Posts Tagged ‘sarjad’

Marju Kõivupuu “Loomad eestlaste elus ja folklooris”

Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ on juba neljas raamat kirjastuse „Tänapäev“ loodusraamatute sarjas „Looduse lood“. Raamat keskendub inimese ja loomade suhetel pärimuspõhisest vaatevinklist ning selle alusel on raamat ka peatükkideks liigendatud: vaatluse all on mets- ja veeloomad, kodu- ja lemmikloomad, ohtlikud loomad, mütoloogilised loomad ja loomad rahvameditsiinis, aga ka loomamatused.

Autor mõtiskleb selle üle, miks mõne looma kohta on suhteliselt rikkalikult rahvapärimust, teiste kohta aga õigupoolest suurt midagi. Selgub, et metsloomadest on kõige rohkem mainitud rahvapärimustes hunti, teisel kohal on karu, järgnevad mäger, jänes, siil ja rebane. Koduloomadest on kõige populaarsemad tegelased koer, kass, härg, hobune, lehm, lammas ja siga. Peatükis „Endeloomad“ on juttu mustast kassist, loomade ilmaennustusest, saame teada, kes on õnneloom laudas ja majas. On veel eraldi peatükid ohvriloomadest, loomadega seotud rahvameditsiinist ja lemmikloomadest.

Ühesõnaga — sisukas ja põnev raamat nii loodusesõbrale kui ka folkloorist huvitujale. Aastaste jooksul on Marju Kõivupuu ka varem kirjutanud huvitavaid raamatuid: „101 Eesti pühapaika“, „Eestlase eluring“, „Hinged puhkavad puudes“, „Igal hädal oma arst, igal tõvel oma rohi“ jt.

Valentina Brovina

Advertisements

“Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”

Mul on ““Loomingu” Raamatukoguga” selline veider kaksipidi suhe. Ühtpidi, mõistus ütleb, et see on suurepärane sari, et sedakaudu saavad ilmuda nii paljudki huvitavad autorid ning saab maitseproove nii kõige uuemast kui ka peavoolust pisut kõrvale jäänud vanast heast. Teistpidi, tunne ütleb, et need on nii õhukesed, et ma ei viitsi lugema hakatagi, raamat saab enne otsa, kui ma jõuan sinna maailma sisse elada, ja see on ikkagi ajakirja-formaat, seega katsetuste koht ja mitte see “päris” kirjandus. Nii ma siis kõlgun, lastes enamasti end tunnetest valitseda ja olles läbi lugenud häbematult vähe LR-numbreid, lastes vahel mõistuse häälel kõlada ja leides sarjast nii mitmeidki minu lugemisajaloos olulisi teoseid (n. Eugene O’Neilli “Pikk päevatee kaob öösse”, Ray Bradbury “451° Fahrenheiti” või Liisi Ojamaa “Myyrid & wärawad”).

Aga ses sarjas on üks raamat, mille puhul mul nii mõistus kui tunded on samavõrra rahul — 1976. a. ilmunud “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”.

See on hästi eklektiline kogumik. Noori autoreid on põhikooli lõpuklassist I kursuse tudengiteni, enamik siiski abituriendid. On nii luulet kui proosat. Mõni autor on esindatud vaid ühe loomingunäitega, mõnel on kümmekond pala. Tasemeti on pilt kõikuv, enamjagu on tüüpiline noore inimese luule, kus on nii algajalikke mõtte- ja sõnakatsetusi (õnneks vähe) kui põnevat paljulubavust (enamik kogust) ja kohati ka vaat et valmiski asju ning üldpilt on täitsa tore. Ja muidugi on huvitav vaadata, mis neist kirjutajaist on edasi saanud — on neid, kes on vägagi meie tänases kirjanduspildis kohal, ja neid, kes pole loominguga jätkanud.

Mõned tekstinäited:

*

mul meeldib kaeda
kõike vastupidiselt
pilv helgib taevast
valgest vastu siniselt

Kajar Pruul

*

sügisvihm uhtus minu hingekeeli
ja tema poole sirutasin oma paluvad käed
inimeste nutmata pisarad pesid neid
segunedes minu enese verega
nüüd on mu hingekeeled roostevabad

Kristin Väli

*

Tere. Tulin tagaukse kaudu.
Ega palju pole öelda mul.
Tulin, kandes kaasa oma laulu:
noor ja lootustandev. Aga hull.

Minu laulus ootusi ja kahtlust.
Valu. Pihtimusi häbini.
Vaevaga see koorem kaasa mahtus.
Muuseas olen lüürik läbini.

Doris Kareva

*

Ma kõndisin üpris kitsas vahekäigus kahe kalju vahel. Mu paremal käel oli täiesti valge, pahemal täiesti must kalju. /—/ Mõlemad kaljud olid peegelsiledad. Mitte midagi ei paistnud peale valge kalju. Must kalju oli, nagu ei oleks sel kohal midagi. Täiesti must ja pime.

Rein Raud

*

Ma võtsin suure pussi
ja torkasin südamesse.
Kelle omasse, aimugi pole,
võib olla, et paberisse.

Monika Uibo

*

päike kammib kasteheina juust
räästa all on pääsukeste pesi
nööril pesu mida keegi pesi
taldrikul on nuga leib ja juust
mesilasi lendab õunapuust
ämbri põhjas loksub vihmavesi

Eve Kivipõld

*

Jääb valgus ja vaikus
ja otsatu öö
ja muu, mis on igavene.
Jääb rahvas ja maa
ja rahva töö
ja see, mis on igavene

Lembit Michelson

*

Trammikolinal jõudsin ma siia,
koju minna õhtul ei saa.
Siin minu pelgupaik viimne —
Trummi tänava viineribaar.

Priidu Beier

*

Nagu sööbiv hape tungib kurbust hinge
väike kõdunend puurist seisab surnuteriigis
ulguv kalmistutuul on üdini vinge
närbund matusepärg ujub kõntsases tiigis

Annika Punab

*

Rahu lamas pargis.
Maailm veel ei tea,
et end uueks eluks
valmis üks ei sea.

Kord kui kevad jõuab,
lumelummus kaob,
kisendavad taevas
surnud oksaraod.

Taavi Tuulik

*

Kui pandimaja veteranide rahvastepalli võistkonna kesktormaja Jaagup võistlustelt tagasi jõudis, oli päike juba loojunud. Väsinult tiris vanamees seljast võistlusdressi, mis koosnes punasetriibulisest vestist, rohelistest põlvpükstest, tumelilladest kalossidest ja oranžikast murumütsikesest, ning asus hoolega oma puujalga õlitama.

Heiti Habicht

*

Kohusetunne? Põrgut! Patta panna ei saa.
Olime püüdlikud. Jõudsime kõik kuhugi.
Ja kes polnud nii tublid — need aidaa!
Igasse purjesse Fortuna ei puhugi —
niisugune on elu, mis parata.
Aga kõik peavad elama.

Kalev Kesküla

*

See, mis isad ei teinud, pojad tegema peavad,
mida emad ei leidnud, tütred leidma nüüd peavad.
ISE kujunda maailm, kuis meeldib vaid sul…

Allan Roosileht

(Ääremärkus. Ma vahel küsin autoritelt lubakirju, et kas võib nende asju luuleleiu blogis avaldada, ja vahel saan vastuseks, et kuskohast te ometi need vanad noorpõlveluuletused nüüd üles korjasite? minu järeldus on, et raamatukoguhoidjatele üldiselt meeldivad noorte inimeste luuletused :) )

Kõikse tuntum luuletus sellest kogust on lauluks saanud Doris Kareva “Ajastu” (ka vahel nime all “Tule lähme ära”):

Tiina Sulg

Peter Wohlleben “Puude salapärane elu”

 Peter Wohlleben “Puude salapärane elu. Mida nad tunnevad, kuidas nad suhtlevad — peidulise maailma avastamine” (Tänapäev, 2016, 219 lk, sari “Looduse lood”)

Mets on meie jaoks igapäevane ime. Puidu ja hapniku tarnija, paljude loomade ja elusorganismide elupaik, muinasjuttude ja legendide kodu. Ta tundub meile nii tuttav ja arusaadav. Kuid palju me teame metsas kasvavatest puudest, nende tunnetest ja omavahelisest läbisaamisest? Kuidas nad suhtlevad omavahel ja kas nende “keelest” on võimalik ka aru saada? Mille poolest erinevad linnapuud metsas kasvavatest puudest? Kas erinevas vanuses puude vahel on olemas ka mingi side? Kas puud on sotsiaalsed olendid? Metsnik ja kirjanik Peter Wohlleben tõestab meile veenvalt, et mets on tõesti “sotsiaalvõrgustik”.

Puudel on ellujäämiseks välja kujunenud keerukad taju- ja kohanemissüsteemid, mis aitavad neil reguleerida oma kasvu vastavalt muutuvatele tingimustele (ilmastikuolud, pealetükkivad naabrid, ründavad kahjurid), sest oma kasvukohast paremasse keskkonda kolida nad kahjuks ei saa.

Autor kirjeldab uutele teaduslikele avastustele toetudes, et puud on nagu inimperekonnadgi: puuvanemad elavad koos oma lastega, suhtlevad nendega, toetavad neid kasvamisel, jagavad toiteaineid haigete või vaevatud naabritega.

Wohlleben jagab meiega oma sügavat armastust metsade ja laante vastu, seletades elu, surma ja taastumise protsesse, mida ta on jälginud oma hoolealustes metsades.

Peter Wohlleben on saksa metsnik ja looduskirjanik, tema koduleht asub http://www.peter-wohlleben.de (ingliskeelne variant http://www.peter-wohlleben.de/english ). Intervjuu autoriga leiad siit.

Valentina Brovina

Autori foto: Henning Ross (koduleht)

Daniel Chamovitz “Mida taim teab”

Taimetoitlastel mitte lugeda!

Daniel Chamovitz “Mida taim teab: teejuht meelte maailma”   (Äripäev, 2013, 159 lk., sari “Imeline teadus”)

Mis peitub sellise intrigeeriva pealkirja taga? Kas taimedel on meeled? Kas nad on võimelised eristama värve, maitseid ja lõhnu, tundma emotsioone ja orienteeruma ümbritsevas keskkonnas? Missugune muusika meeldib mimoosile ja peiulillele? Mis lõhnad kiirendavad pirni ja avokaado küpsemist? Mis mehhanism sunnib sulguma kärbsepüünise (dionaea muscipula) “lõugu”?

Vastused nendele ja ka paljudele teistele küsimustele leiate Daniel Chamovitz´i raamatust “Mida taim teab”. Selles raamatus on 6 peatükki: ehk siis: mida taim … näeb, haistab, tunneb, kuuleb, mäletab ja kuidas tajub oma asukohta. Toetudes uusimatele tänapäevase teadustöö tulemustele seletab autor, kuidas see meel töötab inimesel ja võrdleb seda analoogse meelega taimedel. Raamatu lugemise ajal tuleb kooliajast meelde tuletada bioloogia-, keemia- ja füüsikatunde. See on väga kütkestav lugemine, mis võimaldab meil piiluda elavate ja tundvate taimede maailma.

Daniel Chamovitz on Tel Avivi ülikooli taime-bioteaduste Manna keskuse direktor, koduleht: http://www.danielchamovitz.com/.

Valentina Brovina

Rita Ahonen „Minu Stockholm”

ahonenminustockholmMa olen  „Minu …” raamatuid jupiti lugenud. Sügavat lugemiselamust pole ükski pakkunud, aga kui ma pean mõttes meeles, et see sari on oma olemuselt rohkem ajakirjandus kui kirjandus, siis positiivse poole peale üht-teist ikka koguneb. Rita Ahoneni „Minu Stockholm” oli just see positiivne lugemine – natuke oma eraelu ja emotsioone, parajal määral selle valdkonna, millega inimene tegeleb, tutvustamist ning päris palju kohalike olude lahtimõtestamist ja -seletamist. Lisaks oli selles raamatus üsna pikalt soovitusi turistile. Poolsõbrannalik kirjutuslaad (ladus, natuke lobisev, aga teemas püsiv, pisiasju märkav, aga mitte liiga detailseks kiskuv, õiges kohas üldistav ja mittekõikeärarääkiv) sobis mulle ka. Enne Stokholmi minekut soovitaks selle raamatu kätte võtta küll.

Kirjandusega seotud mälestusmärgid Stockholmis:

Tiina Sulg

“Aja lugu”

ajalugu1

Petrone Prindi avaldatud raamatud sarjas “Aja lood” on sellised, mis panevad meenutama, puudutavad tihti väga lähedalt, üllatavad sarnase emotsiooniga ja viivad nostalgialainele. Aga ühine on selle sarja raamatutele see, et nad on väga tõetruud oma lugudes.

Siiski pean ütlema, et mõni raamat selles sarjas kõnetab, mõni ei tekita huvi. Põhjuseks ilmselt see, et raamatud, milles leiad tuttavaid lõhnu, tundeid, paiku ja esemeid mõnest oma eluperioodist, tunduvad huvitavamad ja emotsioon on suurem, aga kuna kirjutajad on väga erineva taustaga, siis mõne raamatu puhul võib juhtuda, et autori kirjutamisstiil või teema ei istu hästi.

Halliki Jürma

ajalugu2

Üleüldise omaeluloolise kirjanduse buumi juures on kirjastus Petrone Pint leidnud lisaks “Minu …” sarjale veel ühe hea väljundi — sari “Aja lugu”. Sarjas olevad raamatud peegeldavad mingit konkreetset ajaperioodi läbi väga isikliku vaatenurga. Enamasti on tegu lapsepõlve vaatavate raamatutega, kus enda kasvamist tagantjärgi targa pilguga kirjeldatakse ja nii poolkogemata tuleb sellest huviga loetav ajastuportree ja mingi paiga või piirkonna vaimu väljendus. Erinevates raamatutes on  ilukirjandusliku, ajakirjandusliku ja lihtsalt mälestuste kirjutamise stiilid erinevalt esindatud, mõnes domineerib üks, mõnes teine. Kõige sügavama mulje on mulle seni jätnud sarja avaraamat, Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon”, aga ega ma päris kõiki pole veel lugenud. Küll jõuab (kuigi uusi lugusid tuleb järjest peale)…

Tiina Sulg

ajalugu3

Hõlmamatu “Loomingu raamatukogu”

”Loomingu raamatukogu” oli minu jaoks väga tähtis lugemisvara kujunemisaastatel. Kirjandust ilmus ju ka nõukogude ajal palju, aga päris suur osa sellest oli sõbralike vennasrahvaste mitte nii väga huvitav lugemisvara kolhoosielust või tehasetöölistest, ”Loomingu raamatukogu” valik oli sageli nagu sõõm värsket õhku. Meile oli see koju tellitud juba enne minu sündimist, nii et selleks ajaks, kui lugema hakkasin, oli valikut küll ja küll. Kui arvestada, et seda on rohkem kui poolel ajast (1959-1994) ilmunud 52 numbrit aastas, siis on teoste arv aukartustäratav isegi arvestades, et vihik võis sisaldada kuni nelja numbrit. Niisiis on täiesti lootusetu võtta nimekiri ette ja teha mingi mõistlik ja hõlmav valik – ma proovisin vaadata, nii läheks kirja vähemalt kolmandik ilmunust – seega otsustasin nimetada need, mis kõige esimestena pähe tulevad, sest küllap oli neis siis midagi erilist. Ma ei hakka neid isegi mitte mälu värskendamiseks üle lehitsema, sest hiljuti soovitasin sõbranna lapsele mulle omal ajal väga meeldinud Ernst Penzoldti „Squirrelit”, mida lapse asemel luges hoopis ema – ja ta ütles, et talle eriti ei meeldinud, aga ta saab aru, miks see mulle kunagi muljet avaldas. Hirmus, kui mulle ka nüüd ei meeldiks.

romeojuliajaValik tundub üsna eklektiline, aga mõned ühisjooned siiski on: kõigepealt must huumor ja absurd, siis näidendid – näiteks Cocteau, Strindberg, Vetemaa, Mrožek, Anouilh, Beckett. Mõne asja kohta ei oskagi muud arvata, kui et lugemiseks oli õige hetk või iga, näiteks läks mulle hirmsasti hinge Jan Otčenašeki „Romeo, Julia ja pimedus”.

tagoreaednikOlen alati armastanud luulet ja terve hulk Hando Runneli luuletuskogusid ilmus LR-s, vähemalt neli, ma arvan, samuti Jüri Üdi, Viivi Luike ja teisi, isegi Johnny B. Isotamm oli ühes kogumikus esindatud. Rabindranath Tagore “Aednik”.

Vene autorid, kelle jutud kõlasid teistmoodi kui tavaliselt. Vassili Aksjonovi „Väikene vaal, tegelikkuse lakeerija”  ja „Teekond tühjade tünnidega”.

Brautigani „Arbuusisuhkrust” sai noorte hulgas üldse kultusraamat.

durrenmattromlussuurKogu Dürrenmatt: “Avarii, Sügisõhtul”, “Füüsikud”, “Herakles ja Augeiase tall”, “Tõotus”, aga minu absoluutselt ületamatu lemmik oli ikka „Romulus Suur”.

Ray Bradbury. “451° Fahrenheiti”.

“Õlimüüja ja Lillehaldjas. Tundmatu autori teos XIV sajandist”. “Libarebased”.

sermagregeriiadRamón Gómez de la Serna „Gregeriiad”. Siin pean küll natukene tsiteerima nende jaoks, kes lugenud pole: „Õhtu saabudes möödub kiirel lennul tuvi, kes kannab päeva sulgemise võtit” või „Too portree vaatas ja näis kõnelevat. Puudus vaid, et ta oleks köhinud.” või „Ripnevad nööbid on nööpide nutt” ja nii edasi oma 40 lehekülge, koos korraliku eessõnaga Jüri Talvetilt.

Mark Twain. “Aadama ja Eeva päevikud ja muid jutte”.

Vesteinn Ludviksson „Kaheksa torustikust kostvat häält”.

Somogyi Tóth, Sándori (ungarlastel alati perekonnanimi eespool!) „Olid ju prohvet, kullake”.

Roald Dahl „Musi mopsti”.

waughkalliskadunukeEvelyn Waugh „Kallis kadunuke”.

Truman Capote “Rohukannel” ja „Hommikueine Tiffany juures”.

Esimene tutvus Faulkneriga oli „Kui ma olin suremas” ja „Isaac McCaslini lugu”, ehkki „Ümberpöörd” ilmus varem.

paasilinnajaneseaastaKa esimene tutvus Paasilinnaga oli LR kaudu — „Ulguv mölder” ja „Jänese aasta”.

Bel Kaufman „Allakäigutrepist üles“.

Thornton Wilder „San Luis Rey sild”.

Siit paistab, nagu ma poleks viimased paarkümmend aastat ”Loomingu raamatukogu” enam üldse lugenud. Tegelikult see ei ole nii, ja valik on jätkuvalt hea, aga tõsi on, et pärast seda, kui tellimise millalgi 1990. aastate alguses lõpetasin, loen harvem. bayardkuidasraakidaraamatutestKuigi Mart Juur ütleb korra kuus ekraanilt maha kuldsed sõnad „Kes loeb, see jõuab”, on paratamatult selgeks saanud, et ega ikka ei jõua küll. Ja siis ongi, et hunnikud pakse raamatuid on ootamas ja tundub, et selle pisikese LR-ga on aega ja küll ma ta kuhugi vahele pressin, aga siis läheb juba meelest ära, mida just kangesti lugeda tahtsin ja nii jääbki. Aga, et panna siiski kirja midagi ka hilisemast ajast, siis meenus esimesena Pierre Bayardi „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud”.

Seekord siis selline valik.

Kaja Kleimann