kõusaare arvates oleks võimalik säästa päris palju metsa raamatute trükkimata jätmisega. Vohava elulooraamatute buumi taustal on talle väga sügava mulje jätnud hoopis “Eesti rahva elulugude” kolm paksu raamatut, kus ühe inimese elu on paarikümnele lehele trükituna palju mõjusam. Üldiselt oli Kadri Kõusaare lugemus muljetavaldav – see ulatus sõjaajaloolisest kirjandusest Koraanini, mainitud said nii iidsed pärsia tekstid (kus teda jahmatas antisemitismi leidmine Saadi “Roosiaiast”)  kui Tõnu Õnnepalu, kelle seni parimaks raamatuks peab ta “Piiririiki”  ja arvab, et enda konveierpäevikute peale raiskamise asemel võiks kirjanik ikka ühe korraliku romaani kirjutada. Muidugi leidus seltskonnas vastukaaluks päevikute kiitjaid. Siit edasi läks juba koos kuulajatega üleüldiseks aruteluks kirjastamise ja toimetamise teemadel, õhku visati väited, et Õnnepalu trükkimine on igal juhul kindla peale minek ja majanduslikult tulus, ning kahtlus, kas üldse on enam toimetajat, kes söandaks öelda: “Kärbime õige kolmandiku lühemaks!” Kiideti veel tõlkijaid (Haljand Udamit, Kalle Kasemaad, Hendrik Lindepuud, Udo Uibot jt) ja toimetajaid, nt Mart Oravat “Akadeemias” ilmunud Isidor Levini mälestustega tehtud töö eest. Arutati luule ja proosa piiride hägustumise üle, Toomas Kiho arvas lõpuks (vastuseks kuulaja küsimusele Kalev Kesküla “Elu sumedusest” preemia kohta), et proosa ja luulepreemia eraldi väljaandmine on siiski veel võimalik.

Ei oska öelda, kui kaua oleks kirglike raamatulugejate jutuajamine võinud kesta, kui raamatukogu sulgemisaeg poleks kätte jõudnud. Panen siia lõppu lihtsalt nimekirja teostest, mis kellegi poolt väga kiitvalt ära märgitud said: William Dalrymple “Džinnide linn”  ja “Xanadus: otsimisretk” ; kogu “Luukambri” sari; Hans Luige mälestusteraamatud “Minu imeline elu” 1-2; Hindrek Meri “Tagasivaateid veerevast vagunist” ; Kalev Kesküla “Undi-jutud : mälestusi Mati Undist” ; Tamara Miljutina “Inimesed minu elus”; baltisakslaste mälestuste raamatutest leidis eraldi äramärkimist Otto von Grünewaldti “Üliõpilasaeg” ; ajalookirjandusest Simon Sebag Montefiore kolm raamatut “Noor Stalin”, “Stalin: punase tsaari õukond” ja “Potjomkin: vürstide vürst” ; Boriss Bernšteini “Vana kaev”;  Ingmar Bergmani “Laterna magica” ja “Kolm päevikut”; Madis Kõiv “Poisid ja tüdrukud” ja “Keemiline pulm” ; Liv Ullmanni “Muutumine” ; Hellar Grabbi “Vabariigi laps”  ; Tony Judti “Pärast sõda : Euroopa ajalugu 1945. aastast”  ja kui “tervet rehkendust ei jõua” – ikkagi ligi tuhat lehekülge, siis vähemalt peatükk kultuurisõdadest! Ilukirjandusest soovitati veel Aare Pilve, Jürgen Roostet, Max Frischi, Kjell Westöt, Ingeborg Bachmanni “Kolm teed järve äärde” , Stig Claessoni “Sina maga, mina pesen nõud”.

Tuleb ainult ette võtta ja leida aeg soovitatu seast endale huvitava ja vajaliku väljasõelumiseks. Jõudu ja edu!

Kaja Kleimann
Fotod Linda Jahilo