Posts Tagged ‘noored’

Janis Jonevs “Jelgava 94”

Tagakaane tekst:

“Ministry – see oli fantastiline. Jesus Jones samamoodi, ja Sonic Youth, ja KMFDM, ja Psychopomps, nagu ka Temple of the Dog. Sellega olin abi saanud Kārliselt, mu klassivennalt esimesest klassist, siiani kombetu huligaan, kes oli mulle kord jalkas jalaga kõhtu virutanud. Nüüd olime millegipärast rääkima hakanud ja ta andis mulle, nagu oleksid need olnud narkootikumid, relv või keelatud kilpkonn, paar kassetti. Need oli tavaliselt kusagilt hankinud tema vend. Kārlis ütles, et nad olid vennaga Nirvanat kuulanud juba enne 1994. aasta 5. aprilli, kas te usute sellist juttu? Nirvana. See oli ikka maailma tipp. Tõsiselt, see oli isegi parem kui Cranberries, parem kui Dolores O’Riordani sügavad silmad.

****

Läti kirjaniku Janis Jonevsi (sündinud 1980) romaan “Jelgava ’94” viib lugeja 90ndatel Jelgava alternativkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal’i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava ’94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist”.

****

See tekst raamatu tagakaanel viib mõttele, et tegu on mingisuguse süvafilosoofilise ja taasiseseisvunud Läti 90ndate metal’i subkultuuri analüüsiva käsitlusega. Sellisega, mis ühel tavalugejal ehk üle jõugi käib.

Aga ettekujutus on eksitav. Jonevs pakub üsna lihtsat, ausat ja ilustamata kirjeldust sellest, kuidas hakkab kujunema ühe Läti nooruki isiksus. Kuidas minategelane asub end defineerima läbi konkreetse muusikastiili, kuidas ta selleni hoopis teise stiili järgi jõuab, mismoodi teda mõjutab narkomaanist grungepioneeri Kurt Cobaini elutöö ja surm. Kuidas nooruk asub koos eakaaslastega avastama muusika, aga ka alkoholi ja tubaka kõditavat maailma.

Lugedes tekib teine pettekujutlus. Siinkirjutaja on autori eakaaslane, samuti 90ndatel muuhulgas Nirvana kaudu hevimuusikani jõudnu ja end noorukina läbi metal’i defineerinu. Samamoodi nagu minategelane suuruselt umbes Narva ja Pärnu vahele jäävas Jelgavas, avastas siinkirjutaja ühes Eesti linnas noorukina sõpradega napsu ning sigarettide mõnusid ja unistas pikkadest juustest, millega lava ees moššida. Nii tekkis küsimus: ehkki siinkirjutaja sai Jonevsiga vägagi meeldivalt ja nostalgiliselt samastuda (sisuliselt vist vaid alkoholimargid olid erinevad), siis kui palju selliseid 90ndatel metallmuusika taktis elanuid ikka on? Mida võiks “Jelgaval” olla öelda teistele, millega võiks teos neid kõnetada?

Ent kujutlus, nagu tegu olekski nostalgiapiibliga 1980. aastal sündinud omaaegsetele black- ja muumetallistidele hajub samuti kiiresti. Sest see on tõesti üks lugu identiteedi otsimisest, “puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist””. Pole vahet, kas identiteedi osaks on biitlid, black metal, hip-hop, diskomuusika, dubstep või EDM – noorele inimesele on läbi aegade olnud enese identifitseerimise viisiks muusika, ükskõik, mis stiilis see ka poleks. Samamoodi mäss (“kõik kõigi vastu”) ning samamoodi sõdivad noored igal ajastul ja igas paigas üle maailma selle nimel, et “mitte saada üheks neist”.

Nagu Jonevs teose lõpus ilma liigselt keerutama mõista annab – ühel hetkel saame me kõik üheks neist. Aga tore on meenutada neid aegu, kui mugavuskonformism ei olnud meid veel raamidesse surunud. Eriti, kui sinu sünniaasta jääb 1980. kanti ning sulle ütleb midagi selline bändinimi nagu My Dying Bride. Aga näitab “Jelgava” edukus, on see vähemasti Lätis läinud korda igasugustele inimestele.

Autorist:

Janis Jonevs sündis 1980. aastal Lätis Jelgavas. Hariduse omandas Jelgava gümnaasiumis ja Läti kultuuriakadeemias. Jonevs töötab copywrighterina, 2002. aastast on ta teinud ka kriitiku, prantsuse keele tõlgi ning dramaturgi tööd. “Jelgava” on Jonevsi debüütromaan ning 2013. aastal sai sellest Lätis bestseller. 2014. aastal sai raamat Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja romaani tõlked on ilmunud Prantsusmaal, Norras ja Sloveenias.

Janar Kotkas

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

“Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”

Mul on ““Loomingu” Raamatukoguga” selline veider kaksipidi suhe. Ühtpidi, mõistus ütleb, et see on suurepärane sari, et sedakaudu saavad ilmuda nii paljudki huvitavad autorid ning saab maitseproove nii kõige uuemast kui ka peavoolust pisut kõrvale jäänud vanast heast. Teistpidi, tunne ütleb, et need on nii õhukesed, et ma ei viitsi lugema hakatagi, raamat saab enne otsa, kui ma jõuan sinna maailma sisse elada, ja see on ikkagi ajakirja-formaat, seega katsetuste koht ja mitte see “päris” kirjandus. Nii ma siis kõlgun, lastes enamasti end tunnetest valitseda ja olles läbi lugenud häbematult vähe LR-numbreid, lastes vahel mõistuse häälel kõlada ja leides sarjast nii mitmeidki minu lugemisajaloos olulisi teoseid (n. Eugene O’Neilli “Pikk päevatee kaob öösse”, Ray Bradbury “451° Fahrenheiti” või Liisi Ojamaa “Myyrid & wärawad”).

Aga ses sarjas on üks raamat, mille puhul mul nii mõistus kui tunded on samavõrra rahul — 1976. a. ilmunud “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”.

See on hästi eklektiline kogumik. Noori autoreid on põhikooli lõpuklassist I kursuse tudengiteni, enamik siiski abituriendid. On nii luulet kui proosat. Mõni autor on esindatud vaid ühe loomingunäitega, mõnel on kümmekond pala. Tasemeti on pilt kõikuv, enamjagu on tüüpiline noore inimese luule, kus on nii algajalikke mõtte- ja sõnakatsetusi (õnneks vähe) kui põnevat paljulubavust (enamik kogust) ja kohati ka vaat et valmiski asju ning üldpilt on täitsa tore. Ja muidugi on huvitav vaadata, mis neist kirjutajaist on edasi saanud — on neid, kes on vägagi meie tänases kirjanduspildis kohal, ja neid, kes pole loominguga jätkanud.

Mõned tekstinäited:

*

mul meeldib kaeda
kõike vastupidiselt
pilv helgib taevast
valgest vastu siniselt

Kajar Pruul

*

sügisvihm uhtus minu hingekeeli
ja tema poole sirutasin oma paluvad käed
inimeste nutmata pisarad pesid neid
segunedes minu enese verega
nüüd on mu hingekeeled roostevabad

Kristin Väli

*

Tere. Tulin tagaukse kaudu.
Ega palju pole öelda mul.
Tulin, kandes kaasa oma laulu:
noor ja lootustandev. Aga hull.

Minu laulus ootusi ja kahtlust.
Valu. Pihtimusi häbini.
Vaevaga see koorem kaasa mahtus.
Muuseas olen lüürik läbini.

Doris Kareva

*

Ma kõndisin üpris kitsas vahekäigus kahe kalju vahel. Mu paremal käel oli täiesti valge, pahemal täiesti must kalju. /—/ Mõlemad kaljud olid peegelsiledad. Mitte midagi ei paistnud peale valge kalju. Must kalju oli, nagu ei oleks sel kohal midagi. Täiesti must ja pime.

Rein Raud

*

Ma võtsin suure pussi
ja torkasin südamesse.
Kelle omasse, aimugi pole,
võib olla, et paberisse.

Monika Uibo

*

päike kammib kasteheina juust
räästa all on pääsukeste pesi
nööril pesu mida keegi pesi
taldrikul on nuga leib ja juust
mesilasi lendab õunapuust
ämbri põhjas loksub vihmavesi

Eve Kivipõld

*

Jääb valgus ja vaikus
ja otsatu öö
ja muu, mis on igavene.
Jääb rahvas ja maa
ja rahva töö
ja see, mis on igavene

Lembit Michelson

*

Trammikolinal jõudsin ma siia,
koju minna õhtul ei saa.
Siin minu pelgupaik viimne —
Trummi tänava viineribaar.

Priidu Beier

*

Nagu sööbiv hape tungib kurbust hinge
väike kõdunend puurist seisab surnuteriigis
ulguv kalmistutuul on üdini vinge
närbund matusepärg ujub kõntsases tiigis

Annika Punab

*

Rahu lamas pargis.
Maailm veel ei tea,
et end uueks eluks
valmis üks ei sea.

Kord kui kevad jõuab,
lumelummus kaob,
kisendavad taevas
surnud oksaraod.

Taavi Tuulik

*

Kui pandimaja veteranide rahvastepalli võistkonna kesktormaja Jaagup võistlustelt tagasi jõudis, oli päike juba loojunud. Väsinult tiris vanamees seljast võistlusdressi, mis koosnes punasetriibulisest vestist, rohelistest põlvpükstest, tumelilladest kalossidest ja oranžikast murumütsikesest, ning asus hoolega oma puujalga õlitama.

Heiti Habicht

*

Kohusetunne? Põrgut! Patta panna ei saa.
Olime püüdlikud. Jõudsime kõik kuhugi.
Ja kes polnud nii tublid — need aidaa!
Igasse purjesse Fortuna ei puhugi —
niisugune on elu, mis parata.
Aga kõik peavad elama.

Kalev Kesküla

*

See, mis isad ei teinud, pojad tegema peavad,
mida emad ei leidnud, tütred leidma nüüd peavad.
ISE kujunda maailm, kuis meeldib vaid sul…

Allan Roosileht

(Ääremärkus. Ma vahel küsin autoritelt lubakirju, et kas võib nende asju luuleleiu blogis avaldada, ja vahel saan vastuseks, et kuskohast te ometi need vanad noorpõlveluuletused nüüd üles korjasite? minu järeldus on, et raamatukoguhoidjatele üldiselt meeldivad noorte inimeste luuletused :) )

Kõikse tuntum luuletus sellest kogust on lauluks saanud Doris Kareva “Ajastu” (ka vahel nime all “Tule lähme ära”):

Tiina Sulg

Benjamin Alire Sáenz „Aristotle and Dante Discover the Secrets of the Universe”

saenzBenjamin Alire Sáenz (s. 1954) on Mehhiko juurtega Ameerika luuletaja ja kirjanik, kes on kirjutanud ka lastele ja noortele. See, et ta on luuletaja, kumab läbi ka tema proosateostest, mille stiil on raamatust raamatusse äratuntavalt poeetiline ja melanhoolne, kohati tiba sentimentaalnegi. Autori kohta on vast oluline teada, et ta tuli „kapist välja” alles 54-aastaselt (aastal 2000) ning ta on ise möönnud, et käesolev noortekas on kirjutatud justkui teraapiana. Oma seksuaalsusega leppimine ja selle tunnistamine (endale ja/või avalikult) on üheks läbivaks teemaks tema loomingus. Kui „Aristotelese ja Dante” raamatu põhitoon on nukker ja helge ühteaegu, siis PEN/Faulkneri auhinna võitnud „Everything Begins and Ends at the Kentucky Club” käsitleb samuti sõpruse, armastuse ja seksuaalsuse teemasid, isade-poegade, vanemate-laste, õdede-vendade vahelisi suhteid, kuid vähe karmimas vormis. Mõlema raamatu tegevus toimub El Pasos Ameerikas, kus ümberringi palju üksildast kõrbemaastikku ning kohe üle jõe Mehhiko linn Juárez.

saenzaristoteleKuigi raamatu pealkiri ütleb, et Aristoteles ja Dante avastavad universumi saladusi, avastavad nad siiski kõige rohkem saladusi iseenda ja teineteise kohta. Ei ole sugugi lihtne olla 15-16-aastane, kõlkuda kuskil lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel ning leida oma kohta maailmas. Kuidas teada midagi kindlat maailma kohta, kui isegi iseenda kohta on raske midagi kindlat teada? Poisid on mõnes mõttes sarnased, teisalt jälle erinevad. Nad mõlemad on pooleldi Mehhiko päritolu intelligentsed üksiklased, kes eakaaslastega väga ei suhtle, kuid saavad hästi läbi oma vanematega. Oma kuulsate nimekaimudega pole neil muud ühist, kui jah, vast vähe kõrgem intellekt kui eakaaslastel, huvi kirjanduse ja kaunite kunstide vastu. Dante on siiski avatuma ja seltsivama loomuga, ta on sõnaosavam ja impulsiivsem, tal on ka oma seksuaalse eelistusega leppimine kergem tulema, ehkki ta siiski pelgab oma emale pettumust valmistada. Arile tekitab aga lisapinget teadmine, et kuna vanem vend istub vangis ning kodus temast sõnagi ei räägita, peab just Ari (enda arvates!) olema see korralik, hea laps, kes vanematele rohkem muret ja ahastust ei põhjusta.

saenzeverythingMa loodan, et raamat tõlgitakse eesti keelde, kuid ka inglise keeles läheb ta ladusalt ja kiiresti, sest autor on sõnadega ettevaatlik ning napp. Ma soovitaksin seda lugeda kõikidel noortel, aga veelgi enam kõikidel teismeliste vanematel. Sest selles loos on Ari ja Dante kõrval äärmiselt olulisteks tegelasteks minu meelest nende vanemad — nende suhtumine oma lastesse ja suhtlemine nendega on äärmiselt mõistev, usalduslik ja lahe. Tõeliselt eeskujulik!!! Just tänu oma emale saab ka Ari lõpuks aru, et armastuses ei saa olla midagi häbiväärset, olgu see siis armastus mehe ja naise, naise ja naise või mehe ja mehe vahel. Armastus on armastus ja see on on ilus igal juhul. Sõpruse ja armastuse vahekord hoiab aga pinget üleval kogu raamatu vältel ning kuni päris viimaste lehekülgedeni ei tea lugeja, milleni Ari oma otsingutes ja põgenemistes välja jõuab. Agressiivsus tulenevat paljuski hirmust (ka hirmust tõde tunnistada) ja Ari on selle ehe näide. Ent seda, kui raske on jääda ainult sõbraks inimesega, kellesse sa oled armunud, väljendab Dante Arile öeldes: „All you [Ari] have to do is to be loyal to the most brilliant guy you’ve ever met—which is like walking barefoot through the park. I, on the other hand, have to refrain from kissing the greatest guy in the universe—which is like walking barefoot on hot coals.” (248-9)

Annika Aas

Me kambakesi tuleme

viistudrukutjakaheksapoissiNoorte autorite tulemisele ja loomingule on erinevatel aegadel ikka tähelepanu pööratud. Üks võimalus noorel autoril, kel veel suuremamahulist loomingupagasit pole, end nähtavaks-kuuldavaks teha ja otsast alustada on tulla kirjandusellu kambakesi. Näiteks kogumikud “Noorte sulega” või Loomingu Raamatukogus aastatel 1980-1986 ilmunud almanahh Sõna, kus tutvustasid oma loomingut noored autorid. Loomingu Raamatukogus on ilmunud ka teisi noorte autorite kogumikke, näiteks aastal 1977 ilmus “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi: valik noorte kirjandussündmusest ´76”.

.

Kassetipõlvkonnaks nimetatakse 1960. aastatel debüteerinud Eesti luuletajaid, kelle teosed ilmusid sarjas “Noored autorid” nn luulekassettidena – mitme autori õhukesed luulevihikud ühes pappkarbis koos. Kassetid koostas Oskar Kruus.

Põlvkonnaks võib kassettides esindatud autoreid nimetada üksnes tinglikult, kuna nende sünniaastad jäid vahemikku 1927 (Aleksander Suuman) kuni 1947 (Leelo Tungal), samuti puudus neil läbiv ühine ideoloogia. Kassetipõlvkonna vaimseks eelkäijaks peetakse Artur Alliksaart ning tema piirelõhkuvaid mänge keeleliste võimalustega luules. 1960ndad olidki Eesti luules suure vormiuuenduse ajastuks. Ühiskondliku taustana kaasnes sellega inimeste suur huvi luule vastu ning kirjandusele avaldatava ideoloogilise surve mõningane lõdvenemine seoses Hruštšovi “sulaga”.

kassett1962Esimene kassett ilmus 1962. aastal ja luulekogumikusse kuulusid järgmised raamatud:
· Paul-Eerik Rummo – “Ankruhiivaja”
· Linda Ruud – “Mu südames on pühapäev”
· Arvi Siig – “Trompetisoolo”
· Mats Traat – “Kandilised laulud”
· Enn Vetemaa – “Häälemurre”

kassett1963Teine kassett ilmus 1963. aastal ja luulekogumikusse kuulusid järgmised raamatud:
· Helgi Muller – “Tähesärk” (Luuletusi 1962–1963)
· Rudolf Rimmel – “Hommik” (Luuletusi 1958–1963)
· Aleksander Suuman – “Oh seda inimest” (Luuletusi 1957–1963)

kassett1964Kolmas kassett ilmus 1965. aastal ja luulekogumikusse kuulusid järgmised raamatud:
· Jaan Kaplinski – “Jäljed allikal”
· Viivi Luik – “Pilvede püha” (Luuletusi 1961–1963)
· Lehti Metsaalt – “Tähtede langemise ööd” (Novellette ja miniatuure 1961–1963)
· Hando Runnel – “Maa lapsed” (Luuletusi 1960–1964)
· Ly Seppel – “Igal hommikul avan peo” (Luuletusi 1960–1964)

kassett1965Neljas kassett ilmus 1966. aastal ja luulekogumikusse kuulusid järgmised raamatud:
· Jüri Tuulik – “Tund enne väljasõitu” (Jutte ja laaste 1962–1964)
· Leelo Tungal – “Kummalised kiivitajad kurtsid” (Luuletusi 1962–1965)
· Ingvar Luhaäär – “Toominga atmosfäär”

kassett1967Viies kassett ilmus 1968. aastal ja luulekogumikusse kuulusid järgmised raamatud:
· Andres Ehin – “Hunditamm” (Luuletusi 1959–1966)
· Albert Koeney – “Vihmade vaikus” (Luuletusi 1965–1966)
· Nikolai Baturin – “Maa-alused järved” (Luuletusi 1963–1967)

.

Noorte autorite kassetid, mis ilmusid aastatel 1988-1992:

kassett1988Kassett´88
Karl Martin Sinijärv “Kolmring”
Ringo Ringvee “Linnud mustmühisevast majast”
Tõnu Trubetsky “Pogo”
Märt Väljataga “Teine keel”

kassett1990Kassett´90
Triin Soomets ”Sinine linn”
Liisi Ojamaa “Lõputu juuli”
Ruth Jürjo “Mänguraamat”
Elo Vee “Telg”
ATS “Ärge pange tähele”

ainprosaKassett´92
Tõnis Leemets “Kes minevikku ei mäleta”
Aarne Ruben “Raevule”
Meelis Salujärv “Talveaed”
Ain Prosa “Viimased naeratused Alici´le”

kassett1995Kassett 1995
Indrek Ryytle “Deani masin”
A.C. “Homseni”
Lemme Zipp “Kirja pandud paberile”
Mai Alt “Laule härjapõlvlase päevaraamatust”
Kätlin Kätlin “Larii-laree”
Madis-Mats Kuningas “Sõna täüs aiga”

.

Noorte Autorite Koondis loodi 1949. aastal Tallinnas, kuid suleti 1952. aastal ja taasloodi 1955. aastal. Peale Tallinna oli NAK-il osakondi ka Tartus (Tartu NAK) jm. NAK tegutses Tallinnas kuni laulva revolutsioonini, Tartu NAK-i tegevus lõppes iseeneslikult 1990. aastal. Loodud kirjandusrühmitusse kuulusid endised sõjamehed Ants Saar, Manivald Kesamaa, Egon Rannet ja Richard Ehrlich (kirjanikunimega Valmen Vaida). Aga sinna kuulusid ka näiteks Karl Sinijärv, kes juhtis NAK-i tegevust kuni juunini 1949, ja Juta Kaidla. Anti välja kaks köidet koguteost “Võitlev sõna”.

voitlevsona1960. aastate lõpus kujunes Tallinna NAK-i almanahhiks ülevabariiklik koolinoorte masinkirja-väljaanne “Väike Looming” (ka “Looming” ja “Noorte Looming”), millest omakorda kasvas välja omakirjastuslik almanahh “Hees”.

Aastail 1978–1983 oli Tallinna NAK-i esimees Indrek Tart ning 1984–1986 Juhan Habicht, aastast 1983 oli selle liige näiteks nt Aita Kivi, aastast 1987 nt Tõnu Trubetsky.

Paralleelselt Tallinna Noorte Autorite Koondisega tegutses Noorte Autorite Koondis läbi nõukogude aja ka Tartus. Tartu NAK-i juhatusse on kuulunud Oskar Kruus, aastail 1969–1970 oli selle esimees Jaan “Johnny B” Isotamm, selle tegevusest võttis 1960. aastate alguses mh osa ka Paul-Eerik Rummo.

.

Tartu Noorte Autorite Koondis loodi Tartus 28. jaanuaril 1997. Varem, 1980-ndatel, Tartus tegutsenud ja 1990. aastal tegevuse lõpetanud Noorte Autorite Koondisega ei seo seda miski peale nime ja noorte kirjanike koondamise tava. 1980ndate NAKi kuulusid Kajar Pruul, Karl Martin Sinijärv, Imre Siil, Rannar Susi, Ilmar Särg, Kivisildnik, Kauksi Ülle, Priidu Beier, Indrek Särg, Enn Lillemets, Veiko Belials, Jaan Malin, Juhan Habicht jt ning anti välja koguteosed “AlmaNAK I” (valik noorte autorite loomingut raalikirjas) (1988) ja “AlmaNAK 2” (1989), samuti alustati sarja “AlmaNAKi Raamatukogu”.

nakalmanakVarasem Tartu NAK kuulus otseselt Kirjanike Liidu alluvusse, olles läbinisti ametlik, noori kirjanikke koondav, aga ka suunav ja kontrolliv organ, poolkohustuslik vaheaste noorele kirjanikule enne Kirjanike Liitu astumist. Samasugused NAK-id tegutsesid ka Tallinnas ja mujal. Laulva revolutsiooni päevil lõpetasid need tegevuse. Nüüd loodud Tartu NAK-ist aga sai rühmitusliku iseloomuga loomeinimeste grupp, mis oli iseseisev nii Kirjanike Liidust kui ka teistest institutsioonidest. Selle loomise päevil oli osa aktiviste küll Tartu NAK-i tegutsemise vormina näinud Kirjanike Liidu egiidi all olemist, kuid kollektiiv saavutas täieliku rippumatuse ja rühmitusliku iseloomu peaaegu kohe. Aastail 1987–1991 oli Tartu NAK-i esimees Jaan Malin. NAK-i esimehel oli istumis- ja hääleõigus Kirjanike Liidu koosolekuil.

Kiiresti leidis sellistel alustel loodud Tartu NAK ka oma kunstilise omapära. Liikmete enamikku ühendavaks ja rühma kuvandi kõige olulisemaks jooneks sai vaba ja mänguline suhtumine kirjutamisse jm loomingulisse tegevusse: riimiline luule, mis on kord vemmaldav ja lõbus, kord irriteeriv ja ühiskonnakriitiline, kord sõnamänguline ja uusi vormilahendusi otsiv, sõbralik suhe popkultuuriga, meelelahutuslikkuse põhimõte, rahvalik esitus, sotsiaalsed teemad jms.

.

Uuel kujul Tartu NAK-i loomise idee tuli Sven Kivisildnikult, kes oli kuulunud ka eelmisesse Tartu NAK-i, ja Kauksi Üllelt ning sellele aitas kaasa ka kunstisõber Matti Milius, kes hakkas Legendi galeriis korraldama noorte ja isegi päris tundmatute autorite luuleõhtuid. Oluliseks väljundiks sai naklastele Eesti Kostabi-$eltsi kirjastusel välja antud “Noorte geeniuste sari” (1997–1998, 10 raamatut), kus ilmusid Contra, Veiko Märka, François Serpent’i, Olavi Ruitlase, Aapo Ilvese, Tiina Pai, Indrek Ryytle ja Jan Rahmani Merca ja Villu Tamme luulekogud. Tartu Kirjanduse Maja teisel korrusel said naklased enda käsutusse ruumi, mis jäi seltsielu üheks keskpunktiks kuni selle tagasinõudmiseni Kirjanduse Maja poolt 2004. aastal.

Tartu NAK-i koguteosed
· “Hea raamat” (1998)
· “Emajõe kondor” (2002)
· “Väike pornoraamat” (Tänapäev, 2007)
sepentkajumal“Noorte geeniuste sari”
Contra, “Päike ja lamp”
Merca “Vana libu hommik”
Olavi Ruitlane “Inimese sisu”
Villu Tamme “Sorlimeki Plät”
Aapo Ilves “Üks pedajas”
Tiina Pai “Armastab mõrvatud haldjaid”
Veiko Märka “Tühja aju korinad”
Jan Rahman “Vasõst vaśk”
Indrek Rüütle “Lahkumine Puhjast”
Francois Serpent “Ka jumal on inimene”

.

Hirohall oli aastatel 1988–1991 Tartus tegutsenud kirjandusrühmitus. Rühmitusse kuulusid Kauksi Ülle, Sven Kivisildnik, Valeria Ränik, Karl Martin Sinijärv ja Jüri Ehlvest. Hirohalli baasil loodi 1989. aastal Eesti Kostabi $elts.

Eesti Kostabi-$elts on etnofuturistlik kirjandus- ja kunstirühmitus. $elts asutati 31. mail 1989. See sai nime väliseesti kunstniku Mark Kalev Kostabi järgi. Eesti Kostabi-$eltsi on kuulunud Sven Kivisildnik, Kauksi Ülle, Karl Martin Sinijärv, Valeria Ränik ja Jüri Ehlvest. Kostabi-$elts on kirjastanud ebaregulaarset kultuurilehte Kostabi ja kirjastanud raamatuid, mille autorid ei ole kuulunud selle liikmeskonda.

Valik Eesti Kostabi-$eltsi raamatuid:
varjatudilushaigusJaan Kaplinski. Tükk elatud elu: Tekste 1986-1989, koostanud Neeme Kahusk ja Piret Viires, kujundanud Virve Sarapik, 1991
· Sven Kivisildnik “Nagu härjale punane kärbseseen” (luulekogu), kujundanud KgMighty ja Navitrolla, 1996
· Villu Tamme “Sorlimeki plät” (luulekogu), kaane kujundanud Ilmar Kruusamäe, 1998,
· Jüri Ehlvest “Elumask” (jutukogu), 1999
· Urmas Vadi “Suur sekund” (jutukogu), kaane kujundanud Peeter Allik, 1999
· “Varjatud ilus haigus” (luuleantoloogia), koostanud ja järelsõna kirjutanud Kajar Pruul, autorid Priidu Beier, Villu Tamme, Tõnu Trubetsky, Merca, Kalev Kesküla, Tõnu Õnnepalu, Indrek Hirv, Hasso Krull, Karl Martin Sinijärv, Sven Kivisildnik, Kauksi Ülle, Elo Vee, Triin Soomets, Contra, illustreerinud Ilmar Kruusamäe, 2000

.

Erakkond on Tartus alates 1995. aastast tegutsev ja 1996. aastal avalikkuse ette astunud kirjandusrühmitus.
Erakkonda kuuluvad autorid siiski eitavad, et tegemist on rühmitusega (rühmituse paistab välistavat ka sõna “erakkond”). Pigem on tegemist sõpruskonnaga, millel puudub ühine esteetiline platvorm ja milles solidaarselt toetatakse üksteise kirjanduslikku arengut ning aidatakse üksteisele lugejate ja kriitikute tähelepanu tõmmata, sealhulgas ka ühiste väljaannetega.

harakkiriVäljaanded
· “Üheksavägine” (1997)
· “Harakkiri” (1999)
· “Erakkond” (CD; 2004)

Kokku on Erakkonna nime all erinevatel aegadel esinenud 13 inimest:
· Kalju Kruusa
· Margus Lattik (Mathura)
· Berk Vaher
· Aare Pilv
· Lauri Sommer
· Kristiina Ehin
· Mehis Heinsaar
· Andreas Kalkun
· Kadri Tüür
· Marko Kompus
· Timo Maran
· Anu Kree
· Led Seppel

.

Tallinna Noorte Tegijate nime all alustati kirjandusliku rühmana 19. septembril 1998. a.
Sinna kuulusid:
· Jürgen Rooste
· Wimberg (kodanikunimega Jaak Urmet)
· Ivar Sild
· Marie Myrk (kodanikunimega Kätlin Kõlamets, abiellunud Vainola)
· Marko Kivimäe (pseudonüüm G)
· Neeme Põder (pseudonüüm Monaco)
· Raili Ilves
· Eeva Klaas
· Tõnis Saarts
· Anu Mõistlik (pseudonüüm Helen Sandström)
· Tuuli Botik (kodanikunimega Tuuli Seinberg)
· Tarmo Tuule (pseudonüüm Lennart Lennart Lennart)
· Jana Lepik
· Sirli Kukk
· Siuts (kodanikunimega Helen Kallaste)
monedeitahtnudkiHiljem liitusid
· Mikk Murdvee (pseudonüüm Mihkel Bravat)
· Anke Lil (kodanikunimega Ann Kell)
· Hedda Maurer
· Tõnu Linnas
· Paradizz
TNT almanahh “Mõned ei tahtnudki” (Kupar 2000).
Wimberg koostas ja andis välja välja kolm numbrit kirjanduslikku kogumikku URDU (1. nr 1999, 2. nr 2000, 3. nr 2001).

.pioneerid

Kirjandusportaalist Poogen on paljude noorte autorite looming jõudnud ka trükki. Kambakesi on tuldud kogumikuga “Pioneerid” (Poogen 2005) ja kassetiga “Sõna vägi” (2012).

.

Halliki Jürma

Gayle Forman „Kui ma jään”

forman-kui-ma-jäänGayle Forman „Kui ma jään” (2009, e.k. Evelin Schapel 2014)

Raamatukogus töötades on mulle viimasel ajal jäänud mulje, et noored enam peale fantasy suurt muud ei loegi. Aina vampiirid ja inglid ja koletised ja mütoloogilised elukad… Aga tore, et nad üldse loevad, ega ma ei kurda! Ameeriklanna Gayle Formani (s. 1970) raamat on nüüd küll üks nendest mitte-fantasy`test, mida ma julgeks soovitada nii noortele kui ükskõik mis vanuses inimesele.

Raamatu mina-jutustajal, 17-aastasel Mial on elu nagu hernes: tore perekond ema-isa ja väikevennaga, armastav kallim ning võimalusi täis tulevik andeka muusikuna. Kõik see leiab aga järsu lõpu, kui kogu Mia pere satub liiklusõnnetusse, ning edasi jälgib Mia sündmuste käiku ja arstide sebimist oma koomas isiku ümber justkui kõrvalseisjana, tehes ka palju tagasivaateid minevikku. Olukord on ränk, kuid raamat ise pole kuigi sünge, siit leiab piisavalt ilusaid kirjeldusi, huumorit ja südamlikkust. Samas, autor ei alahinda noori, ei kirjuta kuidagi nämmutavalt ega ilustavalt, ega ole ka ülemäära sentimentaalne pisarakiskuja.

if-i-stay-filmMuusikal on nii Mia elus (ta mängib tšellot) kui ka raamatu stiili kujundamises suur roll; võtame kasvõi selle jubeda õnnetuse kirjelduse: “Müra oli tohutu. Krigisemise sümfoonia, paugatuste kooripartii, plahvatuste aaria ja lõpuks pehmetesse puudesse lõikuva tugeva metalli kurb aplaus.” (lk17) Juba järgmisel leheküljel aga võib leida üsna räigeid detaile. Ka esimene armumine ei ole üle ilustatud, vaid on kirjeldatud üpris realistlikult, näidates Mia esialgset kohmetust ja ebamugavust popi bändipoisi Adami seltskonnas.

Koomas Mial on muidugimõista küljes tohutu hulk juhtmeid ja aparaate, mida arstid ja õed pidevalt jälgivad, kuid ta tunneb ja teab, et mõnes mõttes juhib tema ise seda mängu. Kas ma jään, kas ma elan edasi? Kui kõik, peaaegu kõik on võetud? Jah, on küll vanaisa ja vanaema, parim sõbranna ja Adam, kuid… on see piisav?

where she wentRaamatust on hiljuti R. J. Cutleri käe all valminud film ja raamatule on muide kirjutatud ka järg (kuidas muidu, eks!) nimega “Where She Went”, mis on jutustatud Adami vaatevinkilist ning räägib Mia ja Adami suhtest peale õnnetust.

Lugemiseks õige meeleolu loomiseks võib taustaks kuulata nii autorit kui Miat tohutult inspireerinud ja mõjutanud Yo-Yo Ma`d ning Glen Hansardi ja Marketa Irglova laulu “Falling Slowly” (millel on oluline koht ka väga heas filmis “Once”, kuid see on juba hoopis teine jutt…).

Annika Aas