Posts Tagged ‘tsitaadid’

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“ (2014, tlk Triin Tael, Hea Lugu 2021)

Kanada autori Miriam Toewsi (s. 1964) raamat oli mu tänavuse aasta üks suuremaid lugemiselamusi. Tsiteerides klassikuid — sai nutta ja sai naerda. Igal juhul on autoril imeline oskus kirjutada rasketest teemadest nii, et kaetud on kogu spekter traagikast iroonia ja huumori erinevate varjunditeni.

Tutvume kahe väga erineva, aga väga lähedase õega, Elfriede ehk Elfi ja Yolanda ehk Yoliga. Elfriede on maailmakuulus pianist, kellel on armastav mees ja ilus kodu — kõik õnneks vajalik?! –, aga kes üle kõige tahab surra. Yoli aga mehest lahutamas rahaprobleemidega kahe teismelise lapse ema, kes kõigest väest püüab oma õde elus hoida. „Elf tahtis surra ja mina tahtsin, et ta elaks, ja me olime vaenlased, kes teineteist armastasid“ (lk 37).

Õdede kujunemist on mõjutanud nende üleskasvamine pisikeses konservatiivses Winnipegi linnakeses mennoniitide kogukonnas, mille karmid ja meestekesksed reeglid tekitasid õdedes protesti ning tugevdasid ühtekuuluvust veelgi. (Mennoniidid on Hollandi preestri Menno Simonsi asutatud protestantlik vabakirik, mille liikmed asusid tagakiusamise vältimiseks ümber Venemaale ja Põhja-Ameerikasse). Yolanda sõnutsi „[m]enno kosmoloogias käibki nii. Pojad pärivad rikkuse ja annavad selle oma poegadele ja nende poegadele edasi, ja tütred ei saa mitte sittagi. Aga meil, Vaestel Nõbudel, on täiesti suva, välja arvatud siis, kui me oleme abiraha peal, pankrotis, näljas, ei saa oma lastele lahedaid ketse osta või nende ülikooli õppemaksu tasuda või endale helikopteri maandumisplatsiga erasaarel hiiglaslikku neljandat maja osta. Aga mis siis, meil, Tüdrukuteliini järeltulijail, ei pruugi oma tuuletõmbusega kodudes olla rikkust ja korralikke aknaid, aga vähemalt on meis raev, ja sellega, härrased, paneme veel impeeriume püsti“ (201).

Lisaks õdedele on raamatus veel teisigi selgelt välja joonistatud, tugevaid karaktereid, näiteks õdede ema, lausa pulbitseva elutahtega värvikas naisterahvas, ning sama sitke ja optimistlik tädi, „vanade mennonniditädikeste Iggy Pop“ (205). Õdede ema oma sünkmusta huumoriga kujunes lausa mu lemmikuks — kui loo lõpu poole ostab Yoli laguneva maja ja kirjeldab emale, et maja on saastatud järve lähedal, kiilutud matusebüroo, vaimuhaigla ja tapamaja vahele, siis kommenteerib ema „[i]gaühele meist midagi“ (238). Lisaks emale ja tädile annavad raamatu toonile kergust ka Yoli teismelised lapsed, kes seetõttu, et ema pidevalt Elfi eest hoolitseb, peavad suurlinnas omapäi hakkama saama. Mis paneb Yoli iroonitsema: „Mu telefon aina surises, sõnumid meestelt, kes tahavad lahutust, ja lastelt, kes tahavad, et ma kiidaksin heaks alaealiste seksi ja tapaksin kahe tuhande miili kauguselt sipelgaid“ (167).

Kas kannatused ja veresaun, mille mennoniidid Venemaal üle elasid, võivad mõjutada järgnevaid sugupõlvi? Kas depressioon ja enesetapumõtted võivad olla päritavad? Suguvõsas on nimelt teisigi enesetappe, ka õdede isa on rongi ette hüpanud. Ja kas on vaja teist inimest iga hinna eest elus hoida või on õigem lasta tal minna, isegi kui see tundub kujuteldamatult valus? Kas enesetapule kaasa aitamine võib mingis olukorras olla mitte kuritegu, vaid heategu? Pole just mõnusad küsimused, millele vastust otsida, aga siiski küsimused, mida vahel ei saa vältida. Ja võib-olla siis, teatud kompromissina, on võimalik jõuda sellise vastuseni: „/…/ hurraa, see on tõsi, elul pole mõtet, aga mis sest, ja nüüd, kus ma seda tõesti tean ja seda on mulle kinnitatud ja ma võin selle mõtte otsingud lõpetada, saan ma edasi elada!“ (84)

Annika Aas

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest”

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest” (tlk Kai Aareleid, Varrak 2021)

Johanna Venho romaan on küll lugu Sylvist president Urho Kekkose kõrval ja varjus, aga selle puhul lummas mind pigem kuidas, mitte millest. Raamat on kirjutatud äärmiselt tundliku sulega (loe: klaviatuuriga) ning kujutab Sylvi Kekkost (1900-1974) väga tõetruult, usutavalt (isegi nii usutavalt, et vahepeal unustad end arvama, et tegu ongi Sylvi kirjutatud romaaniga). Tihtipeale on Sylvi mõtted nii selgelt ja hästi sõnastatud, et toimivad lausa aforismidena, samas ei mõju raamat siiski pelgalt aforismikogumikuna.

Urho Kaleva Kekkonen (1900-1986) on Soome kõige kauem ametis olnud president, nimelt aastatel 1956-1982. Tutvumise hetkel töötas Sylvi masinakirjutajana, kuid hiljem kujunes temast kirjanik ning tema poolt 1949.aastal kodus kokku kutsutud kirjandussalongis käisid koos mitmed hiljem kuulsaks saanud loovisikud. Johanna Venho toob lugejani Sylvi mõtted augustist 1966, kui Sylvi on just kaotanud hea sõbra, kirjanik Marja-Liisa Vartio, ning vajab sõbra leinamiseks üksindust ja vaikust. Ta sõidab oma suvekoju, kus sirvib oma vanu päevikuid ning mõtiskleb sellistel teemadel nagu sõprus, üksindus, abielu, armastus, vananemine, emadus, kuulsa isiku kõrval elamine, püüdlused, lootused ja nende luhtumine. Kohati kujuneb see sisemonoloog lausa väitluseks oma kadunud sõbrannaga.

Raamatusse on pikitud ka mõned skulptor Essi Renvalli häälega räägitud peatükid. Skulptor nimelt töötab Sylvi kuju kallal, aga näeb sellega kurja vaeva, sest see ei taha kuidagi edeneda. Need peatükid, mis esialgu tekitasid minus ümberlülitumisraskusi, heidavad Sylvile vajaliku kõrvalpilgu, nö täienduse Sylvi minajutustusele. Näiteks arvab Essi, et Sylvi „alahindab ka neid pooli endas, mis on rafineeritud ja arenenud. Võimalik, et inimene muutub selliseks, kui elab kogu aeg nii võimsa kuju varjus. Naisena mehe varjus.” (93)

Isu tekitamiseks mõned Sylvi tabavad mõtteterad erinevatel teemadel:

Abielu ja armastus: „Ma ei saa abielust aru, ma ei kuulu abielu pooldajate hulka. /…/ ma ei tea ainsatki pikka liitu, kus üks osapool ei oleks teise arvelt närbunud.” (lk 36)
„Tuleb olla piisavalt lähedal, et teine sind ära ei kaotaks, ja piisavalt kaugel, et iseennast ära ei kaotaks.” (157)

Emadus: „Emadus on territoorium, kust ükski naine endisena tagasi ei tule, kuid mõned kaotavad end sinna tervenisti.” (71)

Vananemine: „Inimene, kes ei lepi sellega, et aeg möödub, on kurb vaatepilt. Et oma olemasolust märku anda, kulutab aeg teda kaks korda hullemini.” (171)
„Kui olla surmale lähemal kui sünnile, pole üldse tarvis mõelda, mis on ees. Tuleb vaadelda praegust hetke ja rohkem kõike seda, mis on siiani toonud.” (47)
„Vananemine on kohanemine sellega, mida ei oleks endast kunagi uskunud.” (12)

Naise elu: „Naise kolm elu /…/. Esimene, milles tasapisi õpitakse armastama iseennast ja teist inimest; teine, milles — kui niimoodi läheb — tuuakse ilmale uusi inimesi, kedratakse nad enda sees valmis ja turgutatakse jalule, see pikk ja pöörane teekond; ning siis see kolmas, kust näeb igas suunas.” (214)

Sõprus: „Sõprust ei sünni võrdväärse andmiseta.” (21)

„Esimene naine” on Venho (s. 1971) neljas romaan, mis oli nomineeritud 2019. a. ilukirjanduse Finlandiale. Autoriga on lootust kohtuda juba septembris kirjandusfestivalil Prima Vista.

Annika Aas

Tartu linnakirjanik 2017 — Kristiina Ehin

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2018 — Mika Keränen

 

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2019 — Vahur Afanasjev

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2020 — Carolina Pihelgas

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2021 — Juhan Voolaid

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Dubravka Ugrešić „Romaanijõe forsseerimine“

Balkani kirjandust ilmub eesti keeles pigem vähe ja juhuslikult, kuigi see on põnev ja rikkalik. Meenuvad Aleksander Kurtna omaaegsed tõlked serbohorvaadi keelest, Ismail Kadare romaan „Kuri aasta“ (albaania keelest Kalle Kasemaa), serbia kirjaniku Milorad Paviči romaanid Maiga Variku ja Jüri Ojamaa tõlkes… Sarnaseid üksikuid noppeid on kindlasti veel ja veel, aga seni pole serbohorvaadi keelest olnud aktiivset tõlkijat või tõlkijaid (nagu näiteks Poola kirjanduse puhul Hendrik Lindepuu, rumeenia keelest tõlkiv Riina Jesmin või Ungari kirjanduse tõlkijate punt Lauri Eesmaa, Reet Klettenberg, Siiri Kolka jt). Seda suurem rõõm on näha, et Madis Vainomaa tõlkes on ilmunud ühe olulisema horvaadi kirjaniku Dubravka Ugrešići romaan „Romaanijõe forsseerimine“ (LR 6—9/2021). Romaan ilmus Jugoslaavias aastal 1988 ja võitis tollase mõjukaima kirjandusauhinna NIN, Ugrešić oli esimene naine, kes selle auhinna pälvis.

Ugrešići romaani sündmustik leiab aset Zagrebi kirjanduskonverentsil, kuhu on kogunenud hulk kodumaiseid ja rahvusvahelisi kirjanikke. On kaheksakümnendate keskpaik ning tunda ühtaegu stagneerumist ja masendust, aga ka seda, et miski peab muutuma. Tegelaste galerii on värvikas ja tüpaažid üsnagi universaalsed, ilmselt võiks vasteid leida ka eesti kirjandusest:

„Ühe laua taga istusid kolm tädikest, pisikesed, kõhnad, hõredate hallide juustega, vanadusest tuhmunud pilkudega, ning noogutasid päid, justkui nokiks nad teri. Pipole kangastusid vaimusilmas läikivmustade sulgedega valgetäpilised kanad. Lastekirjanikud. Nood munevad korrapäraselt oma heatahtlikke lüürilisi jutukesi nagu kaunilt värvitud lihavõttemunasid. Ma armastan teid, kanakesed… [—] Pipo suunas liikus pingul lihaste mass, kus domineerisid nii kummis rinnad ja nii kokkusurutud lõualuudega nägu, et vaatajal võis hirm hakata. Otse Pipo suunas liikus otsustavalt ning peatamatult Ivan Ljuština, tuntud kirjanduskriitik. [—] Nüüd pööras Pipo oma kujuteldava kaamerasilma kolme luuletaja peale, kes nurgas koketse palmipuu varjus salalikult omavahel sosistasid. Miks küll, küsis Pipo iseendalt, on meie luuletajatel rasvased juuksed, mis nagu makaronid kuklal ning põskedel tolknevad, haiglaselt hall ja rasvane jume, miks on nad kühmus ja korratu väljanägemisega ning miks on kõigil neil pisikesed tumedad silmad, kust kõõritab salakaval pilk. Proosakirjanikud näevad ikka pisut esinduslikumad välja.“ (lk 29—30)

Loomulikult ei puudu raamatust ka Nõukogude Liidu kirjanikud, keda võib lennujaamas juba kaugelt ära tunda ning keda meelitatakse ära hüppama; tšehhi luuletaja, kel on kaasas tema elutöö, kuuesaja leheküljeline käsikiri „Minu elu romaan“, mida ta mingil juhul ei saa tagasi kodumaale viia, aga mis saladuslikult kaob; taani naiskirjanik, kes vägistab hotelli numbritoas šovinistliku meeskriitiku ning putkab temaga hiljem lõunasse. Markantne on ka Jean-Paul Flagus’ tegelaskuju, Gustav Flaubert’i väidetav sugulane, „veesiniste punnsilmadega, niiskete matsakate huultega ja vana kilpkonna meenutava pisut õieli kaelaga vanem härrasmees“ (lk 34), kes püüab seltskonnas avaldada muljet oma kirjanduslooliste teadmistega, aga unistab samas totaalsest kirjanduslikust kontrollist ning kirjanduslike hamburgerite masstootmisest. Ugrešići tegelaskujud on kõik väga veenvad ja autor joonistab tundlikult välja nende mõttemaailmad ja unistusedki, mis kipuvad küll olema halenaljakad.

Ugrešić on vaimukas ja terav, ta ei jäta inimliku rumaluse üle nalja heitmata, aga samas ei suhtu ta oma tegelastesse ka kunagi pahatahtlikult, ikka ja alati sümpaatiaga. Tekst on allusioone ja viiteid tihkelt täis, eriti tuntav on Flaubert’i kohaolu, aga samas on romaan nauditav ka kirjanduslikke viiteid tundmata. Ka tõlge on ladus ja leidlik (nagu Loomingu Raamatukogus ikka) ning jään lootma, et eesti keelde jõuab lähiajal ka teisi Ugrešići teoseid.

Carolina Pihelgas
kirjanik

Kalevi Kull “Aru saamise vägi”

Aru saamise vägi” on biosemiootik Kalevi Kulli eestikeelsetest esseedest ja artiklitest pärit tsitaatide ning mõtiskluste kogumik, mille on koostanud Timo Maran, Riin Magnus ja Silver Rattasepp. Tsitaadid on jaotatud seitsmesse kimpu ja käsitlevad teemasid nagu teadusloome, kohalikkus, looduskultuur ja roheline eluviis. See on väike nägus raamat, mis toimib niihästi iseseisva lugemise kui ka laia väravana Kulli ökofilosoofilistesse kirjutistesse – koostajad on tsitaadid varustanud viidetega, nii et huvi korral võib lugeja allikad hõlpsasti üles leida. Mõtisklusi täiendavad hollandi kunstniku ja putukauurija Maria Sibylla Meriani illustratsioonid teosest „Suriname putukate metamorfoosid” (1705).

„Aru saamise väe” üks keskseid motiive on tasakaal – seisund, mille poole püüdlemine on aluseks rohelisele eluviisile. Kulli järgi ei jäta selline eluviis endast maha pöördumatuid jälgi, ei lähe ümbritseva äramuutmisega liiale ning eitab ainelist kasvu ja vägivalda. Pikas vaates tähendab see elamist viisil, mis kestab ennast hävitamata ja säilitab tulevikus eluvõimalused teistele. Ümbrusega tasakaalus elamise pöördküljeks on sisemine tasakaal – harmoonia iseendaga, millest võrsub kokkuvõttes õnn.

Üks mulle olulisemaid tõdemusi selles raamatus on seotud arusaamaga, et kultuuri ja looduse vahel ei jookse selget piiri. Kultuur hõlmab seda, kuidas me käime ringi oma kodumaastikega – metsade, põldude, vetega. See tähendab omakorda, et tänapäevaste keskkonnaprobleemide juuri tuleks samuti otsida kultuuris toimuvast, nende lahendamiseks ei piisa loodusteaduslikust lähenemisest, vaid tuleb vaadata sügavuti inimese sisse, ühiskonda ja keelde. Eks ole, juba sõna „keskkonnaprobleem” ise loob ettekujutuse nendesamade probleemide asetsemisest inimesest lahus ja ühiskonnast väljaspool.

Kulli tsitaadikogu liigub filosoofilisi ja üldistavaid radu, aga minu meelest leiab sellest ka igati praktilisi ja igapäevaellu üle kantavaid näpunäiteid. Näiteks: kolleegide välja tõrjumine on väär strateegia – konkurentsile eelista koostööd, võistlemisele vastastikust abi. Või: et hoida maad elurikkana, tuleb ümbritsevat elurikkust tunda. Kui me ise liike ei erista, pole kuigivõrd mõju ka reeglitel, mis on vastu võetud liikide kaitsmise või kasutamise kohta. Või siis: inimene kujundab oma ümbrust alati mingil määral ümber, kuid ümbertegemine võib käia ka liigirikkust toetavalt ja hoidvalt. (Mõtle puisniitudele, aga ka Tartu „Kureeritud elurikkuse” projektile.)

„Aru saamise vägi” on mahult väike, aga selgemeelne ja selgekeelne raamat. Tsitaadikogu ei ole artiklikogu, nii et pikki arutlusi siit ei leia – küll aga täpselt sõnastatud taipamisi tasakaalukamaks kooseluks teiste liikidega.

Maarja Pärtna
kirjanik

Kirjanduslinn soovitab: W. G. Sebald „Austerlitz“

W. G. Sebald
Austerlitz
(tlk. Mati Sirkel
Varrak, 2009)

W. G. Sebaldi viimaseks jäänud romaan, aastal 2001 ilmunud „Austerlitz“ on aeglaselt kulgev, ajaauke ja mälukangaid pidi rändav raamat. Peategelane Austerlitz eksleb mööda Euroopat, oma unustatud minevikku muudkui vaadeldes, kirjeldades ja kaheldes. See raamat on nagu kõikide kaotatud ja unustatud asjade varjud, mis mõnel vaiksel pärastlõunal võtavad korraks nähtavale ilmuda, et põgusalt viibata ja siis edasi uneleda oma salapärastes hõllanduslikes maailmades, olles korraga olevad ja olematud.

Jagan raamatust järgnevat tsitaati: „Mul on aina rohkem tunne, nagu poleks üldse mingit aega, vaid üksnes erinevad, kõrgema stereomeetria alusel üksteisesse lükkunud ruumid, mille vahet elusad ja surnud vastavalt tujule võivad edasi-tagasi käia, ja mida kauem ma sellele mõtlen, seda enam näib mulle, et meie, kes me veel elus oleme, oleme surnute silmis irreaalsed ja vaid mõnikord, teatavate valgusolude ja atmosfääritingimuste korral nähtavaks saavad olevused. Nii kaugele kui ma tagasi vaadata suudan, ütles Austerlitz, tundsin ma ikka end nii, nagu poleks mul tegelikkuses kohta, nagu poleks mind üldse olemas.“

Carolina Pihelgas

Foto Mana Kaasik