Archive for the ‘Tempel, Mairi’ Category

Fatoumata Kebe „Kuu lühiajalugu”

Suvi on nüüdseks juba mõnda aega kestnud ning pööripäevapidustused tänaseks juba ununemas. Õhtud on endiselt veel trotslikult pikalt valged, kuid iga päevaga astub ööpimedus julgemalt sisse, koputab aknale ning kutsub õue jalutama. Juulilõpu- ja augustiöödes on olemas veel palju südasuvisest soojusest. Päike näib igal õhtul sõbralikult kummardavat ning vaikselt lausuvat: “Ma kütsin tähetorni soojaks, et sul oleks mõnusam unistada.” Meid, kes me augustiöödel õues jalutades nina taeva poole ajame ning taustal olevaid tähtkujusid kokku loeme, on üsna palju, kuid ilmselt on sama palju või enamgi veel neid inimesi, kes pole selle peale tulnud. Julgustan! Mine õhtupimeduses õue, tõsta nina taeva poole ja unista! Ja ei maksa karta komistamist, kui pilk taevasse on tõstetud. Augustiööd lähevad juba igal juhul nii pimedaks, et seda kivikest ei näeks sa niikuinii. Välja arvatud juhul, kui Kuu taevas helendab.

Ja Kuust räägibki raamat, mida ma täna tutvustada soovin või soovitamise eesmärgil tutvustan. Raamatu täpse liigitamisega jään ma hätta, kuid selline segadus on raamatukoguhoidja igapäevatöö lahutamatu osa. Ikka tuleb ette hetki, kus tuleb endalt küsida, kas teadusajalugu on rohkem teadus või ajalugu. Kas kuulegendid on mütoloogia või astronoomia? Kas autori isiksus peaks mõjutama liigitust? Kas astronoomi jutustatud legendid, mis on segatud arvude ja faktidega, muudab jutustuse rohkem reaalteaduslikuks kui see, et selle oleks jutustanud etnograaf? “Kuu lühiajaloo” juures saab kõiki neid küsimusi endale esitada, kuid raamatu enda leiab Tartu Linnaraamatukogus erialakirjanduse riiulilt, sealt, kus algab astronoomia.

Hoolimata reaalteaduslikust paigutusest riiulis ei peaks raamatut kartma ka need, kes koolis matemaatika või füüsikaga sina peal ei olnud. “Kuu lühiajalugu” räägib lihtsas ning üsna arvudevabas keeles Kuu kolmest erinevast ajaloost. Üks neist on reaalteaduslik aja lugu — millal ja kuidas taevakeha tekkis ja arenes. Teine on aga kultuuriline aja lugu. Räägitakse erinevatest Kuuga seotud loomismüütidest, kuid ka Kuu mõjutustest meie igapäevasesse keelekultuuri. Tõsi, see viimane lahatakse läbi peamiselt suurkeelte põhjal ning eestlase jaoks, kes raamatut eesti keeles loeb, tekitab paar lauset ka veidra kulmukergituse. Kolmandat liini võiks ehk pidada tehnoloogilise aja looks. See mõnevõrra kaasaegsem osa toob loomulikult sisse ka esimesed kosmosereisid, satelliitide saatmise ning inimese jala Kuu pinnale astumise. Kõik need teemad on kenasti läbipõimitud ning vastastikku peegelduma pandud. Millise loodusrahva loomismüüt oli kõige lähemal sellele, mida me tänaste teadusandmete põhjal arvame Kuu sünniloo olevat? Millised müüdid võiksid kannustada neid, kes järgmise mehitatud kosmosereisi tarvis raketti joonestavad ja varustust disainivad? Aga neid, kes sinna siis minemas on? Eks seda saab iga lugeja juba ise raamatut lehitsedes avastada või välja mõelda püüda.

Raamatu autor, Fatoumata Kebe, on noor prantsuse astronoom, kes on Kuud uurinud äärmiselt erinevatel tasanditel ning raamatus pihib ta ka, et kui peaks avanema võimalus, tahaks ta sellele lisada veel ühe tasandi — astuda ise Kuu pinnale. Ma ei saa öelda, et mul lugedes oleks tekkinud soov ise Kuule lennata, kuigi küllap on juhtunud meist kõigiga, et heasoovlikud inimesed meid sinna vahel saatma kipuvad. Küll aga inspireeris raamat unistamist ning ma tõepoolest juba ootan, et ööd taas natuke veel pimedamaks muutuksid. Ma tean, see juhtub juba umbes homme, või äärmisel juhul järgmisel nädalal. Ja kui te mõnel augustihommikul kohtate väsinud silmadega raamatukoguhoidjat, võite vabalt omaette mõtiskleda: huvitav, kas ta käis öösel kuud ja tähti imetlemas või kulutas suure osa sellest ööst nende kohta mõnest raamatust lugedes.

Mairi Tempel

Catherine Ryan Hyde „Püsi elus!” 

Ilmselt oleme me kõik näinud üsna loendamatu arvu Hollywoodi filme, mille peategelased on lapsed, kes püüavad mõnes Ameerika väikelinnas kuskil kuuekümnendatel ellu jääda. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid kui mina nendele filmidele, mis algavad meenutusega, kuis poisike kuulas uudiseid inimese Kuule maandumisest, Kennedy surmast või Vietnami sõjast, meenub esmalt mingi inimlik soojus, seejärel suvekuumus, tuules liuglev liiv ning veidi pruunikaks luitunud värv. Sama emotsioon haaras mind ka Catherine Ryan Hyde’i raamatu “Püsi elus!” avamisel. Raamatu esimeselt leheküljelt vaatab lugejale vastu: “Oli 1969. aasta suvi. Ma olin neliteist.” Ma peaaegu tundsin suvist kuiva liiva hamba all krigisemas, kui lõigu lõpuni lugesin. Muidugi võib öelda, et soojus pärines siit samast, mind kui lugejat ümbritsevast suvest, kuid raamatust õhkas seda ka igal sammul.

14-aastane Lucas (kes oli liiga suur, et lubada end Luke’iks kutsuda) on lõplikult tüdinud sellest, et tema vanemad ainult karjuvad teineteise peale. Väikesteks lootusrikasteks kildudeks on kujunenud vanemalt vennalt Vietnamist saadetud kirjad, kuid see viimane, mille lugemisega ta ametis oli, tuli pea üleni tsenseerituna. Peaaegu kõik, mis jäi tervituse ja hüvastijätu vahele, oli sõjaväeasjapulkade poolt paksu musta markeriga loetamatuks kriipsutatud. Elu näib puntras olevat ning ega see ka kaasa aita, et ta parima sõbra pea kohal musta murepilve aimab. Kõigist väsinud Lucas läheb kolama metsa, milles viibimise on vanemad talle rangelt keelanud, ja jõuab seal majakeseni. Ühel hetkel seisab ta vastamisi kahe suure koeraga, kuid nende eest ära joostes imbub temani teadmine, et koerad ei aja teda taga, vaid jooksevad temaga koos. Nii saab sellest metsamajakese juurde jalutamisest ning koertega jooksmisest rutiin, mis viib ta jooksuvõistkonna katsetele (kuhu ta kuuluda ei taha) ning ühel hommikul näeb ta läbi maja akna maas lebavat naist.

“Püsi elus!” on noortekas – noorte peategelastega ning noortele suunatud raamat, kuid päris tavalisest noortekast eristab seda seik, et noored ei jää oma muredega päris üksi, kuigi alguses võib see nii paista. Lucase õigeaegne majakese juurde jõudmine ning hiljem poiltseisse helistamine aitas päästa Zoe Dinsmore’i elu – esmalt vaid füüsiliselt, kuid mingil hetkel, kui nende suhtlemine sõnaderohkemaks muutuma hakkab, algab ka naise vaimne paranemine. Zoe elutarkus on see, mis aitab nii Lucast, tema venda kui parimat sõpra ning ilmselt veel mitmeid inimesi.

Ma rääkisin alguses tolmusest suvepäevast, mil kõige hullemadki asjad näivad soojema ja leebemana. Jah, hoolimata väga karmidest teemadest, on lugeja selle raamatu vältel alati hoitud. Lucas seisab vastamisi nii suitsidaalseid mõtteid omava sõbra, vietnamimälestuste käes vaevleva kaaslase kui ka tõsiste narkoprobleemidega oma venna isikus. Autor mängib küsimusega, kuivõrd õige või vale on Vietnamist pääsemise nimel omaenese jalga tulistada või hoopis väeteenistusest kõrvale hiilimise pärast vangis istuda. Ta ei anna ühtegi otsest vastust neile karmidele küsimustele, vaid rõhutab tegelaste kaudu korduvalt: “Ma arvan, et sa tegid enda jaoks õigesti.” Ja see ongi sageli kõige olulisem. Muidugi leidub linnakeses igasuguseid inimesi, kuid sõber hoiab sõpra ning vastastikku üksteist toetades on võimalik kõigest välja rabeleda. Karmimat realistlikku kirjandust armastav lugeja ilmselt kirtsutab nina, et tegelased on liiga head ja liiga targad, kuid kui ma enese ümber ringi vaatan, siis näib mulle isiklikult see lähenemine realistlikum kui muu. Olgem ausad, tegelikult ju valdav osa inimestest ei taha otseselt halba ning päris paljud on nutikad nii akadeemiliselt kui ka empaatia vallas. Need teised on siin loos siiski ka olemas, kuid mitte peategelaste rollis.

Küll aga võiks see raamat sattuda peategelase rolli ühel suvisel nädalavahetusel veidi soojemat kirjandust armastava inimese maailmas. Või noore lugeja lugemislaual. Suurem osa raamatu peategelastest on küll poisid, kuid probleemid on ju universaalsed ning seega võiks see sobida nii poiste kui tüdrukute lugemislauale. Raamatukoguhoidja juba teab! Selle kinnituseks ka üks tsitaat raamatust:

…Vajasin kellegi abi ja Connor oli enam-vähem mu ainus valik.
“Ma võiksin oma emalt küsida,” pakkus ta. “Ta on siin kogu elu elanud.”
“Jah. See oleks tore. Kas teeksid seda?”
“Jah. Muidugi. Miks mitte? Ja kui ta ei tea, nojah… kui mina oleksin sinu asemel, läheksin räägiksin proua Flintiga.”
“Kuidas tema saaks aidata?”
“Ta on raamatukoguhoidja.”
“Hüva, ma tean, aga…”
“Nemad teavad kõike.”

Mairi Tempel

Helju Rebane “Õige valik”

Õige valik” on Helju Rebase värskelt ilmunud ulmekogumik. Raamatu sissejuhatav tekst ütleb, et kuigi Helju Rebane on eestikeelsele lugejale üsna tundmatu nimi, on tegemist staažika žanriulme autoriga. Olgu kohe alguses öeldud, et minu jaoks on Helju Rebase nimi teada juba päris mitmeid aastaid. Tema jutte on ilmunud veebiajakirjas Reaktor ning mõni neist on ka ajakirja parematest lugudest koostatud kogumiku kaante vahel paberkandjale jõudnud. Tõsi, Helju Rebase esimest eestikeelset novellikogu “Väike kohvik” ei ole minu kätte veel sattunud. Aga jõuab. Vahepealsetel aastatel on ta kirjutanud ja avaldanud vene keeles ning tema venekeelseid tekste on ka teistesse keeltesse tõlgitud. Nende teiste keeltega on mul natuke hapramad sidemed, kuid seda enam oli tore seda kogumikku nüüd kätte võtta ning autori mõttemaailma sügavamalt siseneda.

Kusjuures “kohvik”, mis oli esimese eestikeelse novellikogumiku pealkirjas, on hea märksõna värske raamatu tutvustamiseks. Helju Rebase käekiri on kerge ja lakooniline, natuke karikaturistlik ning sel moel sobib raamat imeliselt välikohvikus pärastlõunase kohvi nautimise kaaslaseks. Teate küll! See hetk, mil isegi päike jätab endast laisa mulje ning ümbritsev sumin loob meeleolu, milles on korralik annus emotsiooni, kuid mitte ülemäära palju kontraste. Minu meelest alluvad selle kogumiku kõik lood eelkirjeldatud meeleolule. Igas loos on välja mõeldud suurepärane ulmemaailm, võetud selle kontrastpunkt, kuid antud see siis edasi rahulikult ja humoorikalt. Mitte miski ei survesta lugejat ning mõte hakkab justkui iseenesest loodud maailma poole ja selle sees ringi liuglema.

Teine emotsioon, mis on kindlalt igas loos olemas, on huumor. Enamasti kasutab autor ka huumori puhul malbeid võtteid, kuid isiklikult pean tunnistama, et nii mõnegi koha peal turtsatasin valjul häälel naerma. Krüptilise silmapilgutusena neile, kes raamatut lugema hakkavad: linnapea valimise juures naersin ikka paraja kõhutäie. Kõikidel veebist leitavatel piltidelgi paistab Helju Rebase silmist mängulusti ning ehk isegi pilkamist ja selle pilgu on ta peitnud ka igasse oma loosse. Väikeseks erandiks ehk vaid kogumiku avalugu “Kõik puud ei ole ühesugused”, mis oma malbuse ja tõsisuse kombinatsioonis jäi mind isiklikult hoopis kõige enam kummitama.

Kui nüüd raamatu sisukorrale lähemalt otsa vaadata, koosneb kogumiks neljateistkümnest jutust ning ühest lühiromaanist. Kõik lood on žanrimääratluselt teadusulme lood, kuid minu meelest võiks see kogumik sobida ka neile, kes teadusulmest muidu suurt midagi ei arva. Põhjus on selles, et olgu Helju Rebase loodud maailm kuitahes tehniline, on lugude fookus alati inimesel, veelgi olulisem, inimlikul unistamisel. Ja maailmad on kiftid! Kuidas teile sobiks keskkond, kus kõik on võrdsed? Ma mõtlen, et võrdsed kuni juuksepikkuse ja kulmukarvade arvuni? Või mida suudaks korda saata üks kassipoeg, kes öösel helendab? Aga mil moel peaks valima tulevasi koloniste? Lühijuttude osas on igal jutul väga selgelt oma eripärane maailm pakkuda koos maailmast tuleneva probleemistikuga. Pikem tekst pakub vastukaaluks aga väikesi äratundmishetki, kus üht või teist mõtet on eelnevate lehekülgede valguses juba kujundatud. Ma ei hakka lugusid siin ükshaaval eraldi kirjeldama ega lahkama, jäägu see rõõm lugejale, kuid kui killukesed kokku koguda, on tulemuseks ühtlane ja terviklik kogumik.

Helju Rebase käekiri ja lause vajab lugemise alustamisel ilmselt veidi harjumist, kuid kui see töö tehtud on, leiab eest suurepärase jutukogu, mis vähemasti minu lugemislauale oli täpselt õige valik.

Mairi Tempel

Chris Riddell — võlupliiatsiga mees

Sel korral soovin saata väikese sünnipäevatervituse Ühendkuningriiki. 13. aprillil alustab oma kuuekümnendat eluaastat üks mu lemmikutest — Chris Riddell. Riddell ise peab end küll illustraatoriks ning mitte kirjanikuks, kuid kui eestikeelses raamatukogus ringi vaadata, siis selgub, et raamatuid, millele Riddell on nii loo kirjutanud kui ka pildid joonistanud, on enam kui neid lugusid, mille kirjanikuväljal mõne teise nime leiab. Chris Riddell ise ütleb, et ta kirjutab ainult selleks, et saaks neid lugusid illustreerida ning sageli kipub lugu sündima hoopiski pildist, või nagu juhtus Ottoline lugudega, siis pildist ja pealkirjast ning kogu ülejäänud lugu tuleb alles pärast seda. Muidugi armastab ta lisaks suurepärasele pildile ka head lugu — raamatuarmastus laiemalt oli illustraatoriks hakkamise alustõuge, nendib Riddell ise.

Chris sündis Kaplinnas Lõuna-Aafrika Vabariigis, kuid aasta hiljem kolis tema perekond tagasi Inglismaale, kus Chris ja tema õed-vennad hariduse said ning nagu ta ise on naljatledes öelnud, siis pärast üldhariduskooli “põgenes“ ta kunstikooli. Päris põgenemiseks ei saa seda kindlasti nimetada, sest ema soosiv suhtumine oli Chrisil olemas varasest lapsepõlvest saati. Seega sai poisist illustraator ja poliitiline karikaturist iganädalaselt ajalehele “Observer” (nagu Chris ise on põhjendanud: sest tema isa luges seda lehte).

Selleks, et saada illustraatoriks, peab tahtma joonistada, on Chris Riddell öelnud. Peab tahtma joonistada ning viitsima seda teha ka siis, kui tahtmine õhukeseks kulub. Soovitustes neile, kes alles unistavad illustraatoriks saamisest, ütles Chris Riddell lustakalt: osta endale märkmik, joonista see täis, osta uus märkmik ja joonista too ka täis. On see siis rohkem mäng või töö, kuid Chris Riddelli poolt illustreeritud raamatute nimekirja pikkus viitab kindlasti nii suurele töötahtele, -lustile kui andele ning siinkohal olgu öeldud, et neid kõiki on ka suurte auhindadega tunnustatud. Chris Riddell on suisa kolmel korral võitnud maineka Kate Greenaway medali, olles ainus kolmekordne võitja. Üksikuid auhindu on kokku selline lasu, et ma ei hakka neid siin nimepidi ära tooma, kuid mainin ära Children’s Laureate’i tiitli — “Laste laureaat”, kui otse tõlkida, on väärikas aunimetus, mis omistatakse kaheks aastaks ühele kirjanikule või illustraatorile. Aunimetus ja stipendium ning oma laureaadiaja jooksul on nad ka laste ja lastekirjanduse eest kõneleja rollis.

Aga nüüd siis viimaks ka päriselt raamatute juurde! Ma nautisin nende kõikide lugemist ning julgen neid soovitada nii väikesele kui suurele lugejale. Mis võiks olla mõnusam kui hiilida lapse tuppa, kui too on õhtul magama jäänud, panna sealt pihta loetav juturaamat ning lugeda ise ka une eel üks muhe lugu!? Näiteks on eesti keeles olemas Chris Riddelli debüütraamat “Härra Voodiall”, mis on suurepärane raamat väikelastele. Seda saab ette lugeda, koos lugeda, pilte vaadata ja fantaseerida. Selle raamatuga on võimalik väikesed hirmud naeruväärselt suureks puhuda, et neile siis üks suur kallistus teha ning hoopis julgemana järgmist päeva ootama asuda. Loos endas algab Kõik aga sellest, et ühel õhtul enne magamaminekut märkab Jaagup oma voodi all koletist, kes nuriseb, et voodi all on ebamugav magada. Mis edasi saab, tuleb igaühel endal välja uurida. Riddell on öelnud selle raamatu kohta, et ta kirjutas selle, sest Klaus Flugge (kirjastusest Andersen Press) palus tal seda teha ja ma arvan, et maailmas on tuhandeid lapsevanemaid, kes tahaksid selle eest Fluggele „Aitäh!“ öelda.

Teine eraldiseisev raamat, “Elas kord üks muinasjutt”, on mõeldud juba veidi suuremale lugejale. Pelleriine seiklustele võiks mõnuga kaasa elada laps, kelle jaoks see on alles esimene või teine kirjatähtedega raamat isiklikul lugemislaual. Suurem osa raamatust moodustavad illustratsioonid ning tekst, mida on lugemiseks just parasjagu, voogab märkamatult piltide vahel. Enne kui laps arugi saab, on ta raamatu täitsa ise läbi lugenud ning seda nautinud ka. Lisaks Pelleriine enda seiklusele, nii pildis kui sõnas, kohtub tüdruk siin loendamatu arvu erinevate tegelastega teistest muinasjuttudest. Kihtide all olevad kihid tekitavad tunde nagu oleks loetud palju suurem raamat ja palju enam lugusid, sest kõik need tuntud muinasjutud meenuvad kindlasti ka väikesele lugejale.

Enim on aga siinsele noorele lugejale silma jäänud ilmselt hoopis kaks sarja. Neid laenutatakse raamatukogust ikka veel mõnusa hooga. Esimene neist on Ottoline sari, millest tänaseks päevaks on eesti keelde tõlgitud kolm raamatut. Ottoline on üks hakkaja tüdruk, kelle vanemad on kollektsionäärid, kes pidevalt mööda maailma ringi rändavad. Ei, nad ei ole oma tütart unarusse jätnud. Selle jaoks, et Ottolinel oleks kaetud kõik vajadused, on palgatud korralik posu kohalikke ettevõtteid. Nii ei pea Ottoline (nagu teisedki temaealised tüdrukud) mõtlema sellele, kuidas kardinad hommikul akna eest ära käivad, kuidas õhtul tekk peale tuleb või kust küll leida koduseid roogi. Seltskonna mõttes on Ottolinel kaaslaseks Norra soodest leitud väike ja karvane härra Munroe. Ottoline lood sobivad ühtviisi muhedalt nii sellele lapsele, kes alles õppis lugema, kui ka temast mitu aastat vanematele. Terava huumori ja koomiksilaadse struktuuriga lugu ei muutu üldse “titekaks”. Tuleb tunnistada, et minagi nautisin nende ulmesugemetega detektiivilugude lugemist. Sealjuures “Ottoline ja Kollane Kass” ning “Ottoline läheb kooli” on täitsa korralikud krimilood — toimub kuritegu ning selle lahendamine. Ka raamatus “Ottoline merel” tuleb Ottolinel kübeke detektiivitööd teha, kuid mitte toimunud kuritegu avastades, vaid härra Munroe kadumist harutama hakates.

Teine tore sari, mille autoriks Chris Riddell on ning mis on leitav ka eestikeelsena, on Ada Gooti sari. Riddell ise on öelnud, et kujundas Ada Gooti oma tütre järgi. Muide, kui lugeda erinevaid intervjuusid, mis Riddelliga tehtud on, jääb silma vallatu seik — igal pool, kus leiab mainimist eeltoodud detail, ütleb autor, et just Ada lood on tema enda lemmiklood, kuid neis teistes intervjuudes, milles tütre nimi mainimist ei leia, toob ta esile pigem Ottoline seiklused. On, kuidas on, kindel on see, et mõlemad lood on lummavad ning mina jäin neisse kõigisse lõksu. Ada lugudes on juba rohkem teksti ning kultuurilised viited viivad maailmakirjanduse klassikani. Kolm erinevat lugu (“Ada Goot ja kummitushiir“, “Ada Goot ja Vihuriöö“, “Ada Goot ja Täiskuupidustused“) on kõik paigutatud Tontliku Gooti Koja ruumidesse, sisaldavad nii ulme- kui põnevusjutu elemente, kohati isegi krimiloole omaseid. Need on lood, mis võiksid vabalt sattuda ka kuuenda või seitsmenda klassi laste lugemislauale, kuid ka teises ja kolmandas klassis käivad raamatusõbrad leiavad siit kindlasti nauditava loo ja palju vahvat seiklust.

Kõikidele siinloetletud Chris Riddelli raamatutele on omased viited teistele suurteostele. “Elas kord üks muinasjutt” kõndis läbi klassikaliste muinasjuttude, kuid Ottoline ja Ada lugudest leiab neid kohti samuti. Mida suurema silmaringiga lugeja, seda enam lugusid ta ühelt leheküljelt leiab. Osa neist vihjetest ja viidetest läheb kahjuks tõlkes kaotsi ning ilmselt on osa väiksema kultuuriruumi põhised, kuid paraja peotäie leidsin minagi üles. Väikeseks maitseprooviks olgu toodud Ada ühe varasema koduõpetaja kirjeldus: “Jane Kõrv valmistas veel rohkem pettumust. Ada kahtlustas juba alguses, et Jane ei olnud koduõpetajanna tööst üldse huvitatud. Selle asemel veetis ta aega lord Gootile teed valmistades ja ühtelugu tema kabineti uksele koputades. Lord Goot pidi ta minema saatma pärast seda, kui naine üritas läänetiiba maha põletada.”

Rohkem küll Chris Riddelli kirjutatud raamatuid eestikeelsena ilmunud ei ole, kuid see ei tähenda, et tema illustratsioonidega rohkem tutvuda ei saaks. Kui Chris Riddelli käest küsiti, milline koostöövorm talle illustreerijana enim meeldib, hiilis kunstnik (korduvalt) vastusest eemale. Aga ta on kirjeldanud mitmeid oma lemmikumaid koos töötamisi ning peaaegu igas intervjuus, mida ma kohtasin, leidus viide, et Paul Stewartiga koostööd tehes kulgeb protsess läbi lõputu dialoogi, teineteise innustamise ja inspireerimise. Kuskil nende vestluste käigus tekivad pildid, millest saavad “need õiged” iga raamatu tarvis. Eesti keelde on tõlgitud ka kaks Paul Stewarti raamatut, millel on Chris Riddelli illustratsioonid. Õigupoolest on Paul Stewarti lugu väikelastele mõeldud vahva “Sünnipäevakingid”, mis õpetab tunnetama, hindama ja austama erinevusi.

Teispool süvalaant” on nende kooslooming. Nimelt olla just Chris Ridell see, kes esmalt Servamaa kaardi joonistas ning sellele erinevaid elukaid kujutama hakkas. Mingisugusel hetkel neid joonistusi Paul Stewartile näidates kasvas sellest nende ühine mäng, mida tee kõrvale edasi arendada. Kui nad sellega aga kirjastaja juurde jõudsid, kirtsutas too esmalt nina — mingi fantaasialugu lastele, imelike elukatega veel pealegi. Aga õnneks oli aeg õige ning kui Servamaa Kroonikad trükist ilmusid, osutusid lood suureks hitiks nii suurte kui väikeste hulgas. Eesti keelde on tõlgitud sarjast vaid üks raamat, Servamaa Kroonikate neljas, kuid Taipliku triloogia esimene. Taiplik on poiss, kelle on üles kasvatanud trollid. Esimese hooga ei tea Taiplik sellest midagi — ehk ta ongi lihtsalt veidi veidrama kehakujuga, aga ühel päeval räägib mamma talle loo õigesti ära ning suunab poisi omaenese seiklust otsima.

Teise muheda koostööna toob Chris Riddell alati välja koostööd Neil Gaimaniga. Gaimani kohta ütleb Riddell, et kirjanik saadab talle teksti ning annab siis vabad käed selle mõtestamisel ja kuvamisel. Minu esimene kokkupuude Chris Riddelli tööga oli just läbi selle koostöö siin. Päris mitu aastat tagasi trehvasin ma graafilise essee “Miks me vajame raamatukoguhoidjaid” peale. Essee on nähtav veebis, kuid ilmunud ka raamatus “Art matters” (raamat, mis sisaldab mitmeid esseid, kõik Neil Gaimani sõnadega ja Chris Riddelli kujundatud). Seda konkreetset raamatukest küll Tartu Linnaraamatukogust hetkel ei leia ning tõlkeraamatuna ei ole nende koostööd ka ilmunud, kuid Chris Riddelli illustratsioonigeda võib leida võõrkeelse ilukirjanduse osakonnast nii “The Graveyard Book” kui ka “Fortunately, the Milk”.

Mairi Tempel

Vladislav Koržets “Inglijaht ehk uued laulud või nii”

Raamatute kohta kirjutamisega on üsna samamoodi kui nende lugemisega. Mõne kohta on lihtne kirjutada, teise kohta keeruline; vahel tuleb teks üsna iseenesest, kuid teinekord peab sõnu malakaga taga ajama. Sealjuures ei pruugi lugemise ja kirjutamise keerukus omavahel sugugi võrdelises seoses olla. Mõne kergesti loetava raamatu kohta kirjutamine on vahel hämmastavalt keeruline. Mitte, et mõtteid poleks! Neid ikka jagub. Jagub ehk isegi enam kui vaja ning igaüks neist tunneb end olulisemana kui see teine, seega toimub ajus pidev trügimine ja nügimine, et milline mõte suudab end teistest ette suruda.

Heaks avalauseks näib sobivat mõte, et Vlasdislav Koržetsi nimi ei vaja eestlastele ilmelt mingit tutvustamist, kuid teisalt on see selgelt liiga lame. Nagu lest. No näete isegi! Kala ronis vahele. Ilmselgelt pidigi ronima, sest “kala” on selgelt üheks neist märksõnadest, mis mulle Vladislav Koržetsiga seondub. Ja mitte igasugune kala, vaid säga. See oli ka üks variantidest selle teksti alustamiseks — rääkida, kuidas Koržets ja säga on omavahel äravahetamiseni sarnased ning üks tuletab alati meelde teise. Miks see nii on, ma päris täpselt ei teagi, kuid kindlasti on siin oma seos nii vuntsidel kui ka tõsiasjal, et see mees ei vanane. Mäletan aastakümnete tagant “vana vuntsi” ning nüüd vaatab raamatukaanelt vastu täpselt sama mees — sama vana ja sama kaval. Võibolla ehk kübeke suurem. Sisemiselt.

Igal juhul olin ma raamatut nähes täiesti kindel, et ma seda lugeda tahan, ning lugedes kivistus teadmine, et ma tahan seda kogemust ka teiega jagada. Ja kui ilusat teksti algust ei tule, siis järelikult pole seda vajagi. Selles raamatus olid luuletused. Selles raamatus olid rütm ja riim. Siin leidus tundlikku sõnamängu ning mõne koha peal ka paar elevanti. Seda viimast ainult portselanipoes — teadlikult ja selge sõnumina paigutatud.

Lumi sajab, kuhu tahab,
tare ette, tare taha,
tare kõrvale ja peale,
peale halvale ja heale.

(Laul värsi jalgadest)

Lihtne, selge, loogiline. Ehk isegi liiga loogiline ja liiga selge kaasaegsel poeesiamaastikul. Lugeja ei pea silmi peast pongestama, et värsi rütmi või mõtet tabada. Riim riimiks! Riimuvaid sõnu tunnevad paljud ning riimuvaid luuletusi, mis ometi täiesti loetamatuks osutuvad, kirjutavad ka täna paljud. Seda ajastul, mil vabavärss näib ainuvalitseja rolli pürgivat. Minu jaoks ei ole poeesia elu ega surm riimist sõltuv, kuid see on sõltuv rütmist. Üks hea luuletus peaks ise dikteerima, mil moel ja milliste rõhkudega temas leiduvaid sõnu lugeda. Jah, muidugi liitub siia lugeja sisemine emotsionaalsus, kuid selle alla eeldan ma poeeti kui diktaatorlikku dirigenti – tema annab rütmi, rõhud ja rõhuasetused. Koržets on seda meisterlikult ka loonud. Ma istusin tugitooli ning kuulasin muusikateost, elasin läbi värve ja mõtteid ning nautisin iga sõna. Terve raamatu peale kohtasin ma ühte luuletuse algust, mis palus end kaks korda lugeda enne rütmi paika saamist. Ülejäänud laulsid ise ning meelitasid mind kaasa laulma.

Täna ühe luuletuse lõpetasin ära.
Teisisõnu — täna talle peale tegin otsa.
Nüüd pean selle luuletuse toimetama ära,
peitma ta kas raamatusse või siis kapi otsa.

Paljude Suurte inimeste puhul (ja Vladislav Koržets on minu meelest Suur (Säga)) jääb üsna sageli küsimus: kust lõpeb töö ja algab mäng? See eeltoodud värsilõikki sundis mind sel teemal mõtisklema. Näib nagu oleks autor soovinud “tööd mitte teha” või “töötegemist edasi lükata”, kuid tulemuseks on salm, mida ma lugejana nautisin. Mulle tundub, et seda enese nautimist on Koržets raamatu sisse nii palju ja mõnuga pannud, et see jõuab igal juhul ka lugejani. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid praegustes keerulistes oludes on muhe nauditavus just see, mida ma argipäeva värskenduseks vajan. Natuke soojust ja helgust, kuid samal ajal intellektuaalselt toniseerivat ja mõtlema panevat. Neile, kes riimi ei karda ning hindavad kirjandust, mis on loodud naerukurruga silmanurgas, julgen ma raamatut igal juhul soovitada. Ahjaa! Eespool sai mainitud, et ega tõsisemadki teemad päris puutumata jää. Olgu siia lõpetuseks siis mitme teraga salm luuletusest “Väiklane rõõmulaul”:

Kui akna taga tigedasti tuiskab,
tuul teelistele kontidesse poeb,
siis süda rinnas rõõmust suisa hõiskab,
sest toas on olla mõnus mul ja soe.

Mairi Tempel

Arthur C. Clarke “Kuutolmu varing”

Aevastamaajavalt hea lugu!

Arthur C. Clarke ei ole võõras nimi ühelegi teadusulmesõbrale ning ilmselt on vähemalt nimena läbi käinud iga kirjandushuvilise inimese silme eest, on korra siinseski blogis mainitud. Hariduselt matemaatik ja füüsik, teise maailmasõja ajal õhujõudude radistina ning hiljem teadusajakirja “Physics Abstracts” abitoimetajana teeninud mehe silmaring oli aukartustäratavalt lai ning tänu sellele on tema kirjutatud loodki mitmetahuliselt nauditavad. Eelkõige lummab mind tema raamatute puhul teaduslik mõttelaad, kuid ega loojutustamise oskuski palju alla jää.

Teadusulmel žanrina on kaks äärmiselt võimsat relva, mis eristab seda teistest kirjandusžanridest. Esimene neist, ning minu meelest kõige lummavam, on võimalus selgitada teaduslikke ideid läbi ilukirjanduse, tehes seda nii teaduse populariseerimise mõttes kui ka teadusest inspireeritud, kuid selgelt argumenteerimatute ideede publikuni viijana. Teisalt võimaldab ulmekirjandus tekitada ekstreemseid olusid, mida igapäevamaailmas (loodetavasti mitte kunagi) ette ei tule, ning vaadelda inimloomust ning meie käitumist just neis piiripealsetes tingimustes. Clarke kasutab sujuva mõnususega mõlemaid relvi. Clarke’i füüsikaline mõttemaailm on äärmiselt lummav — üldfüüsikalised detailitabamised (massi ja kaalu erinevus, füüsikaliselt võimalikud tegevused Kuu pinnal,..), kirjutamise hetkel, ja tänagi, veel tulevikuvisioonide hulka kuuluvad ideed tehnoloogia teoreetilistest arengusuundadest ja paljust muust.

Aga see eelnev on jutt, mis paelub peotäit teadusulme fänne ning nemad teavad niigi, et Clarke’i tekstid taolisi nautimisväärseid detaile sisaldavad. Ilmselt teavad ka põhikooli ja gümnaasiumi füüsikaõpetajad, et Clarke ja Asimov on autorid, keda noortele lugemiseks soovitada, kui on vaja veidi loomingulisemat ning tegutsemispõhisemat selgitus füüsikaseadustele. Olgu selleks või massi ja kaalu erisus. “Kuutolmu varinguski” võeti see detail juppideks lahti.

Sisu poolest on “Kuutolmu varing” üsna sirgjooneline, kuid kogu selle raamatu lugemise ajal krigises mu hamba all mõtteline tolm. Tolm, mis on kuu pinnal miljardeid aastaid kuivanud ja väiksemaks murenenud, moodustades pea vedela massi. Kirjeldused Kuu ööpoolest, mida valgustas vaid Maalt peegelduv kuma, kandsid endas nii nostalgiat kui igatsust. Ulmeraamat on ju ennekõike siiski raamat ning hea ulmekas peab olema ka hea lugu, hea tekst — mõtlemapanev, enese sisemist õppimist võimaldav ning mingis mõttes lugejat tänasest homsesse kandev.

“Kuutolmu varing” viib lugeja Kuule ajastul, mil lisaks meie koduplaneedile on inimkond hõivanud ka Kuu, Veenuse ja Marsi. Kuu on just selline nagu astronoomid meile igapäevaselt kirjeldavad, ei midagi fantastilist — ⅙-gravitatsiooniga elutu ja atmosfäärita kivi, mille peale on tehnoloogia abil loodud baasid, teiste hulgas ka turismibaas. Vähestele on see taskukohane, kuid need, kes saavad taolist puhkust endale lubada, tulevad ka Kuu vaatamisväärsustega tutvuma. Peategelane, Pat Harris, on kuubussi Selene I juht. “Buss” on siinkohal küll tinglik nimetus, sest sõiduvahend liugleb puupinna kohal ning sellega viiakse läbi ekskursioone tolmumere kohal.Probleemid algavad hetkel, kui tavaline turvaline turiste vedav ekskursioon satub varingusse, mattub kuutolmu alla ning kaotab side baasiga.

Bussitäis heauskseid turiste, kes ootamatult ei näe midagi ning aimavad, et olukord on halvemast halvem. Paanika tekitamine ei ole valikus, sest iga vigastus, mis kuubussile tekitataks võib muutuda eluohtlikuks kõikidele. Paanikat vältida näib aga võimatu ülesanne. Samas, just sellest saabki loo peamine ülesanne! Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid mina isiklikult ei ole kunagi hommikul tööle minnes mõtisklenud, et mida peaks tegema, et võõrastest turistidest kasvaks koostöövõimeline meeskond atmofääritu Kuu pinnal. Clarke suudab siingi hoida populaarteadlase täpsust ning selgust, kirjeldades kõiki neid pealtnäha pisikesi, kuid sisimas üliinimlikke pingutusi, et see toimida saaks. Päästeoperatsioonist puudub igasugune info ning teadjamatel lasub rohmakas aimdus, et nende leidmine võib hoolimata dubleeritud turvasüsteemidest osutuda võimatuks ülesandeks. Tolmumere pinda saab vaadelda vaid satelliitidelt ning kui varing oli piisavalt suur, pole vaadelda suurt midagi. Samal ajal vähenevad bussi hapniku- ja toiduvarud, tolm isoleerib soojuse eraldumise ning kõige sinisilmsemadki turistid hakkavad aimama olukorra fataalsust.

Teine liin käsitleb päästeoperatsioone, seega lugeja ei ole kaugeltki nii suures pimeduses kui reisijad. Siingi sunnitakse lugeja mõtisklema mitmete eetiliste ja sotsiaalsete küsimuste üle. On selleks siis turismiäri hea maine või ajakirjanduse õigused ja kohustused, jäägu iga lugeja enda mõtiskleda. Olgu vaid mainitud, et igast vaatepunktist läheneb Clarke teadusulmelise optimismi ning lahenduse otsimisele orienteeritusega, jättes lugeja samal ajal siiski mõtisklema.

Mairi Tempel