Posts Tagged ‘religioon’

Sarah Perry „Essexi siug”

„Essexi siug” on 1979. aastal sündinud briti autoril alles teine raamat, ent tõeliselt meisterlikult kirja pandud. Ja Kalev Lattiku poolt imehästi tõlgitud! Ma kohe ei mäletagi, millal viimati sõnu nagu näiteks kimarad kohata võisin. Samuti on tõeline nauding lugeda teksti, milles pole pidevalt vaja vigade otsa komistada. (Üks kummaline koht küll oli, aga see tundub olevat juba autorilt – ma küll ei tea, millal plaastrid leiutati, aga olen üpris kindel, et raamatu tegevuse toimumise ajal otsmikuhaava küll plaastriga ei kaetud. Viimasel ajal ma miskipärast kogu aeg kohtan sellised ajalisi ebakõlasid – ühes teises raamatus rääkis pronksnoa kasutaja tundideks jaotatud ajast.)

Tegevus toimub Inglismaal kuninganna Victoria ajal, kelle valitsusaeg oli teadupärast pikk – 1837-1901, ja on kuude ja kuupäevade kaupa kenasti dateeritud, ent aastast meile aimu ei anta. Siiski peab see olema pärast 1859. aastat, mil ilmus Darwini kogu senist maailmakorraldusest mõtlemist raputav „Liikide tekkimine”. Kõige hea ja õitsva kõrval (siin raamatus on muuhulgas juttu arstiteaduse saavutustest, üks tegelastest sooritab uuenduslikke riskantseid operatsioone) iseloomustas selle aja Inglismaad ka suur sotsiaalne ebaõiglus, lokkav vaesus, rumalus ja haigustest kubisevad ülerahvastatud tööstuslinnad. Selles raamatus puutume rohkem kokku küll külaelanike vaimupimeduse ja ebausuga, aga Londoni eluasemepoliitikale pööratakse samuti üksjagu tähelepanu.

Tegelaste galerii on kirev, peategelasteks on oma tiisikusehaiget naist ja kolme last väga armastav Essexi kirikuõpetaja Will ning äsja üsna kummalisest abielust lesestumise läbi õnnelikult pääsenud kirglik loodusteaduste huviline Cora oma iseäraliku poja Francisega, kes tänapäeval ilmselt autisti diagnoosi saaks. Francis leiab hingesugulase Willi naises, kes tundub ainsana teda mõistvat je kellega tal tekib erakordne side, mis naisele peaaegu saatuslikuks saab. Londonis elavat Corat ümbritsevad mitmed sõbrad, sõprade hulka võib lugeda ka tema sotsialistlike vaadetega lapsehoidja Martha ja tema lahkunud abikaasa arsti, kes on Corasse lootusetult armunud. Essexi külasse satub Cora suurest huvist fossiilide vastu. Will omakorda on ümbritsetud inimestest, kes kardavad müütilist Essexi siugu ja iga purjus peaga ära uppunu, rapitud lammas või öösel kadunud laps (mis siis, et hommikul pesukapist koos maiustustega üles leitud) läheb salapärase tiibadega mao arvele. Will peab jutlusi ja teeb, mis suudab, ebausuga võitlemiseks. Külaelanike hulgas on väga värvikaid tüüpe.

Willi ja Corat tõmbab teineteise poole vaatamata sellele, et nad ei ole peaaegu üheski asjas samal arvamusel ning ärritavad teineteist. Nende esimesest kohtumisest, kus Cora aitab mehel, keda ta hulkuriks peab, lammast mudast välja kiskuda, võib taiplikul lugejal (kes muidugi kohe aru saab, kellega tegemist) tekkida hirm imal-romantilise armuloo arenemise ees, aga õnneks see ei ole seda sorti raamat. Mis sorti raamat see siis on? Minu jaoks oli see peamiselt hästi jutustatud lugu, mida oli hea lugeda õhtuti enne magamaminekut, sest selle lugemist on võimalik vajalikul kellaajal katkestada, samas pole see sugugi igav. Raamatus polnud minu jaoks küll ühtki tegelast, kellele iseäranis kaasa elada või kellega end samastada, aga värvikad kujud on kõik ja enamus ka sümpaatsed. Vahelduseks kaasaja lugudele väga värskendav.

Väikese vihje raamatu iseloomu kohta annab ka esikaanele pandud kirjanik John Burnside tsitaat küsimusega, kas Charles Dickens koos Bram Stokeriga oleksid kirjutanud parema Victoria ajastu romaani kui see. Ja tõesti, lisaks dickenslike tegelaste galeriile antakse raamatu algupoole Essexi siu kohta stokerlikku õhkkonda loovaid vihjeid, mis panevad kahtlustama, et miski koletis luurabki ringi: lapsed näevad koolis üheaegselt kummalisi nägemusi ja langevad minestusse. Lõpuks midagi seletamatut siiski ei jää.

Raamatut ilmestavad ka erinevate tegelaste üksteisele saadetud kirjad.

See romaan on esimene Galluse kirjastuse ajalooromaanide sarjast „Loo aeg”, milles on väljaandajate sõnul plaanis pakkuda tänapäeva kirjanike haaravalt kirja pandud romaane, mis mitte ainult ei räägi ammu juhtunud sündmustest, vaid aitavad neid aegu ka tunnetada. Minu arvates võib sarja nime lugeda kahte moodi – nii mõeldes loo ajast kui tõlgendades käsuna see aeg ise luua, ja küllap see nii mõeldud ongi.

Kaja Kleimann

Sarah Perry pilt on pärit siit.

Advertisements

Catherine Chanter „Kaev”

Järjekordne tugev debüütromaan, varem on autor avaldanud luulet ja jutte.

Seda raamatut oli alguses üllatavalt raske lugeda, mõtlesin isegi pooleli jätmisele, aga sund teada saada, kuhu lugu välja jõuab, oli liiga tugev. Püüdsin enda jaoks sõnastada, miks see lugemine nii raskeks osutus, ja see osutus samuti raskeks. Vist on asi selles, et on hirmus pealt vaadata, antud juhul lugeda, kuidas kõik, mis valesti minna saab, ka valesti läheb, ja seda inimeste vahel, kes üksteist armastavad. Mis lootust siis teistel üldse on? Teiseks tahtsin ma aru saada, mismoodi ikkagi terve mõistusega haritud naisest usuhull kujuneb. (Vihjeks võib öelda, et vähene söömine ja magamine ning lõputu internetis istumine on suureks abiks.)

Lugu jutustab minavormis Ruth. Tegevus toimub Inglismaal mingil ajal, mis on umbes just praegu. Raamat algab sellega, et Ruth saabub koju kriminaalkaristust kandma, tal on jälgimisvõru ja kolm valvurit. Tegevus toimub vaheldumisi reaalajas ja minevikus, kust Ruth meeleheitlikult juhtunule selgitust ja küsimustele vastuseid otsib. 22 aastat abielus olnud Mark ja Ruth on kolinud Londonist ära tallu, mille nimi on Kaev. Juba mitu aastat on olnud väga väheste sademetega ja asi läheb veelgi hullemaks, millest Kaevul aga kohe aru saada ei ole, sest seal miskipärast kõik haljendab. Kõik hakkab väga viltu minema, kui põud süveneb ja nende elukoha jätkuv rohelus on ülejäänud maailmaga aina suuremas kontrastis. Marki ja Ruthi pommitatakse kirjadega valitsuselt, mis üritab maad rekvireerida või siis vähemalt teaduslikult uurida; kokku jooksevad imet otsivad ajakirjanikud, usuhullud ja muidu uudishimulikud, nii et elada saab vaid politsei kaitse all. Pingelised on suhted tütrega, kes on aastaid olnud vaheldumisi narkootikumide küüsis ja siis jälle puhas. Lohutust pakub tütrepoja Lucieni pikem külasolek, mis päädib aga tragöödiaga.

Advokaadina töötanud Mark on tegelikult alati talupidamisest unistanud ja tunneb end alguses tööd rabades väga hästi, ülikoolis õpetanud Ruth hakkab end aga üsna pea kaunis üksildaselt tundma. Niisiis hakkab ta päris rõõmsalt suhtlema saabunud Jeeriku Roosi õdedega, sest nad on intelligentsed ja haritud. Kolm naist kohtuvad kaevu juures: pealt kuuekümnene Kanadast pärit lesk, neljakümnendates maaelu juurde tagasi pöördunud vanaema ja isiksusehäire all kannatav kahekümnendates koduvägivalla ohver. Kõlab nagu järjekordse anekdoodi algus. Ja tõepoolest, me ajasime üksteist naerma ja võisime tundide kaupa rääkida ükskõik millest: meestest, elu mõttest, Kaevust. Ja mõistagi rääkisime usust, mida Dorothy kirjeldas kui „seda veidrat tunnet, mis andis märku, et miskit on toimumas”, kui nad esimest korda Walesis kokku said ja mõistsid, et nad on Jumala poolt ära valitud Roosi tõde kuulutama ja janustele inimestele põua ajal päästetud saamise lootust pakkuma. (lk 127) Ruthi neiupõlvenimi on Rose ja õed kuulutavad ta äravalituks. Jeeriku Roosi õed on seisukohal, et mehed on kõige kurja juur, ettevaatlikult ja osavalt asuvad nad Ruthi abielu õõnestama. Ja kui alguses suhtub Ruth kõigesse kui intellektuaalsesse mängu, alahindab ta paljusid asju: kõigepealt panuseid; reeglite pidevat õõnestamist ja asendamist; tõsiasja, et ühtegi mängu pole veel kunagi õnnestunud võita või kaotada üksnes loogikale toetudes, ja mis kõige olulisem, võimu, mis võib ühel mängijal tulemuste mõjutamise suhtes olla. Tasapisi muutuvad usuasjad tähtsamaks ja mees ja eluolu taanduvad kuhugi tahaplaanile. Kui Kaevul sajab, ajavad vaatajad kodulehe umbe. Internetis õhutavad õed rahvast protestimarssidele ja Roosi T-särkide ostmisele, rahvas omakorda arutab foorumites, et valitu jumaldab tütrepoega, kuid poistest kasvavad ju mehed! Võimaliku meessoost pärija viibimine pühal maal tähendab Kaevu olemuse rüvetamist. Hästi see lugu lõppeda ei saa.

Raamat lõpeb siiski uut lootust andes.

Mulle meeldib, et raamatut ei saa žanriliselt täpselt liigitada. Alguses arvasin, et tegemist tuleb ulme(sugemetega) romaaniga, sest valvur vihjab, nagu poleks Kaevul pärast Ruthi vahistamist enam vihma sadanud, ja tema tagasi tulles igatahes sajab, aga sellega (ja üldise põua tõttu düstoopilisevõitu ühiskonna kirjeldamisega) ulmelisus siiski piirdub. Kriminaalromaaniks seda ka pidada ei saa, ehkki osised on olemas. Hea psühholoogiline romaan on see kindlasti ja pinge püsib lõpuni, kirjutatud on kaunilt. Kaanetekstis võrreldakse autorit Margaret Atwoodi ja Gillian Flynniga.

Lõpetuseks üks mulle eriti meeldinud kirjeldus: Päikesetõusudest: Üks asi ei muutu kunagi: päeva saabumise ootamatu igapäevasus. Päike on nagu külaline. Me oleme kindlad, et see on tema, näeme teda kaugelt lähenemas, olukorra tähtsuse rõhutamiseks uhkelt üleslööduna, me tunneme ära tema sillerdava rüü ja ta toob endaga kuldpaberisse mässitud kingitusi, mille küljes on meie nimega kaart. Kui ta astub üle mäe, käib tema ees punane erutusvärelus, ta sirutab oma käed välja ja valgus peegeldub tagasi tema sõrmustatud, kingitust üle andvatelt kätelt, kuid siis võtab ta oma mantli seljast ja heidab selle tooli seljatoele ning me näeme tikandi pahupoolt, puha lahtised lõngaotsad ja ei mingit mustrit; ning siis teeme me paki lahti ja paber on kuldne vaid ühelt poolt ja selle alumine külg on ilmetu ja valge, järgmiseks kihiks on nööriga seotud pruun paber, selle all on omakorda kokkukägardatud eilne ajaleht, mis ümbritseb kahtteist pleekinudvalget tundi meie elust, mida me nimetame päevaks. (lk 219)

Kaja Kleimann