Agneta Pleijel „Kaksikportree“

Agneta Pleijel „Kaksikportree“ (2020, tlk Anu Saluäär, 2021)

Mulle üldiselt ei meeldi lugeda elulugusid, välja arvatud kunstnike ja kirjanike omad. Agneta Pleijel on 81-aastane rootsi kirjanik, kes on kirjutanud romaani maailmakuulsast krimiautorist Agatha Christiest (1890-1976) ja maailmakuulsast austria maalikunstnikust Oskar Kokoschkast (1886-1980). Samas ei saa öelda, et see on kummagi või mõlema elulugu, pigem on see mõtisklus elust, surmast, kunstist.

Üpris vastumeelselt nõustub eakas Kokoschka, kes juhtub olema oma naisega Londonis, maalima portree — samuti eakast — Agatha Christiest, kes nõustub enese portreteerimisega veelgi suurema vastumeelsusega, portree idee tuleb nimelt Christie lapselapselt. Kuue maaliseansi jooksul, mis ei kulge küll kõik ühtviisi sujuvalt, saavad kaks kuulsat loojat lähedasemaks ja avavad isegi selliseid tahke oma minevikust, mida nad pigem oleks varjanud. Härra Kokoschka on proua Christiega esialgu päris hädas, sest Christie on äärmiselt kinnine ja sõnaaher, kuid, nagu väljendub Kokoschka, on portree „kahe inimese koostöö“ ja „katse tabada isiksust“ (107) — ei saa maalida head pilti inimesest, kellest sa midagi ei tea. Raamat avab rohkem Kokoschkat kui Christiet, aga paljastab siiski ühe väga murrangulise perioodi Christie elus.

Kokoschka puhul meeldivad mulle kõige rohkem tema mõtted kunstist ja kunsti olemusest („/…/ inimene on alati ühes oma loomingu nurgas olemas“, 156) , aga ka vananemisest. Christie elutarkus tuleb eelkõige ühest valusaimast kogemusest ta elus — mehe truudusetusest ja lahutusest. Tõenäoliselt on võti, kuidas jõuda elus tõelise eneseteostuse — ja sellega koos ehk ka (maailma)kuulsuseni — kätketud Christie ütlusesse: „Tee ainult nii, nagu sa tahad /…/, pole vaja küsida“ (24).

Kokkuvõttes jõuavad kaks vana inimest, kes mõni aeg tagasi olid teineteisele tundmatud ning maali-projekti suhtes üsna negatiivselt meelestatud, teineteise elusündmuste mõtestamiseni ja isegi teatud lohutuse või lahenduse pakkumiseni. Kui proua Christie küsib härra Kokoschkalt, kus on inimene siis, kui ta keset oma elu ära on, vastab Kokoschka: „Äraolek /…/ võib sisaldada teravdatud kohalolekut. Alateadvus tegeleb tähtsamate asjadega. Äraolek on pimendatud ruum, kus elu suunda muudab. Äraolekule on minu jaoks sageli järgnenud tähtsad elumuudatused.“ (185-6)

Kui maal on valmis ning kumbki oma elu juurde naasnud, jätkavad nad kirjasõpradena ja teineteise toetajatena. „Vananemine polegi nii hull,“ kirjutab Oskar Agathale. „Alles siis hakkad eristama mustrit“ (194). Raamatu alguses saame valminud portreed (1969) ka näha, see annab aimu Kokoschka stiilist ning vihjab, et jutustus põhineb tõestisündinud lool (loe: maalil). Christie ise kommenteerib portreed talle omaselt humoorikalt: „Olen saanud tohutu suure nina /…/. See jätab igal juhul mulje, et ma olen keegi, kas pole?“ (193)

Annika Aas

10 raamatut — Küllike Lutsar

Astrid Lindgren “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“

Ei ole vist originaalne alustada Lindgreniga, aga paraku on see puhas tõde, mida väänata ei saa. Minu kõige esimene tõeline lugemiselamus oli just see raamat. Laenasin seda raamatukogust üha uuesti ja uuesti. Tjorven ja Pelle ja Melker ja Stina ja Södermanni vana ja kõik need teised seal Soolavaresel. Ja muidugi Malin — leebe ja ilus ja hea ja kogu Melkersonide pere ilmasammas. Tjah, tugevad naised on vist juba kusagilt kümnendast eluaastast alates mulle imponeerinud.

.

Adam Bahdaj “Matk naeratuse eest“

Mõtlesin, kas panna siia nimekirja “Kolm meest paadis koos koeraga” või “Matk naeratuse eest”. Viimane võitis ja puhtalt seepärast, et see oli esimene, seda lugesin varem. Põhjus, miks ta siin on, on asjaolu, et hea raamat võib olla ka lõbus. Kahju ainult, et tõeliselt häid ja üdini positiivseid raamatuid nii harva leida on.

.

Gavriil Trojepolski “Valge Bim Mustkõrv“

Mäletan, kuidas väike laualamp põles, vanaema oli voodis teki all ja luges igal õhtul sellest raamatust peatüki kaupa ette. See oli aeg, mil üle kõige ihkasin omale koera ja elasin Bimiga juhtunule kõvasti kaasa. Ja lootsin viimse hetkeni, et lool on õnnelik lõpp, et inimesed on ilusad ja head. Teadmine, et mõnikord on loomad inimestest paremad ja siiramad, tuli vist ka sellest raamatust. Samuti teadmine, et kõik inimesed ei olegi ilusad ja head. Koera mul ei lubatudki võtta, aga see pole küll selle raamatu süü.

.

Kristiina Pelto-Timperi “Sirelisuru“

Minu lapsepõlv 70-ndatel aastatel. Külaskäigud sugulaste juurde Põhja-Eestisse. Ja muidugi seal nähtud Soome televisioon. Asi läks isegi niikaugele, et ka mu isa ajas meile Süda-Eestisse püsti antenni, mis pidi Soome TV lained kinni püüdma. Eks ta vahel harva ideaalsete levioludega seda ka tegi, aga suurema osa ajast tegi maakera kumerus oma töö. Aga kõik see, mida õnnestus telekast näha, tekitas tunde, et siinsamas lähedal, aga ometi kättesaamtus kauguses on pudrumägede ja piimajõgede maa. No ja siis leidsin kodusest raamaturiiulist Kristiina Pelto-Timperi tagasihoidliku raamatukese, mis rääkis mu eakaaslase elust teispool Soome lahte. Ja see oli silmiavav elamus — et mismoodi, kuidas ometi on võimalik, et sellisel imedemaal ollakse samuti mõnikord kurb, üksildane ja igatsev. Et äkki polegi imedemaad?

.

Aino Pervik “Kunksmoor“

Olin seitsmeaastane, kui see raamat ilmus ja siis ma seda esimest korda lugesin. Oli minu jaoks täiesti mõistetamatu ja igav raamat. Järgmisel korral pidin seda lugema tudengina, eesti kirjanduse kursuse raames. Khm, ega ta paremaks polnud läinud vahepeal. Kolmas kord jõudis see raamat minuni 40-ndate eluaastate keskel, kui mu laps pidi seda koolis kohustusliku kirjandusena lugema. Lugesime seda siis kahepeale (suurema osa lugesin talle küll ette). Ja siis järsku sain ma aru, millest see raamat kirjutab — keskealise naise unistustest. Et suudaks ravida oma lootusetult haiget meest, tulla toime teismelistega, teha oma elus midagi tõeliselt suurt. Ja lubada endale mõnikord ka enesehaletsust, haige ja väsinud olemist, poputamist, olla vaba ja tuhiseda õhupallil läbi tormi ja miks mitte leida ehk oma kapten Trummgi. Ainus, millest ma siiani aru ei saa, on see, miks küll ometi on see raamat siiani algklasside soovituslikus nimekirjas? Et nende laste emad saaksid lugemiselamuse?

.

Doris Kareva “Ööpildid“

Tahan loota, et meil kõigil on olnud Õpetaja. Üks minu Õpetajatest oli vene keele õpetaja, kes teadis, et keel on ainult võti kultuuri juurde ja et õppida võõrkeelt, tuleb mõista selle keeleruumi kultuuri ja samas ka oma rahva kultuuri. Ilmunud oli Kareva luulekogu… Õpetaja võttis vene keele tunnis selle raamatukese välja ja luges sealt meile luuletusi ette. Selges eesti keeles. Ega luuletuste lugemine polnud midagi erakordset, seda tehti nii eesti keele tunnis kui ka meil kodus, aga esimest korda juhtus, et luule kõnetas mind. Need luuletused rääksid justkui minust endast. Tollel hetkel. Keskkoolitüdrukuna. See raamat tegi minu jaoks lahti ukse luulemaailma ja mul on sellest siiani väga hea meel.

.

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita“

See raamat jõudis minuni kohustusliku kirjanduse kaudu. Tuleb tunnistada, et hakkasin seda lugema tohutu eelarvamusega, sest sõbranna, kes selle just lõpetanud oli, ei hoidnud kriitilisi sõnu selle raamatu aadressil enda teada. Aga esimestest lehekülgedest alates haaras see mu täisti endasse, olin kui ära tehtud. See on vist mu kõigi aegade eredaim lugemuselamus üldse. Nii mõningaidki raamatuid olen hiljem üle lugenud, aga seda ei julge — ei taha seda eredat elamust rikkuda.

.

Trygve Gulbranssen “Ja taamal laulavad metsad“

See võiks olla norra “Tõde ja Õigus”, aga meie omast on ta mu meelest mõõtmatult romantilisem. Läbi paari inimpõlve kestev 19. saj. alguse taluelu Norras, kus Bjørndalil elavad võimsad, ausad, karused ja targad mehed, Dag nimeks. Kui vaja võitlevad karuga ja kui vaja ka nimismehe või lensmaniga — ja jäävad peale. Aga veel tähelepanuväärsemad on nende naised — linnas kasvanud, haritud, peaks olema maaelu jaoks justkui sobimatud, aga ometi tulevad — igaüks omal kombel — toime taluelu ja oma karuste meestega. Ma vist juba eespool olen maininud, et imetlen tugevaid naisi. Ja müstilist loodust, mida selles raamatus jagub. “Kes õppida tahab, sellele on palju teid avatud,” arvab ka raamatu autor.

.

Anthony Doerr “Kõik see silmale nähtamatu valgus“

Nõukaajal koolis käinuna pidin lugema igasuguseid sõjajutte ja mitte just vähe. Ei osanud ma tõesti arvata, et mõni sõjast jutustav raamat suudab mulle muljet avaldada. Ometi selle raamatuga nii läks. Kõige sõjavastasem raamat, mida olen lugenud, samas ilus ja hirmutav, vajutab helladele kohtadele hinges… Õhus on lõpmata palju võimalusi ja valu ja ilu.

.

Tuomas Kyrö “Kõike head, Toriseja“

“Küll need päevad tulevad ka sulle kätte,” tavatses mu vanema öelda. Eks need päevad jõuavad üha lähemale jah. Küll oli hea lugeda positiivset raamatut vananemisest. Tore, eluterve huumor. Kes keelab olla tegus omaenda elus ka siis, kui aastaid juba omajagu elatud. Ja kui järeltulijate seas on keegi, kes sinuga ühel lainel on, siis võib rahuliku südamega surra ka.

.

.

Küllike Lutsar

Hendrik Groen “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana”

“Vanurid on uued vampiirid!”

Umbkaudu nii on selleski blogis praegust raamatutrendi iseloomustatud. Ja tõesti, ilma suurema vaevata tuleb pähe rida toredaid vanemaealiste peategelastega raamatuid, n: Jonas Jonasson “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”, Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka” ja selle järg “Laenamine on hõbe, röövimine kuld”, Fredrik Backman “Mees nimega Ove”, John Scalzi “Vanamehe sõda”.

Selle raamatu peategelase vanus on juba peakirjas olemas, sissejuhatavat infot veel niipalju, et tegu on Hollandi autori debüütromaaniga ja tegu on tiba tõsisema raamatuga kui eelpoolloetletud. Tegevuskoht — hooldekodu Amsterdamis, tegevusaeg — 2013. aasta, tegelased — jah, olulised ongi tegelased.

Kuigi see raamat mulle meeldis, on seda kuidagi raske konkreetsele inimesele soovitada — teema või teistsugune huumoritunnetus võivad hellaks kohaks osutuda — , aga niimoodi üldiselt võin enda poolt soovitussõnad kaasa öelda küll.

Üle hulga aja tabas mind soov raamatust lauseid välja kirjutada (viimati juhtus see pea viis aastat tagasi). Ja neid lauseid sai palju! Vast ei lähe märulifilmi treileriks asi kätte ära, kui ma mõnda siin jagan. Ja nagu ikka sel puhul, osad laused on lihtsalt toredad-tabavad-mõtlemapanevad ja osadel on tegelikult oluline ka kontekst.

Peaksin olema tänulik iga õnneliku päeva eest, aga kuigi pingutan kõigest väest, ei piisa sellest alati.

Vanadus on in. Vähemasti filmides, raamatutes ja leheartiklites. Igapäevaelus just erilisest tähelepanust rääkida ei saa, pigem vastupidi.

Terve hulk mu koostisosadest on jõudnud kasutustähtaja lõppu või selle juba pisut ületanud. Plusspoolel: vaim on küllalt selge, et selle lagunemise teadlik tunnistaja olla.

Mõned omadused vanaduses kaovad, aga uudishimu nende hulka ei kuulu.

Vanurid kaotavad nagu lapsedki pidevalt asju, aga neil pole ema, kes teaks, kus kõik on.

Surnud on vanadele inimestele alati tänuväärt kõneaine. Võibolla selleks, et rõhutada: nad ise on veel elus.

Liiga palju on inimesi, kes ennast ja seda, mida teevad, ülemäära tähtsaks peavad. Keegi pole rohkem kui liivatera kõrbes, kübemeke kosmoses. Henk, see oli nüüd natuke pateetiline.

Kui näed kusagil Amsterdami munitsipaalpolitseid, võid kindel olla, et oled turvalises paigas. Probleemseid piirkondi väldivad nad nimelt nagu katku. Niisiis istuvad nad ilusa ilmaga meie maja ees pingil.

Kas inimõigustega saavad asjad kunagi korda ka? Pärast ühe artiklikese lugemist olen optimistlikum. Nimelt valiti ÜRO inimõiguste nõukogusse Venemaa, Kuuba, Hiina ja Saudi Araabia. Inimõiguste rikkumises on neil võimas kogemus, mida seal jagada.

Täheldan, et kirjutamisel on kergelt teraapiline mõju: olen pingevabam ja vähem masenduses. Võibolla oleksin pidanud viiskümmend aastat varem alustama, aga mis sellest enam.

Sellest raamatust ei ole veel kuigi palju kirjutatud, leidsin ühe blogipostituse Kultuuritarbija 60+ blogis.

Tiina Sulg

David Foenkinos „Mälestused”

Nii nagu vastassoo esindajate kohta mõnikord öeldakse, et ta on/ei ole „minu tüüp”, nii võisin ma selle raamatu esimeste lehekülgedega tõdeda, et see raamat on totaalselt „minu tüüp”. Prantsuse kirjaniku ja stsenaristi David Foenkinose (s. 1974) „Mälestused” (2011, e.k. Pille Kruus 2015) pole miski elulooraamat — ehkki pealkirjast võiks ekslikult niimoodi arvata –, aga ood elule on ta mingis mõttes küll. Ja veel kuidas kirjutatud ood — lausa luulelises keeles, kujundlik ja metafoorne, vaimukate vahepalade ja pehme eneseirooniaga väljendatud napis stiilis, kus ükski sõna pole üleliigne. No kasvõi lause: „See liigutas mind tõsiselt, see oli koma mu masenduses” (lk 208) või ühe akvarelli kirjeldus: „Tema pilt oli vaikelu, aga tõepoolest vaikne: neil kolmel õunal laua peal polnud enam mingit elulootust” (lk 134).

Algul hämmeldas mind, et nii noor autor kirjutab sellistel teemadel: vanaisast ja vanaemast, lähedasest suhtest nendega, vananemisest, hooldekodust ja surmast, elu absurdsusest ja allakäigust. Aga mida edasi, seda selgemaks saab, et see raamat ongi elust kui sellisest, elu ringkäigust. Iga lõpp viib millegi uue alguseni. Vanadekodust põgenenud vanaema otsingud viivad jutustaja vanaema lapsepõlveradadele Normandiasse, kus ta tutvub — vahetult enne vanaema surma — oma tulevase abikaasaga. Just siis, kui nad lähevad rõõmu-uudist abiellumisest jutustaja vanematele teatama, selgub, et vanemad on otsustanud lahku minna. Ja päeval, kui jutustajal endal on omakorda teatada uudis oma lahkuminekust, annavad vanemad teada, et on taas teineteist leidnud. Polegi muud kui tõdeda, et „meie elud on nii ümmargused” (lk 143).

Kõik need elu keerdkäigud on vajalikud ka selleks, et minajutustaja leiaks end kirjanikuna. Ta töötab aastaid hotelli administraatorina öises vahetuses just selleks, et leida inspiratsiooni kirjutamiseks, kuid see inspiratsioon, see avanemine ei tule siiski enne, kui on elatud „piisavalt, et romaanikirjanikuks saada” (lk 55) — ja mitte vanuse mõttes, vaid just kogemuste, elamuste, mälestuste, „melanhoolia” mõttes. Stabiilsus ja rutiin ei anna piisavalt ainest kirjutamiseks ning alles siis, kui naine on koos pojaga lahkunud, saab jutustaja tõdeda: „Lahkuminek tõukas mind uuesti loominguliseks tööks vajalikku ebastabiilsusse” (lk 213), millega omandab prohvetliku tähenduse ka nende tutvusmisrepliik — Louise`i poolt esitatud puhtviisakas küsimus: „Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Kogetud õnne- ja kurbusehetked, romantika ja tülid, poja sünni erakordne tähtsus, oma mineviku ja lähisuhete mõtestamine suutsid lõpuks teha temast kirjaniku.

Väga nauditav osa raamatust on pisikesed vaimukad-humoorikad vahepalad, milles esitatakse kas tuntud inimeste (muusik Serge Gainsbourg, kirjanik Modiano, poksija Gaston Martinez, režissöör Claude Lelouch, baleriin Sonia Senerson jt) või raamatutegelaste mälestuskillukesi. Ja sama nauditavad on jutustaja enda poolt pakutud joonealused märkused, mis täpsustavad või annavad hinnangu tema enda jutustusele. Näiteks, tuues sõna-sõnalt ära tema ja Louise`i kui vastarmunute dialoogi, möönab ta joone all, et see dialoog pole nende loos tema lemmik, aga ta eelistab „realismi, mis pole päris riskivaba”, kuid dialoogi lõpus tunnistab ta — jällegi joone all — et see dialoog liigutab teda.

Ühe eredama tegelasena sellest raamatust jääb meelde vanaema, kes astub teiste erksate ja eriliste vanaemadega ühte ritta, näiteks vanaemadega Tove Janssoni „Suveraamatust” ja Pavel Sanajevi raamatust „Matke mind põrandaliistu taha”. Kõik väga erinevad, aga ometi sarnased oma tohutu elutahtega ja sooviga elule mitte alla vanduda.

Miks on raamatu nimi just „Mälestused”, kui ta räägib nii paljust muustki ja justkui palju laiemalt? Ühes mälestuskillus tsiteeritakse Itaalia näitlejat Marcello Mastroiannit: „Mälestused on nagu saabumine ja võib-olla ühtlasti ainsad asjad, mis kuuluvad tõesti meile.” (lk 144)

Kui te loete sel aastal võib-olla ainult ühe raamatu, siis lugege seda. Sest see raamat ütleb elu kohta palju ja ilusat ja veel nii kaunil moel, mis kohati võtab hingetuks. Tekkis kiusatus raamat ka originaalis ette võtta, (kuigi tõlge on täiesti nauditav!), vaadata raamatu ainetel linastunud filmi ja lugeda ka autori varasemat teost „Delikaatsus” (2009, e.k. 2013). Jääb loota, et ka autori uusim teos, „Charlotte”, mis pälvis 2014. a. Renaudot` preemia, kiiresti tee eesti keelde leiab.

Annika Aas

Minna Lindgren „Surm Õhtuhiies”

Kas vanurid on uued vampiirid? Ses mõttes nagu „Gardening is new sex” ja muud taolised moodsad hüüdlaused. Millest selline küsimus? Sest viimasel ajal olen alatihti juhtunud raamatute peale, mille peategelased on kõrges vanuses – olgu, „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”, „Kolmteist astet allapoole” ja „Parim hotell terves Indias” ilmusid juba paari aasta eest, aga alles olid uudiskirjanduse hulgas Catharina Ingelman-Sundbergi „Vanaproua, kes röövis panka“ ja Ruth Rendelli „Naabritüdruk”. Ja nüüd siis soome teos, seekord kaunis isemoodi.

Kui saja-aastane keeras vindi põhjalikult ja nauditavalt üle ja lugu viiest rootsi vanurist, kes otsustasid, et vanglaelu on parem kui vanadekodu oma, ja korraldasid sinna pääsemiseks kunstiröövi (varastades muuseas maalid, mis 2000. aasta jõulude ajal Stockholmi muuseumist tõepoolest rööviti) oli minu jaoks pigem veidi igavapoolne – paksust on raamatul üksjagu, seiklused oleks nagu humoorikad, aga naerma eriti ei ajanud ja moraal õigupoolest puudub, siis Minna Lindgreni „Surm Õhtuhiies” on üpris realistlik teos. Minna Lindgren on saanud Bonnieri preemia artikli eest, mis rääkis eakate elust hooldekodudes, nii et teemat ta valdab. Pealkiri ja alguses kirjeldatud ehete raskuse all vankuv proua Irma tekitasid ootuse kriminaalloole, aga vaatamata mitmete kriminaalsete asjade toimumisele ja ka nende mõningale uurimisele pole see peateemaks. Peamine on erinevate vanade inimeste elu kujutamine: millega nad oma aega täidavad, millest mõtlevad ja kuidas ümbritsevad inimesed neisse suhtuvad. Tegevus ei toimu päris vanadekodus, vaid eakatele korraldatud elamises, kus kõigil on oma korter, kuid on võimalus ühises söögitoas süüa ja saada hooldaja abi näiteks duši all käimisel, samuti osaleda igasugustes ringides – võimelda füsioterapeudiga, teha mäluharjutusi või käsitööd. Majas on siiski ka kinnine dementsete osakond ja privaatsust kärbib tõik, et personal võib käia oma võtmetega korterites sees ravimikarpe täitmas ja muidki asjatoimetusi tegemas. „Õhtuhiieks” nimetatud maja on „eemaletõukav 70-aastate betoonehitis lameda katuse ja väikeste akendega”. Arhitektuurist on raamatus palju juttu, soovi korral saaks seda kasutada ka Helsingi reisijuhina, kui valida liiklusvahendiks tramm ja sõita proua Siiri Kettuneni tavalisi marsruute – ta teab kõiki tähtsamaid maju ja nende arhitekte.

Mis mind kõige rohkem jahmatas, on see, et kui meie ettekujutuses on Soome selline unistuste täitumise maa, kus vanainimese elu peaks olema selge lust ja lillepidu, siis tegelikkus võib olla hoopis teistsugune. Raamatus on kirjeldatud juhtumit, kus patsiendile anti haiglas enne operatsiooni ravimeid, siis märgati, et tegu on vale patsiendiga, tagajärjena leidis 87-aastane inimene end tänavalt imestamas, kus ta küll asub ja miks. Kiirabi eest tuleb ise maksta, kui väljakutse ei ole põhjendatud – kui 92-aastane Siiri politseis ülekuulamisel teadvuse kaotas, kuid enne kiirabi saabumist meelemärkusele tuli ja tagasi koju viidi, esitati arve peaaegu 90 eurole. Ka tuleb tegemist hooldajatega, kes ei julge vanainimest hästi puudutada, sest on harjutanud ainult nukkudega; hooldajatega, kes ei räägi soome keelt (ega ka inglise, prantsuse või saksa keelt, nagu Irma selgeks teeb); personaliga, kes karjub vanainimeste peale; Vanurite Hoole ja Armastuse Sihtasutusega, mis esitab väljamõeldud arveid tööde eest, mida kas pole tehtud või mida poleks vaja teha olnud. Kõige hullem on aga üleliigsete ravimite määramine, mis muudab tülikad ja nõudlikud vanurid kuulekaks ja mõtlemisvõimetuks – seo ainult ratastooli kinni ja anna vahel putru, rohkem vaeva pole vaja näha ning vabanenud korteri võib järgmisele elanikule anda, vanainimeste rohkuse tõttu võib üüri tõsta kasvõi iga nädal. Üks ülearuste ravimite ohver, Irma, pääseb dementsete osakonnast ainult selle tõttu eluga, et puhkenud tulekahjus murrab ta puusaluu ja viiakse mujale haiglasse, kus ta aegapidi toibub – välja pääsenuna saab ta hakkama isegi prantsuse keelega – aga tema korter on läinud, sugulased mööbli ja asjad asutuse juhataja soovitatud firmasse oksjonile andnud ja ehted endale külge riputanud. Tohutult kurb on, et Irma enda tütar, kes on ise arst, ei usu, et tema ema oleks tahtlikult ravimitega uimastatud, üldse ei usu ta Siiri juttu (sest Siiri on vana) ja ka teise arsti (sest ta on venelane) arvamust peab ta kolleegidevaheliseks õelutsemiseks. Tal on palju tegemist oma hobustega, kes võtavad kogu ta aja ja ema jaoks seda ei jätku – aga ega dementne ju oskagi midagi igatseda, ohkab ta kergendatult.

Kirjeldused kinnisest osakonnast, kus on räigelt ere valgustus ja kemikaalide, kuse ja poonimisvaha hais nii tugev, et hingatagi raske, on südantlõhestavad: „Hoiame püksid jalas! Ei lähe vetsu, on mähkmed!” karjutakse kõrva täiesti normaalse kuulmisega Irmale, keda Siiri enam äragi ei tunne – äripäevitigi stiilset kleiti kandnud naine on muutunud pundunud näoga, klaasistunud pilguga olevuseks rohelistes dressipükstes ja T-särgis, millel toidujäätmete alt paistmas läikivate tähtedega tekst „I’m sexy”.

Nagu ikka, on vanurite hulgas rohkem naisi kui mehi. Nad kõik on üle elanud sõja, mõned olnud lottad, näiteks Siiri pidi lottana valmistama hukkunuid ette kirstu panemiseks. Sõjaveteranidest mehed saavad riigi poolt toetatud taastusravi ja tasuta reise Tallinna spaadesse koos kaaslasega, Siiri pahandab, et pole ainsagi penni eest koolitust, taastusravi ega isegi mitte emapuhkust saanud. Paljud on kaotanud mehe, keda ei tohtinud isegi leinata, sest see käis kangelaslikkuse aate juurde – ja nüüd, 70 aastat hiljem, tulevad surnud abikaasad, kelle nägugi enam ei meenu, unenägudesse ja leinamata lein murrab välja. Nende mälu on heitlik, ühest küljest võttes võib Siiri lugeda üles kõik presidendid Stålbergist Niinistöni, sest on nende ajal elanud, ja PIN-koodi meelespidamise reegli, mis on nii keeruline, et mina seda küll meeles pidada ei suudaks – teisest küljest ei pruugi hästi meenuda, millises peatuses trammilt maha tulla, ja igasugused asjad kaovad kogu aeg ära.

Päris huumorita ka läbi ajama ei pea: pärast haiglast väljasaamist iseseisvalt elamise loa jaoks tuleb Irmal läbida rida teste, näiteks keeta vett katseköögis – sellega läks hästi, sest „mingi imelik vaist” aitas tal plaadi välja lülitada, mispeale naised arutavad, et tema ja Siiri abikaasad poleks seda testi eales ka täie tervise juures läbinud ja küllap meestele on teised katsed. Armas on kirjeldus Siiri vestlusest trammijuhiga, kes Bruckneri 7. sümfoonia kuulamisse süvenenult valele liinile pöörab, vestlused väikeste laste ja noorukiohtu poistega ja muidugi vanaprouade päästeingliks osutuva Mikaga, kes tsiklijõugu liikmena võiks olla viimane inimene, keda oma usaldusisikuks valida, kuid Siiri usaldab oma sisetunnet. Mika on üks vähestest, kes ei arva, et kui inimene on vana, on ta automaatselt ka napakas ja ebausaldusväärne ja lihtsalt ristiks kaelas.

Mida öelda kokkuvõtteks? Kõigepealt seda, et vampiiriküsimus on muidugi nali, neist kirjutatakse ikka palju rohkem kui vanuritest.

Võib-olla sobiksid Siiri sõnad, mis ta ütles arstile, kui keeldus südamestimulaatorist. Ta soovitab neid paigaldada noorematele, kes elavad liiga hästi, lähevad eksikombel jooksma ja surevad, nagu näiteks tema enda poegadega juhtus. „Elu lõpeb surmaga ja pole mingit mõtet minuealisele eluiga juurde pakkuda ja kohvi sees suhkur ära keelata. Ega arstiteadus pole ebaõnnestunud, kui inimesed lõpuks vanaduse kätte ära surevad. /—/„Sest kõik peavad surema./—/ Ühel päeval surete ka teie. Ja ma loodan, et te olete siis nii vana, et saate aru, mida suremine tähendab, ega võitle selle vastu. Võib-olla te isegi ootate seda, nagu mina ja mu sõbrad Õhtuhiies. Isegi kui te ka meile kõigile stimulaatorid paneksite, ei saaks te meie argipäevale midagi juurde anda, nii et ma tänan teid südamest. /— / ja ma loodan, et te hoolitsete meie noorte eest, kes ei jaksa enam isegi tööd teha.” Mille peale arst ei oska muud teha kui pakkuda depressiooniravimeid (millele vanad on pannud ilusa nime – siripiripillid) ja unerohtu…

Ma ei taha kuidagi jätta muljet, et see on morbiidne raamat. Muidugi surevad meile lähedaseks saanud raamatukangelased kunagi kõik (nagu ka meie), aga enne muretsevad nad siiski veel tahvelarvutid ja lähevad internetti tutvustavatele kursustele, sest paistab, et ilma enam hakkama ei saa.

Kaja Kleimann

Jonas Jonasson “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”

See võiks olla raamat sellest, kuidas Astrid Lindgreni Paradiisi-Oskar saab sada aastat vanaks ja mis siis juhtub.

Lindgren tuli lugedes korduvalt meelde, ja eks meenus teisigi Põhjamaade põrguhäid ja mitte nii häid (põnevus) raamatuid – Rootsist on tulnud viimastel aegadel palju menukeid, ultrapõnevikke ja krimisid, üks paksem ja võikam kui teine, ent Jonas Jonassoni (s 1961) inimsõbraliku mahuga (300 lk) esikromaan heidab ühiskonnale, maailma ajaloole ja kriminaalõigusele elurõõmsalt muheda pilgu, keskendudes sellele, mis on inimese elus kõige tähtsam.

Kogu lugu saab alguse sellest, et Allan Karlsson saab saja-aastaseks. Sünnipäevapidu vanadekodus teda eriti ei ahvatle, sestap kobib ta aknast alla ja hakkab astuma, kuhu jalad viivad. Bussijaamas jääb talle pihku üks väga kahtlase moega kohver ning pagasiga reisija ränd võib alata. Kohvri omanikering kuulub paraku kuritegelikku organisatsiooni, mille nimetus Never Again iseloomustab hästi kurikaelte edasist saatust. Tüübid on arad nagu Fille ja Rulle, vägivaldsed nagu Lif ja Liander ning nende ajumaht ei anna kokku ühte onu Einaritki. Nii ei olegi neist eriti kahju, kui too never again Allani abiga kätte jõuab. Politsei, mõistagi, vaatab asjale teisiti. Järgneb inimjaht ja põgenemine, teel leitakse üha uusi kambajõmme, kuni ühel päeval seisab väravas kriminaalkomissar Aronsson. Kuid seegi ei ole veel lõpp…

Saja-aastase otsingutega paralleelselt kulgeb raamatus teine liin läbi terve 20. sajandi. Nimelt on Allan Karlsson seotud kõikide lähiajaloo käiku määravate sündmustega. Allan on lapsepõlvest kaasa saanud kaks ellujäämiseks tähtsat teadmist – lõhkelaengute paigaldamise oskuse ning arusaama, et on nagu on, ja tuleb, mis tuleb. Elu jooksul omandatud lisateadmised, keeled ja joomakombed aitavad tal igast raskusest üle saada. Allan on allergiline igasugusele ideoloogiale ja religioonile, raha ei ole talle liialt tähtis, peaasi, et saab korralikult süüa, magada, tööd teha ja aeg-ajalt napsi. Nõnda sammub ta muretult Forrest Gumpi kombel läbi ajaloo pöördepunktide, õhtustab Trumani ja Staliniga, päästab aeg-ajalt mõne riigijuhi elu, annab teistele nõu aatomituuma lõhustamise osas, mängib spiooni spioonide keskel ning aitab kapitali ümber jagada. Ei murra teda GULAG ega Iraani julgeoleku piinakamber – kuid mida suudab üks Rootsi prokurör?

Aga tegelikult on see lugu sellest, kuidas käputäiest üksildastest inimestest saab lahutamatu sõpruskond. Ja kui nende vahel tekibki erimeelsusi selles osas, kas puhkusenaps peab olema serveeritud päevavarjuga või ilma, ei tule sellest riidu – seiklustes karastunud sõprust juba pisiasjadega ei kõiguta.

Stiilinäiteks vestlus kaua lahus olnud vendade vahel, kui üks palub teiselt pelgupaika oma killavoorile:

Bosse kogus end nii hästi sai ja ütles, et kui lubatakse, siis on tal mõned küsimused. Vastustest sõltuvalt lubas ta seejärel külalislahkuse osas seisukoha võtta. Benny noogutas ja ütles, et vastab ausalt vanema venna kõikidele küsimustele.
Siis alustame,” sõnas Bosse. “Kas see raha, mis sa mulle andsid, on saadud ausal teel?”
“Kindlasti mitte,” vastas Benny.
“Kas politsei ajab teid taga?”
“Arvatavasti politsei ja ka vargad,” ütles Benny. “Aga rohkem siiski vargad.” /…/
“Mida mul veel on vaja teada?”
“Noh, võib-olla seda, et me oleme tee peal veel paar varast maha löönud… Kõik tahtsid järjekindlalt tagasi saada meie kätte sattunud viitkümmet miljonit krooni.”
“Viiskümmend miljonit?”
“Viiskümmend miljonit. Miinus erinevad kulud. Muuhulgas näiteks selle bussi ostmiseks kulunud summa.”
“Miks te bussiga ringi sõidate?”
“Meil on selle tagumises otsas elevant.”
“Elevant?”
“Tema nimi on Sonja.”
“Elevant?”
“Aasia oma.”
“Elevant?”
“Elevant.”
Bosse oli natuke aega vait. Siis küsis ta: “Kas elevant on samuti varastatud?”
“Ei, mitte päris.”
Bosse vaikis taas. Siis ta ütles: “Õhtuks on grillkana ja praekartulid. Kas sobib?”
“Muidugi,” vastas Benny.
“Kas midagi juua ka pakutakse?” kostis bussist hädine hääleke.
(lk 155-156)

Elevantidest veel. Tänavu on ilmunud juba kaks romaani, mida lugesin suure rõõmu ja mõnuga: Peter Hųegi “Elevanditalitajate lapsed” ja seesinane “Saja-aastane…”. Näib, et niihästi sisemine elevant kui reaalne loom avaldavad ilukirjandusele õilistavat mõju. Või on asi ikkagi kirjanikus…?

Tiina Tarik

Loe ka:
Jaan Martinson
Loterii blogi
Autori koduleht
Järjejutt Kukus

Nicole Krauss “Armastuse ajalugu”

Nicole Kraussi “Armastuse ajalugu” lugesin ma esimest korda paar aastat tagasi inglise keeles. Olin sellest vaimustuses. Mulle meeldis raamatu stiil, see, kuidas kõik on niimoodi kokku pandud, et lõpuni välja ei saa päris kindel olla. See on raamat raamatust. Raamat vana olemisest. Raamat noor olemisest. Raamat esimesest armastusest. Raamat esimesest ja viimasest armastusest. Raamat ainuvõimalikust armastusest. Raamat iseenda, eesmärgi, põhjuse, maailma parandava vahendi otsimisest. Kuna raamat on nüüdseks tõlgitud ka eesti keelde, oli hea võimalus uurida, kuidas see maakeeli mõjub.

Raamat on endiselt hea. Mäletasin kõike just parasjagu, nii et sain keskenduda sellele, kuidas erinevad liinid üksteisega põimuvad, sain üksikasjalikult uurida, mismoodi on tegelased omavahel seotud, ja nautida teksti kõla ja liikumist. Nicole Krauss on suurepärane kirjanik. Paljud tema laused ja tabavad mõtted võtsid mind sõnatuks ja kui nüüd ingliskeelse raamat riiulist välja otsisin, siis avastasin, et olin ka esimesel lugemisel samad imekaunid kohad ära märkinud. Soovitan soojalt.

Sellest blogist saab raamatu sisu kohta rohkem teada.
Siin kirjutatakse lisaks ka Nicole Kraussi esimesest romaanist.
Kirjaniku kodulehekülg.
Nicole Kraussi teosed Tartu Linnaraamatukogus.

Kaja Kaldmaa

Danielle Steel “Vanaema Dan”

Steel, Danielle   Vanaema Dan / Tlk. Inger Traat. – Ersen, 2000.

Selle romaani vastu tekkis mul huvi, kui üks lugeja raamatut tagastades ütles, et see oli nii masendav, aga köitev raamat.
“Vanaema Dan” jutustab  ajaloo kummalistest keerdkäikudest. Danielle Steel meenutab meile üht nukrat tõsiasja, nimelt seda, kui vähe me enamasti teame neist, kes elasid enne meid. Romaani alguses jätab vanaema lapselapsele  mälestusesemeid täis karbi näol päranduse: ootamatu võtme ammu  unustatud imelisse aega, mil vanaema elus valitsesid veel noorus, ilu,  armastus ja unistused.
Oli 20. sajandi algus, kui üks emata jäänud seitsmeaastane tüdruk astus Peterburi balletikooli madame Markova klassi. Seitsmeteistaastaselt oli Danina Petroskovast saanud kuulus baleriin, keisri ja keisrinna lemmik, keda kutsuti korduvalt oma kitsamasse perekonnaringi külla.
“Danina elas, hingas, töötas ja eksisteeris üksnes balleti jaoks. Ta oli täiuslik baleriin… Daninale oli ballett tema südameasi, liikumapanev jõud ja see mis tema hinge toitis… Danina jaoks ei eksisteerinud maailmas midagi muud peale balleti… Seetõttu tantsiski ta nõnda oivaliselt.”
Kuid siis tuli Esimene maailmasõda, üks erakordne mees ja armastus ning kohutavate tagajärgedega õnnetus. See kõik andis Danina elule täiesti teise
suuna ning kui Venemaal puhkes revolutsioon, tsaari perekond hukati, oli Danina sunnitud tegema raske otsuse, mis oleks peaaegu murdnud ta südame, sest maailm tema ümber muutus alatiseks. Romaani viimastel lehekülgedel tunnistab minategelane, Ameerikas sündinud lapselaps :
” Mulle oli ta lihtsalt vanaema Dan oma naljakate kübarate ja rulluiskudega, sädelevate silmade ja oivaliste küpsistega… Kuidas võisime mõelda, et see oligi kõik, mis temas leidus, kui temas oli ometigi nii palju enam? Kuidas küll võisin ma arvata, et see tilluke naisterahvas luitunud mustas kleidis on sama isik, kes ta oli nooruses? Miks me arvame, et vanad inimesed on alati olnud vanad? Miks ei osanud ma teda ette kujutada punases hermeliinnahkadega ääristatud sametkleidis või varvaskingades keisrile “Luikede järve” tantsimas? Kõik saladused oli ta pidanud endale… Ainus asi, mida nüüd kahetsen, on see, et tundsin teda tema eluajal nii pealiskaudselt, et teadsin nii
vähe tema minevikust.”
Sobiv lugemisvara neile, kellele meeldivad armastusromaanid, kus  peale
armastuse on ka midagi muud  ning “magusast” armastusest on asi kaugel.

Hele-Kaja Mäesepp

Lehte Hainsalu “Viis minutit pärast vihma”

See romaan on jätkuks väga viljaka autori 1997. a. ilmunud raamatule “Viis minutit enne vihma”. Seepärast soovitan neile, kes varemilmunud romaani pole lugenud, enne käeoleva teosega tutvumist seda teha. Romaani peategelane, 92-aastane Juuli veedab oma elu viimased päevad vanadekodus. Omavahel põimuvad kolm liini: peategelase varasem elu, tema mõtisklused elust ja inimestest ning tõetruu vanadekodu argipäeva kujutamine. Pärast surma vaatab Juuli veel kord tagasi oma elule, nüüd juba teisest vaatenurgast, leebe valgusvaimu naeratuse saatel. Nauditav on Hainsalu suur sisseelamisvõime oma tegelasesse, mille ta saavutab eelkõige sõna kaudu. Kuna Juuli räägib Vändra murrakut, siis on autor seda spetsiaalselt uurinud. Hainsalu toob elu ilu ja valu lugejale väga lähedale. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta elu ilu märkab. Inimene on eatu ja vanadust kui niisugust pole olemas. Raamatu väärtuseks ongi see, et ta aitab meil kujundada positiivset mõtteviisi. Romaani kohta võib öelda, et see on rõõmsa suremise raamat, kuna lõpeb sõnadega: “Ja tema kerkib üles oma hiilgava tähe poole, kerge kui hommikutuul, rõõmus kui õunaõis, õnnelik kui armuohe, täiuslik kui unistus, andeks saanu ja andeks andnu.”

Hele-Kaja Mäesepp

Laurent Graff “Õnnelikud päevad”

Raamatut läbivaks jooneks on elu mõtte otsing. Inimajaloos üks enim küsimusi ja mõtteavaldusi tekitav teema.

Peategelane noor mees Antoine püüab mõista eksistentsi sügavamat mõtet, valides selleks tavatu elukäigu. Ta asub 35-aastaselt elama vanadekodusse.

Läbi Antoine valiku toob autor esile elu oma alastuses. Inimese vananemine, vanadus, hääbumine ja lõpuks saabuv surm.

Elades vanadekodu igapäevaelu, jääb Antoine vaatleja, jälgija rolli. Tehes tähelepanekuid, mõtiskledes.

Sealsete elanike ajamõõde käib päevades, ei juleta rääkida, mõelda enam aastatest, sest vanuse järgi pole palju aega jäänud. Seda kurba tõika on püütud hajutada vanadekodu nimetusega “Õnnelikud päevad”.

Antoine`i valdab ületamatu absurdsuse tunne, võimetus mõista, milles seisneb elu eesmärk, kui elu vastand, surm paneb sellele halastamatu punkti. Selle halastamatu punktini ei taha jõuda ka vanadekodu eakas elanik Mireille, kellega Antoine on sõbrunenud. Mireillele teeb valu teadmine, et pärast tema surma läheb elu teiste jaoks edasi. Antoine tõdeb, et surmaks pole võimalik valmis olla, hoolimata leppimisest paratamatusega, hoitakse elust viimse hetkeni kinni.

Antoine jõuab järelduseni, et elu iseenesest on väärtuslik. Selle üheks võluks on humaansus.

Ometi need järeldused ei korva Antoine tühjusetunnet. Saanud eakaks esitab ta endale ikka küsimuse, milles seisneb inimese elu.

Seega pelgalt inimmõistusele toetudes jätkuvalt ammendamatu teema.

Põhitoonilt on raamat kurblik. Tundliku teema otsekohesust tasakaalustab autori hea huumoritaju. Ometi ei varjuta see mõtteaine tõsidust. Võrdlevalt, nagu “Titanicu” laeval kostuv muusika ei teinud olematuks laevakere vigastusi ja sellele järgnevat uppumist.

Ent siiski!

Raamatut põimib läbi igatsus, lootus kõrgemalt tuleva tarkuse, juhatuse, selgituse järele. See baseerub autori veendumusel, et on midagi, mis asub meist kõrgemal.

Auli Käsik