Posts Tagged ‘düstoopia’

N. K. Jemisin „Viies aastaaeg“

N. K. Jemisin „Viies aastaaeg“  (eesti keeles Tänapäev, 2018, originaal „The Fifth Season“ 2015).

Ameerika ulmekirjaniku N. K. Jemisini „Lõhutud maa“ sari on viimastel aastatel ulmeringkondades palju elevust tekitanud ja tähelepanu pälvinud triloogia. Kunagi varem ei ole sama autor võitnud kolm aastat järjest Hugo auhinda, kunagi varem ei ole see juhtunud sama sarja raamatutega ja kunagi varem ei ole Hugot võitnud mustanahaline autor. Raamatud on pälvinud ka palju teisi auhindu ja fännide tunnustuse, ning ühinen minagi kiitusega, sest tegemist on suurepärase ja aktuaalse teosega.

„Viies aastaaeg“ on sarja sissejuhatav raamat, kus lugeja saab tuttavaks peategelastega ja maailmaga, milles nad tegutsevad. Selgub, et üks ajastu on lõppemas, sest kätte on jõudnud viies aastaaeg – tavapärasest pikem talv, millal palju olemasolevast hävib. Kuid on ka neid, kes talve edukalt üle elavad. Viies aastaaeg ei ole midagi uut ega esmakordset, seda ikka esineb teatava aja tagant – kuna maapõu on rahutu, siis võib põhjuseks olla mingi looduslik protsess, kuid selle võib põhjustada ka inimtegevus.

Raamatu põhiteemaks ongi looduskeskkond ja selle inimesepoolne ekspluateerimine. Jemisin käsitleb: kust läheb piir ja kui palju loodus jaksab? Väga huvitav ja originaalne on maailm, mille autor on konstrueerinud – inimene ning looduskeskkond on omavahel seostatud muuhulgas teatavate inimeste läbi (autor peab neid eraldi rassiks). Neil on näiteks võime maapinna protsesse tunnetada ja manipuleerida (orožeenid) või teatavates vormides tegutseda (kivisööjad).

Keskkonnaga manipuleerimise kõrval on olulisel kohal geenidega manipuleerimine, tõuaretus nähtuse ehedamais tähenduses. Mida see inimese ja ühiskonna jaoks tähendab? Jemisin on selleks loonud selgepiirilise klassiühiskonna, et oma sõnumit selgemalt kommunikeerida. Psühholoogina suudab ta luua usutavad ja ehedad karakterid enda loodud olukordi kehastama ning lahendama. Erinev, teistsugune olemine ja sallivuse, vabaduse teema. Enesemääramise õigus ja ise otsustamise vabadus – kui haprad on need nähtused!

Omapärane on loo jutustamise viis: juhtunut ei räägita lineaarses kulgemises üht- või teistpidi, vaid erinevad ajajooned on esitatud paralleelselt, põimunult. Lugu jutustab justkui kolm erinevat inimest, kuid kas ikka tõepoolest?

Raamatukogust leiab ka raamatu järjed, sarja „Lõhutud maa“ teise ja kolmanda osa inglisekeelsed versioonid: „The Obelisk Gate“ ja „The Stone Sky“ – põnevat lugemist!

Mai Põldaas

Enn Põldroos „Circletown”

Mis paneb mind seda raamatut soovitama? Esiteks muidugi see, et minu arvates on tegemist huvitava raamatuga. Kaur Riismaa näiteks oma arvustuses peab raamatut ebaõnnestunuks ja soovitab lugeda sama autori muid teoseid. Teiseks on see eesti autori ulmeraamat. Mõnes mõttes on see ehk vanuseline diskrimineerimine, aga ma ei saa jätta varjamata oma imetlust fakti suhtes, et ulmedebüüdiga tähistas Enn Põldroos ka oma 85. sünnipäeva. Ja kolmandaks on meil minu meelest eesti kirjanikud üldse veidi alaesindatud. Eks proportsionaalselt ongi tõlkekirjadust rohkem, aga siiski tundub siin blogis eesti autoreid liiga vähe olevat ja põhiliselt kirjutatakse noortekatest.

Minu jaoks on Enn Põldroos alati olnud maalikunstnik ja isegi tema elulooraamatu „Mees narrimütsiga” avastasin alles mõni aasta pärast teise trüki ilmumist (2013), poes soodushinnaga raamatute ees seistes lugemine tekitas tunde, et see raamat peaks kodus olema. Esimene trükk ilmus aga juba 2001! Kuigi raamat mulle väga meeldis, ei tundnud ma üldse huvi tema teiste raamatute vastu, kuigi ähmane teadmine nende olemasolust oli. „Circletown” tõmbas mu tähelepanu kõigepealt kaanepildiga ja siis sellega, et tegemist on düstoopiaga. Viimasel ajal on hirmuäratavaid tulevikuvisioone eesti autoritelt päris mitu ilmunud, meenuvad Andris Feldmanise „Viimased tuhat aastat”, kus inimeste elult on mõtte võtnud töö puudumine ja Kaido Tigasooni „Kui pingviinid laulavad”, mis samuti näitab, mida toob kaasa privaatsusest ilmajäämine.

Ka Põldroosi loodud maailmas on suurimaks vaenlaseks kuulutatud individualism. Uut maailma luues sisestati inimestesse elektrooniline blokk: „teine mina”, mis registreerib indiviidide omavahelised kontaktid – nende arvu, kestuse ja kvaliteedi, mis annavad kõik kindla süsteemi alusel punkte, mille järgi arvutatakse kodanikupalka. (Kahtlaselt sarnaseid uudiseid lugesime hiljuti Hiina kohta.) Korduvate kontaktide puhul ühe ja sama inimesega hakkavad punktid kiiresti kahanema ja palk väheneb. Ainult perekonnasuhetele on erikategooriad. Sõprussuhete vältimine on odav viis ohtlike mõtete tekkimise vältimiseks – kes ikka võõrastele salamõtteid usaldaks. Ja kui usaldabki, saab sellest lihtsalt teada, järelvalvele pole vaja kulutada. Väga populaarsed on lõbustusasutused, kuhu kogunetakse nädalavahetustel, kui on oht, et seitsme päeva kontaktikvoot jääb täitmata.

Elamuehituse uute normatiivide järgi peab 75% elamispinnast olema avalikkusele nähtav. Elatakse isoleeritud linnades, mille vahel on Kõnnumaa ja üldise arvamuse kohaselt loobub sinna väljuja inimõigustest ja tema mahalaskmist ei loeta inimtapuks. Raamatud Circletownis ehk Tsoonis nr 1 ei ole keelatud, aga neid õieti pole ja neid loevad väga vähesed. Ajalugu koolis praktiliselt ei õpetata. Raamatu peategelaseks on 17-aastane Bart 375, hellitusnimega Viiekene. Eesnimesid tegelikult peaaegu ei kasutatagi, igal inimesel on 12 kohaline numbrikood, mille kolm viimast numbrit asendavadki nime, sõbrad kasutavad omavahel kahte numbrit, ema lapse kohta ainult viimast. Barti onu on Hiilgava Üheteistkümne, ehk Tsooni valitsejate liige. Onu jagatud õpetussõnad on näiteks: „Vaata, Viiekene, pea alati meele : see, mis sa mõtled, see, mis sa räägid, ja see, mis sa teed, on kolm täiesti erinevat asja, mida sa ei tohi omavahel segamini ajada. /—/ Nad [sõnad] võivad tähendada ühte, kuid ellu kutsuda teist. Tark teab seda. Ja sa ei pruugi sugugi uskuda tegudesse, mida toime paned, et sihile jõuda. /—/ See kõik on üks ilusamaid mänge.”

Juhtub aga nii, et Bartist, kes on seltsinud arvutihäkkeritest noortega, saab põgenik ja üsna suure osa raamatust moodustabki tema teekond mööda Kõnnumaad. Raamatukoguhoidja südame teeb muidugi rõõmsaks, et oma teel peatub ta terve aasta ühe hüljatud linna raamatukogus ja loeb. Kirjanduse nimekiri on kenasti ära toodud. Aga ega see mitmeleheküljepikkune nimekiri väga usutav ei tundu, sest oletatavasti toimub ju raamatu tegevus meie ajast ikka hea mitusada aastat hiljem ja päris raske on uskuda, et keegi siis paljudest loetletud teostest veel kommentaarideta aru saab. Bart küll avastab ka ees- ja järelsõnade kasulikkuse, aga ma küll ei kujuta ette, et ta „Madam Bovaryst” lugedes mingi adekvaatse arusaama või elamuse sai.

Muidugi on raamatus siin-seal teisigi vasturääkivusi, kasvõi seesama nimede koht – kui sõprussuhete sõlmimist taunitakse, mismoodi siis sõbrad teineteise poole pöördumiseks kahte numbrit kasutada saavad. Ja autor ise armastab eesnimesid kasutada rohkem kui numbreid, mis lugemise muidugi lihtsamaks teeb.

Põldroos on kirjutanud peale romaani ja jutukogude nii pseudomuinasjutte („Silm veresoonega”) kui pseudokrimka („Kinnituisanu”), aga pseudoulmekaga seekord tegu ei ole. Autor kirjeldab oma kirjutamist nii: „Ka kirjutades ma tegelikult maalin, tundes mõnu värvide ja struktuuride rütmist. Nii sõnad kui ka nähtavad kujundid sünnivad ühest ja samast katlast.” (Digi)maalinäituse avamisel, millel toimus ka raamatuesitlus, ütles Enn Põldroos: „Nende piltidega kuulub ühte maailma ka üheaegselt publiku ette astuv raamat “Circeltown”. Selles kirjeldan sündmusi, mis tõenäoliselt ei saa teoks kunagi, kuid mille idud peituvad meis endis. Mida me harilikult ei märka, kuid mis võivad teha haiget nii meile kui ka teistele.”

Kaja Kleimann

Maja Lunde „Mesilaste ajalugu”

Maja Lunde
Mesilaste ajalugu. Hoiatusromaan elust ilma mesilasteta
(tlk Kalle Kroon, 2019)

Algul vaatasin, et ah, nii paks raamat ja veel mesilastest kah, vist ei hakka lugema… Aga kui kord juba lugema hakkasin, siis enam pidama ei saanud. Kolm minajutustajat kolmest erinevast ajaperioodist räägivad mitte ainult mesilaste, vaid nendega koos ka inimeste minevikust, olevikust ja tulevikust, sest inimeste elu on nendest usinatest tolmeldajatest sõltuvuses palju suuremal määral kui me igapäevaselt tajume. Kolme lugu ühendab mitte ainult mesilaste teema, vaid ka näiteks vanemate ja laste suhted ning lapse (otseses või kaudses mõttes) kaotamise teema.

Tao on 3-aastase poja ema, kes elab düstoopilises maailmas aastal 2098 — ilma mesilasteta maailmas mitukümmend aastat pärast kollapsit, kus inimesed ise peavad puude otsas ronima ja õisi tolmeldama, kus toidulaud on äärmiselt kesine (põhiliselt riis) ning metropolidest on saanud kummituslikud tondilinnad. Eelkõige innustab Taod eesmärk anda oma pojale parem haridus ja parem elu kui tal endal.

George on mesinik Ohios aastal 2007, mil mesilaste massiline väljasuremine hakkab alles hoogu koguma. Veel läheb tal kõik hästi ning ta loodab oma üliõpilasest pojast Tomist endale mantlipärijat, aga Tomil on hoopis teised plaanid ja unistused. Siiski saab hiljem just Tomist tähtis lüli mesilaste (aja)loos.

William on kaheksa lapse isa ja läbikukkunud teadlane Inglismaal aastal 1852, kellel on suured lootused oma ainsale pojale Edmundile, kuid kes tegelikult hoopis tänu oma vanimale tütrele Charlotte’ile töötab välja kaasaegse mesitaru, jäädes selle patenteerimisega siiski hiljaks. Tema jooniseid hakkab hiljem kasutama George Ameerikas.

Miks see raamat on just „hoiatusromaan”, mitte lihtsalt ulme, väljamõeldis, fantaasia? Sest põhjus-tagajärg seoseid kirjeldades näitab autor meile ühte võimalikku — ja üpris usutavat — tulevikustsenaariumi, milles inimesed on ise süüdi. Ei mingisugust kokkupõrget komeediga või salajast tapjabakterit, vaid ainuüksi inimeste endi isekus, hoolimatus, kasuahnus, rumalus. Mürgid ja pestitsiidid, kliimamuutused, domineerivad üheviljakultuurid viivad ühel hetkel paratamatult katastroofini. „Inimkond arenes tohutu kiirusega, mesilased ei jõudnud sammu pidada. Nad kadusid.” (372) Kuid ilma tolmeldajateta jäävad ka hiigelsuured põllud sööti, viljapuud viljadeta, koduloomad söödata, lõpuks ka inimesed toiduta. Loodusega kooskõlas elamiseks peaks inimene eralduma omaenese loomusest, „/…/tõeline haritus seisnes selles, kuidas trotsida omaenese loomust.” (36) Ja küsimuste küsimus on — kas me tahame ja suudame seda…?

Norra autori Maja Lunde (s. 1975) kodulehelt võib lugeda, et raamat on planeeritud esimese osana neljasest kliimateemalisest tsüklist. Norra keeles on ilmunud ka tsükli teine raamat pealkirjaga „Blå” (e.k. sinine), mis räägib veest.

Annika Aas

Anna Smaill „Kellamäng”

Kujutage endale ette maailma, kus muusika on nii tähtis, et inimeste suhtlemisviisiks on valdavalt laul (mida sageli saadetakse käemärkidega nagu jo-le-mi’s) ja pillimäng. Isegi teed juhatatakse stiilis: mine otse kuni esimese kadentsini ja pööra vasakule, pärast trioole otse kuni lahenduseni toonikas. Aega arvatakse katoliku tunnipalvete järgi, päev algab matutiiniga ja lõpeb vespriga. Turg on täis viise, nii et juba kaugelt on kuulda nii sulanud nelja juustusorti marineeritud kurgiga täisterapätsil, kottide kaupa õunu kui ka gallonite kaupa siidrit. Kõlab justkui imekaunilt? Kahjuks pole asi üldse nii tore. Raamatu tegevus toimub nimelt düstoopilises maailmas, kus matutiini ajal kuulavad inimesed koos Kellamängu, mis kuulutab antifoni vormis Ainutõde, milles „kõik annavad alati õigeid vastuseid, kõik ühtemoodi ja ühesuguseid”. Juba sõna „ainutõde” kõlab õõvastavalt ja pähe tulevad kujutluspildid Põhja-Koreast või nõukogude ajal linnaväljakutel kõrgunud megafonidest, millest ei kõlanud sugugi ainult klassikaline muusika, mida poiss jalgrattal kuulamas käis. Õhtune Kellamäng on piisavalt tugev, et inimesed põlvili suruda. Raamatu edenedes selgub, et just Kellamäng ongi see, mis võtab inimestelt mälu. Mäletamiseks hoiab rahvas kramplikult enda ligi mälestuste kotikesi, ent ka nende abil pole mälestused kuigi selged. Oma töid teevad ja igapäevaeluga saavad nad hakkama kehamälu abil – keha teab, millal panna maha lillesibulad või lisada supile soola. (Minu jaoks on see kõige väheusutavam selles loos nii mitmete elualade jaoks.) Kooli vist üldse polegi, sest juttu on ainult sällidest ja meistritest nagu keskajal, kirjasõna jääb Ebakõla aega. Ainutõe tseremoonial lauldakse: ”ahne röögatult on keel”; raamatuid enam ei ole, nende kohta pole isegi sõna olemas. Mul on väga raske uskuda, et põlvest põlve edasi antavaid kogemusi (nt pillide valmistamisel) saab ainult kehamällu talletada. Aga nii selles maailmas on. Seda maailma valitseb Ordu Tsitadellist, mis on heliisolatsiooniga kaitstud. Ordu vastu on võidelnud Kaarnagild, mis aga on peaaegu hävitatud.

Tegevus toimub Londonis ja Oxfordis, teismeline minategelane Simon on pärit Essexist ja tuleb pärast vanemate surma Londonisse ülesandega, mida ta aga ei mäleta. Pole teada, kas selline Ordu juhitud eluviis kehtib terves maailmas või ainult Inglismaal. Tegevusaeg on pärast Ebakõla aja suurt, Turmaks nimetatud katastroofi, mis on hävitanud tehnoloogia – autodest ja „elektrikkest” on järel vaid surnuaiad. Ordu ütleb, et on avanud inimestele võimaluse kogeda kõrgemat, kestvat ilu, nende eesmärgiks on tagada kord ja harmoonia olevikus. Tulevikku pole. „Edaspidi”, mõtlen ma. „Pärisuunas sõna aja kohta, mis veel ees seisab. Mis juba iseenesest on teotufoonia. (Teotufoonia tähendab selles kontekstis täiesti ilmselt blasfeemiat. Suurim teotufoonia on rääkida ajast enne Kellamängu.) Enne Kellamängu oli aeg, kus seda sõna kasutati.”

Teine peategelane on Lucien, kes aitab Simonil tema mälestusi taastada. Juttu tuleb ka sellest, et paljud inimesed on olukorraga rahul. Ja need, kes ei ole, ei pruugi seda järgmisel päeval mäletada.

Raamat on huvitavalt kirjutatud ja kuigi see sisaldab mõnevõrra (eriti sageli omadussõnadena kasutatavaid) muusikatermineid, ei tohiks need kellelgi lugemist takistada, eriti kuna esmamainimisel on need joone all tõlgitud. Väljamõeldud maailm on samuti huvitav ja kuigi mälust kirjutatakse väga palju, on sellest kirjutamine alati asjakohane, viimati loetutest meenub kõigepealt tänavu ilmunud Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane”, kus inimeste mälestused uttu kippusid hajuma.

Väga palju rohkem ei saa sisust enam kirjutada, sest see muudaks lugemise ebahuvitavaks, aga märgin paar ebakõla, mis silma torkasid.
Kui keegi õieti eelmist päevagi ei mäleta, kuidas siis saab olla üldteada, et enne Kellamängu olevast ajast mõtlemine on teotufoonia? Või et üldse oli mingi aeg enne Kellamängu?
Ordu liikmeid tundub olevat kuidagi ebaproportsionaalselt vähe tavainimestega võrreldes.
Natuke vähe läbimõeldud koht minu jaoks oli ka see, kus minategelane Simon leidis raamatu, kus ei olnudki noote, vaid „lehekülgedel roomavad inetud, võõrad, musta värvi koodi kujundid”, millest ta ei leia ühtegi mustrit ega rütmi, ometi meile antakse pealkirjad teada: „Akustiliste relvadega seotud väidete analüüs”, „Kogu keha haarav vibratsioon ja inimese närvisüsteem” jne.
Veel mõtlesin ma sellest, et kõik inimesed ju ei ole musikaalsed ja kuidas siis nemad hakkama saavad. Ja üldse tundus mulle, et vaatamata natuke rohkem kui 300 leheküljele jäi raamat veidi õhukeseks – nii mõnigi asi oleks võinud olla rohkem lahti kirjutatud, eriti Ordut puudutav osa.

Siiski on see debüütromaani kohta tore saavutus ja seda võib julgelt soovitada. Mõistagi on autoril muusikaharidus.

Kaja Kleimann

Michel Houellebecq „Submission”

houllebecq1Alguses ma mõtlesin, et ei julge sellisest tegijast nagu Houellebecq midagi kirjutada, pealegi ei ole ma poliitikas eriti „kodus”, aga raamatu sündmustik toimub lähituleviku Prantsusmaal (aastal 2022), kus võimule saab uus islamistlik partei. Ent olgu, kuna minategelane François tunneb end samuti „sama poliitiliselt kui käterätik”, siis võtan minagi julguse „käterätina” seda raamatut soovitada (praegu saab teda lugeda ainult prantsuse, inglise või saksa keeles, kuid peagi ilmub Triinu Tamme eestikeelne tõlge pealkirjaga „Alistumine” — loe ka T. Tamme artiklit 14. jaanuari Eesti Ekspressist).

François on 44-aastane Sorbonne’i ülikooli õppejõud, 19. sajandi dekadentliku autori J.-K. Huysmansi ekspert. Sellest tulenevalt on raamatus pikemaid ja lühemaid mõtisklusi Huysmansi, tema loominguga seotu ja üldse kirjanduse teemal. François on tüdinud olemisega üksiklane — tüüp, kes on tuttav juba varasemast Houellebecqi loomingust — , keda ei eruta enam eriti miski ega keski, kes vahib „porri” ja magab endast poole nooremate tudengitega. Kuid temagi ei saa jääda puutumata muudatustest, mis hakkavad ühiskonnas toimuma, kui valimistel saavad võimule islamistid. Muu hulgas tähendab see seda, et ülikoolis saavad edasi õpetada vaid islamiusku pöördunud õppejõud ning polügaamia muutub peaaegu et normiks. François’le natuke rohkem tähendanud juuditarist voodikaaslane Myriam lahkub Iisraeli; François’ vanemad, kellega tal niikuinii lähedane suhe puudus, surevad; ta saadetakse ülikoolist väga hästi tasustatud pensionile, ning ta on ühekorraga täiesti üksi, täiesti eesmärgitu.

Houellebecqi raamat on tegelikult lihtsasti loetav, mõnuga loetav, ka poliitika- (või kirjandus)kaugele inimesele — autori lause on loogiline ja selge, samas lõiguti lausa musikaalne või luuleline: „Even in our deepest, most lasting friendships we never speak so openly as when we face a blank page and address an unknown reader. The beauty of an author’s style, the music of his sentences, have their importance in literature, of course; the depth of an author’s reflections, the originality of his thought, certainly can’t be overlooked; but an author is above all a human being, present in his books, and whether he writes very well or very badly hardly matters—as long as he gets the books written and is, indeed, present in them.” (5) Sellise nö kõrgstiiliga kõrvu leiab siit aga ka väga otsekohesed seksistseenide kirjeldused, nii et… taotluslikult on autoril kõrge ja madal käsikäes, rõhutades veelgi tugevamalt nii üksikisiku kui ühiskonna kui kultuuri allakäiku, dekadentsi.

houllebecq2Miks raamatu lugemine aga ärevaks teeb — ta pole pelgalt utoopia või düstoopia, vaid võimalik (lähi)reaalsus. Tekstis esinevad täiesti reaalsed, praegu tegutsevad parteid ja poliitikud (nt Marine Le Pen, F. Hollande, N. Sarcozy) ning sündmused arenevad —s uuremate ekstsessideta — loogiliselt ja justkui endastmõistetavalt, nii et François’gi ühel hetkel kõiki muutusi enda ümber nähes tõdeb: „Not only did none of this sound scary, none of it sounded especially new” (87). Alguses hämmeldunult, siis üha suurema leppimise ja mõistmisega jälgib ta oma endiste kolleegide astumist islamiusku, mis võimaldab neil väga hea palga eest ülikoolis edasi õpetada; pealegi pannakse nad paari oma tudengitega. François hakkab nägema mitmenaisepidamise eeliseid — vanem kaasa teeb suurepäraselt süüa, noorem pakub voodis silmailu… Kui naised karjääri ei tee, siis on nad kodus õhtul oma mehe jaoks täiel määral olemas… Alistumisel, allaheitlikkusel — kas siis mehele või jumalale — on oma võlu: „/…/the summit of human happiness resides in the most absolute submission” (212). Iroonia? Kindlasti, kuid igal juhul on raamatus oma siirus ja nukrus, mis teeb lugeja selle iroonia või satiiri vastu kuidagi relvituks. Raamatust ei puudu ka väikesed naljad — näiteks, kui François hakkab enne usku pöördumist lugema islamiusku tutvustavat raamatut „Kümme küsimust islami kohta”, siis tõdeb ta, et nagu enamik mehi jättis ta vahele peatükid usulistest kohustustest, tarkusesammastest ja lapsekasvatamisest ning asus kohe 7. peatüki juurde „Miks polügaamia?” (219).

Houellebecqi uus raamat on muidugi viimase aja sündmuste valguses nii aktuaalne kui veel olla saab — ja Euroopas ka kõvasti poleemikat tekitanud — , aga põnev on ka tema varasem looming. Olgu „Kaart ja territoorium” loetud või mitte, Draamateatris on peagi võimalus näha Juhan Ulfsaki samanimelist lavastust (esietendus 29. novembril). Ja kel vähegi võimalik, vaadake ära film „Near Death Experience” (Surmalähedane kogemus), kus Houellebecq ise peaosa mängib — üks mu suurimaid filmielamusi sel aastal.

Annika Aas

Marlen Haushofer “Üksinda maailmas”

haushoferwandKõikide minuealiste inimeste lapsepõlve lugemisvarasse kuulus arvatavasti raamat “Palle üksi maailmas”. Ka Austria kirjaniku Haushoferi romaanis (originaal pealkirjaga “Die Wand” ehk “Sein”, eesti keelde tõlgitud “Üksinda maailmas”) ärkab keskealine naine täditütre jahimajas ning avastab end peagi olevat üksi maailmas, mis kahjuks ei osutugi unenäoks nagu Palle puhul. Kuhu iganes minategelane oma samme ka ei seaks sellest kõrgete mägede vahelisest orust, põrkab ta mingil hetkel vastu nähtamatut seina ning üksikud teispool seina paistvad inimesed on elutuna kangestunud mingitesse poosidesse.

Tavaliselt mulle utoopiad eriti ei meeldi, ent nimetatagu seda raamatut kas utoopiaks, düstoopiaks või nais-robinsonaadiks, on ta kirjutatud väga lummavalt. Õigemini, võib-olla ta ei olegi kirjutatud nii lummavalt kuivõrd ta suudab lugeja haarata oma lummusesse, isegi oma suhteliselt napi ja lakoonilise väljenduslaadiga.haushoferuksinda

Raamatu põhjal on tehtud ka film, “Die Wand” /  ”Sein” (2012, rež Julian Pölsler), mida Saksa filminädala raames just näha õnnestus. Filmil on loomulikult hoopis teised vahendid, et rõhutada kontrasti naise sisemaailma ning välismaailma vahel — kogu maailma ilu, kõik need võrratud mägised Austria vaated, ei suuda leevendada hinge üksildust. Kuid autor suudab ka sõnaliste vahenditega imehästi edasi anda minajutustaja muutumist, tema kohanemist, oma olukorraga leppimist. Õnneks ei ole ta maailmas siiski päris üksi — tal on truu jahikoer Luks, tal on lehm Bella ning Kass ning hiljem veel Sõnn ning kassipojad Pärl ja Tiiger. Kui film rõhutab eelkõige tema kasvavat sõprust Luksiga, siis raamatus on ka teistel loomadel ülioluline roll.

Minajutustaja tõdeb, et armastus ja kellegi eest hoolitsemine pole kerge, on meile koormaks, kuid siiski on armastus meie ainus võimalus siin maailmas. Mure loomade pärast varjutab mure tema enda meeleheitliku olukorra pärast ning vajadus näiteks lehmale heina varuda ja koerale liha hankida sunnib teda pidevalt tegutsema, töötama — hoolitsus teiste eest hoiab teda elus.

marlenehaushoferTeisel alpisuvel tõdeb minajutustaja: “/…/ unustasin täiesti, et Luks on koer ja mina inimene. Muidugi teadsin ma seda, kuid minu jaoks polnud sellel mingit tähtsust.” (lk 177). Paratamatult peab ta leppima ka sellega, et sõbrad ta ümbert kaovad—hukka saavad nii Pärl, Tiiger kui Sõnn, kuid kõige rängemalt mõjub muidugi Luksi kaotus. Ometi, kõigele vaatamata, ei kaota ta inimlikkust, humaansust. Raamatu lõpp ei anna mingit lihtsat lahendust, kuid jätab lootuse: “Praegu olen võrdlemisi rahulik. Oskan näha enda ees tükikest elu. Näen, et juhtunu ei tähenda veel kõige lõppu. Elu läheb edasi. Täna hommikul veendusin, et Bella saab vasika. Ja, kes teab, ehk tulevad ka Kassil jälle pojad. Iialgi ei saa olema ei Sõnni, Pärlit, Tiigrit ega Luksi, aga tulemas on midagi uut ja minu kohus on see vastu võtta. Kui jõuab kätte aeg, mil lõpevad tikud ja laskemoon, hakkan otsima olukorrast uut väljapääsu ja kindlasti leian. /…/ Seniks, kuni elan, jäävad püsima mälestused, lein ja hirm, samuti ka raske töö.” (lk 184).wandfilm

Haushoferi raamat ei ole kerge ega kiire lugemine, sest teekond iseendasse ei saagi seda olla. Mõnevõrra meenutab see teekond mulle José Saramago “Pimedust” või Cormac McCarthy romaani “Tee”. Film on samuti mõjus, kuid vaadata võiks seda eelkõige pärast raamatu lugemist.

Annika Aas

Gregor Cürteni portree Marlen Haushoferist on pärit siit.