Ruth Hogan „Kaotatud asjade hoidja“

Ilus ja armas ja hästi kirjutatud, aga mitte päris minu tassike teed. Lugesin küll mõnuga ja mekutasin mingitel kohtadel, et see oli nüüd küll kenasti öeldud, aga kokkuvõttes jäi minu jaoks kuidagi natuke lahjaks. Isegi kui jutuaineks oli päris oluliste ja tõsiste teemade areng läbi mitmete aastate, siis oli see kuidagi liiga leebelt ja sordiini all ja emotsionaalselt mitte kaasaelamapanev. Kuigi vahenovellid mulle iseenesest meeldisid, siis kokkuvõttes need kuidagi lõhkusid raamatu rütmi ja pigem panid arvama, et ehk oleks seda stiililiselt kuidagi teisiti lahendada saanud. Ja siis veel tolksti see pisuhänd, ilma kummituseta oleks minu meelest parema loo saanud. Takkajärgi mõeldes olid karakterid liig tuttavlike joontega ja kui ma vahel kirun, et loo niidiotsad jäävad raamatu lõpus laperdama, siis seekord olid need niidid liigagi korrektselt kokku põimitud. Kõigest virinast hoolimata oli see üsna tore lugemine ja seda raamatut julgeks teistelegi soovitada, sest jutt on ladus, tegelaskond kirju ja raamatus jagub nii nukraid hetki kui muigamapanevaid kohti.

Tiina Sulg

Advertisements

Siri Pettersen “Odinilaps”

Kui ma raamatutes tuttavaid motiive kohates tihtipeale nuran, et näe, see on siit kopipeistinud ja see on sealt kopipeistinud, siis seekord ei tule sel teemal mitte üks mokakobin, sest see raamat on selline, et ma tunnen küll mõjud ära, aga autori oma maailm on nii vägev ning aeg-ajalt kirjutab ta tuntud asju lahti põnevamalt kui algupärandeis oligi. See maailm — mind võlub, kuidas ulmeautorid suudavad välja mõelda hoopis teistsuguseid maailmu ja need ka toimima panna, et taustatööd ja süsteemset läbimõtlemist on oluliselt rohkem, kui raamatusse jõuab, aga see paistab välja, et see seal taga on. Selle raamatu puhul kasutab Siri Pettersen Põhjala mütoloogiat ja teeb seda täiesti omamoodi ja uue nurga alt. Kui tavaliselt tuuakse jumalad Maale ja lastakse neil siin möllata, siis siin jäetakse suured jumalad rahule ja minnakse hoopis miskit sorti haldjate maale. Lugu läheb käima sellest, et satub üks inimlaps läbi kiviringi haldjamaile, kasvatatakse ta üles kui haldjalaps ja siis oma 15. sünnipäeva paiku saab ta teada tõe ja korraga on tal kaelas rohkem jamasid, kui ta iial ette oleks näinud — alates sõbrasuhete muutumistega ja lõpetades suure poliitika ja paleeintriigidega, ellujäämismured ja oma koha otsimised veel takkapihta. Et jah, ootan järge.

Tiina Sulg

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“

Vahur Afanasjevi raamat „Serafima ja Bogdan“ on minu jaoks väga elutruu ja veenev ja kohati tekkis tunne nagu jälgiksin tegevust seal kohapeal. Raamat on kirju ja haaras mind täielikult ning ma ei imesta terakestki, et ta valiti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia laureaadiks.

Olenemata teose mahukusest on see aga väga mõnusalt loetav ja raamatu lõppedes oli mu kahjutunne suur, sest oleksin meelsasti tahtnud tegelaste tegemisi veel edasi jälgida.

Minu ema on pärit Peipsiäärest, küll mitte vanausuliste külast ja peaks olema enda sõnul enam-vähem päris eestlane. Seega on see Eestimaa kant on mulle tuttav ja armas, sest olen seal veetnud pikki ja tegusaid suvesid oma elust. Ehk oli ka see põhjuseks, miks see raamat mulle nii hinge läks.

Kristen Lahtein

Kirsti Manninen ja Jouko Raivio „Stenvalli juhtum: kuritöö Helsingis 1873. aastal“

Lisaks põnevusele annab lugu võimaluse piiluda põgusalt Soome 19. sajandi lõpu igapäeva- ja veidi ka kultuuriellu, taustal soomlaste ja Soome rootslaste ajaloolise pinge virvendus. Mul ei olnud siiani tulnud pähe mõelda, mis elu elati Eesti rahvuslikul ärkamisajal üle lahe naabrite juures. Sellise maailmaga kokkupuude pakub ootamatuid äratundmisi ja oskab samas üllatada ja haarata nii, et enne loo lõppu ei ole võimalik raamatut käest panna.

Sille Uusna

Eva Koff “Sinine mägi”

Eva Koffi romaanis “Sinine mägi” on tartulikku boheemlust ja vaimsust ning vabadust. Tegevusliinid on mitmekesiselt värvikad. Vaatamata erinevate aegade kajastamisele, ei ole raamatus trafaretseid ja kivinenud arusaamu, vaid tuntavad on liikuvad ja seostatud mõttearendused.

Tiina Peterson

“Eestid, mida ei olnud”

Mul on nii hea meel, et Hargla selle kogumiku kokku pani ja välja andis. Ega kõik jutud pole puhas kuld, aga millises jutukogus need seda oleksidki, üldine kontseptsioon ja meeleolu ja mõttemängude rohkus on vägev ning jutupärle jagub ka. Miskipärast hakkasid mulle need lood riburada rahavakalendri ja muude tähtpäevadega seostuma:

Jaagup Mahkra “Tarvaste tulek” — jaagupipäev (mis tehtud, mis teoksil, mis tulemas, kolimisotsused ja elustiilivalikud, ühelt poolt hoogsa seiklusjutu stiilis ja teisalt muinaspaatost, miskit jäi puudu ja miskit oli üle, aga kokkuvõttes pigem heapoolne lugu);
Indrek Hargla “Clemens Fellinus, Rex Estonicum” — madisepäev (kui Lembituga kõige enam seotud päev, lugu algas mõnusalt, aga jooksisis mingil hetkel minu jaoks mitteeritihuvitavasse suunda, ma ei teagi, kas kirjutamisstiili või mõttearenduste pärast);
Heinrich Weinberg “Vabavalla kaotamine” — mihklipäev (igal oinal oma mihklipäev, mõnikord lihtsalt jõuab see mihklipäev oodatust kiiremini kätte);
Meelis Friedenthal “Kasuksepp” — usupuhastuspüha (samal päeval on ka kõigi pühakute püha, sel päeval olevat Martin Luther oma teesid Wittenbergis kiriku uksele naelutanud, Friedenthal oskab mind oma lugudes alati üllatada, kunagi ei lähe lugu sinna suunda, kuhu ma algul arvan minevat, minu jaoks vast kogumiku põnevaim lugu);
Mairi Laurik “Jumala armulikkus” — jüripäev (Püha Jüri kui igasuguste metsaelukatega, nii huntide kui lohedega, tegelev pühak, asi tal siis need Kreeka-Rooma koletised ka oma hoole alla võtta);
Mann Loper “See linn on meile kalliks maksma läinud” — peeterpaulipäev (ehk Tartu linna kaitsepühkute päev, jutul on mõte täitsa olemas, aga need ülitäpsed Tartu kirjeldused läksid minu jaoks liiale);
Mart Sander “Saatan Robert” — mardipäev või kadripäev (ümberrõivastamist lubavad pühad oleks ju nagu pisut teatri sugemetega kombestikuga, jutu teatriosa oli minu jaoks huvitav, ulmeline pool mitte nii väga);
Maniakkide Tänav “Kolmanda Reichi triumf!” — kosmonautikapäev (see lugu tahaks ülelugemist, esimese hooga ahmisin lihtsalt, et oot, mis nüüd, mis nüüd, mis nüüd?);
Mihkel Seeder “Ernst Meele Eesti” — vabariigi aastapäev (ma ei ole kunagi eriti hästi kannatanud kõnesid, ei elus, kirjanduses ega filmides (ja ma tean, et ma olen end nii ilma jätnud päris paljudest muidu päris headest krimkadest) ja see jutt koosnes suures osas kõnest, seega lugesin diagonaalis ja teist korda enam ei taha);
Veiko Belials ja J. J. Metsavana “Piisab, kui seinale kritseldad B”  — 14. juuli ja/või 15. jaanuar (vastavalt siis Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille vallutamise aastapäev ja Pierre-Joseph Proudhoni (anarhia isa) sünnipäev, hooletu-muretu-pungilik hoogne ja peadpööritav lugu bonapartistide liikumisest Eestis);
Siim Veskimees “Valendab üksik prooton” — hingedepäev (see on see aeg, kui uksed teise maailma olla rohkem lahti kui tavapäraselt, seega sobib paralleelmaailmades müttamist kirjeldava jutu kohta mu meelest küll);
Krafinna “Elu jõud” — kõik need maarjapäevad (kes on lugenud, saab vast aru, miks :) oli usutavat ulmelist elementi, oli suurepärast meeleolu edasiandmist ja üllatavaid käike).

Lugege, eest taha või tagant ette, kõiki lugusid või ainult mõnda :) !
Heli Illipe-Sootaki väga toredad intervjuud kogumiku autoritega Reaktoris.

Tiina Sulg

Kevadine kirjanduskohvik

Hooaja viimases kirjanduskohvikus oli jälle laiemalt lugemiselamuste jagamise päralt, jutuks olnud raamatud on allpool pildina. Jutujooksust noppisin välja, et kõike põnevat ei jaksa kohe kuidagi lugeda ja peab väga valima, mida lugeda, aga et luulet tasub ikka aeg-ajalt lugeda ja luulet tasub aeg-ajalt ka kuulata, et kirjandusfestivalid õhutavad senitundmatuid autoreid proovima, et vahel on tore vanu klassikuid üle lugeda ja vahel jälle otsida mõne teema kohta ja vahel on hoopis huvitav mõni autor või mõni geograafiline piirkond järjest ette võtta, et mälestused ja tõsielulood on endiselt need, mis huvi pakuvad, õnneks on need suuresti ka päris kenasti kirja pandud ning lõppeks tuletati kirjanduskohvikus hea sõnaga meelde praegust linnakirjanikku, Mika Keräneni, et kuidas kirjaniku isik aitab raamatute lugemisele kaasa.

Tiina Sulg