Posts Tagged ‘maavallast’

Carolina Pihelgas „Pimeduse pisiasjad“

Carolina Pihelgase „Pimeduse pisiasjad“ jagab meiega kasvamise valu. Selles on tunda autori kogemusi elus ja elutuses, elusa ja elutuga. Kogumiku meeleolu on kantud hetke haprusest, võimetusest paratamatute lõppude ees. Hirmud ja ärevus tuuakse meieni hallis udus, mähituna varjudesse. Mälestusi on igat masti, isegi selliseid, mida keeldutakse mäletamast. Ängistavast raskusest, millega alateadvus meid rõhub, kõneldakse peaaegu hääletult. Ettevaatlikkus, enese alalhoid igal sammul.
Meeled ergud, tõesõna, ülitundlikud. See külvab parajat segadust ja muidugi, sellest väsib. Väsib läbielaja, väsib kaasaelajagi. Õnneks augustavad üleüldist rahutust rõõm ja lootus. Saab aimu, et poetess elab armastuses. Ülesöönud, kuigi rakutasandil näljas.

Katrin Olt

Advertisements

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“

Eesti on rahvaarvult ja pindalalt küll üsna väike, kuid siia on läbi aastasadade mahtunud sõbralikult kõrvuti elama palju erinevaid kultuure. Mõnikord ei taha me seda endale tunnistada ja siis on väga kena, kui autor võimaldab sedavõrd kaasahaaravalt läbi elada Peipsiääre vanausuliste viimase ilmasõja järgsed tõusud ja mõõnad (viimaseid kippus küll olema hulka rohkem). Selle loo läbi saab see rahvakild ilmselt omasemaks ja miskipärast ei tulnud peale viimase lehekülje lõpetamist kuidagi und, see tank sõitis nagu kuskil ikka edasi ja tagasi.

Mart Laidmets

Ivar Põllu „Praktiline eesti ajalugu“, „BB ilmub öösel“

Minu elamust on suuresti ja paratamatult mõjutanud Ivar Põllu lavastused, mitte niivõrd tekstid, ning mõlemad lavastused on olnud mu viimase aasta võimsamad teatrielamused.

Ivar Põllu suudab imetlusväärselt siduda fragmendid tervikuks nii, et kandma hakkab loo idee ja emotsioon. Kuigi lavastused on oma tonaalsuselt nii erinevad, saab mõlema iseloomustamiseks kasutada samu märksõnu: vaimukas, detailideni läbimõeldud ja -komponeeritud, mitmekihiline ja mõtlemapanev. Põllu teostab end elegantselt nii draamas kui ka muusikalises kulinaar-komöödias.

„BB ilmub öösel“ etenduse eel valdas mind eelarvamus. Aimasin rasket, isegi masendavat materjali. Hiljem mõistsin, et olin unustanud elementaarse: Põllu jutustab oma lood väga inimlikult ning kõnetab seeläbi iga teatrikülastaja elukogemust, milline see iganes ka poleks. Lisaks lavastab Põllu Eesti parimat osalusteatrit.

Pärast „Praktilise eesti ajaloo“ etendust lisasin Facebooki vaid ühe napi kommentaari: „Ma pole kunagi varem vaadanud ühtegi etendust nii, et kogu aeg on totakas naeratus näol ja peas mõte: „Appi, ma ei taha, et see lõpeks.““

Kaja Karo

Keiti Vilms “@keitivilms”

Sattusin Keiti Vilmsi peale juhuslikult. Sotsiaalmeedias, aga asi seegi. Ja nagu ikka, olen õnnelik juhuse üle. Ma ei jälgi Keiti Vilmsi keeleavaldusi igapäevaselt, kuid annan endale väga selgelt aru, et ei hakka tema postitustest enam üle ega ümber saama. Mind ei lõbusta ainult see, kuidas ta sõnadega mängib, ka ei tõtta ma teda Aavikuga võrdlema – mind võlub tema loomupärane ja varjamatu armastus keele vastu. Nii näiteks ei ole võrdset Keiti väljavõtetele õigekeelsussõnaraamatust. Jah, see on meie kõigi keel ning need leiud ei ole kuidagi rohkem tema kui meie omad, aga ta on terane –  terasem kui enamik meist –  märkama perspektiivikaid sõnu. Sõnu, mille otsustame koheselt oma repertuaari võtta. Sõnu, mida pole kellegi suust kuuldud slängis. Sõnu, mis meid naerutavad sellega, kui vähe suupärased nad on. Nende seas on nii mõnigi tõlke- või transkriptsioonivärd, mis paneb meid hämmelduma. Seda loetelu võiks lõputult jätkata. Lisaks on Keitil silma teistegi mängulisele keelekasutusele ning ta jagab huvipärast oma kontol. Ja siis need kalambuurid. No andke andeks, neisse või upuks! Ja kui igasugune ajaraisk teeb mind tavaliselt närviliseks, siis Keiti kontol kilde ahmides ei kuule mind ilmaski ütlemas, et olen aega raisanud, vaid et mul on seal kolades aega läinud. Nüüd lugesin ka raamatu läbi, mitu korda jutti. Läks aega, mis läks, aga aega läks.

Katrin Olt

Reeli Reinaus “Mõõkade äss”

Reeli Reinaus on ise ühes intervjuus lahti seletanud, miks ta selle raamatu kirjutas. Päris nii, nagu autor arvas, ma seda küll lugejana vastu ei võtnud, aga teemapüstituste eest tulevad plusspunktid, olgu nende lahtikirjutamistega, nagu on. Täpsemalt on siis kaks suuremat teemat: ärevushäired (kuidas need peategelasel avalduvad, miks tekkisid, kuidas leevendust leida jne) ja esoteerika (liigne usk ennetesse ja ennustamisse). Aga minu jaoks on see kõik vaid taust või vahend loo jutustamiseks. Ja lugu on. Kriminaalne. Saladusi, eksitusi, varjamisi, niidiotsi ja valejälgi, kõike niiet küll. Tavapärasemad ja tavapäratumad teisemeea mured ja rõõmud ja enese- ja kaaslaseotsingud sinna vahele. Ja ongi päris korralik noortekrimka olemas. Mulle meeldis, et tegelased olid inimesed, mitte papinukud. Natuke puised küll, aga kui võtta arvesse, et tegu on kamba introvertidega, siis üsna usutavad. Mis mind häirima jäi, oli mõttekäik, et ühe korraliku tüdruku ülesanne on eelkõige ikka ilus olla. Möh? Aga olgu peale, muu raamat oli ju päris kobe.

Tiina Sulg

Aare Pilv “Kui vihm saab läbi”

Kui ma seda raamatut niisama käes keerutasin, siis raamatukoguhoidja minus urises — imeliku formaadiga, valgete kaantega, luule ja proosa läbisegi. Aga kui ma lugema hakkasin, siis lugeja minus lõi nurru :)

Ma olen varem püüdnud Pilve loomingut lugeda, aga kuidagi ei haakinud, aga seekord haakis. Mis just täpselt, ei oskagi öelda… Igatahes lugesin ritta pandud sõnu ja elasin sinna sisse ja mõtlesin kaasa; sain küll aru, et paljuski ma taipamiseni, mida autor öelda tahab, ei küüni, aga mingid suunad või väljad tundusid tabatavad…

Lugege! Ja kui mitte Pilve ilukirjandust, siis tema kirjandusteadluslikke artikleid või intervjuusid või päevakajalisi sõnavõtte :)

Luulenäited: https://luuleleid.wordpress.com/tag/aare-pilv/

Tiina Sulg

Janika Kronberg „Hästi valitud sõbrad : artiklid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest”

Üldlevinud ütlemise kohaselt näitab see, missugused on su sõbrad, kenasti ära, kes sa ise oled. Janika Kronberg on oma värskeima raamatu pealkirjastanud „Hästi valitud sõbrad : artiklid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest” ning jaganud selle kahte alaossa: „Ristikivi” ja „Sõbrad”. Siiski on mõlemad jaostükid oma käsitlustes temaatiliselt läbi põimunud: ei saa Ristikivi läbi sõpradeta ega sõbrad temata, ei ole ka Ristikivi raamatud sündinud „tühja koha pealt”. Nende loomisajendeid ja -lugu käsitletakse teoses asjatundlikult ja põhjalikult, kõrvutustega toonasest Rootsi kirjanduselust ning maailmakirjandusest ja muusikaliteratuuristki. Autor vaatleb lähemalt Ristikivi katseid Rootsis kirjanikuna läbi lüüa, tema kriminaalromaani-harrastust, reise Vahemeremaadesse, luulet, kuuldemänge, kirjavahetusi ning salamisi peetud päevikut. Kirjaniku sõpradest on esile toodud Bernard Kangro, Laur Tamm, Kalju Lepik, Arvo Mägi, Valev Uibopuu, Ilmar Talve. Omaette peatükk on koos Brita Meltsiga kirjutatud „Karl Ristikivi rändav Arkaadia”, mis tõmbab mõttelise joone Vana-Kreekast Šotimaale, Skye saarele.

Raamatu pealkiri pärineb Ristikivi kauaaegse sõbra ja pärija Spyros Arvanitise sõnadest: sugulased on igal inimesel niikuinii olemas ja neid tuleb aktsepteerida, ent sõpru saab igaüks ise valida. Võiks öelda, et Ristikivi on Janika Kronbergi ammune – ja väga hästi valitud! – sõber. Seda tõestavad paljud artiklid, iga-aastane Ristikivi päev ning ka fakt, et Kronberg oli esimene Karl Ristikivi muuseumi juht. (Meeldetuletuseks: endine Ristikivi muuseum, praegune MTÜ Karl Ristikivi Seltsi kodu asub Tartus, Hermanni 18. Karl Ristikivi päeva peetakse igal aastal tema sünniaastapäeva, 16. oktoobri paiku, tavale pani aluse toonane muuseumijuht.) Nii nagu Ristikivi kunagi oma Vahemere-äärsetel reisidel müütilist Arkaadiat otsis, on ka Kronberg Ristikivi jälgedes mööda laia ilma rännanud ja tähelepanuväärsete leidudega naasnud, näiteks juba mainitud ja kaua saladuslikuks jäänud pärija Kreekast. Ning ka see, et kirjaniku põrm jõudis ta 105. sünniaastapäeva järel kodumulda Paadrema kalmistule, on suuresti Kronbergi tegu. Kuuldavasti ei pruugi käesolev, Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolise Arhiivi sarja „EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost” kuuluv valimik olla viimane sõna Janika Kronbergi Ristikivi-käsitluses – juba lähiajal võivad huvilised hakata uut raamatut ootama.

Tiina Tarik