Posts Tagged ‘maavallast’

Helga-Johanna Kuusler “Verevalla varandus”

Verevalla küla lugu saab autori tahtel alguse aastal 1889 õõvastava veretööga. Järsku on käes aasta 2016 ja nüüd on segamini tänapäev ja teispoolsus. Tänast päeva esindab Ivo, kes on koos ema ja õega kolinud Verevallale. Teispoolsus ootab neid siin ees: hullunud olekuga Luukas, aeg-ajalt öökulliks moonduv Mardo, erakordselt siniste silmadega Taavet, Hanna, kes ilmselt ajaviiteks rotiks moondub ja nõnda oma otsa leiab, Eerik ja veel teisigi veidraid tüüpe. Ivo hakkab pikkamööda aru saama, et selle külaga on midagi imelikku lahti, inimesed on eraklikud ja enamasti on kõigil külaelanikel ühtmoodi sinised silmad. Ivo saab veidraid hoiatavaid märke, tuleb välja, et nende uue maja eelmised omanikud on selle ülepeakaela maha müünud justkui nendesamade sinisilmsete külaelanike tõttu, et sellest neetud paigast kaugemale saada. Tegevusse sekkuvad haldjad, poolhaldjad, mardused, zombid ja muud üleloomulikud jõud. Tundub, et Ivo satub pooljuhuslikult mingite süngete jõudude omavahelisse arveteklaarimise keskpunkti. Meie peategelase vaim ja füüsis saavad vatti, elu on pidevalt ohus, kannatused on üüratud. Mängu tuleb salapärane raamat, mis justkui teeks asjaolud selgemaks aga raamat on kadunud, selle otsimine läheb aina ohtlikumaks. Lõpuks saavad Ivo ja Luukas kadunud üriku kätte ja lõpplahendus pole enam kaugel kuid selgub, et pimeduse jõud valmistuvad Ivot endi hulka vedama…

Lugege ja imestage lõpplahenduse ja kogu loo tähenduse üle!

Ädu Neemre

Advertisements

Kadri Hinrikus „Katariina ja herned“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ 

Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ kujutab lapsi lastekirjanduses üsna haruldases, kuid eluliselt väga sagedases olukorras – toime tulemas tänapäevase vastmoodustunud kärgpere tingimustes. Nii Martini kui Katariina vanemad on mõlemad üle pea hõivatud oma keeruliste isiklike elude ja tööasjadega, nii et Katariina suurim hirm on, et ema läheb ühel päeval tööle ja jääbki sinna, sest unustab tütre olemasolu. Nii lähebki hädasti vaja naabritädi Aliisi kindlaid kinnitusi, et nii ei saa küll iialgi juhtuda, ja et tädi Aliis ise ka kardab kõiksuguseid asju, saavad lapsed ennastki tunda tema eest natuke vastutavana ja kellegi jaoks olulisena.

See on ilus ja sügava sisuga raamat algkooliealistele lastele. Siin pole verdtarretavaid süžeepöördeid ega küüsi närima panevat pingetõusu, lugu areneb tasakaalukalt, veidi mõtisklevalt, ühtlaselt rahulikus tempos – kuid on sellegipoolest põnev ja kaasahaarav. Herned muudkui kasvavad, usaldus laste ja naabritädi vahel samamoodi, kuni julgetakse koos lõpuks isegi maale sõita – mis aga paneb laste ja vanatädi sõpruse õige rängale proovile ning lõpuks ometi häirekellad ka emade-isade peas helisema.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Venno Loosaar „Eitahalood“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Venno Loosaar „Eitahalood“

Venno Loosaare „Eitahalood“ vahetavad ära laste ja vanemate rollid. Lapsed selles raamatus on koomiliselt hädas oma halbade kommetega vanemate ja vanavanematega, kuid ilmutavad lugudes siiski piisavalt kavalust ja tarkust, et ülekäte läinud täiskasvanud lõpuks korrale kutsuda. Kindlasti pakub see rollide äravahetamine palju nalja ja äratundmislusti kolme- kuni kuueaastastele lastele, kellele see raamat ettelugemiseks tundub kõige paremini sobivat. Lapse vaatenurk neis lugudes on ilmselge. Ilus on ka see, et nende pahupidi pööratud juttudega on autor osanud püsida hea maitse raamides ja emotsionaalselt soojades, armastavates toonides. Väga lihtne oleks nende naljadega ju ka üle võlli minna, hakata tembutama tembutamise enda pärast või muutuda vanemate naeruvääristamisega peaaegu õelakski. Aga selle asemel on „Eitahalood“ hoopis armsalt naljakad, heatahtlikud, soojad ja armastavad. Just nii nagu lapsepõlve kõige mõnusamad mängud.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

 

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ 

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ teismelistele fantaasiahuvilistele tegeleb noorte armastusega karmi düstoopia tingimustes. Romantiline ja tundeküllane lugu algab tuhaks põlenud Maa põue rajatud baasis, kus kõik vajalik toodetakse tehislikult ja kus rahvaarvu kontrolli all hoidmiseks rakendatakse rangeid sugupooltevahelise suhtlemise reegleid ja keelde. Ning loomulikult vaevab säilinud inimkond ennast pideva küsimusega, kas kuskil, kuskil veel ometi võiks olla alles elu, mis natukenegi oleks veel selle moodi, mida vanal Maal enne kataklüsme elati? Loo peategelane, teismeline Cordevia leiab vastuse neile küsimustele, kui ülepeakaela ja lootusetult armub ei tea kust ilmunud ja nende baasis peavarju leidnud eksootilisse noormehesse Claysse. Aga paraku leiab tüdruk hulga vastuseid ka küsimustele, mida ta üldse küsida ei olnud taibanudki. Tema jaoks saab ilmsiks ka baasis kehtiv topeltmoraal, ning see, kas ja kui elamisväärne siis lõppude lõpuks on elu keelatud tunnete maailmas.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“

Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“ toob luulet põhikooliealistele lastele. Valdav on siin loodusteema ja vaikne mõtisklus, ning peaaegu puuduvad väiksemate laste luulele omane mängulisus ning vigurid. Kuid seda kõnekamaks kujuneb looduse vaikus ja rahu, aastaaegade ühesugune turvaline vaheldumine, nii lihtsad, kuid samal ajal nii kõnekad loodusdetailid – ja Jaanus Vaiksoo oskab nende kõne noore lugejani tuua ning neile arusaadavaks ja elamuslikuks muuta. Tehnilise poole pealt on tegemist meisterliku vormivaldamisega, väljapeetud rütmitunnetuse ja kujunditajuga. Žürii meelest on tegemist läinud aasta parima ning kompositsioonilt ühtlaseima, läbimõelduima lasteluulekoguga.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

Piret Raud „Kõik minu sugulased“ 

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Piret Raud „Kõik minu sugulased“

Piret Raua „Kõik minu sugulased“ koondab 9 – 12-aastastele lastele kirjutatud lõbusaid raamiga seotud lühijutte, millest igaüks pajatab poiss Aadama suguvõsa omanäolisest liikmest. Mängulised ja tugeva absurdielemendiga lood on kirja pandud oskusliku tehnikaga, selge ja särava stiiliga, ning kannavad endas armastust ja lugupidamist elu erisuste ning erinevuste vastu. Need on armsad, heatahtlikud ja humoorikad, ja täiskasvanud lugeja jaoks hakkavad kahtlemata kaasa mängima lugude erinevad tähenduskihid, põnev alltekst ja leidlikud vihjed. Kindlasti on sellest raamatust hoopis rohkem avastada, kui lasteraamatutest tavaliselt, ning selles on midagi igas vanuses lugeja jaoks.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

Vahur Afanasjev “Serafima ja Bogdan”

Eraomandi mõiste on kogukondlike staroveride juures alati natuke ebamäärane olnud, kuid nähtavasti hakatakse just kolhoosikorra ajal varastamist loomulikuks pidama (lk. 153).

Staroverid, kes 17.sajandist saati on maailma lõppu oodanud, hakkavad kaotama usku- veel mitte Jumalasse endasse, kuid viimane kohtupäev paistab lükkuvat üha kaugemale (lk. 191).

Varemalt oli igas külas oma tola- inimene, kelle teod ja sõnad ajavad argipäeval naerma. Kolkjas, Kasepääl ja Voronjas enam korralikku tola ei ole, lolle, hulle ja joodikuid leidub aga seevastu küllaga (lk. 455).

Need 3 tsitaati iseloomustavad rahvakildu, keda olen alati pidanud Eesti tõeliseks venekeelseks rahvusvähemuseks. Kirde-Eesti venekeelne elanikkond tavatseb ka ennast kutsuda rahvusvähemuseks, kuid nende lugu mind ei kõneta. Nii seotud on nende lugu nõukoguliku venestamisega.

Peipsiveere vanausulisi aga olen alati omadeks pidanud. Olen nende kultuuri ja elu-olu püüdnud tutvustada ka oma lastele ja lastelastele. Eelmisel suvel veetsin 3 päeva oma laste peredega (16 inimest) reisil Luhamaa – Värska – Voronja – Kolkja – Alatskivi – Kasepää – Mustvee – Vasknarva. Paganama kahju, et mul ei olnud siis veel olemas Vahur Afanasjevi suurepärast raamatut peipsivenelaste elust ja saatusest. Oleksin osanud nende elust rääkida paremini Alatskivil ja Varnjas, Kolkjas ja Mustvees. Usun, et see raamat, aitab paremini mõista seda rahvakildu.

Vahur Afanasjev kinnitas ühes usutluses, et vanausulised ei ole väljasurev kultuur, sest šokk on üle elatud ja võetud vastutus traditsiooni ees. Vanausulised on aru saanud, et ei saa toetuda ei kolhoosile ega ka jumalale, vaid peab tuginema endale. Ja traditsioon on taas tõusmas.

Mul ei ole talle siinkohal midagi lisada.

Kalle Küttis