Posts Tagged ‘esseed’

Jaak Jõerüüt “Seitse odüsseiat”

Minu jaoks oli see esseede kogumik kuidagi täitsa võluv lugemine. Esmalt meeldis mulle kujundus, mitte see apelsinikarva kaanepilt, mis on mu maitse jaoks nati liig minimalistlik ja igav, kuigi seal on ka teatavat jagu mängulisust ja igatahes on see profilt tehtud, vaid lehitsesin raamatut põgusalt ja sõnade/ridade paigutus oli lugemakutsuv. Ja sisu oli ka tore. Et ühtpidi mulle need “kirjutan, millest parasjagu mõtlen” raamatud väga ei meeldi, aga Jõerüüt pani mind kaasa lugema. Kui jutu teema mind alati eriti ei huvitanudki, siis mul oli täitsa põnev jälgida, mis radu pidi tekivad Jõerüüdil seosed, mida ta tahab rõhutada, mis kogemata jutu seest välja tuleb, kuidas ta sõnu valib. Stiil oli mu meelest kummaline segu nappidest ütlemistest ja vohavast laviinist, mõlemad küljed panid tähelepanu pöörama. Igatahes minu jaoks kumas neist lugudest läbi kirjutamise mõnu ja see on mu meelest alati hea märk.

Esseedest üksiti:

“Curzio Malaparte valge hirm” — sõjakirjandusest, hirmust ja sõnadest.

Sõjas ja raamatutes liigub aeg teisiti.

“Poliitika ja kirjanduse pervesne suhe” — täpselt sellest, mida pealkiri ütleb, lisaks loengupidamisest, unenägudest ja Nobeli kirjanduspreemiatest.

Alati tahavad inimesed saada päästetud; seda ei saa anda poliitika, seda tunnet saab anda ainult kunstilooming, ka kirjandus, see tõeline.

“Rilke, nii noor” — Rilke, romantism, noorus, kirjandus, autori eluseiku.

Raamat on nagu metsik, käest lastud inglise aed, mis juba hakkab liituma eemalt paistva metsaga; aga aias hulkudes aimad, kellegi käsi on siiski lõiganud torkamis- ja murdumisohtlikke puuoksi, lükanud ümber musti graniitsambaid, et neile, lamavatele, paistaks õhtupäike ei rohkem ega vähem kui mõne hetke, et sild üle kahtlaselt sügava oja ragiseb kahtlaselt meelega, aga ei kavatse vette variseda, et eemal viirastuv metsavaim on tavaline kirjakandja, et tavalisena näiv, uinutavasse rahusse tardunud jäme tammepuu, mille alt keerdub läbi su jalgrada, ongi su kõhedustunde ankur, su hirmu looja, puu, mis vahetab asukohta öösiti, ja sa ei tea, millal saabub see kõhe öö, kui puuvõra kahtlane lehtede sahin on jõudnud sinu magamistoa akna alla.

Madal ja ülev viibivad igas hetkes käsikäes, lahutamatult.

“Ürghirm” — Ingmar Bergman (iseäranis “Laterna Magica”) ja ajalugu ja suguvõsalugu ja lapsepõlve keldrikollid.

Riigipöörded röövivad pöörajate elust palju; peaaegu kõik seni väärtuslik satub haamri alla ja ainult hing jääb sisse, kui veab. Olulised raamatud jäävad lugemata, aga ma ei väida, et õigel ajal lugemata, sest kes teab, millal on õige aeg.

“Isak Dineseni mitu elu” — Aafrika ja kurbus, lõvid ja Eesti võsa. Karen Blixeni “Aafrika äärel” ja Agnon ja Joyce ja tõlkimine ja keel.

Õilis kurbus vibreeris isegi ingliskeelsest originaalist eesti keelde tõlgitud lausete taga, täiesti teistsugusesse keelde tõlgitud, keelde, mis on aegade jooksul kasvanud välja jäistest talvedest, boreaalsest lumetuisust, omapead kohisevatest kuusemetsadest, inimtühjade jõgede äärsetelt luhtadelt, keelde, milles kumedalt, ebamaiselt häälitsevad pikajalgsed sookured ja rõõmsalt siristavad rahutud pääsukesed, keelde, mida emakeelena ei ole kunagi rääkinud kuningad, printsid ega hertsogid.

“Tulpide lõhn ja inimeste surm” — mu jaoks kogumiku kõige nõrgem lüli, ei jooksnud need teemad kuidagi mu meelest looks kokku. Rootsi ja kirjandus ja Itaalia miljonäriga autosõit ja miskit heietusi veel, raamiks tulpide lõhn.

Poliitka aherainemäed on need, mida kolumnistid toodavad.

“Otto Grant ja tema saladus” — Jõerüüdi vanaonu Otto Granti saatusekilde ja saladusi, mis ootavad lahendust tänase päevani, tembitud parajas koguses ajaloo, perekonnaloo ja diplomaatiliste seikadega.

Mälu on allikas, mille vee rikkumise püüe on ajast aega olnud diktaatorite ja Riiklike Süsteemide kirglik kinnisidee.

Iga juhtumi taga on juustest luuüdini, silmalaugudest varbaküünteni inimesed ehk unikaalsed mikrouniversumid, igaüks omaenda nimega, omaenda DNA-ga, omaenda kordumatu tunde- ja vaimuvallaga. Ja iga juhtumi taga on kannatanute perekonnad ning suguvõsad.

Olen mõelnud, millal ja kuidas olen mina klaarinud suhet maailmaga, ja mõistnud, et minu ja maailma suhet mõjutavad ainult juhuslikud kohtumised.

Tiina Sulg

Isaac Asimov „Nägemused robotitest”

Nägemused robotitest” on raamatukogus küll ilukirjanduse hulgas, kui võimalik, siis suisa eraldi täpsustatult ulmekirjanduse riiulil, kuid samahästi võiks selle raamatu paigutada hoopis aimekirjanduse riiulile. Muidugi võib öelda, et enamik Asimovi romaane sobituks ka sinna – tõelise õpetlasena püüdis ta iga loo abil ka oma lugejat veidi koolitada, olgu selleks aluseks siis reaalteaduslikud terminid, lihtsamad kontseptsioonid või seikluslikule tasandile skitseeritud üsna peened ja keerukad teadusfilosoofilised ideed. Kõnealuses kogumikus olevatest tekstidest poole moodustavad aga need, millel ilukirjanduslikku taotlust polegi. Kogumik sisaldab 17 juttu ja 15 esseed – ilukirjandus ja aimekirjandus üsna täpselt pooleks ning kui arvutada juurde kaal, et Asimovi ilukirjanduses on pea alati aimekirjanduse elemente, vajub kaalukauss suisa aimekirjanduse poole kaldu.

Aegade jooksul olen isegi seda pattu teinud, et eessõnad, järelsõnad, sissejuhatused ja muu taolise lugemata jätnud, et saaks aga kiiremini sisu kallale tungida. Mingis vanuses kuskil teismeeas oli seiklustevajadus suisa sedavõrd suur, et esimene loetav sõna oli esimeste jutumärkide järel. Kõik see, mis eespool kirjas oli, pidi lugedes ise välja joonistuma. Enamasti joonistus ka, kuid kuigi selline lugemisstiil on vahel paslik kiiretele romaanidele, ei sobi see kindlasti jutukogudele ega kogumikele. Ka robotinägemuste raamatu ees on tekst pealkirjaga „Sissejuhatus. Robotite kroonika”, kuid ma siiralt soovitan selle raamatu lugemist alustada algusest, just sellest samast sissejuhatusest. Lisaks Isaac Asimovi põnevalt esitatud mõtetele, mis on robot, millistest robotitest on aegade jooksul unistatud, milliseid kardetud ja milliseid ehitatud, sisaldab sissejuhatus ka motivaatoreid, mis Asimovit ennast on robotilugusid kirjutama suunanud. Kroonika poleks üldsegi täielik, kui see ei sisaldaks ka autori enda robotilugudevalimiku kronoloogilist rivi, millest iga juurde on räägitud ka veidi tausta.

Juttudest ükshaaval ma rääkima ei hakka, eks neid saab igaüks ise lugeda, kuid mis mulle Asimovi juures tohutult meeldib, on lõputu optimism. Robot raamatu kaanel vaatab igatsev-unistavalt kaugusesse ning see trotslikult igatsev kujund saadab raamatu iga ilukirjanduslikku juttu ning arutluskäiku esseedes. Asimovi robotid on hästi inimlikud, erinedes tõepoolest vaid koostiselementide ja sünniloo poolest. Iga lugu, iga robot püüab veel ja veel üle kinnitada, et robot ei saa olla halvem kui see, milliseks teda programmeeritud on. Ning kui arvestada, et (elu)kogemused on samuti osa programmeerimisest, võiks suisa öelda, et tema robotid on valdavalt kõvasti paremad, positiivsemad ja humaansemad kui nende programmeerimisest järeldada saab.

Miks? Eks selle taga on robootika kolm seadust – alusfunktsioonid, mille peale kogu ülejäänud olemus kirjutatakse. Robootika kolmest seadusest ning muudestki robotitega seotud teemadest on Asimov erinevatel aegadel mitmeid esseesid kirjutanud ning needki on siinsesse kogumikku pihutäiena kokku võetud. Kui ilukirjanduslikke jutte sai kerge vaevaga lugeda – lõpetad ühe, alustad järgmisega –, siis esseede puhul soovitan vahele mõttepause võtta. Igas essees on olemas oma idee ja unikaalne mõte, kuid oma põhialustelt algavad need paljuski kordusena. Jälle robootika kolm seadust! Fännid, kes neid omal ajal esmailmumise hetedel lugesid, olid hoopis teises seisus. On ju tore, kui essee mainib üle millegi, millest vist tõepoolest sai kaks aastat tagasi loetud, kuid kogumikku lugedes tuleb see õhk ise juurde tekitada, kas või väikese jalutuse ja võileivapausi näol.

Osa kogumikus ilmunud jutte on varasemalt ka teiste kogumike koosseisus eesti keeles ilmunud, kuid osa on täitsa uusi. „Kahesaja-aastane mees” tuleb enamikule aga ilmselt silme ette hoopis filmiversioonina, kuigi, olgu öeldud, et samanimelise filmi aluseks olu hoopis raamat „Positrooniline inimene”, mis siis omakorda on ehitatud laendatud versiooniks tegelikult just selle siinses kogumikus avaldatud jutule. Asimovi robootikateemalisi esseesid pole minu mälu järgi aga eesti keelde varem tõlgitud. Igal juhul leiab raamatust nii vanu tuttavaid kui uusi sõpru ning nende lugudega mitte sõbraks saada on minu hinnangul äärmiselt keeruline. Lugudega, nii nagu sõpradegagi, kipub minema nii, et mõned neist saavad lähedasemateks, mõned jäävad niisama toredateks kaaslasteks „kui kohtume” hetkedel. Ma ei hakka siia välja loetlema neid lugusid, mis eriliselt hinge läksid või kummituslikuna kaasa jalutama hakkasid, vaid jäägu see igale lugejale oma sõprade otsimis- ja avastamisrõõmuks. Häid kaaslasi peaks jaguma nii robotilugude andunud fännidele kui ka neile, kel taoline tutvus siiani sootuks puudunud on. Asimovi robotite inimlik mõõde annab võimaluse lugedes metallkere asemel hoopis inimlikele väärtustele keskenduda ning nende üle mõtiskleda.

Mairi Tempel

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”. Adam ja Pojad, 184 lk. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau

Selle teose valik Kulka esseistika nominendiks on suurepärane. Ma toetan seda valikut väga. Jaan Kaplinski kuulub ka minu lemmikute hulka.

Ööülikooli loenguid on meile tuttavad juba Vikerraadio vahendusel. Eelmisel aastal otsustas Jaan Tootsen tuua need loengud inimesteni, raamatusarjana, mis rikastab kindlasti eesti rahva tarkuse varasalve.

Esimene raamat, mis selles sarjas ilmus, oligi Jaan Kaplinski “Vaimu paik”. Teos ise vääriks oma välimuse ja kujunduse poolt lisaks veel “Aasta kaunema raamatu” tiitlit. Väga tore oli näha, et autor sai enne oma maise teekonna lõpetamist seda raamatut ka ise käes hoida. Raamat ilmus Jaan Kaplinski 80 sünnipäeval.

Jaan Kaplinski, kes on saanud tuntuks eelkõige luuletajana, on väga mitmekülgne erinevates žanrites. “Vaimu paik” algab Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski spetsiaalselt selle teose eessõnaks valminud kirjavahetusega ning lõpeb ka kahe suurmõtleja, Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita vestlusega, kus Kaplinski avab läbi temale esitatud küsimuste, isiklikke mõtteid tema hetkeolukorrast, loodusest, armastusest, keelest, Eestist. See annab raamatule teatud iskliku, sooja raami.

Kodumaa mõtisklustes on tunda kirjaniku pettumust Eestist. Ta tunneb tõsist muret Eesti metsade pärast, arusaamatult vaatab ta tänapäeva liiga korrastatud maailma peale, kus looduses puudub metsikus ja linnad on kõrgeid hooneid täis. “Minu meelest ei saa loodust korda teha — looduses endas on kord, aga see kord on väga keeruline. Me peame sellest aru saama, seda märkama.” (lk.172)

Linnas liikudes jälgib ta maju ja puid kui linnupilguga, et kas leidub mõni pragu või auk, kuhu saaks lind endale pesa teha. Arusaamatuks jääb tänapäeva ühiskonna suhtumine loodusesse. Tänapäeval valitsev pandeemia ja looduskatastroofid on tekkinud sellest, et puudub tasakaal looduse ja inimese vahel. Me tahame rohkem saada aga anname vähem tagasi.

Kaplinski peab ennast rohkem maa- kui linnainimeseks. Tema lapsepõlv möödus Tartus. Sõjaaegsed mälestused Tartu pommitamisest on tal selgelt meeles. Linnas ei tundnud Kaplinski ennast koduselt, kuna ta elas oma esimestel eluaastatel oma vanaisa suures majas, mida ümbritses suur aed ja rohelus. Lapsepõlve jalutuskäigud koos vanaisa Jaan Raudsepaga Tartu parkides ja surnuaedades jätsid temale imelised mälestused tolleaegsest Tartust.

Raamatus keskendub autor veel teemadele nagu religioon, usk, armastus, sõda ja eesti keel ja vaim. Kaplinski mõttearendus on lihtne ja sügav, tekib tunne, et tahaks temaga dialoogi astuda, küsida vahele mõne küsimuse või mõne koha peal temale vastu vaielda. Selle teose lugemine on kui mõtterännakule minek, tehes vahepeal pause, minnes mõne mõttega tagasi, mõtiskleda ja siis jätkata lugemist.

Loengust “Religioon ja sektantlus” meeldis mulle väga järgmine mõte: “Küll on hea, kui suudaksime olla vähemalt inimesed – selle sõna üsna tagasihoidlikus tähenduses: suhtuda üksteisesse inimlikult, mitte teha sigadusi.” (lk.96)

Triin England

Juha Hurme „Neem“

Juha Hurme „Neem“ (tlk Tiiu Kokla, Varrak, 2021)

Kirjanik Juha Hurme pälvis Soome kõige prestiižsema kirjandusauhinna Finlandia teosega „Neem“ samal aastal, mil Soome Vabariik sai 100-aastaseks. „Neem“ on Soomele pühendatud raamat – see jutustab Soome kultuuriajaloost, alates Suurest Paugust kuni 1809. aastani, mil Soomest sai Vene impeeriumi osa. Ühtlasi on see terve meie planeedi kultuuriloo sündi ja arengusse süübiv teos.

Eelnev kõlab nii, nagu „Neem“ oleks ajalooraamat. Seda ta siiski ei ole, olgugi et autori lugemus, teadmised ja kasutatud kirjanduse nimikiri avaldavad muljet. Hurme ise ja Soome kirjastus Teos määratlevad „Neeme“ romaaniks. Minu arvates on tegemist pigem pika esseega, milles ühenduvad kõige säravamal viisil Hurme kui tänapäevase renessasiinimese analüüsivõime, intellektuaalsus ja virtuoosne sõnakasutus, mis on selge, aus ja kergesti mõistetav.

„Neem“ on ka Soome müüdi lammutamismanifest. See riietab lahti kõik paatosliku ja püha, mis puudutab ühe rahva omapära, originaalsust ja tõekspidamisi. Sõnade taustal kõlab autori heatahtlik ja puhastav naer. Hurme teksti hurma annab tabavalt edasi Tiiu Kokla tõlge eesti keelde.

Heidi Iivari
Soome Instituut

Jaak Jõerüüt “Tõde ja võim”

Selle raamatu lugemist võrdleksin ma nokitsemisega. Valid välja meelepärase lõigu, loed, lähed tekstiga kaasa ja siis hakkab mõte oma radu käima. Paned raamatu pausile ning seedid loetut. Miks tahavad hundid ja lambad koos terved olla ja ühte lauta mahtuda, kuidas saavutada tasakaal. Kas terve mõistus kaalub üles rumaluse ja ärapanemise. Millegipärast hakkasid peas kumisema laulusõnad “...Vägivald armastab vabadust, tahab ta võita ja vallutada.

Kulla Tiismaa

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”

Ma ei ole kunagi olnud eriline raadiokuulaja, aga olen võimalusel huviga kuulanud Ööülikooli saateid. Mul on väga hea meel, et Jaan Kaplinski loengud on jõudnud raamatukaante vahele. Raamat on minu arvates väga hästi koostatud ja pakub suurepärase lugemiselamuse. Siit leiab mõtlemisainet mitmetel teemadel, mis minule on südamelähedased.

Sissejuhatuseks võib lugeda Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetust. Sellest pealtnäha lihtsast ja südamlikust vestlusest võib välja lugeda mõlema kirjaniku jaoks väga olulisi ja valulisi teemasid ja on tunda suurt lugupidamist üksteise vastu.

Selle raamatu läbivaks teemaks on eelkõige inimeseks olemine. Autor ütleb ka ise, et küll oleks hea, kui suudaksime olla vähemalt inimesed, selle sõna kõige tagasihoidlikumas tähenduses. Suhtuda üksteisesse inimlikult, mitte teha sigadusi. Jaan Kaplinski oskab seda inimeseks olemise mõistet oma loengutes lihtsas keeles lahti seletada läbi ajaloo, religiooni ja inimlike tunnete, näiteks armastuse kaudu. Autor peab oluliseks ajaloo tundmist. Ajalugu peaks aitama meil mõista inimest, iseennast, olla ettevaatlikud primitiivsete ideoloogiate suhtes ja püüda nendele vastu panna.

Oluline ja läbiv teema on ka puhta ja ürgse looduse säilimine. Raamatu viimases osas on põnev dialoog Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita vahel. Jutuks tuleb meie loodus, metsad ja liiga “korda tehtud” paigad. Nendes paikades läheb aga midagi olulist kaotsi, hävib liigirikkus. Olen seda ise kogenud oma lapsepõlvekodus, kus tuttaval heinamaal pole enam kasvamas naistepuna, kellukaid, tõrvalilli, metsmaasikaid, hapuoblikaid ega isegi nõgeseid. Nädalavahetustel undavad trimmerid ja murutraktorid. Õnneks on veel säilinud ürgset loodust ja mulle jäi sellest raamatust kõlama üks Jaan Kaplinski ilus lause: “Mõtsa iks veel om oleman, olõ-õi är kaonu joht.”

Tiina Kariler

Hans Platzgumer “Willkommen in meiner Wirklichkeit!”

Hans Platzgumer, kirjanik ja helilooja, võttis 50nda sünnipäeva eel aja maha ning kirjutas tänapäeva maailmast autobigraafilise essee, mille fookuses on meie üha keerulisemaks muutuv suhe reaalsusega. Kes siis veel kui kirjanik, kes loomeprotsessis liigub pidevalt erinevate reaalsuste vahel, tegeliku ja väljamõeldud maailma vahel, võiks olla ekspert selles vallas! Platzgumerit on ilukirjanduslikus loomingus (romaanid “Weiss”, “Elefantenfuss, “Am Rand” u.a.) paelunud ennekõike ekstreemsed piirisituatsioonid. Essees analüüsib ta, kuidas kiiresti teisenev ja digitaliseeruv maailm on muutnud tegelikkuse tajumist, ning püüab leida viisi, kuidas kahe jalaga maa peale jääda.

Autori sõnul ei kõnele ta suurtest tunnetusteoreetilistest küsimustest, vaid pühendub praktikale, nähtustele, mida ta enda ümber näeb ja kogeb ning mis tema mõttemaailma mõjutavad. Siiski on Platzgumer appi võtnud sellised autoriteedid nagu Guy Debord, Friedrich Nietzsche ja Roland Barthes. Esseed raamistab kompositsiooniliselt John Lennoni 50 aastat tagasi Indias kirjutatud laul “Dear Prudence”, milles Lennon kutsub Prudence Farrow’d oma eraldatusest päris maailma tagasi pöörduma.

Filosoofilisemat laadi mõtterännakud vahelduvad raamatus isiklikult läbielatu kirjeldamisega. Näitlikustamaks suhet reaalsusega, jutustab Platzgumer lugusid lapsepõlvest, perekonnast, sõpradest ja kolleegidest, toob näiteid oma arvukatelt reisidelt, põikab julgelt poliitikasse.

Autor möönab, et tegelikkus on pahatihti hirmutav, paralleelmaailmad pakuvad sellele alternatiivi, nad on alati olemas olnud. Aga tehnika ja tehnoloogia areng on teinud reaalsusest põgenemise üha lihtsamaks ja kunstliku maailma üha atraktiivsemaks. See enam ei üllatagi, aga on siiski pisut ehmatav lugeda, kuidas lapsed eelistavad kõrbematka ja päikesetõusu nautimise asemel vaadata seda fotodelt, kuidas turiste häirib lehmakellade helin ja tsikaadide saagimine, kuidas jaapanlannal on raskusi seksuaalpartneri leidmisega. Päris elu nõuab liiga suurt pingutust! Me elame üha rohkem digitaalsetes asendumaailmades, ei tunne igavust, ei vaja fantaasiat. Reaalsus ja näivus, fakt ja võltsing (Fakt und Fake) on saavutanud võrdse positsiooni.

Olgu lugeja julgustuseks öeldud, et tänapäeva maailma kaardistades jääb autor positiivseks ning püüab näidata võimalusi, kuidas hoida sidet reaalse maailmaga, kuidas tänasest päevast ja antud hetkest rõõmu tunda. Ta kirjutab ilu nautimisest looduses, hingamisharjutustest ja joogast, tööst ja kirjutamisest kui vahenditest, mis aitavad tegelikkusega toime tulla.

Julgen loota, et Hans Platzgumeri essee pakub lugejale niisuguse retke tänasesse maailma, mis kutsub peeglisse vaatama ja paneb mõtlema.

Linda Jahilo

Arvustus ilmus algselt Goethe Instituudi lehel rubriigis
Raamatud, millest räägitakse” 
nii eesti kui saksa keeles.

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile”

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile” on raamat, mille esimene osa koosneb autori kirjadest eestlasest pianistile Käbi Lareteile (1922-2014), kes suure osa oma elust elas Rootsis. Teises osas on Sakova artiklid ja ettekannete tekstid, millest enamik on kirjandusest, mälust, loomingust ja… ikkagi ka elust.

Julgen soovitada seda raamatut iseäranis argadele elajatele (kas pole tore väljend?), aga ka julgetele, eriti neile, kes on loomingulised või ka neile, kellele meeldib kirjandus. Minu lugemisnimekiri sai siit igatahes omajagu täiendust — Sakova on kirjandusteadlane ja kirjutab talle olulistest autoritest ja teemadest, mis teda ennast kirjanduses kõige rohkem huvitavad ja ta teeb seda mu meelest päris kaasahaaravavalt. Aga ma tunnistan, et ma poleks seda raamatut ilmselt lugema sattunud, kui see oleks olnud lihtsalt artikli- või esseekogumik kirjandusest. Kuigi mulle meeldis selle teose lõpuosa tegelikult ikkagi väga — huvitav oli “mäletseda” tuttavaid ja ka veel tundmatuid teoseid ja näha, kuidas Sakova asetab need mäletamise ja elamise julguse ja veel muudesse kontekstidesse.

Ka kirjades Käbile oli minu jaoks olulisi teemasid. Sakova on mu põlvkonnakaaslane ja naine, nii et on üsna ootuspärane, et mind kõnetab see, kui ta räägib näiteks kodu ja töö vahel tasakaalu leidmisest ja loomise võimalikkusest väikeste laste kõrvalt (kuigi tänapäeval polegi väga vahet, kas olla lapsevanemana naine või mees). (Küll aga on vahe, kas olla naiskirjanik või meeskirjanik. Sellest Sakova ei kirjuta. Aga see on täiesti eraldi jutt ja Eesti kontekstis paraku üks üsna pikk jutt. Ja võib-olla on see siiski otsapidi ikkagi seotud julgusega olla kirjanik?) Või kui ta kirjutab loomingust ja rahast. Või teiste inimeste teenimisest: “Kui palju saab looja olla iseenda ja loomingu päralt ning kui palju tema ajast on pühendatud teiste teenimisele, teiste vahendamisele (lk 203)”. Kõik need teemad tuleb inimesena ilmselt selgeks mõelda ja kõik küsimused iseenda jaoks kuidagimoodi püstitada. Või äkki tuleb need püstitada vähe vintsutatud argadel elajatel? Miskipärast on mulle tundunud, et mõnedel inimestel üldse ei tekigi niisuguseid küsimusi. Vaid arad vaevavad oma pead sellega, kas maailmal on ikka vaja seda, mida neil on pakkuda.

Sakova kirjutab päris mitmest pagulaskirjanikust (Elin Toona, Käbi Laretei, Ivar Ivask) ja kohati ka sellest, kuidas neist kirjanikud said. Kui Sakova räägib Elin Toonast, siis mind ikkagi torkas tema märkus, justkui Toona, kes hakkas töölisest kirjanikuks, tegi läbi veel suurema klassihüppe, kui seda teeks üks kirjandusteadlane, kes hakkab järsku luuletama või avalikult päevikut pidama ja ma tahaksin öelda, et see on ikkagi pisut petlik. Intellekt või haridus võib olla loomisel (nagu muu hulgas ka sünnitamisel) risuks jalus. (Kuigi ma möönan, jah, et kirjutamine siiski nõuab omajagu intellekti ka.) Kuid vahel võib olla lihtsam midagi luua, kui oled eesootavate karide ja kuristike suhtes pime — kui sa ei tea, kuskohas sa libastuda võid.

Väga võimalik, et klassivahe muidugi on tõesti ületamatult suur, kui hakkad töölisena kirjutama? Ilmselt pole tehases ka väga neid õpetajaid ja mentoreidki võtta, kelle olulisust Sakova tunnistab ja kelle maailmavaade teda ennast ka kirjanduse kaudu — tundub et palju — mõjutanud ja sedakaudu ka elama julgustanud on.

Loomisel võivad risuks jalus olla ka mitmesugused hoiakud ja kivinenud arusaamad iseenda kohta. Neid viimaseid võib muidugi olla võrdselt nii töölistel kui vaimutööd tegevatel inimestel. Ja sellisest iseenda sisse vaatamise julgusest on selles raamatus samuti juttu.

Üldse on selles raamatus kuidagi kontsentreeritult koos nii palju erinevaid aspekte, mis loominguga seonduvad, et raamatu lõpus tekkis tahtmine algusest uuesti pihta hakata. Üllatavalt sageli leidsin end avamas suu, et autoriga dialoogi astuda ning tüütasin oma vähegi mõtlemisvõimelisi perekonnaliikmeid selle raamatu üksikasjadega. Ühesõnaga, see pani mind päris palju kaasa mõtlema, mille eest olen autorile tänulik. Raamatud ikkagi suudavad vahel olla natuke nagu sõbrad, eks ole ju?

Nendes kirjades pole küll väga palju kirjanduslikke saltosid või uperpalle, on aga rohkelt eneseanalüüsi ja ratsionaalseid mõttekäike, nagu võikski kirjandusteadlaselt oodata. Autor paneb ennast nendes teadlikult haavatavasse positsiooni — need kirjad on ikka üsna isiklikud. Ma mõistan tema muret, kui ta kirjutab: “Just see ongi see põhiline hirm: kuidas leida õiget tasakaalu julguse ja siiruse ja enesepaljastuse vahel (lk. 28).“ Aga kahtlemata on isiklikkus lihtsalt korrespondentsižanri eripära — kirjad ja päevikud ongi enamasti isiklikud. Muidu me ilmselt ei loekski neid, kui ei loodaks sedakaudu autorile naha vahele pugeda.

Universumi Postiljon muidugi teeb lausa äraarvamatuid uperpalle ja jänesehaake, ta võib kaasteelised paigutada näiteks täiesti erinevasse aega ja ruumi. Aga mitte mõtteruumi! Nii et kõigest hoolimata on lootust, et Käbi on oma kirjad juba ammugi kätte saanud.

Liina Leemet

Kris Moori foto autorist on pärit siit.

Doris Kareva „Terendused“

Doris Kareva esseekogumik „Terendused“ on huvitav põimik eesti ühe nais esiluuletaja esseedest, arvustustest, artiklitest ja mälestustest. Lugejal on võimalik siseneda kultuurilis-filosoofilisse maailma, mis esmapilgul võib tunduda ainult kirjandusele suunatud, kuid tegelikkuses on seal palju huvitavaid mõtteid, elukogemusi, tundmusi eri eluala spektritest. Kõige huvitavam on siseneda Kareva mälestustesse isast või lugeda maailmakultuuridest ning põigata sisse tema „mõtlemise osasse“. Viimase kohta on Kareva ise öelnud, et „ta mõtleb teiste inimeste sõnadega“, põimides nii oma mõtete sisse tsitaate teistelt.

Maris Mägi
Spordimuuseum

“Eesti tantsukunst: nüüd ja ->? ->sfäärid ->väljad ->horisondid ->plaanid ->utoopiad”

Kaasaegse tantsu või nüüdistantsu etendusi olen ma kahjuks näinud ammu ja vähe, mõni on meeldinud, mõni mitte, sügavamat huvi ja teadmist pole selle pealt siiski tekkinud. Aga see raamat — artiklite ja esseede kogumik, mis valmis Sõltumatu Tantsu Lava sünnipäevaks — nüüdistantsust on päris huvitav. Kirjatööd ses raamatus on väga erinevad, nii stiili kui mõttetiheduse poolest, aga enamjaolt pakkusid kaasamõtlemist ja avasid mingi uue nüansi või võimaluse, kuidas tantsu näha või miks tantsu teha.

Artiklid üksiti, võtan appi ISE kataloogi, minu märkused on sulgudes kursiivis:

  • Evelyn Raudsepp “Saateks” — Sõltumatu Tantsu Ühenduse 10. aastapäevaks koostatud kogumik sisaldab hetkevaadet Eesti tantsukunstist (Hea sissejuhatus).
  • Jarmo Karing, Liis Vares, Mari-Liis Eskusson, Maria Goltsmann, Erik Alalooga, Johanna Karoline Kalm “Avatud kirjutamisplatvorm” — Aktuaalseid mõtteid, kommentaare ja arvamusi kaasaegsest Eesti tantsukunstist (Teine sissejuhatus. Mõttekilde on segiläbi, kõige analüüsivam kirjutaja oli Erik Alalooga).
  • Evelin Lagle “Nüüdistantsust Eestis: kehaliste dimensioonide avardumisest ja žanriköidikute survest vabanemisest” — Nüüdistantsu seisundilisusest, kontseptuaalsusest, koreograafiapõhisusest ja kehakesksusest Kadri Noormetsa, Karl Saksa, Mart Kangro, Henri Hüti, Külli Roosna, Kenneth Flaki, Rene ja Carmel Kösteri lavastuste näitel (Pikk ja põhjalik artikkel nüüdistantsu lavastusest Eestis aastatel 2010-2014. Põimitud on nii teoreetiline lähenemine, nähtu kajastamine kui üldisema tantsupildi analüüs).
  • Madli Pesti “Nüüdistants ja etenduskunstid. Positsioon ja mõisted” — Tantsukunsti mõisted – sõltumatu tants, uus tants, nüüdistants, kontseptuaalsus, kehakesksus, etenduskunst (Artikkel toob selgust nüüdistantsuga seotud terminoloogilisse segadusse ja annab samas teada, et ka kogukonnasiseselt ei ole veel kõiges kokku lepitud, seda enam, et kõik on arengus ja uued asjad tahavad oma nime, aga mingid terminid on siiski üldkokkuleppelise sisuga ja neid võiks teada).
  • Henri Hütt “Eesriide avanemise eel ja kummarduse järel” — Kuigi etenduse eel- ja järeltegevused võivad olla väga erinevate vahenditega teostatud, loovad need koos etenduse terviku, mis liigub publikut arvestades ühtse eemärgi suunas (Mõneti PRi juhisena võetav tekst, aga annab sellele PRle kuidagi õilsama maigu).
  • Liisi Aibel “Arvustavad, ahmivad ja abitud: publik nüüdistantsutandril” — Soome teatri- ja kirjandusteadlase Irmeli Niemi väljapakutud publikukategooriatele toetuv tantsuteatri publiku analüüs (Irmeli Niemil on lahterdus: arvustavad, ahmivad, abitud, andunud ja ahistatud. Liisi Aibel võtab kolm esimest kategooriat ja analüüsib, millised need on ja kuidas nende kategooriate esindajatele nüüdistantsu vaatamise kogemust meeldivamaks teha).
  • Ele Viskus “Kodustamine”(Mõistu- või muinasjutt tantsu ajaloost ja arengust. Ega ma selle jutuga nüüd nõus eriti ei ole, aga ega muinasjuttu peagi ju tõe pähe võtma. Kaasa mõtlema pani küll).
  • Andrus Laansalu “Kokkupõrge õhuga” — Autori fookuses on küsimused, kuidas tantsust mõelda ja milliseid võimalikke kontekste saab paigutada tantsu ümber (Kergelt provokatiivne ja heas sõnastuses, nagu Laansalu tekstid ikka kipuvad olema, artikkel. Laansalu toob sisse biosemiootika võimalused tantsu tähenduse tõlgendamisel. Kogumikust see artikkel, mida peaks/võiks hiljem veel üle lugeda).
  • Kai Valtna “Tehnika ja teadmine tantsuhariduses”(Pisut manitsevas toonis, aga põhipoint on, et tantsija peaks enne lavale minekut vähemalt enda jaoks olema läbi mõelnud, et miks ta sinna lavale üldse läheb).
  • Anu Ruusmaa “Keha ja intelligentsus” — Ameerika arengupsühholoogi Howard Gardneri teooriale toetudes vaatleb autor mitmeid vaimseid võimekusi: keeleline ehk lingvistiline, loogilis-matemaatiline, muusikaline, visuaal-ruumiline, kehalis-kinesteetiline, enesetunnetuslik jt. (Tsitaat artiklist: “Tantsijate puhul kasutatakse üldlevinud ütlust: see tantsija tantsib muusikasse, aga see tantsija tantsib muusikat.”).
  • Kadri Noormets “dokument” — luuletus (Ingliskeelne ja minu jaoks mitte eriti veenev, aga näpuharjutusena või vormikatsetusena võib ju selliselt ka end väljendada).
  • Sylvia Köster “Tants 16 : 9” — Tantsufilm kui meedium (Mitte mängufilmid, kus tantsul on suur osa, vaid üksnes tantsule keskenduvad filmid, filmid, mis on segu dokumentaalist, hetke salvestuset ja kunstist. Film kui võimalus tantsu nähtavale tuua ja vastavalt kinokunsti võimalustele tantsuga seotut võimendada. Artiklist kumab siiras soovitus tantsijatele selle valdkonnaga pisut rohkem tutvust teha).
  • Taavet Jansen “Interaktiivne paigalseis” — Tehnoloogiast ja inimesest kirjutades keskendub autor etenduskunstidele, täpsemalt tantsu ja tehnoloogia suhtele (Suhteliselt tehniline ja minu jaoks igavapoolne jutt soovist näha uusi ja mõtestatud digilahendusi tantsulaval).
  • A. Šnaider, K. Kann, K. Juurak “Kui etendus juba käib, ei ole kunstnikul enam midagi teha” (Mõtteid-tsitaate segiläbi, rohkem küsimusi kui vastuseid, näiteks: “Teadlased pole siiamaani kindlad, kas inimesed räägivad seetõttu, et neil on oskus häält teha, või seetõttu, et neil on vajadus midagi öelda.”).
  • Krõõt Juurak “Siseintriig”(Raamatutegijate omavaheline tögamine, mis oleks võinud pigem välja jääda).

Ja kuigi Leenu Nigu siia raamatusse ei kirjutanud, siis tasub see nimi meelde jätta, ta on enimtsiteeritud tantsukriitik selles kogumikus ja nende tsiteeringute põhjal võib öelda, et väga pädev, analüüsiv ja hea sõnakastusoskusega kriitik.

Tiina Sulg