Maja Lunde „Mesilaste ajalugu”

Maja Lunde
Mesilaste ajalugu. Hoiatusromaan elust ilma mesilasteta
(tlk Kalle Kroon, 2019)

Algul vaatasin, et ah, nii paks raamat ja veel mesilastest kah, vist ei hakka lugema… Aga kui kord juba lugema hakkasin, siis enam pidama ei saanud. Kolm minajutustajat kolmest erinevast ajaperioodist räägivad mitte ainult mesilaste, vaid nendega koos ka inimeste minevikust, olevikust ja tulevikust, sest inimeste elu on nendest usinatest tolmeldajatest sõltuvuses palju suuremal määral kui me igapäevaselt tajume. Kolme lugu ühendab mitte ainult mesilaste teema, vaid ka näiteks vanemate ja laste suhted ning lapse (otseses või kaudses mõttes) kaotamise teema.

Tao on 3-aastase poja ema, kes elab düstoopilises maailmas aastal 2098 — ilma mesilasteta maailmas mitukümmend aastat pärast kollapsit, kus inimesed ise peavad puude otsas ronima ja õisi tolmeldama, kus toidulaud on äärmiselt kesine (põhiliselt riis) ning metropolidest on saanud kummituslikud tondilinnad. Eelkõige innustab Taod eesmärk anda oma pojale parem haridus ja parem elu kui tal endal.

George on mesinik Ohios aastal 2007, mil mesilaste massiline väljasuremine hakkab alles hoogu koguma. Veel läheb tal kõik hästi ning ta loodab oma üliõpilasest pojast Tomist endale mantlipärijat, aga Tomil on hoopis teised plaanid ja unistused. Siiski saab hiljem just Tomist tähtis lüli mesilaste (aja)loos.

William on kaheksa lapse isa ja läbikukkunud teadlane Inglismaal aastal 1852, kellel on suured lootused oma ainsale pojale Edmundile, kuid kes tegelikult hoopis tänu oma vanimale tütrele Charlotte’ile töötab välja kaasaegse mesitaru, jäädes selle patenteerimisega siiski hiljaks. Tema jooniseid hakkab hiljem kasutama George Ameerikas.

Miks see raamat on just „hoiatusromaan”, mitte lihtsalt ulme, väljamõeldis, fantaasia? Sest põhjus-tagajärg seoseid kirjeldades näitab autor meile ühte võimalikku — ja üpris usutavat — tulevikustsenaariumi, milles inimesed on ise süüdi. Ei mingisugust kokkupõrget komeediga või salajast tapjabakterit, vaid ainuüksi inimeste endi isekus, hoolimatus, kasuahnus, rumalus. Mürgid ja pestitsiidid, kliimamuutused, domineerivad üheviljakultuurid viivad ühel hetkel paratamatult katastroofini. „Inimkond arenes tohutu kiirusega, mesilased ei jõudnud sammu pidada. Nad kadusid.” (372) Kuid ilma tolmeldajateta jäävad ka hiigelsuured põllud sööti, viljapuud viljadeta, koduloomad söödata, lõpuks ka inimesed toiduta. Loodusega kooskõlas elamiseks peaks inimene eralduma omaenese loomusest, „/…/tõeline haritus seisnes selles, kuidas trotsida omaenese loomust.” (36) Ja küsimuste küsimus on — kas me tahame ja suudame seda…?

Norra autori Maja Lunde (s. 1975) kodulehelt võib lugeda, et raamat on planeeritud esimese osana neljasest kliimateemalisest tsüklist. Norra keeles on ilmunud ka tsükli teine raamat pealkirjaga „Blå” (e.k. sinine), mis räägib veest.

Annika Aas

Advertisements

Karmen Parijõgi “”Läbikukkunud” suvi Kunda kandis”

Niisiis, ei mingit keldris peituvat isa, sügavas depressioonis olevat ema, pimedusehirmus vaevlevat venda ega ärevushäire käes kannatavat õde!

See päikseline lugu jutustab ühe pere laste suvevaheajast vanavanemate juures Kunda mail. Miks just Kunda — aga sellepärast, et noorte ema-isa on kutsumuselt arheoloogid. Kodu näeb neil välja nagu laboratoorium, vannitoas loputatakse alailma mingeid pööraselt vanu arheoloogilisis leide. Köögis ja elutoas hoitakse väärtuslikke muistiseid ning otsatut paberimajandust. Õde-venda Janet ja Jens suhtuvad vanemate ametisse sooja irooniaga — mis sa nende veidrikega ikka teed!

Järjekordsele ekspeditsioonile minevad vanemad saadavad lapsed vanaisa/vanaema juurde Kundasse. Janet ja Jens on seal ennegi olnud. Külaelanikud on üsna värvikad tegelased ja sel korral on neil lastele hea uudis, nimelt on kõrvaltalusse kolinud uued elanikud ja neil on samuti külas lapselaps nimega Tõnn-Theodor, lühidalt öeldes Tõnn. Tõnn on väga tubli poiss, haritud ja hea huumorisoonega. Lapsed klapivad omavahel kenasti ja sellega võiks idülliline suvelugu lõppeda kui mitte hauaröövlid ja aardeotsijad ei aktiveeruks. Lood Lammasmäe aardest on nende kõrvu jõudnud ning mehed otsustavad maksku mis maksab raha kätte saada. Seiklused jätkuvad ja pahad saavad teenitud palga!

Tegemist on positiivse loo ja ilusa kujundusega teosega. Juurde võib lisada, et autor käib Rakvere Reaalgümnaasiumi 8. klassis ja raamat on tema loovtöö. Tulevaste lugejate jaoks võiks mõtlemisainet pakkuda loo autori perekonnanimi, kirjandusõpikust peaks see teile tuttav olema!

Ädu Neemre

Alberta Rommel „Lorenzo Medici – Itaalia salakuningas“

Lorenzo de Medici on kindlasti üks neist silmapaistvatest valitsejatest, keda võib inimesenagi igati sümpaatseks ja suureks pidada. Ning see on väga suur asi! Sattusin hiljuti pooliti juhuslikult lugema Alberta Rommeli raamatut „Lorenzo Medici – Itaalia salakuningas“ (Kunst, 1996), kuna soovisin enne Firenzesse minekut lugeda midagi meeldetuletuseks renessansist ja Medicitest.

Lorenzo Tore sai valitsejaks väga noorelt, haigused viisid varakult nii tema isa kui onu. Võimuvõitlus 15. sajandi keskpaiga Firenzes oli äge ja neid rivaalitsevaid perekondi, kes juhtohje enda kätte ihkasid, oli linnas mitmeid. Lorenzo ei tahtnud sugugi minna poliitikasse ega võimu, mis sellega kaasneb, kuid targa inimesena sai aru vastutusest, mis lasus nende perekonnal ja millega temal tuli nüüd edasi minna.

Alberta Rommeli raamatu näol on tegemist ajaloolise romaaniga. Erinevalt paljudest teistest ajaloolistest isikutest kirjutatud raamatutest baseerub see suuresti ajaloolistele allikatele ja ei ole pelgalt autori ettekujutus isikust ning ajastust. Oma teose järelsõnas Alberta Rommel mainib, et tal oli esialgu kavatsus kirjutada biograafia ning selleks tegi ta põhjalikku uurimistööd, ja tõdeb rõõmuga, et renessansi on tänuväärne uurida, kuna tollal inimesed nii hea meelega talletasid kõike ja õnneks on kirjapandu ka tänaseni hästi säilinud.

Igal ajastul elab igasuguseid inimesi, kuid siiski pani see lugu Lorenzost mõtlema ja võrdlema 15. sajandi inimesi ning poliitikat 21. sajandi omaga. Erinevad ajastud, hoiakud, suhtumised. Kuidas 20-aastane noormees suutis enda soovide ja tahtmiste asemel esiplaanile seada perekonna ning rahva omad. Kuidas poliitik sai aru, et tema rahva ja alamate soovid on enamat tema isiklikust aust, uhkusest, ambitsioonist ning kasust. Raamat annab rikkaliku sissevaate renessansi aja inimeste mõttemaailma ja hoiakutesse.

Lorenzo ema oli poeet ja kirjutamisande päris ka Lorenzo. Lisaks sellele, et ta jätkas perekonna traditsiooni kõiksugu kauneid kunste toetada, tegeles ta ka ise loomisega. Soovituse lõpetuseks üks tema luuletus (samast raamatust lk. 71, tõlkinud Harald Rajamets):

Sa vaba elu, kerge, murest lahti
kui maine hüve mõlkusid mul mõttes!
Su rahus saan end kosutada mahti,
kui mind sa varjad oma sülle võttes.
Jäi maha linn täis rabamist ja jahti,
kus vaim nii väsib lakkamatus tõttes.
Nüüd kutsub mind see vaikne org, nii ilus
ning puuderohke, varjukas ja vilus.

Mai Põldaas

Mirko Bonné „Heledam kui päev”

Mirko Bonné „Heledam kui päev” (2017, e.k. Piret Pääsuke 2019)

Naljakas, et kui jõuad keskikka, siis tundub, et kõik raamatud räägivad keskeakriisist. Või räägivad nad siiski hoopis armastusest, kui tsiteerida üht eelmist raamatusoovitajat? Bonné raamat räägib mõlemast, ja veel palju-palju rohkemast. Raamat kisub kaasa, on ühest küljest justkui mõnus suvine meelelahutaja, teisest küljest aga kutsub just rahulikule mõtisklusele, isegi mõne lõigu ülelugemisele. Vabalt võib lõppu jõudes ka otsast peale alustada—raamat on nii rikas, et avanevad uued tahud.

See on tegelikult nelja noore inimese sõpruse lugu, mis kisub totaalselt kiiva siis, kui mängu tuleb armumine, iha, armastus. Lugu kadunud lapsepõlvest ja lapsepõlve kaduvusest. Nelja nooruki, Raymund Merzi, Moritzi, Floriane ja Ingeri „salaaed” on üks metsistunud aed sarasmaal, Hamburgi äärealadel, aga nii nagu sellest aiast saab ükskord asfaldiga kaetud parkla, tabab täielik muundumine ka nende sõpruskonda. Lapsepõlve süütuse lõpuga saavad alguse igat sorti valed ja petmised (nii teiste kui iseenda…). Ning alles paarikümne aasta pärast hakatakse neid suhteid uuesti revideerima.

Kui ma üritan tekkinud suhete sasipuntra lühidalt kokku võtta, siis kõlab see nagu Mehhiko seebiooper (Raymund armastab Ingerit, aga Inger valib Moritzi, mistõttu Raymund lepib Florianega, kes omakorda armastab Moritzit…), aga uskuge, Bonné kirjeldab seda kõike palju usutavamalt ja köitvamalt. Raamatu viimane kolmandik annab põneviku mõõdu välja, kus mängu tulevad nii lapse- kui maalirööv, aga päris lõpp on siiski lausa ootamatult romantiline, lastes peaaegu et–keset maalilist Prantsusmaa loodust–ühel kaunil maalil tegelikkuseks saada.

Üks tore kokkusattumus… Kui Bonné esines mullusel Prima Vistal, siis tänavu külastas festivali belgia autor Jean-Philippe Toussaint. Üks kuulaja tuli pärast belglase esinemist paluma mitte autogrammi, vaid seda, et autor kirjutaks tema (vanasse) passi kõige ilusama prantsuskeelse sõna ning selleks sõnaks oli autori arvates „lumière” (valgus). Bonné tekstis on valgus äärmiselt olulisel kohal. Eks iga lugeja tõlgendab selle tähendust ja tähtsust enese jaoks ise, aga Raymundi jaoks tundub valgus (sarasmaa aias, Camille Corot’ nisupõllumaalil, vaksali klaashallis või mujal) sümboliseerivat turva- ja õnnetunnet, soojust ja siirust, mis on argipäeva rutiini keskel kuhugi kaduma läinud ja mis väärib nüüd lõpuks taasotsimist. „Keegi ei saa peita ennast valgusesse, ainult lapsed saavad” (217), arvab Raymund, ja küsib endalt, kas ka täiskasvanuna saab säilitada siirust? On seda üleüldse võimalik säilitada? Kas on mõtet keskealise mehena oma tõelist armastust püüdma hakata või… „kas polnud veelgi kohutavam ettekujutus, et Inger ja tema elavad koos, ja kõik kordub, ka nende juurde saabuvad tavapära, rutiin, vastumeelsus, harjumus, üksluisus, passimine, auru väljalaskmine?” (146).

Lisaks valgusele on raamatus oluline roll putukatel, eriti herilastel. Inger maalib ühel eluperioodil tohutuid herilasepilte ning Raymund imetleb herilasi, kirjutab neist artikleid. Herilase elu on küll lühike, kuid iga sekund sellest elatakse n-ö täie ette. „Herilased tekitasid temas piiritut imestust. Mida rohkem ta kiletiivaliste kohta luges, seda enam ta veendus, et nii nagu tema, tunnevad nemadki hirmu, halastust ja iseäralikku poolehoidu omataoliste vastu; ilmsest oli see mingit laadi südamlikkus, õrnus nagu pihtide vahel. /…/ Liikuvus, painduvus, nõtkus—need on põhilised punktid herilase eksistentsis, kus iga sekund loeb tingimatu elavus /…/” (138-9). Raymund igatseb samuti iga keharakuga veel ELADA, tunda, ja nii saabki sellest ka otsingu, rännaku lugu.

P.S. Soovitan kindlasti üles otsida tekstis palju mainimist leidnud Camille Corot’ maal „Nisupõld Morvanis”, mis on google’is hõlpsasti leitav („Wheat field in the Morvan region”).

Annika Aas

Daniel Wisser “Mägede kuninganna”

Üks tõeline armastusromaan, Daniel Wisseri “Mägede kuninganna”. Muidugi on kõik romaanid, väheste eranditega, armastusromaanid. Teistpidi, Walter Benjamin on essees “Der Erzähler” (“Jutustaja”), viidanud, et surm õigustab kõike, mis jutustajal öelda on, surm annab talle jõu (Tod ist die Sanktion von allem, was der Erzähler berichten kann. Vom Tode hat er seine Autorität geliehen). Walter Benjamin vastandab Konstantin Leskovist kirjutades lugude jutustamist muu kirjandusega, aga seda vahetegemist ei peaks mina siin oluliseks ja usun, et surma võib heade tulemustega iga kirjandusteose sügavamaks põhjuseks pidada. Ühel või teisel viisil kirjutatakse alati surmast.

Wisseri puhul jääksin siiski enda esialgse väljaütlemise juurde, tema kirjutab armastusest. Paljust muust ka, “Mägede kuninganna” on täiemõõduline romaan, aga kandev telg on armastus. Väga lühike kokkuvõte: Robert Turin, sclerosis multiplex-iga ratastooli aheldatud, elab igapäevaelu ühes Viini hooldushaiglas ja korraldab lõpuks enda surmasõidu Šveitsi, kus eutanaasia on seaduslik. Romaanile kohaselt saame me ülevaate Robert Turini (või härra Turini, nagu teda haiglas kutsutakse) elust, aga sisu on see, kui väga ta elu armastab (ja kui väga vihkab surma). Robert armastab, ilmumise järjekorras, kõiki hooldajaid, psühholoogi, oma kassi, Michael Dukakist, haiglakohvikus töötavaid asendusteenistuse poisse, Grüner Veltlinerit, viskit, oma naist, raviarsti, haigla paatrit, oma naiseõde, mootorrattaid … see kataloog on lõputu. Ja viimaks armastab ta ka oma surma.

Asko Tamme

Süütust süüst ja järeltulevast soost. Ralf Rothmann “Surra kevadel”

Seitseteist aastat noor lüpsja Walter ja tema parim sõber Fiete ühest Schleswig-Holsteini mõisast võetakse pisut enne II maailmasõja lõppu armeesse, liiatigi Relva-SS koosseisu. Kumbki neist ei tunne natside vastu mingit sümpaatiat, kuid nüüd tuleb neil viimased hullumeelsed sõjakuud kuidagi üle elada. Walter, ülikombekas ja mõistlik, oskab õiges kohas vait olla ja saab pealtnäha rahuliku tegevusala – ta pannakse autojuhiks. Fiete aga on mässumeelne ja saadetakse rindele. Kui ta laatsaretti sattumise järel deserteerib, et mitte kahurilihana lõpetada, nabitakse ta kinni ja mõistetakse surma. Hukkamiskomandosse kuulub ka Walter, kelle selles sõjas ainsaks jäänud lask on määratud tabama sõbra rinda. Walteril pole valikut: kui ta käsku ei täida, saadetakse ta sõbra kõrvale seina äärde, kui ta meelega mööda laseb, seisab kogu komandol järgmisel päeval ees rindetee. Tema katsed paluda surmaotsus tühistada jooksevad liiva.

Kuidas saaks paremini näidata sõja absurdsust? Võimatust sellest tervena välja tulla? „Terveks jääda,“ nagu tihti soovitakse. Walter jääb terveks, väliselt, aga kahjudeta ei pääse sõjast keegi.

Ta näeb palju muudki, millest ta kunagi midagi ei räägi. SS-lased, keda ta oma autoga veab, piinavad üht sõbralikku ungarlastest talupojapaari. Silmusega kaelas tunde pingil kügelenud vanakestel lüüakse lõpuks pink jalge alt, Walter keeldub kaasa tegemast, naine jääb siiski püsti ja sõidetakse minema. Tema kaaslased on aga pingi auto külge kinni sidunud, nii et sõitma hakates poob ta ka naise üles. Veel üks süütu süü. Korralikuks ja samas ka ellu jääda on võimatu. Aga kui ellu jäädakse, tuleb sellega edasi elada.

Sellest kõigest räägib korduvalt auhinnatud autor Ralf Rothmann oma 2015. aastal ilmunud ja juba samal aastal Mati Sirkli eestindatud romaanis „Surra kevadel“ (Im Frühling sterben).

Rothmann oskab kirjutada. Kainelt, kuid seda haaravamalt suudab ta jutustada sõja õudustest ja inimsaatustest. Lugeja seisab silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega, ilma et neid kordagi välja öeldaks.

Walteri lugu on Rothmanni isa lugu. Seda selgitab lühike raamtegevus, mis lisab romaanile veel ühe mõõtme. Esimestel lehekülgedel lastakse pojal süüvida vanaks jäänud isa olekusse, tema vaikimisse, tema sõjaängistusse, sõjatulest pärit tõsidusse, mis teda ülimast korralik-kusest hoolimata isolatsiooni tõukas.

Romaan algab tsitaadiga Piiblist: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad“. Selles öeldakse välja raamjutustuses vihjamisi puudutatud keskne teema: Vanemate traumade mõju järeltulijatele – saksa kirjanduses kahe viimase aastakümne vältel sageli käsitletud küsimus. Hukkamise eelõhtul seletab Fiete oma sõbrale seda trauma-pärandamise teooriat oma isa näitel, kes oli eelmises sõjas prantslaste käe läbi kannatanud. Ja Walter küsib temalt, mida siis pärandab see, kes peab tulistama, ja saab vastuseks: „Tõenäoliselt suure kurbuse…“ Järgmisel päeval tuleb Walteril Fietet tulistada.

Walter on tugev, pärast sõda naaseb ta koju, elab seal tagasihoidlikku ja töökat elu, aga sõda elab temas edasi ega jäta puutumata ka tema poega. Rothmann, kes on end vanemate vaikimisest ja nende ahtavõitu tööliselust välja murdnud ja käsitlenud kõigis oma teostes omaenda elu erinevaid teelõike – töölislapsena, algaja haritlasena proletaarses miljöös, kirjanikuna –, vaatleb selles raamatus oma isa kujunemisteed ja veendub seejuures, kui paljut ta oma isast kõigest hoolimata endaga kaasas kannab. Selles on omajagu paralleele Tammsaare „Tõe ja õigusega“.

See ei ole arveteklaarimine, vaid lugupidav ja mõistev lähenemine sõjapõlvkonna vaikimisele, mille tõttu sõjajärgsel sugupõlvel on tulnud kannatada. Raamat lõpeb epiloogiga, milles poeg möllavas lumetuisus 25 aastat pärast isa surma tema hauda enam üles ei suuda leida. Kas selle järel saabuv vaikus tähendab mineviku uste sulgumist või selle igavest jätkumist, jääb lugeja otsustada.

Rothmann kohtub lugejatega 7. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail kell 18 Tallinnas Vabamus ning loeb ette katkendeid romaanist. Juttu tuleb ka tema uuest romaanist „Tolle suve jumal“ (Der Gott jenes Sommers), mis kirjeldab samuti viimaseid sõjanädalaid, kuid sedakorda nn kodurinde perspektiivist, keskendudes elule ühes Schleswig-Holsteini talus toonastel segastel aegadel.

Väga paljutõotav kohtumine – ootan huviga!

Marko Pajević

Tõlkis Anne Arold

Reeli Reinaus “Verikambi”

Peategelasteks on neli gümnaasiumiõpilast: Kirke, Joonas, Elina ja Gustav. Kirke ja Joonas on õde-venda, kelle perekond on elanud alevis ammusest ajast. Joonase praegune tüdruksõber Elina on sõpradega võrreldes sisserändaja. Gustav on aga täiesti uus elanik alevis. Kuna tema vanemad on surnud, on poiss seni sugulaste juures elanud. Õppeaasta alguses kolis poiss oma täditütre Elina juurde. Alevis liikvel olevad kuulujutud pajatavad poisi väljaheitmisest vanast koolist.

Raamatu põhilise sündmustiku moodustab mahajäetud vesiveski ning müstilist Verikambi nime kandva maavalduse saladuste leidmine ja mõistatuste lahendamine. Nimelt eksivad noored metsas ära ja on sunnitud öö veskis veetma. Hommikul ärgates leiavad nad kiiresti kodutee, aga öö veskis on igaühesse oma jälje jätnud. Joonas, kes oli veskist vana albumi kaasa võtnud, avastab sealt neiu foto, kes on kohutavalt sarnane tema õega.

Kirke hakkab kirjutama minevikus toimunud sündmustest nii, nagu oleks keegi ta keha üle võtnud ja kirjutab tema eest. Temast saab isik, kes võtab vastu informatsiooni teistest maailmadest. Gustav on peale seda ööd mõtlikum ning tujukam ja Elinat tabavad ootamatud armukadedushood. Asjad võtavad veelgi õudust äratavama pöörde siis, kui Joonase bändikaaslane Daniel veskisse satub ja kirjutab sellise hittloo, mis kohe kõigile mällu sööbib, ent tasahilju kuulajatelt mõistuse röövib.

Alguses ei seosta mitte keegi neid sündmusi veskiga. Asi võtab aga ootamatu pöörde, kui Daniel autoõnnetuse põhjustab ja surma saab. Asjaolud on kahtlased seetõttu, et Daniel oli enne oma surma kirjutanud laulu vanast veskist, mis oli populaarsust kogunud ja ansambli tuntuks teinud. Teine bändiliige Sander, kes lugu korduvalt kuulab, kaotab vaimse tasakaalu ja katsetab linnuna alevi kohal lendamist. Meedikutel õnnestub tema elu päästa. Need sündmused sunnivad Kirket, Elinat, Joonast ja Gustavit lahkarvamusi unustama ja koostööd tegema.

Noored uurivad alevis elavatelt vanadelt inimestelt veski kohta, kuid uurimine ei anna tulemust. Lõpuks paljastub Gustavi suur saladus — ta on veskirahva järeltulija. Ainult tema saab oma sõpru päästa eesootavast katastroofist. Nad sõidavad öösel veski juurde. Üheskoos võetakse osa rituaalist, mille Gustav oli teada saanud oma eelkäijatelt läbi unenäo. Rituaal läheb korda ning õnnetuste jada lõpeb. Sõbrad saavad oma igapäevast elu edasi elada, kuid nüüd on nad üksteisele lähemal kui kunagi varem.

Raamat on kirjutatud lihtsas, noortele mõistetavas keeles. Muljet avaldav on kirjaniku oskus luua meeleolu ja edastada tegelaste tundeid, seejuures liigseid detaile kasutamata.

Jaana Sommermann
7. klass, Elva Gümnaasium