Posts Tagged ‘religioon’

Joel Haahtela „Adèle’i küsimus”

Joel Haahtela „Adèle’i küsimus” (2019, e.k. Kai Aareleid 2020)

On lemmikraamatuid ja on lemmikkirjanikke ehk nö sinu kirjanikke, kelle puhul sa võid enam-vähem 100% kindel olla, et ka tema järgmine raamat sulle meeldib. Sest hoolimata sisust on midagi nende stiilis, jutustamisviisis, mis sulle sobib. Haahtela kipub minu puhul olema selline kirjanik ja „Adèle’i küsimus” on juba viies tema teos, mis eesti keeles ilmunud. See on pisike, aga ilus ja tuumakas raamat usust, ajast, müütidest, vigadest, paranemisest, rännakust otseses ja kaudses mõttes. Rääkimata sellest, et tänases koroonapaanikas maailmas omandab nii mõnigi tekstilõik justkui lisatähenduse: „Mõtlen, et nüüd on tarvis korralikku tormi, mis torgiks ihu, ajaks maailmakorra sassi ja paiskaks kellad merre. On tarvis katuseid rebivaid iile, langevaid puid, pikki elektrikatkestusi, üleujutatud teid, sildade ja maandumisradade sulgemist, erakorralisi uudistesaateid, midagi, mis raputaks meid lahti ja tõstaks õhku ja paneks end elusana tundma.” (lk 106)

Minajutustaja on mees, kes on tulnud Lõuna-Prantsusmaal asuvasse kloostrisse uurima lugu Adèle’ist, pühakuks kuulutatud naisest, kuid samal ajal püüab jutustaja leida selgust ka iseendas, oma minevikus, oma abielus. Asjad ei ole hästi ei naise, ei pojaga, jutustajat vaevab üksildus ja kahetsus, sünged mõtted seoses oma surnud emaga. „Igaühes meist on algusest peale mõlk” (139), tõdeb jutustaja, aga kui oma vigadest üldse midagi õppida, siis vast seda, et me ei peaks oma nõrkuste ja eksimuste pärast ülemäära muretsema, sest „on kohti, kuhu jõutakse ainult eksides, muud teed ei ole.” (lk 76)

Ja tuleb leppida ka sellega, et mõnes asjas ei saagi kunagi täit selgust. Ka Adèle’i lugu ei anna ennast lõplikult kätte. On puuduvaid dokumente, on pragmaatilisust, mis põrkub võimega uskuda imedesse. Vestlused kloostri abti ja munkadega mõjutavad minajutustajat tahtmatult, aga tugevalt. Ta lahkub kloostrist ilma selge vastuseta Adèle’i loos, aga kindlasti on ta leidnud mõned vastused iseenda jaoks. Kui isa Jean tal leige veega jalgu peseb, tõdeb jutustaja: „Isa Jean teeb kõike aeglaselt ja vaikselt, keskendunult ja armastusega, nagu ei oleks maailmas praegusel hetkel mitte midagi olulisemat. Nagu voolaks maailm temast läbi ja muutuks samas veidi paremaks. Ta ei tea minust eriti midagi, ei tea midagi mu emast ega väikesest poisist, kes kevadpäeval kortermaja hoovis seisis. Ja siiski on mul tunne, nagu ta teaks ja peseks samas maha kõik selle, mis on mind vaevanud, kogu mu vana elu ja kõik selle taagad, iga mu eksimuse, võtaks need enda kätte ja laseks veel need minema uhtuda.” (lk 155)

Annika Aas

Kirjanduslinn soovitab: Uku Masingu ja Toomas Pauli kirjavahetus „Usalda ennast“

Uku Masingu ja Toomas Pauli kirjavahetus
Usalda ennast“ (Ilmamaa, 2015)

Muidugi ei jõua keegi tänapäeval sellist raamatut tervenisti läbi lugeda. See on väga aeglane raamat, palju hullem veel kui Fred Jüssi “Olemise ilu”. Aga selle viimase tänukõne eesti suurele müstikule võiks siiski läbi lugeda. “Usalda ennast” on läbi kahe aastakümne kestnud kirjavahetus, milles avaneb ilus, valus ja sügav sissevaade inimese hingeellu, kes küsib endalt seda kõige olulisemat küsimust: kuidas otsida ja leida lepitust maise elu ja kõrgemate jõudude vahel?

Kui on põhjust Peetri kiriku kanti sattuda, siis võib viivuks mõelda ka Toomas Paulile ja Uku Masingule, kes tol ammusel kevadpäeval seal viimast korda kokku said.

Valdur Mikita

Foto: Mana Kaasik

Moše de Leon “Püha seekel”, Josef Gikatilla “Kiri Pühadusest. Mehe vahekord naisega”

Moše de Leon “Püha seekel”, Josef Gikatilla “Kiri Pühadusest. Mehe vahekord naisega” (heebrea keelest tlk Kalle Kasemaa; Ilmamaa, 2019)

Oma paaril rännul Iisraeli olen ikka kõrvalt jälginud ortodoksseid juudi perekondi – kõigil mustvalged riided, meestel kübarad, oimulokid, habemed ja palvenöörid, naistel seelikud allapoole põlve, käsivarred ja pea kaetud. Üksteist nad ei puuduta. Lapsed on tasased ja kuulekad, ei mürgelda, ei jonni. Igaüks kõnnib keskendunult omaette või kui omavahel suheldakse, siis vaikselt, kuid elurõõmsalt ja heatahtlikult.

Milline on nende pere-elu tegelikult, millised on suhted koduseinte vahel, mida tähendab ja sisaldab ortodokssete juutide abielu nn ajalooliselt ja kuidas on tänapäeval?

Lootsin pisut vastuseid leida Kalle Kasemaa vahendatud Gikatilla tekstist, teadmata kuigi palju judaismist, mitte midagi „Kiri pühadusest…“ autorist ja sellest, kuivõrra vanad reeglid ikkagi tänapäeval kehtivad.

Mõelgem, et Jehhoova valitud rahvale eluks reegleid seadev Toora pärineb üle 2000 a vanusest ajast ja Talmud valmis 450.aastatel, aga kabalist Gikatilale omistatav kirjutis pärineb XIII sajandist ning manitseb mehe-naise (seksuaal)vahekorda korraldama just iidsete pühade kirjade ja reeglite järgi. – Miks peaks see ortodokssetel juutidel siis tühipalja 7-8 sajandi võrra hiljem oluliselt teisiti olema?

Kasemaa on lisanud tõlkele väärtusliku järelsõna ja rohked kirjalike allikate viited usukauge eesti lugeja jaoks. Kasemaa tõdeb, et teos hakkas kohe pärast valmimist laialdaselt levima, trükiti esmakordselt 1546 ja hiljem korduvalt, nõnda et sel on kindel koht juudi religioosses kirjanduses.

Polegi üllatav teada saada, et seksualeetika üle arutledes ei keskenduta seksile (seda sõna teosest ja tõlkest ei leia), vaid sellele, kuidas abielupaari eesmärgiks on vagade ehk õigete laste sigitamine Jehoova rahva, Iisraeli kestmiseks. Uue elu sigitamisega saab inimesest Jumala „kaasosaline loomistöös“. Muide, muud sisu ja sihti seksuaalvahekorral olla ei tohtinudki.

Küll pidi olema keeruline Kasemaal leiutada vana teksti tõlkimisel selliseid väljendeid ja sõnu, mis üriku stiili ja mõtet kaasaegsele eestlasele veidigi edasi anda suudaksid, säilitades ka keeles arhailise hõngu! Aga ta leiud on võluvad ja panevad kaasa mõtlema, nõnda et tekib vähemalt aimdus, mida hõlmab „pühadus“, „tundmine“, „õige“, „sünnis“, „seadis kimbu“, „erinevad ajad“, „keha loomus“, „veri läheb segi“, „sete on laskunud“, „sa täidad nende kõhu“, „keha segu“ (=temperament), „see on talle heaks“, „halb veri“, „roojane“, „riivatu on taganenud“, „puhastada oma mõtted“, „vastavalt mõttele ja mõlgutusele“, „nad kuumenesid“, „vagad liibutasid oma mõtte kõrgematele“, „emaihus valmistama“ jne jne.

Keel on kõikides kultuurides alati reetnud mõtlemist ja suhtumist. XXI sajandil paneb imestama, kui tagaplaanil on vahekorra-teemalises õpetuses naine ja kui suur vastutus on mehel selle eest, et ühinemine toimuks igas mõttes pühitsetult. Gikatilla hoidub muide mainimast seksuaalakti, vaid kasutab eufemismi, mis Kasemaa tõlkes kõlab „voodi kasutamine“ – „me peame end pühitsema voodi kasutamise ajal“. Naise „kasutamisest“ lausa ei räägita, ent lapsed, kelle saamine on abikaasade ühte eesmärgiks, on eranditult poisid. Kumab läbi, et meestel on oma kogukonna ja Jumala ees naissoost oluliselt suurem vastutus ja just mehelt ootab Jehhoova õigeid tegusid.

Mis roll siis naisel üldse oli? Gikatilla õpetused õigesti korraldatud vahekorra kohta on adresseeritud meestele. Toorat õppisid ja tundsid mehed, naised kuulasid oma meest ja sünnitasid lapsi? Mehel on vastutus jumalakartliku elukorralduse eest ka magamistoas, „voodi kasutamine“ on lihtsalt üks osa Jumala teenimisest. Gikatilla jaotas oma õpetused „pühaduse“ saavutamise kohta viide peatükki ehk viieks teeks – vahekorra olemus, aeg, sobiv toit, vahekorra kavatsus ja laad. Ja tõesti, kogu kirjutis ei lase end tõlgendada teisiti kui detailse juhisena sündsaks ja õigeks toimimiseks.

Kuidas ikkagi „voodi kasutamise“ asjad tänapäeva patuses ilmas tõsiusklikel on, see jääb raamatust ja värskest tõlkest teadmata. Kirjutasin aga Google’isse märksõnad „naine judaism“. Otsing viis tänuväärsele materjalile, mis uudishimu paljus rahuldab ja naisele kõigiti väärilise koha annab – Tartu Ülikooli usuteaduskonnas 2017 kaitstud Nazari Goudini magistritöö „Seksuaalsus judaismis ja juudi religioosse seadusandluse dünaamilisus intiimsuhete reguleerimisel“ toob paljus selgust.

Maris
Raamatutuba Fahrenheit 451º

Sarah Perry „Essexi siug”

„Essexi siug” on 1979. aastal sündinud briti autoril alles teine raamat, ent tõeliselt meisterlikult kirja pandud. Ja Kalev Lattiku poolt imehästi tõlgitud! Ma kohe ei mäletagi, millal viimati sõnu nagu näiteks kimarad kohata võisin. Samuti on tõeline nauding lugeda teksti, milles pole pidevalt vaja vigade otsa komistada. (Üks kummaline koht küll oli, aga see tundub olevat juba autorilt – ma küll ei tea, millal plaastrid leiutati, aga olen üpris kindel, et raamatu tegevuse toimumise ajal otsmikuhaava küll plaastriga ei kaetud. Viimasel ajal ma miskipärast kogu aeg kohtan sellised ajalisi ebakõlasid – ühes teises raamatus rääkis pronksnoa kasutaja tundideks jaotatud ajast.)

Tegevus toimub Inglismaal kuninganna Victoria ajal, kelle valitsusaeg oli teadupärast pikk – 1837-1901, ja on kuude ja kuupäevade kaupa kenasti dateeritud, ent aastast meile aimu ei anta. Siiski peab see olema pärast 1859. aastat, mil ilmus Darwini kogu senist maailmakorraldusest mõtlemist raputav „Liikide tekkimine”. Kõige hea ja õitsva kõrval (siin raamatus on muuhulgas juttu arstiteaduse saavutustest, üks tegelastest sooritab uuenduslikke riskantseid operatsioone) iseloomustas selle aja Inglismaad ka suur sotsiaalne ebaõiglus, lokkav vaesus, rumalus ja haigustest kubisevad ülerahvastatud tööstuslinnad. Selles raamatus puutume rohkem kokku küll külaelanike vaimupimeduse ja ebausuga, aga Londoni eluasemepoliitikale pööratakse samuti üksjagu tähelepanu.

Tegelaste galerii on kirev, peategelasteks on oma tiisikusehaiget naist ja kolme last väga armastav Essexi kirikuõpetaja Will ning äsja üsna kummalisest abielust lesestumise läbi õnnelikult pääsenud kirglik loodusteaduste huviline Cora oma iseäraliku poja Francisega, kes tänapäeval ilmselt autisti diagnoosi saaks. Francis leiab hingesugulase Willi naises, kes tundub ainsana teda mõistvat je kellega tal tekib erakordne side, mis naisele peaaegu saatuslikuks saab. Londonis elavat Corat ümbritsevad mitmed sõbrad, sõprade hulka võib lugeda ka tema sotsialistlike vaadetega lapsehoidja Martha ja tema lahkunud abikaasa arsti, kes on Corasse lootusetult armunud. Essexi külasse satub Cora suurest huvist fossiilide vastu. Will omakorda on ümbritsetud inimestest, kes kardavad müütilist Essexi siugu ja iga purjus peaga ära uppunu, rapitud lammas või öösel kadunud laps (mis siis, et hommikul pesukapist koos maiustustega üles leitud) läheb salapärase tiibadega mao arvele. Will peab jutlusi ja teeb, mis suudab, ebausuga võitlemiseks. Külaelanike hulgas on väga värvikaid tüüpe.

Willi ja Corat tõmbab teineteise poole vaatamata sellele, et nad ei ole peaaegu üheski asjas samal arvamusel ning ärritavad teineteist. Nende esimesest kohtumisest, kus Cora aitab mehel, keda ta hulkuriks peab, lammast mudast välja kiskuda, võib taiplikul lugejal (kes muidugi kohe aru saab, kellega tegemist) tekkida hirm imal-romantilise armuloo arenemise ees, aga õnneks see ei ole seda sorti raamat. Mis sorti raamat see siis on? Minu jaoks oli see peamiselt hästi jutustatud lugu, mida oli hea lugeda õhtuti enne magamaminekut, sest selle lugemist on võimalik vajalikul kellaajal katkestada, samas pole see sugugi igav. Raamatus polnud minu jaoks küll ühtki tegelast, kellele iseäranis kaasa elada või kellega end samastada, aga värvikad kujud on kõik ja enamus ka sümpaatsed. Vahelduseks kaasaja lugudele väga värskendav.

Väikese vihje raamatu iseloomu kohta annab ka esikaanele pandud kirjanik John Burnside tsitaat küsimusega, kas Charles Dickens koos Bram Stokeriga oleksid kirjutanud parema Victoria ajastu romaani kui see. Ja tõesti, lisaks dickenslike tegelaste galeriile antakse raamatu algupoole Essexi siu kohta stokerlikku õhkkonda loovaid vihjeid, mis panevad kahtlustama, et miski koletis luurabki ringi: lapsed näevad koolis üheaegselt kummalisi nägemusi ja langevad minestusse. Lõpuks midagi seletamatut siiski ei jää.

Raamatut ilmestavad ka erinevate tegelaste üksteisele saadetud kirjad.

See romaan on esimene Galluse kirjastuse ajalooromaanide sarjast „Loo aeg”, milles on väljaandajate sõnul plaanis pakkuda tänapäeva kirjanike haaravalt kirja pandud romaane, mis mitte ainult ei räägi ammu juhtunud sündmustest, vaid aitavad neid aegu ka tunnetada. Minu arvates võib sarja nime lugeda kahte moodi – nii mõeldes loo ajast kui tõlgendades käsuna see aeg ise luua, ja küllap see nii mõeldud ongi.

Kaja Kleimann

Sarah Perry pilt on pärit siit.

Catherine Chanter „Kaev”

Järjekordne tugev debüütromaan, varem on autor avaldanud luulet ja jutte.

Seda raamatut oli alguses üllatavalt raske lugeda, mõtlesin isegi pooleli jätmisele, aga sund teada saada, kuhu lugu välja jõuab, oli liiga tugev. Püüdsin enda jaoks sõnastada, miks see lugemine nii raskeks osutus, ja see osutus samuti raskeks. Vist on asi selles, et on hirmus pealt vaadata, antud juhul lugeda, kuidas kõik, mis valesti minna saab, ka valesti läheb, ja seda inimeste vahel, kes üksteist armastavad. Mis lootust siis teistel üldse on? Teiseks tahtsin ma aru saada, mismoodi ikkagi terve mõistusega haritud naisest usuhull kujuneb. (Vihjeks võib öelda, et vähene söömine ja magamine ning lõputu internetis istumine on suureks abiks.)

Lugu jutustab minavormis Ruth. Tegevus toimub Inglismaal mingil ajal, mis on umbes just praegu. Raamat algab sellega, et Ruth saabub koju kriminaalkaristust kandma, tal on jälgimisvõru ja kolm valvurit. Tegevus toimub vaheldumisi reaalajas ja minevikus, kust Ruth meeleheitlikult juhtunule selgitust ja küsimustele vastuseid otsib. 22 aastat abielus olnud Mark ja Ruth on kolinud Londonist ära tallu, mille nimi on Kaev. Juba mitu aastat on olnud väga väheste sademetega ja asi läheb veelgi hullemaks, millest Kaevul aga kohe aru saada ei ole, sest seal miskipärast kõik haljendab. Kõik hakkab väga viltu minema, kui põud süveneb ja nende elukoha jätkuv rohelus on ülejäänud maailmaga aina suuremas kontrastis. Marki ja Ruthi pommitatakse kirjadega valitsuselt, mis üritab maad rekvireerida või siis vähemalt teaduslikult uurida; kokku jooksevad imet otsivad ajakirjanikud, usuhullud ja muidu uudishimulikud, nii et elada saab vaid politsei kaitse all. Pingelised on suhted tütrega, kes on aastaid olnud vaheldumisi narkootikumide küüsis ja siis jälle puhas. Lohutust pakub tütrepoja Lucieni pikem külasolek, mis päädib aga tragöödiaga.

Advokaadina töötanud Mark on tegelikult alati talupidamisest unistanud ja tunneb end alguses tööd rabades väga hästi, ülikoolis õpetanud Ruth hakkab end aga üsna pea kaunis üksildaselt tundma. Niisiis hakkab ta päris rõõmsalt suhtlema saabunud Jeeriku Roosi õdedega, sest nad on intelligentsed ja haritud. Kolm naist kohtuvad kaevu juures: pealt kuuekümnene Kanadast pärit lesk, neljakümnendates maaelu juurde tagasi pöördunud vanaema ja isiksusehäire all kannatav kahekümnendates koduvägivalla ohver. Kõlab nagu järjekordse anekdoodi algus. Ja tõepoolest, me ajasime üksteist naerma ja võisime tundide kaupa rääkida ükskõik millest: meestest, elu mõttest, Kaevust. Ja mõistagi rääkisime usust, mida Dorothy kirjeldas kui „seda veidrat tunnet, mis andis märku, et miskit on toimumas”, kui nad esimest korda Walesis kokku said ja mõistsid, et nad on Jumala poolt ära valitud Roosi tõde kuulutama ja janustele inimestele põua ajal päästetud saamise lootust pakkuma. (lk 127) Ruthi neiupõlvenimi on Rose ja õed kuulutavad ta äravalituks. Jeeriku Roosi õed on seisukohal, et mehed on kõige kurja juur, ettevaatlikult ja osavalt asuvad nad Ruthi abielu õõnestama. Ja kui alguses suhtub Ruth kõigesse kui intellektuaalsesse mängu, alahindab ta paljusid asju: kõigepealt panuseid; reeglite pidevat õõnestamist ja asendamist; tõsiasja, et ühtegi mängu pole veel kunagi õnnestunud võita või kaotada üksnes loogikale toetudes, ja mis kõige olulisem, võimu, mis võib ühel mängijal tulemuste mõjutamise suhtes olla. Tasapisi muutuvad usuasjad tähtsamaks ja mees ja eluolu taanduvad kuhugi tahaplaanile. Kui Kaevul sajab, ajavad vaatajad kodulehe umbe. Internetis õhutavad õed rahvast protestimarssidele ja Roosi T-särkide ostmisele, rahvas omakorda arutab foorumites, et valitu jumaldab tütrepoega, kuid poistest kasvavad ju mehed! Võimaliku meessoost pärija viibimine pühal maal tähendab Kaevu olemuse rüvetamist. Hästi see lugu lõppeda ei saa.

Raamat lõpeb siiski uut lootust andes.

Mulle meeldib, et raamatut ei saa žanriliselt täpselt liigitada. Alguses arvasin, et tegemist tuleb ulme(sugemetega) romaaniga, sest valvur vihjab, nagu poleks Kaevul pärast Ruthi vahistamist enam vihma sadanud, ja tema tagasi tulles igatahes sajab, aga sellega (ja üldise põua tõttu düstoopilisevõitu ühiskonna kirjeldamisega) ulmelisus siiski piirdub. Kriminaalromaaniks seda ka pidada ei saa, ehkki osised on olemas. Hea psühholoogiline romaan on see kindlasti ja pinge püsib lõpuni, kirjutatud on kaunilt. Kaanetekstis võrreldakse autorit Margaret Atwoodi ja Gillian Flynniga.

Lõpetuseks üks mulle eriti meeldinud kirjeldus: Päikesetõusudest: Üks asi ei muutu kunagi: päeva saabumise ootamatu igapäevasus. Päike on nagu külaline. Me oleme kindlad, et see on tema, näeme teda kaugelt lähenemas, olukorra tähtsuse rõhutamiseks uhkelt üleslööduna, me tunneme ära tema sillerdava rüü ja ta toob endaga kuldpaberisse mässitud kingitusi, mille küljes on meie nimega kaart. Kui ta astub üle mäe, käib tema ees punane erutusvärelus, ta sirutab oma käed välja ja valgus peegeldub tagasi tema sõrmustatud, kingitust üle andvatelt kätelt, kuid siis võtab ta oma mantli seljast ja heidab selle tooli seljatoele ning me näeme tikandi pahupoolt, puha lahtised lõngaotsad ja ei mingit mustrit; ning siis teeme me paki lahti ja paber on kuldne vaid ühelt poolt ja selle alumine külg on ilmetu ja valge, järgmiseks kihiks on nööriga seotud pruun paber, selle all on omakorda kokkukägardatud eilne ajaleht, mis ümbritseb kahtteist pleekinudvalget tundi meie elust, mida me nimetame päevaks. (lk 219)

Kaja Kleimann