Posts Tagged ‘tsitaadid’

Tartu linnakirjanik 2017 — Kristiina Ehin

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2018 — Mika Keränen

 

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2019 — Vahur Afanasjev

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2020 — Carolina Pihelgas

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2021 — Juhan Voolaid

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Dubravka Ugrešić „Romaanijõe forsseerimine“

Balkani kirjandust ilmub eesti keeles pigem vähe ja juhuslikult, kuigi see on põnev ja rikkalik. Meenuvad Aleksander Kurtna omaaegsed tõlked serbohorvaadi keelest, Ismail Kadare romaan „Kuri aasta“ (albaania keelest Kalle Kasemaa), serbia kirjaniku Milorad Paviči romaanid Maiga Variku ja Jüri Ojamaa tõlkes… Sarnaseid üksikuid noppeid on kindlasti veel ja veel, aga seni pole serbohorvaadi keelest olnud aktiivset tõlkijat või tõlkijaid (nagu näiteks Poola kirjanduse puhul Hendrik Lindepuu, rumeenia keelest tõlkiv Riina Jesmin või Ungari kirjanduse tõlkijate punt Lauri Eesmaa, Reet Klettenberg, Siiri Kolka jt). Seda suurem rõõm on näha, et Madis Vainomaa tõlkes on ilmunud ühe olulisema horvaadi kirjaniku Dubravka Ugrešići romaan „Romaanijõe forsseerimine“ (LR 6—9/2021). Romaan ilmus Jugoslaavias aastal 1988 ja võitis tollase mõjukaima kirjandusauhinna NIN, Ugrešić oli esimene naine, kes selle auhinna pälvis.

Ugrešići romaani sündmustik leiab aset Zagrebi kirjanduskonverentsil, kuhu on kogunenud hulk kodumaiseid ja rahvusvahelisi kirjanikke. On kaheksakümnendate keskpaik ning tunda ühtaegu stagneerumist ja masendust, aga ka seda, et miski peab muutuma. Tegelaste galerii on värvikas ja tüpaažid üsnagi universaalsed, ilmselt võiks vasteid leida ka eesti kirjandusest:

„Ühe laua taga istusid kolm tädikest, pisikesed, kõhnad, hõredate hallide juustega, vanadusest tuhmunud pilkudega, ning noogutasid päid, justkui nokiks nad teri. Pipole kangastusid vaimusilmas läikivmustade sulgedega valgetäpilised kanad. Lastekirjanikud. Nood munevad korrapäraselt oma heatahtlikke lüürilisi jutukesi nagu kaunilt värvitud lihavõttemunasid. Ma armastan teid, kanakesed… [—] Pipo suunas liikus pingul lihaste mass, kus domineerisid nii kummis rinnad ja nii kokkusurutud lõualuudega nägu, et vaatajal võis hirm hakata. Otse Pipo suunas liikus otsustavalt ning peatamatult Ivan Ljuština, tuntud kirjanduskriitik. [—] Nüüd pööras Pipo oma kujuteldava kaamerasilma kolme luuletaja peale, kes nurgas koketse palmipuu varjus salalikult omavahel sosistasid. Miks küll, küsis Pipo iseendalt, on meie luuletajatel rasvased juuksed, mis nagu makaronid kuklal ning põskedel tolknevad, haiglaselt hall ja rasvane jume, miks on nad kühmus ja korratu väljanägemisega ning miks on kõigil neil pisikesed tumedad silmad, kust kõõritab salakaval pilk. Proosakirjanikud näevad ikka pisut esinduslikumad välja.“ (lk 29—30)

Loomulikult ei puudu raamatust ka Nõukogude Liidu kirjanikud, keda võib lennujaamas juba kaugelt ära tunda ning keda meelitatakse ära hüppama; tšehhi luuletaja, kel on kaasas tema elutöö, kuuesaja leheküljeline käsikiri „Minu elu romaan“, mida ta mingil juhul ei saa tagasi kodumaale viia, aga mis saladuslikult kaob; taani naiskirjanik, kes vägistab hotelli numbritoas šovinistliku meeskriitiku ning putkab temaga hiljem lõunasse. Markantne on ka Jean-Paul Flagus’ tegelaskuju, Gustav Flaubert’i väidetav sugulane, „veesiniste punnsilmadega, niiskete matsakate huultega ja vana kilpkonna meenutava pisut õieli kaelaga vanem härrasmees“ (lk 34), kes püüab seltskonnas avaldada muljet oma kirjanduslooliste teadmistega, aga unistab samas totaalsest kirjanduslikust kontrollist ning kirjanduslike hamburgerite masstootmisest. Ugrešići tegelaskujud on kõik väga veenvad ja autor joonistab tundlikult välja nende mõttemaailmad ja unistusedki, mis kipuvad küll olema halenaljakad.

Ugrešić on vaimukas ja terav, ta ei jäta inimliku rumaluse üle nalja heitmata, aga samas ei suhtu ta oma tegelastesse ka kunagi pahatahtlikult, ikka ja alati sümpaatiaga. Tekst on allusioone ja viiteid tihkelt täis, eriti tuntav on Flaubert’i kohaolu, aga samas on romaan nauditav ka kirjanduslikke viiteid tundmata. Ka tõlge on ladus ja leidlik (nagu Loomingu Raamatukogus ikka) ning jään lootma, et eesti keelde jõuab lähiajal ka teisi Ugrešići teoseid.

Carolina Pihelgas
kirjanik

Kalevi Kull “Aru saamise vägi”

Aru saamise vägi” on biosemiootik Kalevi Kulli eestikeelsetest esseedest ja artiklitest pärit tsitaatide ning mõtiskluste kogumik, mille on koostanud Timo Maran, Riin Magnus ja Silver Rattasepp. Tsitaadid on jaotatud seitsmesse kimpu ja käsitlevad teemasid nagu teadusloome, kohalikkus, looduskultuur ja roheline eluviis. See on väike nägus raamat, mis toimib niihästi iseseisva lugemise kui ka laia väravana Kulli ökofilosoofilistesse kirjutistesse – koostajad on tsitaadid varustanud viidetega, nii et huvi korral võib lugeja allikad hõlpsasti üles leida. Mõtisklusi täiendavad hollandi kunstniku ja putukauurija Maria Sibylla Meriani illustratsioonid teosest „Suriname putukate metamorfoosid” (1705).

„Aru saamise väe” üks keskseid motiive on tasakaal – seisund, mille poole püüdlemine on aluseks rohelisele eluviisile. Kulli järgi ei jäta selline eluviis endast maha pöördumatuid jälgi, ei lähe ümbritseva äramuutmisega liiale ning eitab ainelist kasvu ja vägivalda. Pikas vaates tähendab see elamist viisil, mis kestab ennast hävitamata ja säilitab tulevikus eluvõimalused teistele. Ümbrusega tasakaalus elamise pöördküljeks on sisemine tasakaal – harmoonia iseendaga, millest võrsub kokkuvõttes õnn.

Üks mulle olulisemaid tõdemusi selles raamatus on seotud arusaamaga, et kultuuri ja looduse vahel ei jookse selget piiri. Kultuur hõlmab seda, kuidas me käime ringi oma kodumaastikega – metsade, põldude, vetega. See tähendab omakorda, et tänapäevaste keskkonnaprobleemide juuri tuleks samuti otsida kultuuris toimuvast, nende lahendamiseks ei piisa loodusteaduslikust lähenemisest, vaid tuleb vaadata sügavuti inimese sisse, ühiskonda ja keelde. Eks ole, juba sõna „keskkonnaprobleem” ise loob ettekujutuse nendesamade probleemide asetsemisest inimesest lahus ja ühiskonnast väljaspool.

Kulli tsitaadikogu liigub filosoofilisi ja üldistavaid radu, aga minu meelest leiab sellest ka igati praktilisi ja igapäevaellu üle kantavaid näpunäiteid. Näiteks: kolleegide välja tõrjumine on väär strateegia – konkurentsile eelista koostööd, võistlemisele vastastikust abi. Või: et hoida maad elurikkana, tuleb ümbritsevat elurikkust tunda. Kui me ise liike ei erista, pole kuigivõrd mõju ka reeglitel, mis on vastu võetud liikide kaitsmise või kasutamise kohta. Või siis: inimene kujundab oma ümbrust alati mingil määral ümber, kuid ümbertegemine võib käia ka liigirikkust toetavalt ja hoidvalt. (Mõtle puisniitudele, aga ka Tartu „Kureeritud elurikkuse” projektile.)

„Aru saamise vägi” on mahult väike, aga selgemeelne ja selgekeelne raamat. Tsitaadikogu ei ole artiklikogu, nii et pikki arutlusi siit ei leia – küll aga täpselt sõnastatud taipamisi tasakaalukamaks kooseluks teiste liikidega.

Maarja Pärtna
kirjanik

Kirjanduslinn soovitab: W. G. Sebald „Austerlitz“

W. G. Sebald
Austerlitz
(tlk. Mati Sirkel
Varrak, 2009)

W. G. Sebaldi viimaseks jäänud romaan, aastal 2001 ilmunud „Austerlitz“ on aeglaselt kulgev, ajaauke ja mälukangaid pidi rändav raamat. Peategelane Austerlitz eksleb mööda Euroopat, oma unustatud minevikku muudkui vaadeldes, kirjeldades ja kaheldes. See raamat on nagu kõikide kaotatud ja unustatud asjade varjud, mis mõnel vaiksel pärastlõunal võtavad korraks nähtavale ilmuda, et põgusalt viibata ja siis edasi uneleda oma salapärastes hõllanduslikes maailmades, olles korraga olevad ja olematud.

Jagan raamatust järgnevat tsitaati: „Mul on aina rohkem tunne, nagu poleks üldse mingit aega, vaid üksnes erinevad, kõrgema stereomeetria alusel üksteisesse lükkunud ruumid, mille vahet elusad ja surnud vastavalt tujule võivad edasi-tagasi käia, ja mida kauem ma sellele mõtlen, seda enam näib mulle, et meie, kes me veel elus oleme, oleme surnute silmis irreaalsed ja vaid mõnikord, teatavate valgusolude ja atmosfääritingimuste korral nähtavaks saavad olevused. Nii kaugele kui ma tagasi vaadata suudan, ütles Austerlitz, tundsin ma ikka end nii, nagu poleks mul tegelikkuses kohta, nagu poleks mind üldse olemas.“

Carolina Pihelgas

Foto Mana Kaasik

Joel Haahtela „Adèle’i küsimus”

Joel Haahtela „Adèle’i küsimus” (2019, e.k. Kai Aareleid 2020)

On lemmikraamatuid ja on lemmikkirjanikke ehk nö sinu kirjanikke, kelle puhul sa võid enam-vähem 100% kindel olla, et ka tema järgmine raamat sulle meeldib. Sest hoolimata sisust on midagi nende stiilis, jutustamisviisis, mis sulle sobib. Haahtela kipub minu puhul olema selline kirjanik ja „Adèle’i küsimus” on juba viies tema teos, mis eesti keeles ilmunud. See on pisike, aga ilus ja tuumakas raamat usust, ajast, müütidest, vigadest, paranemisest, rännakust otseses ja kaudses mõttes. Rääkimata sellest, et tänases koroonapaanikas maailmas omandab nii mõnigi tekstilõik justkui lisatähenduse: „Mõtlen, et nüüd on tarvis korralikku tormi, mis torgiks ihu, ajaks maailmakorra sassi ja paiskaks kellad merre. On tarvis katuseid rebivaid iile, langevaid puid, pikki elektrikatkestusi, üleujutatud teid, sildade ja maandumisradade sulgemist, erakorralisi uudistesaateid, midagi, mis raputaks meid lahti ja tõstaks õhku ja paneks end elusana tundma.” (lk 106)

Minajutustaja on mees, kes on tulnud Lõuna-Prantsusmaal asuvasse kloostrisse uurima lugu Adèle’ist, pühakuks kuulutatud naisest, kuid samal ajal püüab jutustaja leida selgust ka iseendas, oma minevikus, oma abielus. Asjad ei ole hästi ei naise, ei pojaga, jutustajat vaevab üksildus ja kahetsus, sünged mõtted seoses oma surnud emaga. „Igaühes meist on algusest peale mõlk” (139), tõdeb jutustaja, aga kui oma vigadest üldse midagi õppida, siis vast seda, et me ei peaks oma nõrkuste ja eksimuste pärast ülemäära muretsema, sest „on kohti, kuhu jõutakse ainult eksides, muud teed ei ole.” (lk 76)

Ja tuleb leppida ka sellega, et mõnes asjas ei saagi kunagi täit selgust. Ka Adèle’i lugu ei anna ennast lõplikult kätte. On puuduvaid dokumente, on pragmaatilisust, mis põrkub võimega uskuda imedesse. Vestlused kloostri abti ja munkadega mõjutavad minajutustajat tahtmatult, aga tugevalt. Ta lahkub kloostrist ilma selge vastuseta Adèle’i loos, aga kindlasti on ta leidnud mõned vastused iseenda jaoks. Kui isa Jean tal leige veega jalgu peseb, tõdeb jutustaja: „Isa Jean teeb kõike aeglaselt ja vaikselt, keskendunult ja armastusega, nagu ei oleks maailmas praegusel hetkel mitte midagi olulisemat. Nagu voolaks maailm temast läbi ja muutuks samas veidi paremaks. Ta ei tea minust eriti midagi, ei tea midagi mu emast ega väikesest poisist, kes kevadpäeval kortermaja hoovis seisis. Ja siiski on mul tunne, nagu ta teaks ja peseks samas maha kõik selle, mis on mind vaevanud, kogu mu vana elu ja kõik selle taagad, iga mu eksimuse, võtaks need enda kätte ja laseks veel need minema uhtuda.” (lk 155)

Annika Aas

Alain Mabanckou „Katkine Klaas”

Alain Mabanckou „Katkine Klaas” (Loomingu Raamatukogu nr 13-15/2019, tlk Ulla Kihva)

Kongo päritolu ja prantsuse keeles kirjutava Mabanckou teos on tõeline maiuspala kõikidele lugejatele inimestele. (Ehkki jah, väga konservatiivse lugeja, kes ootab ikkagi suure algustähega algavat ja punktiga lõppevat lauset ning roppustevaba teksti, võib Mabanckou raamat ka eemale peletada.) Nii palju viiteid teistele kirjandusteostele ei kohta vist kuskil mujal — selle õhukese raamatu kohta on neid mitusada, aga ärge ehmuge — need viited ei ole siin sugugi autori või jutustaja lugemuse ja eruditsiooniga eputamiseks, vaid nad on teksti loomulik osa ning teksti saab tõenäoliselt nautida ka ilma viiteid ära tundmata. Väike stiilinäide: „/…/kahjuks pole ma kirjanik /…/ ja sellepärast jätaks ma kirjutamise parema meelega andekatele ja üliandekatele, neile, keda mulle meeldis lugeda, kui ma veel lugesin lihtsalt selleks, et ennast harida, /…/ neile, kes laulavad elurõõmust, neile, kes võitlevad, unistavad väsimatult võitlusvälja laienemisest, neile, kes peavad pidu sinus eneses, neile, kes suudavad elada jumalaid hämmastades, neile, kes tulevad läbi ahermaa, neile, kes püüavad sinilindu, neile, kes parandavad elavaid, neile, kes laulavad maast, kus puudel pole varju, neile, kes reisivad öö lõppu, neile, kes kiikavad maailma ärklitoaga majast /…/” (lk 110).

Eriti palju äratundmisrõõmu pakub raamat prantsuskeelse kirjanduse tundjatele; remargi korras olgu öeldud, et raamatus on humoorikas viide ka 2020. a. kirjandusfestivali Prima Vistat külastava Jean Echenozi teosele „Ma lähen ära”. Vähemalt üks kirjanduslik tegelane ärkab lausa elule ning kohtub jutustajaga isiklikult, kuid jäägu see üllatuseks. Kultuuriliste ja poliitiliste vihjete äratundmine on muidugi boonuseks, aga raamatul on olemas ka sündmustik: nimelt on Kongo Vabariigis Pointe-Noire’i linnas asuva Tuulest Viidud Krediidi baari pidaja Kangekaelne Tigu andnud jutustajale, Katkisele Klaasile, vihiku ja käskinud selle täis kirjutada ning Katkine Klaas kuulabki baari värvikate kundede lugusid ja kribab neid üles, avades lõpuks natuke ka enda lugu, enda minevikku. Lugude jutustamise traditsioon on Aafrikas teatavasti väga tugev, ja mis see elugi muud on kui üks lugude kogu. Lood on enamasti traagilised, aga jutustamisviis üsnagi humoorikas: „/…/ ja üleüldse, kas Kraanitar lubaks minusugusel kaltsakal enda otsas ratsutada, ah, ja siis on veel üks suur tehniline probleem, ma arvan, et mu varustus pole piisav, olgem ausad, ja kui võtta arvesse Kraanitari kannikabilanssi, siis ma olen kindel, et mul läheks terve päev, et tema Madala Maa G-punkti otsida, ma jõuaks hädavaevu punkti B, ja siis jääks veel punktid C, D, E ja F /…/” (lk 61-2).

Väga hästi õigustab ennast teksti edasiandmine nö ühe hingetõmbena, alalõpmata veiniuimas oleva Katkise Klaasi suulise pajatusena, millest aimub nii jutustaja empaatilist isiksust, suurt lugemust kui isiklikku tragöödiat. Oma „latravat- ja patravat” jutustamisviisi põhjendatakse nii: /…/kui ma oleks kirjanik, siis ma paluks Jumalalt, et ta täidaks mind alandlikkusega, /…/ ainult sellisel tingimusel looks ma teoseid, milles on elu sees, aga ma räägiks kõike oma sõnadega, isevärki sõnadega, seosetute sõnadega, sõnadega, millel pole saba ega sarvi, ma kirjutaks seda, mida sülg suhu toob, ma alustaks kohmakalt ja ma lõpetaks kohmakalt, nagu alustanud olin, mul oleks kama kaks puhtast mõistusest, meetodist, foneetikast, proosast, ja mõte minu keele segapudru taga oleks lihtne, aga sõnadesse pannes kõlaks see segaselt, /…/ see oleks siis kirjutamine või elu, /…/ seesamune korralagedus on meie elu /…/” (lk 109).

Ehkki originaal alles lugemata, julgen väita, et tõlkija Ulla Kihva on hakkama saanud suurepärase tööga, aga kuna tõlkija järelsõnas möönab, et tõlgegi on mänguline ehk siis viidete puhul on eesti keelde tõlkimata teoseid asendatud nendega, mis olemas on, tekitab see veelgi suurema huvi ka originaali piiluda. Igal juhul on selles „saba ja sarvedeta” teoses väga palju elu sees ning olles ise Kongo naaberriigis Kamerunis neli kuud elanud, arvan, et väga autentselt kujutatud elu.

Annika Aas