Posts Tagged ‘tsitaadid’

Hendrik Groen “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana”

groensalapaevik“Vanurid on uued vampiirid!”

Umbkaudu nii on selleski blogis praegust raamatutrendi iseloomustatud. Ja tõesti, ilma suurema vaevata tuleb pähe rida toredaid vanemaealiste peategelastega raamatuid, n: Jonas Jonasson “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”, Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka” ja selle järg “Laenamine on hõbe, röövimine kuld”, Fredrik Backman “Mees nimega Ove”, John Scalzi “Vanamehe sõda”.

Selle raamatu peategelase vanus on juba peakirjas olemas, sissejuhatavat infot veel niipalju, et tegu on Hollandi autori debüütromaaniga ja tegu on tiba tõsisema raamatuga kui eelpoolloetletud. Tegevuskoht — hooldekodu Amsterdamis, tegevusaeg — 2013. aasta, tegelased — jah, olulised ongi tegelased.

Kuigi see raamat mulle meeldis, on seda kuidagi raske konkreetsele inimesele soovitada — teema või teistsugune huumoritunnetus võivad hellaks kohaks osutuda — , aga niimoodi üldiselt võin enda poolt soovitussõnad kaasa öelda küll.

Üle hulga aja tabas mind soov raamatust lauseid välja kirjutada (viimati juhtus see pea viis aastat tagasi). Ja neid lauseid sai palju! Vast ei lähe märulifilmi treileriks asi kätte ära, kui ma mõnda siin jagan. Ja nagu ikka sel puhul, osad laused on lihtsalt toredad-tabavad-mõtlemapanevad ja osadel on tegelikult oluline ka kontekst.

Peaksin olema tänulik iga õnneliku päeva eest, aga kuigi pingutan kõigest väest, ei piisa sellest alati.

Vanadus on in. Vähemasti filmides, raamatutes ja leheartiklites. Igapäevaelus just erilisest tähelepanust rääkida ei saa, pigem vastupidi.

Terve hulk mu koostisosadest on jõudnud kasutustähtaja lõppu või selle juba pisut ületanud. Plusspoolel: vaim on küllalt selge, et selle lagunemise teadlik tunnistaja olla.

Mõned omadused vanaduses kaovad, aga uudishimu nende hulka ei kuulu.

Vanurid kaotavad nagu lapsedki pidevalt asju, aga neil pole ema, kes teaks, kus kõik on.

Surnud on vanadele inimestele alati tänuväärt kõneaine. Võibolla selleks, et rõhutada: nad ise on veel elus.

Liiga palju on inimesi, kes ennast ja seda, mida teevad, ülemäära tähtsaks peavad. Keegi pole rohkem kui liivatera kõrbes, kübemeke kosmoses. Henk, see oli nüüd natuke pateetiline.

Kui näed kusagil Amsterdami munitsipaalpolitseid, võid kindel olla, et oled turvalises paigas. Probleemseid piirkondi väldivad nad nimelt nagu katku. Niisiis istuvad nad ilusa ilmaga meie maja ees pingil.

Kas inimõigustega saavad asjad kunagi korda ka? Pärast ühe artiklikese lugemist olen optimistlikum. Nimelt valiti ÜRO inimõiguste nõukogusse Venemaa, Kuuba, Hiina ja Saudi Araabia. Inimõiguste rikkumises on neil võimas kogemus, mida seal jagada.

Täheldan, et kirjutamisel on kergelt teraapiline mõju: olen pingevabam ja vähem masenduses. Võibolla oleksin pidanud viiskümmend aastat varem alustama, aga mis sellest enam.

Sellest raamatust ei ole veel kuigi palju kirjutatud, leidsin ühe blogipostituse Kultuuritarbija 60+ blogis.

Tiina Sulg

Juhan Hellerma “Tühjusse, kaugusse”

hellermatuhjussekaugusseJuhan Hellerma debüütkogu paistab silma lihtsa-puhta stiili ja läbikomponeerituse poolest. Leidub vaid mõni üksik tekst, mille puhul võib jääda mulje, et autor ei raatsinud seda kaante vahelt välja jätta. Lihtne ja puhas iseloomustavad kogu ka tervikuna. Võiks arvata, et üks filosoof eelistab eraldatust sumbunud kivialuses urus, kuid “Tühjusse, kaugusse” ei jäta kahtlust, et filosoofiadoktorant Hellerma siseilm on avar ja hästi tuulutatud.

Raamatu esimene osa koosneb mõttepausidest, mis leiavad aset keset argitoimetusi: raamatukogus õppimise vahel või kui buss läheb katki. Seal aimduvad esimesed otsingud. Jälg üles võetud, viivad need puhkepäevadel metsa ja mäe peale. Seal saab isikliku kohalolu läbi tuntavaks “millegi muu” kohalolu.

“Või ei olegi ta kuskil eemal, teisel pool meelt ja merd, vaid asub nendessamades taevastes ja metsades, mille juures ja lähedal me pidevalt elame, tollessamas äikesevihmas, mis pärast suurt kuuma kogu olevale leevendust toob, sellessamas rahus ja vabaduses, mis on peidus meis kõigis.” (lk 36)

Nendele käikudele ei võeta kaasa midagi, tagasi tuuakse palju. Kuni viimaks saab “millestki muust” omaette aines. Sedasi on kogu vaadeldav noore autori kujunemisloona. See on inspireeriv teekond, mille käigus õpitakse otsima ja imestama, kasvatatakse tundlikkust, vabanetakse üleliigsest ja leitakse oluline. Siit enam tagasiteed ei ole. Jääme ootama.

“Vaim tõuseb üles, tõmbab ennast laiali nagu lehviku ja kogub tuult nagu puri, võtab hoo üles ja sõidab avastama kohti, mida keegi veel näinud pole. Sest vaim ei tohi niisama kõlksuda tuule käes, ei tohi raagus oksa kombel lipendada ega muutuda känkraks, mis ühel hetkel kokku vajub ja tee äärde vedelema jääb. Lähen õue tuult koguma.” (lk 68)

Sander Kaasik

Jaan Tätte “Vaikuse hääl”

tättevaikusehäälTahan soovitada kõikidele Jaan Tätte raamatut „Vaikuse hääl“ (2014).

Kui mõnda raamatut reklaamitakse kõvasti juba enne ilmumist, siis selle raamatu puhul ma ei mäleta suurt reklaami. Või lihtsalt magasin maha. Aga kui mingi raamatu pead läbi lugema, siis varem või hiljem, mõnikord väga kummaliste teede kaudu, ta jõuab ikka sinuni. Usun, et teiega on seda ka juhtunud. Võib-olla teil on see raamat läbi loetud, kui ei, siis lugege…

Raamat räägib lihtsateist asjadest — vaikus, ühtsus, õnn, märgid, südamehääl — asjadest, mis tegelikult ongi kõige tähtsamad. Raamat, mis kinnitab mõned omad mõtted ning annab mõtlemisainet ka edaspidiseks.

Paar näidet:
„Kui me otsime märke, siis usume, et on keegi, kelle võimuses on meid aidata. Kui me ka ei oska teda näha ega kuulata, siis loodame, et ta püüab meile mingil muul moel märku anda ja vajadusel meid millegi eest hoiatada või kuhugi suunata. Kui me usume, et ta on olemas, siis ta on. Ma arvan, et ta on ka siis, kui me ei usu.” (lk. 48)
“Jõgi on minu jaoks kõige täpsem vaste inimese elule.
Keskmine Eesti jõe liikumise rütm on kuidagi nagu inimese elu kulgemise kiirus. Vahepeal on kiirem, siis on aeglane vool, siis vahepeal läheb üle kallaste, siis kuivab õige madalaks. Väga sogaseks võib ka minna.
Inimese mõtted on nagu jõe vool. …
Jõe voolamist jälgides saad hästi aru, kas sul on hingerahu või ei ole.” (lk. 51-52)

Tamara Kozõreva

Janar Ala rituaalid ja tseremooniad

Janar Ala „Ekraanirituaalid“ (tiitellehel “Ekraanitseremooniad”,
Jumalikud Ilmutused, 2014
)

alaekraanirituaalidIlmalikud postitused Facebookis said jumalikuks raamatuks. Enne lugemist mõtlesin samuti, kas Janar Ala on nüüd luuletaja? Kuid ei, sarja “Jumalikud ilmutused” 57. raamat sisaldab endas hoopis postitusi. Täpsemalt Facebooki postitusi, mis on nüüd paberil ja kaantevahel ning neist on seal saanud miniatuurid, miks mitte ka anekdoodid.

Neid 115 lehekülge soovitan ennekõike muidugi neile, kel on Facebookis konto ja eriti soovituslik on see neile, kes mõtlevad igal nädalal uuesti, et peaks õige enda konto ära kustutama.

Peeter Helme: “Pigem on siin tegu päevikulike katketega, mis on isiklikud, kuid samas distantseeritult iroonilised, sest autor püüab teha kübaratrikki ja heita kõrvalpilku iseendale. Humoorikas efekt tekibki sellest, et Janar Ala jääb ühiskonna ja maailma ning enda sisekosmose vahelisele eikellegimaale – kõrvalpilk on tal varuks nii teiste kui enda tarbeks. Ja see on päris meisterlik saavutus.”

Kojutulek

Kirjutasin väikese luuletuselaadse asja, mille jõuab jõuludeks pähe õppida.
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus üks Oscar Wilde tsitaat, mis võis olla umbes midagi sellist, et toolil on parem istuda kui muru peal – Wildel oli see ainult pisut peenemas sõnastuses
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et pean kella pandimajast ära tooma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et väärtused
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et nüüd hakatakse jälle mööda Eestit ringi sõitma ja mõnusast loomulikust elust jutte vestma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus uuesti, et pean kella pandimajast ära tooma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et Paul Mc. Cartney rahaahnel eksnaisel on puujalg

Peeter Helme arvustuse leiad ERRi kultuurilehelt. Maia Tammjärv kirjutas raamatust ja selle võimalikust žanrimäärangust Müürilehes. “Ekraanirituaalid” kuulus ka 2014. a Betti Alveri kirjandusauhinna nominantide hulka.

Marie Saarkoppel

Kjell Westö “Terendus 38”

terendus-38Ma ei teagi, kellel on soomerootsi autori Kjell Westö raamatut huvitavam lugeda — kas neil, kes tunnevad soome kultuuri ja ajalugu väga hästi või neil, kes seda ei tunne, aga tahaksid tunda. Ma ise kuulun viimasesse gruppi ning nautisin raamatut täiega. Raamat kuulutati just, muide, ka Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna vääriliseks.

“Terenduse” (2013, e.k. Tõnis Arnover 2014) peategelased on advokaat Claes Thune ning tema büroosse hiljuti tööle tulnud kontoriametnik Matilda Wiik. Mõlemaid piinab lähem või kaugem minevik, kuigi hoopis erinevatel põhjustel: Thune kaunis naine Gabi on hiljuti Thune maha jätnud eelistades Thune head sõpra, peaarst Robert Lindemarki, ning üks juhuslik kohtumine büroos toob valusad mälestused proua Wiikile. Tegevus toimub ajalooliselt pingelisel ajal, 1938. a. märtsist novembrini ehk siis teise maailmasõja hakul, peamiselt Helsingis, mistõttu poliitilis-filosoofilised arutelud on selle romaani loomulik osa, muutumata siiski koormavaks või tegevust liialt aeglustavaks. Erinevad poliitilised vaated panevad proovile tugevamadki sõprussuhted, mida on ilmekalt näha 11 aastat kord kuus koos käinud kuue sõbra kolmapäevaklubi pealt. Thune vabameelsus ja paneuropism ei klapi kokku mõne teise klubiliikme natsionalismiga; ajastu kurjakuulutavaks ettekuulutuseks ja sümboliks muutub ühe klubiliikme, juudist Joachim/Jogy Jary hulluksminemine. “Vaprus ei olnud kunagi Thune tugev külg olnud. Tema eripäraks oli analüüs ja mõtlemine. Aga vaevalt et neist keegi enam hoolis. Oleviku kohal hõljus igivana hais, Thune kahtlustas, et see oli tulevaste ohverduste lehk.” (lk 76). Kuigi Thunet sõimatakse “dekadentlikuks kosmopoliidiks” ning ta saab oma põhimõtete pärast isegi peksa, ei tagane ta oma arvamusest, et natsionalism ja hõimumõtlemine on visad haigused, mida kõige paremini ravib lugemine ja reisimine. Kas pole ajakohane ka praegu?

Hoopis teise ajaloolise dimensiooni annavad proua Wiiki alias preili Milja mälestused Soome kodusõja (1918) aegsest vangi- ehk näljalaagrist — mälestused, mis nüüd üha rohkem pinnale ujuvad ning millega proua Wiik, nö preli Milja pealekäimisel, nüüd midagi ette tahab võtta. Mis see täpselt on, selgub alles romaani lõpuks. Hiljuti Rootsi päevalehele Dagens Nyheter antud intervjuus tunnistas autor, et kõikide tema lugude aluseks “on alati olnud kruustangid, mille vahele indiviid juhtub sattuma, kui suurem kollaps seisab ukse ees.” Ning tõepoolest, nii maailmas kui siseilmas toimuv ei jäta peategelasi rängalt puudutamata.westo

See on ühtaegu nii ajastu-, armastus- kui põnevusromaan ning ma ei usu, et raamatu lõpp kedagi üllatamata jätaks. Aga miks “terendus” (teisal tõlgitud ka kui “miraaž”, “kangastus”)? Mälestused tuhmistuvad, olevik on segane ja tulevik ähmane. “Terve hommik ja terve elu tundus talle korraga ähmase terendusena. Nagu mitte miski ei oleks olnud tõeline, nagu oleks kõik, mis ta oli ette võtnud, jäänud lõpetamata.” (274).

Annika Aas

Kjell Westö pilt on pärit siit.

Manfred Kyber „Pooles mastis“

Manfred Kyberi kogumik „Pooles mastis“ koosneb kuuest jutustusest, mille tegelased elavad vaikselt oma elu koos realiseerumata kirgedega. Nende näol on tegemist kõrgemasse ühiskonnakihti kuuluvate inimestega, valdavalt aadliseisuse esindajatega, kes püüdlevad hinges kõrgemale, olles üle ühiskonna mõismatusest, kuid keda siiski piiravad seisuse poolt pealesurutud normid. Kuna paljugi on Kyberi ajast saati muutunud, võib olla tänapäeval raske mõsta tegelaste motiive, kelle jaoks tähendab suudlus pärast kaht kohtumist kindlat kihlust või kes sulgevad ennast oma hinge, mõistes, et on abiellunud vale inimesega. Kuid inimeste olemus pole muutunud ja romantilisi hingi leidub ka tänapäeval, võib-olla on neil 21. sajandil isegi kitsam. Eesti lugejale on eriti tuttavlikud looduspildid, on ju ka kogumiku originaalpealkiri „Põhjamaised lood“.

kyberpoolesmastisLooduse kujutamine ei ole jutustuste seisukohalt siiski vaid illustratiivse väärtusega. Riia lähedal Paltmare mõisas sündinud Kyberil on põhjamaise loodusega väga tugev side ning seda on ka tema loodud kangelastel. Kõige traagilisema vormi omandab see jutustuses „Jääminek“. Jutustatakse noore mõisapreili Hella Herborgi naisekssaamise lugu. Tüdruk ilmutab kalduvusi metsikusele juba oma ema ja tädi hoolealusena, tõrkudes jaanipeost osa võtmast, mis on sellises vanuses neiu kohta tõesti omapärane. Vastupanust hoolimata jõutakse peole, kus pärast lühikest tantsu otsustab noormees Erich Ruland, kes on juba varem ilusale piigale pilgu peale visanud, neiu kosida. Kihlus kinnitatakse suudlusega kuid ka suusõnaliselt ent salaja, millele järgneb pulmaootus. Jutustuses peatutakse lugeja harjumuste järgi prioriteetsetel sündmustel pea sama põgusalt kui siin pakutavas kokkuvõttes. Selle asemel täidab kirjanik lehekülgi malbete dialoogide ja tegelaste vaoshoitud hingeelu üksikasjaliku kirjeldamisega, pistes sinna vahele pildikese või kaks metsikust loodusest, mis niivõrd vagural taustal mõjub pahaendelist ärevust tekitavalt. Asi on nimelt selles, et peategelase näol on tegemist tõepoolest omapärase tüdrukuga, kelle hing igatseb ühiskonna köidikute vahelt pääseda, seismaks silmitsi looduse metsikusega. „Pooleldi unes ja pooleldi ärkvel, kuulis ta veel kaugel, õige nõrgalt, kuidas jõevood pargi taga ühetooniliselt vastu kaldalõhesid peksid. See kõlas nagu hällilaul, tasa ja üha tasemini, ent ometi mingi vaoshoitud rahutusega, nii et Hella mõte läks tahtmatult sellele, kuidas too vaikne jõgi varakevadel jääkaane purustas ja metsiku möirgava juubelduse saatel oma ahelad allavoolu triivis, rebides endaga kaasa kõik, mis rippus kalda küljes, lõhkudes puid ja põõsaid ning vedades kõik koos kollase liiva ja üleskistud mulla pinnaga oma pulbitsevasse kuristikku! Ta oleks alati tahtnud seal kohal olla, otse keset pöörast möllu, nii et tormituul piitsutaks juukseid vastu nägu ja soe vihmavaling peksaks tema noort keha – keset langenud puid ja räsitud põõsaid, üleskistud maapinda ja pulbitsevat vett, keset palavikulist kevadööd, otse ragiseval jääpangal!“ Viimaks jõuavad kätte pulmad ja pruutpaar sõidab mesinädalatele. Noorte rõõmu tumestab Hella ema surm. Noor proua pettub abielus, kui avastab, et ka lapseeast väljakasvanuna ei ole tema sõnadel ega arvamusel kaalu abikaasa Erich Rulandi üle, kelle hoolde jääb nüüd Herborgide mõisa majandamine. Noormees on välismaal õppinud ning asub ratsionaalse ja uuendusmeelse inimesena tegelema põllumajanduse ja maaparandusega, mille käigus ei pane tähelegi, et korrladab ümber paiku, millega tema naisel on väga tugev emotsionaalne side, hävitab Hella mälestusmaastiku. Konflikti ja seeläbi kogu loo sümboliks saab jääminek, mille eest parki kaitsta lootes laseb Erich jõele valli rajada. Seevastu Hella peas võtab võimust soov, et jää valli hävitaks. Ta käib hoolega vaatamas valli ehitamist ja jää paksenemist, kuni saab viimaks teate, et jääminek on alanud. Ekstaatilises joovastuses tormab noor mõisaproua suurt vaatemängu jälgima, mõistmata veel oma lepitava vereohvri rolli selles inimese ja looduse vahelises arveteklaarimises. „Ja siis seisis ta kaldal ja värises erutusest ning vaatas palavikuliste, joobnult läikivate silmadega kaugusesse, mööda jõge ülesvoolu. Sealt pidi tulema too suur, lunastav ja vabastav, mis saab võidu kõige, kõige üle! /…/ Ja pikemalt mõtlemata ning oma mõtte, oma kõige isiklikuma, salajasema mõtte ajel, mille täitumist ta nii kaua oli oodanud ja mis nüüd viimaks täide pidi minema, libistab noor naine end kaldanõlvakust alla. /…/ Ja nüüd on Hella jõel, vesi on jää peal, ta suudab vaevu püsti püsida, jää on nii libe, nii kõikuv /…/ Jäätükk kõigub ja kõigub ja hakkab aegamisi liikuma ning nüüd näeb Hella neid tulemas, ülevalt, läbisegi üksteise otsa kuhjunud jääkamakaid, kõlinal ja raginal, raevunud kobrutis, valge korratu mass, milles siin-seal helendavad üleskistud kaldapinnase erekollased laigud. /…/ Tamm! Ja kõmisedes liiguvad jääkamakad sellest üle. Siis hõiskab noor naine, metsikult, juubeldades! See on ju tema mõte, too suur, lunastav ja vabastav! Seejärel sulgub vesi tema ümber ning ümberringi pole muud kui ragisevad jääkamakad ning must haigutav sügavik ja kollane segipööratud kaldaliiv vulisevas kobrutises.“

Jutustustes „Tema laps“ ja „Pooles mastis“ seotakse looduse elemente inimestega. Mõlemad jutustused räägivad meestest, kes elavad teistest eraldi ning jäävad inimestele mõistetamatuks, nagu ka loodus seda meie jaoks tihtilugu on. Jutustuse „Tema laps“, mis on eelmainitud kujundi kirjeldamiseks näitlikum, mõistatuseks on isevärki inimene Erik Eriksen, leiutaja poeg ja kohvilaua jututeema. Noormees vastandub loomuselt oma malbele ja tagasihoidlikule lapsepõlvesõbrale preili Evale. Erinevustest hoolimata seob lapsepõlv kaks hinge ühte ja nad jagavad erilisi hetki. „Ja preili Eva ning Erik Eriksen hoolisid teineteisest väga, ilma et nad oleksid seda ise õieti teadnud. Nad hoolisid teineteisest nagu kaks last, kaks mängukaaslast, kelle vahel sündis kõik iseenesestmõistetavalt ja tahtmatult. /…/ Teinekord, kui nad olid koos metsas kõndinud /…/ siis olid nad näinud ikka ühte ja sedasama, sellele otseselt tähelepanu pööramata: konna, kes hüppas nii kibekiiresti üle tee, nagu oleks ta midagi maha unustanud, /…/ ning siis see kitsas sinine triip vanal sammaldunud põllukivil, selle oli öösel oma hõbedase kabjaga tõmmanud haldjaratsu. Ja siis veel see… ja too. Ja alati olid nemad, preili Eva ja Erik Eriksen, näinud ühte ja sedasama, mis oli väga iseäralik, ainult et nad kumbki ei teadnud, kui iseäralik see oli. Mis oli aga kogu asja juures veel kõige iseäralikum.“ Pärast isa surma Erik Eriksen lahkub. Mõne aja möödudes saab Eva ebameeldiva üllatusena pulmateate ja pildi vahvast Heddist, kes olevat minevikuga daam. Preili Eva avastab, et temal ja Erik Eriksenil võisid üksteise suhtes olla erinevad ootused ja ka seda, kui erinevad nad siiski on. „See’p see oligi, mida isevärki inimene ikka oli tahtnud, ja millest Evale nii sageli rääkinud: veri, elus, pulbitsev veri kõige selle kombekuse ja mõistlikkuse juures! Kes teab, ehk oli nii kõige õigem, siiski, iial ei või teada, ning tasapisi kandis preili Eva ühe väikses osa oma suurest armastusest Erik Erikseni vastu üle „vahvale Heddile“. Preili Eva oli nimelt väga hea.“ Mõne aja pärast saavad Erik Eriksen ja vahva Heddi poja ning siis saab preili Eva kirja, kus Erik palub Eval lapse eest hoolitseda, kuna otsustab koos vahva Heddiga vabasurma minna. Varasemalt kirjeldatud sündmuse ümber on raam preili Evast ja – tema lapsest mõisapargis, kus naine leiab lepitust isevärki inimese ja tema otsustega. „Sügiseselt kirjud lehed lebasid pargiteedel ja õhtupäike paistis nendele läbi raagus okste, otsekui tahtes oma viimaste kiirtega valgustada surnud lehestikku, sest see sillerdas veel surreski nii kirevalt ja rõõmsavärviliselt. Surm on tihtipeale nii kirev, aga surm on surm, siin ei muuda ka päikesekiired midagi, mitte kui midagi.“

Jutustuses „Tema laps“ puutub lugeja esmakordelt kokku tädidega. Saksa tanted olid vanatüdrukuks jäänud naised, kes leidsid rakendust oma sugulaste lapsi kasvatades. „Aga oli veel üks pärandus, mille oli abiellu kaasa toonud juba preili Eva ema, nimelt vanatädi, kellel polnud küll mingit raha, ent see-eest moraali ülearugi, ning kes sai testamendiga eluaegse loa elada perekonna mõisas ning vastutasuks kohutuse orb üles kasvatada.“ Manfred Kyber võtab tädide vastu väga järsu hoiaku, mida jagavad ka tema tegelased. „Tädi Eulalie, nii oli selle testamendiosaku nimi, oli väga inetu, väga vallaline ja väga vaga ning üleüldse täpipealt see, keda karmilt, aga õiglaselt kutsutakse „peletiseks“. Mis tähendab, et õigupoolest ei olnud ta mitte paha, vaid lihtsalt liiga rumal, et olla hea – ta vihkas kõike, mis oli inimlik ja isiklik, mitte suurest vihast, vaid üksnes sellepärast, et ei suutnud seda mõista. /…/ Erik Eriksen oma järsu, impulsiivse loomuga vihkas tädi Eulaliet küll hingepõhjani ja nimetas teda lapsena lohemaoks ning hiljem, täiskasvanuna, „pärilikuks veaks“ ning soovis talle igatahes ja alati võimalikult peatset ja mitte päris valutut ärakustumist esivanemate juurde.“ Ka tädide kasvatuse mõju lastele ei pea kirjanik sobivaks. „Tähendab sestpeale, kui ta oli varasest lapseeast välja kasvanud ja pääsenud sel puhul nii loomulikust, kuid tegelikult alati ebaloomulikust tädide kasvatusest.“ Kirjaniku suhtumine on õigustatav asjaoluga, kui traagiline tegelikult tädiks olemine on, misläbi kasvatavad noorsugu ambitsioonitud, inimsuhetes kogenematud ja õnnetud inimesed. Selles suunas juhib kirjanik lugejat jutustuses „Kaminatuli“. „Tädid arvasid, et tal on oma hingeelu. Mis asi see on, seda ei osanud tädid õigupoolest isegi öelda, ka neil puhkudel, kui nad kõik koos olid ja kohvi jõid – see lihtsalt oli hingeelu. Niisugust asja ei anna kirjeldada, seda saab vaid tunda, eeldusel, et jätkub pedagoogilist kogemust, ja seda muidugi jagus. Oldi ju nii elutargad, oldi näinud suureks kasvamas tervet põlvkonda, mähkmeist saadik, kui nii võib öelda, oli käidud väljasõidul Peterburis ja ühel korral isegi Berliini raudteejaama Friedrichstrassel ning hingatud sisse miljonilinna õhku. Eks sellisel puhul teata, millega tegu, ja sedapuhku oli tegu hingeeluga, see oli ütlematagi selge. Ja kui ka vaatamata kogu pedagoogilisele kogemusele ja raudteejaamale Friedrichstrassel ei teatud siiski päris täpselt, mis asi see hingeelu õigupoolest on, oli see igal juhul midagi kahetsusväärset, mille vastu tuli võidelda, ning midagi, mis ei passinud sugugi kokku tavapärase terve maailmavaatega ja korraliku, terve moraaliga, mis oli juba kõiki meie esivanemaid – olgu jumal neile armuline – kindlalt kahe jalaga maa peal hoidnud.“ Nukra naeratusega portreerib Kyber naisi, kes on pidanud ühel hetkel loobuma oma naiselikkusest, et võtta vastu roll, mille esimese ebaõnnestumisel ühiskond neile lohutusauhinnaks jätab.

manfredkyberSama traagika laieneb kogu aadliseisusele. Lapsed sünnivad rolli, millel on etiketi, pühakirja ja eetika näol ettekirjutused igaks sõnaks, liigutuseks, isegi mõtteks. Selles keskkonnas jäävad isiklikud kired paratamatult tahaplaanile. Suudlusest võõraste vahel või vanematevahelisest kokkuleppest piisab, et sõlmida õnnetu abielu, millest edasi on vaid kaks teed. Patustada ja pakkuda kõneainet. Sest kohut mõistetakse kohvilaudades, nendesamade tädide lõugade läbi, kellel oma õnnetuses jääb üle vaid kibe nauding karistada teisi selle eest, mis neile endale on keelatud. Või igavesti leinata, iseennast. „Ja raske öelda, kuidas see kõik oli, aga see oli ilusa naise viimane hingesopp, mille külm, selge, põhjamaine talveöö oma surmaembusesse võttis, kõige viimane. Ja kõige viimase kohta ei oska me kunagi midagi öelda. Ent möödus pikki, pikki päevi, pikki öid ja pikki aastaid. Siis suri tema mees, ja matused olid väga uhked, suursugused, ja siis läks mehele tema tütar, ja pulmad olid väga uhked ja väga suursugused ja ilus mõisaproua von Hohenau, kes nüüdseks oli vanaks saanud, aga ikka veel väga ilus, ning polnud õigupoolest kunagi olnud ei noor ega vana, tundis kõige selle juures ühte ja sedasama: see oli küll väga ilus ja väga suursugune ja väga, väga kombekohane – aga siis oli see möödas, nagu on möödas kõik, kui on möödas see kõige viimane, ja kõige viimane oli möödas juba ammu.“ Seda sama traagikat on võimalik laiendada tervele ühiskonnale, mis teeb Manfred Kyberi jutustustekogu „Pooles mastis“ ka tänapäeval aktuaalseks. Reeglid ja hukkamõist, halvustamine ja keelepeks ei iseloomusta vaid üht kindlat ühiskonnakihti, need on üldinimlikud. Võib isegi öelda, et sotsiaalne stress on kasvanud, miks muidu leiab aset sedavõrd äärmuslikke maandusi nagu liputamine või globaalne alkoholism. Kyber osutab sellele probleemile juba üle saja aasta tagasi, kui noor Hella Herborg küsib veel noore tüdrukuna oma emalt. „Tead sa ema, „ jätkas ta palavikulises erutuses, „siis kui vihma sajab ja väljas on torm ja tuul logistab aknaluuke ja ma ei tohi õue minna, siis ma tahaksin välja minna, ihualasti, isegi kui väljas on veel päris külm – ja ma tahaksin märjaks saada, läbimärjaks, ja joosta läbi tuule ja vihma, ja kui see kõik on möödas, siis ma tahaksin maha heita ja lasta päikesel end ära kuivatada, nii et soe hakkab ja – tead sa – tegelikult tahaksin ma üldse elada nii, nagu elasid ürginimesed. Muidugi mitte päris nii nagu nood, juhmilt, nagu ütleb onu Wilhelm, vaid hoopis teisiti, tead, täiesti teadlikult, sellest mõnu tundes…“ Proua Herborg oli näost valgeks läinud ja vaatas ainiti tütrest mööda, tühjusesse. „Miks meie seda küll ei tee, ema? Miks me elame nii totralt nagu nukud ja teeme näo, nagu poleks meil üldse mingit keha, ja oleme nii kohutavalt mõistlikud ega tohi teha midagi, mida ometi iga loomgi teha tohib?!“

Manfred Kyberi kogumik „Pooles mastis“ räägib realiseerumata kirgedest, sügava tundelaadiga inimestest, kes elavad oma elu leinaseisundis, poolikult, pooles mastis. Ja tädidest, kes on kogumiku kangelastest veelgi õnnetumas olukorras, kuna nemad on oma kirgedest loobunud, nende hinges ei hingitse enam midagi, või kui siiski, siis on see maetud liiga sügavale usu, vagaduse ja ühiskondliku stressi alla. Selle kõrvalt on kirjanik vastanud suurele küsimusele: kuidas leida ennast kui seisuse au asemele on jäänud seisuse häbi, kust ammutada energiat, et jääda iseendaks, kuidas maandada stressi, mida tekitab ühiskond. „Ja siis võttis ilus mõisaproua von Hohenau kätte naisõiguslikud ajakirjad ja luges palju vaimseid kirjatükke ning tendentslikke brošüüre, ja siis ta naeratas taas, nagu ta nõnda kenasti oli õppinud naeratama, ta taipas, et nukud ei sõdi, ja mõistis naeratades, et trükimust ja paber ei saa luua rõõmsat elu ega panna verd voolama. Ja sestpeale armastas ta põhjamaa talveööd, armastas väga, nii nagu armastatakse kedagi, kellega tuntakse hingesugulust.“

Sander Kaasik

Manfred Kyberi pilt on pärit siit

David Wagner “Elu”

Arvate, et teie elu on raske? Lugege saksa kirjaniku David Wagneri “Elu”! Raamatu jutustaja on nooremas keskeas — vast umbes neljakümnendates — mees (härra W), kes alates 12. eluaastast põeb autoimmuunhepatiiti ning on oma elust palju päevi pidanud veetma haiglas. Ta on lahutatud, tal on 3-aastane tütar ja sõbratar, ta elab üksi, ning on maksa transplantatsiooni (siirdamise) järjekorras. 30 aastat on ta võtnud kangeid ravimeid, millel on palju kõrvaltoimeid (paistes nägu, osteoporoos, roheline kae, lühinägelikkus, väsimus jne) ning läbi teinud meeletul hulgal erinevaid protseduure. Ta kirjeldab oma suitsiidifantaasiaid, sest “elada on ju hulga keerulisem kui surnud olla” (lk 51), kuid just tütre pärast tahaks ta siiski veel elada.

wagnereluOptimism vaheldub masendusega. “Ühel ööl ärkan ja olen korraga õnnelik. Ennastki üllatab, kui õnnelik ma olen. Äkitselt tean ma taas: seal väljas on veel nii paljutki. Seal on laps, kes vajab mind veel mõni aasta, nii palju on näha, teha, lugeda, nii palju on elada.” (216) Masendusest aitabki üle saada nö lapsetrikk: “/…/ mõtlen säärastel hetkedel lapsele, kes suudab nii uskumatult rõõmustada. See aitab, rõõm kiirgab tagasi. See on lapsetrikk, mis enamasti töötab” (lk 279). Mis pani mind mõtlema, et tõepoolest, see on üks suurimaid erinevusi täiskasvanute ja laste vahel — lapsed suudavad nii siiralt, nii täielikult rõõmustada, vaimustuda! Ja vist sellepärast see vaimustab meidki, et me ise oleme selle oskuse minetanud.

Eesti keeles ei olegi varem transplantatsioonist midagi lugenud. Täitsa põnev on kokku puutuda teemadega, et kellele siis õigupoolest kuulub siirdatud organ (äkki hoopis haigekassale?), kui palju doonori elust-mõtetest-isiksuseomadustest tuleb koos elundiga teise inimesse kaasa, kas kogu siirdamisega kaasnev vaev on “asja” väärt… Miks mõned peavad suurt vaeva nägema, et elus püsida, samas kui teised ise ennast täiega hävitavad? Jutustaja pöördub mõtetes sina-vormis vaheldumisi nii surnud doonori kui oma uue maksa poole: “Ühtäkki taipan, et väga tõenäoliselt /…/ elad sa ju edasi ka mõnes teises inimeses. Sa ei ole sugugi üksnes minu jaoks, kallis, ma ei oma sind eksklusiivselt, ma pean sind ilmselt teiste elundisaajatega jagama, mul on elundiõed ja –vennad, ilma et teaksin, kus.” (lk 195)

Kõikidest oma kannatustest hoolimata suudab jutustaja säilitada oma huumorimeele, isegi oma hirme kirjeldades: “Ja sina, elund, kuulud sa nüüd päriselt mulle? Kellele kuulub siirdatud elund? Kas see kingiti mulle või kuulub see ikkagi Eurotransplantile, kliinikule või haigekassale? On äkki nii, et pean vaid sind säilitama, sinu eest hoolt kandma, sind verega varustama, alal hoidma? Olen ma vaid anum, aparaat, mis sind elus hoiab? Kas ei või ühel päeval saabuda kiri, millest loen: “Härra W, me tahaksime oma maksa tagasi, palun tulge sel-ja-sel ajal haiglasse, me oleme leidnud kellegi parema, kellegi, kes on maksa rohkem ära teeninud, hoolitseb selle eest paremini, oskab sellega enamat peale hakata?”” (lk 187)Buchmesse Leipzig - Preisträger

Põgusatest tagasivaadetest saame aimu jutustaja endise elu ja tema naiste kohta, selle kohta, et ta ema suri, kui ta oli 12-aastane. Lakooniline meditsiiniline lõpumärkus annab teada, et aasta pärast siirdamist on haige suurepärases üldseisundis. Kuid kas uus elund annab ka uue või uutmoodi elu?

Teema ei ole kerge, aga samas, lugeda pole ka raske. Mõtlema paneb küll, eriti kuna varem ei ole sellistele teemadele üldse mõelnud. Juba teema uudsuse pärast tasub seda raamatut lugeda. Ja loodetavasti saab autorit oma silmaga näha kevadisel Prima Vistal!

Annika Aas

David Wagneri pilt on pärit siit.