Posts Tagged ‘maavallast’

Mann Loper „Inglite linn”

Olla teismeline tüdruk – juba selles väljendis on väljakutseid, katsumusi ja vastuolusid. Teismeline pole enam justkui päris laps, kuid kindlasti mitte ka veel täiskasvanu. Vahel näib sellele teismelisele, et tal on lapse õigused ja täiskasvanu kohustused, kuigi kõrvalt vaadates see enamasti päris nii ei ole. Sama lugu on ka nende raamatutega, mille peategelaseks on teismeline – vahel on need rohkem lastele lugemiseks suunatud, et nad saaksid unistada homsest või ületulevast aastast, kuid üksjagu neist on sellised, mida ma julgelt ka täiskasvanud lugejale pihku pistan. Mann Loperi „Inglite linn” kuulub kindlasti viimaste hulka. Autor on suutnud raamatusse peita päris mitmeid päevakajalisi ja üldinimlikke teemasid, mille üle mõtisklemine pakub rõõmu ja muret väga erinevas vanuses lugejaile.

„Inglite linn” on Mann Loperi kolmas romaan, kolmas ulmeromaan ning teine noorteromaan. Siiani on Loper silma paistnud suurepärase keeletunnetusega. Tema lause on ladus ja sõnastus nüansirohke. „Inglite linn” ei ole selles rivis sugugi erand, vaid pakkus mõnusat äratundmisrõõmu.

Aga natuke raamatust endast! Lonni on teismeline tüdruk, kuid mitte sellises maailmas, mida me iga päev endi ümber näeme. Maailm, milles Lonni elab, asub ajateljel kauges tulevikus, kus meile tavapäraseks saanust pole just palju alles. Esmalt antakse lugejale vaid killuke mailmast – on kindlus suures linnas. Linn on hiiglaslik paljude tasanditega monstrum, milles kunagi elas ilmselt miljoneid inimesi. Nüüdseks on see suures mahus maha jäetud, lagunev, prügimägedega pikitud tunnelite ja torustike rägastik, mille vahel olevate ruumide põrandad võivad, aga ei pruugi kanda ning päike, kui see veel üldse olemas on, paistab mõõtmatu hulk tasandeid kõrgemal.

Selle hiiglasliku surnuaia või hüljatud hiigellinna sees on üks pisike Kindluseks kutsutud oaas, milles elab veidi üle tuhande inimese, Lonni nende hulgas. Keegi neist ei mäleta, milline oli linn enne sõda, kuid Kindluse elanikud kannavad endiga kaasas mälestust, et ühel päeval oli tehisintellekt inimeste vastu pööranud ning Kindluses olevad inimesed jäid ellu vaid seetõttu, et kindlust kaitsevad jõujooned, millest tehisintellekt üle ei astu. See on aga alles raamatu algus.

Ühel eriti õnnetul päeval, mil Lonni ja ta sõbrad Kindluse reeglitest üle astuvad, muutub maailm tüdruku jaoks sootuks. Oma osa selles on Kindluse vanematel, kes Lonnile kaelamurdva karistuse määravad, kuid tänu sisemisele lootusele ja jõule ning pihuarvuti abile suudab Lonni sellest siiski terve kaelaga välja vingerdada. Nüüd on ta aga sootuks teises olukorras ning peab kasutama iga seni kogutud teadmist ning iga ikka veel säilinud lootusekübet, et ühest minutist teise jõuda.

Mulle tohutult meeldis see maailm, millesse autor lugeja paiskas – iga detail oli paigas ning iga nurga tagant ilmnes midagi uut, mis sobitus, kuid üllatas lugedes siiski. Linnamaastiku kasutamine loob meeleolu, võimaldab futuristlikkust rõhutada ilma, et tegelased oma olemuses ja käitumuses seda liigselt rõhutama peaks. Inimesed on ikka inimesed ning just sellistena lugejale kergesti omaks võetavad ning kaasaelatavad. Kuid mulle tundub, et rohkem ei peakski vist sellest raamatust rääkima. Mulle meeldis ning ma noogutan julgustavalt kõikidele, kes selle sirvimiseks kätte võtavad, kuid seda, millega Lonni päriselt hakkama saab, võib igaüks juba ise raamatust lugeda.

Mairi Tempel

10 raamatut — Laura Loolaid

1. Samariitlase käsiraamat.

Nii kaua kui ma mäletan, kuulus iga maalkäigu juurde väike rituaal “Samariitlase käsiraamat” läbi lapata. Oli see siis vihmane päev, leiva luusselaskmine või muidu jõudehetk — niipea kui vana diivani vedrud kolksuga lohku vajusid, oli raamat juba iseenesest kätte ilmunud. Otsest lugemist mäletan ma vähe, rohkem sai ikka õnnetuste piltidega närvikõdi tekitatud ja imelike raviminimede üle itsitatud.

Iseloomustav tsitaat:

Mahlasoonte teel asetsevad mitmel pool mahlanäärmed, kus valmistatakse valgeid vereliblesid ja kus kinni peetakse kehasse ja mahla tunginud kahjulikud pisikud — nagu kindlustes. Seetõttu suurenevad ja valutavad vahel mahlanäärmed — seal on siis lahing vaenlastega käimas. Ei ole ka huvituseta tähele panna, et suuremad mahlanäärmete kogud asetsevad kaenla all, kubemes, kaelal jne., s. t. piiril — käe ja jala piiril kerega — riigiga, nagu kindlusedki, et vaenlasi mitte kaugele lasta tungida.

.

2. Robinson.

Eiei, mitte üldiselt, vaid üks väga konkreetne Vana Raamat, mis samuti kuulus maalkäimise rituaalide juurde. Seda lugesin küll põhjalikult ja korduvalt — ju oleks ribadeks lugenud, kui see väljaanne juba ei oleks ribadeks loetud. Et ka kaaned ja muu ümbritsev sisu on ajaga kaduma läinud, ei tea ilmumisaastat ega midagi! (Tõsi, trükistiil laseb aimata kahe- või kolmekümnendaid ja kiire tegevuse kulg lihtsustatud sisuga väljaannet.)

Iseloomustav tsitaat:

Hommikul oli õhk kõue järel lahedam, Mina aga nägin metsa poole käänates imelikku asja — nägin tuld, jooksin nagu pöörane sinna. Põesas põles. Pikne oli puusse löönud ja tuli oli edasi põesasse pääsenud.  

.

3. Roheline aas.

Kolmas maakodus rituaalselt loetud raamat. Tegu on nõretava nõukogude propagandaga sellest, kuidas kauge kolhoosi pioneeridel õnnestub akadeemik Lõssenkolt saada mutantnisu seemneid ja taimed üles kasvatada! Raamatu avastamine langes aega, kui meist olid saanud juba teadlikud nõukavastased jõnglased ja ilmselt algas lugemine iroonilises võtmes. Aga mis teha, raamat on paeluvalt kirjutatud ja lisaks väga rikas meemimaterjali poolest.

Iseloomustav tsitaat:

Trepile ilmus Dusja. Ta tõmbas palitu hõlmad koomale ning astudes ettevaatlikult veeloiku visatud telliskivide peale, tuli välja jalgrajale. Petja märkas, et tal on rätik endiselt viltu peas ja püsib ainult klambri abil. “Peaks talle oma detaili kinkima,” mõtles Petja. Kunagi oli keegi läbisõidul olev ohvitser kinkinud talle kristalse binokliprisma. Petja hoidis seda alati vasakus püksitaskus. 

.

4. Krabat.

Koduse pärimuse kohaselt olla seda mulle ette loetud siis, kui ma olin veel päris pisike. Hiljem oli raamat krooniliselt kadunud, aga ma teadsin, et ta on kuidagimoodi eriline. Kui kolimistega välja ilmus, siis lugesin igaks juhuks kohe mitu korda läbi. Iseloomustavat tsitaati ei saa anda, sest ta on jälle kuhugi kadunud, linnas ei ole, maal ei ole, küllap on hästi ära pandud. 

.

5. Kaarnakivi.

Kogumiku avastasin kuidagi kogemata ja olen sestsaadik risti-põiki ja üle lugenud. Aga mitte kunagi päris läbi. Esimestel lugemistel vaatasin vist illustratsioonide järgi, mida maksab ette võtta, edasi katsusin juba üksikuid lõike hamba all. Aga ikka on iga ülelugemisega jäänud nii, et rohkem kisuvad kaasa tondid ja imeteod, realistlikum ja lüürilisem värk jääb alati teiseks korraks.

Iseloomustav tsitaat:

”Ütle mulle, kumba sa valid, kas kivi päält kirja või maa päält maasika,” küsis Jaan Jukult. “Maa päält maasika,” vastas Juku, sest ta kõht oli kaunis tühi. “Maa päält maasikas on väga paha asi,” vastas Jaan, ”aga kivi pealt kiri on lõokesepesa.” “Ma ei teadnud,” vastas Juku. “Ma arvasin, et maa päält maasikas on tõesti maasikas.” Kõik nägid korraga, et Juku pää muutus äkki tublisti väiksemaks. 

.

6. Baskerville’ide koer.

Ikka see paks kõvakaaneline kogumik, mis kaheksakümnendate raamaturiiulil mahtus kuhugi Musketäride ja Maalt-merelt ja Tuhande ühe öö ligidusse. Järjekordne püsilugemisvara varajasest lapsepõlvest ja eluaegse deduktiiv-lembuse alustala. (Muide, taas kujunesid välja kindlad osad raamatus, mille ma kestva ja oleva ülelugemise käigus alati vahele jätsin). Kõrvale kuulata Vladimir Daškevitši filmimuusikat.

.

7.-8. Tõelised imed ja Muinasjutte.

Sel muistsel ajal, kui raamatute ilmumist ei juhtinud turuloogika, ega isegi veel mitte paberi- ja trükivärvidefitsiit, olid meie kodused riiulid lastekirjanduse osas pehmelt öeldes külluslikud. See tähendas, et oli võimalus palju asju lugemata jätta, aga ka, et oli võimalus juhuslikult igasuguseid asju avastada.

Saja rahva lugude ja pisikese sarja ja muu muistendvara vundamendi pealt tabasin muidugi otsekohe ära, et pealkirjadest hoolimata on need kaks midagi hoopis muud kui “muinasjutud” Ja see miski muu ahvatles!

.

9-10. 3 lugu ja Tagurpidi.

Ma ei saa tõestada, et ma õppisin lugema eestikeelsete koomiksitega. Aga ma saan väita, et nende mõju lugemisoskusele ja mitmekihilise teksti tunnetusele on üüratu. Seda mäletan ma ka, kuidas koomiksi lugemise käigus (oli see nüüd Tagurpidiantsla või Piilupart, Miki ja teised) hakkasin esimest korda tajuma, et väiksed kirjatähed seal serva peal on ka loetav tekst.

.

Laura Loolaid

 

Mis teema huvitab noortekirjanduses? Raamatud aastast 2021

Mõnikord on raske leida raamatut, mis järgmisena ette võtta. Tahad rännata lohedega fantaasiamaailmas, seigelda kosmoses või kaasa elada armastusloole? Aga milline raamat küll vastaks soovitule? Eesti Noortekirjanduse Ühing tuleb appi! Võtsime ette ja koostasime 2021. aastal ilmunud eesti autorite noortekirjanduse kohta teemajuhise. Võime rõõmustada, sest selle aasta teemajuhis on tunduvalt mahukam kui eelmise aasta oma.

Eesti Noortekirjanduse Ühing
https://www.facebook.com/EestiNoortekirjanduseUhing

Katrin Laur “Tunnistaja”

Katrin Lauri „Tunnistaja“ tekitab mõtteid. Esimene mõte või täpsemalt küsimus: miks sellest raamatust tänases Eestis rohkem ei räägita? Minu jaoks on vastus ilmselge. Eestis ei toimunud pärast iseseisvuse taastamist dekolonisatsiooni, desovjetiseerimist ja derussifitseerimist. Raamat räägib mitte eriti kaugetest aegadest. Seal on ebameeldivaid inimesi, keda paljud meie seast on tundnud ja/või kelle sugulased on tähtsatel positsioonidel. Sellised isikud ei soovi juhtida ajaloole „liigset tähelepanu“. See on kahtlemata tohutu erinevus Saksamaaga, kus eliitnatside suguselts peab kohustuslikus korras oma esivanema hukka mõistma. Ja siis tegema seda aina uuesti ja uuesti ja uuesti… Kuni ajab iiveldama. Eestis sellist nõuet ei ole ning sellest on mul sageli kahju.

Raamatul on kaks peategelast. Hea ja halb. Hea peategelane on katoliku piiskop Eduard Profittlich, kes küüditati Venemaale ja mõisteti surma. Venemaal suri ta enne surmaotsuse täideviimist märtrisurma. Halb peategelane on Nigol Andresen. Kuna Eduard Profittlich käib surijatele viimset võidmist andmas, siis tekkis mul väike paralleel Punamütsikesega. Nigol Andresen, kes oli tark ja haritud mees (aga ka väga kuri), meenutas mulle Kurja Hunti. Punamütsikese muinasjutul on kaks versiooni. Algses versioonis, mille kirjutas Charles Perrault, võidab Hunt. See muinasjutt pidi olema hirmutav hoiatus. Vendade Grimmide versioonis jääb Punamütsike alguses alla (Hunt õgib nii tema kui ka ta vanaema), kuid hiljem lõigatakse ohvrid Hundi kõhust välja. Hunt kaotab.

Nõnda saab lugeda ka seda raamatut. Lõpeb ta piiskopi hukuga, kuid kas lõpeb? Kui on midagi võimsamat kui surm (ja on!!!), siis peavad Kuri Hunt (Nigol Andresen) ja ta sõbrad (teised punased) vastu võtma kaotuse ja õiglase karistuse. Minu kui lugeja hinges nad seda ka tegid. Võitis kindlasti Eduard Profittlich.

Raamatu võlu on ajalooliste detailide (ka ajaloolise klatši!) rohkus. Seda raamatut on minu meelest väga mõnus lugeda ja samal ajal guugeldada. Nt räägitakse Tõnissoni miniast, kes mõrvas Tõnissoni poja. Venelased lasksid pärast mõrvari vanglast välja ning hiljem töötas ta muuhulgas ka Tallinna raamatukogudes. Mõtlesin kohe, et on täitsa võimalik, et ma laenutasin kunagi raamatuid ehtsa mõrvari käest. Selliseid huvitavaid – alati küll mitte mõrvadega seonduvaid – ajaloolisi detaile on raamatus väga palju. On selge, et tehtud on ülipõhjalik uurimistöö.

Arvan, et see teos peaks olema kohustuslik kõigile, kes tahavad sügavuti mõista seda osa ajaloost, millest siiani paljud rääkida ei taha. Koolis võiks see raamat olla kohustuslik.

Piret Kivi

Tõnu Õnnepalu „Palk. Talvepäevik“

Lugu kulgemisest ja üksindusest.

Minategelane tunneb end maailmakodanikuna, kelle maailm ei ole pärit sellest maailmast. Kui, siis vaid osaliselt.

Kes üritas, kuid ei suutnud end lahti rebida. Kellest sai igavene rändaja, saatjaks tühjuse- ja kaduvikutunne.

Sestap asub ta kohal, kuid samas hoopis kusagil mujal.

Kusagil eikusagil.

Selline on elu.

Heiki Epner
Tartu Ülikooli Raamatukogu

Jüri Kolk “Hele täht”

Kui luuletuste all oleksid viited või lõpus kastutatud kirjandus, siis võiks see moodustada luulekogu mahust suurema osa. Kogu remiksid on lõbusad “Kui ootad kirja, siis süüdi pole Omniva” või murelikud “sinu rüppe tahan heita / mure tema enne sääl” … Jätan vastamata küsimuse, kas ükski luuletus siin kogus on vaba intertekstuaalsusest ja viitekaasusest — isegi kui on, siis ilmselt leiame need autori tahtest hoolimata.

“ei jäänud tal mõistagi muud üle / kui / hakata kirjutama / ja siis kohe tegelema / tekstianalüüsiga”

Osad tekstid on juba ennetavalt viisistatud.

Võib-olla on seda luulekogu mõistlik tarbida osade kaupa, mitte täies mahus korraga.

Helle Maaslieb
Eesti Kirjandusmuuseum

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”. Adam ja Pojad, 184 lk. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau

Selle teose valik Kulka esseistika nominendiks on suurepärane. Ma toetan seda valikut väga. Jaan Kaplinski kuulub ka minu lemmikute hulka.

Ööülikooli loenguid on meile tuttavad juba Vikerraadio vahendusel. Eelmisel aastal otsustas Jaan Tootsen tuua need loengud inimesteni, raamatusarjana, mis rikastab kindlasti eesti rahva tarkuse varasalve.

Esimene raamat, mis selles sarjas ilmus, oligi Jaan Kaplinski “Vaimu paik”. Teos ise vääriks oma välimuse ja kujunduse poolt lisaks veel “Aasta kaunema raamatu” tiitlit. Väga tore oli näha, et autor sai enne oma maise teekonna lõpetamist seda raamatut ka ise käes hoida. Raamat ilmus Jaan Kaplinski 80 sünnipäeval.

Jaan Kaplinski, kes on saanud tuntuks eelkõige luuletajana, on väga mitmekülgne erinevates žanrites. “Vaimu paik” algab Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski spetsiaalselt selle teose eessõnaks valminud kirjavahetusega ning lõpeb ka kahe suurmõtleja, Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita vestlusega, kus Kaplinski avab läbi temale esitatud küsimuste, isiklikke mõtteid tema hetkeolukorrast, loodusest, armastusest, keelest, Eestist. See annab raamatule teatud iskliku, sooja raami.

Kodumaa mõtisklustes on tunda kirjaniku pettumust Eestist. Ta tunneb tõsist muret Eesti metsade pärast, arusaamatult vaatab ta tänapäeva liiga korrastatud maailma peale, kus looduses puudub metsikus ja linnad on kõrgeid hooneid täis. “Minu meelest ei saa loodust korda teha — looduses endas on kord, aga see kord on väga keeruline. Me peame sellest aru saama, seda märkama.” (lk.172)

Linnas liikudes jälgib ta maju ja puid kui linnupilguga, et kas leidub mõni pragu või auk, kuhu saaks lind endale pesa teha. Arusaamatuks jääb tänapäeva ühiskonna suhtumine loodusesse. Tänapäeval valitsev pandeemia ja looduskatastroofid on tekkinud sellest, et puudub tasakaal looduse ja inimese vahel. Me tahame rohkem saada aga anname vähem tagasi.

Kaplinski peab ennast rohkem maa- kui linnainimeseks. Tema lapsepõlv möödus Tartus. Sõjaaegsed mälestused Tartu pommitamisest on tal selgelt meeles. Linnas ei tundnud Kaplinski ennast koduselt, kuna ta elas oma esimestel eluaastatel oma vanaisa suures majas, mida ümbritses suur aed ja rohelus. Lapsepõlve jalutuskäigud koos vanaisa Jaan Raudsepaga Tartu parkides ja surnuaedades jätsid temale imelised mälestused tolleaegsest Tartust.

Raamatus keskendub autor veel teemadele nagu religioon, usk, armastus, sõda ja eesti keel ja vaim. Kaplinski mõttearendus on lihtne ja sügav, tekib tunne, et tahaks temaga dialoogi astuda, küsida vahele mõne küsimuse või mõne koha peal temale vastu vaielda. Selle teose lugemine on kui mõtterännakule minek, tehes vahepeal pause, minnes mõne mõttega tagasi, mõtiskleda ja siis jätkata lugemist.

Loengust “Religioon ja sektantlus” meeldis mulle väga järgmine mõte: “Küll on hea, kui suudaksime olla vähemalt inimesed – selle sõna üsna tagasihoidlikus tähenduses: suhtuda üksteisesse inimlikult, mitte teha sigadusi.” (lk.96)

Triin England

10 raamatut — Doris Diana Orr

Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed

Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?

.

Tove Jansson “Muumitroll

Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.

Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.

.

Michael Ende “Momo

Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

.

René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix

Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.

.

Dina Rubina “Cordoba valge tuvi

Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.

.

Terry Pratchett “Väikesed jumalad

See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.

.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane

See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.

.

Tõnu Õnnepalu “Mandala

Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.

.

Virginie Despentes “Vernon Subutex

See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.

Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.

.

Herta Laipaik “Maarjakask

Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.

Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.

Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.

.

.

Doris Diana Orr

Katrin Laur „Tunnistaja”

Tunnistaja” on väga mahukas ajalooline romaan 1930-ndate aastate Eestist. Romaani peategelaseks on Eesti katoliku kiriku piiskop Eduard Profittlich.

Raamat jõudis minuni juhuslikult. Mulle pakkus raamate huvi Eduard Profittlichi pärast. Eesti katolik kirik on alustanud teekonda, et paavst kuulutaks ta pühakuks. Marge Paas rääkis temast nii kirglikult, et tekkis huvi, kes ta siis oli. Miks ta valis endale teadlikult märtri saatuse?

Raamatut lugedes tuleb kasuks ja vajalik eelteadmised 1930-ndate Eestist.

Raamatu pealkiri tähendab kreeka keeles märtrit. Minu meelest sobib märter isegi paremini romaani pealkirjaks. Märter oli Eduard Profittlich ja omamoodi ka Nigol Andresen.

Kui ma lugesin romaani, ei saanud ma alguses aru, miks on autor teiseks peategelaseks toonud Nigol Andreseni. Kokkupuuteid oli neil minimaalselt.

Eduard Profittlich ei tahtnud jätta (ja paavst ei andnud otsest käsku Eestist lahkuda) oma kogudust ja Eestis elavaid katoliiklasi. Tal oli võimalus legaalselt Eestist lahkuda, aga ta valis teadlikult Eestisse jäämise. Ta valis märtri saatuse. Ei tohi ära unustada, et Eduard Profittlich oli jesuiit. Jesuiit täidab käsku. Ta saadeti Eestisse ja Eesti sai tema saatuseks.

Nigol Andresen lahkus Eestist 1941. a suvel. Tema levitas oma usku — religioosset kommunismi.

Üks usk oli asendanud teise.

Raamatut lugedes hakkas mind häirima kaks asja. Autor annab vihjeid samal ajal Eestis toimuva kohta napilt. Ma tunnen põhjalikult Eesti ajalugu ja seetõttu hakkas mind häirima, et pidepunkte oli vähe. Ma ei tea kas need lugejad, kes Eesti ajalugu vähem tunnevad, ka tundsid, et neid hakkas midagi häirima. Mulle tundus, et autor on takerdunud liigselt pisiasjadesse. Kas selle taga on see, et autor on katoliiklane ja olnud emigrant, ei oska öelda. Ta ei raatsi pisiasjadest loobuda.

Sa pead olema suur Eesti ajaloo huviline või tundma huvi katoliku usu vastu.

Raamat meeldib või mitte. Nii lihtne see ongi.

Kristiina Selli-Tupits

 

Jüri Kolk „Hele täht“

Jüri Kolk pakub lugejale ohtralt äratundmisrõõmu, kirjutades osavalt pea peale seisma nii piiblit, luuleklassikuid kui popi- ja estraadimuusikat. Enamik viiteid peaks küll olema ära tuntavad, ent parima lugemiselamuse saamiseks tuleb ikkagi autoriga kaasa ka mõelda. Esiteks tuletada meelde, et kuidas see originaal nüüd täpselt ikkagi käis ja teiseks – kui midagi tundub sellegipoolest nihkes olevat ja tõenäoliselt tundub – mõelda välja, kas algupärandi tõsidus pole mitte irooniliseks naljaks keeratud või algsest nalja viskamisest minoorne nutulaul saanud.

Ja ma ei välistaks päriselt ka võimalust, et ajal, kui te seda raamatut parajasti ei loe, miksivad need read ennast salaja ise uuesti natuke ümber, nii et kui eelmisel lugemisel ei tahtnud ehk muie te näolt kaduda, siis järgmisel korral tundub, et iga fraasi taga hiilib mingi hillitsetud nukrus. Seepärast soovitan luulekogu aeg-ajalt uuesti riiulist välja võtta ja üle lugeda, päris kindlasti on sel nii mõnigi üllatus varuks.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut