Raamatukoguhoidjad soovitavad eesti kirjanduse päeval eesti kirjandust:

Linda Jahilo, Halliki Jürma, Kaja Kleimann, Ülle Nemvalts, Eve Pormeister,
Kaie Prangel, Tiina Sulg, Tiina Tarik, Triin Võsoberg, Seili Ülper

Travis Baldree “Legends & Lattes”

Mmmmm! Ma kardan, et mul on nüüd aasta raamat loetudki :D

Ma hakkan aru saama, miks inimesed neid “uute alguste kohvi-, kommi-, lille-, lõnga-, raamatu- ja muid poode” loevad :) Jah, see kindlustunne, et elus saab asju muuta ja midagi uut ette võtta ning et on võimalik ära tunda südamelähedane ala, olgu hobi või tööna, mõnikord juhtub see lihtsalt natuke hiljem, kui kooliajal, ja et sõbrad on olulised ja et kuigi elus tuleb jamasid, siis neist on võimalik üle saada, natuke õnne ja usku asjade õnnestumisse kulub ikka marjaks ära ja et igaühe jaoks on kuskil keegi jne, jne.

Raamatu peategelane on palgasõduri-rändrüütli-pearahaküti ameti maha pannud ork Viv, kes on juba jupp aega teinud ettevalmistusi, et avada kohvik. Sest kohv — see on jumalik jook, seda teadmist ja kogemust lihtsalt peab teistega jagama! Nii asub ta linna, kus tal pole ühtegi tuttavat, ostab vana talli, laseb selle ümber ehitada, palkab abilise ja hiljem veel teisegi ning kohvik hakkab elama. Eks tule ette takistusi: esialgu ei tea linnaelanikud, misasi see kohv üldse on ja ei oska seda tahta, lisaks tüütavad Vivi katusepakkujad ja vana võitluskaaslane. Aga tasapisi, samm-sammult, lonkshaaval, uute ja vanade sõprade ning imeliste kaneelirullide toel — kohvikust saab asja. Ja viimaks hakkab Viv ka isikliku elu peale mõtlema.

See sisukokkuvõte ei kõlaks mu jaoks kuigi ahvatlevalt, aga ork ja sukkubus ja goblin ja kääbik ja rottpagar ja hiigelkass ja teised tegelased annavad just selle toreda lisamõõtme, mis selle “-poe” loo mu jaoks meeldivaks lugemiseks muudavad. Kui fantaasiakirjanduse poole pealt vaadata, siis vahelduseks on sellist endiste mõõgakangelaste ja fantaasiategelaste argist askeldamist täitsa tore lugeda, kõik seiklused ei pea mingi suure eesmärgi ja/või maailma päästmise nimel ribadeks rabamine olema, vahel võib ka väiksemate eesmärkide nimel rabada. Ja kirja on see raamat mu meelest saanud soojalt, südamlikult ja pehme huumoriga.

Lugetagu! :)

Ja järge lubatakse üsna varsti!

Tiina Sulg

Saale Fischer “Hortus Musicus : viiskümmend”

1972. aasta tähtede seis oli muusikakollektiivide loomiseks soodne — tänavu said 50-aastaseks Kukerpillid ja Hortus Musicus.

Hooandja(te) toel ilmunud Saale Fischeri raamat aitab mõista Hortus Musicuse pikaealisuse saladusi. (Vana)muusika on juba iseenesest külluslik allikas, mida võib avastada ja leida selles värskust aastakümneid, nii et pool sajandit ei ole midagi imekspandavat ;)

Andres Mustonenil oli algusest peale nö. pikk plaan: ansambel ei olnud mõeldud ühe hooaja projektiks, vaid terveks eluks. Nii kogunes seltskond ea- ja mõttekaaslasi, kes tundsid vajadust millegi uue järele. Nad on alati saanud üksteist usaldada, omavahel rääkida kõigest vabalt, olenemata riigikorrast. Hortusesse saamiseks ei ole kunagi korraldatud ühtki konkurssi — õiged inimesed leiavad õiged inimesed alati üles. Ansambel on justkui teine perekond, omamoodi elulaad. Neid ühendas ja ühendab vaimsus, pühendumine. Ja nõudlikkus enese suhtes: esmalt tugev vundament ehk kindlad põhimõtted, neist tulenevad õiged valikud, mis aitavad energia saamiseks vaimu uksi avali hoida. Energial aga põhineb kvaliteetne esitus, kus pole kohta loidusel ega tuimusel.

Lugeja kujutlusvõimet elavdavad muusikute meenutused, näiteks esinemine Siberis BAMil raudteede ehitajatele. Noormehed ajaloolistes sukkpükstes ja pikkades kleitides daamid võisid 1980ndate nõukogulikus miljöös mõjuda nagu tulnukad mõnest teisest reaalsusest.

Raamat näeb välja igati soliidne (ja on üpris raske käes hoida), võib ennustada, et kindel osaleja aasta kaunimate raamatute konkursil (norida võib ehk pildiallkirjade vaevumärgatavuse teemal). On ka palju vaadata: arhiivifotodele lisaks Toomas Volkmanni (kuulus ansamblisse 1988-95, üks esimesi Eesti kontratenoreid) uued portreed endistest ja praegustest hortuslastest, fotod Väravatorni (Hortuse kodu) interjööridest ning ülevaade kontserdiplakatitest (omamoodi graafilise disaini muutumise ajajoon 50 aasta jooksul). Ja veel salvestiste nimekiri ning kasutatud kirjandus, allikad (sh intervjuud, raadio- ja telesaated).

Lisaks soovitan lugeda, mida huvitavat sai teada Maarja Merivoo-Parro ja kuulata, mida Saale Fischer räägib Klassikaraadios raamatu saamisloost

Muusikanäide albumilt “Maypole” (Erdenklang, 1997, kaanekujunduses kasutatud Jüri Arraku teost “Tants puu ümber”) 

Piret Kiivit

Serhi Žadan „Internaat“

“Sitasti,” ütleb Paša vaikselt.
“Sitasti?” Ühtäkki rindemees kuuleb teda.
“Sitasti.”
“Edasi läheb veel sitemaks,” kinnitab talle rindemees.

Ma ei tea, kas 2017. aastal ilmunud “Internaat” oli mõeldud hoiatusromaanina, aga oleks võinud olla või tagantjärele vaadates pidanud nii mõjuma, sest tollal eelistasid ilmselt paljud Krimmi ning Donetski ja Luhanski piirkonna okupeerimise osas kas teeselda või päriselt tunda õndsat ignorantsust ning võisidki toona endale veel lubada seda rõhutatud neutraalsust, mis aga töötab ainult rahuajal.

Žadani teoses ei ole eepilist dramatismi, õilsaid kangelasi ega suuri kangelastegusid, on üksnes tavalised inimesed, kes kõige parema meelega oleks elanud oma väikest ja silmapaistmatut elu ajaloole jalgu jäämata ning inimlikult on mõistetav nende lootus, et poolte valimata jätmine laseb neil seda teha.

Pea kõik tegelased räägivad läbivalt ‘meist’ ja ‘neist’, aga see eraldusjoon ei ole sugugi alati üheselt määratletav, nii nagu ta mõistagi ka elus enamasti ei ole. Täiesti tavaline inimene on ka peategelane, Donbassi piirkonnas ukraina keele õpetajana töötav Paša, keda oleks üsna hõlpus sarjata või suisa hukka mõista tema teatava arguse või moraalse selgrootuse pärast, eriti selle teadmise valguses, et tollane oli alles algus ning edasi läkski veel väga palju sitemaks.

Ent seegi on kahtlemata üks teose tugevusi, et Žadan ei anna ette valmis moraalseid hinnanguid, vaid laseb need lugejal endal kujundada, on see siis hoiatus või mitte. Ning küllap jõudis sarnaselt peategelasega ka paljude reaalse maailma pašadeni varem või hiljem arusaam, et see räpane sõda ei lase neil enam mingil juhul neutraalseks kõrvaltvaatajaks jääda.

Iseenesest ma küll mõistan inimesi, kes ütlevad, et nad ei taha lugeda sõjakoledustest rääkivaid raamatuid, aga teiselt poolt tahaks rõhutada, et kõik sõltub siiski sellest, kuidas neist rääkida ja kirjutada. Läbi aegade on seda tihti tehtud eelkõige suurte narratiivide võtmes, millega paratamatult kaasneb vastandamine. Selle vaatenurgata muidugi ei saa. aga mis puutub ilukirjandusse, siis seal teeb asja huvitavamaks ikkagi see, mis jääb väljapoole absoluutseid must-valgeid kategooriaid, just see paneb kaasa mõtlema, kaasa elama ja kaasa tundma. On muidugi selge, kelle poolt on autor, aga see ei ilmne deklaratiivselt, vaid tundlikult ja nüansseeritult.

“Internaat” ei ole emotsionaalselt lihtne lugemine, aga Žadani voolav, mingis mõttes isegi musikaalne proosakeel on apokalüptiliste maastike ja meeleoludega väga mõjusas kontrastis, nagu ka autorile eriti iseloomulikud rohked võrdlused ja metafoorid ning lugejana ei jää muud üle, kui tõdeda, et poeetiline saab olla ka ilustamata või ilutsemata.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut

Lydia Sandgren “Kogutud teosed”

Lydia Sandgren “Kogutud teosed” (Eesti Raamat 2022, tlk Ene Mäe, 686 lk)

No nii, kui 5ndaks jaanuariks on selle aasta Suur Romaan juba loetud, siis mis edasi…??

Muide, mis teile kangastub, kui kuulete sõnapaari “kogutud teosed”? Kas, nagu mulle, pea terve lauditäis Tammsaare kogutud teoste musta-valgekirjuid selgu iga nõukaaegse kodu raamaturiiulis?

Jah, Rootsi autori Lydia Sandgreni Augustpriseti pälvinud teose pealkiri on mõnevõrra eksitav, sest ehkki tegu on ligi 700-leheküljelise raamatuga, pole tegu kaugeltki tema kogutud teostega, vaid hoopis debüüdiga. Kogu lugemise aja ei saanud ma peast mõtet, et autor on minust aasta noorem, kuid avaldanud oma esikteosena nii küpse, huvitava ja laiahaardelise romaani, mis lugedes hetkekski tüütuks ei muutunud; ei sundinud kordagi mõnda lõiku või lehekülge “diagonaalis” lugema, vaid hoidis pinget lõpuni välja. Autori eruditsioon ja suur lugemus on ilmselge, raamat on täis viiteid filosoofidele, teistele autoritele, kuid kõik see ei mõju sugugi kelkimisena, vaid tekst ja mõte voolab vabalt ja loomulikult. Keeleline sujuvus on kindlasti ka hea tõlke teene.

Aga millest see tellise mõõtu raamat siis räägib? Kõlab ehk banaalsena, aga põhiteemadeks on sõprus, armastus, vananemine, üksindus, eneseteostus, karjäär ja püüdlused, kirjutamise, kirjastamise ja kunsti maailm. Peategelasteks on Göteborgis elav, kohe viiekümneseks saav kirjastaja Martin Berg ning tema parim sõber, kunstnik Gustav Becker. Nii nende eludele, sõprusele kui suhetele paneb pitseri Martini naise – ja ühtlasi Gustavi muusa – Cecilia ootamatu lahkumine abikaasa ja laste juurest. Martin ei suuda ka aastaid hiljem naise kadumisega kuidagi leppida, aga kui tema lootus naisega taaskohtuda on passiivne, siis nende 20-aastane tütar Rakel hakkab ühel hetkel aktiivselt ema jälgi ajama. Mingit kriminaalset või ehmatavat süžeepööret ei tule, seega krimižanri austajad võib-olla pettuvad, aga minu meelest on lummav just see aeglase arusaamise tekkimine kellegi käitumismotiividest. Emadus ja eneseteostus võivad olla üksteist välistavad ning emadus ei pea olema endastmõistetav valik.

Suur lisaboonus minu jaoks oli loovisikute püüdluste, pettumiste ja raskuste usutav kujutamine, pidev balansseerimine andekuse ja edu ning läbikukkumiste, tühjusetunde ja küündimatuse piirimail; samastumisvõimalus tegelastega, kelle jaoks on sõna vägi elus nii oluline. ”Talle [Rakelile] oli senimaani mõistatus, kuidas inimesed, kes ei loe, eluga toime tulevad.” (576)

Teos on ülesehituselt üsna traditsiooniline, ei ole mingit trikitamist erinevate jutustajahäälte või stilistikaga, kuid pinget lisab see, et jutustus pole kronoloogiline, vaid põimib erinevaid ajajooni, tõmmates alles päris lõpus otsad kokku. Raamatu tüsedus pakkus lugemisel erilist mõnu ja lohutust–just teadmine, et lugemist jätkub veel mõneks ajaks ning pole karta raamatu läbisaamist (teate ju küll seda tunnet: ühest küljest ootad, et raamat läbi saaks, et teada, kuidas lugu lõppeb, aga teisalt tahad, et see lugemise mõnu üha jätkuks ja jätkuks…).

Ja tagasi raamatu suurejoonelise pealkirja juurde, mis osutub hoopiski irooniliseks. “Need ongi Martin Bergi kogutud teosed. Poolelijäänud romaanid ja novellid. Mõne lehekülje järel liiva jooksnud esseed. Hale draamakatsetus. Lugematud märkmikud. Terved kuhjad paberilehekesi /…/. Poolikud lood. Lookatsetused. Katsed avada suu, et midagi öelda, leidmata sõnu.” (685-686).

Annika Aas

Eugene Yelchin „Geenius laua all”

Eugene Yelchin „Geenius laua all” Pegasus 2022. 201 lk, tlk Eve Laur

Kui ma olin raamatu läbi lugenud, läksin joonelt poodi ja ostsin selle oma noortele sugulastele jõulupakki. Nende poiste ema-isa on küll nõukogude aja mäletamiseks liiga noored, aga on ju ka vanavanemad, kellelt vajadusel kommentaare küsida.

Kuidagi väga hinge läks mulle see raamat. Selle tegevus toimub Leningradis, raamat on autobiograafiline ja nagu ma wikipediast lugesin, on autor sündinud 1956. aastal. Kõigepealt on kirjeldatud minategelase Jevgeni eredaid mälestusi Moskvas Lenini mausoleumis käimisest, kui ta oli 6-aastane poisike: Leninil oli plaaster lõua all ja Ameerika turistid kinkisid vennale nätsu. Sellised asjad tekitasid palju küsimusi. Poiss muudkui kasvab, aastaarve kuskil ei ole, aga ajaarvamisel on abiks vihjed, näiteks on teada, et minategelase ema iidoliks olnud balletitantsija Mihhail Barõšnikov hüppas ära 1974. aasta Kanada ringreisi ajal. („Hüppas ära” tähendab, et palus poliitilist varjupaika, tuleb ilmselt nooremale lugejale selgitavalt lisada.)

Raamatus on palju sellist, mis tuleb tuttav ette, mis oli nõukogude ajal sarnast, aga on ka väga palju erinevat meie elust.

Esiteks kannatab perekond Jeltšin oma päritolu tõttu – Eestis ei ole kunagi olnud sellist juudivihkamist. Emast ei saanud balletitantsijat ja isa, sõjas vapruse eest medaleid teeninud ja hiljem teenistuses majori auastmesse jõudnud, vallandati pärast otsust, et juudid ei tohi armees enam kõrgel kohal teenida. Teiseks tundub mulle, et meil oli selliseid ühiskortereid üldse vähe ja kindlasti lühemat aega, ma ei kujuta ette, et 70. aastatel veel viiekesi ühes kommunaalkorteri toas elati ja kööki/wc-d jumal teab kui paljude naabritega jagati. Aga nii elavad peategelane, tema vend (kellest saab suurepärane iluuisutaja, keda lubatakse välismaale), ema, isa ja emaema. Ja ma kahtlustan, et meil oli vähem KGB töötajaid, nii et nad oleksid endale paremad elamistingimused saanud.

Sarnasustest meenuvad kõigepealt ka oma lapsepõlvest õpetused asjadest, mida ei tohi kunagi rääkida, või õigemini, parem, kui üldse midagi ei räägi. Eriti ei tohtinud rääkida kodusest Ameerika Hääle kuulamisest ja jutustada ümber ühtegi riigivastast anekdooti. Sellegipoolest ei mäleta vähemalt mina oma lapsepõlvest enam sellist hirmu, nagu siin raamatus kirjeldatakse, aga samas olin mina muidugi maalaps ja linnades võis asi olla teisiti. Siiski arvasid ka mu linnas kasvanud sõbrannad, et päris suured hirmud ikka 60. aastate lasteni enam ei ulatunud. Vaatamata sellele, et perekonnapea on suur luulesõber (sh Mandelštami austaja!) ja juut, on ta kommunist ja peab aeg-ajalt perele kõnesid nõukogude võimu headusest. Mitu korda näeb raamatus lauset „otse mu silme all sai kirglikust luulesõbrast kommunist”, ja see on põhjustatud hirmust, mida isa pojale ka lõpuks tunnistab. Hirm on see, mille pärast perekonaalbumitest on inimesi välja lõigatud. Ja mitte ainult albumitest – Jevgeni ei saagi kunagi teada, mis tema emapoolsest vanaisast sai, sest tema isa seda ei tahtnud, ema austab isa otsust. Hirm on igati õigustatud, kui korterit jagatakse KGB töötajaga. Noored inimesed aga vajavad vastuseid: „Miks keegi mulle tõtt ei räägi?” nõuab juba teismeline Jevgeni.

Üks asi, mis hästi meelde jäi, oli Jevgeni joonistustund, millest kirjutatakse selle toimumise aja perioodi kirjeldavas peatükis ja hiljem meenutab autor seda, kui ta juba õppis suurte kunstnike järeltulija, kunstnik Tatjana Georgijevna Bruni käest tunde võttes, nii: „Ma käisin vist viiendas või kuuendas klassis, kui ta tahtis, et me kuupi joonistaksime. Tal oli üks väga kole kuup laua peal. Kõigepealt joonistas ta ise kuubi tahvlile ja siis laskis kõigil oma pilti kopeerida, selle asemel et päris kuupi joonistada. Teate, kuidas Zinaida Ivanovna selle kohta ütles? Tuleb joonistada nii, nagu ette nähtud”. „Ettenähtud viis” oli suhteliselt ainuke viis nõukogudemaal elada, ka õpetaja Bruni peab leppima sellega, et „maalib suurepäraste piltide asemel keni pilte”, mida ei anna võrreldagi noorusaja kavanditega „Dima Šostakovitši” balletile „Polt” – lavastus, mida mängiti vaid üks kord, kuid vähemalt ei arreteeritud kedagi!

Väga tuttav on loomulikult vanapaberi kogumine, et saada talong ihaldatud Mandelštami luulekogu ostuks. Mäletan uskumatuse- ja õnnetunnet, kui mulle kingiti talong, millega sain osta „Libarebaste” raamatu! Mul polnud isegi sünnipäev.

Mis puutub raamatu pealkirjasse, siis kuna autori magamisase oli söögilaua all, joonistas ta isalt näpatud pliiatsiga selle põhjale. „Elu tundus mulle tookord nagu hiiglasuur piltmõistatus ja joonistamine aitas kilde kokku panna: ema, isa, Viktor, vanaema, Lenin, ameeriklased, isegi Barõšnikov. Iga kild oli ise kujuga. Mina olin samuti üks kild, aga nii vale kujuga, et ma kindlasti kunagi kuhugi ei sobinud. Sobisin hästi ainult vanaema laua alla, näpatud pliiatsi vaikse kriuksumise saatel joonistama.”

Sellest „sobimatust killust” sai kõigepealt teatrikunstnik ja pärast 1983. aastal Ameerika Ühendriikidesse emigreerumist illustraator, lastekirjanik ja (tele)reklaamikampaaniate kunstnik ning režissöör. Loomulikult on ka selles raamatus autori illustratsioonid.

Ma lugesin selle raamatu läbi sisuliselt ühe hooga, paksust ju kuigipalju pole. Raamat kohati tülgastas, kohati tegi mind väga kurvaks ja kohati väga vihaseks. Õige natukene sai naerda või vähemalt muheleda ka. See tõi mulle väga meelde Galina Višnevskaja mälestuteraamatu, ilmselt teatriparalleelide tõttu, Leelo Tungla hõngu õhkus lapsjutustaja osast ja kohati kuuldus justkui David Vseviovi häält.

Kohutavalt kurb, et külm sõda ja raudne eesriie on tagasi.

Päris sõjast rääkimata.

Kaja Kleimann

Oskar kuulis raamatukogus …

Laura Loolaid, Seili Ülper

“See juhtus raamatukogus”: Anu Amor-Narits räägib noorte omaloomingukonkursist

Raamatukogude aasta puhul korraldas Tartu Linnaraamatukogu laste- ja noorteosakonna omaloomingukonkursi, mis algas 12. jaanuaril ja lõppes 12. juunil. Kirjutajaid autasustati 15. oktoobril laste ja noorte kirjandusfestivalil Luup. Raamatukogu-kolleeg Anu juhtus mainima, et suur osa noorte autorite töid kippus ulmeliseks kätte. Nõnda vestlesime veidi konkursist ja põikasime pisut ka laste-noorte lugemisharjumuste teemasse.

Laura: Alustuseks räägi natuke omaloomingukonkursi korraldamisest – kuidas kevadel peale hakkasite, kes teile töid saatsid, kui vanad…

Anu: konkursi kuulutasime välja selle aasta alguses ja tähtaeg oli juuni. Eesmärk oli võtta parasjagu aega, et lastekirjanduse festivalil saaks võitjad välja kuulutada. Kokku oli 78 tööd – superhästi, sest me, ei ole ammu mingit omaloomingu asja korraldanud. Mõtlesime, et vaatame, kas selle teema peale üldse midagi tuleb. Aga kokku oli töid seitsmest erinevast koolist. Osade puhul oli õpetaja pannud terve klassi kirjutama, aga muidu olid mõni siit, mõni sealt. Kõige rohkem oli keskmist vanuseastet – viies kuni üheksas klass.

Ja suurtelt, kümnes-kaheteistkümnes tuli ainult kaks tööd. Arusaadav, võib-olla nemad osalevad juba järgmistel konkurssidel ja kes selles vanuses kirjutab, kirjutab võib-olla juba kuhugi mujale.

L: Jah, ulmeloomekonkursile, mille lõpetamine nüüd Tallinnas oli, sinna saatsid küll vanemad koolinoored ja paar noort autorit neist on Reaktoris ka varem avaldatud.

A: Jah, ma arvan, et gümnasistid on juba nagu teine tase, nemad leiavad juba endale teised kanalid. Aga siis meie teemapüstitus: raamatukoguaasta puhul raamatukoguteemalised jutud. Ega meil tegelikult ei olnud erilisi ootusi, mõtlesime, et vaatame, mis saab. Et näeks, kuidas noor inimene suhestub üldse raamatukogusse kui sellisesse tänapäeval. Aga selliseid jutte väga palju ei olnud. Valdav lemmikteema oli ikka “see juhtus raamatukogus”. Selle alt tuli igasuguseid erinevaid juhtumisi, mis olid kriminaalsed ja fantastilised ja verised ja hirmsad ja … väga palju fantaasiat.

L: Korraks tulen selle kolme teema juurde tagasi, mis need täpselt olid?

A: Kolm teemat: “tulevikuraamatukogu”, “see juhtus raamatukogus”, “mina ja raamatukogu”.

L: Mäletan, kui kevadel hoidsin sellel kuulutusel silma peal, siis mõtlesin, et ja kindlasti sealt tulevikuraamatukogu teema alt tuleb palju ulmelist, aga kuidas tegelikult oli?

A: Mõned tööd tulevikuraamatukogust ka, aga rohkem oli teemal “see juhtus raamatukogus”. Tulevikuraamatukogu lugude tulevikuperspektiiv oli selline… tume. Põhisõnum oli see, et ühtegi inimest seal ei ole, masinad annavad kõike, on sellised masinad, mis loevad raamatuid ette, et et sa ei pea jumala pärast ise sõnagi lugema. [Naerame] Et see perspektiiv oli selline noh, võib-olla mitte päris see, mida meie siin vanemate inimestena tuleviku raamatukoguna näha võiksime. Kui ma järele mõtlen, siis võidutööde hulgas oli üks teemal “mina ja raamatukogu”, ülejäänud olid kõik “see juhtus raamatukogus”.

L: Räägi lähemalt nendest juttudest – millised olid ametlikud võitjad ja mis sulle muidu millegi poolest meelde jäid?

A: Oli selliseid töid, kus kokkupuude raamatukoguga oli väike. Lihtsalt keegi läks raamatukokku ja seal hakkas midagi juhtuma. Need lood oleks võinud sama hästi juhtuda kinos, kaupluses või kuskil mujal. Aga oli ka raamatu sisse mineku lugusid. Näiteks esimese vanuserühma üks töö oli sellest, kuidas Pipi ja Karlsson kukkusid raamatutest välja ja pidid teineteise raamatutes käima. Ikka rõõmustab südant, kui juttu on päris raamatutest! Äge oli üks kurja raamatu lugu: raamat oli ütles, et kui sa mind ei loe 20 korda läbi, siis … pidi lugeja ära sööma, või ründama kuidagi. Veel oli ühes loos saladuste raamatukogu, mis oli inspireeritud “Kolmanda A kriminalistidest” (Ilmar Tomusk) – siin oli palju viiteid raamatutele, mis päriselt olemas on.

Veel meeldis üks lahe lugu, kus oli maailmaraamatukogu kongress välismaal ja seal varastati ära maailma esimene haldjapiibel ja oli vaja selle jälgi ajada. Üks tore töö oli selline, kus on üks noormees, kellel oli keeruline haigus, haiguse nime ta küll ei oska öelda, aga ta peab kogu aeg raamatuid lugema, muidu ei jäägi ellu. Lõpuks tal lubati elada raamatukogus raamatute vahel, et ta saaks lugeda. Loomulikult oli ta lugedes omandanud võluvõimeid ja siis püüdis pätid kinni, kes raamatukogust tahtsid varastada. Üks lugu oli sellest, kus raamatukoguhoidja oli tegelikult väga ohtlik – oli naiskurjategija ja tappiski ära lugejad.

[Selle ettekujutuse peale lagistame jälle rõõmsalt naerda.]

Üks lugu, see saigi eriauhinna, jäi mulle ja teistele meelde selle poolest, et ta on proosatekst, aga kirjutatud nagu proosaluule. Neljateist-aastasel väga ägedalt kirjutatud – loos raamatud omavahel vaidlesid ja rääkisid huvitavas vormis. Nii mõnusalt irooniline lugu, sellest kuidas siis, kui hakkavad saabuma külalised, tuleb panna riiulitesse väärt teosed ja peita ära kõik Videvikud ja Koidukumad, Dan Brown tuleb ära visata ja Hesse riiulisse panna.

L: Meenutab mitmeid jutuajamisi, mida täiskasvanutel kõlbab lugeda, mida mitte…

A: Jah! “Kasutame suuri sõnu, nagu belletristika, vaba, sundimatu, igapäevane lingvistika.” Selline tsitaat luuletusest.

L: Kas neid töid saab kuskilt lugeda ka, raamatukogu noortenurgas näiteks? Teeksin kohe reklaami!

A: Praegu on üleval ainult võitjate info.

(Loe siit: https://www.luts.ee/noorteleht/index.php/sundmused/914-omaloomingukonkursi-tulemused)

L: Nüüd ulmeteema juurde – sa juba mainisid, et teema võimaldas kirjutada väga realistlikult, aga tegelikult suurem osa töid, mis tulid, olid mingi ulmelise elemendiga?

A: Tundub, et see on seotud sellega, mida lapsed armastavad lugeda — kes kirjutab, küllap see ka loeb – ja kindlasti ka sellega, mis on praegu kirjandusmaastikul. Selles vanuses lastele ja noortele on põhižanrideks praegu detektiivilood ja fantasy. Paistab välja, mis on lugemislaual.

L: Ühe natuke üldisema mõtiskluse võtsin Tallinna ulmeürituselt kaasa — seal keegi ütles välja umbes sellise mõtte, et nooremana lapsed loevad hästi palju ulmelisi asju, ei diskrimineeri ja et alustava lugeja loomulik olek ongi ulmelugemine, aga siis mingil hetkel see kasvatatakse neist välja. Kuidas, sulle tundub?

A: Ma ei tea, kas on nii, võib-olla nad [ise] kasvavad sellest välja. Ja samas on ka lapsi, kes ütlevad ei, ma ei taha mingit fantaasiat. Ma arvan, et see on natuke loomuomane, aga võib olla ka, et lapse fantaasia lihtsalt iseenesest on avaram. Kooli mõju muidugi mängib rolli. Ma arvan, et õpetajal on palju ära teha – kui õpetaja annab kogu aeg kohustuslikku kirjandust, siis mõni laps, kui ta on selle ära lugenud, ei taha raamatuid enam nähagi. Ja mõni õpetaja annab lastele suurema valiku ja ma arvan, et sealt tulevad paremad lugejad – neist, kellel on võimalus rohkem valida. Ma näen ju [raamatukogus] iga päev, kuidas lapsed on vaimustunud – mitte ainult lasteaiad, vaid algklassid arvavad ikka veel, et oi kui äge. Ma ei tea, mõned kindlasti ka kasvavad ulmest välja, näiteks kui jõuavad murdeikka, hakkavad rohkem võib-olla lugema midagi realistlikumat, tundevärki ja sedapidi noortekirjandust. Ja ma näen ka lapsi, kes tahavad, et oleks “päris” lugu – et päris lapsed teevad, päris asju. See on omaette pikem küsimus, mille üle saab vaielda.

L: Eks ma oma erialalise kallaku pärast küsin seda!

[Naerame.]

A: Ma arvan, et kirjutada on ka lihtsam sellist asja — fantaasialugu on ju mõnusam välja mõelda. Mis sa ikka seda realistlikku lugu raamatukogus teed, seiklus on ju ägedam.

L: Nüüd ma hüppan konkursi teemast juba välja. Need noored lugejad, keda sina iga päev teenindad, missugust õudust nemad loevad? Mis, mis on see, mida tänapäeva laps loeb õudse asjana?

A: Ikka kõike, mis on kätte saada. Nad loevad kaasaegsemaid asju. Näiteks Helen Käit, kes kirjutab väiksematele — “Kummitusmaja” ja “Pirita kloostri kummitus”. Muidugi V. E. Schwabi luudelinna triloogia, see läheb hästi, Kristina Ohlssoni raamatud … Paljud armastavad selliseid, kus on õudsed elemendid, võib-olla ei tahagi sellist paduõudukat, aga et ikka oleks kõhe. “Õuduste kool”, mis kohati on isegi koolikirjanduses — Grigori Oster, klassika. Väga õudne, lastele väga meeldib!

[Liigume näidete otsingul lugemissaali.]

Võlurite lood lähevad jätkuvalt väga hästi – Nicholas Flamel, Harry Potter, samamoodi Percy Jacksoni lood … Autoritest Bobbie Peers; Stroudi loevad need, kes on head lugejad. Palju loetakse sellist, mis on natuke fantaasia, natuke õudne ka. Teaduslikuma poole pealt Explorer Academy, hästi populaarne. Sarjadest muidugi Luuker Leebesurm, need loetakse tükkideks. Ja pisematele … neilt ikka küsin ka, et kui õudset raamatut võib anda. Tuleb välja, et mõni tegelikult ei ole nii vapper, kui ta arvab, ja mõni raamat on ikka natuke liiga õudne.

Nojah ja Näljamängud ja Labürindijooksja, kuigi ei ole enam nii värsked, on jätkuvalt lugemislaual, neil, kes vabatahtlikult loevad.

Need, kes on suured lugejad, need loevad natuke oma vanusest ettepoole. Kui sa loed žanripidi, siis saavad raamatud otsa suurtel. Kuigi tundub, et on jube palju raamatuid, siis meie näeme seda, et lastel saavad mingil hetkel raamatud otsa. Sellepärast, et ta on nii palju lugenud, et nii palju raamatuid ilmu peale, ta ei kasva ise nii kiiresti, et saata teda täiskasvanute osakonda, see käib veel üle jõu. Meil on üks kuldlugeja, üks poiss, kes on mõned asjad mitu ringi läbi lugenud. Ta nagu kiikab juba natuke sinna täiskasvanute osakonna poole, aga seal ta ütleb: “Ei tea, see ikka veel ei olnud päris minu jaoks.” Nad natuke kõlguvad seal laste ja täiskasvanute kirjanduse vahepeal.

L: Praegu sa ei teinud eristust lastekate ja noortekate vahel – et mingi eraldi ports, noh, nagu vanasti öeldi “kolmandale koolieale” jne.?

A: Lugeja on minu meelest nii palju muutunud, et väga raske on liigitada, me oleme väga hädas oma liigitusega.

Praegu me käisime seal osas, kus olid nii-öelda suuremate asjad, ütleme, neljas-viies klass ja ülespoole. Nad loevad nii erinevalt – mõni, kes on kehvem lugeja, loebki kaua aega Lasse-Maiasid ja selliseid lihtsaid asju. Ja samas, kes on tubli lugeja juba neljandas-viiendas klassis, tema tulebki juba siia taha otsa ja hakkab lugema neid asju, mis võib-olla kohati käivad üle pea, aga see huvitab teda ja on põnev. Need lood ei ole ju nii sügavad, et ta neist aru ei saa. Nii et kui tal just natuke liiga hirmus ei ole- Minu meelest selles mõttes lugev laps hästi palju muutunud ka, et see liigitus klassipõhiselt on hästi keeruline.

Tublimad õpetajad on ka selle ära tabanud – paljudes klassides, kui on vabam lugemine, siis lugemisnimekiri on väga seinast seina, sest et lapsed on väga erinevad.

L: Kokkuvõtteks. Kui sa võtad oma ettekujutuse “lugevast lapsest” ja “kirjutavast lapsest”, siis kuidas selles kontekstis vaadata omaloomingukonkursist osavõtjaid?

A: Kui ma vaatan neid töid, siis “lugev laps”, igal juhul loeb kõige rohkem mitmesugust fantaasiakirjandust. Need raamatu sisse minekud ja väljatulekud, põnevad keldrid kuskil raamatukogus, kuhu saab sisse minna ja kus võib juhtuda midagi hirmsat või siis võib seal peidus olla mingi salapära salapärane raamat kuskil keldris…

Klassikalised fantaasiakirjanduse elemendid on nendes lugudes sees. Ma eeldan, et need lapsed, kes on kirjutanud, nad on ikka lugejad-lapsed ka!

Anu Amor-Naritsat küsitles Laura Loolaid

Tekst ilmus enne ajakirjas Reaktor
Foto: Anu kirjandusfestivalil Luup Ekvilibrist

Manfred Kalmsten “Täheraua saaga”

Siit raamatust õhkub Põhjala saagade ja Kreeka tragöödiate hõngu. Kui otsida lugemiseks midagi helget ja lõbusat, siis see ei ole see raamat. Aga kui lugemissooviks on midagi, mis urgitseb inimloomuse ja saatuste kallal ja seda hoogsalt, seikluslikult ja liigseid sõnu raiskamata, siis on see õige raamat. Kapaga omamütoloogiat ja keeleuuendusi, mis on just parasjagu niipalju eeskujudele toetuvad, et need mõjud on äratuntavad, aga ikkagi päris omamoodi ja see omamoodi on hästi läbi mõeldud ning kuidagi loogiline.

Ma ei saa öelda, et ma seda raamatut nautisin, aga ma võin öelda, et see meeldis mulle kõvasti rohkem kui eeskujud ning ma imetlesin loo ülesehitust, karaktereid, stiilis püsimist ja seda, et ma ei suutnud ette arvata, kuhu lugu suundub ja milliseid käände teeb.

Mul on tunne, et mingil ajal ma loen seda “Täheraua saagat” veel, sest see on raamat, kus on palju väikseid huvitavaid detaile, mille üle edasi mõelda ja mis elu- ja/või lugemiskogemuse lisandudes võivad hoopis teistmoodi elama hakata.

Tiina Sulg

10 raamatut — Kadri Rohi

1. Aino Pervik “Väikesed vigurijutud

Puhas kuld! Täpilugu, lammas ja sammal, puupea ja tainapea ja paljud teised toredad mängulised keele- ja mõtteuperpalle tegevad lood. Neid vigurjutte sai lapsepõlves sagedasti ka väikeselt vinüülplaadilt (Helle Kuninga, Jüri Vlassovi ja Mihkel Smeljanski ilmekas esituses) kuulatud ja ikka imestasin, et kuidas on võimalik nii huvitavalt trikitades jutte luua.

.

2. Jaan Vahtra “Metsajärv

Peamiselt kunstnikuna tuntud Jaan Vahtra (1882-1947) oli ka andekas kirjanik. Selles kogus on palju toredaid rahvapärimusest ja lapsepõlvemälestustest inspireeritud jutustusi, mis olid meeldejäävaks esmatutvuseks Lõuna-Eesti meelelaadi ja kohavaimuga.

.

.

3. Fr. R. Kreutzwald “Eesti rahva ennemuistsed jutud

Ehkki Euroopa paljudest muinasjuttudest kokku lapitud ja mugandatud, on see siiski paeluv lugemine, lisaks lummavad Günther Reindorffi filigraanselt väljatöötatud illustratsioonid. Lõpus on ka ports põnevaid kohamuistendeid (“Vinguv jalaluu” jt.). Võib-olla mõjuvad tema jutud ka seetõttu kodusemalt, et mul on Kreutzwaldiga oma seos: temanimeline tänav on kohe mu lapsepõlvekodu kõrval, ning tema nimi (ja seeläbi kaudselt ka tema loodud raamatumaailm) kogu aeg silma all. Lõbus, et nüüdki paistab raamatukogu aknast Kreutzwald — tema mälestuskuju Emajõe ääres.

.

4. Artur Bloch “Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad” (LR 1982/40)

Lapsena isa raamaturiiulist näpatud raamat köitis tähelepanu eelkõige oma ebatavalise pealkirja ja nõukogude perioodile ebahariliku, autori kontaktse ja lõbustatud portreega esikaanel, samuti seesolevate Loomingu Raamatukogu kohta ebatüüpiliste ning rohkete karikatuuridega. Sisu siis niiväga ei kõnetanudki, tundus lihtsalt üks pingutatud vaimukuste paraad. Ent vanemaks saades ja üha uuesti üle lugedes on ilmselge, et autor on kenasti elutõdesid üles loetlenud 🙂 Meeldib tema irooniline ja tögav stiil. Igapäevaeluski kasutan aeg-ajalt väljendit “Aga see on ju Murphy seadus!”, eriti kui miski asi võtab arvatust kauem aega. Üldiselt tundubki, et autori must huumor passib hästi kokku eestlasliku naljasoonega. Klassika: “Teine järjekord liigub kiiremini” või “Selle, mida te otsite, leiate te alati viimasest kohast, kuhu te vaatate”.

.

5. Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad

Üks suur lemmik, arvatavasti olen seda üle lugenud rohkem kui ühtki teist raamatut. See on ühtaegu nii reisikiri, huumoriklassika kui põhjalik looduseksursioon. Ei tüdi Durrelli viisist vaadelda ja kirjeldada loomi kui inimesi ja inimesi kui loomaliike, nende vahel on hulgaliselt rikkalikke looduskirjeldusi Kreeka lopsakast loodusest. Võrratu!

.

.

Jules Verne “Saladuslik saar

Väärt lugemiselamus nii lapsena kui täiskasvanuna, mõlemal korral on lummanud peategelaste lõpmatu tarmukus ja leidlikkus — pole sõna otseses mõttes mingit probleemi, mida nad ei suuda asustamata saarel lahendada, jõudes lõpuks isegi telegraafi ehitamiseni. Loogiline, et taolise raamatu kirjutamise (1875) taust on 19. saj. lõpu teaduslik-tehniline edulugu, mil miski ei tundunud võimatu ja kõikvõimalikke avastusi tuli järjest hooga juurde.
Vulkaanipurske tõttu on saare lõpp lausa apokalüptiline, aga uskumatul kombel õnnestub saare-elanikel sealt pääseda, kusjuures see ei mõju isegi ülepingutatuna, sest kogu raamat kulgeb kuidagi ülendatud meeleolus (hmm, teadusehuvilistel ja hakkajatel seiklejatel ei saa ometi midagi halvasti minna!).

.

7. Juhan Jaik “Kaarnakivi

Jaigi maailm on mu fantaasiaga hästi haakunud. Siin on eripalgelised jutud — on nii huumorit, õudust, melanhooliat kui kuhjaga üle vindi keeratud rahvapärimust, aga moodustavad kokku tugeva terviku. Kaarnakivi-teemalised jutud on mu lemmikud. Lõunaeestlasele äärmiselt soovitatav lugemine! 🙂

.

.

8. Dmitri Šostakovitš “Tunnistus

Lugesin seda aastaid tagasi, aga see raamat otsekui sööbis mällu. Ajastu jõhker portree, totalitaarse režiimi võimumängud — loovisikute elu Nõukogude Venemaal, täis pidevat hirmu, viha ja keerulisi valikuid. Helilooja mälestused on 1970-ndatel kirja pannud Solomon Volkov.

.

.

9. Meelis Friedenthal “Mesilased

Raamatu tegevus toimub 17. saj. lõpul Tartus ning on kirja pandud nii sugestiivselt, et kord ühel eriti hallil ja vihmasel sügispäeval — milline valdavalt raamatus valitses, tundsin vastupandamatut soovi seda raamatut uuesti lugeda, ja raamat oli teisel korral sama hea kui esimesel. Autor on kunagise olustiku väga hästi ja detailirikkalt elustanud — ja võibolla umbes selline nägigi välja ühe kunagise üliõpilase elu? Meeldib ka omamoodi ajarännu moment, nagu liiguks ise reaalselt tolleaegsetel tänavatel ja Emajõe ääres.

.

10. Keith Richards “Elu

Vaatan seda paksu tellise mõõtu raamatut riiulis alati soojuse ning tänutundega, et see on ka eesti keeles ilmunud. Eelistan alati rockmuusikute autobiograafiaid nendest kirjutatud raamatutele ja Keith Richardsi puhul on see äärmiselt õigustatud, sest ta oskab suurepäraselt kirjutada — kui inimene armastab raamatuid lugeda (ta olevat tahtnud kunagi isegi raamatukoguhoidjaks saada ja tal on mahukas koduraamatukogu), siis väljendub see ka tema keelekasutuses ja kirjeldusoskuses. Noorukina sai alguse tema suur vendlus ja rivaliteet Mick Jaggeriga, alates ansambliperioodist on see juba tüüpilisem rockbiograafia, ehtne ja intensiivne rock’n’roll elustiil… Ehkki see on teda aastatega kõvasti kulutanud, on tegu äärmiselt südamliku inimesega, kes hoolib väga oma perest ja teeb ilmselt muusikat hingega kuni surmani.


.

Kadri Rohi