Posts Tagged ‘maavallast’

“Eesti tantsukunst: nüüd ja ->? ->sfäärid ->väljad ->horisondid ->plaanid ->utoopiad”

Kaasaegse tantsu või nüüdistantsu etendusi olen ma kahjuks näinud ammu ja vähe, mõni on meeldinud, mõni mitte, sügavamat huvi ja teadmist pole selle pealt siiski tekkinud. Aga see raamat — artiklite ja esseede kogumik, mis valmis Sõltumatu Tantsu Lava sünnipäevaks — nüüdistantsust on päris huvitav. Kirjatööd ses raamatus on väga erinevad, nii stiili kui mõttetiheduse poolest, aga enamjaolt pakkusid kaasamõtlemist ja avasid mingi uue nüansi või võimaluse, kuidas tantsu näha või miks tantsu teha.

Artiklid üksiti, võtan appi ISE kataloogi, minu märkused on sulgudes kursiivis:

  • Evelyn Raudsepp “Saateks” — Sõltumatu Tantsu Ühenduse 10. aastapäevaks koostatud kogumik sisaldab hetkevaadet Eesti tantsukunstist (Hea sissejuhatus).
  • Jarmo Karing, Liis Vares, Mari-Liis Eskusson, Maria Goltsmann, Erik Alalooga, Johanna Karoline Kalm “Avatud kirjutamisplatvorm” — Aktuaalseid mõtteid, kommentaare ja arvamusi kaasaegsest Eesti tantsukunstist (Teine sissejuhatus. Mõttekilde on segiläbi, kõige analüüsivam kirjutaja oli Erik Alalooga).
  • Evelin Lagle “Nüüdistantsust Eestis: kehaliste dimensioonide avardumisest ja žanriköidikute survest vabanemisest” — Nüüdistantsu seisundilisusest, kontseptuaalsusest, koreograafiapõhisusest ja kehakesksusest Kadri Noormetsa, Karl Saksa, Mart Kangro, Henri Hüti, Külli Roosna, Kenneth Flaki, Rene ja Carmel Kösteri lavastuste näitel (Pikk ja põhjalik artikkel nüüdistantsu lavastusest Eestis aastatel 2010-2014. Põimitud on nii teoreetiline lähenemine, nähtu kajastamine kui üldisema tantsupildi analüüs).
  • Madli Pesti “Nüüdistants ja etenduskunstid. Positsioon ja mõisted” — Tantsukunsti mõisted – sõltumatu tants, uus tants, nüüdistants, kontseptuaalsus, kehakesksus, etenduskunst (Artikkel toob selgust nüüdistantsuga seotud terminoloogilisse segadusse ja annab samas teada, et ka kogukonnasiseselt ei ole veel kõiges kokku lepitud, seda enam, et kõik on arengus ja uued asjad tahavad oma nime, aga mingid terminid on siiski üldkokkuleppelise sisuga ja neid võiks teada).
  • Henri Hütt “Eesriide avanemise eel ja kummarduse järel” — Kuigi etenduse eel- ja järeltegevused võivad olla väga erinevate vahenditega teostatud, loovad need koos etenduse terviku, mis liigub publikut arvestades ühtse eemärgi suunas (Mõneti PRi juhisena võetav tekst, aga annab sellele PRle kuidagi õilsama maigu).
  • Liisi Aibel “Arvustavad, ahmivad ja abitud: publik nüüdistantsutandril” — Soome teatri- ja kirjandusteadlase Irmeli Niemi väljapakutud publikukategooriatele toetuv tantsuteatri publiku analüüs (Irmeli Niemil on lahterdus: arvustavad, ahmivad, abitud, andunud ja ahistatud. Liisi Aibel võtab kolm esimest kategooriat ja analüüsib, millised need on ja kuidas nende kategooriate esindajatele nüüdistantsu vaatamise kogemust meeldivamaks teha).
  • Ele Viskus “Kodustamine”(Mõistu- või muinasjutt tantsu ajaloost ja arengust. Ega ma selle jutuga nüüd nõus eriti ei ole, aga ega muinasjuttu peagi ju tõe pähe võtma. Kaasa mõtlema pani küll).
  • Andrus Laansalu “Kokkupõrge õhuga” — Autori fookuses on küsimused, kuidas tantsust mõelda ja milliseid võimalikke kontekste saab paigutada tantsu ümber (Kergelt provokatiivne ja heas sõnastuses, nagu Laansalu tekstid ikka kipuvad olema, artikkel. Laansalu toob sisse biosemiootika võimalused tantsu tähenduse tõlgendamisel. Kogumikust see artikkel, mida peaks/võiks hiljem veel üle lugeda).
  • Kai Valtna “Tehnika ja teadmine tantsuhariduses”(Pisut manitsevas toonis, aga põhipoint on, et tantsija peaks enne lavale minekut vähemalt enda jaoks olema läbi mõelnud, et miks ta sinna lavale üldse läheb).
  • Anu Ruusmaa “Keha ja intelligentsus” — Ameerika arengupsühholoogi Howard Gardneri teooriale toetudes vaatleb autor mitmeid vaimseid võimekusi: keeleline ehk lingvistiline, loogilis-matemaatiline, muusikaline, visuaal-ruumiline, kehalis-kinesteetiline, enesetunnetuslik jt. (Tsitaat artiklist: “Tantsijate puhul kasutatakse üldlevinud ütlust: see tantsija tantsib muusikasse, aga see tantsija tantsib muusikat.”).
  • Kadri Noormets “dokument” — luuletus (Ingliskeelne ja minu jaoks mitte eriti veenev, aga näpuharjutusena või vormikatsetusena võib ju selliselt ka end väljendada).
  • Sylvia Köster “Tants 16 : 9” — Tantsufilm kui meedium (Mitte mängufilmid, kus tantsul on suur osa, vaid üksnes tantsule keskenduvad filmid, filmid, mis on segu dokumentaalist, hetke salvestuset ja kunstist. Film kui võimalus tantsu nähtavale tuua ja vastavalt kinokunsti võimalustele tantsuga seotut võimendada. Artiklist kumab siiras soovitus tantsijatele selle valdkonnaga pisut rohkem tutvust teha).
  • Taavet Jansen “Interaktiivne paigalseis” — Tehnoloogiast ja inimesest kirjutades keskendub autor etenduskunstidele, täpsemalt tantsu ja tehnoloogia suhtele (Suhteliselt tehniline ja minu jaoks igavapoolne jutt soovist näha uusi ja mõtestatud digilahendusi tantsulaval).
  • A. Šnaider, K. Kann, K. Juurak “Kui etendus juba käib, ei ole kunstnikul enam midagi teha” (Mõtteid-tsitaate segiläbi, rohkem küsimusi kui vastuseid, näiteks: “Teadlased pole siiamaani kindlad, kas inimesed räägivad seetõttu, et neil on oskus häält teha, või seetõttu, et neil on vajadus midagi öelda.”).
  • Krõõt Juurak “Siseintriig”(Raamatutegijate omavaheline tögamine, mis oleks võinud pigem välja jääda).

Ja kuigi Leenu Nigu siia raamatusse ei kirjutanud, siis tasub see nimi meelde jätta, ta on enimtsiteeritud tantsukriitik selles kogumikus ja nende tsiteeringute põhjal võib öelda, et väga pädev, analüüsiv ja hea sõnakastusoskusega kriitik.

Tiina Sulg

Advertisements

Carolin Kuuskmäe “Ekraani taga” ehk Supertüdruku seiklused igaval Maarjamaal

Tütarlaps Sara juba ei peenutse ega teeskle tagasihoidlikku, tema teab täpselt, et on maailmas ainukordne ja kõiges kõige parem. Valdab võõrkeeli ja võitluskunste, teab arvutitest rohkem kui keegi iganes, tema arvutites on 5-astmeline turvasüsteem, Sara hoiab alati jalad soojas ja pea külma. Nii peabki olema kui su ema oli spioon ja isa on palgamõrvar. Lüüriline kõrvalepõige annab lugejale teada, et ema on surnud ja tütre juhtida on 28 restoranist koosnev üleilmne toitlustuskohtade kett, millega tütar loomulikult mängeldes toime tuleb. Mingi emalt päritud veidruse tõttu käib Sara siiski tavalises gümnaasiumis koos väga tavaliste ja igavate klassikaaslaste ja üsna rumalate õpetajate keskel. Tegelikult on ta nii võimeks, et annab loenguid maailma erinevates ülikoolides. Aga elu peab ju kuidagi huvitavaks tegema — raamatu autor teeb möödaminnes lugejatele teatavaks, et Sara jõuab luurata erinevate riikide valitsuste tarbeks, et ta peab kodus salalaborit ja tegeleb hobikorras superrelva loomisega. Kõige selle kõrvalt töötab ta oma restoranis “Fööniks” ettekandjana, õpib koolis ainult hinnetele”väga hea” ja käib loomulikult hommikuti jooksmas. Saame teada, et tal on elamiseks luksusvilla, liiklemiseks luksuslik sportauto (pange tähele, et ta ei uhkusta sellega vaid pargib siivsalt koolimajast kaugemal põõsaste taga…) ja raha loeb ta enamasti miljonites.

Siiski selgub, et ka tema elu on ohus ja mõningaid kaotusi tuleb talgi kanda — õhku lendab restoran”Fööniks” ja sureb ema aseaine Triina ning loo edenedes jätavad eluga hüvasti mõned klassikaaslased, kes osutuvad pahade teenistuses olevateks reetjateks.

Kes raamatu viitsib lõpuni lugeda, saab teada ka Sara tõelise nime… Ja loomulikult loodame, et nii silmapaistava tütarlapse seiklused jätkuvad!

Lugege ja nautige seiklusi!

Ädu Neemre

Karmen Parijõgi “”Läbikukkunud” suvi Kunda kandis”

Niisiis, ei mingit keldris peituvat isa, sügavas depressioonis olevat ema, pimedusehirmus vaevlevat venda ega ärevushäire käes kannatavat õde!

See päikseline lugu jutustab ühe pere laste suvevaheajast vanavanemate juures Kunda mail. Miks just Kunda — aga sellepärast, et noorte ema-isa on kutsumuselt arheoloogid. Kodu näeb neil välja nagu laboratoorium, vannitoas loputatakse alailma mingeid pööraselt vanu arheoloogilisis leide. Köögis ja elutoas hoitakse väärtuslikke muistiseid ning otsatut paberimajandust. Õde-venda Janet ja Jens suhtuvad vanemate ametisse sooja irooniaga — mis sa nende veidrikega ikka teed!

Järjekordsele ekspeditsioonile minevad vanemad saadavad lapsed vanaisa/vanaema juurde Kundasse. Janet ja Jens on seal ennegi olnud. Külaelanikud on üsna värvikad tegelased ja sel korral on neil lastele hea uudis, nimelt on kõrvaltalusse kolinud uued elanikud ja neil on samuti külas lapselaps nimega Tõnn-Theodor, lühidalt öeldes Tõnn. Tõnn on väga tubli poiss, haritud ja hea huumorisoonega. Lapsed klapivad omavahel kenasti ja sellega võiks idülliline suvelugu lõppeda kui mitte hauaröövlid ja aardeotsijad ei aktiveeruks. Lood Lammasmäe aardest on nende kõrvu jõudnud ning mehed otsustavad maksku mis maksab raha kätte saada. Seiklused jätkuvad ja pahad saavad teenitud palga!

Tegemist on positiivse loo ja ilusa kujundusega teosega. Juurde võib lisada, et autor käib Rakvere Reaalgümnaasiumi 8. klassis ja raamat on tema loovtöö. Tulevaste lugejate jaoks võiks mõtlemisainet pakkuda loo autori perekonnanimi, kirjandusõpikust peaks see teile tuttav olema!

Ädu Neemre

Reeli Reinaus “Verikambi”

Peategelasteks on neli gümnaasiumiõpilast: Kirke, Joonas, Elina ja Gustav. Kirke ja Joonas on õde-venda, kelle perekond on elanud alevis ammusest ajast. Joonase praegune tüdruksõber Elina on sõpradega võrreldes sisserändaja. Gustav on aga täiesti uus elanik alevis. Kuna tema vanemad on surnud, on poiss seni sugulaste juures elanud. Õppeaasta alguses kolis poiss oma täditütre Elina juurde. Alevis liikvel olevad kuulujutud pajatavad poisi väljaheitmisest vanast koolist.

Raamatu põhilise sündmustiku moodustab mahajäetud vesiveski ning müstilist Verikambi nime kandva maavalduse saladuste leidmine ja mõistatuste lahendamine. Nimelt eksivad noored metsas ära ja on sunnitud öö veskis veetma. Hommikul ärgates leiavad nad kiiresti kodutee, aga öö veskis on igaühesse oma jälje jätnud. Joonas, kes oli veskist vana albumi kaasa võtnud, avastab sealt neiu foto, kes on kohutavalt sarnane tema õega.

Kirke hakkab kirjutama minevikus toimunud sündmustest nii, nagu oleks keegi ta keha üle võtnud ja kirjutab tema eest. Temast saab isik, kes võtab vastu informatsiooni teistest maailmadest. Gustav on peale seda ööd mõtlikum ning tujukam ja Elinat tabavad ootamatud armukadedushood. Asjad võtavad veelgi õudust äratavama pöörde siis, kui Joonase bändikaaslane Daniel veskisse satub ja kirjutab sellise hittloo, mis kohe kõigile mällu sööbib, ent tasahilju kuulajatelt mõistuse röövib.

Alguses ei seosta mitte keegi neid sündmusi veskiga. Asi võtab aga ootamatu pöörde, kui Daniel autoõnnetuse põhjustab ja surma saab. Asjaolud on kahtlased seetõttu, et Daniel oli enne oma surma kirjutanud laulu vanast veskist, mis oli populaarsust kogunud ja ansambli tuntuks teinud. Teine bändiliige Sander, kes lugu korduvalt kuulab, kaotab vaimse tasakaalu ja katsetab linnuna alevi kohal lendamist. Meedikutel õnnestub tema elu päästa. Need sündmused sunnivad Kirket, Elinat, Joonast ja Gustavit lahkarvamusi unustama ja koostööd tegema.

Noored uurivad alevis elavatelt vanadelt inimestelt veski kohta, kuid uurimine ei anna tulemust. Lõpuks paljastub Gustavi suur saladus — ta on veskirahva järeltulija. Ainult tema saab oma sõpru päästa eesootavast katastroofist. Nad sõidavad öösel veski juurde. Üheskoos võetakse osa rituaalist, mille Gustav oli teada saanud oma eelkäijatelt läbi unenäo. Rituaal läheb korda ning õnnetuste jada lõpeb. Sõbrad saavad oma igapäevast elu edasi elada, kuid nüüd on nad üksteisele lähemal kui kunagi varem.

Raamat on kirjutatud lihtsas, noortele mõistetavas keeles. Muljet avaldav on kirjaniku oskus luua meeleolu ja edastada tegelaste tundeid, seejuures liigseid detaile kasutamata.

Jaana Sommermann
7. klass, Elva Gümnaasium

Kersti Kivirüüt „Okultismiklubi“

Minu lemmikraamat on „Okultismiklubi“, mille autor on Kersti Kivirüüt. Mulle meeldis see raamat, kuna mulle meeldib müstika. Suurt seost mul raamatu tegelastega ei ole, võibolla ainult see, et nad olid minuvanused, aga teose sisu oli kaasahaarav ja äratas minus veel suuremat huvi ajaloo vastu. Lugesin seda raamatut kohustusliku kirjandusena, kuid teos oli põnev ja see ei tundunud kohustusena.

Mulle meeldisid seal raamatus üleloomulikud sündmused ja maagilised esemed, näiteks ära neetud kroon. Sealsed tegelased olid mulle sümpaatsed, sest nad kõik olid omamoodi ja erinevad ning nende karakterid olid hästi kujutatud. Tegelaste reaktsioonid erinevatele sündmustele olid kooskõlas nende iseloomuga. Alati see raamatutes nii pole. Teoses olid kohad, kus räägiti ajaloost, täpsemalt muinasaja Eestist, Iirimaast ja Päikesega seotud religioonist. Kuna olen ajaloohuviline, meeldisid mulle need kõrvalepõiked väga.

Raamatu kiirus oli hea: sündmused ei olnud liiga kokku pakitud ja ei olnud samas ka liiga laiali venitatud. Lugemise vältel tekkis mitmesuguseid erinevaid huvitavaid küsimusi, näiteks: „Mis on seal kapi taga? Mis nüüd temast saab?” Põnevus sundis raamatut edasi lugema.

Raamatus ette tulnud sündmused olid ebamaised, kuid mitte nii palju, et lugedes kaoks reaalsustunne ja teos muutuks täielikuks ulmemaagia raamatuks. Tegelased olid nagu päriselus: Viktor, kes tahtis teada, miks sündmused on nähtavalt temaga seotud, ajalooõpetaja Erika, kes tahtis sündmuste ajaloolist aspekti uurida, ja teised klassikaaslased, kes tahtsid Viktorit abistada, kuidas oskasid.

Raamat jagunes arusaadavalt sissejuhatuseks, sisuks ja kokkuvõtteks. Raamatu algus oli pühendunud tegelastele ja põhilistele asukohtadele. Paaripeatükilises sissejuhatuses pandi paika karakterid ja kirjeldati asukohti, näiteks suurt ja vana kooli, mitmete puudega alleed ja kivikalmet, mille ümber hilisem tegevus toimuma hakkaski. Sissejuhatus lõppes siis, kui klassiga juhtus esimene suuremat sorti üleloomulik nähtus. Sisu rääkis ajaloolisest aspektidest, sündmustest ja visioonidest. Põhisisu lõppes minu arvates siis, kui skeptikust poiss sai välguga pihta ja peategelane sai oma saatusest ja tulevikust teada. Lõpp võttis kõik lahtised otsad kokku: kroon sai peidetud, arheoloogilisest kivikalmest rääkis õpetaja ajaloolastele, kes pidid tulema seda uurima. Peategelane täitis oma kohustuse ja lõpuks kõik lõppes hästi.

Väga hea raamat oli ja mulle meeldis, soovitan seda kõigile müstikahuvilistele. Tegelikult ka neile, kes veel pole enda jaoks müstikat avastanud. Iial ei või teada, äkki hakkab meeldima.

Heivo Puusepp
8. klass, Võnnu Keskkool, õpetaja Ülle Hermlin

Aidi Vallik “Kuidas elad, Ann”

Mulle meeldib väga lugeda ja mul on palju lemmikraamatuid. Enamasti loen noorsoojutustusi. Kõige rohkem on mulle meeldinud Aidi Valliku Anni-raamatud. Sel sügisel lugesin kohustuslikuks kirjanduseks „Kuidas elad, Ann?“ ja mulle väga meeldis see teos. Samuti on mind köitnud ka teised Anni-raamatud: „Mis teha, Ann” ja „Mis sinuga juhtus, Ann”. Esimene osa on siiski neist kõige lemmikum.

„Kuidas elad, Ann?” rääkis ühest tüdrukust, kelle nimi oli Ann. Tüdruk leidis ühel päeval keldrist oma ema päeviku, kuhu ta oli kirjutanud asju, mida Ann ei oleks tohtinud näha. Päevikus oli kirjas Anni isa kohta, kes tegelikult polnudki tema pärisisa. Ann solvus ema peale, kuna ema ei pidanud vajalikuks pärisisast Annile rääkida. Tüdruk vihastas nii väga, et põgenes kodust. Ta veetis aega vanas majas koos sõpradega. Koos nendega prooviti narkootikume ja alkoholi. Lõpuks tuli välja, et seltskonnas, kus Ann viibis, oli ema vana sõber, kes hoidis kogu aeg Annil silma peal. Seega hoolis ema tegelikult oma tütrest väga.

Mulle meeldis kõige rohkem see, et peategelane Ann rääkis oma tunnetest ja mõtetest. Kohe oli aru saada, mis tuju Annil on ja ma sain seda ette kujutada. Kohati tekkis äratundmine, et ka mina olen niimoodi mõelnud või tundnud. Peategelane meenutas mulle aeg-ajalt natuke mind, kuna Ann on iseloomult üsna minusarnane. Anni ema ja isa ei ole minu vanemate moodi. Kuigi raamatut lugedes mõtlesin mitu korda, et tahaks oma vanemate noorusajast rohkem teada, kindlasti on neilgi põnevaid saladusi. Pean neilt küsima ja kui nad ise ei räägi, uurin vanavanematelt. Võibolla mõistan oma vanemaid siis paremini.

Veel meeldis mulle raamatu sisu. Mul polnud kunagi igav seda lugeda. Kogu aeg midagi toimus ja seetõttu polnud võimalik raamatut käest panna. Mulle meeldis ka see, et igal tegelasel oli oma iseloom. Paljudes raamatutes on peaaegu kõik tegelased samasuguse mõtlemise ja iseloomuga. Tegelikus elus nii ei ole, sellepärast tunduski just see raamat tõetruu.

Mulle ei meeldinud raamatu juures see, et iga paari lehekülje tagant tuli tekst, mida Anni ema oli oma salapäevikusse kirjutanud, kuigi see oli põnev ja meenutas isegi Anni tegemisi, siis ikkagi ei oleks seda nii palju vaja olnud. Veel häiris mind, kui tegelaste dialoogid venisid vahel väga pikaks ja nad oma mõtteid kordasid.

Kõige parem osa raamatu juures oli Anni ja tema sõprade viibimine vanas majas. See osa oli põnev ja kogu aeg toimus midagi. Samas minu sõbrad nendega ei sarnane, sest nad on korralikumad ja hoolivamad, samuti ei tarvita keegi minu seltskonnas narkootikume ega alkoholi.

Mulle meeldis ka raamatu lõpp, millist ma ei osanud oodata: Ann oli kogu aeg olnud oma ema poolt hoitud ja kaitstud. Ka tema oli ema järele igatsenud. Lõpp oli õnnelik: Ann leppis oma emaga ära.

Soovitaksin Anni-raamatuid ka teistele minuvanustele, kuna nende sisu on põnev ja kaasahaarav. Neis teostes on palju teismeliste probleeme, mis mind ja minu sõpru võiks huvitada. Need raamatud on ka mõnes mõttes õpetlikud, kuna peategelane Ann käitub vahel valesti ja lugejana näeme kõrvalt, mis on sellise käitumise tagajärg. Loodetavasti ei pea alati õppima enda vigadest. Palju mõistlikum ja vähem probleeme tekitav oleks õppida hoopis raamatutegelastelt.

Deili Raidsaar
8. klass Võnnu Keskkool, õpetaja Ülle Hermlin

Andrus Kivirähk „Tilda ja tolmuingel”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Andrus Kivirähki „Tilda ja tolmuingel”

Andrus Kivirähki „Tilda ja tolmuingel” on mõtlema ärgitav lasteraamat nii suurele kui väikesele lugejale. Selles tõsisetest asjadest kirjutatud südamlikus loos põrkuvad tänapäeva maailma tarbimis- ja tehnoloogiakultus kogu oma praktilisuses ja küünilisuses ning lapselik usk maagiasse ja õnnelikesse lõppudesse. Lugu tuletab lugejale meelde, et mineviku mäletamine ja selle läbi oma tõelise olemuse tunnetamine on võti, mis aitab meil olla õnnelik. Andrus Kivirähk on suutnud meisterlikult luua maailma, mis on ühelt poolt kõhedust tekitavalt külm ja kalk, kuid teisalt soe ja õdus.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees