Posts Tagged ‘loodus’

Rein Kuresoo “Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed”

Rein Kuresoo “Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed” viib ringkäigule kolme Musta Aafrika riiki – Botswanasse, Sambiasse ja Ugandasse. Loodusele keskenduvad ringreisid tuuakse lugejani voolava ja sõbraliku jutustusena, mis annab täpselt paraja annuse uusi teadmisi kohalikust faunast, ilma tavalugejat ära hirmutamata. Raamatus tutvume nii kohaliku iluduse, spiraalsete sarvedega suurkuduga, kui ka omamoodi huvitavate, aga peamiselt inetuks tituleeritud gnuude ja marabudega, läbi lendavad kuninglikud kroonkured ning imeilusates värvides küütlevad safiirkuldnokad. Tänu autori kaunitele fotodele saavad lugejad kõik need tegelased oma silmaga ära näha. Rännakukirjeldusele lisavad mõnusa tausta autori lühidad kõrvalepõikejutustused külastatud riikide ajaloost ja safariturismi algusaegadest, kohalikest kommetest ja traditsioonisest ning lõbusad seigad reisi eluolust. Puudutamata ei jää ka igikestev küsimus sebra triipude kohta. Kõige muu kõrval võtab autor vaevaks korduvalt rõhutada sealsete elukoosluste erilisust, olulisust ja haprust ning just see jäi minu jaoks raamatust enim kõlama.

Tarbimissoovitud: ideaalne kaaslane auto- või bussireisile, seltsiks tassike kohvi – miks mitte oma reisi ajal teha tiiruke ka Aafrikas?

Elis Tiidu
Tartu Linnamuuseum

Lars Berge „Hundirünnak”

Lars Berge „Hundirünnak”, Sinisukk 2019, tlk Tiina Mullamaa

Taltsas hunt ja metsik
hunt on mõlemad hundid
(saksa vanasõna)

Sissejuhatuseks lõik raamatu kaanetekstist, et alljärgnev arvamus oleks arusaadavam: „12. juunil 2012. aastal leitakse Kolmårdeni loomapargi hunditarandikust kolmekümneaastase hunditalitaja surnukeha. See on šokk kõigile loomapargi töötajatele, sest naise oskus nende suurte röövloomadega käituda oli seni olnud muljetavaldav.“

Kuna minul vahetuid kogemusi nn. lutipudeli huntidega pole, siis antud raamatule hinnangu andmisel saan toetuda ainult enda teadmistele vabas looduses elavate huntide elu ja käitumise põhjal, „konstrueerides” selle aedikus elavatele huntidele. Ainukeseks „abimeheks” on siin Moskvas elav prof. L. Krušinski poolt möödunud sajandil Venemaal läbiviidud uurimus nn. lutipudeliga üleskasvatatud huntide hilisemast käitumisest. Seal ilmnes kahe aasta pärast selge agressiivsus tundmatu inimese suhtes 22-st hundist kuuel, nõrk agressiivsus üheksal ja agressiivsuse puudus seitsmel loomal. Kuuest agressiivsest oli tundmatu inimese suhtes eriliselt rünnakuhimuline üks isend, kes püüdis inimest alati rünnata. Seega ilmnes väga suur erinevus eri isendite suhtumises inimesse – pea kannatlikkusest agressiivsuseni. Prof. L. Krušinski järgi sõltuvat see genotüübist, isendi arengu- ja kasvamistingimustest ning inimese käitumisest kohtumisel hundi või koeraga. Siit sai Krušinski teha järelduse, et umbes 30% Kesk-Venemaa huntidest on potentsiaalselt ohtlikud inimesele, mida aga pidurdab kaasasündinud inimesekartlikkus. Kõige enam kardetakse mehi, vähem naisi, lapsi muidugi üldse mitte.

Kuigi saadud tulemustest tehtud järeldust pole õige otse loodusesse üle kanda, näitab see ometi hundi kui kiskja käitumise laia diapasooni, sealhulgas ka suhtumises inimesse. Selle kohta on 55-aastase hundiküti staažiga venelane P. Ossipov öelnud nii: ”Hunt on loom, kelle käitumine ulatub argusest nahaalsuseni, isegi jultumuseni. Teatud juhtudel võib ta olla uskumatult julge, mõnikord ka arg kuni paanikani.” Need piirid ilmnevad just erinevate ohtude tunnetamisel. Siin Kolmårdeni loomaaia väikeses aedikus elas 8 täiskasvanut, kolmest eri pesakonnast pärit isahunti, täis elujõudu, võimuiha, kelledest igaühe soov oli domineerida kaaslase üle, mis andis talle õiguse enne kaaslast tulla söögi juurde – see oli suur privileeg. Et kord saavutatut staatust säilitada, selle eest tuli võidelda, olla sotsiaalselt aktiivne. Siis sai dominant ka saavutatut nautida. Kuid liikumisvõimaluste piiratusest, sagedasest külastajate viibimisest aia taga (aastas ~10 tuhat) ja aia sees (projekt „Lähikontakt hundiga“), positsioonivõitlustest, võib olla, et muustki häirivast tingituna tuli nendel huntidel taluda sagedast stressi, Lobol ja Volkil lausa terrorit aiakaaslaste poolt. Kui looduses karjas elav hunt niisugusel juhul võis karja hüljata ja lahkuda sealt, siis need kaks mitte. Kui karjas elavate huntide vahel valitsevad üldiselt sõbralikud suhted, kus tekkinud konfliktid lahendatakse nö rahumeelselt ähvardavate pooside, hammustuste, urina jm teel, siis seal ilmselt mitte. Kõik see kujundas ka nende huntide käitumisviisi ja nagu autor märgib, oli karja liikmete vahelisel suhtlemisel kõige selgemad sõnumid agressioon ja allumine.

Ning lõpuks. Kes siis murdis Karolina ja miks? Siin vaadatakse Volki poole. Kas ikka tema? Miks käitus see rünnaku algataja — kui ta selleks oli — hundile mitteomasel viisil? See on hiilimine ohvrile selja tagant juurde ja hüppamine talle selga pikalipaiskamisega. See on tüüpiline rünnakuviis kaslastele, koerlane (hunt) ründab aga avalikult, otse. Kas Volk sellepärast, et ta käitumine oli karjakaaslastest üldse erinev? Ja karja hulka pääsemiseks sooritas teadlikult selle teo? Võib olla, et rünnaku algataja oli hoopis Farkas, kes järgnevatel päevadel söögi ootel seisis luugi taga saba jalge vahel, nagu tunnetades enda süüd? Ka looduses juhtuvate karja rünnakute algatajad on ikka domineerivad isendid, keda toetavad siis karja teised liikmed. Huntide jõud on tema karjas, põhinedes karja liikmete vahelistele tugevatele sidemetele. Ei peeta ju rahvaste mütoloogias hundikarja asjata ühtse maleva sümboliks, mis juhtpaari vahel võib taanduda kuni ühe poole (just isahundi) eneseohverdusele, et partner pääseks. Nii on juhtunud jahi käigus. Kas Volki pidamine Karolina tapjaks pole antropomorfismi maiguga, samuti Farkase käitumine õnnetusejärgsetel päevadel?

Karolinaga juhtunut soosis ka juhtkonna usk, et hunt pole üldse ohtlik, pealegi kutsikana inimese poolt kasvatatuna, sest nagu öeldi, et Rootsis on suurem võimalus välgust tabamus saada, kui hundi rünnaku ohvriks langeda (lk. 29). Juhtum näitas ka seda, et naiste asemel peaksid talitajatena töötama seal rohkem mehed, keda hundid kardavad enam.

Ilmar Rootsi
hundiuurija, dr. phil.

Guðbergur Bergsson “Luik”

Guðbergur Bergsson “Luik” LR 2005/21-23

Ma sain teada, et selline raamat on olemas, kui lugesin soovitust vaadata samanimelist filmi. Filmi vaatasin ära. See meeldis mulle, aga kuna filmis on unenägudel ja reaalsusel vahepeal natuke raske vahet teha, tekkis mul küsimusi, millele lootsin raamatust vastuse leida. Leidsin ka. Nii filmis kui raamatus on unenägudel väga tähtis osa.

Keset vapustavat Islandi loodust veedab millegi halvaga hakkama saanud üheksa aastane tüdruk suve talus. Pooleldi nagu karistuse mõttes, või et asi unustataks, kui tegija silma alt ära. Ta teeb mitmesuguseid väiksemat sorti talutöid, õpib ratsutama, püüab jõudumööda täiskasvanute elust aru saada ja kasvab mõistagi ka ise. Täiskasvanute õpetussõnad võivad kaunis erinevad olla ja mõned sulase õpetatud tarkused (meeestel on udara küljes ainult üks nisa) käiksid linnaelus kindla peale mingi paragrahvi alla. „Kindla peale” on muide väljend, mida perenaine pahaks paneb, sest elus pole midagi kindlat. Tuleb öelda „muidugi mõista”.

Tegemist on elava kujutlusvõime ja kummalise mõttemaailmaga lapsega – kohe pärast seda, kui tüdruk on puhtast elurõõmust koos kanadega kaagutanud ja perenaine uue kanakese üle rõõmustanud, kirjutatakse temast: „Tüdruk pigistas hetkeks silmad kinni, et manada mõttes silme ette pilt, mis naise sõbralikkuse temast eemale juhiks. /—/Nüüdsest kavatses ta alati teeselda ja kogu suve oma rolli mängida /—/ Naeratava naise ees seistes saatis ta äkitselt oma peast nähtamatut mürki kogu majja laiali. Ta mürgitas ära toad, inimesed, loomad, taimed ja õhu, kuid küsis sellegipoolest naeratades: Mida ma nüüd veel pean tegema?”

Tüdruku mõtted kirjutab autor sageli hämmastavalt küpseteks, näiteks mõtleb ta tihti surmast, kõndides rabas kraaviveeri pidi ja mõeldes, et kui ta kukuks, oleks kõik läbi, omal jõul ta välja ei pääseks. Ta mõtleb: „Surm käib elul kogu aeg kannul, sünnib koos eluga. Mõnikord juhib ta kogu elu. Ja elust on võimalik ka surma minna, aga ellu pöördumiseks ei ole mingit teed, välja arvatud üks kord: sündimise ajal.” Palju muret tekitab küsimus, kuidas lahkub surres kehast hing ja kuidas lahkumise tee mõjutab hinge edasist saatust. „Võib-olla peavad need hinged, mis ninast välja nuusatakse, puhkust tundmata igavesti rändama,” arvas sulane, kellega tüdruk kõige rohkem juttu ajab. Aga need arutlused ei ole ei religioossed ega humoorikad, vaid kogu tüdruku olemuses on hirmus palju ängi nii väikese olevuse kohta, ta tundub väga üksildane täiskasvanute vahel, jääb mulje, et ega tal linnaski suurt seltsielu polnud. Ümbruses küll on lapsi, aga erilist sõprust ei sünni.

Maal elamine tähendab muu hulgas ka seda, et tuleb süüa sellesama vasika liha, keda oled ilmale tuua aidanud ja poputanud. Vasika tapmisse suhtub tüdruk siiski rohkem uudishimu kui õudusega.

Salaja loeb ta sulase päevikut.

Raamatute lugemisega aga läheb nii, et kuna raamatu sündmused toimuvad hirmus aeglaselt, jätavad need ta ikkagi kiiresti vahelduvate jubeduste meelevalda, mis tema enda mõtetest läbi tormavad. Kui ta püüdis tegevust kiirendada ja lugedes midagi vahele jätta, purunesid sündmused kildudeks ja tegevus muutus arusaamatuks. „Jah, aga seda ju raamatus ei ole. Ma olen ise lugenud” ütles perenaine nõutult. Sellepeale sattus tüdruk segadusse, sest tema mäletas loetust hoopis midagi muud kui seda, mida naine oli lugenud. Lõpuks pani ta raamatu kõrvale, olles kindel, et ta ei oska õigesti lugeda. Tal ei tekkinud isegi tahtmist õigesti lugema õppida, kui naine talle raamatu tegeliku sisu ümber jutustas.

Nii film kui raamat on väga poeetilised, raamat siiski palju tumemeelsem ja sügavamalt psühholoogiline, ehkki võib ka olla, et mul on sõnadest lihtsam aru saada kui pildist. Stiilinäiteks kasvõi selline lause: „Tüdruk kõndis ümber talu otsekui isutu keel, millel polnud õhtuhämaruses soovi ümbrust maitsta.”

Selles raamatus pole kellelgi nime.

Kuigi raamat on õhuke, tasuks seda lugeda natukehaaval, et mõtetel oleks aega tekkida. Ja pärast settida.

Kaja Kleimann

Mathura „Jääminek”

Kui luuletaja kirjutab oma esimese proosaraamatu, siis ei ole mõtet imestada, et see saab väga poeetiline. (On olemas ka samanimeline luuletus.) Vähem kui sajaleheküljelise raamatuga suutis autor mu jäägitult ära võluda, õigemini võlusid mu ära juba esimesed kümme. Looduskirjeldused on nii täpsed, olemata sealjuures paljusõnalised, et silme ette kerkivad pildid on väga selged. Lõhnad ka.

mathurajaaminekEga selles raamatus sündmusi väga palju ei ole. Mõne aasta eest leseks jäänud ja nüüd päris üksi elaval Manivaldil on kombeks igal hommikul oma saarele (mis on tegelikult küll kõrgem koht luhal) tiir peale teha, kui ilm just liiga hull ei ole. Varsti oli ta kõik uudised ära näinud – sest kui su maailm oli nii väike, et ta su silme ette ära mahtus, siis hakkasid märkama ka pisemaid erinevusi tema ühesarnaste paikade vahel. Oli hein mõnel aastal kusagil natuke kõrgem ja teisel kohal paksem. Kus oli rohkem raudrohtu ja kus rohkem jumikaid. /—/ Siis hakkasid tajuma vaevumärgatavaid muutusi igas mööduvas päevas. Sel aastal tunneb Manivald, et midagi on teisiti, et rohkem aastaaegu pole talle vist enam antud, justkui hakkas tema päevade piir kätte jõudma. Aga iga päev tuleb end siiski üles ajada, tuli ahju teha, midagi süüa ja oma eluvaimu sees hoida. Üksindus on lihtne, kui sellest saab argipäev, mille tegemiste sees üksiolemist enam ei märka. Niipea kui miski sellesse sisse murrab, ilmneb üksinduse kogu võim ja saabub arusaam, et mingi osa inimesest tunneb teise inimese soojusest ja lähedusest ikka puudust.

Vahel tulevad vana mehe ellu unenäod – näiteks heinateost, kui lõhnab pebretolmu ja suve soolase kuivuse järele ja alles noor Elviine nõuab, et mees tal päriselt minna lubaks. Kord tulevad noored mehed uurima, kuidas on niiviisi üksi elada ja tahaks sellest ehk filmi teha. Manivald ei saa aru küsimusest, mis on ta lemmikaastaaeg. Polnud midagi meeldida, kui vihmad sinu heina ära rikkusid, ajasid kartuli mädanema. /—/ Teisel suvel polnud jälle miskit muret, sügiski tuli soe ja helde. Mõnda kevadet ootasid jüripäevani, mõni sügis ei näidanudki taevast; talv hoidis sind niisamuti enese vangis. Filmitegemiseks siiski ei lähe.

Juba olengi liiga pikalt nii õhukese raamatu kohta kirjutama jäänud.

Võtke endale see aeg ja lugege, te ei kahetse.

Kaja Kleimann

Loodus ja ühiskond — W. G. Sebald “Pärast loodust. Elementaarluuletus”

Sebald_kaas_P7544_must.inddSuhtusin peaaegu eelarvamusega saksa kirjaniku ja kirjandusteadlase W. G. Sebaldi (1944, Wertach – 2001, Norfolk) raamatusse “Pärast loodust. Elementaarluuletus” (“Nach der Natur. Ein Elementargedicht”, 1988), kui mulle see vaata et poolvägisi kätte suruti. Ma ei tea, mis mind rohkem häiris – vaatamata oma kunagisele vaimustusele Sebaldi romaanist “Austerlitz” (2001), ühest 21. sajandi alguse olulisimast teosest –: kas teksti vorm või fakt, et ei saa seda lugeda originaalkeeles, st saksa keeles. Ent vahete-vahel suudab inimene ka iseennast üllatada. W. G. Sebaldi (kitsamas mõttes) esimene kirjanduslik töö “Nach der Natur” haaras mind otsemaid endaga kaasa. Lisaks tõukas raamatuke mind kaevuma mälusügavustesse unustatut välja õngitsema ja internetis surfima või mõne teatmeteose järele haarama.

Elementaarluuletus, mille tausta moodustavad eksistentsiaalsed küsimused, sisaldab kolme osa, lugusid kolme mehe elust ja olemisest üldse: saksa renessansi maalikunstnik ja graafik Matthias Grünewald (1470. ja 1480. aasta vahel – 1528. ja 1530. aasta vahel), kes on meile tuntud eelkõige Isenheimi altarimaaliga; saksa arst ja loodusuurija Georg Wilhelm Steller (10. märts 1709, Windsheim, Frankimaa – 12. november 1746, Tjumen, Venemaa), kes võttis osa Taani kapten Vitus J. Beringi (1681–1741) teisest Kamtšatka-ekspeditsioonist ehk Alaska-ekspeditsioonist (1733–1743) ja kelle järgi on nimetatud mitmed loomad nagu nt Cyanocitta stelleri (vareslane tutt-sininäär), Polysticta stelleri (sukelpart kirjuhahk), Stelleri merilõvi (välja surnud); ning autor ise, saksa kirjanik ja kirjandusteadlane W. G. Sebald, kelle mitmed teosed on kantud melanhoolsest alatoonist ja kelle meeli köitsid mäletamise ja mälu tähendus ning funkstioon.

Kõik kolm üksteisest kaugele jäävatest aastasadadest pärinevat meest tajusid inimese ja looduse vahelist konflikti, igaüks omal viisil. Kuid et see erinevus on olemas, adusid kõik kolm. Kõigist neist (elu)lugudest ja nägemustest kostub läbi ja vastu juba ammusest ajast kestev looduse hävingu hääletu katastroof:

2. osa, “Ja asuksin elama viimse mere otsa” (Georg Wilhelm Steller):

georgewilhelmsteller“kirjutab memorandumeid
pärismaiste suguharude kaitseks,
keda mereväekomandatuur Bolšeretskis
kohtleb halvasti ja kelle õigusi kärbib,
mis viib selleni, et tema vastu kirjutatakse kiri,
et aset leiavad ülekuulamised,
et tekivad arusaamatused,
et järgneb vahistamisi ja et Steller
mõistab nüüd lõplikult erinevust
looduse ja ühiskonna vahel.” (lk 59, minu esiletõst)

“Hallilt ilma suunata oli kõik, polnud ei üla- ega alapoolt,
loodus hävitamisprotsessis,
puhta dementsuse olekus. […]” (lk 52; minu esiletõst)

1. osa, “Otsekui lumi Alpidel” (Matthias Grünewald):

“[…] mõistis Grünewald,
kes peab üldse olema kaldunud ekstremsitliku
maailmamõistmise poole, elu lunastamist kui elust pääsemist.
[…]
Selline on tema, maalikunstniku jaoks
kõik loodu, pilt meie segasest kohalolekust
maa pealispinnal, pilt järske radasid mööda
kulgevast regeneratsioonist,
mille parasiitlikud, kokku ja koost kasvanud
vormid tungivad otsekui deemonlik parv
sisse eremiidi rahusse.
matthiasgrunewaldSedaviisi kirjeldas Grünewald,
vaikides pintslit juhtides, patoloogilise vaatemängu
kisa, röökimist, korinat ja sosinat,
küllap hästi teades, et tema ja ta kunst
kuuluvad ka ise selle vaatemängu juurde.
See paaniline kaelavääne, mida on näha kõigil
Grünewaldi teostes esinevatel subjektidel,
mis jätab kõri vabaks ja pöörab näo sageli
pimestava valguse poole, on kehade
äärmine väljendus selle jaoks, et loodus ei tunne tasakaalu,
vaid teeb pimesi ühe eksperimendi teise järel
ja arulageda nokitseja kombel juba lammutab seda,
mis tal just äsja välja tuli.
Looduse ainuke eesmärk on järele proovida,
kui kaugele ta veel minna saab, võrsumine,
edasiviimine ja sigimine,
[…]”(23–24; minu esiletõst)

3. osa, “Pime öö tuleb esile” (W. G. Sebald):

“laigulise halli kartongi tagaküljel sõnad
“tulevikus lebab surm meil jalge ees”,
üks neid ähmaseid oraaklisõnumeid,
mida sa enam kunagi ei unusta.” (lk 68)

“kui vahtisin välja, see tekitas minus varakult
kujutluse hääletust katastroofist, mis
tähelepanu äratamata toimub vaataja ees.” (lk 72; minu esiletõst)

“Antennide võbinat majade katustel
tajusin ma säbrutusena oma ajus,
kaugel eemal suutsin kuulda valget
Gaussi müra, ühetoonilist, kogu heliredelit
hõlmavat häält, maalt kuni üles taevani,
kus eetri sees ujuvad tähed. Sestpeale
olen saatnud mööda palju kohutavaid
kahtlusekesköid, aga nüüd pöördub rahu
tagasi põrmu sisse ja ma loen 18. sajandi
looduskirjeldustes, kuidas haljendav maa
langeb Juura sinisesse varju ja lõpuks
heidab ainult aegunud jää Alpidel veel
nõrka vastuhelki.” (lk 82–83)

Nägemusele katastroofist vastandub utoopia loodusest. Utoopia, mis lõppude lõpuks saab inimesest võitu, et võimaldada elementidele, taimedele ja loomadele taas eksistentsi ilus ja rahus.

wgsebald“Vaata teraselt ettepoole,
seal õhtuhalluses näed sa
kaugeid tuuleveskeid tiirlemas.
Mets taganeb, tõepoolest,
nii avaralt, et sa ei tea enam,
kus ta oli kunagi olnud, ja jääkelder
avaneb pilgule, ja härmatis joonistab põllule
maakera värvitu pildi.
Kui rebeneb nägemisnärv,
siis läheb vaikses õhuruumis
nii valgeks otsekui lumi
Alpidel.” (lk 32; 2. osa)

Eesti keeles on W. G. Sebaldilt ilmunud:

Eve Pormeister

Paula McLain „Tiir ümber päikese”

Paula McLain „Tiir ümber päikese” (2015, e.k. Karin Suursalu 2015)

TiirYmberPaikese_KAAS_323x209_141215_tf.inddEsimese hooga panin selle raamatu kõrvale ega mõelnudki lugeda, sest kaanepildi põhjal tundus olevat „naistekas” ja nende osas on mul kerge allergia. Aga kui lõpuks vaevusin tagakaant lugema ning siis ka raamatu lahti lõin, ei suutnud seda enam käestki panna! Paula McLain on tõeliselt haaravalt suutnud kirja panna Keenias üles kasvanud briti päritolu Beryl Markhami (1902-1986) loo, kes oli esimene paberitega naissoost hobusetreener Keenias ning kellest hiljem sai ka esimene naine, kes lendas üksinda edukalt üle Atlandi ookeani idast läände. Beryli enda kirjutatud raamat „Koos ööga läände” (1942) oli McLaini jutustuse põhiallikaks ja sütikuks. Aafrika olustiku eheda kujutamisega meenutas McLaini raamat mulle kunagi ammu loetud Karen Blixeni teost „Aafrika äärel”; muide, Karen on Beryli loos oluline tegelane, sest naised armastavad üht ja sama meest, safarikütti Denys Finch Hattonit.

Raamatu muudavad sümpaatseks loomulikult Beryl ise oma lihtsuse, loomulikkuse, visaduse, teatud metsikuse ja loomadearmastusega, võimsad Aafrika looduse- ja olustikupildid ning viimaks, mitte sentimentaalne, vaid kaalutletud ja mõistusepärane jutustamisviis. MarkhamBerylHobusega1Beryl oli omast ajast igatepidi ees — nii nagu hobused, keda ta taltsutas ja treenis, oli ta ka ise parajalt metsik hobune, kes küll vahel — mõne suure eesmärgi nimel — lasi endale päitsed pähe panna, kuid siis end jälle vabaks rebis. Tema pidev soov end teostada ja proovile panna ning saavutada ja säilitada hingeline vabadus päädis lõpuks tema hulljulge lennuga üle Atlandi. Teda tabas elus järgemööda katsumusi, ent need tegid teda aina tugevamaks. Alates sellest, et tema ema ta väikese tüdrukuna Aafrikasse isa juurde maha jättis ning ise Inglismaale naases. Pärast mitut õnnetut abielu, aborti, tõelise armastatu hukkumist, haige lapse sündi, lahutust ning paljut muud rasket ja ebameeldivat, tõdeb see vapper naine: „/…/ need katsumused on just need, mis mulle tarvis. Need andsid mulle niisugust elukihku, mida ma polnud juba väga pikka aega tundnud.” (307). Imetlusväärne suhtumine! Beryl on lihtsalt suurepärane kohaneja, ilma endast siiski liialt palju ära andmata, ja mulle meeldib tema elufilosoofia: „/…/ miski ei püsi meie tarvis paigal ega peagi püsima. Nipp on selles, et tuleb õppida võtma kõike nii, nagu see on, pealegi tervikuna, vastupanu või hirmuta, püüdmata millestki liiga kramplikult kinni hoida või seda painutada.” (309)

Tänu Berylile ja tema suurele armastusele hobuste vastu — juba tema isa oli kuulus hobusetreener — saab loost hästi palju teada ka hobuste ja võiduajamiste kohta. Raamat annab ka väga hea sissevaate Aafrika uusasunike ellu, milles Beryl küll osaleb, kuid siiski teatud reservatsiooniga. MarkhamBerylLennukiga1Talle ei sobi ega meeldi lihtsalt logelemine, aja surnuks löömine, narkootikumide tarvitamine ja naiste vahetamised. „Ma ei mõistnud, miks Frank [tolleaegne abikaasa] tahab selle kambaga aega veeta. Nad olid igavlevad ulakad lapsed, kelle mängukannideks oli viski, morfiin ja seks. Ka inimesed olid mängukannid.” (213) Beryl ei kannata naiste surumist traditsioonilistesse soorollidesse ega kohalikku klatšikultuuri, kuid ta säilitab oma meheliku ameti — hobusetreeneri — juures siiski naiselikkuse ja temasse armuvad paljud, isegi Inglismaa prints. Ta jätkab oma unistuste poole liikumist ka siis, kui kogeb karme tagasilööke või peab elama tõeliselt askeetlikku elu. Kõige tähtsamad inimesed tema elus on tema isa, tema lapsepõlvesõber kipsigise hõimu liige Kibii ja kirg, mida ei saa taltsutada — Denys. Autor ei käsitle siiski kogu Beryli elu, mis oli nii pikk ja kirev, et nõuaks arvatavasti triloogiat. Beryli lugu on köitev igal juhul, iseasi, kui palju siin on tõde ja kui palju ilukirjanduslikku väljamõeldist, tegu on ikkagi fiktiivse memuaariga. Beryli endakirjutatud päris-memuaari „Koos ööga läände” (1942, e.k. 2008) saab ka täitsa eesti keeles lugeda!

aafrikaäärelfilmRaamatu lugemine tekitas minus soovi kohe ja praegu — kuniks muljed värsked! — üle lugeda ka Karen Blixeni alias Isak Dineseni raamat „Aafrika äärel”, et kogeda seda ajastut ja inimesi ka Kareni silme läbi. Põnev oleks näha ka Blixeni raamatu põhjal valminud filmi „Out of Africa” (1985), kus Beryl figureerib nime all Felicity ja Denysi mängib Robert Redford.

Annika Aas

Valdur Mikita „Lingvistiline mets“

lingvistiline metsValdur Mikita „Lingvistiline mets“

Valdur Mikita jõudis minu teadvusesse essee „Vanaemad, ökoterrorism ja globaalne katastroof“ kaudu. Jah, ma olin sellele mõelnud, et linnainimene on ju tegelikult nii haavatav, kuid polnud seda nii teravalt teadvustanud. Kui nädalaks kaoks elekter või vesi, oleks ta tõeliselt jännis. „Lingvistiline mets“ jätkab osalt sama temaatikat, aga lisab ka uusi. Võin teose suvaliselt leheküljelt lahti võtta ja lugeda mõne lõigu. Isegi iga lõik siin teoses on nagu miniatuurne terviktekst. Ainult üks mõte sellest teosest: Mikita kirjutab, et keskmine eesti talupoeg oli nagu renessansiinimene, kes teadis ja oskas kõike ja globaalse katastroofi puhul oleksid meie vanaisad maailmaturul igatahes väga nõutud kaup.

Annika Rebane
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi õpetaja

Valdur Mikita „Lingvistiline mets“

Raamat, mis paneb inimese aju teisiti tööle. Mikita moodi mõtelda on mõnus ja ülimalt põnev. Ja uhke tunne tekib, et olen ja elan, jah, just õiges paigas! Kontrollin aeg-ajalt, kas minus ehk on natukenegi sünesteeti …

Piibe Leiger
Tartu Tamme Gümnaasiumi õpetaja

Valdur Mikita „Lingvistiline mets“

valdurmikitaEi ole kahtlustki, et tegemist on meile, eestlastele, üle aastate tähtsaima meid ennast seletava raamatuga. Eestist lahkuda soovijatel peaks olema keelatud enne lennukisse istuda, kui nad on läbi lugenud „Lingvistilise metsa“. Selle järel loobuks üks osa neist oma plaanist ja teine hakkaks välismaal väga kiiresti tundma piinavat vajadust tagasi tulla: neid kohti ei ole Euroopas eriti palju jäänud, kus homo silvaticus ennast koduselt võiks tunda.

Autori julgetele mõttearendustele on lust järgneda ja imelikul kombel hakkavad ka kõige uskumatumad neist varsti võimalikena tunduma. Lisaks pakub raamat lapsikut äratundmisrõõmu sünesteedile, kes enne raamatu lugemist veel ei teadnud, et ta seda on.

Siit leiab ohtralt vaimukaid, tabavaid, hulle ja originaalseid tähelepanekuid meie keele ja kultuuri kohta — nauditavalt isikupärases ja kujundlikus sõnastuses.

Ivika Hein
Miina Härma Gümnaasiumi õpetaja

Marko Kivimäe foto Valdur Mikitast on pärit siit.