Posts Tagged ‘Kanada’

Alan Bradley „Piruka magus põhi”

alanbradleyPaar päeva tagasi küsiti mult aasta parima raamatu kohta ja ma lasin mõttes peast läbi terve rea tarku, häid ja põnevaid raamatuid. Nüüdseks tundub, et olen leidnud ka aasta kõige armsama raamatu. „Piruka magus põhi“ („The Sweetness at the Bottom of the Pie“) on segu lapsepõlvejutustusest, enneolematust detektiivloost ja Briti postiajaloo lühikursusest ning selle autor Alan Bradley pani teose kirja 70-aastasena, andes nii oma panuse ülitugevate debüütromaanide hoogustuvas trendis. Raamat on võitnud krimikirjanike assotsiatsiooni Daggeri auhinna parimale debüütromaanile ja pälvinud hiljemgi rohkelt tunnustust, sellest välja kasvanud sarjas on praeguseks ilmunud seitse osa ning Sam Mendes ähvardab teha sellest teleseriaali.

„Piruka magus põhi“ sisaldab peaaegu kõike, mida läheb tarvis õnnelikuks lapsepõlveks 1950-ndate aastate Inglismaal: siin on suur maamõis keset iseenda hooleks jäetud loodust, kaks vanemat õde (Klaverimängija ja Raamatulugeja), kellega tülitseda, hea majahing, vastupidav jalgratas ning täiusliku sisseseadega keemialabor, suguvõsa pärandus – sõnaga, peaaegu kõik, mida võiks vajada üks südi 11-aastane tüdruk.

„Peaaegu“ sellepärast, et tüdrukutel ei ole ema, kes hukkus mägimatkal, kui peategelane Flavia de Luce oli alles aastane, ning nende erusõjaväelasest isa viibib ka kodus olles emotsionaalselt eemal, mattes oma valu margialbumitesse.

bradleypirukamaguspohiMargialbum, jah. See ongi kogu loo võti. See, ja mõrvatud mees kurgipeenras. Ja kreemipirukas, ja kuningas George VI, kes tühja juttu ei tee (vt ka „Kuninga kõne“), ja Ulsteri Kättemaksjad. Ja hämmastavalt läbinägelik inspektor Hewitt, kes peaaegu kohe mõistab, et Flavia on erakordse kaaluga tunnistaja, üks neist, kelle kohta öeldakse: „Veab, et ta on ikka meie poolel“. Flavia ihaldatud karjääritipp on kuskil Marie Curie’ ja Lucrezia Borgia vahel, kuid lõppeks aitavad just keemiateadmised tal välja „de-stil-lee-ri-da!“ mõrvari isiku, motiivi ja modus operandi. Heas kriminullis ja heas noorsooraamatus on enamasti peidus ka midagi üldharivat ning siinkirjutaja, kes eluaeg filateeliast kaugelt mööda käinud, võib puhta südametunnistusega öelda, et kolm raamatut on tekitanud temas aupaklikku huvi postmarkide vastu – Andrzej Piwowarczyki „Lahtine aken“, Terry Pratchetti „Postiteenistus“ ning seesinane Bradley oma Penny Blackiga.

Bibi Raidi tõlge on hoogne ja tabav, Flavia hääles on just paras segu õhinast ja eneseteadlikkusest. (Ainult Bakelite’i kuuldetoru oleks võinud olla „bakeliidist“.) Paar iseloomulikku lauset:

„Iidse tammepuu varjus seisis bussiootepink, millel aga istus mulle tuttav kuju: iidne laiades põlvpükstes päkapikk, kes nägi välja nagu pesus kokku läinud George Bernard Shaw.“
„Uurija Graves ei öelnud rohkem midagi, aga kui me lähemale jõudsime, lükkas ta mind õrnalt enda ees inspektor Hewitti poole nagu sõbralik terjer, kes oma peremehele surnud rotti toob.“

Soovitan Flavia seikluste avaköidet kõigile, kelle mälus on alles Laps, kes tahtis kõike teada ja sõi ainult seda, mida tahtis süüa.

Tiina Tarik

Vt ka:
autorist Wikipediaskirjastuse tutvustusJuuli raamaturiiul, Mariann.

Emily St. John Mandel “Jaam Üksteist”

 

Emily St. John Mandel “Jaam Üksteist”

Postapokalüptilise raamatu tegevus toimub kahes väga erinevas ajastus: praeguses, veel gruusia gripist laastamata ajas, ja tulevikus, milles elab vaid umbes 10% endisest planeedi elanikkonnast.

Teoses on omavahel seotud esmapilgul täiesti erinevad inimesed, seega kindlat peategelast polegi.

mandeljaamüksteistTulevikus tegutseb Rändav Sümfoonia, kes esitab oma kuulajatele vaid kindlat näitekunstiklassikat – Shakespeare´i. Tähelepanuväärne on, et üks Sümfoonia liige on omal huvitaval moel seotud kunagise tuntud näitlejaga, kes pole kaugeltki antud kontekstis tähtsusetu: tema viimaseks esinemiseks jäi just Shakespeare´i tükk Toronto teatris. Just nimelt nende kahe inimese elude kaudu ongi käesolevas raamatus esinevad isikud seotud.

Omapärane roll on ka „Jaam Üksteist“ pealkirjal ehk ühel omaaegsel pisikese tiraažiga koomiksil. Ka see pole kaugeltki ebaoluline killuke.

Uues maailmas peavad kõik ise enda eest seisma, puudub tänapäeva mugav tehnika, elekter ja kõik muu, mis eluks vajalik. Kõik, mis sul olemas oli, mida saavutanud olid, muutub selles ilmas tähtsusetuks. Keerulised otsused: kas ja mida peaks minevikust teadma uus põlvkond, mida neile maailmast rääkida?

Toimuvad rüüstamised, tapmised ja sünnib uus ususekt. Usuga seonduv pole paraku kunagi lihtne, nii ka siinses teoses. Kuna inimesed on ühel või teisel moel omavahel seotud, siis pole lugejal lihtne seda tegevust ja seoseid kõrvalt jälgida, mitte miski pole must-valge.

Romaani tegevus on samas just üsna lihtne ja väga haarav, seda ei ole aetud liialt segaseks ja ulmeliseks. Lugedes tekib tunne, et „Jaam Üheteistkümnes” kirjeldatud maailm pole sugugi võimatu.

Teos on esitatud paljude kirjandusauhindade nominendiks, mitmed neist on „Jaam Üksteist” ka võitnud. Ettevalmistamisel on romaani filmiversioon.emilymandel

Emily St. John Mandel

… on sündinud 1979. aastal Kanadas. Hetkel elab koos mehega USAs New Yorgis. Enne kirjanikuametit tegeles Mandel tantsimisega.

Paeguseks on tema sulest ilmunud neli teost. Just tema viimane üllitis „Jaam Üksteist“ on pälvinud rohkem kui ühe auhinna. Jääb mulje, et see on alles sarja esimene osa.

Kodulehekülg: http://www.emilymandel.com/

Triin Võsoberg

“Loomingu Raamatukogu” pärlid

“Loomingu Raamatukogu” (edaspidi LR) tagasihoidlikud vihikud ei püüa enamasti pilku ja võivad kergesti märkamatuks jääda. Sellest oleks aga kahju, sest sisult on nad kaalukad. Nii ma otsustasingi oma viimas(t)e aasta(te) avastustest kirjutada. Raamatud, millest juttu tuleb, on kirjanike ainukesed eesti keelde tõlgitud teosed.

LR on tõesti nagu liigirikas aed või sügav kaev, kust võib lõputult ammutada, kus “sööki ja jooki” jagub erineva maitsega lugejatele. LR autorite seas on Eesti lugejale tuntud ja tundmatuid nimesid, aga sageli on LR-s ilmunud teosed autori ainukesed eestindused. Need viimased mind kõige rohkem paeluvadki – uued nimed ja maailmad. Lisaks on LR puhul veel see eelis, et seal ilmunud raamatud on võimalik ühe hingetõmbega (st ühe õhtuga või nädalavahetusega) läbi lugeda ja lugemiselamus on seeläbi intensiivsem.

.

Alustan portugali keeles kirjutava kirjaniku Pepetela romaaniga “Platoo ja stepp” (orig. 2009, LR 28-30/2013, tlk. Mart Tarmak). Pepetela (kodanikunimega Artur Pestana) sündis 1941. a Angolas Portugali väljarändajate perekonnas. Ta osales võitluses Portugali koloniaalvõimu vastu ja Angola iseseisvumise järel (1975) töötas aastaid isegi valitsuses. 1980ndatel keskendus kirjutamisele ja oli Luanda Ülikooli õppejõud.pepetela

Uskumatu lõpu tõttu oli “Platoo ja stepp” minu jaoks nagu tänapäeva muinasjutt. Romaan rajaneb tõsilool: Pepetela jutustab oma sõbra, valge angolalase nukrameelse armastusloo, mille taustaks on sotsialismileeri lagunemine ja Aafrika riikide vabadusvõitlus. Romaani tegevus viib lugeja 60aastate Moskvasse, välistudengite ühiselamutesse ja loengutesse. Just seal puhkebki Angola tudengi ja Mongoolia kõrge parteitegelase tütre vahel keelatud armastus. Olustik, nähtamatud reeglid, kes kelle järel valvab – kõik see tuleb vanemale põlvkonnale tuttav ette, aga on rahvusvahelise mõõtme tõttu ometi üllatav. Lugu leiab lõpu alles aastakümneid hiljem. Raamatu lehekülgedel on karm reaalsus ja igavikulised küsimused. Mind köitsid ka autori Angola kirjeldused ja peategelase identiteeditunnetus. Ta määratles end aafriklasena, angolalasena, kõhklusteta ja vaieldamatult. Vaatamata sellele, et valgena ei olnud ta põliselanikkonna jaoks “päris oma”.

.

Minu järgmine avastus on katalaani moodsa klassiku Mercè Rodoreda (1908 – 1983) romaan “Teemandi väljak” (orig. 1962, LR 21-23/2014, tlk Maria Kall). Rodoreda alustas kirjutamist juba kodumaal, 1939. aastal põgenes koos teiste katalaani intellektuaalidega kodusõja eest Prantsusmaale, 50ndate keskpaigast elas Šveitsis, kus asus taas kirjandusega tegelema. Eksiilis kirjutatud “Teemandi väljak” on tagasivaade perioodile, mis algab Hispaania vabariigi väljakuulutamisega, kulgeb läbi kodusõja ja lõpeb määratlemata ajal pärast sõda. Poliitika ja sõda on vaid taust, raamatu lehekülgedel kogeb lugeja, mida teeb sõda ja diktatuur inimestega. Sõda küll käib, kuid sellest peaaegu ei räägitagi. Selline on kokkuvõte raamatu kaanelt.rodoreda

Teose keskmes on noore naise Natàlia elukäik, esitatud tema enda silmade läbi. Tegevuspaik on Barcelona, mille tänavaid, parke, väljakuid ja maju kirjanik täpselt ja poeetiliselt kirjeldab. Raamat algab peoga Teemandi väljakul, kus Natàlia kohtub oma tulevase abikaasa Quimetiga. Õigem oleks küll öelda, et Quimet leiab sealt oma kuninganna Colometa (tuvitüdruk). Edasi toimubki kõik Quimeti taktikepi all – noored abielluvad, seavad sisse oma elamise, sünnivad lapsed, korter muutub tuvilaks… Naise kanda jääb raskem koorem, aga ometi on ta õnnelik. Siis kaovad mehed sõtta, mis ei jäta puutumata Barcalona rikkaid ega vaeseid. Kaob ka Quimet, Natàlia võitleb näljaga, viimasel hetkel ulatatakse päästev käsi.

Natàlia kõneleb lihtsas ja igapäevases keeles, suurtest ja väikestest asjadest enda ümber, sellest, mida ta näeb ja tunneb, millest inimesed räägivad. See haarab ja liigutab.

.

Jätkan Bruno Schulzi raamatuga “Kaneelipoed”. Kuulsin Bruno Schulzi (1892 – 1942) nime esmakordselt 2013. a, kui kirjandusfestivalil Prima Vista käis poola kirjanik Olga Tokarczuk koos kirjandusteadlasest abikaasaga. Nemad pidasid Bruno Schulzi oma kõige suuremaks lemmikuks poola kirjanike seas. Aasta hiljem ilmus Schulzi novellidest koosnev romaan “Kaneelipoed” eesti keeles (orig. 1934, LR 24-25/2014, tlk Hendrik Lindepuu).schulz

Bruno Schulz sündis Ida –Galiitsia väikelinnas Drohobyczis (tänapäeval kuulub Ukraina koosseisu) juudi perekonnas. Ta õppis arhitektuuri ja maalikunsti ning töötas aastaid joonistusõpetajana. Schulzi esimene raamat “Kaneelipoed” ilmus 1934, teine jutukogu “Liivakella sanatoorium” 1937, 1942. a lasid sakslased ta maha. Schulzi looming vajus aastateks unustusse ning sõjas hävisid ta maalid. Bruno Schulz taasavastati 1960. aastatel.

“Kaneelipoodides” avaneb täiesti omaette maailm – uskumatu, fantastiline, labürintlik, unenäoline. Reaalsusega seob seda kirjaniku kodulinn, perekond, isa süvenev haigus. Tagapõhjaks on elu Galiitsia väikelinnas (mis lugedes tundub nii suur!) enne Esimest maailmasõda. Lugedes avaneb kirju, detailirikas, voolav, kihav ja liikuv maailm. Schulzi keel on metafooriderohke, kohati lausa barokne, nõuab lugedes keskendumist, aga see pingutus tasub end kuhjaga ära.

.

Minu jaoks kauge ja võõra kultuuri juurde viis Kanadas elava Vietnami päritolu kirjaniku Kim Thúy raamat “Ru” (orig. 2009, LR 28-29 / 2014, tlk Triinu Tamm). Raamat koosneb lühikestest poeetilistest piltidest, mis kord täidavad terve lehekülje, teinekord ainult veerandi või pool. Iga pildi aluseks on võtmesõna ja sellega käib kaasas lugu.thuy

Üksikud pildid (jutustused) kasvavad terviklikuks looks, mis jutustab Vietnami paadipõgenikest (1978 –1979). Kirjaniku enda perekonnalugu põimub paljude teiste inimeste saatusega ja tema maa ajalooga.

Kim Thúy sündis 1968. a Saigonis rikkasse ja haritud Lõuna-Vietnami perekonda, kus tööd ei olnud vaja teha ja kommunistide valitsemise all elu ette ei kujutatud. Põgeneti paadiga Malaisiasse (sel retkel paljud põgenikud hukkusid) ja sealt edasi Kanadasse. Kirjanik jutustab väljarändajatest, elu ülesehitamisest eksiilis sotsiaalse redeli kõige alumiselt pulgalt. Mind võlus kirjaniku elujaatus ja -rõõm, aga samuti paljud väikesed killud, mis Vietnami kultuurist ja tavadest kõnelesid. Kasvõi fakt, et Lõuna-Vietnamis oli kombeks asendada laste nimed nende sünnijärjekorra numbritega. Nii et onu Kaks ja tädi Kolm oli täiesti tavaline öelda.

.

Marusja Klimova “Siniveri” (orig 1996, LR 31-33 / 2014, tlk Ilona Martson) toob lugeja kahe jalaga maa peale. Marusja Klimova (s. 1961) kirjeldab tavainimeste (tahaks öelda karvaste ja suleliste) elu Leningradis enne 1991. aastat. See oli aeg, mil Nõukogude Liidu kokkuvarisemise eelaimus oli juba õhus: impeerium oli veel alles, aga müürid selle ümber juba murenesid. Autori enda sõnul on nimetatud romaani huligaanlikuks, tülgastav-kauniks, aga ka Peterburi elu entsüklopeediaks. Seda viimast määratlust peab kirjanik kõige sobivamaks. Kirjanik tahtis tabada ajastu vaimu. Tegelaste galerii on tõesti värvikas ja kirju – Marusja välismaale hea elu peale igatsev homoseksuaalist sõber, aeg-ajalt hullumajja sattuv poeet, KGB-s töötav isa, litsist sõbranna, kes itaallasele mehele sai jne, jne. Autor teeb põikeid minevikku, mis ei ole sugugi vähem värvikad.klimova

Raamatule on järelsõna kirjutanud Andrei Ivanov. Ta nimetab Marusja Klimovat (tegelik nimi Tatjana Kondratovitš) Peterburi undergroundi vihatud tegelaseks, vene kirjanduse haruldaseks pärliks. Kirjanik on vene keelde tõlkinud aukartustäratava nimekirja prantsuse kirjandust, ta on eraldanud ennast vene kirjanduse peavoolust. Juba tema pseudonüüm on provotseeriv. Kõigest sellest saate lähemalt lugeda raamat suurepärasest järelsõnast. Ja kõigele lisaks on Marusja Klimova tulemas Tallinna kirjandusfestivalile HeadRead.

.

Oma valiku Loomingu Raamatukogu pärlitest lõpetan nimeka šveitsi kirjaniku, vanameister Urs Widmeriga (1938 –2014). Widmer elas pika elu ja oli viljakas autor, kes jõudis enne surma välja anda ka elulooraamatu “Reis universumi servale” (2013, “Reise an den Rand des Universums”). Widmerit ma ei avastanud LR-st, vaid oli enne lugenud ka originaalis. Widmeri raamatud “Ema kallim” ( orig. 2000, LR 17-18 / 2009, tlk Tiiu Kokla) ja “Isa raamat” (orig. 2004, LR 35-37 /2011) ei kuulu ka minu viimase aasta lugemiselamuste hulka. Aga kuna need raamatud on Widmeri ainukesed tõlked eesti keelde (lisaks on tema näidendit “Top Dogs” mängitud kahes Eesti teatris), sobivad nad minu soovituste nimekirja lõpetama küll.widmerema

Pealkirjad vihjavad, et tegu on justkui biograafiatega, aga need ei ole siiski autentsed biograafiad, vaid autor on oma fantaasiates kasutanud eluloolisi momente. „Ema kallim“ on suurepärane novell. See on lugu ühe naise tummast, pöörasest kirest, mille on kirja pannud tema poeg „Meie ees on naivistliku võõritusega pilt üpris melodramaatilisest õnnetust armastusest, mis sulandub kuidagi märkamatult kirevasse ajastupanoraami…“ kirjutab tõlkija Tiiu Kokla. Raamatus on pilte maalilisest Šveitsi mägiloodusest ja palju on juttu muusikast, sest „ema kallim“ oli kuulus dirigent (kelle prototüüp täiesti olemas). Seda lugu kirest on nimetatud ka reekviemiks. Saksa staarkriitik Reich-Ranicki on öelnud, et see on “äärmiselt erutav lugu, mis on jutustatud nii rahulikult, nii vaikselt, nii suure iroonia ja nii vaikse huumoriga…”widmerisa

“Isa raamat“ on hoopis teine lugu ja teistmoodi jutustatud. Tegemist on klassikalise raamjutustusega, kus poeg asub pärast ise surma kokku panema tema eluraamatut. Mees, kellest Widmer kirjutab armastab kõike, mis elab: sõpru, naisi, pidusid, aga kõige rohkem raamatuid. See on tormilise elu ülestähendus, mida kujundasid 20. sajandi utoopiad, lootused ja pettumused. Ja loomulikult on raamatus ka armastus saladusliku naise, Clara Molinari vastu, keda lugeja tunneb juba “Ema kallimast”.

Raamatus on palju fakte ja detaile XX sajandi Šveitsi ajaloost, lõpuks saab kokku tervik, mis on pisut veider, pisut kurb, kuid omamoodi tõepärane. Minu jaoks näiteks oli põnev lugeda sellest, miks ja kuidas lääne intellektuaalidest said mõneks ajaks kommunistid. Raamat koguni algab lausega “Minu isa oli kommunist”.

Kriitikud on nimetanud Urs Widmerit kõige rikkama fantaasiaga šveitsi kirjanikuks, autoriks, kelle romaanid on ühteaegu nii meelelised kui ka intellektuaalsed. Lugege kindlasti!

Linda Jahilo

Alice Munro “The Beggar Maid” / “Who do you think you are?”

alicemunroKanadalanna Alice Munro on tänavune Nobeli kirjanduspreemia laureaat, keda seni eesti keelde tõlgitud pole. Lugemiseks valisin ühe vanematest raamatutest, 1978. a ilmunud kogumiku „Who do you think you are?“, mida ise lugesin küll pealkirja „The Beggar Maid“ all, nagu see anti välja USA-s. See raamat pälvis Kanada kindralkuberneri auhinna, mis on Kanada kõrgeim sellealane auhind, kokku on autor neid pälvinud kolm.

Raamatu läbi lugenuna tundub mulle, et tegelikult on päris suur vahe, kumma pealkirja järgi sellesse suhtuda. Beggar Maid (Kerjustüdruk) on (hellitus)hüüdnimi, mille peategelasele annab tema abikaasa, kes ise rikkana sündinud. “Who do you think you are?” (“Kes sa enda meelest oled?”) aga on raamatu viimane peatükk, kus selle küsimuse esitab Rose’i õpetaja, kui viimane on püüdnud klassis silma paista. See küsimus saadab teda kogu elu, sama küsib ka kasuema, kui tüdruku peale vihastab. Tuntuks saamisele vaatamata jääb kõigi juttude läbiv peategelane Rose, kelle elu kirjeldatakse lapsepõlvest kuni vanema eani, eneses ja oma saavutustes kahtlema.

Natuke raskusi oli mul arusaamisega, millal Rose siis õieti sündis, sest räägitakse depressiooniaastatest ja Rose’i väga varases lapsepõlves nimetati I maailmasõda, milles Rose’i isa gaasirünnakus kannatada sai, viimaseks; samas tundub, et biitlite San Franciscos käimise ajal oli ta vaid veidi üle 20, see aga oli 1966. aastal.

munrobeggarmaidRose kasvab üles vaeses väikeses linnakeses isa, kasuema ja noorema venna seltsis. Ta on ärksa vaimu ja kujutlusvõimega laps, kes sageli kombib piire suhtlemises ja ei suuda õigel ajal peatuda kasvõi keretäiest pääsemiseks, sest väljend „kuninglik keretäis“, millega teda ähvardatakse, paneb ohust tagasitõmbamise asemel tööle fantaasia, milles talle kangastuvad puudega ääristatud avenüü, pealtvaatajad, valged hobused ja mustad orjad ning punaselt voolavad vereojad. Kasuema Flo on rasket tööd tegev asjalik naisterahvas, isa naiseideaal, kes ei jää kunagi, käed nõudepesuvees, unistama (Rose’iga juhtub seda tihti). Ta pole haritud, Spinoza on tema arvates mingi taim, mida ta abikaasa kavatses istutada, kuid ta on energiline ja praktiline, suudab teha ja säästa raha. Ei saa öelda, et Flo lapsesse halvasti suhtuks, kuid Rose tunnetab ema puudumist teravalt ja püüab meeleheitlikult pälvida isa heakskiitu.

Ta ei ole selline, nagu isa sooviks, temas on kõik need loomuomadused, mille isa endas maha on surunud – unistamine, edevus, uhkeldamine; samas teab Rose, et isas on terve teine komplekt tundeid – uhkus (segatud ärritusega) tütre andekuse üle ja tema tunnustamine sellisena nagu ta on, aga seda komplekti ta nähtavale ei too, see on hästi varjatud.

munrowhodoRose saab stipendiumi ja pääseb kolledžisse, kus ta tutvub oma abikaasa Patrickuga, kes on rikas, nad saavad tütre ja üsna õnnetu abielu kestab 10 aastat, kuid lõpuks on Rose ikkagi üksi vananev naine, kelle karjäär näitlejana on olnud pidevas kõikumises, vahepeal on ta töötanud õpetajana kolledžites, juhtinud küllaltki tuntud telesaateid. Tütar jääb elama isa juurde ja võõrdub emast. Rose’il pole ka väga püsivaid tõelisi sõpru, kelle toetuda. Palju tähelepanu on klassivahedel: kuigi Rose õpib rääkima oma lapsepõlve kohutavaid lugusid nagu põnevusjutte, mida seltskond ahhetades kuulab, on isegi hea sõbranna suhtumisest tunda, et ta võis küll käia kolledžis, kuid see oli täiesti vale sorti.

Üks elu, milles ei ole midagi ebatavalist, kuid mis on just nii ebatavaline kui üks elu olla võib. Siin ei ole lugu, mille pärast seda raamatut lugeda. Raamatu peatükid hüppavad ajas, vahele on põimitud tagasivaateid kooliajast ja linnakese elust ning selle värvikatest elanikest. Dialoogi on ülivähe, aga jutustamises on peent detailitäpsust ja kuidagi ootamatuid mõtteid, mis teevad lugemise nauditavaks. Päris raske oli valida, aga stiilinäiteks üks lõik loo lõpust, milles Rose’ile ennustati, et ta kohtab meest, kes muudab tema elu. (Tegelikult see muutiski Rose’i elu, sest täpselt nagu ta oli tööle saadetud lahkumisavalduses valetanud, sai ta Vancouverist tööpakkumise.)

munrobeggarmaid2Kohanud meest, kelle ta arvab olevat endale ennustatud, ütleb ta tollele: “You are the man for my life!” ega näe teda enam. Tegelikult ei oota ta väga kaua, eeldades, et mees tuleb nädalavahetusel või helistab. Kui seda ei juhtu, pakib Rose mõned asjad ja sõidab ära. Ta jätab tööle kirja, et peab sõitma Torontosse sõbra surivoodile, ning lihtsalt sõidab minema. Ta peast kerivad lakkamatult läbi stsenaariumid, mis oleks, kui mees seisaks just praegu tema lävel ja ootaks; mis oleks, kui nad elaksid koos, kas nad oleksid õnnelikud või tüdiksid ruttu; igasse teelolevasse kohvikusse sisenedes mõtleb ta, et mees võib seal olla, ning värvib enne hoolikalt huuli. Ühel hommikul: “She went into the café and ordered coffee and fried eggs. She sat at the counter looking at the usual things there are behind café counters – the coffeepots and the bright, probably stale pieces of lemon and raspberry pie, the dick glass dishes they put icecream or jello in. It was those dishes that told her of her changed state. She could not have said she found them shapely, or eloquent, without misstating the case. All she could have said was that she saw them in a way that wouldn’t be possible to a person in any stage of love. “

Kaja Kleimann

Alice Munro pilt on pärit siit.

Charles de Lint “Kusagil lennata”

Charles de Linti “Kusagil lennata” on minu jaoks äärmiselt võluv raamat. Esmakordsel lugemisel kümmekond aastat tagasi vaimustusin ma eelkõige värvikatest tegelastest ja seikluslikest sündmustest, teistkordsel lugemisel viis aastat tagasi süüvisin indiaani mütoloogia ümbermängimisse, eelmisel sügisel otsisin ja leidsin peamiselt psühholoogilisi kihte. Huvitav, mida ma viie aasta pärast leian?

Mõned laused raamatust:

Meil kõigil on oma varjatud hoovused, ükskõik kui lai ja sõbralik jõgi ka ei tunduks. 

Katsu läheneda asjadele ilma eelarvamusteta, oletamata, et sa juba tead kõike, mida nende kohta teada on, ja sa üllatud nähes, mis kõik tegelikult sinu ümber on. 

Sellist asja nagu väljamõeldis ei ole olemas. Kui suudad midagi ette kujutada, siis see ongi juba tegelikkus. 

Ma vaatan võõrast ja näen probleemi. Sina näed kedagi, kes võiks olla sõber.

Loe lisaks:
Ulmekirjanduse baas
Loterii esimest ja teist korda
Bukahoolik
Yksik Hunt

Tiina Sulg

Emma Donoghue “Tuba”

Ma olen juba tükk aega elanud ja üpris palju lugenud, nii et mind ei ole raamatuga kerge rabada. Seekord nii juhtus.

Alguses ma ei tahtnud seda raamatut üldse lugeda, sest “Loomingus” nimetas Udo Uibo seda õudusjutuks ja ka tagakaanele kirjutatud lause “Kujuta ette, et kogu su elu on möödunud väikeses kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent” oli pigem peletav – sellist asja ju ei taha ette kujutada. Aga paari usaldusväärse inimese soovituse pärast mõtlesin, et pean vähemalt proovima. Ja nii see lugu mu neelaski.

Lugu jutustab minavormis just viieaastaseks saanud, väga hästi arenenud Jack, kes on kogu senise elu arvanud, et nemad Emmega on ainukesed inimesed ja Tuba (suurusega u 11 m²) ongi kogu maailm ning kõik, mis on Väljaspool, on Telekas ja väljamõeldis. Lapsed teatavasti usaldavad vanemaid absoluutselt ja võtavad asju nii, nagu need on. Natuke vähem kui pool raamatut kirjeldab ema ja lapse igapäevast elu selles imetillukeses maailmas, söömist ja pesupesemist, laulmist, jutuajamisi ja mänge, väheseid raamatuid, mis neil on lugemiseks (aga ema peas on palju rohkem lugusid) ja telesaateid, mida võib vaadata ainult natuke, sest need “teevad aju pehmeks”. Siis tuleb väga riskantse põgenemise planeerimine. Põgenemine õnnestunud, tuleb hakata kohanema maailmaga, mis on Väljaspool. See toob kõige muu raske kõrval ka konflikti ema ja poja vahele, sest üks neist on olnud seitse aastat vang ja teine jäänud ilma oma turvalisest väikesest maailmast, oma ainukesest kodust. Tõsi, seda sõna ei kasutatud raamatus Toa kohta kunagi, aga põhimõtteliselt on see, mida laps tunneb, ikkagi koduigatsus. Ja ta tahab oma haisvat musta Vaipa, mida ema ei taha enam iial näha. Ja inimesi on Väljaspool väga palju ja mesilasele pai tegemine toob kaasa nõelata saamise. Ja kuigi Jack oskab lugeda ja arvutada, ei ole ta kunagi kandnud kingi. Ja nii edasi ja nii edasi. “Oskab matemaatikat paremini kui mina, aga liumäest alla lasta ei oska”, seletab vanaema sõbrannadele pärast mänguväljakul käimist. Kirjeldatakse kohtumisi sugulastega – kuidas keegi suhtub lapsesse, kes on “jõledast teost sündinud”, politsei, meedikute, advokaatide ja pressiga suhtlemist. Tavainimesi kaubanduskeskuses, kes küsivad Jackilt autogrammi, kui selgub, et ta oskab kirjutada. Mõne inimese üle on hea meel, näiteks politsei ja meedikud on selles loos tõeliselt asjalikud. Meedia vastu ei ole kirjanik just eriti leebe, küll aga kardetavasti õiglane – telereporter küsib Emmelt muude lollide küsimuste kõrval ka seda, kas ta mõnes mõttes igatseb lukustatud ukse taga olemist.

Raamatust on aru saada, et kirjanik tunneb lapsi ja seda, kuidas nad mõtlevad. Kuigi lugu jutustatakse lapse vaatevinklist, ei ole see kirjutatud mingis ninnu-nännu keeles ja ka tehtavad filosoofilist laadi üldistused – “Võibolla see ei ole Tuba, kui uks on lahti” – kõlavad nii, et vabalt võib laps nii mõelda ja öelda.

Kõige tähtsam selle loo juures on minu meelest see, et see ei ole ohvri(te) lugu. Teleintervjuus ütleb Emme: “Kui ometi inimesed ei kohtleks meid enam nii, nagu me oleksime ainukesed, kes on kunagi midagi nii kohutavat läbi elanud.” Kurjus ja kurjategija on peaaegu kõrvalised, selles loos näidatakse meile inimese vaimu vastupidavust, ema ja lapse vahelist sidet ja seda, kui tugevaks teeb inimese see, et tal on keegi, kelle eest hoolitseda.

Tähtis soovitus selle raamatu lugemiseks: ei ole hea mõte alustada lugemist õhtul, sest seda ei saa panna käest enne lõppu. Ja magada pärast selle lugemist ka niikuinii ei saa.

Kaja Kleimann

Andra Teede ja Kätlin Kaldmaa lugemissoovitused

konelusedtiigriga7. aprillil olid meil raamatukogus eestikeelse ilukirjanduse saalis külas luuletaja, tõlkija ja kriitik Kätlin Kaldmaa ja luuletaja Andra Teede rääkimas oma lugemiselamustest. Raamatukogu sünnipäeva ajal on varemgi raamatuid soovitatud ja mina olen neid ikka oodanud, et saada impulssi lugemaks midagi uut ja huvitavat või meeldetuletust millestki vanast ja heast.

Seekord olid kõne all:
Bisset, Donald   “Kõnelused tiigriga ja teisi jutte”  (Eesti Raamat, 1979)  KK
DiCamillo, Kate   “Lugu hiirest nimega Despereaux, mis on ühtlasi lugu printsessist, veidi supist ja ühest niidirullist”  (Draakon & Kuu, 2006)  AToruksjaruik
Beekman, Aimée   “Tondinahad”  (Eesti Raamat, 1977)  KK
Beekman, Aimée   “Valikuvõimalus”  (Eesti Raamat, 1978)  KK
Kundera, Milan   “Teadmatus”  (Tänapäev, 2006)  AT
Atwood, Margaret “Orüks ja Ruik”  (Varrak, 2004)  AT
Atwood, Margaret   “Ebakõlad”  (Eesti Raamat, 2008)  KK
Paasilinna, Arto   “Poodud rebaste mets”  (Monokkel, 1997)  AT
Murakami, Haruki   “Kafka mererannas”  (Varrak, 2008)  KK
Murakami, Haruki   “Sputnik sweetheart“  (2002) KK
Murakami, Haruki   “The wind-up bird chronicle”  (1998)  KK
Yamada, Taichi   “Strangers”  (2003) KKpoodudrebastemets
Yamada, Taichi   “I haven’t Dreamed of Flying for a While”  (2008)  KK
Merilo, Jaanika   “Rütmist väljas”  (Kentaur, 2008)  AT
Ilves, Aapo   “Tulen öösel sulle koju”  (2009)  AT

Jutt raamatute ümber oli sorav ja põnev ja parasjagu vaheldumisi. Mõned nopitud mõttekillud:
· jaapanlasi tasub lugeda;
· paljudki lugemiselamused on seotud sisemise vabastustunde ja/või edasimõtlemisvõimalusega;
· mõnda raamatut on hea vanema ja targemana üle lugeda;
· Kundera ja Atwood on tõestuseks sellele, et on küll võimalik vanaks ja targaks saada.

Tiina Sulg