Meelis Friedenthal “Inglite keel”

Meelis Friedenthali uus raamat ei ole täiuslik nagu inglite keel, aga sellest hoolimata on see üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi.

Inglite keel” rõhub üsna tugevalt mälu-pedaalile. Seda nii suurelt ja nähtvalt kui vaikselt ja vihjamisi. Oma võlu on mõlemal variandil. Laia joonega tehtu annab raamatu üldise tooni, vargsi puistatud viidete puhul on nii toredat avastusrõõmu kui kripeldamist, et mida kõike Friedenthal võis raamatusse sisse kirjutada, mida ma ära ei tabanud.

Ühest tabamishetkest sammuke kõrvale mõeldes:

Jätkates nõnda mõneti oma jutustuse “Nerissa” (kogumikus “Terra Fantastica“) temaatikat kirjutab Friedenthal  “Inglite keeles” suures osas raamatu(te)st ja trükikunstist, teksti ja kujunduse seostest, kirjapandu mõjudest ja sügavast huvist raamatu ja raamatuajaloo vastu.

Küllalt olusisel kohal on “Inglite keeles” muusika. Kui ma otsisin raamatute põhjal ja/või mõjul loodud laule, siis sain kokku päris toreda nimekirja, jagamiseks üks üsna teistsugusest raamatust inspiratsiooni saanud ja algsest versioonist hoopis teistsuguse sätungiga laul:

Ma tean Tartu Ülikooli ajaloost üsna vähe, aga just Friedrich Meniusest sattusin ma tudengipõlves seminaritööd tegema ja nii poole raamatu pealt tundus see tegelane kuidagi väga tuttav ette tulema ja nii ei läbenud ma järelsõna lugemisega raamatu lõpuni oodata. Ajalooliselt kaugemad tegelased ja olud tunduvad Friedenthalil kuidagi pisut elusamad ja värvikamad välja tulema kui kaasaegsed ja eks nüüd tuleb mul “Mesilased” ka ikka lugemisplaani võtta.

Laul, mis mul raamatut lugedes kohe meelde tuli ja mis mu meelest võtab suurepäraselt kokku raamatu põhiteemad: ajalugu, keeled, müstika, mälu, seosed, sõna jõud, säilitamispüüd ja edasikandmisel tekkida võivad vead:

(Mitmendal minutil teie aru saite, mis keeles lauldakse?)friedenthalinglitekeel

Pikemalt on raamatust kirjutatud:

Tiina Sulg

Samuel Beckett

samuelbeckettSamuel Beckett (13. aprill 1906 Dublin – 22. detsember 1989 Pariis) oli iiri näitekirjanik ja luuletaja, kes elas suurema osa oma elust Pariisis. Enamiku teostest kirjutas Samuel Beckett prantsuse keeles ja tõlkis need ise inglise keelde, kuid ka vastupidi. Teda peetakse üheks 20. sajandi kõige mõjukamaks kirjanikuks ning 1969. aastal anti talle Nobeli kirjandusauhind. Tema musta huumori ja võllanaljadega pikitud teosed käsitlevad inimeksistentsi tragikoomilises võtmes. Ta on üks absurditeatri võtmefiguure ja üks viimaseid modernistlikke kirjanikke. Eesti teatris on kõige rohkem lavastatud tema näidendeid „Godot’d oodates”, „Krappi viimane lint” ja „Lõppmäng”.

Eesti keeles ilmunud:

  • „Godot’d oodates” (1973, 2005, tlk Aino Pärsimägi)
  • „Lõppmäng” (1973, tlk Aino Pärsimägi)
  • „Õnnelikud päevad” (1969, tlk Ott Ojamaa)
  • „Krappi viimane lint” (1969, tlk Valdek Kruuspere)
  • „Sõnadeta vaatemäng” (1969, tlk Ott Ojamaa)
  • novell „Väljavisatu” (1947) kogumikus „Prantsuse novell” (1973, tlk Aino Pärsimägi)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

Maeve Binchy

Maeve Binchyt (1939 Dalkey, Iirimaa – 2012 Dublin) on nimetatud Iirimaa kõige armastatumaks kirjanikuks. Ta kirjutas romaane, näidendeid, lühijutte ja kolumne ning tema loomingut iseloomustab Maeve BinchyIirimaa väikelinna elu kaastundlik ja humoorikas kujutamisviis. Binchy loomingus on käsitletud nii armastust, reetmist, lapse ja vanema suhteid, maa- ja linnaelu vahelisi pingeid kui ka Iirimaa kultuurilisi ja religioosseid muutusi 20. sajandil. Tema raamatuid on tõlgitud 37 keelde ning müüdud rohkem kui 40 miljonit eksemplari.

Eesti keelde on tõlgitud:

  • „Vana pöögipuu” (1994, tlk Heli Greenbaum)binchyükstalvenädal
  • „Peegeljärv” (1996; tlk Vilma Jürisalu)
  • „Süüta pennine küünal” (2000; tlk Piret Viilu)
  • „Tara tee” (2001; tlk Piret Viilu)
  • „Punane sulg” (2003; tlk Mari-Ann Mändoja)
  • „Restoran Quentins” (2004; tlk Piret Viilu)
  • „Vihma ja tähtede ööd” (2005, 2016; tlk Faina Laksberg)
  • „Itaalia keele kursus” (2007; tlk Lii Tõnisman)
  • „Viirpuumets” (2007; tlk Kret Kaasik)
  • „Tänavu läheb teisiti ja teisi jutte: jõuluaja varakamber” (2008; tlk Tiina Kanarbik)
  • „Süda ja hing” (2009; tlk Iivi Heinlaan)
  • „Frankie perekond” (2011; tlk Lii Tõnisman)
  • „Üks talvenädal” (2014; tlk Tiiu Loog)


Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

Robert Sheckley „Tont nr 5: kõik Gregori ja Arnoldi jutud”

„Mul on üks kaval plaan ja kui see õnnestub, saame rikkaks!” Kõige kurjakuulutavama lause võistlusel saavutaks see reibas hüüatus surmkindlalt esikoha, lüües pika puuga ka lauseid „See asi ei saa ebaõnnestuda” ja „Mis siin ikka saab viltu minna?” Kõik eeltoodud laused on selles raamatus kenasti esindatud, nagu ka need, mis neile mõne aja pärast vältimatult järgnevad: „Mis me nüüd peale hakkame?”, „Oleksin vist pidanud selle peale mõtlema” ja „Kas sa teadsid seda, kui lepingule alla kirjutasid?”

sheckleytontnr5Gregori ja Arnoldi ettevõte, AAA Ässade Planeetidevaheline Kahjutustamisteenistus, satub nimelt alailma säherduste tööotsade peale, millest terendab võimalus rikkaks saada, ent tavaliselt on masinavärgis (otseses või kaudses mõttes) kivike, mis võtab pankranniku mõõtmed. Kuidagi tulevad nad ju ikka terve nahaga ja pankrotti minemata välja, aga närvirakke – põhiliselt Gregori omi – hävib kogustes, mida ei suudaks korvata isegi Meldge’i Tasuta Tootja.

Robert Sheckley (1928-2005) tegelased said eesti lugejale tuttavaks teedrajava kogumiku „Lilled Algernonile” vahendusel, kus Jaan Kaplinski tõlkes ilmus kultusteose mõõtu jutt „Tont nr 5”. Aastal 2016 on kirjastuse Fantaasia sarjas „Orpheuse raamatukogu” avaldatud kõik Gregori ja Arnoldi tsükli kaheksa juttu – esmakordselt maailmas! Gregor ja Arnold pakuvad kena täiendust pikale rodule kirjanduslukku läinud partnerlustest: Ostap Bender ja isand Vorobjaninov, Peters ja Tucker, Fille ja Rulle, rebane Alice ja kass Basilio – kelmid, taibud ja lihtsalt õnnekütid, kel kullasära silme ees, kuid jalad pahatihti katastroofi kammitsas. Teadlastena on Richard Gregor ja Frank Arnold igati tasemel ning planeetide kahjutuks tegemine tuleb neil hästi välja, kui on tarvis rutiinseid töid: muuta kliimat, ekstermineerida faunat, teha mägedest viljakandev maa ja vastupidi. Planeetidel ja klientidel on aga vahel omad soovid…

Tõlkijad – Kaplinski kõrval ka Seio Saks, Jaana Talja, Eva Luts ja Karel Allikas – on oma töö hästi teinud, ehkki „Piimaring” võinuks suuremate kahjustusteta olla ka „Käkitegu”. Lugeja saab peale hea tuju ka hulgaliselt informatsiooni teiste eluvormide kohta, tutvub konfiguraatori hingeeluga, õpib kogemuste põhjal, et ei maksa tundmatut masinat sisse lülitada, kui pole võtit, millega seda välja lülitada, ning saab teada, kuidas muuta kassi nähtamatuks. (Selleks on vaja kõigest nähtamatuid taimi, mida söövad rotid, vabandust, pähhid, ja siis kass nende keskele lahti lasta. Käkitegu.) Ühtlasi saame teada, miks ei maksa kääpse, kuusureid ja vangerjaid samas kosmoselaevas transportida, kas paadil või planeedil võib olla oma isiklik teadvus ning kas kummitused on ikka olemas.

Kogu selle jahmerdamise peale võib tekkida küsimus, miks see ettevõte ikka veel koos püsib? Miks üks osapool, tõenäoliselt Gregor, ei ole veel tegevusluba nurka visanud ja kompanjoniga jumalaga jätnud? Küllap sellepärast, et nad on lapsepõlvesõbrad, neid seovad ühised mälestused, muuhulgas ka kollide väljamõtlemisest ja nende eest pääsemisest. Mängu – ja elu – eest pole teadupoolest paremat kaitset kui üle pea tõmmatud tekk.

Tiina Tarik

Oscar Wilde

oscarwildeOscar Fingal O’Flahertie Wills Wilde  (16. oktoober 1854 Dublin – 30. november 1900 Pariis) oli iiri kirjanik, kes elas ka Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning veetis kaks aastat Readingi vanglas, kuna teda süüdistati homoseksualismis. Ta suri viletsuses Pariisis ning on maetud Père-Lachaise’i kalmistule. Tema tuntuim teos on „Dorian Gray portree” rikka, ilusa ja esialgu rikkumata noormehe elust. Teosele sai puritaanlikus Suurbritannias osaks rohkelt moraalset kriitikat.

Eesti keeles on ilmunud:

  • romaan “Dorian Gray portree” (1891; eesti keeles 1929, 1957, 1972, 1996, 2002, 2004, 2007, 2013, 2015 tõlkija A. H. Tammsaare; 2007, tlk. Krista Kaer; lühendatud variant 2002, tlk. Jana Linnart)
  • jutustus “Lord Arthur Savile’i roim” (1891, eeesti keeles 1947, tlk F. Oinas)
  • jutustus “Canterville’i lossi vaim” (1891; eesti keeles „Känterwilli tont” 1918, tlk Julius Johannson; “Canterville’i vaim” 1948, tlk. F. Oinas; “Canterville’i lossi vaim” 1991, tlk. Mart Helme; 2007, tlk. Oskar Tanner)
  • jutustus “Readingi vangla ballaad” (1898; eesti keeles 2004, tlk. Krista Kaer)
  • jutustus “De profundis” (1905; eesti keeles 1992, tlk. Krista Kaer)
  • dorian-gray-portreejutukogu “Näidismiljonär” (2003, tlk. Eva Luts ja Jaana Peetersoo)
  • muinasjutt “Õnnelik prints” (1888; nime all „Õnnelik kuningapoeg” 1913, tlk M. Kurs-Olesk; “Õnnelik prints” 1935, tlk. O. Truu; 1990, 1996; tlk. Krista Kaer),
  • muinasjutt “Granaatõuntest maja” (1891; eesti keeles 1935, tlk. Oskar Truu; 1990, 1996 kogumikus “Õnnelik prints”, tlk. Krista Kaer)
  • näidend “Salome” (1893; eesti keeles 1919, 1920, 2002, tlk. Henrik Visnapuu)
  • Lisaks on ilmunud „Valitud aforismid, seigad ja mälestused” (2002, koostanud ja tõlkinud Tuuli Seinberg ja Riho Rajand),  „Vested” (2002, koost. T. Wright, tlk. Karin Suursalu), “Oscar Wilde’i tarkuseraamat” (2004, tlk. Jana Linnart), “Salvavalt teravmeelne Oscar Wilde” (2008, koost. M. Leach, tlk. Elle-Mari Talivee)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

 

Roddy Doyle

Roddy DoyleRoddy Doyle (s. 1958. a Dublinis) on iiri romaani- ja näitekirjanik. Ta on kirjutanud kümme raamatut täiskasvanutele, kaheksa lastele, seitse näidendit ja filmistsenaariumi ning kümneid lühijutte. Paljudest tema romaanidest on saanud edukad filmid.

Doyle’i raamatute tegevus toimub enamasti Iirimaal, eriti töölisklassi Dublinis, ning seda iseloomustab rohke dialoogi-, slängi- ja iiri-inglise dialekti kasutus. Doyle’i raamat „Paddy Clarke hahahaa”, kus kasvavaid ebakõlasid oma vanemate vahel jälgitakse 10-aastase poisi silme läbi, pälvis 1993. a. Bookeri preemia. Laialt tuntud on ka Rabbitte’i perekonna lood ehk Barrytowni triloogia, mis keskendub Dublini teismelistele eesotsas Jimmy Rabbitte juunioriga. Hilisemas romaanis „The Guts” (2014) pöördub autor Jimmy Rabbitte’i juurde tagasi ja jutustab 48-aastasest Jimmyst, kellel diagnoositakse soolevähk.

Raamatust „Paddy Clarke hahahaa” (e.k. 2009; tlk. Riina Jesmin) saab pikemalt lugeda siit.

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

William Butler Yeats

yeatsWilliam Butler Yeats  (13. juuni 1865 Dublini lähistel – 28. jaanuar 1939 Prantsusmaa) oli iiri kirjanik ja avaliku elu tegelane, keldi taassünni keskne autor, mõjukamaid 20. sajandi lüürikuid. 1904–1938 oli ta Dublini Abbey teatri direktor ja 1922–1928 Iiri Vabariigi senaator. 1923. aastal omistati talle Nobeli kirjandusauhind.

Eesti keeles ilmunud:
Luulet” (1990; tõlkijad Ants Oras, Märt Väljataga)
Punane Hanrahan” (1939; tõlkija M. Luht)
Saladuslik roos; Punase Hanrahani lood” (2002, Krista Kaer, värsid Peep Ilmet)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 68 other followers