Kirjanduslinn soovitab: Juhan Jaik „Tundmata palu“

Juhan Jaik „Tundmata palu
(Kaarnakivi Selts, 2018, koostaja Lauri Sommer)

Eesti ajal liigitati Juhan Jaik mitte-tõsise kirjanduspopi alla. Nõukogude ajal unustati paariana. Ometi on Jaik imetabane meister, kes põimib osavalt realismi, maagiat ja poeesiat, mõjudes seejuures värskelt, justkui oleks lood nüüd sama valminud.

Vahur Afanasjev

Foto Kiur Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“

Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“
(Toledo, 2015, tlk Tiina Kattel)


Alvydas Šlepikas jutustab loo hundilastest — saksa orbudest, kes sõjajärgses külmas maailmas oma Ida-Preisimaa (nüüdne Kaliningradi oblast) kodudest välja aetuna püüavad ellu jääda. Paljudel see paraku ei õnnestunud. Ka Eesti rahvas on ajaloo jooksul palju kannatanud, kuid meil on põhjust olla väga tänulik, et meil on oma vaba ja kodune riik. Just advent ja jõulud on aeg, mil tasub sellele mõelda, väärtustada inimlikku lähedust ja kodusoojust. Hoiame üksteist ja ärme raiskame oma Eestit.

Urmas Klaas

Foto Kiur Kaasik

Alain Mabanckou „Katkine Klaas”

Alain Mabanckou „Katkine Klaas” (Loomingu Raamatukogu nr 13-15/2019, tlk Ulla Kihva)

Kongo päritolu ja prantsuse keeles kirjutava Mabanckou teos on tõeline maiuspala kõikidele lugejatele inimestele. (Ehkki jah, väga konservatiivse lugeja, kes ootab ikkagi suure algustähega algavat ja punktiga lõppevat lauset ning roppustevaba teksti, võib Mabanckou raamat ka eemale peletada.) Nii palju viiteid teistele kirjandusteostele ei kohta vist kuskil mujal — selle õhukese raamatu kohta on neid mitusada, aga ärge ehmuge — need viited ei ole siin sugugi autori või jutustaja lugemuse ja eruditsiooniga eputamiseks, vaid nad on teksti loomulik osa ning teksti saab tõenäoliselt nautida ka ilma viiteid ära tundmata. Väike stiilinäide: „/…/kahjuks pole ma kirjanik /…/ ja sellepärast jätaks ma kirjutamise parema meelega andekatele ja üliandekatele, neile, keda mulle meeldis lugeda, kui ma veel lugesin lihtsalt selleks, et ennast harida, /…/ neile, kes laulavad elurõõmust, neile, kes võitlevad, unistavad väsimatult võitlusvälja laienemisest, neile, kes peavad pidu sinus eneses, neile, kes suudavad elada jumalaid hämmastades, neile, kes tulevad läbi ahermaa, neile, kes püüavad sinilindu, neile, kes parandavad elavaid, neile, kes laulavad maast, kus puudel pole varju, neile, kes reisivad öö lõppu, neile, kes kiikavad maailma ärklitoaga majast /…/” (lk 110).

Eriti palju äratundmisrõõmu pakub raamat prantsuskeelse kirjanduse tundjatele; remargi korras olgu öeldud, et raamatus on humoorikas viide ka 2020. a. kirjandusfestivali Prima Vistat külastava Jean Echenozi teosele „Ma lähen ära”. Vähemalt üks kirjanduslik tegelane ärkab lausa elule ning kohtub jutustajaga isiklikult, kuid jäägu see üllatuseks. Kultuuriliste ja poliitiliste vihjete äratundmine on muidugi boonuseks, aga raamatul on olemas ka sündmustik: nimelt on Kongo Vabariigis Pointe-Noire’i linnas asuva Tuulest Viidud Krediidi baari pidaja Kangekaelne Tigu andnud jutustajale, Katkisele Klaasile, vihiku ja käskinud selle täis kirjutada ning Katkine Klaas kuulabki baari värvikate kundede lugusid ja kribab neid üles, avades lõpuks natuke ka enda lugu, enda minevikku. Lugude jutustamise traditsioon on Aafrikas teatavasti väga tugev, ja mis see elugi muud on kui üks lugude kogu. Lood on enamasti traagilised, aga jutustamisviis üsnagi humoorikas: „/…/ ja üleüldse, kas Kraanitar lubaks minusugusel kaltsakal enda otsas ratsutada, ah, ja siis on veel üks suur tehniline probleem, ma arvan, et mu varustus pole piisav, olgem ausad, ja kui võtta arvesse Kraanitari kannikabilanssi, siis ma olen kindel, et mul läheks terve päev, et tema Madala Maa G-punkti otsida, ma jõuaks hädavaevu punkti B, ja siis jääks veel punktid C, D, E ja F /…/” (lk 61-2).

Väga hästi õigustab ennast teksti edasiandmine nö ühe hingetõmbena, alalõpmata veiniuimas oleva Katkise Klaasi suulise pajatusena, millest aimub nii jutustaja empaatilist isiksust, suurt lugemust kui isiklikku tragöödiat. Oma „latravat- ja patravat” jutustamisviisi põhjendatakse nii: /…/kui ma oleks kirjanik, siis ma paluks Jumalalt, et ta täidaks mind alandlikkusega, /…/ ainult sellisel tingimusel looks ma teoseid, milles on elu sees, aga ma räägiks kõike oma sõnadega, isevärki sõnadega, seosetute sõnadega, sõnadega, millel pole saba ega sarvi, ma kirjutaks seda, mida sülg suhu toob, ma alustaks kohmakalt ja ma lõpetaks kohmakalt, nagu alustanud olin, mul oleks kama kaks puhtast mõistusest, meetodist, foneetikast, proosast, ja mõte minu keele segapudru taga oleks lihtne, aga sõnadesse pannes kõlaks see segaselt, /…/ see oleks siis kirjutamine või elu, /…/ seesamune korralagedus on meie elu /…/” (lk 109).

Ehkki originaal alles lugemata, julgen väita, et tõlkija Ulla Kihva on hakkama saanud suurepärase tööga, aga kuna tõlkija järelsõnas möönab, et tõlgegi on mänguline ehk siis viidete puhul on eesti keelde tõlkimata teoseid asendatud nendega, mis olemas on, tekitab see veelgi suurema huvi ka originaali piiluda. Igal juhul on selles „saba ja sarvedeta” teoses väga palju elu sees ning olles ise Kongo naaberriigis Kamerunis neli kuud elanud, arvan, et väga autentselt kujutatud elu.

Annika Aas

Liis Velsker “Teekond iseendani”

Liis oli väike Piiumetsa tüdruk, kes polnud päris nagu teised lapsed: ta oli juba esimeses klassis teistest üksjagu suurem. 13-aastasena kaalus ta 108 ja gümnaasiumiks 127 kilo. Teda noriti ja mõnitati, ta oli teistsugune. Liis jälgis rangelt oma toitumist ja tegi pööraselt palju trenni. Kuid miski ei muutunud. Siis tulid peod, narkootikumid, depressioon, hirmsad operatsioonid. Ühel hetkel sai aga selgeks, et muutus peab algama seestpoolt.

Sellel korral tahaksin rääkida hoopis millestki muust kui kaunilt kirja pandud ilukirjanduslikust romaanist.

Tahan soovitada palju elulisemat – teost, mille võiks läbi lugeda kindlasti iga noor ja veel parem kui ka nende noorte vanemad ja lähedased.

Liis Velsker on neiu, kes on jäänud mulle viimasel paaril aastal ikka kuskilt internetiavarustest nurkapidi silma. Alati nii rõõmus-positiivne, igal võimalusel särav.

See justkui olekski väga hea — rõõmsameelne inimene on ju ometi ka seespidiselt enda ja maailmaga rahul. Kui see kõik oleks vaid nii lihtne…

Raamatut avades ei oodanud ma tõesti, et selline inimene võiks olla tegelikult nii suures hädas, õnnetu ja katki.

Esimene mõte tema ridu lugedes oli: kui palju on veel meie ümber, naeru ja rõõmu taha peidetuna, seda salakavalat depressiooni? Pole asjata öeldud, et märka end ümbritsevaid inimesi, märka ka detaile, „pisiasju”.

Väga oluline on näha, teadvustada ja toetada probleemiga silmitsi seisjaid.

Liisu lugu lööb maailma klaarimaks ka neil, kes ise samade murede ja raskustundega koos ei ela, ja väga loodan, et toetust saavad need, kellel endal käib igapäevaselt võitlus sarnaste deemonitega. Ehk saab abivajaja sellest noore inimese loost tuge ja temani jõuab mõte: ma pole päris üksi, sarnaseid on rohkem…

Olen veendunud, et kirjapandust saavad inspiratsiooni ka need, kes juba on saavutanud rahulolu iseendaga ja hea suhte oma sisemise minaga.

Liis oskab kõik kogetu ja soovitused nii selgeltmõistetavalt ja lihtsalt edasi anda, oska vaid saadud infot rakendada ja seda oma kasuks tööle panna.

Minu suur lugupidamine autorile, et ta on suutnud end nii julgelt avada.

Liisule soovin, et see väline sära vallutaks iga nurga ka tema hingesopis jäädavalt ja „kuri Liis” ilmuks vaid siis, kui teda tõesti vaja on, mitte saavutusi nullima.

Kellel veel huvi tutvuda Liis Velskeri tegemistega ja tal silma peal hoida: https://www.facebook.com/liis.velsker

Triin Võsoberg

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI (1. „Surm perekonnas”, 2. „Armunud mees”, 3. „Poisipõlvesaar”, 4. „Tants pimeduses”, tlk Sigrid Tooming, 5. „Some Rain Must Fall”, 6. „The End”)

Kui ma selle Norra kirjaniku suurteose, kuueosalise „Minu võitluse” sarja, ükskord läbi sain (1.-4. osa eesti keeles, 5.-6. osa inglise keeles), siis kohe täitsa huviga arvutasin kokku leheküljed — ja neid tuli 3699. Võib-olla fantaasia- ja ulmekirjanduse lugejaid selline lehekülgede arv ei heiduta — selles žanris on mahukad teosed pigem reegel kui erand –, aga minul võttis sarja läbimine ikka suure osa aastast, välistades palju muud kirjandust ning lubades enda kõrvale vaid õhukesi luulekogusid. Aga see oli seda väärt! Ma pole veel kunagi ühtegi raamatut lõpetades tundnud autoriga sellist lähedust, justkui ma tõesti teaksin teda, mõistaksin teda. Samas tean, et see tunne on omamoodi petlik, sest autor, kes küll kirjutab sellist hüperautobiograafilist ja siirast teksti ning avab ennast väga palju, on tegelikult pigem inimpelglik tüüp, kes ei loo kergelt uusi sõprussuhteid.

Mis on Knausgårdi (ing k Knausgaardi) fenomen? Miks on ta lausa kurikuulus, „sensatsiooniline” ja miks on teda nii palju materdatud? Ta kirjeldab väga-väga ausalt, viimse kui ebameeldiva detailini, oma elu ja oma lähedaste elu, kasutades valdavalt õigeid nimesid, nii et kõik isikud raamatutes on äratuntavad. See tõi talle kaasa Norra ja Rootsi ühiskonna poolt valusa vastulöögi, sest meedia noppis rõõmuga üles just kõige kurioossemad seigad, kõige räpasemad detailid — tema isa koleda alkohoolikusurma, Karl Ove suhted oma nais(t)ega ja tüdruksõpradega, vägistamissüüdistuse, abielurikkumise jms. Tema isavend väitis, et ta valetab ja ähvardas teda kohtuga. Rääkimata kõigist neist raamatutes kujutatuist, kellele mingid osad raamatust mõjusid üllatuse või lausa šokina, mõned palusid oma nime ära muuta või mõne seiga välja võtta. Minule omakorda mõjus šokina, kuidas ühiskond ja meedia nopib üles eelkõige ja/või ainult negatiivse, jättes tähelepanuta kõik selle, mis raamatutes positiivset on — ja seda pole vähe. Kas mees, kelle naine kannatab aeg-ajalt bipolaarse käitumishäire (ehk maniakaalse depressiooni) all, kelle õlul on pidevalt kolme väikese lapse kantseldamine, kodune majapidamine, poeskäimine, söögitegemine ja kes kõige selle kõrvalt jaksab/tahab siiski hommikuti kell 4 (!!) ärgata, et jõuaks ka kirjutada, ei vääri siis kiitust, lugupidamist, vähemalt mõistmist? Lugeja, kes ka ise maadleb väljakutsega ühildada lastekasvatamine töötamise ja koduse majapidamisega ning samal ajal hoida ka oma paarisuhet, tunneb kindlasti pidevat deja vu’d. Naerda saab vahel, muide, ka, eriti lastega seotud olukordades.

Karl Ove on lihtne, ekslik inimene (nagu me kõik), kuid erakordne on tema oskus läbi kirjapandu elustada argipäeva. Kirjutada näiteks dialooge, mis mõjuks täiesti autentse ja usutavana, pole ju sugugi lihtne, samuti kirjeldada oma tundeid, mõtteid, kahtlusi, mis mõjuks isiklikult, kuid samal ajal ka üldiselt; luua seoseid teiste suurteostega, autoritega, arutleda tõe ja fiktsiooni vahekorra üle, mõtiskleda isaduse ja ühiskonna kahepalgelisuse, kirjanduslike tabude üle… Väga põnevaks teeb sarja just see, et kui autor kirjutab viimast osa, on esimesed raamatud juba ilmumas või ilmunud ning möll tema ümber hoogu kogumas. Saab näha, kuidas toimib ühe autori eneseregulatsioon ja -tsensuur: millest on autor nõus taganema, millest mitte. Kuigi autor ise võtab oma sarja viimases osas kokku lakooniliselt: „Knausgaard had become a trademark, a logo /…/ And it wasn’t the books I had written, because they were pretty run-of-the-mill—two sons who bury their dead father and a frustrated father of small children who strips himself naked for the reader /…/” (6.rmt, lk 1019) ei ole see pelgalt tema isa või tema abielu lugu, vaid pigem ühe autori, ühe mehe kujunemise lugu, koos hämmastava eneseanalüüsiga. Viimases osas mõjus siiski natuke üleliigsena tema pikk essee Hitlerist, kelle peateosega ta jagab oma sarja pealkirja, aga selle võib soovi korral ka vahele jätta või diagonaalis läbi lugeda. Sarja kuuest raamatust kõige vähem meeldis mulle kolmas, tema lapsepõlvelugu, mis tundus (eriti teiste osadega võrreldes) natuke võlts ja punnitatud.

Annika Aas

Andrus Kasemaa luuletused

Avastasin Andrus Kasemaa loomingu enda jaoks tema proosaraamatuga „Leskede kadunud maailm“ 2014. aasta suvel. Ja see oli selline lugemiselamus, mida jäädki mäletama! Autori soojus, empaatia, huumor, ja muidugi teema valik – et üks noor mees võtab kirjutada vanadest naistest (sest teadagi ju, millest noored mehed tavaliselt kirjutavad). Pärast seda ma enam kunagi kaks korda ei mõtle, kas tema järgmine raamat endale osta ja see kohe ka läbi lugeda!

Kasemaa alustas oma kirjanikukarjääri luuletajana, ilmus kolm kogu ja siis oli mitu aastat luule avaldamises pausi. Kuid lugeja rõõmuks on pausi aeg viimastel aastatel kuhjaga tasa tehtud, sest hiljuti on ilmunud tervelt neli erinevat luulekogu. Läbi senise loomingu on Kasemaale omane teatav lihtsus ja mängulisus, luuletus algab ühest kohast ühe mõttega ja võib välja jõuda hoopiski ootamatusse sihtpunkti. Tema luuletuste lihtsus on sageli näiline. Mängulisus ei ole kunagi vaid huvitavate ja löövate sõnade kokku sobitamine – alati kannavad need lihtsad sõnaseosed mõtteid, mis leidlikke uperpalle teevad ja lugejas midagi sügavamat kõnetavad.

Olla luuletaja“ on juba palju tunnustust pälvinud luuleraamat, mille põhiteemaks on kriitika kaasaja ühiskonnas valitsevate meeleolude ja hoiakute aadressil. Kas inimesed sugugi ei õpi ja kollektiivne mälu on nii lühike, et ikka ja jälle korrata samu vigu? „…laps olin siis vanamutid igatsesid talusid/ nad muust ei rääkinud/ vabadussõjast/ lehmadest/ vabariigist/ nüüd igatsevad vanamutid vene aega […] et saaksime kord jälle/ igatseda vabariiki“. Selles kogus on palju erinevaid mõtisklusi olemise teemadel, sh nagu raamatu pealkirigi viitab – luuletajaks, kirjanikuks olemise teemadel.

Luulekogude „Kui ma kord suren“ ja „Muusa“ põhiteemaks on armastusluule. Ega ma armastusluulet praegusajal enam praktiliselt ei loe, kuid neid raamatuid olen juba küll mitu korda lugeda jõudnud! „Kui ma kord suren“ on meeleolult nukker, sest siin on palju luuletusi armastusest põhjustatud igatsusest ning valust. Kurb on millegipärast alati ilus ja see kogu sisaldab väga ilusaid luuletusi, näiteks üks katke: „…kui tulevad ööd mil vähkren öösel üksi/ ja tahan surra/ ja tulevad ööd tähised nagu täna/ kui olen jälle sinuga unenägudes/ linadelt on kadunud su lõhn/ aga unenäod unustasid minu juurde…“

„Muusa“ on Muusale ning inspiratsioonile pühendatud luulekogu. Siinsed luuletused on kergema ja rõõmsama meeleoluga, luuletaja mängib siin rohkem oma erineva autorimina ja loomingust läbi käinud teemadega. Üks katke: „Avaldus politseile/ mu armastatu on kadunud/ ta lahkus mu juurest/ viimati nägin teda 4. augusti õhtul/ tal ei olnud seljas midagi/ ta päevitas/ […] palun aidake ta mul leida/ me läksime tülli/ jah/ ma armastan teda/ ikka veel/…“

Kasemaa arutleb õige mitmel juhul, kas armastusluuletusi on maailmas palju või vähe, on neid juurde vaja või mitte. Küllap sellest küsimusest on omal moel ajendatud tema eelnevatest täiesti erinev „Mees otsib naist“ on luuleraamat, milles ta on luuletused kirjutanud täiskasvanute lehe „Mees otsib naist“ rubriigi kuulutustest ajendatuna. Täpsemalt loonud luuletuse kuulutuse esimesest reast lähtuvalt edasi: „Otsin endale uut naist/ vana läks juba katki kulus ära ei ole enam see toode/ masin mis kunagi/ vana mudel/…“ või „Heipa, otsin suvepruuti !/ Sügisel jätan su maha siis kui kured lendavad lõunasse/…“ või „Küsin otse, keegi saada tahab?/ Vanu eterniidi plaate/ just täna lammutasin kuuri maha“. Iroonia on ilmne. Need on siis tänapäevased serenaadid, mis neis kuulutusrubriikides lauldakse, selline on olnud see inimkonna progress!

Mai Põldaas

Jean-Luc Bannaleci komissar Dupini lood

Järjest rohkem on hakanud ilmuma mitmeosalisi kriminaallugusid, kus lisaks kuritöödele on kaunis tähtis osa kohalikel oludel ja uurijate eraelul, mida saab jälgida raamatust raamatusse. Selline võte kindlustab püsiva lugejaskonna, tekivad sarja fännid. Mul endalgi on mitu sarja, mille uusi raamatuid põnevusega ootan. Ühes neist toimub tegevus Bretagne’is, kangelaseks komissar Dupin, kes on tulnud, õigemini üle toodud, Pariisist.

Raamatuid on kirjutatud kaheksa, eesti keeles on ilmunud neli: „Surm Pont-Avenis”, „Mõrv Bretagne´i rannikul”, „Bretooni kuld” ja „Bretooni uhkus”. Esimese raamatu sündmuste toimumise ajal on elupõline pariislane komissar Dupin kohapeal töötanud peaaegu kolm aastat, aga tema pagendamise põhjuste kohta liiguvad ikka veel pöörased kuulujutud. Dupin on ekstsentriline, äkilise iseloomuga ja ülemustega mitte eriti hästi klappiv mees, aga lisaks iseloomule on häda ka selles, et karjääriredelil kipuvad tõusma lollid, ja lolli ülemusega on väga raske. Oma alluvate eest, isegi nende, kes talle närvidele käivad, seisab Dupin vankumatult, vajadusel ka kõrgemale poole valetades. Eks sama tee kolleegid vahel ka tema heaks, konarusi prefektiga silub kõige paremini suurepärane sekretär Nolwenn, kes oli ametis juba eelmise komissari juures. Nolwenn on ammendamatu allikas kohalike olude ja inimsuhete asjus ning võimeline välja uurima kõige ilmvõimatumaid asju. Dupini mõtted paneb liikuma kange kohv, millega ta kipub liialdama, ning liikumine — talle meeldib kõndida. Veini pruugitakse toidu juurde ilmtingimata, kuid selle regiooni maades alkoholiga liialdamist ette ei tule.

Bretoonid on väga teadlikud oma kultuuripärandist, uhked ja asjatundlikud mütoloogia ja ajaloo asjus, ning kolleegid üritavad ka Dupini neil teemadel kõigiti harida, sest muidu pole tal lootustki kohalikke inimesi mõistma hakata. On ju raske ette kujutada ebausklikku politseiametnikku? Mitte siis, kui ta on bretoon. Dupinil on vahel päris keeruline aru saada, kui tõsiselt mingeid asju täpselt võtma peaks. Talle jutustatakse mägedest, mis praegu paistavad silmale kui mingi veider küngastik (kõrguselt midagi Munamäe taolist), kui TÕELISTEST mägedest, mis olid pikka aega kõrgemad kui Mount Everest ja millega võrreldes Himaalaja, Alpid, Kaukasus ja Püreneed on väga noored, pole isegi viitkümmend miljonit aastat vanad. „Komissar oli õppinud, et bretoonide jaoks oli minevik sama reaalne kui olevik, ja mõni suvaline ajahetk, näiteks kolmsada miljonit aastat tagasi, oli sama olemasolev kui praegune, seega oli tohutult ebaaus ja kohatu pidada tänast päeva ainsaks olevikuhetkeks kogu aja kontiinumist pelgalt seetõttu, et kuulusid nende hulka, kes juhtumisi praegu elasid – see on puhas kõrkus, modernne ülbus.”

Mis mulle veel väga nende raamatute juures meeldib, on see, et nad on ka harivad – lugeja saab palju teada Bretagne´i piirkonna looduse, majanduse, toitude (ärge proovige neid raamatuid tühja kõhuga lugeda), veinide, soolatootmise (sool, muide, ongi bretooni kuld), austrikasvatuse, üleüldse keltide ja ajaloo kohta. Looduskirjeldused tekitavad suure tahtmise paiku oma silmaga näha ja lugesin, et autor juba ongi turismi edendamise eest tänukirja saanud.

Mis mind esimest raamatut kätte võttes jahmatas, oli see, et raamat oli tõlgitud saksa keelest, ehkki autoril täitsa prantsuse nimi. Uurimisel selgus, et Jean-Luc Bannalec ongi kirjanikunimi ja isik selle taga on sakslane Jörg Bong. (Umbes nagu Donna Leon kirjutab Veneetsiast, ainult et tema ei luba oma raamatuid itaalia keelde tõlkida. Komissar Brunetti on samuti mu suurte lemmikute hulgas.) Oma nime all esinedes on autor kirjandusteadlane, lektor ja fotograaf. Olles kirjaniku rahvuse teada saanud, mõtlesin pisut tema usaldusväärsuse üle kõige kohavaimu ja bretoonide iseloomu puudutava osas, aga oletan, et bretoonid seda asja nii ei jätaks, kui miski väga valesti oleks.

Nüüd natuke kurvemast osast. Ma olen ka eelmiste Dupini raamatute puhul kohati virisenud veidra eesti keele üle (praegu esimest raamatut lehitsedes jäi silma mitmeid kummalisi omadussõnu, nt lauses ”hoolimata aegunud ubadest oli cafe tugev”) , aga see viimane, „Bretooni uhkus”, on paraku Heliose kirjastuse häbiplekk. Jääb mulje, nagu oleks kogemata trükki läinud mingi varane fail, mida keegi läbi lugenud ei ole, toimetaja tehtud töö aga on prügikasti sattunud. Ohtralt valesid või ära jäänud tähti vaheldumisi äärmiselt veidrate sõnavalikutega: „Dupin pani mõlemad käed turjale. Ja istus mõne aja lihtsalt niisama.” Paneb tahes-tahtmata käsi väänama ja pead murdma, kuhu ja kuidas ta need käed asetas. „Tema juuksed olid täidlased, õlani ja musta värvi.” „Isegi ookean oli end täna õhtuks üles teinud ning riietanud end /…/” „Morjendav õhkkond” (tihnikus)

Olge hoiatatud, aga ega need, kes saksa keelt ei oska, kuid komissari käekäiguga kursis tahavad olla, lugemisest pääse.

Kaja Kleimann