Posts Tagged ‘maavallast’

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Maarja Kangro “Klaaslaps” on raamat inimese bioloogilisest eneseteostusest. See on üle hulga aja nagu “elus kirjandus” – tõeline vaheldus tulevikuõuduses vaevlevate düstoopiakirjanike konstrueeritud üllitistele – kirjandus, mis räägib päris tunnetest, päris valust ja päris kannatustest. Selles teoses on ka päris ehtsad eetilised dilemmad, millega peategelane silmitsi seisab ning mida ta oma päevaraamatus ka arvestataval kombel lahata üritab ning see esseistlik osa “Klaaslapsest” on sama kerges vormis ja samamoodi lennult loetav nagu ülejäänud osa raamatust ning see võib käivitada lugeja kaasaelamis- ja -mõtlemisvõime korrapealt.

Osalt võib ju mõelda, et ta paneb sedaviisi lugejale justkui lusikaga putru suhu. Ent olgem ausad – kui sinu enda ihus ei siputa parajasti akraaniadiagnoosiga laps, on terve hulk küsimusi, mille peale sa esimese hetkega lihtsalt tulla ei oska. Alustades sellest, kas sünnitada ta organidoonoriks, lasta tal surra loomulikku surma või elimineerida ta juba üsas, ning lõpetades sellega, mis saab tolle latsekese, juriidiliselt “mitteisiku” maistest jäänustest, kelle surmaotsusele sa oma käega alla oled kirjutanud – kust saada näiteks kasvõi nii tilluke kirst. On teatud praktilisi küsimusi, mille peale ei saa normaalne inimene lihtsalt pühapäevahommikuti teoretiseerides tulla.

Teoses on lisaks päriselu praktilistele detailidele, naturalistlikele sünnituskirjeldustele ning eetilistele aruteludele ka naljakaid reisimärkmeid Itaalia haiglast, Greifswaldist – kohtumistest teiste kirjanikega – ning reportaaže otse Ukraina kriisikoldest. Kohati ongi see raamat nagu kaante vahele pandud blogi. “Nagu tõsieluseriaal,” võivad mõned huuli kõverdada – kõrvaltegelased on pea viimseni äratuntavad ning algusest peale on selge, et kõik need sündmused on juhtunud autori endaga, kes ei suuda vastu panna kiusatusele oma valu jagada, oma elu traagika lausa minutilise täpsusega lugejate ette laotada. Kadestamisväärne julgus ja … edevus?

Mitte et autor ise sellisest tõlgendusvõimalusest teadlik ei oleks. Ta on täiesti teadlik oma raamatu võimalikest puudustest. Lk. 157 kirjutab ta nii: “Mitte kõik, kes julgevad abjektsuse, valu ja õõvaga suhestuda või on lihtsalt sunnitud sellega suhestuma, ei taha sellest rääkida.” (…) “Ma saan aru, et selles võib leida ka nartsissismi: lahtise haava, trauma eksponeerimises. Kas see pole mitte Narkissos, kes karjub: oo, ma olen kogenud valu, surma, sitta, ja tahan nüüd, et ka teie sellest osa saaksite! Valan teid vere ja mädaga üle! / Naturalistlik ausus – muidugi võib selles tuvastada eneseimetluse tükikesi. Tähelepanusõltlase šokeerimisvajaduse tükikesi.”

Aga õnneks võib ka lugeja olla empaatiline ja mõista seda jagamise vajadust. Misery loves company. Õigupoolest on see üsna inimlik. Ja oo!, millist lohutust leiavad sellest raamatust kõik praegused ja tulevased lastetud, nurisünnitajad ja akraaniabeebide vanemad! Seda raamatut on vaja eelkõige neile, aga ka teistele murtud mastiga purjetajatele. Kõigile neile, kellele saatus kunagi noa selga on löönud. Neilt isu võtnud. Neid inimvareks muutnud. Kõigile, kes on kunagi seisnud, fotoaparaat pihus, kujutis kadreeritud, fokusseeritud, ent kes lihtsalt ei ole suutnud päästikule vajutada. Neile, kes murest halvatuna maas lamades ja halisedes ei suutnud ridagi kirja panna. Neile, kel ei olnud omal ajal “share” nuppu. Anch’io! Ka mina olen üks neist.

Jah. Maarja Kangro raamat on nagu sidrunilimonaad – elu on andnud talle sidruni ja ta on teinud sellest kihisevat limpsi – seda, mida sai kunagi lapsepõlves nii väga ihaldatud.

Kohati oleks tahtnud autorilt juba päris teose algul küsida, miks isiklikud lapsed tema jaoks siiski nii olulised on, et teistmoodi pole võimalik elu mööda saata. Ja esialgu võibki jääda kahtlustama, et Kangro on naiivne või et ta ei anna endale aru, milliseid loobumisi lastekantseldamine endaga kaasa võib tuua. Aga ei! – teose edenedes selgub, et ta on ka need võimalikud karid nii risti-põiki enda jaoks selgeks teinud, läbi mõelnud ja läbi vaielnud, et siin ei aitaks lihtne õlalepatsutus ja lohutamine stiilis “mõelda vaid, kuidas su eneseteostus ilma lasteta õitseda võiks!” Isegi kui tahaks seda lugejana teha. Patsutada minu arvates paljutõotavat naisautorit ning veenda teda Eesti kirjandusaltarile ohvrit tooma. Oma bioloogilise eneseteostuse arvelt. Aga seda ei ole mul inimesena õigus teha. Ei oska öelda, kuidas need otsused eluõhtul võivad tunduda. Kas lapsed annavad meile igavese elu? Või teeb seda töö, loominguline eneseteostus?

Ei tea.

Ikkagi on ilus mõelda, et võib-olla kinkis just see õnnetu klaaslaps Kangrole igavese elu.

Imepärane! Ime-lik!

Liina Leemet

Lembit Kurvits

Lembit Kurvits sündis 15. mail 1954. aastal Põlva lähedal Mammastes ja suri 20. veebruaril 2017 Keila hooldekodus.

Antud kirjatükki võib võtta nii lugemissoovitusena kui järelmeenutusena luuletajale.

Lembit Kurvits õppis Mammaste, Põlva ja Pärnu koolides. Lühemat aega õppis ta ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis, töötas erinevates ametites Põlvas, Taevaskojas, Tartus ja mujal, ajuti oli vabakutseline kirjanik. On olnud vanglas ja psühhoneuroloogiahaiglas. Viimased aastad elas hooldekodus.

Kirjutama hakkas 13-16-aastaselt Pärnu lastekodus elades. Alates 1970-ndatest aastatest kirjutas peamiselt luuletusi (sealhulgas murdeluulet), aga ka lühiproosat, esseid, arvustusi. Lembit Kurvitsa keeruline ja heitlik elu kajastub ka tema loomingus, milles kõrvuti tõsimeelsuse ja kohati isegi süngusega võib leida eriliselt hellnukraid lastest ja lastele kirjutatud luuletusi.

Tema luulet iseloomustab tõsine suhe ellu, sellest aimub isiksuse olemisvaevu, keerulisi olusid, raskeid psüühikamaastikke. Vormistuses on esikohal vabavärss, meetrilises luules domineerib rõhuline süsteem. (Silvia Nagelmaa) [[1]]

Lisaks luulekogudele on tema sulest vähemal määral ilmunud perioodikas arvustusi ja esseistikat.

Küsides Kurvitsalt tema loomingu kohta, vastaks ta meile luulevormis:

Pentti Saarikoski kirjutas poliitilisi luuletusi
mina ei kirjuta poliitilisi luuletusi
ma kirjutan loodusest ja armastusest ja
inimestest ja naistest ja veel kirjutan mälestustest ja
iseendast ka mõnikord kuid ikka
kirjutan ma Sinust ja Madlist ja
pehmetest huultest ja soojadest kätest ja suvisest tuulest ja
järvedest ja veel ma kirjutan sellest et
te elate mu südames ja teil on seal kindel kodu
öil kus uni lahtub tõusen ma üles
loen midagi kuid siis istun jälle laua taha
võtan valge lehe ette ja
vaatan hommikuni aknasse
mõnikord avastan et on sündinud luuletus

(kogumikust „Matle laul” 1994)

Kui kujutavas kunstis on piinatud geeniuse sümbol meile üsna tuntud, siis kirjanduses on selle esindajaks kahtlemata Kurvits. Kui Juhan Liiv pidas end Poola kuningaks, siis Kurvits samastas end Juhan Liiviga. Liivi motiive leiame sageli ka tema luuletustes („Lastehaigla õues ….” või „10. august 1987” tsüklist „Päike ja õhtu”).

Oma vaimuhaiguse tõttu sageli enesehävitajalikult ja tavaeluga mitte toimetulev luuletaja on oma loomingusse suutnud kätkeda palju intiimset ja sisekaemuslikku.

Kohati on tema luule väga autobiograafiline nagu näiteks „Kuhu on põgeneda…” („Pärnu-Ristiküla 1968 ehk lapse teekond”) või olustikupildiline positiivselt, isegi humoristlikult mõjuv vaimuhaigla pilt „Eerikul oli spinning…” („Väike- Kamari õhtud” 1981).

Isegi erootiliselt, samas eneseirooniliselt mõjub luuletus „Kuidas Luciennet armastada” :

Luciennet tuleb armastada
kuumalt ja iharalt, talle silma puurida,
temaga flirtida, talle välja teha
ja leppida sellega, kui ta
meid ninapidi veab,
Lucienne on baaridaam
ning tema meelaid huuli jahime ju kõik,
lootuses enamalegi, kõik me
püüame hoiduda tema võrgutusvööndisse,
tundes tema rindade hõngu,
tahtes libistada kätt tema seelikuserva alla,
nõnda tuleb armastada Luciennet,
teda tuleb meil armastada kõigest hoolimata,
kui meil on raha, tuleb meil seda tema tarvis kulutada, ja
kui meil ei ole raha tuleb öelda talle lihtsalt meelitusi,
ehk küll igavesti täitumata jäävad meie salasoovid.

Autor on oma loomingus üdini aus, samas ei mõju ta sugugi masendavana kuigi arvestades vaimuhaigust, võiksime seda justkui eeldada.  Tema loomingus on üllatavalt palju õrnust ja armastust laste, naiste ja looduse vastu. Elujaatava seisukohavõtuna kõlab looja sulest:

Tuhandete aastate tagant
miljonite minutite tagant
triljonite lugemata lehekülgede tagant
rohelise vaasi tagant
valge küünlaleegi tagant
selle riiuli tagant
kuhu valgus ei ulatu
ja mille taha me ei näe
äralükatud käe tagant
solvava sõna tagant
tuhaks põlenud südame tagant
elu ja surma tagant
ja millegi nii tugeva tagant mida ma ei oska nimetada
tuleb tagasi meie juurde armastus
mina usun

Usun

(kogumikust „Matle laul” 1994)

Peeter Künstler on öelnud Kurvitsa loomingu kohta järgnevat: „Kurvitsa noorepõlveluule ei lähtu niivõrd võõrkeeltes kogetust, ei isegi Noor-Eestist, Arbujatest või siis kuuekümnendate eliidist. Ei, tema sarnanes XIX sajandi lõpu eesti romantikutele, neile nn. järelromantikuile, kes justnagu oma lätteid taga nutsid. Kuid nood toonased eellased olid väga ja väga keele arenematusega kimpus, mida ei saa öelda Kurvitsa kohta. Kuigi ta on hirmus viletsa elusaatusega ja iseõppija mees, annab ta juba noorukina neile romantilisuse puhangutele kaasaegse keele ja vormi. Romantilisus ei hävi ju kunagi, see on nooruse proovikivi, mitte ainult ühe paksult läbi kirjutatud minevikuepohhi tunnusjoon. Kurvits lihtsalt näitab, mis järelromantismist arenenuma keele puhul koorub. Märkab ka ennoliku varjundiga looduskujundeid, mis vihjavad müstikale, ehkki ma ei usu, et Kurvits end müstikuna tajuks, on lihtsalt teatud kooskõlad. Ja ma pean pihtima, et kunagi käsikirjaliselt loetuna mõjus Kurvitsa luule tihti pentsikult vanamoodsana, nüüd üle lugedes aga hoopiski mitte. Praegu näen keele ja kujundi seoseid kuidagi paremini, see aitab kirjandusloost pärit eelarvamustest üle.” [[2]]

Ühiskonna silmis luuseri, eluheidiku ja joodiku kuvandiga Kurvits oli tark, tundliku siseeluga üksildane uitaja. Prohvetlikuks võiks pidada ridu:

Kui ilmas on ainult kahte sorti asju,
ühed ametlikud ja teised isiklikud,
siis – kuhu jääb meie matus?
Sünnile oleme ehk mõelnud, ja
meid on õpetatud et see oli me
isiklik asi, ent – kuhu jääb meie matus?
Ons see me isiklik asi või
hoopis ametlik akt? 

(kogumikust „Matle laul” 1994)

ja viimse sooviavaldusena:

„Mõnikord meenub, kuis väiksena, ringi lipates oma metsaüksinduses, ajal, kus nii märkamatult vaadatakse sinisesse taevasse ja mõeldakse surmale, soovisin, et mind maetaks jahedate metsade keskele – sinna, kus suviti kasvab jänesekapsas ja kus õhk püsib niiske ja värske.”
(„Tõrvalill” 2003)

Luuletaja on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Karlova-Ropka raamatukogus on üleval väike ülevaateline näitus-väljapanek luuletaja luulest, mõttekildudest ja raamatutest. Luulevaliku tegemine oli keeruline, sest kuigi Kurvitsa loomingut pole palju, on tema igal säilinud luuletusel sisuline väärtus.

Kurvits väärib meenutamist ja tema looming ühe korraliku kokkuvõtliku kogumiku väljaandmist.

Laili Jõgiaas

Ilmunud raamatud
Väike-Kamari õhtud” (kolm luuletsüklit). Tallinn, Eesti Raamat 1981;
Tühermaa” (luuletused), Tallinn, Eesti Raamat 1986:
Armastuseta” (luuletused). Tallinn, Eesti Raamat 1990;
Meie ühine vend armastus” (luuletused; illustreerinud Ilmar Kruusamäe). Tartu, Koda 1991;
Taevaskojalapsed” (jutud väikestele lastele; pildid joonistas Ülle Meister). Tallinn, Tiritamm, 1993;
Matle laul: pühendatud tütrele” (luuletused; illustreerinud Ilmar Kruusamäe). Tartu, Elmatar, 1994;
Vanad soome saapad. Jutte ja novelle 1976–1993“. Tartu, Elmatar 1997;
Kakskümmend viis luuletust” (sisaldab lisaks luuletustele ka pihtimusloo “1993–2000”;
järelsõna: Priidu Beier). Tallinn, Huma 2001;
Tõrvalill. Luulet ja mõtteid” (valikkogu). Tallinn, Eesti Raamat 2003.
Kirjanikust
Võro kirändüse kodoleht: Lembit Kurvits;
Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, Eesti Raamat, 1995;
Eesti kirjanike leksikon. Tallinn, Eesti Raamat, 2000, lk 246–247, artikli autor Silvia Nagelmaa [[1]];
Mart Kivastik, “Teine kuningas” – Postimees 7. detsember 1997;
Jaak Kärdi, “Maavillane erak üksinduse ja armastuse piiril” (jutukogu
“Vanad soome saapad” arvustus) – Postimees 10. jaanuar 1998;
T. Alla, “Kurvits kirjutab elust maha.” (Intervjuu). – Koit, 21. detsember 2000;
Peeter Sauter, “Hullu hääle vang” (Areen: Eesti Ekspressi kultuurilisa, 1. veebruar 2001;
Mare Müürsepp, “Lembit Kurvits kui lastekirjanik.” (Repliik P. Sauteri artiklile “Hullu hääle vang”
Eesti Ekspressis 2001, 1. veebr.) – Eesti Ekspress, 15. veebruar 2001;
Peeter Künstler, “Soojust ma otsinud olen…” (valikkogu “Tõrvalill” arvustus) – Sirp, 15. august 2003 [[2]];
Aivar Kull, “Kurvitsa parem mina peitub tema raamatus” (valikkogu “Tõrvalill” arvustus) –
Tartu Postimees 18. mai 2004; ka A. Kulli raamatus “Kulli pilk”, Tartu 2005, lk 199–201;
Raimu Hanson, “Luuletaja peab loomingulist pausi” – Tartu Postimees 30. detsember 2011;
Raimu Hanson, “Suri luuletaja Lembit Kurvits” – Tartu Postimees-online 22. veebruar 2017;
Dokumentaalfilm “Kurvits Lootuse tänavalt”, režisöör Vahur Laiapea,
võetud üles ühe päeva jooksul, Lembit Kurvitsa 60. sünnipäeval, 15. mail 2014, filmi esilinastusest
Raimu Hanson “Tõsine luuletaja naeris kaks korda”  – Tartu Postimees, 16. september 2014;
Väike luulesaade: Lembit Kurvits”  ERRi lehel.

Vladislav Koržets “Laulud või nii”

Kui mõelda Vladislav Koržetsi peale, meenub kõigepealt suur, muhe ja vuntside ja uhke kaabuga härrasmees. Sihuke vahva lõbusa jutuga sell, kes kirjutab, püüab kala, kokkab ja räägib telekas. Tema kaubamärgiks on uhked vurrud nina all. Vuntse hakkas ta pärast keretäie saamist kandma. 1980. aastal tulles südaöö paiku üksi ühest Tallinna vanalinna baarist sai ta kolme mehepoja käest Viru tänaval peksa.

Vladislav Koržets on nagu hunt Kriimsilm 9 ametiga. Hariduselt matemaatikaõpetaja. Tuntud kui humorist, kirjanik, luuletaja, ajakirja Pikker toimetaja, ETV keskkonnasaate “Osooni” saatejuht, stsenarist, kirglik kalamees ning loodushoiu, kalapüügi, kalatoitude populariseerija. Tegemist on väga särava isiksusega.

Oma esimesse ja tõenäoliselt ainsasse luuleraamatusse “Laulud või nii” on Vladislav koondanud Joel Sanga abil paremiku oma luuletustest. Valdav enamus nendest ei ole varem trükivalgust näinud, kuid mitmed tekstid on saanud tuntuks lauludena. Koržetsi tekstidele on loonud laule Riho Sibul, Gunnar Graps, Jaanus Nõgisto, Sten Šeripov, Tõnu Kaljuste, Heino Seljamaa, neid laule on esitanud Ruja ja Ultima Thulele ja teised.

Riho Sibula ja Vladislav Koržetsi 2011. aastal ilmunud CD-plaadil “Kahemehesaag” on laulud, mis on sündinud kahe mehe sõprusest: “Meeles ja keeles”; “Nagu nuga”; “Uskumatuse vaev”; “Kõik küla läks”; “Mets on rohkem kui mõistame mõõta”; “Tähesära”; “Sangaga tõde”; “Aed”; “Videvik” ; “Pisitasa”. Need on ka selles raamatukeses ära trükitud. On paar lugu, mida võin lõpmatuseni kuulata ja nautida, mis on sõnade, hääle ja muusika lummav sümbioos:

Ultima Thule ja Tõnis Mägi esituses “Aed”:

Riho Sibul — “Tähesära”:

Vladislav Koržetsi luule on tasane, looduslähedane. (“Laul looduse maitsvusest”, “Mets on rohkem kui mõistame mõõta”). Väga ilus on mereteemaline luuletus “Soolane valss”. Meenutab Juhan Smuuli luuletusi (“Merelaulud”). Mõtisklused igaviku ja kaduviku, tõe ja õiguse üle, inimene kui väeti vääks universumi taustal (“Uskumatuse vaev” , “Õigus”, “Vabadus”, “Kogu mind kokku tolmust”,” Kas tullakse või minnakse”).

Kui tuleks Kristus praegu siia,
me oleks sallivamad, eks?
Ei raatsiks teda risti lüüa –
ehk ainult silma siniseks.
(lk. 36)

Mõned tekstid on epigrammilised, elegantsed, humoristlikud ja laululised (“Seatapusonett”, “Naga nuga”, “Tsükkel”).

“Kanna mind”
….
Küll tahaks vahel ennast ära anda.
Kuid kellele? Oh, rumal, ära küsi.
Ta tuleb ise ja viib kui rüsi, 
su ära siit ta viib kui ajujää,
su ära siit ta viib ei tea mis randa
ja ise hajub Sinuga ei jää.
(lk. 39)

Raamatukene pakub palju sõnamängu ja keelerõõmu. Koržetsi luuleridu lugedes tekkis võrdlus Hando Runneliga. Tegemist on tõeliste luulepärlitega, mille ette suurelt pluss- ja hüümärke võiks laduda, mis kõik väärivad eraldi esile tõstmist.

Lõpetan luuleridadega, mis pärinevad aastast 2016:

“Sa püüa mind!” kord hüüdis mulle arm
ja mina püüdsin, ihus-hinges ind.
Kui lõppes jaks, siis hüüdis mulle surm,
et jookse Vladi  — mina püüan sind!
(lk. 48)

Sirje Suun

Loe ka Tiina Tariku arvustust.

Mait Vaik „Meeleparanduseta”

Juttude kogumik. Lugudel on üsna huvitavad pealkirjad: „Kadedus”, „Külaline”, „Rootsis”, „Tarks” ja sealhugas nimijutustus ”Meeleparanduseta”. Kirjanik ei ole oma tegelastele nimesid andnud (mõnele üksikule siiski). Ta toimetab nende tegemisi läbi kolmanda isiku. Ehk ongi nõnda lihtsam edasi anda tegelaste maailmavalu, sisemisi läbielamisi, protesti millegi-kellegi vastu. Puudutagu see siis nende tööd, isiklikku elu, vaba aega. Mait Vaigu raamatusse mahub palju huvitavaid ja otseseid väljaütlemisi. Ridade vahele on peidetud peen iroonia.

“Et mu enesehinnang läbipõlenud sportlasena peaaegu ei kannatanudki, koguni vastupidi, korraga olin mänge mängides palju kaugemale jõudnud kui päevast päeva ja aastast aastasse kõrvapõletikega jääkülmades riietusruumides või basseinis oma tehnikat lihvides Siiani vihkan…Vihkan ujujaid.”

Nimijutustuses on kesksel kohal naise ilu ja enamasti meeste seltskonnas. Võib arvata, kui probleemseks olukord kujuneb. Lahendus jääbki tulemata. Lugeja võib fantaasia lendu lasta. Aga naise ilul on ikka olnud liikumapanev jõud juba ajast aega!

Rita Semjonova

Hannes Võrno “Missioon”

Päevikuid kui selliseid on üldse väga raske lugeda. Üldiselt on nad ikkagi kirjutatud just endale, mitte nii paljudele silmapaaridele.

Nii oli ka selle raamatuga.

Mulle tundus, et seda oli kirjutanud mitu inimest: üks Hannes kes oli sügavalt usklik, teine Hannes, kes oli enesekindel oma töös teades kuidas ja mismoodi oleksid asjad paremini, kolmas Hannes, kes pidevalt kahtles ja hädaldas kuidas keegi teda ei armasta ja kuidas keegi temast ei hooli ja siis veel üks Hannes, kes oli üks hunt suures hundikarjas, mis puudutas inimesi ja olukordi, kuhu ta oli sattunud, tänu kohale, kus ta viibis. Mistõttu lugejana oli vahepeal tahtmine ta peale karjuda: ”kuidas sa nii üldse võid mõelda!” ; kaasa tunda ja lohutada; rõõmustada koos temaga ja nutta ahastusest!

Ma olen varemalt oma elus kokku puutunud inimestega, kes on missioonidel käinud ning seetõttu oli võib-olla lugeda pisut lihtsam ja arusaadavam kui muidu.

Sõda muudab inimesi, inimeste mõtlemist ning nagu ka tema puhul — olla pool aastat eemal kõikidest ja kõigest mis on armas ja tuttavav, see paneb see ühest küljest kahtlema kõiges ja kõigis, teiselt poolt aga paneb ümber hindama olukordi, millele tavaelus me muidu tähelepanu väga ei pööragi. Nagu ta näitena tõi kiirabi sireenid.

Veidi häiris mind tema inimeste pidev kritiseerimine, kas ta ikka on nii hea inimeste tundja kui ta arvab end olevat. Vot ei tea.. aga see oli ka raamatus ainus asi mis mind tõsiselt tigedaks ajas!

Kõige naljakam on lugeda igapäevast menüüd! Tõesti wow.. millised söögid!! :)

See raamat oli nii ehe, tõetruu, vahetu ja mõtlemapanev. Emotsioonid, mida ta kirjeldas, olid just sellised nagu nad olid — päris! Selle raamatu lugemine tekitas aukartust kõikide nende sõdurite vastu, kes seal kaugel on. Millega ja kuidas nad igapäevaselt oma eluga meie pärast riskivad. Kummardan sügavalt kõikide nende ees selle eest!

Soovitan lugeda seda kõikidele, kes vähegi sõjast lugeda soovivad või suudavad! Emotsioon on tagatud, olgu see hea või halb, aga külmaks ei jäta see lugu kohe kindlasti mitte kedagi!

Devy Einer

Margit Sarapik “Õhku joonistatud naeratus”

sarapikohkujoonistatudnaeratusBritt on lootustandev sporditüdruk, kellest treener ja vanemad tahaksid teha olümpiavõitja. Tema elu keerleb kõrgushüppetreeningute ja igapäevase koolielu vahel. Tal on oma poiss ka, aga ühel päeval teatab noormees, et jätab tüdruku maha, sest peale spordi ei nägevat Britt mitte midagi muud ja nõnda tema seda suhet ette ei kujuta. Järsku on tüdrukul jalgealune kadunud. Treenimisest ei tule midagi välja, neiu pähe ei mahu ühtegi arukat mõtet — ainult otsatu solvumine! “Mida nad kõik norivad minu kallal, ma tahan olla tavaline ja elada nagu teised inimesed, tahan olla vaba!” Vaba olemise sisse mahuvad mitmed halvad otsused, mis viivad ta intensiivravi palatisse, kus Britt saab tuttavaks Jasminiga. Jasmin on sattunud autoõnnetusse, sest tema sõber-poiss on otsustanud purjus peaga rooli istuda. Nõnda nad seal haiglas oma elude sasipuntraid lahti harutavad, Britt pigem tagantjärele tarkust ilmutades ja Jasmin elu helgemat poolt näha tahtes. Tundub, et elul ongi nende mõlema jaoks paremaid päevi tallele pandud — koolid saavad lõpetatud, isiklik elu joonde aetud. Kätte jõuab Jasmini kaheksateistkümnes sünnipäev, mida on otsustatud pidada piknikuga Käsmus ja alles nüüd otsustab Saatus näidata oma tegelikku palet……..

Lugege ja tundke kaasa!

Margit Sarapiku “Õhku joonistatud naeratus” on kirjastuse Tänapäev 2015. aasta noorteromaanivõistlusel äramärgitud töö.

Ädu Neemre

Mathura „Jääminek”

Kui luuletaja kirjutab oma esimese proosaraamatu, siis ei ole mõtet imestada, et see saab väga poeetiline. (On olemas ka samanimeline luuletus.) Vähem kui sajaleheküljelise raamatuga suutis autor mu jäägitult ära võluda, õigemini võlusid mu ära juba esimesed kümme. Looduskirjeldused on nii täpsed, olemata sealjuures paljusõnalised, et silme ette kerkivad pildid on väga selged. Lõhnad ka.

mathurajaaminekEga selles raamatus sündmusi väga palju ei ole. Mõne aasta eest leseks jäänud ja nüüd päris üksi elaval Manivaldil on kombeks igal hommikul oma saarele (mis on tegelikult küll kõrgem koht luhal) tiir peale teha, kui ilm just liiga hull ei ole. Varsti oli ta kõik uudised ära näinud – sest kui su maailm oli nii väike, et ta su silme ette ära mahtus, siis hakkasid märkama ka pisemaid erinevusi tema ühesarnaste paikade vahel. Oli hein mõnel aastal kusagil natuke kõrgem ja teisel kohal paksem. Kus oli rohkem raudrohtu ja kus rohkem jumikaid. /—/ Siis hakkasid tajuma vaevumärgatavaid muutusi igas mööduvas päevas. Sel aastal tunneb Manivald, et midagi on teisiti, et rohkem aastaaegu pole talle vist enam antud, justkui hakkas tema päevade piir kätte jõudma. Aga iga päev tuleb end siiski üles ajada, tuli ahju teha, midagi süüa ja oma eluvaimu sees hoida. Üksindus on lihtne, kui sellest saab argipäev, mille tegemiste sees üksiolemist enam ei märka. Niipea kui miski sellesse sisse murrab, ilmneb üksinduse kogu võim ja saabub arusaam, et mingi osa inimesest tunneb teise inimese soojusest ja lähedusest ikka puudust.

Vahel tulevad vana mehe ellu unenäod – näiteks heinateost, kui lõhnab pebretolmu ja suve soolase kuivuse järele ja alles noor Elviine nõuab, et mees tal päriselt minna lubaks. Kord tulevad noored mehed uurima, kuidas on niiviisi üksi elada ja tahaks sellest ehk filmi teha. Manivald ei saa aru küsimusest, mis on ta lemmikaastaaeg. Polnud midagi meeldida, kui vihmad sinu heina ära rikkusid, ajasid kartuli mädanema. /—/ Teisel suvel polnud jälle miskit muret, sügiski tuli soe ja helde. Mõnda kevadet ootasid jüripäevani, mõni sügis ei näidanudki taevast; talv hoidis sind niisamuti enese vangis. Filmitegemiseks siiski ei lähe.

Juba olengi liiga pikalt nii õhukese raamatu kohta kirjutama jäänud.

Võtke endale see aeg ja lugege, te ei kahetse.

Kaja Kleimann