Posts Tagged ‘esseed’

“Eesti tantsukunst: nüüd ja ->? ->sfäärid ->väljad ->horisondid ->plaanid ->utoopiad”

Kaasaegse tantsu või nüüdistantsu etendusi olen ma kahjuks näinud ammu ja vähe, mõni on meeldinud, mõni mitte, sügavamat huvi ja teadmist pole selle pealt siiski tekkinud. Aga see raamat — artiklite ja esseede kogumik, mis valmis Sõltumatu Tantsu Lava sünnipäevaks — nüüdistantsust on päris huvitav. Kirjatööd ses raamatus on väga erinevad, nii stiili kui mõttetiheduse poolest, aga enamjaolt pakkusid kaasamõtlemist ja avasid mingi uue nüansi või võimaluse, kuidas tantsu näha või miks tantsu teha.

Artiklid üksiti, võtan appi ISE kataloogi, minu märkused on sulgudes kursiivis:

  • Evelyn Raudsepp “Saateks” — Sõltumatu Tantsu Ühenduse 10. aastapäevaks koostatud kogumik sisaldab hetkevaadet Eesti tantsukunstist (Hea sissejuhatus).
  • Jarmo Karing, Liis Vares, Mari-Liis Eskusson, Maria Goltsmann, Erik Alalooga, Johanna Karoline Kalm “Avatud kirjutamisplatvorm” — Aktuaalseid mõtteid, kommentaare ja arvamusi kaasaegsest Eesti tantsukunstist (Teine sissejuhatus. Mõttekilde on segiläbi, kõige analüüsivam kirjutaja oli Erik Alalooga).
  • Evelin Lagle “Nüüdistantsust Eestis: kehaliste dimensioonide avardumisest ja žanriköidikute survest vabanemisest” — Nüüdistantsu seisundilisusest, kontseptuaalsusest, koreograafiapõhisusest ja kehakesksusest Kadri Noormetsa, Karl Saksa, Mart Kangro, Henri Hüti, Külli Roosna, Kenneth Flaki, Rene ja Carmel Kösteri lavastuste näitel (Pikk ja põhjalik artikkel nüüdistantsu lavastusest Eestis aastatel 2010-2014. Põimitud on nii teoreetiline lähenemine, nähtu kajastamine kui üldisema tantsupildi analüüs).
  • Madli Pesti “Nüüdistants ja etenduskunstid. Positsioon ja mõisted” — Tantsukunsti mõisted – sõltumatu tants, uus tants, nüüdistants, kontseptuaalsus, kehakesksus, etenduskunst (Artikkel toob selgust nüüdistantsuga seotud terminoloogilisse segadusse ja annab samas teada, et ka kogukonnasiseselt ei ole veel kõiges kokku lepitud, seda enam, et kõik on arengus ja uued asjad tahavad oma nime, aga mingid terminid on siiski üldkokkuleppelise sisuga ja neid võiks teada).
  • Henri Hütt “Eesriide avanemise eel ja kummarduse järel” — Kuigi etenduse eel- ja järeltegevused võivad olla väga erinevate vahenditega teostatud, loovad need koos etenduse terviku, mis liigub publikut arvestades ühtse eemärgi suunas (Mõneti PRi juhisena võetav tekst, aga annab sellele PRle kuidagi õilsama maigu).
  • Liisi Aibel “Arvustavad, ahmivad ja abitud: publik nüüdistantsutandril” — Soome teatri- ja kirjandusteadlase Irmeli Niemi väljapakutud publikukategooriatele toetuv tantsuteatri publiku analüüs (Irmeli Niemil on lahterdus: arvustavad, ahmivad, abitud, andunud ja ahistatud. Liisi Aibel võtab kolm esimest kategooriat ja analüüsib, millised need on ja kuidas nende kategooriate esindajatele nüüdistantsu vaatamise kogemust meeldivamaks teha).
  • Ele Viskus “Kodustamine”(Mõistu- või muinasjutt tantsu ajaloost ja arengust. Ega ma selle jutuga nüüd nõus eriti ei ole, aga ega muinasjuttu peagi ju tõe pähe võtma. Kaasa mõtlema pani küll).
  • Andrus Laansalu “Kokkupõrge õhuga” — Autori fookuses on küsimused, kuidas tantsust mõelda ja milliseid võimalikke kontekste saab paigutada tantsu ümber (Kergelt provokatiivne ja heas sõnastuses, nagu Laansalu tekstid ikka kipuvad olema, artikkel. Laansalu toob sisse biosemiootika võimalused tantsu tähenduse tõlgendamisel. Kogumikust see artikkel, mida peaks/võiks hiljem veel üle lugeda).
  • Kai Valtna “Tehnika ja teadmine tantsuhariduses”(Pisut manitsevas toonis, aga põhipoint on, et tantsija peaks enne lavale minekut vähemalt enda jaoks olema läbi mõelnud, et miks ta sinna lavale üldse läheb).
  • Anu Ruusmaa “Keha ja intelligentsus” — Ameerika arengupsühholoogi Howard Gardneri teooriale toetudes vaatleb autor mitmeid vaimseid võimekusi: keeleline ehk lingvistiline, loogilis-matemaatiline, muusikaline, visuaal-ruumiline, kehalis-kinesteetiline, enesetunnetuslik jt. (Tsitaat artiklist: “Tantsijate puhul kasutatakse üldlevinud ütlust: see tantsija tantsib muusikasse, aga see tantsija tantsib muusikat.”).
  • Kadri Noormets “dokument” — luuletus (Ingliskeelne ja minu jaoks mitte eriti veenev, aga näpuharjutusena või vormikatsetusena võib ju selliselt ka end väljendada).
  • Sylvia Köster “Tants 16 : 9” — Tantsufilm kui meedium (Mitte mängufilmid, kus tantsul on suur osa, vaid üksnes tantsule keskenduvad filmid, filmid, mis on segu dokumentaalist, hetke salvestuset ja kunstist. Film kui võimalus tantsu nähtavale tuua ja vastavalt kinokunsti võimalustele tantsuga seotut võimendada. Artiklist kumab siiras soovitus tantsijatele selle valdkonnaga pisut rohkem tutvust teha).
  • Taavet Jansen “Interaktiivne paigalseis” — Tehnoloogiast ja inimesest kirjutades keskendub autor etenduskunstidele, täpsemalt tantsu ja tehnoloogia suhtele (Suhteliselt tehniline ja minu jaoks igavapoolne jutt soovist näha uusi ja mõtestatud digilahendusi tantsulaval).
  • A. Šnaider, K. Kann, K. Juurak “Kui etendus juba käib, ei ole kunstnikul enam midagi teha” (Mõtteid-tsitaate segiläbi, rohkem küsimusi kui vastuseid, näiteks: “Teadlased pole siiamaani kindlad, kas inimesed räägivad seetõttu, et neil on oskus häält teha, või seetõttu, et neil on vajadus midagi öelda.”).
  • Krõõt Juurak “Siseintriig”(Raamatutegijate omavaheline tögamine, mis oleks võinud pigem välja jääda).

Ja kuigi Leenu Nigu siia raamatusse ei kirjutanud, siis tasub see nimi meelde jätta, ta on enimtsiteeritud tantsukriitik selles kogumikus ja nende tsiteeringute põhjal võib öelda, et väga pädev, analüüsiv ja hea sõnakastusoskusega kriitik.

Tiina Sulg

Advertisements

Lugemissoovitused 2014 – Janika Kronberg ja Mae Lender

Kui eelmisel, raamatukogu juubeliaastal, kogunes lugemissoovituste huvilisi nii palju, et tuli kohvikust saali kolida, siis tänavu mahtusid kõik huvilised kohvilaudade äärde ära ning kohtumine möödus sundimatus ja hubases õhkkonnas. Külalisteks seekord noor kirjanik Mae Lender, kes on nelja viimase aastaga üllitanud neli raamatut, ning kirjandusteadlane ja -kriitik, mitmete raamatute koostaja ja autor Janika Kronberg. Sellest üritusest on päris keeruline kirjutada, sest vahel kiskus jutt nii kaasa, et märkmete tegemine läks meelest, lisaks on kõneldud jutt ju harali ja seda tuleks kuidagi koondada ja grupeerida, mis aga kipub võlu ära kaotama. Seega – alati on kasulikum leida aeg ise kohale tulemiseks.

SAM_1020Mae Lender on õppinud Viljandis raamatukogundust ja ütles kuulajate hulgas õpingukaaslasi märganud olevat; töötanud ta raamatukogus siiski kunagi ei ole – juhtus teisiti. Lapsega koju jäänuna sattus ta kirja panema oma ema lugu, millest sai raamat “Minu Taani”. Vaatamata veel kolmele ilukirjanduslikule teosele ei pea Mae Lender end kirjanikuks, vaid kõigest asjaarmastajaks kirjutamise alal.

Meie üritusele kutset saades pidas ta ülesannet algul lihtsaks, kuid mida rohkem selle peale mõtles, seda suuremasse kimbatusse sattus. Sest lugemisel määrab nii palju hetke meeleolu ja kõik muutub ka ajas – mis kunagi vaimustas, võib hiljem hoopis lapsik või sobimatu tunduda. Tsiteerides Kalev Kesküla: “Vanad raamatud, nagu vanad riidedki, on inimese mõõt”.

Lollikindlaks soovituseks peab Lender “Põhjamaade romaani” sarja. Ta ei armasta suuri ülepaisutatud tundeid ja (sõna)vahtu. Mitte parim, aga uusim on Ulla-Lena Lundbergi “Jää”, mis ei ole puhas mereromaan, kuid pöörab sellele ja üldse loodusele suurt tähelepanu – looduse, inimese ja Jumala suhetele ning eraldi veel kirikuõpetaja-Jumala suhtele. (Hulk aega hiljem tuleb jutu sees välja, et Janika Kronberg on romaanis kujutatud saarel viibinud ja seda just ajal, kui tuulegeneraator seiskus ja kogu elu tundus seisma jäävat.) Lenderi üheks lemmiktegelaseks on ühtlasi romaani kesksete tegelaste hulka kuuluv Posti-Anton, kelletaolise ta arvab leidvat igast kogukonnast.

Üsna kindel sari soovitamiseks on ka “Moodne aeg”, “Punase raamatu” sarjaga on suhted nii ja naa. Üksikult tulevad meelde veel eriti jaburad raamatud “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” Jonas Jonassonilt, mida võiks vaadata kui lugu Pipist, kui ta oleks mees ja saja-aastane, ning Peter Høegi “Elevanditalitajate lapsed” – see paneb mõtlema, kuidas me tuleme toime oma sisemise elevandiga ja kuidas teised sellega hakkama saavad.

Jutujärje võttis üle teiselt ürituselt saabunud Janika Kronberg, kes hilinemise teema osavalt ära kasutas, tsiteerides kohaseid klassikuid: “Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis” (Ernst Enno) ja “Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud” (lugeja jaoks on peaaegu solvav kirjutada siia Oskar Luts) ning laiendades seda kogu eesti kultuurile, mis ka mõneti hiljaks jäänud – Betti Alveri luuletuses istub maavillane Vanapagan lugema õppides viimases pingis. Oskar Luts ei kuulu Kronbergi meeliskirjanike hulka, kuid ta soovitab lugeda “Kirjutatud on…”, mis tänu teatrile rohkem “Soo” nime all tuntud, ja “Kirjad Maariale”, mis Lutsu hoopis teisest küljest avavad. Veel soovitab ta lugeda Paul Austeri “New Yorgi triloogiat”. Suurepärast lugemist pakuvad kirjandusest kõnelevad raamatud, mille autoriks on naine: Asta Põldmäe “Ja valguse armulise : kirjatöid aastaist 1975–2013”, eriti essee A. Vihalemmast, või Viivi Luige “Ma olen raamat” ja “Kõne koolimaja haual: artiklid ja esseed 1998-2006”. Doris Kareva “Tähendused: kirjutisi aastaist 1988-2007” – lugeda Emil Tode “Piiririigist” kirjutatut on sama hõrk nauding kui teos ise. (Muide, laenasin Kareva raamatu kohe ja see on tõepoolest suurepärane.) Põnev lugemine on Ilse Lehiste “Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud kogumik “Keel kirjanduses”, mida omal ajal esitleti siinsamas raamatukogus ja kus kohal viibis ka autor ise.

SAM_1023Soovitada võib igasuguseid asju, iseasi on, kellele neid soovitada. Kõik muutub, raamatud, mis kunagi tähendasid palju, ei pruugi aja möödudes enam midagi öelda, kuid – Viivi Luik on öelnud, et “tuleb jääda lojaalseks muutuvale iseendale”.

Raamatud ütlevad inimese kohta nii mõndagi. Lender ütleb, et ei hoia oma raamatuid elutoas, sest ei taha, et küllatulnud inimesed tema raamatuid vaataksid. Kronberg ütleb, et seab nähtavale kohale intrigeerivaid raamatuid, kuid ei kavatse avaldada meile oma lemmikraamatuid.

Kronberg: “Nii nagu bioloogilise elu algus on vesi, on vaimse elu algus siiski veel raamat, mis seletab elu ajaloolisel taustal sünkroonis kaasajaga.” Tulevik ja ulmeraamatud Janika Kronbergi väga ei huvitagi ja ilukirjandust ta väga palju soovitada ei oska. Heaks öökapiraamatuks, mida vähehaaval lugeda, peab ta Egon Friedelli “Uusaja kultuurilugu: suurest katkust kuni Esimese maailmasõjani”, mida keegi liiga lihtsaks raamatuks ei pea, kuid mis on siiski lugejasõbralik. Ajalugu elab meis, tahame me seda või ei.

Jutujärje võtab üle Lender, kes armastab vanu reisikirju, mis on omamoodi ajasillaks ja võimaldavad näha, mis on säilinud, mis muutunud. Kaasa on ta võtnud Ants Laikmaa “Teelt: maailmakodaniku reisikirjad Viinist, Veneetsiast, Firenzest, Roomast, Caprilt, Sitsiiliast, Vesuuvi tipust, Tunisest jm.”, Kairi Tilga “Tossutäkuga Euroopasse: Eduard Vilde reisikirjad” ja kaaskõneleja Janika Kronbergi uue raamatu “Rännud kuue teejuhiga”, mis pakub põnevust ja kaasaelamist ootuses, kas autor leiab üles kõik, mida otsib. Mida võiks Janika Kronberg ise oma raamatu juurde kõnelda? – Hispaania ja Krimm ei olnud algselt plaanis, kuid raaamat kippus kasvama. Reisimine olevat äärmiselt ebamugav, autor ei suuda reisi ajal kirjutada ning imetleb siiralt Tiit Pruulit, kes aina jooksvalt kirjutab ja kleebib, ning Arvo Valtonit, kes on ilmselt võimeline ka kaameli seljas kirjutama.

Kogu kirjutatud ajaloo isa Herodotose “Historiat” Kronberg lugenud ei ole (sellest on eesti keelde tõlgitud katkendid), aga väga soovitada saab Ryszard Kapuściński teost “Reisid Herodotosega”. Huvitav on Ken Jenningsi “Kaardikirg: geograafianohikute kirev maailm” ja Rohelise sarja raamatud, nt Clive Pontingi “Uus maailma roheline ajalugu: keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemine”. Claude Lévi-Straussi reisikiri “Nukker troopika” – esimene osa, “Euroopast lahkumine”, on puhas nauding lugeda. “Maailma maitsed: parimad retseptid igast maailma nurgast” ja mõni hea veinimääraja peaksid endal olemas olema, Raivo Kalle ja Renata Sõukandi “Eesti looduslikud toidutaimed: kasutamine 18. sajandist tänapäevani” on samuti vajalik ja huvitav teos.

SAM_1025Kuidagi liigub jutt raamatutest tehtud filmidele ja nende võrdlemisele, juttu tuleb “Preili Smilla lumetajust”, “Poolvennast” – selle seriaali jättis Lender peale paari osa pooleli, sest raamat oli ikka palju parem; Kronberg kiidab “Inglise patsienti”, mis toob kuulajate seast arvamuse, et see on üks haruldasi kordi, mil film on raamatust parem. Preili Smillast on lühike samm ekskursini põhjamaade kirjandusse üldse, Janika meenutab Ibsenit, Strindbergi, Hamsunit ja teisi klassikuid, keda omal ajal põhjalikult loetud.

Veel: Winfried G. Sebald “Peapööritus. Tunded”, tõlkinud Mati Sirkel, aluseks Kafka reis Itaaliasse. Hiljuti ilmus ka Sebaldi Zürichi loengute sari “Õhusõda ja kirjandus”, mille Kronberg ühe hingetõmbega läbi luges – šokk Hamburgi pommitamisest. Sebald pole elitaarne, kuid on ränk lugemine. Lugemise valikul vaatab Kronberg alati ka tõlkijat, näiteks tasub lugeda kõike, mida Mati Sirkel on tõlkinud. Millegi lugemiseks on nii erinevaid põhjusi – Kronberg ütleb, et kuigi Uku Masingu luule jääb talle paljuski arusaamatuks, on sel rütm, mis haarab kaasa.

Ta pole ka suur Kivirähu fänn, näiteks “Mees, kes teadis ussisõnu” asemel võiks lugeda hoopis Ain Kalmuse triloogiat – “Jumalad lahkuvad maalt”, “Toone tuuled üle maa” ja “Koju enne õhtut”. Mõlemad autorid käsitlevad uute aegade tulekut Eestimaale ja suuri muutusi. Kivirähu “Liblikas” on küll väga helge teos. Andrei Hvostov on öelnud, et ajaloolise tõe teadasaamiseks tuleb eestlastel lugeda soome kirjandust; Janika Kronberg arvab siiski, et ka eesti kirjanduses on tõde olemas – Oksase asemel võib lugeda Ene Mihkelsoni, Eeva Parki (“Lõks lõpmatuses”) ja Arved Viirlaiu “Ristideta haudu”.

Kaja Kleimann

Fotod Linda Jahilo

 

(:)kivisildnik – Lugemissoovitused

kivisildniksoovitused

Olga Tokarczuki „Algus ja teised ajad”, Wisława Szymborska „Herakleitose jões”, Czesław Miłoszi „Teeäärne koerake”, „Sünnimaa Euroopa” ja „Miłoszi ABC”.

Maniakkide Tänava „Saladuslik tsaar”, „Euromant” ja vanemad raamatud, puhas ulmekuld. Kristjan Sanderi „Õhtu rannal” ja vanemad raamatud.kivisildnik 2012 veebr-0033

Helga Pärli-Sillaotsa „Improvisatsioon mängutoosis. Karjäär” on kõigi aegade parim naistekas üleüldse.

Urmas Vadi, „Tagasi Eestisse” ja selle romaani mõtteline esimene osa, „Kirjad tädi Annele”.

Fsi „100% fs”, Marko Mägi „Maitsestatud kanad”, Chalice „100% Chalice”, Jaan Pehki „100% Jaan Pehk”.

Loetagu Tammsaaret ja Tammsaare kohta: Anton Hansen Tammsaare „Armastusest ja lapselikkusest”, Elem Treieri „Tammsaare elu härra Hansenina”, Maarja Vaino, „Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus”, Bernhard Linde „A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses”.

Minu absoluutne lemmik on Jaan Oks („Orjapojad”, „Otsija metsas”).

(:)kivisildnik

tartulinnaraamatukogu100Foto Andres Adamson

Lugemissoovitused 2013: Mart Juur ja Mihkel Kunnus

Juur_ja_Kunnus14Linnaraamatukogu tähistas oma sajandat sünnipäeva rea üritustega, mille hulka kuulus kauni kombe kohaselt ka lugemissoovituste õhtu. Sedapuhku olid soovitajateks kirjandusminister ehk populaarse telesaate “Kirjandusministeerium” saatejuht Mart Juur ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

“Tartusse tuled alati nagu koju,” nentis Mart Juur, ja koduses õhkkonnas õhtu kulgeski. Huvilisi oli kogunenud ohtrasti, sestap kolis kogu seltskond kohvikust üles saali ja täitis selle viimse kohani. Osa publikust lootis, et saab nalja, teine osa, et kõne alla tuleb väärtkirjandus, ning õigus oli mõlemal. Ministrihärra oli südameasjaks võtnud eesti huumorikirjanduse klassika, kooliõpetajast kriitik – vaimuaristokraatia. Pealtnäha ehk vastandlikel jututeemadel oli üllatavaltki palju ühist.

Kuur_ja_Kunnus2“Loomingu Raamatukogu” on ju kõigil kodus, eeldas Juur. Tõepoolest, see mahult väikeste, kuid sisult suurte raamatute sari on paljudesse kodudesse tellitud, olgu siis algusest peale või vaid mõne aastakäigu ulatuses, ent head asja tasub ikka üle reklaamida. Pealegi mahub LR vihk parajasti daami käekotti. Juur alustaski juttu ühe 1958. aastal LR-s ilmunud köitega – Juhan Peegli koostatud valimikuga “Maamees naerab”, mis sisaldab satiirilisi ja humoristlikke palu 1870.-1880. aastate eesti ajakirjandusest, enamasti “Sakalast”. Igati muhe kogumik, nagu ka Eduard Vilde nn Nalja-Vilde perioodi kokkuvõttev “Nali ja pilge” (“Jutustused. 2. köide”) – iseäranis kuulus “Tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad…” – ning põhiosas 1930-ndatest pärinev Romulus Tiituse “Nokk kinni, saba lahti”, suurepärane huumori- ja karikatuurikogumik.

Juur_ja_Kunnus3Kõige tähtsam on soovitada õiget kirjandust noorele inimesele, kinnitas Kunnus. Inimolemuse süvakihte lahkav Fjodor Dostojevski on kasvueas organismile möödapääsmatu, kuid gümnasistile on kooliprogrammis niikuinii käsitletud “Idioodi” ja “Kuritöö ja karistuse” kõrval olulisim teos “Nooruk”, mis ei lähtu samavõrd ühiskonna tasandist, vaid keskendub pigem inimeseks kasvamisele, iseendaks jäämisele. Mõtteainet annavad maailmapilti kujundavale noorele nii Ilmar Vene kultuurilooline esseekogumik “Pahustumine ehk Uusaja olemus” kui Susan Pinkeri arengupsühholoogiline teos “Sugude paradoks”, ehkki üks on vaimuaristokraat, “erudiit oma elevandiluust tornis”, ja teine maise elu ja edu uurija. Pinkeri raamat olla muide nt Lundi ülikoolis kohustuslik.

Juur_ja_Kunnus4Eesti huumorilooga edasi minnes jõudis Juur Harri Lehiste kogumikuni “Valitud kaebused”. Küllap mäletavad 1970-ndate ajakirja “Pikker” püsilugejad, missuguse õhinaga sai värsket ajakirja lapatud, et rutem jõuda kodanik Tsäbovõitra järjekordse kaebekirjani kodanik Tofelmanni vastu. Vargamäe mehed käisid omal ajal kohut, uuema aja mehed kaebavad niisama… Kirjade sõnastus oli meeletult naljakas ja vähemalt allakirjutanu kõnepruugis on nii mõnigi väljend seni kasutusel (“suust haige ja mures riigi saatuse pärast”). 1980-ndatel vahetasid kodanik Tsäbovõitra välja kodanik Männike ja tema ustav seltskond Hiiu õllepaleest. Needki humoreskid on kogumikus kenasti sees. Lehistega võrreldav humorist Kalju Kass, “Pikri” rubriigi “Käkker” asutaja, avaldas oma följetonide paremiku kogus “Vastasseina nael”, mis pole ka praeguseks teravust kaotanud.

Juur_ja_Kunnus5Kui “Loomingu Raamatukogu” sobib käekotis kandmiseks hästi, siis Robert Musili kolmeköiteline romaan “Omadusteta mees” nõuab rohkem jõudu nii kandmiseks kui lugemiseks, kuid see tasub end ära, oli Kunnus kindel. Mati Sirkeli suurepärane tõlge on väärtus omaette, sest XX sajandi tunnustatuimale moralistile Musilile on omane ülitäpne keelekasutus. Ka toimetajatöö on väga hoolas, kolme köite peale leidub ehk kolm trükiviga.

Juur_ja_Kunnus6“Sirp” ja selle 16. lehekülg oli omas ajas väga tugev huumoriväljaanne, lahe ja riigivastane ühekorraga, meenutas Juur. 16. lehekülge toimetas hilisem “Sirbi” peatoimetaja Toomas Kall, üks parimaid eesti humoriste-satiirikuid läbi aegade. Tema kogumik “Ajaloo tajumine” võtab kokku autori tugevad küljed: absurdi piirimail humoreskid, autoriparoodiad, žanripastišid. Absurdist rääkides läheb mõte Andres Ehinile, kelle raamatul “Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama” on tähtis roll ka huumoriuuenduses. Tuletage meelde: “Kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle…” Eelmainitud 16. lehekülje staarautor Enn Karu on aga tänaseks pea unustusse vajunud ning teda meenutab hüva kogumik “Öö lõbustuste pargis”, kus sees ka “Juhtum avalikus raamatukogus”.

Juur_ja_Kunnus7Kunnus jätkas noore lugeja kujundamist: William Somerset Maughami romaan “Inimorjusest” kui väljajuhatus Camus’likust puberteedist, noorusjoovastusest kainenemise raamat on hea paariline “Noorukile” ja omalaadne anti-Werther.

“On nigu on”, nentis Juur, ja saatis ringi käima Vladislav Koržetsi samanimelise raamatu. Just Koržets, kes praegu puhub “Osooni” saatejuhina muhedat loodusejuttu, tegi meile rubriigis “Ülev Suurmõlgi elu ja mõtted” teatavaks põhjapaneva tõiga: “Lohk on tagurpidi muhk.” Hinnakem siis seda vääriliselt, eriti löökauku sattudes.

Juur_ja_Kunnus8Kunnus pöördus tagasi “Loomingu Raamatukogu” juurde: Andrei Platonovi “Auk” on üks olulisemaid raamatuid tema elus ning Platonovi jutustustekogu “Meistri saamine” – tema ohtraim tsitaadivaramu. “Auk” jäi ilmudes teenimatult vähetuntuks. (Juur: “See ilmus üheksakümnendatel, siis oli inimestel muudki teha kui raamatuid lugeda.”)

Noort generatsiooni mõjutab peale tõsiste romaanide ka ajastu vaimus huumor, oli Juur veendunud. Heaks näiteks on Andres Vanapa luulekogu “Pihlakaviin” ja tegelikult kogu Vanapa isiksus. Praegugi üritab terve leegion noori kirjutada nagu Vanapa. Sama mõjukas poeet on Ilmar Trull, kelle ainus täiskasvanutele mõeldud luulekogu “Millest mõtled, seljaaju?” annab selget aimu tulevasest eesti lasteluule tähest. Vähem tuntud on mitut pseudonüümi kasutanud Aivo Pihlakas oma absurdimaiguliste paladega.Juur_ja_Kunnus10

Ajalooalaseid raamatuid on palju tõlgitud, ent näiteks Hitlerist soovitaks Kunnus lugeda ühtainust: August Kubizeki “Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber”, Linzi nooruki motiivide kujunemislugu. Aimekirjandusest tõstis ta esile oma keskkonnaeetika õppevahendi – Clive Pontingi teose “Uus maailma roheline ajalugu”.

Paljud tuntud humoristid, Mart Juur nende seas, on esmalt töötanud ajakirjanduses. Nii ka Andrus Kivirähk, kelle Päevalehe laupäevalisas “Viikend” ilmunud paroodiad, sealhulgas professor Koti kogutud teosed, võib leida paljuütleva pealkirjaga teosest “Kalevipoeg”. “Nelli Teataja” kolumnist Jaak Leer on oma Elu24 meenutava loometöö avaldanud raamatus “Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”. Ühtlasi lubavad nood raamatud teha järeldusi eesti ajakirjanduse arengujoonte kohta.

Juur_ja_Kunnus19Eesti kirjandusest oli Kunnus seni vähem rääkinud, kuid põhjust on: A. H. Tammsaare “Pöialpoiss” oma E. A. Poe laadis süvapsühholoogilise käsitlusega – vaevalt keegi seda Tammsaareks pidada oskaks! – ning Jüri Ehlvesti “Palverännak”. Psühholoogiline romaan kui žanr ulatub seinast (vastas)seina: Paul Bourget’ “Õpilane” on psühholoogiline realism parimas mõttes, mitte nüüdne enesekeskne soig; George Saiko “Triivimisi”, kümme aastat kirjutatud psühhoanalüütiline teos, uurib inimloomuse invariante.

Pisut ka lugejate seas populaarsetest elulugudest. Elulood on teatavasti Juure eelistatuim lugemisvara, sestap kõlab loogiliselt, et üks ta lemmikraamatuid on Kaupo Meieli luulevalimik “Eesti elulood”, mis meenutab oma pöörasuses “Pikri” rubriiki “Kirev gloobus”. Väga naljakas on väliseesti ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamatute sari “Seitsme lukuga suletud raamat I-V”, kuid ka Karl Ristikivi ja Elo Tuglase päevikutest leiab mõndagi naljakat. Kunnus tõdeb, et elulugusid on kirjutatud palju, seejuures enamik väga halvasti, kuid mittetrafaretsena tõusevad esile Vladimir Nabokovi meeldivalt idülliline “Räägi, mälu!”, Kalev Kesküla “Elu sumedusest” ning Thomas Manni päevaraamatud.Juur_ja_Kunnus15

Meeleolukalt kulgenud õhtu jõudis lõpule, kuulajatel jätkus aga rõõmsat muljetamist ja meenutamist kauemaks. Sai nalja, sai targemaks. Suur aitäh Mart Juurele ja Mihkel Kunnusele!

Tiina Tarik

Fotod Andres Apevalov

Gabriel Zaid “Liiga palju raamatuid”

Raamatu alapealkiri “Lugemine ja kirjastamine külluse ajastul” avab sisu üsna täpselt ja küllap on aktuaalne ka eesti raamatutoodangust ja kirjastamisest rääkides, olgu siis muu küllusega meil nii nagu parasjagu on. Ega kõrged kultuurijuhid ilmaasjata ei ürita  koostada  raamatukogudele selle hulga seast valiku tegemise hõlbustamiseks nn. kohustuliku kirjanduse nimekirju. Iseasi muidugi kuipalju kõik lugemishuvilised raamatukogu kasutajad sellega võidavad, sest maitsed on erinevad ja vähemalt ilukirjanduse lugemise ajend on ikkagi igaühe isiklik lugemisnauding, millest hiljuti on samas blogis ka kolleeg Piret tabavalt kirjutanud. Tänapäeval ilmub iga 30 sek. järel raamat ning raamatute kirjutajaid on peagi rohkem kui lugejaid!

Autor, mehhiko luuletaja ja esseist fantaseerib, et kui iga inimene saaks palka selle eest, et pühendub ainult lugemisele, siis kuluks kõikide olemasolevate raamatute – eeldusel, et uusi juurde ei tule – läbilugemiseks  250 000 aastat. Ja kui keegi tahab väita, et teatud raamatuid peaksid lugema kõik inimesed, on see utoopia. Inimkond kirjutab rohkem kui suudab lugeda. Zaid mõtiskleb raamatute ja laiemalt kultuuri  teemadel järgnevalt:  “Kultuur on vestlus. Kirjutamine, lugemine, toimetamine, trükkime, levitamine, katalogiseerimine ja  arvustamine võivad seda vestlust toita ja elus hoida… Anropoloogilises mõttes on kultuur “eluviis”, mis avaldub ja taastoodab end elavas esituses, aga see on ka teoste, vahendite ja koodide kogum, mis võib, aga ei pruugi olla elutu tekst… Igavus on kultuuri eitus. Kultuur on vestlus, elu, inspiratsioon. Võideldes raamatute eest, mis meile korda lähevad, ei saa piirduda müügi, trükiarvu, nimetuste hulga, uudiste, kultuurisündmuste, töö, kulude, ükskõik millise mõõdetava suuruse kasvatamisega. Oluline on loominguline elujõud, mida saab tunnetada, kuid mitte mõõta… Raamat on nagu vestlus, ja ei vasta tõele, et iga inimene suudab jälgida ükskõik millist vestlust…”

See mõtisklus puudutab minu arvates ka raamatukogusid ja komplekteerimispoliitikat.
Edasi arutleb ta, et raamat on tarbija jaoks kallim meedium kui nt. ajakirjandus, raadio ja televisioon, sest raamatu tootmise kulud maksab tervenisti  kinni tarbija, erinevalt teistest meediakanalitest, kus osa kapitali saadakse reklaamist. Seda barjääri aitavad ületada avalikud raamatukogud. Kuid põhiliseks takistuseks raamatute  levikul ei pea Zaid mitte hinda, vaid autori ja lugeja erinevaid huve, teksti iseärasusi ja ning lugemise ja kirjutamise keerulisust. – “Probleem ei ole selles, et miljonitel vaestel inimestel on väike või olematu ostujõud. Inimesel võib küll raamatu ostmiseks raha olla, aga tal ei pruugi olla huvi ega väljaõpet selle sisu jälgimiseks… Lugemaõppimine tähendab väga keeruka tähendusega ühikutest terviku loomist… Teksti keerulisus kahandab oluliselt raamatu lugejaskonda…”  See lause lugemisel tuli meelde kaks autorit –  Sofi Oksanen ja Ene Mihkelson, kes on lahti kirjutanud erineval moel sarnast teemat teostes “Puhastus” ja “Katkuhaud”,  millede lugejaskond on arvuliselt üpriski erinev.

Peatükis “Raamatuajastu lõpp” väidab autor järgmist: “Ükski tehnoloogilisi uuendusi ennustav ekspert ei kuuluta, et tule või ratta või tähestiku, nende tuhandete aastate taguste senimaani ületamata leiutiste aeg on läbi… Ometi leidub aga prohveteid, kes kuulutavad ette raamatuajastu lõppu… Isegi kõige kiirem arvuti ei suuda tervikust niisama lihtsalt ja kiiresti ülevaadet anda kui raamatu lehitsemine.” Kuna Zaidi tekst ilmus 2003. a., siis unistab ta e-lugeritest, mis sarnanevad lugemisvõimaluste poolest trükitud raamatule. Tänaseks tundub see unistus peaaegu täitunud olevat. Kuid siia juurde siiski väike skepsise-kild Zaidilt: “Teades kui kiiresti arenevad tark- ja riistvara, võib mõne aasta taguseid digitaalseid  tekste olla keerulisem säilitada ja lugeda kui sajandite eest trükitud raamatuid või tuhandeaastasi käsikirju.”

Arutledes raamatu hinna üle, peab Zaid aega lugemise kõige kallimaks küljeks ja jõuab järgmise väiteni: “Lugemise hind langeks oluliselt, kui kirjanikel ja kirjastajatel oleks rohkem austust lugeja aja vastu ja kui tekstid, mil pole suurt midagi öelda või mis on kehvasti kirjutatud või halvasti toimetatud, ei jõuaks kunagi raamatusse.”
See võiks osaliselt kehtida ka kirjutamise ja kirjastamise kohta Eestis. Autor peab üheks tähtsaks faktoriks raamatute leidmisel nende  õiget paigutust raamatupoodides ja  -kogudes. “Õigesti  paigutatud raamat tõmbab tähelepanu tervele kollektsioonile ning kui tervik kõlab kokku, leiavad lugejad raamatu palju lihtsamalt üles. Samamoodi toetavad üksteist ka artiklid heas ajakirjas, mis teevad selle külgetõmbavaks nagu põneva tähtkuju, elavdades kirjanike ja lugejate mõttevahetust…Täpselt nagu kirjanikud, kes kasutavad loomiseks sõnu, mis ei ole nende omad, koondavad taibukad kirjastajad, raamatumüüjad, raamatukoguhoidjad, õpetajad, antoloogiate koostajad ja kriitikud tekste, mis ei ole nende omad, tehes neist tähendusrikkad ja köitvad kogud.”

See ilus tsitaat olgugi mu lugemiselamusele lõpetuseks.

Blogidest leitud arvamusi:
Lugemik
Lugemispäevik
Bibliofiil
(:) kivisildnik Sirbis
Marek Tamm Varraku blogis
Ingliskeelseid arvamusi loe siit.

Ülli Tõnissoo

Sallivusest

Üksvahe kirjutati päris palju sallimatusest. See teema tõstatus eriti siis, kui ilmus OECD raport, mille järgi eestlased olevat Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni kuuluvate riikide elanikest vähemuste suhtes kõige sallimatumad ja on muutunud üha sallimatumaks. Uurimuse tulemust on kaalutud nii ja naa. Enamasti ei hõisata kaasa, vaid püütakse leida põhjusi/põhjendusi. Üks arvamus oli aga tõeliselt hirmutav. See oli lugejakiri, mille autor lärmas, rusikad püsti, kuidas eestlased on liigagi sallivad. Uh! Mul tekkis küll küsimus, et kuidas nii salliv inimene saab nii kurja kirja kirjutada.

Selle artikli peale meenus mulle kohe raamat , mida hiljuti lugesin ja millega jäin väga rahule, sest see õpetab meid nägema teisi nende oma vaatenurgast. Hea isegi, et sain nüüd põhjust seda esseekogumikku meelde tuletada. Brigitta Davidjantsi toimetatud “Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest” räägib just sellest, mida pealkirjas lubatakse. Raamatust saab lugeda bi- ja transseksuaalsusest, homoseksuaal-sete inimeste igapäevaprobleemidest, seadustest, mis nende suhteid reguleerivad, homoseksuaalsuse kajastamisest meedias, kunstis ja kirjanduses. Esseed on kirjutanud eestlased ja need on kirjutatud just Eesti oludest, nii et igati tänuväärne kogumik teada saamaks, kuidas päris suur osa kaasmaalasi end tunda võib. Mind tegelikult hirmutas, kui paljut peavad geid varjama, et ühiskonda sobituda. Isegi vaiksevõitu eestlased tahaks ju vahel oma elus olulisest pajatada, aga kuidas seda teha nii, et teised ei saaks aru, et see oluline on seotud “valest soost” inimesega? Hea, kui vahel harjumuspärasest välja raputatakse.

Kus on, sinna tuleb juurde, ja nii sattus mulle kätte Vello Vikerkaare luguderaamat “Inherit the Family. Marrying into Eastern Europe”. Ka seda raamatut lugedes jäin ma sageli mõtlema sallimatuse peale. Eesti Ekspressi kolumnist kirjutab väljastpoolttulnu pilguga Eesti elust ja see on vahel päris naljakas, vahel valusalt hammustav. Ei, autor pole kuri, aga omaenese piiratuse mõistmine naksab. Ka see raamat on abiks, et oma konnatiiki teisest servast vaadata.

“Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest” Linnaraamatukogus. “Inherit the Family” raamatukogus.
Vello Vikerkaare blogi.

Kaja Kaldmaa

Jelena Skulskaja „„Armastus“…“

Скульская, Елена   “Любовь” и другие рассказы о любви .- Tallinn : Meie Raamat, 2008 .- 368 lk.

Kogumikus on lühikesed jutustused ja esseed. Intelligentsed, melanhoolsed, avameelsed, ilusa sõnakasutusega lood.
Esseede aineseks on näit. Roman Viktjuk, Edvard Radzindski, Sergei Dovlatov, Andrei Voznessenki, Jaan Kross, Lennat Meri.
Reedel, 26. septembril oli Jelena Skulskaja külas meie raamatukogus. Mõned katked küsimustest-vastustest.

Kellena te iseennast tunnete? Olete te luuletaja, esseist, kirjandusteadlane, ajakirjanik?

Eelkõige luuletaja. Kõik muu on loomulik kaasnähtus.

Kellele te kirjutate?

Iseendale. Et saaks ära öelda südamel oleva ja kirjutada sellest, mis mulle antud hetkel oluline on. Ja et pärast poleks piinlik enda kirjutatut lugeda.

Kuidas te iseloomustate tänast kirjanduspilti?

Praegu tundub, et on liiga palju kirjanikke. Nii näiteks on Kirjanike Liidus pea kaks korda rohkem liikmeid  kui 20 aastat tagasi. Kirjutada tahtmine ei taga aga alati kvaliteeti.
Üks põhjus on, et elu on läinud kuidagi kergemaks. Kui on kergem kirjutada, siis on raskem anda  kirjandusele kaalu. Looming ei tohiks olla mugav.
Luule on natuke paremas seisus kui proosa. Proosas on aga praegu esseeaeg. Suuri romaane praegune aeg ei soosi.

Milliseid kirjanikke te eriti hindate?

On kirjanikud saatusest ja kirjanikud juhuse tõttu. Näiteks Võssotski ja Dovlatov olid kirjanikud suure tähega.

Te tundsite Dovlatovit?

Olen sellest piisavalt palju kirjutanud, huvi korral osaab seda lugeda ka kogumikust “Armastus…”. Ka olin ma lähedalt seotud Dovlatovist tehtud lavastusega. See teema on minu jaoks ammendunud.

Lemmik eesti kirjanike hulgast?

Juhan Viiding. Loen teda meelsasti ja olen ka tõlkinud.

Jelena Skulskaja luges ka oma loomingut, nii proosat kui luulet. Katket tema esseest eesti keeles on võimalik lugeda siit ja tema jutte vene keeles siit.

Nadežda Gerjak