Posts Tagged ‘maavallast’

Reet Made “Peidust välja”

Raamat haruldaseks muutunud lugejale

Tuntud ajakirjanikul on valminud uus noorteromaan, mille peategelaseks on kolmeteistkümneaastane tütarlaps Pia-Maret. Loo alguses on ta rohkem Maret – töine, arukas ja üldse igatpidi tubli tüdruk. Korralik koolilaps, oma issi kallis tüdruk, vanaema ja memme jaoks tõeline päikesekiir. Üks pisike mõra selles idüllilises pildis siiski on – nimelt puudub sellel armsal lapsel ema. Tõsi, selline isik on kunagi olemas olnud, kuid üsna kiiresti Mareti elust haihtunud. Just nimelt haihtunud, sest mingeid jälgi ega teateid pole temast tänini ja kui tüdruk oma küsimistega täiskasvanute poole pöördubki, vastatakse talle vastutahtmist, napilt ja pisut salatsevaltki. Aga talle omase leplikkusega on Maret siiani kogu loo sinnapika jätnud. Kuni ühel pimedal õhtupoolikul leiab aset väga kummaline sündmus – Maret leiab suurest prügikonteinerist kaunis sinises sametkarbis hinnalise käevõru. Koos käevõru ilmumisega tema ellu hakkab muutma ka kõik ümbritsev – üllatused aina jätkuvad. Selgub, et käevõru siseküljele on graveeritud tema nimi koos sünnikuupäevaga. Küsimusi on palju rohkem kui vastuseid. Lisaks ilmub eikusagilt välja tema teisik, või Alter Ego – Pia. Maretiga punktipealt sarnane tüdruk, aga hoopis teistsuguse iseloomuga. Too neidis on palju sõnakam, kindlameelsem, temas pole mingit allaheitlikust, pigem suhtub ta Maretisse irooniliselt, heidab talle ette ettevaatlikku eluviisi ja ärgitab muidugi ema kadumisega tegelema. Oma roll on loo arengus käevõrul, Maret tunneb selle esemega lausa füüsilist kontakti – ta võtab võru ära ainult magamise ajaks ning tal tekib harjumus ärevuse ja otsustamatuse hetkedel käevõru puudutada; tulemuseks on enesekindluse kasv.

Sündmused arenevad omasoodu — Maret õpib valetama, suhted parima sõbratari Meelikaga lähevad sassi, lisanduvad pinged koduses elus. Selgub, et isa plaanib peresse tuua uue naise. Aeg-ajalt välja ilmuv Pia ärgitab Maretit selga sirgu ajama ja tõde oma ema kohta välja selgitama. Kummaline käevõru toob Mareti ellu teisigi muutusi: tüdruk otsustab lõpuks teoks teha oma salajase soovi – minna tsirkusetrenni ja saada julgeks õhuakrobaadiks. Veelgi põnevam muutus on uue sõbra tulemine Mareti ellu. Tulev on poiss, kellega Maretil on koos hea olla ning kellele saab ta usaldada oma suure ja esialgu salajas peetud ülesande – leida üles oma ema!! Emaotsingud osutuvad üsnagi keeruliseks, sest Kaarinal on uus pere ja ta elab hoopis Helsingis. Maretile tulevad appi sõbrad Meelika ja Tulev, aga ikkagi on tütarlaps emotsionaalselt väga haavatav. Tugevad tunded panevad Mareti käituma ettearvamatult ning emaga kokkusaamine lõpeb tema jaoks lausa õnnetusega.

Pia-Mareti lugu nõuab lugejalt kannatlikkust ja kaasaelamist. Autor on püüdnud võimalikult täpselt kirjeldada tütarlapsega toimuvat. Raamat on saanud üsna mahukas, üle kolmesaja lehekülje – tegelasi, nende mõtteid, kahtlusi, emotsioone on kirjanik kirjeldanud põhjalikult. Pia-Maret on oma kirjanduslike eakaaslaste hulgast eristuv – ta ei vihka kooliskäimist, on õpetajate suhtes salliv, saab hästi läbi pereliikmetega, tal on ustav sõbratar ja tema suhted vastassugupoolega on rahumeelsed. Ometi tuleb temalgi võtta vastu olulisi otsuseid, teha tegusid ja mõelda mõtteid, mis talle enne saladusliku käevõru leidmist poleks pähegi tulnud. Käevõru roll selles loos on üldse kuidagi eraldiseisev — kaunis ehe ilmub äkki ja haihtub märkamatult. Pia-Mareti jaoks osutab müstiline käevõru uutele võimalustele. Raamatu lugejad saavad kinnitust tõsiasjale, et elus on tarvis julgust, pealehakkamist ja ka õnne ning saladuslikkusega kokkupuutudes ei maksa aru kaotada, vaid leida oma probleemidele sobiv lahendus.

Kokkuvõttes on tegemist huvitavalt ülesehitatud looga, kus ei domineeri üleloomulikud jõud vaid otsustavus kõik ettevõetu lõpule viia. Pia-Maret kõhkleb ja kannatab, kuid raamatut sulgedes on meil, lugejatel, kindel veendumus, et temaga saab kõik korda — käevõru on toonud peidust välja seni varjus olnud osa tema loomusest. Lugu võiks panna meid lugejatena otsima ja peidust välja tooma oma unistusi, minetamaks kartlikkust, julgustada olema mina ise, sest eks meis igaühes ole peidus nii alalhoidlik Maret kui julgem ja teravservsem Pia. Tähtis oleks leida nende vahel tasakaal, see annab hingerahu ja aitab elus edasi. Pia-Mareti lugu näitab ilmekalt selle võimalikkust.

Ädu Neemre

Advertisements

Reeli Reinaus „Mõõkade äss”

Hanna on kummaline, veidrate riietega, augustatud gooti tüdruk ühes Eestimaa kooli 12-ndas klassis. Ta kannatab paanikahoogude käes, pool aastat tagasi on temaga juhtunud veider ja seletamatu õnnetus. Ta kardab mõistust kaotada. Ta püüab meenutada. Tal on hirmuunenäod.

Olivia on tüdruk, keda tabab ühel ööl kõiksusetunnetus, ta teeb läbi sisemise muundumise, kogu maailm on tema ees lahti. Põhjus on imelihtne — ta on ühel peol märganud poissi, kelle nägemine pani tütarlapse südame pekslema, peopesad higistama ja silmapupillid suurenema. See tundmatu tumedate juuste ja ilusa naeratusega poiss!!

Seal kus on tüdrukud on kohal ka poisid. Jakob, kellele on silma jäänud veidra välimusega Hanna. Artur, kelle Olivia on välja valinud, et jõuda Joakimini. Joakim Lind ongi Olivia unelmate noormees, ainus, kes tüdruku jaoks midagi tähendab.

Selles põnevas loos astuvad lugeja ette veel Maria, Jan, Doris, Fred, Susan ja teised.

Kõigil selle raamatu määravatel tegelastel on mingi saladus, olemuse peidetud pool, varjatud tegutsemisajendid. Tundub, et keegi pole päriselt see, kellena näib. Saladused kuhjuvad, välja öeldakse ainult pool tõest, ülejäänut varjatakse. Kirjanik on lugeja jaoks varunud ootamatuid pöördeid veel raamatu lõpuski.

Lugege, tundke põnevust ja hingevärinaid!

Kohtumiseni raamatukogus!

Ädu Neemre

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Tõeliselt hämmastav, et sõnadega on võimalik nii ilusaid maailmu luua.
See kõik on nii värviline, linnulaulu täis ja pärnaõieteelõhnaline.
Värviküllane värske tuulepuhang minu lugemis-elamustes.
Need on muinasjutud, mida aina uuesti tahaks üle lugeda.
Hea tuju garanteeritud!
Raamat on imeilusate illustratsioonidega tervik, jättes fantaasiale
ruumi, see kõik on väga hästi õnnesutunud.
Aasta lemmikraamat, vähemalt!
Aitäh nii suure elamuse eest!

Mari-Liis Rüütli

 

 

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Mehis Heinsaare lühijuttudes ja novellides on võluv see, et ta loob muinasjutulised olukorrad, asetab need konkreetsesse kohta ja äkki tekibki tuttav tunne, äratundmine paigast ja situatsioonist. Mängulisus on küll asja üks külg aga situatsioonid kannavad endas ikkagi olukordi reaalsest elust, mis panevad mõtlema, muigama – igatahes tekitavad mingi emotsiooni. Situatsiooni võimendus avab lihtsad elutõed. Eht-eestlaslikult KULGEVAD lood ei jäta ükskõikseks, vaid imbuvad lugejasse oma tuttavlikul, lihtsal moel. Emotsioonid, mis raamatust jäävad on meeldejäävad, veidi nukrameelsed, kuid helged. Raamatule annavad palju juurde Marge Nelgi erilised illustratsioonid.

Halliki Jürma

 

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Suurepärane jutustaja Heinsaar jutustab muhedal viisil maagilistest, lummavatest, ka hämaratest maailmadest; elust, kus kõik argine võib ootamatult pöörduda ning uute seaduste järgi edasi kulgeda, kus (argi)elu lõikub mütoloogiliste allhoovustega ning kõik see jätab lugejasse oma jälje ka peale raamatu sulgemist. Raamatut täiendavad Marge Nelgi meisterlikud ja maagilised illustratsioonid.

Kadri Rohi

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Enne seda raamatut lugema asudes olin arvanud, et tegemist on pehme ja emaliku teosega. Lugedes oli aga esmaseks reaktsiooniks hoopiski: Maarja Kangro on julge naine! Mitte ainuüksi sellepärast, et ta on oma väga isikliku ja raske teema lugejateni toonud ja ennast selle juures sugugi ei ilusta, isegi oletab, et võib olla on ta mõneski mõttes teinud ebasobivaid otsuseid, mida last sooviv naine ei peaks tegema. Tegelikult on ta aga elanud normaalse tegusa inimese elu.

Autor annab oma romaaniga edasi seda, et naisele ja perele on taoline lapse planeerimine ja pidev ebaõnnestumine väga raske, kuid sellest on võimalik üle saada. Raamat annab lootust ja tuge, et halvad asjad siin elus ongi normaalsus. Raamatu valusamaks kohaks on see, kui ta peab katkestama oma raseduse viisteistkümnendal nädalal loote väärarengu tõttu. Sellel hetkel kaob ära kogu arukus ja rahulikus. Järele jääb vaid vihane sõimlev käitumine.

Kangro arutleb ka selliste juhtumite „praktilise“ poole pealt ning toob välja mõttekäigu, et kas veel sündimatta laps on siiski juba laps või ainult eluskude, mida saaks kasutada teiste vastsündinute organidoonoriteks. Kindlasti ei mõtle ta seda tõemeeli vaid püüab aru saada, mis mõttega juhtuvad elus taolised rasked asjad nagu seda on lapse kaotus.

Arutletakse ka jumala olemasolust ja maailmast, kus ta tõdeb, et milleks peab millegi hea saamiseks ennem nii palju kannatama (sünnitamine) ja seda ebaõiglasem on see, kui sellele valule ei järgne midagi positiivset. Kas lapse sünd on üldse positiivne, arvestades seda, kui palju peavad lapsevanemad oma elust hakkama tähelepanu pöörama kellelegi teisele ja enda tagaplaanile jätma?

Mulle meeldis autori mõte sellest, et vanemad, kelle lapsel ei ole määratud mingil põhjusel siia ilma sündida, leinavad seda last, keda nad on juba endale oma vaimusilmas ette kujutanud (nagu armastuseski armastatakse mitte teist inimest vaid ettekujutust temast). Kas aga sündimata laps on õnnetu, et ei saanud sündida, jäägu iga lugeja enda otsustada. Autor ise arvab selle kohta aga, et tema laps oli hea ja ei süüdista oma ema selles, et ta elada ei saanudki. Väike ilus mitteisik.

Karmen Velitschinsky

Loe ka Liina Leemeti ja Annika Aasa arvustust.

“Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”

Mul on ““Loomingu” Raamatukoguga” selline veider kaksipidi suhe. Ühtpidi, mõistus ütleb, et see on suurepärane sari, et sedakaudu saavad ilmuda nii paljudki huvitavad autorid ning saab maitseproove nii kõige uuemast kui ka peavoolust pisut kõrvale jäänud vanast heast. Teistpidi, tunne ütleb, et need on nii õhukesed, et ma ei viitsi lugema hakatagi, raamat saab enne otsa, kui ma jõuan sinna maailma sisse elada, ja see on ikkagi ajakirja-formaat, seega katsetuste koht ja mitte see “päris” kirjandus. Nii ma siis kõlgun, lastes enamasti end tunnetest valitseda ja olles läbi lugenud häbematult vähe LR-numbreid, lastes vahel mõistuse häälel kõlada ja leides sarjast nii mitmeidki minu lugemisajaloos olulisi teoseid (n. Eugene O’Neilli “Pikk päevatee kaob öösse”, Ray Bradbury “451° Fahrenheiti” või Liisi Ojamaa “Myyrid & wärawad”).

Aga ses sarjas on üks raamat, mille puhul mul nii mõistus kui tunded on samavõrra rahul — 1976. a. ilmunud “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”.

See on hästi eklektiline kogumik. Noori autoreid on põhikooli lõpuklassist I kursuse tudengiteni, enamik siiski abituriendid. On nii luulet kui proosat. Mõni autor on esindatud vaid ühe loomingunäitega, mõnel on kümmekond pala. Tasemeti on pilt kõikuv, enamjagu on tüüpiline noore inimese luule, kus on nii algajalikke mõtte- ja sõnakatsetusi (õnneks vähe) kui põnevat paljulubavust (enamik kogust) ja kohati ka vaat et valmiski asju ning üldpilt on täitsa tore. Ja muidugi on huvitav vaadata, mis neist kirjutajaist on edasi saanud — on neid, kes on vägagi meie tänases kirjanduspildis kohal, ja neid, kes pole loominguga jätkanud.

Mõned tekstinäited:

*

mul meeldib kaeda
kõike vastupidiselt
pilv helgib taevast
valgest vastu siniselt

Kajar Pruul

*

sügisvihm uhtus minu hingekeeli
ja tema poole sirutasin oma paluvad käed
inimeste nutmata pisarad pesid neid
segunedes minu enese verega
nüüd on mu hingekeeled roostevabad

Kristin Väli

*

Tere. Tulin tagaukse kaudu.
Ega palju pole öelda mul.
Tulin, kandes kaasa oma laulu:
noor ja lootustandev. Aga hull.

Minu laulus ootusi ja kahtlust.
Valu. Pihtimusi häbini.
Vaevaga see koorem kaasa mahtus.
Muuseas olen lüürik läbini.

Doris Kareva

*

Ma kõndisin üpris kitsas vahekäigus kahe kalju vahel. Mu paremal käel oli täiesti valge, pahemal täiesti must kalju. /—/ Mõlemad kaljud olid peegelsiledad. Mitte midagi ei paistnud peale valge kalju. Must kalju oli, nagu ei oleks sel kohal midagi. Täiesti must ja pime.

Rein Raud

*

Ma võtsin suure pussi
ja torkasin südamesse.
Kelle omasse, aimugi pole,
võib olla, et paberisse.

Monika Uibo

*

päike kammib kasteheina juust
räästa all on pääsukeste pesi
nööril pesu mida keegi pesi
taldrikul on nuga leib ja juust
mesilasi lendab õunapuust
ämbri põhjas loksub vihmavesi

Eve Kivipõld

*

Jääb valgus ja vaikus
ja otsatu öö
ja muu, mis on igavene.
Jääb rahvas ja maa
ja rahva töö
ja see, mis on igavene

Lembit Michelson

*

Trammikolinal jõudsin ma siia,
koju minna õhtul ei saa.
Siin minu pelgupaik viimne —
Trummi tänava viineribaar.

Priidu Beier

*

Nagu sööbiv hape tungib kurbust hinge
väike kõdunend puurist seisab surnuteriigis
ulguv kalmistutuul on üdini vinge
närbund matusepärg ujub kõntsases tiigis

Annika Punab

*

Rahu lamas pargis.
Maailm veel ei tea,
et end uueks eluks
valmis üks ei sea.

Kord kui kevad jõuab,
lumelummus kaob,
kisendavad taevas
surnud oksaraod.

Taavi Tuulik

*

Kui pandimaja veteranide rahvastepalli võistkonna kesktormaja Jaagup võistlustelt tagasi jõudis, oli päike juba loojunud. Väsinult tiris vanamees seljast võistlusdressi, mis koosnes punasetriibulisest vestist, rohelistest põlvpükstest, tumelilladest kalossidest ja oranžikast murumütsikesest, ning asus hoolega oma puujalga õlitama.

Heiti Habicht

*

Kohusetunne? Põrgut! Patta panna ei saa.
Olime püüdlikud. Jõudsime kõik kuhugi.
Ja kes polnud nii tublid — need aidaa!
Igasse purjesse Fortuna ei puhugi —
niisugune on elu, mis parata.
Aga kõik peavad elama.

Kalev Kesküla

*

See, mis isad ei teinud, pojad tegema peavad,
mida emad ei leidnud, tütred leidma nüüd peavad.
ISE kujunda maailm, kuis meeldib vaid sul…

Allan Roosileht

(Ääremärkus. Ma vahel küsin autoritelt lubakirju, et kas võib nende asju luuleleiu blogis avaldada, ja vahel saan vastuseks, et kuskohast te ometi need vanad noorpõlveluuletused nüüd üles korjasite? minu järeldus on, et raamatukoguhoidjatele üldiselt meeldivad noorte inimeste luuletused :) )

Kõikse tuntum luuletus sellest kogust on lauluks saanud Doris Kareva “Ajastu” (ka vahel nime all “Tule lähme ära”):

Tiina Sulg

Jüri Kolk „Igapidi üks õnn ja rõõm”

valik

hüpata vette
tundmatus kohas
või jääda
tuntud kohas kuivale

Luuletuse tahaks lõpetada sõnadega, et selles on küsimus. Kogumiku kõik luuletused tekitavad küsimusi ning samas ka annavad vastuseid meie elus olulistele teemadele vastavalt iga inimese isiklikele tõekspidamistele ja meeleoluldele. Õnneks oskab Jüri Kolk meisterlikult kasutada kõigile tuntuid viiteid (nt mõistus tuli koju, aga liiga hilja, mõistus tuli koju, tares tukiving…), et selle üle juurdlemine oleks veidi mõnusam. Eks ole seegi suhtumise küsimus, kas elu peab olema igapidi üks rist ja viletsus või õnn ja rõõm.

Klaari Tamm

Loe ka Kaja Kleimanni arvustust

Marilin Karu “Teine elu”

Elasid kord kolm õde: Mai-Liis, Mari-Ann ja Matilda ehk Mati. Isa ja ema elasid ja töötasid Norras, nõnda,et rahamuresid õekestel polnud. Oma igapäevaelu võisid nad omatahtsi korraldada. Mai-Liis oli abiturient, Mari-Ann käis tööl ja Mati oli esimese kursuse tudeng. Nad elasiid kõik koos Mari-Anni väikeses ridaelamus ja loo alguses olid nendevahelised suhted normaalsed ja sõbralikud, isegi kohati usalduslikud. Tüdrukud olid kena välimusega kuid iseloomult erinevad — Mari-Ann tagasihoidlik, suuremeelne ja hoolitsev vanem õde; Matilda — tragi, pisut poisilik kuid viimasel ajal oma kenast välimusest üpris teadlik noor neiu; Mai-Liis — kena, sõnakas, noormeeste pideva tähelepanuga harjunud, kuid valiv, seltskonda armastav ja tihti klubisid külastav tütarlaps.

Tegelikult on see lugu suurest armastusest — nimelt astub õdede ellu ahvatlev ja salapärane noormees, kes on ilus, rikas, vaimukas, hooliv ja väga viisakas. Marile tutvustab ta ennast Kerdona ja Mai-Liis tunneb teda Ketsina. Niisiis üks poiss ja kaks tüdrukut, kes midagi ei kahtlusta. Kerdo on nagu kahe näoga Janus — tuleb välja, et ka tema elus on süngeid saladusi, küünilisust ja ei puudu narkootikumidki. Kaunis armastuslugu saab hävitava lõpu ühel õhtul, mil Mari ootab külla oma suurt armastust Kerdot. Aga Mai-Liis satub uksekella helina peale kohale tormates kokku hoopis oma vastupandamatu kuti Ketsiga. Äkki tulevad ilmsiks ebameeldivad saladused ja armastusloost saab õudus.

Loo lõpp on aga täiesti fantastiline!

Lugege, elage kaasa ja ahmige õhku!

Ädu Neemre