Posts Tagged ‘maavallast’

Mathura „Guatemala, maa hing“

„Vaatan, kuidas mäed varjuvad ajuvasse vihma;
vihm nõrgub mu mõteteni
ning tasapisi saab minustki laul.“ (lk 56)

Olin pisut üllatunud, kui sattusin hiljuti Tartu Linnaraamatukogu facebook’is üht oma tekstikest taga ajades Kaja Kleimanni lugemissoovituse peale Rigoberta Menchú Tum’i ja Dante Liano lasteraamatu „Väike Min, tüdruk Chimelist“ (tõlge 2015) kohta. Muinasjutu stiilis jutustused näitavad pildikesi väikese kitšee tüdruku Rigoberta lapsepõlvest ühes Guatemala külakeses, kus ta kasvab üles koos vanade maiade elutarkuste, nende elutunnetusega ja looduskogemustega. Üllatunud olin eelkõige seepärast, et kodus ootas mind paari väljakirjutise tegemiseks samuti üks raamat Guatemalast. Maast, mille põlisrahvast maiadest oli 83% langenud 1960. aastast kuni 1996. aastani väldanud ning maad ja inimesi laastanud kodusõja ohvriks.

Mind oodanud raamat pärineb meie oma maa kirjaniku Mathura sulest ja kannab pealkirja „Guatemala, maa hing“ (2009). Just nii nimetatakse Guatemalat, mille nimi tähendab sõna-sõnalt „metsade maa“: „„Alma de la tierra, maa hing.“ Võib-olla on see mõte sündinud maia-indiaanlaste iidsest kultuurist – maiad moodustavad Guatemala elanike enamuse. Või viitab see Guatemala looduse mitmekesisusele – pikkadele hallidele ookeanirandadele, vulkaanide kuumusele, mägijärvede põhjatusele. Võib-olla aga hoopis asumisele väikestel laiuskraadidel maakera keskel. Võib-olla.“ (lk 11)

Seitsme foto ja käsitsi valmistatud reisikaardiga varustatud ülestähendused poliitika meelevallas ulpinud Kesk-Ameerika väikeriigist, kus asuvat „maailma energeetiline keerits“ (90), ei ole reisikiri tavamõttes. Ka autor ise kõhkleb, kas tema reisimine on „päriselt reisimine“ ja tema „päriselt reisija“ (lk 77), Oli see reis päriselt või polnud seda siiski? Mis maa see oli, kus arvasin end käivat?“ (lk 105) Sest kui reisimise sihiks ei ole tutvumine eelkõige vaatamisväärsustega, vaid „liikumine ühest punktist teise, siis selle sisu on hoopis eneseavastus“. Reisist saavat „tõepoolest reis, kui see on ühtlasi reis enese sisse“ (lk 77). Ja need inimesed ei olegi tegelikult reisijad, vaid rändurid.

Rändurlikku ja kaemuslikku olemust ilmutab autor kaheosalises, pealkirjastatud peatükkidesse liigendatud reisiraamatus ka kompositsiooniliselt ja keeleliselt: omamoodi proloogi (nii proosa- kui ka luulevormis) ja epiloogiga täiendatud rännuteede kirjeldustega põimuvad kaks pärimuslugu ja mõned luuletused. Mathura vaatleb väljas- ja sissepoole, ta mõtiskleb, joonistab õlikriitidega meeleoluvisandeid (lk 28) ja läheneb lüüriliselt-empaatiliselt metsikule loodusele ning inimestele nende argipäevas ja pärimuses. Jutustades nõnda Guatemala ja tema rahvaste lugu, annab ta neile omaenda õrna hinguse.

Eve Pormeister

Jüri Kolk „Igapidi üks õnn ja rõõm”

Jüri Kolgi uue luulekoguga põrkasin kokku, kui läksin tagastama mõningaid raamatuid, mis Oskar Lutsu näitusele ei mahtunud. Raamat seisis letil, suur oranž latakas peal, mis tähendab, et raamat on nõutud ja laenutada saab ainult 7 päevaks. Lehitsesin natuke ja leidsin sealt kohe luuletuse („Arno apooria”), mis vajas ilmtingimata näitusele panemist, aga ei raatsinud ju lugejaid raamatust kuuks ajaks ilma jätta. Nii mõtlesingi välja, et see meeldib mulle piisavalt, et minna poodi ja teos endale osta. Kujundatud kah veel Andres Rõhu tuntud headuses. Tegelikult ostsin lõpuks ära kõik riiulis olnud 3 raamatut, sest jõulud hakkasid kohe jõudma ja kingiks sõpradele ka. (Hea, et neid rohkem ei olnud!) Kõik kingisaajad olid rõõmsad.

Endal oli ka hea jõuluvanale lugeda, lühikesed luuletused jäid kohe pähe.

Põhimõtteliselt on kõik Kolgi kogud samasugused – täis vihjamist kogu maailma kirjandusele alates antiikmütoloogiast ja lõpetades kunstmuinasjuttude (Fallada õnnetusekana), laulutekstide, filmide ja ei tea mille kõigega veel. Ühesainsas reas on sageli kaks vihjet: lumivalgeke tasa tasa. Ära võib tunda tegelasi kas nime või kirjelduse järgi (Nina näos on nagu värske kartul / hurmav, samal ajal kodune – tuleb ju kohe Majasokk meelde) või tegevusi (naks ja naks saunalavale kinnijäämine). See kõik tekitab rõõmsat elevust. Muide, Kolgiga on nagu Pratchettiga – pärast suure hulga vihjete äratabamist ja mõnede (Swantholdi taat) guugeldamist hakkad mõtlema, mis kõik märkamata või aru saamata võis jääda. Mõned tegelased, näiteks Kalevipoeg, Arno Tali, viisk ja põis, on Kolgile südamelähedasemad ja esinevad rohkem kui ühes luuletuses ja kogus. Veelgi rohkem on tegemist Augeiase, tema hobuste ja nende pasaga. Alguse saab see juba Alveri preemia nominatsiooni saanud esikkogus „Barbar Conan peeglitagusel maal”:

Augeias, vaeseke, ei saa õhtuti und
vähkreb voodikeses
pea paska täis

Kogus „Otse aia taga” lõhub Augeias karjalaskepäeval seinad ja laseb jõe läbi talli, lauda ja koerakuudi, laseb loomad allavoolu. Uues kogus on Augeiase hobused kirjutama hakanud – alustasid haikudest ja jõudsid romaanitriloogiateni, vaesel Heraklesel tuleb see kõik läbi lugeda. Ja lõpetab teema (vähemalt selleks korraks) uue kogu luuletus „Ebaõnnestumine luuletajana”:

võtsin heraklesest eeskuju
juhtisin jõe läbi lugemistestgrupi peakolude
pask ei teinud teist nägugi

Kui nüüd kogu sellest rõõmsast mängimisest natuke kaugemale või sügavamale vaadata, siis saab erinevaid kihte või tasandeid leida ning loetule tähendusrikkamaid mõtteid külge pookida. Need ei pruugi olla samad mõtted, mis luuletaja meeles mõlkusid, aga sedaviisi ongi uhkem.

Ja üks paremaid asju selle kogu juures on pealkiri – teeb rinna rõõmsaks!

P.S. Mis puutub pealkirjasse, siis ülelugemisel selgus, et olin selle esimese hooga kirja pannud hoopis kujul „Ilmastilma üks õnn ja rõõm” ja ilmselt peegeldab see vääratus mu hinnangut raamatule päris adekvaatselt.

Kaja Kleimann

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Öelda Kangro raamatu kohta, et see on “hea raamat”, tundub kuidagi kohatu. Öelda, et see mulle meeldis, samamoodi. Ent siiski on “Klaaslaps” üks parimaid raamatuid, mida viimasel ajal loetud. Valusatel teemadel on ju alati kirjutatud, aga tegeleda oma ja väga isikliku valuga nii, et suruda näpp kõige valusamale kohale ja panna ka lugeja seda valu piinavalt — ja samas mitte piinlikult — tundma, see on oskus omaette. Kangro laotab oma loo meie ette laiali ilma sarkasmi, ilma sentimentaalsuseta, lihtsalt äärmuslikult ausalt. Siiralt ja häirivalt ühtaegu. Kindlasti leidub karme või liigutavaid lugusid emakssaamise raskustest, abortidest ja loote väärarengutest jututubades ja blogides, aga paberil mustvalgelt nendel teemadel lugeda on minu jaoks Eesti kirjanduses esmakordne, ja paljude jaoks arvatavasti ka teraapiline.

Annika Aas

Loe ka Liina Leemeti arvustust

Juhan Liiv ja müstilisus

Aare Pilv “Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse 90. trükisünnipäeva puhul”
Looming (2016) nr. 2, lk. 267-277 

Ühelt mättalt teisele mättale, kargest õhtust (südame)soojusesse, vaikusest (südame)muusikasse, kaugelt lähedale, transtsendentsest immanentsesse ja inimmeeltega tajutavasse, ikka kõige üle (kohal) ja ümberastutakse ja ollakse ootel koos vaikusega, koos maailmaga. Astutakse kokku, mitte selleks, et luua „kokkupõrkeid“, vaid selleks, et „tõmmata maailm laiali, panna see lahvatama“ (271) ja samas ka ühte sulama, nagu näitab ja tajub kirjandusteadlane – esmajoones lüürik – Aare Pilv, mõtestades klaarilt ja väga nauditavalt lahti Juhan Liivi & Friedebert Tuglase & August Sanga luuletust „MÄTAS – MÄTAS – ÜKS JA TEINE“, nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Luuletuse tähendusliku poole püüab ta avada „Mõned[e] küsimus[tega]“ (268). Tegelikult esitab ta oma analüüsis päris hulga küsimusi, ei anna neile aga mitte iga kord vastuseid, vaid loob üksnes aimdusi või jätab need aimdused otsekui üle-olemisse, millest ta kõneleb Liivi luuletust Goethe „Rändaja õhtulauluga“ kõrvutades (273). Ja „õigupoolest“ polegi vastused talle „olulised“ (277), selgitab ta oma arutluste lõpulauses, olles eelnevalt küsinud, et mida ikkagi tähendab „päris“ Juhan Liiv (1864–1913). Vormiliselt vaatleb Pilv paari luuletusele iseloomulikku prosoodilist joont (nt rütm, rõhk) ning viib nimetuse all „vormilised läbilõiked“ (269; korduvad sõnad tüved; eelmise negatiiv, mittekorduvad sõnad; luuletuse sisemised õmblused; vastandid) läbi lausa hoolika setseerimise.

Muidugi pöördub artikli autor analüüsitava luuletuse algvariandi, ilma pealkirjata 8-stroofilise teksti („Tume vaikus karjametsas…“) poole, mille neljast keskmisest stroofist lõi Tuglas sümbolistliku luuletuse „Mätas – mätas – üks ja teine“ ja milles August Sang taastas algkäsikirja interpunktsiooni. Komanihutusega 3. stroofi teise rea sõna „nüüd“ järelt selle ette tegi ta ühe tähendusliku muutuse, andes „nüüd’ile omaette kaalu“ ja suhestades seda „luuletuse muu aegruumiga“ (276). Liivi-kaanoni Eestile loonud (vrd Jüri Talveti „Luulest“, lk 131–132) Friedebert Tuglase neljastroofiline variant olevat „palju põhjalikumalt […] n.-ö. rahva mällu vajutatud“ (276) kui Aarne Vinkeli ja Jüri Talveti levitatud algkäsikirjale tuginev Liivi-tekst, mida Aare Pilv nimetab „meeldivaks looduselamuseks“ (277).

Võib-olla tegi Tuglase versioonist levinuma teksti just tema „väljatahutud sümbolistlik metafüüsika“ (Pilv, 277), kuigi ta olevat juba 1914. aastal oma esimeses Liivi-käsitluses, monograafias Juhan Liivist olnud kindel, et „Liivist täisverelist sümbolisti teha ei saa“ (Talvet, lk 131). Ent ta siiski püüdles sinna poole. Ja „[v]õimalik, et Tuglas püüdis Juhan Liivist kujundada teatavat Ernst Enno eelset ernstennot, eesti luule esimüstikut (ja võimalik, et selle luuletuse puhul viis tundlik tõlkija Sang oma komanihutusega lõpule Tuglase taotluse – tõlkida Liiv metafüüsilis-sümbolistliku luule traditsiooni kuuluvaks).“ ( 277)

Aare Pilv tajub neis neljas stroofis koguni mingit laadi unio mysticat (272), mis selgitab talle ka luuletuse alguses kasutatud sõna muusika, seda enam, et heliloojate poolt enimkasutatud luuletaja (vrd Anneli Unt) Juhan Liiv, kellele luuletus olevatki muusika, on kirjutanud luuletuse pealkirjaga „Muusika“ (1926), milles otsitakse alguskokkukõla, mis peab kuskil olema. „[…] kuskil peab surematus olema, / kuskil alguskokkukõla leitama: / kust oleks muidu inimese rinda / saanud ta – / muusika?“ – tsiteerib Aare Pilv Liivi luuletuse lõpuosa ja jõuab järelduseni, et „[m]uusika on […] mingi alguskokkukõla väljendus“ (272). Seda alguskokkukõla, „rütmilis[st] alguskokkukõla“ (272), tunnetab Aare Pilv ka käsitletavas luuletuses: „Süda astub, ja juba see on muusika, nägemata kaugel, s. t. siinsamas inimrinnas.“ (272) Teisisõnu võiks ehk ka öelda, et too „müstili[ne] igitulemi[ne]“ (272), kokkuastumine ongi alguskokkukõla poole püüdlemine.

Eve Pormeister

Pilv, Aare (2016) Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse
90. trükisünnipäeva puhul .– Looming, 2/2016, lk 267–277.
Talvet, Jüri (2015) Mis Noor-Eesti Liivi-kaanonisse ei mahtunud. —
Talvet, J. Luulest. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 125–141.; Methis 1-2/2008
Unt, Anneli (2015) Ja sõna sai lauluks… — „Sirp“, 27.03, 2015.
Pilt on pärit:
Aare Pilv  (2012) Vaikiv või kurt ajastu? .–  Eesti Päevaleht, 19.10.2012

Helju Pets “Rünkrasked pilved”

Kevad, suvi, sügis, talv. Või vastupidi. Looduse ilu jõuab lugejani igal juhul. Kirjanik tunnetab seda läbi tegelaste meeleolude. Rõhk on inimese tunnetel. Need on peenelt kootud teose sündmustikku, aga teinekord pole kohta peenutsemisel, öeldakse otse ja keerutamata.

Peategelane Egle on jõudnud oma eluga keerulisse seisu. Lausa ummikusse. Väike tütar Mona on veel vaid päikese-kiireks. Paadininale kolib endine sõbranna Ingel koos perega, kuid rõõm sellestki on üürike. Mida teha, kuidas edasi? Egle ellu tuleb ja mahub palju värvikaid inimesi. On seiklusi, romaane… Elu veereb. Aga Egle on sõbrunenud viinaga. See lohutab, viib mured minema. Kas maanurgas on elu tõesti nii troostitu, et seda peab turgutama alkoholiga? Vähemalt mulle ja kirjanikule näib nii. Miks? See ju mustvalgel kirjas! Tekitades eneseski ängi. Kuidas lugu lõpule jõuab, jääb lugeja lugeda ja oma arvamus kujundada.

Soovitan lugeda Helju Petsilt varem ilmunud raamatuid: „Õnneõiteta sirelid” ja „Ussikuninganna Egle”. Need lood eelnevad romaanile „Rünkrasked pilved”.

Rita Roosileht

Lauri Sommer „Lugusid lõunast“

Lauri Sommer „Lugusid lõunast“ (Menu, 2016)

Olen ikka mõelnud, et kõik, mida Lauri Sommer puudutab, muutub puhtaks kullaks. Olgu see siis mõne kolleegi juubeliartikkel või mälestuskild – sellest saab tõeliselt hea kirjandus! Noorpõlves Võru- ja Setumaal ringi rännates diktofonile salvestatud külarahva pajatusi kirja pannes on seesama imeline muundamine Lauri Sommeril jälle õnnestunud! Juba raamatu pealkiri „Lugusid lõunast“ on oma lihtsuses geniaalne ja suure väega. Meie jaoks, kes me end põhjamaa inimesteks peame, on lõunas (olgu või oma väikese maa lõunanurgas) ikka midagi metsikut ja eksootilist.

Raamatu kaksteist lugu kinnitavad seda sisetunnet kuhjaga. Siin on lugusid, mille sündmustest saaks kirjutada terve romaani, on imemuinasjutte ja ajastu kirjeldust. Suurem või väiksem annus müstikat on igas loos. Mahlases keeles kirjapanduna mõjuvad lood üheaegselt võimsate ja maagilistena ning ehedate ja maalähedastena.

Tõepoolest, raske on otsustada, kas uskuda või mitte uskuda! Sama keeruline on vahet teha, kui palju „Lugudes lõunast“ on Lauri Sommeri kirjanikusulge ja kui palju lõunanurga jutuvestjate loomulikku annet. Aga see polegi oluline, sest lõpptulemus on lausa fantastiline.

Linda Jahilo

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane”

Koidu Ferreira on uus nimi eesti ulmekirjanduses. Autor on juba aastakümneid Eestist eemal ja elab praegu Prantsusmaal, seda toredam on tema otsus eesti keeles kirjutama hakata.

Raamat on kavandatud neljaosalisena ja mõeldud noortele. Seega ei tarvitse mul häbeneda, et teismelise armuhullust puudutav osa mulle üpris vaevaline lugeda oli. Ega ma pole surmkindel, et see noorigi pikapeale ära ei tüüta, eriti kui arvestada, et erinevalt meie kaasaja noortest puudub peategelasel arusaadavatel põhjustel igasugune seksuaalkasvatus ja ta ei saa õigupoolest arugi, mis see täpselt on, millest ta puudust tunneb või mis tema kehaga toimub. Aga väljamõeldud maailmad meeldisid mulle väga, eriti see ilus paralleelmaailm.

Lugu saab alguse inimeste maailmas, mis on kolinud maa-alustesse baasidesse, kuna päike on kõik elava maa pealt ära põletanud. Maa pinnal käiakse ainult öösel, et kahe baasi vahel liikuda, kuid teisest baasist pole juba ammu midagi kuulda olnud, ja peategelase Cordevia vend, kes sinna suundus, on juba üle aasta kadunud. Imekombel lubatakse Cordevial ja teda saatval kahel tütarlapsel venda otsima minna. Teel kohtubki ta salapärase ja ohtlikult võluva Clayga, kes päästab tema elu ja kelle nad omakorda tema elu päästmiseks baasi kaasa võtavad.

Maa-alune ühiskond elab rangete reeglite järgi, on kõrgtehnoloogiline ja hoiab rahvastiku arvu range kontrolli all. Kehalised kontaktid sugupoolte vahel on rangelt keelatud, lapsed sünnivad geneetiliselt sobivaimatele vanematele ja viljastamine on kunstlik. Vastukaaluks inimeste maailmale on Clay pimestavalt värviline maailm, kuhu Cordevia end vaatamata Clay protestidele kaasa pressib. See on sõnulseletamatult kaunis, täis imelisi lilli ja loomi – mida kaunimad, seda ohtlikumad. Inimesel on selles maailmas ohte tundmata peaaegu võimatu ellu jääda. Kasu on vähemalt sellest, et paralleelmaailma maastikud on kõik samasugused nagu Maal. Selle maailma isandateks on teepiad – kõigiti nagu inimesed, kuid neil on võime võtta mistahes elusolendi kuju. Teepiate elu põhineb mängul ja jahil, nende eesmärk on oma karja võimalikult suurena hoida, ja selgub, et nende pärast pole selles maailmas juba tuhat aastat olnud inimesi – inimesi jahtida oli kõige huvitavam, kuna nad olid kõige intelligentsemad. Peale teepiate on kõige intelligentsemad loomad apanusad, imeilusate hobuste moodi elukad, kes ei erita lõhna ja on rahulikus olekus nähtamatud, nende hambad on teemantidest ja nad söövad kõike peale kulla, nii et neid hoitakse jahtide vahepealsel ajal kullast aedikus. (Muuhulgas on nende väljaheide ka selle maailma üks parimaid magustoite!) Kuld kaitseb ses maailmas üldse kõigi ohtude eest, teepiate laste toad vooderdatakse seest üleni kullaga, keegi ei julge enne abielluda, kui on piisavalt kulda varunud. Otse loomulikult osutub Clay klannipealiku pojaks, nagu Cordevia isegi on baasi tähtsaimate isikute tütar. Ette tuleb suur hulk seiklusi, mida ära jutustada ei tahaks. Peale fantastiliselt kirju floora ja fauna on palju tähelepanu ja vaeva pühendatud ka teepiate ühiskonna kujutamisele. Jääb mulje, et teenijarahvast teepiad pole üldse nii verejanulised, justkui see käiks kaasas pigem seisuse kui liigiga. Klanniliikmete staatust märgib riietuse värv, mida kõrgem seisus, seda tumedamad toonid.

Kui tahaks norida, siis võiks ju üht-teist ebaloogilist leida, mind kui keelele palju tähelepanu pööravat isikut võiks näiteks häirida, et Clay ja Cordevia vabalt teineteise keelt räägivad, ehkki ühest maailmast inimesed juba 1000 aastat puuduvad. (Selle ajaga muutuks ka kõneldav keel tohutult.) Aga see oleks mõttetu norimine, sest nii ei saaks lugu rääkima hakatagi ja paralleelmaailmades sama keele rääkimine on ulmekirjanduses täiesti tavaline nähtus. Mõnda teist häiriks kindlasti palju rohkem küsimus, et mis koostisega see inimeste maailma atmosfäär õieti on, kui kogu planeedil pole ühtki taime ja see on tuhaga kaetud. Ja ma tahaks loota, et järgmistes osades oleks inimeste ja teepiate karakterid ja psühholoogia sama huvitavad jälgida kui esimese osa taimed-loomad.

Mind tõesti huvitab, mis edasi saab, niisiis tuleb jääda järgmisi osi ootama.

Kaja Kleimann