Kristi Piiper “Topelt D”

Tegemist on raamatuga, kus paralleelselt arenevad kaks eraldi lugu. Esimene pajatab abiturientide elust ja teise peategelaseks on kummaline, kui mitte öelda sundmõtete küüsis olev, Diana. Temast saame teada järgmist: ta on kena välimusega, mille on ta saavutanud loendamatute iluoperatsioonidega. Raamatu alguses soovibki ta teha veel ühe lõikuse, et saada rinnapartii suuruseks topelt D. Arstid ja psühhiaatrid on taolise ettevõtmise vastu, kuid naine seljatab nad kõik ja saab, mis tahab. Tema sedasorti käitumise tagamaid autor väga avada ei soovi, annab ainult vihjamisi mõista, et tal on olnud halb lapsepõlv, kust ta on kaasa saanud kirgliku soovi olla ilus ja sõltumatu. Kahjuks tuleb Dianal selle seisundi eest tasuda untsuläinud psüühikaga, mis väljendub sundkäitumises, ebastabiilses tundeelus ning rahuseisundi puudumises. Pikkamööda saame teada, et ta on erakordselt armukade ja nõndamoodi joonistub lugeja silme ette pilt välimuselt kaunist, kuid sisemiselt rikutud inimesest, kellega koosolemine tundub olevat kaunis piinav.

Sündmuste teine liin räägib loo ühe Eestimaa väikese alevi kooliklassist. Üsna tavaline koolilugu — omad liidrid ja omad tõrjutud. Väga suurt ja räiget vastasseisu autor ei kirjelda. Klassis on selliseid, kes on lihtsalt kõrvale jäänud. Tavaline on ka see, et õppimisega eriti üle ei pingutata, tavaline on, et on üks poiss, kes meeldib korraga kahele tüdrukule, kes juhtumisi on pinginaabrid ja peavad end sõbratarideks. Sündmustikku pingestab ühe tüdruku salapärane kadumine teel koolist koju. Algavad otsingud, mille käigus leitakse võõras surnud tüdruk, kuid lõpuks leitakse ka Liza. Imelik on ainult see, et tüdruk ei mäleta juhtunust mitte midagi ja ta nina ja ülahuule vahel on värske lõikehaav. Saladuslikku on muudki — Andi tunneb, et keegi jälitab teda ja piilub öösiti tema aknast sisse. Õhkkond on halvaendeline ja kohati õudne. Et pilt valitsevast oleks veelgi sürrim, kirjeldatakse laste koduseid olusid — need on kõike muud kui soojad ja turvalised. Noortel tuleb ise hakkama saada. Kuidagimoodi nad ju saavadki, kuid loo lõpp kisub vägisi dramaatiliseks.

Lugege ja hoidke hinge kinni, saladusi tuleb päevavalgele…!

Ädu Neemre

Kate Elizabeth Russell “Minu sünge Vanessa”

Viimastel aegadel on hakatud palju rääkima alaealiste seksuaalsest ärakasutamisest. Minevikus toimunut see kindlasti olematuks ei tee, kuid võib aidata nii mõnelgi kunagi selliseid asju kogenul samuti oma muredega lagedale tulla – ja nii pisutki kergendust saada. Andes teada: sa pole selles mures üksi, sa pole ainus …

Teismelise tütre lapsevanemana ei ole antud teost sugugi lihtne lugeda. Tekib paratamatu hirmutunne: ehk oled enda lapse elus midagi olulist märkamata jätnud? Tundub võimatu, et lähedased oma lapse elus muutusi ei tunneta.

Tegu on väga ebamugava ja häiriva, kuid ometi suurepäraselt kirja pandud romaaniga. Häiriv, sest see lugu võiks olla ükskõik kelle jutustada, sest see kõik on nii hämmastavalt realistlik ja puudub kahtlus pidevalt toimuvas ärakasutamisviisis. Ning loo käigus kihthaaval paljastuv manipuleerimise metoodika on peen, ent samas realistlikult mõjuv.

Kindlasti tuleks kasuks selle teose läbilugemine teismeliste vanematele äratuseks, kuid ka teismelistele endile, silmade avamiseks.

Vanessa teine aasta Browicki internaatkoolis saab alguse üsna üksildasena. Head suhted parima sõbrannaga on minevik ja õpiedukus näikse kahanevat. Algavad inglise keele tunnid õpetaja Jacob Stane´i käe all, kellel vanust 42 aasta jagu. Vanessa veedab oma suurema osa ajast veel lisaks kirjandusklubis (kuhu kuulub peale tema veel üks koolivend).

Jacob suunab väga oskuslikult Vanessat ilukirjanduslike teoste kaudu, näitamaks nende võimaliku suhte sügavusi. Ülistades neiut ja omistades talle müstilisust „minu sünge Vanessa” repliigi kaudu ja pannes Vanessa sedasi end imetlema. Muidugi saab ta ka teenitud tähelepanu, tekitades tüdrukus tunde, et ta läheb kellelegi niivõrd palju korda. Pidades end mehe jaoks ainulaadseks ja tavamaailmas kättesaamatuks, aimamata, et on üks mitmest, keda hellitatakse samasuguste ülistustega.

„Minu sünge Vanessa” räägib loo teismelisest tütarlapsest, kellel tundub elus millestki vajaka jäävat, ning õpetajast, kes oskab antud olukorra keerata enda kasuks. Mitte ükski tütarlaps ei taha uskuda, et tema romantilised tunded võivad olla omajagu naiivsed, seda veel olukorras, kus teine pool on täiskasvanu ja omab juba suurt elukogemust.

Romaan käsitleb vaheldumisi minevikku ja olevikku.

Oleviku-Vanessa elab päev korraga. Ta töötab hotellis, armastab veini ja meelemürke, ning romantilistes suhetes ei lähe asjad kohe kuidagi. Ta paistab olevat jäänud toppama oma minevikku ning suhted inglise keele õpetajaga on taustal täiesti figureerimas. Vanessa igapäevaseks harjumuseks on saanud Facebookis ja meedias tema endaga seotud teema jälgimine – süüdistused õpetaja Jacob Strane’i vastu. Üllatuseks on Vanessa Jacobit kaitsvas positsioonis.

Kate Elizabeth Russell on sündinud 1984. aastal USAs. Maine`i ülikooli on ta lõpetanud bakalureusekraadiga loovkirjutamises. Indiana ülikoolis omandas magistri- ja doktorikraadi. Tema debüütromaaniks on „Minu sünge Vanessa” (2020), mis sai rahvusvaheliseks bestselleriks, on avaldatud 22 tõlkes. Antud teos on toonud palju diskussioone ja esinemisi noorte seksuaalse ärakasutamise teemadel. Russell on teinud avaliku avalduse, milles teatas, et „Minu sünge Vanessa” on inspireeritud tema enda teismeea kogemustest seksuaalse väärkohtlemise ohvrina.

Vaata rohkem Wikipediast ja autori kodulehelt.

Triin Võsoberg

Kirjanduslinn soovitab: Erkki Koort „Kättemaks Kirumpääl“

Erkki Koort  
Kättemaks Kirumpääl
(Hea Lugu, 2021) 

Olin lugedes pidevalt põnevil, et teada saada, mis järgmisena juhtub. See raamat on hea ajastutruu aken Eesti keskaega. Perioodile omase olustiku kirjeldus oli värvikas ja aitas kinnistada olemasolevaid teadmisi ajaloost, kommetest, inimestest, asjadest.

Ajaloolise seiklusjutu „Kättemaks Kirumpääl“ sündmustik toimub 1389. aastal. Vastseliina linnuse endine sõjasulane Markus plaanib rännata läbi Tartu piiskopkonna Tartusse, kuid kuuldes sõbra Tabbe surma kahtlastest asjaoludest, jääb praeguse Võru linna juurde Kirumpääl pidama.

Julgeolekueksperdist ajaloohuvilist autorit Erkki Koorti inspireeris raamatut kirjutama esivanemate kodukandist Kirumpäält põldu tehes leitud vanad mündid ja sõrmus.

Liisa Aavik

Foto: Kiur Kaasik

Tõnis Vilu “Tundekasvatus”

Luulekogu tundest, et võib-olla oleks parem üldse mitte tunda või hoopis tunda paremini, peenemalt. Mõlemat pidi tekib vastuolu ümbritseva maailmaga, mis on poliitilisele kliimale kohaselt üleküllastunud jõulistest sõnumitest ja maailmavaatelistest (maailmatunnetuslikest) deklaratsioonidest. Ka need on raamatus olemas, ka nendega tuleb kuidagi suhestuda või siis mitte suhestuda (enamasti siiski viimast, kuid ka siin jõutakse teatud määral tõdemuseni, et „mitte ükski inimene pole saar“). Valdav emotsioon on aga tühjus, kord kõike tühistavalt must, kord valge ja kirgas – tunne, mis jääb järele, kui kõik mõtted on ära mõeldud ja arvamused ära arvatud.

Mirt Kruusmaa
Tartu Ülikooli muuseum

Piret Raud „Kaotatud sõrmed”

Ma ei ole üldiselt suur lühiproosa lugeja, aga mõned auhindadele nomineeritud teosed saab vahel ikka huvi pärast läbi loetud ning Piret Raua kevadiselt rohelise, autori illustratsioonidega kogumiku puhul ei pidanud tõesti pettuma. Mõjub lausa kingitusena, et ka täiskasvanutele mõeldud raamat võib olla nii kaunilt kujundatud. (Muide, ääremärkusena, kui Piret alles hakkas lasteraamatuid kirjutama-illustreerima, siis mulle tema stiil absoluutselt ei meeldinud — oma peas nimetasin seda isegi „kolestiiliks” –, aga aastatega on minust kasvanud tema omanäolise, detailitäpse ja krutskitega stiili hindaja. „Juurtega aed” ja ka käesolev teos tunduvad mulle lausa võrratud.)

Juba raamatu pealkiri on äärmiselt intrigeeriv. Rääkimata nimiloost endast, kus minajutustajal hakkavad sõrmed ükshaaval ära kaduma, lihtsalt niisama. Enamik lugusid on paraja kiiksuga, sisaldades mingit fantastilist või müstilist elementi, ning toonilt pigem nukrapoolsed, vahel ka vaikimisi traagilised. Raud puudutab just seda inimhinge mustemat poolt: kadedust, solvumisi, rumalust, madalat enesehinnangut, pettumusi ja kättemaksu, enese otsimist ja kaotamist. Mulle läks väga südamesse lugu „Meie aed”, kus lapse annet peetakse ühiskonda sobimatuks veidruseks ning see laps — sõna otseses ja kaudses mõttes — köndistatakse.

Õnneks ei ole lood üdini sünged ja masendavad, sest autor oskab teemasid käsitleda absurdi ja musta huumori võtmes ning suudab vahel lugejat ka täitsa ninapidi vedada. Näiteks loos „Ilus päev”, kus lugeja tõenäoliselt peaaegu kuni lõpuni välja arvab, et juttu on prügikastiinimestest, aga lõppu jõudes ootab üllatus missugune. Ja ometi räägib see jutt omal moel ka prügikastiinimestest. Selline kerge kahetimõistmise või mitmetitõlgendamise võimalus on paljudele Raua lugudele omane.

Kogumikus on kokku 13 lühijuttu, milles võib leida ühiseid jooni, kuid mis ei muutu üheülbaliseks ega tüütavaks, sest autor kasutab erinevaid hääli ja vaatepunkte; nii mõnigi lugu on edasi antud meesterahva vaatepunktist, ning üks hääl jõuab meieni suisa mulla alt. Arvatavasti selleks, et jutukogu ei jätaks lugejat liiga süngesse meeleollu, lõpetab autor miniatuuriga „Tramm”, kus jutustaja jälgib naervat armunud paari ja tõdeb: „Mingit lugu ma neist ei kirjuta, mõtlesin ma. Mingu neil pigem hästi. Lihtsalt hästi. Vabalt võib juhtuda, et lähebki.” (lk 173)

Vabalt võib juhtuda, et teilegi pakuvad Piret Raua lood ja illustratsioonid lugemisrõõmu ning mõtlemisainet.

Annika Aas

Mudlum “Mitte ainult minu tädi Ellen”

See on lugu asjadest, mis inimestest maha jäävad, ja keerulistes suhetest, millest need asjad kõnelevad. Asjade pärand on raske, kuna asjad nõuavad hoolitsust. Alati ähvardab oht, et asjad manduvad, lagunevad, lähevad kaotsi jne. Tihtilugu kandubki suhe lahkunusse üle asjadesse, mis on koormaks pärijale, kes ei pääse suhete klaarimisest. Nõnda on ka siin: läbi detailsete kirjelduste (mis on Mudlumile niikuinii omane) teeme suhete klaarimise rasket tööd. See on valus ja vajalik, kurb ja naljakas ning viimaks saabub ka lepitus, pilt perekonnast, kes kunagi oli olnud.

Mirt Kruusmaa
Tartu Ülikooli muuseum

Dante Alighieri austuseks tema 700. surma-aastal​

Margit Oja ja Jüri Talvet

Aino Pervik “Miniatuurid mälupõhjast”

Lühike ja täpne, kaotatud aja kirjeldus läbi lapse silmade. Sugugi mitte pateetiline ega magusalt nostalgiline, vaid katse edasi anda seda, mis päriselt oli, võimalikult vahetult ja kontsentreeritult. „See siin pole mingi raamat ega film. See on öö ühes väikeses maa-ambulantsis eelmise sajandi keskel, päriselt.“ Mõeldud igaühele, kes on täiskasvanuna üles otsinud oma lapsepõlvekodu ja tundnud seda.

Mirt Kruusmaa
Tartu Ülikooli muuseum

Raimond Kaugver “Põhjavalgus” ja “Kirjad laagrist”

On elukogemusi, mis vajavad aega, et settida, enne kui need romaanina kirja panna.

Lugesin Kaugveri vangilaagriromaani ja kirju vangilaagrist.

Laagri olud on tõesti õudsed: nälg, mustus, parasiidid, pööraselt raske ja ohtlik töö kaevanduses, julmuritest brigadirid ja narjatšikud. Mõned sündmused mõjuvad “Põhjavalguses” pateetliste või liialdatutena, kuigi ilmselt on nad päriselust otse maha kirjutatud.

Peale õõvastavate olude on teoses kujutatud inimesi, kes on igasuguse inimväärikuse täielikult minetanud või ripuvad selle küljes kõige kiuste veel kümne küünega kinni, lootuse ja ideaalid kaotanud inimesed, elu mõtteta inimesed. Ühelt poolt nõrgema närvisüsteemiga kaaslased, kes varisevad vaimselt kokku, ja samas endised lugupeetud advokaadid ja muud, kes on nõus hüsteerikust koikukaaslase selja tagant kasvõi viimse leivatüki öra varastama.

Ja siis need üksikud, kel õnnestub sellistes tingimustes ellu jääda, nihverdada ennast kergema töö peale, leida oma elule mingi mõte – näiteks luua midagi või siis jäädvustada seda õudust ja ebainimlikkust, tuua sellest osa tagasi koju ja olla teiste, hukkunud kaaslaste kannatuste vahendajaks. Peab ütlema, et rahvuslike ideaalide edasikandmise püüe sellistes tingimustes oli minu jaoks samuti hämmastav.

Kuid “Põhjavalguse” puhul jahmatas mind kõige enam raamatust pea igalt lehelt vastu vaatav venelaste vihkamine. Olin üllatunud, et autor julgeb sellisel määral üldistada. Aga kui püüda mõista, miks see nii on, miks peaaegu kõik teoses olevad venelased on vastikud, madalalaubalised, julmad, vägivaldsed, ja stalinistliku režiimi poolt ajupestud, või siis ise selle režiimi ohvrid või hullud, siis annavad osa vastusest juba teose kirjutamise aeg ja tegevuspaik – “Põhjavalgus” on kirjutatud aastatel 1947–1951, sealsamas Vorkuta laagris, kus Kaugver isegi sunnitööl oli. See oligi aeg, kus kõiki eestlasi peeti fašistideks ja laagrisse olid eestlastest poliitvangide kõrval saadetud ka kriminaalvangid tervest Nõukogude Liidust.

Olen ise juba täiesti teisest põlvkonnast, sest vangilaagris istus minu vanaisa. Ja venevihast juttu oli mul seetõttu raske piinlikkustundeta lugeda. Kuigi ilmselt oli aeg selline ja olud niisugused nagu nad olid. Selle põlvkonna elukogemus ja trauma ei lasknud neil tunda muud peale viha ja põlguse.

Ilmselt on oma osa romaani emotsionaalsuses mänginud ka see, et Kaugver sattus laagrisse väga noorena ja “Põhjavalgus” oli üleüldse tema esimene, või vähemasti üks esimesi romaane, kuigi ilmus alles peale autori surma aastal 2010. Kahtlustan, et Kaugver võis ka ise tajuda, et teos on liiga emotsionaalne ja maailma sellega ei paranda. Muidu oleks see 1980-ndate lõpul ilmselt võinud juba ilmuda.

“Kirjad laagrist” on kirjutatud pisut hiljem kui laagriromaan ja need on märksa paremini kirjutatud. Kirjade eessõnas ütleb Kaugver ise, et mõned tekstid on ta targu jätnud kohendamata – nad ongi raamatus sellisena nagu üks noor laagrist naasnud mees nad kirja on pannud. Kirjades puudub igasugune paatos ja viha nagu “Põhjavalguses”. Ja nende näol on tegemist raamatuga, mida oli märksa ladusam lugeda kui Solženitsõni teost “Üks päeva Ivan Denissovitši elus”, mis on ilmselt olnud tõlkijate õudusunenägu … ümber panna kogu see blatnoide kõnepruuk ja laagri argipäev.

Niisiis, enne kui asute dešifreerima kirillitsat oma vanemate sahtlist leitud tolmustelt postkaartidelt, lugege ka Kaugveri kirju laagrist.

Liina Leemet

Don DeLillo “Kosmopolis”

 

kirjutan nii nagu suudan lõputute nädalate rütmis
esmaspäev: laod tühjad käibevahendiks on rott
teisipäev: tundmatud kurjategijad mõrvasid linnapea
kolmapäev: vaherahu läbirääkimised vaenlane vahistas saadikud

(katkend Zbigniew Herberti luuletusest
“Raport ümberpiiratud Linnast”
kogumikust “Valitud luuletused”)

Poola luuletaja Zbigniew Herberti luuletus kaosest iseloomustab ilmekalt itaalia sugemetega Ameerika kirjaniku Don DeLillo raamatu “Kosmopolis” õhustikku. Eriti, kui seda on ka kirjanik ise mitmel korral oma romaanis rõhutanud, alustades juba peategelase ütlusest, et “ma lugesin üht luuletust, kus käibevahendiks on rott” (“Kosmopolis”, lk 22). Peategelane Eric, 28-aastane miljardärist fondijuht ning temast veel noorem, 22-aastane turuanalüütik Chin fantaseerivad mõnuga, kuidas maailm tegutseks, kui “ühe dollari eest saab ühe roti.” “Surnud roti.” “Jah. Surnud rottide tagavarad, üleilmne terviserisk.” (lk 22-23) See toob omakorda tagasi eelpool tsiteeritud poola luuletajani, kes kirjutab jätkuna oma raportile, et “reede: puhkes katk” (Zbigniew Herbert “Raport ümberpiiratud Linnast” ).

See mõttekäik on tõenäoliselt ka üks põhjus, miks see raamat köitis mind nüüd 18 aastat hiljem, kui see esmakordselt ilmus (eesti keeles küll Loomingu Raamatukogus alles eelmisel, 2020. aastal). Kas tuleb tuttav ette ühiskond, kus igaüks elab oma n-ö oma kookonis, kui ümberringi on kaos, mida püütakse erinevate teooriate, analüüside ja tõenäosuste abil ohjata? Raamatus on selleks “kookoniks” pikk valge limusiin. “Pikkadest valgetest limusiinidest oli saanud linna kõige vähem silmatorkav liiklusvahend.” (lk 14) Nendes liikuvates kontorites mööduvad New Yorgi eliidil terved päevad leidmaks aina uusi lahendusi, kuidas suurendada oma kapitali ja rikkust. “Raha on kaotanud oma narratiivse väärtuse nagu maalikunst kunagi ennemuiste. Raha räägib iseendaga.” “Sest omandil ei ole enam kaalu ega vormi. Ainus, mis loeb, on makstud hind.” (lk 56-57) Ümberringi on kaos ja tänavarahutused. Inimesed ei tea, mida või keda uskuda ning on hirmul. ”See on meeleavaldus tuleviku vastu. Nad tahavad tuleviku ära hoida.” (lk 65)

Samas püüab igaüks omal moel selles segaduses ellu jääda ning leida muutumatuid tugipunkte. Olgu selleks raamatupood, kus olla peidus kogu selle müra eest (lk 52) või juuksurisalong, kus pole eriti palju muutunud võrreldes lapsepõlvega (lk 107). “Mis käib juukselõikuse juurde? Seosed. Kalender seinal. Peeglid igal pool.” (lk 17)

Selle romaani juurde jõudsin tegelikult läbi samanimelise filmi, millest kirjutasin raamatukogu filmiblogis. Lugesin Don DeLillo raamatut “Kosmopolis” vahetult enne filmi vaatamist ning pean tõdema, et nagu paljude teostega, meeldis mulle raamat enam kui film, kuigi seda romaani on peetud väga filmilikuks teoseks ning ka film ise oli suhteliselt raamatupõhine, kuigi arusaadaval põhjustel veidi kärbitum versioon. Tegelikult võib neid pidada ka komplektiks, kus üks täiendab teist, kindlasti sõltub see täiendus sellest, millisest teosest alustada, raamatust või filmist. Minu puhul lisas film raamatule tuttavliku visuaalse poole, sest ma olin eelnevalt teadlik, et Ericu rolli filmis mängib Robert Pattinson. Seega otseseid vastuolusid polnud, vaid pigem andis film piltliku lühikokkuvõtte raamatu sisust. Etteruttavalt pean siiski lisama, et pettusin filmi lõpus, sest ootasin huviga, kuidas on lahendatud Ericu soov elada väljaspool oma füüsilist keha igavesti, kuid kahjuks seda teemat filmis ei käsitletud.

“Ta oli alati tahtnud saada kosmiliseks tolmuks, vabaneda oma keha raskusest, pehmetest kudedest luudel, lihastest ja rasvkoest. Mõte oli elada etteantud piiridest väljas, kiibil, plaadi peal, andmetena, keerises, kiirtepöörises, tühjusest päästetud teadvuses.” (lk 135)

Tegelikult ei saa minu pettumust võtta etteheitena, sest tuleb meeles pidada, et tegu on siiski kahe erineva teosega. Film on ülesehitatud veidi teisel alusel, sest seal pole koheselt teada milline füüsiline oht peategelast kõige enam ohustab. Seega jõuan jälle sama seisukohani, et filmi ja raamatu võrdluses sõltub siiski paljuski sellest, millisest teosest alustada.

Kui alustada raamatust, siis tasub tähelepanu pöörata seigale, mis samuti filmist välja jäi, kuid minu arvates iseloomustab ilmekalt peategelast ja tema mõttemaailma. Selleks on võrdlus, kus ta samastab end pilvelõhkujaga (näiteks on ka ingliskeelse raamatu esikaanel just kõrghoone).

“Ta sõitis alla marmorfuajeesse, liftis mängis Satie. Tema eesnääre on asümmeetriline. Ta läks välja ja üle tänava, siis pöördus ja silmitses maja, milles elas. Ta tundis, et on majaga üks. Sel kaheksakümmend üheksa korrust, algarv, tuhmist pronksjast klaasist silmatorkamatus kestas. Neil oli ühine serv või piir, pilvelõhkujal ja mehel. See on üheksasada jalga kõrge, maailma kõige kõrgem elutorn, tavaline risttahukas, mille ainsaks sõnumiks on see, et ta on suur.” … „Torn andis talle jõudu ja sügavust.” (lk 13)

Isegi liftid majas, jah tal oli tornis kaks lifti, lähtusid tema vastandlikest püüdlustest leida endas nii rahu kui ka samas piiritu mõjuvõim.

„Mul on nüüd kaks isiklikku lifti. Üks on programmeeritud mängima Satie klaveripalu ja liigub normaalkiirusest neli korda aeglasemalt.”… „See annab mulle rahu, teeb terveks.” „Ja teises liftis?” „Brutha Fez.” … „Sufi räppar.” … „See läks mulle omajagu maksma ja tegi minust rahvavaenlase, selle teise lifti rekvireerimine.” (lk 26)

Pöördudes uuesti komplekti teise poole ehk filmi juurde, siis lõpetuseks tasuks vastava meeleolu loomiseks kuulata seal Brutha Fezi matuserongkäigus kõlanud somaali päritolu Kanada räppari K’naani (filmis mängis ta ise surnud sufi räpparit) lugu „Mecca”.

Klaari Tamm

Foto: Klaari Tamm