Posts Tagged ‘Kanada’

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“ (2014, tlk Triin Tael, Hea Lugu 2021)

Kanada autori Miriam Toewsi (s. 1964) raamat oli mu tänavuse aasta üks suuremaid lugemiselamusi. Tsiteerides klassikuid — sai nutta ja sai naerda. Igal juhul on autoril imeline oskus kirjutada rasketest teemadest nii, et kaetud on kogu spekter traagikast iroonia ja huumori erinevate varjunditeni.

Tutvume kahe väga erineva, aga väga lähedase õega, Elfriede ehk Elfi ja Yolanda ehk Yoliga. Elfriede on maailmakuulus pianist, kellel on armastav mees ja ilus kodu — kõik õnneks vajalik?! –, aga kes üle kõige tahab surra. Yoli aga mehest lahutamas rahaprobleemidega kahe teismelise lapse ema, kes kõigest väest püüab oma õde elus hoida. „Elf tahtis surra ja mina tahtsin, et ta elaks, ja me olime vaenlased, kes teineteist armastasid“ (lk 37).

Õdede kujunemist on mõjutanud nende üleskasvamine pisikeses konservatiivses Winnipegi linnakeses mennoniitide kogukonnas, mille karmid ja meestekesksed reeglid tekitasid õdedes protesti ning tugevdasid ühtekuuluvust veelgi. (Mennoniidid on Hollandi preestri Menno Simonsi asutatud protestantlik vabakirik, mille liikmed asusid tagakiusamise vältimiseks ümber Venemaale ja Põhja-Ameerikasse). Yolanda sõnutsi „[m]enno kosmoloogias käibki nii. Pojad pärivad rikkuse ja annavad selle oma poegadele ja nende poegadele edasi, ja tütred ei saa mitte sittagi. Aga meil, Vaestel Nõbudel, on täiesti suva, välja arvatud siis, kui me oleme abiraha peal, pankrotis, näljas, ei saa oma lastele lahedaid ketse osta või nende ülikooli õppemaksu tasuda või endale helikopteri maandumisplatsiga erasaarel hiiglaslikku neljandat maja osta. Aga mis siis, meil, Tüdrukuteliini järeltulijail, ei pruugi oma tuuletõmbusega kodudes olla rikkust ja korralikke aknaid, aga vähemalt on meis raev, ja sellega, härrased, paneme veel impeeriume püsti“ (201).

Lisaks õdedele on raamatus veel teisigi selgelt välja joonistatud, tugevaid karaktereid, näiteks õdede ema, lausa pulbitseva elutahtega värvikas naisterahvas, ning sama sitke ja optimistlik tädi, „vanade mennonniditädikeste Iggy Pop“ (205). Õdede ema oma sünkmusta huumoriga kujunes lausa mu lemmikuks — kui loo lõpu poole ostab Yoli laguneva maja ja kirjeldab emale, et maja on saastatud järve lähedal, kiilutud matusebüroo, vaimuhaigla ja tapamaja vahele, siis kommenteerib ema „[i]gaühele meist midagi“ (238). Lisaks emale ja tädile annavad raamatu toonile kergust ka Yoli teismelised lapsed, kes seetõttu, et ema pidevalt Elfi eest hoolitseb, peavad suurlinnas omapäi hakkama saama. Mis paneb Yoli iroonitsema: „Mu telefon aina surises, sõnumid meestelt, kes tahavad lahutust, ja lastelt, kes tahavad, et ma kiidaksin heaks alaealiste seksi ja tapaksin kahe tuhande miili kauguselt sipelgaid“ (167).

Kas kannatused ja veresaun, mille mennoniidid Venemaal üle elasid, võivad mõjutada järgnevaid sugupõlvi? Kas depressioon ja enesetapumõtted võivad olla päritavad? Suguvõsas on nimelt teisigi enesetappe, ka õdede isa on rongi ette hüpanud. Ja kas on vaja teist inimest iga hinna eest elus hoida või on õigem lasta tal minna, isegi kui see tundub kujuteldamatult valus? Kas enesetapule kaasa aitamine võib mingis olukorras olla mitte kuritegu, vaid heategu? Pole just mõnusad küsimused, millele vastust otsida, aga siiski küsimused, mida vahel ei saa vältida. Ja võib-olla siis, teatud kompromissina, on võimalik jõuda sellise vastuseni: „/…/ hurraa, see on tõsi, elul pole mõtet, aga mis sest, ja nüüd, kus ma seda tõesti tean ja seda on mulle kinnitatud ja ma võin selle mõtte otsingud lõpetada, saan ma edasi elada!“ (84)

Annika Aas

Kirjanduslinn soovitab: Robertson Davies „Mis on lihas ja luus“

Robertson Davies
Mis on lihas ja luus
(Varrak 1999,
tõlkija Riina Jesmin)

Daviese teos „Mis on lihas ja luus“ on Francis Cornishi elulugu alates tema sünnist ja kasvamisest lapse jaoks väga kummalises maailmas. Ta õpib kunsti, olles kunstnikuna küll tehniliselt andekas, kuid mitte piisavalt kaasaegne ning valib lõpuks restauraatori elukutse. Siit edasi algab juba peenem mäng. Raamatus on palju universaalseid teemasid, nagu religioon, mütoloogia, suhted peres ja ühiskonnas, kunstniku roll ühiskonnas ja üldiselt inimeseks olemine. Teos on teine osa Cornishi triloogiast. Soovitan ette võtta kogu triloogia, sest selle lugemine on väga mõnus ja põnev meelelahutus pikkadeks ja vihmasteks sügisõhtuteks.

Eike Eplik

Foto Mana Kaasik

Alec Butler “Rämeparadiis”

Ma hakkasin seda raamatut lugema, sest kaanel oli kirjas, et Alec Butler on mikmaki indiaanlane. Indiaani-teema on ses raamatus täitsa olemas. Raamatu tegevusajal, 1970.-tel, oli veel üsna kehv olla indiaanlane, üldises ühiskondlikus mõtteviisis oli indiaanlane vähem inimene kui valge, seetõttu püüti nii mõneski peres oma päritolu varjul hoida, ka omaenda laste eest.

Suurema kaalu saab ses raamatus siiski kahesoolisuse ehk vahesoolisuse ehk intersoolisuse teema. See osa raamatust on suuresti autobiograafilise kogemuse põhjalt. Alec Butler oma intervjuus maininud, et kui teda tabas puberteet, siis seda kahekordselt, hakkasid korraga kasvama nii habe kui rinnad ning vanemad ei osanud sellele kuidagi reageerida, viisid Aleci arsti, kes paraku oli sel teemal väga ebakompetentne, juurde. Raamatu peategelase, raamatu alul 14-aastase Terryga juhtub sama. Arsti soovitusel hakatakse teda kasvatama tüdrukuks, kuigi ta ise tunneb end poisina. Lisandub arstipoolne seksuaalne vägivald. Räme. Minu ahhaa hetk sellest teemast: ma ei ole kunagi mõelnud, kui olulised ja märgilised on transsoolistele need kokkuleppeliselt soopõhised rõivaesemed nagu kleidid ja meestesärgid.

Kolmas suur teema on teismeliste armulugu. See oli intensiivne ja kehaline ja kuidagi aus, peategelasele samal ajal habras ja kindel toetuspunkt. Et see õnnetult lõpeb, oli juba ette teada, aga miks ja kuidas, oli mulle lugejana üllatus. Armuloo teine pool vääriks eraldi pikemat lahtikirjutust, aga jäägu lugejaile avastada (või teiste arvustusest lugeda).

Et siis siia lühikesse raamatusse mahub päris palju. Marca on oma arvustuses kirjutanud: “Kui sa ei taha peale selle lugemist ühiskonnale jalaga virutada, siis ma ei tea…” Jah, tahaks virutada küll, tagasi hoiab see, et aeg on edasi läinud ja mitmes mõttes on asjad ikkagi paremaks läinud. Ja ka raamatust endast korjasin ma parandamatu optimistina üles lootusekiirekesed, et raamatust on ikka abi (siinkohal siis näiteks Kreeka müütidest) ja võib-olla mujal on lihtsam (ses suures hallis linnas) ja vahel on võimalik, et lähedastest keegi saab enamvähem aru, mis su elu talutavaks teeb.

Arvustusi: Marcus Pertel “Vastuolude mülgas Rämeparadiis” Sirbis, Mikk Pärnits “See raamat peaks olema keskkooli kohustuslik kirjandus” ERRis, Terje Toomistu “Lend rämeparadiisis” ERRis, Marca “Alec Butler. Rämeparadiis” oma blogis. Kui Mikk Pärnits koguni pealkirjastas oma arvustuse, et see raamat peaks olema kohustuslik kirjandus, siis mina selle lugemist kohustuslikuks ei teeks, aga  kirjandusõpetajad võiksid selle raamatu olemasolust ehk teada küll.

Tiina Sulg

 

Silvia Moreno-Garcia “Gods of Jade and Shadow”

Silvia Moreno-Garcia on Mehhiko päritolu inglise keeles kirjutav Kanada ulmekirjanik. Tema “Gods of Jade and Shadow” (eesti keeles „Nefriidi ja varju jumalad”) on võluv maiade mütoloogial põhinev ulmeraamat.

Casiopea on vanaisa toas tähele pannud üht omamoodi kirstu. Ta ei ole seda kunagi avatuna näinud, ega tea, mis seal sees olla võiks. Ühel päeval satub kirstu võti vanaisa peale pahase Casiopea kätte ja ta otsustab järele vaadata, mida salapärane kirst sisaldab. Kirstust tuleb välja sinna ülekohtuselt vangistatud Allilma (maiade Xibalba) jumal Surm! Kirstu avades saavad jumal ja tüdruk seotuks sellele seatud võlusõnade läbi. Jumal soovib ülekohtu eest kätte maksta ja Casiopeal tuleb kaasa minna. Viimane ei teegi seda vastumeelselt, kuna kodus ei kohelda tüdrukut hästi.

Selliselt algab kahe peategelase seiklusrikas teekond läbi 1920ndate aastate Mehhiko, Yucatani poolsaarelt Baja Californiasse. Autor väga oskuslikult seob 1920ndate aastate Mehhiko elu-olu ja maiade mütoloogia, misläbi saab raamatust teada palju kultuuriloolist. Moreno-Garcial on suurepärane oskus doseerida teadmisi ja loo kulgu selliselt, et lugeja huvi ja tähelepanu on kõik aeg temaga.

Loo mõlemad peategelased ihkavad vabadust. Kuid juhtub enamasti, et mingi kindla sihiga teele asudes, toob see kaasa muudki. Casiopea ja jumal sõbrunevad, armuvad. Sellised erineva olemusega valitud peategelased annavad autorile hea võimaluse käsitleda teemasid nagu inimlikkus ja kahesus, eneseleidmine, kuid panna ka lugeja mõtlema traditsioonide ja nende muutumise peale.

Raamatu puhul on tegemist ka omamoodi 21. sajandi muinasjutuga. Kui nö klassikast teame, et see on prints, kes peab päästma printsessi – siis siin raamatus on „printsess“ see, kes päästab „printsi“.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Sylvain Neuvel “Magavad hiiglased”, “Ärkavad jumalad”

Sylvain Neuveli sari on üks neist, mille kohta tuleb öelda: raske käest panna, sooviks lugeda ühe jutiga läbi, põnevust jagub viimsete ridadeni. Sageli reklaamitakse teoseid nii tagakaanel, siinkohal vastaks väited ka kindlalt tõele.

Mingitel segastel asjaoludel sattus minu kätte sari täiesti vales järjestuses, esmalt teine osa. Sari on aga sedavõrd kenasti üles ehitatud, et ei tunne küll, et sedasi lähenedes midagi oluliselt segadust tekitaks. Kaudselt saab aimata, mis on eelnevalt juhtunud.

Põnev lähenemine sellele, kuidas meie elud võiks olla seotud ja segunenud “tulnukate” liiniga.

Kui esimeses osas tegeles peategelane Rose Franklin üle maailma laiali pillutatud robotijubinate otsimise, kokkukorjamise ja kokkupanekuga, siis uues osas on asi juba märkimisväärselt edasi arenenud.

Võiks öelda, et järje läbivaks tegevuseks on tulnukate rünnak. Välja selgitamisel on miks tekib ei-tea-kust ja ei-tea-kuidas keset Londonit hiigelsuur robot?! Mida ta meist tahab, mis kavatsused tal on?! Siinkohal võib etteruttavalt mainida, et pole need kavatsused ei head ega halvad. Või peaks ütlema: sõltuvalt sellest, kustpoolt “probleemile” läheneda… Asjad pole kunagi must-valged. Tuleb minna sügavuti ja alustada aegade algusest. Tegu võiks nimetada ka “vigade paranduseks”.

Esimeses osas „Magavad hiilgased” oli Rose ise see, kes lapsena peidetud roboti avastas. „Ärkavates jumalates” on asi edasi arenenud ja geneetika oma vingerpusse mänginud. Selle tulemusena saab ilmavalgust näha üks “projektilaps”, kelle kätes (või siis geenides) on paljutki, et inimkonda aidata. Dr. Rose omalt poolt üritab lahendada mõistatust, kes ta ometi on ja mis rolli tema kõiges selles mängib, mida on temal anda inimkonna päästmiseks?

Sari on üles ehitatud väga omapärasel kroonikalaadsel viisil. Iga peatükk on mõni intervjuu, artikkel, protokoll jne. Ja kui pead lugu raamatu ilusast kujundusest, siis näiteks nende teoste tiitelleht on pilkupüüdvalt kaunis.

Sedakorda jään küll põnevil ootama kolmanda ehk finaalosa “Only Human” („Ainult inimesed”) tõlget.

Kindlasti on hulganisti lugejaid, kes ei ütleks ei ka audioraamatule. Neile võib rõõmusõnumina teatada, et kolmas osa on täiesti kenasti just antud formaadis ka saadaval (mõistagi inglise keeles).

Sylvain Neuvel langes viieteistkümneaastasena keskkoolist välja. Elu jooksul on ta olnud ajakirjanik, töötanud mullasaasteärastajana, müünud Californias jäätist ja Kanadas ukselt uksele mööblit. Tal on Chicago ülikoolist lingvistikadoktori kraad. Ta on õpetanud Indias lingvistikat ja töötanud Montréalis tarkvarainsenerina. Ühtlasi on ta sertifitseeritud tõlkija, ehkki parema meelega oleks ta astronaut. Talle meeldib nokitseda ja robootikaga tegelda ning tal on mõningane nõrkus halloween’i vastu. Neuvel armastab üle kõige mänguasju; tema elukaaslane üritab talle selgeks teha, et tal on neid liiga palju, niisiis kirjutab ta tulnukatest ja hiidrobotitest, et tal oleks mingi ettekääne märulinukke ehitada (oma poja jaoks muidugi). Rohkemat saab teada Neuveli kodulehelt.

Triin Võsoberg

Margaret Atwood “Penelopeia”

Tuleb tunnistada, et olin seda raamatut kätte võttes skeptiline. Suhtun üldiselt ettevaatlikult kõikvõimalikesse müütide ja eeposte ümberkirjutustesse, kus autor „oma nägemust“ esitab. Ja nüüd on keegi seda jälle teinud. Milleks küll?

Kuid „Penelopeia“ oli mulle positiivne üllatus. Atwood on Odüsseuse abikaasa loo lugejani toonud väga oskuslikult ja nii haaravalt, et lugesin selle ühe õhtuga läbi. Penelope jutustab oma loo alustades lapsepõlvega ise juba allilmas viibides. Autor ei esita mitte ainult Penelope, vaid ka tema kaheteistkümne teenijanna lugu, kelle Odüsseus koju tagasi saabudes koos oma pojaga tappis.

Raamatu autor on teinud korralikku eeltööd – ta on tutvunud nii algallika kui antiikmütoloogia-alaste uurimustega. Kuigi ta lisab eeposele teistsuguse vaatenurga, on näha, et ta ei ole algmaterjali meelevaldselt kohelnud vaid on sellesse austusega suhtunud.

Sellist materjali interpreteerides võtab autor endale ambitsioonika ülesande, millega siin on edukalt hakkama saadud. Kirjanduslike alustekstide käsitlemist peab oskama, et tulemus hästi mõjuks. Ja Atwood oskab.

Doris D. Orr

William Gibson „Agency“

Seekordne lugemissoovitus tuleb taas ühe mu lemmikkirjaniku kohta: William Gibsonil ilmus äsja raamat pealkirjaga „Agency“ (eesti keeles „Esindus“ on sisuliselt täpsem vaste, kui otsetõlge „Agentuur“). See on teine raamat tema viimasest sarjast „The Peripheral“ (ehk „Perifeerne“ eesti keeles).

William Gibson on tuleviku kohta öelnud, et see on juba kohal, see lihtsalt ei ole ühtviisi jaotunud ja nii ei pruugi me seda veel sarnaselt kogeda. Gibsoni seletus käib tema loomingus kujutatud tulevikkude kohta, ning kindlasti ka viimase sarja kohta. „Esinduse“ sündmustik toimub tänapäeva San Franciscos 2017. aastal, kus Ameerika Ühendriikides on äsja presidendiks saanud Hillary Clinton ja tulevikus, 22. sajandi esimese poole Londonis. Mõlemal juhul on maailm digitaalne ja võrgustunud, nähtused andmestunud. Võimalik on ajas rändamine ja kuna 22. sajand ei ole väga elamiskõlbulik, siis üritatakse sealt tegeleda alternatiivsete minevike loomisega. Lootuses, et mõni teine ajajoon kulgeb teisiti.

Gibson on läbi aastate suutnud ette näha neid arenguid, kuidas järgmised tehnilised lahendused (küberruum, virtuaalreaalsus, liitreaalsus) ühiskonda muuta võivad ja sellega pälvinud muuhulgas tiitlid, nagu prohvet või „an astounding architect of cool“. „Esinduse“ üheks peategelaseks on tehisintellekt nimega Eunice. Gibsoni kujutus tehisintellektist lähtub just sellest teooriast, millest ta kaasajal arvatakse välja kasvavat ja väga põnev on autori spekulatsioon võimalusest, kuidas see teoks saab.

Olgugi „Esindus“ sarja teine raamat, siis William Gibsoni raamatuid ega sarju ei pea lugema järjest. Ühes sarjas on sama maailm ja osad tegelased ka, kuid lood ei ole nii kirjutatud, et peab järjest lugema – Gibsoni lugemist võib alustada ükskõik millisest tema raamatust. Ja lugeda tasub, sest ta suudab kõigist neist kaasaegsetest poppidest vidinatest ja lahendustest kirjutada väga arusaadavalt, ning muidugi ka kaasahaaravalt.

Lõpetuseks viide ühele värskele intervjuule autoriga: William Gibson: „I was losing a sense of how weird the real world was“ The Guardianis.

Mai Põldaas

Sebastien de Castell “Spellslinger”

Selle raamatu võtsin kätte, sest kaanel on kass. Natuke imelik see kass ju on, aga seda seepärast, et tegu on nekheki ehk orav-kassiga, ja-jaa, see on loom, kellega võlurilapsukesi hirmutatakse, ma pööritasin ka algul silmi, et kuidas saab nunnude loomade segu olla hirmuallikas, aga siis tuletasin ma endale meelde, et on inimesi, kes kardavad hiiri, ämblikke ja/või vaskusse, niiet olgu, selles võlumaailmas on orav-kass üks hirmuäratav loom. Poiss kaanel on viieteistaastane maagiaõpilane, kes on omadega veidi hädas, sest vaatamata pärilikkusele, püüdlustele ja usinale tööle see maagianõks tema käes eriti ei tööta. No ja riburada tuleb muidki muresid, millega rinda pista, kolinal kaela. Naine kaanel on rändur, kartograaf (kelle kaardid sarnanevad mängukaartidele), kes vahel poisi suurematest jamadest välja aitab, ise seejuures salvavaid märkusi pildudes ja mõistukõnes õpetussõnu jagades. Ja kassi juurde tagasi tulles, loo arenedes on orav-kass rändurist sõnakamgi, krüptilisem ka, ja ähvardused nahkkottide, st inimeste, kõrvade ja silmamunade suunas on varmad tulema. Aga miski neid kolme siiski seob…

Žanr, nagu eelöeldust juba järeldada võib, on coming-of-age-fantasy. Autor on kuskil intervjuus öelnud, et fantasy (või võtta kasutusele värske sõnavõistluse võidusõna võluvik?) ei ole mitte eskapistlik kirjavara, vaid hoopis kirjandus, mis aitab meil päris maailmast rohkem rõõmu tunda.

See on mõnusalt loetav põnevate pööretega lugu, millel on ka järjed (olemas ja tulemas, kokku 5 raamatut), ja jaa, ma tahaks neid järgesid juba praegu kohe lugeda :) Seda enam, et see raamat on kõigele lisaks mu meelest eriti hästi kujundatud — kaanepilt, värvilised leheservad, illustratsioonid, šriftivalik, küljendus ja kui hästi see raamat veel käes istub, lihtsalt imetlusväärne!

Tiina Sulg

Alan Bradley „Piruka magus põhi”

alanbradleyPaar päeva tagasi küsiti mult aasta parima raamatu kohta ja ma lasin mõttes peast läbi terve rea tarku, häid ja põnevaid raamatuid. Nüüdseks tundub, et olen leidnud ka aasta kõige armsama raamatu. „Piruka magus põhi“ („The Sweetness at the Bottom of the Pie“) on segu lapsepõlvejutustusest, enneolematust detektiivloost ja Briti postiajaloo lühikursusest ning selle autor Alan Bradley pani teose kirja 70-aastasena, andes nii oma panuse ülitugevate debüütromaanide hoogustuvas trendis. Raamat on võitnud krimikirjanike assotsiatsiooni Daggeri auhinna parimale debüütromaanile ja pälvinud hiljemgi rohkelt tunnustust, sellest välja kasvanud sarjas on praeguseks ilmunud seitse osa ning Sam Mendes ähvardab teha sellest teleseriaali.

„Piruka magus põhi“ sisaldab peaaegu kõike, mida läheb tarvis õnnelikuks lapsepõlveks 1950-ndate aastate Inglismaal: siin on suur maamõis keset iseenda hooleks jäetud loodust, kaks vanemat õde (Klaverimängija ja Raamatulugeja), kellega tülitseda, hea majahing, vastupidav jalgratas ning täiusliku sisseseadega keemialabor, suguvõsa pärandus – sõnaga, peaaegu kõik, mida võiks vajada üks südi 11-aastane tüdruk.

„Peaaegu“ sellepärast, et tüdrukutel ei ole ema, kes hukkus mägimatkal, kui peategelane Flavia de Luce oli alles aastane, ning nende erusõjaväelasest isa viibib ka kodus olles emotsionaalselt eemal, mattes oma valu margialbumitesse.

bradleypirukamaguspohiMargialbum, jah. See ongi kogu loo võti. See, ja mõrvatud mees kurgipeenras. Ja kreemipirukas, ja kuningas George VI, kes tühja juttu ei tee (vt ka „Kuninga kõne“), ja Ulsteri Kättemaksjad. Ja hämmastavalt läbinägelik inspektor Hewitt, kes peaaegu kohe mõistab, et Flavia on erakordse kaaluga tunnistaja, üks neist, kelle kohta öeldakse: „Veab, et ta on ikka meie poolel“. Flavia ihaldatud karjääritipp on kuskil Marie Curie’ ja Lucrezia Borgia vahel, kuid lõppeks aitavad just keemiateadmised tal välja „de-stil-lee-ri-da!“ mõrvari isiku, motiivi ja modus operandi. Heas kriminullis ja heas noorsooraamatus on enamasti peidus ka midagi üldharivat ning siinkirjutaja, kes eluaeg filateeliast kaugelt mööda käinud, võib puhta südametunnistusega öelda, et kolm raamatut on tekitanud temas aupaklikku huvi postmarkide vastu – Andrzej Piwowarczyki „Lahtine aken“, Terry Pratchetti „Postiteenistus“ ning seesinane Bradley oma Penny Blackiga.

Bibi Raidi tõlge on hoogne ja tabav, Flavia hääles on just paras segu õhinast ja eneseteadlikkusest. (Ainult Bakelite’i kuuldetoru oleks võinud olla „bakeliidist“.) Paar iseloomulikku lauset:

„Iidse tammepuu varjus seisis bussiootepink, millel aga istus mulle tuttav kuju: iidne laiades põlvpükstes päkapikk, kes nägi välja nagu pesus kokku läinud George Bernard Shaw.“
„Uurija Graves ei öelnud rohkem midagi, aga kui me lähemale jõudsime, lükkas ta mind õrnalt enda ees inspektor Hewitti poole nagu sõbralik terjer, kes oma peremehele surnud rotti toob.“

Soovitan Flavia seikluste avaköidet kõigile, kelle mälus on alles Laps, kes tahtis kõike teada ja sõi ainult seda, mida tahtis süüa.

Tiina Tarik

Vt ka:
autorist Wikipediaskirjastuse tutvustusJuuli raamaturiiul, Mariann.

Emily St. John Mandel “Jaam Üksteist”

 

Emily St. John Mandel “Jaam Üksteist”

Postapokalüptilise raamatu tegevus toimub kahes väga erinevas ajastus: praeguses, veel gruusia gripist laastamata ajas, ja tulevikus, milles elab vaid umbes 10% endisest planeedi elanikkonnast.

Teoses on omavahel seotud esmapilgul täiesti erinevad inimesed, seega kindlat peategelast polegi.

mandeljaamüksteistTulevikus tegutseb Rändav Sümfoonia, kes esitab oma kuulajatele vaid kindlat näitekunstiklassikat – Shakespeare´i. Tähelepanuväärne on, et üks Sümfoonia liige on omal huvitaval moel seotud kunagise tuntud näitlejaga, kes pole kaugeltki antud kontekstis tähtsusetu: tema viimaseks esinemiseks jäi just Shakespeare´i tükk Toronto teatris. Just nimelt nende kahe inimese elude kaudu ongi käesolevas raamatus esinevad isikud seotud.

Omapärane roll on ka „Jaam Üksteist“ pealkirjal ehk ühel omaaegsel pisikese tiraažiga koomiksil. Ka see pole kaugeltki ebaoluline killuke.

Uues maailmas peavad kõik ise enda eest seisma, puudub tänapäeva mugav tehnika, elekter ja kõik muu, mis eluks vajalik. Kõik, mis sul olemas oli, mida saavutanud olid, muutub selles ilmas tähtsusetuks. Keerulised otsused: kas ja mida peaks minevikust teadma uus põlvkond, mida neile maailmast rääkida?

Toimuvad rüüstamised, tapmised ja sünnib uus ususekt. Usuga seonduv pole paraku kunagi lihtne, nii ka siinses teoses. Kuna inimesed on ühel või teisel moel omavahel seotud, siis pole lugejal lihtne seda tegevust ja seoseid kõrvalt jälgida, mitte miski pole must-valge.

Romaani tegevus on samas just üsna lihtne ja väga haarav, seda ei ole aetud liialt segaseks ja ulmeliseks. Lugedes tekib tunne, et „Jaam Üheteistkümnes” kirjeldatud maailm pole sugugi võimatu.

Teos on esitatud paljude kirjandusauhindade nominendiks, mitmed neist on „Jaam Üksteist” ka võitnud. Ettevalmistamisel on romaani filmiversioon.emilymandel

Emily St. John Mandel

… on sündinud 1979. aastal Kanadas. Hetkel elab koos mehega USAs New Yorgis. Enne kirjanikuametit tegeles Mandel tantsimisega.

Paeguseks on tema sulest ilmunud neli teost. Just tema viimane üllitis „Jaam Üksteist“ on pälvinud rohkem kui ühe auhinna. Jääb mulje, et see on alles sarja esimene osa.

Kodulehekülg: http://www.emilymandel.com/

Triin Võsoberg