Jana Vagner „Vongozero”

vagnervongozeroKuidas toimida, kui ühiskond on kokku kukkunud ja tavalised igapäevareeglid enam ei kehti? Uued olukorrad, uued ellujäämisseadused. Kust jookseb piir inimlikkuse ja vandalismi vahel…

Kui seni oleme saanud lugeda postapokalüptilisi teoseid valdavalt Ameerika autoritelt, siis sedapuhku tuleb täiendust Vene autorilt. Kellele romaan hinge kripeldama jäi, võib jääda ootama ka järge.

Levima on hakanud pöörase kiirusega tappev viirus, mis nakkusekandjaga kokku puutunuid ellu ei jäta.

Tegelased avastavad oma igapäevaste toimetuste ja kaasaegsete mugavuste vahel ootamatult, et nende ja nende lähedaste elu ei pruugi olla enam kaitstud ja maailm pöördub kaosesse. Algavad meeleheitlikud ellujäämiskatsed, varude täiendamine, turvalise koha leidmine ja tõdemine, et sellist kohta ei pruugi enam üldse eksisteerida.

janavagnerRomaan on suuresti üles ehitatud pigem inimsuhetele, kui probleemi algele ehk viirusele. Paaniline ellujäämissoov. Meeletu vajadus kütuse järgi, kuna sihtpunktini — maailmast arvatavalt üsna eraldatud paigani — on sadu kilomeetreid. Tee on meeletult vaevaline ja toimivad lähedased suhted pannakse tugevalt proovile: kitsad olud, palju rahvast, sunnitud suhted. Röövlid, täis tuisanud teed ja napp varu sööki. Ometi laabub kõik … ent sellel on hind.

Raamat on pälvinud tunnustust nii Venemaal kui ka Prantsusmaal, see on võitnud kirjandusauhindu ning tõlgitud juba mitmesse keelde. 2013. aastal ilmus romaanile ka järg.

Jana Vagner on sündinud 1973. aastal Moskvas. Ta on lõpetanud Venemaa Riikliku Humanitaarülikooli, töötanud tõlgi, raadiodiktori ja logistikuna. Ta elab abikaasa, teismelise poja ja kahe koeraga Moskva lähistel.

Triin Võsoberg

Autori pilt on pärit siit.

Graham Joyce „Vaikiv Maa”

joycevaikivamaaLugu armastusest ja surmast.

Puhkusel olev paarike võtab viimast lumistel mäenõlvadel suuskadega laskudes, kui ühel hetkel tekitab nende eksistentsis suure segaduse lähenev lumelaviin. Ning üks neist jääb ka selle alla, saades surmalähedase kogemuse ning napilt pääsedes. Ent pääsedes milleks ja kas tõesti ikka pääsedes?

Esimesest ehmatusest üle saades valdab paari soov naasta koju. Tee lähimasse linna osutub aga oodatust keerulisemaks. Tundub, et kogu ümbruskonna inimesed on laviini eest evakueeritud.

joyceMida hakata peale ajaga, mil sa loodad, et keegi siiski tuleb ja aitab?

Graham Joyce  (22. oktoober 1954 – 9. september 2014) on mitmete auhindadega pärjatud, sealhulgas O Henry auhinna omanik, Briti ulmekirjanik. Ta kasvas üles väikeses kaevanduskülas, lõpetas 1980. a. Leicesteri ülikooli, tegelses noorsootööga. 1988. a. kolis ta Kreekasse ja hakkas seal kirjutama. 1991. a. kolis tgasi Inglismaale ja tegutses vabakutselise kirjanikuna ninga juhendas aeg-ajalt loovkirjutamise kursuseid Nottinghami Trenti ülikoolis.

Triin Võsoberg

Christopher Brookmyre

brookmyreChristopher Brookmyre (s. 1968) on Šoti kirjanik, kelle romaanides segunevad komöödia, poliitika, ühiskondlik kommentaar ja action tugeva narratiiviga. Nii nagu Ian Rankinit, nimetatakse tedagi Tartan Noir‘i autoriks. Ta debüteeris 1996. a. romaaniga „Quite Ugly One Morning” (“Üsna inetu ühel hommikul”), mille peategelane, uuriv ajakirjanik Jack Parlabane esineb ka paljudes järgnevates romaanides. Raamat sai kriitikutelt parima debüütkrimi auhinna. Autorit on mitmel puhul tunnustatud musta huumori ja satiiri kasutamise pärast, näiteks „Boiling a Frog” (2000) sai Sherlocki auhinna parima koomilise detektiivi eest. Ühest hilisemast raamatust, teadusliku ulme valda kuuluvast „Bedlamist” (2013) sai ka videomäng. 2008. aastast  on Brookmyre Šotimaa Humanistliku Ühingu president. Kahjuks pole ühtegi autori romaani veel eesti keelde tõlgitud.

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh
Siin blogis raamatust “Boiling a Frog” 

Kate Atkinson

Kate Atkinson (s 1951) on inglise kirjanik, kes praegu elab Edinburghis. Tal on kahest abielust kaks tütart. Tema esimene romaan, „Behind the Scenes at the Museum” (1995) võitis Whitbreadi Aasta Raamatu auhinna ja sai bestselleriks. Hiljem on autor avaldanud veel kaheksa romaani, ühe näidendi ja ühe jutukogumiku. Neljast romaanist koosnevas sarjas, mida alustas „Case Histories”, on peategelaseks erauurija ja endine politseiinspektor Jackson Brodie. Autori loomingut iseloomustab teravmeelsus, elutarkus, peen karakteriloome ning üllatavad süžeepöörded.eluelujarel Kaks Atkinsoni romaani on ilmunud ka eesti keeles: „Inimkroket” (e.k. 1999) ja „Elu elu järel” (e.k. 2014). Autori raamatud on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas kaks korda Costa raamatuauhinna: 2013. a. raamatuga „Elu elu järel” ning 2015. aastal viimase romaaniga „A God in Ruins”. Loodetavasti on ka seda raamatut peagi võimalik lugeda ka eesti keeles.

Eesti keeles ilmunud:

Inimkroket” (1999, tlk Ene-Reet Soovik)
„Elu elu järel” (I ja II osa, 2014, tlk Jana Linnart)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh

Mairi Laurik “Mina olen Surm”

laurikminaolensurmLugu pole siiski nii hull nagu pealkiri lubab. Roomet on tõesti poiss, kes suhtleb teispoolsusega. Täpsemalt väljendudes aitab ta lahkunute hingedel minna nende päriskoju.

Ei saa muidugi öelda, et see eripära noormeest õnnelikuks teeb. Tal on põhikoolis olnud probleeme klassikaaslastega, kes teda lausa nõiaks pidasid, kui ta suutis ette öelda, kes vastutulnud võõrastest lähiajal surema hakkab. Teda hakati kiusama ja narrima, temaga ei tahtnud enam keegi suhelda. Temast sai “üksik hunt”, kes oli tõmbunud endasse, lohutust pakkus talle joonistamine.

Nüüd tahab ta uues koolis otsast alata ja kõike eelnenut varjata ja unustada. Algul läheb kõik plaanikohaselt. Ta keskendub õppimisele ja hoiab uues klassis madalat profiili. Muutuse toob lähem tutvumine klassiõe Meritiga. Pikkamööda saab tüdruk teada selle, mida Roomet püüab varjata: nimelt, et tema on Surm, kelle lausutud sõnad “Sind ei ole enam” lõpetavad inimese eksistentsi.

Kõigele vaatamata on Mairi Lauriku kirjapandud lugu rahuliku loomuga ja üsna helge lõpuga ning on pälvinud 2016. noorteromaani konkursil I koha.

Lugege ja juurelge!

Ädu Neemre

Birk Rohelend „Sa pead suudlema Silvat”

rohelendsapeadsuudlemasilvatEsikaanel kirjutatakse: „Silva Stökeli lood”. Tagakaanel öeldakse: „Tegemist on mitmeplaanilise psühholoogilise kriminaalromaaniga, mis lisaks tavapärasele „kes seda tegi?” küsimusele uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad.” Ja et see on sarja esimene raamat. Minu jaoks oli see ka esimene Birk Rohelennu romaan lugeda (varem on neid ilmunud neli) ja oli sümpaatne avastada, et ma tahan teada, mis Silvast edasi saab, ning ei ahasta, et selleks tuleb järgmist raamatut lugeda.

Silva on ajakirjanik ja ema kolmeaastasele pojale, kellega pole just kerge hakkama saada. Võib-olla kasvab laps sellest välja, aga võib-olla saab hoopis diagnoosi. Pidev magamatus ja mitte just toetav abikaasa. „Kõik on, aga ei ole ka. Samahästi kui tal on kõik, ei ole tal mitte midagi. Hea karjäär, poeg, mees, kena maja. Ja tühjus, meeletult suur, külm ja halvav mittemiski. Lõputu jääväli tema sees. Üksainus igapäevane tunne, et kõik on valesti.” (lk 104)

Ühel õhtul jääb keegi naine peaaegu Silva kodu juures tema auto ette, kuid kaob pimedusse, enne kui Silva reageerida jõuab. Talle tundub, et tegemist on tema ammu kadunud lapsepõlvesõbratariga, ning ta asub pikka aega unustuses olnud Helenit otsima. Lahti hakkavad rulluma üpris ootamatud lood ja saatused. Silva on terane uurija, kellele kohalik politseinik korduvalt vihjab, et ta võiks politseitöö peale mõtlema hakata, ja tal on ka ebatavaliselt palju õnne.

Ühest küljest võttes oleks tegu nagu täiesti realistliku looga, teisest küljest aga tundub tähendusliku nimega imetilluke Omavere absurdselt kuritegeliku paigana, kuhu on koondunud ebausutavalt palju pahelisust. Samas on ju ka meile eeskujuks olevate põhjamaiste heaoluriikide krimikirjandus koledusi täis, nii et miks me peaksime paremad olema?

See ei ole ainult Silva lugu, nagu alapealkirjast võiks järeldada, jutustatakse paljude omavahel seotud inimeste lugusid ja mängus on kõik tavalised inimeste elu mõjutavad tunded: (õnnetu) armastus, ahnus, kadedus, rahulolematus, valestimõistmine jne. Korruptsioon on ka mängus.

birkrohelendMõnes mõttes on kõik selles raamatus väga tuttav – juba on kirjutatud kümnetest naisajakirjanikest, kes mõrvalugusid uurivad, ja kindlasti on nii mõnelgi neist unehäired, mis panevad neid nähtus või kogetus tagantjärele kahtlema; isegi pahesid ei ole lõputult, ehkki neid annab varieerida, ja raamatusse on neid jagunud ohtralt. Lõppkokkuvõttes see tuttavlikkus lugemist ei sega. Kõik otsad jooksevad ilusti kokku ja lugu saab ladus.

Kirjutatud on raamat kahe jutustaja poolt, suurem osa autoripositsioonilt ja väiksem ühe tegelase (mitte Silva!) minajutustusena.

Mulle ei meenu raamatust ühtegi tegelast, keda võiks õnnelikuks pidada, aga masendusse raamat mind ei ajanud, ma ei tea, kas see on tingitud minu kalestumisest staažika krimkalugejana või hoopis autori rangelt kirjeldavast positsioonist.

Mulle meeldis, et lõpplahendus suutis mind natuke üllatada.

Ei saa kuidagi väita, et see on raamat, mida peab lugema, aga eesti uudiskirjandusega kursis olemiseks pole paha valik.

Kaja Kleimann

Foto ERRi lehelt, autor Siim Lõvi

Anna Todd „Pärast”

Tuleb tunnistada, et hakkasin seda raamatut lugema teatava eelarvamusega. Et see on selline hea kerge lugemine, kus ei pea eriti kaasa mõtlema, saab lihtsalt läbi kulgeda. Kui palju neid erinevaid probleeme neil noortel ikka on, millest ma veel lugenud ei olnud. Tuleb välja et on!

toddparastTutvudes tagaküljel oleva sissejuhatusega, tundus see olevat selline täiesti tüüpiline noorteromaan, kus korralik ja tagasihoidlik ning pahedest rikkumata tütarlaps armub ära ”paha poisi” kuulsusega noormehesse. Ning peale seda hakkavad lahti hargnema kõikvõimalikud takistused, miks see suhe siis toimima ei saa.

Noh, tegelikult see ka nii oli. Aga see, kuidas see kõik oli kirjutatud ja ülesehitatud, oli kaugel tavalisusest. Esimesed peatükid küll venisid pisut, ei saanud seda hoogu kuidagi sisse. Ja peategelase Tessa kõikuv enesekindlus ja monoloogid tundusid igavatena. Kuid mida lehekülg edasi, seda rohkem ma tundsin kuidas see kõik mind järjest rohkem kaasa kisub ja toolil nihelema paneb. Iga hetkega järjest rohkem tundsin ma kuidas ma olen selles raamatus sees!

Emotsioonide koha pealt tõelised Ameerika mäed: ühel hetkel paneb sügavalt ohkama, teises kohas pead vangutama, siis tahaks karjuda ”miks sa lased endale nii teha” ja kolmandaks tahaks mees-peakangelasele jalaga virutada ning lõpuks, kui kõik tundub hetkeks korras, tahab pisar vägisi silma tulla!

Ja siis see lõpp…  Kuna ma ei tutvunud ennem ei kirjaniku ega ka sellega, kas raamatule on järgesid kirjutatud, olid viimased leheküljed mulle nagu ämbritäis külma vett krae vahele. Sellist sündmuste käiku ei osanud ma kuidagi eeldada. Ma tahtsin karjuda! Ja järgmist osa… Ja seda kohe! Kuid selgus, et eesti keelde rohkem tõlgitud ei ole.

Mis mulle selles raamatus eriti meeldis, oli see, et probleemid, millele tähelepanu pöörati, on väga tänapäevased ja reaalsed. Igapäevased.

Igaljuhul, see on raamat, mida ma tõesti soovitan lugeda! See emotsioon, mis peale raamatu lõppemist mind kummitama jäi, oli väga võimas!

Devy Einer

Järjed on ingliskeelsena raamatukogus olemas:toddafter