Elizabeth Lim “Six Crimson Cranes”

Elizabeth Limi “Six Crimson Cranes” on
hästi lühidalt kokku võttes “Metsluiged” idaeksootilises kastmes. 

Tegelikult on see palju rohkemat, kui lihtsalt ühe vana muinasjutu ümberjutustus. Siin on ka Jaapani legende ja muinasjutte ning need metsluiged ei lähe just sama vana rada. On küll printsess ja vennad, aga esiteks on need kured, teiseks on neid vähem, kolmandaks on põhjused hoopis muus, neljandaks on tegevustikus tugevaid muutusi jne. Kohalikud draakonid ja deemonid peale selle. Ja see raamat on oluliselt pikem! Ja see tähendab paremat tegelaste avamist ning rohkemat sündmustikku. Mu meelest ei lisandunud mahuga eriti täitevahtu, kogu aeg läks mõte või tegevus edasi. Ja see oli päris huvitav ja ootamatute pööretega. Tavapäraseid noorteromaani teemasid on ka, aga minu jaoks oli see ennekõike muinasjutt.

Jaapanlikkus lisas loole mõnusaid nüansse, näiteks üheks mu lemmiktegelaseks kujunes paberkurg Kiki.

Lool on ka järg “The dragon’s promise“, kuigi üks lugu saab parasjagu lõpuni, niiet lauskohustust edasi lugeda ei ole.

Pildigalerii:

Tiina Sulg

10 raamatut — Irina Möldre

Aleksandr Puškin “Muinasjutt tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsast ning vägevast sangarist vürst Gvidoonist ja imekaunist tsaaritarist Luigest”

Seda raamatut luges mulle ette ema. Luges ette vene keeles ja nii mitu korda, et esimene pool värss-muinasjutust on meile mõlemale pähe kulunud. Tavaliselt tuleb see osa ka ettekandmisele jõulude ajal, et oma kingid välja lunastada. Ning tundub, et Jõuluvana on meist juba tüdinud, sest kingid saame kätte väga kähku — nii, et poolest muinasjutust vaevalt pool saab ette kantud 😊

 

Victor Hugo “Cosette”

Selle raamatu puhul on eriti oluline, et kindlasti peab ta olema välja antud 1978. aastal ning sees peavad olema Siima Škopi illustratsioonid. Ta on eriline minu jaoks, sest tegu on minu esimese raamatukogust laenutatud raamatuga. Täpsemini siis on see raamat, mille laenutasin Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogust siis, kui tegin omale pileti. Raamatukogu asus siis aadressil Riia tänav 60 ning siiamaani, kui möödun sellest majast, siis mõtlen heldimusega oma lugejakarjääri algusele ja “Cosette’ile”.

 

Roald Dahl “Matilda”

Ühele lugejale peab raamat lugejast kindlasti meeldima! Eriti kui see lugeja, kellest loetakse, on Matilda! Minu jaoks oli ja on see hea tuju raamat – see tähendab, et seda lugedes muutub tuju paremaks! Eks oli aeg, kui tahtsin, et ka mul tekiksid erivõimed, mis aitaksid maailma jamadega toime tulla ja oma enda “proua Sõnnistele” koht kätte näidata.

 

J. K. Rowling “Harry Potteri” sari

Ma olen potterhead juba väga pikka aega. Harry Potterini jõudsin tegelikult oma arsti soovituse kaudu ning esimestest lehekülgedest minu jaoks tagasiteed enam polnud. Olen neid raamatuid korduvalt lugenud, näinud filme, käinud stuudiotuuril ning kulutanud aega ja raha oma Potteri-kogu täiendamisele. See, et mul on ainuüksi sarja esimest raamatut kodus neli eri väljaannet, on täiesti normaalne. Tegelikult võiks neid vist isegi rohkem olla 😊

 

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita”

Ma tegin selle raamatuga esimese katse kaheksandas klassis. Siis asi ei edenenud kohe kuidagi. Uuele katsele läksin kümnendas ning tulemuseks oli uus lemmik, mida praeguseni püüan igal aastal uuesti lugeda. See on absurdne ja sügavalt filosoofiline teos, mis iga lugemiskorraga avab minu jaoks endas midagi uut. Lisaks on selles raamatus minu arvates üks keeleliselt kauneimaid lauseid ilukirjanduses: “Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.”

 

J. R. R. Tolkien “Sõrmuste isand” jt.

Tegelikult, ma esmalt nägin filmi. Siis lugesin raamatuid. Ja siis lugesin raamatuid uuesti ja uuesti ja uuesti. Lugesin neid nii palju, et päris mitu luuletust jäi justkui iseenesest pähe. Siis õppisin pähe ka ülejäänud – ka need megapikad! Ja kasutasin neid siis, kui oli vaja (loe: jõuluvana salmid). Tolkienit ei saa küll nimetada minu ukseks fantaasiakirjandusse, sest olin varem midagi ikka lugenud, aga oluline on ta küll. Temast algas minu kiindumus high fantasy vastu, mida püüan nüüd tagasi saada.

 

Terry Pratchett ja Neil Gaiman “Head ended”

Siis, kui Irina Pratchetti raamatud avastas, oli autor juba Eestis käinud ja lugejatega kohtunud. Ühesõnaga avastasin Pratchetti enda jaoks siis, kui nägin ajalehes, et ta oli Eestis käinud. Huvipärast võtsin lugeda tema raamatu “Vaibarahvas” ning lugesin siis järjepanu läbi kõik, mis tal kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud oli. Lõpuks jõudsin “Heade enneteni” ning sain aru, et Neil Gaimaniga ühesse kirjutatud raamat on minu jaoks lihtsalt loodud. See võis olla ka väikestviisi põhjuseks, miks ma ülikooli usuteadust õppima läksin. “Räägitakse, et põrgus on parimad bändid. See on suures osas õige. Aga taevas on paremad koreograafid.”

 

Haruichi Furudate “Haikyu!!”

“Haikyu!!” on manga võrkpallist, millest on tehtud ka anime. Kui nüüd päris ausalt kõik üles tunnistada, siis alguses mulle see anime ei meeldinud. Minu jaoks oli võrkpall arusaamatu sport ja peale paari osa vaatamist ma loobusin. Mõni aasta hiljem jõudsin aga selle juurde ikkagi tagasi – lausa nii korralikult, et otsustasin katsetada ka mangaga. Nüüdseks on mul 45-köiteliset sarjast puudu 8 köidet! See on mu lemmik manga; minu esimene manga, mis saab peagi täis komplektiks. Miks mulle “Haikyu!!” meeldima hakkas – selle tegelased on lõputult toredad, täis entusiasmi ja armastust võrkpalli vastu; pea kõigil tegelastel on oma taustalugu ning põhjused, miks nad on nagu on; autori huumor ja lugu lihtsalt haarab lugeja kaasa!

 

Taylor Jenkins Reid “Evelyn Hugo seitse abikaasat”

See on kohe kindlasti üks minu viimaste aastate suuri lemmikuid ning nüüd on ta lõpuks olemas ka eesti keeles! Raamat Hollywoodi tähesärast ja kõigest ning kõigist, kellest tuli Evelyn Hugol tähesära poole püüeldes üle ronida. Reid loob niivõrd tõese Hollywoodi kuldaja staari, et korraks tekib tunne, et ta oli päriselt olemas. Lugeja elab talle kaasa, armub koos temaga ja tunneb koos temaga tema südamevalu. Sellest raamatust saab alguse Taylor Jenkins Reidi universum, kus elavad lisaks Evelyn Hugole ka tema järgmiste raamatute staarid: Daisy Jones, Mina Riva, Carrie Soto jpt. Iga raamat ja tegelane on omavahel kuidagi seotud, aga see põimumine on nii õrn, nii kerge, et iga järgneva raamatu lugemine eraldiseisvana on täiesti võimalik. Kui pilgutad valel hetkel, siis võib täitsa juhtuda, et ei märkagi varasemast raamatust tuttavat kuju nurga taha kadumas.

 

Mõtlesin, et viimane raamat võiks olla midagi värskemat, sel aastal loetut. Miski, mis on just hiljuti muljet avaldanud või meelde jäänud.

Quentin Tarantino “Ükskord Hollywoodis”

Mulle tõesti meeldis film, mille Tarantino raamatuks kirjutas. Selles oli nii palju viiteid ja vihjeid asjadele, millest saad aru vaid siis, kui tead veidigi 1960.-ndate lõpu 1970.-ndate alguse Hollywoodi kohta. Arvasin, et film on täiuslik ja paremaks enam minna ei saa! See raamat näitas, et saab ikka küll. Tarantino on fantastiline kirjanik, üks parimaid jutustajaid maailmas! Kõik see, mis oli filmis, oli olemas ka raamatus, võib-olla küll vähem olulisel kohal. Lisaks oli aga võimatu hulk informatsiooni, mida filmi vaadates lihtsalt ei saa vastu võtta. Väike ojake, mida Tarantino kasutas loo jutustamiseks filmis, on selles raamatus kasvanud suureks kärestikuliseks jõeks ning infotulv ähvardab lugeja endaga kaasa viia. Aga, oh millisele seiklusele lugeja selles möllus satub! Ja kui targana ma ennast selle lugemise järel tundsin!

 

Irina Möldre

Mariana Leky „Mida siit näha võib“

Mariana Leky „Mida siit näha võib“ (2017, tlk Katrin Kaugver, Varrak, 2022)

Saksa kirjaniku Mariana Leky (s. 1973) romaan ei anna ennast kohe kätte, aga mida edasi, seda rohkem näha — ja tunda! — võib. See on üks ääretult soe raamat, mis paneb taas uskuma headusesse ja inimeste kokkukuuluvusse. Ükskõik, kui veidrad on tegelased (igaüks oma veidrustega!), vajavad nad üksteist ja suudavad üksteisele toeks olla. Mõnes mõttes on tegu „vanaema“-romaaniga, nagu neid varemgi on kirjutatud, kus kõige tugevam, silmapaistvam karakter on vanaema. Luisel, kes on romaani alguses 10-aastane, on olemas ka ema ja isa, aga just vanaema Selma ja tema sõber (ja salajane austaja) optik on need, kelle armastus, hool ja elutarkus Luise kasva(ta)misel määravaks osutuvad. Optiku sõnu Luisele võiks igaüks oma südames kanda:

Sinu elus saab olema hetki, kus sa küsid endalt, kas sa oled üleüldse midagi õigesti teinud /…/. See on täiesti normaalne. See on ka üks väga raske küsimus. /…/ Aga see on küsimus, millele on vastus olemas. Enamasti kerkib see küsimus üles hilisemas elus /…/, kui asi on sealmaal, kui see küsimus üles kerkib ja sulle midagi kohe pähe ei turgata, siis tuleta meelde, et sa oled oma vanaema ja minu väga õnnelikuks teinud, nii õnnelikuks, et sellest piisab terveks eluks selle algusest kuni lõpuni. (165)

Romaani teises osas on Luise 22-aastane neiu ja raamatu lõpuks juba 35-aastane naine. Igal eluperioodil tabab teda mingi katsumus või katastroof, aga vanaema ja optiku vankumatu tugi aitab ta kõigest üle. Väikeses külakogukonnas on teisigi meeldejäävaid karaktereid (Luise isa, kes jätab pere, et hakata maailmaränduriks, inimesti vältiv ja suitsiidne noor naine Marlies, esialgu kurjuse, siis usklikkusega silma torkav Palm, jt), kelle üksindusele või üksildusele saab lõppkokkuvõttes palsamiks ikkagi kogukondlik kokkukuuluvustunne. „Keegi pole üksi, niikaua kui ta saab veel öelda „meie“ /…/“ (239).

Lisaks vanaema-liinile ja teistele eriskummalistele pere- või kogukonnaliikmete suhetele, on raamatus oluline osa armastuslool. Kui te mõtlete, et kas saab veel kuidagi armastusest originaalselt kirjutada, kui sellest nii-nii palju on kirjutatud, siis jah, saab! See on üks ilus lugu, mis on seotud ühe budistliku munga ja 10 aasta jooksul kirjutatud rohkem kui 700 kirjaga.

Me võisime armastusega teha mida iganes. Me võisime teda hästi või halvasti varjata, me võisime teda enda järel lohistada, võisime ta üles tõsta, kanda teda läbi kõigi maailma maade või peita lilleseadesse, me võisime ta mulda pista ja taevasse lennutada. Armastus tegi kõik selle kaasa, kannatliku ja paindlikuna, nagu ta oli, kuid teda millekski muuks ümber muuta me ei saanud. (195)

Mitte ainult raamatu sisu ja atmosfäär ei paita hinge, vaid ka selle kujundlik keel: „Kinninööritud tõde oli olnud rampraske ja üüratu, ja oli seda ikka veel, aga hea oli näha, et optik jaksas seda peopesal hoida“ (64). Ainult üks tõlkija valik jäi häirima: „kõrvalkulu“ — kui see oli saksa keeles Nebenkosten, siis oleks võinud ehk rääkida „kommunaalkulu(de)st“? Aga see on tõesti pisiasi.

Raamatus on ka mõnevõrra maagilisust, on tähenduslikke unenägusid ja okaapisid, on seintelt kukkuvaid asju, kuid nendest elementidest maagilisem on viis, kuidas lugu on jutustatud ning meeleolu, mis lugedes tekib.

Annika Aas

Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist“

Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist“ (2016, e.k. Maret Nukke 2021)

Tänapäeva Punase raamatu sarjas on lühikese vahega ilmunud kaks nooremapoolse (kuna nad on minu eakaaslased, keeldun ma ütlemast „keskealise“) jaapani autori teost, mis mõlemad käsitlevad töö teemat: Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist“ ja Kikuko Tsumura „Ei ole olemas lihtsat tööd“ (tlk Ülle Jälle, 2021). Jaapan on ju teada-tuntud tugeva töökultuuriga maa ning seda need raamatud ka tõestavad — mõlema teose jutustajad on kolmekümnendates naisterahvad, kelle eraelust me väga palju teada ei saa (õieti nagu põlegi teist…), aga see-eest saame mõndagi teada nende tööelust.

Kui Tsumura raamatu peategelane on läbi põlenud ametis, kus ta töötas ülikooli lõpetamisest saadik ning nüüd otsib võimalikult lihtsat tööd, kus ei peaks palju mõtlema, siis Murata raamatu minajutustaja ongi sellise töö leidnud — ta on 18ndast eluaastast saati töötanud Smile Marti keti minipoes „tunnitasulisena“, mis on ühiskonnas väga madalalt hinnatud karjäärivalik. Poes töötatud 18 aastaga on temast saanud väga kompetentne töötaja, kes on ise oma elu ja tööga rahul, kuid peab pidevalt pingutama, et piisavalt „normaalne“ näida. „Normaalne“ oleks teha „tõelist“ karjääri ja/või leida mees, või vähemasti omada mingeidki armusuhteid, kuid Keiko ei tunne selleks vähimatki vajadust.

Sotsiaalne surve on siiski väga tugev ja viib ka ootamatute sammudeni. Nö normist hälbiva ühiskonnaliikme saatuse võtab tabavalt kokku teise sotsiaalse hälbija, töötu Shiraha mõttekäik: „Sellel, kes kogukonnale kasu ei too, pole mingit privaatsust. Kõik trambivad oma saabastega tema eraellu sisse. Need, kes kogukonda ei panusta ühel või teisel moel, kas abielludes ja lapsi soetades või küla eest välja astudes ja raha teenides, on teisitimõtlejad. Seepärast kogukond alati sekkubki teiste asjadesse“. (79)

Raamatus on ka hüsteeriliselt naljakaid kohti, eriti lõpu poole, mil Keiko ja Shiraha ühiskondlikule survele alla vannuvad — tegelaste keelekasutus hakkab viitama sellele, et kui tuleb olla karja liige, siis ongi tegu loomadega: „söögi“ asemel tuleb kasutada sõna „sööt“ ja „seksimise“ asemel „paaritumine“. Keiko tõdeb mõnevõrra heitunult: „Miskipärast jäi mulle mulje, et inimkonna hüvangu nimel oleks parem, kui me Shirahaga ei paaritu. Ma tundsin pisut kergendust, sest mul polnud seksuaalsuhteid olnud ja mõte seksist tundus mulle ebameeldiv ja vastuvõetamatu. Ja ma otsustasin olla ettevaatlik, et kanda oma geene kenasti kogu elu kaasas, ilma neid kusagile laiali laotamata, et siis surres neist lahti saada. Langetasin sellise otsuse, aga mu hinges valitses suur segadus. Lahendus oli küll käes, aga mida senikaua oma eluga peale hakata?“ (116-7)

Smile Marti minipoe („mugavuspoe“ või jaapani keeles kombini) helendavast klaaskastist sai minu jaoks kogu ühiskonna sümbol, kus kõik on äärmiselt standardiseeritud ja omal kohal, kus miski ei tohi normist hälbida ning kõik on hästi nähtav ja jälgitav. Teistpidi paljuütlev on aga Tsumura raamatu pealkiri, sest tõepoolest — ka kõige „lihtsam“ või monotoonsem töö nõuab siiski nii mõtlemisvõimet kui inimlikkust, seega võiks iga pühendunud töötegija olla väärtustatud. Muide, nii Murata kui Tsumura raamat on võitnud Jaapani ühe hinnatuma, Akutagawa kirjanduspreemia.

Annika Aas

Haruki Murakami “Drive My Car”

Kui The Beatles John Lennoni sõnadele loodud lauluga “Drive My Car” 1965. aastal välja tuleb, on üks Jaapani melomaan, kirjandusõpetajate poeg Haruki Murakami vaid 16-aastane. 49 aasta pärast kirjutab seesama poiss, kelle kuulsus on selleks ajaks oma kombitsad samuti biitlite kombel üle maailma laiali ajanud, novelli pealkirjaga “Drive My Car”* (2014).

1978. aastal, kui Jaapanis Kanagawas sünnib tulevane Jaapani filmirežissöör Ryusuke Hamaguchi, otsustab Tokyos džässbaari pidav Haruki Murakami üht pesapallimängu vaadates hakata kirjanikuks. See juhtub aastal 1978. 43 aastat hiljem väntab seesama Hamaguchi maailmakuulsaks saava filmi “Drive My Car” (2021), mis põhineb omakorda Murakami samanimelisel novellil.

Murakami on öelnud, et ta teeb kirjutatud stseenidest peas omaenda filmi ja et just see on ilukirjanduse loomise üks rõõme. Palju pole tema enda ülipopulaarset loomingut siiski teistele nähtavaks ekraniseeritud, üks edukamaid on režissöör Tran Ang Hungi romantiline draama “Norwegian Wood” (2010), mis jõudis Veneetsia filmifestivalil nominentide hulka. Hamaguchi on seda paradoksi põhjendanud sellega, et Murakami annab oma kirjutistes edasi enamasti sisemisi tundeid, mida on raske ekraanile tuua.

Novelli “Drive My Car” üks suurimaid väärtusi seisneb julguses ja oskuses vaadata elule näkku ka pärast surma. Lugu ise on mitmekihiline. Südamest armastatud abikaasa surma järel peab näitleja Kafuku võtma endale autojuhi, kelleks saatuse tahtel osutub noor naine — täiesti silmapaistmatu ja reserveeritud nokamütsitar, kelle parim omadus on tema sõiduaegne vaikimine. Ometi on autojuhi lausuda mõned elumuutvad mõtted, et Kafuku saaks oma eluga edasi minna, mitte ei jääks piinlema igavesse hinge närivasse „mikside” võrku. Sest just sinna on ta langenud pärast arusaamist, et nende väliselt siledapinnalises abielus oli ometi peidetud karisid. Ta elab teeseldes oma kadunud naise endise armukese sõbrana, näitleb nii töös kui eraelus ega suuda enam päriselt elada.

Murakami teksti on peidetud peategelase paralleel Tšehhovi onu Vanjaga, hilises keskeas mehega, kelle elu on justkui jäänud elamata. See nii murakamilik mitmekihilusus võimaldab kujutlusvõimel lennata edasi sealt, kuhu kirjanik punkti paneb. Ja nii on meil võimalik näha sõnastamata jäänut režissööri jätkuloona filmis, mis põhineb küll Murakami loomingul, on aga täiesti omaette ja oluliste lisakihtidega kunstiteos.

Kui me oma klubiõhtul Murakami loomingut käsitlesime, käis meil esinemas japanoloog Ene Selart. Ta kirjeldas muuhulgas, kui suur roll on jaapani kultuuris nähtamatul ja sõnastamatul ning kui kandev roll on vaikusel. On tegevuse, sõnade ja vaikuse tasand. Filmis on üks koht, kus heli vaikib ligi minutiks, ekraanil on näha vaid lumiste mägede vahel sõitvat autot. Saal istub hiirvaikselt ega julge hingatagi. Sisutühje hetki ja vahutavaid sõnu täistuubitud ajastul on uskumatult teraapiline lasta end täita ridadevahelise vaikuse, sõnatäpsuse, viipekeele ja liikuva pildi minimalismiga.

Nüüd on aeg keerata biitlite „Drive My Car” kinni – ja jaapanipäraselt vaikuse mõtteid kuulata.

…

..

.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

________________________________________________

*Eesti keelde pole novelli veel tõlgitud, inglise keeles leiab selle kogumikust “Men Without Women” (2017).

Haruki Murakami „Komtuuri tapmine”

Haruki Murakami „Komtuuri tapmine” (eesti keeles Varrak 2021, inglise keeles “Killing Commendatore” ja raamatukogus saadaval ka vene keeles).

Kahtlemata on Haruki Murakami kõige populaarsem elav Jaapani kirjanik maailmas. Murakami on viljakas ja mitmekülgne autor, kes harrastab nii proosat, lühijutte kui esseistikat. Tema loomingut on juba tõlgitud rohkem kui 50 keelde ja eesti keeleski on ilmunud tema kuulsamad teosed. Äsja ilmus eesti keeles tema viimane romaan „Komtuuri tapmine” (originaalis 2017).

Kui ma seda raamatut mõni aeg tagasi inglise keeles lugesin, siis võitlesin päris kõvasti sooviga romaani juba siis siin soovitada! Mistõttu loodan väga, et tõlge eesti keelde on hea ja soovitus läheb asja ette. Murakami raamatud on minu jaoks alati lugemiselamused, neis on igaühes selline emotsionaalne laeng, mis nõuab aega settimiseks ja mille mõjuväljas oled veel mõnda aega pärast lugemise lõpetamist.

„Komtuuri tapmine” on kaasa mõtlema ja elama panev lugu 30ndates aastates portreemaalijast. Lugu algab sellega, kui naine jätab peategelase maha ja mees on korraga kaotanud sihi, kuidas oma eluga edasi minna. Ta jätab majanduslikult tulusa portreede maalimise ja otsustab hakata tegelema päris kunstiga, peeti ju teda kunagi lootustandvaks kunstnikuks. Ta kolib mägedesse ja asub seal elama oma sõbra isa majas, kes on kuulus kunstnik. Majas ringi vaadates leiab ta pööningult maali, millel kujutatakse stseeni Teise Maailmasõja päevilt, mis omakorda on allegooria stseenile „Komtuuri tapmine” Mozarti „Don Giovannist“. See leid käivitab peategelase jaoks mitmesuguste ootamatute sündmuste ahela.

Romaan käsitleb loojaks olemist. Neid valikuid ja dilemmasid, millega loovisikul tuleb silmitsi seista. Murakami on peategelase teinud kunstnikuks, kuid ilmselgelt kumab siit läbi ta enda loojaks olemise kogemust. Ida ja lääne, klassikalise ning moodsa kunsti võrdlused. Raamatust leiab paljutki, mille poolest autor on tuntud: reaalne lugu, mis korraga sürreaalseks pöörab; müstilisi ja kummastavaid juhtumeid ning olukordi; salapäraseid tegelasi. Siin on sellised tegelased nagu Idee ja Metafoor, ka Topeltmetafoor.

Haruki Murakami on tuntud melomaan ja tema lugudel on sageli soundtrackid. Selles raamatus leiab peategelane oma uues kodus eest ka korraliku plaadikogu, millest ta eriti sageli kuulab just Mozarti „Don Giovannit“. Tartlaste jaoks nagu tellitult esietendub järgmisel nädalal Vanemuises Mozarti „Don Giovanni“, mille lavastas seekord Elmo Nüganen. Nii saab värske lugemiskogemuse pealt minna ooperit kuulama-vaatama, või vastupidi: teatrist tulnuna võtta lugemiseks „Komtuuri tapmise”.

Häid elamusi!

Mai Põldaas

Mieko Kawakami “Breasts and Eggs”

Mieko Kawakami raamatu “Breasts and Eggs” tõlge ilmus eelmisel aastal inglise keeles. See pälvis sügisel rahvusvahelises meedias nii palju tähelepanu, et paistis ära siia väikesesse Tartussegi. Mistõttu seda ühel hetkel raamaturiiulis märgates, otsustasin raamatuga tutvust teha.

Raamat räägib naiste elust kaasaja Jaapanis. Teos koosneb kahest osast, millest esimene on varem sama pealkirja all juba ka jutustusena ilmunud ja auhindugi võitnud. Teine osa on kirjutatud kümmekond aastat hiljem. Loo keskmes on ühe perekonna naised, kelle elu, võimalusi ja vaateid raamatus avatakse. Lugu esitatakse minategelase Natsuko vahendusel, kes esimeses osas alles kirjanikuks pürgib ja teises osas on juba teatava tuntuse autorina pälvinud.

Romaani esimese osa fookuses on Natsuko õe kavatsus minna rinnasuurenduse operatsioonile ja teises Natsuko enda huvi kunstliku viljastuse, spermadoonorluse kohta. Selliste teemade keskmesse seadmise kaudu on autor loonud endale hea võimaluse käsitleda naisi puudutavaid olulisi teemasid, nagu keha objektiseerimine ja sellega kaasnevad psühholoogilised ning kultuurilised kontekstid.

Autor on hästi valinud stiili, kuidas toimuvat edasi annab: näiteks ei anna ta hinnanguid ja suudab toimuvat edastada sellise empaatiaga, et ka lugeja ei hakka hinnaguid andma, vaid hoopis paratamatult olukordadele kaasa mõtlema. Raamatu esimeses osas on minategelane põhiteema osas natuke kõrvaltvaataja rollis ja see võimaldab sisse tuua kaugemaid ning lähemaid selgitusi, kuidas käesoleva olukorrani on jõutud. Ühe näitena: kõik me oleme mingites situatsioonides mingil põhjusel millegagi rohkem hõivatud, ega pruugi seetõttu märgata mõndagi, mida tegelikult ei tohiks märkamata jätta. Siin on teismeline tütar lõpetanud emaga suulise suhtlemise, tema päeviku sissekannete kaudu näeb kui mures ta on ema kavatsuse pärast rinnasuurenduse operatsioonile minna. Ja see mure on võimendunud tema enda kehaga toimuvate muutuste pärast, kuid emal ei ole mahti seda enda kinnisideede tõttu märgata. Romaani teises osas on minategelane ja temaga toimuv keskse teema osas ise fookuses. Siin teeb lugeja minategelasega toimuva osas paljugi tema arvamuste ja meeleolude muutustes nö otsepildis kaasa. Ning ühes Natsukoga saab spermadoonorluse konteksidega kurssi viidud ka lugeja (naise soovid, isaduse teema, lapse vaatepunkt jt). Sisse on toodud muuhulgas, kuidas arvamused ja hoiakud võivad täiendava teadasaamise korral muutuda.

Mieko Kawakami on Jaapani kirjanik. Loomingulise tegevusega alustas ta muusikuna, kuid siis ka blogima asudes jõudis kirjanikuametini. Jaapanis on ta oma erinevate teostega võitnud juba enamuse sealsetest kirjandusauhindadest. Viimastel aastatel teda järjest rohkem tõlgitakse ja nii on alanud ka teekond rahvusvahelise tuntuseni. Eesti keeles temalt veel midagi ilmunud ei ole.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas 

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink”

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink” on briti telesarja “Sherlock” avaosa “A Study in Pink” (2010, aluseks Arthur Conan Doyle’i “A Study in Scarlet” (e.k. “Etüüd punases”)) mangana. Kui ma alul imestasin, et manga autoritena on kirjas nii anlgopärased nimed, siis tegelikult on kaks esimest neist stsenaristid, kes Arthur Conan Doyle’i loomingu telepurgi jaoks kohandasid, ja Jay on see, kes telesarja tegelikult mangavormi voolis, seda siis teles nähtu adapteerijana nii sõnas kui pildis.

Igatahes on päris tore asi välja kukkunud. Mulle meeldis, kuidas Steven Moffat ja Mark Gatiss olid sarjas (vähemalt algusosas, ma viimaseid osi ei ole näinud) Arthur Conan Doyle’i loominguga ümber käinud — mingid väga olulised Doyle’likud nüansid jäid sisse, kuigi tegevus tõsteti kogu täiega tänapäeva ning ühtteist oli muudetud nii mõrvaloos kui tegelaste taustas. Oma osa on muidugi ka näitlejatel — Benedict Cumberbatch Sherlock Holmesina ja Martin Freeman John Watsonina ning hulk toredaid briti näitlejaid teistes osades on kõik teinud mu meelest üsna head rollisooritused. Ning Jay on kogu selle õhustiku ja nutikad käigud suurepäraselt järgmisse meediumisse üle tõstnud.

Manga lugemisega — meie mõistes tagantpoolt ettepoole — tuli natuke harjuda, aga oluliselt see lugemiselamust ei mõjutanud. Manga algust sirvides täheldasin, et kohati on tegelastel sellised toredad kutsikailmed, lõpuni jõudes lisan, et mu meelest on Jay üleüldse väga hea miimikatabaja ning tema valikud, milliseid detaile oma pildireas rõhutada, kiidan ma ka heaks.

Soovitan lugeda/vaadata küll, jah. Ja kunagi otsin järjed ka üles.

Tiina Sulg

Jaapani kirjandus ja Jaapanist inspireeritud kirjandus

Jaapani kirjandus eesti keeles

Abe, Kobo, 1924-1993
Härra S. Karma kuritöö : [jutustus] / Kobo Abe ; jaapani keelest tõlkinud ja eessõna: Agu Sisask .- Tallinn : Perioodika, 1984.

Abe, Kobo, 1924-1993
Luitenaine : [romaan] / Abe Kobo ; [jaapani keelest tõlkinud Agu Sisask] .- Tallinn : Eesti Raamat, 1968.

Abe, Kobo, 1924-1993
Neljas jääaeg : [fantastiline jutustus] / Kobo Abe ; jaapani keelest tõlkinud ja eessõna autor Agu Sisask .- Tallinn : Perioodika, 1966.

Andra Teede ja Kätlin Kaldmaa lugemissoovitused

7. aprillil olid meil raamatukogus eestikeelse ilukirjanduse saalis külas luuletaja, tõlkija ja kriitik Kätlin Kaldmaa ja luuletaja Andra Teede rääkimas oma lugemiselamustest. Raamatukogu sünnipäeva ajal on varemgi raamatuid soovitatud ja mina olen neid ikka oodanud, et saada impulssi lugemaks midagi uut ja huvitavat või meeldetuletust millestki vanast ja heast.

Seekord olid kõne all:
Bisset, Donald   “Kõnelused tiigriga ja teisi jutte”  (Eesti Raamat, 1979)  KK
DiCamillo, Kate   “Lugu hiirest nimega Despereaux, mis on ühtlasi lugu printsessist, veidi supist ja ühest niidirullist”  (Draakon & Kuu, 2006)  AT
Beekman, Aimée   “Tondinahad”  (Eesti Raamat, 1977)  KK
Beekman, Aimée   “Valikuvõimalus”  (Eesti Raamat, 1978)  KK
Kundera, Milan   “Teadmatus”  (Tänapäev, 2006)  AT
Atwood, Margaret “Orüks ja Ruik”  (Varrak, 2004)  AT
Atwood, Margaret   “Ebakõlad”  (Eesti Raamat, 2008)  KK
Paasilinna, Arto   “Poodud rebaste mets”  (Monokkel, 1997)  AT
Murakami, Haruki   “Kafka mererannas”  (Varrak, 2008)  KK
Murakami, Haruki   “Sputnik sweetheart“  (2002) KK
Murakami, Haruki   “The wind-up bird chronicle”  (1998)  KK
Yamada, Taichi   “Strangers”  (2003) KK
Yamada, Taichi   “I haven’t Dreamed of Flying for a While”  (2008)  KK
Merilo, Jaanika   “Rütmist väljas”  (Kentaur, 2008)  AT
Ilves, Aapo   “Tulen öösel sulle koju”  (2009)  AT

Jutt raamatute ümber oli sorav ja põnev ja parasjagu vaheldumisi. Mõned nopitud mõttekillud:
· jaapanlasi tasub lugeda;
· paljudki lugemiselamused on seotud sisemise vabastustunde ja/või edasimõtlemisvõimalusega;
· mõnda raamatut on hea vanema ja targemana üle lugeda;
· Kundera ja Atwood on tõestuseks sellele, et on küll võimalik vanaks ja targaks saada.

Tiina Sulg