Posts Tagged ‘lastekirjandus’

Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”

Tartu lastekirjanduse auhinna võitja on Reeli Reinausi raamat „Kuidas mu isa endale uue naise sai”.

2016. aastal välja antud lasteraamatute hulka mahtus palju häid raamatuid, kuid võidutöö üllatas just teemavalikuga – isale naise otsimise looga. Kõrvalliinina tuleb üksikute inimeste teineteiseleidmist muidugi lastekirjanduses palju ette, Reinausil on aga kogu raamat sellele pühendatud. Antud lugu on Reeli Reinausi repertuaaris midagi uut, sest seni on teda rohkem paelunud elu salapärasem pool.

Reinaus on valinud uue ema kandidaadiks põnevaid eksemplare, kellega maksimaalselt nalja saab ning tundub, et pisut häbelikul ja abitul isal on õnnestunud kõikide vabade naiste hulgast välja valida ainult veidrikud. Tulevased emakandidaadid on kujutatud võibolla pisut-pisut iroonilises võtmes, aga mitte näägutades ega halvustades.  Ehkki kõigil on omad suuremad või väiksemad kiiksud, on igaühelt ka midagi õppida ja kõrva taha panna. Kuna kirjutaja ise on naissoost, siis võib öelda, et tegu on eneseirooniaga, võimega enese üle nalja heita.

Tulemuseks on kaunikesti naljakas näkiliste välimääraja lastele, mille puhul võiks ju küsida, kas see on üldse lasteraamat, aga vähemalt meil žürii hulgas ei tekkinud selles osas üldse vaidlust. Lasteraamatus peabki olema midagi, mis lastele ei pruugi kohe arusaadav olla, lapsi ei tohi lugejana alahinnata. Täiskasvanuna lugedes annab raamat aimu sellest, et mida vanem on inimene, seda rohkem märkab ta teiste veidrusi ja seda rohkem on tal ka endal väikesi narrusi, mis teiste jaoks ei tarvitsegi väga väikesed olla.

Soovitame raamatut nii väikestele kui ka suurematele lugejatele, sest raamatut on kerge lugeda, peatükid on varustatud täpsete pealkirjadega, mis tekitavad huvi edasi lugeda ja annavad mõnusa eelhäälestuse. Kogu naiseotsimise lugu on kirjutatud  kenas ja korralikus emakeeles, rahulikult ja asjalikul toonil. Tegemist on optimistliku ja sooja looga, mis ütleb, et kusagil  on alati keegi kellegi jaoks olemas, tarvis on vaid uskuda, otsida ja see õige üles leida.

Tartu lastekirjanduse auhinna žürii (koosseisus Contra, Ädu Neemre, Liis Pallon, Riina Pauklin ja Marge Pärnits) nimel
Contra

Rigoberta Menchú Tum, Dante Liano „Väike Min, tüdruk Chimelist”

Imearmas lasteraamat!

Ma ostsin selle raamatu täitsa kogemata – polnud muud rahavahetamise võimalust, hind oli sobiv, pildid kenad (kunstnik Eve Mahhov) ja lasteraamat kulub kinkimiseks alati ära. Mõne aja pärast jõudsin siis niikaugele, et sisuga tutvuda ja mõelda, kelle kingitus sellest saab. Süvenemine pani mu mõtlema, kas ma ikka üldse raatsin seda ära kinkida, ja tekitas idee, et raamatut peaks hoopis juurde ostma ja rohkematele lastele kinkima.

Raamat räägib väikesest Minist, kes sündis väikeses Guatemala külas, tema perest ja vanavanematest, kes kõik elavad kooskõlas looduse ja esivanemate õpetustega. Ta on kitšee rahvusest, need on maiade järeltulijad, keda on umbes sama palju kui eestlasi. Vastavalt nende uskumusele sünnib alati inimesega samal ajal üks loomake, kes teeb täpselt sama, mida inimene – vigastab oma käppa, kui inimene näppu lõikab, või aevastab, kui inimene seda teeb. Mõnikord on loomake, teda kutsutakse naualiks, inimesest targem ja tunnetab teda valitsevaid ohte ning kaitseb inimest samamoodi, kui kaitseks ennast. (Philip Pullmanni daemonid on ehk pärit just siit?) Naual võib olla ükskõik milline loom või lind, olgu ta gasell või siga, üks ei ole teisest parem, sest kõik loomad on kaunid, vajalikud ja head, sest nad hoiavad elu Maal. Naual on kõigel – ka kividel, tuultel ja õhul. Raamat kirjeldab meeldejäävalt laste mänge ja kitšeede uskumusi, saame muuhulgas teada, kuidas jänes oma sabatuti ja hiir pungis silmad sai.

Raamatu autor, kellele vanemad panid nimeks Min, kuid on ametlikult selle päeva pühaku järgi Rigoberta, on sündinud 1959. aastal ja tema lapsepõlves oli elu kauges maakohas tõesti idülliline, elu kulges rahus ja kooskõlas nii looduse kui naabritega ning oli täis armastust. Kahjuks sai see aeg otsa, ja nii rängalt, et isegi jõgi ehmus ja puges peitu, kadudes Chimelist. Raamat lõpeb autori unistamisega heade aegade tagasitulekust ja selle ilmumise ajaks 2003. aastal oligi juba aastakümneid kodusõdades vaevelnud riigis taas rahulikum. Rigobertal aitas lapsepõlvemälestused raamatuks vormistada Dante Liano. Raamat paistab silma veel tänapäeval kaunis haruldaseks muutunud asjaga – sel on korralik eessõna.

Rigoberta Menchú Tumist sai inimõiguste eest võitleja, kes 1992. aastal pälvis Nobeli rahuauhinna etniliste rühmitiste ja kultuuride lepitamisega, kus ta prioriteetseks pidas põliselanike identiteedi säilitamist. Ta oli tollel hetkel noorim nobelist ja esimene põlisrahvuse esindaja nende hulgas. Ta on ka kaks korda presidendiks kandideerinud.

Kaja Kleimann

Elvy Kalep „Lendjõnglased“

kalebairbabiesHiljuti sattusin ülevoolavasse vaimustusse Elvy Kalepi 1936. aastal Denveris ilmunud raamatust „Air Babies“. Kuigi tegemist on lasteraamatuga, jätaksin adressaadi määrtluse lahtiseks ja soovitaksin lugu soojalt igast vanusest lugejale. Sest kes meist, olenemata east, ei sooviks linnu kombel õhku tõusta ja lennata, nii nagu omal ajal Elvy Kalep (sündinud Alviine-Johanna Kaalep, vkj 26.07.1899, Pärnumaa, Tori kihelkond, Taali vald – 15.08.1989, Lake Worth/Palm Beach, Florida), kellest sai Eesti esimene kutseline naislendur, hiljem ka kunstnik, disainer ja nimetatud lasteraamatu autor. Mainimata ei saa jätta lennunduse taustal vanaonupoega insener Theodor Kalepit, „Kalep“ nimelise lennukimootori konstruktorit.

elvy_kalepAastal 1931 unistas Eesti „birdwoman“ isegi lennust üle Atlandi, sest kuigi 1927. aastal oli sellega hakkama saanud Charles Lindbergh (04.02.1902, Detroit – 26.08.1974, Kipahulu, Maui, Hawaii), kes lendas oma üheksa meetrisel „Spirit of St. Louise’il“ 34 tunniga New Yorgist Pariisi, ei olnud ükski naine veel üksipäini korranud tema õnnestunud katset. Kuid Elvy Kalepist jõudis kolm päeva ette Amelia Earhart (24.07.1897 – jäi kadunuks 2.07.1937), kes oli juba 1928. aastal koos Slim Gordoni ja Wilmar Stultziga üle Atlandi lennanud. Ta startis 20. mail 1932 Newfoundlandilt ja maandus ligi 15 tundi kestnud lennu järel esialgu kavatsetud Pariisi asemel Põhja-Iirimaal karjamaal.

Ent mõlemast „birdwoman’ist“ said head sõbrannad. Seda kinnitab omal moel ka Amelia Earharti kirjutatud eessõna Elvy Kalepi sõna- ja pildiloole „Air Babies“, milles autor tutvustab lastele personifitseeritud ‚lendtegelaste‘ abil lennuvahendeid ja laseb neil nähtamatute lendjõnglaste Rõõmutiiva ja Sööstiku (Happy Wings and Speedy) kaudu tunda lendamise mõnusid.

kaleplendjonglased„See on hoogne, klassikalises kolmekümnendate stiilis pildiraamat, milles vallutavad ühe pika ja päikselise suvepäeva jooksul taevaavarusi Rõõmutiib ja Kopteri-Gerda, Sööstik ja Õhupalli-tädi, Langevarju-Lotta ja Tsepeliini-onu. Kui jätta kõrvale Lohe-Lennarti kurb saatus (ta kukub alla ja upub tiiki), lõpeb teos rõõmsalt – hädamaandumise läbi teinud „lendjõnglased“ poevad kriimustuste kiuste voodisse ja näevad unes „kõiki neid kohti, kuhu nad kord lähevad … maailma kõige kaugematesse paikadesse“.“ (Krister Kivi)

elvykalepnukkNiisama tabav, nagu on kõigi tegelaste nimede eestikeelsed vasted, on ka 2005. aastal Ilo kirjastuses Raul Kilgase tõlkes ilmunud, eelpool mainitud, eestikeelse väljaande pealkiri: „Lendjõnglased“. 30ndatel ilmunud raamatu kultuurilis-ajaloolisele väärtusele lisab märkimisväärset toonust Heiki Raudla sulest pärinev eestikeelne järelsõna-uurimus Elvy Kalepi huvitavast ja küllaltki kirevast elust ja tegevusest.

Eve Pormeister

10 raamatut — Kaja Kleimann

Kui mulle kümne parima raamatu kirjapanemise kutse Facebookis esitati (oleksin peaaegu siingi kirjutanud „jää-ämber”, nagu kolleeg seda nimetas, mu meelest väga tabav), mõtlesin teha näo, et ei märganud, et mind on märgitud. Aga kuna ma olen teiste kirjutatut suure huviga lugenud, ei tundunud see päris aus. Mulle tõesti meeldis teada saada, mis näiteks mu noort sugulast ja tema sõpru mõjutanud on ja oli rõõm näha, et sealhulgas oli nii mõnigi kohustusliku kirjanduse raamat — ja ma ei kahtlusta, et need olidki ainsad raamatud, mida nad lugesid.

Mõjutamine on suur sõna, mõjutamist on mitmesugust ja see on harva otsene, aga ma panen kirja midagi, mis mulle kõigepealt meenub, kui keegi lugemissoovitust küsib. (Sest ma kahtlustan, et 12-aastast mind väga mõjutanud “Consuelo” ei ole päris see, mida üleskutses silmas peetakse…)
Ja kahtlemata ei suuda ma neid järjestada või 10 raamatuga piirduda, lihtsalt pole sellist iseloomu kuskilt võtta.

kajalasteEt alustada algusest, tuleb alustada kõigepealt lastekirjandusest, ja seda ma loen veel praegugi – kahtlemata peaaegu kogu Lindgreni looming („Mio, mu Mio” mulle eriti ei meeldinud ja mõni vähemtuntud tegelane on ükskõikseks jätnud), Muumitrolli lood ja „Karupoeg Puhh” ja Edgar Valteri tegelased, aga lisaks J. Saint-Marcoux’i “Fanchette”, O. Mattsoni “Prikk “Kolm Liiliat”” ja “Meremees Mickel”, hiljutisemast ajast H. McKay “Koer Reede” — täiesti vapustav raamat, peaks olema kohustusliku kirjanduse hulgas, tema järgedel pole ka viga, aga see on parim.

kajaluuleLuuletajad — ma tegelikult ei tea, millest see algas, küllap keskkooli päevilt, küllap ka Tepandi ja Pedajase ja paljude teiste viisistatud ja esitatud väärtluulest, aga head luuletused annavad täiesti müstilise kogemuse, kus niiii vähesega saab KÕIK ära öelda. Ikka Ristikivi ja Viiding ja Juhan Liiv ja Ernst Enno ja Paul-Eerik Rummo ja Runnel ja Viivi Luik ja Indrek Hirv ja veel palju teisi.

kajaproosaJa nüüd ilma igasuguse süsteemita veel, mis meelde tuleb — Tove Janssoni “Suveraamat” ja Steinbecki “Karbiküla”, G. Guareshi “Don Camillo väike maailm”, Bulgakovi “Meister ja Margarita”, Philipp Claudeli “Brodecki raport”, R. Schneideri “Une poolvend”, R. Davise “Viies osaline”, Ursula Le Guini looming, M. Waltari — kõik, aga kõige rohkem vist rabas “Sinuhe”, see oli ka üks esimesi, mida lugesin. Arto Paasilinnat ei tohi mingil juhul unustada.

Ma lõpetan nüüd heaga ja igaksjuhuks kokku ei loe.

Kaja Kleimann

10 raamatut — Tiina Tarik

Kümme raamatut, mis on mind kujundanud või muidu jäävat mõju avaldanud? Mälu pole enam see, ja säärased nimekirjad on niikuinii rohkem hetkemeeleolust kantud. Aga see on hea võimalus vaimus noorpõlve tagasi minna, nii et – alguses oli…

lutskevade1) Oskar Luts. “Kevade”. Ema söötis selle mulle ette enne kooli, kui lugemine juba käpas oli, sest selle raamatuga õppis tema lugema. Luts saigi armsaks ning pärastpoole tulid isand Uhhuud ja teised tagahoovid, aga esmatutvus Paunvere koolilastega oli ikkagi kõige eredam. Nii sai minust lugeja.

lindgrentjorven2) Astrid Lindgren. Kõik, iseäranis Tjorven, Karlsson, Rasmused ja teised täisabad. „Tjorvenit” lugesime igal suvel uuesti üle. Minu keelekasutusse on Vladimir Beekmani tõlked igatahes jääva jälje jätnud. Loetud lasteraamatutest ja muinasjuttudest aga kujunes välja meie oma maailm, mida naabritüdrukuga pidevalt edasi arendasime — Külli, kui Sa oled kuskil netiavarustes, siis tervitus! Nii sai minust lugude kaasamängija.

durrellminuperejamuudloomad3) Gerald Durrell. “Minu pere ja muud loomad”. Õpetaja tabas mind keset homeerilist naeruhoogu ja, oh imet, arvas, et avalikkuse ees raamatu kohal naermises polegi midagi laiduväärset. Nii sai minust avalik lugeja. Ja Salurite tõlke mõju mu kõnekeelele on ka ilmne.

vernesaladusliksaar4) Jules Verne. “Saladuslik saar”. Ema söötis selle mulle ette, kui tollased noorsooraamatud igavaks kätte kippusid. Seiklused seiklusteks, aga see, mismoodi Verne, Alexandre Dumas ja teised tutvustasid noortele maailma selle mitmekesisuses — nii loodust kui inimühiskonda –, köitis huvilise suursarja külge ja suunas hiljem tõsise aimekirjanduse poole. Nii sai minust terveid põlvkondi kujundanud sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” lugeja.

stoutuksekellhelises5) Rex Stout. “Uksekell helises”. Ema söötis selle mulle ette, sest talle meeldis kriminaalromaan kui žanr ja muheda Agatha Christie, mõtliku Simenoni ja karge Chestertoni kõrval meeldis talle üle kõige Stouti stiil – vahe keel, kirbe huumor, parajalt keerukas krimifaabula ning Nero Wolfe’i hästi väljatöötatud omamaailm. Hakkas külge, ja Mirabilia-sari pakkus põnevat lisa. Nii sai minust kriminullilugeja.

asimovkadunudrobot6) Isaac Asimov. “Kadunud robot”. Ema söötis selle mulle ette, sest talle meeldis kohutavalt lugu valetavast robotist, kes ei tohtinud inimest kahjustada. Mulle meeldis ka. Asimovilt läks teatepulk Simakile, siis Bradburyle… Nii sai minust ulmelugeja.

shakespearekomöödiad7) William Shakespeare. Ema söötis mulle komöödiate-köite ette, kui olin pikemalt haige. “Suveöö unenägu” pani ahmima teisi komöödiaid, siis kõike muud. Aja jooksul on tulnud häid suupäraseid uustõlkeid, kuid õrnas eas loetud Georg Meri tõlked on siiski mulle kanoonilised. Siis tulid Tšehhov, Shaw, Ibsen… Nii sai minust näidendite lugeja.

alliksaarluule8) Artur Alliksaar. Luulet sai ikka loetud, meeldegi jäi üht-teist, kuid Alliksaare luule oli tõeline ilmutus. Eesti luulest on sama sügavalt mõjunud veel Paul-Eerik Rummo ja Juhan Viiding, kuid Alliksaare järele haarasin aastaid. Nii sai minust luulelugeja.

kivinemünchen9) Ülo Tuulik “Meeste 4×10 kilomeetrit Lahtis” ja Paavo Kivine oma Müncheni olümpiaraamatuga. Tulihingeline tugitoolisportlane olin selleks ajaks niigi, siis selgus, et sporti saab ka elamuslikult jäädvustada. Hilisemast meenuvad samast liinist Rein Vahisalu ja Andres Musta jalgpalliraamatud. Nii sai minust spordiraamatute lugeja.

milnekarupoegpuhh10) A. A. Milne. “Karupoeg Puhh”. Christopher Robinid lähevad karjakaupa ära ja Aleksander Pisike on alailma kadunud, kuid maailmas on siiski midagi kindlat – Tiiger kargleb endistviisi reipalt ringi, Jänes hoolitseb oma sugulaste eest ka siis, kui nende käsnast on saanud känkar, ning kuskil mängib alati üks laps oma Armsa Karuga.

Tiina Tarik

Lapsepõlve auhinna nominendid

Laste PegasusTartu linn annab tänavu esmakordselt välja Lapsepõlve auhinna nime kandva kirjandusauhinna, mille laureaadiks saab üks eelmisel aastal laste- või noorsooraamatu üllitanud autor.

Auhinna väljaandmist korraldab Tartu linnaraamatukogu koos mänguasjamuuseumiga. Žürii koosseisus Anti Saar (esimees), Marika Vares, Hanneleele Kaldmaa, Ädu Neemre (linnaraamatukogu) ja Marge Pärnits (mänguasjamuuseum) valis 2014. a ilmunud teoste hulgast valiti välja viis nominenti. Rangeid valikukriteeriumeid rakendamata püüdis žürii hoolitseda selle eest, et auhinnale esitatavad teosed kannaksid endas muuseumile ja raamatukogule kalleid väärtusi: hoolivus ja tähelepanelikkus, lugejasõbralikkus, mängulisus ja heas mõttes traditsioonilisus.

Lapsepõlve auhinna nominendid on: Kairi Look “Peeter, sõpradele Peetrike”, Maris Sööt “Isaga kahekesi”, Juhani Püttsepp “Liulood”, Piret Raud “Mina, emme ja meie igasugused sõbrad” ning Indrek Koff “Koju”. Lapsepõlve auhinna laureaat kuulutatakse välja ning auhind antakse üle raamatu ja roosi päeval, 23. aprillil kell 12 Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodus.

Nominentidest lähemalt:

Kairi Look “Peeter, sõpradele Peetrike”

lookpeeterMõnusalt tervikliku looga krutskilik raamat, mis puhub elu sisse paarile pealtnäha tavalisele lasteaiapäevale. Tegutsevad nii ühiskonnas kui ka lastekirjanduses harvemini ette juhtuvad tegelased nagu üksikisa ja meessoost lasteaiakasvataja, kuid see mõjub loomulikult, mitte programmiliselt. Sümpaatselt ja pealetükkimatult on käsitletud perede majandusliku ebavõrdsuse ja laste omavahelise mõõduvõtmise teemat. Raamat võimaldab mõtiskleda ja vestelda väärtuste ja võimalike valikute teemadel: mis on õige, mis vale, mis on sobiv, mis sobimatu, mis on võimalik, mis võimatu. Raamatus on ka piisavalt põnevust, ettearvamatust ja ruumi edasi mõelda, mis kõik veel juhtuda võib. Väga ilus, et teoses on väärtustatud vana raamatut. Lugejagi võiks siit leida innustust minna vanu väärtuslikke raamatuid või mänguasju raamatukokku või muuseumi vaatama.

“Peeter, sõpradele Peetrike” ühendab endas meeldivalt jooned, mida mänguasjamuuseumi ja raamatukogu egiidi all väljaantav auhind võiks eeldada: südamlikkus, muinasjutulisus, väike vigur ja muie suunurgas.

Maris Sööt “Isaga kahekesi”

isaga kaas.inddNagu Kairi Looga raamatus, on siingi esiplaanil isakuju, aga antud juhul pole sel suurt vahet – seda raamatut oleks lapsevanematel, olgu emadel või isadel, lapsega tore koos vaadata, lugeda ja edasi arendada. „Vanemate ja laste kooslugemise raamatuna” pole tegu (üksnes) vahendiga, millega laps üksi oma tuppa või lugemisnurka suunata. Selle asemel saab raamatust inspireeriv sild vanema ja lapse vahel. “Isaga kahekesi” innustab lapsega rääkima, joonistama ja mängima, sest ehkki lugu, mida täht-tähelt ette lugeda, on napp, leidub siin palju, mille üle mõtteid vahetada.

Esiletõstmist väärib Söödi tähelepanu emakeele ammendamatule rikkusele.

Mõnus mängulisus ja fantaasiarikkus on jooned, millega “Isaga kahekesi” kindlalt Lapsepõlve auhinna kandidaadiks kvalifitseerub.

Indrek Koff “Koju” koffkoju

Raamat on tore nii tekstilt kui tervikult: sündmusterohke lugu edeneb ladusalt ning elavad, värvikirevad pildid tekitavad südames sooja tunde ja panevad silmad särama. Üksi koju minemine on teema, millega kõik lapsed ja lapsevanemad kokku puutuvad. Raamatus on seda käsitletud lahedalt ja helgelt. Õpetlik ja ettevaatustunnet sisendav moment saabub alles raamatu lõpus, ning seegi on edasi antud julgustavalt, ilma epistlita. Indrek Koff ei alahinda ega alaväärista väikesi lugejaid. Tema kaasaelamisvõime oma lastelugude kangelastele on haarav ja ehe.

Piret Raud “Mina, emme ja meie igasugused sõbrad”

raudminaemmejaNagu Looga ja Koffi raamatute puhul, on sellegi raamatu peategelaseks väike poiss: Taavi, kes elab koos emaga. Küllap leiab nii mõnigi lugeja juba selles osas sarnaseid jooni peategelasega ja on algusest peale valmis Raua fantaasiaküllaste lugudega kaasa minema. Noore lugeja jaoks on sobiv, et raamat koosneb lühikestest jutukestest. Laps ei väsi, kuid samas võib tekkida lugedes hasart: tahan lugeda veel ja veel …

Iga tegelane Piret Raua raamatus tekitab äratundmisrõõmu, kuid suudab alati üllatada. Tegu on lõbusa, mõtlemapaneva ja mängulise raamatuga meid ümbritsevatest inimestest.
Viimaste lühilugudest koosnevate raamatutega on Piret Raud tõestanud, et tema kujutlusvõimel piire ei ole. Iga lugu sisaldab ootamatuid pöörakuid ning absurdist ja deus ex machina tüüpi lahendustest need lood üksnes võidavad. Ka nii võib, näitab Raud, ja teeb seda veenvalt.

Sarnaselt paljude teiste Raua raamatutega võimendavad siingi üldmuljet autori enda illustratsioonid.

Juhani Püttsepp “Liulood”

puttseppliuloodÜhe lihtsa ja läbiva motiivi kaudu, milleks on liulaskmine, on Juhani Püttsepal õnnestunud luua soe, sõbralik ja hoolivust sisendav tervik. Raamat annab hea võimaluse mõelda selle üle, kuidas kõik elusolendid oma erinevuste kiuste siiski omavahel sarnanevad ja et ümbritsevat maailma maksab tähele panna. Liugu lasta ja mängida armastavad nii lapsed, varesed kui hundikutsikad! Juhani Püttsepa lood on vestetud haaravalt ja põnevalt ning tore ja värviküllane on ka Katrin Ehrlichi pildikeel.

Nagu Püttsepa varasemad teosed, väärtustab ka “Liulugude” raamat looduse mitmekesisust ja kannab meeliavardavat sõnumit selle kohta, et inimlaps pole tingimata maailma naba. On sümpaatne, et selle hoiaku väljendamisel on jäädud diskreetseks ja suudetud hoiduda moraliseerimisest.

Žürii arvamused võttis kokku
Anti Saar