Posts Tagged ‘maavallast’

Eva Koff “Sinine mägi”

Eva Koffi romaanis “Sinine mägi” on tartulikku boheemlust ja vaimsust ning vabadust. Tegevusliinid on mitmekesiselt värvikad. Vaatamata erinevate aegade kajastamisele, ei ole raamatus trafaretseid ja kivinenud arusaamu, vaid tuntavad on liikuvad ja seostatud mõttearendused.

Tiina Peterson

Advertisements

“Eestid, mida ei olnud”

Mul on nii hea meel, et Hargla selle kogumiku kokku pani ja välja andis. Ega kõik jutud pole puhas kuld, aga millises jutukogus need seda oleksidki, üldine kontseptsioon ja meeleolu ja mõttemängude rohkus on vägev ning jutupärle jagub ka. Miskipärast hakkasid mulle need lood riburada rahavakalendri ja muude tähtpäevadega seostuma:

Jaagup Mahkra “Tarvaste tulek” — jaagupipäev (mis tehtud, mis teoksil, mis tulemas, kolimisotsused ja elustiilivalikud, ühelt poolt hoogsa seiklusjutu stiilis ja teisalt muinaspaatost, miskit jäi puudu ja miskit oli üle, aga kokkuvõttes pigem heapoolne lugu);
Indrek Hargla “Clemens Fellinus, Rex Estonicum” — madisepäev (kui Lembituga kõige enam seotud päev, lugu algas mõnusalt, aga jooksisis mingil hetkel minu jaoks mitteeritihuvitavasse suunda, ma ei teagi, kas kirjutamisstiili või mõttearenduste pärast);
Heinrich Weinberg “Vabavalla kaotamine” — mihklipäev (igal oinal oma mihklipäev, mõnikord lihtsalt jõuab see mihklipäev oodatust kiiremini kätte);
Meelis Friedenthal “Kasuksepp” — usupuhastuspüha (samal päeval on ka kõigi pühakute püha, sel päeval olevat Martin Luther oma teesid Wittenbergis kiriku uksele naelutanud, Friedenthal oskab mind oma lugudes alati üllatada, kunagi ei lähe lugu sinna suunda, kuhu ma algul arvan minevat, minu jaoks vast kogumiku põnevaim lugu);
Mairi Laurik “Jumala armulikkus” — jüripäev (Püha Jüri kui igasuguste metsaelukatega, nii huntide kui lohedega, tegelev pühak, asi tal siis need Kreeka-Rooma koletised ka oma hoole alla võtta);
Mann Loper “See linn on meile kalliks maksma läinud” — peeterpaulipäev (ehk Tartu linna kaitsepühkute päev, jutul on mõte täitsa olemas, aga need ülitäpsed Tartu kirjeldused läksid minu jaoks liiale);
Mart Sander “Saatan Robert” — mardipäev või kadripäev (ümberrõivastamist lubavad pühad oleks ju nagu pisut teatri sugemetega kombestikuga, jutu teatriosa oli minu jaoks huvitav, ulmeline pool mitte nii väga);
Maniakkide Tänav “Kolmanda Reichi triumf!” — kosmonautikapäev (see lugu tahaks ülelugemist, esimese hooga ahmisin lihtsalt, et oot, mis nüüd, mis nüüd, mis nüüd?);
Mihkel Seeder “Ernst Meele Eesti” — vabariigi aastapäev (ma ei ole kunagi eriti hästi kannatanud kõnesid, ei elus, kirjanduses ega filmides (ja ma tean, et ma olen end nii ilma jätnud päris paljudest muidu päris headest krimkadest) ja see jutt koosnes suures osas kõnest, seega lugesin diagonaalis ja teist korda enam ei taha);
Veiko Belials ja J. J. Metsavana “Piisab, kui seinale kritseldad B”  — 14. juuli ja/või 15. jaanuar (vastavalt siis Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille vallutamise aastapäev ja Pierre-Joseph Proudhoni (anarhia isa) sünnipäev, hooletu-muretu-pungilik hoogne ja peadpööritav lugu bonapartistide liikumisest Eestis);
Siim Veskimees “Valendab üksik prooton” — hingedepäev (see on see aeg, kui uksed teise maailma olla rohkem lahti kui tavapäraselt, seega sobib paralleelmaailmades müttamist kirjeldava jutu kohta mu meelest küll);
Krafinna “Elu jõud” — kõik need maarjapäevad (kes on lugenud, saab vast aru, miks :) oli usutavat ulmelist elementi, oli suurepärast meeleolu edasiandmist ja üllatavaid käike).

Lugege, eest taha või tagant ette, kõiki lugusid või ainult mõnda :) !
Heli Illipe-Sootaki väga toredad intervjuud kogumiku autoritega Reaktoris.

Tiina Sulg

Sandra Heidov “Ema, kes armastas kaua magada”

See raamat on nagu pool peotäit sihvkasid või kõrvitsaseemneid, et nood om´ hääd ajaviitess´, kõhtu ei täida, aga mõnusad nokitseda ja vahel täitsa maitsvad ka. On näha, et autor valdab sõna. Enamjaolt on selline lobedalt edasikulgev üsna argine tekst, aga vahele satub ootamatult ilusaid lauseid (“Õues hämardus, ida poolt valgus tinti aegamisi üle terve taeva”, “… kuidas sügismaastik õlivärvidest pikkamööda tühjaks nõrgub.”), parasjagu naeruturtsatushetki (“Ära iialgi päri, kellele tehakse sooduspakkumisi: neid tehakse sinule.”), on olemas raamatut läbiv motiiv (aeg, Achilleus ja kilpkonn), ja mõned kohad, millest ma sain aru, et need on autorile olulised ja mis andsid aimu, et tal endal ikka oli mingi mõte, miks see raamat kirjutada (näiteks see koht, kus peategelane vaatab oma nooremat last joonistamas või “Täiskasvanud inimesed ei muutu, isegi kui nad tahaksid. Ainuke, mida me päriselt suudame, on mõned kilod juurde ja maha võtta”). Esimese katsetuse kohta pole paha. Pluss on see, et kirjutamislaadilt on autor mulle sobiva veregrupiga (no kui see riietuste kirjeldamine välja arvata) ja miinus on see, et ei näinud ma ses raamatus suuremat mõtet, lugu ei olnud ja karaktereid ka mitte, meenus Avandi-Sepa kokkuvõte “Õnne 13st”: “20 aastat ja midagi ei juhtu,” siin on 7 päeva ja midagi ei juhtu. Sellest raamatust annaks teha tüüpilise eesti filmi, sellise igava, veniva ja ängi täis, ilusate loodusvaadete ja mõne koomilise episoodi ja toreda kõrvalosatäitmisega… ja olenemata sellest, et Heidov on filmiinimene ja talle see mõte võib-olla isegi meeldiks, oleks see mu meelest raiskamine.

Kirjanduslooga seonduv katke: “Kõige mugavam ja Rasmusele arusaadavam oleks olnud lahterdada Shakespeare viissada aastat tagasi elanud ulmekirjanikuks, sest Prospero, Ariel ja teised kuulusid selgelt fantaasiavaldkonda, aga lõpuks olin piirdunud sellega, et nimetasin teda lihtsalt näitekirjanduse Mozartiks. Amadeust teadsid mingil käsitamatul moel kõik lapsed ja ta sobis referentsiks alati, kui sõnad geniaalsuse kirjeldamises otsa said.”

Pealkirjaga seonduv katke: “”Mis see intriig seal “Tormis” täpselt oligi? Mõni tuntud lause või monoloog?” küsis ta. “Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod: me väikest elu piirab uni,” deklameerisin natuke kohmetult. “See käib ju täpselt sinu kohta,” arvas Erik. “See käib kõigi kohta,” pomisesin.”

Lõpumärkus: ma vist päris hea meelega loeksin Sandra Heidovi pop-rockmuusika arvustusi, kui ta neid kirjutaks ja keegi võtaks avaldada ka, märkuse aluseks olev katke: “Sealt tuli suvine tantsuhitt, lühike ja üsna sisutu ingliskeelne lauluke paari salmi ja refrääniga, tamburiinikõrinaga, nätskete trummilöökidega ning muretute ja lõtvade kitarriakordidega /–/ autos ja meie rinnakorvides võnkusid bassihelid, need ronisid üles, peaaegu kurguni.”

Tiina Sulg

Urmas Vadi „Neverland“

Mulle meeldivad puändid ja Neverland neid pakub. Tõsi, Urmas Vadi laseb lugejal üle poole teosest läbi lugeda ja peaaegu õlgu kehitada, et noh, eks ta üks olustikuline lugu ole – inimestest, kes võivad elada meie kõrval, koos meiega. Ja kui puänt tuleb, siis mitte üksnes lugejale, vaid ka tegelastele endile. NB! Solvumisihalejatele puritaanidele mittesoovitatav. Või hoopis vastupidi.

Pille Liblik

Kristiina Ehin „Kohtumised“

Kristiina Ehini luulekogu „Kohtumised“ pakub olmeliselt humoorikat lugemist. Kogumik on luulekeelelt lihtne, õrn ja ilus. Paigad, kohad, inimesed ja juhtumised on äratuntavad ja samas üllatavad oma ebatraditsioonilisusega.

Tiina Peterson

Reeli Reinaus “Maarius, maagia ja libahunt Liisi”

Reeli Reinausi teos “Maarius, maagia ja libahunt Liisi” rõõmustas oma loodusläheduse, inimliku soojuse ja lapseliku põnevusega.

Meeldis, et maagia ei domineerinud või oli oskuslikult looduskeskkonnaga põimitud. Peamine fookus jäi noorte hingede mõistmisele.

Tiina Peterson

Jan Kaus „Kompass“

Miks seda raamatut lugeda?

Iga inimene võib elu jooksul sattuda olukordadesse, kus ollakse sunnitud endalt küsima, et mis ma nüüd siis valesti tegin või miks kõik selliselt lõppes?

Võiksid seda raamatut lugeda, kui Sind huvitab kuidas suhe inimesi muudab, köidab ja õpetab? Kas suhtes ikka tuntakse oma paarilist lõpuni või jääb alati miski varju – pimeduse piiri taha. Kas ka Sina oled vahel musta valgeks vaikinud? Kui palju peab suhetes elama paralleelselt ja kui palju läbipõimunult? Kas rohkem tuleks anda ise või oodata andmist? Kui palju peaks kaotama ennast, et kaaslane oleks veendunud Su rindekindluses? Kas kõik see võibki kompassi rikki ajada?

Üsnagi nõutuks tegevale olukorrale vaatamata jutustatakse lugu elujaatavas ja lahendustele orienteeritud võtmes – Linn oli psühhiaater ning tänavad tema vastuvõtt. Lugu kulgeb eluolu pealiskaudsuse ja sügavamate kihtide piirimail, tehes teravaid sissepõikeid emba-kumba. On tasakaal maaläheduse ja filosoofilisuse vahel. Tegelaste kohta jagatakse parajal määral detaile. Vähem on rohkem ning lugejal on ruumi mõelda.

¼ raamatust liigub lugu etteaimatavas rööpas, siis tekkib turbulents ning just vahetult enne lõppu leiab lugu taas vana rööpa üles.

Mulle ei ole varem ükski Jan Kausi raamat kätte sattunud, aga tundub, et tema tundmaõppimiseks otsin veel mõne raamatu välja. Sest ka mulle meeldib avastada looduslikult kaunist kultuur- ja linnamaastikku.

Pille Kõiv