10 raamatut — Kadri Rohi

1. Aino Pervik “Väikesed vigurijutud“

Puhas kuld! Täpilugu, lammas ja sammal, puupea ja tainapea ja paljud teised toredad mängulised keele- ja mõtteuperpalle tegevad lood. Neid vigurjutte sai lapsepõlves sagedasti ka väikeselt vinüülplaadilt (Helle Kuninga, Jüri Vlassovi ja Mihkel Smeljanski ilmekas esituses) kuulatud ja ikka imestasin, et kuidas on võimalik nii huvitavalt trikitades jutte luua.

.

2. Jaan Vahtra “Metsajärv“

Peamiselt kunstnikuna tuntud Jaan Vahtra (1882-1947) oli ka andekas kirjanik. Selles kogus on palju toredaid rahvapärimusest ja lapsepõlvemälestustest inspireeritud jutustusi, mis olid meeldejäävaks esmatutvuseks Lõuna-Eesti meelelaadi ja kohavaimuga.

.

.

3. Fr. R. Kreutzwald “Eesti rahva ennemuistsed jutud“

Ehkki Euroopa paljudest muinasjuttudest kokku lapitud ja mugandatud, on see siiski paeluv lugemine, lisaks lummavad Günther Reindorffi filigraanselt väljatöötatud illustratsioonid. Lõpus on ka ports põnevaid kohamuistendeid (“Vinguv jalaluu” jt.). Võib-olla mõjuvad tema jutud ka seetõttu kodusemalt, et mul on Kreutzwaldiga oma seos: temanimeline tänav on kohe mu lapsepõlvekodu kõrval, ning tema nimi (ja seeläbi kaudselt ka tema loodud raamatumaailm) kogu aeg silma all. Lõbus, et nüüdki paistab raamatukogu aknast Kreutzwald — tema mälestuskuju Emajõe ääres.

.

4. Artur Bloch “Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad” (LR 1982/40)

Lapsena isa raamaturiiulist näpatud raamat köitis tähelepanu eelkõige oma ebatavalise pealkirja ja nõukogude perioodile ebahariliku, autori kontaktse ja lõbustatud portreega esikaanel, samuti seesolevate Loomingu Raamatukogu kohta ebatüüpiliste ning rohkete karikatuuridega. Sisu siis niiväga ei kõnetanudki, tundus lihtsalt üks pingutatud vaimukuste paraad. Ent vanemaks saades ja üha uuesti üle lugedes on ilmselge, et autor on kenasti elutõdesid üles loetlenud 🙂 Meeldib tema irooniline ja tögav stiil. Igapäevaeluski kasutan aeg-ajalt väljendit “Aga see on ju Murphy seadus!”, eriti kui miski asi võtab arvatust kauem aega. Üldiselt tundubki, et autori must huumor passib hästi kokku eestlasliku naljasoonega. Klassika: “Teine järjekord liigub kiiremini” või “Selle, mida te otsite, leiate te alati viimasest kohast, kuhu te vaatate”.

.

5. Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad“

Üks suur lemmik, arvatavasti olen seda üle lugenud rohkem kui ühtki teist raamatut. See on ühtaegu nii reisikiri, huumoriklassika kui põhjalik looduseksursioon. Ei tüdi Durrelli viisist vaadelda ja kirjeldada loomi kui inimesi ja inimesi kui loomaliike, nende vahel on hulgaliselt rikkalikke looduskirjeldusi Kreeka lopsakast loodusest. Võrratu!

.

.

Jules Verne “Saladuslik saar“

Väärt lugemiselamus nii lapsena kui täiskasvanuna, mõlemal korral on lummanud peategelaste lõpmatu tarmukus ja leidlikkus — pole sõna otseses mõttes mingit probleemi, mida nad ei suuda asustamata saarel lahendada, jõudes lõpuks isegi telegraafi ehitamiseni. Loogiline, et taolise raamatu kirjutamise (1875) taust on 19. saj. lõpu teaduslik-tehniline edulugu, mil miski ei tundunud võimatu ja kõikvõimalikke avastusi tuli järjest hooga juurde.
Vulkaanipurske tõttu on saare lõpp lausa apokalüptiline, aga uskumatul kombel õnnestub saare-elanikel sealt pääseda, kusjuures see ei mõju isegi ülepingutatuna, sest kogu raamat kulgeb kuidagi ülendatud meeleolus (hmm, teadusehuvilistel ja hakkajatel seiklejatel ei saa ometi midagi halvasti minna!).

.

7. Juhan Jaik “Kaarnakivi“

Jaigi maailm on mu fantaasiaga hästi haakunud. Siin on eripalgelised jutud — on nii huumorit, õudust, melanhooliat kui kuhjaga üle vindi keeratud rahvapärimust, aga moodustavad kokku tugeva terviku. Kaarnakivi-teemalised jutud on mu lemmikud. Lõunaeestlasele äärmiselt soovitatav lugemine! 🙂

.

.

8. Dmitri Šostakovitš “Tunnistus“

Lugesin seda aastaid tagasi, aga see raamat otsekui sööbis mällu. Ajastu jõhker portree, totalitaarse režiimi võimumängud — loovisikute elu Nõukogude Venemaal, täis pidevat hirmu, viha ja keerulisi valikuid. Helilooja mälestused on 1970-ndatel kirja pannud Solomon Volkov.

.

.

9. Meelis Friedenthal “Mesilased“

Raamatu tegevus toimub 17. saj. lõpul Tartus ning on kirja pandud nii sugestiivselt, et kord ühel eriti hallil ja vihmasel sügispäeval — milline valdavalt raamatus valitses, tundsin vastupandamatut soovi seda raamatut uuesti lugeda, ja raamat oli teisel korral sama hea kui esimesel. Autor on kunagise olustiku väga hästi ja detailirikkalt elustanud — ja võibolla umbes selline nägigi välja ühe kunagise üliõpilase elu? Meeldib ka omamoodi ajarännu moment, nagu liiguks ise reaalselt tolleaegsetel tänavatel ja Emajõe ääres.

.

10. Keith Richards “Elu“

Vaatan seda paksu tellise mõõtu raamatut riiulis alati soojuse ning tänutundega, et see on ka eesti keeles ilmunud. Eelistan alati rockmuusikute autobiograafiaid nendest kirjutatud raamatutele ja Keith Richardsi puhul on see äärmiselt õigustatud, sest ta oskab suurepäraselt kirjutada — kui inimene armastab raamatuid lugeda (ta olevat tahtnud kunagi isegi raamatukoguhoidjaks saada ja tal on mahukas koduraamatukogu), siis väljendub see ka tema keelekasutuses ja kirjeldusoskuses. Noorukina sai alguse tema suur vendlus ja rivaliteet Mick Jaggeriga, alates ansambliperioodist on see juba tüüpilisem rockbiograafia, ehtne ja intensiivne rock’n’roll elustiil… Ehkki see on teda aastatega kõvasti kulutanud, on tegu äärmiselt südamliku inimesega, kes hoolib väga oma perest ja teeb ilmselt muusikat hingega kuni surmani.

.

Kadri Rohi

10 raamatut — Rita Roosileht

Minu kõige lemmikumad.

Kes ei teaks Ellen Niidu raamatut “Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda”. Kes pani lõpuks pikk-kõrva uinuma? No ikka väike piiksuja-hiireke! Ei saanud sellega hakkama rebane, karu ega huntki. Jänesepoeg oli lugemislistis pea iga õhtu.

Rõõmsaks tegi tuju Aino Perviku raamat “Kaarist on kasu”. Tore, et raamatust ilmus hiljuti kordustrükk. Paeluvaks muutis Kaari-raamatu pabernuku komplekt koos erinevate riietega. Aino Perviku kiituseks peab ütlema, et on loodud tore kodune õhkkond (pühapäev ja argipäev, kuhu kuulus paljudel lasteaed) ja Kaari toimetustes oli nii palju tuttavlikku. Kõik see, mis mindki lapsena saatis.

“Kirju-Mirju” (I). Eesti kirjanike loomingu paremik lastele. Oli kaaslaseks pikkadel rongisõitudel Haapsallu. Lugeda aitas ema. “Mutionu pidu” (autoriks Alide Dahlberg) võis lugeda lauldes.

Eno Raua “Sipsik”. Ka väga kodu-lemb jutustus. Ilusad illustratsioonid, mida veel tahta!

Heljo Mänd “Seitse paid”. Väga silmapaistev kujundus. Sisaldas lemmikluuletust “Võilill”, mis osales laulukonkursil “Entel-tentel”. Samal põhjusel sai armsaks Ellen Niidu raamat “Karud saavad aru”. Sealseks luuletuseks oli “Kati karu”.

Ei jäänud lugemata ja said lemmikuteks muinasjutud: “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”, “Lumeeit”, “Okasroosike”, “Kaksteist kuud” Eelnevatel raamatutel autoriteks vennad Grimmid ja viimati mainitul Samuil Maršak. Kindlasti kuulus siia punti veel Tuhkatriinu-raamat, suleseppadeks jällegi vennad Grimmid. Alati võitmas headus ja ilu inetu ja kurja üle.

Vanemaks saades oli mõnus sukelduda Astrid Lindgreni raamatute maailma. Põnevad Blomkvisti ja Rasmuse lood ning sinna juurde müstiline Pipi Pikksuka lugu. Olulisel kohal jällegi võitlus hea ja kurja vahel.

Silvia Rannamaa “Kadri” viis mind väikese koolitüdruku juurde. Hea oli vahel samastuda Kadriga, kellel alati ei läinud kõige paremini. Siiski ka kõige lootusetum juhtum leidis lahenduse. Silvia Rannamaa “Kasuemas” on Kadrist sirgunud noor neiu. Algavad eneseotsingud. Maailm on justkui avardunud. Kohati tundub elu keeruline, kuid pakub ka põnevust. Need raamatud jäid kauaks mu südamesse.

Kuidagi ei saa mainimata jätta Charlotte Bronte “Jane Eyre”. Raamat täis põnevust, ärevust tekitavat müstikat. Ei puudu hea ja kurja võitlus. Tollal oli see raamatu puhul üsna oluline.

Unustamatu on ema Mare kuju Aadu Hindi romaanis “Tuuline rand” II osa. Jutustus rannarahva naise elust. Perekonnaelu romaanid on mind alati köitnud Sattusin juhuslikult koolitüdrukuna seda raamatut lugema. Veel üks Aadu Hindi teos on mulle meelde jäänud. Nimelt “Pidalitõbi” ja “Vatku tõbilas”. Annab põhjaliku ülevaate raskest haigusest. Minu nooruses sellest palju ei räägitud. Pigem olid seal elavad inimesed põlu all. Harva, kui keegi sealt tervena väljus. Ometi lootis igaüks omal moel.

Viimaseks lemmikuks kunagistel aegadel jääb Juri Rõtheu “Uni algavas udus”. Sisenesin täiesti mulle võõrasse ja samas uude maailma. Karm kliima, igapäevane võitlus ellujäämise nimel. Ometi sai Tšuktšimaast kodu ühele ameerklasele.

Rita Roosileht

10 raamatut — Küllike Lutsar

Astrid Lindgren “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“

Ei ole vist originaalne alustada Lindgreniga, aga paraku on see puhas tõde, mida väänata ei saa. Minu kõige esimene tõeline lugemiselamus oli just see raamat. Laenasin seda raamatukogust üha uuesti ja uuesti. Tjorven ja Pelle ja Melker ja Stina ja Södermanni vana ja kõik need teised seal Soolavaresel. Ja muidugi Malin — leebe ja ilus ja hea ja kogu Melkersonide pere ilmasammas. Tjah, tugevad naised on vist juba kusagilt kümnendast eluaastast alates mulle imponeerinud.

.

Adam Bahdaj “Matk naeratuse eest“

Mõtlesin, kas panna siia nimekirja “Kolm meest paadis koos koeraga” või “Matk naeratuse eest”. Viimane võitis ja puhtalt seepärast, et see oli esimene, seda lugesin varem. Põhjus, miks ta siin on, on asjaolu, et hea raamat võib olla ka lõbus. Kahju ainult, et tõeliselt häid ja üdini positiivseid raamatuid nii harva leida on.

.

Gavriil Trojepolski “Valge Bim Mustkõrv“

Mäletan, kuidas väike laualamp põles, vanaema oli voodis teki all ja luges igal õhtul sellest raamatust peatüki kaupa ette. See oli aeg, mil üle kõige ihkasin omale koera ja elasin Bimiga juhtunule kõvasti kaasa. Ja lootsin viimse hetkeni, et lool on õnnelik lõpp, et inimesed on ilusad ja head. Teadmine, et mõnikord on loomad inimestest paremad ja siiramad, tuli vist ka sellest raamatust. Samuti teadmine, et kõik inimesed ei olegi ilusad ja head. Koera mul ei lubatudki võtta, aga see pole küll selle raamatu süü.

.

Kristiina Pelto-Timperi “Sirelisuru“

Minu lapsepõlv 70-ndatel aastatel. Külaskäigud sugulaste juurde Põhja-Eestisse. Ja muidugi seal nähtud Soome televisioon. Asi läks isegi niikaugele, et ka mu isa ajas meile Süda-Eestisse püsti antenni, mis pidi Soome TV lained kinni püüdma. Eks ta vahel harva ideaalsete levioludega seda ka tegi, aga suurema osa ajast tegi maakera kumerus oma töö. Aga kõik see, mida õnnestus telekast näha, tekitas tunde, et siinsamas lähedal, aga ometi kättesaamtus kauguses on pudrumägede ja piimajõgede maa. No ja siis leidsin kodusest raamaturiiulist Kristiina Pelto-Timperi tagasihoidliku raamatukese, mis rääkis mu eakaaslase elust teispool Soome lahte. Ja see oli silmiavav elamus — et mismoodi, kuidas ometi on võimalik, et sellisel imedemaal ollakse samuti mõnikord kurb, üksildane ja igatsev. Et äkki polegi imedemaad?

.

Aino Pervik “Kunksmoor“

Olin seitsmeaastane, kui see raamat ilmus ja siis ma seda esimest korda lugesin. Oli minu jaoks täiesti mõistetamatu ja igav raamat. Järgmisel korral pidin seda lugema tudengina, eesti kirjanduse kursuse raames. Khm, ega ta paremaks polnud läinud vahepeal. Kolmas kord jõudis see raamat minuni 40-ndate eluaastate keskel, kui mu laps pidi seda koolis kohustusliku kirjandusena lugema. Lugesime seda siis kahepeale (suurema osa lugesin talle küll ette). Ja siis järsku sain ma aru, millest see raamat kirjutab — keskealise naise unistustest. Et suudaks ravida oma lootusetult haiget meest, tulla toime teismelistega, teha oma elus midagi tõeliselt suurt. Ja lubada endale mõnikord ka enesehaletsust, haige ja väsinud olemist, poputamist, olla vaba ja tuhiseda õhupallil läbi tormi ja miks mitte leida ehk oma kapten Trummgi. Ainus, millest ma siiani aru ei saa, on see, miks küll ometi on see raamat siiani algklasside soovituslikus nimekirjas? Et nende laste emad saaksid lugemiselamuse?

.

Doris Kareva “Ööpildid“

Tahan loota, et meil kõigil on olnud Õpetaja. Üks minu Õpetajatest oli vene keele õpetaja, kes teadis, et keel on ainult võti kultuuri juurde ja et õppida võõrkeelt, tuleb mõista selle keeleruumi kultuuri ja samas ka oma rahva kultuuri. Ilmunud oli Kareva luulekogu… Õpetaja võttis vene keele tunnis selle raamatukese välja ja luges sealt meile luuletusi ette. Selges eesti keeles. Ega luuletuste lugemine polnud midagi erakordset, seda tehti nii eesti keele tunnis kui ka meil kodus, aga esimest korda juhtus, et luule kõnetas mind. Need luuletused rääksid justkui minust endast. Tollel hetkel. Keskkoolitüdrukuna. See raamat tegi minu jaoks lahti ukse luulemaailma ja mul on sellest siiani väga hea meel.

.

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita“

See raamat jõudis minuni kohustusliku kirjanduse kaudu. Tuleb tunnistada, et hakkasin seda lugema tohutu eelarvamusega, sest sõbranna, kes selle just lõpetanud oli, ei hoidnud kriitilisi sõnu selle raamatu aadressil enda teada. Aga esimestest lehekülgedest alates haaras see mu täisti endasse, olin kui ära tehtud. See on vist mu kõigi aegade eredaim lugemuselamus üldse. Nii mõningaidki raamatuid olen hiljem üle lugenud, aga seda ei julge — ei taha seda eredat elamust rikkuda.

.

Trygve Gulbranssen “Ja taamal laulavad metsad“

See võiks olla norra “Tõde ja Õigus”, aga meie omast on ta mu meelest mõõtmatult romantilisem. Läbi paari inimpõlve kestev 19. saj. alguse taluelu Norras, kus Bjørndalil elavad võimsad, ausad, karused ja targad mehed, Dag nimeks. Kui vaja võitlevad karuga ja kui vaja ka nimismehe või lensmaniga — ja jäävad peale. Aga veel tähelepanuväärsemad on nende naised — linnas kasvanud, haritud, peaks olema maaelu jaoks justkui sobimatud, aga ometi tulevad — igaüks omal kombel — toime taluelu ja oma karuste meestega. Ma vist juba eespool olen maininud, et imetlen tugevaid naisi. Ja müstilist loodust, mida selles raamatus jagub. “Kes õppida tahab, sellele on palju teid avatud,” arvab ka raamatu autor.

.

Anthony Doerr “Kõik see silmale nähtamatu valgus“

Nõukaajal koolis käinuna pidin lugema igasuguseid sõjajutte ja mitte just vähe. Ei osanud ma tõesti arvata, et mõni sõjast jutustav raamat suudab mulle muljet avaldada. Ometi selle raamatuga nii läks. Kõige sõjavastasem raamat, mida olen lugenud, samas ilus ja hirmutav, vajutab helladele kohtadele hinges… Õhus on lõpmata palju võimalusi ja valu ja ilu.

.

Tuomas Kyrö “Kõike head, Toriseja“

“Küll need päevad tulevad ka sulle kätte,” tavatses mu vanema öelda. Eks need päevad jõuavad üha lähemale jah. Küll oli hea lugeda positiivset raamatut vananemisest. Tore, eluterve huumor. Kes keelab olla tegus omaenda elus ka siis, kui aastaid juba omajagu elatud. Ja kui järeltulijate seas on keegi, kes sinuga ühel lainel on, siis võib rahuliku südamega surra ka.

.

.

Küllike Lutsar

Aino Pervik “Miniatuurid mälupõhjast”

Lühike ja täpne, kaotatud aja kirjeldus läbi lapse silmade. Sugugi mitte pateetiline ega magusalt nostalgiline, vaid katse edasi anda seda, mis päriselt oli, võimalikult vahetult ja kontsentreeritult. „See siin pole mingi raamat ega film. See on öö ühes väikeses maa-ambulantsis eelmise sajandi keskel, päriselt.“ Mõeldud igaühele, kes on täiskasvanuna üles otsinud oma lapsepõlvekodu ja tundnud seda.

Mirt Kruusmaa
Tartu Ülikooli muuseum

Aino Pervik „Miniatuurid mälupõhjast“

Kirjanik meenutab poeetiliste mälupiltidega oma lapsepõlve eredamaid hetki kogu meie rahvale keerulisel ajajärgul. Lapse silmade läbi nähtuna manatakse lugejale ilusat Eesti Vabariigi aegset elu, nõukogude aja algust, saksa aega ja jälle nõukogude aega, silmi ette kerkivad tolleaegsed inimesed – sugulased, pereliikmed, koolikaaslased, naabrid, õpetajad, sõjavangid, sõjaväelased erinevatest armeedest, surmad, arreteerimised, loetud raamatud, vahelduvad looduspildid. Aino Pervik avab lugejale oma isikliku ajaloolaeka leebel ja diskreetsel viisil, selles puudub viha ja kurjus.

Terje Lõbu
Tartu Ülikooli Muuseum

Vaata ka Halliki Jürma arvamust

Aino Pervik „Miniatuurid mälupõhjast”

Sain nädalavahetuseks, hea kolleegi soovitusel, lugemiseks Aino Perviku „Miniatuurid mälupõhjast”.

Ma ei loe just ülemäära palju mälestusteraamatuid, aga see tundus huvitav, et vaadata, kuidas on kirjeldatud kohalugu ja muutusi Tallinnas. Aga selles väikeses raamatus oli palju muudki!

Aino Pervik kirjeldab raamatus seiku oma lapsepõlvest 1930ndatel ja 40ndatel aastatel, sekka mõni kild tänapäevast. Põnev oli lugeda, kuidas lühikeste mõttekildudena on raamatus edasi antud aegade ja elu-olu muutumist. Kõik see Tallinna kesklinna muutunud osa ja Kalaranna ja Patarei ümbrus, mis on nii palju muutuma hakanud just viimastel aastatel. Huvitav fakt, et Kalarannast viidi kolmekümnendatel tallinlasi laevaga Piritale nädalalõppu veetma. Suur osa raamatust on pühendatud Aino Perviku mälestustes ka Järvakandile, kus ta alustas oma kooliteed.

Läbi lugude on kumamas ürginimlik pool, mis aitab inimesi läbi raskete aegade ja mis lapsesilmade läbi nähtuna on loomulik ja õige. Aino Pervik kirjeldab asju nii nagu nad olid, andmata hinnangut, kallutamata lugeja mõttesuunda. Ka keerulisi aegu ja olukordi on raamatus kirjeldatud vaatlevalt, autor keskendub aistingutele ja kirjeldab episoode nii, nagu ta väikese tüdrukuna tundis ja talle meelde jäi.

Imeline kirjeldamisoskus! Hoolimata väga nappidest lühilugudest saame pildi kirjaniku elust lapsepõlves Tallinnas ja Järvakandis ning vanavanemate juures Kalamel. Just see, et Aino Pervik ei rõhu oma raamatus täpsetele daatumitele ega kirjelda pikalt ja üksikasjalikult sündmusi, teeb raamatu mõnusalt loetavaks. Miniatuurid loovad kildudest sisuka tervikpildi, mis ei luba raamatut käest panna, enne kui see on läbi, pannes edasi mõtlema ja igaühe oma lapsepõlveseiku ellu äratama.

Halliki Jürma

Aino Pervik „NummiPealt ja mujalt”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Aino Perviku „NummiPealt ja mujalt”

Aino Perviku „NummiPealt ja mujalt” on üsna ebaharilik raamat, mille iga järgmine lehekülg viib lugeja justkui täiesti uue raamatu juurde. Teos koondab endas nii jutte NummiPeal elavatest inimestest kui ka limerikke – lühikesi absurdseid luuletusi. Olgugi et NummiPea linnas elab uskumatult palju veidraid tüüpe, siis vaatamata oma veidrustele ja erinevatele iseloomudele mahuvad nad kõik siiski rõõmsasti lähestikku toimetama. Aino Perviku iselaadsetesse lugudesse võib suhtuda ühelt poolt lõbusa muigega, kuid teisalt võib teravama silmaga lugeja raamatus kohatud tegelasi leida igapäevaselt ka enda ümbert.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Tartu lastekirjanduse auhinna kandidaadid

Tartu linn annab kolmandat korda välja Lapsepõlve auhinna nime kandva kirjandusauhinna, mille laureaadiks saab üks 2016. aastal ilmunud laste- või noorsooraamatu autor. Esimese Lapsepõlve auhinna sai kahe aasta eest Kairi Look, teise aasta tagasi Andrus Kivirähk ja kolmas laureaat selgub 22. aprillil.

Auhinna väljaandmist korraldab Tartu linnaraamatukogu koos mänguasjamuuseumiga. Žürii koosseisusu kuulusid: Contra (esimees), Riina Pauklin, Ädu Neemre ja Liis Pallon linnaraamatukogust ning Marge Pärnits mänguasjamuuseumist. Rangeid valikukriteeriume rakendamata lähtus žürii valiku tegemisel siiski põhimõttest, et raamatus peituv lugu pakuks avastamisrõõmu nii lastele kui ka täiskasvanutele, et kirjaniku mõte oleks väikest lugejat toetav, ning et teos oleks kirjutatud ilusas emakeeles.

Žürii oli raske valiku ees. Esimese hooga saime 23 nominenti, kõik väga head raamatud. Aga muhedate, samas tõsiste ja pingeliste vaidluste läbi leidsime ühise keele ja esiviisiku. Nende hulgast selgub ka number üks. Nominentide järjekord ei ole juhuslik, vaid on esitatud tähestiku järjekorras.

Kätlin Kaldmaa „Halb tüdruk on jumala hea olla”
Tänapäeva Pipi Pikksukk ei tõsta küll hobuseid ja sajakiloseid rahakohvreid, aga vembud on praegu isegi vingemad. Suure inimesena peaks nagu lugema ja pead vangutama – kui minu lapsed selliseid asju teeksid, ei tea kohe, mis ma nendega teeks. Aga no mida need suured inimesed ikka selle vastu teevad – pahandavad natuke ja elu läheb edasi, ja suurena on lastel tore meenutada, et me tegime ikka hulga toredamaid lollusi kui tänapäeva lapsed.

Kadri Lepp „Poiss, kes tahtis põgeneda”
Põgenemine ei ole alati häbiväärne, aga kindlasti ka mitte esimene abinõu. Samas võib põgenemine olla väga taktikaline – pärast saab tagaajajat varitseda, teinekord aitab aega võita. Aga tihti on see ainuke väljapääs väljapääsmatust olukorrast. Siin raamatus saab põgenemissoov pidevalt uue näo, lisanduvad vaimsed ja füüsilised takistused, aga soov ei kao, eriti kui põgenemise ettevalmistused muutuvad järjest mõtestatumaks. Samas on koguaeg pinge õhus, et äkki põgenemist ei toimugi. Põnevust selles raamatus jätkub.

Kairi Look „Härra Klaasi pöörane muuseum”
Lähed muuseumi, vaatad pilte ja kui on head pildid, siis need ärkavadki ellu. Kõik tundub käegakatsutav, samas käega katsuda justkui ei tohiks, sest pikapeale kulub pilt niimoodi ära ja sellest, mis kunstnik on pildi peale maalinud, ei jää enam midagi järele. Aga mis siis, kui need asjad ja tegelased sealt pildi pealt ise maha tulevad ja sinuga suhtlema tahavad hakata? Võiks muidugi jubedaid asju ette kujutada, lausa põrgukoledusteni välja, kuid härra Klaasi muuseumis läheb hoopis põnevaks ning lustakaks. Ja lustakuse peale on Kairi Look meister.

Aino Pervik „Hädaoru kuningas”
Muinasjutt, mis mõjub uskumatult realistlikult. Isegi lõvi, kes murrab teisi maha, aga kuulab kuninga sõna, sest on tema lapsepõlvesõber, on täiesti usutav. Hämmastav, et saab nii lastepäraselt poliitikast kogu selle karmuses kirjutada. Häda ja hukkasaanuid on küll palju, Hädaorg pealkirjas väärib igati oma nime. Samas ajalugu ongi ju selline, igale õitsengule on eelnenud tublisti kurbust ja viletsust. Lastekirjandus ei pea alati elu ilustama. Aga muidugi ei ole ükski hädaorg ilma rõõmuta ja lõpuks võidavad ikkagi armastus ja headus. Seda tasub ka päriselus arvesse võtta, kui tekib pealtnäha väljapääsmatu olukord.

Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”
Kaunikesti naljakas näkiliste välimääraja lastele. Aastate eest lesestunud isa proovib suhteid luua väga erineva iseloomuga naistega, eriti sümpaatne, et otsingutes on igati abiks tema teismeline tütar ja iga uut valikut katsetatakse loomulikult ka tema peal. Eks ta ole kurb raamat ka, sest seal on hulga naisi, kes on nii suure kiiksuga, et vaevalt nemad endale kunagi mehe leiavad. Aga küllap nad leiavad, kui neil jätkub sama palju kannatlikkust ja häid abilisi nagu selle raamatu tublil meeskangelasel.

Žürii nimel
Contra

Aino Pervik „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent — Aino Pervik „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ (illustreerinud Ulla Saar, välja andnud kirjastus Tänapäev, 78 lk).

Ühe meie armastatuma lastekirjaniku Aino Perviku jutukogu „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ tegelasteks on elutud asjad – toiduained, esemed, majapidamistarbed. Igaühele neist, muidu nii vaikselt nurgas konutavale esemele annab Aino Pervik hääle ja vaatepunkti elule. Suure südamlikkusega kirjutab ta piimast, kes muretseb, et ta võib hapuks minna, supipotist, kes armastab tervislikke eineid valmistada, padjast, kellele üle kõige meeldib unejuttu kuulata jne. Kuid ükskõik millest Pervik ka ei kirjutaks, ikka kumavad tema lugudest läbi elutarkus, armastus ja hoolimine ka kõige väiksema vastu. Ilma oma arvamust peale surumata jagab ta väärtuslikke tarkuseteri, mida edasiseks eluks kõrva taha panna. Märkimata ei saa jätta ka kogenud kirjaniku meisterlikku sõnakasutust ja rikkalikku, kuid siiski lapse vanust arvestavat sõnavara.

Jaanika Palm
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Leelo Tungal – Tere tulemast Tirilinna!

Aino Perviku Tirilinna lugude sari („Tirilinnas algab kool”, „Aiapidu roosiaias”, „Krokodill”, „Kui sa näed korstnapühkijat”, „Piknik Ristineemel”, „Jüri soolaleivapidu”, „Isegi Max ei usu enam”) (Tammerraamat, 2009–2012)

Olen lapsest peale olnud Aino Perviku talendi austaja ja tunnen rõõmu, et küpsesse ikka jõudes on kirjanik jäänud truuks lastekirjandusele: tema raamatutest õhkub turvalisust, kuigi neis on kirjeldatud ka raskeid aegu ja keerulisi olukordi, sest ka kõige keerulisemates situatsioonides annab kirjanik oma lapstegelastele saatja, kellele võib iga ilmaga kindel olla: piraadipealiku tütrele Arabellale saab toeks ilmarändur Hassan, väikestel tirilinlastel on enamasti abiks arukad ja mõistvad vanemad… Nõidu, hiiglasi ega võlureid Pervik Tirilinna ei läkita, lapsed õpivad ise oma probleemidega toime tulema – ja neid probleeme on just niisama palju kui kõigil tavalistel 7–8-aastastel: kuidas suhtuda endast erinevatesse, kuidas käituda kurjade täiskasvanutega, kuidas leppida, kui oled kellelegi liiga teinud.

Mõne suletõmbega maalib Pervik kena ja sedavõrd usutava pildi sõpruskonnast, kuhu kuuluvad Max, Jüri, Jaap, Roosi ja Reti, et peaaegu igal väikesel lugejal on võimalik end kellegagi tegelastest samastada ja elada seitsme raamatu kaudu Aino Perviku loodud mõnusalt turvalises Tirilinnas. Kõik seitse raamatut on paraja pikkusega, et algkoolilapsed neid lugedes ei väsiks, ja Anu Kalmu lihtsad ning ilusad illustratsioonid on kirjaniku lugudele tubliks toeks.

Brian Jacques’i „Vahva hiir Matthias” (Tiritamm, 2004)

Inglise kirjaniku Brian Jacques’i raamatut „Vahva hiir Matthias” raamatupoes allahinnatud teoste seas märgates hakkas mul kurb. Millest see tuleb, et nii mõnigi kesine tõlketeos kaob kähku lettidelt, sellal kui väärt raamat lugejat ei leia? Üks põhjus on kindlasti see, et poeriiulid on nii tihkelt kirevakaanelisi teoseid täis topitud, et ilma erireklaamita ei torka võõrapärase nimega autori raamat silmagi. Ja kui päris aus olla, siis on Jacques’i lasteromaani kaanepilt eksitavalt kribukrabune – inglasest lugeja tunneks küllap ära taustal seisva Redwalli kloostri müürid, mille vahel toimuvad Jacques’i kahekümne kahe vaimukalt kirja pandud raamatu seiklused, meie siin oleme uhkemaidki losse näinud, ja ega meil kangelaslikest kirjandushiirtestki puudust ole!

Kirjanik (keda kahjuks juba kaks aastat pole elavate seas) kahtlemata eestikeelse raamatu menu puuduse tõttu ei kannatanud: tema teoseid on tõlgitud kolmekümnesse keelde ja trükitud üle kahekümne miljoni eksemplari. Redwalli-sarja lugudest on tehtud nii muusika- kui ka draamalavastusi, rääkimata rohketest lõbusatest kujukestest, mida Jacques’i kodulinnast Liverpoolist võib tänini kaasa tuua.

Redwalli kloostris elavad üksmeelselt hiired, mägrad, oravad ja saarmad, kuid sellegipoolest ei kulge elu liiga rahulikult. Nimelt ihub tublide loomade varandusele hammast rotipealik Cluny Rooskaja oma jõuguga, kelle kirjeldamisel ei hoia kirjanik värve kokku: rott „oli otsekui õudusunenäost välja karanud. Ühe küünisega hoidis ta pikka teivast, mille otsa oli torgatud tuhkrupea, teises käpas oli aga tema jäme üüratu pikk saba, mida ta plaksutas nagu piitsa.” Cluny jõuk käivitab sõja, mis teeb noorest Matthiasest tõelise kangelase. Redwalli vaprate väikeloomade vastupanust jutustades teeb autor rohkesti lüürilisi kõrvalepõikeid, nii et raamatus on nii armastust kui ka hellust, nii kangelaslikkust kui ka reetmist – kõik kirja pandud väikese britilikult vaimuka muigega.

Mitmeid ameteid pidanud Jacques olevat just selle, Redwalli esimese sarja loo, kirja pannud oma pimedate koolis õppivatele väikestele sõpradele ette lugemiseks, nii et mitte ainult dialoogid, vaid ka kirjeldused on eriti kujundlikud ja värvikad. Tõlkija Tiia Rinne on teinud ära suure ja korraliku töö! Küll oleks vahva, kui veel mõni sama sarja raamat jõuaks eesti lugejani, kuid esialgu lootkem, et vähemasti „Vahva hiir Matthias” on veel raamatukogudes saadaval.

Chris Riddelli „Ottoline ja Kollane Kass” (Draakon & Kuu, 2010)

Chris Riddelli Ottoline’i-raamatute sari on hoopis teisest ooperist kui Jacques’i teosed ja kui päris aus olla, siis pidasin „Ottoline’i ja Kollast Kassi” lehitsedes seda esialgu kerglasevõitu koomiksiks, kuid, olles näinud, mismoodi seda sorti raamatud kutsuvad ennast uurima ka neid lapsi, kes lugemist pelgavad, võtan oma sõnad tagasi. Nüüdseks on juba ilmunud ka „Ottoline läheb kooli” ja küllap avaldab kirjastus Draakon & Kuu peatselt kolmandagi, „Ottoline merel”. Chris Riddellilt on eestikeelsena ilmunud lisaks neile veel muhe väikelasteraamat „Härra Voodiall”. Londoni ajalehe Observer karikaturistina oma käe lahti joonistanud Riddell oskab suurepäraselt siduda lapsi raamatu külge, pakkudes neile lisaks tavalistele illustratsioonidele igasugust kribu-krabu: karikatuure, koomikseid, hinna- ja nimesilte, postkaarte ja kirjakoopiaid. Sellest tohuvabohust koorub välja põnev lugu tüdrukust, kelle vanemad alailma laias ilmas ringi reisivad, jättes lapse väikese ja karvase „Norra soost pärit oleva” Härra Munroe hooleks.

Ilmselt sobib selline tähelepanu pidev ühest punktist teise viimine tänapäeva laste rabeleva elulaadi juurde. Kas on mõtet süüdistada selliseid lapsi, kes ei suuda maast madalast pikka teksti järjest lugeda – ehk on arukam neid tasapisi lugemisse süvenemisega harjutada? Draakon & Kuu avaldab valdavalt head väliskirjandust ja tõlkija ning kirjastaja Leelo Märjamaa maitset võib usaldada! Võib arvata, et Ottoline’i raamatute ümberpanemisel tuli olla eriti valvas, et kaotsi ei läheks ükski ukse- ega nimesildikese tekst, sest igal detailikesel on loo jutustamisel oma osa. Usun, et algkoolitüdrukuid, kes mingil põhjusel raamatuid lugeda ei viitsi, on Riddelli vahvate teostega küll võimalik lugema meelitada (poisse tõmbavad ehk rohkem Jeff Kinney lõbusad „Äpardi päevikud”, mille on välja andnud Ajakirjade Kirjastus).

Neid raamatuid vaadates meenutan kurbusega Henno Käod ja Raivo Järvit, kes võinuksid samasuguseid autoriraamatuid avaldada…

Wisława Szymborska „Herakleitose jões. Valitud luuletused”. Tõlkinud Hendrik Lindepuu (Hendrik Lindepuu kirjastus, Tartu 2012)

Olen kade kõigile luulesõpradele, kes pole veel lugenud Wisława Szymborska raamatut „Herakleitose jões” – kade sellepärast, et neil seisavad alles ees need elamused, mille mina sellest luulekogust sain. Iga luuletus on nagu terve elu, iga sõna nagu täpne pintslitõmme, mis äratab ellu mälestusi, tundeid, värve, lõhnu; iga mõte – olgu siis üllatav või üllatavalt déjà-vu’lik – usaldab ennast sulle ja asub oma elu sinus edasi elama, tehes sind – vähemalt viivukski – õnnelikuks.

Hendrik Lindepuu teeb imetlus- ja tänuväärset tööd – ilma temata peaksime kõik poola keele ära õppima, et Szymborska, Różewiczi ja teiste geniaalsete poolakate loomingust osa saada. Jõudu talle!

 

Leelo Tungal

Leelo Tungla foto Stina Kase