Posts Tagged ‘maavallast’

Mai Raet “Valu tühi veetlus”

Selle jutu pealkiri ei reeda, millest või kellest tegelikult juttu tuleb. Lugu pajatab noorgümnasistist Sandrast, kes peab õppima hakkama uues ja võõras koolis, elama kodunt kaugel, üürikorteris. Niisiis peab ta saama iseseisvaks! Eriti edukas oma uues rollis Sandra pole — kuigi uus kodu pole talle päris võõras (on ta ju oma õel mõnigi kord siin külas käinud), tundub üürikorter talle koledana ning mingit kodutunnet esialgu ei teki, pigem kisub olukord silmist vee välja. Korterinaaber Kristiina tekitab ebalust, tema eluvaated on Sandra jaoks isegi hirmutavad.

Mängu astuvad veel kaks noormeest ja üks neiu: Henri, kes on Kristiina poiss-sõber, ja Oliver, kes oli/on Sandra poiss-sõber, ning Laura, kes on vähemalt loo alguses kindlalt Sandra südamesõbratar.

Nagu sellistes lugudes ikka, lähevad kõigi nende omavahelised suhted keeruliseks. Keegi olla kedagi justkui petnud, kellelgi olevat justkui tunded ja kedagi olevat justkui reedetud. Ei puudu loomulikult saladuslik noormees, kes ei avalikusta oma tegelikku olemust ja seega paelub autori ja ülejäänud tegelaste teravdatud tähelepanu.

Raamatu lõpp on siiski positiivne, sest Sandra on üsna mõistlik noor neiu, enda arvates on ta nagu kass, kes maandub alati käppadele.

Mai Raet on pärit Saaremaalt, tema sulest on ilmunud raamat “Surnud liblikad” (2010). “Valu tühi veetlus” kuulub 2017. aasta noorteromaanide võistlusel äramärgitud tööde hulka.

Ädu Neemre

Advertisements

Liina Vagula “Keegi teine”

Eliise ja Klaarika lugu.

Eliise on autoõnnetuse tagajärjel koomas lebav tütar ja Klaarika tema murest murtud ema. Autori tahtel ei lama Eliise aga teadvusetult haiglavoodis, vaid on sattunud oma ema naha sisse, nimelt ärkab ta aastal 1995 15-aastase Klaarika Nõmmena. Ta on lõksus oma ema kehas. Vanaemast on järsku saanud talle ema ja vanaisast isa, kodusest linnakorterist on ta sattunud väikelinna vanaldasse puumajja. Alguses on kõik väga kole: hirmus nõukaaegne mööbel, kole pruunikas vaip põrandal, väike toapugerik, mitte mingit netti ja korralikke meigivahendeid. Olukord tundub väljapääsmatu — Eliise peab minema kooli ja hakkama suhtlema oma ema klassikaaslastega, keda ta aga põrmugi ei tunne. Vapper tüdruk tuleb kõigega toime, kuigi sellise kahestunud psüühikaga pole kerge hakkama saada. Mälestused endisest elust on kohati eredad, aga ka valusad. Nimelt on nii emal kui tütrel lahendamata poisteprobleem. Nad mõlemad on oma ajas tülli läinud poiss-sõpradega. Ühel tüli Henriga, teisel Markusega. Heaks haldjaks selles loos saab Siret — eelmises elus Eliise tädi, nüüd aga tüdruku suur ja tegus õde.

Mida lugu lugejale õpetama peaks? Kas järsku seda, et kõike, mida silmad näevad, pole tarvis lõpliku tõe pähe võtta. Et mõnikord on tarvis panna ennast teise inimese naha sisse ja vaagida elu tema mõistuse ja tunnete kaudu!

Lugege ja otsustage ise!

Romaan võitis Tänapäeva kirjastuse 2017. aasta noortejutuvõistlusel teise koha. Autor Liina Vagula on aga eesti keele ja kirjanduse õpetaja Põlvamaal Tilsi põhikoolis.

Ädu Neemre

Andres Pulver “Põrgu katlakütja”

Raamat Seaküla Simsonist või Aivar Simsonist või Simson von Seakyllist. Ega neid skulptoreid, keda tavainimene nimepidi teaks, Eestis just kuigi palju ole. Aivar Simson on paljudele tuttav, olgu selle põhjuseks siis linnaskulpuurid (n Hirv Jõhvis või Lehm Tallinnas või Siil Jõhvis ja Tartus või Tallinna tuviteetõkised), isikumälestusmärgid (n Nikolai von Glehn, Kaljo Kiisk, Paul Keres, Arvo Pärt) või väiksemad pronkskujud (n Pöffi auhinnakujud, Kalahari naised või vallatud tillid) või hoopis Simsoni värvikas isik, mis meelsasti telekaamera ette jääb, või hoopis teadmine, et ta oli nõukogude armees Afganistanis. Lugedes tundus, et selle raamatu ülesehitus oli üsna lihtne, läks ajakirjanik Simsonile külla, pani käraka ja diktoka lauale ja edasi läks juba ludinal, vaheta ainult linti ja vali pärast parimad kohad välja, küsitle mõnda sõpra-kolleegi-koostööpartnerit lisaks ja kui tundub, et ruumi jääb üle, või selgub, et mõnest olulisest asjast Simson siiski ei viitsinud rääkida, otsi mõned vanad artiklid ka välja ja ongi olemas. No ja ongi, olemas ma mõtlen. Nii ludinal see kokkukirjutamine tegelikkuses vist siiski ei läinud, aga jutt on ladus ja stiil muhe ja isegi nukrate teemade puhul on mingi huumorileevendus varnast võtta. Kuskil teksti sees on Kilumetsa hoiatus, et Simson räägib seda, mida tahab, ja seda, mida ta arvab, et temalt oodatakse, aga kui see lause meelde jätta, et mingi osa jutust on poos, tõeterad ja olulised asjad tuleb sest lobast endal üles leida, siis saab seda raamatut vabamalt lugeda, et seekord siis selline külg sellest andekast mehest.

Tiina Sulg

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“

Vahur Afanasjevi raamat „Serafima ja Bogdan“ on minu jaoks väga elutruu ja veenev ja kohati tekkis tunne nagu jälgiksin tegevust seal kohapeal. Raamat on kirju ja haaras mind täielikult ning ma ei imesta terakestki, et ta valiti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia laureaadiks.

Olenemata teose mahukusest on see aga väga mõnusalt loetav ja raamatu lõppedes oli mu kahjutunne suur, sest oleksin meelsasti tahtnud tegelaste tegemisi veel edasi jälgida.

Minu ema on pärit Peipsiäärest, küll mitte vanausuliste külast ja peaks olema enda sõnul enam-vähem päris eestlane. Seega on see Eestimaa kant on mulle tuttav ja armas, sest olen seal veetnud pikki ja tegusaid suvesid oma elust. Ehk oli ka see põhjuseks, miks see raamat mulle nii hinge läks.

Kristen Lahtein

Eva Koff “Sinine mägi”

Eva Koffi romaanis “Sinine mägi” on tartulikku boheemlust ja vaimsust ning vabadust. Tegevusliinid on mitmekesiselt värvikad. Vaatamata erinevate aegade kajastamisele, ei ole raamatus trafaretseid ja kivinenud arusaamu, vaid tuntavad on liikuvad ja seostatud mõttearendused.

Tiina Peterson

“Eestid, mida ei olnud”

Mul on nii hea meel, et Hargla selle kogumiku kokku pani ja välja andis. Ega kõik jutud pole puhas kuld, aga millises jutukogus need seda oleksidki, üldine kontseptsioon ja meeleolu ja mõttemängude rohkus on vägev ning jutupärle jagub ka. Miskipärast hakkasid mulle need lood riburada rahavakalendri ja muude tähtpäevadega seostuma:

Jaagup Mahkra “Tarvaste tulek” — jaagupipäev (mis tehtud, mis teoksil, mis tulemas, kolimisotsused ja elustiilivalikud, ühelt poolt hoogsa seiklusjutu stiilis ja teisalt muinaspaatost, miskit jäi puudu ja miskit oli üle, aga kokkuvõttes pigem heapoolne lugu);
Indrek Hargla “Clemens Fellinus, Rex Estonicum” — madisepäev (kui Lembituga kõige enam seotud päev, lugu algas mõnusalt, aga jooksisis mingil hetkel minu jaoks mitteeritihuvitavasse suunda, ma ei teagi, kas kirjutamisstiili või mõttearenduste pärast);
Heinrich Weinberg “Vabavalla kaotamine” — mihklipäev (igal oinal oma mihklipäev, mõnikord lihtsalt jõuab see mihklipäev oodatust kiiremini kätte);
Meelis Friedenthal “Kasuksepp” — usupuhastuspüha (samal päeval on ka kõigi pühakute püha, sel päeval olevat Martin Luther oma teesid Wittenbergis kiriku uksele naelutanud, Friedenthal oskab mind oma lugudes alati üllatada, kunagi ei lähe lugu sinna suunda, kuhu ma algul arvan minevat, minu jaoks vast kogumiku põnevaim lugu);
Mairi Laurik “Jumala armulikkus” — jüripäev (Püha Jüri kui igasuguste metsaelukatega, nii huntide kui lohedega, tegelev pühak, asi tal siis need Kreeka-Rooma koletised ka oma hoole alla võtta);
Mann Loper “See linn on meile kalliks maksma läinud” — peeterpaulipäev (ehk Tartu linna kaitsepühkute päev, jutul on mõte täitsa olemas, aga need ülitäpsed Tartu kirjeldused läksid minu jaoks liiale);
Mart Sander “Saatan Robert” — mardipäev või kadripäev (ümberrõivastamist lubavad pühad oleks ju nagu pisut teatri sugemetega kombestikuga, jutu teatriosa oli minu jaoks huvitav, ulmeline pool mitte nii väga);
Maniakkide Tänav “Kolmanda Reichi triumf!” — kosmonautikapäev (see lugu tahaks ülelugemist, esimese hooga ahmisin lihtsalt, et oot, mis nüüd, mis nüüd, mis nüüd?);
Mihkel Seeder “Ernst Meele Eesti” — vabariigi aastapäev (ma ei ole kunagi eriti hästi kannatanud kõnesid, ei elus, kirjanduses ega filmides (ja ma tean, et ma olen end nii ilma jätnud päris paljudest muidu päris headest krimkadest) ja see jutt koosnes suures osas kõnest, seega lugesin diagonaalis ja teist korda enam ei taha);
Veiko Belials ja J. J. Metsavana “Piisab, kui seinale kritseldad B”  — 14. juuli ja/või 15. jaanuar (vastavalt siis Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille vallutamise aastapäev ja Pierre-Joseph Proudhoni (anarhia isa) sünnipäev, hooletu-muretu-pungilik hoogne ja peadpööritav lugu bonapartistide liikumisest Eestis);
Siim Veskimees “Valendab üksik prooton” — hingedepäev (see on see aeg, kui uksed teise maailma olla rohkem lahti kui tavapäraselt, seega sobib paralleelmaailmades müttamist kirjeldava jutu kohta mu meelest küll);
Krafinna “Elu jõud” — kõik need maarjapäevad (kes on lugenud, saab vast aru, miks :) oli usutavat ulmelist elementi, oli suurepärast meeleolu edasiandmist ja üllatavaid käike).

Lugege, eest taha või tagant ette, kõiki lugusid või ainult mõnda :) !
Heli Illipe-Sootaki väga toredad intervjuud kogumiku autoritega Reaktoris.

Tiina Sulg

Sandra Heidov “Ema, kes armastas kaua magada”

See raamat on nagu pool peotäit sihvkasid või kõrvitsaseemneid, et nood om´ hääd ajaviitess´, kõhtu ei täida, aga mõnusad nokitseda ja vahel täitsa maitsvad ka. On näha, et autor valdab sõna. Enamjaolt on selline lobedalt edasikulgev üsna argine tekst, aga vahele satub ootamatult ilusaid lauseid (“Õues hämardus, ida poolt valgus tinti aegamisi üle terve taeva”, “… kuidas sügismaastik õlivärvidest pikkamööda tühjaks nõrgub.”), parasjagu naeruturtsatushetki (“Ära iialgi päri, kellele tehakse sooduspakkumisi: neid tehakse sinule.”), on olemas raamatut läbiv motiiv (aeg, Achilleus ja kilpkonn), ja mõned kohad, millest ma sain aru, et need on autorile olulised ja mis andsid aimu, et tal endal ikka oli mingi mõte, miks see raamat kirjutada (näiteks see koht, kus peategelane vaatab oma nooremat last joonistamas või “Täiskasvanud inimesed ei muutu, isegi kui nad tahaksid. Ainuke, mida me päriselt suudame, on mõned kilod juurde ja maha võtta”). Esimese katsetuse kohta pole paha. Pluss on see, et kirjutamislaadilt on autor mulle sobiva veregrupiga (no kui see riietuste kirjeldamine välja arvata) ja miinus on see, et ei näinud ma ses raamatus suuremat mõtet, lugu ei olnud ja karaktereid ka mitte, meenus Avandi-Sepa kokkuvõte “Õnne 13st”: “20 aastat ja midagi ei juhtu,” siin on 7 päeva ja midagi ei juhtu. Sellest raamatust annaks teha tüüpilise eesti filmi, sellise igava, veniva ja ängi täis, ilusate loodusvaadete ja mõne koomilise episoodi ja toreda kõrvalosatäitmisega… ja olenemata sellest, et Heidov on filmiinimene ja talle see mõte võib-olla isegi meeldiks, oleks see mu meelest raiskamine.

Kirjanduslooga seonduv katke: “Kõige mugavam ja Rasmusele arusaadavam oleks olnud lahterdada Shakespeare viissada aastat tagasi elanud ulmekirjanikuks, sest Prospero, Ariel ja teised kuulusid selgelt fantaasiavaldkonda, aga lõpuks olin piirdunud sellega, et nimetasin teda lihtsalt näitekirjanduse Mozartiks. Amadeust teadsid mingil käsitamatul moel kõik lapsed ja ta sobis referentsiks alati, kui sõnad geniaalsuse kirjeldamises otsa said.”

Pealkirjaga seonduv katke: “”Mis see intriig seal “Tormis” täpselt oligi? Mõni tuntud lause või monoloog?” küsis ta. “Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod: me väikest elu piirab uni,” deklameerisin natuke kohmetult. “See käib ju täpselt sinu kohta,” arvas Erik. “See käib kõigi kohta,” pomisesin.”

Lõpumärkus: ma vist päris hea meelega loeksin Sandra Heidovi pop-rockmuusika arvustusi, kui ta neid kirjutaks ja keegi võtaks avaldada ka, märkuse aluseks olev katke: “Sealt tuli suvine tantsuhitt, lühike ja üsna sisutu ingliskeelne lauluke paari salmi ja refrääniga, tamburiinikõrinaga, nätskete trummilöökidega ning muretute ja lõtvade kitarriakordidega /–/ autos ja meie rinnakorvides võnkusid bassihelid, need ronisid üles, peaaegu kurguni.”

Tiina Sulg