Oskar kuulis raamatukogus …

Laura Loolaid, Seili Ülper

Nadia Ghulam ja Agnes Rotger “Minu turbani saladus”

Nadia Ghulam ja Agnes Rotger “Minu turbani saladus” (Rahva Raamat, 2021, 272lk., tlk. Maarja Paesalu)

See raamat on tõestisündinud lugu ühest afgaani tüdrukust nimega Nadia, kes elab oma perega Kabulis. Nadial on vanem vend ja väiksemad õed. Tema lapsepõlv möödub sõjast räsitud Afganistanis. Afganistani sõja käigus 90ndate alguses saab kaheksa aastane Nadia läbi pommi plahvatuse raskelt haavata. Tema keha ja nägu katavad rasked põletushaavad. Tüdruk peab veetma palju aega erinevates haiglates. Pärast venna surma ja isa haigestumist puudub perel igasugune sissetulek. Talibani režiim keelab naistel tööl ja koolis käia.

Nadia otsustab, et ta peab oma peret aitama ning loobub oma identiteedist, maskeerides turbanit kandes ennast poisiks. Ta võtab endale oma venna nime, Zelmai, otsib erinevaid töökohti ja käib mošees hommikupalvust pidamas. Zelmaiks olemine andis tüdruku elule väärtuse. Ta sai olla inimene, kelle arvamust arvestati, tal oli ühiskonnas oma koht ja ülesanne ning vabadus teha seda, mida ta tahtis. Naise rollis seda võimalust ei olnud.

Raamat tekitab palju emotsioone ja paneb mõtlema, kui palju õudust ja kannatust peavad inimesed sellises ühiskonnas läbi elama. Hämmastav on selle tüdruku sisemine jõud ja julgus, riskides enda eluga, aidata oma peret raskes olukorras. Raamatu tegevus toimus 30 aastat tagasi, kuid tänapäeval pole olukord Afganistanis sugugi muutunud, olles taas Talibani režiimi valitsemise all.

Seda raamatut lugedes tekib üheaegselt kaastunne ja kurbus sellise ühiskonna vastu ning paneb mõtlema, et me peame olema tänulikud ja õnnelikud, et saame elada vabas ühiskonnas.

Triin England

Raul Oreškin “Minu Peipsiveer”

See pole ammu enam mingi saladus, et „Minu”-sarja kvaliteet on väga kõikuv – kirjutavad neid raamatuid ja enamasti lihtsad inimesed, kelle eneseväljendusoskus on kord nii ja kord naa. Aga Oreškini kohta võib kindlasti öelda, et tema kirjameheoskused on mäekõrguselt üle ta kihlvedude realiseerimise oskustest (viide juhtumile, mida mees ise raamatus nimetab lühidalt „fopaaks”). Ja kui veel vastab tõele eessõnas toodud väide, et kuu aega enne käsikirja üleandmise tähtaega polnud mees „Minu Peipsiveerest” ridagi kirjutanud, siis müts maha ka autori kiiruse ja produktiivsuse ees.

Lühidalt: Raul ja tema elukaaslane ostavad sisuliselt mehe unenäo ajel ja maja seestki nägemata kinnistu Peipsi järve ääres asuvas vanausuliste kultuurist läbiimbunud Varnja külas. Vana majaga kaasneb omajagu müstilist (ilma usteta tuba) ja mitte nii väga müstilist (läbivajuvad põrandad). Üheskoos sünnib kunstihuvilisel paaril idee: siia peab tulema galerii.

Oreškin oskab ja suudab kunstigalerii sündi ja arengut ning kohapealset elu ja inimesi väga kaasahaaravalt kirjeldada ning kes kordki Varnjas-Kolkjas-Kasepääl Peipsi hõngu nuusutanud, tunneb end lugedes asjaosalise ning reisile kaasavõetuna. Meid võetakse justkui omaks – nagu see kant ja inimesed võtsid omaks Rauli-Kaili ja Voronja galerii.

Elulist kunstigalerii arendamise lugu vürtsitab autor ilukirjanduslike unenäoülevaadete ja mõnusa huumoriga. Olgu siinkohal üht kohta mälu järgi tsiteeritud. „Me ei tohi kellelegi öelda, et ostsime maja seda vaid üks kord näinuna ja nii, et isegi sees ei käinud,” kurtis Kaili. „Keegi ei saa teada,” lohutasin mina.

Lugeja saab muuhulgas heita pilgu nii sellele, kuidas sünnib kunst, kui ka sellele, mismoodi kasvatatakse kuulsaid Peipsi sibulaid. „Minu Peipsiveere” on lugemisena siiruviiruline, mahe, aga ka pisut kibe – nagu see kant isegi.

Raul Oreškin on töötanud Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna ja noorsooteenistuse juhatajana, täitnud Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsleri kohustusi, tegutsenud Tartu Uue Teatri juhina ning praegu võib teda leida aktiivselt tegelemas Voronja galeriiga.

Varasemalt on Oreškin kirjutanud Betti Alveri auhinnaga pärjatud lühipalade raamatu „Kui ma vananen…“.

Janar Kotkas

Foto: Gabriela Liivamägi

Pynchon Woo „Esimene aasta Eestis”

Esimene emotsioon seda raamatut avades oli ärritus: tiitellehele oli kirjutatud pealkiri „Esimene Aasta Eestis”.

Teine emotsioon oli lõbustatus: autor pühendas raamatu vanematele, kes on teda alati hästi toitnud ja temaga head olnud. Nii ilus ja soe ja võõrapärane – missugused küll on inimesed, kes toitmist eraldi ära mainivad? Vahepeal ehk oli veel midagi, aga kolmandana väärib märkimist tõsine jahmatus, kui jõudsin palkmaja ehituseni. Rohkem ei hakkas nummerdama.

Eessõnas öeldakse, et see ei ole reisiraamat Eesti kohta, see on lugu autori esimesest aastast Eestis, ja nii ongi. Pynchon Woo otsib oma kohta elus ja sellest ka lugeda saab, see pole „mida hiinlane eestlastest arvab” raamat, mõni arvamus võib ju olla sisse lipsanud, aga niiviisi äkki kohe küll ei meenu. Huvitav, kas raamatu lõpus olevate fotode kehv kvaliteet on „see ei ole reisiraamat” rõhutamiseks?

See lugu on Hiinast pärit noormehest, kes jõuab pärast Itaalias ja Jaapanis õppimist lõpuks Tallinna Ülikooli antropoloogia magistrantuuri. Ta on õppinud rahvusvahelisi suhteid, aga ta tahaks teada saada midagi inimeste kohta ja usub, et antropoloogia on eriala, kus seda võiks õppida. Ta õpib, kahtleb oma valikutes, õpib jälle ja tundub, et leiab selguse. Noormees tutvub paljude inimestega, Erasmuse programmiga aastaks Eestisse tulnud ameeriklasega, kelle ema on eestlanna, Itaaliast pärit Erasmuse tudengiga, kes õpib vene keelt, ja õnneks muidugi ka mõnede eestlastega, muuhulgas naisega, kes pärast 10 aastat võõrsil elamist kodus tagurpidi kultuurišokki läbi elab. Ta üritab Sportlandi poes jopet ostes tingida ja väidab lugejale, et maksis viimati sildi peal märgitud hinda toidupoodides. Mul polnud aimugi, et Jaapanis ja Itaalias poodides tingida saab. Noormees eksperimenteerib eesti toiduga ja õpib riisi asemel tatart sööma – mis põhjusel, pole selgitatud, võib-olla meil müüdav riis ei ole piisavalt kvaliteetne või pole see õigesti keedetud. Või on põhjus sama, mis üldse hiina toidu vältimises – et koduigatsust vältida. Ta veedab oma elu esimesed jõulud eestlasest sõbra pere juures maal ja käib loomulikult ka saunas. Palkehitisest lummatuna uurib ta erinevaid puust maju. Kui ema külla tuleb, viib Pynchon ta rappa. Üldse on vanematest, ja eriti emast, küllaltki palju juttu ja me lugeja saab veelkord kinnitust, et emad on igal pool ühesugused.

Ühesõnaga, ühest küljest võttes on paljud asjad samasugused, nagu võib lugeda teistegi Eestisse elama tulnud välismaalaste muljetest, aga autorist jääb mulje kui tõeliselt toredast inimesest ja lugeda tasub raamatut kindlasti, sest kirjutatud on huvitavalt, mõnusalt ja soojalt. Loodetavasti on ka tema järgmised aastad Eestis meeldivad.

Pynchon Woo ütleb, et on naljakas, et ta läks õppima antropoloogiat, et uurida teisi inimesi, aga sai midagi teada hoopis enda kohta.

Tundub, et mõnikord on kodust väga kaugele minek täitsa õige tee iseenda leidmiseks.

Kaja Kleimann

Kaja Kann „Tänavatüdruk”

Lühidalt öeldes räägib raamat neljakümnendate eluaastate alguses filosoofiat õppima asunud vabakutselisest etenduskunstnikust Kaja Kannust, raamat on päevikutaoline (ehkki ilma kuupäevadeta) ja kirjeldab kahte esimest aastat õpingutest. Dialooge on ka, mõned neist on niiviisi kirja pandud, et annab mõistatada, kes mida ütles. Kann tundub olevat inimene, kes midagi saavutada tahtes läheb tõesti läbi halli kivi, tagakaanelt loeme, et oma kraadi ta igatahes kätte sai.

Pikemalt öeldes räägib see väga paljust muust: sees on A nagu aridus, vabadus ja vastutus, omad ja võõrad, kohad ja inimesed, meedia ja metsad. Välismaa kunstiinimene, kes ei saa hakkama ahju kütmisega. Konverentsid ja žüriid. Kaaslased ja koerad. Etenduskunstnikud ja kriitikud, galerii on kirev. Igatsus maalepääsemise järgi ja ennastunustav korilus, kui sinna saab.

Mul oli see raamat juba natuke aega ootehunnikus seisnud, aga kui ühel hommikul Alvar Loogi arvustust Postimehes lugesin, mõtlesin, et nüüd on küll aeg. Loog nimelt väitis, et ta ei usu, et seda raamatut oleks huvitav lugeda kellelgi, kes Kaja Kannuga tuttav ei ole. Sõnastus võis veidi teine olla, aga mõte oli sama.

Mina autoriga tuttav ei ole, ehkki ma tean, kuidas ta välja näeb, olen Baltoscandali ajal temast vast paari meetri kaugusel seisnud, olen näinud mõnd asja, milles ta osalenud on, sh tema fotonäitust, mida raamatus meenutatakse, lugenud tema kirjutatud arvustusi, samuti eelmist raamatut „Eratee”, mis on samuti päeviku moodi ja mis mulle ka täitsa hästi meeldis. Mul oli ka „Tänavatüdrukut” huvitav lugeda! Mind ei häirinud seegi, et ma ei tea üldse Tallinna Ülikooli õppejõude (peale Väljataga pole mul kellestki ettekujutust) või paljusid (enamust?) teistest Kannu ümbritsevatest eesnime pidi nimetatud teatri-, kunsti- ja muudest inimestest. Kes kõiki teavad, loevad kindlasti teise pilguga, aga kas see ongi parem? Lihtsalt teistmoodi.

Lugedes tulid meelde nii mõnedki asjad oma ülikooliajast – just loogika puhul vapustas mind, et õppeainena polnud sel minu jaoks tavalise loogikaga miskit pistmist ja ülearu hästi ma sellega toime ei tulnudki. Koolitöö osad kõlavad kohati suisa absurdsetena, õpilased muudkui vabandavad oma tegemata tööde pärast või on hoopis õppejõud kadunud jne, väga veider tundub see kõik.

Isikliku elu osad – oh jah, eks ole isegi praeleiba ja (heal juhul) sibulat söödud, kui kas ei jõudnud poodi või tõepoolest polnud raha, ehkki kartulit oli mul kui maalapsel küll alati.

Kirjutatud on minu meelest niipalju nauditavalt, et seda saab võtta tõelise ilukirjandusena, mitte mingi elukroonikana. Kui Loog ütleb, et raamatus puudub kunstiline üldistusjõud, et see tekstina lihtsalt ei kanna, siis olgu, ma ei saa vaielda üldistuste koha pealt – juhul kui võtta nii, et lõpuks ei ole täpselt välja kirjutatud „miks see raamat on kirjutatud ja mida autor sellega öelda tahtis”. Aga kui palju siis neid on, kus moraal selgelt kirjas. Ja ega neid lugeda ka väga ei viitsi.

Ma mõtlesin raamatu pealkirja peale ja guugeldasin ka, selgus, et selle raamatu kohta on tegelikult päris mitu arvustust kirjutatud, mis mu meelest polegi nii tavaline, järelikult on, mida arvustada. Aga pealkirja suhtes ma mõistatan ikka edasi. Kujundatud on kaas ju ka nii, et kõigepealt on pealkiri ja siis autor, ehk et jutiga lugedes „Tänavatüdruk Kaja Kann”. Ehk nagu tänavapoiss? Selline kraade? Järsku filosoofide seas? Või tänavatüdruk nagu kriitik (see tuli nüüd kogemata välja jälle ühes Loogi intervjuus), aga see oleks juba vägivaldne seos. Sest Loog mõtleb ju teatrikriitikut ja selles raamatus on teatrist väga vähe juttu.

Üks arvustus, õigemini osa sellest, jahmatas mind. Nimelt kirjutab Sandra Müür: „Noorema põlvkonna lugejale on tõenäoliselt vastumeelne teoses esinev sage ropendamine, pidevad joomingud, silmakirjalik kapitalismi siunamine, alatasa “meie” versus “nemad” duaalsustesse langemine, stereotüpiseerimine, varjatult seksistlikud kommentaarid jne. Ühelt poolt on see kõik ääretult aus ja värskendav, ent teisalt tekib tahe kolme ahvi kombel silmad, kõrvad ja suu katta.” („Kaja Kann lööb kontsa põrandasse” ERRi lehel). Sa armas Mooses, ma olen ilmselt üks ropp vaninimene, mind ei häirinud miski, aga mõnusalt itsitada sain küll. Kas stereotüpiseerimine ja varjatult seksistlikud kommentaarid käisid näiteks hädise välismaalase kohta, kes siibrit lahti teha ei oska, aga kaissu kipub küll? Või ma ei tea. Viimasel ajal maailmas toimuvat jälgides on tunne, et huumor, ja iseäranis minu lemmik must huumor, on väljasuremisele määratud — ja ega pärast huumori väljasuremist pole inimkonnalgi pikka pidu mu arvates. Ma ei vabanda oma mõtte pärast ja pealegi kahtlustan, et ma pole ei originaalne ega ainuke selle arutluskäiguga.

Minu lemmikmõte oli kohas pärast teadasaamist, et ühel kursuskaaslasel ilmselt keelatakse lõputöö tegemine plagiaadisüüdistuse tõttu. „Mul hakkavad käed värisema, ma ei saa ise ka aru, kelle elu ma elan ja kelle mõtteid ma mõtlen, pekki, ka mulle võidakse anda disklahv. Et keelatakse üldse elamine ära, sest ma ei ela originaalselt.” Selle koha peal võiks iga lugeja mõtiskluseks pausi teha, aga ma ei usu ilmaski, et disklahv Kaja Kannu ähvardaks. Ja kui ta veel kirjutab, siis ma jälle loen.

Kaja Kleimann

Rubén David González Gallego “Valge mustal”

Rubén David González Gallego raamat “Valge mustal” jutustab läbi lühikeste, piltidena mõjuvate tekstide, oma lapsepõlvest Venemaa laste-, hoolde-ja vanadekodudes 70ndatest alates. Sealsetest õõvastavatest tingimustest ja suhtumistest; samal ajal ka sõpradest ja teistest temaga saatust jagavatest lastest.

Lugu on kaasahaaravalt kirjutatud ja kuigi teemalt sünge, on see siiski lõppkokkuvõttes elujaatav ja mitmes mõttes edulugu.

Aga teekond on olnud raske. Autor põeb nimelt laste tserebraalparalüüsi.  Sellele vaatamata on tekstis teatav annus huumorit, irooniat ja tagasi ta ennast just ei hoia.

Autor ei räägi ainult enese tähelepanekutest ja endast. Juttu tuleb ka täiskasvanutest ja inimestest väljaspool süsteemi. Nii headest inimestest kui kurjadest, pealekauba natuke koerast ka.

See on üks selline raamat, mis väga hästi meelde tuletab, kui vedanud ilmselt Sinul, armas lugeja, on. :) Raske aga väärt lugemine. Tahaks kohe parem inimene olla peale lugemist.

Teos on võitnud ka Venemaa Bookeri auhinna aastal 2003.

Autori kohta saab rohkem teada ingliskeelsest wikiartiklist.

Katke raamatust: “Debiil olla ei olegi kuigi raske. Kõik vaatavad sust mööda, ei märkagi. Inimene sa ei ole, sa oled eimiski. Kuid mõnikord taipab vestluskaaslane, kas loomupärasest headusest või professionaalsest vajadusest, et sisemiselt oled sa samasugune kui kõik teised. Üheainsa hetke jooksul asendub ükskõiksus vaimustusega, vaimustus aga täieliku meeleheitega reaalsuse ees.” (lk. 45)

Seili Ülper

Andrei Hvostov “Kirjad Maarale”

Kõigepealt — milline suurepärane mõte — kirjutada kirju oma lapselapsele, tulevikku. Tunnistan ausalt, et lausa kade meel hakkab sellise vanaisa peale. Kunagi algklassilapsena püüdsin oma vanaisa käest välja pinnida, kuidas oli elu-olu Siberi vangilaagris. Mu tollal üle kaheksakümnene vanaisa vaid kõigutas ennast sooja pliidi ees ja lausus, et oli ikka raske küll — pidi kogu aeg kartulikoori sööma. Ja kõik! Ilmselt pidas ta vangilaagri üksikasju lapse jaoks liiga koledaks või oligi ta juba selleks hetkeks need peaaegu et unustanud? Aga järgmisel talvel vanaisa enam ei olnud… Teine jahmatus tabas mind alles paar suve tagasi, kui ühest vestlusest onuga koorus juhuslikult välja vanaisa saksa sõjaväest põgenemise lugu, mida minu isa ilmselt mainimisväärseks ei pidanud.

Vean kihla, et igas perekonnas on lugusid, millest noorem põlv mäletab midagi vaid õige ähmaselt või millest mõni esivanem polegi soostunud rääkima. Mu ema sai näiteks oma pulmapäeval juuksurilt teada, et ta isa ei saanudki sõjas surma, vaid elab rahulikult samas provintsilinnakeses. Kas pole jabur?

Ja vahel võib olla ka nii, et võid ühe jalaga keskikka jõudes avastada, et oled oma suguvõsa liinist ise see ainuke ilmasammas, kelle käest veel midagi küsida saab. Oled ootamatult kõige vanem ja peaksid ise oma vanemate lugusid edasi kandma. Hakka või kohe lapselastele raamatut kirjutama!

“Kirjad Maarale” pakub muidugi huvi märksa laiemale lugejaskonnale kui see konkreetne lapselaps. Need pole pelgalt suguvõsa või perekonda puudutavad memuaarid, nad on midagi enamat, sest Hvostov kirjutab päris palju ka ühiskondlikel teemadel. Ja kuna ta on õppinud ajalugu (muuseas, ta polegi ajakirjanik nagu ma oleksin arvanud), siis ta suudab nende teemade tausta avada, nii et on huvitav lugeda.

Hvostov on ühiskondlikus plaanis sümpaatne isemõtleja. Kirjanikud justkui peaksid seda kõik olema, aga mõnel on selleks parem pagas ja terasem pilk kui teisel. “Tiblakompleks” ja “Kaitsevägi” on eriti huvitavad peatükid sellest raamatust. Hvostov puudutab neis eestlaste identiteeti (on nad nagu mägrad, hundid või vaheldumisi mõlemad korraga?) ja otsapidi ka eestivenelaste identiteeti ning tema perspektiiv on muidugi hindamatu. Nagu ka peatükis “Savisaar”, milles pakutav vaatenurk erineb nii tuntaval määral Eestis muidu laialt käibel olnud mustvalgest Savisaaremeelsete ja -vastaste vaatenurgast.

Hvostov on kirjutajana vaimukas, tema tekst on puäntiderohke. Ta võrdleb näiteks kirjandust kaasaegse kunstiga, räägib oma plaanist kirjutada “Tõele ja õigusele” järg, visandab siis kärmelt romaani 6. osa tegevustiku (peatükis “Kirjandus”) ja lausub seepeale “Kontseptsioon on olemas. 21. sajandi loominguliselt inimeselt rohkemat ei nõutagi.”

Ainult päris raamatu alguses oli raske harjuda sellega, et autor üritab ette aimata, mida peaks kolmekümne aasta pärast raamatut lugevale noorele inimesele, noorele naisterahvale tekstis lähemalt selgitama. Pole midagi parata, et mõned neist asjust on minu (st. praeguste neljakümneaastaste) põlvkonnale veel üsna iseenesestmõistetavad. Aga üllatuslikult oli palju ühiskondlik-poliitilisi nähtusi, mille olemasolu ma juba peaaegu et unustanudki olin (näiteks Savisaare lindiskandaali vms), nende tagamaadest ja üksikasjadest rääkimata. Või 90ndate segaste aegade mõtestamine, mida ta teeb peatükis “Anoomia”. Meist mõnedki on neil aegadel üles kasvanud ja olnud sunnitud naisekski kujunema. Purjus jorsside eest hoiatasid meid muidugi ka emad (ja on kena näha, et nende eest hoiatab oma lapselast ka Hvostov), aga kogu tollane ümbritsev maskuliinšovinistlik visuaalne kultuur ajas pehmelt öeldes südame pahaks, tekitas protesti ja oskamatust naisena üldse kuidagi muud moodi olla kui paksu pulloveri mässitud. Tahaks, et juba siis oleks olnud mõni tark vanamees, kelle raamatust oleks saanud lugeda, et see aeg läheb mööda.

Hvostov kirjutab ka autismist, õnnest, naistest ja suurematest ja väiksematest tabudest, MeToo kampaaniast ja seksuaalsest vägivallast vanglas. Mõneti on see päris räige lugemine. Aga olen minagi oma elus seksuaalvägivalda mõtestama pidanud – üle 10 aasta tagasi Rwandas oleksin tahtnud kõrvad kinni toppida genotsiidi käigus vägistatud naisi ja kõikvõimalike õudsete vägistamistehnikate kirjeldusi kuulates. Tabud ongi räiged või valusad ja vahel on nad ühiskondlike ja poliitiliste nähtuste või murrangutega seotud. Ma ei saanud toona vastust küsimusele: miks kõikvõimalike sõdade ja relvakonfliktidega kaasneb alati seksuaalne vägivald. Ja ma ei tea seda vastust praegugi, ma vaid aiman veidike.

Hvostov kirjutab pikalt ürgajast ja matriarhaadist ja arvab, et liiga pikalt kestnud “patriarhaadi nimeline projekt hakkab ammenduma. Praeguse seisuga pole see meile justkui midagi head toonud” (lk 247).

Ühesõnaga, Hvostov üritab meesterahvana oma lapselapsele näidata, millised mehed olla võivad. Aga ajastust sõltumata on võimalik, et su silmad avanevad naisena vähehaaval ka ise ja hiljemalt kahekümneviiesena oled arusaamisele jõudnud, millised need mehed ikkagi on ja milline on nendenäoline ühiskond. Võid muidugi avastada ka, et noore naisena pole sa sellesse patriarhaalsesse ühiskonda siiski päris relvituna sündinud, kuigi su relv (või kapital) võib olla seljas nagu teo koda ja kahaneda hirmuäratava kiirusega, nagu liiv, mis pudeneb tuulde.

Aga mida siis selle teadmisega pihta hakata? – Võid võtta seljast nähtamatu kuulipilduja ja tulistada, kuni veel padruneid jätkub.

Liina Leemet

Kirjanduslinn soovitab: Hyeonseo Lee „Seitsme nimega tüdruk. Põhja-Korea ülejooksiku lugu“

Hyeonseo Lee
„Seitsme nimega tüdruk.
Põhja-Korea ülejooksiku lugu“
(tlk Kaido Kangur,
Helios, 2016)

 

Raamat räägib Põhja-Koreas üles kasvanud naise pikast ja keerulisest teekonnast vabasse ühiskonda. Räägib tema kasvamisest tüdrukust naiseks, jäädes vaatamata kõigile raskustele ja tagasilöökidele inimlikuks ja oma sihile kindlaks. Tänasel kriisi ajal, kus inimestele võib-olla aeg-ajalt tundub, et nende õigusi ja vabadust piiratakse liigselt, annab see raamat arusaama, et tegelikult on meie elu lill. Meie piirangud on leebed ja kõigest ajutised. Ja kõik koos pingutades jõuame ka meie sihile ja saame naasta tavaellu.

Tuuli Paju

Foto: Kiur Kaasik

Aleksandr Barinov „Kaltsakad ja komissarid”

Teose põhi- ja minategelaseks on kriminaalselt karistatud Heldur Luhter (1947-2018), kes räägib ära oma vaatenurgast tõsielulise loo Eesti-Vene
narkokuritegevusest 1990ndatest 2000. aastateni.

Lugedes sellest, kuidas siinsamas Eestis narkootikume valmistati ning selleks toorainet ja tööriistu riiki smugeldati, lähevad mõtted vägisi kultussarja „Halvale teele” („Breaking Bad”) peale. Tundub lihtsalt uskumatu, et midagi sellist nagu tolles USA narkosarjas, võis toimuda päriselt siinsamas Maarjamaal! Aga väidetavalt juhtus. Ning kui lugeda minategelase pihtimusest detaile, siis need muudavad loo kuidagi usutavamaks. Detailides asetub 90ndate Eesti elu mäletava lugeja jaoks kõik justkui paika – jah, see tõesti võis nii juhtuda ja olla.

Pealkirja on teos muide saanud selle järgi, et suures kuritegevuses on kaht sorti tegelasi: “kaltsakatel” pole mingit eduvõimalust ja kogu töö käib nii nõndanimetatud kui ka otseseste “komissaride” taktikepi järgi. Nii mõnigi kord võib riiklik korrakaitse olla kuritegevusega tihedalt läbi põimunud.

Lugu on erinevatele vanusegruppidele ka omamoodi õpetlik ja ajalugu talletav, aga ilmselt enim äratundmisrõõmu leiavad siit need, kes 90ndate röövkapitalismi ja toonast kuritegevuse ning korruptsiooni võidukäiku selgemalt mäletavad.

Aleksandr Barinov on endine vene krimiajakirjanik ja ajakirjanik. Jaanus Piirsalu kirjutas raamatust ja autorist pikemalt Postimehes “Eesti narkokurjategija avameelses raamatus: selles äris õnneliku pensionini ei jõua“.

Janar Kotkas

Foto autorist Jaanus Piirsalu, siit.

Lars Berge „Hundirünnak”

Lars Berge „Hundirünnak”, Sinisukk 2019, tlk Tiina Mullamaa

Taltsas hunt ja metsik
hunt on mõlemad hundid
(saksa vanasõna)

Sissejuhatuseks lõik raamatu kaanetekstist, et alljärgnev arvamus oleks arusaadavam: „12. juunil 2012. aastal leitakse Kolmårdeni loomapargi hunditarandikust kolmekümneaastase hunditalitaja surnukeha. See on šokk kõigile loomapargi töötajatele, sest naise oskus nende suurte röövloomadega käituda oli seni olnud muljetavaldav.“

Kuna minul vahetuid kogemusi nn. lutipudeli huntidega pole, siis antud raamatule hinnangu andmisel saan toetuda ainult enda teadmistele vabas looduses elavate huntide elu ja käitumise põhjal, „konstrueerides” selle aedikus elavatele huntidele. Ainukeseks „abimeheks” on siin Moskvas elav prof. L. Krušinski poolt möödunud sajandil Venemaal läbiviidud uurimus nn. lutipudeliga üleskasvatatud huntide hilisemast käitumisest. Seal ilmnes kahe aasta pärast selge agressiivsus tundmatu inimese suhtes 22-st hundist kuuel, nõrk agressiivsus üheksal ja agressiivsuse puudus seitsmel loomal. Kuuest agressiivsest oli tundmatu inimese suhtes eriliselt rünnakuhimuline üks isend, kes püüdis inimest alati rünnata. Seega ilmnes väga suur erinevus eri isendite suhtumises inimesse – pea kannatlikkusest agressiivsuseni. Prof. L. Krušinski järgi sõltuvat see genotüübist, isendi arengu- ja kasvamistingimustest ning inimese käitumisest kohtumisel hundi või koeraga. Siit sai Krušinski teha järelduse, et umbes 30% Kesk-Venemaa huntidest on potentsiaalselt ohtlikud inimesele, mida aga pidurdab kaasasündinud inimesekartlikkus. Kõige enam kardetakse mehi, vähem naisi, lapsi muidugi üldse mitte.

Kuigi saadud tulemustest tehtud järeldust pole õige otse loodusesse üle kanda, näitab see ometi hundi kui kiskja käitumise laia diapasooni, sealhulgas ka suhtumises inimesse. Selle kohta on 55-aastase hundiküti staažiga venelane P. Ossipov öelnud nii: ”Hunt on loom, kelle käitumine ulatub argusest nahaalsuseni, isegi jultumuseni. Teatud juhtudel võib ta olla uskumatult julge, mõnikord ka arg kuni paanikani.” Need piirid ilmnevad just erinevate ohtude tunnetamisel. Siin Kolmårdeni loomaaia väikeses aedikus elas 8 täiskasvanut, kolmest eri pesakonnast pärit isahunti, täis elujõudu, võimuiha, kelledest igaühe soov oli domineerida kaaslase üle, mis andis talle õiguse enne kaaslast tulla söögi juurde – see oli suur privileeg. Et kord saavutatut staatust säilitada, selle eest tuli võidelda, olla sotsiaalselt aktiivne. Siis sai dominant ka saavutatut nautida. Kuid liikumisvõimaluste piiratusest, sagedasest külastajate viibimisest aia taga (aastas ~10 tuhat) ja aia sees (projekt „Lähikontakt hundiga“), positsioonivõitlustest, võib olla, et muustki häirivast tingituna tuli nendel huntidel taluda sagedast stressi, Lobol ja Volkil lausa terrorit aiakaaslaste poolt. Kui looduses karjas elav hunt niisugusel juhul võis karja hüljata ja lahkuda sealt, siis need kaks mitte. Kui karjas elavate huntide vahel valitsevad üldiselt sõbralikud suhted, kus tekkinud konfliktid lahendatakse nö rahumeelselt ähvardavate pooside, hammustuste, urina jm teel, siis seal ilmselt mitte. Kõik see kujundas ka nende huntide käitumisviisi ja nagu autor märgib, oli karja liikmete vahelisel suhtlemisel kõige selgemad sõnumid agressioon ja allumine.

Ning lõpuks. Kes siis murdis Karolina ja miks? Siin vaadatakse Volki poole. Kas ikka tema? Miks käitus see rünnaku algataja — kui ta selleks oli — hundile mitteomasel viisil? See on hiilimine ohvrile selja tagant juurde ja hüppamine talle selga pikalipaiskamisega. See on tüüpiline rünnakuviis kaslastele, koerlane (hunt) ründab aga avalikult, otse. Kas Volk sellepärast, et ta käitumine oli karjakaaslastest üldse erinev? Ja karja hulka pääsemiseks sooritas teadlikult selle teo? Võib olla, et rünnaku algataja oli hoopis Farkas, kes järgnevatel päevadel söögi ootel seisis luugi taga saba jalge vahel, nagu tunnetades enda süüd? Ka looduses juhtuvate karja rünnakute algatajad on ikka domineerivad isendid, keda toetavad siis karja teised liikmed. Huntide jõud on tema karjas, põhinedes karja liikmete vahelistele tugevatele sidemetele. Ei peeta ju rahvaste mütoloogias hundikarja asjata ühtse maleva sümboliks, mis juhtpaari vahel võib taanduda kuni ühe poole (just isahundi) eneseohverdusele, et partner pääseks. Nii on juhtunud jahi käigus. Kas Volki pidamine Karolina tapjaks pole antropomorfismi maiguga, samuti Farkase käitumine õnnetusejärgsetel päevadel?

Karolinaga juhtunut soosis ka juhtkonna usk, et hunt pole üldse ohtlik, pealegi kutsikana inimese poolt kasvatatuna, sest nagu öeldi, et Rootsis on suurem võimalus välgust tabamus saada, kui hundi rünnaku ohvriks langeda (lk. 29). Juhtum näitas ka seda, et naiste asemel peaksid talitajatena töötama seal rohkem mehed, keda hundid kardavad enam.

Ilmar Rootsi
hundiuurija, dr. phil.