Kas vanurid on uued vampiirid? Ses mõttes nagu „Gardening is new sex” ja muud taolised moodsad hüüdlaused. Millest selline küsimus? Sest viimasel ajal olen alatihti juhtunud raamatute peale, mille peategelased on kõrges vanuses – olgu, „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”, „Kolmteist astet allapoole” ja „Parim hotell terves Indias” ilmusid juba paari aasta eest, aga alles olid uudiskirjanduse hulgas Catharina Ingelman-Sundbergi „Vanaproua, kes röövis panka“ ja Ruth Rendelli „Naabritüdruk”. Ja nüüd siis soome teos, seekord kaunis isemoodi.
Kui saja-aastane keeras vindi põhjalikult ja nauditavalt üle ja lugu viiest rootsi vanurist, kes otsustasid, et vanglaelu on parem kui vanadekodu oma, ja korraldasid sinna pääsemiseks kunstiröövi (varastades muuseas maalid, mis 2000. aasta jõulude ajal Stockholmi muuseumist tõepoolest rööviti) oli minu jaoks pigem veidi igavapoolne – paksust on raamatul üksjagu, seiklused oleks nagu humoorikad, aga naerma eriti ei ajanud ja moraal õigupoolest puudub, siis Minna Lindgreni „Surm Õhtuhiies” on üpris realistlik teos. Minna Lindgren on saanud Bonnieri preemia artikli eest, mis rääkis eakate elust hooldekodudes, nii et teemat ta valdab. Pealkiri ja alguses kirjeldatud ehete raskuse all vankuv proua Irma tekitasid ootuse kriminaalloole, aga vaatamata mitmete kriminaalsete asjade toimumisele ja ka nende mõningale uurimisele pole see peateemaks. Peamine on erinevate vanade inimeste elu kujutamine: millega nad oma aega täidavad, millest mõtlevad ja kuidas ümbritsevad inimesed neisse suhtuvad. Tegevus ei toimu päris vanadekodus, vaid eakatele korraldatud elamises, kus kõigil on oma korter, kuid on võimalus ühises söögitoas süüa ja saada hooldaja abi näiteks duši all käimisel, samuti osaleda igasugustes ringides – võimelda füsioterapeudiga, teha mäluharjutusi või käsitööd. Majas on siiski ka kinnine dementsete osakond ja privaatsust kärbib tõik, et personal võib käia oma võtmetega korterites sees ravimikarpe täitmas ja muidki asjatoimetusi tegemas. „Õhtuhiieks” nimetatud maja on „eemaletõukav 70-aastate betoonehitis lameda katuse ja väikeste akendega”. Arhitektuurist on raamatus palju juttu, soovi korral saaks seda kasutada ka Helsingi reisijuhina, kui valida liiklusvahendiks tramm ja sõita proua Siiri Kettuneni tavalisi marsruute – ta teab kõiki tähtsamaid maju ja nende arhitekte.
Mis mind kõige rohkem jahmatas, on see, et kui meie ettekujutuses on Soome selline unistuste täitumise maa, kus vanainimese elu peaks olema selge lust ja lillepidu, siis tegelikkus võib olla hoopis teistsugune. Raamatus on kirjeldatud juhtumit, kus patsiendile anti haiglas enne operatsiooni ravimeid, siis märgati, et tegu on vale patsiendiga, tagajärjena leidis 87-aastane inimene end tänavalt imestamas, kus ta küll asub ja miks. Kiirabi eest tuleb ise maksta, kui väljakutse ei ole põhjendatud – kui 92-aastane Siiri politseis ülekuulamisel teadvuse kaotas, kuid enne kiirabi saabumist meelemärkusele tuli ja tagasi koju viidi, esitati arve peaaegu 90 eurole. Ka tuleb tegemist hooldajatega, kes ei julge vanainimest hästi puudutada, sest on harjutanud ainult nukkudega; hooldajatega, kes ei räägi soome keelt (ega ka inglise, prantsuse või saksa keelt, nagu Irma selgeks teeb); personaliga, kes karjub vanainimeste peale; Vanurite Hoole ja Armastuse Sihtasutusega, mis esitab väljamõeldud arveid tööde eest, mida kas pole tehtud või mida poleks vaja teha olnud. Kõige hullem on aga üleliigsete ravimite määramine, mis muudab tülikad ja nõudlikud vanurid kuulekaks ja mõtlemisvõimetuks – seo ainult ratastooli kinni ja anna vahel putru, rohkem vaeva pole vaja näha ning vabanenud korteri võib järgmisele elanikule anda, vanainimeste rohkuse tõttu võib üüri tõsta kasvõi iga nädal. Üks ülearuste ravimite ohver, Irma, pääseb dementsete osakonnast ainult selle tõttu eluga, et puhkenud tulekahjus murrab ta puusaluu ja viiakse mujale haiglasse, kus ta aegapidi toibub – välja pääsenuna saab ta hakkama isegi prantsuse keelega – aga tema korter on läinud, sugulased mööbli ja asjad asutuse juhataja soovitatud firmasse oksjonile andnud ja ehted endale külge riputanud. Tohutult kurb on, et Irma enda tütar, kes on ise arst, ei usu, et tema ema oleks tahtlikult ravimitega uimastatud, üldse ei usu ta Siiri juttu (sest Siiri on vana) ja ka teise arsti (sest ta on venelane) arvamust peab ta kolleegidevaheliseks õelutsemiseks. Tal on palju tegemist oma hobustega, kes võtavad kogu ta aja ja ema jaoks seda ei jätku – aga ega dementne ju oskagi midagi igatseda, ohkab ta kergendatult.
Kirjeldused kinnisest osakonnast, kus on räigelt ere valgustus ja kemikaalide, kuse ja poonimisvaha hais nii tugev, et hingatagi raske, on südantlõhestavad: „Hoiame püksid jalas! Ei lähe vetsu, on mähkmed!” karjutakse kõrva täiesti normaalse kuulmisega Irmale, keda Siiri enam äragi ei tunne – äripäevitigi stiilset kleiti kandnud naine on muutunud pundunud näoga, klaasistunud pilguga olevuseks rohelistes dressipükstes ja T-särgis, millel toidujäätmete alt paistmas läikivate tähtedega tekst „I’m sexy”.
Nagu ikka, on vanurite hulgas rohkem naisi kui mehi. Nad kõik on üle elanud sõja, mõned olnud lottad, näiteks Siiri pidi lottana valmistama hukkunuid ette kirstu panemiseks. Sõjaveteranidest mehed saavad riigi poolt toetatud taastusravi ja tasuta reise Tallinna spaadesse koos kaaslasega, Siiri pahandab, et pole ainsagi penni eest koolitust, taastusravi ega isegi mitte emapuhkust saanud. Paljud on kaotanud mehe, keda ei tohtinud isegi leinata, sest see käis kangelaslikkuse aate juurde – ja nüüd, 70 aastat hiljem, tulevad surnud abikaasad, kelle nägugi enam ei meenu, unenägudesse ja leinamata lein murrab välja. Nende mälu on heitlik, ühest küljest võttes võib Siiri lugeda üles kõik presidendid Stålbergist Niinistöni, sest on nende ajal elanud, ja PIN-koodi meelespidamise reegli, mis on nii keeruline, et mina seda küll meeles pidada ei suudaks – teisest küljest ei pruugi hästi meenuda, millises peatuses trammilt maha tulla, ja igasugused asjad kaovad kogu aeg ära.
Päris huumorita ka läbi ajama ei pea: pärast haiglast väljasaamist iseseisvalt elamise loa jaoks tuleb Irmal läbida rida teste, näiteks keeta vett katseköögis – sellega läks hästi, sest „mingi imelik vaist” aitas tal plaadi välja lülitada, mispeale naised arutavad, et tema ja Siiri abikaasad poleks seda testi eales ka täie tervise juures läbinud ja küllap meestele on teised katsed. Armas on kirjeldus Siiri vestlusest trammijuhiga, kes Bruckneri 7. sümfoonia kuulamisse süvenenult valele liinile pöörab, vestlused väikeste laste ja noorukiohtu poistega ja muidugi vanaprouade päästeingliks osutuva Mikaga, kes tsiklijõugu liikmena võiks olla viimane inimene, keda oma usaldusisikuks valida, kuid Siiri usaldab oma sisetunnet. Mika on üks vähestest, kes ei arva, et kui inimene on vana, on ta automaatselt ka napakas ja ebausaldusväärne ja lihtsalt ristiks kaelas.
Mida öelda kokkuvõtteks? Kõigepealt seda, et vampiiriküsimus on muidugi nali, neist kirjutatakse ikka palju rohkem kui vanuritest.
Võib-olla sobiksid Siiri sõnad, mis ta ütles arstile, kui keeldus südamestimulaatorist. Ta soovitab neid paigaldada noorematele, kes elavad liiga hästi, lähevad eksikombel jooksma ja surevad, nagu näiteks tema enda poegadega juhtus. „Elu lõpeb surmaga ja pole mingit mõtet minuealisele eluiga juurde pakkuda ja kohvi sees suhkur ära keelata. Ega arstiteadus pole ebaõnnestunud, kui inimesed lõpuks vanaduse kätte ära surevad. /—/„Sest kõik peavad surema./—/ Ühel päeval surete ka teie. Ja ma loodan, et te olete siis nii vana, et saate aru, mida suremine tähendab, ega võitle selle vastu. Võib-olla te isegi ootate seda, nagu mina ja mu sõbrad Õhtuhiies. Isegi kui te ka meile kõigile stimulaatorid paneksite, ei saaks te meie argipäevale midagi juurde anda, nii et ma tänan teid südamest. /— / ja ma loodan, et te hoolitsete meie noorte eest, kes ei jaksa enam isegi tööd teha.” Mille peale arst ei oska muud teha kui pakkuda depressiooniravimeid (millele vanad on pannud ilusa nime – siripiripillid) ja unerohtu…
Ma ei taha kuidagi jätta muljet, et see on morbiidne raamat. Muidugi surevad meile lähedaseks saanud raamatukangelased kunagi kõik (nagu ka meie), aga enne muretsevad nad siiski veel tahvelarvutid ja lähevad internetti tutvustavatele kursustele, sest paistab, et ilma enam hakkama ei saa.
Kaja Kleimann
Kanada autori Miriam Toewsi (s. 1964) raamat oli mu tänavuse aasta üks suuremaid lugemiselamusi. Tsiteerides klassikuid — sai nutta ja sai naerda. Igal juhul on autoril imeline oskus kirjutada rasketest teemadest nii, et kaetud on kogu spekter traagikast iroonia ja huumori erinevate varjunditeni.
Lisaks õdedele on raamatus veel teisigi selgelt välja joonistatud, tugevaid karaktereid, näiteks õdede ema, lausa pulbitseva elutahtega värvikas naisterahvas, ning sama sitke ja optimistlik tädi, „vanade mennonniditädikeste Iggy Pop“ (205). Õdede ema oma sünkmusta huumoriga kujunes lausa mu lemmikuks — kui loo lõpu poole ostab Yoli laguneva maja ja kirjeldab emale, et maja on saastatud järve lähedal, kiilutud matusebüroo, vaimuhaigla ja tapamaja vahele, siis kommenteerib ema „[i]gaühele meist midagi“ (238). Lisaks emale ja tädile annavad raamatu toonile kergust ka Yoli teismelised lapsed, kes seetõttu, et ema pidevalt Elfi eest hoolitseb, peavad suurlinnas omapäi hakkama saama. Mis paneb Yoli iroonitsema: „Mu telefon aina surises, sõnumid meestelt, kes tahavad lahutust, ja lastelt, kes tahavad, et ma kiidaksin heaks alaealiste seksi ja tapaksin kahe tuhande miili kauguselt sipelgaid“ (167).
Lugemissoovituse blog 