Archive for the ‘Pervik, Aino’ Category

Tartu lastekirjanduse auhinna kandidaadid 

Tartu linn annab kolmandat korda välja Lapsepõlve auhinna nime kandva kirjandusauhinna, mille laureaadiks saab üks 2016. aastal ilmunud laste- või noorsooraamatu autor. Esimese Lapsepõlve auhinna sai kahe aasta eest Kairi Look, teise aasta tagasi Andrus Kivirähk ja kolmas laureaat selgub 22. aprillil.

Auhinna väljaandmist korraldab Tartu linnaraamatukogu koos mänguasjamuuseumiga. Žürii koosseisusu kuulusid: Contra (esimees), Riina Pauklin, Ädu Neemre ja Liis Pallon linnaraamatukogust ning Marge Pärnits mänguasjamuuseumist. Rangeid valikukriteeriume rakendamata lähtus žürii valiku tegemisel siiski põhimõttest, et raamatus peituv lugu pakuks avastamisrõõmu nii lastele kui ka täiskasvanutele, et kirjaniku mõte oleks väikest lugejat toetav, ning et teos oleks kirjutatud ilusas emakeeles.

Žürii oli raske valiku ees. Esimese hooga saime 23 nominenti, kõik väga head raamatud. Aga muhedate, samas tõsiste ja pingeliste vaidluste läbi leidsime ühise keele ja esiviisiku. Nende hulgast selgub ka number üks. Nominentide järjekord ei ole juhuslik, vaid on esitatud tähestiku järjekorras.

Kätlin Kaldmaa „Halb tüdruk on jumala hea olla”
Tänapäeva Pipi Pikksukk ei tõsta küll hobuseid ja sajakiloseid rahakohvreid, aga vembud on praegu isegi vingemad. Suure inimesena peaks nagu lugema ja pead vangutama – kui minu lapsed selliseid asju teeksid, ei tea kohe, mis ma nendega teeks. Aga no mida need suured inimesed ikka selle vastu teevad – pahandavad natuke ja elu läheb edasi, ja suurena on lastel tore meenutada, et me tegime ikka hulga toredamaid lollusi kui tänapäeva lapsed.

Kadri Lepp „Poiss, kes tahtis põgeneda”
Põgenemine ei ole alati häbiväärne, aga kindlasti ka mitte esimene abinõu. Samas võib põgenemine olla väga taktikaline – pärast saab tagaajajat varitseda, teinekord aitab aega võita. Aga tihti on see ainuke väljapääs väljapääsmatust olukorrast. Siin raamatus saab põgenemissoov pidevalt uue näo, lisanduvad vaimsed ja füüsilised takistused, aga soov ei kao, eriti kui põgenemise ettevalmistused muutuvad järjest mõtestatumaks. Samas on koguaeg pinge õhus, et äkki põgenemist ei toimugi. Põnevust selles raamatus jätkub.

Kairi Look „Härra Klaasi pöörane muuseum”
Lähed muuseumi, vaatad pilte ja kui on head pildid, siis need ärkavadki ellu. Kõik tundub käegakatsutav, samas käega katsuda justkui ei tohiks, sest pikapeale kulub pilt niimoodi ära ja sellest, mis kunstnik on pildi peale maalinud, ei jää enam midagi järele. Aga mis siis, kui need asjad ja tegelased sealt pildi pealt ise maha tulevad ja sinuga suhtlema tahavad hakata? Võiks muidugi jubedaid asju ette kujutada, lausa põrgukoledusteni välja, kuid härra Klaasi muuseumis läheb hoopis põnevaks ning lustakaks. Ja lustakuse peale on Kairi Look meister.

Aino Pervik „Hädaoru kuningas”
Muinasjutt, mis mõjub uskumatult realistlikult. Isegi lõvi, kes murrab teisi maha, aga kuulab kuninga sõna, sest on tema lapsepõlvesõber, on täiesti usutav. Hämmastav, et saab nii lastepäraselt poliitikast kogu selle karmuses kirjutada. Häda ja hukkasaanuid on küll palju, Hädaorg pealkirjas väärib igati oma nime. Samas ajalugu ongi ju selline, igale õitsengule on eelnenud tublisti kurbust ja viletsust. Lastekirjandus ei pea alati elu ilustama. Aga muidugi ei ole ükski hädaorg ilma rõõmuta ja lõpuks võidavad ikkagi armastus ja headus. Seda tasub ka päriselus arvesse võtta, kui tekib pealtnäha väljapääsmatu olukord.

Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”
Kaunikesti naljakas näkiliste välimääraja lastele. Aastate eest lesestunud isa proovib suhteid luua väga erineva iseloomuga naistega, eriti sümpaatne, et otsingutes on igati abiks tema teismeline tütar ja iga uut valikut katsetatakse loomulikult ka tema peal. Eks ta ole kurb raamat ka, sest seal on hulga naisi, kes on nii suure kiiksuga, et vaevalt nemad endale kunagi mehe leiavad. Aga küllap nad leiavad, kui neil jätkub sama palju kannatlikkust ja häid abilisi nagu selle raamatu tublil meeskangelasel.

Žürii nimel
Contra

Advertisements

Aino Pervik „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“

LastePegasusTartu Lapsepõlve auhinna nominent — Aino Pervik „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ (illustreerinud Ulla Saar, välja andnud kirjastus Tänapäev, 78 lk).

Ühe meie armastatuma lastekirjaniku Aino Perviku jutukogu „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ tegelasteks on elutud asjad – toiduained, esemed, majapidamistarbed. pervikjääpurikasIgaühele neist, muidu nii vaikselt nurgas konutavale esemele annab Aino Pervik hääle ja vaatepunkti elule. Suure südamlikkusega kirjutab ta piimast, kes muretseb, et ta võib hapuks minna, supipotist, kes armastab tervislikke eineid valmistada, padjast, kellele üle kõige meeldib unejuttu kuulata jne. Kuid ükskõik millest Pervik ka ei kirjutaks, ikka kumavad tema lugudest läbi elutarkus, armastus ja hoolimine ka kõige väiksema vastu. Ilma oma arvamust peale surumata jagab ta väärtuslikke tarkuseteri, mida edasiseks eluks kõrva taha panna. Märkimata ei saa jätta ka kogenud kirjaniku meisterlikku sõnakasutust ja rikkalikku, kuid siiski lapse vanust arvestavat sõnavara.

Jaanika Palm
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Leelo Tungal – Tere tulemast Tirilinna!

Leelo Tungal- Stina Kase - 5Aino Perviku Tirilinna lugude sari („Tirilinnas algab kool”, „Aiapidu roosiaias”, „Krokodill”, „Kui sa näed korstnapühkijat”, „Piknik Ristineemel”, „Jüri soolaleivapidu”, „Isegi Max ei usu enam”) (Tammerraamat, 2009–2012)

perviktirilinnasOlen lapsest peale olnud Aino Perviku talendi austaja ja tunnen rõõmu, et küpsesse ikka jõudes on kirjanik jäänud truuks lastekirjandusele: tema raamatutest õhkub turvalisust, kuigi neis on kirjeldatud ka raskeid aegu ja keerulisi olukordi, sest ka kõige keerulisemates situatsioonides annab kirjanik oma lapstegelastele saatja, kellele võib iga ilmaga kindel olla: piraadipealiku tütrele Arabellale saab toeks ilmarändur Hassan, väikestel tirilinlastel on enamasti abiks arukad ja mõistvad vanemad… Nõidu, hiiglasi ega võlureid Pervik Tirilinna ei läkita, lapsed õpivad ise oma probleemidega toime tulema – ja neid probleeme on just niisama palju kui kõigil tavalistel 7–8-aastastel: kuidas suhtuda endast erinevatesse, kuidas käituda kurjade täiskasvanutega, kuidas leppida, kui oled kellelegi liiga teinud.

Mõne suletõmbega maalib Pervik kena ja sedavõrd usutava pildi sõpruskonnast, kuhu kuuluvad Max, Jüri, Jaap, Roosi ja Reti, et peaaegu igal väikesel lugejal on võimalik end kellegagi tegelastest samastada ja elada seitsme raamatu kaudu Aino Perviku loodud mõnusalt turvalises Tirilinnas. Kõik seitse raamatut on paraja pikkusega, et algkoolilapsed neid lugedes ei väsiks, ja Anu Kalmu lihtsad ning ilusad illustratsioonid on kirjaniku lugudele tubliks toeks.

Brian Jacques’i „Vahva hiir Matthias” (Tiritamm, 2004)

jacquesvahvahiirInglise kirjaniku Brian Jacques’i raamatut „Vahva hiir Matthias” raamatupoes allahinnatud teoste seas märgates hakkas mul kurb. Millest see tuleb, et nii mõnigi kesine tõlketeos kaob kähku lettidelt, sellal kui väärt raamat lugejat ei leia? Üks põhjus on kindlasti see, et poeriiulid on nii tihkelt kirevakaanelisi teoseid täis topitud, et ilma erireklaamita ei torka võõrapärase nimega autori raamat silmagi. Ja kui päris aus olla, siis on Jacques’i lasteromaani kaanepilt eksitavalt kribukrabune – inglasest lugeja tunneks küllap ära taustal seisva Redwalli kloostri müürid, mille vahel toimuvad Jacques’i kahekümne kahe vaimukalt kirja pandud raamatu seiklused, meie siin oleme uhkemaidki losse näinud, ja ega meil kangelaslikest kirjandushiirtestki puudust ole!

Kirjanik (keda kahjuks juba kaks aastat pole elavate seas) kahtlemata eestikeelse raamatu menu puuduse tõttu ei kannatanud: tema teoseid on tõlgitud kolmekümnesse keelde ja trükitud üle kahekümne miljoni eksemplari. Redwalli-sarja lugudest on tehtud nii muusika- kui ka draamalavastusi, rääkimata rohketest lõbusatest kujukestest, mida Jacques’i kodulinnast Liverpoolist võib tänini kaasa tuua.

Redwalli kloostris elavad üksmeelselt hiired, mägrad, oravad ja saarmad, kuid sellegipoolest ei kulge elu liiga rahulikult. Nimelt ihub tublide loomade varandusele hammast rotipealik Cluny Rooskaja oma jõuguga, kelle kirjeldamisel ei hoia kirjanik värve kokku: rott „oli otsekui õudusunenäost välja karanud. Ühe küünisega hoidis ta pikka teivast, mille otsa oli torgatud tuhkrupea, teises käpas oli aga tema jäme üüratu pikk saba, mida ta plaksutas nagu piitsa.” Cluny jõuk käivitab sõja, mis teeb noorest Matthiasest tõelise kangelase. Redwalli vaprate väikeloomade vastupanust jutustades teeb autor rohkesti lüürilisi kõrvalepõikeid, nii et raamatus on nii armastust kui ka hellust, nii kangelaslikkust kui ka reetmist – kõik kirja pandud väikese britilikult vaimuka muigega.

Mitmeid ameteid pidanud Jacques olevat just selle, Redwalli esimese sarja loo, kirja pannud oma pimedate koolis õppivatele väikestele sõpradele ette lugemiseks, nii et mitte ainult dialoogid, vaid ka kirjeldused on eriti kujundlikud ja värvikad. Tõlkija Tiia Rinne on teinud ära suure ja korraliku töö! Küll oleks vahva, kui veel mõni sama sarja raamat jõuaks eesti lugejani, kuid esialgu lootkem, et vähemasti „Vahva hiir Matthias” on veel raamatukogudes saadaval.

Chris Riddelli „Ottoline ja Kollane Kass” (Draakon & Kuu, 2010)

ridellottolineChris Riddelli Ottoline’i-raamatute sari on hoopis teisest ooperist kui Jacques’i teosed ja kui päris aus olla, siis pidasin „Ottoline’i ja Kollast Kassi” lehitsedes seda esialgu kerglasevõitu koomiksiks, kuid, olles näinud, mismoodi seda sorti raamatud kutsuvad ennast uurima ka neid lapsi, kes lugemist pelgavad, võtan oma sõnad tagasi. Nüüdseks on juba ilmunud ka „Ottoline läheb kooli” ja küllap avaldab kirjastus Draakon & Kuu peatselt kolmandagi, „Ottoline merel”. Chris Riddellilt on eestikeelsena ilmunud lisaks neile veel muhe väikelasteraamat „Härra Voodiall”. Londoni ajalehe Observer karikaturistina oma käe lahti joonistanud Riddell oskab suurepäraselt siduda lapsi raamatu külge, pakkudes neile lisaks tavalistele illustratsioonidele igasugust kribu-krabu: karikatuure, koomikseid, hinna- ja nimesilte, postkaarte ja kirjakoopiaid. Sellest tohuvabohust koorub välja põnev lugu tüdrukust, kelle vanemad alailma laias ilmas ringi reisivad, jättes lapse väikese ja karvase „Norra soost pärit oleva” Härra Munroe hooleks.

Ilmselt sobib selline tähelepanu pidev ühest punktist teise viimine tänapäeva laste rabeleva elulaadi juurde. Kas on mõtet süüdistada selliseid lapsi, kes ei suuda maast madalast pikka teksti järjest lugeda – ehk on arukam neid tasapisi lugemisse süvenemisega harjutada? Draakon & Kuu avaldab valdavalt head väliskirjandust ja tõlkija ning kirjastaja Leelo Märjamaa maitset võib usaldada! Võib arvata, et Ottoline’i raamatute ümberpanemisel tuli olla eriti valvas, et kaotsi ei läheks ükski ukse- ega nimesildikese tekst, sest igal detailikesel on loo jutustamisel oma osa. Usun, et algkoolitüdrukuid, kes mingil põhjusel raamatuid lugeda ei viitsi, on Riddelli vahvate teostega küll võimalik lugema meelitada (poisse tõmbavad ehk rohkem Jeff Kinney lõbusad „Äpardi päevikud”, mille on välja andnud Ajakirjade Kirjastus).

Neid raamatuid vaadates meenutan kurbusega Henno Käod ja Raivo Järvit, kes võinuksid samasuguseid autoriraamatuid avaldada…

Wisława Szymborska „Herakleitose jões. Valitud luuletused”. Tõlkinud Hendrik Lindepuu (Hendrik Lindepuu kirjastus, Tartu 2012)

szymborskaherakleitoseOlen kade kõigile luulesõpradele, kes pole veel lugenud Wisława Szymborska raamatut „Herakleitose jões” – kade sellepärast, et neil seisavad alles ees need elamused, mille mina sellest luulekogust sain. Iga luuletus on nagu terve elu, iga sõna nagu täpne pintslitõmme, mis äratab ellu mälestusi, tundeid, värve, lõhnu; iga mõte – olgu siis üllatav või üllatavalt déjà-vu’lik – usaldab ennast sulle ja asub oma elu sinus edasi elama, tehes sind – vähemalt viivukski – õnnelikuks.tartulinnaraamatukogu100

Hendrik Lindepuu teeb imetlus- ja tänuväärset tööd – ilma temata peaksime kõik poola keele ära õppima, et Szymborska, Różewiczi ja teiste geniaalsete poolakate loomingust osa saada. Jõudu talle!

 

Leelo Tungal

Leelo Tungla foto Stina Kase