Posts Tagged ‘maavallast’

Eda Ahi “Maailma avastamine”

Eda Ahi esimesed luulekogud said kriitikutelt valdavalt kestvaid kiiduavaldusi, ma veidi proovisin neid kogusid lugeda, aga kuna mul see silm, mis riimluulet loeb, on valdavalt selline hägune ja laseb üsna valitult infot ajju, siis päriselt ma neid ei lugenud. “Maailma avastamine” on üsna pikalt juba lugejatele kättesaadav olnud, aga kriitikutelt ei piiksugi. No miks ometi? Lugejatele näib see kogu meeldivat. Meeldis mulle ka. Päris mitme kandi pealt. Eda Ahi kirjutab siin luulekogus emaksolemise kogemusest. Ju see pealtnäha nii tavaline teema ongi vist kriitikud eemale peletanud. Lugejana nautisin seda, kuidas igituttavad situatsioonid on igavesti värsked ja avastamist väärt, kuidas Ahi vahetab vaatepunkte ja jutustajahäält, kuidas ta suudab sünteesida ninnunännu ja reaalprobleemid nii, et see ei lähe lamedaks, olgu, mõni värss võib-olla kõlgub piiri peal, aga päris üle piiri mu meelest ei jõuta, vastukaaluks on kõrvalt võtta mõni eriti vahva leid. Mu meelest on siin kogus värsitehnikaga rohkem ja lõbusamalt mängimist kui ma varasemast mäletan. Ja kuigi luulekogu põhiteema on lapse maailma avastamine, siis seoseid varemloodud kirjandusega on siin kogus ka täitsa toredalt, mul näiteks oli väga hea meel, et mul Jaan Krossi “Maailma avastamine” eelnevalt loetud oli. Ja vahelduseks oli täitsa kena oma põhitoonilt optimistlikku ja elujaatavat luulekogu lugeda :)

Luulenäiteid.

Tiina Sulg

Rein Raud „Päikesekiri”

Rein Raud „Päikesekiri” Viljasalv 2021, 404 lk

Selle romaani tegevus toimub 1912. aastast kuni 1926. aasta lõpuni ja on kirjutatud nõnda, et hüppab pidevalt edasi-tagasi nii ruumis kui ajas, ruumilised vahemaad on hiiglaslikud, ulatudes Eestist Šanghai ja Tokioni. Värvikate tegelaste hulgas on paljude eri rahvuste esindajaid, eestlasi, venelasi, jaapanlasi ja hiinlasi kõige rohkem. Samuti on neid erinevatest seisustest – aristokraatidest revolutsiooniliste madrusteni — , ja ametitest – tsirkuseartistidest salaluurajateni. Kaks peategelast liiguvad üle Euraasia mandri teineteisele vastu ja teineteisest mööda, kohtudes vaid saatusemündi kukkumise hetkel Tsuruga sadamas. Lily on koos tsirkusetrupiga ringreisil mööda Tsaari-Venemaad, kuid revolutsioon paiskab riigi kaosesse ning kuna tal on õigupoolest ükskõik, kuhu minna, satub ta kodusõja keerises kõigepealt Hiinasse ja hiljem edasi Jaapanisse. Sealt alustab vastassuunas kulgevat teekonda Nitta Tsuneo, auväärse samurai-suguvõsa järeltulija ja shintō preestri poeg, kes läheb Peterburi oma keeleteaduslikele küsimustele lahendust otsima, kuid lõpetab Eestis, kuna tema otsitav professor Linzbach osutub eestlaseks, kes tagakiusamise eest Eesti Vabariiki kolinud. Tegelikult pole keeleteaduslikud küsimused muidugi sugugi vaid keeleteaduslikud, tegemist on sügavalt filosoofiliste probleemidega. Ka liikumine ei toimu ainult ruumis ja ajas, tegelaste siseilma arenemine on võib-olla olulisemgi. Pühal mäel teise naisega võideldes saab Lily aru, et selles võitluses ei ole tähtis võit mitte vastase üle, see pole see, milleks mäele on tuldud. “Mis toimub siin, see on midagi enamat, heitlus sellega, mis sa oled, aga mida sa ei tunne ja ei tea, tants kõige sellega, mis teeb just sind just sinuks just siin just praegu” (lk 331).

Tegemist on tohutute muutuste ajaga, olgu siis põhjuseks revolutsioonid või maavärin. Elu on keeruline, võib olla väga üürike ja vähe väärt, ning nõuab pidevat valikute tegemist ja muutumist.

Just praegu, kirjutamist alustades, lehitsesin raamatut, et midagi kontrollida, ning sattusin lõigule: „Jaapanlane, kes talle vastu naeratas, näis aga kummaliselt tuttav. Tema aristokraatlik olek, tema korrapärased näojooned justkui liigutasid end kuskil Lily mälusoppides. Aga see polnud ju võimalik. Ometi oli see tore.” See on leheküljel 12 ja nüüd, kus ma olen raamatu läbi lugenud, ma juba tean, miks see mees tuttav oli, esimesel lugemisel mõistagi nii olla ei saa. Üldse oleks võib-olla päris kasulik raamatut kaks korda lugeda, aga selleks ei pruugi kõigil aega jätkuda. Ma pean tunnistama, et tegin lugedes veidi sohki. Kui väga põnev koht filosoofilise mõtiskluse või dialoogiga vaheldus ja ma enam ei suutnud uudishimu vaos hoida, vaatasin tagantpoolt järele, kuidas huvipakkuval tegelasel läinud on, ja pöördusin siis mõtiskluste juurde tagasi. Nende hoopis vahele jätmine küll võimalusena arvesse ei tule, need pole mitte ainult olulised, vaid ka huvitavalt kirjutatud.

Mul tekkis lugedes nii palju mõtteid ja küsimusi ja assotsiatsioone.

Kõigepealt Päikesekiri – niisuguses liitsõnas mõtlen „kirjast” alati kui koemustrist ja kõigepealt kui kindakirjast. Ei tea, kas siin raamatus mõeldakse seda? (Raamatust saab vastuse.)

Ei tea, kas Kopenhagenist tulnud härra Perametsa puhul vihjatakse Vildele? Päris Vilde poleks sel ajal muidugi kodus käia saanud, aga ega ma mõtlegi, et päris prototüüp, lihtsalt üks väike pintslitõmme joonistuses.

Lugedes sellest kuidas „vürst, viie minuti pärast prints” Nugzar Lilyt taga ajab, mõtlesin hulk aega, mida see mulle ometi meenutab, kuni sain aru, et Moby Dicki. (SISUSELETUSE HOIATUS! Kui ma olin selle välja mõelnud, kadus see tegelane järsku ära. Ma muidugi ei arva, et kõikide tegelaste elu oleks vaja surmani välja kirjutada, aga ma samas kogu aeg ootasin/kartsin tema uut väljailmumist ja mõnes mõttes olin isegi pettunud, et tema saatus, ehkki kergesti ettekujutatav, mulle teadmata jäi.)

Naiste sumo ajalugu oli äärmiselt huvitav. Uskumatult raske on kujutleda, et õrnade kimonot kandvate ja tillukeste sammudega tippivate jaapanlannade kõrval on vanadel aegadel olnud ka tugevad maadleja(nna)d.

Lugedes üksikasjalikku kirjeldust maoga naise pildist, mida Lily suvitajatele piima viimas käies raamatus nägi ja mis talle eluks ajaks nii suurt mõju avaldas, mõtlesin, et oh, ma tean seda pilti! Ma olen seda näinud, aga mitte ei suuda välja mõelda, kus. Sellele ja veel mitmele küsimusele sain vastuse raamatu lõpust autori järelsõnast, mis on väga huvitav ja kasulik. Ma olin juba niikuinii mitmeid tegelasi guugeldanud, kas on päris või mitte. Sealt leiab ka Lily loomisel eeskujuks olnud Anette Buschi (1882-1969) foto. Busch õppis selgeks jaapani keele ja sumo ning oli Jaapanis väga kuulus. Ta kavatses tulla pensionipõlve pidama Eestisse, kuid Teine maailmasõda rikkus selle plaani ja ta jäi oma üpris pika elu lõpuni Jaapanisse.

Kaja Kleimann

Rudolf Rimmel “Ohvrikivi”

Ma olen Rudolf Rimmeli luulekogu “Ohvrikivi” (1972) kunagi sirvinud, aga siis otsisin ma ühte kindlat luuletust taga, nüüd tuli mõte korralikult üle vaadata, mis seal kogus veel on. Täitsa paljut on. Minu jaoks üllatusena on Rimmel tehniliselt väga mitmekesine luuletaja, rahvalaululikust riimvärsist alliksaarelike vabavärsipassažideni ja mitut moodi vahekatsetusi veel sekka. Ka temaatiliselt on see kogu kirju: esimene osa “Küpsemine” on noore mehe eneseotsingud, teine osa “Hauakiri” leinaluule, kolmas osa “Sajune” otsib eesti mütoloogiat, neljas osa “Mäluvideo” tegeleb ühiskondlike asjadega olevikus ja tulevikus ning viimane viies osa “Bumerang” on isiklikum enda lahkamine. See viimane osa jäi mulle kõige võõramaks, teistest osadest oli päris palju saada rõõmu sõnade järgnevusest (kuidas need luuletused on kirjutatud), hingekriipivaid emotsioone (mis meeleolu need luuletused kannavad) ja ka ajuderagistamist (mis mõtted on ses luuletuses sees ja kuhu need mõtted edasi võivad minna) ning mulle tundub, et Rimmel on asjatult unustusehõlma vajunud, tema looming väärib taasavastamist küll.

Näiteluuletused:

Jätka lugemist

Oskar Luts “Soo”

Režissöör Ergo Kuld on saanud valmis filmi “Soo”, mis põhineb Oskar Lutsu samanimelisel romaanil. Võiks arvata, et Lutsu ühe järjekordse loo juures pole midagi avastada – me kõik justkui omast arust teame, milline oli rahvakirjaniku huumorisoon, millised meelisteemad või isegi lemmikkõrtsid. Ent ootamatult avaneb midagi teistsugust, rahutut ja painajalikku, näeme „Soo” loos vilksamisi Lutsu eksistentsialistlikku ja melanhoolset külge, millest paljudel ometi tänini aimu pole.

Kuidas on see võimalik, et me ei teagi Lutsust kõike, on see ikka seesama Kevade-Luts, on see üldse Luts, kellest käib jutt? 1936. aastal ilmub ajalehes „Tallinna Post” anonüümne kiri, mis väidab, et „Soo” (algse pealkirjaga „Kirjutatud on…”) kirjutas valmis hoopis Nipernaadi, st nooruke August Gailit: „Aga kuna tal puudus nimi kirjanduse alal, siis polevat ta usaldanud selle asjaga avalikkuse ette ilmuda” (Aivar Kull „Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest”, Ilmamaa, 2007). Nii Oskar Luts ise kui hilisemad kirjandusloolased pole seda tõsiseltvõetavaks süüdistuseks pidanud, ent järjekordse tumeda varju heidab see „Soole” sellegipoolest.

Lugu ise on lihtne. Koduta kunstnik Toomas Haava tuleb Pariisist maale oma täditütre tallu suvitama. Kerglane flirt soo serval elava neiuga (alias Metskass) päädib peategelasele pooleldi tahtmatult traagiliste sündmustega, kus käib mäng elu ja surma peale, sest Metskassile on ka kohalikud barbarid ja luularid silma peale pannud. On pinget, painet ja tagaajamist, ja keegi lõpetab mülkas. Lõpp saab aga nii ootamatu lahenduse, et painab lugejat veel tükk aega tagantjärele.

Lutsu „sood” võib mõista justkui mõne kõrgema väena, kes inimese mõistust sooaurude, seal elavate metsikute vaimude ja tulukeste abil tumestab ja teda kindla sihiga sirgelt eluteelt kõrvale, halvemal juhul isegi laukasse meelitab. Ka tänases näiliselt turvalises „laudtee-maailmas” võib olla palju nähtamatut sood, kus miski pole nii nagu paistab ja väljapääs tundub õnneasi.

Kutsusime „Soo” raames lugemisklubisse geograaf Piret Pungas-Kohvi, kes on muuhulgas uurinud soo kujutamist eesti kirjandusloos. Saime teada, et 19. saj lõpus ja 20. saj alguses nähti sood kui hirmu ja õudu tekitavat lödist paika, kus võis kergelt (ka soovaimude ja virvatulukeste abil) teelt eksida. Nii kirjeldab ka Luts sood kui kui kihisevat ja korisevat paika, kus soovaimud keedavad määratuis kateldes suppi. Tänaseks on soodest ka kirjanduses saanud sageli hoopis esteetilise ja ökoloogilise väärtusega paik, kuhu minnakse liigirikkust leidma ja vaimu puhkama.

Olgu tema mainega kuidas on, aastatuhandete jooksul kujuneneud soo ise pole oma olemuselt muutunud. Muutunud pole ka see, et soo juures on ikka veel palju avastamata ja mõistuse poolt seletamata. Kasvõi needsamad virvatuled – öösiti soodes vilkuvad valgusilmutused, mille tekkimise põhjus on teadlastele tänini ebaselge.

Kõike ei saa ka raamatu juures ära seletada. Tuleb oma toas tuluke põlema panna, tekk ümber tõmmata ja ise ridade vahele matkama minna.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

“Läbi valu ja vaeva”

Ulmeantoloogia Läbi valu ja vaeva (koostajad Joel Jans ja Jüri Kallas; 2021. a ulmeauhinna Stalker hääletusel kogumike kategoorias III koht) istus mu koduses riiulis jaanuarist saati, aga ma arvan, et ma tegin väga õige otsuse, et ma hakkasin seda raamatut lugema siis, kui mul selleks päriselt ka tuju oli.

Mu peas hakkasid lood kuidagi paare moodustama. Mõnel teisel hetkel tuleks võib-olla teistsugused paarid, aga praegu said sellised:

Maniakkide Tänava “Läbi valu ja vaeva” (Stalkeri võitja eesti lühijutu kategoorias) ja Joel Jansi “Parun ja Virma” esindavad eesti etnoõudust. Mõlemad lood meeldisid mulle päris hästi, meeleolu oli mõlemal loo kuidagi väga hästi paigas ja eesti folkloori kasutus äratuntav, aga ka toredalt omapoolsete edasiarendustega. Sisu poolest meeldis mulle Maniakkide Tänava jutt pisut enam, sest Jansi loos oli ettearvatavat rohkem, Tänav suutis rohkem üllatada. Ka on kirjeldustes Tänav pisut hämaram ja vihjavam, Jans on üsna otseütlemisega (mis iseenesest tegelt ju tema jutuga väga hästi sobis).

Urban-fantasy alla paneks ma Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” ja Mart Raudsaare “BR-2m”. Mõlemad on autorid, kes ei kirjuta just tihti, aga seda enam jään ootama järgmisi jutte, sest teemavalikud on neil üsna ebatüüpilised ning kirjutamisladusus kõvasti üle keskmise. Ühine on neil ka seotus mingi kindla Eestimaa paigaga, ma usun, et saarlastele on Krafinna kirjeldatud mõtted ja meeleolud väga tuttavad, keegi lihtsalt pidi need nii ilusate sõnadega kirja panema, Raudsaare Tartu on jällegi tartlastele vägagi tuttav Tartu. Neis pealtnäha tuttavturvalistes keskkondades võib aga tegelikult väga kummalisi asju juhtuda…

Kaasaegset õudushõngu pakuvad Szymun Wroczeki “Hüpoteek” (Stalkeri hääletusel parima tõlkelühijutu kategoorias III koht) ja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Mõlemil on omad head ja omad vead. Meeleoluloomis-, kirjeldus- ja karakteriloomisoskused on mõlemal mehel väga head, aga emotsionaalselt oli mul kuidagi raske nende lugudega suhtestuda. Ideed või pointi või laiemat kandepinda tundus Wroczekil rohkem olevat, (:)kivisildnik madistas väiksemas skaalas.

Hiiglaste õlgadel ehk siis paroodiana või otsese eeskuju ajel on Kir Bulõtšovi “Päästke Galja” (Stalkeri võitja parima tõlkelühijutu kategoorias) ja Robert Reedi “Suvekuru draakonid”, esimene siis Strukatskite ajel ja teise eeskujuks tundub olevat rikkalik Ameerika vesternide varamu. Mõlemad lood on mõnusalt omamoodi lähenemise, ootamatute pöörete ja õigel ajal lugejale ette visatud huvitavate detailidega. Kuigi Bulõtšovi mänguruum on ahtam, siis inimkonnale olulisi teemasid jõuavad puudutada mõlemad. Näiliselt humoorikas Bulõtšov jättis hinge kurvema tunde kui tõsise näoga seiklusjuttu puhuv Reed, kes leidis lõpus ikka optimismipuhangu üles.

Ootmamatult omapärased on kaks lugu tulnukakontaktidest. Ondrej Neffi “Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62” (Stalkeri hääletusel tõlkelühiromaani või –jutustuse kategoorias III koht) ja J.-H. Rosny-vanema “Xipehuzid” on mõlemad haarava ülesehituse ja samm-sammult võõraga kohtumise lahtikirjutused. Mõlemate tulnukad ei ole inimkonnale just kõige sõbralikumad külalised ja mõlematel on see uurimisprotsess ja võitlusvahendid päris pikalt lahti kirjutatud. Mõnevõrra mulle üllatuslikult sobis mulle mõlema autori stiil väga hästi, ma kartsin neist lugudest pigem kirjandusajaloolist väärtust, aga ei, kõlbas kenasti täna ka.

Kaks lugu olid mu meelest muidu täitsa head, aga läksid minu jaoks natuke tõlke nahka. Need on Helju Rebase “Ootamatu edu” ja Bruce Bethke “Küberpunk”. Minu jaoks jäid need tõlked kuidagi toortõlgeteks, et tundsin puudust mingist sujuvusest, ka ei olnud ma alati rahul sünonüümide hulgast tehtud valikutega. Helju Rebase “Ootamatu edu” on pisike tore robotilugu ja Bruce Bethke “Küberpunk” teismeliste häkkerite katsetustest.

Üle jäid Miikael Jekimovi “Viimane torn” (Stalkeri hääletusel eesti lühijutu kategoorias III koht) ja Stanley G. Weinbaumi “Muutuvad mered”. Neid mõlemaid seob kliima, Miikael Jekimovi jutus osana keskkonna loomisest kirjeldusena ja Stanley G. Weinbaumil on hoovuste muutus ja seega kliimamuutus loo käivitaja. Et on aru saada küll, et lugude kirjutamisel on mingi ajaline vahe olnud, aga kirjutamise kvaliteet on mõlemal korralik ja uusi lugusid ootan ma nii Jekimovilt (kuuldavasti on jutukogu tulemas) kui Weinbaumilt (see raamat on riiulis olemas, ootab seda päris õiget lugemishetke).

Toredalt kirju ja huvitav valik. Jüri Kallase autorituvustused ja järelsõna on juttudele kena lisandus. Soovitan lugeda.

Tiina Sulg

Häli Kivisild “Saskia läheb metsa”

Lugejate ees rullub lahti ühe pere lugu. Ema Luisa ja lapsed: 16-aastane Saskia ja 8-aastane Reimo. Nende isa Priit on nad raamatu alguses linnakodust välja ajanud. Pere otsib peavarju Luisa ema juures. Loo edenedes selgub, et Saskia vanaema on üks eriliselt eemaletõukav tüüp, kes tunneb rahuldust kõigi aga eriti Saskia ema alandamisest. Saskia elu on siiani olnud väga keeruline — tema peab ema kaitsma vägivaldse isa ja pahatahtliku vanaema eest ja hoolitsema noorema venna eest. Ühel hetkel saab kõike seda tema jaoks liiga palju ja Saskia läheb metsa …

Nüüd algab raamatu müstiline osa. Nimelt kohtab tüdruk metsas oma uppunud tädi Liinat, kes on umbes sama vana kui Saskia. Liina lugu viib meid hingede maailma, kus kehtivad oma seadused ja reeglid. Iga hing peab oma poolelijäänud loo lõpetama. Liina lugu on aga keeruline isegi Hingedeilma kõikenäinud ametnike jaoks. Lugejal on üsna raske aru saada Liinaga juhtunu tagamaadest — kas see oli õnnetus või oli tegemist pooliti tahtliku aktiga, kui Liina hüppas ühte metsas olevasse turbaauku. Liina surma tagajärjed olid piisavalt hirmsad — Luisa, Liina õde , kaotab elujulguse ja on ennast kõigi möödaläinud aastate jooksul süüdistanud õe surmas. Nende isa joob ennast lihtsalt surnuks. Juhtunu annab vanaemale suurepärase põhjuse õelutsemiseks nii oma järelejäänud tütre kui mehe kallal.

Luisa, Saskia ja ka Liina tee meelerahu ja julguse poole on üsna vaevarohke. Luisa peab üles leidma oma kaotsiläinud julguse, Saskia peab üle saama oma ajuti pealetulevast solvumisest ja isegi vihast ema vastu, Liina peab oma tunnetes korra looma.

Loo lõpp on optimistlik — ennasttäis isa Priit saab käerauad, vanaema suu pannakse lõpuks otsustavalt kinni ja ema koos lastega alustab uut elu.

Lugege ja leidke üles oma hingejõud, teil võib seda vaja minna!

Ädu Neemre

Heli Künnapas ja Lille Roomets “Uus tüdruk”

Heli Künnapase ja Lille Roometsa “Uus tüdruk” on esimene raamat sarjast “Viivuranna gümnaasium”.

Selle loo puhul kohati polegi tegemist ilukirjandusega, see on kui käsiraamat või õppematerjal kõigile teismelistele, kelle elus on olnud järgmisi pöördeid: isa läheb maksupettuste pärast vangi, ülejäänud perekonna rahaasjad ning maine on kahjustada saanud, tuleb ära kolida ja kooli vahetada.

Emely on näidiseksemplar neile, kes peavad neis muutunud oludes hakkama saama. Mõned reeglid, mida tuleks seejuures jälgida:
A: Mida rohkem silma paistad, seda rohkem saad nähtamatuks jääda. Mida rohkem näitad, seda enam saad näitamata jätta.
B: Pinnapealsus on parim kattevari.
C: Usaldada ei saa kedagi.

Mario on spordipoiss, kellel on justkui oma tüdruk. Uue tüdruku tulek lööb selle paari omavahelised suhted nii sassi, et hakkab paistma kole lõpp. Tundub tõesti, et armastuses ja sõjas vahendeid ei valita. Küll jääb lõpuks ikka arusaamatuks, kas siis oli tegemist üldse sellenimelise tundega. Küll on tegemist nn. paikapanemisega ja pisut nagu kättemaksmisega.

Siiski suudavad noored seekord leida oma probleemidele talutava lahenduse ja raamatul on hoopis õnnelik lõpp!

Lugege ja leidke tegelikust elust sarnaseid olukordi ja ehk hoopis teistsuguseid lahendusi!

Raamat on noorteromaanide sarja avalugu. Uus sari soovib rikastada noortekirjanduse teemadevalikut ning tuua meelelahutuslikumat lugemist noortekirjanduse raskevõitu teemade hulka. Sarja hakkavad kirjutama eri autorid. Esimese raamatu kirjutanud Heli Künnapas ja Lille Roomets on mõlemad mitmete noorteraamatute autorid: Heli Künnapas: “Lõpupidu”; “Mälestusteta suvi”; “Tristan”; “Ütlemata sõnad”; Lille Roomets: “Üks väike valge tuvi “, “Üks väike valge sulg”.

Ädu Neemre

Asko Künnap “Minu riik”

Asko Künnapi luule on minu jaoks romantiline, mänguline, müstiline, irooniline, hämar, sünk, seosetihe, üllatav ja ilus. Piisavalt paljusõnaline, et ette antud teemasse sisse minna, ja piisavalt vähesõnaline, et luuletustest oma fantaasiatega edasi minna. Künnap võib võtta ette terve maailma või üheainsa väikse toa ja teha sellest imeriigi, helgema või sarkastilisema ja mõnikord mõlemat korraga ning lasta neil riikidel siis raamatulehekülgedelt kaugemale asuda. On omaette võimas, kuidas ta fantastilised pildid tabavad reaalsust ning realistlikud sõnavalikud turgutavad fantaasiailmu. Hämmatavalt täpselt tajub ta mu jaoks Lõuna-Eesti olemust, neid luuletusi on vähe, aga need on kuidagi nii õiged. Tema armastusluuletustes on romantikat just mulle sobival määral. Ma ei tea, mis kana Künnapil kirikuga kitkuda on, aga ju siis on, mõned norrabläkimehed käiksid ilmselt kõrvadel, et mõni luuletus laulusõnadeks saada. Kui olla kuulnud, kuidas Künnap räägib või oma luuletusi loeb, siis see rütm ja häälekõla tulevad raamatuisse kaasa. Raamatutes annavad luuletustele oma lisadimensiooni kujundus ja illustratsioonid, mis stiililiselt ei ole võib-olla just minu maitse, aga mis mind tegelikult alati ikkagi võluvad ja oma maailma sisse tõmbavad ja alati raamatuga nii imehästi kokku kõlavad. Teistes luulekogudes vast vähem, aga siin on küllalt seda ainest, mis annaksid tahtmise korral selle kogu ka gooti subkultuuri alla panna, st siin on olemas mitmed aspektid, mis mind ka gootikute juures veetlevad.

Üks möödundsügisene pooletunnine intervjuu:

Tiina Sulg

 

Manfred Kalmsten “Raske vihm”

Raamatukoguhoidja 1 tõmbab riiulist raamatu välja ja näitab kolleegile: “Ma olen viimase jutu juures ja see raamat on hea!” Raamatukoguhoidja 2 vaatab raamatut ja vastab: “Ja mida mina siis kogu aeg räägin!” Lugeja läheb mööda ja hakkab raamatu autorit-pealkirja üles kirjutama, kui selgub, et tegu on täitsa vaba raamatuga, võtab lugeja raamatu rõõmuga kaasa, olgugi, et ta rohkem raamatust midagi muud, kui et raamatukoguhoidjad seda üksteisele kiidavad, ei tea. Paar päeva hiljem küsivad paar situatsioonist kuulnud tuttavat veel üle, et mis raamatust juttu oli…

***

Mulle meeldib siin raamatus nii palju asju :)

Kirjutamise stiil on kohati selline natuke poeetiline, mis õnneks ei lähe ära ilukõneluseks, kohati reaaliat, mis ei lähe rämedaks, lobedalt ja voogavalt, sõna järgneb sõnale nii loomulikult, ei paista mingit konstrueeritust. Kalmsten on suurepärane meeleolude looja ja suurepärane uute ja huvitavate keskkondade looja. Seda uue asja tasub rõhutada, sest ulmeski on omad stambid, aga Kalmsten võtab neid kasutada siis, kui see talle kasulik on, kuid mõtleb iga loo juurde mingi seninägematu uue nurga või keskkonna või arengu või vahel koguni uue sõnavara. Ma arvan kohati aru saavat, kus on Kalmsteni eeskujud ja mõjutajad ja ma lihtsalt istun ja hõõrun heameelest käsi, et küll on osav, on osanud oma eeskujudelt näpata just need kõige tugevamad ja mõjuvamad võtted ning eeskujude nõrkused on halastamatult ukse taha visatud. Kui rääkida dialoogidest, siis ma just lugesin mingit kirjutamisteooriat, et vähe sellest, et iga tegelane võiks oma hääle ja tooniga olla, võiks ka arvestada, et sama tegelane suhtleb erinevate tegelastega erinevalt, kasutab erinevaid registreid, jäädes milleski põhilises siiski samaks. Ma ei tea, kas Kalmsten on seda teooriat lugenud, igatahes kasutab ta seda küll. Ja edukalt. Lugude ülesehitused on lugemist soosivad, tempod ja tempode vahetused kuidagi minu lugemisega väga sobivad, tegelased parasjagu lahti kirjutatud ja parasjagu varjatud ning usutavate motiividega. Valik, mida kirjeldada ja mida kirjeldamata jätta, sobib mulle väga hästi — kirjeldatust saan tegevuse-meeleolu-maailma piirjooned kätte ja midagi jääb enda fantaasia hooleks ka. Ehk siis autor tuleb poolele teele vastu, aga saiapudi suhu ei hakka toppima.

Mu lemmiklood on avalugu “Raske vihm”, kus on tore seenine kuplialune linnake ja õige mitu pöörakut (jutt pälvis Stalkeri 2018. a), ja “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus”, kus vägagi trööbatud teema saab uue ja huvitava pöörde ning lisaboonuseks on rääkiv kass (jutt pälvis Stalkeri 2021. a). Järgmine sats häid lugusid: “Kuuekandjad” (muusika ja maagia), “Lumemarjaveri” (lumevaikus; Stalkeri võit 2020. a), “Põgeneda rottidelinnast…” (puändiga postapo) ja “Tundmatu surm” (soo ja sisalik) ja lugudepaar “Valitsusaeg I – Kroonitants” ja “Valitsusaeg II – Kuningaringlus” (paroodiahõngune sekeldamine). Pisut vähem läksid mulle korda “Loheisand” (lõke, neid ja lohe), “Optimus – plekid paradiisil” (küberpunklik lugu) ja “Murtud süda” (alternatiivajalugu). Päris sellist lugu, mis mind täitsa õlgu kehitama oleks pannud, selles kogus polnudki.

Kui küsida, mis on siin raamatus minu jaoks see kõige-kõige, siis vastus on, et õhustik. Süngevõitu, kohati meeleheitlik ja kohati tegudele utsitav, segu müstikast ja realistikest argumentidest, lugejat omi mõtteid edasi mõtlema õhutav atmosfäär on mu meelest kõikides lugudes sees.

Tiina Sulg

Mairi Laurik “On aeg!”

Mairi Lauriku eelmine raamat pealkirjaga “Mina olen Surm” viib meid kokku Roometiga, kes ehmatusega avastab, et ta pole tavaline Lihula koolipoiss, vaid väljavalitu ning eriliste võimetega inimolend. Nimelt lasub tal kohustus saata teele surnute hingi, kes on mingil põhjusel jäänud lõksu kahe maailma vahele. Ta peab ütlema teatud sõnad ja lahkunud inimese hing saab rahu ja leiab kindlama paiga. See võime ei tee Roometit väga õnnelikuks.

Loo teises raamatus asub ta koos oma väikese õega teele Tallinna poole, et kogenenumad Surmad saaksid ta üle vaadata ja õpetada oma andega targemalt ringi käima. Alguses läheb kõik kenasti, Roomet jõuab linna ja alustab Eriku juures oma “õpinguid”. Siis aga juhtub õnnetus — Erik jääb auto alla ja sureb. Roomet ei suuda tema hinge teel saata, sest õppimine jäi ju pooleli. Lugu muutub ohtlikumaks. Selgub, et Tallinnas on ka nn “halvad Surmad”, kes ohustavad nii Roometi kui tema tüdruksõbra Meriti elu. Varsti teatatakse kolme noore inimese kadumisest ja Roomet tunneb, et selle sündmuse taga on just nimelt need “halvad Surmad”. Varsti leitaksegi ühe kadunuks kuulutatud noormehe surnukeha. Asjasse sekkub politsei, Roomet peab mõneks ajaks peitu minema ja Merit ei saa pealinna tulla, vaid peab olema paos Viljandis. Loo edenedes saavad lugejad teada, millega tegelevad nn “valged Surmad” ja lõpuks saadakse kätte ka need mõrtsukad. Einari hing leiab rahu ja Roomet peab leppima oma erilise staatusega. Ta tõotab enesele, et ei hakka kunagi oma võimeid ebaausatel eesmärkidel kasutama, kuid annab endale siiski aru, et elus võib ette tulla olukordi, kus varasemad tõotused ei pruugi pidada.

Lugege ja mõelge oma hingekella peale!

Ädu Neemre