Posts Tagged ‘Kanada’

Sebastien de Castelli “Spellslingeri” sari ja miniintervjuu autoriga

Internetis on igasuguseid huvitavaid nurki ja nurgataguseid ning enamjaolt olen ma neisse komistanud kuidagi juhtumisi. Üks nurgatagune, kuhu ma pikemalt pidama jäin, on Facebooki grupp „Global Girls Online Book Club”. Grupis on liikmeid 9500, vaid sutsu rohkem kui „Lugemise väljakutse” grupil. Grupi algataja ja vedaja ning suur osa liikmeid on Austraaliast, päris palju on inimesi Uus-Meremaalt, järgmine suurem punt on ameeriklased, pisut britte ning selliseid mitteingliskeelseid ei olegi mulle väga silma jäänud. Kuigi, ega ma seda gruppi just üleliia tähelepanelikult ka ei jälgi, aga aegajalt pistan nina ukse vahelt sisse ja vaatan, et mis nüüd toimub. Üks üsna vägev asi, millega grupi administraator(id) on hakkama saanud, on see, et nad korraldavad nn autoripäevi. Ühe-kahe päeva jooksul postitab sinna gruppi keegi kirjanik 4-6 postitust ning avab end lugejatele lähemalt. Millest kirjanik lähemalt räägib, on tema valik, aga tavaliselt alustatakse päritolust, mainitakse ära esimene ja uusim raamat, kõneldakse tööelust või hobidest, räägitakse kirjanikutöö köögipoolest. Kirjanik võib esitada postituses küsimusi ja võib ka ärgitada endale küsimusi esitama. Neid autoripäevi on olnud päris mitu ja kui ma võtan raamatupoodide edetabelid, siis tegelikult on nad sinna gruppi vägagi tuntud autoreid postitama saanud. No natuke tundmatuid ja debüüte on ka, aga see ei ole ainult algajate autorite huvi sellises grupis selliseid postitusi teha. Üsna tihti loositakse välja ka kommenteerijate vahel auhind, enamasti e-raamat. Enamasti on autorid kaasaegse tõsielulise või natuke atsakama romantika kirjutajad (ja kui aus olla, siis suurem jagu grupiliikmeid paistavad olevat ka sedasorti kirjanduse lugejad), aga mõned krimikirjanikud ja ulmelisema kirjanduse loojad on olnud ka.

Ma tavaliselt neist autorivärkidest osa ei võta, aga kui jäi silma, et päeva autor on Sebastien de Castell, siis jäin kaaluma, et no tema käest võiks ju päris mitmeid asju küsida. Sebastien de Castell on Kanada autor, kes on kirjutanud enamjaolt fantasy-žanris. Tema „Greatcoati” sarja kuuluvad „Traitor’s Blade” (2014), „Knight’s Shadow” (2014), „Saint’s Blood” (2016) ja „Tyrant’s Throne” (2017) ja jutukogu “Tales of the Greatcoats” (2021). Seda sarja on iseloomustatud kui kõrgfantaasia ja kolme musketäri kohtumist. Noorte-fantasy sarja „Spellslinger” kuuluvad „Spellslinger” (2017), „Shadowblack” (2017), „Charmcaster” (2018), „Soulbinder” (2018), „Queenslayer” (2019) ja „Crownbreaker” (2019). Samas maailmas jätkub „Argosi” sari, seni on ilmunud „Way of the Argosi” (2021) ja „The Fall of the Argosi” (2021). De Castelli uus sari on “Court of Shaows”, millest on ilmumas/ilmunud esimene osa “Play of Shadows” (2022). 

Ma ise olen lugenud „Spellslingeri” sarja. Ja mulle täitsa meeldis. Esimesest raamatust kirjutasin ma mõni aasta tagasi siin

Kogu see sari kokku oli päris tore tükk lugemist: mõnusalt loetav rikkalikus fantaasiamaailmas toimuv kaasaelamapanevate kangelastega põnevate pööretega lugu, mis pakkus nii meelelahutust kui kaasamõtlemist. Kui igasugused võlurid on fantaasiakirjanduse kontekstis üsna tavaline kraam, siis orav-kass oli midagi tõeliselt huvitavat ja omapärast, juba ainuüksi selle tegelase pärast tasus need kuus raamatut läbi lugeda (kuigi see Kellen oli iseenesest ka üsna sümpaatne tegelane). Minu isiklik lisarõõm oli, et raamatus kujutatud kaardid sobisid nii teejuhiseks, mängimiseks, ennustamiseks kui relvaks. Võlurpoiss Kellen õpib teekonnal nii mõndagi, vahel on õpetajaks punapäine Ferius, vahel keegi teine. Orav-kass Reichis kujunes iga järgneva köitega mu lemmikuks. Teemad, mis raamatuist läbi käivad, on kultuuride mitmekesisus, eneseleid, sõprus, kaaslased, peresidemed, otsingud, oletused, ajalugu, võim, usaldus, tulevik.

Ja ongi aeg autori poole pöörduda. Need küsimused tekkisid mul „Spellslingeri” sarja lugemise põhjalt ja olid sellised hetke ajel puhta uudishimu küsimused. Kui ma enne oleks järele mõelnud, et ehk võiks see küsimuste-vastuste voor ka avalikkuse ette jõuda, oleks ma võib-olla midagi teisiti küsinud, aga las olla siis nii. 

K: Kas oled osalenud LARP-il?

V: Ei ole. Aga see tundub lõbus, nii et võib-olla kunagi.

K: Kui hea sa mõõgaga oled?

V: Ma olin päris hea epeevehklemises ja olen üsna hea rapiiri ja pikkmõõgaga, kuigi viimaste puhul olen pigem ekspert lavavõitluses.

K: Milliseid kaardimänge sulle meeldib mängida?

V: Ma ei mängi eriti kaardimänge, viimati oli vist „Cards Against Humanity”.

K: „Magic the Gathering“?

V: Ma olin lausa sõltuvuses iPadiga mängides. Pärielus olen mänginud vaid mõned korrad.

K: Mis sa arvad tarokaartidest?

V: Tarokaardid on põnev nähtus ja huvitav viis uurida, kuidas me loome seoseid kaartidel olevate piltide ja sümbolite ning meie enda elusündmuste vahel.

K: Kas sulle meeldivad maakaardid?

V: Mulle meeldivad kaardid! Ma ei oska neid väga hästi joonistada, kuid kaart, mida kirjastaja kasutas (ilma minu loata) „Traitor’s Blade” varasemates trükkides, oli see, mille olin salvrätikule joonistanud.

K: Kas sa teed ka ise münditrikke?

V: Ei, aga võib-olla ühel päeval…

K: Kas sulle meedib „Buffy the Vampire Slayer”?

V: Ma armastasin Buffyt.

K: Mis on su lemmikajalooperiood?

V: Tõenäoliselt hilisrenessanss/varauusaeg Euroopas. Mul on sel aastal plaanis kirjutada romaan, mille tegevustik toimub 1650. aastate Veneetsias.

K: Kassid või koerad?

V: Kassid!

K: Aitäh!

Tänan Sebastien de Castelli huvitavate lugemiselamuste, toredate vastuste ning loosivõidu eest! Loosivõiduks oli raamatukaanekujundusega mälukaart, mis saabus just parajal ajal, et olla ka eksponaadiks raamatunäitusel „Mäng on mäng”. Sebastien de Castelli koduleht on siin.

Tiina Sulg

Ilmud enne ajakirjas “Reaktor” 2022. a mainumbris, pisiparandused lisatud siia oktoobris.

Silvia Moreno-Garcia “Mehhiko õudusjutt”

Käesoleva raamatu tegevuse ajastuks on 1950-ndad aastad.

Suurlinnas elav Naoemi elab ajastule kohast elu, nautides tähelepanu ja seltskondlikku elu.

Kui tema pere saab teate sugulase käekäigu kohta, saadetakse neiu viivitamatult külakesse, endisesse hõbedakaevanduse kummalisse häärberisse, kus tuleb tal isiklikult kalli onutütre Catalina tervise kohta vastuseid saada.

Algselt väga rahulikult kulgev teos juhatab vaikselt aga kindlalt sisse õudused, mida peidab selle varasemalt suursuguse perekonna Doyle´i „turvaline” kodu. Võib öelda, et mõne koha või perekonna ajaloos on rohkem kurjust ja süngust kui teises …

Üks asi viib teiseni ja nii jätab Naoemi maha võimaluse naasta oma armastatud kodulinna Méxicosse.

Seda, mis edasi hakkab saama, poleks osanud ette arvata ka kõige fantaasiarikkama mõttetööga pea.

Ajastutruu ja huvitava kulgemisega romaan, mille manöövrid on väga omapärased ja ka õudust külvavad. Seda kõike omanäoliselt rahulikul moel.

Silvia Moreno-Garcia

Moreno sündis 25. aprillil 1981. a Mehhikos, kuid kolis aastal 2004. a Kanadasse. Silvia on Innsmouth Free Pressi väljaandja. Ühltasi on ta ka ajalehe The Washington Post kolumnist.

Morenol on Briti Columbia ülikooli magistrikraad loodusteaduste ja tehnoloogia uuringutes. Tema väitekirja saab lugeda Internetis ja see kannab pealkirja “Magna Mater: naised ja eugeeniline mõte HP Lovecrafti töös”.

Silvia Moreno-Garcia on mitmete kriitikute poolt tunnustatud romaanide autor: „Gods of Jade and Shadow” (Sunbursti auhind, Ignyte’i auhind), „Mehhiko õudusjutt” (Locus Award, British Fantasy Award, Pacific Northwest Book auhind, Aurora auhind, Goodreadsi auhind) ja teised.

Ta on toimetanud mitmeid antoloogiaid, sealhulgas „She Walks in Shadows” (World Fantasy Awardi võitja, avaldatud USA-s nimega „Cthulhu’s Daughters”).

Andmed wikist.

Triin Võsoberg

Jaanuari kirjanduskohvik

Aasta esimeses kirjanduskohvikus tegime kokkuvõtteid 2021. aasta lugemismängust ja eelmisel aastal loetud lemmikutest. Enim meeldinud raamatute hulgas oli nii maagilist realismi, ulmet, rännu- ja loodusraamatuid kui sinist majandust käsitlev teos — lemmikud on sama erinevad, kui inimesed isegi. Ning see just lugemiselamuste jagamise toredaks teebki! Siiski oli ka neid teoseid, mida rohkem kui ühel korral nimetati: Juhani Karila “Väikese haugi püüki” ja Sally Salmineni “Katrinat” — mõlemad meie põhjanaabrite kirjandusest. Siinjuures, mis eriti tore: Sally Salmineni “Katrina” oli arutamisel ka meie novembrikuu kirjanduskohvikus.

Kõik mainitud raamatud:

David Attenborough “Noore loodusuurija seiklused

David Attenborough “Üks elu, üks planeet

Walter Ernsting “Päev, millal jumalad surid

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna. Lapsepõlv, noorus“, “Lugu uuest perekonnanimest“, “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Vahepealne aeg“, “Lugu kadunud lapsest. Küpsus-vanadus

Carin Gerhardsen “Must jää

Arthur Hailey “Tõhus ravim

Sally Hepworth “Ämm

Kazuo Ishiguro “Klara and the Sun” (ilmunud värskelt ka eesti keeles “Klara ja päike“)

Juhani Karila “Väikese haugi püük

Gunter Pauli “Sinine majandus 3.0

José Luís Peixoto “Ei ühtki pilku

Katharine Susannah Prichard “Coonardoo

Sally Salminen “Katrina” (vanad trükid nimekujuga “Katriina“)

Markus Zusak “Raamatuvaras

Eia Uus “Kirjad Buenos Airesest

Juhan Voolaid “Läbilööjalammas ja marukoer

Mai Põldaas

Fotod Mai Põldaas, Tiina Sulg, Kaja Kleimann

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“ (2014, tlk Triin Tael, Hea Lugu 2021)

Kanada autori Miriam Toewsi (s. 1964) raamat oli mu tänavuse aasta üks suuremaid lugemiselamusi. Tsiteerides klassikuid — sai nutta ja sai naerda. Igal juhul on autoril imeline oskus kirjutada rasketest teemadest nii, et kaetud on kogu spekter traagikast iroonia ja huumori erinevate varjunditeni.

Tutvume kahe väga erineva, aga väga lähedase õega, Elfriede ehk Elfi ja Yolanda ehk Yoliga. Elfriede on maailmakuulus pianist, kellel on armastav mees ja ilus kodu — kõik õnneks vajalik?! –, aga kes üle kõige tahab surra. Yoli aga mehest lahutamas rahaprobleemidega kahe teismelise lapse ema, kes kõigest väest püüab oma õde elus hoida. „Elf tahtis surra ja mina tahtsin, et ta elaks, ja me olime vaenlased, kes teineteist armastasid“ (lk 37).

Õdede kujunemist on mõjutanud nende üleskasvamine pisikeses konservatiivses Winnipegi linnakeses mennoniitide kogukonnas, mille karmid ja meestekesksed reeglid tekitasid õdedes protesti ning tugevdasid ühtekuuluvust veelgi. (Mennoniidid on Hollandi preestri Menno Simonsi asutatud protestantlik vabakirik, mille liikmed asusid tagakiusamise vältimiseks ümber Venemaale ja Põhja-Ameerikasse). Yolanda sõnutsi „[m]enno kosmoloogias käibki nii. Pojad pärivad rikkuse ja annavad selle oma poegadele ja nende poegadele edasi, ja tütred ei saa mitte sittagi. Aga meil, Vaestel Nõbudel, on täiesti suva, välja arvatud siis, kui me oleme abiraha peal, pankrotis, näljas, ei saa oma lastele lahedaid ketse osta või nende ülikooli õppemaksu tasuda või endale helikopteri maandumisplatsiga erasaarel hiiglaslikku neljandat maja osta. Aga mis siis, meil, Tüdrukuteliini järeltulijail, ei pruugi oma tuuletõmbusega kodudes olla rikkust ja korralikke aknaid, aga vähemalt on meis raev, ja sellega, härrased, paneme veel impeeriume püsti“ (201).

Lisaks õdedele on raamatus veel teisigi selgelt välja joonistatud, tugevaid karaktereid, näiteks õdede ema, lausa pulbitseva elutahtega värvikas naisterahvas, ning sama sitke ja optimistlik tädi, „vanade mennonniditädikeste Iggy Pop“ (205). Õdede ema oma sünkmusta huumoriga kujunes lausa mu lemmikuks — kui loo lõpu poole ostab Yoli laguneva maja ja kirjeldab emale, et maja on saastatud järve lähedal, kiilutud matusebüroo, vaimuhaigla ja tapamaja vahele, siis kommenteerib ema „[i]gaühele meist midagi“ (238). Lisaks emale ja tädile annavad raamatu toonile kergust ka Yoli teismelised lapsed, kes seetõttu, et ema pidevalt Elfi eest hoolitseb, peavad suurlinnas omapäi hakkama saama. Mis paneb Yoli iroonitsema: „Mu telefon aina surises, sõnumid meestelt, kes tahavad lahutust, ja lastelt, kes tahavad, et ma kiidaksin heaks alaealiste seksi ja tapaksin kahe tuhande miili kauguselt sipelgaid“ (167).

Kas kannatused ja veresaun, mille mennoniidid Venemaal üle elasid, võivad mõjutada järgnevaid sugupõlvi? Kas depressioon ja enesetapumõtted võivad olla päritavad? Suguvõsas on nimelt teisigi enesetappe, ka õdede isa on rongi ette hüpanud. Ja kas on vaja teist inimest iga hinna eest elus hoida või on õigem lasta tal minna, isegi kui see tundub kujuteldamatult valus? Kas enesetapule kaasa aitamine võib mingis olukorras olla mitte kuritegu, vaid heategu? Pole just mõnusad küsimused, millele vastust otsida, aga siiski küsimused, mida vahel ei saa vältida. Ja võib-olla siis, teatud kompromissina, on võimalik jõuda sellise vastuseni: „/…/ hurraa, see on tõsi, elul pole mõtet, aga mis sest, ja nüüd, kus ma seda tõesti tean ja seda on mulle kinnitatud ja ma võin selle mõtte otsingud lõpetada, saan ma edasi elada!“ (84)

Annika Aas

Kirjanduslinn soovitab: Robertson Davies „Mis on lihas ja luus“

Robertson Davies
Mis on lihas ja luus
(Varrak 1999,
tõlkija Riina Jesmin)

Daviese teos „Mis on lihas ja luus“ on Francis Cornishi elulugu alates tema sünnist ja kasvamisest lapse jaoks väga kummalises maailmas. Ta õpib kunsti, olles kunstnikuna küll tehniliselt andekas, kuid mitte piisavalt kaasaegne ning valib lõpuks restauraatori elukutse. Siit edasi algab juba peenem mäng. Raamatus on palju universaalseid teemasid, nagu religioon, mütoloogia, suhted peres ja ühiskonnas, kunstniku roll ühiskonnas ja üldiselt inimeseks olemine. Teos on teine osa Cornishi triloogiast. Soovitan ette võtta kogu triloogia, sest selle lugemine on väga mõnus ja põnev meelelahutus pikkadeks ja vihmasteks sügisõhtuteks.

Eike Eplik

Foto Mana Kaasik

Alec Butler “Rämeparadiis”

Ma hakkasin seda raamatut lugema, sest kaanel oli kirjas, et Alec Butler on mikmaki indiaanlane. Indiaani-teema on ses raamatus täitsa olemas. Raamatu tegevusajal, 1970.-tel, oli veel üsna kehv olla indiaanlane, üldises ühiskondlikus mõtteviisis oli indiaanlane vähem inimene kui valge, seetõttu püüti nii mõneski peres oma päritolu varjul hoida, ka omaenda laste eest.

Suurema kaalu saab ses raamatus siiski kahesoolisuse ehk vahesoolisuse ehk intersoolisuse teema. See osa raamatust on suuresti autobiograafilise kogemuse põhjalt. Alec Butler oma intervjuus maininud, et kui teda tabas puberteet, siis seda kahekordselt, hakkasid korraga kasvama nii habe kui rinnad ning vanemad ei osanud sellele kuidagi reageerida, viisid Aleci arsti, kes paraku oli sel teemal väga ebakompetentne, juurde. Raamatu peategelase, raamatu alul 14-aastase Terryga juhtub sama. Arsti soovitusel hakatakse teda kasvatama tüdrukuks, kuigi ta ise tunneb end poisina. Lisandub arstipoolne seksuaalne vägivald. Räme. Minu ahhaa hetk sellest teemast: ma ei ole kunagi mõelnud, kui olulised ja märgilised on transsoolistele need kokkuleppeliselt soopõhised rõivaesemed nagu kleidid ja meestesärgid.

Kolmas suur teema on teismeliste armulugu. See oli intensiivne ja kehaline ja kuidagi aus, peategelasele samal ajal habras ja kindel toetuspunkt. Et see õnnetult lõpeb, oli juba ette teada, aga miks ja kuidas, oli mulle lugejana üllatus. Armuloo teine pool vääriks eraldi pikemat lahtikirjutust, aga jäägu lugejaile avastada (või teiste arvustusest lugeda).

Et siis siia lühikesse raamatusse mahub päris palju. Marca on oma arvustuses kirjutanud: “Kui sa ei taha peale selle lugemist ühiskonnale jalaga virutada, siis ma ei tea…” Jah, tahaks virutada küll, tagasi hoiab see, et aeg on edasi läinud ja mitmes mõttes on asjad ikkagi paremaks läinud. Ja ka raamatust endast korjasin ma parandamatu optimistina üles lootusekiirekesed, et raamatust on ikka abi (siinkohal siis näiteks Kreeka müütidest) ja võib-olla mujal on lihtsam (ses suures hallis linnas) ja vahel on võimalik, et lähedastest keegi saab enamvähem aru, mis su elu talutavaks teeb.

Arvustusi: Marcus Pertel “Vastuolude mülgas Rämeparadiis” Sirbis, Mikk Pärnits “See raamat peaks olema keskkooli kohustuslik kirjandus” ERRis, Terje Toomistu “Lend rämeparadiisis” ERRis, Marca “Alec Butler. Rämeparadiis” oma blogis. Kui Mikk Pärnits koguni pealkirjastas oma arvustuse, et see raamat peaks olema kohustuslik kirjandus, siis mina selle lugemist kohustuslikuks ei teeks, aga  kirjandusõpetajad võiksid selle raamatu olemasolust ehk teada küll.

Tiina Sulg

 

Silvia Moreno-Garcia “Gods of Jade and Shadow”

Silvia Moreno-Garcia on Mehhiko päritolu inglise keeles kirjutav Kanada ulmekirjanik. Tema “Gods of Jade and Shadow” (eesti keeles „Nefriidi ja varju jumalad”) on võluv maiade mütoloogial põhinev ulmeraamat.

Casiopea on vanaisa toas tähele pannud üht omamoodi kirstu. Ta ei ole seda kunagi avatuna näinud, ega tea, mis seal sees olla võiks. Ühel päeval satub kirstu võti vanaisa peale pahase Casiopea kätte ja ta otsustab järele vaadata, mida salapärane kirst sisaldab. Kirstust tuleb välja sinna ülekohtuselt vangistatud Allilma (maiade Xibalba) jumal Surm! Kirstu avades saavad jumal ja tüdruk seotuks sellele seatud võlusõnade läbi. Jumal soovib ülekohtu eest kätte maksta ja Casiopeal tuleb kaasa minna. Viimane ei teegi seda vastumeelselt, kuna kodus ei kohelda tüdrukut hästi.

Selliselt algab kahe peategelase seiklusrikas teekond läbi 1920ndate aastate Mehhiko, Yucatani poolsaarelt Baja Californiasse. Autor väga oskuslikult seob 1920ndate aastate Mehhiko elu-olu ja maiade mütoloogia, misläbi saab raamatust teada palju kultuuriloolist. Moreno-Garcial on suurepärane oskus doseerida teadmisi ja loo kulgu selliselt, et lugeja huvi ja tähelepanu on kõik aeg temaga.

Loo mõlemad peategelased ihkavad vabadust. Kuid juhtub enamasti, et mingi kindla sihiga teele asudes, toob see kaasa muudki. Casiopea ja jumal sõbrunevad, armuvad. Sellised erineva olemusega valitud peategelased annavad autorile hea võimaluse käsitleda teemasid nagu inimlikkus ja kahesus, eneseleidmine, kuid panna ka lugeja mõtlema traditsioonide ja nende muutumise peale.

Raamatu puhul on tegemist ka omamoodi 21. sajandi muinasjutuga. Kui nö klassikast teame, et see on prints, kes peab päästma printsessi – siis siin raamatus on „printsess“ see, kes päästab „printsi“.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Sylvain Neuvel “Magavad hiiglased”, “Ärkavad jumalad”

Sylvain Neuveli sari on üks neist, mille kohta tuleb öelda: raske käest panna, sooviks lugeda ühe jutiga läbi, põnevust jagub viimsete ridadeni. Sageli reklaamitakse teoseid nii tagakaanel, siinkohal vastaks väited ka kindlalt tõele.

Mingitel segastel asjaoludel sattus minu kätte sari täiesti vales järjestuses, esmalt teine osa. Sari on aga sedavõrd kenasti üles ehitatud, et ei tunne küll, et sedasi lähenedes midagi oluliselt segadust tekitaks. Kaudselt saab aimata, mis on eelnevalt juhtunud.

Põnev lähenemine sellele, kuidas meie elud võiks olla seotud ja segunenud “tulnukate” liiniga.

Kui esimeses osas tegeles peategelane Rose Franklin üle maailma laiali pillutatud robotijubinate otsimise, kokkukorjamise ja kokkupanekuga, siis uues osas on asi juba märkimisväärselt edasi arenenud.

Võiks öelda, et järje läbivaks tegevuseks on tulnukate rünnak. Välja selgitamisel on miks tekib ei-tea-kust ja ei-tea-kuidas keset Londonit hiigelsuur robot?! Mida ta meist tahab, mis kavatsused tal on?! Siinkohal võib etteruttavalt mainida, et pole need kavatsused ei head ega halvad. Või peaks ütlema: sõltuvalt sellest, kustpoolt “probleemile” läheneda… Asjad pole kunagi must-valged. Tuleb minna sügavuti ja alustada aegade algusest. Tegu võiks nimetada ka “vigade paranduseks”.

Esimeses osas „Magavad hiilgased” oli Rose ise see, kes lapsena peidetud roboti avastas. „Ärkavates jumalates” on asi edasi arenenud ja geneetika oma vingerpusse mänginud. Selle tulemusena saab ilmavalgust näha üks “projektilaps”, kelle kätes (või siis geenides) on paljutki, et inimkonda aidata. Dr. Rose omalt poolt üritab lahendada mõistatust, kes ta ometi on ja mis rolli tema kõiges selles mängib, mida on temal anda inimkonna päästmiseks?

Sari on üles ehitatud väga omapärasel kroonikalaadsel viisil. Iga peatükk on mõni intervjuu, artikkel, protokoll jne. Ja kui pead lugu raamatu ilusast kujundusest, siis näiteks nende teoste tiitelleht on pilkupüüdvalt kaunis.

Sedakorda jään küll põnevil ootama kolmanda ehk finaalosa “Only Human” („Ainult inimesed”) tõlget.

Kindlasti on hulganisti lugejaid, kes ei ütleks ei ka audioraamatule. Neile võib rõõmusõnumina teatada, et kolmas osa on täiesti kenasti just antud formaadis ka saadaval (mõistagi inglise keeles).

Sylvain Neuvel langes viieteistkümneaastasena keskkoolist välja. Elu jooksul on ta olnud ajakirjanik, töötanud mullasaasteärastajana, müünud Californias jäätist ja Kanadas ukselt uksele mööblit. Tal on Chicago ülikoolist lingvistikadoktori kraad. Ta on õpetanud Indias lingvistikat ja töötanud Montréalis tarkvarainsenerina. Ühtlasi on ta sertifitseeritud tõlkija, ehkki parema meelega oleks ta astronaut. Talle meeldib nokitseda ja robootikaga tegelda ning tal on mõningane nõrkus halloween’i vastu. Neuvel armastab üle kõige mänguasju; tema elukaaslane üritab talle selgeks teha, et tal on neid liiga palju, niisiis kirjutab ta tulnukatest ja hiidrobotitest, et tal oleks mingi ettekääne märulinukke ehitada (oma poja jaoks muidugi). Rohkemat saab teada Neuveli kodulehelt.

Triin Võsoberg

Margaret Atwood “Penelopeia”

Tuleb tunnistada, et olin seda raamatut kätte võttes skeptiline. Suhtun üldiselt ettevaatlikult kõikvõimalikesse müütide ja eeposte ümberkirjutustesse, kus autor „oma nägemust“ esitab. Ja nüüd on keegi seda jälle teinud. Milleks küll?

Kuid „Penelopeia“ oli mulle positiivne üllatus. Atwood on Odüsseuse abikaasa loo lugejani toonud väga oskuslikult ja nii haaravalt, et lugesin selle ühe õhtuga läbi. Penelope jutustab oma loo alustades lapsepõlvega ise juba allilmas viibides. Autor ei esita mitte ainult Penelope, vaid ka tema kaheteistkümne teenijanna lugu, kelle Odüsseus koju tagasi saabudes koos oma pojaga tappis.

Raamatu autor on teinud korralikku eeltööd – ta on tutvunud nii algallika kui antiikmütoloogia-alaste uurimustega. Kuigi ta lisab eeposele teistsuguse vaatenurga, on näha, et ta ei ole algmaterjali meelevaldselt kohelnud vaid on sellesse austusega suhtunud.

Sellist materjali interpreteerides võtab autor endale ambitsioonika ülesande, millega siin on edukalt hakkama saadud. Kirjanduslike alustekstide käsitlemist peab oskama, et tulemus hästi mõjuks. Ja Atwood oskab.

Doris D. Orr

William Gibson „Agency“

Seekordne lugemissoovitus tuleb taas ühe mu lemmikkirjaniku kohta: William Gibsonil ilmus äsja raamat pealkirjaga „Agency“ (eesti keeles „Esindus“ on sisuliselt täpsem vaste, kui otsetõlge „Agentuur“). See on teine raamat tema viimasest sarjast „The Peripheral“ (ehk „Perifeerne“ eesti keeles).

William Gibson on tuleviku kohta öelnud, et see on juba kohal, see lihtsalt ei ole ühtviisi jaotunud ja nii ei pruugi me seda veel sarnaselt kogeda. Gibsoni seletus käib tema loomingus kujutatud tulevikkude kohta, ning kindlasti ka viimase sarja kohta. „Esinduse“ sündmustik toimub tänapäeva San Franciscos 2017. aastal, kus Ameerika Ühendriikides on äsja presidendiks saanud Hillary Clinton ja tulevikus, 22. sajandi esimese poole Londonis. Mõlemal juhul on maailm digitaalne ja võrgustunud, nähtused andmestunud. Võimalik on ajas rändamine ja kuna 22. sajand ei ole väga elamiskõlbulik, siis üritatakse sealt tegeleda alternatiivsete minevike loomisega. Lootuses, et mõni teine ajajoon kulgeb teisiti.

Gibson on läbi aastate suutnud ette näha neid arenguid, kuidas järgmised tehnilised lahendused (küberruum, virtuaalreaalsus, liitreaalsus) ühiskonda muuta võivad ja sellega pälvinud muuhulgas tiitlid, nagu prohvet või „an astounding architect of cool“. „Esinduse“ üheks peategelaseks on tehisintellekt nimega Eunice. Gibsoni kujutus tehisintellektist lähtub just sellest teooriast, millest ta kaasajal arvatakse välja kasvavat ja väga põnev on autori spekulatsioon võimalusest, kuidas see teoks saab.

Olgugi „Esindus“ sarja teine raamat, siis William Gibsoni raamatuid ega sarju ei pea lugema järjest. Ühes sarjas on sama maailm ja osad tegelased ka, kuid lood ei ole nii kirjutatud, et peab järjest lugema – Gibsoni lugemist võib alustada ükskõik millisest tema raamatust. Ja lugeda tasub, sest ta suudab kõigist neist kaasaegsetest poppidest vidinatest ja lahendustest kirjutada väga arusaadavalt, ning muidugi ka kaasahaaravalt.

Lõpetuseks viide ühele värskele intervjuule autoriga: William Gibson: „I was losing a sense of how weird the real world was“ The Guardianis.

Mai Põldaas