Posts Tagged ‘vene’

“Me armastame Maad 2. Viimane laev”

“Me armastame Maad 2. Viimane laev” — venekeelse ulme antoloogia, koostaja ja tõlkija Veiko Belials (Fantaasia, 2017).

Antoloogiasse on koondatud 12 lugu kosmose vallutamisest. Neist varaseim on ilmunud 1958. ja kõige uuem 2012. aastal.

Lood pakuvad lugejale mitmekihilisi avastusi. Esmajoones loomulikult autorite visiooni kosmilistes oludes ellujäämisel. Mõõtmatute vahemaade ületamiseks on loodud ioonmootorid ja teleportatsioon; sotsialiseerimisvõimalusi kosmilises tühjuses pakuvad orbitaaljaamade kõrtsid ning kosmoselaevadele projekteeritud raamatukogud ja puhketoad. Kuigi nüanssides loomulikult erinev, peegeldab pisut rohkem kui viiekümne aasta ajateljele mahtuv antoloogia võrdlemisi sarnast ettekujutust kosmiliste väljakutsete olemusest ja nende seljatamisest. Pole ka ime – reaaleluline kosmosevallutamine ei ole pärast külma sõja võidujooksu kuigivõrd edenenud.

Nõukogudeaegsete arusaamade äratundmine antoloogia varasemates lugudes on ajalooteadlikule lugejale järgmine põnev avastuskiht. Varasemate lugude kosmosealistamise progress on pehmelt öeldes optimistlik – teekond esimestest lendudest avakosmosesse kuni turistide vedudeni mahub reeglina ühe inimese eluea sisse. 1960. aastad, külma sõja aegse kosmose alistamise võidujooksu eredaim kümnend, lõi selleks optimismiks soodsa pinnase. Kosmose alistamine, täpselt nii nagu uudismaade üleskündmine või BAMi ehitamine, vajab aga paatoslikku ennastsalgavust. Ka seda neist lugudes leiab. Tänu ennastsalgavatele rajaleidjatele on tulevik helge – lendavad õhutaksod, toimivad kõiki mugavusi pakkuvad kosmosejaamad, kehtib sovhoosikord ja kõik teed viivad Moskvasse. Häda ja õnnetust kosmosehuntidele, kel ei õnnestu kangelaslikult oma elu ohverdada. Ühte sellist saatust kirjeldab Ilja Varšavski loos “Otsusta ometi, piloot!” 1971. aastal loodud Dmitri Bilenkini lugu “Tema Marss” pakub 1960. aastate kosmosevallutamise optimismile eriti halenaljakat finaali.

Mida uuemad lood, seda rohkem on fookuses inimene oma vajadustega. Paatoslikul eneseohverdusel on küll oma roll, ent selle saatjaks on nüüd eksistentsiaalne lahtimõtestatus. Kõrvalseisjale lubatakse lisaks imetlusele ja “oh-miks-küll-mina-tema-asemel-ei-olnud” kahetsuse kõrval ka kriitikat – elu väärib säästmist mitte ohverdamist. Väärtused on muutunud. “Maha võib jätta hukkunuid. Hüljatuid – mitte kunagi,” tõdeb autor Sergei Kazmenko lühiloos “Viimane laev”. Olga Larionova loos “Päike jõuab Veevalajasse” soovib vana kosmosehunt Sible oma viimased päevad veeta tundmatul, aga väga kauniilmelisel planeedil. Ta saab selle läbimõtlematu soovi eest hurjutada oma kaasreisijalt ning karistada autorilt.

Inimene ja kosmos suhte kõrval pakuvad osad autorid lugejale kaasaelamist kolmikmõjule: inimene, inimgrupp ja isoleeritud keskkond kosmilises tühjuses. Kir Bulõtšovi lühiromaanis “Kolmteist aastat teel” lisandub sellele veel üks tegelane – üle saja aasta teel olnud kosmoselaev “Antaios”, mille meeskonda vahetatakse teleportatsiooni teel seni, kuni juhtub saatuslik tõrge. Kogu olemasoleval meeskonnal tuleb ümber hinnata ambitsioonid, unistused ning tulla toime nii üksinduse kui ka üksiolemise sooviga.

Antoloogia kõige uuem lugu, “Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika” keskendubki grupipsühholoogiale, pakkudes välja eriliselt küünilist lahendust. See on lugu, mida tuleb lugeda kaks korda, selleks, et hoomata loos väljenduva künismi mõju tuumani. Esimest korda lihtsalt kui närvesöövat põnevikku, teist korda teadmisega, mida tegelikult tähendab “eluskala”.

Antoloogia lõpuosa lood on kindlasti huvitavad lugeda ka neile, kes teaduslikku fantastikat eriliselt ei fänni, küll aga naudivad häid psühholoogilisi põnevikke.

Siinkirjutaja lemmik on aga ülalmainitud “Tema Marss”. Lisaks ühekorraga naerma ja nutma ajavale puändile kajastub see lugu toimetulekut väärtuste kokkupõrgetega, kusjuures autor ei asu kohtumõistja rolli ja laseb lugejal otsustada õige ja vale skaalal. Selle otsuse sünd aga ei sünni hõlpsalt ja laseb jutustusel veel kaua mõtteis keerelda, mis ongi ühe väga hea loo indikaatoriks.

Kersti Kivirüüt
ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja

Advertisements

Marina Stepnova “Itaalia õppetunnid”

Seda raamatut tahaks väga soovitada. Lugu on haarav ja karakterid on huvitavad ja köitvad. Mängulise kõneviisiga kõiketeadev jutustaja puistav üleolevalt armulikul moel vihjeid, millest kõik osutuvad hiljem tõeks, aga ikkagi täiesti üllataval kombel. See hästi mitmekihiline raamat annab aimu Venemaa (ja servapidi ka meie endi) ajaloost ning kõige muu põneva kõrval on seal ka baklava tegemise retsept.

Kudrun Tamm

Nikolai Ivanov “Детство, которого не было”

Николай Иванов „Детство, которого не было» Тарту, «Диалог», 2016

ivanovlapsepovRaamatu autor on sündinud 1929. aastal Novgorodi oblastis talupoja peres. 1946. aastast elab ta Tartus.

Et seda raamatut toimetas tartlane Nadežda Valk, kes ise sai Kultuurkapitali kijanduse sihtkapitali aastapreemia kaks aastat tagasi oma mälestusteraamatu „Seal, kus ma sündisin» („Там, где я родилась” 2014) eest, ei ole juhus.

Nikolai Ivanovi raamat on väga isiklik, väga avameelne. Põhiliselt räägib ta maaelust Novgorodi oblastis Teise Maailmasõja ajal. Raamatut lugedes tulevad esile kaks teemat – nälg ja surm. Kõik see on esitatud nähtuna lapse silmade läbi.

Pärast Esimest maailmasõda algas Novgorodi oblastis nälg ja Nikolai Ivanovi vanemad, kellel oli surnud mitu last, otsustasid kolida Siberisse, kus, nagu räägiti, keegi musta leiba ei söö – ainult valget („…черный хлеб не едят — только булку…» с.7). Kauaks nad sinna jääda ei saanud – käis kodusõda ja pere pidi tulema tagasi Novgorodi oblastisse oma külla. Seal sündisidki loo autor Nikolai ja tema vanem vend Ivan.

Kolmekümndendatel aastatel, kui läks lahti kollektiviseerimine, tuli sellel, kes tahtis ellu jääda, astuda kolhoosi. Valikut ei olnud. Ja jällegi nälg ja rasked ajad.

Siis algas II maailmasõda. Esimestena läksid rindele mehed, siis noored poisid. Külast lahkus ka enamik naisi lastega. Kohapeale jäi umbes kümme peret, kes lootsid sõja metsas üle elada. Kohale jäi ka Nikolai pere – ema, isa ja 12-aastane Nikolai. Vanem vend läks rindele ning hukkus sõja lõpus.

Elu jätkus okupeeritud territooriumil. Kord olid oma sõdurid, kord sakslased.

Ükskord leidsid nad oma majast surnud saksa sõduri ja matsid ta korralikult maha. Kuigi vaenlane, oli ta ikkagi inimene. Emal oli kahju kõigist noorelt hukkunud sõduritest, nii vene kui saksa omadest. Hukkunud Punaarmee sõdurite taskutest võeti dokumendid ja kirjad. Need kirjad saatis Nikolai 1944. aastal adressaatidele ja sai ka hukkunute sugulastelt vastused. Nii said sugulased teada, et nende isad ja /pojad ei ole teadmata kadunud, vaid on hukkunud ja korralikult maetud. Kahjuks ei tea paljud pered tänaseni oma sõjas kadunud lähedaste saatusest.

Nikolaile kingiti õng ja ta hakkas hea meelega kalal käima. Kord tuli tema juurde üks saksalane. See oli 18-aastane saksa noormees, keda kodus ootasid vanemad ja õde. Nad hakkasid juttu ajama, kuna Nikolai oskas natuke saksa keelt. Sellest arenes sõprus, mis kahjuks katkes, kui rinne edasi liikus. Kord, kui külas olid veel sakslased, ilmusid taevasse nõukogude lennukid. Nikolai koos sõpradega hakkas suurest rõõmust hüppama ja karjuma. Nende selja taha oli tulnud sakslane, kes lõi Nikolaid jalaga nii, et too lendas mäest alla. Nikolai jaoks oli see nagu rindel saadud haav ja poiss oli väga uhke.

Siis tuli rahu. Aga sõjast oli jäänud maha väga palju ohtlikke relvi. See oli poiste jaoks väga põnev, kahjuks lõppes üks relvadega mängimine Nikolai sõbra surmaga. Raamatu autor leiab, et sellistes laste surmades on süüdi just täiskasvanud, kes on hõivatud oma sõjapidamisega. See trauma on jäänud hinge tänase päevani. Nikolai mäletab kõike oma noori sõpru, kes hukkusid nii sõja ajal kui hiljem pärast sõda.

1945-1946 olid põua-aastad ja külades jälle nälg. Et päästa Nikolai elu, saatsid ema ja isa poisi kaugete sugulaste juurde Eestisse, Tartusse. Ehk on linnas natuke kergem hinge sees hoida. Ega Tartuski elu kerge ei olnud. Magamiskoht sugulaste juures oli kitsavõitu ja korralikku tööd Nikolail ka ei olnud. Riietega oli olukord kehv, eriti siis, kui tuli sügis ja vihmad. Õnneks leidus häid inimesi, kes püüdsid noorukit abistada ja tasapisi olukord paranes. Nikolai sai elukoha ühiselamusse, ka läks ta õhtukooli õppima. Õppis selgeks tisleri ametit, leidis töökoha ja hakkas ise teenima. Kunagi ei unustanud ta ema ja isa, kes elasid ikka maal ning esimesel võimalusel sõitis ta koju nende juurde, et viia süüa ja raha.

Nii lõpes Nikolai lapsepõlv.

Raamatu eessõnas meenutavad lapselapsed, et kui nad on palunud vanaisa jutustada oma lapsepõlvest ja elust sõja ajal, siis lükkas ta alati seda juttu edasi, lubades kunagi kirjutada nendest aegadest. Nii sündiski see raamat. Paljud, kes need rasked ajad üle elasid, ei taha neist rääkida – liiga valus ja raske. Raamat tuletab meelde, millist hinda pidid maksma need, kes sellel raskel ajal elasid. Tuletama seda meelde kõigile, kes me oleme sündinud ja elanud rahuajal.

“Raamatud ja kunst toovad esile üksikisikute lugusid, selliste inimeste lugusid, kes on samasugused kui me ise. Seetõttu pole lugudest tugevamat relva: ühe inimese loo kaudu võib lugeja samastuda geograafiliselt kaugena tunduvaga ja üksikisiku loo kaudu võib võõrana tunduv saada lähedaseks.”
Sofi Oksanen ” Sinu vaikimine ei kaitse sind”  Enn Soosaarele pühendatud konverentsil 13.02.2017 (Postimehes)

Tamara Kozõreva

Raamatust saab pikemalt lugeda vene keeles siit.

Jana Vagner „Vongozero”

vagnervongozeroKuidas toimida, kui ühiskond on kokku kukkunud ja tavalised igapäevareeglid enam ei kehti? Uued olukorrad, uued ellujäämisseadused. Kust jookseb piir inimlikkuse ja vandalismi vahel…

Kui seni oleme saanud lugeda postapokalüptilisi teoseid valdavalt Ameerika autoritelt, siis sedapuhku tuleb täiendust Vene autorilt. Kellele romaan hinge kripeldama jäi, võib jääda ootama ka järge.

Levima on hakanud pöörase kiirusega tappev viirus, mis nakkusekandjaga kokku puutunuid ellu ei jäta.

Tegelased avastavad oma igapäevaste toimetuste ja kaasaegsete mugavuste vahel ootamatult, et nende ja nende lähedaste elu ei pruugi olla enam kaitstud ja maailm pöördub kaosesse. Algavad meeleheitlikud ellujäämiskatsed, varude täiendamine, turvalise koha leidmine ja tõdemine, et sellist kohta ei pruugi enam üldse eksisteerida.

janavagnerRomaan on suuresti üles ehitatud pigem inimsuhetele, kui probleemi algele ehk viirusele. Paaniline ellujäämissoov. Meeletu vajadus kütuse järgi, kuna sihtpunktini — maailmast arvatavalt üsna eraldatud paigani — on sadu kilomeetreid. Tee on meeletult vaevaline ja toimivad lähedased suhted pannakse tugevalt proovile: kitsad olud, palju rahvast, sunnitud suhted. Röövlid, täis tuisanud teed ja napp varu sööki. Ometi laabub kõik … ent sellel on hind.

Raamat on pälvinud tunnustust nii Venemaal kui ka Prantsusmaal, see on võitnud kirjandusauhindu ning tõlgitud juba mitmesse keelde. 2013. aastal ilmus romaanile ka järg.

Jana Vagner on sündinud 1973. aastal Moskvas. Ta on lõpetanud Venemaa Riikliku Humanitaarülikooli, töötanud tõlgi, raadiodiktori ja logistikuna. Ta elab abikaasa, teismelise poja ja kahe koeraga Moskva lähistel.

Triin Võsoberg

Autori pilt on pärit siit.

Vladimir Voinovitš „Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused“

voinovitssodurivan„Ivan Tšonkinit“ soovitas mulle üks sõber, kes väitis selle olema hullupööra naljaka. Ka raamatu tutvustus, kus teost nimetatakse „vene Švejkiks“, äratas huvi. Esimene osa oligi täitsa vahva, sai mitu korda naerda ja absurdile kaasa elada. Lugemine läks „ludinal“, oli huvi teada saada, mis saab edasi, kuhu sündmused välja jõuavad. Ühe „soojaga“ sai majja soetatud ka „Tšonkini“ teine osa, aga selle lugemine hakkas venima. Kadunud oli esialgne värskus, sama jant jätkus peatükist-peatükki. Arvan, et ei ole millestki ilma jäänud kolmandat osa lugemata.

Ülle Jäe
Eesti Rahva Muuseumi koguhoidja

Jevgeni Vodolazkin „Lavr”

lavr kaas2.inddKlassikaline mõtisklus igihaljastel teemadel, mis raamatus kajastatud küll keskaja võtmes, kuid mis on kahtlemata igavikulised ja ajatud teemad –- usk, lootus ja armastus. Kahtlemata on see raamat hästi tõlgitud, sest kutsub juba esimesest leheküljest edasi lugema. Samas on Lavr üks selliseid raamatuid, mida tahaks lugeda originaalkeeles, kuna tõlketekst kaotab paratamatult mingi osa teose algupärast ja kirjaniku hingest. Siin võiks paralleele tõmmata vene klassiku Mihhail Bulgakovi poolt kirjutatud teosega „Meister ja Margarita“, millest ma alles peale venekeelse algversiooni läbilugemist tõeliselt vaimustusse sattusin. Arvan, et sama efekti võiks tekitada ka Lavr.

Imbi Lang
Tartu linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna linnaarengu peaspetsialist

“Loomingu Raamatukogu” pärlid

“Loomingu Raamatukogu” (edaspidi LR) tagasihoidlikud vihikud ei püüa enamasti pilku ja võivad kergesti märkamatuks jääda. Sellest oleks aga kahju, sest sisult on nad kaalukad. Nii ma otsustasingi oma viimas(t)e aasta(te) avastustest kirjutada. Raamatud, millest juttu tuleb, on kirjanike ainukesed eesti keelde tõlgitud teosed.

LR on tõesti nagu liigirikas aed või sügav kaev, kust võib lõputult ammutada, kus “sööki ja jooki” jagub erineva maitsega lugejatele. LR autorite seas on Eesti lugejale tuntud ja tundmatuid nimesid, aga sageli on LR-s ilmunud teosed autori ainukesed eestindused. Need viimased mind kõige rohkem paeluvadki – uued nimed ja maailmad. Lisaks on LR puhul veel see eelis, et seal ilmunud raamatud on võimalik ühe hingetõmbega (st ühe õhtuga või nädalavahetusega) läbi lugeda ja lugemiselamus on seeläbi intensiivsem.

.

Alustan portugali keeles kirjutava kirjaniku Pepetela romaaniga “Platoo ja stepp” (orig. 2009, LR 28-30/2013, tlk. Mart Tarmak). Pepetela (kodanikunimega Artur Pestana) sündis 1941. a Angolas Portugali väljarändajate perekonnas. Ta osales võitluses Portugali koloniaalvõimu vastu ja Angola iseseisvumise järel (1975) töötas aastaid isegi valitsuses. 1980ndatel keskendus kirjutamisele ja oli Luanda Ülikooli õppejõud.pepetela

Uskumatu lõpu tõttu oli “Platoo ja stepp” minu jaoks nagu tänapäeva muinasjutt. Romaan rajaneb tõsilool: Pepetela jutustab oma sõbra, valge angolalase nukrameelse armastusloo, mille taustaks on sotsialismileeri lagunemine ja Aafrika riikide vabadusvõitlus. Romaani tegevus viib lugeja 60aastate Moskvasse, välistudengite ühiselamutesse ja loengutesse. Just seal puhkebki Angola tudengi ja Mongoolia kõrge parteitegelase tütre vahel keelatud armastus. Olustik, nähtamatud reeglid, kes kelle järel valvab – kõik see tuleb vanemale põlvkonnale tuttav ette, aga on rahvusvahelise mõõtme tõttu ometi üllatav. Lugu leiab lõpu alles aastakümneid hiljem. Raamatu lehekülgedel on karm reaalsus ja igavikulised küsimused. Mind köitsid ka autori Angola kirjeldused ja peategelase identiteeditunnetus. Ta määratles end aafriklasena, angolalasena, kõhklusteta ja vaieldamatult. Vaatamata sellele, et valgena ei olnud ta põliselanikkonna jaoks “päris oma”.

.

Minu järgmine avastus on katalaani moodsa klassiku Mercè Rodoreda (1908 – 1983) romaan “Teemandi väljak” (orig. 1962, LR 21-23/2014, tlk Maria Kall). Rodoreda alustas kirjutamist juba kodumaal, 1939. aastal põgenes koos teiste katalaani intellektuaalidega kodusõja eest Prantsusmaale, 50ndate keskpaigast elas Šveitsis, kus asus taas kirjandusega tegelema. Eksiilis kirjutatud “Teemandi väljak” on tagasivaade perioodile, mis algab Hispaania vabariigi väljakuulutamisega, kulgeb läbi kodusõja ja lõpeb määratlemata ajal pärast sõda. Poliitika ja sõda on vaid taust, raamatu lehekülgedel kogeb lugeja, mida teeb sõda ja diktatuur inimestega. Sõda küll käib, kuid sellest peaaegu ei räägitagi. Selline on kokkuvõte raamatu kaanelt.rodoreda

Teose keskmes on noore naise Natàlia elukäik, esitatud tema enda silmade läbi. Tegevuspaik on Barcelona, mille tänavaid, parke, väljakuid ja maju kirjanik täpselt ja poeetiliselt kirjeldab. Raamat algab peoga Teemandi väljakul, kus Natàlia kohtub oma tulevase abikaasa Quimetiga. Õigem oleks küll öelda, et Quimet leiab sealt oma kuninganna Colometa (tuvitüdruk). Edasi toimubki kõik Quimeti taktikepi all – noored abielluvad, seavad sisse oma elamise, sünnivad lapsed, korter muutub tuvilaks… Naise kanda jääb raskem koorem, aga ometi on ta õnnelik. Siis kaovad mehed sõtta, mis ei jäta puutumata Barcalona rikkaid ega vaeseid. Kaob ka Quimet, Natàlia võitleb näljaga, viimasel hetkel ulatatakse päästev käsi.

Natàlia kõneleb lihtsas ja igapäevases keeles, suurtest ja väikestest asjadest enda ümber, sellest, mida ta näeb ja tunneb, millest inimesed räägivad. See haarab ja liigutab.

.

Jätkan Bruno Schulzi raamatuga “Kaneelipoed”. Kuulsin Bruno Schulzi (1892 – 1942) nime esmakordselt 2013. a, kui kirjandusfestivalil Prima Vista käis poola kirjanik Olga Tokarczuk koos kirjandusteadlasest abikaasaga. Nemad pidasid Bruno Schulzi oma kõige suuremaks lemmikuks poola kirjanike seas. Aasta hiljem ilmus Schulzi novellidest koosnev romaan “Kaneelipoed” eesti keeles (orig. 1934, LR 24-25/2014, tlk Hendrik Lindepuu).schulz

Bruno Schulz sündis Ida –Galiitsia väikelinnas Drohobyczis (tänapäeval kuulub Ukraina koosseisu) juudi perekonnas. Ta õppis arhitektuuri ja maalikunsti ning töötas aastaid joonistusõpetajana. Schulzi esimene raamat “Kaneelipoed” ilmus 1934, teine jutukogu “Liivakella sanatoorium” 1937, 1942. a lasid sakslased ta maha. Schulzi looming vajus aastateks unustusse ning sõjas hävisid ta maalid. Bruno Schulz taasavastati 1960. aastatel.

“Kaneelipoodides” avaneb täiesti omaette maailm – uskumatu, fantastiline, labürintlik, unenäoline. Reaalsusega seob seda kirjaniku kodulinn, perekond, isa süvenev haigus. Tagapõhjaks on elu Galiitsia väikelinnas (mis lugedes tundub nii suur!) enne Esimest maailmasõda. Lugedes avaneb kirju, detailirikas, voolav, kihav ja liikuv maailm. Schulzi keel on metafooriderohke, kohati lausa barokne, nõuab lugedes keskendumist, aga see pingutus tasub end kuhjaga ära.

.

Minu jaoks kauge ja võõra kultuuri juurde viis Kanadas elava Vietnami päritolu kirjaniku Kim Thúy raamat “Ru” (orig. 2009, LR 28-29 / 2014, tlk Triinu Tamm). Raamat koosneb lühikestest poeetilistest piltidest, mis kord täidavad terve lehekülje, teinekord ainult veerandi või pool. Iga pildi aluseks on võtmesõna ja sellega käib kaasas lugu.thuy

Üksikud pildid (jutustused) kasvavad terviklikuks looks, mis jutustab Vietnami paadipõgenikest (1978 –1979). Kirjaniku enda perekonnalugu põimub paljude teiste inimeste saatusega ja tema maa ajalooga.

Kim Thúy sündis 1968. a Saigonis rikkasse ja haritud Lõuna-Vietnami perekonda, kus tööd ei olnud vaja teha ja kommunistide valitsemise all elu ette ei kujutatud. Põgeneti paadiga Malaisiasse (sel retkel paljud põgenikud hukkusid) ja sealt edasi Kanadasse. Kirjanik jutustab väljarändajatest, elu ülesehitamisest eksiilis sotsiaalse redeli kõige alumiselt pulgalt. Mind võlus kirjaniku elujaatus ja -rõõm, aga samuti paljud väikesed killud, mis Vietnami kultuurist ja tavadest kõnelesid. Kasvõi fakt, et Lõuna-Vietnamis oli kombeks asendada laste nimed nende sünnijärjekorra numbritega. Nii et onu Kaks ja tädi Kolm oli täiesti tavaline öelda.

.

Marusja Klimova “Siniveri” (orig 1996, LR 31-33 / 2014, tlk Ilona Martson) toob lugeja kahe jalaga maa peale. Marusja Klimova (s. 1961) kirjeldab tavainimeste (tahaks öelda karvaste ja suleliste) elu Leningradis enne 1991. aastat. See oli aeg, mil Nõukogude Liidu kokkuvarisemise eelaimus oli juba õhus: impeerium oli veel alles, aga müürid selle ümber juba murenesid. Autori enda sõnul on nimetatud romaani huligaanlikuks, tülgastav-kauniks, aga ka Peterburi elu entsüklopeediaks. Seda viimast määratlust peab kirjanik kõige sobivamaks. Kirjanik tahtis tabada ajastu vaimu. Tegelaste galerii on tõesti värvikas ja kirju – Marusja välismaale hea elu peale igatsev homoseksuaalist sõber, aeg-ajalt hullumajja sattuv poeet, KGB-s töötav isa, litsist sõbranna, kes itaallasele mehele sai jne, jne. Autor teeb põikeid minevikku, mis ei ole sugugi vähem värvikad.klimova

Raamatule on järelsõna kirjutanud Andrei Ivanov. Ta nimetab Marusja Klimovat (tegelik nimi Tatjana Kondratovitš) Peterburi undergroundi vihatud tegelaseks, vene kirjanduse haruldaseks pärliks. Kirjanik on vene keelde tõlkinud aukartustäratava nimekirja prantsuse kirjandust, ta on eraldanud ennast vene kirjanduse peavoolust. Juba tema pseudonüüm on provotseeriv. Kõigest sellest saate lähemalt lugeda raamat suurepärasest järelsõnast. Ja kõigele lisaks on Marusja Klimova tulemas Tallinna kirjandusfestivalile HeadRead.

.

Oma valiku Loomingu Raamatukogu pärlitest lõpetan nimeka šveitsi kirjaniku, vanameister Urs Widmeriga (1938 –2014). Widmer elas pika elu ja oli viljakas autor, kes jõudis enne surma välja anda ka elulooraamatu “Reis universumi servale” (2013, “Reise an den Rand des Universums”). Widmerit ma ei avastanud LR-st, vaid oli enne lugenud ka originaalis. Widmeri raamatud “Ema kallim” ( orig. 2000, LR 17-18 / 2009, tlk Tiiu Kokla) ja “Isa raamat” (orig. 2004, LR 35-37 /2011) ei kuulu ka minu viimase aasta lugemiselamuste hulka. Aga kuna need raamatud on Widmeri ainukesed tõlked eesti keelde (lisaks on tema näidendit “Top Dogs” mängitud kahes Eesti teatris), sobivad nad minu soovituste nimekirja lõpetama küll.widmerema

Pealkirjad vihjavad, et tegu on justkui biograafiatega, aga need ei ole siiski autentsed biograafiad, vaid autor on oma fantaasiates kasutanud eluloolisi momente. „Ema kallim“ on suurepärane novell. See on lugu ühe naise tummast, pöörasest kirest, mille on kirja pannud tema poeg „Meie ees on naivistliku võõritusega pilt üpris melodramaatilisest õnnetust armastusest, mis sulandub kuidagi märkamatult kirevasse ajastupanoraami…“ kirjutab tõlkija Tiiu Kokla. Raamatus on pilte maalilisest Šveitsi mägiloodusest ja palju on juttu muusikast, sest „ema kallim“ oli kuulus dirigent (kelle prototüüp täiesti olemas). Seda lugu kirest on nimetatud ka reekviemiks. Saksa staarkriitik Reich-Ranicki on öelnud, et see on “äärmiselt erutav lugu, mis on jutustatud nii rahulikult, nii vaikselt, nii suure iroonia ja nii vaikse huumoriga…”widmerisa

“Isa raamat“ on hoopis teine lugu ja teistmoodi jutustatud. Tegemist on klassikalise raamjutustusega, kus poeg asub pärast ise surma kokku panema tema eluraamatut. Mees, kellest Widmer kirjutab armastab kõike, mis elab: sõpru, naisi, pidusid, aga kõige rohkem raamatuid. See on tormilise elu ülestähendus, mida kujundasid 20. sajandi utoopiad, lootused ja pettumused. Ja loomulikult on raamatus ka armastus saladusliku naise, Clara Molinari vastu, keda lugeja tunneb juba “Ema kallimast”.

Raamatus on palju fakte ja detaile XX sajandi Šveitsi ajaloost, lõpuks saab kokku tervik, mis on pisut veider, pisut kurb, kuid omamoodi tõepärane. Minu jaoks näiteks oli põnev lugeda sellest, miks ja kuidas lääne intellektuaalidest said mõneks ajaks kommunistid. Raamat koguni algab lausega “Minu isa oli kommunist”.

Kriitikud on nimetanud Urs Widmerit kõige rikkama fantaasiaga šveitsi kirjanikuks, autoriks, kelle romaanid on ühteaegu nii meelelised kui ka intellektuaalsed. Lugege kindlasti!

Linda Jahilo