Posts Tagged ‘iroonia’

Robert Menasse „Die Hauptstadt“ („Pealinn“)

Robert Menasse „Pealinn“ („Die Hauptstadt“, Suhrkamp, 2017)

Raamatukogu II korruse näitusesaalis on 20. veebruarini avatud näitus „Auhinnatud maailmakirjandus“, kuhu on välja pandud kirjandusauhindadega tunnustatud teoseid aastatest 2014 -2017. Ühte neist tahakski täna tutvustada, saksa keele valdajatele ka soovitada.

Robert Menasse Euroopa Liidu (EL) romaan „Pealinn“ on 2017. aasta Saksa raamatuauhinna laureaat. Auhind antakse üle Frankfurdi raamatumessil aasta parimale saksakeelsele romaanile. Arvukate saksa kirjandusauhindade seas on Saksa raamatuauhind üks olulisemaid, rahvusvahelises plaanis ehk kõige tähtsamgi, sest auhinnatud teoseid tõlgitakse paljudesse keeltesse.

„Pealinn“ on romaan Euroopa Liidust, Euroopa väärtustest, elust Brüsselis, inimestest, kes seal töötavad. Sõnumi võiks lühidalt kokku võtta nii: Euroopa Liit ei ole üksnes majandusliit vaid ta peab arenema rahvusriikide ja rahvuste üleseks ühenduseks. Žanriliselt võiks liigitada farsiks, aga vanamoodne jutustamisstiil ja sissepikitud esseed päris ei luba ka. Tragikomöödia? Igal juhul on autor väga irooniline ning see teeb romaani loetavaks. Üldiselt pole romaani raske lugeda, pigem on see jutustamisstiili tõttu kohati igavavõitu.

Lugemine läks alguses vaevaliselt, aga pärast raamatu lugemist ei lasknud ta mind enam lahti. Kokkuvõttes mõjus raamat paraja provokatsioonina, ehmatas üksjagu ja oli mõtlemapanev.

Mis siis toimub Brüsselis? Euroopa komisjoni kultuuriga tegelevasse osakonda satub tööle Küprose kreeklanna, noor karjäärihimuline naine, kelle jaoks kultuurivaldkond on kõige mõttetum, hierarhia kõige alumises otsas asuv valdkond. Tema ainus eesmärk on kultuuri juurest minema pääseda, aga kuidas pääseda? Ikka tubli tööga silma torgates. Niisiis otsustab ta, et Euroopa Komisjoni kehva mainet tuleb parandada ja selleks pakub suurepärase võimaluse komisjoni juubeli suurejooneline tähistamine. Üks alluv, kes on just Auschwitzi /Oswiencimi koonduslaagrit külastanud, teeb ettepaneku, et võiks kokku kutsuda kõik veel elavad endised vangid ja lasta neil kõnelda. Auschwitzi juubeli keskmesse tõstmine on ju õigustatud, sest seal on kogu EL idee alus – „Ei kunagi enam midagi sellist!“ Idee hakkab mööda erinevaid otsustajaid rändama ja lastakse Euroopa Parlamendi poolt elegantselt põhja.

Romaani vältel jalutab mööda Brüsselit siga, juttu tuleb ka seakasvatusest. Selle kaudu näidatakse, kuidas EL ei õigusta end majandusliiduna. Ideeliselt võetakse keskmesse Euroopa komisjoni ja Euroopa parlamendi vastasseis: üks peaks olema see „õige“, rahvusriikide ülene ja see teine on ju rahvusriikide huve kaitsev ühendus, EL ideed lõhkuv. Igasugune rahvuslus on kurja juur. Romaanis üks tegelane on professor (õukonna narri staatuses), kes peab kirgliku ettekande Euroopa tulevikust: rahvused ja rahvusriigid tuleb unustada, selleks tuleb esmalt rahvusriikide passi asemel käiku lasta Euroopa Liidu pass, EL-le tuleb ehitada uus pealinn, see ei tohiks asuda rahvusriigi pealinnas, vaid tuleks rajada Auschwitzi kohale.

Ametnikeväliseid liine veavad politseinik, keda kõrgemalt tulev käsk sunnib mõrvajuhtumi hotellis päevapealt unustama, iga päevaga üha dementsemaks muutuv endine Auschwitzi vang ja palgamõrvarist Poola vastupanuvõitlejate järeltulija.

Nagu juba öeldud, irooniat on üksjagu. Näiteks: EL on suitsetamise vastu võitlev institutsioon, aga ametnikud tossavad lausa nii agaralt, et kleebivad suitsuandureid kabinetis kinni. Kuna mööda linna hulgub siga, siis otsib tasuta väljaanne Metroo seale online-küsitluses nime ning rahvas pakub nimeks Muhamed. Musili „Omadusteta mees“ on komisjoni presidendi ja kõigi Austria kantslerite lemmikraamat, Saksamaa lükkab juubeliprojekti tagasi põhjendusega, et see ei väärtusta islamiusulisi Euroopa Liidu kodanikena. Raamat lõpeb sellega, et suur osa romaani tegevust kandnud persoone lendab metroojaamas õhku.

Romaanis kirjeldatud Euroopa Liit ehmatas mind. Ühelt poolt nn rahvusteülesuse kui ainumõeldava idee väljapakkumisega, teiselt poolt jällegi see üksikvõitlejate armee, kes ennekõike võitlevad oma karjääri või tagasivalimise eest. Ajalooliselt uus ametnikutüüp, keda juhib üksnes valgustatud ratsionaalsus (selline olla EL loojate idee)! Mul hakkas neist EL ametnikest lausa südamest kahju, nad olid üksildased ja kodutud, rõõmus ja õnnelik polnud neist keegi.

Asjal on veel üks konks. Kui raamatut võib nimetada farsiks, satiiriks, tragikomöödiaks, milleks iganes, igal juhul mõnusalt irooniliseks, siis Robert Menasse ise on tegelikult tõsimeelne Euroopa Liidu eest võitleja ja rahvusteülese Euroopa idee kandja. Ta on tegelenud Euroopa teemaga aastaid, tal on ilmunud raamat, esseekogu ja ta on pidanud sel teemal kõnesid, viimati selle aasta algul, Rooma lepingute aastapäeval.

Euroopa Liit kui selline muutus lugedes üksjagu läbipaistvamaks ja hoomatavamaks, aga jah, mitte sümpaatsemaks. Ilmselt esimest korda üldse ma mõtlesin Euroopa Liidu idee üle. Poliitikutel ja diplomaatidel pole ju erilist soovi sellest rääkida ning tavainimesel teadvustada. Näide sellest, et kirjanikul ja kirjandusel on ühiskonnas oma koht veel täiesti olemas – nemad saavad asjast nii rääkida nagu see on.

Linda Jahilo

Advertisements

Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus”

Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus”  ilmus pea poolteist aastat tagasi ning on saanud küllalt hea kajastuse, seda nii kriitika rohkuse kui ka peamiselt positiivsete hinnangute kaudu. Lisaks Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa aastapreemia ning Tuglase novelliauhind kogumikus sisalduvale jutule “48 tundi”. Minu jaoks oli üllatav, et see raamat meeldis nii erinevatele inimestele – D. Karevast (:)kivisildnikuni.

Kriitikast annab välja noppida palju toredaid omadussõnu, millega raamatut on iseloomustatud: absurdne, alasti, aus, distantseeritud, ehe, elegantne, elupärane, emotsionaalne, eneseirooniline, enesekindel, feministlik, filmilik, groteskne, halastamatu, hariv, hoogne, humoorikas, hästi sõnastatud, ilus, intelligentne, irooniline, julge, jõuline, kaasakikuv, karm, kehaline, kibemagus, kindel, kogemuspõhine, kosmopoliitne, kuri, kõnekas, ladus, lõbustav, lõikav, mahlakas, meeldejääv, mitmetimõistetav, mõtlemist ärgitav, naksakas, naljakas, nauditav, ootamtu, otsekohene, otsusekindel, rahulik, raputav, ratsionaalne, realistlik, sarkastiline, skeptiline, solidaarne, särav, sügav, terav, täpne, usutav, vabameelne, vahe, vahetu, veendunud, vindiga, võluv, värske, äge, üksildane, ülbe, üldistav. Kõige enam lähevad minu lugemiselamusega kokku vast “hoogne”, “terav” ja “veendunud”.

Selle novellikogu lugemismudelid on väga erinevad: püüdlik lugeja (M. Liivamets), äratundmisrõõmu leidev lugeja (T. Laks), petroneprindlikke kihte leidev lugeja (klm), naistekaga võrdlev lugeja (S. Jõgeva), naisuurimuslikku teksti otsiv lugeja (K. Kaldmaa), huumori erinevaid avaldumiskihte analüüsiv lugeja (J. Ross), kolekirjanduse tugevust ja emotsionaalsust hindav lugeja ((:)kivisildnik), keele- ja mõtteilu nautiv lugeja (D. Kareva). Ma ise käisin lugedes vist vilksamisi kõik kategooriad läbi, erinevate lugude puhul küll erineva tugevuse ja rõhuasetusega, seetõttu julgen seda raamatut teistele ka soovitada, kuna mingisuguse mudeli peaks igaüks leidma ja emotsiooni kätte saama.

Mõttejupp, mis hakkas mul selle raamatu mõjul hooga kerima, on kirjaniku suhe publikuga, st auditooriumi määratlemist, publiku poolehoiu püüdmist, turvalistsooni piiride kompimist. Minu meelest peab kirjanik lugejaga arvestama rohkem kui n kunstnik vaatajaga. Tasakaalu leidmine selle vahel, mida ja kuidas tahaks öelda ning eeldamine, mida ja kuidas inimesed tahavad lugeda, ei ole lihtne. Kangro ise näib sellega küll mänglevalt toime tulevat.

Teine painama jäänud mõttelõng on küsimus, kas kirjanikul on õigus kasutada oma tuttavate elusid ja mõtteid oma loomingus. Ühest küljest, kust see kirjanik mujalt ainest saab kui end ümbritsevaist, teisalt, igaüks ei taha laulu sisse sattuda. Maarja Kangro on ise ühes intervjuus kenasti öelnud: “Kriitilisemates kohtades tuleb kaarte hoolega segada ja ümber joonistada”.

Maarja Kangro kasutab oma lugudes päris palju tsitaate, nii kirjanduslikke, muusikalisi kui üldkultuurilisi. Mulle tundusid need kuidagi loomulikud, äratundmise puhul taustuavavad, samas, viidatust mittearusaamine ei seganud lugemist.

Raamat on üsna dialoogirohke. Tundub, et nii mõnedki vaidlused on järelkajad vaidlustele, mida autor oleks tahtnud ära vaielda, mõned aga kirja pandud puhtast lõbust erinevate mõtetega mängimisel.

Juttude tüüpkarakteri – mehi objektistav iseseisev karm kultuuritibi – edasistest tegemistest loeks meeleldi veel:)

Lisaks 
Intervjuud Maarja Kangroga
Tiiu Laks Eesti Päevalehes
Kristi Helme  Õpetajate Lehes
Jan Kaus   Sirbis 
Marko Tooming Harju Elus 
Mari Peegel Eesti Päevalehes

Arvustused ajakirjanduses
Doris Kareva “Nädala raamat: Bittersweet laks ahvidest ja ­solidaarsusest” Eesti Ekspressis
(:)kivisildnik “Ahvid ehk solidaarsus” Loomingus
Johanna Ross “See ei ole (poliitiliselt ebakorrektne) nali” Vikerkaares
Sandra Jõgeva “Intellektuaalse naise “Seks ja linn”” Sirbis
Tiiu Laks “Kangro üllitas kurja ja humoorika novellikogu” Eesti Päevalehes
Marek Tamm, Sven Kivisildnik, Kätlin Kaldmaa Postimehes
Marek Tamm, Holger Kaints, Peeter Helme, Elo Lindsalu Sirbis

Blogikajastused
Marek Tamm Varraku blogis
Maire Liivamets Rahvusraamatukogu lehel
kolm Loteriis
Kiiks kuubis Lugemisarhiivis
Bukahoolik
Danzumees
klm
Seganemaailm
sehkendaja
Nora Aleksandra Tsahkna nloeb
Nädala autor

Tiina Sulg

Maarja Kangro pilt on pärit siit

Birk Rohelend “Mu sõraline sõber”

Birk Rohelennu “Mu sõraline sõber” on saanud küllalt korraliku meediakajastuse:

Aive Herja intervjuu Birk Rohelennuga Eesti Naises: “Ta on kirjanik, kes laseb õhtuti õlult kukkuda kontoriametniku triigitud pintsakul, et tõmmata välja terav sõnarapiir ja vabastada meid mustvalgete mõtete needusest.”
Birk Rohelend ise Toomas Vindi blogis: “Ideaalis jõuaksin selleni, et lugeja küsib endalt: aga kas siis tõesti kuidagi teistmoodi ei saaks? Et inimesed saaksid ennast kõrvalt vaadata /…/ jõudes lõpliku järelduseni: mul on hea meel, et mina olen mina.”
Eveli MMX-blogis: “Minategelane kui persoon oli iseenesest näotu, kuid kirjaniku loometöö tema elust jutustades rohkem kui vägev.”
Heleen Ottas Tallinna keskraamatukogu lehel: “Aus ja siiras teos oma ehedate emotsionidega.”
Ketlin Priilinn Eesti Ekspressis: “Romaan on täis teravmeelseid ja huvitavaid mõtteid, millest mõnigi mõjub jahmatavalt, teine paneb jälle muigama…”
Kolm loterii-blogis: “Seda võiks nimetada ülbeks proosaks. Rohelend on kindlakäeline kirjutaja.”
Mikk Pärnits Värskes Rõhus: “Tuleks kiita kujundust. See loob mulje, nagu oleks raamatu sisugi huvitav ja omapärane.”
Mõttelennutuste blogis: “Esmalt püüdis kinni hea minekuga tekst ja uudsus.”
Peeter Helme KesKus-is romaanivõistlusest: “Siim Veskimeest tsiteerides: “Ühe väga halva mehe lõpetatud päevik.”
Peeter Helme Sirbis romaanivõistlusest: “Ülesehituselt tempolt ja stiililt on “Mu sõraline sõber” pigem novell.”
Peeter Helme Vikerkaares: “Rohelend suudab luua karaktereid ja hoida lugejat oma lõa otsas ja tal on hea ümberkehastumisvõime.”

Mida veel lisada?

Kõik ju ikka teavad ansamblit Untsakad? Margus Põldsepp pajatas kunagi nende esinemisest Rootsis. Niisiis. Traditsioonilisel eesti lõõtsal on võimalik mängida ainult mažooris (võrdlusena – vene karmoškaga on võimalik mängida ka minooris). Ja nii ongi mingi sats uuemaid rahvalaule kümnekonna salmi südantlõhestava tekstiga – nagu Shakespeare’i tragöödiad, et lõpuks on lava laipu täis – aga muusika on ikka rõõmsameelne. Ja selles kontrastis on midagi eestlasele väga omast, sest Eestis esinedes polnud nad kunagi seda nii tugevalt tajunud. Võib-olla ka sellepärast, et muusikud tihtipeale ei pööra erilist tähelepanu laulude sõnadele, aga seal nad püüdsid publikule seletada, millest lauludes juttu tuleb, ja olles just rääkinud, kui õnnetu lugu järgmiseks tuleb, aga meloodia on hõissa-trilla-tralla, siis tekkis sisemuses mingi kummastus. Minu meelest elab selline kontrast edukalt edasi eesti pungisugemetega muusikas (esimese näitena tuleb pähe Tuberkuloited, kes on kasutanud Vallo Nuusti kurblikke tekste rõõmsate kolmeduurilugude jaoks) ja minu meelest on see kontrast kirjas ka selles raamatus. Et mängides lõbusalt stiiliga (segades kokku midagi sasshennolikku ja michelhoullenbecqlikku ja kaurkenderlikku ja guybrowninglikku ja peeterhelmelikku ja võib-olla isegi siimveskimehelikku) ja kujundusega (kujunduse poole pealt veel – minu jaoks on üsna tähtis, milline raamat välja näeb, ja selle raamatu väljanägemise heaks on päris palju panustatud) on kõne all üsna tõsised teemad – võõrandumine, üksindus, haigus. Minu meelest on siin raamatus ka pangede kaupa irooniat, aga kuna huumoritunnetus on inimestel nii erinev, siis humoorika lugemisena ei soovitaks. Aga uudishimu-lugemisena küll.

Tiina Sulg