Posts Tagged ‘tsitaadid’

Julian Barnes “Aja müra”

Inglise kirjaniku Julian Barnes’i 2016. a. ilmunud romaan “Aja müra” (eestikeelses tõlkes 2019) on vene helilooja Dmitri Šostakovitši elu rasketest valikutest, kui oli valida ainult halva ja veel halvema vahel; mil võimu eesmärk oli loovisiku kasutamine riikliku propaganda eesmärkidel ning hoida neid kord häbistamise, kord autasustamise abil pidevas pinge- ja hirmuseisundis. Barnes avab helilooja sisevastuolud ängistavate sisemonoloogide kaudu läbi kolme keerulise eluepisoodi. Oma muusikalise andekuse tõttu oli Šostakovitš võimuorganitele äärmiselt huvipakkuv, helilooja püüdis küll võimaluste piires laveerida, hingerahu säilitamine polnud aga võimalik.

Tahes-tahtmata tekib ka mõtteseoseid praeguse autoritaarse Venemaaga, kus loovinimestel on jätkuvalt palju raskeid valikuid…

“Olla venelane tähendas olla pessimist, olla nõukogude inimene tähendas olla optimist. Just nimelt sellepärast peitus sõnades “Nõukogude Venemaa” ilmne sisemine vasturääkivus. Võim polnud sellest kunagi aru saanud. Võim arvas, et kui piisav osa elanikkonnast maha tappa ning ülejäänud propaganda- ja terroridieedile panna, on tulemuseks optimism.” (lk. 72)

Ja mis jääb läbi keeruliste aegade, on muusika…

“Mida on vastu panna aja mürale? Ainult see muusika, mis on meie sisimas – meie olemise muusika -, mida mõned meist suudavad muuta tõeliseks muusikaks.” (lk. 122)

“Tema lootus oli, et surm vabastab tema muusika: vabastab selle tema elust.” (lk. 172)

Kadri Rohi

Jaak Jõerüüt “Seitse odüsseiat”

Minu jaoks oli see esseede kogumik kuidagi täitsa võluv lugemine. Esmalt meeldis mulle kujundus, mitte see apelsinikarva kaanepilt, mis on mu maitse jaoks nati liig minimalistlik ja igav, kuigi seal on ka teatavat jagu mängulisust ja igatahes on see profilt tehtud, vaid lehitsesin raamatut põgusalt ja sõnade/ridade paigutus oli lugemakutsuv. Ja sisu oli ka tore. Et ühtpidi mulle need “kirjutan, millest parasjagu mõtlen” raamatud väga ei meeldi, aga Jõerüüt pani mind kaasa lugema. Kui jutu teema mind alati eriti ei huvitanudki, siis mul oli täitsa põnev jälgida, mis radu pidi tekivad Jõerüüdil seosed, mida ta tahab rõhutada, mis kogemata jutu seest välja tuleb, kuidas ta sõnu valib. Stiil oli mu meelest kummaline segu nappidest ütlemistest ja vohavast laviinist, mõlemad küljed panid tähelepanu pöörama. Igatahes minu jaoks kumas neist lugudest läbi kirjutamise mõnu ja see on mu meelest alati hea märk.

Esseedest üksiti:

“Curzio Malaparte valge hirm” — sõjakirjandusest, hirmust ja sõnadest.

Sõjas ja raamatutes liigub aeg teisiti.

“Poliitika ja kirjanduse pervesne suhe” — täpselt sellest, mida pealkiri ütleb, lisaks loengupidamisest, unenägudest ja Nobeli kirjanduspreemiatest.

Alati tahavad inimesed saada päästetud; seda ei saa anda poliitika, seda tunnet saab anda ainult kunstilooming, ka kirjandus, see tõeline.

“Rilke, nii noor” — Rilke, romantism, noorus, kirjandus, autori eluseiku.

Raamat on nagu metsik, käest lastud inglise aed, mis juba hakkab liituma eemalt paistva metsaga; aga aias hulkudes aimad, kellegi käsi on siiski lõiganud torkamis- ja murdumisohtlikke puuoksi, lükanud ümber musti graniitsambaid, et neile, lamavatele, paistaks õhtupäike ei rohkem ega vähem kui mõne hetke, et sild üle kahtlaselt sügava oja ragiseb kahtlaselt meelega, aga ei kavatse vette variseda, et eemal viirastuv metsavaim on tavaline kirjakandja, et tavalisena näiv, uinutavasse rahusse tardunud jäme tammepuu, mille alt keerdub läbi su jalgrada, ongi su kõhedustunde ankur, su hirmu looja, puu, mis vahetab asukohta öösiti, ja sa ei tea, millal saabub see kõhe öö, kui puuvõra kahtlane lehtede sahin on jõudnud sinu magamistoa akna alla.

Madal ja ülev viibivad igas hetkes käsikäes, lahutamatult.

“Ürghirm” — Ingmar Bergman (iseäranis “Laterna Magica”) ja ajalugu ja suguvõsalugu ja lapsepõlve keldrikollid.

Riigipöörded röövivad pöörajate elust palju; peaaegu kõik seni väärtuslik satub haamri alla ja ainult hing jääb sisse, kui veab. Olulised raamatud jäävad lugemata, aga ma ei väida, et õigel ajal lugemata, sest kes teab, millal on õige aeg.

“Isak Dineseni mitu elu” — Aafrika ja kurbus, lõvid ja Eesti võsa. Karen Blixeni “Aafrika äärel” ja Agnon ja Joyce ja tõlkimine ja keel.

Õilis kurbus vibreeris isegi ingliskeelsest originaalist eesti keelde tõlgitud lausete taga, täiesti teistsugusesse keelde tõlgitud, keelde, mis on aegade jooksul kasvanud välja jäistest talvedest, boreaalsest lumetuisust, omapead kohisevatest kuusemetsadest, inimtühjade jõgede äärsetelt luhtadelt, keelde, milles kumedalt, ebamaiselt häälitsevad pikajalgsed sookured ja rõõmsalt siristavad rahutud pääsukesed, keelde, mida emakeelena ei ole kunagi rääkinud kuningad, printsid ega hertsogid.

“Tulpide lõhn ja inimeste surm” — mu jaoks kogumiku kõige nõrgem lüli, ei jooksnud need teemad kuidagi mu meelest looks kokku. Rootsi ja kirjandus ja Itaalia miljonäriga autosõit ja miskit heietusi veel, raamiks tulpide lõhn.

Poliitka aherainemäed on need, mida kolumnistid toodavad.

“Otto Grant ja tema saladus” — Jõerüüdi vanaonu Otto Granti saatusekilde ja saladusi, mis ootavad lahendust tänase päevani, tembitud parajas koguses ajaloo, perekonnaloo ja diplomaatiliste seikadega.

Mälu on allikas, mille vee rikkumise püüe on ajast aega olnud diktaatorite ja Riiklike Süsteemide kirglik kinnisidee.

Iga juhtumi taga on juustest luuüdini, silmalaugudest varbaküünteni inimesed ehk unikaalsed mikrouniversumid, igaüks omaenda nimega, omaenda DNA-ga, omaenda kordumatu tunde- ja vaimuvallaga. Ja iga juhtumi taga on kannatanute perekonnad ning suguvõsad.

Olen mõelnud, millal ja kuidas olen mina klaarinud suhet maailmaga, ja mõistnud, et minu ja maailma suhet mõjutavad ainult juhuslikud kohtumised.

Tiina Sulg

10 raamatut — Laura Loolaid

1. Samariitlase käsiraamat.

Nii kaua kui ma mäletan, kuulus iga maalkäigu juurde väike rituaal “Samariitlase käsiraamat” läbi lapata. Oli see siis vihmane päev, leiva luusselaskmine või muidu jõudehetk — niipea kui vana diivani vedrud kolksuga lohku vajusid, oli raamat juba iseenesest kätte ilmunud. Otsest lugemist mäletan ma vähe, rohkem sai ikka õnnetuste piltidega närvikõdi tekitatud ja imelike raviminimede üle itsitatud.

Iseloomustav tsitaat:

Mahlasoonte teel asetsevad mitmel pool mahlanäärmed, kus valmistatakse valgeid vereliblesid ja kus kinni peetakse kehasse ja mahla tunginud kahjulikud pisikud — nagu kindlustes. Seetõttu suurenevad ja valutavad vahel mahlanäärmed — seal on siis lahing vaenlastega käimas. Ei ole ka huvituseta tähele panna, et suuremad mahlanäärmete kogud asetsevad kaenla all, kubemes, kaelal jne., s. t. piiril — käe ja jala piiril kerega — riigiga, nagu kindlusedki, et vaenlasi mitte kaugele lasta tungida.

.

2. Robinson.

Eiei, mitte üldiselt, vaid üks väga konkreetne Vana Raamat, mis samuti kuulus maalkäimise rituaalide juurde. Seda lugesin küll põhjalikult ja korduvalt — ju oleks ribadeks lugenud, kui see väljaanne juba ei oleks ribadeks loetud. Et ka kaaned ja muu ümbritsev sisu on ajaga kaduma läinud, ei tea ilmumisaastat ega midagi! (Tõsi, trükistiil laseb aimata kahe- või kolmekümnendaid ja kiire tegevuse kulg lihtsustatud sisuga väljaannet.)

Iseloomustav tsitaat:

Hommikul oli õhk kõue järel lahedam, Mina aga nägin metsa poole käänates imelikku asja — nägin tuld, jooksin nagu pöörane sinna. Põesas põles. Pikne oli puusse löönud ja tuli oli edasi põesasse pääsenud.  

.

3. Roheline aas.

Kolmas maakodus rituaalselt loetud raamat. Tegu on nõretava nõukogude propagandaga sellest, kuidas kauge kolhoosi pioneeridel õnnestub akadeemik Lõssenkolt saada mutantnisu seemneid ja taimed üles kasvatada! Raamatu avastamine langes aega, kui meist olid saanud juba teadlikud nõukavastased jõnglased ja ilmselt algas lugemine iroonilises võtmes. Aga mis teha, raamat on paeluvalt kirjutatud ja lisaks väga rikas meemimaterjali poolest.

Iseloomustav tsitaat:

Trepile ilmus Dusja. Ta tõmbas palitu hõlmad koomale ning astudes ettevaatlikult veeloiku visatud telliskivide peale, tuli välja jalgrajale. Petja märkas, et tal on rätik endiselt viltu peas ja püsib ainult klambri abil. “Peaks talle oma detaili kinkima,” mõtles Petja. Kunagi oli keegi läbisõidul olev ohvitser kinkinud talle kristalse binokliprisma. Petja hoidis seda alati vasakus püksitaskus. 

.

4. Krabat.

Koduse pärimuse kohaselt olla seda mulle ette loetud siis, kui ma olin veel päris pisike. Hiljem oli raamat krooniliselt kadunud, aga ma teadsin, et ta on kuidagimoodi eriline. Kui kolimistega välja ilmus, siis lugesin igaks juhuks kohe mitu korda läbi. Iseloomustavat tsitaati ei saa anda, sest ta on jälle kuhugi kadunud, linnas ei ole, maal ei ole, küllap on hästi ära pandud. 

.

5. Kaarnakivi.

Kogumiku avastasin kuidagi kogemata ja olen sestsaadik risti-põiki ja üle lugenud. Aga mitte kunagi päris läbi. Esimestel lugemistel vaatasin vist illustratsioonide järgi, mida maksab ette võtta, edasi katsusin juba üksikuid lõike hamba all. Aga ikka on iga ülelugemisega jäänud nii, et rohkem kisuvad kaasa tondid ja imeteod, realistlikum ja lüürilisem värk jääb alati teiseks korraks.

Iseloomustav tsitaat:

”Ütle mulle, kumba sa valid, kas kivi päält kirja või maa päält maasika,” küsis Jaan Jukult. “Maa päält maasika,” vastas Juku, sest ta kõht oli kaunis tühi. “Maa päält maasikas on väga paha asi,” vastas Jaan, ”aga kivi pealt kiri on lõokesepesa.” “Ma ei teadnud,” vastas Juku. “Ma arvasin, et maa päält maasikas on tõesti maasikas.” Kõik nägid korraga, et Juku pää muutus äkki tublisti väiksemaks. 

.

6. Baskerville’ide koer.

Ikka see paks kõvakaaneline kogumik, mis kaheksakümnendate raamaturiiulil mahtus kuhugi Musketäride ja Maalt-merelt ja Tuhande ühe öö ligidusse. Järjekordne püsilugemisvara varajasest lapsepõlvest ja eluaegse deduktiiv-lembuse alustala. (Muide, taas kujunesid välja kindlad osad raamatus, mille ma kestva ja oleva ülelugemise käigus alati vahele jätsin). Kõrvale kuulata Vladimir Daškevitši filmimuusikat.

.

7.-8. Tõelised imed ja Muinasjutte.

Sel muistsel ajal, kui raamatute ilmumist ei juhtinud turuloogika, ega isegi veel mitte paberi- ja trükivärvidefitsiit, olid meie kodused riiulid lastekirjanduse osas pehmelt öeldes külluslikud. See tähendas, et oli võimalus palju asju lugemata jätta, aga ka, et oli võimalus juhuslikult igasuguseid asju avastada.

Saja rahva lugude ja pisikese sarja ja muu muistendvara vundamendi pealt tabasin muidugi otsekohe ära, et pealkirjadest hoolimata on need kaks midagi hoopis muud kui “muinasjutud” Ja see miski muu ahvatles!

.

9-10. 3 lugu ja Tagurpidi.

Ma ei saa tõestada, et ma õppisin lugema eestikeelsete koomiksitega. Aga ma saan väita, et nende mõju lugemisoskusele ja mitmekihilise teksti tunnetusele on üüratu. Seda mäletan ma ka, kuidas koomiksi lugemise käigus (oli see nüüd Tagurpidiantsla või Piilupart, Miki ja teised) hakkasin esimest korda tajuma, et väiksed kirjatähed seal serva peal on ka loetav tekst.

.

Laura Loolaid

 

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”. Adam ja Pojad, 184 lk. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau

Selle teose valik Kulka esseistika nominendiks on suurepärane. Ma toetan seda valikut väga. Jaan Kaplinski kuulub ka minu lemmikute hulka.

Ööülikooli loenguid on meile tuttavad juba Vikerraadio vahendusel. Eelmisel aastal otsustas Jaan Tootsen tuua need loengud inimesteni, raamatusarjana, mis rikastab kindlasti eesti rahva tarkuse varasalve.

Esimene raamat, mis selles sarjas ilmus, oligi Jaan Kaplinski “Vaimu paik”. Teos ise vääriks oma välimuse ja kujunduse poolt lisaks veel “Aasta kaunema raamatu” tiitlit. Väga tore oli näha, et autor sai enne oma maise teekonna lõpetamist seda raamatut ka ise käes hoida. Raamat ilmus Jaan Kaplinski 80 sünnipäeval.

Jaan Kaplinski, kes on saanud tuntuks eelkõige luuletajana, on väga mitmekülgne erinevates žanrites. “Vaimu paik” algab Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski spetsiaalselt selle teose eessõnaks valminud kirjavahetusega ning lõpeb ka kahe suurmõtleja, Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita vestlusega, kus Kaplinski avab läbi temale esitatud küsimuste, isiklikke mõtteid tema hetkeolukorrast, loodusest, armastusest, keelest, Eestist. See annab raamatule teatud iskliku, sooja raami.

Kodumaa mõtisklustes on tunda kirjaniku pettumust Eestist. Ta tunneb tõsist muret Eesti metsade pärast, arusaamatult vaatab ta tänapäeva liiga korrastatud maailma peale, kus looduses puudub metsikus ja linnad on kõrgeid hooneid täis. “Minu meelest ei saa loodust korda teha — looduses endas on kord, aga see kord on väga keeruline. Me peame sellest aru saama, seda märkama.” (lk.172)

Linnas liikudes jälgib ta maju ja puid kui linnupilguga, et kas leidub mõni pragu või auk, kuhu saaks lind endale pesa teha. Arusaamatuks jääb tänapäeva ühiskonna suhtumine loodusesse. Tänapäeval valitsev pandeemia ja looduskatastroofid on tekkinud sellest, et puudub tasakaal looduse ja inimese vahel. Me tahame rohkem saada aga anname vähem tagasi.

Kaplinski peab ennast rohkem maa- kui linnainimeseks. Tema lapsepõlv möödus Tartus. Sõjaaegsed mälestused Tartu pommitamisest on tal selgelt meeles. Linnas ei tundnud Kaplinski ennast koduselt, kuna ta elas oma esimestel eluaastatel oma vanaisa suures majas, mida ümbritses suur aed ja rohelus. Lapsepõlve jalutuskäigud koos vanaisa Jaan Raudsepaga Tartu parkides ja surnuaedades jätsid temale imelised mälestused tolleaegsest Tartust.

Raamatus keskendub autor veel teemadele nagu religioon, usk, armastus, sõda ja eesti keel ja vaim. Kaplinski mõttearendus on lihtne ja sügav, tekib tunne, et tahaks temaga dialoogi astuda, küsida vahele mõne küsimuse või mõne koha peal temale vastu vaielda. Selle teose lugemine on kui mõtterännakule minek, tehes vahepeal pause, minnes mõne mõttega tagasi, mõtiskleda ja siis jätkata lugemist.

Loengust “Religioon ja sektantlus” meeldis mulle väga järgmine mõte: “Küll on hea, kui suudaksime olla vähemalt inimesed – selle sõna üsna tagasihoidlikus tähenduses: suhtuda üksteisesse inimlikult, mitte teha sigadusi.” (lk.96)

Triin England

Giovanni Guareschi „Don Camillo väike maailm”

Giovanni Guareschi „Don Camillo väike maailm” (kirjastus E.M. P. Stockholm 1957, 262 lk.; Tlk Julius Säkk)

See lugemissoovitus on mõnevõrra teistsugune kui tavaliselt, nimelt hakkas mul hirmus kahju sellest materjalist, mille kirjanduskohviku jaoks kokku korjanud olin ja mida ainult tookordsed osalejad kuulsid-nägid, seega on selles kirjutises autori ja tausta kohta rohkem kui raamatututvustustes tavaliselt, ehk isegi rohkem kui raamatu enda kohta. Seda ma lihtsalt väga soovitan, olen seda soovitanud läbi aastate ja see soovitus ei aegu.

„Don Camillo väike maailm” koosneb lühikestest lugudest ja selles on palju tegelasi, terve läbilõige ühe piirkonna, Bassa, külainimestest Teise maailmasõja järgsel ajal, linnainimesi näpuotsaga hulka. Peategelased on katoliku preester don Camillo, kommunistist külavanem Peppone ja Kristus. Tõsi, autor ütleb, et selle raamatu külal ei ole kindlat kohta, see on tegelikult punktike, mis liigub piki jõge Po ja Apenniinide vahel. Lugejate jaoks on paik aga niivõrd reaalne, et kui 1951. aastal purunes tamm ja Bassa üle ujutati, saatsid välismaa lugejad pakke toiduainete ja riietega don Camillo ja Peppone rahva jaoks.

Meile usuleiges Eestis võivad selle raamatu tegelased ju veidi veidrad tunduda, kuid kaasa elame me neile lugedes igatahes ja heal juhul hakkame (neid ja üleüldse) inimesi paremini mõistma. Lugusid on naljakamaid ja tõsisemaid. Ühest küljest on ju naljakas, kui Kristus pärast preestri noomimist, et „käed on õnnistamiseks” vaikselt jalahoobiks loa annab: „Aga ma hoiatan sind, don Camillo – ainult üksainus!”, või avastus, et inimesed jätavad lapsed ristimata ja vannuvad kurja mitte jumala eitamiseks, vaid tema ärritamiseks. Praegusel ajal on ka kindlasti imelik lugeda jalgpallitreeningutest, kus treenerirollis Don Camillo jagab mängijate pihta rohkem hoope kui nood pallile. Samas puudub igasugune nali selles, kui don Camillo keeldub püstolisuu ees patte andeks andmast ja pääseb eluga vaid tänu sellele, et püstol tõrgub.

On väga poeetilisi ja väga kurbi jutte, vee all löövaid kirikukellasid ja õnnetuid armastajaid. Enamasti aga kohuvad ja põrkuvad juttudes usklike ja kommunistide vahelised vastuolud, aga kuna need kaks asja pole nois inimestes alati lahutatud, siis on lõppkokkuvõttes tegemist inimeste vaheliste probleemidega, nagu ikka kirjanduses. Ja need inimesed on itaalia temperamendiga, nende uhkus on piiritu. Ühe jutu vaenupooltel on kahepeale 156 aastat vanust ja lepitamatu suguvõsadevaheline vimm. Parimatel neist ei takista ühel päeval kirglikult kaklemine siiski teisel päeval koos õiget asja teha. Näiteks streigi puhul tahab Peppone lasta õhku sillad, don Camillo hoiab talast kinni ja keeldub lahkumast, ta ei lase sel sündida. Kuid neil on palju ühist, mõlemad on olnud mägedes partisanid ja võidelnud sõjas, mõlemad on saanud medaleid. Niisiis käivad nad mõlemad ka nälja käes piinlevaid lehmi öösel salaja talitamas ja lüpsmas. Põhimõtted on ju uhked, aga loomadest on kahju ikka. Samuti on nad ühel meelel, et vana õpetajanna, kes soovis saada maetud, monarhi lipp kirstul, peab selle võimaluse saama vaatamata suure hulga rahva vastuseisule (selleks oleks ta pidanud varem surema!) ja lugu lõpeb: „Selliseid asju juhtub seal, tollel imelikul maa-alal, kus päike taob vasarahoopidega rahvale pähe ja rahvas arutab asju rohkem kaikaga kui ajuga, aga kus igatahes austatakse surnuid.” Põhimõtteliselt võib öelda, et Peppone ja preester on vaenlased niikaua, kui ei juhtu mingit häda kas ühega neist või muidu külas, siis toetavad nad teineteist tingimata. Kuni häda möödub ja võib tagasi vaenutsema asuda.

Don Camillo vestlused Kristusega annavad mõtlemisainet ja ehk isegi lootust ka neile, kel usudoktriiniga suhe puudub. Näiteks kaebab ta kord Kristusele, et kõik on ta peale pahased ja vihkamine on ahel, mida ei suuda purustada isegi Kristus, kes lasi end risti lüüa nende viletsate marutõbiste koerte eest. „Maailm ei ole veel lõppenud”, vastas Kristus tõsiselt. „Maailm on vaevalt alanud oma olemasolu ja seal üleval mõõdetakse aega miljardite sajanditega. Ei ole vaja kaotada usku, aega on küllalt ja küllalt.”
Don Camillo omakorda tõdeb: „Sõda rikkus meie noorsoo. Seepärast ärgem rääkigem süüdlasist, vaid ohvreist”.

Don Camillo kuju sündis 1946. aasta jõululaupäeval. Guareschi kirjutas sel ajal jutte mitmele ajakirjale ja juhtus nõnda, et jutt ühele nädalalehele oli juba valmis ja küljendatud, teisele aga puudu ning just seda nõuti silmapilk – nõnda sai valmis jutt ühest välja võetud, suurema kirjaga laotud ja teise tõstetud, teise ajakirja jutu kirjutamiseks jäi veel pool tundi. Avaldamine „Candidos” tõi kaasa laviini lugejakirju ja nii kirjutas ta preestri ja külavanema jutte aina juurde. Neid sai lõpuks kokku väidetavalt 347. 1953. aastal kirjutas Guareschi, et äsja sai „Il Candidos” ilmunuid kokku 200 ning Prantsusmaal ilmunud „Väikese maailma” juttude esimene kogumik oli jõudnud 800 000 eksemplarise tiraažini. Tõlgitud on jutte umbes kolmekümnesse keelde.

Nende lugude paremaks mõistmiseks on ajalooline taust oluline. Teine maailmasõda tegi hävitustööd kõikjal, erinevates maades olid pärast lihtsalt mõnevõrra erinevad probleemid. Itaalia osaks sai hävitatud majandus, lõhenenud ühiskond ja viha monarhia vastu, mis oli eelneval kahekümnel aastal toetanud fašistlikku režiimi. Viha kasvas ka Itaalia häbi pärast seoses okupeerimisega sakslaste ja siis liitlaste poolt. Isegi enne fašistide tõusu suhtuti monarhiasse halvasti, kuna ühiskond oli jagunenud rikkaks põhjaks ja vaeseks lõunaks. Esimene maailmasõda andis Itaaliale väheke kasu ning huviga oodati, mida toob fašismi tõus. Need pettumused tihendasid Itaalia vabariikliku liikumise ridu. Pärast Vittorio Emanuele III troonist loobumist aastal 1946 survestati tema poega, kuningas Umberto II, kodusõja ohuga korraldama referendum otsustamaks, kas Itaalia peaks jääma monarhiaks või saama vabariigiks. 2. juunil 1946 võitis vabariiklaste pool 54% häältest ja Itaaliast sai ametlikult vabariik. Valimistulemuste tabelis on näha olulisi erinevusi Itaalia eri osades. Poolsaar näib olevat jagatud järsult kaheks alaks: põhi vabariigi poolt (66,2%), lõuna kuningriigi poolt (63,8%), nagu seal oleks kaks erinevat, vastavalt homogeenset riiki. Mõned monarhistid väitsid, et tulemusi manipuleeriti põhja vabariiklaste ja sotsialistide poolt. Teised väitsid, et Itaalia oli aastal 1946 veel liiga kaootiline, et korraldada korralik referendum. Sellele vaatamata loobus Umberto II kodusõja ärahoidmiseks troonist ja uus vabariik oligi sündinud koos mõru rahulolematusega uue valitsuse poolt Savoia dünastia vastu. Kõigil Savoia perekonna meessoost liikmetel oli aastast 1948 keelatud Itaaliasse siseneda. See keeld tühistati alles aastal 2002.

Giovannino Oliviero Giuseppe Guareschi sündis 1. mail 1908. Parma maakonnas ja tal oli igati õnnelik lapsepõlv. Finantskriisis nende perekond vaesus ja ülikooliõpinguid lõpetamata asus ta tööle kohalikus ajalehes, hiljem tegi kaastööd satiiriajakirjadele. Paralleelselt pidas ta veel paljusid ameteid, raamatu eessõnas loetletakse neid kaheksa, elektrikust väravavahini. Mobiliseeriti Teise maailmasõja ajal Itaalia vägedesse, 1943. aastal saatsid sakslased ta kolmeks aastaks Poola vangilaagrisse.

Mingis vanglas tutvus ta vastupanuliikujate poolt väga kõrgelt hinnatud mehe, katoliku preestri don Camillo Valotaga (1912-1998), kes ootas kontsentratsioonilaagrisse saatmist. Guareschile avaldas suurt mõju tema aade eelistada võitluses fašismiga südametunnistuse järele käitumist poliitilistele ja ideoloogilistele põhimõtetele. Iseloomujoonte poolest oli raamatu don Camillo eeskujuks väidetavalt rohkem üks teine preester. Ajakirjanikuna kritiseeris Guareschi nii kommuniste kui hiljem ka kristlikke demokraate.

1953. aastal avaldas Guareschi oma ajakirjas naeruvääristava karikatuuri riigipeast, mille eest kirjanik sai 8 kuud tingimisi. Kirjaniku ja de Gasperi vastuolu jätkus hiljem kohtuprotsessiga, millega Guareschile mõisteti 12 kuud vangistust, lisaks varem tingimisi määratu. Kohus ei tõestanud, et Guareschi esitatud kirjad, mida öeldi de Gasperi sõja ajal kirjutanud olevat, oleksid olnud võltsitud. Hea käitumise eest sai ta välja 2/3 istutud aja pärast, nagu on tavaks, ta ei palunud armu. Nende kahe mehe vastuolu on ära mainitud isegi de Gasparist rääkivas Wikipedia artiklis. Vangisolek ja pingeline töötamine (tavaliselt kahel kirjutusmasinal korraga) koos muude elustiili valikutega mõjusid Guareschi tervisele halvasti ja ta suri 22. juulil 1968 südameataki tagajärjel.

„Don Camillo väike maailm” on jõudnud 1953. ja 1984. aastal kinolinale, 1981. aastal tehti 12-osaline seriaal. Autorist tehti dokumentaalfilm 2009. aastal ja don Camillo filmimisest 50. aastatel tehti dokumentaal 2010. aastal. Guareschi on kirjutanud mõned stsenaariumid ja on ka ühe filmi režissöör – 1963. sai valmis kaheosaline dokumentaal „La rabbia” (Viha). “La Rabbia” võtab kasutusele dokumentaalkaadrid 1950ndatest ja nendega kaasnevad kommentaarid, et proovida vastata eksistentsiaalsele küsimusele: Miks iseloomustab meie elu rahulolematus, ahastus ja hirm?

Esimese osa režissöör on vasakpoolsete vaadetega Pier Paolo Pasolini, kes mõistab hukka lääne kultuuri süüteod, eriti koloniseeritud Aafrika vastu suunatud süüteod. See on samal ajal ka endiste Aafrika kolooniate vabanemise ja iseseisvuse kroonika, mis kujutab neid rahvaid kui maailmaareeni uusi peategelasi, pidades marksismi nende “päästmiseks” ja vihjates, et nende “süütu metsikus” on ajastu uus religioon. II osa, mille tegi Guareschi, on seevastu lääne tsivilisatsiooni kaitsev ja traditsioonilises kristlikus plaanis väljendatud lootuse sõna inimese tuleviku jaoks.

Kaja Kleimann

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“ (2014, tlk Triin Tael, Hea Lugu 2021)

Kanada autori Miriam Toewsi (s. 1964) raamat oli mu tänavuse aasta üks suuremaid lugemiselamusi. Tsiteerides klassikuid — sai nutta ja sai naerda. Igal juhul on autoril imeline oskus kirjutada rasketest teemadest nii, et kaetud on kogu spekter traagikast iroonia ja huumori erinevate varjunditeni.

Tutvume kahe väga erineva, aga väga lähedase õega, Elfriede ehk Elfi ja Yolanda ehk Yoliga. Elfriede on maailmakuulus pianist, kellel on armastav mees ja ilus kodu — kõik õnneks vajalik?! –, aga kes üle kõige tahab surra. Yoli aga mehest lahutamas rahaprobleemidega kahe teismelise lapse ema, kes kõigest väest püüab oma õde elus hoida. „Elf tahtis surra ja mina tahtsin, et ta elaks, ja me olime vaenlased, kes teineteist armastasid“ (lk 37).

Õdede kujunemist on mõjutanud nende üleskasvamine pisikeses konservatiivses Winnipegi linnakeses mennoniitide kogukonnas, mille karmid ja meestekesksed reeglid tekitasid õdedes protesti ning tugevdasid ühtekuuluvust veelgi. (Mennoniidid on Hollandi preestri Menno Simonsi asutatud protestantlik vabakirik, mille liikmed asusid tagakiusamise vältimiseks ümber Venemaale ja Põhja-Ameerikasse). Yolanda sõnutsi „[m]enno kosmoloogias käibki nii. Pojad pärivad rikkuse ja annavad selle oma poegadele ja nende poegadele edasi, ja tütred ei saa mitte sittagi. Aga meil, Vaestel Nõbudel, on täiesti suva, välja arvatud siis, kui me oleme abiraha peal, pankrotis, näljas, ei saa oma lastele lahedaid ketse osta või nende ülikooli õppemaksu tasuda või endale helikopteri maandumisplatsiga erasaarel hiiglaslikku neljandat maja osta. Aga mis siis, meil, Tüdrukuteliini järeltulijail, ei pruugi oma tuuletõmbusega kodudes olla rikkust ja korralikke aknaid, aga vähemalt on meis raev, ja sellega, härrased, paneme veel impeeriume püsti“ (201).

Lisaks õdedele on raamatus veel teisigi selgelt välja joonistatud, tugevaid karaktereid, näiteks õdede ema, lausa pulbitseva elutahtega värvikas naisterahvas, ning sama sitke ja optimistlik tädi, „vanade mennonniditädikeste Iggy Pop“ (205). Õdede ema oma sünkmusta huumoriga kujunes lausa mu lemmikuks — kui loo lõpu poole ostab Yoli laguneva maja ja kirjeldab emale, et maja on saastatud järve lähedal, kiilutud matusebüroo, vaimuhaigla ja tapamaja vahele, siis kommenteerib ema „[i]gaühele meist midagi“ (238). Lisaks emale ja tädile annavad raamatu toonile kergust ka Yoli teismelised lapsed, kes seetõttu, et ema pidevalt Elfi eest hoolitseb, peavad suurlinnas omapäi hakkama saama. Mis paneb Yoli iroonitsema: „Mu telefon aina surises, sõnumid meestelt, kes tahavad lahutust, ja lastelt, kes tahavad, et ma kiidaksin heaks alaealiste seksi ja tapaksin kahe tuhande miili kauguselt sipelgaid“ (167).

Kas kannatused ja veresaun, mille mennoniidid Venemaal üle elasid, võivad mõjutada järgnevaid sugupõlvi? Kas depressioon ja enesetapumõtted võivad olla päritavad? Suguvõsas on nimelt teisigi enesetappe, ka õdede isa on rongi ette hüpanud. Ja kas on vaja teist inimest iga hinna eest elus hoida või on õigem lasta tal minna, isegi kui see tundub kujuteldamatult valus? Kas enesetapule kaasa aitamine võib mingis olukorras olla mitte kuritegu, vaid heategu? Pole just mõnusad küsimused, millele vastust otsida, aga siiski küsimused, mida vahel ei saa vältida. Ja võib-olla siis, teatud kompromissina, on võimalik jõuda sellise vastuseni: „/…/ hurraa, see on tõsi, elul pole mõtet, aga mis sest, ja nüüd, kus ma seda tõesti tean ja seda on mulle kinnitatud ja ma võin selle mõtte otsingud lõpetada, saan ma edasi elada!“ (84)

Annika Aas

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest”

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest” (tlk Kai Aareleid, Varrak 2021)

Johanna Venho romaan on küll lugu Sylvist president Urho Kekkose kõrval ja varjus, aga selle puhul lummas mind pigem kuidas, mitte millest. Raamat on kirjutatud äärmiselt tundliku sulega (loe: klaviatuuriga) ning kujutab Sylvi Kekkost (1900-1974) väga tõetruult, usutavalt (isegi nii usutavalt, et vahepeal unustad end arvama, et tegu ongi Sylvi kirjutatud romaaniga). Tihtipeale on Sylvi mõtted nii selgelt ja hästi sõnastatud, et toimivad lausa aforismidena, samas ei mõju raamat siiski pelgalt aforismikogumikuna.

Urho Kaleva Kekkonen (1900-1986) on Soome kõige kauem ametis olnud president, nimelt aastatel 1956-1982. Tutvumise hetkel töötas Sylvi masinakirjutajana, kuid hiljem kujunes temast kirjanik ning tema poolt 1949.aastal kodus kokku kutsutud kirjandussalongis käisid koos mitmed hiljem kuulsaks saanud loovisikud. Johanna Venho toob lugejani Sylvi mõtted augustist 1966, kui Sylvi on just kaotanud hea sõbra, kirjanik Marja-Liisa Vartio, ning vajab sõbra leinamiseks üksindust ja vaikust. Ta sõidab oma suvekoju, kus sirvib oma vanu päevikuid ning mõtiskleb sellistel teemadel nagu sõprus, üksindus, abielu, armastus, vananemine, emadus, kuulsa isiku kõrval elamine, püüdlused, lootused ja nende luhtumine. Kohati kujuneb see sisemonoloog lausa väitluseks oma kadunud sõbrannaga.

Raamatusse on pikitud ka mõned skulptor Essi Renvalli häälega räägitud peatükid. Skulptor nimelt töötab Sylvi kuju kallal, aga näeb sellega kurja vaeva, sest see ei taha kuidagi edeneda. Need peatükid, mis esialgu tekitasid minus ümberlülitumisraskusi, heidavad Sylvile vajaliku kõrvalpilgu, nö täienduse Sylvi minajutustusele. Näiteks arvab Essi, et Sylvi „alahindab ka neid pooli endas, mis on rafineeritud ja arenenud. Võimalik, et inimene muutub selliseks, kui elab kogu aeg nii võimsa kuju varjus. Naisena mehe varjus.” (93)

Isu tekitamiseks mõned Sylvi tabavad mõtteterad erinevatel teemadel:

Abielu ja armastus: „Ma ei saa abielust aru, ma ei kuulu abielu pooldajate hulka. /…/ ma ei tea ainsatki pikka liitu, kus üks osapool ei oleks teise arvelt närbunud.” (lk 36)
„Tuleb olla piisavalt lähedal, et teine sind ära ei kaotaks, ja piisavalt kaugel, et iseennast ära ei kaotaks.” (157)

Emadus: „Emadus on territoorium, kust ükski naine endisena tagasi ei tule, kuid mõned kaotavad end sinna tervenisti.” (71)

Vananemine: „Inimene, kes ei lepi sellega, et aeg möödub, on kurb vaatepilt. Et oma olemasolust märku anda, kulutab aeg teda kaks korda hullemini.” (171)
„Kui olla surmale lähemal kui sünnile, pole üldse tarvis mõelda, mis on ees. Tuleb vaadelda praegust hetke ja rohkem kõike seda, mis on siiani toonud.” (47)
„Vananemine on kohanemine sellega, mida ei oleks endast kunagi uskunud.” (12)

Naise elu: „Naise kolm elu /…/. Esimene, milles tasapisi õpitakse armastama iseennast ja teist inimest; teine, milles — kui niimoodi läheb — tuuakse ilmale uusi inimesi, kedratakse nad enda sees valmis ja turgutatakse jalule, see pikk ja pöörane teekond; ning siis see kolmas, kust näeb igas suunas.” (214)

Sõprus: „Sõprust ei sünni võrdväärse andmiseta.” (21)

„Esimene naine” on Venho (s. 1971) neljas romaan, mis oli nomineeritud 2019. a. ilukirjanduse Finlandiale. Autoriga on lootust kohtuda juba septembris kirjandusfestivalil Prima Vista.

Annika Aas

Tartu linnakirjanik 2017 — Kristiina Ehin

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2018 — Mika Keränen

 

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2019 — Vahur Afanasjev

Halliki Jürma ja Tiina Sulg