Posts Tagged ‘tõsielulood’

Iain Maitland “Kallis Michael! Armastusega isa”

Ühe pere lugu kirjades. Eriliseks teeb selle aga kirjade sisu — isa kirjutab oma peaaegu täiskasvanud pojale. Michael on pere kõige vanem laps (tal on õde Sophie ja vend Adam), kes on kodunt lahkunud, väidetavalt õppima ja üritab iseseisvalt elada. Tal on üürikorter ja oma tüdruk Niamh. Aga midagi on tal veel — nimelt süvenev depressioon ja edenev anoreksia. Ta ei kaeba ja püüab koos Niamhiga perekonna eest kõike varjata. Ega ülejäänud pere väga ei süvene noormehe probleemidesse. Isa annab talle aeg-ajalt asjalikku nõu — lõpetada söögiga pirtsutamine, tõusta jalgadele ja minna eluga edasi. Nii lihtne see ongi — aga miks Michael sellega siis toime ei tule. On tarvis ennast lihtsalt kokku võtta!!

Isa kirjades on südamlikult kokku kirjutatud elamise helge ja tume pool. Tunda on muret poja käekäigu pärast, aga ka püüdu sellest mitte väga välja teha. Või pöörata halvad asjad (probleemid söömisega, endassetõmbumine, suutmatus õppida ja omandada elukutse, mis raha sisse tooks, endas kahtlemine, otsustamatus ja argisusest ärapöördumine) selliseks eriliseks inglise huumoriks, mis on mõrkjas, aga ajab naerma.

Selles loos ei anta retsepte depressiooni ravimiseks, vaid laotatakse lugeja ette ühe pere igapäevaelu ning iga lugeja peab ise noppima talle vajalikke tundehetki ja sobivaid tarkuseterakesi.

Lugege ja lootke teiegi!

Ädu Neemre

Hannes Võrno “Missioon”

Päevikuid kui selliseid on üldse väga raske lugeda. Üldiselt on nad ikkagi kirjutatud just endale, mitte nii paljudele silmapaaridele.

Nii oli ka selle raamatuga.

Mulle tundus, et seda oli kirjutanud mitu inimest: üks Hannes kes oli sügavalt usklik, teine Hannes, kes oli enesekindel oma töös teades kuidas ja mismoodi oleksid asjad paremini, kolmas Hannes, kes pidevalt kahtles ja hädaldas kuidas keegi teda ei armasta ja kuidas keegi temast ei hooli ja siis veel üks Hannes, kes oli üks hunt suures hundikarjas, mis puudutas inimesi ja olukordi, kuhu ta oli sattunud, tänu kohale, kus ta viibis. Mistõttu lugejana oli vahepeal tahtmine ta peale karjuda: ”kuidas sa nii üldse võid mõelda!” ; kaasa tunda ja lohutada; rõõmustada koos temaga ja nutta ahastusest!

Ma olen varemalt oma elus kokku puutunud inimestega, kes on missioonidel käinud ning seetõttu oli võib-olla lugeda pisut lihtsam ja arusaadavam kui muidu.

Sõda muudab inimesi, inimeste mõtlemist ning nagu ka tema puhul — olla pool aastat eemal kõikidest ja kõigest mis on armas ja tuttavav, see paneb see ühest küljest kahtlema kõiges ja kõigis, teiselt poolt aga paneb ümber hindama olukordi, millele tavaelus me muidu tähelepanu väga ei pööragi. Nagu ta näitena tõi kiirabi sireenid.

Veidi häiris mind tema inimeste pidev kritiseerimine, kas ta ikka on nii hea inimeste tundja kui ta arvab end olevat. Vot ei tea.. aga see oli ka raamatus ainus asi mis mind tõsiselt tigedaks ajas!

Kõige naljakam on lugeda igapäevast menüüd! Tõesti wow.. millised söögid!! :)

See raamat oli nii ehe, tõetruu, vahetu ja mõtlemapanev. Emotsioonid, mida ta kirjeldas, olid just sellised nagu nad olid — päris! Selle raamatu lugemine tekitas aukartust kõikide nende sõdurite vastu, kes seal kaugel on. Millega ja kuidas nad igapäevaselt oma eluga meie pärast riskivad. Kummardan sügavalt kõikide nende ees selle eest!

Soovitan lugeda seda kõikidele, kes vähegi sõjast lugeda soovivad või suudavad! Emotsioon on tagatud, olgu see hea või halb, aga külmaks ei jäta see lugu kohe kindlasti mitte kedagi!

Devy Einer

Nikolai Ivanov “Детство, которого не было”

Николай Иванов „Детство, которого не было» Тарту, «Диалог», 2016

ivanovlapsepovRaamatu autor on sündinud 1929. aastal Novgorodi oblastis talupoja peres. 1946. aastast elab ta Tartus.

Et seda raamatut toimetas tartlane Nadežda Valk, kes ise sai Kultuurkapitali kijanduse sihtkapitali aastapreemia kaks aastat tagasi oma mälestusteraamatu „Seal, kus ma sündisin» („Там, где я родилась” 2014) eest, ei ole juhus.

Nikolai Ivanovi raamat on väga isiklik, väga avameelne. Põhiliselt räägib ta maaelust Novgorodi oblastis Teise Maailmasõja ajal. Raamatut lugedes tulevad esile kaks teemat – nälg ja surm. Kõik see on esitatud nähtuna lapse silmade läbi.

Pärast Esimest maailmasõda algas Novgorodi oblastis nälg ja Nikolai Ivanovi vanemad, kellel oli surnud mitu last, otsustasid kolida Siberisse, kus, nagu räägiti, keegi musta leiba ei söö – ainult valget („…черный хлеб не едят — только булку…» с.7). Kauaks nad sinna jääda ei saanud – käis kodusõda ja pere pidi tulema tagasi Novgorodi oblastisse oma külla. Seal sündisidki loo autor Nikolai ja tema vanem vend Ivan.

Kolmekümndendatel aastatel, kui läks lahti kollektiviseerimine, tuli sellel, kes tahtis ellu jääda, astuda kolhoosi. Valikut ei olnud. Ja jällegi nälg ja rasked ajad.

Siis algas II maailmasõda. Esimestena läksid rindele mehed, siis noored poisid. Külast lahkus ka enamik naisi lastega. Kohapeale jäi umbes kümme peret, kes lootsid sõja metsas üle elada. Kohale jäi ka Nikolai pere – ema, isa ja 12-aastane Nikolai. Vanem vend läks rindele ning hukkus sõja lõpus.

Elu jätkus okupeeritud territooriumil. Kord olid oma sõdurid, kord sakslased.

Ükskord leidsid nad oma majast surnud saksa sõduri ja matsid ta korralikult maha. Kuigi vaenlane, oli ta ikkagi inimene. Emal oli kahju kõigist noorelt hukkunud sõduritest, nii vene kui saksa omadest. Hukkunud Punaarmee sõdurite taskutest võeti dokumendid ja kirjad. Need kirjad saatis Nikolai 1944. aastal adressaatidele ja sai ka hukkunute sugulastelt vastused. Nii said sugulased teada, et nende isad ja /pojad ei ole teadmata kadunud, vaid on hukkunud ja korralikult maetud. Kahjuks ei tea paljud pered tänaseni oma sõjas kadunud lähedaste saatusest.

Nikolaile kingiti õng ja ta hakkas hea meelega kalal käima. Kord tuli tema juurde üks saksalane. See oli 18-aastane saksa noormees, keda kodus ootasid vanemad ja õde. Nad hakkasid juttu ajama, kuna Nikolai oskas natuke saksa keelt. Sellest arenes sõprus, mis kahjuks katkes, kui rinne edasi liikus. Kord, kui külas olid veel sakslased, ilmusid taevasse nõukogude lennukid. Nikolai koos sõpradega hakkas suurest rõõmust hüppama ja karjuma. Nende selja taha oli tulnud sakslane, kes lõi Nikolaid jalaga nii, et too lendas mäest alla. Nikolai jaoks oli see nagu rindel saadud haav ja poiss oli väga uhke.

Siis tuli rahu. Aga sõjast oli jäänud maha väga palju ohtlikke relvi. See oli poiste jaoks väga põnev, kahjuks lõppes üks relvadega mängimine Nikolai sõbra surmaga. Raamatu autor leiab, et sellistes laste surmades on süüdi just täiskasvanud, kes on hõivatud oma sõjapidamisega. See trauma on jäänud hinge tänase päevani. Nikolai mäletab kõike oma noori sõpru, kes hukkusid nii sõja ajal kui hiljem pärast sõda.

1945-1946 olid põua-aastad ja külades jälle nälg. Et päästa Nikolai elu, saatsid ema ja isa poisi kaugete sugulaste juurde Eestisse, Tartusse. Ehk on linnas natuke kergem hinge sees hoida. Ega Tartuski elu kerge ei olnud. Magamiskoht sugulaste juures oli kitsavõitu ja korralikku tööd Nikolail ka ei olnud. Riietega oli olukord kehv, eriti siis, kui tuli sügis ja vihmad. Õnneks leidus häid inimesi, kes püüdsid noorukit abistada ja tasapisi olukord paranes. Nikolai sai elukoha ühiselamusse, ka läks ta õhtukooli õppima. Õppis selgeks tisleri ametit, leidis töökoha ja hakkas ise teenima. Kunagi ei unustanud ta ema ja isa, kes elasid ikka maal ning esimesel võimalusel sõitis ta koju nende juurde, et viia süüa ja raha.

Nii lõpes Nikolai lapsepõlv.

Raamatu eessõnas meenutavad lapselapsed, et kui nad on palunud vanaisa jutustada oma lapsepõlvest ja elust sõja ajal, siis lükkas ta alati seda juttu edasi, lubades kunagi kirjutada nendest aegadest. Nii sündiski see raamat. Paljud, kes need rasked ajad üle elasid, ei taha neist rääkida – liiga valus ja raske. Raamat tuletab meelde, millist hinda pidid maksma need, kes sellel raskel ajal elasid. Tuletama seda meelde kõigile, kes me oleme sündinud ja elanud rahuajal.

“Raamatud ja kunst toovad esile üksikisikute lugusid, selliste inimeste lugusid, kes on samasugused kui me ise. Seetõttu pole lugudest tugevamat relva: ühe inimese loo kaudu võib lugeja samastuda geograafiliselt kaugena tunduvaga ja üksikisiku loo kaudu võib võõrana tunduv saada lähedaseks.”
Sofi Oksanen ” Sinu vaikimine ei kaitse sind”  Enn Soosaarele pühendatud konverentsil 13.02.2017 (Postimehes)

Tamara Kozõreva

Raamatust saab pikemalt lugeda vene keeles siit.

2016. aastal ilmunud mälestused ja elulood

m1Üldteosed, psühholoogia
Arrak, Jüri. Ilma naljata: kirjavahetus 1994-2000 008E ARR
Ederma, Vello. Siin Ameerika Hääl, Washington! 070 EDE
Frankl, Viktor. … ja siiski tahta elada : psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit 159.9 FRA
Kadastik, Mart. Nüüd ma siis kirjutan: elutööraamat 070 KAD
Kuur, Kairi. Maailm paksude mätta otsast 159.9 KUU
Lehtonen, Pekka. Ülesandega üle lahe : propaganda mitu nägu 070 LEH
Luik, Kadri. Julgus mõelda, julgus öelda. 3 159.9 LUI
Lungina, Tatjana. Wolf Messing : tõestisündinud lugu Venemaa suurimast sensitiivist 133 LUN
Mang, Igor. Igor Mangi elu ja astroloogiatarkused. 133.5 MAN
Muravin, Gennadi. Ebatsensuursed juhtumid : sekeldused Eesti raamatutega Nõukogude ajal 002 MUR
Pärtelpoeg, Ago. Laine Peep : direktriss. 02 PÄR
Sugrue, Thomas. Jõgi oma harudega: Edgar Cayce lugu 133 SUG

Ühiskonnateadused
Belford, Jordan. Wall Streeti hunt: [lugu sellest, kuidas raha Wall Streeti Supermani põrmu paiskas]. 336 BEL
D`Antonio, Michael. Tõde Trumpist 658 D`A
Ergma, Ene. Kosmosemutt 32E ERG
Ideon, Argo. THI: president Ilvese Kadrioru aastad 2006-2016  32E IDE
m2Kallas. Esseed. Mõtted ja päevakaja 32E KAL
Kangur, Paavo. Mart Helme: õnnesärgis sündinud 32E KAN
Karm, Hille. Siiri ja Mihkel Oviir : Kahekesi klaasist majas. 32E KAR
Kerman, Piper. Oranž on uus must : minu aasta naistevanglas 343 KER
Knight, Phil. Jala jälg: Nike algust meenutab selle looja 658 KNI
Krikk, Mai. Kahe võimu vahel. 35 KRI
MacIntyre, Ben. Spioon sõprade seas. Kim Philby ja suur reetmine 327.8 MAC
Made, Tiit. Rootsis Nõukogude saatkonnas 327 MAD
Neihardt, John. Black Elk jutustab 39 NEI
Nemtšova, Zanna. Äratamas Venemaad: minu isa Boriss Nemtsov ja tema poliitiline pärand. 32T NEM
Pals, Kristo. Missioonisõdurina Aafrikas 355 PAL
Tammer, Enno. Raudse Rusika looja : Lembit Kolk ja K-Komando 35 TAM
Vatmann, Kati Saara. Kodutunne : ärge jätke mind üksi. 36 VAT
Võrno, Hannes. Missioon : ühe missiooni päevikud. 355 VÕR
Weiser, Benjamin. Salajane elu : Poola ohvitseri varjatud missioon : millist hinda tuli maksta oma maa päästmise eest? 327.8 WEI

m3Meditsiin
Aunaste, Elis. Allan Gary Oolo : minu teekond 61 AUN
Ellamaa, Andres. Arstile jääb valu. 61 ELL
Karjus, Irje. Veetka talu lugu, ehk, Kuidas linnatüdrukust metsamoor sai 615.8 KAR
Lääne, Tiit. Jaan Olari - arst, kes ei mahtunud provintsi. 616.8 JAA
Padrik, Vello. Eesti kirurgiast läbi aegade 617 EES
Tiik, Heino. Nõela vägi. 61 TII
Vahisalu, Rein. Südamest – muiates ja tõsimeeli 616.1 VAH

Ajalugu
1905. aasta Eestis: mälestused 94E1 TUH
Aleksijevitš, Svjatlana. Sõda ei ole naise nägu 94(4)4 ALE
Colton, Timothy J. Jeltsin – elu. 94V2 COL
Hillebrand, Laura. Murdumatu: lugu ellujäämisest, kohanemisvõimest ja lunastusest Teise maailmasõja päevil 94(4)4 HIL
Hlevnjuk, Oleg V. Stalin. Diktaatori uus elulugu  94V2 HLE
Hughes, Lindsey. Romanovid: Venemaa valitsejad 1613-1917 94V1 HUG
Ilp, Roland. Tartlaste meenutusi ajas.  908 ILP
Juškin, Vladimir. Peaministri nõuniku päevik. 94E4 JUŠ
Kerge, Ago-Livius. Tudulinnast Tallinna arhitektiks. 94E4 KER
Kindralfeldmarssal vürst Michael Andreas Barclay de Tolly 94V1 KIN
Klas-Glass, Reny. Üks lugu minu elust 94E4 KLA
Korp, Silvi. Tuulte keerises. 94E4 KOR
Kotšinev, Jüri. Kutuzov. Pater patriae. 94V1 KOT
Kruut, Valter. Lapsepõlvemaa, sõda ja kolm okupatsiooni  94(4)4 KRU
m7Kuidas me pääsesime helgest tulevikust 94E4 JUN
Kull, Martin S. Osula Ott ja tema „pillimehed” 94E4 KUL
Lambur, Ruuben. Alutaguse saaga : mälestuste põimik 94E4 LAM
Lattik, Jaan. Teekond läbi öö II, III  94E2 LAT
Lauristin, Marju. Marjustini sajand: kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast 94E4 LAU
Leemets, Helle. Pikk tee koju, ehk, Siberi valge lumi 94E4 LEE
Lääne, Tiit. Pakku punakatku eest. 94E4 LÄÄ
Markin, Karl. Sõjamälestused 1915. aasta aprillist peale 94E1 MAR
Michaelis, Rolf. SS-erikomando Dirlewanger võitleja mälestused 94(4)4 MIC
Mõttus, Aksel. Karmi elukroonikat. II osa, Metsavenna lood 94E4 MÕT
Netto, Lev. Vanne : tagasivaade  94V2 NET
Oiderma, Hellar AP. Elu sõlmed II 94E2 OID 2
Purje, Eerik. Mesipuu poole 94E4 PUR
Rappaport, Helen. Neli õde: suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud 94V2 RAP
Revali ja Peterburi vahel : eestimaalaste mälestusi kahest sajandist 94E REV
Rislakki, Jukka. Vorkuta! : ülestõus sunnitöölaagris 94V2 RIS
Rubenstein, Joshua. Stalini viimased päevad 94V2 RUB
Räpp, Lauri. Linn on minu – Tartu tahavaatepeeglis 908 Tartu RÄP
Saul, Bruno. Meie aeg : [mälestused]. V 94E4 SAU 5
Sebag Montefiore, Simon. Romanovid: 1613-1918 94V1 SEB
Säde, Tuuli. Torm Läänemerel : printsess Diana isa lugu 94(4)3 SÄD
Šuškevits, Stanislav. Minu elu : NSV Liidu hukust ja elustamise püüust 94(4)3 ŠUŠ
Tamman, Tiina. Paul Oras – punane admiral 94E3 TAM
Uibo, Taivo. Vabadustahtega KGB vastu: mälestused  94E4 UIB
Veski, Rein. Taavet Paasi tütred 2 94E2 TAA 2
Vihma, Helgi. Kilbaverest Siberisse 94E4 VIH
Williams, Kate. Josephine: iha, ambitsioonid, Napoleon. 94(4)2 WIL
Wilson, Andrew Norman. Kuninganna Victoria. 94(4)2 WIL

m4Kunst, teater, film
Allik, Jaak. Kihnu Jõnnist Savisaareni 792E ALL
Ester-Väljaots, Betty. Eesti esimesed fotokuningad: ajalugu läbi vendade Parikaste fotokaamera 77 EST
Gill, Paul. Hollywoodi armastuslood : tõelised armastuslood teisel pool suurt ekraani 791T PAU
Hirv, Indrek. Tartust Pariisi ja tagasi : rännakutest, kunstist ja möödanikust 75E HIR
Juhan Kuus : inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas 77 JUH
Maiste, Juhan. Vabadus mäletada. 7(091) MAI
Morton, Andrew. Tom Cruise: mitteametlik elulugu 791T MOR
Mäetamm, Marko. Juubeliaasta 7E MÄE
O`Connor, Anne-Marie. Daam kullas: Gustav Klimti meistriteose, Adele Bloch-Baueri portree erakordne lugu 75T O`C
Rei, Ave-Marleen. Rästiku pihtimus. Marje Metsur 792E REI
Säde, Enn. Säde filmist : lood Eesti filmimetsadest 791E SÄD

Sport, geograafia
Abelid – 100 : meenutuste ja tänuga / [koostaja ja toimetaja Kaarel Zilmer ; kujundus: Katri Karing] 796.9 ABE
Balague, Guillem. Cristiano Ronaldo 791.322 BEL
Heminsley, Alexandra. Kuidas minust sai jooksja 796.42 HEM
Jackson, Phil. Pühad rõngad : visa võitleja vaimsed õppetunnid 796.323 JAC
m6Kalmre, Vahur. Tartu Rock! Tartu Rock! 796.323 KAL
Keres, Paul. Mälestusi. Materjale. Kirju  794.1 PAU
Laisaar, Väino. 4×4 reisid : elu läbi kolme silma 913(5) LAI
Litmanen, Jari. Litmanen 10  796.322 LIT
Lääne, Tiit. Musta patsiga mees: mõrvatud maailmameister Saul Hallap  796.8 MUS
Murray, Andy. Seitsekümmend seitse : minu teekond Wimbledoni hiilguseni 796.342 MUR
Otsides Spunki : Tartu Ülikooli töötajate mälestusi reisimisest Nõukogude Liidu ajal 910.4 OTS
Press, Gunnar. Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja 796.322 PRE
Remma, Tõnu. Nõukogude Liit nii, nagu see tegelikult oli  913V REM
Rosin, Mariliis. Maltale : elu Suurel Kivil 913(4) ROS
Zoltowska-Darska, Yvette. Messi: väike poiss, kellest sai jalgpallilegend 796.322 ZOL
Zoltowska-Darska, Yvette. Ronaldo: poiss, kes teadis, mida ta tahab 796.322 ZOL

Keel ja kirjandus
Houellebecq, Michel. H.P. Lovecraft: maailma vastu, elu vastu 82T(092)Lovecraft HOU
Liiv, Jakob. Elu ja mälestusi 82E(092) LII
Lomb, Kató. Kuidas ma keeli õpin, ehk, Kuutteist keelt oskava tõlgi märkmed 81 LOM
Puhvel, Madli. Lydia Koidula: elu ja aeg 82E(092)Koidula PUH
Salumets, Thomas. Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit  82E(092) SAL
Vahing, Vaino. Noor Unt 82E(092) VAH

m5Mälestused ilukirjanduse saalis
Alavainu, Ave. 50:50 elueklektika
Amuroso, Sophia. Tegijatüdruk
Bosse-Sporleder, Maria. Viimases kohvris on kodumaa
Buracinschi, Boris. Oh see Eesti kergemeelsus
Cawley, Joe. Tenerife pihtimused
Doss, Frances. Südame sunnil. Desmond Dossi lugu
Gardos, Peter. Koidupalavik
Gide, Andre. Maised toidud
Hanson, Hedvig. Kirju mandrilt
Hartland, Jessie. Steve Jobs : hullult äge : graafiline elulugu
Hasselblatt, Cornelius. Ma armastasin eestlast
Hłasko, Marek. Kaunid kahekümneaastased
Jaakson, Mall. Euroopa kriisid ja Armastuse puud
Kalanithi, Paul. Kui hingusest saab õhk
Kartau, Heino. Krimmipoisid aastakümneid hiljem
Katajeva-Valk, Nadežda. Seal, kus ma sündisin
Kear, Nicole C. Nüüd ma näen teid
Kerr, Peter. Apelsinid lumes : üks talv Mallorcal
Krutski, Gunnar. Krutskite kroonika 1849-2014
Lee, Hyeonseo. Seitsme nimega tüdruk : Põhja-Korea ülejooksiku lugu
Lawson, Jenny. Hullult õnnelik : (naljakas raamat hirmsatest asjadest)
Maaten, Siim. Kirju kodust
Messer, David. Sigmundm9
Metsküla, Liina. Maailma peal ripakil
Märka, Veiko. Minu 1986 : tiigriaasta hullumajas
Napierski, Kersti. Sõjast sõelutud
Nicholas, Anna. Kass kuumal kivikatusel : mürgel Mayfairis ja Mallorcal
Petrone, Justin. Kirju Eestist
Põder, Rein. Tagasivaatepeeglis : isiklikku
Rahapuu, Riin. Elust ja armastusest
Raud, Mihkel. Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda
Raudnask, Valve. Juunilumi
Raun, Ott. Tuba number kaheksa
Rejmer, Margo. Bukarest. Tolm ja veri
Roht, Richard. Tsaari ohvitser
Roht, Richard. Sõjasõit
Runnel, Hando. Hingedeaeg : mõtted ja märkmed
Rusing, Ester. Kõik on võimalik
Rätsep, Evald. Kohtumine loodusega
Saar, Olivia. Hetked endas : mõttemõlgutusi ilmas, inimestest, iseendast aastatel 1990-2015
Sommer, Lauri. Lugusid lõunast: 2012-2016
Soosaar, Enn. Isa ja aeg
Sundberg, Anna. Ma armastasin terroristi
Tungal, Leelo. Seltsimees laps ja suured inimesed
Vaino, Enn. Hüvastijätt mammutarmeega
Vaik, Toivo. Suurvete aegu

m10MINU… sari
Albri, Jaana. Minu Kreeta
Contra. Minu Läti
Koido, Malle. Minu Rio de Janeiro
Kütimaa, Janne. Minu Ahvenamaa
Lotus, Diana. Minu New York
Paltsmar, Liis. Minu Costa Rica
Parve, Jesper. Minu Bali
Pääskyla-Malmström, Terhi. Minu Tallinn
Saimre, Tanel. Minu Norra
Somelar, Janek. Minu Afganistan
Suurmaa, Marianne. Minu Saksamaa
Vaikjärv, Janika. Minu Kilimanjaro

Tehnikakirjanduse osakonnas
Arhitekt Raine Karp
Eesti Tööstusprojektist Sweco Projektini : 1944-2007
Hadfield, Chris. Astronaudi soovitused eluks Maal
Iila, Mati. Aviaator. 2 : ametnikuna Eesti Vabariigi avalikus teenistuses
Kask, Raivo. Lendur : tööl all- ja ülalpool pilvi : mälestusi lenduriks õppimisest, lendamisest Aeroflotis ja Estonian Airis ning lennundusest üldse .
Porter, Richard. Hullumeelsed ja geniaalsed aastad : “Top Geari” telgitagustes

Mälestused ja elulooraamatud muusikaosakonnas
m8Azerrad, Michael. Come as you are : Nirvana lugu
Hopkins, Jerry. Keegi ei pääse siit eluga : Jim Morrisoni elulugu
Kangur, Paavo. Gennadi Podelski : pagulane Lootuse tänavast ehk enne Jaak Joalat
Klas, Eri. Mälestuste portfell
Lang, Tiina. Jaanus Nõgisto : vaatan korraks tagasi
Lehiste, Juta. Juta Lehiste
Leivak, Verni. Gastrollid U-duuris : Eesti muusikute uskumatud seiklused nõukaajal
Martin, Nicholas. Florence Foster Jenkins : hämmastav lugu Ameerika tuntuimast ja vähim hinnatud sopranist
Nahkur, Toivo. Erna Saar endast ja Johannes Võerahansust
Oja, Andres. Tsepeliini triumf : Eesti rock 1970. aastatel
Osbourne, Ozzy. Mina olen Ozzy
Poobus, Hele-Mai. Anu Kaal : kahel pool eesriiet
Sal-Saller, Hendrik. Hendrik Sal-Saller : intervjuu iseendaga
Sass, röövime õige laeva : Alo Ritsing
Smith, Patti. M-rong
Trynka, Paul. David Bowie : Starman
Ulla, Ülle. Ma armastasin Estoniat
Wall, Mick. Enter night : Metallica : biograafia

Annika Hramov

Rita Ahonen „Minu Stockholm”

ahonenminustockholmMa olen  „Minu …” raamatuid jupiti lugenud. Sügavat lugemiselamust pole ükski pakkunud, aga kui ma pean mõttes meeles, et see sari on oma olemuselt rohkem ajakirjandus kui kirjandus, siis positiivse poole peale üht-teist ikka koguneb. Rita Ahoneni „Minu Stockholm” oli just see positiivne lugemine – natuke oma eraelu ja emotsioone, parajal määral selle valdkonna, millega inimene tegeleb, tutvustamist ning päris palju kohalike olude lahtimõtestamist ja -seletamist. Lisaks oli selles raamatus üsna pikalt soovitusi turistile. Poolsõbrannalik kirjutuslaad (ladus, natuke lobisev, aga teemas püsiv, pisiasju märkav, aga mitte liiga detailseks kiskuv, õiges kohas üldistav ja mittekõikeärarääkiv) sobis mulle ka. Enne Stokholmi minekut soovitaks selle raamatu kätte võtta küll.

Kirjandusega seotud mälestusmärgid Stockholmis:

Tiina Sulg

“Aja lugu”

ajalugu1

Petrone Prindi avaldatud raamatud sarjas “Aja lood” on sellised, mis panevad meenutama, puudutavad tihti väga lähedalt, üllatavad sarnase emotsiooniga ja viivad nostalgialainele. Aga ühine on selle sarja raamatutele see, et nad on väga tõetruud oma lugudes.

Siiski pean ütlema, et mõni raamat selles sarjas kõnetab, mõni ei tekita huvi. Põhjuseks ilmselt see, et raamatud, milles leiad tuttavaid lõhnu, tundeid, paiku ja esemeid mõnest oma eluperioodist, tunduvad huvitavamad ja emotsioon on suurem, aga kuna kirjutajad on väga erineva taustaga, siis mõne raamatu puhul võib juhtuda, et autori kirjutamisstiil või teema ei istu hästi.

Halliki Jürma

ajalugu2

Üleüldise omaeluloolise kirjanduse buumi juures on kirjastus Petrone Pint leidnud lisaks “Minu …” sarjale veel ühe hea väljundi — sari “Aja lugu”. Sarjas olevad raamatud peegeldavad mingit konkreetset ajaperioodi läbi väga isikliku vaatenurga. Enamasti on tegu lapsepõlve vaatavate raamatutega, kus enda kasvamist tagantjärgi targa pilguga kirjeldatakse ja nii poolkogemata tuleb sellest huviga loetav ajastuportree ja mingi paiga või piirkonna vaimu väljendus. Erinevates raamatutes on  ilukirjandusliku, ajakirjandusliku ja lihtsalt mälestuste kirjutamise stiilid erinevalt esindatud, mõnes domineerib üks, mõnes teine. Kõige sügavama mulje on mulle seni jätnud sarja avaraamat, Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon”, aga ega ma päris kõiki pole veel lugenud. Küll jõuab (kuigi uusi lugusid tuleb järjest peale)…

Tiina Sulg

ajalugu3

Jeannette Walls „Klaasloss”

Raamat haaras mind nii, et lugesin selle läbi praktiliselt käest panemata. Väga kaasakiskuvalt kirjutatud, alguses valdasid mind ainult emotsioonid, mõtlemine tuli natuke hiljem järele. Kaks asja, mis raamatu sisust välja joonistuvad: „mis ei tapa, teeb tugevaks” ja „käbid võivad kändudest ikka väga kaugele kukkuda”.wallsklaasloss

Raamat on kirjutatud minajutustustusena ja algab sissejuhatava stseeniga „Naine tänaval”, kus jutustaja istub taksos ning näeb oma ema prügikastis sorimas. Edasi tulevad peatükid erinevatest elukohtadest – „Kõrb” , „Welch”, „New York” ja väljajuhatav „Tänupüha”. Lugu on peene sõnaga nimetatult düsfunktsionaalsest neljalapselisest perekonnast, kus minategelane Jeannette on vanuselt teine, tal on 3 või 4 aastat vanem õde Lori ja aasta noorem vend Brian. Lorist aasta noorem olnud tüdruk suri hällisurma, mis vapustas isa rängalt ja oli kindlasti üks põhjus tema kasvavale alkoholismile. Katoliikliku ema suhtumine asjasse oli, et „Jumal teab, mida ta teeb”. Paar kuud enne Jeannette’i kuueaastaseks saamiseks sünnib Maureen.

Perekond on pidevas rahapuuduses ja kolib kogu aeg, sest isa on kergesti ägestuva loomuga ja kaotab töökohti niisama kergesti kui leiab – ta on osav väga mitmetel aladel ja tavaliselt saab kas elektriku või lausa inseneri koha, sest suudab ka hariduse kohta suurepäraselt valetada. (Ma ei saanud tükk aega aru, mis ajal tegevus toimub, aga kui lugesin hiljem taustaks, sain teada, et autori sünniaasta on 1960.) Emal on olemas õpetajadiplom ja ta saaks tööd iga hetk, sest õpetajatest on suur puudus, kuid iga kord, kui ta tööle läheb, tunneb ta end kunstnikuna läbikukkununa ja talle meenub, et tema ema ei uskunud temasse kunagi, sest sundis tagavaraks õpetajakutset omandama. Vanemad loevad palju ja kõik lapsed loevad viiendaks eluaastaks ilma piltideta raamatuid, samuti õpetatakse neile matemaatikat, nad oskavad maapinna värvuse ja kivide järgi kõrbes öelda, milliseid maavarasid seal leidub, nad oskavad leida söödavaid taimi ja vett kõrbest, teavad tähtkujusid – eriti viletsate jõulude ajal saab iga laps kingiks omavalitud taevatähe.

wallsglasscastleEnamuse lugemise ajast ma mõtlesin, et need vanemad on lihtsalt hullud. Ei ole ju võimalik, et üldse mitte rumalad inimesed võivad olla nii absoluutselt vastutustundetud: maalimisse süvenenud ema laseb kolmeaastasel endale viinereid keeta, mille käigus too põlema läheb; lapsed kukuvad vahel peaaegu, vahel päriselt autost välja; nelja-aastane õpetatakse isa püstoliga märki laskma; loomaaias pistetakse käsi puurivarbade vahelt läbi, et gepardit silitada. Muidugi on ka positiivselt hulle näiteid – isa, kes läheb lapsega koos voodialuste deemonite vastu sõtta, selle asemel, et nende olemasolu eitada (ehkki laps möönis, et see VÕIB olla tema liigagara ettekujutuse vili, mis ei päästnud teda kartmisest), sest on vaja õppida, kui tähtis on hirmudele vastu astuda. Lapsed võivad teha peaaegu kõike, mida tahavad, ainus reegel oli linnas elades tulla koju, kui tänavavalgustus süttib. Vahel väga harva saavad nad rihma, kui on otsesest käsust üle astunud, ent kui nad teaduseksperimendi käigus kuuri maha põletavad, silmitseb isa mõtlikult tuld ja räägib neile turbulentsi ja korra vahelisest piirist, kus ei kehti ükski teadaolev reegel.

Peale selle ime, et lapsed ise oma lapsepõlve üle elasid, on paras ime, et nad kurjusega võitlemise käigus ühtegi koolikiusajat kogemata ära ei tapnud.
Ükskõik kui kehv olukord parajasti on, perekond ei lähe küsima ega võta ka pakkumisel vastu mingit sotsiaalabi.

Kui lapsed veidi vanemaks saavad, hakkab kaduma nende absoluutne ja kõigutamatu usk sellesse, et vanematel on alati õigus ja et tühi kõht on normaalne. Omal viisil üritavad nad olukorda parandada juba lastena, korjavad pudeleid ja hoiavad vähese raha eest teisi lapsi. Nad lahkuvad kodust New Yorki esimesel võimalusel. Aastate pärast, kui ka vanemad on juba mõnda aega New Yorgis elanud, kord kodututena, kord skvottides, pakub Jeannette neile raha, millest nad keelduvad, sest nendega on kõik hästi. Ema ütleb, et on mures hoopis tema väärtushinnangute pärast ja „järgmisena kuulen, et oled hakanud vabariiklaseks!”, sest ajakirjanikust tütar on hakanud kirjutama iganädalast kolumni staaride telgitagusest elust. Üllataval kombel kiidab isa kõik heaks, aga Jeannette on muidugi alati olnud isa lemmik. Isa ei suuda kuidagi mõista, mis läks kasvatamises valesti, et pojast sai „gestaapo liige” ehk politseinik.

CT CTH JeannetteWallsPhotoCredit-JohnTaylor.jpgMa pean ütlema, et minu suhtumine loetusse muutus, kui sain teada, et autor kõmuajakirjanikuna leiba teenib, õigemini tegi seda peaaegu kümme aastat kuni aastani 2007, see tähendab, et ka „Klaaslossi” kirjutamise ajal, mis ilmus esmakordselt 2005. aastal. Sellise ajakirjanduse maine minu silmis on nii kehv, et hakkasin autorit kohe kahtlustama kõmulisuse lisamises, väga tõenäoliselt ekslikult, sest autor on saanud väga palju lugejakirju, milles öeldakse, et ta oleks kirjeldanud justkui nende endi elu. Ma kardan aga, et väga paljudel juhtudel mõeldakse ainult seda vaesuse ja joomise poolt. Põhimõtteliselt ei peagi ju kõik olema sada protsenti täpne, kui tegemist on ilukirjandusega, samas kui kõik tegelased esinevad oma õigete nimedega, eeldad, et tegemist on tõsise autobiograafiaga. Kui aga kirjeldatakse autori mälestusi kolmandast eluaastast, ei saa ju uskuda, et ta kõike kirjeldatut ise mäletab.

Ma kahtlustan, et tavaliste rasket ja vähetasustatud tööd rügavate vanemate lapsena ei oleks autor (ja teised lapsed) iialgi sellest kaevanduslinnast pääsenud, sest nad oleksid pidanud seda elu normaalseks ja sellega kohanenud.

Raamat võitis mitmeid auhindu, on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde ning ja sellest on valmimas film Jennifer Lawrence’iga Jeannette’i osas.

Kaja Kleimann