Posts Tagged ‘lastekirjandus’

Jaanus Vaiksoo “King nr 40”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 — 
Jaanus Vaiksoo “King nr 40. Salujärve linask
(Ärkel, illustreerinud Katrin Kaev)

Eelmise, 39. numbrit kandva kinga lugudes olnud unenäolisus on asendunud reaalsusega, tõeliste katsumuste, seikluste ja sooviga täiskasvanute maailma parandada. Kingamees Hugo on hädas, sest tema kallim Katja tahab kanuumatkale minna, ent Hugo pole ilmaski kanuusse istunud. Hugole ja Katjale tulevad seltsiks noored sõbrad Paul ja Minna, kuid selgub, et kaunis Salujärv ei meelita ainult matkajaid, vaid ka röövpüüdjaid.

Ladusas stiilis ja isikupäraste karakteritega raamat kooliealistele juhib tähelepanu ka loodushoiu olulisusele.

Tiia Kõnnussaar

Anti Saar “Suur koogitegu”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 — Anti Saar “Suur koogitegu” (Kolm Elu, illustreerinud Priit Pärn, Rudolf Pärn ja Olga Pärn)

“Oli suvi, oli hommik, seitsme paiku vast, ema-isa alles voodis raskest nädalast olid välja puhkamas, kui minu sõber Anna koputas ja arvas, et võiks hamba alla panna…” näiteks ülepannikooke. Järgneva pöörase pannkoogiteoga võib end küllap samastada igaüks, kes vähemalt korra elus pannkooke on teinud. Mõnusalt lippavat humoorikat ja täpset värssi toetavad sama mõnusad joonistused. Kõik see kokku teeb ühe eelmise aasta toredama luulevormis lasteraamatu.

Tiia Kõnnussaar

Tiina Laanem “Kollase Kassi komando”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 —
Tiina Laanem “Kollase Kassi komando
(Pegasus, illustreerinud Anna Ring)

Seikluslik krimi-elemendiga lugu ühe linnajao laste tegemisest.

Kui Marta ja Joosepi kodukanti kolivad uued naabrid, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Kaduma läheb mitu looma, seejärel torgatakse läbi autorehvid ning tagatipuks ilmuvad öösiti linna seintele veidrad kirjad. Äsja viiendasse klassi läinud noored jäljekütid, Marta ja Joosep, otsustavad asja välja uurida.

Hoogsalt kirjutatud lugu hoiab põnevust üleval otsast lõpuni, kuigi päris kurjamit ses raamatus ette ei tulegi.

Tiia Kõnnussaar

Triinu Laan “Luukere Juhani juhtumised”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 —
Triinu Laan “Luukere Juhani juhtumised
(Päike ja Pilv, illustreerinud Marja-Liisa Plats)

Lugu sellest, kuidas luukere Juhan läheb suure kooli anatoomiaklassist pensionile ning asub elama taadu ja memme juurde metsatallu. Raamatus, mis kirjeldab seda eestlase omailma, mis hakkab vaikselt muinasjutuks muutuma, on arhetüüpset taluromantikat ja mahedat huumorit, tsimarukene võro kiilt ja mõnusa kiiksuga tegelased.

Raamat koos hästi kokku passivate illustratsioonidega meenutab vanavanemate tähtsust, mõjub elujaatavalt ning õpetab leppima selle osaga elust, mida muuta ei saa.

Tiia Kõnnussaar

Hasso Krull “Kiisuke ja veeuputus”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 — Hasso Krull “Kiisuke ja veeuputus” (Kaksikhammas, illustreerinud Marja-Liisa Plats)

Metsas elab väike kiisuke. Tal on puu otsas maja, kus ta vaatab multikaid ja paneb kokku puslesid. Ühel hommikul ilmub kiisukese akna taha aga metssiga ja toob ehmatava teate: on tulemas suur veeuputus.

“Kiisuke ja veeuputus” on Piibli Noa laeva müüdile tuginev lastepärane jutustus kaasaegses võtmes, mis vihjab õrnalt ka maailma praegusele olukorrale.

Ilusas keeles kirjutatud raamatus on helgust ja tabamatut huumorit, mis teeb lugemise mõnusaks nii väikelapsele kui ka täiskasvanule. Illustratsioonide meeleolu haakub tekstiga suurepäraselt.

Tiia Kõnnussaar

Piret Raud „Juurtega aed“

Miski siin maailmas pole igavene — kõik muutub. Selles väikeses raamatus on ruumi kõigele — piltidele, tekstile ja mõtetele!

See pealtnäha lihtne lugu räägib väärtustest ning sellest, kuidas võiks erinevaid väärtusi mõista, küsides: „Mis on tore?“

Väike puu põgeneb raiutavast kodumetsast, et oma elu päästa. Ta on pikalt teel ja jõuab ilusasse aeda, kus kasvavad samasugused puud, nagu ta ise. Teda ei võeta omaks, sest tal pole selles kohas juuri. Aga just juured on kõikide ilusa aia puude arvates suurim väärtus elus. Väike puu tahab väga paigale jääda ja peab hakkama aiast ära pühkima kõike, millel pole juuri. Ühel päeval lendab aeda linnuke, kes laulab nii ilusasti, et kõik jäävad teda kuulama. Linnuke ütleb, et suurim eluväärtus on, kui on tore. Ilusa aia puude jaoks on see midagi uut ja nad hakkavad ühtäkki aia juurteta asukate vastu huvi tundma. See muudab neid paremaks — mis on tore.

Triin Veskimäe
Tartu Ülikooli muuseum

Ameerika, varblased ja elu alles ees: Jüri Kolgi lugemissoovitused

Soovitan kõigepealt kaht lasteraamatut, mis ei ole minu teada laiade massideni jõudnud.

Minu suur lemmik on Peter Bischeli „Ameerikat ei ole olemas. Esiteks: selle on tõlkinud Peeter Tulviste. Kahtlustan, et ta tegi seda lihtsalt sellepärast, et raamat meeldis. Väidetavalt on tegemist humoristlike juttudega nooremale koolieale, aga kui algklasside jütsid on selle jaoks piisavalt küpsed ja põhikooli tiigrid juba üle kasvanud, siis, noh, ju ma olen inimkonna vaimsetest võimetest valesti aru saanud. Raamatus harutatakse pealtnäha lihtsas stiilis mitut peaaegu filosoofilist pundart ja aetakse pahatihti kõik veel rohkem sassi. Võib naerda, mõned asjad ongi naljakad, see on kurbade lugude puhul tavapärane. Tegelasteks on enamasti keskealised, kinnismõtetega, üksildased mehed ja neil ei lähe just hiilgavalt. Naljakas lasteraamat? Nojah. Aga samas ikkagi on ka. Ärgem alahinnakem lapsi. Minule meeldis juba lapsena ja meeldib ka nüüd: keskealisele kinnismõtetega üksildasele mehele. Autori loogika, järjepidevus, hea stiil ja nukker vaimukus väärivad tähelepanu. Vähemalt pilguheitu.

*

Jordan Radičkov on kirjutanud raamatuMeie, varblased ja mul on hea meel, et ta seda tegi. Kes loeb, saab teada miks varblane nimega Mu Armas Härra kõigiga pragab (ja ennekõike, kuidas ta seda teeb), kuuleb Hiina varblaste kurvast saatusest, õpib hindama jala käimist ja julgete plaanide tegemist, saab aimu, kes on see, kes meid pidevalt jälgib, keda me ise kunagi ei näe. See on lõbus raamat, milles leidub õpetlikke ivasid, aga need pole kunagi õpetlik-õpetlikud, vaid ikkagi päris lood. Üks peatükk ajab mind siiamaani nutma (ja see on hea).

*

Minu viimaste aastate lugemiselamuste hulgas on aukoht (jättes kõrvale Loomingu Raamatukogu) Sebastian Barry romaanil Otsata päevade aegu. Tõlkija Külli Seppa on teinud imelist tööd. See on kauni, poeetilise keelega raamat. Juttu on peaaegu eranditult rasketest ja hirmsatest asjadest, aga lugedes kasvab usk inimestesse ja inimkonda. Igatahes, minuga nii juhtus. See raamat jättis helge tunde, usu. Läheks pikale seletada millesse täpsemalt. Soovitan palavalt. Nagu ikka: kõigile ei pruugi sobida. Need, kes arvavad, et tuju tõstmiseks peab rääkima midagi ilusat-nunnut, hoidku heaga eemale. Selle raamatuga võite proovida, ma ei saa päris kindel olla, et te olete lootusetud, aga minust hoidke küll eemale.

*

Ülikooli ajast on meeles Romain Gary (Émile Ajari) romaanElu alles ees. Selle tõlkis Tõnu Õnnepalu. Ausalt öeldes ei ole ma seda kolmkümmend aastat üle lugenud, aga peaaegu igal teisel aastal on peast läbi käinud uid: tasuks. Kui ma õigesti mäletan, siis on see niisugune raamat, mille kerge tooni taga on sügav traagika. Kordagi ei karjatata: „Ma kannatan!“ See olekski tüütu. Minategelane püüab nina lainete kohal hoida, õigeks kannatamiseks on vaja pea panna tüdruku sülle kuni keegi padja toob. Ja, oleme ausad, mis kannatus see on, kui su pea on tüdruku süles?

Ka see raamat jättis minusse pigem usu inimestesse. Ma tõesti ei saa anda ausõna, et arvaksin sellest teosest nüüd samamoodi.

*

Viimaseks soovitan lugejal ise kirjutada oma versiooni Haruki Murakami ja Pierre Bayardi teostest. See võiks ehk kanda pealkirja „Kuidas rääkida jooksudistantsidest, mida ise pole läbinud“ või „Millest ma räägin, kui ma räägin raamatutest, millest olen enda arvates aru saanud“. Oivalisi pealkirjavariante on väga palju ja küllap leiaks neist igale ka sisu.

PS! Lugege luulet!

Jüri Kolk
kirjanik

Kirjanduslinn soovitab: Astrid Lindgren „Pipi Pikksukk“

Astrid Lindgren 
Pipi Pikksukk
(Eesti Raamat 1968,
tõlkija Vladimir Beekman)

Ka siis, kui oleme oma elu elanud tehniliselt oluliselt nõudlikumaid ja keerulisemaid tekste lugedes, on just „Pipi Pikksukk“ see raamatute raamat, mis meile igavesti meelde jääb. See on raamat unistustest, sõprusest, iseendaks jäämisest ja veel tuhandest asjast.

Soovitan kõigil meelde jätta ja järgida mõtet, mida Pipi jagab Tommy ja Annikaga, kui ta lõunamerelt naasnuna keset talve tühjalt seisnud Segasumma suvilasse läheb: „Äh, kui aga süda on soe ja lööb nagu vaja, ei siis ära külma.“

Asko Tamme

Foto Mana Kaasik

Arkaadia — idülliline paik, kus elavad luuletused, jutud ja muinasjutud

Mõte hakata koostama lasteluule andmebaasi tuli juba 2000. aastate alguses. Raamatukogus küsitakse ikka ja jälle luuletusi näiteks jõuludest või emast ja teenindajale meenub ehk kümmekond luuletust, mida juba aastaid soovitatud on. Meie soov oli pakkuda huvilistele laiemat valikut luuletusi ning võimalust neid ise andmebaasist otsida.

Esimestel aastatel lähtusimegi sellest, et Tartu Linnaraamatukogu kogudes olevad lasteluule raamatud saaksid kõik andmebaasi kantud. Sellepärast on olemasolevast ca 23 000 kirjest üle poole luuletused. Lastejutud ja muinasjutud lisandusid umbes seitse aastat tagasi ikka samal põhjusel – oli vaja leida erinevaid muinasjutte või jutte kindlatel teemadel (ametid, rahvakalender jne).

Andmebaasi põhimõte on, et luuletused, jutud ja muinasjutud oleksid leitavad märksõnade, autorite ja teoste järgi. Otsida on võimalik ka teose esimese rea põhjal. Kõige mugavam on kasutada siiski märksõnaotsingut, kuna tuleb arvestada sellega, et kui sa ei tea teose täpset pealkirja või esimest rida, siis seda üles ei leia.

Märksõnastamisel pole me lähtunud rangetest reeglitest. Oleme kasutanud mitmest sõnast koosnevaid märksõnu nagu näiteks hall mehike (hall vanake, hall vanamees), kella keeramine, rääkima õppimine jne. Sünonüümid on võimaluse korral kokku pandud – rätsep (õmbleja), sant (kerjus), kannatamatu (kärsitu) jne. Märksõnastikus on mõned laiemad mõisted nagu mõtteluule või sõnamäng, sest vahel ei ole võimalik väga täpselt edasi anda, mida luuletaja ühe või teise luuletusega öelda on tahtnud. Heaks näiteks on Jaanus Vaiksoo luuletus „Hallhani”:

Hallhani armastas kollast ja punast,
selleks ta alati kooruski munast.
Nokaga toksis väikese augu.
Konnad ei krooksu ja koerad ei haugu.

Meie andmebaasist ei leia täistekste, sest me ei saa üle astuda autorikaitse seadusest. Täistekstile pääseb ligi vaid siis, kui raamat või ajakiri on digiteeritud Rahvusraamatukogu andmebaasi Digar ja seega on kõigil õigus seda kasutada. Lasteajakirjades „Täheke” ja „Hea Laps” ilmunud luuletuste ja juttude kirjetesse on lisatud eraldi rida „täistekst Digarist” ja selle alla link teksti juurde.

Arkaadia on erinevate raamatukogude lasteosakondade poolt väga hästi vastu võetud ja aktiivses kasutuses. Meie andmebaasi abil on koostatud koguni raamatuid ja tehtud uurimustöid.

Veidi numbreid ka. Andmebaasi 2019. aastal lisandunud asjad ja koguarvud:Arkaadia vaatamised 01.01.20-01.09.20 ja vaatamised 01.01.19-31.12.19:

Linnad ja riigid, kus on rohkem kasutajaid:

Tiina Lutter
(ja terve tubli ja abivalmis laste- ja noorteosakond)

Tuul Sepp „Allikahaldjas”

Raamatu peategelased, õde-venda Hõbe ja Kaaren on 12 ja 8 aastat vanad ja ühed väga targad ja toredad lapsed. Kui Hõbe on rohkem omaette olemist armastav ja vaiksepoolne tütarlaps, siis tema vend Kaaren meenutab mulle kohati kangesti seda Rasmust, kes tormas ringi ja tõotas Valgeks Roosiks vastuvõtmisel pühalikult, et reedab kõik saladused, mis teada saab. Ta on muidugi palju vanem ja targem, aga entusiasmi aste on umbes sama. Tonti, kes tahab teda ära süüa, peletab ta pihlakaoksaga, kuid lohutab teda samas, et ega vaeseke nälga ei pea jääma, sest kaerahelbepuder saab kohe valmis.

Ma usun, et sisu lihtsuse mõttes on raamat parim lugemiseks umbes selle tegelaste vanustele lastele, nii et päris alguses muretsesin natuke, kas mina kui täiskasvanu suudan lõpuni huvi säilitada. See hirm läks õnneks kaunis kähku üle, sest mida edasi, seda huvitavamaks raamat läks.

Hõbe ja Kaaren lähevad suveks maale vanavanemate juurde, kohta, kus puudub mobiililevi ja elu on täidetud porgandite harvendamise, kanatalitamise, nõudepesu ja muude teha vajavate töödega. Sekka taimede tundmaõppimist ja rahvatarkusi nende raviks kasutamisest, teadmised, mida õige varsti vaja läheb. Traditsioonid on peres au sees, laupäeva õhtul saunas käies soovitakse „Jumal sekka”.

Ei maksa nüüd ehmuda ja arvata, et orjatöö kõrvalt enam üldse aega mängimiseks ei jää! Tegelikult on vaba aega ikka rohkem kui töötegemist ja kuna lapsed käivad maal igal suvel, on nad tööga harjunud kui millegagi, mis tuleb lihtsalt ära teha, isegi kui see iga kord rõõmu ei tee.

Vabal ajal saab joonistada kaarte ja tegeleda maadeavastamisega. Ujumas saab käia kas viie kilomeetri kaugusel järves, kuhu pääseb läbi ürgoru, või sauna juures tiigis, olemas on ka kummipaat.

See suvi tuleb aga täiesti eriline, sest kätte on jõudnud Allikahaldja aastaid tagasi sepitsetud plaani täideviimise aeg ja Hõbedal on selles peaosa.

Tiigi põhjast avastatud värava kaudu pääsevad lapsed Unustusemaailma, kus tegutsevad meie esivanemate ellu kuulunud, kuid tänaseks suuremalt jaolt unustusehõlma vajunud värvikad tegelased ja nõiduslikud olendid.

Värav on olnud suletud alates ajast, kui väravavalvuri, Allikahaldja, ankur minema viidi, viijaks ei keegi muu kui laste arheoloogist isa. Mis aga juhtub, kui piirid Unustusemaailma ja pärismaailma vahel enam ei pea?

Halltõbi, Eksitaja, Kratt. Ärge neid nimesid unustage. Nemad kolmekesi ongi sepistanud vandenõu, kuidas Unustusemaailmast pärismaailma tagasi pääseda. See läheb neil korda.

Kui ma oma eelmises lugemissoovituses kaeblesin kaldkirjas vahepeatükkide üle, kus mingi tegelane lugu oma vaatevinklist esitab, siis siin on need kindlasti suureks plussiks. Eelisolukorras on lugemisel kõik need, kes eesti mütoloogiaga väga hästi kursis ei ole, minu jaoks ei olnud faktiliselt midagi tundmatut, küll aga oli rõõm nautida tervet hulka vahvalt iseloomustatud tegelasi: sõna väga otseses mõttes lahtise peaga Suur Tõll rääkimas mönusat saare murret; Kalevipoeg, kel lihtne jalgu selga võtta; lakkamatult lobisev Katkukits, kellest Tõll arvab, et ta üritab rahvaarvu kontrolli all hoida neid surnuks rääkides. Kitse kõnepruuk on ühe unustuses viibija kohta kahtlaselt tänapäevane, kui ta reklaamib kodukäijate mõisat lastele kui „turvalist, beebikindlat, pehmet ja mugavat kohta”. Tõll usub samuti selle lastele ohutu olevat, sest Hõbedal on võluvõime, Kaarnat kaitseb ta ise ja kitse ärakägistamisest võidaksid kõik. Kitsel on väga laialdased teadmised, näiteks oskab ta öelda, et tema magu sisaldab nii erilisi baktereid, et talle piisab toiduks lihtsalt paberist, millele on peale pissitud.

Eksitajal ja Kratil ei lähe moodsas maailmas kuigi edukalt, sest esimese vastu aitab GPS ja teine jääb hätta teraste maanaistega, kes peenikeses kirjas lepinguosa mitte lugemata ei jäta, nagu ta loodab. Halltõvel läheb siiski korda enne kinnipüüdmist mõned inimesed haigeks teha. Lõpeb kõigi kolme karjäär aga Kummitusmõisa koristajatena ja enam pole neil suurt muud teha kui ahelaid roostest kasida ja sääreluid laitmatutesse neljakandilistesse riitadesse laduda. Ja meile seda lugu jutustada. Asi on end aga ära tasunud, sest nad on korraks unustusehõlmast välja pääsenud!

Mulle meeldis ka see, et kuigi muidu on enamvähem kõik moodsale ajale kohandatav ja Eksitaja käest võibki GPSi abil pääseda, jäävad iidsed põhimõtted ohvrite ja andide suhtes muutmata ja päris niisama midagi ei saa. Täpsemalt ma sellel ei peatuks, raamat niigi õhuke.

Kokkuvõtteks – äärmiselt palju pärimust ja muidu rahvatarkusi ja -kombeid sisaldav raamat, kus see kõik on esitatud ladusalt, loogiliselt, mõnusalt, kergelt ja humoorikalt, kordagi ei teki näpuga näitamise tunnet.

Kaja Kleimann

Fotol: märtsis sai autor noore teadlase preemia