Posts Tagged ‘sõprus’

Brian Conaghan “Kui härra Koer hammustab”

conaghankuiSelle raamatu kaante vahel on 16aastase Dylan Minti elu. Noormees elab koos emaga, kellega saab nii tülitseda kui leppida. Isa on väga salajasel missioonil, kuid talle saab aeg-ajalt kirjutada. Dylanil on sõber Amir. Kui te aga arvate, et tegu on tavaliste normaalsete poistega, siis te eksite kõvasti…

Olete midagi kuulnud Tourette`i sündroomist — no siis nüüd võite lugeda ja õhku ahmida. Kas teie suudaksite niimoodi elada? Dylan arvas, et küllap ta suudab kui ta need peotäied tablette, mida arstid talle määrasid, korralikult sisse sööb… Ühe järjekordse arstilkäigu ajal kuuleb ta poolkogemata pealt täiskasvanute vestlust ja talle saab äkki selgeks, et surm saabub järgmise aasta märtsis! Dylan on vintske vend ja ta koostab hoopis nimekirja “Lahedatest asjadest mida teha enne kui ma sussid püsti viskan”. Niisiis asub ta kirjasolevat ellu viima — millega see aga lõpeb, saate teada siis kui raamatu läbi loete.

Milline näeks välja teie nimekiri?

Hoiatus: Raamatus on küllaldselt maskuliinset sõnavara.

Ädu Neemre

Loe ka Seili Ülperi arvamust.

Cécile Huguenin „Mangode hooaeg”

hugueninmangodehooaegSee raamat ahvatles mind lugema juba ainuüksi pealkirjaga, kuna küps ja mahlane mango on minu arust üks parimaid puuvilju. Ja raamatu sisu on sama mahlane kui mango. Võib-olla just seetõttu, et olles ka ise elanud kuid Indias, Aafrikas ja Inglismaal, resoneerus see raamat minuga eriti tugevalt, kuna just need kultuurid — lisaks veel prantsuse — põimuvad siin mitmel moel. Jutustus pole küll lineaarne, kuid lugu on täiesti olemas: nauditav, liigutav, müstiline. Autor tabab suurepäraselt kohalike kultuuride olemust ja hõngu, sest on ise, enne oma kirjanikukarjääri, aidanud kohalikke naisi Indias ja Aafrikas majanduslike väikeprojektidega.

„Mangode hooaeg” rändab vähem kui 200 leheküljel läbi mitme põlvkonna ja maailmajao. See on lugu keskealisest Anitast, kes elab Prantsusmaal, ning kelle ema Radikha kunagi Indias karmile inglise majorile mehele pandi. Seega, Anita sündis ja elas esialgu Inglismaal, saades range kasvatuse, kuid peale isa surma kolis teismelisena koos emaga tagasi Indiasse. Abiellunud aga prantslase François’ga ja saanud tütre Mira, koliti Prantsusmaale. Nüüd on aastad möödunud, François psühhiaatriahaiglas ning Mira kuskile Aafrikasse jäljetult kadunud. Anita on sunnitud möönma, et olles mingis mõttes kaotanud nii mehe kui tütre, peab ta nüüd avastama iseenda. „Samal ajal avastas ta nüüd argliku rahuloluga, et tal oli omaenda elu, eraeluline konsistents. Ta oli elanud varem vaid lähedaste kaudu ja pärast. Mõlemad olid omad kombel tema elust lahkunud ning nüüd andis ta endale vaevumärgatava õiguse hõivata selles mahajäetud ruumis kogu ala. /…/ Sel hommikul, asetades munade ja peekoni taldriku ning tulise teekannu köögilauale, kordas Anita endale: „Ma olen mina ise, ma olen mina ise, ma olen mina ise.” Tema uus mantra.” (lk 79)

See kõik on justkui sissejuhatus, sest tõeline lugu, mis keskendub Mirale ja noorele prantslasele Laurentile algab alles teises osas. Mira on enda hoole all võtnud hüljatud albiinopoisi (Aafrikas usutakse, et albiinod toovad halba õnne) ning Laurent on Mirat tunda õppides sunnitud kõik oma senised siniverelised arvamised ja uskumised ümber hindama. Kui siiani on Laurent uskunud, et päriselu tähendas saada matemaatikas 18 20st ja omada laitmatult valgeid tenniseid (lk 88), siis nüüd ei leia ta enam lihtsaid ja selgeid vastuseid, vaid pigem vastuolusid, tõdedes, et Mira „oli võimeline vihaselt seda maad ja selle elanikke mustama ning jumaldama seda niivõrd, et püüda seda sügavuti mõista, selle kõige salajasemate traditsioonideni välja. Tema kõrval nägin iga päev kokku varisemas üht oma ratsionaalse maailmapildi osa. Ma arvan, et ma nautisin seda.” (108)

Hoolimata kõikide nende riikide ja kultuuride mainimisest ja kokkumiksimisest ei ole see mingi reisiraamat. Kui üldse, siis tegelaste rännak iseendasse — iseenda otsimise ja leidmise tee ning hind, mida selle eest tuleb maksta. Seda võib lugeda ka kui psühholoogilist põnevikku, sest põnevust hoida, jälgi segada ja otsi kokku tõmmata autor oskab. Mulle pakkus siiski kõige rohkem pinget isiklik tasand. Mira ja tema kasvatatava albiinopoisi lugu puges väga hinge ning üle pika aja suutis raamat mind isegi nutma panna, ilma et oleks grammigi sentimentaalne.

Väga huvitavalt on välja toodud kultuuridevahelised erinevused: Aafrikas valitsev ebausk versus prantsuse ratsionaalsus; Inglismaa külmus (igas mõttes) versus India soojus; cecilehugueninIndia lõhnade, värvide, helide maailm ja nende salvestumine emotsionaalses mälus versus Lääne-Euroopa reglementeeritus ja mõistusepärasus; hindi paljud jumalad versus Prantsusmaa kui jumalata riigi anonüümsus; sõpruse, armastuse ja lihtsuse jõud versus nõudlik ja kõrgete ootustega sinivereline kasvatus ja elustiil.

Annika Aas

Olavi Ruitlane „Vee peal”

ruitlaneveepealKui pole just kalamehehinge, siis tundub kalapüük üks maailma igavaim tegevus, ja kui igav võiks veel olla sellest kirjutatud raamat??! Lükkasin raamatu kättevõtmist aina edasi, sest olin kindel, et see raamat pole küll minu jaoks. Aga võta näpust! Et kalapüügist ja kaladest on nii ägedalt võimalik kirjutada, vaat see on elamus! Rääkimata sellest, et see raamat polegi mitte niivõrd kalapüügist ning selle harrastuse valudest ja võludest, vaid vähemalt samavõrra coming-of-age raamat, ühe poisi — ehk siis autori — lapsepõlve lõpu ja meheks kasvamise lugu. Pole just palju kirjanikke, kes kirjeldavad sündmusi lapse või noore silme läbi ja suudavad jutustusele anda usutava, autentse hääle. Ruitlane on sellega minu meelest suurepäraselt hakkama saanud — 12-aastase poisi mõttemaailm ja keelekasutus on „päris”, mitte liialt titelik või, vastupidi, täiskasvanulik — ehkki kurbnaljakalt elutark ja lõpu poole üha poeetilisem; ehedust lisavad võrokeelsed dialoogid (hea, et kogu jutustus pole võrokeelne—see oleks minu jaoks liialt pingutav lugemine!). Pane jutustaja humoorikatele või kurbnaljakatele kalamehe- ja muidu juttudele veel juurde Lilli-Krõõt Repnau võrratud, täpsed ja lihtsad, mustvalged pildid, ja elamus on garanteeritud!

Ja see poiss…, see mina-jutustaja, on tohutult sümpaatne. Ühtaegu nii tõsine, asjalik, elutark ja siiras. Ta elab teisest eluaastast saati koos vanaema ja vanaisaga, ehk Mamma ja Papaga, Võrus, 200 meetrit Tamula järvest (miks just vanavanematega, sellele selgitust ei anta); tema lemmikharrastus — ah, mis harrastus, kogu tema elu mõte! — on kalapüük, ja tema parimad sõbrad on Kalju ja Kolja, kõvad kalamehed. Värvikaid karaktereid — „retse ja pooletoobiseid joodikuid”, nagu autor neid ise on nimetanud — on teisigi. 1970ndate-80ndate kolkalinna elu pole ainult lill. Aga olgu muu eluga kuidas on — kiusamine koolis, tüütud aiatööd, agressiivsed joodikutest naabrid, sõim ja peks, karmi käega vanaisa vms — järve peal on paradiis. Paradiis, kuhu saab ikka ja jälle põgeneda, sest „Siin unustabki kõik ära. Aga niipea kui me sadamas paadist välja astume, saab elu meid kätte, nii see juba on.” (84)

Isegi kalapüügijutud ja poisi õppetunnid järvel on nii põnevalt, haaravalt edasi antud, et kordagi ei lähe igavaks ega tüütuks; eriti lahe on kaasa elada mina-jutustaja „suurhetkedele”, kus ta vanadele kogenud kalameestelegi silmad ette teeb ja teenib välja igatsetud tunnustuse: „Vana kala, poolteist kilo silmaga, mitte grammigi alla! Käed värisevad ja süda taob. Kalamehed on minu juurde kogunenud ja hõiskavad mu latika üle. Ei saa salata—nende jutt on omajagu mõnus ka… „Ega sepa käest ei olõ häbüasi pessä saia!” ütleb üks. „Kon koolin nii häste püüdma opatas?” küsib teine.” (142) Rääkimata eluohtlikest olukordadest (olla keset jääd vahetult enne jääminekut, kui kaldast lahutab sind juba sadakond meetrit vett…!), millest muidugi saavad edaspidi vahvad ja olulised kalamehejutud.

Aga mitte ainult üha edukam kalapüük ei tee poisist meest. Esimene armumine toob kaasa naaber Valteri kogenud nõuanded esimeseks kohtinguks. „Valter teab neid asju! Kui tütarlapsel veidike oodata lasta, hakkab ta närvitsema, et äkki on mul veel keegi, või et ta pole piisavalt ilus. See ajab nad hulluks. Kui kohale tulen, pean vabandama, et mul oli tegemist, kuna tegusad mehed on hinnas. Sealt edasi pean ainult raha puistama.” (162). Kui Kolja ja Kalju on talle jaganud valdavalt kalapüügialast tarkust, siis „kõva rusikaga” Valter õpetab talle ka koolis enda eest seisma, mis toob talle küll direktori käskkirja, kuid lõpuks ka teatud lugupidamise ja koolikiusu lõppemise.

olaviruitlaneRaamatu peaaegu-et lõpetab juba noorukiikka jõudnu poeetiline ja siiras armastusavaldus oma kodulinnale, kodujärvele, elule: „Päike peegeldub jäält, mitte kedagi pole, terve peegelsile päikesest kiiskav järv on minu. See ei kannagi kedagi peale minu, mul on järvega kokkulepe, ma lepin alati kokku. /…/ Ei usu, et kusagil on niimoodi. Ainult siin. Ma pole siit kunagi ära saanud, pole tahtnudki… Kuhu ja milleks, kui maailma parim on siinsamas? Eimittemilleski… Kõik on nagu see jää. Nii õrn. Nii ilus ja habras. Elu. Nii lihtne on kõigest ilma jääda, üks vale samm, ei pruugi arugi saada, kui see on juba tehtud ja kuhugi tagasi astuda ei ole… Mul on nii pagana hea meel, et see kõik on minu jaoks olemas.” (195)

Prima Vista eelüritusel, kohtumisel Wildes 17. veebruaril tunnistas autor, et hakkab raamatu põhjal kirjutama filmistsenaariumit. Raamatust veel paraja „laksu” all, jään põnevusega filmi ootama!

P.S. See lugemissoovitus sai valmis kribatud täpselt päev varem, kui ilmus uudis, et Apollo lugejad valisid Ruitlase raamatu 2015. a. parimaks romaaniks. Raamat on ka kulka nominentide ehk siis kuue parema hulgas — laureaat selgub emakeelepäeval, 14. märtsil.

Annika Aas

Benjamin Alire Sáenz „Aristotle and Dante Discover the Secrets of the Universe”

saenzBenjamin Alire Sáenz (s. 1954) on Mehhiko juurtega Ameerika luuletaja ja kirjanik, kes on kirjutanud ka lastele ja noortele. See, et ta on luuletaja, kumab läbi ka tema proosateostest, mille stiil on raamatust raamatusse äratuntavalt poeetiline ja melanhoolne, kohati tiba sentimentaalnegi. Autori kohta on vast oluline teada, et ta tuli „kapist välja” alles 54-aastaselt (aastal 2000) ning ta on ise möönnud, et käesolev noortekas on kirjutatud justkui teraapiana. Oma seksuaalsusega leppimine ja selle tunnistamine (endale ja/või avalikult) on üheks läbivaks teemaks tema loomingus. Kui „Aristotelese ja Dante” raamatu põhitoon on nukker ja helge ühteaegu, siis PEN/Faulkneri auhinna võitnud „Everything Begins and Ends at the Kentucky Club” käsitleb samuti sõpruse, armastuse ja seksuaalsuse teemasid, isade-poegade, vanemate-laste, õdede-vendade vahelisi suhteid, kuid vähe karmimas vormis. Mõlema raamatu tegevus toimub El Pasos Ameerikas, kus ümberringi palju üksildast kõrbemaastikku ning kohe üle jõe Mehhiko linn Juárez.

saenzaristoteleKuigi raamatu pealkiri ütleb, et Aristoteles ja Dante avastavad universumi saladusi, avastavad nad siiski kõige rohkem saladusi iseenda ja teineteise kohta. Ei ole sugugi lihtne olla 15-16-aastane, kõlkuda kuskil lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel ning leida oma kohta maailmas. Kuidas teada midagi kindlat maailma kohta, kui isegi iseenda kohta on raske midagi kindlat teada? Poisid on mõnes mõttes sarnased, teisalt jälle erinevad. Nad mõlemad on pooleldi Mehhiko päritolu intelligentsed üksiklased, kes eakaaslastega väga ei suhtle, kuid saavad hästi läbi oma vanematega. Oma kuulsate nimekaimudega pole neil muud ühist, kui jah, vast vähe kõrgem intellekt kui eakaaslastel, huvi kirjanduse ja kaunite kunstide vastu. Dante on siiski avatuma ja seltsivama loomuga, ta on sõnaosavam ja impulsiivsem, tal on ka oma seksuaalse eelistusega leppimine kergem tulema, ehkki ta siiski pelgab oma emale pettumust valmistada. Arile tekitab aga lisapinget teadmine, et kuna vanem vend istub vangis ning kodus temast sõnagi ei räägita, peab just Ari (enda arvates!) olema see korralik, hea laps, kes vanematele rohkem muret ja ahastust ei põhjusta.

saenzeverythingMa loodan, et raamat tõlgitakse eesti keelde, kuid ka inglise keeles läheb ta ladusalt ja kiiresti, sest autor on sõnadega ettevaatlik ning napp. Ma soovitaksin seda lugeda kõikidel noortel, aga veelgi enam kõikidel teismeliste vanematel. Sest selles loos on Ari ja Dante kõrval äärmiselt olulisteks tegelasteks minu meelest nende vanemad — nende suhtumine oma lastesse ja suhtlemine nendega on äärmiselt mõistev, usalduslik ja lahe. Tõeliselt eeskujulik!!! Just tänu oma emale saab ka Ari lõpuks aru, et armastuses ei saa olla midagi häbiväärset, olgu see siis armastus mehe ja naise, naise ja naise või mehe ja mehe vahel. Armastus on armastus ja see on on ilus igal juhul. Sõpruse ja armastuse vahekord hoiab aga pinget üleval kogu raamatu vältel ning kuni päris viimaste lehekülgedeni ei tea lugeja, milleni Ari oma otsingutes ja põgenemistes välja jõuab. Agressiivsus tulenevat paljuski hirmust (ka hirmust tõde tunnistada) ja Ari on selle ehe näide. Ent seda, kui raske on jääda ainult sõbraks inimesega, kellesse sa oled armunud, väljendab Dante Arile öeldes: „All you [Ari] have to do is to be loyal to the most brilliant guy you’ve ever met—which is like walking barefoot through the park. I, on the other hand, have to refrain from kissing the greatest guy in the universe—which is like walking barefoot on hot coals.” (248-9)

Annika Aas

Katherine Applegate „Üks ja ainus Ivan”

Katherine Applegate „Üks ja ainus Ivan” („The One and Only Ivan”, 2012, e. k. 2014, tlk. Mario Pulver)

ivan1Oma töökohustuste tõttu olen viimasel paaril aastal lugenud üpris palju noortekirjandust, ent ausalt öeldes viib see mind üha rohkem ja rohkem hämmeldusse ning vahel isegi masendusse. Esiteks seetõttu, et mäekõrguselt üle teiste domineerib fantaasiakirjandus, mis mulle eriti ei istu, ning teiseks seetõttu, et hirmus raske — et mitte öelda võimatu — ,on leida HELGEID, positiivseid lugusid. Fantaasiakirjanduses aina vampiirid, zombid, monstrumid, põgenemine ja tapmine, veri ja vägivald, realistlikus kirjanduses aina narkots, alkohoolikutest vanemad, koolikius, depressioon, enesetapud… Jah, muidugi saan ma aru, et ka päriselus on teismelistel, noortel ja noortel täiskasvanutel hulgaliselt probleeme, mis vajavad lahendamist ning heal juhul võib kirjandusest tuge või isegi sobivaid lahendusi leida — aga kas noortel ei ole siis kunagi tahtmist lugeda midagi hingekosutavat? Mitte tingimata siirupiselt magusat, vaid lihtsalt liigutavat, mõtlemapanevat, naljakat või jaburat? Pratchett, pakute? OK, aga see on jällegi fantaasiakirjandus. Ent midagi realistlikku? Kõikide noorte elu ei saa ju ometi olla pidevalt üks rist ja viletsus, pidev pain in the ass…

No igatahes, selle otsingu käigus leida midagi helget ja hingeülendavat, sattus mulle näppu Katherine Applegate’i „Üks ja ainus Ivan”, mis on võitnud Ameerika maineka lastekirjanduse preemia, Newbery Medali aastal 2013. Miks ma teda soovitada otsustasin… sest mina poleks ka kaanepildi või sisukokkuvõtte põhjal teda kätte võtnud (kaane peal on gorilla ja elevandipoeg) — tundus kuidagi titekas. Jah, ta on vast mõeldud pigem nooremale ja keskmisele koolieale, kuid kannatab lugeda ka täiskasvanul. See on tõestisündinud loo põhjal humoorikalt kirjutatud lugu sõprusest ja loomade hingeelust ning nende kaitsest, jutustatuna gorilla Ivani poolt, kes elab kiirteeäärses, üsna mahakäinud tsirkuseteemalises kaubamajas, kehvades ja kitsastes tingimustes kõrvuti elevant Stella ja krantsi Bobiga. Ivan on kunstihuviline tüüp, kes aeg-ajalt meenutab ammust elu vihmametsas ja perega juhtunud traagikat, kuid ilma suurema kaeblemiseta: „Gorillad ei ole kaebajad. Me oleme unistajad, luuletajad, filosoofid, uinujad” (lk 51). Nö tegudele asub ta aga alles siis, kui nende armetusse tsirkusesse tuuakse elevandipoeg Ruby ning kui Ivan surevale Stellale lubab, et päästab Ruby sellest masendavast kohast ja samasugusest üksildasest saatusest, nagu on olnud neil. Ivan suudab ühe geniaalse ideega tõmmata nende armetule olukorrale inimeste tähelepanu ning leida lahenduse.

ivan2Raamat on küll vähem või rohkem programmiline ehk siis tahab teadlikult tõmmata tähelepanu loomade õigustele ja vajadustele, inimeste hooletusele ja hoolimatusele, kuid ridade vahele on kirjutatud palju muudki — siin on kriitikat tarbimiskultuuri, rahaahnuse ja asjadekultuse pihta; vihjatakse sellele, kui oluline on elus pärast traagilisi sündmusi oskus eluga edasi minna, varasemast lahti lasta. Inimesi pole õnneks kujutatud päris must-valgelt — isegi tsirkuseomanikul Mackil, kes muretseb äri edenemise pärast rohkem kui loomade heaolu pärast, on siiski süda sees. Liigutavalt on kujutatud nii sõprussuhted loomade endi vahel kui nende hooldaja George’i tütre Juliaga, kes suudab oma lapsemeelsuses ja siiruses suhtuda loomadesse kui võrdväärsetesse, võtta neid kui hingega ja arusaajaid olendeid. Ülemäärast sentimentaalsust võimaldab vältida napp stiil ja huumor, näiteks kui Mack vahib üht Ivani joonistust, sellest midagi taipamata, aga Julia väidab, et küll tema juba põrnika ära tunneb, siis märgib Ivan kergendusega, et tema arust on tore, kui seltskonnas on veel üks kunstnik (lk 59) või tõdeb hiljem, vastassugupoolega kokku puutudes, et „romantika on kõva töö” (285).

Inglisekeelsena võiks raamatut soovitada neile, kellelt nõutakse koolis kodulugemist — 300 lehekülge läheb liigendatuse ja suure reavahe tõttu imekiiresti ning pole ka keeleliselt raske. Raamat muide valiti hiljuti Paabeli torni nimelise noorsookirjanduse tõlkeauhinna viie nominendi hulka ning lastekirjanduse ekspert Krista Kumberg kirjeldab raamatut 20. novembri Postimehes nii: „Teksti täpsus ning lakoonilisus, naiivne pilk inimeste mõistetamatule maailmale, tunnete esitamise alasti siirus ja kujundikeel mõjuvad nii usutavalt, nagu olekski kirjutaja loom.”

Annika Aas

Kjell Westö “Terendus 38”

terendus-38Ma ei teagi, kellel on soomerootsi autori Kjell Westö raamatut huvitavam lugeda — kas neil, kes tunnevad soome kultuuri ja ajalugu väga hästi või neil, kes seda ei tunne, aga tahaksid tunda. Ma ise kuulun viimasesse gruppi ning nautisin raamatut täiega. Raamat kuulutati just, muide, ka Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna vääriliseks.

“Terenduse” (2013, e.k. Tõnis Arnover 2014) peategelased on advokaat Claes Thune ning tema büroosse hiljuti tööle tulnud kontoriametnik Matilda Wiik. Mõlemaid piinab lähem või kaugem minevik, kuigi hoopis erinevatel põhjustel: Thune kaunis naine Gabi on hiljuti Thune maha jätnud eelistades Thune head sõpra, peaarst Robert Lindemarki, ning üks juhuslik kohtumine büroos toob valusad mälestused proua Wiikile. Tegevus toimub ajalooliselt pingelisel ajal, 1938. a. märtsist novembrini ehk siis teise maailmasõja hakul, peamiselt Helsingis, mistõttu poliitilis-filosoofilised arutelud on selle romaani loomulik osa, muutumata siiski koormavaks või tegevust liialt aeglustavaks. Erinevad poliitilised vaated panevad proovile tugevamadki sõprussuhted, mida on ilmekalt näha 11 aastat kord kuus koos käinud kuue sõbra kolmapäevaklubi pealt. Thune vabameelsus ja paneuropism ei klapi kokku mõne teise klubiliikme natsionalismiga; ajastu kurjakuulutavaks ettekuulutuseks ja sümboliks muutub ühe klubiliikme, juudist Joachim/Jogy Jary hulluksminemine. “Vaprus ei olnud kunagi Thune tugev külg olnud. Tema eripäraks oli analüüs ja mõtlemine. Aga vaevalt et neist keegi enam hoolis. Oleviku kohal hõljus igivana hais, Thune kahtlustas, et see oli tulevaste ohverduste lehk.” (lk 76). Kuigi Thunet sõimatakse “dekadentlikuks kosmopoliidiks” ning ta saab oma põhimõtete pärast isegi peksa, ei tagane ta oma arvamusest, et natsionalism ja hõimumõtlemine on visad haigused, mida kõige paremini ravib lugemine ja reisimine. Kas pole ajakohane ka praegu?

Hoopis teise ajaloolise dimensiooni annavad proua Wiiki alias preili Milja mälestused Soome kodusõja (1918) aegsest vangi- ehk näljalaagrist — mälestused, mis nüüd üha rohkem pinnale ujuvad ning millega proua Wiik, nö preli Milja pealekäimisel, nüüd midagi ette tahab võtta. Mis see täpselt on, selgub alles romaani lõpuks. Hiljuti Rootsi päevalehele Dagens Nyheter antud intervjuus tunnistas autor, et kõikide tema lugude aluseks “on alati olnud kruustangid, mille vahele indiviid juhtub sattuma, kui suurem kollaps seisab ukse ees.” Ning tõepoolest, nii maailmas kui siseilmas toimuv ei jäta peategelasi rängalt puudutamata.westo

See on ühtaegu nii ajastu-, armastus- kui põnevusromaan ning ma ei usu, et raamatu lõpp kedagi üllatamata jätaks. Aga miks “terendus” (teisal tõlgitud ka kui “miraaž”, “kangastus”)? Mälestused tuhmistuvad, olevik on segane ja tulevik ähmane. “Terve hommik ja terve elu tundus talle korraga ähmase terendusena. Nagu mitte miski ei oleks olnud tõeline, nagu oleks kõik, mis ta oli ette võtnud, jäänud lõpetamata.” (274).

Annika Aas

Kjell Westö pilt on pärit siit.

Gayle Forman „Kui ma jään”

forman-kui-ma-jäänGayle Forman „Kui ma jään” (2009, e.k. Evelin Schapel 2014)

Raamatukogus töötades on mulle viimasel ajal jäänud mulje, et noored enam peale fantasy suurt muud ei loegi. Aina vampiirid ja inglid ja koletised ja mütoloogilised elukad… Aga tore, et nad üldse loevad, ega ma ei kurda! Ameeriklanna Gayle Formani (s. 1970) raamat on nüüd küll üks nendest mitte-fantasy`test, mida ma julgeks soovitada nii noortele kui ükskõik mis vanuses inimesele.

Raamatu mina-jutustajal, 17-aastasel Mial on elu nagu hernes: tore perekond ema-isa ja väikevennaga, armastav kallim ning võimalusi täis tulevik andeka muusikuna. Kõik see leiab aga järsu lõpu, kui kogu Mia pere satub liiklusõnnetusse, ning edasi jälgib Mia sündmuste käiku ja arstide sebimist oma koomas isiku ümber justkui kõrvalseisjana, tehes ka palju tagasivaateid minevikku. Olukord on ränk, kuid raamat ise pole kuigi sünge, siit leiab piisavalt ilusaid kirjeldusi, huumorit ja südamlikkust. Samas, autor ei alahinda noori, ei kirjuta kuidagi nämmutavalt ega ilustavalt, ega ole ka ülemäära sentimentaalne pisarakiskuja.

if-i-stay-filmMuusikal on nii Mia elus (ta mängib tšellot) kui ka raamatu stiili kujundamises suur roll; võtame kasvõi selle jubeda õnnetuse kirjelduse: “Müra oli tohutu. Krigisemise sümfoonia, paugatuste kooripartii, plahvatuste aaria ja lõpuks pehmetesse puudesse lõikuva tugeva metalli kurb aplaus.” (lk17) Juba järgmisel leheküljel aga võib leida üsna räigeid detaile. Ka esimene armumine ei ole üle ilustatud, vaid on kirjeldatud üpris realistlikult, näidates Mia esialgset kohmetust ja ebamugavust popi bändipoisi Adami seltskonnas.

Koomas Mial on muidugimõista küljes tohutu hulk juhtmeid ja aparaate, mida arstid ja õed pidevalt jälgivad, kuid ta tunneb ja teab, et mõnes mõttes juhib tema ise seda mängu. Kas ma jään, kas ma elan edasi? Kui kõik, peaaegu kõik on võetud? Jah, on küll vanaisa ja vanaema, parim sõbranna ja Adam, kuid… on see piisav?

where she wentRaamatust on hiljuti R. J. Cutleri käe all valminud film ja raamatule on muide kirjutatud ka järg (kuidas muidu, eks!) nimega “Where She Went”, mis on jutustatud Adami vaatevinkilist ning räägib Mia ja Adami suhtest peale õnnetust.

Lugemiseks õige meeleolu loomiseks võib taustaks kuulata nii autorit kui Miat tohutult inspireerinud ja mõjutanud Yo-Yo Ma`d ning Glen Hansardi ja Marketa Irglova laulu “Falling Slowly” (millel on oluline koht ka väga heas filmis “Once”, kuid see on juba hoopis teine jutt…).

Annika Aas