Ungari kirjandus

ungari26

ungari28Sándor Petőfi (1. jaanuar 1823 Kiskőrös – 31. juuli 1849) oli ungari rahvusluuletaja ja 1848. aasta revolutsiooni kangelane. Petőfi nimi on ungari keelealal „luuletaja“ sünonüüm tänaseni. Viiekümnesse keelde tõlgitud luuletustega on ta esmajärguline suursaadik ka maailmakirjanduses. Tema vanemad olid slovakid ja sünninimi oli tal Alexander Petrovics, ta ungaripärastas oma nime 1842. aastal alustades kirjanikukarjääri.
1839. aasta septembris astus Petöfi sõjaväkke, 1841. aasta algul lasti ta erru. Suvel ühines ta rändnäitlejatega ning mängis 1842–1843 erinevate nimede all ja erinevate truppide koosseisus. Juulist 1844 sai ta abitoimetajaks Pesti Moelehes ning paari järgmise aasta jooksul ilmusid trükist mitmed teosed. Üksteisele järgnevad kogud tõid luuletajale ennenägematu populaarsuse. ungari27Tema luuletusi deklameeriti, kopeeriti, viisistati; nii mõnigi neist muutus õige pea rahvalauluks. Temast sai vabakutseline kirjanik, esimene poeet, kes Ungaris oma sulest ära elas; ta asutas noorte kirjanike huvide kaitsmise ühingu, Tízek Társasága. Tema romantiliselt julge tegutsemishimu kujunes Prantsuse revolutsiooni uurimise mõjul vabariiklikuks maailmavaateks, pea religioosselt intensiivse vabaduse- ja looduskultusega. 15. märtsil 1848. a. oli ta üks revolutsiooni algatajatest Ungaris ja 12-punktilise nõudmiste nimekirja kaasautor. 1848. aastal liitus ta kindral József Bemi adjudandina Ungari sõjaväega võitluses Habsburgidega. 31. juulil 1849a. a. osales oma ohvitseri keelu vastaselt Fehéregyházi kokkupõrkes ning jäi Segesvári lahingus kadunuks.

ungari29

ungari31Ferenc Molnári (1878–1952) kõige tuntum teos on noorsooromaan „Pál-tänava poisid”, mille tegevus toimub XIX sajandi lõpukümnendil Budapestis. Teismeliste koolipoiste mängudel on krundil ja botaanikaaias üsna organiseeritud iseloom. Vastakuti on kaks rühmitust: Pál-tänava poisid ja punasärgid, võitluses ilmutavad lapsed täiskasvanutele iseloomulikke voorusi ja vigu. Lugu esitleb foonitegevusena igapäevaseid koolisündmusi, laste suhteid, omaaegse Budapesti elu. Kogu romaan põhineb Ferenc Molnári lapsepõlvemälestustel. Irooniline ja nostalgiline lähenemisviis oli kutsutud tasakaalustama James Fenimore Cooperi tollal populaarseid indiaaniromaane.Täiskasvanuid matkivate laste näol joonistuvad teravamalt välja matkitava maailma voorused ja puudused. ungari30Nüansirikkalt on edasi antud ametliku kooli ja vabatahtlikult tekkiva krundiseltskonna osaliselt feodaal-militaristlike, osaliselt ka kodanlike ühistute tekkelugu.
Pál-tänava poisid on inspireerinud kirjanikke neid seostama ka hoopis teistlaadsete sündmustega. Géza Szőcs (1953) on seostanud poisid 1956. aasta sündmustega. Proosaluuletus „Pesti poisid („A pesti srácok”) on ilmunud 2002. aastal ajakirja A Dunánál oktoobrinumbris, mis annab selgesti märku, kui oluline teos on Ferenc Molnári raamat ka XXI sajandil. „Pál-tänava poisid” on filmiks saanud lausa seitsmel korral (üks Itaalia, üks USA ja viis Ungari filmiversiooni).

ungari32

ungari34Dezső Kosztolányi (29. märts 1885 Szabadka, tänapäeva Subotica Serbias – 3. november 1936 Budapest) sündis Austria-Ungari riigis Szabadkas (praegu Subotica Serbias). Tema isa Árpád Kosztolányi (1859–1926) oli gümnaasiumi matemaatika-füüsikaõpetaja ja hiljem direktor, ema oli prantsuse päritolu Eulália Brenner (1886–1948), kes põlvnes apteekriperekonnast. Ta käis koolis oma sünnilinnas, ent konfliktide tõttu õpetajaga visati ta koolist välja ning ta lõpetas õpingud eraõpetaja juures. 1903. aastal asus ta õppima Budapesti ülikooli filosoofiateaduskonna ungari-saksa eriharus. Pärast esimest aastat jätkas ta õpinguid Viinis, kuid naasis mõne kuu pärast pettunult Szabadkasse ja hakkas ajalehe Báckai Hírlap kaastööliseks. 1905. aastal naasis ta Budapesti, kus tutvus mitme hiljem tuntud kirjaniku ja luuletajaga ungari33(Mihály Babits, Gyula Juhász, Frigyes Karinthy, Milán Füst). Õpingud ülikoolis jäid siiski lõpetamata, temast sai Budapesti ajalehe Budapesti Napló kaastöötaja. Kosztolányi oli väga viljakas kirjanik. Ta tegutses ka inglise, saksa ja prantsuse keelest ungari keelde tõlkijana. Dezső Kosztolányi tundis hästi psühhoanalüüsi võimalusi, instinktide maailm leidis kajastamist tema romaanides „Nero, verine luuletaja”, „Lõoke” ja „Anna Édes”. Oma melanhoolses surmaootusest kantud luules püüdis ta tabada surma metafüüsikat, rohkesti kohtab selles ebakindlust, tee otsimise motiivi. 1931. aastal sai ta Ungari PEN-klubi esimeseks presidendiks. Kosztolányi suri 1936. aastal suulaevähki.

ungari35

ungari36Sándor Márai (11. aprill 1900 Kassa – 21. veebruar 1989 San Diego) elu möödus valdavalt emigratsioonis: 20. aastatel Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias, alates 1948. aastast Šveitsis, Itaalias ja Ameerika Ühendriikides. Budapesti-aastad – 1920. aastate lõpust 1948. aastani – olid äärmiselt viljakas loomeperiood. Just sellal valmis kirjaniku võib-olla tuntuim teos „Ühe kodanlase pihtimused” („Egy polgár vallomásai”, 1934). Márai raamatuist on enamik romaanid, ent ta avaldas ka luulet ja päevikuid ning mälestusteraamatu „Maa, maa…”.
1990. aastal anti talle postuumselt Ungari kõrgeim autasu Kossuthi preemia. Tõlgete kaudu sai ta laiemale maailmale tuntuks alles 1990. aastate keskel. Tänapäeval peetakse teda 20. sajandi Euroopa kirjanduse kaanonisse kuuluvaks autoriks.ungari37
Sándor Márai romaan „Küünlad põlevad lõpuni” („A gyertyák csonkig égnek”) ilmus II maailmasõja ajal, aastal 1942. Kitsamas tähenduses toimub tegevus eaka ohvitseri elus üheainsa päeva jooksul, oodates noorusaja sõpra ja temaga hilise öötunnini vesteldes. Samal ajal toimub tegevus kolmel ajatasandil: kaasajal 1940. aastal, mälestused manavad esile XIX sajandi lõpukümnendid, kahe ohvitseri sõpruse katkestanud sündmused toimusid aga nelikümmend üks aastat tagasi. Haaravalt kirjutatud romaan räägib Austria-Ungari monarhia kadumisest, selle väärtuste teisenemisest, aga ka sellest, kuidas sõpruse ja truuduse kategooriad teisenevad.

ungari38

ungari39Imre Kertész sündis 9. novembril 1929. aastal Budapestis. Elanud II maailmasõja lõpul teismelisena üle Auschwitzi ja Buchenwaldi, tuli ta tagasi Ungarisse ja lõpetas 1948. aastal keskkooli. Aastatel 1948–1959 töötas ta ajakirjanduses, alates 1953. aastast tegutses vabakutselise kirjaniku ja tõlkijana. Viimased aastad elas ta Berliinis. Imre Kertész suri 31. märtsil 2016 Budapestis. 1983. aastal pälvis Imre Kertész Milán Füsti nimelise auhinna, 1986. aastal Forintos-auhinna, 1988. aastal Artisjusi kirjandusauhinna, 1989. aastal Aszu-preemia, Tibor Déry nimelise preemia ja Attila Józsefi nimelise preemia, 1990. aastal Örley-preemia ja aasta raamatu autori preemia, 1992. aastal sai ta Sorosi elutööpreemia, 1995. aastal Sorosi auhinna, 1996. aastal Sándor Márai nimelise preemia, ungari401997. aastal Kossuthi nimelise preemia, 1999. aastal preemia „Juudi kultuuri eest Ungaris”. Saksamaal on Imre Kertészi tunnustatud 1995. aastal Brandenburgi kirjandusauhinnaga ja 1997. aastal Leipzigi raamatumessi suure auhinnaga. Saksa kirjanduse ja kultuuri levitamise eest pälvis ta samal aastal ka Friedrich Grundolfi preemia, aastal 2000 tunnustati tema teeneid Herderi preemia ja Die Welti kirjandusauhinnaga, 2001. aastal sai ta sakslastelt välismaalastest kunsti- ja kirjandusinimestele antava kõrgeima auhinna Pour le Mérite, aastal 2002 Hans Sahli preemia elutöö eest. Aastal 2002 sai temast esimese Ungari kirjanikuna Nobeli kirjandusauhinna laureaat.

ungari41

ungari42Ádám Bodor sündis 22. veebruaril 1936. aasta Kolozsvaris (praegune Cluj-Napoca Rumeenias). Tema ema oli Transilvaania ungarlane, székely, isapoolsed esivanemad olid armeenia ja ungari verd. Pärast kommunistide võimuletulekut kaotas perekond oma varanduse, isa, kalvinistlikku usku Bertalan Bodor, pandi fabritseeritud süüdistute alusel vangi koos Transilvaania vaimulike aukandjatega. Seitsmeteistaastasena vangistati Ádám Bodor võimuvastaste lendlehtede levitamise eest, kahe aasta pärast ta vabanes tänu oma sõbra isale. Tema esimene novellikogu ilmus 1969. a. 1982. aastast elab ja töötab Ádám Bodor Ungaris, kuid käib tihti Transilvaania mägedes. Tema loomingut on pärjatud paljude auhindadega ja mitmed tema teosed on jõudnud ka filmilinale.
“Sinistra ringkonna” struktuur on küllaltki eriomane ungari kirjandusele. ungari43Romaan räägib loo isast, kes oma salapärastel asjaoludel kadunud kasupoja jälgi ajades saabub Sinistra ringkonda, pikisilmi oodatud kohtumine kujuneb aga sootuks teisiti, kui peategelane seda oodanuks. Bodori teos võlub lugejat oma täpse sõnastuse ja intensiivse lausemeloodiaga. Raamat kõnetab neid, kel on aimu totalitaarsetest režiimidest, ja neile tulevad kindlasti tuttavad ette ka tegelaste omavahelistes dialoogis esinevad kõnevormelid, mis justnagu polekski suunatud vahetult vestlusparterile, vaid kahtlustavad režiimi teise inimese taga. Lugejal on huvitav kõrvutada totalitarismi ilminguid oma kogemuse ja teoses kujutatu varal. Kujutatav keskkond on piisavalt lähedal, et seda oleks hõlbus mõista, ja piisavalt kaugel, et sel oleks eksootilisuse lisavõlu.

ungari44

ungari45Péter Nádas (s. 14. okt. 1942) on oma loomingus käsitlenud täiusliku ning mõtestatud inimelu võimalusi. Tema „Mälestuste raamat” („Emlékiratok könyve”, 1986) on ungari postmodernistliku kirjanduse üks enim käsitletud ja tsiteeritud romaane. See hõlmab kaht autobiograafilist teksti, need jutustavad sama ilma nimeta mina-tegelase kahest eri eluperioodist (lapsepõlv Budapestis aastatel 1953–1956 ja 70. aastate algul Berliinis); romaan sisaldab ka eelmise sajandivahetuse Saksamaal toimuva tegevusega romaani, mida jutustaja ise kirjutab ja mille peategelane on Thomas Thoenissen, ning lõpuks ka kommentaare, mille on kirja pannud eluloo kirjutanud nimetu jutustaja sõber Krisztián Somi Tót. Tekstid esinevad vaheldumisi, kolmekaupa ungari46(kõigepealt Ida-Berliini tekst, siis sajandilõpu tekst ja siis lapsepõlvelugu) viie ringi vältel. Romaani lõpul, viimases neljas peatükis see süsteem ei kehti. Kõikidest kihtidest moodustub viimaks üks ja sama lugu – elu mõtet otsiva XX sajandi inimese tragöödia. Teos mõtestab uuesti memuaaride ja kasvatusromaani žanri, neid küsimärgistades ja siiski kuidagi kasutades. Romaani komplitseeritud struktuur viitab enda tundmaõppimise, enesemõtestamise põhimõttelistele raskustele. Mäletamine, enda avamise probleemid on seotud täiuslikkuseiha ja täiuslikkuse otsimisega, ennast teises inimeses otsiva indiviidi dilemmadega. Raamatu eesti keelde tõlkinud Lauri Eesmaa pälvis 2015. aasta Kultuurkapitali tõlkekirjanduse aastapreemia.

ungari47

ungari48Attila Bartis (sündinud 22. jaanuaril 1968. a. Târgu Mureșis, Rumeenias) on prosaist, dramaturg ja fotograaf. Tema isa, Ferenc Bartis, jäeti ilma kodakondsuseta ning sealse valitsuse repressioonide tagajärjel emigreerusid Bartisid 1984. aastal Budapesti.
Alates 90ndate algusest on ta korduvalt külastanud oma sünnikohta Transilvaanias ning selle kandiga seotud elemendid läbivad ka tema loomingut murdesõnade, kohalike müütide jms kaudu. Tema suurem edulugu kirjanikuna saab alguse pärast kolmanda raamatu („Rahu“) ilmumist. “Rahu” jutustab tagasivaatavalt kirjanikust mina-jutustaja kooselust oma ekstsentrilise emaga, kunagise särava näitlejannaga, kes pole viisteist aastat oma korterist väljunud. ungari49Poeg ei saa emaga koos elada, samas ei saa ta teda ka koju maha jätta. Sama lugu on ka poja tahtega – ta ei saa kodus olla ega saa ka minna. Raamatu kõiki sündmusi saadab võimatus kõneluseks, mis segab ka poja elu väljaspool kodu. Pärast „Rahu“ tõlkimist saksa keelde hakkas see saama ülistavaid retsensioone ning haaras kriitikute koostatavates edetabelites esimesi positsioone. Saksamaa edust tõugatuna saabus Bartisile suurem tähelepanu ka Ungaris. Romaan “Rahu” on pälvinud USAs Three Percenti preemia (parim 2008. aastal inglise keelde tõlgitud romaan), olnud Saksamaal ja Poolas parima tõlke nominent jne. Romaanist „Rahu“ on nüüdseks vändatud kaks filmi ja seda on tõlgitud enam kui kümnesse keelde.

ungari50

Ungari kirjandus eesti keeles 2013 – 2016
Nimestik Jätka lugemist

Siobhan Dowd „Laps, kelle aeg unustas”

See on minu arvates hästi iiripärane lugu, mille tegevus toimub Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi piiri lähedal 1981. aastal. Ka autor on rahvuselt iirlane, ehkki pole vanemate sünnimaal kunagi elanud.

Peategelaseks on kohe kooli lõpetama hakkav ja kodust minema pääsemisest ning arstikutsest unistav 18-aastane Fergus, kellel on Põhja-Iirimaa rahutuste teemal lõputut sõnasõda pidavad vanemad, poliitvangist vanem vend, kes peaks vangis istuma 30. eluaastani, kaks nooremat õde ja baarimehest onu. Temaga turvast lõikamas käies poiss ühel hommikul rabast surnukeha leiabki. Alguses mõtlevad nad, et tegemist on lapsega, ehkki nii väikeses kohas oleks ometi teada, kui mõni laps kadunud oleks. Siis selgub, et tegemist on rauaaegse surnuga, ja kui enne püüdis mõlema poole politsei laipa teisele kaela määrida, püüavad ajaloolased nüüd hoopis hinnalist leidu omaks nimetada.

Juba mäe otsas politseid oodates (see on ülivarajane hommik) näeb Fergus esimese unenäo surnud tütarlapse elust. Nii hakkavadki Ferguse ja Meli lood paralleelselt jooksma, sest noormees hakkab tüdrukut sageli unes nägema ja mõtleb tema peale ka mägedes joostes.

„Kuidas iganes ma tulevastesse nädalatesse vaatasin, nägin ees surma.”

dowdlapskelleaegunustas2000 aastaga on muutunud nii mõndagi, kuid mitte kõik.

Fergus tutvub Dublinist tulnud arheoloogi Felicity ja tolle tütre Coraga, kes saavad välitööde ajaks toa Ferguse vanemate kodumajutuses, ning noorte vahel lööb silmapilk sädemeid.

F=qv x B, kus jõud F on Cora, q laetud osakesed tema kehas ja v kiirus, millega neid osakesi tahapoole, tüdruku suunas tõmmati. B oli Renault’ sisemus, liikuv magnetväli päikeselaikude, vuhiseva õhu, lobiseva Felicity ja valgete teejoontega, mis vilkusid mööda nagu südametuksed.

Poiss saab arheoloogilt austava ülesande panna leitud tütarlapsele nimi. Tavaliselt antakse nimi leiukoha järgi, seekord on aga kohaga segased lood. Fergus nimetab neiu tal 11-aastaselt pea segi ajanud popstaari Melanie järgi Meliks.

Poisi vaimusilmas ronis tüdruk rabast välja ja tantsis nagu plastiliinist mudel animatsioonis, raputades oma silmadelt mulda maha. „Ma mäge kaevasin ja lõhkusin, ei leidnud midagi, ei leidnud midagi,” lõõritas tüdruk.

Arheoloog kiidab nime heaks, kuna Mel tähendab ladina keeles mett ja see võis Rooma ajastul ta nimi tõesti olla. Mel osutub mitte lapseks, vaid kääbuseks, ja esialgu tanupaelana paistnud punane pael on tegelikult silmus.

Laps, kelle aeg unustas – nii kutsus Meli tema isa. 

Ferguse ema ohkas ja lõi risti ette. „Selline väike tüdruk ja lõpetas seal mäel, Jumalast hüljatud paigas. Pagan pealegi.”  „Ta poleks saanud kristlane ollagi, ema, kui ta sündis enne Kristust.”

Fergus ei ole usklik, ehkki on mõistagi katoliiklane. Tedretähniline sinisilmne kõmrist sõdur Owain, kelle valvepostist kõrgel mägedes ta jooksuringidel möödub, ja kes teda jala väljaväänamise järel aitab, on langenud nelipühilane. Ta hakkas sõduriks, sest see oli ainus võimalus peale kaevanduses töötamise, aga klaustrofoobiaga kaevandusse minna ei saa. Owain oli ka nende sõdurite hulgas, kes Meli mäelt alla transportimas olid.

Ühel päeval oleme pisut abis arheoloogias, seistes teie kõigiga õlg õla kõrval. Järgmisel päeval eskordime näljastreikijate kirste ja võime samahästi olla saadetud siia teiselt planeedilt. Igaüks kohtleb meid nagu värdjaid. Ja enne kui sa arugi saad, vihisevad õhus süütepommid ja kivid.

Iirlased on tapvalt sõbralikud…

Fergus teeb oma lõpueksameid (kolm B-d tagaks talle pääsu Aberdeeni ülikooli), kui peret tabab uus õnnetus, sest vangis olev vend liitub näljastreikijatega. Noormees on ahastuses, sest kuigi tavaliselt suudab ta oma mõtteid hästi põhjendada, ei mõju vennale ei tema jutt ega ema pisarad. Fergusest mõni aasta vanem Michael Rafters, kes on erinevaid vahendeid kasutades sundinud teda jooksutrennides edasi-tagasi üle piiri liikudes pakke üle toimetama, veenab poissi, et tema võimuses on saada kontakti streigijuhtidega, kes võivad Joel käskida nälgimine lõpetada. Ja nii ei saa Fergus lõpetada.

Owain ja Fergus on lõksus. Koomasse langenud Joe on lõksus.

Mel oli lõksus.

Kes ja kuidas lõksust pääsevad või ei pääse, jääb iga lugeja enda avastada.

Vaatamata kõigele süngele ei ole kogu raamat üldsegi ühetooniliselt masendav, sest muidu ma seda ju lugeda ei soovitaks. Noorte inimestega saab igal juhul nalja ka. Ja alati on lootust. (Ja meie pealegi juba teame Belfasti lepingust.)

Meli lugu, ise väga realistlik, annab raamatule juurde kergelt müstilise mõõtme – oh neid iirlasi ja nende unenägusid!

Kirjutatud on kaunilt, mu meelest üks kenamaid ja õigemaid kirjeldusi noore inimese kujunemisest on just siin raamatus: Fergus tundis end nagu kaleidoskoop tuhandest ja ühest helmest, mis ringi kallutades iga viie minuti järel, iga kohtumisega uhiuuteks mustriteks kukuvad.

Mõnest kohtumisest mustrit ei teki, ainult kaos.

Kaja Kleimann

Michael Dobbs “Kaardimaja”

dobbskaardimajaOo, milline suurepärane aeg lugeda poliitilist trillerit, kas te ei leia? Meil käib kõva kampaania presidendivalimiste ümber. Et sellest veidi eemale pääseda ja siiski võib-olla süveneda poliitika sügavustese ilukirjanduslikul tasandil, soovitaksin kätte võtta Michael Dobbsi  suurepärase raamatu nimega “Kaardimaja”.

Ilmselt on paljudele tuttav samanimeline USA sari, kus peategelase rollis astub üles Kevin Spacey. Kuna raamat on nii hea, siis on USA versioon juba teine ekraniseering, 1990. aastal vändati raamatust miniseriaal. Vahe nende kahe ekraniseeringu vahel on siiski olemas. Varasem versioon leiab aset seal, kuhu kirjanik selle asetanud on — Suurbritannias. Uuemas versioonis on aga muutunud nii peategelase nimi kui amet ja ka riik.

Raske on ilma ette rääkimata midagi raamatu kohta öelda. Raamat tõestab järjekordselt, kui räpane võib olla poliitika, kui palju süütuid kannatajaid jääb teele lebama, kui üks mees on liiga ambitsioonikas, tunneb ennast reedetuna ja haub kättemaksu. Hämmastav. Stiil on muhe, saab nii naerda, pead vangutada, muiata kui kaasa noogutada. Muidugi oleneb see kõik inimestest, kuidas nad sellesse loosse suhtuvad. Minule meeldis väga, hoidis põnevust üleval ja ei lasknud magama minna. Nüüd peaks vist seriaalid ka ära vaatama… :) Kuulu järgi ei lõpe raamat ja seriaali hooaeg samas kohas. Loodan, et tõlgitakse ka järjed lähiajal ära. Soovitan lugeda küll.

Seili Ülper

Meelis Friedenthal “Inglite keel”

Meelis Friedenthali uus raamat ei ole täiuslik nagu inglite keel, aga sellest hoolimata on see üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi.

Inglite keel” rõhub üsna tugevalt mälu-pedaalile. Seda nii suurelt ja nähtvalt kui vaikselt ja vihjamisi. Oma võlu on mõlemal variandil. Laia joonega tehtu annab raamatu üldise tooni, vargsi puistatud viidete puhul on nii toredat avastusrõõmu kui kripeldamist, et mida kõike Friedenthal võis raamatusse sisse kirjutada, mida ma ära ei tabanud.

Ühest tabamishetkest sammuke kõrvale mõeldes:

Jätkates nõnda mõneti oma jutustuse “Nerissa” (kogumikus “Terra Fantastica“) temaatikat kirjutab Friedenthal  “Inglite keeles” suures osas raamatu(te)st ja trükikunstist, teksti ja kujunduse seostest, kirjapandu mõjudest ja sügavast huvist raamatu ja raamatuajaloo vastu.

Küllalt olusisel kohal on “Inglite keeles” muusika. Kui ma otsisin raamatute põhjal ja/või mõjul loodud laule, siis sain kokku päris toreda nimekirja, jagamiseks üks üsna teistsugusest raamatust inspiratsiooni saanud ja algsest versioonist hoopis teistsuguse sätungiga laul:

Ma tean Tartu Ülikooli ajaloost üsna vähe, aga just Friedrich Meniusest sattusin ma tudengipõlves seminaritööd tegema ja nii poole raamatu pealt tundus see tegelane kuidagi väga tuttav ette tulema ja nii ei läbenud ma järelsõna lugemisega raamatu lõpuni oodata. Ajalooliselt kaugemad tegelased ja olud tunduvad Friedenthalil kuidagi pisut elusamad ja värvikamad välja tulema kui kaasaegsed ja eks nüüd tuleb mul “Mesilased” ka ikka lugemisplaani võtta.

Laul, mis mul raamatut lugedes kohe meelde tuli ja mis mu meelest võtab suurepäraselt kokku raamatu põhiteemad: ajalugu, keeled, müstika, mälu, seosed, sõna jõud, säilitamispüüd ja edasikandmisel tekkida võivad vead:

(Mitmendal minutil teie aru saite, mis keeles lauldakse?)friedenthalinglitekeel

Pikemalt on raamatust kirjutatud:

Tiina Sulg

Samuel Beckett

samuelbeckettSamuel Beckett (13. aprill 1906 Dublin – 22. detsember 1989 Pariis) oli iiri näitekirjanik ja luuletaja, kes elas suurema osa oma elust Pariisis. Enamiku teostest kirjutas Samuel Beckett prantsuse keeles ja tõlkis need ise inglise keelde, kuid ka vastupidi. Teda peetakse üheks 20. sajandi kõige mõjukamaks kirjanikuks ning 1969. aastal anti talle Nobeli kirjandusauhind. Tema musta huumori ja võllanaljadega pikitud teosed käsitlevad inimeksistentsi tragikoomilises võtmes. Ta on üks absurditeatri võtmefiguure ja üks viimaseid modernistlikke kirjanikke. Eesti teatris on kõige rohkem lavastatud tema näidendeid „Godot’d oodates”, „Krappi viimane lint” ja „Lõppmäng”.

Eesti keeles ilmunud:

  • „Godot’d oodates” (1973, 2005, tlk Aino Pärsimägi)
  • „Lõppmäng” (1973, tlk Aino Pärsimägi)
  • „Õnnelikud päevad” (1969, tlk Ott Ojamaa)
  • „Krappi viimane lint” (1969, tlk Valdek Kruuspere)
  • „Sõnadeta vaatemäng” (1969, tlk Ott Ojamaa)
  • novell „Väljavisatu” (1947) kogumikus „Prantsuse novell” (1973, tlk Aino Pärsimägi)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

Maeve Binchy

Maeve Binchyt (1939 Dalkey, Iirimaa – 2012 Dublin) on nimetatud Iirimaa kõige armastatumaks kirjanikuks. Ta kirjutas romaane, näidendeid, lühijutte ja kolumne ning tema loomingut iseloomustab Maeve BinchyIirimaa väikelinna elu kaastundlik ja humoorikas kujutamisviis. Binchy loomingus on käsitletud nii armastust, reetmist, lapse ja vanema suhteid, maa- ja linnaelu vahelisi pingeid kui ka Iirimaa kultuurilisi ja religioosseid muutusi 20. sajandil. Tema raamatuid on tõlgitud 37 keelde ning müüdud rohkem kui 40 miljonit eksemplari.

Eesti keelde on tõlgitud:

  • „Vana pöögipuu” (1994, tlk Heli Greenbaum)binchyükstalvenädal
  • „Peegeljärv” (1996; tlk Vilma Jürisalu)
  • „Süüta pennine küünal” (2000; tlk Piret Viilu)
  • „Tara tee” (2001; tlk Piret Viilu)
  • „Punane sulg” (2003; tlk Mari-Ann Mändoja)
  • „Restoran Quentins” (2004; tlk Piret Viilu)
  • „Vihma ja tähtede ööd” (2005, 2016; tlk Faina Laksberg)
  • „Itaalia keele kursus” (2007; tlk Lii Tõnisman)
  • „Viirpuumets” (2007; tlk Kret Kaasik)
  • „Tänavu läheb teisiti ja teisi jutte: jõuluaja varakamber” (2008; tlk Tiina Kanarbik)
  • „Süda ja hing” (2009; tlk Iivi Heinlaan)
  • „Frankie perekond” (2011; tlk Lii Tõnisman)
  • „Üks talvenädal” (2014; tlk Tiiu Loog)


Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

Robert Sheckley „Tont nr 5: kõik Gregori ja Arnoldi jutud”

„Mul on üks kaval plaan ja kui see õnnestub, saame rikkaks!” Kõige kurjakuulutavama lause võistlusel saavutaks see reibas hüüatus surmkindlalt esikoha, lüües pika puuga ka lauseid „See asi ei saa ebaõnnestuda” ja „Mis siin ikka saab viltu minna?” Kõik eeltoodud laused on selles raamatus kenasti esindatud, nagu ka need, mis neile mõne aja pärast vältimatult järgnevad: „Mis me nüüd peale hakkame?”, „Oleksin vist pidanud selle peale mõtlema” ja „Kas sa teadsid seda, kui lepingule alla kirjutasid?”

sheckleytontnr5Gregori ja Arnoldi ettevõte, AAA Ässade Planeetidevaheline Kahjutustamisteenistus, satub nimelt alailma säherduste tööotsade peale, millest terendab võimalus rikkaks saada, ent tavaliselt on masinavärgis (otseses või kaudses mõttes) kivike, mis võtab pankranniku mõõtmed. Kuidagi tulevad nad ju ikka terve nahaga ja pankrotti minemata välja, aga närvirakke – põhiliselt Gregori omi – hävib kogustes, mida ei suudaks korvata isegi Meldge’i Tasuta Tootja.

Robert Sheckley (1928-2005) tegelased said eesti lugejale tuttavaks teedrajava kogumiku „Lilled Algernonile” vahendusel, kus Jaan Kaplinski tõlkes ilmus kultusteose mõõtu jutt „Tont nr 5”. Aastal 2016 on kirjastuse Fantaasia sarjas „Orpheuse raamatukogu” avaldatud kõik Gregori ja Arnoldi tsükli kaheksa juttu – esmakordselt maailmas! Gregor ja Arnold pakuvad kena täiendust pikale rodule kirjanduslukku läinud partnerlustest: Ostap Bender ja isand Vorobjaninov, Peters ja Tucker, Fille ja Rulle, rebane Alice ja kass Basilio – kelmid, taibud ja lihtsalt õnnekütid, kel kullasära silme ees, kuid jalad pahatihti katastroofi kammitsas. Teadlastena on Richard Gregor ja Frank Arnold igati tasemel ning planeetide kahjutuks tegemine tuleb neil hästi välja, kui on tarvis rutiinseid töid: muuta kliimat, ekstermineerida faunat, teha mägedest viljakandev maa ja vastupidi. Planeetidel ja klientidel on aga vahel omad soovid…

Tõlkijad – Kaplinski kõrval ka Seio Saks, Jaana Talja, Eva Luts ja Karel Allikas – on oma töö hästi teinud, ehkki „Piimaring” võinuks suuremate kahjustusteta olla ka „Käkitegu”. Lugeja saab peale hea tuju ka hulgaliselt informatsiooni teiste eluvormide kohta, tutvub konfiguraatori hingeeluga, õpib kogemuste põhjal, et ei maksa tundmatut masinat sisse lülitada, kui pole võtit, millega seda välja lülitada, ning saab teada, kuidas muuta kassi nähtamatuks. (Selleks on vaja kõigest nähtamatuid taimi, mida söövad rotid, vabandust, pähhid, ja siis kass nende keskele lahti lasta. Käkitegu.) Ühtlasi saame teada, miks ei maksa kääpse, kuusureid ja vangerjaid samas kosmoselaevas transportida, kas paadil või planeedil võib olla oma isiklik teadvus ning kas kummitused on ikka olemas.

Kogu selle jahmerdamise peale võib tekkida küsimus, miks see ettevõte ikka veel koos püsib? Miks üks osapool, tõenäoliselt Gregor, ei ole veel tegevusluba nurka visanud ja kompanjoniga jumalaga jätnud? Küllap sellepärast, et nad on lapsepõlvesõbrad, neid seovad ühised mälestused, muuhulgas ka kollide väljamõtlemisest ja nende eest pääsemisest. Mängu – ja elu – eest pole teadupoolest paremat kaitset kui üle pea tõmmatud tekk.

Tiina Tarik