Liina Vagula “Täiusliku elu hind”

Kuldne nelik: Marge, Sille, Jaanika ja Carolin. Nad on üle kooli kuulsad, nad on kõige ilusamad, kõige lõbusamad ja kõige targemad. Nad arvavad, et on võitlejad ja ellujääjad. Nad teavad, mida tahavad ja teavad kuidas seda saada. Neile meeldib ilu ja hea elu!

Carolini jaoks saab see kõik otsa ühe hetkega. Ta ärkab kummalise peavaluga tundmatus koledas ja kõledas toas ning mis kõige hirmsam — ta ei saa aru kuidas ta sinna sattus. Ainus tunne, mis teda valdab on hirm — ta on röövitud! Hirmutunne kasvab, kui ta avastab, et toas olev vähene mööbel on põranda külge kruvitud. Talle hakkab pärale jõudma, et teda on siia oodatud! Tüdruku sees keevad korraga meeleheide, hirm ja viha. Ta tunneb end jõuetuna ent samas raevukana. Miks peab just tema siin koledas ruumis kinni olema? Miks just tema elu kellelegi ette jäi? See on nii ebaõiglane!

Loo edenedes hakkab lugeja aimama, et pole see kõik sugugi nii ebaõiglane. Selgub, et Carolin on teinud nii möödaminnes haiget ühele oma klassiõele — Nelele –, kelle vend on otsustanud õe eest omal kombel kätte maksta.

Lugu ise on üsna inetu, aga ehk meie koolides siiski ettetulev. Klassis kohe peab olema keegi väljatõugatu, kelle peal “ilusad ja targad” saavad ennast vajadusel välja elada. Seekord ei aita ka koolivahetus ja Nele lool ei ole õnnelikku lõppu. Kahjuks on meie tublil Carolinil selles oma osa. Võitlejast Carolin pääseb küll oma vangistaja käest põgenema, kuid enne seda leiab ta Nele päeviku. Ta hakkab pikkamööda aru saama, mida ta tegelikult on korda saatnud.

Loomulikult käivitub tüdruku otsimisprotsess ja seegi on üsna tavapärane — esialgu ei võta see üldse vedu, politsei pole aktiivne, tegemist on teismelisega, teadagi. Küll ilmub ise välja! Nii mõnigi kivi langeb psühholoogide ja pedagoogide kapsaaeda — nad ei ole piisavalt huvitatud hädasolija aitamisest. Carolini loo lõpp on siiski rõõmsam — ta on elus, talle on selgeks saanud, et kõik pole kuld, mis hiilgab, ja elus on siiski tarvis vähemalt mõnda inimest, keda võib usaldada.

Lugege ja püüdke olla nii Nele kui Carolin — kumb roll on teile sobivam?

Ädu Neemre

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Mul ootas see raamat juba jupp aega lugemist, kolleeg, kelle arvamust usaldan, ütles, et on hea. Ja oli hea. Väga hea. Ma ei tea, mis nipiga Tokarczuk pani mind paljude teemade, mis mulle muidu kirjanduses suht närvidele käivad — horoskoobid, suurtähtede kasutus, looduse liigilusad kirjeldused, igapäevaaskeldused, kinnismõtetega peategelane, kaebekirjad ametiasutustele, tsitaadirohkus, metafüüsilised mõtisklused jne –, peale lausa heldima. Müsteerium. Kõige paremas mõttes. Mul on hea meel, et ma enne raamatu lugemist eriti arvustusi/sisututvustusi ei lugenud, ma olin loo kulust ikka tõsiselt üllatunud. Märt Väljataga on kirjutanud: “Olga Tokarczuki krimiromaan on oma pealispindses absurdsuses teetass, mille sisse mahub tõepoolest palju-palju rohkem kui ainult üks tassitäis.” Mhmhm, mahub jah.

Tiina Sulg

Jaan Kaplinski „Piirpääsukese Euroopa” 

See raamat on justkui kokkuvõte. Kokkuvõte elukogenud, sisukat ja põnevat elu elanud inimeselt. Raamatu lugemine pakub huvi inimestele, kes samuti aeg-ajalt mõõdavad ja meeenutavad elatut ja tunnevad lugemisel kokkupuudet omaenese eluga. Selles mõtiskluses on sees nii karmi tõde, leebet romantikat kui ka õnnelikku looduslähedust.

Raamatu autor on nüüd jõudnud tõdemuseni, et reisimine talle tegelikult ei meeldi…

Ta on reisinud kogu oma elu ja nüüd rahu nautides tundub see nii, sest mitte alati pole need reisid, eriti tema lapsepõlves, toimunud vabast tahtest vaid olnud hoopiski peale sunnitud ja paratamatud. Palju erinevaid seiku annab lugejale juurde teadmisi nii ajaloo, eluolu kui ka inimese enda sisemise mõttesügavuse kohta.

Tabavamat ja õigemat pealkirja sellele raamatule pole võimalik leida. Tahaks kirjanikult küsida, millal ta pealkirjastas raamatu, kas siis kui see valminud oli või oli pealkiri juba enne olemas?

Sirje Sisask
Tartu Ülikooli muuseum

Kuidas kirjutada ajalooks kiiresti põgenev olevikuhetk. Urmas Sõgel “Sõgelite saaga”

Urmas Sõgel “Sõgelite saaga” Tallinn: Urgel, 2020, 272 lk.

Ajalehed, nagu väga hästi teame, avaldavad enamasti kõike muud kui adekvaatset praeguse eluolu kirjeldust. Neile kui ajalooallikatele ei saa kindlasti sada protsenti toetuda. Kas tuleviku ajaloolased saavad sotsiaalmeediat (näiteks Facebooki) kasutada ajalooallikana? Kahtlen selles. Õnneks kirjutatakse ka mälestusi või päevikut, mis pahatihti jõuavad trükki pärast autorite surma.

Nõnda on lood ka kunagise TA KKI direktori Endel Sõgeli ja Eesti NSV Kirjanike Liidu asutajaliikme ja koduperenaise Erika-Linda Sõgeli poja, ajaloolase Urmas Sõgeli (1952–2019) eneseirooniliste mälestustega, mille on raamatuks vormistanud tema sõber Mart Aare. „Sõgelite saaga“ kirjeldab lühikestes, hästi haaratavates ja ladusalt kirja pandud peatükkides olulisi momente Urmas Sõgeli üsna põnevas elus ning ajastuid, mida peategelane on läbinud.

Teost on kostitatud solvunud vastukajadega. Sotsiaalmeedias rõhutab mõnigi, et tema kindlasti seda raamatut ei loe.

Juba raev, mida raamat on Facebookis pälvinud, tõestab, et tegu on väga olulise teosega.

Nomenklatuuri lapsed

1970.–1990. aastad tähistavad siinkirjutaja lapsepõlve ja noorust. Mul on selles ajas pidepunkte, mida nomenklatuurse tegelase Endel Sõgeli poja mälestuste lugemine tänuväärselt toetab. Saan aru, millest jutt.

2021. aasta Eestis ei saa eeldada, et kõik eelmise ühiskonna inimesed on siit kadunud. Kohe peale keskkooli 1986. aastal läksin tööle rajoonilehte Ühistöö, kust mu kahe tööaasta jooksul jõudsid läbi käia kümmekond tollases ühiskonnas edukat inimest, kellest sai ka uue Eesti aja peatne võimueliit: paar keskastme juhti (endist komsomoliaparatšikut), minister, direktor, presidendi nõunik… Minagi olen raamatus kirjeldatud Neljanda haigla rõdult vaadanud Tallinna peale ja mõelnud, mis niidid mu sellesse elitaarsesse paika tõid, kuhu teps mitte igaüks ei sattunud.

See raamat kinnitab, kui ebavõrdselt koheldakse täpselt samade asjade kordasaatjaid – patuoinaks ei tehta sugugi kõiki, mõni sebib nagu kala vees, olgu võimul kes tahes.

Eks see ole ammu teada lugu.

Kõik, mis meile ei meeldinud nõukogude ajal, on säilinud ka tänapäeva tülgastavates kontoriõhkkondades, kus täiel rinnal möllavad saavutusnäljas nartsissistid, psühhopaadid ja makjavellistid. Ent need, kes praegu istuvad kõigis komisjonides ja presiidiumites, peaksid mõtlema oma lastele. Perekonnasaladustest rääkimata jätmine ja oma mustade tegude salgamine viib suurte probleemideni, mida tulevaste „nomenklatuuri laste“ psühhiaatrid aastate pärast lahendama hakkavad. Neil lastel võib olla väga raske, kui nad just nime ära ei vaheta.

Läheb kaanonisse

Urmas Sõgel nimetab nomenklatuuri ausalt õige nimega. Jääbki arusaamatuks, kuidas kujutavad toonased aparatšikud oma elu nii-öelda õiget kujutamist ette. Sõgel ironiseerib karjeristide ja karjääri ehitamise üle ja teenib sellega 2021. aastalgi paljude pahameele, mis on seda silmakirjalikum, et loomeintelligents raamatuga eriti pihta ei saa – autor paljastab niinimetatud avalikke saladusi, mida kõik niigi teavad.

On inimesi, kes kunagi ei avalda, mille kaudu nad on midagi saavutanud või kuhugi jõudud. Ju neil on selleks põhjust. Nad on nüüd väga pahased, kui keegi oma kogemusest kerges toonis kirjutab.

Nõukogude ühiskonna jälgid reeglid aga pole Urmas Sõgeli ega isegi mitte ta kurikuulsa isa tehtud.

Inimlikus mõttes on raamatus hulk andeka inimese, kultuurametniku ebatraditsioonilisi lahendusi töö- ja eraelus ning tark vaatenurk Nõukogude Liidu stagnatsiooniajastul ja Eesti laulva revolutsiooni ajal toimunule.

Nagu iga eestlast lahutab Venemaa presidendist vaid paar inimest (oleme nii väike maa), siis on lühikesed ahelad ka „Sõgelite saaga“ koguka nimeregistri (400 nime) ja meist igaühe vahel. Ma ei hakanud kokku lugema, kui paljusid sealt tunnen, aga lugedes oli äratundmisrõõmu piisavalt. Muhedas stiilis kirja pandud meenutused kirjanduspolitruki pojalt, kes pole süüdi surmapattudes, vaid märkimisväärse huumorimeelega avameelselt oma elust pajatab, on pälvinud pahameelepurskeid, valusaid reaktsioone ja oma maine hüsteerilist kaitsmist.

Pole vaja kaugelt otsida, piisab Facebooki-seinastki. Kameeleonid tunnevad häbi, et nende kohanemismehhanismid lagedale tiritakse. Ära on need kirjeldatud ladusas seiklusjutuvormis, nii et kõik saavad minna kirjeldatud kohti ja inimesi näpuga katsuma, et veenduda: kõik on päris. Nüüd on mõnelgi väga piinlik. Kui julgesin Facebookis mainida, et raamat on päris tore, sain kiire nähvaka stiilis „kuidas saab selline asi meeldida“.

See Facebooki-noomitus võttis kohe tükiks ajaks isu ära sellest raamatust kirjutada.

Kanadas on vähemalt 16 protsenti inimestest enam-vähem kirjaoskamatud.

Seegi, kui sellesse fakti süveneda, võtaks kirjutamise isu ära.

Nii jõudsime infoühiskonda

Info, mida Urmas Sõgel inimeste kohta valdab, on tohutu. Info pole kunagi kättesaamatu, kui selle saamine oma südameasjaks võtta. Ka mina puutusin 1992. aastal Tartus kokku inimestega, kes valdasid infot, mida ühestki raamatust etteantud kujul ei saa. Mul vedas tõeliselt, et mu selle linna giidideks olid tookordne Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees Henn-Kaarel Hellat ja konsultant Aivo Lõhmus. Siinkohal ongi sobiv hetk soovitada läbi lugeda Hellati viis köidet mälestusi (“Niidiliimija“, “Poiste sõda. I“, “Poiste sõda. II“, “Kappan kaugele“, “Templis ja tavernis“). Kahjuks jäid need lõpetamata ja ta ei jõudnud kaugeltki 21. sajandisse, isegi mitte meie tutvumisaastasse 1992, kui ta oli just tähistanud oma 60. sünnipäeva. Kunagi jõuavad kindlasti kaante vahele Hellati ajakirjanduses laiali olevad kirjatööd, kuivõrd praegu tegelen tema arhiiviga aastatest 1980 –2000. Säilinud on ka veidi kirjavahetust – ülejäänu tuleb mälust võtta.

Sõgeli meetodis midagi ebaharilikku näha võib ainult siis, kui olla harjunud ajakirja Kroonika staaride lakeeritud biograafiatega. Ausate mälestustega võib muidugi iga riigijuhi ambitsiooniga köögitüdruk pihta saada. Kui ainult praegused kultuuriametnikud söandaksid rääkida! Kui on midagi tõeliselt olulist juhtunud, siis enamasti „oskavad need inimesed suud pidada“, kui väljenduda US sõnadega. Praegusel vihakõne kriminaliseerimise eelsel ajastul tõeste asjaolude paljastamine näib inimesi raputavat. Mõni paljastus võib lausa kohtusse viia.

Selle kaitseks on US raamatus dokumentaalset pildimaterjali.

Minul on ka nipid ammu teada. Nimeta teos ainult ilukirjanduseks ja kõik on korras.

Ent kuna 2021. aastal on loodetavasti ees veel palju laisku talvehommikuid, siis kellel „Sõgelite saaga“ läbi, sel on võimalik neid sisustada Kaja Kallase eluga (Kaja Kallas „MEP“, 2018), või kui olla kange eelmise päeval harjutatud mawashi gerist, siis tõeliselt paksu raamatuga Bruce Leest (Matthew Polly „Bruce Lee“, 2018).

Piret Bristol
kirjanik

Foto: Piret Bristol

Hukkunud alpinist koomiksimaailmas — Veiko Tammjärv “”Hukkunud Alpinisti” hotell”

Jagan taas soovitust-arvamust, mille algselt kirjutasin ulmeajakirja Reaktor. Seegi kord on soovitamisel kodumaine koomiks, täpsemalt Veiko Tammjärve filmitöötlus.

Ilma vähimagi kõhkluseta julgen end ““Hukkunud Alpinisti” hotelli” koomiksi sihtgrupi hulka arvata. Olen selle filmiga üles kasvanud – talvehommikud, virvendav värvitelekas, lugematud vaatamiskorrad (aga väga harva päris algusest päris lõpuni), une pealt meenuvad tsitaadid… See stseen, kus proua Moses on järsku kiilakas ja elutu mannekeen, sööbis lapsepõlve õõvahetkede varamusse peaaegu sama kindlalt, kui käte rebenemise stseen “Navigaator Pirxist”. Strugatskite raamatut lugesin alles täiskasvanuna ja eraldiseisva tekstina väga ei mäletagi – pigem lisandus lugemisega ammujuurdunud filmitundmusele lisakihte. Mingi eriline koomiksitundja ma ka ei ole, kuid omaaegsed eestikeelsed koomiksid moodustavad ilmselt loomuliku alushariduse mammutosa, mida alles tagantjärele oskan tähele panna. Näiteks õppisin suure tõenäosusega lugema “Tagurpidiantsla” ja “Kilplaste” pealt; samuti tean, et pärast hiilgavalt kirjutatud ulmepala peab end premeerima kahe marjakoogiga.

“Hukkunud Alpinisti” koomiksi suhtes ei kavatse ma niisiis erapooletust üles näidata – ootasin seda pikisilmi, toetasin Hooandjas ja kätte saades sirvisin mõnuga, kirjutan sellest, mis meeldib.

Algusest peale on selge, et koomiks tõlgendab filmi küllaltki allikatruult – äratuntavad kaadrid tuttavas rütmis, pane vaid tiitrid ja muusika juurde. Siiski, koomiks ei ole lihtsalt äraspidi-storyboard, vaid kehtestab kohe omad reeglid. Näiteks Glebsky saabumisstseenis ei saa armunud lohelendurid üldse leheküljeruumi ja mütoloogilise alpinisti viimase teekonna mõõt põhineb raamatu-, mille filmidialoogil.

Järgnevates kohtumistes ja ühises söömaajas on palju äratuntavat, kuid samuti mitmeid iseteadlikke elemente. Pildiruutudes on justkui filmi ja teksti kontsentraat või destillaat. (Lapsepõlve sisemine hääl: “šokolaad, pastilaa…”)

Ka hakkavad lugedes silma pisidetailid, mis filmis mõjule ei pääseks, paberil aga küll: väiksed infograafika-nükked tuttavate vaadete juures, asitõendid, raportileheküljed.

Filmikaadris nähtu on koomiksiruudustikus mitte ainult kontsentreeritud, vaid ka abstraktseks tõlgendatud ja selle kaudu uued rõhud saanud (näiteks proua Moses mõjub koomiksis otsekohe kuidagi robotlikult). Viimse piirini lihtsustatud jooned ja värvid aitavad luua tähelepanupunkte, mida filmis selliselt näha ei ole; samuti markeerivad värvid stseene ja meeleolusid ning aitavad kronoloogilist järge pidada (näiteks sinised kainenenud kaadrid peoõhtu punaste kirgede vastu).

Kogu koomiksivisuaal on pealtnäha lihtne, ütleksin isegi — petlikult lihtne. Lähemalt uurides aga avaneb sügav seesmine harmoonia pildikeele ja sisu vahel — seda eeldusel, et film on lugejale tuttav. Küsimusele, kas koomiks toimib ka filmi tundmata, ei oska mina vastata.

Aga minusugusele kaheksakümnendate lapsele on “Alpinist” üsna hõrk pala.

Pikemalt loe jaanuari Reaktorist. Jaanuarinumbrist leiab ka Jüri Kallase Alpinist-arvustuse, samuti intervjuu Veiko Tammjärvega. Lisaks soovitan lugeda pikemat intervjuud Loovgraafi blogis

Laura Loolaid

Fotod Laura Loolaid

Mudlum „Mitte ainult minu tädi Ellen”

Autor suudab vaimukalt kirjutada ka valusatel teemadel: surm, haigus, hirm, vaesus. Kõik ajastu ja biograafilised märgid loovad seoseid ja viivad lugeja mõtted samadel radadel uitama — geniaalne mälumärkide jada elu näinud inimese jaoks. Unikaalne stiil.

Alex Savolainen
Tartu Ülikooli muuseum

Kalevi Kull “Aru saamise vägi”

Aru saamise vägi” on biosemiootik Kalevi Kulli eestikeelsetest esseedest ja artiklitest pärit tsitaatide ning mõtiskluste kogumik, mille on koostanud Timo Maran, Riin Magnus ja Silver Rattasepp. Tsitaadid on jaotatud seitsmesse kimpu ja käsitlevad teemasid nagu teadusloome, kohalikkus, looduskultuur ja roheline eluviis. See on väike nägus raamat, mis toimib niihästi iseseisva lugemise kui ka laia väravana Kulli ökofilosoofilistesse kirjutistesse – koostajad on tsitaadid varustanud viidetega, nii et huvi korral võib lugeja allikad hõlpsasti üles leida. Mõtisklusi täiendavad hollandi kunstniku ja putukauurija Maria Sibylla Meriani illustratsioonid teosest „Suriname putukate metamorfoosid” (1705).

„Aru saamise väe” üks keskseid motiive on tasakaal – seisund, mille poole püüdlemine on aluseks rohelisele eluviisile. Kulli järgi ei jäta selline eluviis endast maha pöördumatuid jälgi, ei lähe ümbritseva äramuutmisega liiale ning eitab ainelist kasvu ja vägivalda. Pikas vaates tähendab see elamist viisil, mis kestab ennast hävitamata ja säilitab tulevikus eluvõimalused teistele. Ümbrusega tasakaalus elamise pöördküljeks on sisemine tasakaal – harmoonia iseendaga, millest võrsub kokkuvõttes õnn.

Üks mulle olulisemaid tõdemusi selles raamatus on seotud arusaamaga, et kultuuri ja looduse vahel ei jookse selget piiri. Kultuur hõlmab seda, kuidas me käime ringi oma kodumaastikega – metsade, põldude, vetega. See tähendab omakorda, et tänapäevaste keskkonnaprobleemide juuri tuleks samuti otsida kultuuris toimuvast, nende lahendamiseks ei piisa loodusteaduslikust lähenemisest, vaid tuleb vaadata sügavuti inimese sisse, ühiskonda ja keelde. Eks ole, juba sõna „keskkonnaprobleem” ise loob ettekujutuse nendesamade probleemide asetsemisest inimesest lahus ja ühiskonnast väljaspool.

Kulli tsitaadikogu liigub filosoofilisi ja üldistavaid radu, aga minu meelest leiab sellest ka igati praktilisi ja igapäevaellu üle kantavaid näpunäiteid. Näiteks: kolleegide välja tõrjumine on väär strateegia – konkurentsile eelista koostööd, võistlemisele vastastikust abi. Või: et hoida maad elurikkana, tuleb ümbritsevat elurikkust tunda. Kui me ise liike ei erista, pole kuigivõrd mõju ka reeglitel, mis on vastu võetud liikide kaitsmise või kasutamise kohta. Või siis: inimene kujundab oma ümbrust alati mingil määral ümber, kuid ümbertegemine võib käia ka liigirikkust toetavalt ja hoidvalt. (Mõtle puisniitudele, aga ka Tartu „Kureeritud elurikkuse” projektile.)

„Aru saamise vägi” on mahult väike, aga selgemeelne ja selgekeelne raamat. Tsitaadikogu ei ole artiklikogu, nii et pikki arutlusi siit ei leia – küll aga täpselt sõnastatud taipamisi tasakaalukamaks kooseluks teiste liikidega.

Maarja Pärtna
kirjanik

Tauno Vahter “Pikaajaline kokkusaamine”

Mul oli selle raamatu kohta kaks eelarvamust. Esiteks, et realistikud jutukesed ei ole üldse minu teema, ja vastukaaluks, et ma olen Tauno Vahterit esinemas näinud, nii elusast peast kui ekraanilt, ja tema artikleid lugenud, niiet kuskil mälusopis on ta mul kirjas sõnaosava mehena. Lugemisotsuses võitis sõnaosavus.

Tauno Vahteri lugusid lugeda on nagu vaadata ootusärevalt kiikujat seal kõige kõrgemal hool, et kas kukub nüüd siiapoole või sinnapoole või prantsatab otse alla või kasvatab tiivad ja läheb lendu. Lood kukkusid nii siiapoole kui sinnapoole. Päris maha ei prantsatanud miskit. Tiibu oli küll, vast mitte kõrgele ja kaugele, aga mõned kenad lennud ikka, näiteks taevas Tartu kohal.

Mul on mulje, et Tauno Vahter oskab kuulata ja märgata ja meelde jätta ja siis mängeldes need kuuldud/nähtud situatsioonid mõnusasse juttu just õiges doseeringus sisse visata. Ta suudab kuidagi eriliselt hästi oma lugudes kokku põimida nukruse ja koomika, argiräsi ja sõnade sütitava loomuse. Vahel on lugedes kaheksa kassi nurr kõrvus ja vahel on kõik need kaheksa kassi küüntega küljes, mitte just vereni, aga kriimukohad sügelevad pärast mitu päeva. Tihtipeale on need nurr ja küüned üsna ühekorraga. Ja ongi hea.

Ja ongi hea. Soovitan.

Silvia Urgas jagab raamatu kohta häid sõnu Sirbis.

Tiina Sulg

Aino Pervik „Miniatuurid mälupõhjast”

Sain nädalavahetuseks, hea kolleegi soovitusel, lugemiseks Aino Perviku „Miniatuurid mälupõhjast”.

Ma ei loe just ülemäära palju mälestusteraamatuid, aga see tundus huvitav, et vaadata, kuidas on kirjeldatud kohalugu ja muutusi Tallinnas. Aga selles väikeses raamatus oli palju muudki!

Aino Pervik kirjeldab raamatus seiku oma lapsepõlvest 1930ndatel ja 40ndatel aastatel, sekka mõni kild tänapäevast. Põnev oli lugeda, kuidas lühikeste mõttekildudena on raamatus edasi antud aegade ja elu-olu muutumist. Kõik see Tallinna kesklinna muutunud osa ja Kalaranna ja Patarei ümbrus, mis on nii palju muutuma hakanud just viimastel aastatel. Huvitav fakt, et Kalarannast viidi kolmekümnendatel tallinlasi laevaga Piritale nädalalõppu veetma. Suur osa raamatust on pühendatud Aino Perviku mälestustes ka Järvakandile, kus ta alustas oma kooliteed.

Läbi lugude on kumamas ürginimlik pool, mis aitab inimesi läbi raskete aegade ja mis lapsesilmade läbi nähtuna on loomulik ja õige. Aino Pervik kirjeldab asju nii nagu nad olid, andmata hinnangut, kallutamata lugeja mõttesuunda. Ka keerulisi aegu ja olukordi on raamatus kirjeldatud vaatlevalt, autor keskendub aistingutele ja kirjeldab episoode nii, nagu ta väikese tüdrukuna tundis ja talle meelde jäi.

Imeline kirjeldamisoskus! Hoolimata väga nappidest lühilugudest saame pildi kirjaniku elust lapsepõlves Tallinnas ja Järvakandis ning vanavanemate juures Kalamel. Just see, et Aino Pervik ei rõhu oma raamatus täpsetele daatumitele ega kirjelda pikalt ja üksikasjalikult sündmusi, teeb raamatu mõnusalt loetavaks. Miniatuurid loovad kildudest sisuka tervikpildi, mis ei luba raamatut käest panna, enne kui see on läbi, pannes edasi mõtlema ja igaühe oma lapsepõlveseiku ellu äratama.

Halliki Jürma

Aija Sakova „Isa suudlus“

Kirjandusteadlase ja kirjaniku Aija Sakova „Isa suudlus“ on väga lihtne raamat. See on nii lihtne, et kui seda lugeda, ei jää justkui millelegi enam ruumi. Tekstid ei ole isegi päriselt luule, need on rohkem lausekatked, taipamised, äratundmised, kuidas olla iseendaga ja endale toeks, endale olemas, kuidas hoolida endast. Tabamised, mis on nii lihtsad, ja ometi tuleb iga paari lehe tagant tunne, et tahaksin selle lause endale seinale kleepida. Et oleks meeles.

Sakova on väga napilt väga olulisi asju öelnud. „keegi ei pea / sind päästma / ei maailma / ega iseenda eest“ (lk 14), „hoolitse enda eest / sest kes siis veel / kui mitte sina“ (lk 32) jms, mida me kõik oleme kuulnud. Aga kuidas see siis meeles pole? Miks see siis kõnetab, kui juba sai kuuldud küll, kui ma tean seda? Ma tean ju, et ma ei hoolitse enda eest piisavalt. Või meenutada, et „ela / sest mis siis ikka / juhtuda saab / kui ehk ainult / ootamatu“ (lk 45). Mulle väga meeldib just seda viimast mõtet vahel meelde tuletada.

Samas on Sakova luuletused-laused nagu loosungid. Nad võivad kõnetada, ja kõnetavad, kui oled ise tajunud ja elanud läbi need teadmised ja arengukohad, kui oled vaadanud enda sisse – siis on tema tekst nagu meenutus, et seda kõike tasub tähele panna. Aga kuidas kõnetab see lugejat, kes pole tegelenud nii teadlikult enda hirmude ja kogemustega, enda otsimisega? Kas ei jää need tekstid siiski tühjaks, liiga lihtsaks?

Selles tulenevalt tekitabki raamat ambivalentseid tundeid. Ühelt poolt tekstid kõnetavad ja teisalt piniseb peas hääleke, et see pole ju see, see pole piisavalt keerukas, see pole ju luule. See hääleke on veendunud, et iga luule moodi tekst peab vastama nõuetele, paigutuma maailmapilti, kus luule on teatud kindlal viisil. Seda ei ütle enam keegi, et luule peab alati riimuma, kuid seda, et luules peavad olema metafoorid, kujundid ja võrdpildid, piniseb hääleke mu kõrvas küll. Aga miks nii? Miks ei suuda ma rahumeeli märgata, et Sakova luule siiski kõnetab ja ütleb mulle olulisi asju? Võib-olla tulebki neid tekste lugeda avatult, heita eelarvamused kõrvale. On see siis luule või ei – tähtsam on kõnekus.

Kõige eripärasem on lk 16 leiduv tekst, milles on isegi omajagu transgressiivsust, „meie isa / kes sa oled taevas / palun tule alla // ja suudle mind“. Samas jääb see üksikuks õrritajaks, kuigi selliseid oleks tahtnud veelgi. Pikemalt jäin mõtisklema teksti „kolmekümne kaheksa aastaselt“ (lk 36–37) juures, mis räägib erinevatest edukatest, tuntud naistest, kirjanikest, kellest kõigil on selleks vanuseks midagi tehtud, kuid suuremad asjad alles ees. Kui meeskirjanik loob selles eas oma tippteoseid, siis naisel lähebki keskmiselt kauem aega – ümbritsevate hoiakute ja ootuste pärast. Naisel läheb aega, kuni päriselt saab hakata tegutsema väljaspool kodu ja lähisuhteid, naisel on lapsed, pere, ja kui neid pole, on ühiskondlik surve, et peaks elama teistele. Võib-olla tekib alles kolmekümnendates julgus, jõud, usk ja veendumus, et võib päriselt teha muud kui pühenduda lähedastele. Naisel on sageli tarvis ületada enesehinnangu, -usalduse ja -väärtustamise tõkked, mehel seevastu on tihti eneseusu ja -kindlusega vähem probleeme, sest teda on noorest peale kasvatatud teadmisega, et eneseteostus tuleb väljastpoolt kodu. Naisel läheb kirjanikuks (või ükskõik milliseks eneseteostuseks) küpsemiseni palju enam aega, sest naisel on palju rohkemaga võidelda – eelarvamuste ja iseenda hoiakutega, ja võidelda oma vabaduse eest.

Mõned Sakova tekstid on nii lühikesed, et mõjuvad loosungitena, mida seinale või särgile trükkida. „paus / vajan / pausi“ (lk 26) või „elu / pärast / elujanu“ (lk 27). Võimalik, et raamatu formaat teeb sellistele nappidele vormidele kahju: lehti lapates jäävad lühikesed tekstid tähelepanuta; nad toimiksid paremini ja pääseksid mõjule üksinda, iseendana, eraldi olles.

Ja siiski jääb pinnale ambivalentsus: kas see raamat töötab? Mis need tekstid on? Ma ei saa siit kunstilist elamust, samal ajal leian äratuntavaid mõtteid. See raamat jätab jälje – ja see raamat häirib. On eraldi oskus lasta lahti kirjandusžanritest, näilistest reeglitest ja võtta teksti sellena, mis see on, märgata, kuidas see minuga kõneleb. Ja mulle tundub, et siinkohal kattuvad kirjandusteadlase Sakova ja kirjaniku Sakova nägemused. Sest teadlasena rõhutab Sakova samuti isiklikku suhestumist tekstiga: kuula, mida tekst sulle räägib, kuidas see kõnetab, ja lase lahti ootustest. „soov teada saada / välja uurida / ja kinni püüda / midagi erakordset“ (lk 76).

Piret Põldver
kirjanik