Narine Abgarjan “Manjunja”

Narine Abgarjan. Manjunja (2010, vene keelest tõlkinud Ilona Martson 2018)

Armeenia päritolu vene kirjaniku Narine Abgarjani debüütromaan „Manjunja” on kaaneteksti kohaselt „raamat nõukogude lapsepõlvest – lapsemeelsetele täiskasvanutele ja uudishimulikele lastele”. See on siiski vaid pool tõde; lapsepõlv on küll nõukogude-aegne, kuid armeenia perekond oma täies ilus on säherdune kasvukeskkond, mis võib nullida nii kommunismiehitaja moraalikoodeksi kui Benjamin Spocki lastekasvatusjuhendi.

Autor on öelnud:
„Manjunja” on lugu kõigist pealinnast eemal asuvatest nõukaaja väikelinnadest ja nende elanikest. Sellest, kuidas inimesed oskasid kohutavale defitsiidile ja kõikvõimalikele piirangutele vaatamata elada ja elust rõõmu tunda. 
„Manjunja” on raamat täiskasvanud lastele. Neile, kes ka kolmeteistkümneselt ja kuuekümneselt usuvad headusesse ja vaatavad naeratades tulevikku. 
„Manjunja” on minu lõpmatu armastuse avaldus kallitele, lähedastele ja linnale, milles mul oli õnn sündida ja suureks saada.” (lk 12-13)

Tegevuspaigaks on piiriäärne väikelinn Berd, tegevusajaks 1979-1980 ja peategelasteks kaks perekonda, Abgarjan ja Šats. Abgarjanide perekonda kuulusid isa-ema ja neli „eri kaliibris ja vanuses” tütart. Šatsi perekonda kuulus esmajoones ja ennekõike Nänn, kes töötas „ema, vanaema ja koduperenaisena” ning alles seejärel tema poeg ja lapselaps Maria ehk Manjunja. Narine ja Manjunja tutvusid mälestusväärsel võidupüha aastapäevakontserdil, kui laulukoori tagumist rida kandnud pink äkitselt „Buchenwaldi häirekella” ajal purunes ja lapsed üksteisele selga sadasid. Nõnda sündis eluaegne murdumatu sõprus tüdrukute ja ka nende perede vahel. Raamatus tuleb juttu kõigest, mis mahub kümneaastaste tüdrukute maailma: koolivaheajast, India filmidest, pirukatest, esimesest (teisest, kolmandast, viiendast …) armumisest, majapidamistöödest ja nende ratsionaliseerimismeetoditest ehk kuidas parimad plaanid ikka kuidagimoodi untsu lähevad. Saame teada sedagi, miks tüdrukud kesk suve siniste peanuppudega ringi käisid, mis juhtus pärast Tbilisi Dünamo ja Jerevani Ararati kõrgliigamängu, kuidas lapsed endale nimed said ja iidne armeenia naisenimi Maniakk globaalkultuuri ohvriks langes ning mis sai siis, kui Nänn ütles „noissandjumalküll”. Ja veel palju muud, mida hõlmab klišeelikuks kulunud, kuid kõigile mõistetav sõnapaar „õnnelik lapsepõlv”.

Tiina Tarik

Narine Abgarjanist on varem siin kirjutanud Annika Aas,
„Manjunjast” Triinu Rannaäär Tallinna Keskraamatukogu lehel.

Advertisements

Palju õnne, Soome!

Selle jutu avaldamise kuupäev on küll hilisem, kui sünnipäev tegelikult oli, aga mis seal ikka, õnne võib alati soovida.

Sissejuhatus

Aasta tagasi tähistasime Soome sajandat sünnipäeva uhke näitusega. Alljärgnev ei ole näituse nimestik, vaid katked-nopped näitusel olnud raamatuist, paar tänavuilmunut lisaks ning valik huvitavaid fakte Soome kohta.
Näitust kokku pannes avastasime, et selliseid sissejuhatavaid ja ülevaatlike teoseid Soome kohta nii väga palju polegi, kui tihedat suhtlust selle naaberriigi asukatega arvesse võttes võiks olla. Või tundub see Soome juba nii tuttav ja omane, et kirjastused arvavad, et polegi nagu vaja. Igatahes jäid silma Rain Kooli „Kange ja karge Soome” ja Maarja Lõhmuse ja Eero Medijaineni koostatud „Soome ja soomlased: Fennid – Tacitusest tänapäevani”. Huvilisel on tänagi põnev sirvida Olli Alho kokku pandud 1997. aastast pärit Soome kultuurientsüklopeediat „Finland: a culttural encyclopedia”.

Huvitav fakt # 24
Soome on kõige vähem korrumpeerunud riik maailmas.

Loodus

Soomlaste erilist sidet loodusega aitab võib-olla paremini mõista Sirpa Arvoneni raamat „Metsameel: keha ja meele jõusaal”. Soome rahvuslinnust luigest saab lugeda Carl-Fredrik Lundevalli ja MatsÅke Bergströmi raamatust „Põhjamaa linnud”, rahvuslillest maikellukeset Carl-Fredrik Lundevalli ja Gebbe Björkmani raamatust „Põhjamaa õistaimed” ja Soome eripärasest Saimaa hülgest on Veikko Kilkki kirjutanud artikli „Saimaa hülged ja ja nende klubi” (Eesti Loodus, 2010, nr 11, lk 20-22).
Soome imeilusat loodust on fotole püüdnud paljud andekad fotograafid. Mõned näited ilusatest fotoraamatutest: Raimo Suikkari „Your friend Finland : ystäväsi Suomi”  ja „Fresh Finland : pictures, text an implemenation”, mitmete fotograafide töid koondavad albumid  „Suomalainen valokuvataide 1842-1986 : minne?”, „Valokuvauksen vuosikirja = Finsk fotografisk årsbok = Finnish photographic yearbook”, „Luonnonkuvaus 1988-89 : vuosikirja = Nature photography 1988-89 : yearbook”, „Vuoden luonnonkuvat … = Nature photographs of the year … „ ning neljaosaline „Kaunis Suomi” („Kaunis Suomi. 1, Uusimaa – Varsinais-Suomi – Ahvenanmaa : luontoa ja nähtävyyksiä matkailijan ja retkeilijän silmin”, „Kaunis Suomi. 2, Kuusamo – Lappi : luontoa ja nähtävyyksiä matkailijan ja retkeilijän silmin”, „Kaunis Suomi. 3, Häme – Keski-Suomi – Etelä- ja Keski-Pohjanmaa – Pirkanmaa – Satakunta : luontoa ja nähtävyyksiä matkailijan ja retkeilijän silmin”, „Kaunis Suomi. 4, Kymenlaakso – Karjala – Savo – Kainuu – Perämeren rannikko : luontoa ja nähtävyyksiä matkailijan ja retkeilijän silmin”).

Ajalugu

Soome ajalugu kajastavaid teoseid võiks meie raamatukogu riiulitel rohkem olla, lisaks olemasolevatele Seppo Zetterbergi raamatule „Iseseisva Soome ajalugu”, Matti Klinge „Soome lühiajaoole” ja Henrik Meinander „Soome ajaluoole”. Kõige kuulsam soomlane, kelle elust on eesti keeles kõige rohkem raamatuid ilmunud, on muidugi marssal Mannerheim: Jonathan Clementsi „Mannerheim : president, sõdur, spioon”, Veijo Meri „Soome marssal C. G. Mannerheim”, Kai Donneri „Kaks vaadet marssal Mannerheimile” ning tema enda kirja pandud „Soome marssali mälestused”. Talvesõjast on pakkuda Gordon F. Sandri põhjalik „Lahing Soome pärast 1939-1940” ja Pekka Lehtosaari koomiksivormis „Talvesõda Raate tee”. Soome naiste ajalugu on kirjutanud lahti Kaari Utrio raamatus „Kalevan tyttäret : Suomen naisen tarina”.

Huvitav fakt # 39
Molotovi kokteil sai oma nime Talvesõja ajal, kui Punaarmee pommitas Soome vägesid süütepommide ja kobarpommidega ja Vjatšeslav Molotov väitis raadios, et Punaarmee ei viska pomme, vaid leiba, seepeale hakkasid soomlased Punaarmee pomme Molotovi leivakorvideks kutsuma. Kui soomlased võtsid tankide vastu kasutusele süütepudelid, hakati neid analoogia põhjal Molotovi kokteilideks kutsuma. Esialgu nimetati kokteilideks üksnes pudeli sisu, aga hiljem pudelit koos sisuga.

Pärimuskultuur

Soome pärismuskultuurist on meie raamatukogus rida soomekeelseid raamatuid: Toivo Vuorela  „Kansanperinteen sanakirja”, Lauri Jäntti, Lauri „Talonpoikaisesineistön katoavaa kauneutta”, Taavi Uuno „Suomen kansanpukujen historia”, Kaarle Krohni  „Suomalaisten runojen uskonto”.

Toidukultuur

Igal rahval on omad ainuomased road ja maitsed ja toidukombed, nii ka soomlastel. Eks neid soome retsepte ikka leiab, põnevamad ja teatud mõttes hästi iseloomustavad on vast hoopis sellised raamatud nagu Pertti Salo ja Ulla Salo „Meie metsade seened” või Rain Erala, Koit Kikase, Margo Pajuste, Marek Rebase „Kalapüük Soomes”. Karjala piruka retsepti leiad Kaarina Roinineni raamatust „Parimad kodused küpsetised” lk 149 ja üks piirkondlikku eripära kokkuvõttev raamat on Martii Helini „Jos et syä nin kattele : Tamperelaisesta ruokaperinteestä”.

Huvitav fakt # 28
Soomlased armastavad kohvi rohkem kui ükski teine rahvus. Keskmine soomlane tarbib igal aastal tervelt 12 kilo kohvi. Kuigi on võimatu arvutada, mitu tassi kohvi soomlane iga päev joob, võib olla kindel, et see kogus on suurem, kui tavaliselt arstide poolt soovitatud piir.

Soome keel

Eks keeleõpikuid ja sõnastikke meie raamatukogus ikka leidub, lihtsalt riiulil nad tavaliselt ei seisa, lugejate huvi on päris suur. Vähemkasutatavad, aga seda põnevamad, on kolmeosaline „Suomen kielen perussanakirja” (1995) ja ka kolmeosaline „Suomen sanojen alkuperä : etymologinen sanakirja” (1992-2000). Keelt ja raamatukogusid ühendab kirjasõna ja lugemine, seega näitena hoopis selline artikkel: Jukka Sarjala „Soomlaste lugemisoskus” (Raamatukogu, 2009, nr 3, lk. 28-29).

Huvitav fakt # 47
Kõige pikem soomekeelne sõna on “epäjärjestelmällistyttämättömyydelläänsäkäänköhän”.

Huvitav fakt # 65
Soome kõige pikem kohanimi on Äteritsiputeritsipuolilautatsijänkä, milles on kokku on 35 tähemärki. Tegemist on rabaga, mis asub Lapimaal Savukoski vallas.

Huvitav fakt # 73
Maailma pikim palindroom (sõna, mis mõlemast otsast lugedes täpselt ühesugune) on “saippuakivikauppias”, mis tähendab seebikivikaupmeest.

Haridus

Soomlased on õigusega uhked oma haridussüsteemi üle. Pisut on soomlased oma kogemusi jaganud ka eesti keeles, n Liisa Keltikangas-Järvineni ja Sari Mullola raamat ”Maailma parim kool?”. Üks tore leid meie raamatukogust on Veikko Ruoppila tagasivaatav „Kansa lastensa kasvattajana”.

Kirjandus

Soome kirjandust on eesti keeles päris palju ilmunud, näitusele sai mahtus valik läbi väga tiheda sõela: Tove Jansson “Sõnumid“, Pasi Jääskeläinen “Taevast kukkunud loomaaed“, Aino Kallas “Mu saatuse maa“, Aleksis Kivi “Seitse venda“, Heidi Köngäs “Dora, Dora“, Heli Laaksonen “Ole ise“, Maiju Lassila “Tuletikke laenamas“, Eino Leino “Päikesepoeg“, Väino Linna “Sõjaromaan“, Ulla-Lena Lundberg “Jää“, Hannu Luntiala “Viimased sõnumid“, Elias Lönnrot “Kalevala“, Reijo Mäki “Hot Dog“, Miika Nousiainen “Vaarikalaevukesepõgenik“, Lassi Nummi “Taeva ja maa märgid“, Mauri Antero Numminen “Tango on mu kirg“, Sofi Oksanen “Puhastus“, Arto Paasilinna “Maailma parim küla“, Riika Pulkkinen “Tõde“, Hannu Raittila “Canal Grande“, Pentti Saarikoski “Luuletused“, Frans Emil Sillanpää “Lõikuskuu“, Jari Tervo “Minu suguvõsa lugu“, Antti Tuuri “Alkeemikud“, Kaari Utrio “Tuulepistrik“, Jukka Viikilä “Akvarellid Engeli linnast“, Juha Vuorinen “Joomahullu päevaraamat“, Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane“, Kjell Westö “Kus kõndisime kunagi“, Hella Wuolijoki “Ülikooliaastad Helsingis“. Soome kirjandust käsitlevaist raamatuist tooks välja Kai Laitineni “Soome kirjanduse ajalugu“.

Huvitav fakt # 20
Soomlased on kõige agaramad raamatukogude kasutajad maailmas, keskmine soomlane laenab aastas raamatukogust 18 raamatut.

Kunst

Meie raamatukogus on ülevaateteoseid nii Soome maalist, graafikast kui skulptuurist, olulisimad neist on vast „Suomalaisia taiteilijoita” ja „Soome kunsti kuldaeg : meistriteoseid Turu Kunstimuuseumi kogust”  ning mõned ka Soome tuntuimatest kunstnikeist (n Gallen-Kallela). Eraldi esile tõstmist väärib kunsti- ja luuleraamat „Suomalaisen maiseman 4 vuodenaikaa”.

Muusika

Soome muusikat on meie raamatukogus üsna laias valikus, rahvamuusikast ooperini, jazzist sümfooniateni, tangost metalini ja kõike seal vahepeal. Kirjasõnaga Soome muusika kohta on kehvemini, erand on muidugi Jean Sibelius, kelle kohta saab lugeda mitmes keeles: Leo Normeti „Sibeliuse kaudu maailma”, „Симфонии Сибелиуса”  ja „Симфонии Сибелиуса : примеры” ning Matti Huttuneni „Jean Sibelius : pienoiselämäkerta = An illustrated life”.

Huvitav fakt # 55
Soomlased armastavad tangot tantsida. Soomes algas tangopalavik juba 1913. aastal ning see ei näita siiani raugemise märke. Kohaliku tango kuldaastad olid 1960ndad, kui soome tangohitid tõukasid edetabelite tipust isegi The Beatles’ite laule.

Huvitav fakt # 99
Soomes on elaniku kohta rohkem kui üheski teises maailma riigis heavy-bände. Rahvusvaheliselt kõige tuntumad neist on Amorphis, Children of Bodom, Nightwish, HIM ja Soomele seni ainsa Eurovisiooni võidu toonud Lordi.

Film

Soome filme meie raamatukogus natuke on, kõige põnevam vast on kümne aasta tagune Tampere filmifestivali lühifilmide kogumik. Kuulsatest Soome filmitegijatest on teavet pisut vähem kui oodanuks, aga ära võiks märkida Viivi Variksaare artikli „Aki Kurismäe väike kangelane” (Kodukolle 2002, nr 12, lk. 40-41).

Tehnika

Kõige esimesena tuleb pähe muidugi Nokia, kuigi selle eduloo lõpuosa polnud just kõige säravam, siis mälestus sellest ei kustu ja meenutuseks võib lugedaTrevor Merrideni „Äri Nokia moodi : maailma kiireima arenguga firma edu saladused” ja Jorma Ollila „Võimatu edu : kasvulava Nokias”. Linuxi kohta on tehnikakirjanduse osakonnas päris mitu raamatut, kes aga lühema tekstiga tahab läbi ajada, siis Arvutimaailmas 2001, nr 4, lk 9- 14 on mõned head artiklid, muuhulgas Jani Heikkila „Tasuta ja levib kui viirus” ja Tõnu Vare „Kes on ikkagi Linus Torvalds?”. Ja muidugi Angri Birds, mida teavad ka need, kes ise ei mängigi, olgu siis multifilmi, mänguasjade, helkurite või muu lõbusa nänni kaudu.

Huvitav fakt # 23
Soomlased on väga uuendusmeelsed. Kõige kuulsam Soome tehnoloogiaime on muidugi Nokia, aga Soome leiutiste hulka kuuluvad ka näiteks südamerütmijälgija, SMS, maailma müüduim mobiilimäng Angry Birds, Linuxi operatsioonisüsteem ja nõudekuivatuskapp.

Huvitav fakt # 62
Soomlased saavad uhkusega öelda, et olid esimesed, kes interneti laiema avalikkuseni tõid. 1994. aastal tutvustasid kolm tehnoloogiatudengit maailma esimest kasutajatele mõeldud internetibrauserit, Erwise’i. Mosaic ja siiani tuntud Internet Explorer jõudsid rahva ette paar kuud hiljem.

Disain

Tehnoloogiaga on tihedalt seotud ka disain. Mõne raamatud lugemislauale: „Designed in Finland”, „Finnish design 1875-1975 : 100 years of Finnish industrial design = 100 vuotta suomalaista taideteollisuutta : Suomen taideteollisuusyhdistys 1875-1975”, „Marimekkoilmiö” ja Louna Lahti „Alvar Aalto, 1898-1976 : paradise for the man in the street”.
Avastamisrõõmu pakub kindlasti Ilkka Talpale koostatud „100 Soome innovatsiooni”.

Huvitav fakt # 54
1960. aastal ostis Jacqueline Kennedy presidendivalimiste kampaania ajal korraga seitse Marimekko kleiti. Tulevane esimene leedi kandis ühte neist ajakirja „Sports Illustrated” esikaanel ja sellest sai alguse Marimekko edu Ameerikas.

Arhitektuur

Soome arhitektuur on küllalt tunnustatud ja omapärane, kirjanduse selle kohta just palju pole pole, aga üks pärl siiski: „Sacral space : modern Finnish churches”.

Sport

Sport on Soomes au sees ja kuulsad sportlased on tihti rahvuskangelase staatuses ja sai ju endalgi tugitoolisportlasena soomlastele pöialt hoitud. Ühte pöidlahoidmist aitab meenutada Aleksi Mäkelä film „Matti”. Soomlased on väga edukad rallisõitjad, kaks kuulsamat Vormel 1 sõitjat on Mika Häkkinen (Rein Luik „Mika Häkkinen 2 – Frrari 0” (Tehnikamaailm, 1999, nr 11, lk. 82-84)) ja Kimi Räikkonen (Rein Luik „Kimi Räikkönen – külma närviga tulihingeline võidusõitja” (Spordtäht, 2002, nr 9, lk. 15-17), Räikkönenist ilmus hiljuti Kari Hotakaineni sulest „ Tundmatu Kimi Räikkönen”. Ja jalgpallifännide rõõmuks on ilmunud Jari Litmaneni raamat „Litmanen 10”.

Saun

Soomlaste elustiili lahutamatu osa on saun. Kuigi saunakultuur on ka eestlastele tuttav ja omane, siis võrdluseks võiks sirvida selliseid raamatuid nagu Arto Paasilinna ja Terho Ovaska ”Businessman’s guide to the Finnish Sauna”  või Robert L. Poy „The sauna: a complete guide to the construction, use and benefits of the Finnish bath” või Katariina Vuori „Saunakokaraamat : toidud ja meeleolud kerise soojuses”.

Huvitav fakt # 17
Soomes on nii palju saunasid, et kõik soomlased mahuksid korraga leili viskama.

Huvitav fakt # 52
Maailma suurim suitsusaun asub Turu lähistel Herrankukkaros, sinna mahub 124 inimest.

Huvitav fakt # 84
Soomes on rohkem saunu kui autosid.

Soome-Eesti suhted

Soome-eesti suhted on läbi aja üsna tihedad olnud, raamatunäideteks üks kaugemasse minevikku vaatav — Seppo Zetterbergi „Rändajad Soome sillal” — ja üks lähiminevikku kirjeldav — Kaja Kunnase „Ülelahe suhteraamat” — ning kahe soomlase toredad reisikirjad Tartust: Tatu Vaaskivi „Maarjamaa”  ja Jukka Kostiaineni „Kinnises tõllas, ehk, Kadunud aega otsimas”. Kõige tuntumalt Tartu soomlaselt Mika Keränenilt tõime välja hoopis ühe tema vähemtuntud teose: Mihkel Kera nime all ilmunud „Tähelepanekuid noorusaastatest : konspektiservaluulet”.

Jõulumaa

Ja muidugi on Soome lisaks kõigele veel ka Jõuluvana kodumaa. Seda meeleolu annavad kõige paremini edasi Mauri Kunnase raamatud („Jõuluvana”, „Jõulujutud”) ja Marko Leino „Jõululugu” (millest siin blogis on pikemalt juttu siin).

Kalsarikänni

Soome on end maailmale brändinud seni peamiselt lööklausega “Sauna, sisu ja Sibelius”, nüüd püütakse ka kalsarikänni maailmale arusaadavamaks teha, esimene pääsuke sel suunal eesti keeles on Miska Rantaneni “Kalsarikänni : mõnus elu Soome moodi”.

Head Soome avastamist kõigile ja palju õnne Soomele!

Pildid on pärit lehelt https://finland.fi/emoji ja iga inimene, kes on huvitatud soomlaste paremast tundmaõppimisest, võiks sel lehel mõnda aega ringi vaadata.

Tiina Sulg ja Yaroslava Shepel

Airis Erme “Räägime homme”

Reeglina on debüütkogud arglik katsetus, ent see kogu on sisult terviklik ja tunnetuslikult sügav. Poetess valdab, tunnetab ja austab sõna väge. Ermele omane napp sõnakasutus loob ajatut mõõdet ja arvan, et lugejat peaks mõningad luuletused kõnetama ka pikema ajasilla järel ja see on loome parim mõõde.

Ahti Raudberg

Mõnda luuletust sellest kogust saab lugeda siit.

Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed”

Hakkasin raamatut „Õhtuste udude aed“ (Varrak, 2015) lugema seepärast, et lugeda midagi kaasaegsest malaisia kirjandusest ja ühtlasi saada rohkem teada Malaisiast. Kätte võetud lugemisvara osutus selliseks, mida oli raske käest panna. Tan Twan Eng tekitab oma raamatus väga oskuslikult huvi oma raamatu peategelaste ning nende saatuste vastu. Loo minategelane on enneaegselt pensionile minev kohtunik Teoh Yun Ling. Ta elus on kõik justkui väga hästi, miks ta sellise otsuse teeb? Yun Ling lahkub Kuala Lumpurist Cameroni mägipiirkonda, kus tal on hinnaline kinnisvara jaapani stiilis aia näol, mille on loonud ja talle jätnud endine Jaapani keisri aednik. Kuidas see aed sinna tekkis ja kuidas ta Yun Lingi valdusse sai?

Tegemist on ajaloolise romaaniga, kus palju meenutatakse peategelaste noorusaega II maailmasõja ajal. Loo üheks peategelaseks ongi sõda ja see, mida ta inimesega teeb ning kuidas sõjas pole kunagi võitjaid. Kasutatud on palju ajaloolist materjali, millele tuginedes autor on oma teose üles ehitanud. Siit saab suurepärase arusaamise selle kohta, kuidas maailm on kirju ja värviline, ning seda, mis on õige või vale, on defineerida keeruline. Autor vaatleb, kuidas jõuda mõistmise ja andestamiseni.

Peategelaseks on ka jaapani aed ja aedniku olemus kultuurinähtusena. Teadmisi saab jaapani puulõigete ja tätoveermiskunsti horimono kohta. Kuna kõik inimestest peategelased on sisserännanud (väinahiinlased, hollandlased, britid, jaapanlased), saab teada üht-teist erinevate rahvaste elust-olust ning kultuurist Malaisias.

Tan Twan Eng on raamatu eest saanud mitmeid auhindu, sealhulgas Aasia olulisima kirjandusauhinna: Man Asian Literary Prize. Raamatut hindavad kõrgelt ka lugejad, näiteks Goodreadsi reiting on üle 4. Ise panen küll 5 palli ja soovitan lugemist väga!

Mai Põldaas

Pildid on pärit siit ja siit.

Alina Bronsky “Baba Dunja’s Last Love”

Vahel on elus perioode, kus pead raamatuid lugemiseks valima paksuse järgi — s.t. mida õhem, seda parem! Berliinis elava vene päritolu Alina Bronsky õhuke raamat pakkus aga lugemiselamust mitme raamatu eest. Saab nutta ja saab naerda, lausa pisarateni, kohati on huumor väga must, aga kõlama jääb Baba Dunja siiras, rahulik, elukogenud hääl.

Tegevus toimub Tšernobõlis Ukrainas, kuhu Baba Dunja on aastaid pärast katastroofi tagasi kolinud ning kus ta elab tasast elu, kirudes mõttes naabri kukke, vesteldes oma surnud mehe Jegoriga, kirjutades kirju oma tütrele Saksamaal ja unistades kohtumisest oma ainsa lapselapsega. Ta ei lase end põrmugi häirida kõikidest neist kiiritusejuttudest, -hirmudest ja -ohtudest, sest peab end muretsemise jaoks liiga vanaks. Ega ma enam 82 ei ole, teatab ta naabrinaisele, kes teda liiga kõvasti kallistama tikub. Ja kodu on kodu, olgu ta siis kiiritatud või mitte, pealegi tärkab ka surnud tsoonis tasapisi uus elu.

Aga rahulik olemine saab ühekorraga otsa, kui peaaegu väljasurnud külla ilmub korraga meesterahvas väikese tüdrukuga. Dunja ei suuda kannatada, et keegi lapse elu — tahtmatult või tahtlikult — ohtu seab, kuid püüd mehele aru pähe panna lõpeb traagiliselt. Tänu oma altruistlikule otsusele ootab Dunjat ees kardinaalne elumuutus, mis teda siiski murda ei suuda.

Kuidas küll nii noor autor nagu Bronsky (sünd. 1978) suudab niivõrd hästi tabada vana inimese mõttemaailma? Dunja muutub lugejale pea sama sümpaatseks kui omaenda vanaema! Ja temast kiirgav, napis ja humoorikas vormis elutarkus puudutab ja paneb mõtlema. Oma eakale ja üksikule naabrinnale, kes nüüd, vanas eas kaalub abieluettepaneku vastuvõtmist, ütleb Dunja: „You’re no less lonely when you have a man. And what’s worse, you have to take care of him.” (92)

Bronsky kirjutab saksa keeles, aga inglisekeelset tõlget lugedes tundsin mitmel puhul, et tahaks lugeda seda teost hoopis vene keeles — oleks kuidagi mahlakam, autentsem. Aga ikkagi pole ma vist tükk aega lugenud midagi nii naljakat kui Marja ja sajale ligineva Sidorowi paaripanek, mis on esimest korda elus usaldatud Dunjale. Oma surnud mehe Jegori poolt kõrvasosistatud soovituse peale mitte unustada suudlust, mõtiskleb Dunja: „He can’t be serious, I think, these are old people and I have some decency. But they are still looking as if they are waiting for something in particular, and I sigh loudly. „I congratulate you, and I … bless you”, I say, and Marja’s eyes begin to glimmer. „And if you really want to… I would like to say… Sidorow, you may now kiss the bride.”” (102-3)

Ehkki tegu on saastatud tsooniga, paljukannatanud piirkonnaga, jääb raamatust hinge selline helge, päikeseline tunne, eelkõige kindlasti tänu Dunjale ja tema rahulikule, optimistlikule ellusuhtumisele. Ühe väga ägeda musta komöödia saaks selle raamatu põhjal vändata — ei tea, kas sellega on juba algust tehtud? Raamat kuulus, muide, ka rahvusvahelise Dublini kirjandusauhinna 2018. a. finalistide hulka.

Annika Aas

Ene Sepp “Taeva tühjad tribüünid”

“Ma olen Merita. Ja ma olen surnud”.

Enam-vähem niimoodi algab ühe tüdruku lugu. Merita on üsna tavaline teismeline — talle on tähtsad sõbrad, peod ja ta tahab jätta endast mulje kui kogenud noorest täiskasvanust. Vanad inimesed talle eriti ei meeldi, oma perest on ta enda arvates võõrdunud, sest ta tunneb, et vanema õe staatusega on talle kõvasti liiga tehtud. Tema tahaks olla vaba ebameeldivatest ja igavatest kohustustest.

Raamatu autori tahtel tuleb Merital aga hakata lunastama/parandama oma elus tehtud vigade tagajärgi. See ei lähe kergelt, sest tüdruk on veendunud oma õiguses olla ükskõikne ja enesekeskne. Väga vaevaliselt läheb tal uue suhtumise leidmine ja omaksvõtmine.

Kuid ärgu lugejad kurvastagu, Merita tuleb toime. Seeläbi võiksid kõik looga tutvunud olla üsna optimistlikud — kui midagi mõistusega ja väga tahta, olles veendunud selle vajalikkuses, siis saadakse nii elus (kui surmas) kõigega hakkama.

“Taeva tühjad tribüünid” võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorteromaani võistlusel 2. koha. Ene Sepp on kirjutanud “Medaljon”(2009), “Minevikuta mälestused”(2010), “Vabandust, aga mis asja”(2016). Lugege ja mõelge järele!

Ädu Neemre

Sebastien de Castell “Spellslinger”

Selle raamatu võtsin kätte, sest kaanel on kass. Natuke imelik see kass ju on, aga seda seepärast, et tegu on nekheki ehk orav-kassiga, ja-jaa, see on loom, kellega võlurilapsukesi hirmutatakse, ma pööritasin ka algul silmi, et kuidas saab nunnude loomade segu olla hirmuallikas, aga siis tuletasin ma endale meelde, et on inimesi, kes kardavad hiiri, ämblikke ja/või vaskusse, niiet olgu, selles võlumaailmas on orav-kass üks hirmuäratav loom. Poiss kaanel on viieteistaastane maagiaõpilane, kes on omadega veidi hädas, sest vaatamata pärilikkusele, püüdlustele ja usinale tööle see maagianõks tema käes eriti ei tööta. No ja riburada tuleb muidki muresid, millega rinda pista, kolinal kaela. Naine kaanel on rändur, kartograaf (kelle kaardid sarnanevad mängukaartidele), kes vahel poisi suurematest jamadest välja aitab, ise seejuures salvavaid märkusi pildudes ja mõistukõnes õpetussõnu jagades. Ja kassi juurde tagasi tulles, loo arenedes on orav-kass rändurist sõnakamgi, krüptilisem ka, ja ähvardused nahkkottide, st inimeste, kõrvade ja silmamunade suunas on varmad tulema. Aga miski neid kolme siiski seob…

Žanr, nagu eelöeldust juba järeldada võib, on coming-of-age-fantasy. Autor on kuskil intervjuus öelnud, et fantasy (või võtta kasutusele värske sõnavõistluse võidusõna võluvik?) ei ole mitte eskapistlik kirjavara, vaid hoopis kirjandus, mis aitab meil päris maailmast rohkem rõõmu tunda.

See on mõnusalt loetav põnevate pööretega lugu, millel on ka järjed (olemas ja tulemas, kokku 5 raamatut), ja jaa, ma tahaks neid järgesid juba praegu kohe lugeda :) Seda enam, et see raamat on kõigele lisaks mu meelest eriti hästi kujundatud — kaanepilt, värvilised leheservad, illustratsioonid, šriftivalik, küljendus ja kui hästi see raamat veel käes istub, lihtsalt imetlusväärne!

Tiina Sulg