Posts Tagged ‘maavallast’

Kristi Kangilaski “Suur rüütel”

Raamat jättis väga sooja ja mõnusa tunde — lugu on tore ja pildid vahvad, huvitava stiiliga. Käsiloleva raamatukoguaastaga sobib hästi kokku lõiguke: “Kui lohe on alistatud, tuleb mul raiuda okkaline tihnik kuninganna teelt. Tal on vaja minna raamatukokku, et laenutada tähtsaid raamatuid traktoritest, ekskavaatoritest ja dinosaurustest” — ja ehkki sihtrühm on ilmselgelt väikesed poisid, on endalgi raamatut hea lugeda 🙂 Võib veel lisada, et raamatu käsikiri võitis 2019. a. Põlvepikuraamatu konkursil II koha.

Kadri Rohi

 

Indrek Hirv “Päiskivi”

Hirve luule mulle meeldib. Iseäranis need viimased kogud, sest nagu ta ise on öelnud, sai ta vormi kammitsast lahti, aga see lugejatele mingite salapäraste killukeste jagamine on alles. Ma olen kindel, et on neid, kes hindavad just neid varasemaid kindlas vomis-riimis asju rohkem, aga tegelt pole palju vahet, sest see sisu on tal läbi aastate ikka suhteliselt sama — mingi keskkond, selles kogus (minu jaoks) äratuntavalt Tartu, äraigatsus ja rännuteed, mõtteretked ja imeks kirjeldatud argihetked, see keegi, kes on kusagil lähemal või kaugemal, kellele armusõnu sosistada. Ühesõnaga — Suur Romantik, ühteaegu lootusrikas ja melanhoolne, ühteaegu sügav ja väikese muigega, ühteaegu isiklik ja üldistav ning omamoodi õhustiku ja mängureeglitega.

Kogu avaluuletus:

*

Kui lehed on langenud
jäävad vaid sõnad
need langevad nüüd
igal hommikul –
vahel kolme- või neljakaupa

nad ei lange selleks
et koolilapsed neid korjaks
ja vihikusse kleebiks
nad langevad langemise pärast –
möödujale tallata

ent üks neist jääb
okstesse pidama
ja hõredas vihmas
kaardub ta kohale
helendav võlv –
ning mägi on vaiksem kui enne

Tiina Sulg

Sandra Heidov „Minu robot”

Poisi kirjutuslaual pliiatsitopsi kõrval seisab robot. Robot on väike ja õrn, poiss on ta ise ehitanud. Kõndida robot ei oska, küll aga rääkida, mis siis, et ta sõnade järjekorra lauses segamini ajab. Sellest pole midagi, poiss saab temast väga hästi aru. Samuti oskab robot tähelepanelikult kuulata ja head nõu anda. See on natuke nagu pidada aru iseendaga, aga samas ka oma parima sõbraga.

„Teha mida sa tahaksid,” ütleb robot.

Tahaksin vennaga koos olla. Tahaksin vaadata, kuidas ta arvutis mängib. Tahaksin kuulata, kuidas ta naljakaid hääli teeb. Kuidas ta mõnikord täiest kõrist karjub.

„Ma ei tohi temaga isegi rääkida,” kurdan.

„Sõnum talle saada,” ütleb robot.

Raamatus on rahulikud, mõtlikud, muheda huumoriga pikitud lood ühe poisi igapäevategemistest, milles iga lastega pere end kindlasti ära tunneb. Poisil on vanem vend, kellele meeldib arvutis mängida, korvpallihuviline isa ja hoolitsev korraarmastajast ema. Poisile ei meeldi pimedas toas magama jääda ja teatris ebamugavat pidulikku särki kanda, küll aga meeldib talle väga mere ääres suvitada. Ta koristab sahtleid, harjutab klaverimängu ja vahel teeb natuke pahandust ka. Alati on poisi kõrval tema väike robot, kellega saab kõike jagada. Kõige hirmsam unenägu ongi see, kus robot on ühtäkki kaduma läinud ja keegi isegi ei mäleta teda. Õnneks pole see päriselt.

Sünnipäevapeoks valmistudes tuleb robot aga ära peita, et keegi teda ära ei lõhuks, ja pealegi:

Ma ei taha, et teised teda näevad. Ma ei taha, et teised teda katsuvad. See on ainult minu robot. Temast ei pea teised teadma. Teistel on oma robotid. Igaühel isemoodi.

Kirsti Läänesaar

Indrek Koff “Kuhu lapsed said?”

Eesti lasteluule parimate traditsioonide vaimus kirjutatud humoorikas luuletsükkel ühe linnakese lastest, kes järelejätmatut kasvatamist enam välja ei kannatanud ja lihtsalt metsa elama läksid ja tagasi tulid alles siis, kui nad ise olukorra sobilikuks hindasid. Mis see täpselt oli, lugege ise.

Suurepärased, selged ja ilmekad illustratsioonid.

Kadri Rohi

 

Kadri Hinrikus „Elevant”

Kadri Hinrikuse lasteraamatud on mõnusa põhjamaise stiiliga, kus nagu päris eluski, käivad mured ja rõõmud ikka koos ning samuti ei puudu lugudes väikesed vimkad. Olenemata sellest kui rasked probleemid tema raamatute tegelastel ette tulevad, leidavad need lugude lõpuks ikka lahenduse.

Raamatu peategelane on Kärt, kellel on tunne, et ei kuulu õieti kuhugi ja asjad ta elus ei laabu kuigi hästi.

Koolis kiputakse teda narrima, kui ta ei jookse keka tunnis piisavalt kiiresti või kui ta oskab tundides õpetajate küsimustele õigesti vastata.

Kodus pole Kärdil kuidagi võimalik isa meele järele olla, kuna Kärdile meeldib väga lugeda ja kirjutada, kuid isa arvates pole kirjanikutöö küll mingi õige amet, vaid tegeleda tuleb hoopis äriga. Tüdruku ema on aga ise õnnetuvõitu, nii et talle ei julge Kärt seetõttu oma muredest rääkida.

Kõik muutub sootuks, kui ühel päeval pargis hakkab Kärdiga juttu rääkima elavaloomuline horvaadi tüdruk Lucija ning tüdrukutest saavad sõbrad.

Lucijal on suurejooneline plaan, kuidas rõõmustada oma Horvaatiast Eestisse elama tulnud ema ning selleks on tal Kärdi abi vaja. Mängu tuleb ka üks poiss, kes Kärdile tegelikult väga meeldib ning kõvasti jahmerdamist tuleb kanadega.

Kokkuvõttes on tegu mõnusa raamatuga laste elust, kus tuleb ette nii kurvemaid kui lõbusamaid seiku ja lugu kinnitab tõdemust, et muredest aitavad üle saada sõbrad.

Anu Amor-Narits

Kristi Kangilaski „Suur rüütel”

On imetlusväärne oskus anda väheste sõnadega edasi suur ja sisukas lugu ning sellega on Kristi Kangilaski hästi hakkama saanud ka oma varasemate raamatutega.

Suur rüütel” on rõõmsa värvivalikuga pildiraamat eelkõige just väikestele poistele. Valdava osa poiste suureks kasvamise juurde kuuluvad kangelaste mängud, nii on selle raamatu peategelasel käsil „rüütlite ja lohede periood”.

Väikese poisi isa läheb pikale reisile ning sel ajal saab poisist rüütel, kes kaitseb oma puust mõõgaga kuningannat (ehk siis oma ema) lohede ja teeröövlite eest.

See on kaunis lugu perekonnaks olemisest ja üksteise hoidmisest.

Raamat on võitnud 2019. aasta Põlvepikuraamatu konkursil II koha.

Anu Amor-Narits

Mikk Targo “Sa haara kinni mu käest”

Mikk Targo “Sa haara kinni mu käest” (Varrak, 2022)

Nii mõnedki Eesti pop- ja rockmuusikud ning muusikategelased on jõudnud eluetappi, mil käes paras aeg kõike meenutada. Raamaturiiulis on köite kujul koha sisse võtnud näiteks Jaanus Nõgisto, Andres Oja, Olav Osolin, Ari Dubin, Allan Vainola, Rainer Jancis, Peeter Volkonski jt. Hiljuti lisandus sesse seltskonda mitmekülgne Mikk Targo (tekstis edaspidi MT), kes ise on end nimetanud pigem laulukirjutajaks, mitte heliloojaks.

MT elu lugu saab alguse kodus, kus lapse häll asus sõna otseses mõttes klaveri all. Täiskasvanud olid osanud säilitada sõbralikud suhted ka endiste abikaasadega ja nõnda moodustus suur musikaalne kärgperekond, Kõlarid ja Targod. Esialgu köitis Mikku rohkem sport, sulgpallis oli ta parimail päevil oma vanuseklassis N Liidu seitsmes reket. Laagrid ja võistlused andsid juba varakult ülevaate nõukogulikust olmest ja elukorraldusest, mistõttu edaspidises muusikuelus, pikkadel kontsertreisidel oli teda raske ebameeldivalt üllatada, sest nähtud oli igasuguseid hotelle ja muid imeasju. Sport soosis ja arendas ka vajalikke iseloomujooni, näiteks visadust ja sihikindlust.

Siiski jäi sport muusikale (täpsemalt ansamblile Earth, Wind & Fire) alla. Tänu õdedele (Ele ja Kaja Kõlar) sattus 18-aastane MT esimest korda stuudiosse, mängima conga-trumme Els Himma “Kesköö” (1977) salvestusel.

80ndad möödusid juba 1-2 kuud kestnud gastrollidel (Music Seif jt) mööda Nõukogude Liitu, päevas tuli anda mitu kontserti (sh katastroofijärgses Tšernobõlis), publikuks korraga 6-7 tuhat kuulajat. Tõnis Mägi on ühes raadiosaates meenutanud, kuidas venekeelne publik nõudis “Sahara’t” – st. tuli esitada “Sa haara kinni mu käest”.

1989. a. toimus Moskvas laulukirjutamislaager koos ameeriklastega, kus sai teoks uskumatu unistus: kirjutada laul iidolitele, Earth, Wind & Fire’le … Siit võinuks vabalt järgneda rahvusvaheline karjäär, paraku sekkus siin kaudselt mängu Mariah Carey (kuidas täpselt, seda tuleb lugeda raamatust).

90ndate põhiliseks märksõnaks on muidugi Code One ja Op. Zeo. ”On küll hilja” ja kõik need teised…

MT enda mälestustele on lisatud pereliikmete, muusikute jt. meenutusi ja kommentaare, mis avavad peategelast kaasteeliste pilgu läbi ning on omaette lisaväärtus. Näiteks Hedvig Hanson ütleb, et MT on “paras frukt”. Loomeinimeste puhul tavapärane boheemlaslik ellu- ja töössesuhtumine ei ole MTle omane.

Raamatus leidub ka loomingu nimekiri, sealt leidsin nii mõnegi üllatuse: et vaat, tuleb välja, et sellegi laulu autor on Mikk Targo.

Piret Kiivit

Anti Saar „Kuidas minust ei saanud kirjanikku”

11-aastane Juhan, sõpradele Juks, on suur kirjamees. Seiklusjutt või ajaleheartikkel, haiku või reisikiri – ta ei põlga ära ühtegi žanri. Mõte lendab ja sulg jookseb, aga kummalisel kombel ei õnnestu poisil alustatud teoseid kuidagi lõpuni kirjutada. Raamatu lustakad lood räägivadki neist rohkem või vähem uskumatutest põhjustest, miks Juksist suurele kirjutamisinnule vaatamata ei ole kirjanikku saanud.

Enamjaolt polegi asi üldse Juhanis, hoopis elu ise veeretab tema teele pidevalt erinevaid takistusi. Küll keelab trahvihirmus naabrimees artikli avaldamise ära, küll rebib pahane klassiõde Juhani kirjatöö tükkideks… Ühel puhul koguni tarvitab üks matkal liigselt mustikaid söönud sõber Juhani reisikirja viimaseid lehekülgi… teadagi, milleks.

Päris viimases loos toimub aga üllatav pööre. Lugeja tõmmatakse lipsti! raamatusse sisse ja tekib küsimus, kes üldse on päris ja kes välja mõeldud. Kellega sündmused juhtuvad ja kes neid kirja paneb? Juhani sõber Robi selgitab targalt, et siin on tegemist sellise nähtusega nagu metafiktsioon: see on enesele osutav kirjandus, kus vaagitakse küsimusi väljamõeldise ja tegelikkuse vahekorrast.

Sellel keerulisel jutul ei maksa end aga ära ehmatada lasta, suurepärane lugemiselamus on igal juhul garanteeritud. Nii nagu kõiki Anti Saare raamatuid, iseloomustab ka käesolevat ülimalt nauditav muhe huumor, võime näha igapäevaelu uudse ja üllatava nurga alt ning oskus usutavalt kirjeldada noore inimese mõttemaailma.

Ja muidugi on äärmiselt tänuväärne autori palve mitte korraldada antud raamatu kohta ühtegi tunnikontrolli. Las see jääda pealegi puhtalt mõnu pärast lugemiseks.

Kirsti Läänesaar

Indrek Koff „Kuhu lapsed said?”

Poeem sellest, kuidas lapsed on otsustanud linnast lahkuda, sest täiskasvanud on olnud liiga pedantsed ja jäigad. See on Koffil juba teine raamat, millega ta näib üritavat täiskasvanuid kasvatada. Esimene ilmus paar aastat tagasi pealkirja all “Ilusti” ja sealgi oli lastevanemate jaoks omajagu äratundmisrõõmu. Teemale kirjutan kahe käega alla, laste vastu kena olemisest on vähe räägitud. Ja eks ta ole, kui lastega kaob keelates, käskides ja kärkides hea kontakt, siis on nad su elust tõepoolest mõneks ajaks “läinud”. Et päris suur osa lasteraamatute lugejatest on täiskasvanud ise, siis usun, et suhtluskanal on hästi valitud.

Lugu on kirja pandud humoorikas värsis. Laps, kelle peal raamatut testisin, itsitas juba paari lehekülje järel, ja muigasin ma isegi, sest kuigi enamasti on Koffi huumori sihtmärgiks suured inimesed, teeb ta tibake, nii õige-õige peenelt, nalja ka laste üle.

Peab tunnistama, et Koffil on õnnestunud luua terve rida naeruväärseid tegelaskujusid. Tobedatena kujutatud täiskasvanud meeldivad lastele. Kujutage nüüd ette: pedagoog, kes kammiga põõsas lapsi luurab, bürokraadist onkel, kes alati dokumente kontrollib, kuri gaminofoob onu Rein, kes põhimõtteliselt lapsi ei salli, või endast väga kõrges arvamises dirigent, kes lapsi Mozarti ja Bachiga linna naasma meelitab.

Mõne koha pealt tundsin end vanemana isegi veidi puudutatuna, sest mis seal salata, ka mina haaran igal hommikul seljaga välisust pareerides kammi vahetult enne seda, kui mu laps uksest välja astuma hakkab. Mõnikord olen teda “rünnanud” ka hambaharjaga. Ja jõulude aegu sundinud (jällegi!) kammitud peaga ja viisakas kampsunis Bachi kuulama. Seevastu pedagoogile oleme jätnud valvata selle, et ta koolis ei kakleks või poole päeva pealt jalga ei laseks.

Ei oska arvata, kas autor on teadlikult pööranud tähelepanu sellele, kuidas soostereotüüpe lastekirjanduses kujutada, aga selles osas paistab teos positiivsest küljest silma. Seal figureerivad tegelastena näiteks raskejõustikku harrastav tädi Sirel ja näputööhuviline onu Kalju. Aga ehk ongi aeg tõdeda, et kui stereotüübid on päriselus muutunud (või vähemasti muutumas) – mehed võtavad Eestis võrdselt osa lastekantseldamisest ja teevad kodutöid täie rauaga – on lõppeks ka aabitsates ja lastekirjanduses uus lehekülg pööratud.

Raamatu lõpplahendus on lastele ilmselt meeltmööda – neid igatsetakse ja nutetakse taga ning mõistagi on kõik vanemad rõõmsad, kui oma võsukesed lõppeks põlve peale tagasi saavad. Teistsugune see olla ei saakski. Ja see lõpplahendus saabub ikkagi läbi mängu, nalja ja tralli. Ja nagu päriselus, nii kasvatavad lapsed ka raamatus täiskasvanutest pedandid ümber.

Elina Sildre illustratsioonid on detaili- ja väljendusrikkad ja neilt vaatab vastu mõnus retrokoloriit. Täiskasvanuna näib illustratsioonide iludus, mitmekesisus ja rohkus eesti lasteraamatutes üleüldse üks suur küllus. Eks nendest praegustest mudilastest pea võrsuma üks kunstihuviline põlvkond… kui neid ohjavad täiskasvanud nüüd liiga lahkeks ei lähe ja neil terveid päevi ja nädalaid arvutiekraani ees veeta ei luba.

Liina Leemet

10 raamatut — Valentina Brovina

1. Silvia Rannamaa “Kasuema

Põhikooli lõpus lugedes tõi see raamat pisara silma, aga ka teismelise elu ja murede äratundmise rõõmu.

.

2. Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel, ehk, Pirita kloostri viimased päevad

See raamat ei vaja kommentaare. Vahest see, et filmi “Viimne reliikvia” ja raamatu lugu ei ole päris üks-ühele.

.

3. Delia Owens “Kus laulavad langustid

Raamat, mis tõmbab sind endasse ega lase lahti. Sellest, et inimene on osa loodusest ja inimloomus on nagu looduski ühtaegu nii lihtne kui ka keeruline.

.

4. Thomas Hardy “D’Urberville’ide Tess

Thomas Hardy visiitkaart, enimloetud ja enim filmitud romaan. Klassikaline teos kirest, tragöödiast ja katsumustest, mis seisavad õnne teel.

.

5. Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju

Smilla on Taanis elav Gröönimaalt pärit immigrant. Seepärast teab lume kohta uskumatult palju fakte. Raamatu keskmes on kriminaalne juhus, mida ta püüab lahendada toetudes jalajälgedele lumel ja teadmisle, et erinevate ilmastikutingimuste korral on lumel oma eripärad.

.

6. Gerard Durrell “Minu pere ja muud loomad

Raamat, mis sõna otseses mõttes pakatab huumorist, heatahtlikust irooniast ja eluarmastusest. Üks neist, mida sa ei loe – sa elad selles. Tegelased on otse silme ees: nii linnud ja loomad, kui ka arvukad ekstsentrilised, kuid sõbralikud Durrelli perekonna liikmed ja sõbrad.

.

7. Fjodor Dostojevski “Idioot

Raamat on kirjutatud 153 aastat tagasi, kuid probleemid, inimeste käitumine ja elu on praegugi samad. Sest inimene on inimene. Ja kõik tema emotsioonid ja tunded on, olid ja jäävad kogu aeg samadeks.

.

8. Arthur Hailey “Lennujaam

Autor avab meile tavaliste inimeste silme eest varjatud suure rahvusvahelise lennujaama salamaailma. Veelgi enam, kogu selle keerulise organismi telgitaguseid näidatakse tavatöötajate töö kaudu. Lumetorm, terrorist lennukis, vajadus teha hädaolukordades kiireloomulisi otsuseid – see on suurlinna lennujaama elu.

.

9. David Weiss “Alasti tulin ma. Romaan Auguste Rodinist

Seda raamatut lugedes elad sa lihtsalt kaasa kogu Rodini elule. Kõik tema võidud, ebaõnnestumised, kogu tema valu jäävad sinuga igaveseks.

.

10. Vicki Myron “Kuulus raamatukogukass Dewey

Kuidas juhtus, et õnnetu pisike leitud kassipoeg muutis ühe väikelinna raamatukogu lähedalasuvate elanike kohtumispaigaks ja turistide tõmbekeskuseks ning tegi selle Ameerika provintsilinnakese maailmakuulsaks.

.

Valentina Brovina