Kommnetaarid Tiit Palu näidenditele ja Jan Kausi „Vaatele“

Pean kommentaari alguses kohe möönma, et tegemist on teoste autorite puhul minu kahe hea noorpõlvesõbraga rohkemal või vähemal määral. Oleme kaasaegsed, üsnagi sarnane on meie kujunemiskeskkond, sarnane on kohati ka meie akadeemiline pagas, vähemat laialdasem huvi humanitaaria vastu. Võibolla ainult selle vahega, et mõlemal kommenteeritaval autoril on ette näidata kõrgemad ja kangemad akadeemilised kraadid kui allakirjutanul, aga see ei loe.

Ülimalt hea meel on tõdeda, et mõlemad autorid aduvad tänapäeva elutempot ja ei vaeva, vaatamata erudeeritusele ja tahtele olla rangem lugeja suhtes, oma raamatutes suurte tekstimassiividega. Mõlemad autorid peavad silmas TLDR (too long; didn’t read: liiga pikk lugemiseks) printsiipi – kaks raamatut on hõlmatavad paaritunnise pühendumisega. Väga hea.

Tiit Palu näidendite kogu on tervik oma vasturääkivuses. Saame aru, et tegemist intellektuaaliga, kes woodyallenlikult ironiseerib tänapäeva üle. Kogumiku keskmine näidend, „Media“, viib meid antiikdraamasse, kus võib lugeja alaväärsusse ja oma rumalusse ära uppuda. Kaks teist lugu on aga äärmiselt vaimukad, kuid on siiski seda üha enam, kui teada kõiki tsitaate ja nende päritolu, mida Palu meisterlikult teksti sisse pikib. Kolmas lugu on inimlikult loomne ja mängib põnevalt loomeinimeste ja müügimeeste allapoolevöö tunnetel, mis on kantud tänapäevasest püüdlusest ökoloogiat ja Pärti ja sporti samasse elukorraldusse paigutamise soovist.

Jan Kausi „Vaade“ sõltub väga vaatest, millest seda imearmast teost kommenteerida – kas vaade aknast, läbi objektiivi, leida perspektiiv (loe: vaade) maastikul, ookeani lainetes kas all või üleval, Pirmastu tornist või läbi kõige selle, otse kohustusliku kirjanduse virna otsast.

Üks vaade jäi puudu, millist kulminatsiooni ma tegelikult raamatut lugedes eeldasin või ootasin – kuidas on vaade maailmale läbi pluss- või miinusprillide? Joo see viimane ongi minu originaalvaade. Lugemise ajal fokuseerisin ennast kord prill ninal, kord jälle ära ja tajusin sealjuures kogu aeg nii raamatu sees kui minu raamatukogu ümbruses midagi tuttavat.

Ka selle teose puhul on äärmiselt tähtsal kohal keskkond ja muutused keskkonnas, inimese osa vaadete muutmises ja nende säilimine. Ka enese kaduvuse tajumine. Vaade jääb, meie kaome. Meie vaade kaob.

Kui aga vaadelda mõlemat möödunud aastal esiletõstetud ja pärjatud tööd infokorralduse tudengina, siis arvan, et viitamisaparaat on mõlemal mehel mugav, et mitte öelda puudlik. Kelle rohkem, kellel vähem. Ilukirjandus annab vabanduse mitte olla täpne, viidata nii, et endal oleks hea. Siit ehk mõte, et kas akadeemilisel kirjandusel peab ikka kõik nii täpne olema? Või siis vastupidi: kas ilukirjanduses võiks olla viitamine täpsem? Mina kahjuks või õnneks pean lähima aasta tekste selles osas rangemalt järgima.

Indrek Sarapuu
TÜ ühiskonnateaduste instituudi infokorralduse II kursuse tudeng

Viimase kuue aasta (2017-2022) luulekogud rubriigis raamatukoguhoidja soovitab

Siia postitusse kogusin igast aastast kolm lemmikluulekogu, valik on tehtud nende raamatute hulgast, mida pole enne mainitud eelnevas kahes suures luulepostituses “Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luulenominendid 2022. aasta loomingu eest” ja “Viimase viie aasta parimad luulekogud“.

2022

Indrek Hirv “Päiskivi“

Paula Palmiste “Kärbsed ongi kiusajad“

Katariina Roosma “Nutmata pisarad” 

2021

Jüri Kolk “Hele täht“

Asko Künnap “Minu riik“

Tõnis Tootsen “Uttu“

2020

Vahur Afanasjev “Hõbehundi laulud“

Triin Tasuja “Seksistentsialism“

Tõnu Õnnepalu “Pimeduse tunnil“

2019

Doris Kareva “Suik ja sillerdus“

Krafinna “Kasse täis linn” 

Marge Pärnits “Sinine värv on otsas” 

2018

Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv “Kuradiratas“

Andra Teede “Kaks punkt null“

Hannes Varblane “Teise üksinduse aegu“

2017

Kristel Algvere “Merehurmarohi“

 

fs “Tätoveerimata inimene” 

Mart Kangur “Liivini lahti” 

Tiina Sulg

 

Katariina Libe „Ebapunktid“

Vabaduse lõksud 
Katariina Libe „Ebapunktid“ 〈1〉
(2022)

2012. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lõpetanud näitleja Katariina Libe (sündinud 26. novembril 1986) otsus hakata kirjanikuks tundus tema enda jaoks olevat olnud vältimatu samm, sest näitlejana ei olevat ta end kunagi tundnud. Kätt proovis ta küll esialgu näitekirjanduse žanris, kuid tunnetanud seal mõningaid piiranguid – näidendis „peavad olema sündmused“, romaan aga „võib koosneda justkui ainult atmosfäärist või kellegi mõtetest, aga näidendis jääb sellest väheks“〈2〉 –, pöördus ta samaaegselt proosa poole.

Nii ilmusid veidi enne näidendit „Võrsed“ 2021. aasta kevadel romaan „Ohverduste sügis“, 2022. aasta kevadel romaan „Ebapunktid“ ja novembris autori enda illustratsioonidega lasteraamat „Kuningas, kes kartis kummitusi“.

Katariina Libe täpselt komponeeritud, selges ja peamiselt parataktilises stiilis kirjutatud, mitmel moel nii eesti kultuurisiseselt kui ka -väliselt intertekstuaalseid seoseid loov suhte- või armastusromaani (ja midagi veel enamat) „Ebapunktid“ võib teostuselt ja tunnetuslikult pidada tema edasijõudnumaks teoseks.

Nendest paljudest seostest mainiksin siinkohal vaid ühte. Seda pakub juba raamatu esimene lause peategelaste nimedega Leon ja Lenka, mis saksakeelse kirjanduse tundjale tekitavad otsekohe assotsiatsioone Georg Büchneri romantilise komöödia ja poliitilise satiiri elemente ühendava klassikalise naljamänguga „Leonce ja Lena“. Näitlejaametit õppinud Katariina Libe puhul polekski tegelaste nimede teadlik või mitte teadlik sidumine saksa teatrilooga midagi imekspandavat.

Romaani „Ebapunktid“ kaheks kõige olulisemaks märksõnaks kujunevad muusika/laulud ja maalimine/maal, mis kujundavad Katariina Libe jutustuse kompositsioonilise ja semantilise telje, toestiku ja kandepinna. Just kuidas-küsimus, mis on minu arvates ka esimese romaani „Ohverduste sügis“ üks tugevus, teeb Katariina Libe raamatu lugemisväärseks, omanäoliseks, nauditavaks.

Lugeja ees rullub lahti omamoodi panoraamne lugu kahe inimese elu võimalustest ja võimalikkustest, nende väikestest maailmadest, riivamisi rööbiti kulgevatest eluetappidest ajavahemikus 1994–2021, mil autor kajastab teatud intervalli tagant oma tegelaste hingelisi ja kehalisi seisundeid, märkamisi, kuulamisi ja tajumisi nende näiliselt (?) juhuslikel kohtumistel. Sensuaalset pinget ja lõhnu täis loole kahe erineva sotsiaalse taustaga noore inimese suhetest läheneb autor kahe kindla tuumsõnumiga: kuidas inimesed ise ehitavad endale mingisugused lõksud, ja kuidas „ühe inimese peas on teine inimene palju olulisem kui see teine inimene oskaks ette kujutada, ja tema peas võib-olla ongi mingi tohutu lugu juba kuskilt alanud ja kuhugi lõppenud. Teine inimene võib-olla üldse ei teagi sellest midagi“〈3〉.

Aimamisi laseb autor märgata ja tajuda inimese suhteid, üldse elamist pärssivaid psühholoogilisi – tihtipeale iseenda loodud või võimendatud – komplekse, mis võtavadki talt ära julguse lasta oma tunnetel kiirata väljapoole.

Oma kogetud väidete kirjanduslikuks läbimängimiseks valib Katariina Libe niisiis kahe inimese kõrvuti kulgevad, aeg-ajalt teineteist riivavad eluteed, mida ta kujustab – esialgu vaid vaimusilmas – geomeetrilise mõiste „paralleelsed sirged“ abil. Kaheksandas peatükis „Takso. Aprill 2014“, kus jõutakse Leoni debüütnäitusega „Leon Gortšakov. Paralleelsed sirged lõikuvad lõpmatuses“ (lk 96) loo haripunkti, lastakse paralleelsetel sirgetel metafoorsel kujundil materialiseeruda noore mehe maalide eriliseks tunnusmärgiks ja käiakse kolmemõõtmelise eukleidilise ruumi mõistega mõtteliselt eksperimenteerides välja ka raamatule pealkirja andnud projektiivse geomeetria mõiste „ebapunktid“,〈4〉 et siis veelgi teravamalt tunnetada lõpupeatükis peategelaste paralleelse kulgemise viimast hingetõmmet.

Eve Pormeister

______________________

1 Pikemat ja süvenenumat arutlust saab lugeda mõne kuu pärast kirjandusajakirjas „Looming“.
2 Kultuurisaade OP. 19. V 2022. Vt: https://kultuur.err.ee/1608605665/katariina-libe-olen-end-alati-pidanud-kirjutavaks-inimeseks
3 Vrd: Kultuurisaade OP. 19. V 2022.
4 Vt: Katariina Libe, Ebapunktid, lk 97; vrd: lk 118, 162. „Lisame tasandile A2 [—] jaoks uue elemendi (kõik sellised elemendid peavad olema erinevad ning erinevad ka A2 „vanadest“ punktidest). Selliseid uusi elemente nimetame ebapunktideks (ehk „lõpmata kaugeteks punktideks“). (Vrd „Mõnda projektiivsest geomeetriast“, lk 4. Vt: https://courses.ms.ut.ee/MTMM.00.324/2020_fall/uploads/Main/projektiivne.pdf )

Triin Paja „Jõe matmine“

Peaaegu igaüks suudab kirjutada luuletusi sahtlisse. Sõprade-lähedaste toetusest julgust kogununa avaldab mõni oma luuletused, mis pajatavad mõnusatest või ilusatest hetkedest. Aga eriti julge peab olema, avaldamaks luuletusi, mis nõretavad valust, näiteks kaotusvalust. “Jõe matmine” on lein vormituna sõnadesse — leinas langeb sotsialiseerumise ja tsiviliseerimise käigus näkku kasvanud mask, täiskasvanud naisest saab väike tüdruk, mehest poisike, kes nutab taga oma vanemaid. Sest “olen laps hämarduva taeva all. iga õhtu koorib keegi taeva apelsini” (lk 36).

Krista Lepik
Tartu Ülikooli infoteaduse lektor

Viimase viie aasta parimad luulekogud

Loomingus, eriti luules, on neid paremusjärjestusi väga keeruline teha. Aga ikkagi tehakse ja antakse välja preemiad ja tõstetakse kuidagi muul moel mõnda raamatut rohkem esile. Järgnevalt ongi üles loetud aastatel 2018-2022 kirjanduspreemiaid saanud luulekogud ning luuletused. Luuletused luulekogu kaanepildi kõrval on enamasti pärit meie luuleleiu blogist, preemiate loetelu ja lisainfo meie raamatukogu kirjandusveebist.

 

Riiklik kultuuripreemia

Riiklikku kultuuripreemiat annab välja Eesti Vabariigi kultuuriministeerium. Preemia antakse kas mingi silmapaistva üksikteose või pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest teaduse, kunsti, muusika, arhitektuuri või kirjanduse alal. Mõnel aastal võib olla mitu preemiasaajat ja mõnel aastal kirjanduse alal preemiat välja ei anta.

2019

Paul-Eerik Rummo pikaajalise väljapaistva tegevuse eest. Näiteraamat Paul-Eerik Rummo “Kogutud luule“.

2018

Leelo Tungal ja Viivi Luik pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest. Näiteraamatud: Leelo Tungla “Teeleht” ja Viivi Luige “Kogutud luuletused 1962-1997“.

 

Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad

2021 

Elutööpreemia — Lehte Hainsalu (näiteraamat “Maailm möödub“); aastapreemia Katrin Väli (“Kasvab tagasi lindudeks“)

2018

Märt Väljataga “Gladioolid“

 

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luuleauhind

Eesti kirjanduse aastapreemia asutati 1970. aastal, 1972. aastast kandis preemia kirjanik Juhan Smuuli nime. 1990. aastate algul anti preemia välja Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia nime all, alates 1995. aastast antakse preemiaid välja järjepidevalt Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nime all.

2023

Jürgen Rooste „Loimurite laul. Väike korrosioonikatekismus”

2022

Hasso Krull “Ava“

 

2021

Tõnis Vilu “Tundekasvatus” 

2020

Carolina Pihelgas “Valgus kivi sees“

2019

Eda Ahi “Sõda ja rahutus“

2018

Aare Pilv “Kui vihm saab läbi“

 

Betti Alveri debüüdiauhind

Betti Alveri nimelist kirjandusauhinda annab välja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond, Betti Alveri testamendis väljendatud viimse soovi alusel. Betti Alveri kirjandusauhind määratakse aasta jooksul ilmunud silmapaistvama ilukirjandusliku debüütteose autorile.

2022

Sanna Kartau “Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“

2021

Aliis Aalmann  “Verihaljas“

2020

Taavi Eelmaa “Electraumur“

2019

Øyvind Rangøy “Sisikond“

2018

Triin Paja “Nõges“

 

Gustav Suitsu luuleauhind

Gustav Suitsu luuleauhinda antakse välja 2004. aastast. Selle saab luuletaja, kes on aasta jooksul avaldanud vähemalt ühe asjatundliku, filosoofiliselt sügava ja kunstiliselt õnnestunud luulekogu. Auhinna algatasid Tartu Kultuurkapital ja Tartu linnavalitsus Eesti kirjandusmuuseumi ettepanekul.

2023

Tõnis Vilu “Kõik linnud valgusele“

2022

Mart Kangur “Armkude“

2021

Mats Traat “Taivatäis tsirke”

2020

Timo Maran “Metsloomatruudus” ja Maarja Pärtna “Vivaarium“

2019

Mehis Heinsaar “Pingeväljade aednik“

2018

Aare Pilv “Kui vihm saab läbi“

 

A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia

A. H. Tammsaare nimelist kirjanduspreemiat antakse välja 1978. aastast. Idee algatajaks oli A. H. Tammsaare nim kolhoos, hiljem oli korraldajaks Albu vald. Peale Albu valla ühinemist Järva vallaga, otsustab auhinna saaja Järva valla lugejatest koosnev žürii. 

2021

Kristiina Ehin “Janu on kõikidel üks“

 

Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind

Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind asutati Pajustis E. Vilde nim. kolhoosi kirjandusklubi initsiatiivil 1965. aastal, kui tähistati kirjaniku 100. sünniaastapäeva. Auhinna väljaandmist jätkab Vinni vald.

2021

Kristiina Ehin “Janu on kõikidel üks“

 

Bernard Kangro kirjanduspreemia

Bernard Kangro kirjanduspreemiaga auhinnatakse Võrumaalt pärit või Võrumaaga seotud autorit või Võrumaa-ainelist loomingut.

2022

Vootele Ruusmaa “Purgatoorium“

Tallinna ülikooli kirjandusauhind

2007. aasta jaanuaris välja kuulutatud Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna konkurss sündis soovist tunnustada ja tutvustada eesti autoreid, kes õpivad või õpetavad Tallinna Ülikoolis või on selle vilistlased.

2022

Mart Kangur “Armkude“

2020

Maarja Kangro “Tuul“

2019

Hasso Krull “Euroopa“

2018

Eda Ahi “Sadam“

 

Juhan Liivi luuleauhind

Juhan Liivi luuleauhind antakse eelmisel kalendriaastal esmatrükis avaldatud silmapaistva eestikeelse luuletuse eest, mida kannab liivilik vaimsus. Auhinda annab välja Alatskivi vald koos Juhan Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli ja Liivi Muuseumiga.

2022

Mirjam Parve “*** jahtuvas saunas…” (ilmunud Looming 2021 nr. 1, näiteraamat “Kivipilvede all“)

2021

Berit Petolai “Tõnkadi-lõnk” (ilmunud Looming 2020 nr 2, näiteraamat “Meoma ümisevad tuuled“)

2020

Triin Paja “Öö on tume nagu õdede juuksed” (ilmunud Värske Rõhk nr 61, näiteraamat “Ürglind“)

2019

Kauksi Ülle “Imäpuu” (näiteraamat “Imäpuu“)

2018

Andrus Kasemaa „Oma kaasaegsetele“ (ilmunud Vikerkaar 2017 nr. 4-5, näiteraamat “Kui ma kord suren“)

 

Hendrik Adamsoni nimeline murdeluule preemia

Murdeluule võistlusele tuleb esitada luuletsükkel vähemalt kolmest luuletusest. Kirjutada võib autori valitud murdes.

2021

Maryliis Teinfeldt-Grins (pildina tema tekstiilikunsti lõputöö) 

2018

Rauno Alliksaar (näiteraamat “Kivipilvede all“)

 

Esimene samm

Kirjandusauhind ”Esimene samm” antakse välja žüriiotsuse alusel parimale trükiajakirjanduses avaldatud ilukirjandusliku debüütteksti autorile. Preemia asutaja on MTÜ Kirjandusfestival Prima Vista.

2022

Kelli Kiipus Värskes Rõhus avaldatud luuletuste eest

2021

Maryliis Teinfeldt ajakirjas Värske Rõhk ilmunud loomingu eest

2020

Liisa Mudist ajakirjas Värske Rõhk avaldatud luuletused

2018

Siret Saava ajakirja Värske Rõhk avaldatud luuletuste eest

 

Karl Eduard Söödi lasteluule aastaauhind

Antakse välja alates 1988. aastast igal aastal luuletajale ja illustraatorile. Välja annavad Luunja Vallavalitsus ja Luunja Keskkool aasta jooksul ilmunud originaalluuleraamatute põhjal. 

2022

Indrek Koff “Kuhu lapsed said?” 

2021

Anti Saar “Suur koogitegu” 

2020

Olivia Saar “Tähed on taevatuled“

2019

Ilmar Trull “Metsa toodi kuuseke“, lugeja auhind Aidi Vallik „Kust said“

2018

Milvi Panga “Mesikäpa esikäpad“

 

Aasta rosin

Aasta Rosina auhind antakse eelnenud aasta 1. detsembrist kuni jooksva aasta 30. novembrini Eesti Lastekirjanduse Keskusesse saabunud silmapaistvale eesti lasteraamatule. 

2021

Indrek Koff “Kuhu lapsed said?“

Tiina Sulg

Berit Kaschan „Täna piisab vähesest“

Soovitan seda teost soojalt kõigile, kellele meeldib vabavärss. Väike sõnamäng. Kõigile, kes tunnevad, et nad on “Kuu pealt kukkunud” (lk 11) ja on “määratlemata žanrilise kuuluvusega” (lk 13) naised, või ka mehed. Kõigile, kes on lonkinud vihmases linnas oma villases mantlis või joonud kohvi sügiseses Riia linnas. Kõigile, kes unistavad, kuidas “võtta terve puhkus välja kassina mõne aedlinnas elava vanadaami juures” (lk 48). Ja kõigile tiitrivõitjatele, kes istuvad nohisedes juba valgemaks kiskuvas kinosaalis, kellest trügivad mööda “nõrgad inimesed… oma kärsitutes sulejopedes” (lk 35), sest ainult meie teame, et “lõputiitrid on tugevatele” (lk 36). Jah, kui neid mõttekilde lugedes tekkis tahtmine kilgata või rahulolevalt pugiseda, siis see luulekogu just sulle ongi.

Krista Lepik
Tartu Ülikooli infoteaduse lektor

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luulenominendid 2022. aasta loomingu eest

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkaptali luuleauhinna nominendid

Berit Kaschan „Täna piisab vähesest“

Igor Kotjuh „Sireenid ja sähvatused“

Maarja-Liis Mölder „Meesinine“

Triin Paja „Jõe matmine“

Jürgen Rooste „Loimurite laul. Väike korrosioonikatekismus”

Wimberg „Enne kui“

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkaptali lastekirjanduse aastaauhinna nominendid

Maarja Kangro “Ulguv rula”
Anti Saar “Õudne lugu”

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominendid kategoorias ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde

Hendrik Lindepuu Zbigniew Herbert “Luuletused”
Leenu Nigu Fernando Pessoa “Rahutuse raamat”
Harald Rajamets, Ilmar Vene, Ülar Ploom Dante Aligheri “Jumalik komöödia. Paradiis”

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse autori aastaauhinna nominendid

Olga Titova “Baltikumi elu suvi” (Лето балтийской жизни)
Nadežda Valk “Minu eluring” (Мой круг земной)

Tiina Sulg

Lilli Luuk „Kolhoosi miss“

Kui HU? laulis depressiivsetest Eesti väikelinnadest, siis Lilli Luuk kirjutab ahastamapanevatest Eesti alevikest. Võib-olla ongi Eesti alevikud halastamatult väikelinnade varju jäänud: ikka tead ju mõnd staari või muidu asjalikku inimest, kes tuleb Raplast, Kiviõlist või Keilast. Aga alevikust on raske tulla, sest inimlaps on arglik: kui juba minna, siis lõplikult, sest teed sinna tagasi naljalt ei leia (“Täid”). Sest postsotsialistlik alevik ei kannata endast erinevat: olgu ta keskmisest saledam, pungim või nõrgem. Erinev saab peksa, kui ta on poiss, või hüütakse teda litsiks, kui ta on tüdruk (“Kolhoosi miss”). Võib-olla ma teen isegi alevikule siinkohal liiga: peksa võib saada iga poiss, ja litsiks võib iga tüdrukut hüüda, talle võib paremaidki nilbusi hüüda, eriti kui need on tunnustavad (“Windows 95”). Demokraatia, me kõik seisime Balti ketis, järelikult teame maailmas kõige paremini, mida tähendab demokraatia, sest diktatuuri küüsist on pääsenud üks maa. Seda, mis on ilus, võib-olla isegi glamuurne, võib ettevaatlikult televiisorist vaadata ja raamatust lugeda. Unistada võib ka, aga mõõdukalt, sest kui liialt unistama kukud ja vahele jääd, võib halvasti minna. Eriti, kui oled kogemata naiseks sündinud ja sind võib nagu kahjurit kiviga (“Kivi”) laiaks litsuda või autosse kaasa tõmmata (“Purunematud”), sest “kuhu sul minna on, lits” (lk 69), sest ainus valik on istuda kangestunult maaliinide bussis, kus mingi võõras mees sinu rindu käperdab (“Kolhoosi miss”). Kui oled tubli tüdruk ja teed kõik nii, nagu vanemad inimesed ütlevad, võid alevikus isegi mehele saada — siis teised ei kiusa: oma mees saab “maalida” sulle sinise silma, mida tuleb tumedate prillide taha varjata (“Poisid lumes”) või hoopis sind kirvega taga ajada, aga seejärel jagatakse sulle armastust kirega nagu sellistes filmides, mida lapsed vaadata ei tohiks (“Elu nagu filmis”).

Kokkuvõtteks, kui ka sinu sünniaasta jääb sinna 1970ndate kanti ja oled mõne järgneva kümnendi jooksul oma elu mõnes alevikus veetnud ja sealt elusalt ning ühes tükis välja tulnud, siis see raamat on sulle. Impregneerjoped, kolhoosikooperatiivi karupüksid, väikekooli garderoobipuurid, range keeld istuda võõrasse autosse, tsikit-tsikit-tsaaris, pruut ja peigmees paaris — ohhoo jajaa, need lapsepõlve süütud, muretud mängud…

Krista Lepik
Tartu Ülikooli infoteaduse lektor

Katariina Libe „Ohverduste sügis“

Vähemalt Tartu teatriarmastajast lugejaskonnale on Katariina Libe (kuni 2021 Katariina Ratasepp, aastatel 2009–2011 Katariina Kabel; sündinud 26. novembril 1986) nimi 2021. aastal valminud ja Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel I preemia pälvinud tüki „Võrsed“ kaudu tuttav. Esietendus ju see näidend, mis puudutab tundlikke teemasid, nagu lapsesaamine ja -kaotus, kunstliku viljastamisega seotud kõhklused ja pinged homoseksuaalses paarisuhtes, 2022. aasta 22. oktoobril Sadamateatris.

Tundub, et samaegselt näitekirjanduse žanriga hakkas Katariina Libe oma mõtteid, tundmusi ja küllap ka kogemusi üles tähendama proosas. 2021. aasta kevadel esiilmus romaan „Ohverduste sügis“, mida tunnustati Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Margus Karu SA eripreemiaga.

Kas „Ohverduste sügis“ on Katariina Libe hommage oma vanemale kolleegile, pole teada, igatahes manab tema raamat esile Indrek Hargla stsenaariumi põhjal loodud meeli kõditava, fantaasiakirjanduse motiividest ja eesti rahvausundist tõukuva telesarja „Süvahavva“ (2013), millest sai alguse Hargla samanimeline romaanitriloogia (2013, 2015, 2020).

Põnevust ja pinevust pakub ka Katariina Libe enda eesti folkloorist ammutav, hästi jutusatud ja komponeritud lugu 10-aastase Olle-nimelise poisi mõneti ebatavalistest juhtumitest ja elu võimalustest väikese Küüru küla müstilisel, salapärase metsaga maastikul – või ühtlasi poisi väljamõeldud maailmas või mõlemas korraga?〈1〉–, kuhu viib linnast perekonna koolikius, mille ohvriks nende poeg oli langenud. Kuivõrd aga poiss vabaneb hingelisest traumast ja millise moraalse dilemma ette ta seatakse, sellest ja veel muust pajatabki peatükkidele pealkirja andva kolme tegelase perspektiivist jutustatud unenäoline, müütiline ja müstiline „Ohverduste sügis“.

Võimalik, et nii mõnigi lugeja peab Katariina Libe esimese romaani sihtgrupiks eelkõige varateismelist lugejat ja väärtustab seda „noortejutustusena“〈2〉. Ent minu jaoks tundub raamatu adressaadist küsimusest hoopis olulisem olevat, kas autor, kes ise ei ole seda lugu tajunud ja kavandanud laste loona,〈3〉 pole rahvapärimusest huvituva, nägemustele ja fantaasiale avatud ning geomeetriliste sümbolitega mängima pandud 10-aastase tegelase õlgadele siiski asetanud liiga raske eetilise koorma?

Äkki leiad Sina, armas lugeja, vastuse minu küsimusele!

Eve Pormeister

____________________
1 Vrd Katariina Libe, Ohverduste sügis. Tallinn: Varrak, 2021, lk 195, 19, 80.
2 Mari Peegel, „Ohverduste sügis“ – lihtsalt müstiline. – Sirp 25 XI 2022, lk 6.
3 „Ma võtsin endale eesmärgiks, et selle loo peategelane oleks laps, seal oleksid mingisugused muinasjutulised elemendid, aga see ei oleks laste lugu. Et mul endal oli visuaalselt pilt sellest külast ja kogu sellest müütilisest maailmast väga selge. Et ma üritasin kirjeldada väga täpselt seda, mida ma nägin.“ (Kultuurisaade OP. 19. V 2022.)

Mis teema huvitab noortekirjanduses? Raamatud aastast 2022

Miks mitte tähistada Eesti Vabariigi 105. sünnipäeva mõne eesti autori noorteka lugemisega?

Tegime valiku tegemise veidi lihtsamaks ja koostasime 2022. aastal ilmunud eesti autorite raamatute teemakaardi. Loomulikult võib siit lugemist valida ka muude tähtpäevade või isegi argipäevade tähistamiseks!

Eesti Noortekirjanduse Ühing
https://www.facebook.com/EestiNoortekirjanduseUhing