Posts Tagged ‘haigla’

Adam Kay „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud”

Adam Kay „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud” (2017, e.k Krista Kallis, 2018)

Adam Kay (s. 1980) on endine briti arst, kes sai üleöö kuulsaks, kui avaldas oma eelnevast töökogemusest humoorika, kuid samas ka mõtlemapaneva raamatu „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud” (orig. „This is Going to Hurt”, 2017). Raamatu ilmumise ajaks oli Kay arstiameti maha pannud (raamat selgitab ka, miks see juhtus) ning töötab praegu koomiku ja telestsenaristina, ühtlasi kohandades oma raamatut BBC Two 8-osalise draamakomöödia jaoks. Raamatust sai üleöö suur bestseller ning jõudis 2018. aastal Ühendatud Kuningriigis müügiarvult 2. kohale. Samuti võitis raamat 2018. a. Rahvusliku Raamatuauhinna (National Book Award) aasta raamatu kategoorias.

On’s Kay raamat tõesti nii hea? Omas žanris arvatavasti küll, ehkki ma pole mingi komöödiažanri asjatundja. Teab mis kirjanduslikku sügavust ei tasu raamatust otsida, aga jah, raamat on naljakas: hea lõbus lugemine, mitme koha peal naersin ikka kohe kõva häälega. „Teine ime laste sünni juures on asjaolu, et võin nõjatuda tahapoole ja panna metallist sünnitustangid beebi pea ümber—rakendades kahekümne kilogrammi raskust tõmbejõudu, üldiselt paneb see mind higistama—ja beebi tuleb välja täiesti kenasti, selle asemel et tulla välja ilma peata nagu võiks arvata.” (lk 48) Vahel on autor pigem valusalt aus, aga seda ikka läbi huumoriprisma. Tasub lugeda joonealuseid märkusi, sest suur osa nalja on peidus just seal. Stiilinäide. Autor selgitab joone all meditsiinilisi akronüüme: „SCBU–laste erihooldusosakond, NICU–vastsündinute intensiivhooldus, PICU–pediaatria intensiivhooldus, PICACHU–üks Pokémon” (lk 43).

Päris tõsiseks muutub autor alles lõpus, kui selgitab, miks ta ameti maha otsustas panna. Meditsiiniterminite jms spetsiifilise osas ei oska ma hinnangut anda, aga kindlasti aitab raamat paremini mõista meditsiinivaldkonnas tegutsevaid inimesi—ja tänada õnne, et endal on siiamaani haiglates suht hästi läinud! (pärast selle raamatu lugemist ei saa vist enam nii külma kõhuga näiteks operatsioonile minna kui siiamaani… )

Autori eraelu avab raamat ainult tibake (põhiliselt selles laadis, et autor ei jõudnud jällegi—töökohustuste/kellegi asendamise tõttu—mõnele kohtingule-peole-sünnipäevale), aga vikipeedia andmetel on autor avalikult gei ning valitud isegi 50 kõige mõjukama LGBT Twitteri kasutaja hulka. Raamatus leidus üks koht, mis oma intiimsuses ületas minu jaoks hea maitse piiri, ja see ei puudutanud otseselt ühtegi patsienti. Üldiselt võib ainult imestada autori töövõime ja missioonitunde üle; mitte kõik arstid pole nii heatahtlikud, abivalmid ja kaasatundvad (mis lõppkokkuvõttes võib saada ka ametialaselt saatuslikuks…).

Kui millegi kallal viriseda, siis teksti toimetamisega oleks võinud rohkem vaeva näha—mitmeid vigu on sisse jäänud, ning kohati kõlab tekst lihtsalt kohmakalt. Tõenäoliselt on lahedam seda raamatut originaalis lugeda. Ja võib-olla veelgi toredam oleks autorit live’is esinemas näha.

Annika Aas

Advertisements

Minna Lindgren „Surm Õhtuhiies”

Kas vanurid on uued vampiirid? Ses mõttes nagu „Gardening is new sex” ja muud taolised moodsad hüüdlaused. Millest selline küsimus? Sest viimasel ajal olen alatihti juhtunud raamatute peale, mille peategelased on kõrges vanuses – olgu, „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”, „Kolmteist astet allapoole” ja „Parim hotell terves Indias” ilmusid juba paari aasta eest, aga alles olid uudiskirjanduse hulgas Catharina Ingelman-Sundbergi „Vanaproua, kes röövis panka“ ja Ruth Rendelli „Naabritüdruk”. Ja nüüd siis soome teos, seekord kaunis isemoodi.

Untitled-1Kui saja-aastane keeras vindi põhjalikult ja nauditavalt üle ja lugu viiest rootsi vanurist, kes otsustasid, et vanglaelu on parem kui vanadekodu oma, ja korraldasid sinna pääsemiseks kunstiröövi (varastades muuseas maalid, mis 2000. aasta jõulude ajal Stockholmi muuseumist tõepoolest rööviti) oli minu jaoks pigem veidi igavapoolne – paksust on raamatul üksjagu, seiklused oleks nagu humoorikad, aga naerma eriti ei ajanud ja moraal õigupoolest puudub, siis Minna Lindgreni „Surm Õhtuhiies” on üpris realistlik teos. Minna Lindgren on saanud Bonnieri preemia artikli eest, mis rääkis eakate elust hooldekodudes, nii et teemat ta valdab. Pealkiri ja alguses kirjeldatud ehete raskuse all vankuv proua Irma tekitasid ootuse kriminaalloole, aga vaatamata mitmete kriminaalsete asjade toimumisele ja ka nende mõningale uurimisele pole see peateemaks. Peamine on erinevate vanade inimeste elu kujutamine: millega nad oma aega täidavad, millest mõtlevad ja kuidas ümbritsevad inimesed neisse suhtuvad. Tegevus ei toimu päris vanadekodus, vaid eakatele korraldatud elamises, kus kõigil on oma korter, kuid on võimalus ühises söögitoas süüa ja saada hooldaja abi näiteks duši all käimisel, samuti osaleda igasugustes ringides – võimelda füsioterapeudiga, teha mäluharjutusi või käsitööd. Majas on siiski ka kinnine dementsete osakond ja privaatsust kärbib tõik, et personal võib käia oma võtmetega korterites sees ravimikarpe täitmas ja muidki asjatoimetusi tegemas. „Õhtuhiieks” nimetatud maja on „eemaletõukav 70-aastate betoonehitis lameda katuse ja väikeste akendega”. Arhitektuurist on raamatus palju juttu, soovi korral saaks seda kasutada ka Helsingi reisijuhina, kui valida liiklusvahendiks tramm ja sõita proua Siiri Kettuneni tavalisi marsruute – ta teab kõiki tähtsamaid maju ja nende arhitekte.

Mis mind kõige rohkem jahmatas, on see, et kui meie ettekujutuses on Soome selline unistuste täitumise maa, kus vanainimese elu peaks olema selge lust ja lillepidu, siis tegelikkus võib olla hoopis teistsugune. Raamatus on kirjeldatud juhtumit, kus patsiendile anti haiglas enne operatsiooni ravimeid, siis märgati, et tegu on vale patsiendiga, tagajärjena leidis 87-aastane inimene end tänavalt imestamas, kus ta küll asub ja miks. Kiirabi eest tuleb ise maksta, kui väljakutse ei ole põhjendatud – kui 92-aastane Siiri politseis ülekuulamisel teadvuse kaotas, kuid enne kiirabi saabumist meelemärkusele tuli ja tagasi koju viidi, esitati arve peaaegu 90 eurole. Ka tuleb tegemist hooldajatega, kes ei julge vanainimest hästi puudutada, sest on harjutanud ainult nukkudega; hooldajatega, kes ei räägi soome keelt (ega ka inglise, prantsuse või saksa keelt, nagu Irma selgeks teeb); personaliga, kes karjub vanainimeste peale; Vanurite Hoole ja Armastuse Sihtasutusega, mis esitab väljamõeldud arveid tööde eest, mida kas pole tehtud või mida poleks vaja teha olnud. Kõige hullem on aga üleliigsete ravimite määramine, mis muudab tülikad ja nõudlikud vanurid kuulekaks ja mõtlemisvõimetuks – seo ainult ratastooli kinni ja anna vahel putru, rohkem vaeva pole vaja näha ning vabanenud korteri võib järgmisele elanikule anda, vanainimeste rohkuse tõttu võib üüri tõsta kasvõi iga nädal. Üks ülearuste ravimite ohver, Irma, pääseb dementsete osakonnast ainult selle tõttu eluga, et puhkenud tulekahjus murrab ta puusaluu ja viiakse mujale haiglasse, kus ta aegapidi toibub – välja pääsenuna saab ta hakkama isegi prantsuse keelega – aga tema korter on läinud, sugulased mööbli ja asjad asutuse juhataja soovitatud firmasse oksjonile andnud ja ehted endale külge riputanud. Tohutult kurb on, et Irma enda tütar, kes on ise arst, ei usu, et tema ema oleks tahtlikult ravimitega uimastatud, üldse ei usu ta Siiri juttu (sest Siiri on vana) ja ka teise arsti (sest ta on venelane) arvamust peab ta kolleegidevaheliseks õelutsemiseks. Tal on palju tegemist oma hobustega, kes võtavad kogu ta aja ja ema jaoks seda ei jätku – aga ega dementne ju oskagi midagi igatseda, ohkab ta kergendatult.

Kirjeldused kinnisest osakonnast, kus on räigelt ere valgustus ja kemikaalide, kuse ja poonimisvaha hais nii tugev, et hingatagi raske, on südantlõhestavad: „Hoiame püksid jalas! Ei lähe vetsu, on mähkmed!” karjutakse kõrva täiesti normaalse kuulmisega Irmale, keda Siiri enam äragi ei tunne – äripäevitigi stiilset kleiti kandnud naine on muutunud pundunud näoga, klaasistunud pilguga olevuseks rohelistes dressipükstes ja T-särgis, millel toidujäätmete alt paistmas läikivate tähtedega tekst „I’m sexy”.

lindgren-kuolemaNagu ikka, on vanurite hulgas rohkem naisi kui mehi. Nad kõik on üle elanud sõja, mõned olnud lottad, näiteks Siiri pidi lottana valmistama hukkunuid ette kirstu panemiseks. Sõjaveteranidest mehed saavad riigi poolt toetatud taastusravi ja tasuta reise Tallinna spaadesse koos kaaslasega, Siiri pahandab, et pole ainsagi penni eest koolitust, taastusravi ega isegi mitte emapuhkust saanud. Paljud on kaotanud mehe, keda ei tohtinud isegi leinata, sest see käis kangelaslikkuse aate juurde – ja nüüd, 70 aastat hiljem, tulevad surnud abikaasad, kelle nägugi enam ei meenu, unenägudesse ja leinamata lein murrab välja. Nende mälu on heitlik, ühest küljest võttes võib Siiri lugeda üles kõik presidendid Stålbergist Niinistöni, sest on nende ajal elanud, ja PIN-koodi meelespidamise reegli, mis on nii keeruline, et mina seda küll meeles pidada ei suudaks – teisest küljest ei pruugi hästi meenuda, millises peatuses trammilt maha tulla, ja igasugused asjad kaovad kogu aeg ära.

Päris huumorita ka läbi ajama ei pea: pärast haiglast väljasaamist iseseisvalt elamise loa jaoks tuleb Irmal läbida rida teste, näiteks keeta vett katseköögis – sellega läks hästi, sest „mingi imelik vaist” aitas tal plaadi välja lülitada, mispeale naised arutavad, et tema ja Siiri abikaasad poleks seda testi eales ka täie tervise juures läbinud ja küllap meestele on teised katsed. Armas on kirjeldus Siiri vestlusest trammijuhiga, kes Bruckneri 7. sümfoonia kuulamisse süvenenult valele liinile pöörab, vestlused väikeste laste ja noorukiohtu poistega ja muidugi vanaprouade päästeingliks osutuva Mikaga, kes tsiklijõugu liikmena võiks olla viimane inimene, keda oma usaldusisikuks valida, kuid Siiri usaldab oma sisetunnet. Mika on üks vähestest, kes ei arva, et kui inimene on vana, on ta automaatselt ka napakas ja ebausaldusväärne ja lihtsalt ristiks kaelas.

Mida öelda kokkuvõtteks? Kõigepealt seda, et vampiiriküsimus on muidugi nali, neist kirjutatakse ikka palju rohkem kui vanuritest.

minna-lindgrenVõib-olla sobiksid Siiri sõnad, mis ta ütles arstile, kui keeldus südamestimulaatorist. Ta soovitab neid paigaldada noorematele, kes elavad liiga hästi, lähevad eksikombel jooksma ja surevad, nagu näiteks tema enda poegadega juhtus. „Elu lõpeb surmaga ja pole mingit mõtet minuealisele eluiga juurde pakkuda ja kohvi sees suhkur ära keelata. Ega arstiteadus pole ebaõnnestunud, kui inimesed lõpuks vanaduse kätte ära surevad. /—/„Sest kõik peavad surema./—/ Ühel päeval surete ka teie. Ja ma loodan, et te olete siis nii vana, et saate aru, mida suremine tähendab, ega võitle selle vastu. Võib-olla te isegi ootate seda, nagu mina ja mu sõbrad Õhtuhiies. Isegi kui te ka meile kõigile stimulaatorid paneksite, ei saaks te meie argipäevale midagi juurde anda, nii et ma tänan teid südamest. /— / ja ma loodan, et te hoolitsete meie noorte eest, kes ei jaksa enam isegi tööd teha.” Mille peale arst ei oska muud teha kui pakkuda depressiooniravimeid (millele vanad on pannud ilusa nime – siripiripillid) ja unerohtu…

Ma ei taha kuidagi jätta muljet, et see on morbiidne raamat. Muidugi surevad meile lähedaseks saanud raamatukangelased kunagi kõik (nagu ka meie), aga enne muretsevad nad siiski veel tahvelarvutid ja lähevad internetti tutvustavatele kursustele, sest paistab, et ilma enam hakkama ei saa.

Kaja Kleimann

David Wagner “Elu”

Arvate, et teie elu on raske? Lugege saksa kirjaniku David Wagneri “Elu”! Raamatu jutustaja on nooremas keskeas — vast umbes neljakümnendates — mees (härra W), kes alates 12. eluaastast põeb autoimmuunhepatiiti ning on oma elust palju päevi pidanud veetma haiglas. Ta on lahutatud, tal on 3-aastane tütar ja sõbratar, ta elab üksi, ning on maksa transplantatsiooni (siirdamise) järjekorras. 30 aastat on ta võtnud kangeid ravimeid, millel on palju kõrvaltoimeid (paistes nägu, osteoporoos, roheline kae, lühinägelikkus, väsimus jne) ning läbi teinud meeletul hulgal erinevaid protseduure. Ta kirjeldab oma suitsiidifantaasiaid, sest “elada on ju hulga keerulisem kui surnud olla” (lk 51), kuid just tütre pärast tahaks ta siiski veel elada.

wagnereluOptimism vaheldub masendusega. “Ühel ööl ärkan ja olen korraga õnnelik. Ennastki üllatab, kui õnnelik ma olen. Äkitselt tean ma taas: seal väljas on veel nii paljutki. Seal on laps, kes vajab mind veel mõni aasta, nii palju on näha, teha, lugeda, nii palju on elada.” (216) Masendusest aitabki üle saada nö lapsetrikk: “/…/ mõtlen säärastel hetkedel lapsele, kes suudab nii uskumatult rõõmustada. See aitab, rõõm kiirgab tagasi. See on lapsetrikk, mis enamasti töötab” (lk 279). Mis pani mind mõtlema, et tõepoolest, see on üks suurimaid erinevusi täiskasvanute ja laste vahel — lapsed suudavad nii siiralt, nii täielikult rõõmustada, vaimustuda! Ja vist sellepärast see vaimustab meidki, et me ise oleme selle oskuse minetanud.

Eesti keeles ei olegi varem transplantatsioonist midagi lugenud. Täitsa põnev on kokku puutuda teemadega, et kellele siis õigupoolest kuulub siirdatud organ (äkki hoopis haigekassale?), kui palju doonori elust-mõtetest-isiksuseomadustest tuleb koos elundiga teise inimesse kaasa, kas kogu siirdamisega kaasnev vaev on “asja” väärt… Miks mõned peavad suurt vaeva nägema, et elus püsida, samas kui teised ise ennast täiega hävitavad? Jutustaja pöördub mõtetes sina-vormis vaheldumisi nii surnud doonori kui oma uue maksa poole: “Ühtäkki taipan, et väga tõenäoliselt /…/ elad sa ju edasi ka mõnes teises inimeses. Sa ei ole sugugi üksnes minu jaoks, kallis, ma ei oma sind eksklusiivselt, ma pean sind ilmselt teiste elundisaajatega jagama, mul on elundiõed ja –vennad, ilma et teaksin, kus.” (lk 195)

Kõikidest oma kannatustest hoolimata suudab jutustaja säilitada oma huumorimeele, isegi oma hirme kirjeldades: “Ja sina, elund, kuulud sa nüüd päriselt mulle? Kellele kuulub siirdatud elund? Kas see kingiti mulle või kuulub see ikkagi Eurotransplantile, kliinikule või haigekassale? On äkki nii, et pean vaid sind säilitama, sinu eest hoolt kandma, sind verega varustama, alal hoidma? Olen ma vaid anum, aparaat, mis sind elus hoiab? Kas ei või ühel päeval saabuda kiri, millest loen: “Härra W, me tahaksime oma maksa tagasi, palun tulge sel-ja-sel ajal haiglasse, me oleme leidnud kellegi parema, kellegi, kes on maksa rohkem ära teeninud, hoolitseb selle eest paremini, oskab sellega enamat peale hakata?”” (lk 187)Buchmesse Leipzig - Preisträger

Põgusatest tagasivaadetest saame aimu jutustaja endise elu ja tema naiste kohta, selle kohta, et ta ema suri, kui ta oli 12-aastane. Lakooniline meditsiiniline lõpumärkus annab teada, et aasta pärast siirdamist on haige suurepärases üldseisundis. Kuid kas uus elund annab ka uue või uutmoodi elu?

Teema ei ole kerge, aga samas, lugeda pole ka raske. Mõtlema paneb küll, eriti kuna varem ei ole sellistele teemadele üldse mõelnud. Juba teema uudsuse pärast tasub seda raamatut lugeda. Ja loodetavasti saab autorit oma silmaga näha kevadisel Prima Vistal!

Annika Aas

David Wagneri pilt on pärit siit.