Posts Tagged ‘maavallast’

Kollane nokamüts, salajane haigrukõnd, kõhn rebane — Mehis Heinsaar “Pingeväljade aednik”

Gustav Suitsu luuleauhinna komisjon on saanud osaks minu töörutiinist – olen umbes poolte auhindade väljaandmise juures olnud ja pidanud varakevadisel ajal ette võtma oma igapäevastest käimistest täiesti erineva asja – korraks peatuma, järele mõtlema, mida ma luulest ootan, mida ma ühe või teise raamatu kohta öelda tahan ja ütlen, kui see kord minuni on jõudnud. Juba aastate tagant mäletan Kalju Kruusa ja Kristiina Ehina kogude häält, mäletan ka mõnda neist, kes auhinda ei saanud.

Luule hääl, ei oska oma hinnangu kujunemist paremini kirjeldada, on minu jaoks luule mõõt. Tekste lugedes tekib igale luuleraamatule oma saatehääl, mingi maa-alune ümin või vilin, mootori surin või ka pikk aeglane ohe. Ja seekord, väga lihtne, kõlas kõige selgemalt Mehis Heinsaare „Pingeväljade aedniku” saatetoon. See ülem- või alamtoon, raske on seda diletandil täpsemini määratleda, on justkui telg, mille ümber tekst liigub, vahel on võimalik märgata, kuidas üksik detail, mõni kujund, mõni rütm, seda muudab, aga enamasti on see justkui mitmehäälse muusikateose oma teed käiv kontrapunktuaalne kolmas-neljas, viies või seitsmes hääl.

Esimesena nimetan seda, mida esimesena märkasin: „ Aga kõige rohkem imestan / ma ikka musträstast – /kuis ikka ja alati / laulab ta nootidest mööda”. Kuidas saab lind nootidest mööda laulda? Ja luuletaja? Musträsta laul on hea näide tollestsamast luule häälest: kuulaja justkui teab, mis tulema peaks, aga siis on ta vile kord justkui murdosakese liiga kõrge, siinsamas murdosakese liiga madal, kord liigub ta kuulaja heakõla ootusest ette, kord jääb maha, jäädes ikkagi ja kogu aeg just selleks, ainuvõimalikuks lauluks.

Ei räägi teiste komisjoniliikmete eest, aga nimelt see polüfooniline ainuvõimalikkus – just see haigrukõnd, just see kollane nokamüts, just need vanad puud, heinamaad, tondihobud, kõhn Spithami rebane – veenis mind mind.

Asko Tamme

Foto Gustav Suitsu luulepreemia üleandmisest on pärit siit.
Lugu ilmus Sirbis 15.03.2019.

Advertisements

Peeter Helme „Haakrist ja ajarelv”

Haakrist ja ajarelv” on alternatiivajalooline romaan, mis kujutab elu maailmas, kus Teise maailmasõja võitsid teljeriigid. Ent kuigi Suur-Saksamaal on enam kui sada aastat pärast sõja lõppu 3D-kuvariga kvantarvutid ja fusioonmootoriga tähelaevad, pole elu Hitleri järgses „tuhandeaastases rahuriigis” pilvitu. Reichi võimumehed magustavad oma viljakohvi sahhariiniga ning kustutavad janu ersats-tomatimahlaga. Erinevate riigiasutuste vahel käib pidev ja kohati verine kemplemine võimu pärast. Ning ka vastupanu pole maailmast natside kiuste kadunud: kuskilt Põhja-Ameerikast lähtuvad kummalised kiired, mis võivad maailma ja selle ajalugu muuta. Kas vastupanuvõitlejaid saadab edu?

Ajaloolase ning hea Saksamaa tundja Helme teos on maitsekas, stiilne ja intelligentne ajaviiteromaan, millest ei puudu ka näpuotsatäis silmaringi laiendamist. Autorile on tugevaks seljataguseks olnud nii ajaloo-, IT- kui (ulme)kirjanduse spetsialistid ning teos igas mõttes väljapeetud – isegi super(anti)kangelasest tegelase Incerta võlude ja seksuaalvallutustega pole üle pingutatud. Osa tegevusest toimub kaugel provintsis Revali-nimelises linnas ja igati põnev on ette kujutada, milliseks omal ajal seal visiidil käinud Führer selle ümber ehitada lasi …

Autor kinnitab, et see pole veel kõik: Oberjuncker Staack ja Fregattenkapitän von Angerapp seiklevad edasi raamatus „Haakrist ja tõusev päike”.

Peeter Helme (s 1978)

Kirjanik, ajakirjanik, kultuurikriitik, esseist ja publitsist, praegu ametis Postimehe arvamustoimetuse juhatajana. Õppinud Eestis ja Saksamaal ajalugu, kunstiajalugu ja usuteadust ning uurinud ja avaldanud peamiselt 20. sajandi poliitilist filosoofiat ja Saksa kirjanduslugu käsitlevaid artikleid.

Helme esimene romaan “Puudutus” ilmus 2007. aastal, järgnesid “September” (2009), “Varastatud aja lõpus” (2011), “Tuleviku mäletajad. I osa, Sofia” (2013) ja “Sügaval läänes : raamat Ruhri piirkonnast” (2014).

Pilt: http://headread.ee

Janar Kotkas

Sveta Grigorjeva “american beauty”

Sveta Grigorjeva kirjutab Sveta Grigorjevast. Kuivõrd on see Sveta Grigorjeva, kellest kirjutab Sveta Grigorjeva, sarnane sellele Sveta Grigorjevaga, kes kirjutab Sveta Grigorjevast, ei ole päris täpselt aru saada. Tundub, et üsna, aga mitte päris. Küllap annaks raamatu pealkiri mingi lisavihje või võtme selle küsimuse lahtimuukimiseks, aga nii palju see raamat nüüd mulle ka ei meeldinud, et ma selle peale ühte vana Ameerikamaa filmi viitsiks vaatama hakata. Igatahes on see Sveta Grigorjeva, kellest kirjutab Sveta Grigorjeva, eestivene päritolu vabakutseline koreograaf, tantsija ja luuletaja, suhtes eesti geeniusest joodikluuletajaga. Vahel jaurab see kirjutav Sveta Grigorjeva selle kirjutatava Sveta Grigorjeva elust ja olust niisama ja kohati on seda lugeda huvitav ja kohati tüütu, aga vahel saab Sveta Grigorjeva millelegi olulisele pihta ka, ja samamoodi, see oluline võib olla väljendatud väga tabavalt või mõnikord mitte nii väga. Mis see oluline on ja millised need tabavad kohad on, eks see ole muidugi lugeja silmades. Aga lugeda soovitan küll, sest ma arvan, et siin luulekogus on küll päris erinevatele lugejatele seda miskit, mida tabada.

Tiina Sulg

Eva Roos „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57”

Eva Roos „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57” (illustr. Elo Annion, 2018)

Tahate tutvuda vanamutiga, kel vahukomm krunni sees või teada saada, kuidas näeb välja Tuhat Tulist, Supilontrus või Saadana Silmamuna? Astuge Teistmoodi Mööblipoodi! Eva Roos autorina on minu jaoks tore avastus. Tema varasem „Kust tulevad unenäod?” on mul lugemata, kuid hiljuti ilmunud „Teistmoodi Mööblipood” on küll üks tõeliselt armas ja eluline, fantaasiaküllane–kuid samas usutav—lasteraamat, kus peategelasteks mööblipoe kärtsakas perenaine Aramilda Tengelpung ning tema ustav kaaslane, pirukat meenutav koer Piru.

Nagu pealkirigi vihjab, et ole tegu päris tavalise mööblipoega, sest pood oskab ajas ja ruumis rännata ning sealt võib leida ka võluvõimega asju, kasvõi näiteks kulpe luristava supitirina. Tavalised ei ole ka peategelased: ei käreda sõnapruugiga vana naine, kelle vandesõnad tavatsevad kuju võtta, ega koer, kes üle kõige armastab moosi. Aga üpris tavaline on 9-aastane poiss Olle Pai, keda poepidajad aitama peavad hakkama—audiitori poolt määratud karistusena võluesemete vastutustundetu müümise eest.

Pood leiab maagiliselt sujuvalt uue asukoha aadressil Kastani 57, mis väga äratuntavalt asub Tartus, aga veelgi olulisemalt—Olle kodu lähedal. Olle peab hakkama poe katkilöödud akna hüvitamiseks poes abiks käima ning saab veidrat duot hästi tundma (niisamuti ka poe kummalisi asukaid ja inventari ehk siis elustunud ja purki püütud vandesõnu, valehambaid pungil täis kassaaparaati, lõputuid võimalusi täis maagilist koridori jms). Ühtlasi saavad Aramilda ja Piru aimu sellest, mis poissi vaevab—midagi päris argist, nimelt vanemate pidev tülitsemine, kuhu kaasatakse ka poiss, kes ei oska sellega midagi pihta hakata. Õnneks ei pakuta raamatu lõpus mingit roosamannalist happy-endi, vaid lugu saab üpris realistliku (aga vähemasti usutava!) lahenduse. Kuid mingisugust abi saab poiss poest ja oma uutest sõpradest kindlasti, ning ehk tema vanemadki.

Lisaks autori lennukale fantaasiale, mis näitab sõnade väge nii heas kui halvas, on autoril ka ilus keelekasutus ja toredad metafoorid. „Vanemate küsimus oli nii habras teema, et Olle ei tahtnud sellest eriti kellegagi rääkida. Tundus, et see võib hooletu kuulaja käes katki minna ja poiss võib kildudega veelgi enam haiget saada.” (lk 247) Leidub vahvaid intertekstuaalseid vihjeid (nt Piru soovitab meelitamist „Ikka moosiga, ikka moosiga”, Viimane Põrsas küsib õrna ja murduva häälega „’ndeks, kas siin on veel ruumi?”, Viguriteegist saab osta Dr Proktori puuksupulbrit). Alatasa porisev Piru leiab endale semu Kuradi Kuradi näol, kes räägib vanapagana keeli ehk muhedat segu Saaremaa ja Võru murdest („Messe nüid sündõs?”).

Kuna audiitori määratud pro bono publico karistusnimekiri oli 13 artikli ehk nime pikkune, millest Olle oli alles esimene, siis kas võib loota, et käesolevaga on tegu 13-osalise sarja esimese raamatuga? Või loota hoopiski, et raamatust valmib üks lahe lastefilm, kus — nagu „Supilinna Salaseltsiski” — oleks reaalsus ja fantaasia mõnusas kombinatsioonis?

Annika Aas

 

Lauri Isotamm “Päev pole öö ei ole”

Kummaline raamat. Tartu, üheksakümnendad, tudengielu. Esialgu ongi rõhk sellel tudengielul, mul ei ole juurakatega kokkupuudet olnud ja ma ei tea, palju seal on väljamõeldut ja palju päriselule toetuvat, aga tundus pisut veider ja lämisev mälestuskatkete valik. Siis on rõhk Tartul — sellel pisikesel puust linnal, kus kõik tunnevad kõiki ja kust tahaks ära. See Tartu tundus mulle kohati isegi tuttav: Illusioon ja Kalev K, Toidutorn ja Kikerikii, suvaline Tartu kõrts ja kirsitubaka hõng. Ja siis läheb lugu kriminaalseks. Mõneti tekkisid lugedes paralleelid Sass Henno raamatuga “Mina olin siin”, sest see kriminaalsus oli oma olemuselt selline, mis saigi neil segastel üheksakümnendatel tekkida. See kriminaalsus ei olnud huvitav, aga seal olid mõned leheküljed sellist head teksti, kus ma mõtlesin, et hei, kirjanikeks pürgijad, lugege ja õppige, kuidas tuleb pinget hoida :) Raamatu lõpus olev soundtrack list oli päris hea, oleks võinud pikemgi olla, mõned raamatus mainitud lood jäid listist välja (ja mis mõttes ei ole ei raamatus ega listis Jäääärt?). Aa, ja veel üks huvitav üheksakümnendate detail — võõramaalase pilk, mis näeb kõiki neid ühiskondlikke muutusi kuidagi kõrvalt ja selgemalt, sest ise seal sees elades ei saanud nagu arugi, et see ajastu nii pöörane oli. Et iseenesest minu jaoks suht möh-raamat, aga üheksakümnendate Tartu hõng oli päris hästi tabatud ja mõned leheküljed olid mu meelest väga hästi kirjutatud.

Tiina Sulg

Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”

Kui on vaja raamatut, mille abil end mustast august välja vedada, sobib selleks suurepäraselt Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”. Just “kuni”, mitte “kui”, ja selleks on täiesti kindel põhjus, ja selle põhjuse leidmiseks maksab lehitseda sajandivanuseid raamatuid.

Põhiosa tekstist pärineb viimasest viiest aastast: Facebooki postitustest kokku pandud meeleolupäevik sisaldab suures koguses laste ütlusi, linnu- ja inimvaatlusi, kaunist emakeelt ja mida kõike sellega teha saab, ning sooja, mõistvat suhtumist kõigisse, kel hing sees. Sõber meenutas ükspäev oma pere mängu, kus iga sõna pidi algama tähega, millega teine lõppes, – meiegi mängisime seda, peamiselt linnanimedega. Tore on tõdeda, et säärased mängud on ikka au sees, ja et lapsed on täiesti võimelised nutifonid koju jätma ja päev otsa siili või sarvikpütti vahtima. Riidekoi ladinakeelse nimetuse saab veel boonuseks.

Sõnaga, üks ütlemata armas, mänguline ja tõsimeelne, helge ja omanäoline raamat, mida võib lugeda eest taha või tagant ette, kuni armastus peale tuleb.

Tiina Tarik

Helen Käit “Põrgulik suvelaager”

Inge-Brit istus isa sidrunkollase Seati tagaistmel ja tundis teatavat ärevust. Muidugi mitte isa sõiduoskuse pärast, selle poolest oleks ta võinud rahulikult magama keerata, vaid eelseisva laagri pärast, kuhu nad parajasti teel olid. See oli tema esimene suvelaager. Iseenesest oli see imelik, ta oli juba 15-aastane, aga kuidagi oli läinud nii, et ta polnud varem üheski laagris käinud. Kõik oma suved oli tütarlaps veetnud vanaema juures maal kuid talvel oli vanaema surnud, talu oli maha müüdud ja Inge-Brit ei osanud linnas endaga midagi peale hakata. Vanemad lausa muretsesid tema pärast ja ühel päeval saabuski ema rõõmusõnumiga — talle on leitud koht mingis töö ja puhkelaagris, mis asus keset metsi ja kus sai tegelda aiatöödega. Kõik paistis ilus ja turvaline, kaasa tuli ka pinginaaber ja sõbratar Stiina.

Kuid kohale jõudes satub meie loo peategelane, tagasihoidlik ja vähese jutuga Inge-Brit selliste sündmuste keskele, mida ta uneski aimata ei osanud. Selgub, et laager sarnaneb rohkem sunnitöölaagriga — mobiilid korjatakse kohe ära, süüa saab vähe ja seegi vähene ei kõlba süüa, tööpäevad kestavad 12-13 tundi, elamistingimused on alla igasugust arvestust, pesema peab külma veega. Kogu laagriseltskond — 12 tüdrukut ja poissi — on kui puuga pähe saanud. Laagriülem, erakordselt tige naine, ei lase neid hetkekski silmist. Vastu hakata püüdnud poisid pistetakse kartsa. Lõpuks õnnestub lastel siiski põgenema pääseda. Lisada võib veel seda, et keset seda hädaorgu puhkeb õitsele esimene õrn armastus!

Lugege ja imestage!

Teos märgiti ära Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorsoojuttude võistlusel.

Ädu Neemre