10 raamatut — Valentina Brovina

1. Silvia Rannamaa “Kasuema“

Põhikooli lõpus lugedes tõi see raamat pisara silma, aga ka teismelise elu ja murede äratundmise rõõmu.

.

2. Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel, ehk, Pirita kloostri viimased päevad“

See raamat ei vaja kommentaare. Vahest see, et filmi “Viimne reliikvia” ja raamatu lugu ei ole päris üks-ühele.

.

3. Delia Owens “Kus laulavad langustid“

Raamat, mis tõmbab sind endasse ega lase lahti. Sellest, et inimene on osa loodusest ja inimloomus on nagu looduski ühtaegu nii lihtne kui ka keeruline.

.

4. Thomas Hardy “D’Urberville’ide Tess“

Thomas Hardy visiitkaart, enimloetud ja enim filmitud romaan. Klassikaline teos kirest, tragöödiast ja katsumustest, mis seisavad õnne teel.

.

5. Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju“

Smilla on Taanis elav Gröönimaalt pärit immigrant. Seepärast teab lume kohta uskumatult palju fakte. Raamatu keskmes on kriminaalne juhus, mida ta püüab lahendada toetudes jalajälgedele lumel ja teadmisle, et erinevate ilmastikutingimuste korral on lumel oma eripärad.

.

6. Gerard Durrell “Minu pere ja muud loomad“

Raamat, mis sõna otseses mõttes pakatab huumorist, heatahtlikust irooniast ja eluarmastusest. Üks neist, mida sa ei loe – sa elad selles. Tegelased on otse silme ees: nii linnud ja loomad, kui ka arvukad ekstsentrilised, kuid sõbralikud Durrelli perekonna liikmed ja sõbrad.

.

7. Fjodor Dostojevski “Idioot“

Raamat on kirjutatud 153 aastat tagasi, kuid probleemid, inimeste käitumine ja elu on praegugi samad. Sest inimene on inimene. Ja kõik tema emotsioonid ja tunded on, olid ja jäävad kogu aeg samadeks.

.

8. Arthur Hailey “Lennujaam“

Autor avab meile tavaliste inimeste silme eest varjatud suure rahvusvahelise lennujaama salamaailma. Veelgi enam, kogu selle keerulise organismi telgitaguseid näidatakse tavatöötajate töö kaudu. Lumetorm, terrorist lennukis, vajadus teha hädaolukordades kiireloomulisi otsuseid – see on suurlinna lennujaama elu.

.

9. David Weiss “Alasti tulin ma. Romaan Auguste Rodinist“

Seda raamatut lugedes elad sa lihtsalt kaasa kogu Rodini elule. Kõik tema võidud, ebaõnnestumised, kogu tema valu jäävad sinuga igaveseks.

.

10. Vicki Myron “Kuulus raamatukogukass Dewey“

Kuidas juhtus, et õnnetu pisike leitud kassipoeg muutis ühe väikelinna raamatukogu lähedalasuvate elanike kohtumispaigaks ja turistide tõmbekeskuseks ning tegi selle Ameerika provintsilinnakese maailmakuulsaks.

.

Valentina Brovina

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”. Adam ja Pojad, 184 lk. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau

Selle teose valik Kulka esseistika nominendiks on suurepärane. Ma toetan seda valikut väga. Jaan Kaplinski kuulub ka minu lemmikute hulka.

Ööülikooli loenguid on meile tuttavad juba Vikerraadio vahendusel. Eelmisel aastal otsustas Jaan Tootsen tuua need loengud inimesteni, raamatusarjana, mis rikastab kindlasti eesti rahva tarkuse varasalve.

Esimene raamat, mis selles sarjas ilmus, oligi Jaan Kaplinski “Vaimu paik”. Teos ise vääriks oma välimuse ja kujunduse poolt lisaks veel “Aasta kaunema raamatu” tiitlit. Väga tore oli näha, et autor sai enne oma maise teekonna lõpetamist seda raamatut ka ise käes hoida. Raamat ilmus Jaan Kaplinski 80 sünnipäeval.

Jaan Kaplinski, kes on saanud tuntuks eelkõige luuletajana, on väga mitmekülgne erinevates žanrites. “Vaimu paik” algab Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski spetsiaalselt selle teose eessõnaks valminud kirjavahetusega ning lõpeb ka kahe suurmõtleja, Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita vestlusega, kus Kaplinski avab läbi temale esitatud küsimuste, isiklikke mõtteid tema hetkeolukorrast, loodusest, armastusest, keelest, Eestist. See annab raamatule teatud iskliku, sooja raami.

Kodumaa mõtisklustes on tunda kirjaniku pettumust Eestist. Ta tunneb tõsist muret Eesti metsade pärast, arusaamatult vaatab ta tänapäeva liiga korrastatud maailma peale, kus looduses puudub metsikus ja linnad on kõrgeid hooneid täis. “Minu meelest ei saa loodust korda teha — looduses endas on kord, aga see kord on väga keeruline. Me peame sellest aru saama, seda märkama.” (lk.172)

Linnas liikudes jälgib ta maju ja puid kui linnupilguga, et kas leidub mõni pragu või auk, kuhu saaks lind endale pesa teha. Arusaamatuks jääb tänapäeva ühiskonna suhtumine loodusesse. Tänapäeval valitsev pandeemia ja looduskatastroofid on tekkinud sellest, et puudub tasakaal looduse ja inimese vahel. Me tahame rohkem saada aga anname vähem tagasi.

Kaplinski peab ennast rohkem maa- kui linnainimeseks. Tema lapsepõlv möödus Tartus. Sõjaaegsed mälestused Tartu pommitamisest on tal selgelt meeles. Linnas ei tundnud Kaplinski ennast koduselt, kuna ta elas oma esimestel eluaastatel oma vanaisa suures majas, mida ümbritses suur aed ja rohelus. Lapsepõlve jalutuskäigud koos vanaisa Jaan Raudsepaga Tartu parkides ja surnuaedades jätsid temale imelised mälestused tolleaegsest Tartust.

Raamatus keskendub autor veel teemadele nagu religioon, usk, armastus, sõda ja eesti keel ja vaim. Kaplinski mõttearendus on lihtne ja sügav, tekib tunne, et tahaks temaga dialoogi astuda, küsida vahele mõne küsimuse või mõne koha peal temale vastu vaielda. Selle teose lugemine on kui mõtterännakule minek, tehes vahepeal pause, minnes mõne mõttega tagasi, mõtiskleda ja siis jätkata lugemist.

Loengust “Religioon ja sektantlus” meeldis mulle väga järgmine mõte: “Küll on hea, kui suudaksime olla vähemalt inimesed – selle sõna üsna tagasihoidlikus tähenduses: suhtuda üksteisesse inimlikult, mitte teha sigadusi.” (lk.96)

Triin England

10 raamatut — Tiina Kariler

10 valitud raamatut, mis erinevatel eluetappidel on kujundanud minu mõttemaailma ja pakkunud huvitavaid teadmisi.

1. Astrid Lindgren „Bullerby lapsed”

See raamat on vaieldamatult olnud minu kõige suurem lemmik. Kõik lood sellest raamatust on mulle aja jooksul pähe kulunud. Miks just „Bullerby lapsed” aga mitte mõni teine Astrid Lindgreni raamat, sest kõik nad on toredad? Ju on asi minu enda lapsepõlves. Olen kasvanud maal väikeses külas, mis on Bullerbyle väga sarnane, isegi kolm kõrvuti asetsevat talu ja järv. Kõik tegevused, mängud ja mõned tegelaskujud olid ka minu lapsepõlves päriselt olemas. Magasime suvel tüdrukutega heinalakas, püüdsime öösiti järvest vähke ja tülitsesime vahel naabripoistega. Kogu see Bullerby elu on mulle nii omane.

.

2. Leida Tigane „Tera siit ja teine sealt”

Erakordselt hea huumoriga kirjutatud lastejutud. Eriti tore osa on „Peremees ja sulane”. Sellest raamatust pärit lõbusaid lauseid kasutame vahel kodus pereringis.

.

3. Charlotte Brontë „Jane Eyre”

Mäletan, et sain selle raamatu kingituseks oma vanaemalt. Arvan, et teatud eas on seda lugenud vist suurem osa tüdrukuid. See põnev ja natuke müstiline armastusromaan on kindlasti üks mu lemmikuid. Ka erinevaid filmiversioone, mis selle raamatu põhjal on tehtud, vaatan alati naudinguga.

.

4. Sigrid Undset „Kristiina Lauritsatütar I-III”

Need raamatud võlusid ja mõjutasid mind pikka aega. Kogu see ajastu ja peategelase tugevus, sitkus ning jäägitu armumine pakkusid palju mõtlemisainet. Olen paar korda viibinud Norras sugulaste juures ja tajunud seal mägedes ringi sõites ning kauneid kirikuid külastades samu tundeid, mida kogesin seda triloogiat lugedes. Norras on palju kaunist ja ürgset loodust ja seal on võimalik kaugete ajastute hõngu tunda.

.

5. Aili Paju „Teadjanaine”

Olen suur Aili Paju austaja olnud juba aastaid ning lugenud alati suure huviga tema poolt kirjutatud raamatuid ja artikleid. Jutustus „Teadjanaine” osutus minu jaoks üsna eredaks elamuseks. „Teadjanaise” peategelase üks prototüüpe on Äksi nõid ehk Hermiine Elisabeth Jürgens ja tema päevikute põhjal on see raamat kirjutatud. Raamatu mõju võib kokku võtta peategelase sõnadega: „Mulle sai selgeks, et elu on suurem kui maamunal astuv inimene.”

.

6. Bruce H. Lipton „Uskumused ja bioloogia”

Selle raamatu autor dr. Bruce Lipton on teadlane ja tunnustatud rakubioloog. Ta räägib lihtsas keeles meie keha rakkude toimimisest, kasutades hulgaliselt illustratsioone, huumorit ja igapäevaelust võetud näiteid. Tema poolt kirjeldatud uuringud näitavad meie elu olemust täiesti uue nurga alt.

.

7. Heilika Pikkov „Minu Jeruusalemm”

Selle raamatuni juhatas mind Heilika Pikkovi dokumentaalfilm „Õlimäe õied”. Pärast selle filmi vaatamist olin mitu päeva täiesti erilises seisundis, see meeldis mulle väga. Kui ilmus raamat „Minu Jeruusalemm”, siis lugesin selle ühe õhtuga läbi. Nii film, kui ka raamat andsid mulle vastuseid paljudele küsimustele.

.

8. Jonathan Goldman „Tervendavad helid”

Muusikaosakonnas töötades olen suurt huvi tundnud muusika mõju vastu inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele. See raamat avab helidemaailma mitmekesisuse, jagab õpetusi ja harjutusi, kuidas heli ja muusikat kasutada tervendamiseks. Minu arusaam muusikast avardus märkimisväärselt.

.

9. Juhan Liiv „Tuulehoog lõi vetesse”

Juhan Liivi luule on minu jaoks alati olnud esikohal. Olen lõpetanud Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli ja meie koolis oli Juhan Liiv suure au sees. Mäletan kooliajast matku Juhan Liivi sünnikodusse ja tema haua riisumist ja sinililledega kaunistamist ning luuletuste lugemist igal kevadel. Meeldivaks mälestuseks kooliajast jäid ka Juhan Liivi luuleauhinna välja andmisega seotud üritused, kuhu oli alati kutsutud tuntud kirjanikke ja luuletajaid. See Jüri Talveti koostatud luulekogu koos huvitava kokkuvõttega puudutas mind sügavalt. Leidsin siit ka luuletusi, mida ma varem ei teadnud.

.

10. Rein Maran „Ööbikut ei tohi reeta”

Seda raamatut võin küll pidada viimase kümne aasta üheks parimaks lugemiselamuseks. Lisaks sellele, et Rein Maran on teinud imelisi loodusfilme, on ta ka väga huvitava mõttemaailmaga isiksus. Kõik tema kirjeldused filmitegemistest ja seisukohad inimese ja looduse suhetest avardavad iga lugeja silmaringi.

.

Lisan lõpetuseks ühe Rein Marani mõttekillu sellest raamatust: „Olen veendunud, et suur hulk inimesi saaksid iseendaga palju paremini läbi, kui nad enda jaoks looduse ja selle imed avastaksid.”

.

Tiina Kariler

Richard Powers „Ilmapuu“

Öelda mõne raamatu kohta, et see on mastaapne, ei tähenda tegelikult suurt mitte midagi. Ent „Ilmapuud“ lugedes tundub paratamatu, et tunnet, mis lugejat valdab, peab nimetama aukartuseks. Kas me üldse kunagi näeme puid, seda teist maailma enda ümber, või näeme ainult vilju, pähkleid, puitu, varju, takistusi, mis suusamäe ära rikuvad või oksi, mis katuse lömastavad?

See on kaunis keeles lugu inimestest, aga veel rohkem puudest, rullumas lahti üle aegade, mis inimeste jaoks vältavad terveid sugupõlvi, ent puude jaoks on ajal sootuks teine tähendus. Inimeste saatus üle kantuna puude mõõtkavasse annab tegevusele niisuguse avara mõõtme, mida kohtab vähestes raamatutes. Pole siis ime, et pea natuke ringi käima hakkab, kui mõtled sellele, et sina ja see puu su tagaaias põlvnete ühest ja samast esivanemast.

Selle raamatu puud on elusolendid ning lõpuks jääb kõige üle kõlama küsimus, kas see maailm ikkagi on antud just meile, inimestele, kasutamiseks. Ja vastus sellele kõlab: pole kindel, pole sugugi kindel, sest võib-olla ei ole see meie maailm, kus on puud, vaid puude maailm, kuhu inimesed on äsja jõudnud.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”

Ma ei ole kunagi olnud eriline raadiokuulaja, aga olen võimalusel huviga kuulanud Ööülikooli saateid. Mul on väga hea meel, et Jaan Kaplinski loengud on jõudnud raamatukaante vahele. Raamat on minu arvates väga hästi koostatud ja pakub suurepärase lugemiselamuse. Siit leiab mõtlemisainet mitmetel teemadel, mis minule on südamelähedased.

Sissejuhatuseks võib lugeda Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetust. Sellest pealtnäha lihtsast ja südamlikust vestlusest võib välja lugeda mõlema kirjaniku jaoks väga olulisi ja valulisi teemasid ja on tunda suurt lugupidamist üksteise vastu.

Selle raamatu läbivaks teemaks on eelkõige inimeseks olemine. Autor ütleb ka ise, et küll oleks hea, kui suudaksime olla vähemalt inimesed, selle sõna kõige tagasihoidlikumas tähenduses. Suhtuda üksteisesse inimlikult, mitte teha sigadusi. Jaan Kaplinski oskab seda inimeseks olemise mõistet oma loengutes lihtsas keeles lahti seletada läbi ajaloo, religiooni ja inimlike tunnete, näiteks armastuse kaudu. Autor peab oluliseks ajaloo tundmist. Ajalugu peaks aitama meil mõista inimest, iseennast, olla ettevaatlikud primitiivsete ideoloogiate suhtes ja püüda nendele vastu panna.

Oluline ja läbiv teema on ka puhta ja ürgse looduse säilimine. Raamatu viimases osas on põnev dialoog Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita vahel. Jutuks tuleb meie loodus, metsad ja liiga “korda tehtud” paigad. Nendes paikades läheb aga midagi olulist kaotsi, hävib liigirikkus. Olen seda ise kogenud oma lapsepõlvekodus, kus tuttaval heinamaal pole enam kasvamas naistepuna, kellukaid, tõrvalilli, metsmaasikaid, hapuoblikaid ega isegi nõgeseid. Nädalavahetustel undavad trimmerid ja murutraktorid. Õnneks on veel säilinud ürgset loodust ja mulle jäi sellest raamatust kõlama üks Jaan Kaplinski ilus lause: “Mõtsa iks veel om oleman, olõ-õi är kaonu joht.”

Tiina Kariler

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Mul ootas see raamat juba jupp aega lugemist, kolleeg, kelle arvamust usaldan, ütles, et on hea. Ja oli hea. Väga hea. Ma ei tea, mis nipiga Tokarczuk pani mind paljude teemade, mis mulle muidu kirjanduses suht närvidele käivad — horoskoobid, suurtähtede kasutus, looduse liigilusad kirjeldused, igapäevaaskeldused, kinnismõtetega peategelane, kaebekirjad ametiasutustele, tsitaadirohkus, metafüüsilised mõtisklused jne –, peale lausa heldima. Müsteerium. Kõige paremas mõttes. Mul on hea meel, et ma enne raamatu lugemist eriti arvustusi/sisututvustusi ei lugenud, ma olin loo kulust ikka tõsiselt üllatunud. Märt Väljataga on kirjutanud: “Olga Tokarczuki krimiromaan on oma pealispindses absurdsuses teetass, mille sisse mahub tõepoolest palju-palju rohkem kui ainult üks tassitäis.” Mhmhm, mahub jah.

Tiina Sulg

Kalevi Kull “Aru saamise vägi”

„Aru saamise vägi” on biosemiootik Kalevi Kulli eestikeelsetest esseedest ja artiklitest pärit tsitaatide ning mõtiskluste kogumik, mille on koostanud Timo Maran, Riin Magnus ja Silver Rattasepp. Tsitaadid on jaotatud seitsmesse kimpu ja käsitlevad teemasid nagu teadusloome, kohalikkus, looduskultuur ja roheline eluviis. See on väike nägus raamat, mis toimib niihästi iseseisva lugemise kui ka laia väravana Kulli ökofilosoofilistesse kirjutistesse – koostajad on tsitaadid varustanud viidetega, nii et huvi korral võib lugeja allikad hõlpsasti üles leida. Mõtisklusi täiendavad hollandi kunstniku ja putukauurija Maria Sibylla Meriani illustratsioonid teosest „Suriname putukate metamorfoosid” (1705).

„Aru saamise väe” üks keskseid motiive on tasakaal – seisund, mille poole püüdlemine on aluseks rohelisele eluviisile. Kulli järgi ei jäta selline eluviis endast maha pöördumatuid jälgi, ei lähe ümbritseva äramuutmisega liiale ning eitab ainelist kasvu ja vägivalda. Pikas vaates tähendab see elamist viisil, mis kestab ennast hävitamata ja säilitab tulevikus eluvõimalused teistele. Ümbrusega tasakaalus elamise pöördküljeks on sisemine tasakaal – harmoonia iseendaga, millest võrsub kokkuvõttes õnn.

Üks mulle olulisemaid tõdemusi selles raamatus on seotud arusaamaga, et kultuuri ja looduse vahel ei jookse selget piiri. Kultuur hõlmab seda, kuidas me käime ringi oma kodumaastikega – metsade, põldude, vetega. See tähendab omakorda, et tänapäevaste keskkonnaprobleemide juuri tuleks samuti otsida kultuuris toimuvast, nende lahendamiseks ei piisa loodusteaduslikust lähenemisest, vaid tuleb vaadata sügavuti inimese sisse, ühiskonda ja keelde. Eks ole, juba sõna „keskkonnaprobleem” ise loob ettekujutuse nendesamade probleemide asetsemisest inimesest lahus ja ühiskonnast väljaspool.

Kulli tsitaadikogu liigub filosoofilisi ja üldistavaid radu, aga minu meelest leiab sellest ka igati praktilisi ja igapäevaellu üle kantavaid näpunäiteid. Näiteks: kolleegide välja tõrjumine on väär strateegia – konkurentsile eelista koostööd, võistlemisele vastastikust abi. Või: et hoida maad elurikkana, tuleb ümbritsevat elurikkust tunda. Kui me ise liike ei erista, pole kuigivõrd mõju ka reeglitel, mis on vastu võetud liikide kaitsmise või kasutamise kohta. Või siis: inimene kujundab oma ümbrust alati mingil määral ümber, kuid ümbertegemine võib käia ka liigirikkust toetavalt ja hoidvalt. (Mõtle puisniitudele, aga ka Tartu „Kureeritud elurikkuse” projektile.)

„Aru saamise vägi” on mahult väike, aga selgemeelne ja selgekeelne raamat. Tsitaadikogu ei ole artiklikogu, nii et pikki arutlusi siit ei leia – küll aga täpselt sõnastatud taipamisi tasakaalukamaks kooseluks teiste liikidega.

Maarja Pärtna
kirjanik

Paolo Cognetti “Kaheksa mäge”

Paolo Cognetti “Kaheksa mäge” (Tänapäev 2017) pälvis mu tähelepanu raamatu teema ja tegevuspaiga tõttu. Mäed on mind alati võlunud ja olen kunagi Dolomiitides natuke matkanud.

Paolo Cognetti on itaalia kirjanik, kes alustas lugude jutustamist dokumentaalfilmidega. “Kaheksa mäge” (2016) on tema esimene romaan, millega autor võitis Itaalia olulisima kirjandusauhinna Premio Strega. Teost on palju tõlgitud, see on võitnud rahvusvahelisi kirjandusauhindu ja toonud autorile rahvusvahelise tuntuse.

Raamat räägib armastusest mägede vastu. Mägedes olemisest ja käimisest kui eluviisist. Samas on teemaks eluviiside muutus ehk elu muutumine mägedes, kuhu traditsiooniliste toimetamisviiside asemele on tulnud uued ja senine on määratud hääbumisele.

Loo kulg avab meile peategelase kasvamise loo. Kuidas lapsepõlves vanemad suviti teda mägedesse viivad, see temas esialgu vastakaid tundeid tekitab, hiljem aga möödapääsmatuks vajaduseks kujuneb. Enda loo jutustamisega samaaegselt räägib peategelane ka oma sõbra ja nende sõpruse kasvamise lugu. Sõbra perekond ja elukeskkond on peategelase omast kardinaalselt erinev. Pealtnäha on tegemist väga erinevate inimestega, ometi mõistavad nad üksteist ja klapivad omavahel esimesest hetkest.

Meisterlik on kirjaniku loo jutustamise viis ja toimuva edasiandmise stiil. Nii nagu mäkke minnes võiks olla teekonnal vajalik läbi mõeldud ja kaasa pakitud, nii on ka autor oma loo esitamise läbi mõelnud. Vajaminevad jõuvarud tuleb tasakaalukalt jagada, samas on teada, et teekonnal tuleb ette tugevaid emotsioone, ootamatusi, tagasilööke ja õnnestumisi.

Põnevat lugemist!

Mai Põldaas

Foto: Dolomiidid, vaade Marmoladalt (Mai Põldaas)

Delia Owens „Kus laulavad langustid”

Delia Owens „Kus laulavad langustid” (tlk. Bibi Raid, Rahva Raamat 2019)

Maailmas väga suure populaarsuse saavutanud bestsellereid võtan tavaliselt kätte kerge (või raske) eelarvamusega. Owensi raamatul on bestsellerile vajalikud omadused muidugi olemas — raamat algab laiba leidmisega, on piisavalt müstikat ja draamat jätkub kuni lõpuni välja. Aga see pole lihtsalt üks krimilugu tuhandete omataoliste seas, vaid autor põimib omavahel osavalt arenguromaani, lopsaka (aga mitte tüütu) looduskirjelduse, luule(lisuse), romantika ja mõrvaloo.

Lugu on äärmiselt kaasahaarav. Raske on mitte kaasa elada Kya’le, loo alguses vaid 7-aastasele tüdrukule, kes elab perega Põhja-Carolina padural (soisel-vesisel alal ookeani ja maismaa vahel) ning kelle alkohoolikust isa vägivaldne käitumine sunnib aegamööda kõik pereliikmed lahkuma. Peale Kya, kes jääb esialgu isaga, siis aga päris üksinda padurale — üritades elus püsida, hoidudes kooliskäimisest ja inimkontaktidest, otsides sõprust ja lohutust looma- ja linnuriigist, liblikatest, putukatest, taimedest. „Ta kõige valulikumad mälestused koosnesid teadmata kuupäevadest, mil tema perekond ükshaaval mööda teerada jäädavalt kadus. Viimane valge salli sähvatus puulehtede vahel. Kuhi sokke madratsil.” (157)

Seega on see suuresti ka lugu hülgamis(t)est. Kya, kes on kogenud hülgamist ema, isa, õdede-venna poolt, kogeb seda taas noore täiskasvanuna, ning lausa kahel korral. Paduratüdruku metsikus nii tõmbab kui hirmutab noori mehi. Ta on üksik, kuid vajab siiski seltsi, kaaslast; ta armastab ja ihaldab — mineviku taak, samas, raskelt seljas. Teda ja suhtumist temasse mõjutab kõvasti ka sildistamine — teda peetakse hulluks või imelikuks paduratüdrukuks, kellega paljud pigem ei suhtle. Õnneks leidub erandeid, nagu heatahtlik poepidaja Üpik, tänu kellele tüdruk padural üleüldse ellu jääb.

Põnevust aitab kruvida raamatu ülesehitus, sest lugu hüppab ajas edasi ja tagasi, tuues lugejani lühikeste sutsakatena noore nägusa mehe mõrvauurimise ja kohtuprotsessi, kus süüdistatavana istub kohtupingis nooreks naiseks sirgunud, kuid endiselt häbelik, pelgik ja sõnaaher Kya. Keda või mida uskuda, keda süüdistada? Kas suurem süüdlane on tapja või tapetu? Hoolega soovitaksin lugeda ka luuletusi, mis raamatusse pikitud — need ei ole seal lihtsalt ilu pärast, vaid annavad olulisi vihjeid, samuti nagu võib peategelase käitumise motiive otsida looma-/linnuriigist. „Aga korraga sööstis emane jaanimardikas ülespoole, haaras tolle [isase] oma lõugade vahele ja sõi ta ära, närides läbi kõik kuus jalga ja mõlemad tiivad. /…/ Kya teadis, et siin ei ole kohta hukkamõistul. Asjasse polnud segatud terakestki õelust, see oli kõigest elu, mis edasi tuikas, olgugi, et mõne teise mängija arvelt. Bioloogia vaatepunktist on õige ja vale vaid üks ja sama värv erinevas valguses.” (155-6)

Autor on õppinud bioloogiat ja zooloogiat ning töötanud erinevates rahvusparkides Aafrikas, seega ta tõenäoliselt teab, millest räägib. Raamatust leiab põnevaid detaile näiteks mõne putukaliigi kohta. Aga mis need langustid (vähilised) asjasse puutuvad? Seda peate küll ise lugema.

Annika Aas

Rein Kuresoo “Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed”

Rein Kuresoo “Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed” viib ringkäigule kolme Musta Aafrika riiki – Botswanasse, Sambiasse ja Ugandasse. Loodusele keskenduvad ringreisid tuuakse lugejani voolava ja sõbraliku jutustusena, mis annab täpselt paraja annuse uusi teadmisi kohalikust faunast, ilma tavalugejat ära hirmutamata. Raamatus tutvume nii kohaliku iluduse, spiraalsete sarvedega suurkuduga, kui ka omamoodi huvitavate, aga peamiselt inetuks tituleeritud gnuude ja marabudega, läbi lendavad kuninglikud kroonkured ning imeilusates värvides küütlevad safiirkuldnokad. Tänu autori kaunitele fotodele saavad lugejad kõik need tegelased oma silmaga ära näha. Rännakukirjeldusele lisavad mõnusa tausta autori lühidad kõrvalepõikejutustused külastatud riikide ajaloost ja safariturismi algusaegadest, kohalikest kommetest ja traditsioonisest ning lõbusad seigad reisi eluolust. Puudutamata ei jää ka igikestev küsimus sebra triipude kohta. Kõige muu kõrval võtab autor vaevaks korduvalt rõhutada sealsete elukoosluste erilisust, olulisust ja haprust ning just see jäi minu jaoks raamatust enim kõlama.

Tarbimissoovitud: ideaalne kaaslane auto- või bussireisile, seltsiks tassike kohvi – miks mitte oma reisi ajal teha tiiruke ka Aafrikas?

Elis Tiidu
Tartu Linnamuuseum