Janis Jonevs “Jelgava 94”

Tagakaane tekst:

“Ministry – see oli fantastiline. Jesus Jones samamoodi, ja Sonic Youth, ja KMFDM, ja Psychopomps, nagu ka Temple of the Dog. Sellega olin abi saanud Kārliselt, mu klassivennalt esimesest klassist, siiani kombetu huligaan, kes oli mulle kord jalkas jalaga kõhtu virutanud. Nüüd olime millegipärast rääkima hakanud ja ta andis mulle, nagu oleksid need olnud narkootikumid, relv või keelatud kilpkonn, paar kassetti. Need oli tavaliselt kusagilt hankinud tema vend. Kārlis ütles, et nad olid vennaga Nirvanat kuulanud juba enne 1994. aasta 5. aprilli, kas te usute sellist juttu? Nirvana. See oli ikka maailma tipp. Tõsiselt, see oli isegi parem kui Cranberries, parem kui Dolores O’Riordani sügavad silmad.

****

Läti kirjaniku Janis Jonevsi (sündinud 1980) romaan “Jelgava ’94” viib lugeja 90ndatel Jelgava alternativkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal’i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava ’94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist”.

****

See tekst raamatu tagakaanel viib mõttele, et tegu on mingisuguse süvafilosoofilise ja taasiseseisvunud Läti 90ndate metal‘i subkultuuri analüüsiva käsitlusega. Sellisega, mis ühel tavalugejal ehk üle jõugi käib.

Aga ettekujutus on eksitav. Jonevs pakub üsna lihtsat, ausat ja ilustamata kirjeldust sellest, kuidas hakkab kujunema ühe Läti nooruki isiksus. Kuidas minategelane asub end defineerima läbi konkreetse muusikastiili, kuidas ta selleni hoopis teise stiili järgi jõuab, mismoodi teda mõjutab narkomaanist grungepioneeri Kurt Cobaini elutöö ja surm. Kuidas nooruk asub koos eakaaslastega avastama muusika, aga ka alkoholi ja tubaka kõditavat maailma.

Lugedes tekib teine pettekujutlus. Siinkirjutaja on autori eakaaslane, samuti 90ndatel muuhulgas Nirvana kaudu hevimuusikani jõudnu ja end noorukina läbi metal’i defineerinu. Samamoodi nagu minategelane suuruselt umbes Narva ja Pärnu vahele jäävas Jelgavas, avastas siinkirjutaja ühes Eesti linnas noorukina sõpradega napsu ning sigarettide mõnusid ja unistas pikkadest juustest, millega lava ees moššida. Nii tekkis küsimus: ehkki siinkirjutaja sai Jonevsiga vägagi meeldivalt ja nostalgiliselt samastuda (sisuliselt vist vaid alkoholimargid olid erinevad), siis kui palju selliseid 90ndatel metallmuusika taktis elanuid ikka on? Mida võiks “Jelgaval” olla öelda teistele, millega võiks teos neid kõnetada?

Ent kujutlus, nagu tegu olekski nostalgiapiibliga 1980. aastal sündinud omaaegsetele black- ja muumetallistidele hajub samuti kiiresti. Sest see on tõesti üks lugu identiteedi otsimisest, “puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist””. Pole vahet, kas identiteedi osaks on biitlid, black metal, hip-hop, diskomuusika, dubstep või EDM – noorele inimesele on läbi aegade olnud enese identifitseerimise viisiks muusika, ükskõik, mis stiilis see ka poleks. Samamoodi mäss (“kõik kõigi vastu”) ning samamoodi sõdivad noored igal ajastul ja igas paigas üle maailma selle nimel, et “mitte saada üheks neist”.

Nagu Jonevs teose lõpus ilma liigselt keerutama mõista annab – ühel hetkel saame me kõik üheks neist. Aga tore on meenutada neid aegu, kui mugavuskonformism ei olnud meid veel raamidesse surunud. Eriti, kui sinu sünniaasta jääb 1980. kanti ning sulle ütleb midagi selline bändinimi nagu My Dying Bride. Aga näitab “Jelgava” edukus, on see vähemasti Lätis läinud korda igasugustele inimestele.

Autorist:

Janis Jonevs sündis 1980. aastal Lätis Jelgavas. Hariduse omandas Jelgava gümnaasiumis ja Läti kultuuriakadeemias. Jonevs töötab copywrighterina, 2002. aastast on ta teinud ka kriitiku, prantsuse keele tõlgi ning dramaturgi tööd. “Jelgava” on Jonevsi debüütromaan ning 2013. aastal sai sellest Lätis bestseller. 2014. aastal sai raamat Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja romaani tõlked on ilmunud Prantsusmaal, Norras ja Sloveenias.

Janar Kotkas

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Emma Straub „Moodsad armastajad“

Raamatu autor Emma Straub jutustab meile loo kahest New Yorgis, Brooklynis elavast perekonnast, kelle elu sisuks on laste tulevik, abielu kooshoidmine ja pingeline tööelu. Loo keskmes on Elizabeth, Zoe ja Andrew, kes on ülikooliaegsed bändikaaslased ja sõbrad. Nooruses lubas Elizabeth endale, et ei muutu kunagi selliseks nagu tema ema ja tolle sõbrad, kes käisid kõik sama juuksuri juures, samades poodides ja sõid õhtusöögiks samu asju. Andrew, kelle vanemad olid rikkad ja soovisid teda vormida, vihkas neid ja unistas ärajooksmisest, rongidele hüppamisest või Nepaali kolimisest. Kaunis ja vabameelne Zoe oli aga afroameeriklastest paari laps, tema vanemad olid teeninud oma kopsaka varanduse diskoduona. Nüüd on nad ise täiskasvanud, kellel on omakorda peaaegu täiskasvanud lapsed. Elus ei ole läinud vast päris nii, nagu nad lootsid, kuid siiski on põhjust olla rahul ja mis siis, kui nad pole enam nii õnnelikud kui varem. Kuid ka rahulikult kulgev elu võib tuua ootamatuid pöördeid. Nende kõigi ellu ilmub minevikust toonane bändikaaslane Lydia, kellest sai 1990ndate alguses täht, kuid kes lahkus elust narkootikumide tõttu. Lydia lühikeseks jäänud elust soovitakse vändata eluloofilmi, mis paljastaks nii mõnegi saladuse teiste bändiliikmete kohta…

Straubi romaanis segunevad elutarkus, läbinägelikkus, nooruse elevus ja keskea ootamatus. Autor laseb oma tegelastel end kaotada ja jälle leida ning nad väljuvad oma värskendavalt inimlikest katsumustest alati veidi vanemana, vahel veidi targemana, kuid ei lõpeta kunagi kasvamist.

Karmen Velitschinsky

* * *

Mõnikord võib raamatu lugemise ajendiks olla suht veidrad põhjused, selle raamatu puhul kõndisin ma raamatuvirnast mööda, vaatasin vilksamisi pealkirja ja lugesin välja, et “Moosised armastajad” — misasja? — aa, ikka “Moodsad armastajad”… (küllap on sissetegemiste hooaeg oma mõju avaldanud), aga painama jäi ja nii see raamat muga koju tuli.

Tegevus toimub New Yorgis, Brooklynis. Põhifookuses on kaks perekonda: perekond A (isa + ema + poeg) ja perekond B (ema + ema + tütar). Kirjeldus, milliste suhteämblikuvõrkudega keegi kuskilt seotud on, võtaks liig palju sõnu ning tõenäoliselt ei oleks huvilisel siis enam nii tore raamatut ennast lugeda, olgu vaid öeldud, et neid jagub, nii kaasaega kui minevikku. Raamatu teemad on tulevikulootused ja -kartused, minevikupaid ja -pained, eneseotsingud ja -leidmised, suhtesasipuntrad ja karjäärimured.

Pretensioonitu, aga mitte vilets raamat, ajaviiteraamatuks liig tõsine ja tõsiseks kirjanduseks liiga kerge, selline korralik keskmik, mille puhul erinevad lugejad saavad oma lugemismalle rakendada ja saavad pisut kauba peale ka. Ja, khmm, ma kujutan päris hästi ette, kuidas selle põhjal annaks filmi või koguni telesarja teha…

Tiina Sulg

Emma Straubi portree on pärit siit.

Reeli Reinaus „Mõõkade äss”

Hanna on kummaline, veidrate riietega, augustatud gooti tüdruk ühes Eestimaa kooli 12-ndas klassis. Ta kannatab paanikahoogude käes, pool aastat tagasi on temaga juhtunud veider ja seletamatu õnnetus. Ta kardab mõistust kaotada. Ta püüab meenutada. Tal on hirmuunenäod.

Olivia on tüdruk, keda tabab ühel ööl kõiksusetunnetus, ta teeb läbi sisemise muundumise, kogu maailm on tema ees lahti. Põhjus on imelihtne — ta on ühel peol märganud poissi, kelle nägemine pani tütarlapse südame pekslema, peopesad higistama ja silmapupillid suurenema. See tundmatu tumedate juuste ja ilusa naeratusega poiss!!

Seal kus on tüdrukud on kohal ka poisid. Jakob, kellele on silma jäänud veidra välimusega Hanna. Artur, kelle Olivia on välja valinud, et jõuda Joakimini. Joakim Lind ongi Olivia unelmate noormees, ainus, kes tüdruku jaoks midagi tähendab.

Selles põnevas loos astuvad lugeja ette veel Maria, Jan, Doris, Fred, Susan ja teised.

Kõigil selle raamatu määravatel tegelastel on mingi saladus, olemuse peidetud pool, varjatud tegutsemisajendid. Tundub, et keegi pole päriselt see, kellena näib. Saladused kuhjuvad, välja öeldakse ainult pool tõest, ülejäänut varjatakse. Kirjanik on lugeja jaoks varunud ootamatuid pöördeid veel raamatu lõpuski.

Lugege, tundke põnevust ja hingevärinaid!

Kohtumiseni raamatukogus!

Ädu Neemre

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Tõeliselt hämmastav, et sõnadega on võimalik nii ilusaid maailmu luua.
See kõik on nii värviline, linnulaulu täis ja pärnaõieteelõhnaline.
Värviküllane värske tuulepuhang minu lugemis-elamustes.
Need on muinasjutud, mida aina uuesti tahaks üle lugeda.
Hea tuju garanteeritud!
Raamat on imeilusate illustratsioonidega tervik, jättes fantaasiale
ruumi, see kõik on väga hästi õnnesutunud.
Aasta lemmikraamat, vähemalt!
Aitäh nii suure elamuse eest!

Mari-Liis Rüütli

 

 

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Mehis Heinsaare lühijuttudes ja novellides on võluv see, et ta loob muinasjutulised olukorrad, asetab need konkreetsesse kohta ja äkki tekibki tuttav tunne, äratundmine paigast ja situatsioonist. Mängulisus on küll asja üks külg aga situatsioonid kannavad endas ikkagi olukordi reaalsest elust, mis panevad mõtlema, muigama – igatahes tekitavad mingi emotsiooni. Situatsiooni võimendus avab lihtsad elutõed. Eht-eestlaslikult KULGEVAD lood ei jäta ükskõikseks, vaid imbuvad lugejasse oma tuttavlikul, lihtsal moel. Emotsioonid, mis raamatust jäävad on meeldejäävad, veidi nukrameelsed, kuid helged. Raamatule annavad palju juurde Marge Nelgi erilised illustratsioonid.

Halliki Jürma

 

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Suurepärane jutustaja Heinsaar jutustab muhedal viisil maagilistest, lummavatest, ka hämaratest maailmadest; elust, kus kõik argine võib ootamatult pöörduda ning uute seaduste järgi edasi kulgeda, kus (argi)elu lõikub mütoloogiliste allhoovustega ning kõik see jätab lugejasse oma jälje ka peale raamatu sulgemist. Raamatut täiendavad Marge Nelgi meisterlikud ja maagilised illustratsioonid.

Kadri Rohi

Ernest Cline “Valmistub esimene mängija”

Raamat, mille valisin sisututvustust lugemata. Kui aus olla, siis ega ma ainult pealkirja ja kujunduse järgi seda raamatut ei valinud, autori nimi ei öelnud mulle midagi, aga tõlkija nimi andis lootust, ma uskusin, et päris jama Raul Veede küll tõlkida ei viitsiks.

Nii et jah, jama see ei ole, aga korraliku kiiksuga küll :) Ja mu meelest selleks, et lugu nautida, võiks ka lugejail olla mingeid kiikse. Väike valik (sulgudes minu skoor):

  • küberpungivaimustus (olemas, päris priske)
  • YA raamatute taluvus (enamvähem olemas)
  • 80-aastate popkultuuri teadmised (no nendega on niglamini, ühtteist nagu oleks, aga kohati on suured valged laigud, eriti filminduse kohal)
  • orienteerumine mängudes (sellega ei ole kuigi hästi, aga ma olen proovinud nii D&D-d kui larpi kui mõnda arvutimängu, niiet üldjoontes saan aru, millest jutt käib)
    mängulust (seda vahel lauamängudesse jagub)
  • otakude mõistmine (lugesin just Linus Jonkmani “Introverti” ja olles ise ka küllalt introvertne, siis nooh, jaah)
  • loo põnevus on olulisem kui loo usutavus (sellega on nii ja naa, antud loo puhul jaa)
  • ladusa tõlke hindamine (no ma vahel ei pane tähele, a siin kiidaks küll)

Hoogne seiklus, mida lugeda on tore, aga mis lõpuks jätab kuidagi tühja tunde…

Kaanekujundajatel on aga lõbu laialt olnud:


Lisalugemist:
J. J. Metsavana Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-valmistub-esimene-mangija
Jaan Martinson Eesti Päevalehes http://epl.delfi.ee/news/martinson/raamatublogi-virtuaaltulevik-on-oudne-ja-ponev?id=78305970
17 Things We Learned at the Ernest Cline #BNAuthorEvent https://www.barnesandnoble.com/blog/17-things-we-learned-at-the-ernest-cline-bnauthorevent/

Steven Spielberg teeb parasjagu raamatu põhjal filmi, film peaks kinokõlbulikuks saama järgmise aasta märtsis. Link IMDb-le.

Tiina Sulg

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Enne seda raamatut lugema asudes olin arvanud, et tegemist on pehme ja emaliku teosega. Lugedes oli aga esmaseks reaktsiooniks hoopiski: Maarja Kangro on julge naine! Mitte ainuüksi sellepärast, et ta on oma väga isikliku ja raske teema lugejateni toonud ja ennast selle juures sugugi ei ilusta, isegi oletab, et võib olla on ta mõneski mõttes teinud ebasobivaid otsuseid, mida last sooviv naine ei peaks tegema. Tegelikult on ta aga elanud normaalse tegusa inimese elu.

Autor annab oma romaaniga edasi seda, et naisele ja perele on taoline lapse planeerimine ja pidev ebaõnnestumine väga raske, kuid sellest on võimalik üle saada. Raamat annab lootust ja tuge, et halvad asjad siin elus ongi normaalsus. Raamatu valusamaks kohaks on see, kui ta peab katkestama oma raseduse viisteistkümnendal nädalal loote väärarengu tõttu. Sellel hetkel kaob ära kogu arukus ja rahulikus. Järele jääb vaid vihane sõimlev käitumine.

Kangro arutleb ka selliste juhtumite „praktilise“ poole pealt ning toob välja mõttekäigu, et kas veel sündimatta laps on siiski juba laps või ainult eluskude, mida saaks kasutada teiste vastsündinute organidoonoriteks. Kindlasti ei mõtle ta seda tõemeeli vaid püüab aru saada, mis mõttega juhtuvad elus taolised rasked asjad nagu seda on lapse kaotus.

Arutletakse ka jumala olemasolust ja maailmast, kus ta tõdeb, et milleks peab millegi hea saamiseks ennem nii palju kannatama (sünnitamine) ja seda ebaõiglasem on see, kui sellele valule ei järgne midagi positiivset. Kas lapse sünd on üldse positiivne, arvestades seda, kui palju peavad lapsevanemad oma elust hakkama tähelepanu pöörama kellelegi teisele ja enda tagaplaanile jätma?

Mulle meeldis autori mõte sellest, et vanemad, kelle lapsel ei ole määratud mingil põhjusel siia ilma sündida, leinavad seda last, keda nad on juba endale oma vaimusilmas ette kujutanud (nagu armastuseski armastatakse mitte teist inimest vaid ettekujutust temast). Kas aga sündimata laps on õnnetu, et ei saanud sündida, jäägu iga lugeja enda otsustada. Autor ise arvab selle kohta aga, et tema laps oli hea ja ei süüdista oma ema selles, et ta elada ei saanudki. Väike ilus mitteisik.

Karmen Velitschinsky

Loe ka Liina Leemeti ja Annika Aasa arvustust.

“Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”

Mul on ““Loomingu” Raamatukoguga” selline veider kaksipidi suhe. Ühtpidi, mõistus ütleb, et see on suurepärane sari, et sedakaudu saavad ilmuda nii paljudki huvitavad autorid ning saab maitseproove nii kõige uuemast kui ka peavoolust pisut kõrvale jäänud vanast heast. Teistpidi, tunne ütleb, et need on nii õhukesed, et ma ei viitsi lugema hakatagi, raamat saab enne otsa, kui ma jõuan sinna maailma sisse elada, ja see on ikkagi ajakirja-formaat, seega katsetuste koht ja mitte see “päris” kirjandus. Nii ma siis kõlgun, lastes enamasti end tunnetest valitseda ja olles läbi lugenud häbematult vähe LR-numbreid, lastes vahel mõistuse häälel kõlada ja leides sarjast nii mitmeidki minu lugemisajaloos olulisi teoseid (n. Eugene O’Neilli “Pikk päevatee kaob öösse”, Ray Bradbury “451° Fahrenheiti” või Liisi Ojamaa “Myyrid & wärawad”).

Aga ses sarjas on üks raamat, mille puhul mul nii mõistus kui tunded on samavõrra rahul — 1976. a. ilmunud “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”.

See on hästi eklektiline kogumik. Noori autoreid on põhikooli lõpuklassist I kursuse tudengiteni, enamik siiski abituriendid. On nii luulet kui proosat. Mõni autor on esindatud vaid ühe loomingunäitega, mõnel on kümmekond pala. Tasemeti on pilt kõikuv, enamjagu on tüüpiline noore inimese luule, kus on nii algajalikke mõtte- ja sõnakatsetusi (õnneks vähe) kui põnevat paljulubavust (enamik kogust) ja kohati ka vaat et valmiski asju ning üldpilt on täitsa tore. Ja muidugi on huvitav vaadata, mis neist kirjutajaist on edasi saanud — on neid, kes on vägagi meie tänases kirjanduspildis kohal, ja neid, kes pole loominguga jätkanud.

Mõned tekstinäited:

*

mul meeldib kaeda
kõike vastupidiselt
pilv helgib taevast
valgest vastu siniselt

Kajar Pruul

*

sügisvihm uhtus minu hingekeeli
ja tema poole sirutasin oma paluvad käed
inimeste nutmata pisarad pesid neid
segunedes minu enese verega
nüüd on mu hingekeeled roostevabad

Kristin Väli

*

Tere. Tulin tagaukse kaudu.
Ega palju pole öelda mul.
Tulin, kandes kaasa oma laulu:
noor ja lootustandev. Aga hull.

Minu laulus ootusi ja kahtlust.
Valu. Pihtimusi häbini.
Vaevaga see koorem kaasa mahtus.
Muuseas olen lüürik läbini.

Doris Kareva

*

Ma kõndisin üpris kitsas vahekäigus kahe kalju vahel. Mu paremal käel oli täiesti valge, pahemal täiesti must kalju. /—/ Mõlemad kaljud olid peegelsiledad. Mitte midagi ei paistnud peale valge kalju. Must kalju oli, nagu ei oleks sel kohal midagi. Täiesti must ja pime.

Rein Raud

*

Ma võtsin suure pussi
ja torkasin südamesse.
Kelle omasse, aimugi pole,
võib olla, et paberisse.

Monika Uibo

*

päike kammib kasteheina juust
räästa all on pääsukeste pesi
nööril pesu mida keegi pesi
taldrikul on nuga leib ja juust
mesilasi lendab õunapuust
ämbri põhjas loksub vihmavesi

Eve Kivipõld

*

Jääb valgus ja vaikus
ja otsatu öö
ja muu, mis on igavene.
Jääb rahvas ja maa
ja rahva töö
ja see, mis on igavene

Lembit Michelson

*

Trammikolinal jõudsin ma siia,
koju minna õhtul ei saa.
Siin minu pelgupaik viimne —
Trummi tänava viineribaar.

Priidu Beier

*

Nagu sööbiv hape tungib kurbust hinge
väike kõdunend puurist seisab surnuteriigis
ulguv kalmistutuul on üdini vinge
närbund matusepärg ujub kõntsases tiigis

Annika Punab

*

Rahu lamas pargis.
Maailm veel ei tea,
et end uueks eluks
valmis üks ei sea.

Kord kui kevad jõuab,
lumelummus kaob,
kisendavad taevas
surnud oksaraod.

Taavi Tuulik

*

Kui pandimaja veteranide rahvastepalli võistkonna kesktormaja Jaagup võistlustelt tagasi jõudis, oli päike juba loojunud. Väsinult tiris vanamees seljast võistlusdressi, mis koosnes punasetriibulisest vestist, rohelistest põlvpükstest, tumelilladest kalossidest ja oranžikast murumütsikesest, ning asus hoolega oma puujalga õlitama.

Heiti Habicht

*

Kohusetunne? Põrgut! Patta panna ei saa.
Olime püüdlikud. Jõudsime kõik kuhugi.
Ja kes polnud nii tublid — need aidaa!
Igasse purjesse Fortuna ei puhugi —
niisugune on elu, mis parata.
Aga kõik peavad elama.

Kalev Kesküla

*

See, mis isad ei teinud, pojad tegema peavad,
mida emad ei leidnud, tütred leidma nüüd peavad.
ISE kujunda maailm, kuis meeldib vaid sul…

Allan Roosileht

(Ääremärkus. Ma vahel küsin autoritelt lubakirju, et kas võib nende asju luuleleiu blogis avaldada, ja vahel saan vastuseks, et kuskohast te ometi need vanad noorpõlveluuletused nüüd üles korjasite? minu järeldus on, et raamatukoguhoidjatele üldiselt meeldivad noorte inimeste luuletused :) )

Kõikse tuntum luuletus sellest kogust on lauluks saanud Doris Kareva “Ajastu” (ka vahel nime all “Tule lähme ära”):

Tiina Sulg