Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane”

Koidu Ferreira on uus nimi eesti ulmekirjanduses. Autor on juba aastakümneid Eestist eemal ja elab praegu Prantsusmaal, seda toredam on tema otsus eesti keeles kirjutama hakata.

Raamat on kavandatud neljaosalisena ja mõeldud noortele. Seega ei tarvitse mul häbeneda, et teismelise armuhullust puudutav osa mulle üpris vaevaline lugeda oli. Ega ma pole surmkindel, et see noorigi pikapeale ära ei tüüta, eriti kui arvestada, et erinevalt meie kaasaja noortest puudub peategelasel arusaadavatel põhjustel igasugune seksuaalkasvatus ja ta ei saa õigupoolest arugi, mis see täpselt on, millest ta puudust tunneb või mis tema kehaga toimub. Aga väljamõeldud maailmad meeldisid mulle väga, eriti see ilus paralleelmaailm.

Lugu saab alguse inimeste maailmas, mis on kolinud maa-alustesse baasidesse, kuna päike on kõik elava maa pealt ära põletanud. Maa pinnal käiakse ainult öösel, et kahe baasi vahel liikuda, kuid teisest baasist pole juba ammu midagi kuulda olnud, ja peategelase Cordevia vend, kes sinna suundus, on juba üle aasta kadunud. Imekombel lubatakse Cordevial ja teda saatval kahel tütarlapsel venda otsima minna. Teel kohtubki ta salapärase ja ohtlikult võluva Clayga, kes päästab tema elu ja kelle nad omakorda tema elu päästmiseks baasi kaasa võtavad.

Maa-alune ühiskond elab rangete reeglite järgi, on kõrgtehnoloogiline ja hoiab rahvastiku arvu range kontrolli all. Kehalised kontaktid sugupoolte vahel on rangelt keelatud, lapsed sünnivad geneetiliselt sobivaimatele vanematele ja viljastamine on kunstlik. Vastukaaluks inimeste maailmale on Clay pimestavalt värviline maailm, kuhu Cordevia end vaatamata Clay protestidele kaasa pressib. See on sõnulseletamatult kaunis, täis imelisi lilli ja loomi – mida kaunimad, seda ohtlikumad. Inimesel on selles maailmas ohte tundmata peaaegu võimatu ellu jääda. Kasu on vähemalt sellest, et paralleelmaailma maastikud on kõik samasugused nagu Maal. Selle maailma isandateks on teepiad – kõigiti nagu inimesed, kuid neil on võime võtta mistahes elusolendi kuju. Teepiate elu põhineb mängul ja jahil, nende eesmärk on oma karja võimalikult suurena hoida, ja selgub, et nende pärast pole selles maailmas juba tuhat aastat olnud inimesi – inimesi jahtida oli kõige huvitavam, kuna nad olid kõige intelligentsemad. Peale teepiate on kõige intelligentsemad loomad apanusad, imeilusate hobuste moodi elukad, kes ei erita lõhna ja on rahulikus olekus nähtamatud, nende hambad on teemantidest ja nad söövad kõike peale kulla, nii et neid hoitakse jahtide vahepealsel ajal kullast aedikus. (Muuhulgas on nende väljaheide ka selle maailma üks parimaid magustoite!) Kuld kaitseb ses maailmas üldse kõigi ohtude eest, teepiate laste toad vooderdatakse seest üleni kullaga, keegi ei julge enne abielluda, kui on piisavalt kulda varunud. Otse loomulikult osutub Clay klannipealiku pojaks, nagu Cordevia isegi on baasi tähtsaimate isikute tütar. Ette tuleb suur hulk seiklusi, mida ära jutustada ei tahaks. Peale fantastiliselt kirju floora ja fauna on palju tähelepanu ja vaeva pühendatud ka teepiate ühiskonna kujutamisele. Jääb mulje, et teenijarahvast teepiad pole üldse nii verejanulised, justkui see käiks kaasas pigem seisuse kui liigiga. Klanniliikmete staatust märgib riietuse värv, mida kõrgem seisus, seda tumedamad toonid.

Kui tahaks norida, siis võiks ju üht-teist ebaloogilist leida, mind kui keelele palju tähelepanu pööravat isikut võiks näiteks häirida, et Clay ja Cordevia vabalt teineteise keelt räägivad, ehkki ühest maailmast inimesed juba 1000 aastat puuduvad. (Selle ajaga muutuks ka kõneldav keel tohutult.) Aga see oleks mõttetu norimine, sest nii ei saaks lugu rääkima hakatagi ja paralleelmaailmades sama keele rääkimine on ulmekirjanduses täiesti tavaline nähtus. Mõnda teist häiriks kindlasti palju rohkem küsimus, et mis koostisega see inimeste maailma atmosfäär õieti on, kui kogu planeedil pole ühtki taime ja see on tuhaga kaetud. Ja ma tahaks loota, et järgmistes osades oleks inimeste ja teepiate karakterid ja psühholoogia sama huvitavad jälgida kui esimese osa taimed-loomad.

Mind tõesti huvitab, mis edasi saab, niisiis tuleb jääda järgmisi osi ootama.

Kaja Kleimann

Agnes Kolga “Varjajad”

Tegevuspaik: Kusagil Eestis. Ühes koolis. Ühes linnakeses.
Aeg. Üsna tänane päev.
Tegelased: Kerli — tavaline teismeline, kes saab loo alguses 18-aastaseks. Iris — uus tüdruk. Liiga ilus, liiga tark, liiga flirtiv. Kaspar — Kerli väga hea, väga vana sõber-poiss. Ka ilus, lahe ja armas kutt! Gustav, Tanel ja teised klassikaaslased.
Sisu: See lugu on võitlusest. Alustajaks on autori tahtel tütarlaps, kes äkki hakkab sõpruse asemel tundma Kaspari vastu hoopis teistmoodi tundeid. Olud lähevad väga keeruliseks: otseütlemine ja selgitamine ei tule kõne allagi, sest tulemus võib olla purustav. Parem kuidagi säilitada mingid riismed endisest ilusast ja pingevabast suhtlusest. Kerli sees algab sõda tunnetega — mõistus ütleb, tee kõik, et suhted Kaspariga oleksid endised (sõbrasuhted), süda teeb aga oma trikke — kord punastad, siis kahvatad, siis ei saa sõna suust, oled üdini armukade, jood ennast täis ja tahad Gustaviga auto tagaistmel seksida — kogu elu on pea peale keeratud. Kohutavalt kurnav ja vastik ning kõige selle juures tuleb teha nägu nagu oleks kõik korras ja endine! Kuid iga võitlus lõpeb kord — Kerli ja Kaspar jõuavad kuhugi… ! Aga kas see on õnnelik või õnnetu lõpp — see jäägu lugupeetud lugejatele hinnata!
Lugege ja andke hinnanguid!
Agnes Kolga “Varjajad” on kirjastuse Tänapäev 2015. aasta noorteromaanivõistlusel äramärgitud töö.

Ädu Neemre

Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”

Tartu lastekirjanduse auhinna võitja on Reeli Reinausi raamat „Kuidas mu isa endale uue naise sai”.

2016. aastal välja antud lasteraamatute hulka mahtus palju häid raamatuid, kuid võidutöö üllatas just teemavalikuga – isale naise otsimise looga. Kõrvalliinina tuleb üksikute inimeste teineteiseleidmist muidugi lastekirjanduses palju ette, Reinausil on aga kogu raamat sellele pühendatud. Antud lugu on Reeli Reinausi repertuaaris midagi uut, sest seni on teda rohkem paelunud elu salapärasem pool.

Reinaus on valinud uue ema kandidaadiks põnevaid eksemplare, kellega maksimaalselt nalja saab ning tundub, et pisut häbelikul ja abitul isal on õnnestunud kõikide vabade naiste hulgast välja valida ainult veidrikud. Tulevased emakandidaadid on kujutatud võibolla pisut-pisut iroonilises võtmes, aga mitte näägutades ega halvustades.  Ehkki kõigil on omad suuremad või väiksemad kiiksud, on igaühelt ka midagi õppida ja kõrva taha panna. Kuna kirjutaja ise on naissoost, siis võib öelda, et tegu on eneseirooniaga, võimega enese üle nalja heita.

Tulemuseks on kaunikesti naljakas näkiliste välimääraja lastele, mille puhul võiks ju küsida, kas see on üldse lasteraamat, aga vähemalt meil žürii hulgas ei tekkinud selles osas üldse vaidlust. Lasteraamatus peabki olema midagi, mis lastele ei pruugi kohe arusaadav olla, lapsi ei tohi lugejana alahinnata. Täiskasvanuna lugedes annab raamat aimu sellest, et mida vanem on inimene, seda rohkem märkab ta teiste veidrusi ja seda rohkem on tal ka endal väikesi narrusi, mis teiste jaoks ei tarvitsegi väga väikesed olla.

Soovitame raamatut nii väikestele kui ka suurematele lugejatele, sest raamatut on kerge lugeda, peatükid on varustatud täpsete pealkirjadega, mis tekitavad huvi edasi lugeda ja annavad mõnusa eelhäälestuse. Kogu naiseotsimise lugu on kirjutatud  kenas ja korralikus emakeeles, rahulikult ja asjalikul toonil. Tegemist on optimistliku ja sooja looga, mis ütleb, et kusagil  on alati keegi kellegi jaoks olemas, tarvis on vaid uskuda, otsida ja see õige üles leida.

Tartu lastekirjanduse auhinna žürii (koosseisus Contra, Ädu Neemre, Liis Pallon, Riina Pauklin ja Marge Pärnits) nimel
Contra

Meelis Friedenthal „Inglite keel“

„Inimene otsib kõigist asjadest seoseid, igasugusest asjast võib märk saada ja kõik asjad muutuvad tähenduslikuks.“ (lk. 165) Tiina Sulg kirjutas juba keset suve sellest omapärasest raamatust ja seostest, mis tekkisid tal seda lugedes; muusikapalad, mis jäid kummitama; inimesed, kes kerkisid esile minevikust. See raamat on täis allusioone ja illusioone ka minusuguse jaoks – seetõttu ma vist hindangi Friedenthali väga kõrgelt. Teda lugedes loen ma alati rohkem, kui ainult neid konkreetseid sõnu paberil. Tema sõnade taga kerkib esile maailm, mida ainult tema silmad on näinud, ja mida mina saan näha läbi tema silmade-sõnade.

Friedenthali tekst ei ole lineaarne, ja see võib alguses lugejale pisut pelutavalt mõjuda. Ma arvan aga, et sellel võiks olla hoopiski vastupidine mõju – raskused võiksid meelitada, ligi tõmmata, enda kütkesse kätkida. Friedenthal pole muidugi lahti muukimiseks, sa saad ainult vaatamata raskustele pisut saladuseloori kergitada või lukuaugust sisse piiluda, ning mõnikord ongi see parem, kui midagi täielikult mõista. Ühe peategelase Salomoni sõnadega iseloomustaksin ma Friedenthali teksti nii: „Eelkõige tegeleb minu raamat inimese kui terviku, mikro- ja makrokosmose vastavuse küsimusega, mõjutades sealjuures lugeja konstitutsiooni ja valmistades teda ette tõeliseks mõistmiseks, /…/ Ma nimetan seda raamatut ka farmakoniks, ravimiks, mis püüab viia lugejat tagasi algse ühtsuse mõistmiseni, ülendada teda tõelise tarkuse juurde.“ (lk. 81). Täielik ja tõeline mõistmine ei ole siinkohal võrdusmärgiga; täielik mõistmine ei kätke sind loetud tekstiga, vaid on impotentne või infertiilne, sest sellest ei sünni midagi uut ja tähenduslikku, see ei loo juurde midagi võimalikku, pikutades oma ülekaalulises täiuslikkuses, arrogantsuses ja ignorantsuses. Tõeline mõistmine hakkas juba kooruma „Mesilastes“ ja jätkub „Inglite keeles“, „Mesilased“ tegid haigeks ja „Inglite keel“ püüab farmakonina lugejat ravida, ülendada tõelise tarkuse juurde, kuid mitte täielikult sinna veel jõudes.

Esmakordsel lugemisel jäi „Inglite keel“ mulle kaugemaks kui „Mesilased“. Ma ei olnud selle keelega veel harjunud, inglite keel ei olnud veel mõistetav. Peale kolmandat lugemist hakkab juba mõikama. Natukene tunnen end nagu Mirjam (heebreakeelne Maarja) – valgustatud naine, kes ei ole valmis tõeliseks tarkuseks, aga januneb seda; patune ja teadmahimur Eeva.

Friedenthali lugedes janunen ma alati enamat. Ma tunnen, et tegelikult on tal potentsiaali kirjutada „telliskivisid“, ja sealjuures kvaliteetseid, sajandeid vastupidavaid, aga ta hoiab end tagasi. See vaoshoitus võib mõjuda võrgutavalt ainult teatud piirini, mingil hetkel tekib rahutus. Hakkad vaikselt vasakule piiluma. Äkki on seal midagi huvitavamat? Rahuldust pakkuvamat? Sageli pöördun ma tagasi leidmata paremat, aga see, kes on korra eksinud, vääratab varem või hiljem jälle.

Liis Pallon

Lindsay Hughes „Romanovid. Venemaa valitsejad 1613-1917” ja Simon Sebag Montefiore „Romanovid 16013-1918”

Selle aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali mõttekirjanduse tõlkeauhinna nominentide hulgas oli Marek Laane tõlgitud Lindsay Hughesi „Romanovid. Venemaa valitsejad 1613-1917” (Äripäev). Intrigeeriv on, et 2016. aastal ilmus veel teinegi käsitlus Romanovitest (Aldo Randmaa tõlkes Simon Sebag Montefiore „Romanovid 16013-1918” (Varrak)).

Põnevad raamatud. Soovitan lugeda mõlemaid (kui jaksate, sest mõlemad raamatud on mahukad (väga)). Romanovite dünastiat on uurinud mitmed ajaloolased, nii on uut teavet raske leida. Tõlgendamise ruumi ikka jagub. Lindsay Hughes kirjutab kahest suurvürstist (keda küll ei kroonitud keisriks (tsaariks)) Konstantin I-st ja Mihhail II-st. Nad ei valitsenud kunagi Venemaad, kuigi sünnijärgne õigus neil ju oli selleks, aga mitmetel põhjustel nad loobusid troonist.

Nii võime öelda, et Romanovite dünastia alustas Mihhail (I) ja lõpetas Mihhail (II) (Nikolai II loobus troonist oma venna kasuks). Mitmetähenduslik on ka see, et Ipatjevi nimi tähendab Romanovite dünastiale palju. Ipatjevi kloostris oli peidus Mihhail koos emaga kui bojaarid tulid teda troonile kutsuma ja insener Ipatjevi majas Jekateringburis tapeti Nikolai II ja tema pere. Algus ja lõpp on koos ühes nimes – Ipatjev.

Lugege kindlasti ja te ei kahetse ning te mõistate, kui põnev on ajalugu (eriti Venemaa ajalugu).

Kristiina Selli-Tupits

Rigoberta Menchú Tum, Dante Liano „Väike Min, tüdruk Chimelist”

Imearmas lasteraamat!

Ma ostsin selle raamatu täitsa kogemata – polnud muud rahavahetamise võimalust, hind oli sobiv, pildid kenad (kunstnik Eve Mahhov) ja lasteraamat kulub kinkimiseks alati ära. Mõne aja pärast jõudsin siis niikaugele, et sisuga tutvuda ja mõelda, kelle kingitus sellest saab. Süvenemine pani mu mõtlema, kas ma ikka üldse raatsin seda ära kinkida, ja tekitas idee, et raamatut peaks hoopis juurde ostma ja rohkematele lastele kinkima.

Raamat räägib väikesest Minist, kes sündis väikeses Guatemala külas, tema perest ja vanavanematest, kes kõik elavad kooskõlas looduse ja esivanemate õpetustega. Ta on kitšee rahvusest, need on maiade järeltulijad, keda on umbes sama palju kui eestlasi. Vastavalt nende uskumusele sünnib alati inimesega samal ajal üks loomake, kes teeb täpselt sama, mida inimene – vigastab oma käppa, kui inimene näppu lõikab, või aevastab, kui inimene seda teeb. Mõnikord on loomake, teda kutsutakse naualiks, inimesest targem ja tunnetab teda valitsevaid ohte ning kaitseb inimest samamoodi, kui kaitseks ennast. (Philip Pullmanni daemonid on ehk pärit just siit?) Naual võib olla ükskõik milline loom või lind, olgu ta gasell või siga, üks ei ole teisest parem, sest kõik loomad on kaunid, vajalikud ja head, sest nad hoiavad elu Maal. Naual on kõigel – ka kividel, tuultel ja õhul. Raamat kirjeldab meeldejäävalt laste mänge ja kitšeede uskumusi, saame muuhulgas teada, kuidas jänes oma sabatuti ja hiir pungis silmad sai.

Raamatu autor, kellele vanemad panid nimeks Min, kuid on ametlikult selle päeva pühaku järgi Rigoberta, on sündinud 1959. aastal ja tema lapsepõlves oli elu kauges maakohas tõesti idülliline, elu kulges rahus ja kooskõlas nii looduse kui naabritega ning oli täis armastust. Kahjuks sai see aeg otsa, ja nii rängalt, et isegi jõgi ehmus ja puges peitu, kadudes Chimelist. Raamat lõpeb autori unistamisega heade aegade tagasitulekust ja selle ilmumise ajaks 2003. aastal oligi juba aastakümneid kodusõdades vaevelnud riigis taas rahulikum. Rigobertal aitas lapsepõlvemälestused raamatuks vormistada Dante Liano. Raamat paistab silma veel tänapäeval kaunis haruldaseks muutunud asjaga – sel on korralik eessõna.

Rigoberta Menchú Tumist sai inimõiguste eest võitleja, kes 1992. aastal pälvis Nobeli rahuauhinna etniliste rühmitiste ja kultuuride lepitamisega, kus ta prioriteetseks pidas põliselanike identiteedi säilitamist. Ta oli tollel hetkel noorim nobelist ja esimene põlisrahvuse esindaja nende hulgas. Ta on ka kaks korda presidendiks kandideerinud.

Kaja Kleimann

Ivar Põllu „Baskin ehk nalja põhivormid“

Ivar Põllu näidend „Baskin ehk nalja põhivormid“ räägib Eesti suurest humoristist Eino Baskinist ja sellest, kui erinev tähendus võib naljal olla. Raamat sisaldab hulga vaimukaid sketše, mis tuletavad ühtlasi meelde vana head lapsepõlveaegset „Meelejahutajat“ ning muid Baskini esinemisi. Oluline osa on minu arvates näidendis ka andekatel Baskini kaasaegsetel Voldemar Pansol ning Jüri Järvetil.

Kuna sama teksti on Ivar Põllu 2015. aastal lavastanud Tartu Uues Teatris, siis oli raamatu lugemine justkui uus kohtumine erinevaid tegelasi kehastanud näitlejate Katrin Pärna ja Janek Joostiga, kes oma osavate ümberkehastumiste ja publikuga suhtlemisega tõestasid, kui oluline oli Eino Baskini roll Eesti teatriloos. Näidendit iseloomustab hästi ka üks Mati Undi mõte aastast 1981: „Baskini suhtumine on selline, et ta „paljastab puudusi“, kuid propageerib ka inimlikkust selle sõna kõige laiemas tähenduses.“

Head nalja ei ole kunagi liiga palju.

Kai Taba