Sebastien de Castell “Spellslinger”

Selle raamatu võtsin kätte, sest kaanel on kass. Natuke imelik see kass ju on, aga seda seepärast, et tegu on nekheki ehk orav-kassiga, ja-jaa, see on loom, kellega võlurilapsukesi hirmutatakse, ma pööritasin ka algul silmi, et kuidas saab nunnude loomade segu olla hirmuallikas, aga siis tuletasin ma endale meelde, et on inimesi, kes kardavad hiiri, ämblikke ja/või vaskusse, niiet olgu, selles võlumaailmas on orav-kass üks hirmuäratav loom. Poiss kaanel on viieteistaastane maagiaõpilane, kes on omadega veidi hädas, sest vaatamata pärilikkusele, püüdlustele ja usinale tööle see maagianõks tema käes eriti ei tööta. No ja riburada tuleb muidki muresid, millega rinda pista, kolinal kaela. Naine kaanel on rändur, kartograaf (kelle kaardid sarnanevad mängukaartidele), kes vahel poisi suurematest jamadest välja aitab, ise seejuures salvavaid märkusi pildudes ja mõistukõnes õpetussõnu jagades. Ja kassi juurde tagasi tulles, loo arenedes on orav-kass rändurist sõnakamgi, krüptilisem ka, ja ähvardused nahkkottide, st inimeste, kõrvade ja silmamunade suunas on varmad tulema. Aga miski neid kolme siiski seob…

Žanr, nagu eelöeldust juba järeldada võib, on coming-of-age-fantasy. Autor on kuskil intervjuus öelnud, et fantasy (või võtta kasutusele värske sõnavõistluse võidusõna võluvik?) ei ole mitte eskapistlik kirjavara, vaid hoopis kirjandus, mis aitab meil päris maailmast rohkem rõõmu tunda.

See on mõnusalt loetav põnevate pööretega lugu, millel on ka järjed (olemas ja tulemas, kokku 5 raamatut), ja jaa, ma tahaks neid järgesid juba praegu kohe lugeda :) Seda enam, et see raamat on kõigele lisaks mu meelest eriti hästi kujundatud — kaanepilt, värvilised leheservad, illustratsioonid, šriftivalik, küljendus ja kui hästi see raamat veel käes istub, lihtsalt imetlusväärne!

Tiina Sulg

Advertisements

Dot Hutchison “Liblikate aed”

Ilmselt on üks jubedamaid kogemusi, kui sinu lähedane kaob ja seda jäljetult. Otsingud ei too tulemust ja hing jääb kripeldama…

„Liblikate aed“ on tohutult kaunis ja nutikas paik, kuhu on kokku kogutud suur hulk noori tütarlapsi, kelle saatus on pehmelt öeldes väga jõhker. Alustuseks enamasti mingil moel röövimine. Aedniku — nii nimetab end aia uhke omanik ja looja — ebaterved fantaasiad, mida noored peavad taluma ja, nagu selgub, kõik seda ei suudagi.

Pärast selle romaani lugemist jookseb vist pea igal lugejal looduses muretult lendlevat liblikat nähes jutt seest läbi. Millegi nii ilusa taga võib peituda nii palju julmust, egoistlikust, ülbust… Ülbust arvata, et sul on õigust otsustada teiste inimeste elu üle ja otsustada, millal see elunatuke peab leidma väga julma lõpu.

Dot Hutchison on loonud väga soravalt ja kergelt neelatava romaani. Pole ju öeldud, et hea raamat peaks olema meeldiv. Nii imetlust kui jälestust tekitab autori fantaasia – mis inimene see küll peab olema, kes suudab välja mõelda midagi nii röögatult jõhkrat.

Dot Hutchison on enda sõnul kirglik lugeja, kirjutaja ja käsitööhuviline. On töötanud skaudilaagri instruktori, elusa malendi ja raamatukupeldajana. Võib veeta oma elust tunde ja tunde, lugedes Wikipediast artikleid, millel pole tema enda uurimistööga mingit pistmist. Koduleht.

Triin Võsoberg

Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu”

Teos, mida sai põnevusega oodatud, sest kas ei kõla raamatukogutöötajale intrigeerivalt fantaasiamaailma raamatukogu?!

Pealkirjas nimetatud Nähtamatu raamatukogu on erinevate maailmade vahel peituv raamatukogu, kus säilitatakse haruldasi eksemplare. Sealsed raamatukoguhoidjad kohapeal viibides ei vanane. Mingil hetkel jäävad nad paikseks, et tegeleda mõne uurimustööga. Selle kauge hetkeni on neil aga väga pingeline ja riskantne elu. Raamatukoguhoidjatele antud ülesanded viivad neid paralleelmaailmadesse, mille ohtude ja oludega tuleb end eelnevalt ka põhjalikult kurssi viia.

Käesolev „rännak“ viib noore töötaja Irene koos uue õpilasega Londonisse. Otse loomulikult ei puudu sealt libahundid ega vampiirid. Jagub ka hoopis tehnilisemaid fantaasiarikkaid olendeid. Muide, ei tasu arvata, et kõik kolleegid omavahel väga klapiksid ja üht rida ajaksid. Samas, halb ei ole alati halb ja hea pole hea…

Väga nauditav lugemine. Huvitavad tegelased ja põnevad paigad. Samas jäi lõpptulemus ehk kahjuks veidike lahjaks. Ootan väga, et see puuduolev miski saab täiendust järgmiste osade näol.

Genevieve Cogman on Briti fantaasiakirjanik ja rollimängude autor, elukutselt statistikaspetsialist, kes töötab terviseametis. Oma enda esimesed lugemiselamused sai Tolkieni teostest ja Sherlock Holmesi lugudest. Tema debüütromaan ja sarja esikteos „The Invisible Library“ („Nähtamatu raamatukogu“) ilmus jaanuaris 2015. Järgnesid „The Masked City“ (detsember 2015), „The Burning Page“ (2016) ja „The Lost Plot“ (2017). Sari pajatab saladuslikest raamatukogutöötajatest, kes reisivad paralleelreaalsustes, et täita oma dimensioonidevahelise ning väljaspool tavapärast aega ja ruumi asuva raamatukogu ülesandeid. Raamatusarja koduleht.

Triin Võsoberg

John Green “Kilpkonnad alla välja”

John Green on autor, kes pole meie riiulitel enam ammu mingi uustulnuk. Suurt populaarsust on kogunud kõik temalt tõlgitud teosed: „Süü on tähtedel“, „Alaskat otsides“, „Paberlinnad“ ja „Katherine´ite küllus“.

Need, kes John Greeni romaanidega tuttavad, ei pea ka sellel korral pettuma või siis peaks hoopiski ütlema: kõik läheb endistviisi. Traditsiooniks on saanud, et kirjanikule meeldib luua oma põneva „kiiksuga“ peategelasi ja nendega lugeja maailmapilti rikastada. Teatud hetkeni ongi selline lugemine puhas mõnu ja meeldib, et tuuakse välja ka teistsuguseid noori, mitte ainult poppe ja stiilseid. Paraku on nii, et kui sama joon aina jätkub, kaob vaikselt ka põnevus.

Kindlasti ei saa öelda, et raamatu lugemine oleks kuidagi ebameeldiv, kaugel sellest. Green on väga andekas. Lihtsalt varasema lugeja mõte jookseb juba kirjaniku omaga kaasa ja nii kaob vaikselt ka üllatusmoment. Mis siis, et autor võttis pärast ülimenuka „Süü on tähtedel“ ilmumist uue teose loomiseks viieaastase mõttepausi.

Siiski soovitaksin „Kilpkonnad alla välja“ kindlasti kätte võtta ja seda nautida, eriti kui varasemalt kokkupuude John Greeniga puudub või kui oled selle autori andunud fänn.

Autori kodulehekülg; John Green Wikipedias.

Pilk tasub peale visata ka John Greeniga seotud filmimaailmale.

Triin Võsoberg

 

 

Vitali Kalgin “Täht nimega Viktor Tsoi”

Meil on praegu tore aeg, mil paljud meist vaatavad mõnuga tagasi kuldsetesse kaheksakümnendatesse ja pöörastesse üheksakümnendatesse. Just sellist nostalgiat leiab ka Vitali Kalgini raamatust „Täht nimega Viktor Tsoi”. Värvikaks teeb lugemise see, et autor on ka ise muusikaga tegelenud ja ansamblis trummarina tegutsenud. Ta on ka muusikakriitik ja kirjanik, kelle eriline huvi ja austus kuuluvad just Viktor Tsoile ja tema ansamblile Kino.

Käesolev raamat ei ole esimene, mis on Kalginil Viktor Tsoist ja ansamblist Kino ilmunud. Seda enam võib rõõmu tunda, et just see on eesti keelde tõlgitud. Ilmus raamat varalahkunud laulja 55-ks juubeliks. Tsoi on oma ansambliga esinenud mitmeid kordi Tallinnas ja Eestis teda armastatakse ning kuulatakse tema muusikat siiani. Oma 28 eluaasta jooksul jõudis ta ansambliga välja anda mitmeid albumeid ja esineda paljudel kontsertidel erinevates tollase Nõukogude Liidu linnades, aga tänu sidemetele ka välismaal. Raamatusse on kogutud ka Tsoi kaasaegsete muusikute, ajakirjanike ja lihtsalt fännide muljed peategelasest ja tollasest muusika tegemisest. Nii me saame teada mitte ainult Kino tegemistest ja loomingust, vaid ka paljude teiste kaheksakümnendatel Leningradis ja Moskvas tegutsenud ansamblitest. Sealhulgas on eestlastele ehk enimtuntud Akvaarium ja AuktsÕon, aga ka unustuse hõlma vajunud või hoopis tundmatud koosseisud. Eriti võivad meie lugejat üllatada nn kvartirnikud.

Ulatuslike esinemiste kõrval lõi Viktor Tsoi tohutult laule ja mängis ka mitmetes filmides. 1989. aastal nimetati ta ühe rolli eest ka ajakirja „Sovetski ekran” poolt aasta parimaks näitlejaks.

Suure pühendumisega kirjutatud raamatusse mahub aga märksa rohkem. Lisaks on raamatus ka muusikalise tegevuse kronoloogia, mälestuste jagajate tutvustused ja muidugi ka unikaalseid fotosid erakogudest.

Meery Salu

Mai Raet “Valu tühi veetlus”

Selle jutu pealkiri ei reeda, millest või kellest tegelikult juttu tuleb. Lugu pajatab noorgümnasistist Sandrast, kes peab õppima hakkama uues ja võõras koolis, elama kodunt kaugel, üürikorteris. Niisiis peab ta saama iseseisvaks! Eriti edukas oma uues rollis Sandra pole — kuigi uus kodu pole talle päris võõras (on ta ju oma õel mõnigi kord siin külas käinud), tundub üürikorter talle koledana ning mingit kodutunnet esialgu ei teki, pigem kisub olukord silmist vee välja. Korterinaaber Kristiina tekitab ebalust, tema eluvaated on Sandra jaoks isegi hirmutavad.

Mängu astuvad veel kaks noormeest ja üks neiu: Henri, kes on Kristiina poiss-sõber, ja Oliver, kes oli/on Sandra poiss-sõber, ning Laura, kes on vähemalt loo alguses kindlalt Sandra südamesõbratar.

Nagu sellistes lugudes ikka, lähevad kõigi nende omavahelised suhted keeruliseks. Keegi olla kedagi justkui petnud, kellelgi olevat justkui tunded ja kedagi olevat justkui reedetud. Ei puudu loomulikult saladuslik noormees, kes ei avalikusta oma tegelikku olemust ja seega paelub autori ja ülejäänud tegelaste teravdatud tähelepanu.

Raamatu lõpp on siiski positiivne, sest Sandra on üsna mõistlik noor neiu, enda arvates on ta nagu kass, kes maandub alati käppadele.

Mai Raet on pärit Saaremaalt, tema sulest on ilmunud raamat “Surnud liblikad” (2010). “Valu tühi veetlus” kuulub 2017. aasta noorteromaanide võistlusel äramärgitud tööde hulka.

Ädu Neemre

Liina Vagula “Keegi teine”

Eliise ja Klaarika lugu.

Eliise on autoõnnetuse tagajärjel koomas lebav tütar ja Klaarika tema murest murtud ema. Autori tahtel ei lama Eliise aga teadvusetult haiglavoodis, vaid on sattunud oma ema naha sisse, nimelt ärkab ta aastal 1995 15-aastase Klaarika Nõmmena. Ta on lõksus oma ema kehas. Vanaemast on järsku saanud talle ema ja vanaisast isa, kodusest linnakorterist on ta sattunud väikelinna vanaldasse puumajja. Alguses on kõik väga kole: hirmus nõukaaegne mööbel, kole pruunikas vaip põrandal, väike toapugerik, mitte mingit netti ja korralikke meigivahendeid. Olukord tundub väljapääsmatu — Eliise peab minema kooli ja hakkama suhtlema oma ema klassikaaslastega, keda ta aga põrmugi ei tunne. Vapper tüdruk tuleb kõigega toime, kuigi sellise kahestunud psüühikaga pole kerge hakkama saada. Mälestused endisest elust on kohati eredad, aga ka valusad. Nimelt on nii emal kui tütrel lahendamata poisteprobleem. Nad mõlemad on oma ajas tülli läinud poiss-sõpradega. Ühel tüli Henriga, teisel Markusega. Heaks haldjaks selles loos saab Siret — eelmises elus Eliise tädi, nüüd aga tüdruku suur ja tegus õde.

Mida lugu lugejale õpetama peaks? Kas järsku seda, et kõike, mida silmad näevad, pole tarvis lõpliku tõe pähe võtta. Et mõnikord on tarvis panna ennast teise inimese naha sisse ja vaagida elu tema mõistuse ja tunnete kaudu!

Lugege ja otsustage ise!

Romaan võitis Tänapäeva kirjastuse 2017. aasta noortejutuvõistlusel teise koha. Autor Liina Vagula on aga eesti keele ja kirjanduse õpetaja Põlvamaal Tilsi põhikoolis.

Ädu Neemre