Enn Põldroos „Circletown”

Mis paneb mind seda raamatut soovitama? Esiteks muidugi see, et minu arvates on tegemist huvitava raamatuga. Kaur Riismaa näiteks oma arvustuses peab raamatut ebaõnnestunuks ja soovitab lugeda sama autori muid teoseid. Teiseks on see eesti autori ulmeraamat. Mõnes mõttes on see ehk vanuseline diskrimineerimine, aga ma ei saa jätta varjamata oma imetlust fakti suhtes, et ulmedebüüdiga tähistas Enn Põldroos ka oma 85. sünnipäeva. Ja kolmandaks on meil minu meelest eesti kirjanikud üldse veidi alaesindatud. Eks proportsionaalselt ongi tõlkekirjadust rohkem, aga siiski tundub siin blogis eesti autoreid liiga vähe olevat ja põhiliselt kirjutatakse noortekatest.

Minu jaoks on Enn Põldroos alati olnud maalikunstnik ja isegi tema elulooraamatu „Mees narrimütsiga” avastasin alles mõni aasta pärast teise trüki ilmumist (2013), poes soodushinnaga raamatute ees seistes lugemine tekitas tunde, et see raamat peaks kodus olema. Esimene trükk ilmus aga juba 2001! Kuigi raamat mulle väga meeldis, ei tundnud ma üldse huvi tema teiste raamatute vastu, kuigi ähmane teadmine nende olemasolust oli. „Circletown” tõmbas mu tähelepanu kõigepealt kaanepildiga ja siis sellega, et tegemist on düstoopiaga. Viimasel ajal on hirmuäratavaid tulevikuvisioone eesti autoritelt päris mitu ilmunud, meenuvad Andris Feldmanise „Viimased tuhat aastat”, kus inimeste elult on mõtte võtnud töö puudumine ja Kaido Tigasooni „Kui pingviinid laulavad”, mis samuti näitab, mida toob kaasa privaatsusest ilmajäämine.

Ka Põldroosi loodud maailmas on suurimaks vaenlaseks kuulutatud individualism. Uut maailma luues sisestati inimestesse elektrooniline blokk: „teine mina”, mis registreerib indiviidide omavahelised kontaktid – nende arvu, kestuse ja kvaliteedi, mis annavad kõik kindla süsteemi alusel punkte, mille järgi arvutatakse kodanikupalka. (Kahtlaselt sarnaseid uudiseid lugesime hiljuti Hiina kohta.) Korduvate kontaktide puhul ühe ja sama inimesega hakkavad punktid kiiresti kahanema ja palk väheneb. Ainult perekonnasuhetele on erikategooriad. Sõprussuhete vältimine on odav viis ohtlike mõtete tekkimise vältimiseks – kes ikka võõrastele salamõtteid usaldaks. Ja kui usaldabki, saab sellest lihtsalt teada, järelvalvele pole vaja kulutada. Väga populaarsed on lõbustusasutused, kuhu kogunetakse nädalavahetustel, kui on oht, et seitsme päeva kontaktikvoot jääb täitmata.

Elamuehituse uute normatiivide järgi peab 75% elamispinnast olema avalikkusele nähtav. Elatakse isoleeritud linnades, mille vahel on Kõnnumaa ja üldise arvamuse kohaselt loobub sinna väljuja inimõigustest ja tema mahalaskmist ei loeta inimtapuks. Raamatud Circletownis ehk Tsoonis nr 1 ei ole keelatud, aga neid õieti pole ja neid loevad väga vähesed. Ajalugu koolis praktiliselt ei õpetata. Raamatu peategelaseks on 17-aastane Bart 375, hellitusnimega Viiekene. Eesnimesid tegelikult peaaegu ei kasutatagi, igal inimesel on 12 kohaline numbrikood, mille kolm viimast numbrit asendavadki nime, sõbrad kasutavad omavahel kahte numbrit, ema lapse kohta ainult viimast. Barti onu on Hiilgava Üheteistkümne, ehk Tsooni valitsejate liige. Onu jagatud õpetussõnad on näiteks: „Vaata, Viiekene, pea alati meele : see, mis sa mõtled, see, mis sa räägid, ja see, mis sa teed, on kolm täiesti erinevat asja, mida sa ei tohi omavahel segamini ajada. /—/ Nad [sõnad] võivad tähendada ühte, kuid ellu kutsuda teist. Tark teab seda. Ja sa ei pruugi sugugi uskuda tegudesse, mida toime paned, et sihile jõuda. /—/ See kõik on üks ilusamaid mänge.”

Juhtub aga nii, et Bartist, kes on seltsinud arvutihäkkeritest noortega, saab põgenik ja üsna suure osa raamatust moodustabki tema teekond mööda Kõnnumaad. Raamatukoguhoidja südame teeb muidugi rõõmsaks, et oma teel peatub ta terve aasta ühe hüljatud linna raamatukogus ja loeb. Kirjanduse nimekiri on kenasti ära toodud. Aga ega see mitmeleheküljepikkune nimekiri väga usutav ei tundu, sest oletatavasti toimub ju raamatu tegevus meie ajast ikka hea mitusada aastat hiljem ja päris raske on uskuda, et keegi siis paljudest loetletud teostest veel kommentaarideta aru saab. Bart küll avastab ka ees- ja järelsõnade kasulikkuse, aga ma küll ei kujuta ette, et ta „Madam Bovaryst” lugedes mingi adekvaatse arusaama või elamuse sai.

Muidugi on raamatus siin-seal teisigi vasturääkivusi, kasvõi seesama nimede koht – kui sõprussuhete sõlmimist taunitakse, mismoodi siis sõbrad teineteise poole pöördumiseks kahte numbrit kasutada saavad. Ja autor ise armastab eesnimesid kasutada rohkem kui numbreid, mis lugemise muidugi lihtsamaks teeb.

Põldroos on kirjutanud peale romaani ja jutukogude nii pseudomuinasjutte („Silm veresoonega”) kui pseudokrimka („Kinnituisanu”), aga pseudoulmekaga seekord tegu ei ole. Autor kirjeldab oma kirjutamist nii: „Ka kirjutades ma tegelikult maalin, tundes mõnu värvide ja struktuuride rütmist. Nii sõnad kui ka nähtavad kujundid sünnivad ühest ja samast katlast.” (Digi)maalinäituse avamisel, millel toimus ka raamatuesitlus, ütles Enn Põldroos: „Nende piltidega kuulub ühte maailma ka üheaegselt publiku ette astuv raamat “Circeltown”. Selles kirjeldan sündmusi, mis tõenäoliselt ei saa teoks kunagi, kuid mille idud peituvad meis endis. Mida me harilikult ei märka, kuid mis võivad teha haiget nii meile kui ka teistele.”

Kaja Kleimann

Advertisements

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”

Raamat Mata Harist. Mu seniloetuist parim. Iseäranis meeldis mulle algusosa. Raamatu tõlkija on Tiina Tarik ja ma olin vaimustuses, et kuidas autori ja tõlkija hääled klapivad. See oli just nõndamoodi, nagu Tiina räägiks — ilma hukkamõistuta, aga võimalikult ausalt, samas hoolega sõnu kaaludes, aga kuna see sõnade kaalumine käib tavainimesest kordades kiiremini, siis ladusalt ja vaimukaltki, puistates muu jutu sisse justkui muuseas üldajaloolisi fakte ning jääb mulje, et tegelikult ta teab oluliselt rohkem, kui parasjagu rääkida saab, olgu siis tegu teadlikkusega mahu piiranguist või millestki muust. Esimesed sadakond lehekülge läksid päris hästi, see oli see Mata Hari kasvamise, õnnetu abielu, lahutuse ja tantsu lugu. Edasi oli 150 lehekülge salakuulamisspekulatsioone ja siin autori toon muutus. Kui Mata Hari elu esimesed 39 eluaastat mahtusid sajale ja viimased 2 aastat ülejäänud sajaviiekümnele leheküljele, siis muutus seni ladus jutustus kõhklevaks dokumendikatketega läbipikitud aruandeks ja mu lugemisisu langes kolinal. Et jah, seniloetust parim, aga mitte täiuslik.

See, et Mata Hari 27-aastaselt alustanuna ja täieliku amatöörina Pariisi ja muu Euroopa tantsulavad vallutas, oli omamoodi ime ja juhuste kokkulangemine. Oma osa oli kahtlemata karismal, seda artistil kas on või ei ole, Mata Haril oli seda tõenäoliselt hulgim, ja sellel, et orient oli parasjagu moes, kasulikud tutvused ja hea agent andsid lisahoo. Katke raamatust (heal lapsel mitu nime, raamatus kasutatakse läbivalt nimevormi M’greet, lühend tema ristinimest Margaretha Geertruidast): “Orientaalsus oli aga Pariisis ja õigupoolest terves Euroopas viimane mood ning M’greeti idamaise tantsu oskused andsid talle paljude teiste ees tähelepanuväärse eelise. Molier, kellel oli sidemeid kõrgklassi hulgas, nõustus tutvustama M’greeti mõnele oma sõbrale, et ta karjäärivõimalusele kaasa aidata. Kuigi Molier’l oli õigus, et orientaalsuse mood pidi veel mõnda aega kestma, pole tõenäoline, et ta teadis, kui piiratud M’greeti teadmised ja oskused idamaiste tantsude asjus õigupoolest on. M’greeti see ei heidutanud ning ta lõikas kasu publiku huvilt hommikumaa vastu ning nende olematutelt teadmistelt. M’greet ei olnud ehk Pariisis kõige noorem ja andekam tantsija, kuid ta oli ikkagi mõnda aega Hollandi Ida-Indias elanud ja võis seal hangitud teadmisi enda kasuks pöörata. Mängides välja kõiki euroopalikke stereotüüpe Indiast ja oriendist, saavutas ta illusiooni, mis maskeeris tema vähest tantsuoskust.”

Vaidlused Mata Hari tantsuoskuste ja stiili ning selle, kas ta oli ikka spioon, üle käivad siiamaani, hoolimata sellest, et arhiivides on säilinud üllatavalt paljut. Aga ajalukku on ta end sisse kirjutanud ja kuigi ta ise ei pruugiks selle pildiga, mis tast maalitakse, nõus olla, siis edevus, et teda veel sajand peale surma mäletatakse, kaaluks tõenäoliselt tema jaoks paljutki üles. Lisanüansina — kuna ta ise oma eluajal tõerääkimisega just ei hiilanud, siis tuleb leppida nende kildudega, mis jäid, olgu need siis tõed või legendid, ja eks igaüks sordib endale need meeldivamad välja. Mary W. Craig on enda kätte kogutud killud üsna usutavaks ja (enamjaolt) kaasahaaravaks raamatuks vorminud.

Tiina Sulg

Alexander McCall Smith „Fatty O’Leary’s Dinner Party”

Seda 2014. aastal esmakordselt ilmunud humoorikat lugu reklaamitakse kui eriti naljakat ja see räägib ameerika perekonnast, kes võtab ette reisi mehe esivanemate kodumaale Iirimaale. Raamat pälvis Bollinger Everyman Wodehouse’i auhinna Jeevesi ja Woosteri autori koomika vaimu parima tabamise eest. Autorit on ka varem Wodehouse’iga võrreldud, ise ta vaatamata sellele, et on võrdlusest meelitatud, eelkäijat enda mõjutajaks ei pea. Auhind koosneb kolmest osast: väga suurest šampanjapudelist, 52 köitest Wodehouse’i teostest ja võiduraamatu pealkirja nimega täpilisest Gloucestershire’i seast. Ei, see ei ole nali, või õigemini muidugi on eriti hea nali, ja kohaliku vana seatõu esindaja on McCall Smithi auhindamise puhul veel eriti kohane osis, sest kirjanik on kunagi ise seafarmi pidanud.

Raamat on jagatud kolmeks osaks: eelroog, pearoog ja järelroog, millest keskmine (ja pikim) osa jutustabki Iirimaal veedetud ajast.

Fattyks hakati õige nimega Corneliust kutsuma, kui ta oli umbes 12-aastane, mis oli autori sõnul 1950. aastate alguses. Kui üldjuhul niiviisi kutsutud isikud sedasorti hüüdnimesid ei talu, siis see poiss (ja hiljem mees) suhtus asjasse lausa nii positiivselt, et hakkas end ka ise Fattyks nimetama ja isegi kirju vastavalt allkirjastama. „Fattys on ju mugavalt ainult kaks silpi,” põhjendas ta oma otsust. Fatty abiellus oma keskkooliaegse kallimaga ja on raamatu tegevuse toimumise ajaks 1979. aastal edukas antiigikaupmees ja õnnelik abikaasa, naine ongi see, kes mehe 40. sünnipäeva kingiks Iirimaa reisi planeerib. Edukus ja õnn ning kalduvus gurmaanlusele on Fattyle paraku mõjunud nii kosutavalt, et reisil satub ta oma kehakaalu tõttu pidevalt ebameeldivustesse. Äpardused algavad juba lennukis, kus ta ei mahu tavaistmele, ja jätkuvad sujuvalt (kaalust täiesti sõltumata) pagasi kadumisega, kuid seda mõõtu valmisriiete hankimine Iirimaal pole paraku lihtne. Fatty ja tema naine Betty kohtuvad väga erinevate inimestega, kelle hulgas on nii toredaid ja lahkeid isikuid kui ka ärritavalt nõmedaid snoobe, muuhulgas sõbrunevad nad ka tõelise lordiga. Lugedes on kogu aeg tunne, nagu oleksid Fatty ja Betty pigem umbes kuuekümneaastased, mõtisklesin selle üle, kas 1979. aastal tundusidki neljakümneaastased inimesed vanemana kui praegu? Et alles hiljem hakkasid inimesed aina nooremad tunduma kergema elu ja sportliku eluviisi tõttu? Ja siis ma taipasin, et ma mõtlen neist, nagu nad oleksid kuuekümnesed ja vanad, aga mulle ei meenunud, et ma saan ise järgmisel aastal kuuskümmend. Ja ma ei mõtle endast kui vanast inimesest. 1979. aastal olin mina 19 ja minu jaoks olid neljakümnesed ikka muldvanad! Väga keeruline on see vanuste asi.

Mulle meeldisid hästi mõtisklused ja vaimukad dialoogid ja toredad karakterid, Fatty ja Betty on tõeliselt toredad inimesed, aga mul ei olnud üldse naljakas lugeda paksusega seotud hädadest, millesse Fatty sattus. Need polnud sugugi realistlikult ja usutavalt kujutatud, pigem tugevasti üle võlli, ja mul oli mehest nii kahju ja nii piinlik piltidest, mis vaimusilma kerkisid. Aga kuna raamatu alguses mainiti, et see räägib nende esimesest reisist Iirimaale, pidid head mälestused nende jaoks lõpuks halva üles kaaluma.

Ma ei oska isegi öelda, kas see raamat mulle lõppkokkuvõttes meeldis või ei, igatahes teised sama autori raamatud on mulle kindlasti väga palju parema mulje jätnud, eriti Daamide detektiiviagentuuri ja Isabel Dalhousie lood, aga meeldinud on ka teised. McCall Smith on uskumatult viljakas autor, ainuüksi detektiivide agentuuri raamatuid on 20 aasta jooksul ilmunud 20 ja samal ajal on ta kirjutanud ka teisi sarju. Isabel Dalhousie esimene raamat ilmus 2004 ja neid oli minu teada 12, millest viimast meil raamatukogus veel pole, aga asja uurides selgus, et lisaks on veel kolm, mis on ilmunud ainult e-raamatuna. Autori kodulehelt leidsin veel ühe väga huvitava 3-osalise sarja, mis aga paraku on kättesaadav ainult e-raamatuna, selles tegutseb Malmö detektiiv Ulf Varg, kelle mõlemad nimed tähistavad hunti, esimene siis taani/vana-norra (andmed eri kohtades erinevad) ja teine rootsi keeles. Tal on koer Marten, kes on ainuke koer Rootsis, kes oskab huultelt lugeda (aga ainult rootsi keelt). Kõlab väga põnevalt, ja eriti meeldib mulle žanrimääratlus Scandinavian Blanc.

Kaja Kleimann

Teismelise keha noortekirjanduses

Mõni inimene võib terve elu elada nii, et tema keha ja kehalisus ei saa mitte mingisugust eraldi tähelepanu tema enda ja/või teiste poolt. Mõni inimene aga võib tunda end lausa oma kehas lõksus pannes tähele igat väiksemat muutust. Kõige suuremad (ja sageli häirivamad) muutused leiavad inimese kehas aset teismeeas, seda ei tee ka valutumaks ümbritsevate inimeste kommentaarid kasvava keha kohta. Noortekirjanduses on selle teemaga erinevatel aegadel erinevalt toimitud. Viimaste aastatel on silmajäänud kolm raamatut, mis lähenevad keha teemadele huvitavalt ja valgustavad seda uutest nurkadeks.

Sarah Crossani „Üks“ pajatab loo teismelistest siiamikaksikutest, kelle lõppeesmärgiks on nende kokkukasvanud kehade lahti opereerimine. Raamatu peategelaseks on Grace, kes on kaksikutest pisut tundlikum, õrnem, haavatavam. Tegevustik on edasi antud justkui päevikuna, hakitud lausetena, mis mõjuvad proosaluulena ja tunduvad olevat emotsioonidest tugevalt laetud. Crossan on teinud väga põhjaliku eeltöö, et õppida tundma siiamikaksikute hinge- ja kooselu, sest see kontseptsioon on osa meie reaalsusest, aga tundub ääretult võõristava kogemusena. Tavalistele teismeliste rõõmudele ja muredele lisandub nende kahe tüdruku puhul ka hirm tuleviku ees, ehk kuidas tulla toime, kui nende kehad on lahutatud, kas nad mõlemad üldse elavad selle operatsiooni üle. Raamatu puhul ei ole tegemist mingi kirjandusliku suursaavutusega, olulisem on romaani puhul noore lugeja emotsionaalsele küpsemisele kaasa aitamine.

Christoffer Carlssoni „Oktoober on kõige külmem kuu“ on tegelikult kriminaalromaan, aga taustal toimub peategelase Vega seksuaalne ärkamine ja esimesed vihjelised kokkupuuted seksuaalse ahistamisega. Meeskirjanikud on naislugejate hulgas kurikuulsad oma äpardlike absurdsusesse kalduvate naistegelaste ja nende seksuaalsuse kirjeldamisega, kuid Carlssonil on see õnnestunud. Vega on enesekindel ja ennast kehtestav, kes kirjeldab häbenemata oma seksretkedest, õnneks ei domineeri need nii teksti üle, et võiksid muutuda labasusteks. Antakse aimu ka vanemate meeste soovimatust tähelepanust noorte neidude suhtes, millel võivad olla väga kurvad tagajärjed, kuid Vega kiire reageerimine kõrvaldab need juba eos. See raamat ei aita viia lugejat mitte kuskile, aga siiski on ta huvitav lisandus kehateemaliste kirjutiste hulgas.

Eliis Grigori „Teibitud suu“ on kahest eelnevast erinev oma osalise autobiograafilise tausta ja informatiivsuse poolest. Elenora on 14-aastane anoreksiat põdev tüdruk, kes hakkab söömishäirete osakonnas ravil olles päevikut pidama. Päevikule on vahele pikitud on erinevaid katkendeid blogidest, arstidelt, internetist söömishäirete olemusest ja selle avaldumisest. Elenora räägib, miks ja millal tal söömishäire tekkis, ning kuidas selle häire ravi edenes. Sissevaade söömishäirega inimese hingeellu on hirmutav ja õõvastav, aga samas aitab lugejat ennast, kellel peaks sarnane mure olema, või kelle lähedane on häirega kimpus. Söömishäirega käib sageli kaasas kehataju muutumine ning ka sellest on Grigori mõningal määral kirjutanud, kuid kuna see on niivõrd valus ja seletamatu hirm, siis mitte eriti põhjalikult.

Kõik kolm raamatut on omanäolised ja huvitavad lugemiselamused. Mõeldud täiesti erinevate lugemisvajaduste ja –murede rahuldamiseks, lahendamiseks. Selliseid raamatuid võiks muidugi olla rohkem, ja eriti eesti kirjanike sulest, aga aega on. Mõned kehalisuse ja kehatajuga seotud teemad vajaksid rohkem küpsemat analüüsijat ja kirjutajat.

Liis Pallon

Maagiline realism lastele. Rupert Kingfisher „Proua Pamplemousse ja tema hurmavad hõrgutised“ ja Christine Nöstlinger „Konrad ehk Laps konservipurgist“

Maagiline realism on omapärane kirjandusvool, mis võib lugeja reaalsustaju ootamatult kõikuma lüüa. Fantaasiakirjanduse puhul on juba algusest peale aru saada, et tegemist on teistsuguse maailmaga, kus kehtivad isesugused reeglid, ning lugejal jääb üle ainult nautida uue maailma loomist ja selles olemist. Maagiline realism on aga salakaval – ta uinutab alguses lugejat muljega meie reaalsuse reeglite järgimisest, tukutades iga skeptiku valvsuse. Siis aga lööb ta lugejale panniga pähe, tõmbab vaiba alt ja lööb veel paar korda kindluse mõttes näkku-makku, jätab ta sinna maha kägarasse taganutma turvatunnet, mida enam ükski raamat ei suuda tagasi tuua.

Tegelikult ei ole asi nii hull. On hoopiski lõbus ja naljakas. Ja seda tõestavad Rupert Kingfisheri „Proua Pamplemousse ja tema hurmavad hõrgutised“ ning Christine Nöstlingeri „Konrad ehk Laps konservipurgist“.

Kingfisheri Pamplemousse on tegelikult edukas lasteraamatute sari, millest kahjuks eesti keelde on tõlgitud üksnes esimene osa. Loo keskmes on proua Pamplemousse oma imepäraste hõrgutiste poega, kuhu satub pasteedi otsinguil olev nooruke tütarlaps Madeleine. Madeleine töötab nõudepesijana oma õela ja ahne onu Lardi juures. Peale pasteedi ostmist ja onu restoranis klientidele pakkumist rullub lugeja ees lahti ootamatuste virvarr, mis vaatamata äkilistele keerdkäikudele lõppeb kõigi jaoks enam-vähem õnnelikult. Kingfisher on näinud vaeva esteetilise õhustiku loomisel, mida paljude lasteraamatute puhul just väita ei saa, ja see teebki tema teksti silmapaistvaks. Väga tugevalt on tunda Roald Dahli mõjutusi tegelaskujude loomisel ja tegevustiku absurdsuse kujutamisel. Kingfisheri maagiline realism õhkub ümbritsevast ja ei ole eriti selgepiiriliselt eristatav, see on pigem aimatav.

Nöstlinger on väga tuntud lastekirjanik ja seetõttu on tema raamatud lausa kooli soovitusliku kirjanduse nimekirjas. Erinevalt Kingfisherist ei näe Nöstlinger õhustiku loomisega vaeva, vaid keskendub rohkem tegelaste sisekõnele, dialoogidele ja tegevustikule. Raamatu peategelaseks on järjekordne proua, seekord Bartolotti. Berti Bartolotti on veidrik (ja tegelikult on see vähe öeldud), kes saab endale postiga konservipurgi, millest tuleb välja 7-aastane poisslaps Konrad. Konrad on tegelikult ekslikult saadetud valele aadressile, aga sellele jõutakse jälile alles siis, kui proua Bartolotti on juba jõudnud Konradisse kiinduda. Selleks, et teada saada, mis saab edasi, peab raamatut lugema. Nöstlingeri maagiline realism on otsekohesem ja see tuleb esile läbi tegelaste, kelle olemuses, käitumises on midagi ebareaalset. Siiski jääb tal alati alles väga tugev side tavareaalsusega, sest tegelasi ümbritsev maailm on sama, milles elame ka meie.

Mõlemad raamatud on mõeldud lugemiseks algklassilastele. Kingfisheri raamat on jaotatud lühikesteks peatükkideks ja teksti on leheküljel vähe, nii et see sobib pigem usinamatele 7- ja 8-aastastele, ning neile vanematele lastele, kelle jaoks lugemine ei tule eriti kergelt. Nöstlinger on aga keerulisem ja suuremat väljakutset pakkuv, kuigi süžee on kaasahaarav ja ääretult põnev, võib tekstirohkus lapsele pelutavalt mõjuda.

Liis Pallon

Eesti elulood lastele

Viimastel aastatel on vabariigi 100. sünnipäeva tõttu antud välja päris kopsakas kogus erinevaid Eesti ajalugu ja inimesi puudutavaid lasteraamatuid. Nende ilmselgeks eesmärgiks on olnud tutvustada noorematele lugejatele eelnevate põlvkondade säravamaid tähti, kellest mõnigi on nii häbematult unustatud, et isegi delfid ja postimehed ei ole vaevunud postitama surmakuulutust. Lastekirjanikud on püüdnud seda viga parandada, ja üpris edukalt.

Tegelikult on juba päris mitu aastat tutvustanud ajalooõpetaja Jaak Juske väiksematele lugejatele Eesti ajalugu oma sarjaga „Isa põnevad unejutud ajaloost“. Selles sarjas on kaks raamatut, mis on otseselt keskendunud Eesti elulugudele – „Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid“ ja „Eesti kuningad, rüütlid ja printsessid“. Raamatutes ei räägi ta ainult eestlastest, vaid ka inimestest, kes ei ole küll meie rahvuskaaslased, kuid kes on sündinud ja kasvanud siin, või suurema osa oma elust viibinud Eestis (nt. baltisakslased). Saaremaa viikingite, vitaalivendade, baltisaksa maadeavastajate, tsaaride ja kuningannade elulugude taustal kirjeldab Juske aga märkamatult ka Eesti ajalugu. Ta on väga hea jutustaja, kes haarab oma lustliku stiiliga kaasa iga kuuluja, mistõttu sobivad need raamatud tõepoolest ka unejuttudena (ette) lugeda. Ainukene etteheide on see, et mõnikord hakkavad kuivad faktid koormama ilusaid lauseid, ja teksti voolavus kaob.

Jaak Urmeti kirjutatud raamat „Hurdast Pärnani“ ilmus alguses eraldi lugudena ajakirjas Hea Laps. Kokku on kogutud üpris subjektiivne valik 25 inimese eluloost, kellest ainult kaks on naised. Raamatus on rikkalikult pilte ja illustratsioone, millele lisandub Urmetile omane ilmekas tekst. Ning üldjoontes on see sümpaatne lugemine, sest kirjanik tutvustab erinevatel elualadel edukaks saanud mehi, kes tänapäeva lastele ei pruugi üldse tuttavad olla. Kuid seda raamatut võiks lugeda mööndustega, sest mitmes kohas leiab mahategemist tähelepanuväärsete naiste panus ja seda seetõttu, et nad ei ole Urmetile sümpaatsed olnud. Ma arvan, et ühegi inimese olulisust ei tasu rõhutada kellegi teise halvustamisega.

Kätlin Vainola „Lood julgetest Eesti tüdrukutest“ ja Loone Otsa „Lugusid kuulsatest eestlastest“ on elulugude raamatutest kõige rohkem ilukirjanduslikumad. Vainola raamat pajatab 30 kuulsa naise elust. Elulood on ülevaatlikud, kuid nendes on siiski rõhutatud eesti naiste julgust ja tugevust eluraskuste kiuste edukaks saada. Raamatus on mitu avaliku elu tegelast (näitlejad, lauljad, kirjanikud), kes juba niigi tuntud, nii et oleks võinud natukene rohkem vaeva näha vähem tuntumate, kuid siiski silmapaistvate naiste leidmisel.

Otsa kuulsate eestlaste raamat koosneb tõepoolest üksnes väljamõeldud lugudest. Raamatus räägitakse väga tuntutest vanadest eestlastest (Peterson, Härma, Lurich, Meri jne). Iga kuulsa inimese kohta on 5-8 vahvat lugu lapsepõlvest või olulistest verstapostidest nende elus, mis on saanud määravaks nende eestlaste kujunemisloos. Raamatu lugemisel võiks tutvustada ka nende isikute elulugu lisaks väljamõeldud lugudele, aga see on tehtud juba lapsevanema kohustuseks.

Nagu ülaltpoolt nähtub, siis jagub lugemist nüüd mitmeks kuuks. Igal nimetatud raamatutest on lisaks headele külgedele ka omad vead, aga nendest teadlik olemine aitab lugejal kindlasti paremini valida endale sobivamat raamatut.

Liis Pallon

Johan Theorin “Salajaki lahing. Jarmalandi kroonikad”

Kui oled piisavalt pikalt ja palju fantaasiakirjandust lugenud, siis leiad ühel hetkel, et põnevate väljamõeldud olendite osas ei ole kirjanikel sulle enam ilmselt midagi väga uut ja värsket pakkuda. Astrid Lindreni tötskääbused ja metsmardused, Tolkieni kääbikud ja orkid, Rowlingi võlurid ja majahaldjad, Meyeri vampiirid, loendamatute kirjanike head ning kurjad haldjad … kas on veel võimalik, et kellegi fantaasia loob midagi-kedagi uut ja värsket?

On küll. Johan Theorini loodud viitrid tekitavad põnevust ja uudishimu raamatu esimestest ridadest peale. Ehkki mitte juhuslikult ei maininud siinkirjutaja kohe algul Lindgreni metsmarduseid – esmapilgul viitrid just nende „Röövlitütar Ronja” hirmuäratavate tegelastega assotsiatsiooni loovadki. Ajapikku selgub küll, et mulje on petlik. Ning ehkki lõpplahendus on üle keskmise ettearvatav, tahaks siiski veel maaraviitritest lugeda. Õnneks ongi „Salajaki lahing” alles triloogia esimene osa.

Elavast fantaasiast pakatavale teosele lisab sealjuures väärtust hoopis vastupidine – lihtsa argise elu tõetruud ja äratuntavad kirjeldused. Tegelaste võitlus purjuspäi vägivaldseks muutuva onuga, naiivsete poiste värbamine sõjameeste asemel seakarjasteks, rahalised raskused, vastuoluline info – kõik see loob viitrite ja lohemadude maailmale usutava ja elulise tausta.

Ehkki see muinas-Rootsis toimuva tegevustikuga raamat on mõeldud põhikooliealistele noortele, leiab ka täiskasvanud fantaasiakirjanduse sõber siit haarava lugemiselamuse.

Johan Theorin on 1963. aastal sündinud Rootsi ajakirjanik ja kirjanik. Terve oma elu jooksul on Theorin sageli külastanud Ölandi saart – paika, kust on pärit tema emapoolsed esivanemad ja kus mees kuulnud palju põnevaid pärimuslugusid ning kohalikke meremeeste, kalurite ja kiviraidurite muinasjutte. Mehe kirjanikutee saigi alguse Ölandi-teemaliste krimkadega. Theorini esimene raamat „Minevikuvarjud” („Skumtimmen”, 2007) sai Skandinaavia aasta parima debüütkriminaalromaani auhinna, teine teos „Öine lumetorm” („Nattfåk”, 2009) pälvis aga juba kirjandusauhindu nii Rootsist, Skandinaaviast kui ka Inglismaalt. Theorin elab vaheldumisi Ölandil ja Stockholmis.

Janar Kotkas