Archive for the ‘Kaplinski, Jaan’ Category

Thomas Salumets „Kujuneda sunnita: Mõtestades Jaan Kaplinskit“

 

Kujuneda sunnita“ autori tutvus eesti kirjaniku ja tõlkijaga ulatub veel suurte muutuste, „raudse eesriide“ langemise eelsesse aega, aastasse 1988. Mehed, kelle mõttemaailma niidistiku üheks oluliseks sõlmpunktiks on intuitiivsus – „soov jääda kooskõlla oma inuitiivse minaga“ (lk 93) –, kohtusid Calgary olümpiamängude ajal Vancouveris Jaan Kaplinski luuleõhtul. Pärast seda üritust avastaski Thomas Salumets enda jaoks Kaplinski luuletused, olles hämmstunud nende meditatiivsusest, vaiksest tarkusest, „dekoreerimata selgus[est]“ (tsit Kreinin 2015 järgi) ja väljaspoole Eestit ulatuvast kõla- ja sõnumipinnast. „Ma ei pea õigeks, et mind kutsutakse ennekõike rõhutud eesti rahva luuletajaks. Ma arvan, et mu taust on avaram,“ kirjutas Kaplinski juba 1969. aastal Ilse Lehistele.

Thomas Salumets on sündinud 1956. aastal Heidelbergi ligidal Schönaus, 1944. aasta Emajõe lahingus osalenud ja raskelt haavata saanud rindemehe perekonnas. Saksamaalt emigreerus ta hiljem Kanadasse, kus lõpetas Toronto ülikooli. Princetonis USAs omandas ta doktorikraadi. Alates 1987. aastast töötab eesti päritolu germanist ja kirjandusteadlane Briti Columbia Ülikoolis Vancouveris kirjanduse professorina. Ta on olnud Baltiuuringute organistsiooni Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS) president (2002–2006) ja kauaaegne nõukogu liige, ajakirja Journal of Baltic Studies peatoimetaja (1998–2001) ning nõuandja. 1992. aastal omistati talle tenuur ja Euroopast Alexander von Humboldti Fondi kaalukas, eluaegsete privileegidega stipendium. 2015. aastal nimetati Thomas Salumets, kellel on pärast Eesti taasiseseisvumist tihedad isiklikud ja akadeemilised kokkupuuted ka Eestiga, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste audoktoriks.

Saksa, inglise ja eesti keeles kirjutav ja kõnelev Thomas Salumets käsitleb laiemalt kogu Läänemere ja Balti ‒ esmajoones germaani ja soome-ugri ‒ konteksti nagu nt Elias Lönnrot, Johannes Bobrowski, Günter Grass, Tomas Tranströmer, Henning Mankell, laulev revolutsioon, ökokriitka. Viimase paarikümne aasta jooksul on ta õpetanud erikursust Briti Kolumbia ülikoolis, tutvustades eesti kirjandust ja kultuuri, nt Uku Masingu, Jaan Krossi, Viivi Luige, Tõnu Õnnepalu, Sofi Oksaneni, Veljo Tormise jt loomingut. Ta on avaldanud teadusuuringuid tormi ja tungi autorite Friedrich Maximilian Klingeri ja Jakob Michael Reinhold Lenzi loomingust, mitmeid Eesti kirjanduse teemalisi kirjutisi, nende hulgas eestikeelse artiklikogumiku „Mõju mõnu“ (2014) ja ingliskeelse monograafia Jaan Kaplinskist, „Unforced Flourishing: Understanding Jaan Kaplinski“ (2014; eesti keeles 2016).

Kaheksast peatükist koosneva raamatu „Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit“ sissejuhatuses (13–14) selgitab autor pilguheitmise vajadust kirjaniku elusse ja loomingusse (ühiskondlik-poliitilisel ja kultuurilisel foonil): „[…] sillutada teed Kaplinski sisemaastiku juurde.“ (13) Võtmesõna, millest kõik tõukub, mille ümber kõik tiirleb, mis paneb nii mõnedki kannatused, kired ja vastuolud Jaan Kaplinski käitumises, inimsuhetes ja maailma tajumises paiguti lausa lahvatama, ilmutab end kohe raamatu pealkirjas ja edaspidi punase niidina läbi kogu teksti: sunnita kujunemine. See on üks põhilisi, kui mitte kõige põhilisem eetiline hoiak ja mõtteviis, mis vormib poeedi, tõlkija ja esseisti Kaplinski olemist, elamist ja hingamist, mida Salumets lahkab suure empaatiaga kuni tolle elu pisiasjadeni (203) välja. Taoliseks lähenemiseks, mida toetavad samuti poeedi luuletused, näib talle olevat antud isegi kirjaniku nõusolek: „Kirjutada meie elu intiimdetailidest on oluline ja sellest võib teistele isegi abi olla.“ (89) Siingi kumab läbi kirjaniku vajadus kujuneda sunnita, mitte lasta end suruda mingitesse konventsioonidesse ja piiridesse ning määratleda end ja maailma definitsioonide, sümbolite ja dualistliku mõttemalli abil; mitte lasta end keelel kammitseda ja „kinnita[da] end sõnade ja mõistete külge“, sest kõik olevat alati „midagi enamat, midagi muud kui see, mis me nendest ütleme, arvame teame“ (206).

Kuidas ja millistel võimalikel välistel ning sisemistel ajenditel ja asjaoludel toimub Kaplinski liikumine sunnita olemise poole ning mil moel mõjutab ja kujundab see tema kui kirjaniku ja inimese sotsiaalset mina ning hinge- ja tundeelu, sõltuvus- ja armastusevajadust (127), „igatsust, lähikontakti järele“ (Takeo Doi nimetab seda amae’ks) (115) ‒ kõige paremini ilmneb see suhtes oma kõige mõjukama õpetaja Uku Masinguga ‒ ning käsitust tervilikust mõtlemisest, kultuurist ja kunstist, läänekultuurist ja läänemeresoome kultuurist – kõige selle üle mõtiskleb Thomas Salumets oma monograafias.

Meie ette ilmub ekstsentriline (19) ja meditatiivne intellektuaal (31), eesti „Voltaire“ (25) ja vates (prohvet), nagu Ain Kaalep (31) teda nimetanud on, ning nagu ta ise end tunnetab, „ilma omadusteta mees“ (Musil) ja konkreetne isik, keda tuntakse kui „Jaan Kaplinskit“ (130). Meie ette ilmub samas ka vastuoluline kirjanik „rahutu mõttetark“ ja „raamatutark [….] kuid ekslik elus“ (19),kelle näilise pühakliku, budistliku (taoistliku) rahu all kobrutavad ülitundlikkus ja valu, kannatused ja ihad, mis on tõuganud mehe koguni, mitte ainult üks kord, eksistentsiaalse kuristiku servani.

Seesama sunnita olemise vajadus on oma põlvkonna kultuurielu kunagise rokkstaari (31, 75) viinud vastuollu ka ühiskondlike konventsioonidega, tavamõttemallidega ning kaasinimestega. Esimese suure hoobi andis Kaplinski endale Neljakümne kirjast lahtiütlemisega, misjärel tema reputatsioon ei taastunud „enam kunagi täielikult“ (156). Veelgi „murettekitavam“ olevat olnud aga Kaplinski usk süsteemi reformitavusse, „mida suurem osa Nõukogude Liidu kriitikuid pidas olemuslikult võimatuks“ (141), tema usk dialoogivõimalusse kommunsitliku režiimiga, „seestpoolt tulev[asse], märkamatu[sse] ja sundimatu[sse] muutumi[sse]“ (143–144). Ent tema „kavatsust astuda kommunsitliku režiimiga kõnelustesse mõistetakse,“ nagu Salumets nendib, „valesti“ (142). Kaplinski „mittehierarhilisel ja loomupärastel impulssidel“ põhinev perspektiiv „tõugati kõrvale nii idas kui läänes“ (162). Võrdluspildina kerkib siinkohal silme ette saksa kirjanik Christa Wolf, kes kuni viimse momendini kandis endas 1989. aastal reaalse sotsialismi reformimise võimalikkkuse lootust. Nii Kaplinski kui Wolf unistasid „kolmandast teest“ (143).

Ka Kaplinski kriitiline hoiak kultuuri suhtes ja selle olemuse – kultuuri jõud pigem piiravat kui vabastavat (178) – käsitus ei leidnud, ja ei leia küllap praegugi, arusaamist. Sest ta heidab Eestile ette kolonisaatorite väärtuste omaksvõtmist (197), st kultuuri kaudu enese koloniseerimist (166, 175, 182), enese samastamise jätkamist Euroopaga, kuni rahvuse püsimise täieliku seostamiseni lääne kultuuriga välja (180), liialt sõltuvaks muutumist „„kommunikatiivse kultuuri“ sümboolsest korrast“ (166). Hukkamõist suurema osa eestlase üle tipneb põliskultuurist eemaldumises, näiteks regivärsist, milles Kaplinski avastas, nagu Salumets selgitab, „ligipääs[u] eluliselt vajalikule alternatiivsele maailmatajule ja eneseväljendusele“ (198), „viisi, kuidas kultuur saab läheneda sunnita kujunemisele“ (183). Mainimata ei saa jätta siinjuures tõika, et Eesti Vabariigi 99. aastapäeva pidulikul kontserdil kanti ette rahvaluule alusel Jaan Kaplinski loodud ja Veljo Tormise viisistatud „Kust tunnen kodu“.

Kuigi mõistet rahvuse enesekolonisatsioon ei kasutata selles raamatus sugugi esimest korda ‒ ühe põhimõistena esineb see Ilmamaa kirjastuses välja antud Thomas Salumetsa koostatud ja sissejuhatatud Jaan Kaplinski mõttelookogumikus „Kõik on ime“ (2004) ‒, võib „enesekolonisatsiooniga“ pealkirjastatud seitsmes peatükk esile kutsuda üsnagi vastakaid arvamusi ja tundeid ning lüüa eestlase enesekuvandisse nii mõnegi prao. „[E]uroopa kultuuri peajoone vastu“ (173) suunatud olevat nii mitmedki luuletused juba teises, 1967. aastal ilmunud luulekogus „Tolmust ja Värvidest“. Kuid ehk selgineb nii mõnigi Kaplinski mõttekäik, kui lugeda näiteks kirjanik ja semiootik Valdur Mikita artiklit „Läänemeresoomlase viimane karje. Eesti metsade vaimsus“ (2017).

Kokkupõrge sotsiaalse kogukonnaga ja võõrdumine eestlastest on toimunud samuti emakeele tasandil. Solvununa oma eestikeelsete tekstide „korrigeerimisest“ kuulutas Kaplinski 2010. aasta detsembris, et peab „hülgama eesti keeles kirjutamise ja proovima kirjutada võru, inglise või vene keeles “(tsit Adorf 2010 järgi).

Ka keelega ümberkäimine on Kaplinski jaoks seotud sunnita kujunemisega, mis tähendab meie teadlikkuse avardamist „väljapoole loogika ja selgesti määratletava piire“ ja maailma, kus inimolendite, jumalate ja loomade vahel on instiktiivne (tahtmatu) side ‒ siin väljendub kirjaniku tugev biotsentristlik mõtteviis: loodusega-üks-olemine, „biotsentriline võrdsus“, „biofiilia“ (44) ‒, „kus ükssama olevus võib olla üheaegselt kõik kolm“. Sunnita kujunemine ‒ see on inimliku maailma ja inimvälise maailma nägemine ühe tervikuna (46), tasakaal ja kooskõla.

Ei ole jumalat
ei ole lavastajat,
ei ole dirigenti.
Maailm toimub ise,
näidend mängib ise,
orkester mängib ise…

(Jaan Kaplinski, Õhtu toob tagasi kõik, 1985, 81; Salumets, 30)

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus:
Adorf, Margit (2010): Jaan Kaplinski hülgab eesti keele. — Päevaleht, 14. detsember 2010. Kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/eesti/jaan-kaplinski-hulgab-eesti-keele?id=51288491
Kaplinski, Jaan (2000): Hävitatud templid. Eesti Ekspress. 7. september 2000, lk B4.
Kreinin, Lea (2015): Thomas Salumets räägib Pärdist, Kaplinskist ja Richterist. — Eesti Elu Nr 36, 11. september 2015. Kättesaadav: http://www.eestielu.com/et/elustiil/18-estonianlife-eestielu/life-elu/people-inimesed/4459-thomas-salumets-raeaegib-paerdist-kaplinskist-ja-richterist
Mikita, Valdur (2017): Läänemeresoomlase viimane karje. Eesti metsade vaimsus .— Postimees, 27. veebruar 2017, kättesaadav: http://voromaaveere.blogspot.com.ee/2017/02/valdur-mikita-laanemeresoomlase-viimane.html
Salumets, Thomas (2016): Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit .— Tallinn: Varrak, 277 lk, inglise keelest tõlkinud Kersti Unt.
Jaan Kaplinski pilt on pärit siit, Thomas Salumetsa pilt on pärit siit.
Advertisements

Asko Künnap – Hämarust ja humanismi!

tartulinnaraamatukogu100Kui ilutulestikust ja kvantiteethuumorit esindavatest telesaadetest tuhmunud silmanägemine tasapisi taastuma hakkab ja vereringet jälle ka muuks kui vaid seedimiseks jagub, võib viimaks teleka kinni klõpsata ning raamatulugemise üllast kunsti meelde tuletama hakata. Esialgu piisab paarist õhemast luulekogust, aga kui vaimline tervis seda lubab, siis aasta teisel või kolmandal nädalal võib juba mõne kopsakama proosatellisega jõudu katsuda.

Siin siis mõned soovitused neile, kes ennastsalgava meeleparanduse teele on asunud ja inimkonna lõpliku loomastumise sel viisil pisut edasi lükkavad. Kõigepealt, nagu lubatud, veidi poeesiat.

heinsaarsugavaleluhamaras

Kiidetud ja pärjatud hämaramast hämarama novellisti Mehis Heinsaare 2009. aastal ilmunud luulekogu “Sügaval elu hämaras” on üks tihe ja hoolega vormitud raamat, mis kannatab ja tasub mitmekordset ülelugemist. Katseta seda helge tuju ja ilusa ilmaga värskes õhus ning proovi võrdluseks maadligi meelega koledas kõrtsinurgas – saad kaks täiesti erinevat, aga võrdselt maitsvat lugemiselamust. Arne Maasiku fotod võsapusadest annavad tekstile koheva garneeringu veel pealekauba.

roosteluuleEesti kaasaegse luule käilakoletis Jürgen Rooste sai lõppenud aastal maha kahe tõsise luulekoguga. Raske ütelda, kumb neist suurem kunst või mahlasem lugemine on. Nii “Higgsi Boson” kui “Lugulaul jääkarudest” sisaldavad, vaatamata õheldasele köitele, rohkem tähendussõnu ja teravasti kätte ning südamesse lõikavaid sõnumeid kui mõnigi burgeripaksune romaan või elulooheietus. Kellele džässisugemetega räpirütm ja ühiskonnakriitika, kellele tumemeelne isamaalisus ja kõlav keelemäng, kellele armastus ja argimütoloogia – midagi leiab siit iga luulevõimeline eestimaalane. Jah, isegi religioossust ja eepilist heitlust on mõlemasse kogusse paraja südametäie jagu kaasa kaanetatud.

sinijarvsurelikumuugaEt asjad maailmas korralikult tasakaalus püsiksid, on kõigi kirjanike pealik Karl Martin Sinijärv üllitanud üle mitme-setme aja ja sõja täiesti klassikaliselt kokkuklõpsuvas rütmis ja riimis kirjutatud koraanisarnaste kaantega luuleraamatu “Sureliku muuga”, alampealkirjaks: “Üdiklubilaule ja muid poeese”. Kõlab kui ootamatult süvakultuuristunud telepoe formaat, aga tegelikult toimib kogu kui tervik ja ses sisalduvad tekstid ka täiesti iseseisvalt, ilma et telepelglikum lugeja saatest “Jüri Üdi klubi” eelnevalt undki oleks pidanud nägema. Hea ja vaimukas, vormilt mänguline, aga sisult salamahti sügav, kohati kiusuks didaktilinegi – see raamat peaks võrdse vahedusega niitma nii nooremat kui ka vanemat ja paadunumat lugejat.

kaplinskitaivaheheidettsirkEnesekindlamatele polüglottidele julgen lisaks soovitada veel Jaan Kaplinski suurepärast võrokeelset kogumikku “Taivahe heidet tsirk”, kus lisaks klassiku enda uuemale luulele pipraks sappa lisatud tema lõuna-eestindused hiina luuleklassikast. Kaplinski tõestab oma tsirgundusega taas kord, et murdekeelne luule ei võrdu vemmalvärsi ega rahvalauluga – Lõuna-Eesti mägedes varitseb salatulena sambla all keel, milles on nii väge kui filosoofiat, ehedast poeesiast kõnelemata.

ajalooromaanJa kui luule ilusasti läbi loetud ja ohtliku jaanipäevani veel hingamiseaega on jäänud, võib ette võtta Meelis Friedenthali rootsiaegset Tartut tegevustandrina kasutava romaani “Mesilased” või Tiit Aleksejevi esimest ristisõda lahtimõtestava triloogia kaks esimest osa. “Palveränd” ja “Kindel linn” on nende pealkirjad. Sest natuke ajalugu koos ajatu humanismiga kulub meile kõigile karusmarjaks ära. Päriselt kah!

asko kynnap

 

Asko Künnap
luuletaja, disainer

Asko Künnapi pilt on pärit Wikist.

Jaan Kaplinski “Teispool sinist taevast”

Jaan Kaplinski saatesõnadest oma raamatule:

“Iga lugeja pole kirjanik, iga kirjanik on aga lugeja. Kirjanikuna olen kirjutanud põhiliselt ilukirjandust. Lugejana aga olen lapsest saadik pidanud eriti lugu populaarteadusest. Võib küsida, miks kirjutan just taevast ja tähtedest. Võiks vastata, et millest siis veel. Taevas on ju meie kodu, me oleme taevaelanikud. Mis saab eriti selgeks, kui satume vaatama fotot Kuu horisondi kohale kerkivast sinisest Maast. Kuigi tähed, ka meie oma Päike, on meist kaugel, koosneb meie planeet ja koosneme meie ise muistsete tähtede põrmust, aatomitest, mis on tekkinud tähtedes, mida enam olemas ei ole. Oleme osalised suures kosmilises protsessis, aine ja energia ringkäigus, ringtantsus. Osalised, kes seda ka vaatlevad ja mõista püüavad.”

See raamat on sõna parimas mõttes populaarteaduslik: mitte faktikogum, vaid kirjaniku ja mõtleja sulega kirja pandud lugu astronoomia kui teaduse arengust iidsetest aegadest tänapäevani. Erinevalt teistest viimasel ajal ilmunud astronoomia-teemalistest raamatutest on raamat hästi arusaadav ka nendele inimestele, kelle viimane kokkupuude astronoomiaga jäi keskkooli aegadesse.

Tasub lisada, et raamatu rikkalikus, sisukalt kommenteeritud pildivaramus leidub nii mõnigi põnev Eestis (ka Tartus) tehtud taevafoto.

Valentina Brovina