Posts Tagged ‘maavallast’

Kristi Piiper “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Kristi Piiper “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised” (Tänapäev).

Kristi Piiperi “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised” koosneb kahest tosinast omaette loost, mille ühenduslüliks on Liisa ja tema pere. Lood, kus juttu näiteks jõuluvana ettevalmistustest, unematide muredest, usside parasiithaigustest ning paljust muust saavad humoorika, teravmeelse ja ootamatu lõpplahenduse. Raamatus on loole sobivalt veidi „karvased“ ning omanäolised pildid.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Tuul Sepp “Allikahaldjas”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Tuul Sepp “Allikahaldjas” (Varrak)

Tuul Sepa “Allikahaldjas” on kaunite illustratsioonidega eesti mütoloogia-aineline raamat õe ja venna suvevaheajast vanaema-vanaisa juures. Suvi, mis vanaema käe all pidi tulema õpetlik ja igav, osutub oodatust hoopis erinevaks, sest lapsed avavad Unustustemaailma värava ning peavad aitama Allikahaldjal kinni püüda unustuse hõlmast pärismaailma põgenenud müütilisi elukaid. Meeldejäävate tegelaste kaudu on raamatusse lisatud hulgaliselt huvitavaid fakte, mis annavad loole tummi ja tihedust.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Jaanus Vaiksoo “King nr 39”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Jaanus Vaiksoo “King nr 39” (Ärkel)

Jaanus Vaiksoo “King nr 39” algab päeval, mil 5. klassi poiss Paul Viies magab sisse ja teeb koolist poppi. See juhuslik sündmus toob Pauli ellu uusi värvikaid tuttavaid ja sõpru: salapärase Kingamehe, kes ostab alati ainult ühesuguseid nr 39 kingi, kingapoe ilusa müüjanna Jekateriina, muheda üksikisa Arturi ja tema tütre Minna Riinu. Lugu on kaasakiskuvalt ja omanäoliselt kirjutatud, ning Kingamehe müsteerium kruvib põnevust kuni lõpuni välja.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Kairi Look “Piia Präänik ja bandiidid”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2020 — Kairi Look “Piia Präänik ja bandiidid” (Tänapäev).

“Piia Präänik ja bandiidid” on autori teine raamat, mille tegelaseks on Piia Präänik. Seekordsed sündmused Papli tänaval algavad uudisega, et Piiast saab korraga suur õde tervelt kolmele vennale. Põnevust ei tekita mitte ainult kolmikute majja tulemine, ka Piia naabrid lisavad mõistatusi, mida tüdruk oma uue sõbra Villemiga lahendama asub.

Toredate piltidega vaimukas ja lõbus raamat nii iselugejale kui ettelugejale.

Eva Roos
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Johannes Kivipõld “(Vaba)surm”

Eesti autorite teoseid ei ilmu põnevussarjas „Mirabilia“ kuigi tihti. Noore kirjaniku Johannes Kivipõllu kolmas raamat (varem on temalt ilmunud 2018. a ulmeromaan „Põrge“ ja poliitiline põnevik „Pööris“) pealtnäha veidra pealkirjaga „(Vaba)surm“ võtab siin koha täie õigusega. Enesetappe käsitlev kriminaalromaan jälgib pahatahtliku manipulaatori edenemist varju hoidvast jälgijast küüniliselt kalkuleerivaks niiditõmbajaks, kes otsustab oma suva järgi, kes elab ja kes sureb.

Meinart on tavaline noorepoolne mees, keda tänaval nähes ei tuleks kellelegi pähe, et see tagasihoidlik ja kinnise moega tüüp võiks olla külmavereline tapja. Kui vähese enesekindlusega IT-nohik aga avastab, et kunagi naisele, kes keset ööd ta korterist oma meest ja selle armukest otsis, hooletult visatud sõnad – löö oma mees või tema tüdruk maha või tee endale ots peale, ise otsustad – viisid naise tõepoolest enesetapule, hakkab ta kavakindlalt tegutsema. Lõpuks ometi on arvutimängude meister mõelnud välja mängu, kus ta saab kõiki nuppe kontrollida ja oma tahte järgi liigutada, et saavutada lõpplahendus – mängija enesetapp. Appi võetakse mobiiltelefonid, hüpnoos ja sugestioon. Ajapikku hakkab noor politseiuurija Hugo aga kahtlustama: kas nii sagedased enesetapud tema piirkonnas on ikka juhuslikud?

Hoogsalt kirja pandud, erilise täitematerjalita romaan kulgeb kiirtempos juhtumilt juhtumile, sekka mõistmatute prokuröride-politseiülemate jauramisi. Mõtteid tekitas lugu aga rohkesti, ja ka üsna musti. Oma tegevuse õigustamiseks-õilistamiseks veenab Meinart ennast, et teeb vajalikku ühiskonna puhastamise tööd. Ohvrite seas on kodutu, vaimuhaige, naisepeksja ja loomapiinaja, vähki põdev pensionär, vastutulematu laenuhaldur, rahatu üksikema, dopingusportlane, homoseksuaal… Väärakad, nagu neid tänapäeval nimetatakse. Huvitav, kui paljud lugejad tunnevad Meinarti suhtes poolehoidu? Kui paljud ihkaksid ise olla „metsasanitarid“, hoida maksumaksjate raha kokku lootusetult haigete ja vanurite pealt, likvideerida antipaatseid ametnikke või muidu vastumeelseid inimesi? Ja miks ikkagi on osa inimesi – kui hüpnoos kõrvale jätta – valmis elust loobuma kellegi utsitusel? Sinivaala-nimeline mäng on veel värskelt meeles, küllap on neid teisigi. Kui sugereeritavad me ikkagi oleme? Kas vabasurm ongi üldse enam „vaba“?

Tiina Tarik

Vt ka: üks varasem intrevjuu Johannes Kivipõlluga Tartu Ekspressis ja blogipostitus Raamaturiiulikeses.

Kirjanduslinn soovitab: Uku Masingu ja Toomas Pauli kirjavahetus „Usalda ennast“

Uku Masingu ja Toomas Pauli kirjavahetus
Usalda ennast“ (Ilmamaa, 2015)

Muidugi ei jõua keegi tänapäeval sellist raamatut tervenisti läbi lugeda. See on väga aeglane raamat, palju hullem veel kui Fred Jüssi “Olemise ilu”. Aga selle viimase tänukõne eesti suurele müstikule võiks siiski läbi lugeda. “Usalda ennast” on läbi kahe aastakümne kestnud kirjavahetus, milles avaneb ilus, valus ja sügav sissevaade inimese hingeellu, kes küsib endalt seda kõige olulisemat küsimust: kuidas otsida ja leida lepitust maise elu ja kõrgemate jõudude vahel?

Kui on põhjust Peetri kiriku kanti sattuda, siis võib viivuks mõelda ka Toomas Paulile ja Uku Masingule, kes tol ammusel kevadpäeval seal viimast korda kokku said.

Valdur Mikita

Foto: Mana Kaasik

Doris Kareva „Terendused“

Doris Kareva esseekogumik „Terendused“ on huvitav põimik eesti ühe nais esiluuletaja esseedest, arvustustest, artiklitest ja mälestustest. Lugejal on võimalik siseneda kultuurilis-filosoofilisse maailma, mis esmapilgul võib tunduda ainult kirjandusele suunatud, kuid tegelikkuses on seal palju huvitavaid mõtteid, elukogemusi, tundmusi eri eluala spektritest. Kõige huvitavam on siseneda Kareva mälestustesse isast või lugeda maailmakultuuridest ning põigata sisse tema „mõtlemise osasse“. Viimase kohta on Kareva ise öelnud, et „ta mõtleb teiste inimeste sõnadega“, põimides nii oma mõtete sisse tsitaate teistelt.

Maris Mägi
Spordimuuseum