Carolina Pihelgas „Pimeduse pisiasjad“

Carolina Pihelgase „Pimeduse pisiasjad“ jagab meiega kasvamise valu. Selles on tunda autori kogemusi elus ja elutuses, elusa ja elutuga. Kogumiku meeleolu on kantud hetke haprusest, võimetusest paratamatute lõppude ees. Hirmud ja ärevus tuuakse meieni hallis udus, mähituna varjudesse. Mälestusi on igat masti, isegi selliseid, mida keeldutakse mäletamast. Ängistavast raskusest, millega alateadvus meid rõhub, kõneldakse peaaegu hääletult. Ettevaatlikkus, enese alalhoid igal sammul.
Meeled ergud, tõesõna, ülitundlikud. See külvab parajat segadust ja muidugi, sellest väsib. Väsib läbielaja, väsib kaasaelajagi. Õnneks augustavad üleüldist rahutust rõõm ja lootus. Saab aimu, et poetess elab armastuses. Ülesöönud, kuigi rakutasandil näljas.

Katrin Olt

Advertisements

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“

Eesti on rahvaarvult ja pindalalt küll üsna väike, kuid siia on läbi aastasadade mahtunud sõbralikult kõrvuti elama palju erinevaid kultuure. Mõnikord ei taha me seda endale tunnistada ja siis on väga kena, kui autor võimaldab sedavõrd kaasahaaravalt läbi elada Peipsiääre vanausuliste viimase ilmasõja järgsed tõusud ja mõõnad (viimaseid kippus küll olema hulka rohkem). Selle loo läbi saab see rahvakild ilmselt omasemaks ja miskipärast ei tulnud peale viimase lehekülje lõpetamist kuidagi und, see tank sõitis nagu kuskil ikka edasi ja tagasi.

Mart Laidmets

Ivar Põllu „Praktiline eesti ajalugu“, „BB ilmub öösel“

Minu elamust on suuresti ja paratamatult mõjutanud Ivar Põllu lavastused, mitte niivõrd tekstid, ning mõlemad lavastused on olnud mu viimase aasta võimsamad teatrielamused.

Ivar Põllu suudab imetlusväärselt siduda fragmendid tervikuks nii, et kandma hakkab loo idee ja emotsioon. Kuigi lavastused on oma tonaalsuselt nii erinevad, saab mõlema iseloomustamiseks kasutada samu märksõnu: vaimukas, detailideni läbimõeldud ja -komponeeritud, mitmekihiline ja mõtlemapanev. Põllu teostab end elegantselt nii draamas kui ka muusikalises kulinaar-komöödias.

„BB ilmub öösel“ etenduse eel valdas mind eelarvamus. Aimasin rasket, isegi masendavat materjali. Hiljem mõistsin, et olin unustanud elementaarse: Põllu jutustab oma lood väga inimlikult ning kõnetab seeläbi iga teatrikülastaja elukogemust, milline see iganes ka poleks. Lisaks lavastab Põllu Eesti parimat osalusteatrit.

Pärast „Praktilise eesti ajaloo“ etendust lisasin Facebooki vaid ühe napi kommentaari: „Ma pole kunagi varem vaadanud ühtegi etendust nii, et kogu aeg on totakas naeratus näol ja peas mõte: „Appi, ma ei taha, et see lõpeks.““

Kaja Karo

Keiti Vilms “@keitivilms”

Sattusin Keiti Vilmsi peale juhuslikult. Sotsiaalmeedias, aga asi seegi. Ja nagu ikka, olen õnnelik juhuse üle. Ma ei jälgi Keiti Vilmsi keeleavaldusi igapäevaselt, kuid annan endale väga selgelt aru, et ei hakka tema postitustest enam üle ega ümber saama. Mind ei lõbusta ainult see, kuidas ta sõnadega mängib, ka ei tõtta ma teda Aavikuga võrdlema – mind võlub tema loomupärane ja varjamatu armastus keele vastu. Nii näiteks ei ole võrdset Keiti väljavõtetele õigekeelsussõnaraamatust. Jah, see on meie kõigi keel ning need leiud ei ole kuidagi rohkem tema kui meie omad, aga ta on terane –  terasem kui enamik meist –  märkama perspektiivikaid sõnu. Sõnu, mille otsustame koheselt oma repertuaari võtta. Sõnu, mida pole kellegi suust kuuldud slängis. Sõnu, mis meid naerutavad sellega, kui vähe suupärased nad on. Nende seas on nii mõnigi tõlke- või transkriptsioonivärd, mis paneb meid hämmelduma. Seda loetelu võiks lõputult jätkata. Lisaks on Keitil silma teistegi mängulisele keelekasutusele ning ta jagab huvipärast oma kontol. Ja siis need kalambuurid. No andke andeks, neisse või upuks! Ja kui igasugune ajaraisk teeb mind tavaliselt närviliseks, siis Keiti kontol kilde ahmides ei kuule mind ilmaski ütlemas, et olen aega raisanud, vaid et mul on seal kolades aega läinud. Nüüd lugesin ka raamatu läbi, mitu korda jutti. Läks aega, mis läks, aga aega läks.

Katrin Olt

Kerstin Gier “Igale lahendusele oma probleem”

Igale lahendusele oma probleem” — see pealkiri intrigeeris mind juba siis, kui raamat raamatukokku tuli. Siis sain ma aru, et see raamat läheb naistekate riiulisse, ja kuna ma eriline naistekate lugeja ei ole, siis jäi see raamat minust tookord lugemata. Nüüd aga jäi jälle näppu ja kuna ma olen aastatega natuke tolerantsemaks muutunud, andsin raamatule võimaluse.

Raamat kuulub chick-lit kirjandusse: on naispeategelane vanuses 23-33, alguses vallaline, raamatu lõpuks paaris, vahele kerges toonis ja humoorikas võtmes kirjeldatud sekeldusi, olgugi et tegevuste sisu võib vahel olla üsna tõsine või eluline. Selle raamatu keskmeks on luhtaläinud enesetapp, mis selleni viis, saadetud viimased kirjad, kuidas hoolikalt planeeritud ettevõtmine untsu läks ja kuidas ümbritsevad sellele reageerisid. Vägagi tõsine teema ju, aga kirja on pandud komöödiana, nii et teeb sellest lihtsa ja kaasahaarava lugemise, aga paneb raamatus mainitud murekohtade üle ikkagi mõtlema ka.

Oma lisavõlu oli sellel, et kuna autor on sakslane ja raamatu tegevus toimub Kölnis, siis on see hea vaheldus angloameerika sedasorti kirjandusele. Lisanüansina oli päris hariv lugeda kirjastusmaailma puudutavat osa.

Ja lõppu üks üldisem mõru pill. Mõnikord on mul tunne, et pooled Eesti kirjastused peaksid pooltele oma raamatutele külge panema sildi: “Hea lugeja! Seoses sellega, et me anname oma toimetajatele ebareaalseid tähtaegu ja eriti maksta ka ei taha, on teil suurepärane võimalus meelde tuletada emakeeletundides õpitut ja proovida oma oskusi kirjavigade parandajana. Ära maga seda võimalust maha! Siiralt teie …” Sellel raamatul oleks võinud see silt olla, sest üks lugeja oli parandanud kirjavigu pastakaga, teine oli pliiatsiga lihtsalt vigu märkinud, mõlemad väsisid kahjuks poole raamatu peal ära ja nii pidin ma edaspidi vigu mõttes ise parandama… Ja see ei tee lugemiselamust paremaks, arvaku kirjastused oma suurepärasest lugejate kaasamise ideest, mida tahavad.

Tiina Sulg

Vesi mäletab aega, mille inimkond kord unustab. Emmi Itäranta „Vesi mäletab“

Emmi Itäranta „Vesi mäletab“ (Koolibri, 2014)

Emmi Itäranta debüütromaan „Vesi mäletab” viib lugeja aega, kus praegu erinevatel konverentsidel käsitletavad loodusprobleemid on saanud tõsiasjaks. Vesi on üle ujutanud paljud tihedalt asustatud rannikualad, päikesekiirgus jõuab palju eredamalt maale ning inimkond ei mäleta enam, mida kujutab endast valge lumi. Piiratud mageveevarusid kontrollivad sõjaväelased ning kõige suurem mõeldav kuritegu on puhta vee varjamine.

Esimese asjana köitsid mind tegelaste nimed. Raamatu peategelaseks on Noria Kaitio, kes on teemeistri laps. Tegu on soome autori raamatuga ning tegevus toimub Soome territooriumil, kuid tegelaste nimed on pigem aasiapärased. Nimed on neutraalsed ja ka tegelased ei anna kohe teada, mis soost nad on. Nii Noria kui ka ta parim sõber Sanja on tüdrukud, mitte vanemad kui 20-aastased, kuid aeg, milles nad elavad, on muutnud noored naised tugevateks isiksusteks. Samas pole ka selles ajas kadunud soolised stereotüübid – Norialt küsiti tema küpsustseremoonial, miks ta arvab, et naine võib edukalt teemeistrina tegutseda. Tugeva karakterina ei lasknud Noria ennast sellest kuidagi häirida. Allesjäänud maailma keskuseks on kujunenud Xinjing ja sellepärast võib oletada, et Aasia kultuuri säilis rohkem kui Euroopa oma, mis selgitab ka nimede aasiapärasust. Praegu oleks mõeldamatu Soomes tee kasvatamine, kuid kliimamuutuste ja Aasia kultuuri pealetungi tõttu oli see raamatus täiesti reaalne.

Raamatu keskne tegelane on vesi – vesi, mis on kõigist elementidest kõige muutlikum; vesi, mis on surma liitlane, sest vett ja surma ei saa lahutada. Nautisin autori tundlikke ja sügavamõttelisi pühendusi veele, need tekitasid muinasjutulise õhustiku, kuid iga sõna pühendustes oli sulatõsi. Need panid lugejat vaatama peeglisse – inimesed ise koosnevadki veest, kuid kui palju me veest hoolime, kui palju me sellele mõtleme? Mitte palju. Hakkasin tahtmatult kontrollima, kui palju vett ma ise kulutan. Peategelase ja vee suhe oli väga eriline, teemeistri ametit poleks ilma veeta, ilma veeta lihtsalt ei saaks teed teha. Noria teadis veest tohutult palju ja nii suur seotus veega maksis talle ka omal moel kätte. Ta teadis, et mitte keegi ei saa olla vee valitseja, ei tema ega ka sõjaväelased, sest vesi valitseb ise kõigi üle. Leian, et pealkiri „Vesi mäletab“ on väga asjakohane, sest vesi valitses ka seda romaani.

Lugedes ei saanud ma lahti tundest, et kõiki sündmusi ja inimesi varjutab hall nukruseloor. Samas pole ka midagi imestada, sest kuidas olla õnnelik maailmas, kus valitseb tohutu veekriis, kus inimesed on haiged ning kus olukorra paranemist pole loota. Maailmast olidki sõna otseses mõttes järele jäänud ainult tolm ja lootusetus, kuid selle keskel seisis peategelane, kelle sees valitses mässaja hing ning kes uskus, et midagi peab siin maailmas veel leiduma, kuskil peab olema veel paiku, mis pole selle tumeda loori alla jäänud. Mingi ürgne jõud hoidis teda otsimas ja üritamas. See säde Noria sees ei lasknud raamatu melanhoolsusel rõhuvaks muutuda ning hoidis erksana. See säde ei lasknud raamatut käest panna ning hoidis lugemas.

Noria ja ta sõber Sanja käisid tihti plastikarjääriskohas, kus endismaailma asjad kasututena vedelesid, oodates teiste kasutute asjadega sulandumist. Ühel hetkel tabas mind äratundmine – R. Brautigani romaanis “Arbuusisuhkrus” olid samuti Unustatud Asjad, mille otstarvet keegi ei teadnud ning mis olid pärit justkui teisest maailmast. Ma ei tea, kas Emmi Itäranta sai sellise paiga loomiseks innustust just „Arbuusisuhkrust“, kuid mingeid paralleele saab nende teoste vahele tõmmata küll. Võib-olla planeet Maa ongi kunagi kasutute asjade hoiustamiskoht, sest inimesi, kes mäletaks nende otstarvet, enam pole. Tagasi plastikarjääri juurde minnes – tore oli mõistatada, mis asjad need on, mida Noria ja Sanja karjäärist leidsid ning mida autor osavalt kirjeldas. Alguses tundmatuna paistnud ese hakkas lause arenedes järjest kuju võtma ning lõpuks tuli arusaamine – ah see on see! Nad leidsid nii CD plaadid, kõlarid kui ka raadio. „Vesi mäletab” tegelaste peamiseks suhtlusvahendiks oli kommunikaator – keeruline masin, kus igal inimesel oli enda ID. Kommunikaatori olemasolu tekitab küsimuse, et kui inimesed oskasid nii keerulise masinaga ümber käia, kuidas polnud siis isegi kõige tavalisem raadio nende mälupilti alles jäänud. Miks olid inimesed ära unustanud kõige algelisemad ja lollikindlamad seadmed? Põhjus võib peituda nii autori loogikaveas kui ka tõsisasjas, et kui sõjaväelased varjavad puhast vett, võivad nad maha salata ka raadio ja kõlarite olemasolu.

„Vesi mäletab” on väärt lugemiselamus, sest kogu loodud maailm oli külmavärinaid tekitavalt tõeline ja käegakatsutav. Raamat paneb lugejat mõtlema, mida ta ise taolises katastroofilähedases olukorras teeks ning milliseid valikuid langetaks. Teosed, mis on kirjutatud kaugest minevikust või teadmata tulevikust, on kirjaniku jaoks alati väljakutsed, sest luua tuleb usutav maailm. Selle väljakutsega sai Emmi Itäranta väga hästi hakkama.

Laura Nemvalts

Reeli Reinaus “Mõõkade äss”

Reeli Reinaus on ise ühes intervjuus lahti seletanud, miks ta selle raamatu kirjutas. Päris nii, nagu autor arvas, ma seda küll lugejana vastu ei võtnud, aga teemapüstituste eest tulevad plusspunktid, olgu nende lahtikirjutamistega, nagu on. Täpsemalt on siis kaks suuremat teemat: ärevushäired (kuidas need peategelasel avalduvad, miks tekkisid, kuidas leevendust leida jne) ja esoteerika (liigne usk ennetesse ja ennustamisse). Aga minu jaoks on see kõik vaid taust või vahend loo jutustamiseks. Ja lugu on. Kriminaalne. Saladusi, eksitusi, varjamisi, niidiotsi ja valejälgi, kõike niiet küll. Tavapärasemad ja tavapäratumad teisemeea mured ja rõõmud ja enese- ja kaaslaseotsingud sinna vahele. Ja ongi päris korralik noortekrimka olemas. Mulle meeldis, et tegelased olid inimesed, mitte papinukud. Natuke puised küll, aga kui võtta arvesse, et tegu on kamba introvertidega, siis üsna usutavad. Mis mind häirima jäi, oli mõttekäik, et ühe korraliku tüdruku ülesanne on eelkõige ikka ilus olla. Möh? Aga olgu peale, muu raamat oli ju päris kobe.

Tiina Sulg