Marju Lepajõe „Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki. Reformatsiooni mõjust hariduskäsitusele Eestis“

Marju Lepajõe „Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki. Reformatsiooni mõjust hariduskäsitusele Eestis“ („Akadeemia“, nr 1, 2017, lk 3–18)

akadeemia20171Selles, et Marju Lepajõe pühendab oma mõtisklused luterlikule reformatsioonile, mille algusest möödub 500 aastat, ei olegi midagi iseäralikku, on ta ju ikkagi religiooniloolane, ja õppejõud. Kuid küllap küsib ta mitte ainult õppejõuna, „miks Eestile nii olulise teema puhul nagu Martin Lutheri hariduskäsitus ja selle edasine mõju ei ole edasiminekut“ (lk 7), vaid ta tunneb samas muret õhtumaise mõtteloo süstemaatilise edasiandmise pärast järeltulevatele põlvkondadele, sest „teaduspoliitika on viimased kümme aastat Eesti humanitaariat, mille hulka tinglikult võiks ka teoloogia paigutada, nii rängalt ja vastutustundetult laastanud“ (6).

Teades aga, et Marju Lepajõe on ka klassikaline filoloog ja tõlkija, animeerib loo alapealkiri küsima, kas tema mure ei väljenda midagi veel. Vastuse sellele aimusele annavad juba avalause ja sellele järgnevad lõigud: EESTI KEEL. Küsimus emakeele staatusest ja saatusest tänapäeva Eestis juhatavad Marju Lepajõe käsitluse nii sisse kui ka välja, kokkuvõtte ja joonealuse märkuse vormis.

Autor väljendab „õnnetunne[t] oma keelest ja riigist“ (3), mida suurendavat eriti vanaroomlasi Gaius Julius Caesarit ja Publius Cornelius Tacitust lugedes saadud teadmine, et maa pealt on jäjetult kadunud nii palju rahvaid, hõime ja keeli. Siis saavatki talle väga selgeks, et rahva püsimajäämiseks on oluline ja otsustav emakeelne haridus. Just „see rahva enesekindlus,“ rõhutab Lepajõe, „millest on korduvalt kõnelnud ka meie uus president Kersti Kaljulaid. Kui kunagi piisas enesekindluseks algkoolist, siis tänapäeva maailmas peab see olema ülikool. […] Seepärast ei ole emakeelsele ülikoolile alternatiivi, kui mitte just ihaleda võimalikult kiiret hääbumist.“ (3-4) Ka Lutheri jaoks hõlmab mõiste haridus, nagu Lepajõe oma arutelus näitab, ajaloo ja luule, muusika ja matemaatika kõrval „eelkõige“ (14) keeli (ladina, kreeka, heebrea): „Keeled on esmalt väärtus iseeneses, sest nad on Jumala kingitus. „Keeled on noatuped, millesse on torgatud vaimu noad.““ (14)

marjulepajoeSamuti peab haridus olema, nagu Lepajõe Lutheri najal ja veel kord kokkuvõttes toonitab, olema suunatud kogu rahvale, „et riik üldse püsib“ (13), et vallanduks „tohutu potentsiaal“ (16), mis Eesti puhul ei olevat üldsegi veel ammendunud. Seepärast „peab haridusega praegu“, pöördub Marju Lepajõe lugeja poole eetilise üleskutsega, „eriti vastutustundlikult ümber käima, et mitte seda haaramatut tunnetuslikku potentsiaali ja vabadust läbi lõigata, mis on emakeelses hariduses, kui haridusametnikud oma ühepäevahuvides survestavad keelevahetusele ülikoolides“ (16).

Marju Lepajõe artiklit võibki lugeda (ka) kui toetusesseed (toetuskõnet) emakeelele, sest on ju „indiviidi kujunemine suurel määral keeleline nähtus, aga ka rahva kujunemine on keeleline nähtus, sest rahvas kasvab koos keelega ja teistpidi, keel kasvab koos rahvaga“ (8).

Loodan väga, et ei teki olukorda, kus peaksime taas küsima: „Kas siis selle maa keel / laulutuules ei või / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida?“ (Kristian Jaak Peterson: „Kuu“)

Eve Pormeister

Marju Lepajõe pilt on pärit siit:

Kätlin Kaldmaa “Halb tüdruk on jumala hea olla”

halb tüdruk kaas trükki.inddVõtsin selle lugeda, sest uudiskirjanduse riiulil äratas selle kaanekujundus lapspõlvenostalgia. See meenutas raamatuid, mida kunagi varateismelisena raamatukogust koju tassisin. Võtsin siis seekord ka.

Ja mida lehekülg edasi, seda rohkem tuli meelde lapsepõlvetunne – toonane näilikult lõputu vabadus ühe Kesk-Eesti väikelinna viimasel tänaval keset kõige sügavamat seisakut. Ka minul on oma kevadised jõkkekukkumised ja oma pajuvõsa. Koolivorm ning kogu aeg tööl ära olevad vanemad. Ja teadmine, et peab ise hakkama saama. Ebameeldivad täiskasvanute poolt peale pandud kohustused. Ja muidugi vastutus, mis vabadusega alati kaasas käib ja mida vanematelt õdedelt vaikimisi oodatakse. Usun, et peategelane Li on üheteistaastane viis-kuus aastat minust hiljem, aga see ei loe. Toona muutus aeg aeglasemalt. Kiired pöörded on alles ees.

Mulle meeldis see retk lapsepõlve, meeldis, et selle raamatuga tuli meelde ka lapsepõlve kibevalusam pool. Ühelt poolt peaagu lõputa vabadus, teiselt jälle täie rauga vastutus. Seigad, mida läbi elasime ja millest meie vanemad kunagi teada ei saanud. Servamisi täiskasvanute maailma muresid. Aeg, mil tavaline jõeäärne lodu oli võimalusi täis maailm. Vastasseisud maja number viis poistega, mis päädisid kõlepimedal novembriõhtul hingeviiuli mängimisega. Mitte just õige mõnusam tunne selle eest aru anda. Raamatu peategelasel Lil on omad juhtumised, aga tunne on sama.

Ühesõnaga, mulle meeldis, et see lugu oli „päris”. Et ma tunnen oma lapsepõlve selles loos ära. Et ma võin selle raamatu lugusid oma lastele ette lugeda teadmises, et jah, nii see tõesti oli.

Küllike Lutsar

Vladislav Koržets „Laulud või nii”

korzetslauludvoiniiVladislav Koržets oleks justkui elupõline teekaaslane. Siinkirjutaja pole küll kunagi auväärsega isiklikult kohtunud, kuid on pidevalt tema loomingut mõnuga jälginud – kuulates mõnd kõige mõjujõulisemat eesti lauluteksti („…nüüd on murtud kõik, metsik ja must…”), loodides koos Ülev Suurmõlgiga fundamentaalset mõttetarkust („Lohk on tagurpidi muhk!”), visanud kolme näppu iga kord, kui saatejuht Koržets ütleb „Oo Kolm!”, ning kuulutanud täie veendumusega asutuse jõulupeol: „Sinna saaks ma, kui oleks homaar!” Koržetsi tekstidele on loonud laule Hampelmann ja Riho Sibul, Gunnar Graps ja Sten Šeripov, ta on toimetanud ajakirja „Pikker”, kirjutanud näidendeid ja stsenaariume, mänginud filmis „Viini postmark” ning pälvinud 1988. aastal Oskar Lutsu huumoripreemia. Mõni inimene kohe oskab teha paljusid asju, ühekorraga ja hästi. Kalast teab ta ka kõike, ja üldse.

Ja nüüd on siis ilmunud luulekogu „Laulud või nii”. Hakkasin kohe eelmist valimikku otsima ja siis selgus, et tegu on 65-aastase autori debüütkoguga, mis sisaldab luuletusi aastatest 1977-2016. Omamoodi meelepete: laulud on ju ammu peas, nii tunduski, et küllap nad on ka paberil ilmunud. Seda suurem on rõõm, et luuleraamat viimaks ikkagi ilmus. Siin leidub klassikaks saanud laulusõnu („Aed”, „Kõik kaob”, „Veerev kivi”, „Videvik”) ja uuemaidki (filmist „Kormoranid”), vemmalvärsse, epigramme, elutarku, valusaid ning muhedaid tõdemusi. Tekste lugedes tundub pidevalt, nagu esitaks neid autor ise oma eripärase häälega, ruttamata ja õige kerge naerusädemega. Ühesõnaga, selle raamatuga on nigu on. Soe põhitoon, iseenda tagaplaanil hoidmine ning Looja, loodu ja eluringi väärtustamine teeb sellest meie heitlikul ajal meeldiva ja ütleksin ka – vajaliku lugemise.

Näidiseks ja tutvustuseks ja kogu Koržetsi loomingu kokkuvõtteks olgu siinkohal toodud viimane stroof luuletusest „Meeles ja keeles”:

Kuni olen omas meeles,
kuni keel veel püsib meeles,
kõik mis on ja mida pole,
igas mõttes, igas meeles
on mu meeles eesti keeles.

Tiina Tarik

Vaata ka:
Intervjuu ERRi lehel
Intervjuu ajalehes KesKus
Raamatust Ingvar Sedmani blogis

María Dueñas “Õmblejanna Madriidist”

María Dueñas “Õmblejanna Madriidist”
(2009, e.k. Mari Laan ja Kristiina Raudsepp 2016)

duenasomblejannamadriidistTilluke Toledo kirjastus on hakkama saanud uskumatult suure teo(se)ga—välja andnud hispaanlannast õppejõu María Dueñase mahuka romaani, mille eestikeelne pealkiri on ühtaegu nii täpne kui petlik. Mina lükkasin selle kõvakaanelise kuuesajaleheküljelise raamatu avamist pikalt edasi, sest pisikese beebi kõrvalt tundus see hirmutava lugemisülesandena. Ent kui kaas oli kord avatud, siis pääsemist enam polnud ;)

Tõepoolest, Dueñase raamat, mis kombineerib dokumentaalset ja fiktiivset, haarab esimesest leheküljest kohe kaasa, “loeb” kiiresti ja “valutult” ning võiks meeldida erinevat tüüpi lugejale: nii sellele, kes otsib raamatuist põhiliselt põnevat lugu, sellele, kes armastab ajaloolisi ja poliitilisi süžeesid kui ka sellele, keda huvitavad ajastu- ja kohaspetsiifilised detailid. Huvitav, kui paljudel lugejatel tekib seda raamatut lugedes isu Marokosse lennata…

Ausalt öeldes, sisust ma väga rääkida ei tahakski. Minu meelest on seda raamatut põnevam lugeda ilma sisukokkuvõtet teadmata. Kolmandiku peal mõtlesin ma, et no millest see raamat siis edasi räägib — peategelase Sira elus oli juba juhtunud nii palju drastilist ja ma kartsin, et edasine on lihtsalt mingi heietamine. Aga kaugel sellest! Tuumani polnud lugu siis üldse veel jõudnudki ning just heietamist suudab autor väga edukalt vältida.

Kuna lugu paigutub põhiliselt 1930ndate aastate Hispaaniasse ja Marokosse, siis tulevad ajaloolised taustateadmised muidugi kasuks, aga ka nende puudumine ei sega loo mõistmist, sest “suur” ajalugu on edasi antud “väikeste” lugude ehk inimeste kaudu, ning romaani käigus juurde lugeda ja teadmisi värskendada saab ju alati (joonealused märkused kahjuks puuduvad, kuid autori poolt kasutatud arvukad allikad on bibliograafias ilusti ära nimetatud). Poliitiliste sündmuste varjatuma poole avamine on üks selle raamatu võlusid, kuid seda raamatut saab lugeda ka lihtsalt kui üht vaestest oludest pärit naise üles töötamise lugu.

Süžee tundus vaid paaris kohas natuke konstrueeritud. Nii paigad kui tegelased (paljud neist päriselt elanud) on värvikad, tihti eksootilised, meeldejäävaimad vast lisaks peategelasele ka Rosalinda Fox, Juan Luis Beigbeder, Marcus Logan, ja loomulikult ekstravagantsed Candelaria ja Felix. Raamatust, mis sai kohe bestselleriks, olevat valminud ka ülipopulaarne teleseriaal.

Pikema sisukokkuvõtte leiab Mari Laane raamatututvustusest.

Annika Aas

Elena Ferrante „Minu geniaalne sõbranna”

geniaalne_sobranna_kaaned_525×200_bleed4_111116_tf.inddKuuldused selle raamatu headusest ei ole liialdatud.

Raamat algab proloogiga, mis justkui selgitab, miks raamat on kirjutatud: kirjutaja, minategelane Elena (siiski Greco, mitte Ferrante), saab teada, et rohkem kui 60 aastat tema sõbranna olnud Lila (Lina või Raffaella kõigi teiste jaoks) on jälgi jätmata koos kõigi oma asjadega kadunud. Alles pole ühtki juuksenõela ega kviitungitki.

Nagu alati, pingutab Lila üle, mõtlesin ma. Ta ei tahtnud lihtsalt kaduda, nagu ta praegu on, kuuskümmend kuus aastat vana, vaid kustutada kogu oma mahajäetud elu.
Olin maruvihane.
Eks näis, kes seekord peale jääb, mõtlesin endamisi. Panin arvuti käima ja asusin kirja panema iga pisematki üksikasja meie loost, kõike, mis mul veel meeles oli. (lk. 14)

Ja meeles on tal palju – Napoli-romaanide sarja kuulub neli raamatut, esimese raamatu lõpuks saavad tüdrukud, kes on sündinud u 1944. aastal, 16-aastaseks. (Umbes sellepärast, et raamatus annavad eri kohtades vanuste mainimisel arvutamised veidi erineva tulemuse.)

Raamatu tutvustust lugedes võiks arvata, et tegemist tuleb suure ja ennastsalgava sõpruse looga, tegelikkuses näeb sõprus (vähemalt esimeses raamatus) vahel kangesti vaenu moodi välja ja muutub sageli rivaalitsemiseks. Samas tundsin tema vanade tujude taga valu, mis mind vaevas. Ta kannatas ja tema valu ei meeldinud mulle. Ma pigem tahtsin, et ta oleks minust erinev, kaugel minu ängidest. Ja minu meelehärm, kui sain aru, et ta on tegelikult haavatav, muutus salajasi teid pidi vajaduseks olla temast üle. /—/ Igal võimalusel, ehkki ettevaatlikult, teatasin nagu möödaminnes, et ma lähen põhikooli edasi ja tema ei lähe.

elena-ferranteTegevus toimub 1950. aastate Napoli vaeses linnajaos, mille väljanägemist lugejale praktiliselt üldse ei kirjeldata. Saame aimu ainult majade suurusest, sest keegi elab kolmandal ja keegi viiendal korrusel, ja et majadel on rõdud ja katuseterrassid, kust aastavahetusel lastakse ilutulestikku. Jääb ka mulje, et ülearu puhas seal just ei ole, kuigi mitmed naised küürivad palehigis treppe. Esimestel korrustel on poekesed ja töökojad, Lila isa ja vend on kingsepad. Lugedes tekkis vaatamata suuremate olustikukirjelduste puudumisele sageli tunne, nagu vaataks must-valget Itaalia filmi, eriti lastega seotud kohtades, ilmselt sellepärast, et jutustaja on Elena – laste jaoks ei tähenda majade välimus ju midagi, neile tähtis, nagu näiteks nukud, on seevastu detailselt kirjeldatud.

Ma ei tea, missugune haridus sel ajal Itaalias kohustuslik oli, aga paistis, et algkool jääb paljudele selles linnajaos laeks ja see on normaalne, ja vähemalt Lila ema oli kirjaoskamatu. Ümbruskonnas on palju vägivalda ja kaklevad nii mehed kui naised, naised isegi hullemini. Normaalne on rääkida kohutavalt ropendades ja solvates, 10-aastase Lila jaoks, kes karjub inetuid sõnu kasutades isa peale, kui teda edasi õppima ei lubata, lõpeb asi aknast väljaviskamise ja käeluumurruga. (Lõpuks ta siiski tohtis kooli minna, kuid oli haige, tujutu ja vastaline ning kukutas end eksamitel läbi.)

Itaalia keelt õpitakse koolis, kodus räägivad kõik Napoli dialekti. Vennad kaitsevad õdede au, nõod nõbude oma, naabripoisid naabritüdrukute oma, ja kõike, mida kasvõi õrnalt võib solvavaks pidada, lahendatakse rusikatega.

minugeniaalnesobrannaLila ja Elena on erinevad, Lila on ülikiire taibuga ja haarab kõike lennult, lugema on ta end õpetanud enne kooli ja ladina keelegagi saab ta ilma koolita paremini hakkama kui Elena koolis. Ta teeb kogu perekonnale raamatukogupiletid, et igaühe omaga raamat laenutada, sest ühele inimesele antakse korraga vaid üks teos. Elena seevastu on visa ja töökas, muidugi pole ta ka rumal. Ta lihvib pidevalt oma keelt, et end paremini väljendada, ja pääseb ka gümnaasiumi, mille olemasolugi ta kahtlustada ei osanud, põhikoolist kaugemale ei osanud ta mõelda. Lila on kiiresti tüdinev ja äärmiselt keevavereline, kõike samas sügavalt tunnetav ja hiljem ka mõtestav.
Põhjalikult kirjeldatakse jutustaja Elena muret tütarlapsest naiseks sirgumisega, häda teevad nii vistrikud ja kasvavad rinnad kui koolivendade tähelepanu, ainuke abi emalt on avaldus, et ta näeb rindadega kõlvatu välja! Nagu sellest veel vähe oleks, tuleb tal veel ka prille kandma hakata.

Lila seevastu on kaua kõhetu ja räpane, ent järsku kasvab temast pimestav kaunitar ja ta abiellub 16-aastaselt, mis teeb kõigi tüdrukute vanemad kadedaks ja paneb Elenagi kahtlema, kas tema ladina ja kreeka keele tuupimisest elus kunagi kasu peaks olema. Kahtlustele annab toitu tõik, et just sõbranna pulmas saab Elena teada, et tema ajakirjale kirjutatud lugu jäeti vaatamata lubadusele siiski avaldamata. Talle tundub, et tema lootus, et õpingute vaev viib ta kuhugi kõrgemale, et tal on tõepoolest tulevik, on tühine ja ta jääbki plebeiks. Plebeiks olemine tähendas rabelemist toidu ja veini pärast, tüli selle pärast, keda teenindatakse enne ja paremini, seda räpast põrandat, millel sagisid ettekandjad, üha rõvedamaid tooste. Plebei oli minu ema, kes pärast veinijoomist isa õlale naaldus, sellal kui isa, suu pärani, metalliärimehe nilbete vihjete peale naeris. (lk 271)

ferranteuksildusepaevadPaljude tegelastega raamat, milles järge aitab pidada raamatu alguses asuv nimekiri perekondade kaupa, annab kireva ja loomutruu või vähemalt meile sellisena tunduva pildi sõjajärgse Napoli vaesemate inimeste elust. Pideva inimeste üle imestamise kõrval – nad on vaiksetest eestlastest ikka väga erinevad – paneb teos südamest kaasa elama tüdrukutele ja tundma huvi nende edasise saatuse vastu.

Järgmise osa ilmumist on päris piinarikas oodata. Head keeleoskajad, kes teadmatust ei talu, saavad edasi lugeda inglise keeles. Eesti keeles võib veel lugeda samuti paljukiidetud raamatut „Üksilduse päevad”.

Kaja Kleimann

Pildid on pärit siit ja siit.

Hendrik Groen “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana”

groensalapaevik“Vanurid on uued vampiirid!”

Umbkadu nii on selleski blogis praegust raamatutrendi iseloomustatud. Ja tõesti, ilma suurema vaevata tuleb pähe rida toredaid vanemaealiste peategelastega raamatuid, n: Jonas Jonasson “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”, Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka” ja selle järg “Laenamine on hõbe, röövimine kuld”, Fredrik Backman “Mees nimega Ove”, John Scalzi “Vanamehe sõda”.

Selle raamatu peategelase vanus on juba peakirjas olemas, sissejuhatavat infot veel niipalju, et tegu on Hollandi autori debüütromaaniga ja tegu on tiba tõsisema raamatuga kui eelpoolloetletud. Tegevuskoht — hooldekodu Amsterdamis, tegevusaeg — 2013. aasta, tegelased — jah, olulised ongi tegelased.

Kuigi see raamat mulle meeldis, on seda kuidagi raske konkreetsele inimesele soovitada — teema või teistsugune huumoritunnetus võivad hellaks kohaks osutuda — , aga niimoodi üldiselt võin enda poolt soovitussõnad kaasa öelda küll.

Üle hulga aja tabas mind soov raamatust lauseid välja kirjutada (viimati juhtus see pea viis aastat tagasi). Ja neid lauseid sai palju! Vast ei lähe märulifilmi treileriks asi kätte ära, kui ma mõnda siin jagan. Ja nagu ikka sel puhul, osad laused on lihtsalt toredad-tabavad-mõtlemapanevad ja osadel on tegelikult oluline ka kontekst.

Peaksin olema tänulik iga õnneliku päeva eest, aga kuigi pingutan kõigest väest, ei piisa sellest alati.

Vanadus on in. Vähemasti filmides, raamatutes ja leheartiklites. Igapäevaelus just erilisest tähelepanust rääkida ei saa, pigem vastupidi.

Terve hulk mu koostisosadest on jõudnud kasutustähtaja lõppu või selle juba pisut ületanud. Plusspoolel: vaim on küllalt selge, et selle lagunemise teadlik tunnistaja olla.

Mõned omadused vanaduses kaovad, aga uudishimu nende hulka ei kuulu.

Vanurid kaotavad nagu lapsedki pidevalt asju, aga neil pole ema, kes teaks, kus kõik on.

Surnud on vanadele inimestele alati tänuväärt kõneaine. Võibolla selleks, et rõhutada: nad ise on veel elus.

Liiga palju on inimesi, kes ennast ja seda, mida teevad, ülemäära tähtsaks peavad. Keegi pole rohkem kui liivatera kõrbes, kübemeke kosmoses. Henk, see oli nüüd natuke pateetiline.

Kui näed kusagil Amsterdami munitsipaalpolitseid, võid kindel olla, et oled turvalises paigas. Probleemseid piirkondi väldivad nad nimelt nagu katku. Niisiis istuvad nad ilusa ilmaga meie maja ees pingil.

Kas inimõigustega saavad asjad kunagi korda ka? Pärast ühe artiklikese lugemist olen optimistlikum. Nimelt valiti ÜRO inimõiguste nõukogusse Venemaa, Kuuba, Hiina ja Saudi Araabia. Inimõiguste rikkumises on neil võimas kogemus, mida seal jagada.

Täheldan, et kirjutamisel on kergelt teraapiline mõju: olen pingevabam ja vähem masenduses. Võibolla oleksin pidanud viiskümmend aastat varem alustama, aga mis sellest enam.

Sellest raamatust ei ole veel kuigi palju kirjutatud, leidsin ühe blogipostituse Kultuuritarbija 60+ blogis.

Tiina Sulg

Loodus ja ühiskond — W. G. Sebald “Pärast loodust. Elementaarluuletus”

Sebald_kaas_P7544_must.inddSuhtusin peaaegu eelarvamusega saksa kirjaniku ja kirjandusteadlase W. G. Sebaldi (1944, Wertach – 2001, Norfolk) raamatusse “Pärast loodust. Elementaarluuletus” (“Nach der Natur. Ein Elementargedicht”, 1988), kui mulle see vaata et poolvägisi kätte suruti. Ma ei tea, mis mind rohkem häiris – vaatamata oma kunagisele vaimustusele Sebaldi romaanist “Austerlitz” (2001), ühest 21. sajandi alguse olulisimast teosest –: kas teksti vorm või fakt, et ei saa seda lugeda originaalkeeles, st saksa keeles. Ent vahete-vahel suudab inimene ka iseennast üllatada. W. G. Sebaldi (kitsamas mõttes) esimene kirjanduslik töö “Nach der Natur” haaras mind otsemaid endaga kaasa. Lisaks tõukas raamatuke mind kaevuma mälusügavustesse unustatut välja õngitsema ja internetis surfima või mõne teatmeteose järele haarama.

Elementaarluuletus, mille tausta moodustavad eksistentsiaalsed küsimused, sisaldab kolme osa, lugusid kolme mehe elust ja olemisest üldse: saksa renessansi maalikunstnik ja graafik Matthias Grünewald (1470. ja 1480. aasta vahel – 1528. ja 1530. aasta vahel), kes on meile tuntud eelkõige Isenheimi altarimaaliga; saksa arst ja loodusuurija Georg Wilhelm Steller (10. märts 1709, Windsheim, Frankimaa – 12. november 1746, Tjumen, Venemaa), kes võttis osa Taani kapten Vitus J. Beringi (1681–1741) teisest Kamtšatka-ekspeditsioonist ehk Alaska-ekspeditsioonist (1733–1743) ja kelle järgi on nimetatud mitmed loomad nagu nt Cyanocitta stelleri (vareslane tutt-sininäär), Polysticta stelleri (sukelpart kirjuhahk), Stelleri merilõvi (välja surnud); ning autor ise, saksa kirjanik ja kirjandusteadlane W. G. Sebald, kelle mitmed teosed on kantud melanhoolsest alatoonist ja kelle meeli köitsid mäletamise ja mälu tähendus ning funkstioon.

Kõik kolm üksteisest kaugele jäävatest aastasadadest pärinevat meest tajusid inimese ja looduse vahelist konflikti, igaüks omal viisil. Kuid et see erinevus on olemas, adusid kõik kolm. Kõigist neist (elu)lugudest ja nägemustest kostub läbi ja vastu juba ammusest ajast kestev looduse hävingu hääletu katastroof:

2. osa, “Ja asuksin elama viimse mere otsa” (Georg Wilhelm Steller):

georgewilhelmsteller“kirjutab memorandumeid
pärismaiste suguharude kaitseks,
keda mereväekomandatuur Bolšeretskis
kohtleb halvasti ja kelle õigusi kärbib,
mis viib selleni, et tema vastu kirjutatakse kiri,
et aset leiavad ülekuulamised,
et tekivad arusaamatused,
et järgneb vahistamisi ja et Steller
mõistab nüüd lõplikult erinevust
looduse ja ühiskonna vahel.” (lk 59, minu esiletõst)

“Hallilt ilma suunata oli kõik, polnud ei üla- ega alapoolt,
loodus hävitamisprotsessis,
puhta dementsuse olekus. […]” (lk 52; minu esiletõst)

1. osa, “Otsekui lumi Alpidel” (Matthias Grünewald):

“[…] mõistis Grünewald,
kes peab üldse olema kaldunud ekstremsitliku
maailmamõistmise poole, elu lunastamist kui elust pääsemist.
[…]
Selline on tema, maalikunstniku jaoks
kõik loodu, pilt meie segasest kohalolekust
maa pealispinnal, pilt järske radasid mööda
kulgevast regeneratsioonist,
mille parasiitlikud, kokku ja koost kasvanud
vormid tungivad otsekui deemonlik parv
sisse eremiidi rahusse.
matthiasgrunewaldSedaviisi kirjeldas Grünewald,
vaikides pintslit juhtides, patoloogilise vaatemängu
kisa, röökimist, korinat ja sosinat,
küllap hästi teades, et tema ja ta kunst
kuuluvad ka ise selle vaatemängu juurde.
See paaniline kaelavääne, mida on näha kõigil
Grünewaldi teostes esinevatel subjektidel,
mis jätab kõri vabaks ja pöörab näo sageli
pimestava valguse poole, on kehade
äärmine väljendus selle jaoks, et loodus ei tunne tasakaalu,
vaid teeb pimesi ühe eksperimendi teise järel
ja arulageda nokitseja kombel juba lammutab seda,
mis tal just äsja välja tuli.
Looduse ainuke eesmärk on järele proovida,
kui kaugele ta veel minna saab, võrsumine,
edasiviimine ja sigimine,
[…]”(23–24; minu esiletõst)

3. osa, “Pime öö tuleb esile” (W. G. Sebald):

“laigulise halli kartongi tagaküljel sõnad
“tulevikus lebab surm meil jalge ees”,
üks neid ähmaseid oraaklisõnumeid,
mida sa enam kunagi ei unusta.” (lk 68)

“kui vahtisin välja, see tekitas minus varakult
kujutluse hääletust katastroofist, mis
tähelepanu äratamata toimub vaataja ees.” (lk 72; minu esiletõst)

“Antennide võbinat majade katustel
tajusin ma säbrutusena oma ajus,
kaugel eemal suutsin kuulda valget
Gaussi müra, ühetoonilist, kogu heliredelit
hõlmavat häält, maalt kuni üles taevani,
kus eetri sees ujuvad tähed. Sestpeale
olen saatnud mööda palju kohutavaid
kahtlusekesköid, aga nüüd pöördub rahu
tagasi põrmu sisse ja ma loen 18. sajandi
looduskirjeldustes, kuidas haljendav maa
langeb Juura sinisesse varju ja lõpuks
heidab ainult aegunud jää Alpidel veel
nõrka vastuhelki.” (lk 82–83)

Nägemusele katastroofist vastandub utoopia loodusest. Utoopia, mis lõppude lõpuks saab inimesest võitu, et võimaldada elementidele, taimedele ja loomadele taas eksistentsi ilus ja rahus.

wgsebald“Vaata teraselt ettepoole,
seal õhtuhalluses näed sa
kaugeid tuuleveskeid tiirlemas.
Mets taganeb, tõepoolest,
nii avaralt, et sa ei tea enam,
kus ta oli kunagi olnud, ja jääkelder
avaneb pilgule, ja härmatis joonistab põllule
maakera värvitu pildi.
Kui rebeneb nägemisnärv,
siis läheb vaikses õhuruumis
nii valgeks otsekui lumi
Alpidel.” (lk 32; 2. osa)

Eesti keeles on W. G. Sebaldilt ilmunud:

Eve Pormeister