Lydia Sandgren “Kogutud teosed”

Lydia Sandgren “Kogutud teosed” (Eesti Raamat 2022, tlk Ene Mäe, 686 lk)

No nii, kui 5ndaks jaanuariks on selle aasta Suur Romaan juba loetud, siis mis edasi…??

Muide, mis teile kangastub, kui kuulete sõnapaari “kogutud teosed”? Kas, nagu mulle, pea terve lauditäis Tammsaare kogutud teoste musta-valgekirjuid selgu iga nõukaaegse kodu raamaturiiulis?

Jah, Rootsi autori Lydia Sandgreni Augustpriseti pälvinud teose pealkiri on mõnevõrra eksitav, sest ehkki tegu on ligi 700-leheküljelise raamatuga, pole tegu kaugeltki tema kogutud teostega, vaid hoopis debüüdiga. Kogu lugemise aja ei saanud ma peast mõtet, et autor on minust aasta noorem, kuid avaldanud oma esikteosena nii küpse, huvitava ja laiahaardelise romaani, mis lugedes hetkekski tüütuks ei muutunud; ei sundinud kordagi mõnda lõiku või lehekülge “diagonaalis” lugema, vaid hoidis pinget lõpuni välja. Autori eruditsioon ja suur lugemus on ilmselge, raamat on täis viiteid filosoofidele, teistele autoritele, kuid kõik see ei mõju sugugi kelkimisena, vaid tekst ja mõte voolab vabalt ja loomulikult. Keeleline sujuvus on kindlasti ka hea tõlke teene.

Aga millest see tellise mõõtu raamat siis räägib? Kõlab ehk banaalsena, aga põhiteemadeks on sõprus, armastus, vananemine, üksindus, eneseteostus, karjäär ja püüdlused, kirjutamise, kirjastamise ja kunsti maailm. Peategelasteks on Göteborgis elav, kohe viiekümneseks saav kirjastaja Martin Berg ning tema parim sõber, kunstnik Gustav Becker. Nii nende eludele, sõprusele kui suhetele paneb pitseri Martini naise – ja ühtlasi Gustavi muusa – Cecilia ootamatu lahkumine abikaasa ja laste juurest. Martin ei suuda ka aastaid hiljem naise kadumisega kuidagi leppida, aga kui tema lootus naisega taaskohtuda on passiivne, siis nende 20-aastane tütar Rakel hakkab ühel hetkel aktiivselt ema jälgi ajama. Mingit kriminaalset või ehmatavat süžeepööret ei tule, seega krimižanri austajad võib-olla pettuvad, aga minu meelest on lummav just see aeglase arusaamise tekkimine kellegi käitumismotiividest. Emadus ja eneseteostus võivad olla üksteist välistavad ning emadus ei pea olema endastmõistetav valik.

Suur lisaboonus minu jaoks oli loovisikute püüdluste, pettumiste ja raskuste usutav kujutamine, pidev balansseerimine andekuse ja edu ning läbikukkumiste, tühjusetunde ja küündimatuse piirimail; samastumisvõimalus tegelastega, kelle jaoks on sõna vägi elus nii oluline. ”Talle [Rakelile] oli senimaani mõistatus, kuidas inimesed, kes ei loe, eluga toime tulevad.” (576)

Teos on ülesehituselt üsna traditsiooniline, ei ole mingit trikitamist erinevate jutustajahäälte või stilistikaga, kuid pinget lisab see, et jutustus pole kronoloogiline, vaid põimib erinevaid ajajooni, tõmmates alles päris lõpus otsad kokku. Raamatu tüsedus pakkus lugemisel erilist mõnu ja lohutust–just teadmine, et lugemist jätkub veel mõneks ajaks ning pole karta raamatu läbisaamist (teate ju küll seda tunnet: ühest küljest ootad, et raamat läbi saaks, et teada, kuidas lugu lõppeb, aga teisalt tahad, et see lugemise mõnu üha jätkuks ja jätkuks…).

Ja tagasi raamatu suurejoonelise pealkirja juurde, mis osutub hoopiski irooniliseks. “Need ongi Martin Bergi kogutud teosed. Poolelijäänud romaanid ja novellid. Mõne lehekülje järel liiva jooksnud esseed. Hale draamakatsetus. Lugematud märkmikud. Terved kuhjad paberilehekesi /…/. Poolikud lood. Lookatsetused. Katsed avada suu, et midagi öelda, leidmata sõnu.” (685-686).

Annika Aas

Kadri Hinrikus “Elevant”

Kadri Hinrikus “Elevant”. Tammeraamat, 71 lk. Pildid joonistanud Kadi Kurema.

Kadri Hinrikuse “Elevant” on liigutav lugu tüdrukust, nimega Kärt, keda väga huvitas lugemine ja kirjandus. Tema unistuseks oli saada kirjanikuks, kui ta suureks saab. Kärdi isa ei mõistnud teda, et miks on vaja lugemisele ja kirjutamisele aega raisata. Isa jaoks olid olulised teised väärtused nagu edukas olemine ja raha teenimine. Ta soovitas tütrele õppida arvutit või rahvusvahelisi suhteid. Ka ema oli rohkem isa poolt, astudes isa kaitseks välja, kui Kärt isa kritiseeris.

Kärt tundis ka koolis ennast üksi. Ta ei kuulunud kusagile. Klassikaaslaste tühised huvid meikimisest jätsid Kärdi külmaks. Oma olekult teistest erinedes, sattus ta tihti klassikaaslaste kiusamise märklauaks.

Ühel päeval kohtus Kärt eesti-horvaadi segaperest pärit tüdrukuga, nimega Lucija. Sellest momendist alates muutus Kärdi elu täielikult. Lucija on väga jutukas, elava loomuga ja spontaanne. Neist saavad suured sõbrad. Lucijal on plaan teha emale sünnipäevaks üllatus, kinkida emale kanakuut koos kanadega. Kanakuudile pandi nimeks “Elevant”, mis oli Kärdi lemmikloom. Kuuri ehituse käigus tuleb mängu poiss Henry, kes Kärdile väga meeldib. Sealt seiklused jätkuvad. Läbi sõpruse saab kurvameelsest, üksildasest teismelise tüdrukust, rõõmsameelne ja õnnelik inimene.

Selle raamatu teemad on väga kaasaegsed, mida leiab igast koolist ja perest. Kiusamise teema ja teistest erinemine on sisse põimitud ilusaks ja südamlikuks jutuks. See lugu näitab lapsele positiivset eeskuju, et kui olla julge ja jääda iseendaks, on võimalik kurbusest üle saada ja leida sõpru.

Triin England

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest”

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest” (tlk Kai Aareleid, Varrak 2021)

Johanna Venho romaan on küll lugu Sylvist president Urho Kekkose kõrval ja varjus, aga selle puhul lummas mind pigem kuidas, mitte millest. Raamat on kirjutatud äärmiselt tundliku sulega (loe: klaviatuuriga) ning kujutab Sylvi Kekkost (1900-1974) väga tõetruult, usutavalt (isegi nii usutavalt, et vahepeal unustad end arvama, et tegu ongi Sylvi kirjutatud romaaniga). Tihtipeale on Sylvi mõtted nii selgelt ja hästi sõnastatud, et toimivad lausa aforismidena, samas ei mõju raamat siiski pelgalt aforismikogumikuna.

Urho Kaleva Kekkonen (1900-1986) on Soome kõige kauem ametis olnud president, nimelt aastatel 1956-1982. Tutvumise hetkel töötas Sylvi masinakirjutajana, kuid hiljem kujunes temast kirjanik ning tema poolt 1949.aastal kodus kokku kutsutud kirjandussalongis käisid koos mitmed hiljem kuulsaks saanud loovisikud. Johanna Venho toob lugejani Sylvi mõtted augustist 1966, kui Sylvi on just kaotanud hea sõbra, kirjanik Marja-Liisa Vartio, ning vajab sõbra leinamiseks üksindust ja vaikust. Ta sõidab oma suvekoju, kus sirvib oma vanu päevikuid ning mõtiskleb sellistel teemadel nagu sõprus, üksindus, abielu, armastus, vananemine, emadus, kuulsa isiku kõrval elamine, püüdlused, lootused ja nende luhtumine. Kohati kujuneb see sisemonoloog lausa väitluseks oma kadunud sõbrannaga.

Raamatusse on pikitud ka mõned skulptor Essi Renvalli häälega räägitud peatükid. Skulptor nimelt töötab Sylvi kuju kallal, aga näeb sellega kurja vaeva, sest see ei taha kuidagi edeneda. Need peatükid, mis esialgu tekitasid minus ümberlülitumisraskusi, heidavad Sylvile vajaliku kõrvalpilgu, nö täienduse Sylvi minajutustusele. Näiteks arvab Essi, et Sylvi „alahindab ka neid pooli endas, mis on rafineeritud ja arenenud. Võimalik, et inimene muutub selliseks, kui elab kogu aeg nii võimsa kuju varjus. Naisena mehe varjus.” (93)

Isu tekitamiseks mõned Sylvi tabavad mõtteterad erinevatel teemadel:

Abielu ja armastus: „Ma ei saa abielust aru, ma ei kuulu abielu pooldajate hulka. /…/ ma ei tea ainsatki pikka liitu, kus üks osapool ei oleks teise arvelt närbunud.” (lk 36)
„Tuleb olla piisavalt lähedal, et teine sind ära ei kaotaks, ja piisavalt kaugel, et iseennast ära ei kaotaks.” (157)

Emadus: „Emadus on territoorium, kust ükski naine endisena tagasi ei tule, kuid mõned kaotavad end sinna tervenisti.” (71)

Vananemine: „Inimene, kes ei lepi sellega, et aeg möödub, on kurb vaatepilt. Et oma olemasolust märku anda, kulutab aeg teda kaks korda hullemini.” (171)
„Kui olla surmale lähemal kui sünnile, pole üldse tarvis mõelda, mis on ees. Tuleb vaadelda praegust hetke ja rohkem kõike seda, mis on siiani toonud.” (47)
„Vananemine on kohanemine sellega, mida ei oleks endast kunagi uskunud.” (12)

Naise elu: „Naise kolm elu /…/. Esimene, milles tasapisi õpitakse armastama iseennast ja teist inimest; teine, milles — kui niimoodi läheb — tuuakse ilmale uusi inimesi, kedratakse nad enda sees valmis ja turgutatakse jalule, see pikk ja pöörane teekond; ning siis see kolmas, kust näeb igas suunas.” (214)

Sõprus: „Sõprust ei sünni võrdväärse andmiseta.” (21)

„Esimene naine” on Venho (s. 1971) neljas romaan, mis oli nomineeritud 2019. a. ilukirjanduse Finlandiale. Autoriga on lootust kohtuda juba septembris kirjandusfestivalil Prima Vista.

Annika Aas

Fernando Aramburu „Isamaa”

Fernando Aramburu „Isamaa” (tlk Maria Kall, Toledo 2020)

Muidu ei julgeks sellist ligi 700-leheküljelist „tellist” —  pealegi veel poliitilisel teemal — kätte võttagi, aga kui tead, et raamat on välja antud väikese ja armsa, koduse Tartu kirjastuse poolt, mis valdavalt annab välja vaid head ja huvitavat kirjasõna, siis saad julgust kohe juurde. Julgust, et avada esimene lehekülg… ja end raamatusse kaotada. Laias laastus on teemaks terrorism, täpsemalt terrorirühmituse ETA teod Baskimaal, aga autor on otsustanud seda käsitleda läbi kahe perekonna elukäigu ning just erinevate pereliikmete saatuste kaudu jõuab jutustus meie südamesse. Ühtlasi on see kahe pere vahelise sõpruse lagunemise ning taasleppimise võimaluse või võimatuse lugu.

Aramburu käsitlus on tasakaalukas, võrdlemisi neutraalne, mitte-moraliseeriv, mitte-sentimentaalne, aga puudutab miskipärast seda enam. Lugeja peab ise jõudma vastuseni küsimusele, kas terrorismiga (ja süütute inimelude hinnaga) ehitab isamaad. Ja kui lühikene täpselt on samm isamaa-armastusest terrorismini. Läbi Mireni ja Joxiani poja, ETA võitleja Joxe Mari näitab autor terrorismivõitluse nö köögipoolt, selle argisust ja juhuslikkust, selle juhtide omakasupüüdlikkust ja rumalust. Ühe isa halamine oma surnud poja pärast võtab terrorivõitluse lühidalt ja lihtsalt kokku: „[Organisatsiooni juhid] panevad neile pähe kurjad mõtted ja nemad, noored mehed, langevad lõksu. Pärast peavad end kangelasteks, sest kannavad relva. Ega saa aru, et on loobunud mitte millegi pärast, sest ainsaks auhinnaks on vangla või haud, tööst, perest, sõpradest. Nad on ilma kõigest, et teha seda, mida nõuavad paar omakasupüüdlikku tüüpi. Et hävitada teiste inimeste elud, jättes endast iga nurga peal maha leskesid ja vaeslapsi.” (367). See kokkuvõte on isegi liiga lihtne, elu on tavaliselt komplekssem, harva on asjad must-valged. Keegi pole lõpuni koletis, aga palju kahju sünnib kadedusest, rumalusest, saamahimust ja väiklusest. Jutustusele lisavad värvi tõelistest matroonidest pereemad, kes on kohati kujutatud üsna ebameeldivatena, domineerivate ja näägutavatena (eriti Miren), seevastu pereisad on sümpaatsed, arusaajad. Mis juhtub, et ka meie parimate kavatsuste puhul lähevad lapsed vahel „untsu”, kasvavad kiiva? Väga intrigeerivalt jäi minu jaoks õhku küsimus, kas armastusest oma lapse vastu võib vanem tõepoolest loobuda iseenda tõekspidamistest. Kust läheb piir emaarmastuse ja sõgeduse vahel või kas emaarmastusel on üldse piire…

Kummastavana mõjub autori stilistiline võte vahetada jutustajat (näiteks kolmandast isikust minajutustajaks) vahel lausa keset lauset. Kasvõi nii: „Nad tantsisid, sõid ja jõid, ning hilisel õhtutunnil leidis Nerea end taksost mehe kõrvalt, kel oli täiuslik hambarida, kes lõhnas imeliselt, kes kobas tema rindu ja ära rohkem küsi, sest edasi ma ei mäleta.” (521). Kui nii oleks juhtunud vaid korra, oleks võinud kahtlustada näpukat, aga autor kasutab sellist võtet korduvalt, andes jutustusele veelgi isiklikuma puute, justkui poleks see mitte autor, kes lugu meile räägib, vaid just need erinevad „päris” inimesed oma erinevate häältega.

Fernando Aramburu (sünd. 1959 San Sebastianis) on hispaania keeles kirjutav ja Saksamaal elav baski kirjanik, luuletaja ja esseist, kes käsitles juba oma 2006. a. juturaamatus „Los peces de la amargura” ETA põhjustatud kahju — teemat, mille juurde ta nüüd „Isamaas” tagasi pöördus. Suurromaan on saanud terve rea kirjandusauhindu ning on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.

Annika Aas

Paolo Cognetti “Kaheksa mäge”

Paolo Cognetti “Kaheksa mäge” (Tänapäev 2017) pälvis mu tähelepanu raamatu teema ja tegevuspaiga tõttu. Mäed on mind alati võlunud ja olen kunagi Dolomiitides natuke matkanud.

Paolo Cognetti on itaalia kirjanik, kes alustas lugude jutustamist dokumentaalfilmidega. “Kaheksa mäge” (2016) on tema esimene romaan, millega autor võitis Itaalia olulisima kirjandusauhinna Premio Strega. Teost on palju tõlgitud, see on võitnud rahvusvahelisi kirjandusauhindu ja toonud autorile rahvusvahelise tuntuse.

Raamat räägib armastusest mägede vastu. Mägedes olemisest ja käimisest kui eluviisist. Samas on teemaks eluviiside muutus ehk elu muutumine mägedes, kuhu traditsiooniliste toimetamisviiside asemele on tulnud uued ja senine on määratud hääbumisele.

Loo kulg avab meile peategelase kasvamise loo. Kuidas lapsepõlves vanemad suviti teda mägedesse viivad, see temas esialgu vastakaid tundeid tekitab, hiljem aga möödapääsmatuks vajaduseks kujuneb. Enda loo jutustamisega samaaegselt räägib peategelane ka oma sõbra ja nende sõpruse kasvamise lugu. Sõbra perekond ja elukeskkond on peategelase omast kardinaalselt erinev. Pealtnäha on tegemist väga erinevate inimestega, ometi mõistavad nad üksteist ja klapivad omavahel esimesest hetkest.

Meisterlik on kirjaniku loo jutustamise viis ja toimuva edasiandmise stiil. Nii nagu mäkke minnes võiks olla teekonnal vajalik läbi mõeldud ja kaasa pakitud, nii on ka autor oma loo esitamise läbi mõelnud. Vajaminevad jõuvarud tuleb tasakaalukalt jagada, samas on teada, et teekonnal tuleb ette tugevaid emotsioone, ootamatusi, tagasilööke ja õnnestumisi.

Põnevat lugemist!

Mai Põldaas

Foto: Dolomiidid, vaade Marmoladalt (Mai Põldaas)

Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”

Nora Ikstenalt olen ma varem lugenud “Elu pühitsust” ja too mulle meeldis, tõsiselt meeldis. Teisi raamatuid, “Neitsi õpetust” ja “Emapiima” olen küll käes keerutanud, aga miskipärast ikka lugemislaualt maha tõstnud. Kui nüüd ilmus Ikstenalt neljas raamat eesti keeles, siis seda ei saanud enam lugemata jätta. Mulje nii võimas kui “Elu pühitsusest” ei ole, aga kiidan küll. Mulle tundub, et see raamat võib lätlastele täitsa oluline olla. Ei, ma ei arva, et see on tõlkimatu ja teises kultuurikontekstis mittemõistetav — et kõigepealt on olemas üldinimlikud teemad (loomine, vananemine, üksindus, sõprus, saatus, kodumaa, keel) ja hulk maailmakultuuri viiteid (kõige enam James Joyce’i), pealegi on naabrite ajalugu meie omaga nii sarnane, et eestlasel on mõistmisvõimalusi rohkem kui mõnedel teistel rahvastel — aga seda ma arvan küll, et mingid nüansid on nii ehtlätlaslikud, et võõras või teretuttav neid päriselt ei taba.

Peategelased on suure osa elust paguluses elanud Tebe, kelle elutöö on James Joyce’i tõlkimine läti keelde, ning määramatus vanuses algaja naiskirjanik, keda Tebe oma kirjades Tütrekeseks nimetab. Nende kummaline ja ilus sõprus on raamatu telg. Vorm on ühtaegu lopsakas (palju tsitaate, erinevad registrid, on nii epistolaarset kui kirjeldavat kui sisekaemuslikku) ja napp (palju lühilauseid ja ütlemata jätmisi). Kõige toredam vist ongi see, et autor ei alahinda lugejat, vaid on üsna kindel, et lugeja suudab tema kirjutatuga kaasa mõelda, ise seoseid tekitada ja sealt edasi minna.

Tõlkijale on see raamat paras pähkel. Hannes Korjus on teinud mu meelest suurepärase töö, tema sõnavalik on täpne ja hea nüansitunnetusega ning paistab välja ka see, et ta pole peljanud vajadusel abi küsida.

Hilisem taustauuring tõi välja, et tegelikult on see tõsielusugemetega raamat, Tebe on Dzintars Sodums ja Tütreke Nora Ikstena ise. Niiet mõneti siis ka mälestusteraamat. Võib-olla mõnele lugejale on see infokild kasuks ja reklaamiks, ma ise kuulun küll nende hulka, kel on hea meel, et sellest takkajärgi teada sai, aga inimesi on erinevaid, eksole.

Tiina Sulg

Catherine Ryan Hyde “Ega sa Luis Velezt pole näinud?”

Seda raamatut on üsna raske liigitada.

Laias laastus oleks vist kõige sobivam silt noorteromaan, täpsemalt kujunemis- või arenguromaan. Peategelane on 16-17-aastane poiss Raymond. Raymond on “kohvi ja koor”, tema mustanahaline hambaarstist isa, keda ta näeb igal teisel nädalavahetusel, elab New Yorgi keskosas ning ta ise koos oma valge ema, tolle uue mehe ning kolme noorema poolõega vaesemates oludes läänepool. Koolis läheb tal muidu kenasti, ainult et sõpru eriti pole ja ka kodus tunneb ta end üksi ja eraldiseisvana. Ja siis saab ta tuttavaks 92-aastase pimeda juudiproua Mildrediga ja sellest kohtumisest kasvab soe, südamlik ja teineteist toetav sõprus. Raymond aitab Mildredil käia poes ja pangas ning Mildred jagab poisile oma pika eluga kogutud tarkuseteri.

Siis on see kriminaalromaan, mis algab sellest, et Raymond püüab üles leida kadunud Luis Velezt, otsing kasvab kohtudraamaks ning lõppeb, nojah, seda võiks vist soovijad ise lugeda, millega see lõppeb. See on sotsiaalne romaan, mis läbi üsna kirju tegelaste galerii toob välja rassiprobleemid, privileegipimeduse ja tribalismi. Ja psühholoogiline romaan, mis käsitleb võõrandumist, ellujäänu süütunnet, leina, depressiooni, armukadedust, eelarvamusi ja paljut muud.

Minu jaoks oli parasjagu üllatav, et nii palju erinevaid teemasid oli sellesse loosse täitsa tõsiseltvõetavalt kirja saanud. Päris väärtkirjanduse staatusesse ma seda raamatut ei tõstaks, aga ega see mu meelest paljukiidetud Donna Tratti “Ohakalinnule” väga palju alla ka jää. Võib-olla on realismiotsijale natuke liiga palju õnnelikke kokkusattumusi ning õigel hetke saadud nõuandeid, aga leebema lugeja jaoks vast mitte üleliia.

Minu isiklikud lisaboonused: 1. ses raamatus oli kass, 2. selle raamatu kooliraamatukoguhoidja oli tõeliselt meeldiv daam.

Tiina Sulg

Mirko Bonné „Heledam kui päev”

Mirko Bonné „Heledam kui päev” (2017, e.k. Piret Pääsuke 2019)

Naljakas, et kui jõuad keskikka, siis tundub, et kõik raamatud räägivad keskeakriisist. Või räägivad nad siiski hoopis armastusest, kui tsiteerida üht eelmist raamatusoovitajat? Bonné raamat räägib mõlemast, ja veel palju-palju rohkemast. Raamat kisub kaasa, on ühest küljest justkui mõnus suvine meelelahutaja, teisest küljest aga kutsub just rahulikule mõtisklusele, isegi mõne lõigu ülelugemisele. Vabalt võib lõppu jõudes ka otsast peale alustada—raamat on nii rikas, et avanevad uued tahud.

See on tegelikult nelja noore inimese sõpruse lugu, mis kisub totaalselt kiiva siis, kui mängu tuleb armumine, iha, armastus. Lugu kadunud lapsepõlvest ja lapsepõlve kaduvusest. Nelja nooruki, Raymund Merzi, Moritzi, Floriane ja Ingeri „salaaed” on üks metsistunud aed sarasmaal, Hamburgi äärealadel, aga nii nagu sellest aiast saab ükskord asfaldiga kaetud parkla, tabab täielik muundumine ka nende sõpruskonda. Lapsepõlve süütuse lõpuga saavad alguse igat sorti valed ja petmised (nii teiste kui iseenda…). Ning alles paarikümne aasta pärast hakatakse neid suhteid uuesti revideerima.

Kui ma üritan tekkinud suhete sasipuntra lühidalt kokku võtta, siis kõlab see nagu Mehhiko seebiooper (Raymund armastab Ingerit, aga Inger valib Moritzi, mistõttu Raymund lepib Florianega, kes omakorda armastab Moritzit…), aga uskuge, Bonné kirjeldab seda kõike palju usutavamalt ja köitvamalt. Raamatu viimane kolmandik annab põneviku mõõdu välja, kus mängu tulevad nii lapse- kui maalirööv, aga päris lõpp on siiski lausa ootamatult romantiline, lastes peaaegu et–keset maalilist Prantsusmaa loodust–ühel kaunil maalil tegelikkuseks saada.

Üks tore kokkusattumus… Kui Bonné esines mullusel Prima Vistal, siis tänavu külastas festivali belgia autor Jean-Philippe Toussaint. Üks kuulaja tuli pärast belglase esinemist paluma mitte autogrammi, vaid seda, et autor kirjutaks tema (vanasse) passi kõige ilusama prantsuskeelse sõna ning selleks sõnaks oli autori arvates „lumière” (valgus). Bonné tekstis on valgus äärmiselt olulisel kohal. Eks iga lugeja tõlgendab selle tähendust ja tähtsust enese jaoks ise, aga Raymundi jaoks tundub valgus (sarasmaa aias, Camille Corot’ nisupõllumaalil, vaksali klaashallis või mujal) sümboliseerivat turva- ja õnnetunnet, soojust ja siirust, mis on argipäeva rutiini keskel kuhugi kaduma läinud ja mis väärib nüüd lõpuks taasotsimist. „Keegi ei saa peita ennast valgusesse, ainult lapsed saavad” (217), arvab Raymund, ja küsib endalt, kas ka täiskasvanuna saab säilitada siirust? On seda üleüldse võimalik säilitada? Kas on mõtet keskealise mehena oma tõelist armastust püüdma hakata või… „kas polnud veelgi kohutavam ettekujutus, et Inger ja tema elavad koos, ja kõik kordub, ka nende juurde saabuvad tavapära, rutiin, vastumeelsus, harjumus, üksluisus, passimine, auru väljalaskmine?” (146).

Lisaks valgusele on raamatus oluline roll putukatel, eriti herilastel. Inger maalib ühel eluperioodil tohutuid herilasepilte ning Raymund imetleb herilasi, kirjutab neist artikleid. Herilase elu on küll lühike, kuid iga sekund sellest elatakse n-ö täie ette. „Herilased tekitasid temas piiritut imestust. Mida rohkem ta kiletiivaliste kohta luges, seda enam ta veendus, et nii nagu tema, tunnevad nemadki hirmu, halastust ja iseäralikku poolehoidu omataoliste vastu; ilmsest oli see mingit laadi südamlikkus, õrnus nagu pihtide vahel. /…/ Liikuvus, painduvus, nõtkus—need on põhilised punktid herilase eksistentsis, kus iga sekund loeb tingimatu elavus /…/” (138-9). Raymund igatseb samuti iga keharakuga veel ELADA, tunda, ja nii saabki sellest ka otsingu, rännaku lugu.

P.S. Soovitan kindlasti üles otsida tekstis palju mainimist leidnud Camille Corot’ maal „Nisupõld Morvanis”, mis on google’is hõlpsasti leitav („Wheat field in the Morvan region”).

Annika Aas

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“ (2010, e.k. Terje Loogus 2018)

Juba aastaid on noortekirjanduse tõlgete hulgas domineerinud tõlked inglise keelest ja ausalt öeldes kipuvad need lõpuks üsna üheülbalised tunduma. Seetõttu mõjub saksa autori Wolfgang Herrndorfi läbimurdeteos nagu sõõm värsket õhku. Et ainuüksi 200 leheküljele võib nii palju ära mahtuda! Olla ühtaegu äge ja naljakas roadmovie’lik seiklusromaan ja samas käsitleda naljatleva kergusega hulka lihtsamaid ja raskemaid teemasid: inimeste erinevused ja eelarvamused, sõprus ja armastus, väline versus sisemine veetlus, koolitarkus versus reaalne elu, rassism, vaesus ja alkoholism, jne jne.

14-aastane Maik Klingenberg on pärit pealtnäha rikkast ja korralikust perest ning käib ühe Berliini gümnaasiumi 8. klassis, kus ta on nö hall hiireke, keda keegi ei märka, sh ka imekaunis Tatjana, kellesse Maik salamisi armunud on. Ühel päeval ilmub klassi uus poiss — vene päritolu mongolisilmadega ja „asotsiaalse“ välimusega Tšikk, kellest saab jutustuse sündmustiku käivitaja. Nimelt selgub, et Maiki ema on alkohoolik ning sel ajal, kui ta nädalatepikkusel võõrutusravil viibib, sõidab isa armukesega puhkama, jättes Maiki üksi koju. Maiki ukse taha ilmuv Tšikk „laenatud“ helesinise Lada Nivaga suudab Maikile selgeks teha, et temagi on ära teeninud ühe pisikese „puhkusereisi“ ning Tšiki ettepanekul suunduvad nad Valahhia poole (mitmetähenduslik sõna, mis tähistab nii piirkonda Rumeenias kui lihtsalt kolgast). Siit algabki seikluslik ja tragikoomiline teekond, mille sisse mahub mitmeid värvikaid tegelasi, õnnetusi ja õnnelikke pääsemisi, nalja ja kurbust, viljapõlde, prügimägesid ja kaevandusi.

Maik satub järsku niivõrd teistsugusesse keskkonda, et see tundub talle paralleelmaailmana, või õigemini tundub talle nüüd kogu varasem elu ja teoreetiline kooliteadmine paraja paralleelmaailmana. Õpitu tuleks vast isegi kasuks, kui oskaks seda natukenegi rakendada. Tšiki puhul on muidugi vastupidi — praktika domineerib teooria üle, elu on õpetanud ellu jääma. Teekonnal õpivad mõlemad.

Maiki suureks üllatuseks selgub, et veidra kesta all on inimestel hea süda ja võhivõõrad inimesed aitavad neid mitmest pöörasest olukorrast välja. „Väiksest saati on isa mulle õpetanud, et maailm on paha. Maailm on paha ja inimene on ka paha. Ära usalda kedagi, ära mine võõrastega kaasa ja nii edasi. Seda olid rääkinud mulle vanemad, seda olid rääkinud mulle õpetajad ja televiisor rääkis seda ka. /…/ Ja võib-olla oli see ka õige ja inimene oli 99 protsenti paha. Aga imelik asi oli see, et Tšikk ja mina olime reisil kohanud peaaegu ainult seda ühte protsenti, kes polnud paha.“ (176) Huvitav küll, aga ühel hetkel ei tea Maik enam sedagi, kas ta on endiselt armunud kaunitarist klassiõesse Tatjanasse või hoopis prügimäel kohatud räpasesse ja haisvasse, aga nutikasse ja otsekohesesse Isasse.

Kohati tundub nendega juhtuv tõepoolest väga filmilik, sest situatsioonid on grotesksed ja karakterid meeldejäävad, sündmustik kiiresti arenev. Autor suudab lugejale elavalt silme ette manada püssiga vanamehe kummitusmaastikuna mõjuva kaevanduse serval, poiste kokkupõrke sigasid vedava veoautoga või hoopiski Maiki joobes ema, kes koos kõikvõimaliku mööbliga basseini kargab. Maik ise oma perekonnale hinnanguid ei anna, aga lugeja mõikab, et pealtnäha korralik pere on seestpoolt üsna mäda. Alkohoolikust ema jätab isegi sümpaatsema mulje kui kinnisvaraärikast isa, kes on parajalt kahepalgeline, rassistlik ja agressiivne. Ema moto on: „Esiteks, kõigest saab rääkida. Ja teiseks, mida inimesed arvavad, on kuradi ükspuha.“ (25) Maik järgib õnneks ema, mitte isa, õpetussõnu ning jääb politseinike ja kohtunike ees ausa versiooni juurde, mitte ei aja kogu süüd Tšiki kaela.

Raamat valiti Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt 2018. a. parimate noorteraamatute hulka. 2014. a. avaldati romaani lõpetamata järg, mis on kirjutatud prügimäel kohatud tüdruku Isa vaatepunktist. Lõpetamata aga seepärast, et autoril diagnoositi 2010. a. pahaloomuline ajukasvaja ning kolm aastat hiljem sooritas ta 48-aastaselt enesetapu.

Annika Aas

Brian Conaghan “Kui härra Koer hammustab”

Selle raamatu kaante vahel on 16aastase Dylan Minti elu. Noormees elab koos emaga, kellega saab nii tülitseda kui leppida. Isa on väga salajasel missioonil, kuid talle saab aeg-ajalt kirjutada. Dylanil on sõber Amir. Kui te aga arvate, et tegu on tavaliste normaalsete poistega, siis te eksite kõvasti…

Olete midagi kuulnud Tourette`i sündroomist — no siis nüüd võite lugeda ja õhku ahmida. Kas teie suudaksite niimoodi elada? Dylan arvas, et küllap ta suudab kui ta need peotäied tablette, mida arstid talle määrasid, korralikult sisse sööb… Ühe järjekordse arstilkäigu ajal kuuleb ta poolkogemata pealt täiskasvanute vestlust ja talle saab äkki selgeks, et surm saabub järgmise aasta märtsis! Dylan on vintske vend ja ta koostab hoopis nimekirja “Lahedatest asjadest mida teha enne kui ma sussid püsti viskan”. Niisiis asub ta kirjasolevat ellu viima — millega see aga lõpeb, saate teada siis kui raamatu läbi loete.

Milline näeks välja teie nimekiri?

Hoiatus: Raamatus on küllaldselt maskuliinset sõnavara.

Ädu Neemre

Loe ka Seili Ülperi arvamust.