Posts Tagged ‘tsitaadid’

Andrei Beljanin „Tsaar Gorohhi salajuurdlus”

Oh, mis tore-naljakas raamat! Absoluutselt puhas meelelahutus, mida tahaks kohe kõigile lugemiseks soovitada. Ehkki, nagu absoluutselt iga raamatuga, päris paljusid ei pruugi see vaimustada ka. Eestikeelne tõlge (vene k ilmus 1999) on nii värske, et on minu tutvusringkonna nooremate lugejate peal, kelle peas ühest küljest vene muinasjutud ja teiselt poolt nõukaaegne keelekasutus tõenäoliselt mingeid seoseid ei tekita, veel täitsa testimata. Kas nad leiaksid selle naljaka olevat?

Sarja, mis jutustab uurija-vojevood Nikita Ivanovitš Ivašovi, endise miilitsa nooremleitnandi, elust ja tööst Lukoškino nimelises linnas tsaar Gorohhi valitsuse ajal, kuulub kümme raamatut. Loodame, et lugejate huvi on piisav, et neid juurde tõlgitaks. Kas just kõiki kümmet vaja on, aga ühte on kindlasti vähe. Vene keele oskajad muidugi saavad ise kiiresti edasi lugeda, raamatukogus on selle autori teosed kaunis arvukalt esindatud.

Sattus meie kaunis nooremleitnant tsaari juure aga niiviisi: viidi korralistele õppustele kuhugi Peredelkino (!) kanti, kus ta uudishimust astus sisse mahajäetud tarekesse ja tagatipuks ronis veel keldrisse ka! Siis pandi luuk kinni ja kui see noormehe kisa ja koputamise peale uuesti avanes, vaatas talle vastu Jagaa – noh, seda nime miilits veel ei teadnud, lihtsalt tänas vanaldast naiskodanikku abi eest ja ronis üles. Seal oli aga hoopis teine maailm – puhtas triibuliste põrandariietega tares nurrus kass ja huugas samovar, aknast aga paistis linn nagu ajalooõpiku piltidel. Jootis siis Jagaa noormeest teega ja kuulas tema jutu ära, hulluks ei pidanud. Kuna aga katsed keldri kaudu uuesti koju minna ei õnnestunud, viis eideke ta isakese tsaari ette, kes Nikita kohe erialasele tööle määras. Elama jättis Jagaa juurde, kes teda iga päev pliinikeste-pelmeenikestega toitis ja mundri ära pesi ja triikis – kas oma kätega või nõidusega, sellesse Nikita igaks juhuks ei süvenenud, täheldas vaid, et triikrauad on nii rasked, et säherdust naisterahvas küll tõsta ei peaks jõudma. Muidu on uue maailma elu nagu ikka, palka makstakse, kurjategijad mõtlevad üpris ühtemoodi igal ajal, aga igatsus endise elu perekonna ja armastatud tütarlapse järgi on suur. Ja isutab praekartuli ja šokolaadi järgi, aga Ameerikagi on ju veel avastamata. Valu aitavad leevendada Dale Carnegie õpetussõnad ja töö, seekord on töö üpris keeruline ja vandenõu lahtiharutamine ilma nõiduse abita oleks lausa võimatu. Jagaa annab oma parima ja ka Mitjaist („kakskümmend kolm aastat vana, pikkust kaks meetrit ja õlgade laiust poolteist, jõudu mõõtmatult, julgust rohkemgi veel, ainus, millest puudu jääb – see on mõistus. Igas muus mõttes oivaline käsutäitja ja kuulab mu korraldusi nagu oma ema sõna”) on kasu, ehkki üksi teda võimu juurde jätta ei või – arreteerib pool linna. Kõigesse üleloomulikku ja võõrapärasse suhtub noor miilits stoilise rahuga: „Rahvas räägib, et ta [Jagaa] elab pealinnas alles viimased kümme aastat, enne seda aga pidas metsas röövliametit. Ei tea… Kõik on võimalik. Vanust ma temalt ei küsinud, ikkagi naisterahvas. Välimuselt vastab küll täiesti oma nimele – küürakas, nina kõver, hambad teravad ja kollased, lonkab ühte jalga, üks silm on helesinine, teine lillakas. Eeskojas seisab luud, tares jalutab ringi must kass… Normaalne! Siin on kõik niisugused. Metsas on metsavanad, soos sookollid, jõgedes näkid, aga inimesed elavad muudkui omasoodu… Ega minagi oma pead sellega vaeva, liigne mõtlemine on kahjulik. Mul on oma töö, stabiilne sissetulek, kõik hüved, mida tahan – miks siis mitte elada? Puudust tunnen ainult telekast…” Mõned asjad on siiski kurtmist väärt: „Oh, kuidas need geograafilised arusaamad olid mu ära tüüdanud!. Mitte keegi ei tea õigupoolest mitte midagi, kasutatakse lootusetult iganenud orientiire, näiteks „kauges, kauges kuningriigis”, „lind ei jõua sinna lennata, hunt joosta, hobune kapata”, „kulutad läbi seitse paari raudsaapaid, seitse rauast matkakeppi, sööd ära seitse raudleiba” – uskumatu jama! Määraksid kasvõi päikse järgi suuna, sest enamikul juhtudel pole sedagi teada. Kui asi juba täitsa tõsiseks läheb, siis öeldakse: „siin on sulle, tubli vägilane, lõngakera, kuhu see veereb, sinna mine sinagi.” Jagaal kogus selliseid oma kuus tükki korvis tolmu.”

Kui tsaar tahab Nikitale naise kosida, juurdleb ta pikalt, ja arutleb: „Miks ma nii hirmsasti pirtsutan? Siin peab naine oskama kapsasuppi keeta, põrandaid pesta ja ristpistes särke tikkida, aga Tšaikovski ja Tšukovski vahel vahetegemist pole talle tarvis.” Siiski on ta raamatu lõpus üpris õnnelik, kui saab tsaari juurde bojaaritaride ülevaatamisele teenistuskohustuste täitmise pärast minemata jätta.

Kogu põneva ja keeruka uurimise, suurepärase surematu Kaštšeiga sekeldamise, värvika tsaar Gorohhi väljaütlemiste ja Jagaa nõiakunstiga tutvumine jäägu juba iga lugeja enda hooleks, kõike head ei saa ometi ära jutustada.

Kaja Kleimann

Advertisements

Mirko Bonné „Heledam kui päev”

Mirko Bonné „Heledam kui päev” (2017, e.k. Piret Pääsuke 2019)

Naljakas, et kui jõuad keskikka, siis tundub, et kõik raamatud räägivad keskeakriisist. Või räägivad nad siiski hoopis armastusest, kui tsiteerida üht eelmist raamatusoovitajat? Bonné raamat räägib mõlemast, ja veel palju-palju rohkemast. Raamat kisub kaasa, on ühest küljest justkui mõnus suvine meelelahutaja, teisest küljest aga kutsub just rahulikule mõtisklusele, isegi mõne lõigu ülelugemisele. Vabalt võib lõppu jõudes ka otsast peale alustada—raamat on nii rikas, et avanevad uued tahud.

See on tegelikult nelja noore inimese sõpruse lugu, mis kisub totaalselt kiiva siis, kui mängu tuleb armumine, iha, armastus. Lugu kadunud lapsepõlvest ja lapsepõlve kaduvusest. Nelja nooruki, Raymund Merzi, Moritzi, Floriane ja Ingeri „salaaed” on üks metsistunud aed sarasmaal, Hamburgi äärealadel, aga nii nagu sellest aiast saab ükskord asfaldiga kaetud parkla, tabab täielik muundumine ka nende sõpruskonda. Lapsepõlve süütuse lõpuga saavad alguse igat sorti valed ja petmised (nii teiste kui iseenda…). Ning alles paarikümne aasta pärast hakatakse neid suhteid uuesti revideerima.

Kui ma üritan tekkinud suhete sasipuntra lühidalt kokku võtta, siis kõlab see nagu Mehhiko seebiooper (Raymund armastab Ingerit, aga Inger valib Moritzi, mistõttu Raymund lepib Florianega, kes omakorda armastab Moritzit…), aga uskuge, Bonné kirjeldab seda kõike palju usutavamalt ja köitvamalt. Raamatu viimane kolmandik annab põneviku mõõdu välja, kus mängu tulevad nii lapse- kui maalirööv, aga päris lõpp on siiski lausa ootamatult romantiline, lastes peaaegu et–keset maalilist Prantsusmaa loodust–ühel kaunil maalil tegelikkuseks saada.

Üks tore kokkusattumus… Kui Bonné esines mullusel Prima Vistal, siis tänavu külastas festivali belgia autor Jean-Philippe Toussaint. Üks kuulaja tuli pärast belglase esinemist paluma mitte autogrammi, vaid seda, et autor kirjutaks tema (vanasse) passi kõige ilusama prantsuskeelse sõna ning selleks sõnaks oli autori arvates „lumière” (valgus). Bonné tekstis on valgus äärmiselt olulisel kohal. Eks iga lugeja tõlgendab selle tähendust ja tähtsust enese jaoks ise, aga Raymundi jaoks tundub valgus (sarasmaa aias, Camille Corot’ nisupõllumaalil, vaksali klaashallis või mujal) sümboliseerivat turva- ja õnnetunnet, soojust ja siirust, mis on argipäeva rutiini keskel kuhugi kaduma läinud ja mis väärib nüüd lõpuks taasotsimist. „Keegi ei saa peita ennast valgusesse, ainult lapsed saavad” (217), arvab Raymund, ja küsib endalt, kas ka täiskasvanuna saab säilitada siirust? On seda üleüldse võimalik säilitada? Kas on mõtet keskealise mehena oma tõelist armastust püüdma hakata või… „kas polnud veelgi kohutavam ettekujutus, et Inger ja tema elavad koos, ja kõik kordub, ka nende juurde saabuvad tavapära, rutiin, vastumeelsus, harjumus, üksluisus, passimine, auru väljalaskmine?” (146).

Lisaks valgusele on raamatus oluline roll putukatel, eriti herilastel. Inger maalib ühel eluperioodil tohutuid herilasepilte ning Raymund imetleb herilasi, kirjutab neist artikleid. Herilase elu on küll lühike, kuid iga sekund sellest elatakse n-ö täie ette. „Herilased tekitasid temas piiritut imestust. Mida rohkem ta kiletiivaliste kohta luges, seda enam ta veendus, et nii nagu tema, tunnevad nemadki hirmu, halastust ja iseäralikku poolehoidu omataoliste vastu; ilmsest oli see mingit laadi südamlikkus, õrnus nagu pihtide vahel. /…/ Liikuvus, painduvus, nõtkus—need on põhilised punktid herilase eksistentsis, kus iga sekund loeb tingimatu elavus /…/” (138-9). Raymund igatseb samuti iga keharakuga veel ELADA, tunda, ja nii saabki sellest ka otsingu, rännaku lugu.

P.S. Soovitan kindlasti üles otsida tekstis palju mainimist leidnud Camille Corot’ maal „Nisupõld Morvanis”, mis on google’is hõlpsasti leitav („Wheat field in the Morvan region”).

Annika Aas

Sandra Heidov “Ema, kes armastas kaua magada”

See raamat on nagu pool peotäit sihvkasid või kõrvitsaseemneid, et nood om´ hääd ajaviitess´, kõhtu ei täida, aga mõnusad nokitseda ja vahel täitsa maitsvad ka. On näha, et autor valdab sõna. Enamjaolt on selline lobedalt edasikulgev üsna argine tekst, aga vahele satub ootamatult ilusaid lauseid (“Õues hämardus, ida poolt valgus tinti aegamisi üle terve taeva”, “… kuidas sügismaastik õlivärvidest pikkamööda tühjaks nõrgub.”), parasjagu naeruturtsatushetki (“Ära iialgi päri, kellele tehakse sooduspakkumisi: neid tehakse sinule.”), on olemas raamatut läbiv motiiv (aeg, Achilleus ja kilpkonn), ja mõned kohad, millest ma sain aru, et need on autorile olulised ja mis andsid aimu, et tal endal ikka oli mingi mõte, miks see raamat kirjutada (näiteks see koht, kus peategelane vaatab oma nooremat last joonistamas või “Täiskasvanud inimesed ei muutu, isegi kui nad tahaksid. Ainuke, mida me päriselt suudame, on mõned kilod juurde ja maha võtta”). Esimese katsetuse kohta pole paha. Pluss on see, et kirjutamislaadilt on autor mulle sobiva veregrupiga (no kui see riietuste kirjeldamine välja arvata) ja miinus on see, et ei näinud ma ses raamatus suuremat mõtet, lugu ei olnud ja karaktereid ka mitte, meenus Avandi-Sepa kokkuvõte “Õnne 13st”: “20 aastat ja midagi ei juhtu,” siin on 7 päeva ja midagi ei juhtu. Sellest raamatust annaks teha tüüpilise eesti filmi, sellise igava, veniva ja ängi täis, ilusate loodusvaadete ja mõne koomilise episoodi ja toreda kõrvalosatäitmisega… ja olenemata sellest, et Heidov on filmiinimene ja talle see mõte võib-olla isegi meeldiks, oleks see mu meelest raiskamine.

Kirjanduslooga seonduv katke: “Kõige mugavam ja Rasmusele arusaadavam oleks olnud lahterdada Shakespeare viissada aastat tagasi elanud ulmekirjanikuks, sest Prospero, Ariel ja teised kuulusid selgelt fantaasiavaldkonda, aga lõpuks olin piirdunud sellega, et nimetasin teda lihtsalt näitekirjanduse Mozartiks. Amadeust teadsid mingil käsitamatul moel kõik lapsed ja ta sobis referentsiks alati, kui sõnad geniaalsuse kirjeldamises otsa said.”

Pealkirjaga seonduv katke: “”Mis see intriig seal “Tormis” täpselt oligi? Mõni tuntud lause või monoloog?” küsis ta. “Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod: me väikest elu piirab uni,” deklameerisin natuke kohmetult. “See käib ju täpselt sinu kohta,” arvas Erik. “See käib kõigi kohta,” pomisesin.”

Lõpumärkus: ma vist päris hea meelega loeksin Sandra Heidovi pop-rockmuusika arvustusi, kui ta neid kirjutaks ja keegi võtaks avaldada ka, märkuse aluseks olev katke: “Sealt tuli suvine tantsuhitt, lühike ja üsna sisutu ingliskeelne lauluke paari salmi ja refrääniga, tamburiinikõrinaga, nätskete trummilöökidega ning muretute ja lõtvade kitarriakordidega /–/ autos ja meie rinnakorvides võnkusid bassihelid, need ronisid üles, peaaegu kurguni.”

Tiina Sulg

“Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”

Mul on ““Loomingu” Raamatukoguga” selline veider kaksipidi suhe. Ühtpidi, mõistus ütleb, et see on suurepärane sari, et sedakaudu saavad ilmuda nii paljudki huvitavad autorid ning saab maitseproove nii kõige uuemast kui ka peavoolust pisut kõrvale jäänud vanast heast. Teistpidi, tunne ütleb, et need on nii õhukesed, et ma ei viitsi lugema hakatagi, raamat saab enne otsa, kui ma jõuan sinna maailma sisse elada, ja see on ikkagi ajakirja-formaat, seega katsetuste koht ja mitte see “päris” kirjandus. Nii ma siis kõlgun, lastes enamasti end tunnetest valitseda ja olles läbi lugenud häbematult vähe LR-numbreid, lastes vahel mõistuse häälel kõlada ja leides sarjast nii mitmeidki minu lugemisajaloos olulisi teoseid (n. Eugene O’Neilli “Pikk päevatee kaob öösse”, Ray Bradbury “451° Fahrenheiti” või Liisi Ojamaa “Myyrid & wärawad”).

Aga ses sarjas on üks raamat, mille puhul mul nii mõistus kui tunded on samavõrra rahul — 1976. a. ilmunud “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”.

See on hästi eklektiline kogumik. Noori autoreid on põhikooli lõpuklassist I kursuse tudengiteni, enamik siiski abituriendid. On nii luulet kui proosat. Mõni autor on esindatud vaid ühe loomingunäitega, mõnel on kümmekond pala. Tasemeti on pilt kõikuv, enamjagu on tüüpiline noore inimese luule, kus on nii algajalikke mõtte- ja sõnakatsetusi (õnneks vähe) kui põnevat paljulubavust (enamik kogust) ja kohati ka vaat et valmiski asju ning üldpilt on täitsa tore. Ja muidugi on huvitav vaadata, mis neist kirjutajaist on edasi saanud — on neid, kes on vägagi meie tänases kirjanduspildis kohal, ja neid, kes pole loominguga jätkanud.

Mõned tekstinäited:

*

mul meeldib kaeda
kõike vastupidiselt
pilv helgib taevast
valgest vastu siniselt

Kajar Pruul

*

sügisvihm uhtus minu hingekeeli
ja tema poole sirutasin oma paluvad käed
inimeste nutmata pisarad pesid neid
segunedes minu enese verega
nüüd on mu hingekeeled roostevabad

Kristin Väli

*

Tere. Tulin tagaukse kaudu.
Ega palju pole öelda mul.
Tulin, kandes kaasa oma laulu:
noor ja lootustandev. Aga hull.

Minu laulus ootusi ja kahtlust.
Valu. Pihtimusi häbini.
Vaevaga see koorem kaasa mahtus.
Muuseas olen lüürik läbini.

Doris Kareva

*

Ma kõndisin üpris kitsas vahekäigus kahe kalju vahel. Mu paremal käel oli täiesti valge, pahemal täiesti must kalju. /—/ Mõlemad kaljud olid peegelsiledad. Mitte midagi ei paistnud peale valge kalju. Must kalju oli, nagu ei oleks sel kohal midagi. Täiesti must ja pime.

Rein Raud

*

Ma võtsin suure pussi
ja torkasin südamesse.
Kelle omasse, aimugi pole,
võib olla, et paberisse.

Monika Uibo

*

päike kammib kasteheina juust
räästa all on pääsukeste pesi
nööril pesu mida keegi pesi
taldrikul on nuga leib ja juust
mesilasi lendab õunapuust
ämbri põhjas loksub vihmavesi

Eve Kivipõld

*

Jääb valgus ja vaikus
ja otsatu öö
ja muu, mis on igavene.
Jääb rahvas ja maa
ja rahva töö
ja see, mis on igavene

Lembit Michelson

*

Trammikolinal jõudsin ma siia,
koju minna õhtul ei saa.
Siin minu pelgupaik viimne —
Trummi tänava viineribaar.

Priidu Beier

*

Nagu sööbiv hape tungib kurbust hinge
väike kõdunend puurist seisab surnuteriigis
ulguv kalmistutuul on üdini vinge
närbund matusepärg ujub kõntsases tiigis

Annika Punab

*

Rahu lamas pargis.
Maailm veel ei tea,
et end uueks eluks
valmis üks ei sea.

Kord kui kevad jõuab,
lumelummus kaob,
kisendavad taevas
surnud oksaraod.

Taavi Tuulik

*

Kui pandimaja veteranide rahvastepalli võistkonna kesktormaja Jaagup võistlustelt tagasi jõudis, oli päike juba loojunud. Väsinult tiris vanamees seljast võistlusdressi, mis koosnes punasetriibulisest vestist, rohelistest põlvpükstest, tumelilladest kalossidest ja oranžikast murumütsikesest, ning asus hoolega oma puujalga õlitama.

Heiti Habicht

*

Kohusetunne? Põrgut! Patta panna ei saa.
Olime püüdlikud. Jõudsime kõik kuhugi.
Ja kes polnud nii tublid — need aidaa!
Igasse purjesse Fortuna ei puhugi —
niisugune on elu, mis parata.
Aga kõik peavad elama.

Kalev Kesküla

*

See, mis isad ei teinud, pojad tegema peavad,
mida emad ei leidnud, tütred leidma nüüd peavad.
ISE kujunda maailm, kuis meeldib vaid sul…

Allan Roosileht

(Ääremärkus. Ma vahel küsin autoritelt lubakirju, et kas võib nende asju luuleleiu blogis avaldada, ja vahel saan vastuseks, et kuskohast te ometi need vanad noorpõlveluuletused nüüd üles korjasite? minu järeldus on, et raamatukoguhoidjatele üldiselt meeldivad noorte inimeste luuletused :) )

Kõikse tuntum luuletus sellest kogust on lauluks saanud Doris Kareva “Ajastu” (ka vahel nime all “Tule lähme ära”):

Tiina Sulg

Kilde Tartu kohvikuelust


Kohvikud on olnud meie kirjanduslikus elus – ja nimelt Tartus – suure mõjuga asutused, nii et neist mööda minna ei saa. Ja nende arvu ning isegi suuruse poolest oli Tartu Tallinnast niivõrd ees, et viimane alles Vabariigi kestuse teisel poolel oma Feischneri, „Harju” ning „Kultasega” Tartule järele ja ettegi jõudis. Aga selle aja kulutamise poolest, mis Tartus kohvikutes ära raisati, ei pääsenudki Tallinn Tartuga võistlema.

/—/
Tartus mõni mees päris elaski kohvikus, nagu näit. Alle ja rida malehaigeid Werneri tagaruumis; seal taoti shahhi ja matti hommikust õhtuni ja suitsetati end omaenese tubakavingus suitsurääbisteks.
/—/
Ning kohvikuid sigines aina juurde: suurkohvik „Linda”, Werneri vastas omasoodu mahukas kohvisaal Vattmann, siis igavene suitsu- ja suruõhupunkristik, too keldrikordne „Ko-Ko-Ko”, muist suuremaist ja pisemaist rääkimata. Muudkui vali, mine ja vegeteeri.
(Artur Adson „Siuru-Raamat”)

Kohvikud olid meie kirjanduselus suure tähtsusega asutused. „Boheemlaskonnal” kulus suur osa päevast kohvikuis, mõni lausa elas seal. Kohvikus käidi üksteisega kokku saamas, tööde üle nõu pidamas või päevasündmustest lobisemas, malet mängimas, muidugi eelkõige kohvi joomas ja tubakat suitsetamas. Kirjanikud kirjutasid vahel ka mõne följetoni või luuletuse, said uusi ideid, kunstnikud, eriti karikaturistid, joonistasid.
/—/
Veel riikliku iseseisvusaja algul puudus sõna „kohvik”, öeldi „kohvimaja” või „kaffee”, aga varsti tekkis see tarvilik sõna. Artur Adsoni mälestuste järgi olnud sõna arvatavaks loojaks kunstnik Mägi, sest kohvik Werner oli talle teiseks koduks ja sellest oli alati kõnet
(Herbert Salu „Kihutav troika”)

Tartus ei olevat Linde näinud ühtki noormeest, kes seisaks januneva pilguga raamatupoe akna all. „Küll aga nägin ma meie kirjanduslikku noorust hommiku vara kohvikusse minemas, kohvikus istumas, kohvikust ära minemas – kõrtsi, kõrtsist korporatsiooni, korporatsioonist kohvikusse, kohvikust korporatsiooni ehk kõrtsi. /—/ Ei ole sellepärast aluseta tõendus, et on tekkimas kõrtsi esteetika, mis kõiki ja kõike näeb läbi klaasi kohvi (pealegi halva kohvi.)”
(Toomas Haug „Klassikute lahkumine: 25 kirjatööd”)

Kirjanik on kõikide kohvikute külaline. Kord (1937) avastab kohvikupoeet, et tööpäev venib jälle tunni võrra pikemaks, sest uus kohvik avab oma uksed.
Tartus oli 1929. aastal streik kohvihindade tõstmise pärast. Gori tõlgitsusel peab selle tagajärjel kogu eesti rahvas kannatama, sest kirjanik hakkab nüüd kirjutama.
(Eduard Laugaste „Eesti kirjandus karikatuuris”)

Mõni nädal hiljem, vist oli 39-nda aasta aprillikuu juba käes, astusin ennelõunal, loenguteakna ajal, „Wernerist” läbi. Sealt iga päev kord läbi astuda kuulus vähemalt teatud tudengiteringkonnas otsekui kohuslike asjade hulka, ükskõik, kas sinna istuma jäädi või mitte. Enamasti polnud ju istumajäämiseks aega, vaid piirduti sellega, et kiigati üle ukse igasse nelja ruumi sisse. Istumajäämise kavatsust polnud mul tolgi ennelõunal. Tahtsin täita üksnes sissekiikamisrituaali. Möödusin letiruumi klaasseinast, mille taga vanemate daamide maiuskond nelja-viie laua ääres hammustas kohvi juurde linna väidetavasti kõige hõrgumaid napoleoni- ja aleksandri- ja rummi- ja vahukoore- ja mokakooke…
(Jaan Kross „Mesmeri ring”)

„Kuhu, noored sõbrad?” küsis Justus.
Ilma et keegi oleks vastanud, hakkasime Kivisilla poole minema. Enne silda pöördusime vasakule. Õigus, seal on ju „Sinimandria” – kuhu mujale me oleksimegi läinud!
(Bernard Kangro „Emajõgi”)

Möödume raekojast paremalt. Seal on linnaapteek nagu vanastigi ja teisel pool restoran „Võit”, omaaegne söögisaal „Koit”, mida hästi mäletan. Raekoja taga on haljasala suurte majade, kino „Centrali” ja Lossi tänava alguse asemel. Seal nurgal asus kunagi Toomkohvik, kus ma C. H. Malmiga ükskord istusin.
(Bernard Kangro „Tartu”)

Uueturu tänaval asus oma piparkookide poolest kuulus Boeningi kondiitriäri. Sellest mitte väga kaugel Riia tänaval asus Lilli kondiitriäri, kust ema koos minuga oma sõbranna Olli Mathieseni juurde külla minnes alati kooke ostis. Werneri kondiitriäri asus meie korterist ainult mõne sammu kaugusel Jaani tänaval. Sealt ostis ema mulle, kui ma olin hea laps olnud ja tal oli piisavalt raha, portsu vahukoort, mis oli mu suurim soov. Ära süüa ei suutnud ma seda portsu kunagi, selleks oli koort liiga palju.
(Erik Verg „Vaimustuse tiivul”)

Igal juhul oli kohvikus käimine ka nüüd rituaal, mida tuli täita, ja seda võeti küllaltki tõsiselt. Istuti „kohase“ näoga, talvel hõberebase- või naaritsanahast mütsid peas, ja näidati, et oldi olemas. Vahetati muljeid ja klatšiti, joodi kohvi või teed, näksiti saia või kooki.
/—/
Lapsepõlves (vanaemaga linnareisil käies) oli minu jaoks olnud kõige tähtsam kohvik Raekoja platsil asunud nn. pontšikubaar, kus külastajate silme all valmisid rasvas tainarõngad, mida nüüd nimetatakse sõõrikuteks. „Säde“ kohvikut, mis asus peaaegu Raekoja platsi kõrval (praeguse „Zum-zumi“ asemel) külastasid peamiselt õpetajad ja teenistujad.
/—/
Praeguse tuntud hiina restorani „Tsink-plekk-pang“ asemel oli „Tempo“ – allkorrusel dieetsöökla, üleval kohvik, kus ka sai teinekord istutud. Kohvik „Sigma“ asus üsna kõrvalises kohas, enam-vähem Riia maantee ning Filosoofi tänava ristil.
(Mihkel Mutt „Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”)

Varasel hommikul oli „Tempos“ kiirete kohvitajate ja saiatajate paik, siit ruttasid läbi juuksurid, müüjad, kontorisekretärid, kogu see naistearmee, kes kella kaheksa-üheksa paiku liinibussidel südalinna vuras. Keskpäeval lõid siin palmide all aega surnuks üliõpilased ja linnanoored…
(Olev Remsu „Musketäride muundumised”)

Aga tähtis ei olnudki alati see, mis toimus auditooriumis, pigem see, mis toimus näiteks ülikooli kohvikus, kui said ühes lauas istuda kas Paul Ariste või Eero Loonega. See oli haridus, suhtlus, vaimsus. Need olid need kuuekümnendad… Me elasime kõigele sellele – Tuhkatriinumäng Vanemuises, Hermaküla, Tooming, luuleõhtud, kunstinäitused – kaasa.
(David Vseviov „Aja vaimud”)

Vaatasime kella ja leidsime, et bussini on aega küll. Enne jõuame näiteks Illegaardis käia. Suundusime sinnapoole, reipalt ja entusiastlikult rääkides kõigest, mida sülg suhu tõi; olime ju saanud püha inimese õnnistuse ja loa teineteist armastada ja teha palju lapsi, või keda sealt just tulemas oli. /—/ Särasilmselt tormasime rõõmsalt õnneliku tuleviku poole, mis kindla peale ootas meid Illegaardis.
(Piret Bristol „Tartu naised” kogumikus „Tartu rahutused”)

Päev varem oli ta avastanud kohviku ühes restaureeritud majas, mis asus vanalinna ääremail, mitte kaugel hotell Barclayst, ja seal oli ta saanud parimat kohvi, mida oli seni Tartus joonud, ehtsat itaalia espressot. See oli endine trükikoda. Keskel seisid lauad ja toolid ja seinte ääres vanad trükimasinad, hoolitsetud muuseumieksponaadid valurauast ja läikivast messingist. Siin trükiti varem Dörpt’sche Zeitungit.
(Ulrich Knellwolf „Tartu-missioon”)

Rohkem Tartu kohta ilukirjanduses ja mälestustes leiad veebilehelt Tartu ilukirjanduses http://teele.luts.ee/

Halliki Jürma

Pilt: Ado Vabbe “Kohvikus” Tartu Kunstimuuseumi lehelt

Hendrik Groen “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana”

groensalapaevik“Vanurid on uued vampiirid!”

Umbkaudu nii on selleski blogis praegust raamatutrendi iseloomustatud. Ja tõesti, ilma suurema vaevata tuleb pähe rida toredaid vanemaealiste peategelastega raamatuid, n: Jonas Jonasson “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”, Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka” ja selle järg “Laenamine on hõbe, röövimine kuld”, Fredrik Backman “Mees nimega Ove”, John Scalzi “Vanamehe sõda”.

Selle raamatu peategelase vanus on juba peakirjas olemas, sissejuhatavat infot veel niipalju, et tegu on Hollandi autori debüütromaaniga ja tegu on tiba tõsisema raamatuga kui eelpoolloetletud. Tegevuskoht — hooldekodu Amsterdamis, tegevusaeg — 2013. aasta, tegelased — jah, olulised ongi tegelased.

Kuigi see raamat mulle meeldis, on seda kuidagi raske konkreetsele inimesele soovitada — teema või teistsugune huumoritunnetus võivad hellaks kohaks osutuda — , aga niimoodi üldiselt võin enda poolt soovitussõnad kaasa öelda küll.

Üle hulga aja tabas mind soov raamatust lauseid välja kirjutada (viimati juhtus see pea viis aastat tagasi). Ja neid lauseid sai palju! Vast ei lähe märulifilmi treileriks asi kätte ära, kui ma mõnda siin jagan. Ja nagu ikka sel puhul, osad laused on lihtsalt toredad-tabavad-mõtlemapanevad ja osadel on tegelikult oluline ka kontekst.

Peaksin olema tänulik iga õnneliku päeva eest, aga kuigi pingutan kõigest väest, ei piisa sellest alati.

Vanadus on in. Vähemasti filmides, raamatutes ja leheartiklites. Igapäevaelus just erilisest tähelepanust rääkida ei saa, pigem vastupidi.

Terve hulk mu koostisosadest on jõudnud kasutustähtaja lõppu või selle juba pisut ületanud. Plusspoolel: vaim on küllalt selge, et selle lagunemise teadlik tunnistaja olla.

Mõned omadused vanaduses kaovad, aga uudishimu nende hulka ei kuulu.

Vanurid kaotavad nagu lapsedki pidevalt asju, aga neil pole ema, kes teaks, kus kõik on.

Surnud on vanadele inimestele alati tänuväärt kõneaine. Võibolla selleks, et rõhutada: nad ise on veel elus.

Liiga palju on inimesi, kes ennast ja seda, mida teevad, ülemäära tähtsaks peavad. Keegi pole rohkem kui liivatera kõrbes, kübemeke kosmoses. Henk, see oli nüüd natuke pateetiline.

Kui näed kusagil Amsterdami munitsipaalpolitseid, võid kindel olla, et oled turvalises paigas. Probleemseid piirkondi väldivad nad nimelt nagu katku. Niisiis istuvad nad ilusa ilmaga meie maja ees pingil.

Kas inimõigustega saavad asjad kunagi korda ka? Pärast ühe artiklikese lugemist olen optimistlikum. Nimelt valiti ÜRO inimõiguste nõukogusse Venemaa, Kuuba, Hiina ja Saudi Araabia. Inimõiguste rikkumises on neil võimas kogemus, mida seal jagada.

Täheldan, et kirjutamisel on kergelt teraapiline mõju: olen pingevabam ja vähem masenduses. Võibolla oleksin pidanud viiskümmend aastat varem alustama, aga mis sellest enam.

Sellest raamatust ei ole veel kuigi palju kirjutatud, leidsin ühe blogipostituse Kultuuritarbija 60+ blogis.

Tiina Sulg

Juhan Hellerma “Tühjusse, kaugusse”

hellermatuhjussekaugusseJuhan Hellerma debüütkogu paistab silma lihtsa-puhta stiili ja läbikomponeerituse poolest. Leidub vaid mõni üksik tekst, mille puhul võib jääda mulje, et autor ei raatsinud seda kaante vahelt välja jätta. Lihtne ja puhas iseloomustavad kogu ka tervikuna. Võiks arvata, et üks filosoof eelistab eraldatust sumbunud kivialuses urus, kuid “Tühjusse, kaugusse” ei jäta kahtlust, et filosoofiadoktorant Hellerma siseilm on avar ja hästi tuulutatud.

Raamatu esimene osa koosneb mõttepausidest, mis leiavad aset keset argitoimetusi: raamatukogus õppimise vahel või kui buss läheb katki. Seal aimduvad esimesed otsingud. Jälg üles võetud, viivad need puhkepäevadel metsa ja mäe peale. Seal saab isikliku kohalolu läbi tuntavaks “millegi muu” kohalolu.

“Või ei olegi ta kuskil eemal, teisel pool meelt ja merd, vaid asub nendessamades taevastes ja metsades, mille juures ja lähedal me pidevalt elame, tollessamas äikesevihmas, mis pärast suurt kuuma kogu olevale leevendust toob, sellessamas rahus ja vabaduses, mis on peidus meis kõigis.” (lk 36)

Nendele käikudele ei võeta kaasa midagi, tagasi tuuakse palju. Kuni viimaks saab “millestki muust” omaette aines. Sedasi on kogu vaadeldav noore autori kujunemisloona. See on inspireeriv teekond, mille käigus õpitakse otsima ja imestama, kasvatatakse tundlikkust, vabanetakse üleliigsest ja leitakse oluline. Siit enam tagasiteed ei ole. Jääme ootama.

“Vaim tõuseb üles, tõmbab ennast laiali nagu lehviku ja kogub tuult nagu puri, võtab hoo üles ja sõidab avastama kohti, mida keegi veel näinud pole. Sest vaim ei tohi niisama kõlksuda tuule käes, ei tohi raagus oksa kombel lipendada ega muutuda känkraks, mis ühel hetkel kokku vajub ja tee äärde vedelema jääb. Lähen õue tuult koguma.” (lk 68)

Sander Kaasik