Posts Tagged ‘raamatukogu’

Digikultuur ja raamatukogud

2020. aasta on kuulutatud digikultuuriaastaks. Kui eelmise aasta 12. detsembril anti teatepulk Eesti laulu ja tantsu juubeliaastalt üle digikultuuri aastale, siis ei osatud tõenäoliselt ka kõige lennukamates plaanides ette näha, et uuel aastal sõna otseses mõttes on kogu kultuur sunnitud mitmeks kuuks kolima internetti. Võtmesõnaks saab digikultuur igas valdkonnas, mitte üksnes kitsalt loometegevuses.

Mis on digikultuur? Mida see mõiste hõlmab?
Digikultuur ei ole eraldiseisev, vaid on kultuuri osa ehk selle pikendus (Tallinna Ülikool professor Indrek Ibrus). Samuti ei ole ta mõistelt ühetähenduslik, vaid viitab vähemalt kolmele omadusele ( Postimees AK 1.02.2020 Indrek Ibrus, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg “Kas Eesti digikultuur on võimalik?”).

  1. Arvandmete kujul esinev kultuur, mis on kohe digitaalselt sündinud või tagantjärele digiteeritud.
  2. Internetikultuur kõige avaramas mõttes. Kommunikatsioonitehnoloogiast vahendatud ja ühendatud maailm ehk võrguefekt.
  3. Informatsiooni ja ühiskonna uus korraldus laiemalt. See tähendab algoritmidepõhist maailma, protsesside automatiseerimist ja uut digitaristut, millel põhineb suurem osa avalikestest teenustest ja majandustegevusest.

Milline roll on raamatukogudel olnud digikultuuri vahendamisel?
Nii nagu digikultuuril endal, pole ka raamatukogude rolli kirjeldamisel ühtset mustrit. Siiski on pidevalt ühiskonnas arutletud, et kas füüsilisel kujul on üldse raamatukogusid enam vaja, kui tehniliselt on võimalik laenata e-raamatuid e-keskkonnas ning paljud teisedki teenused on kättesaadavad internetis: raamatukoguhoidjate lugemis -ja kultuurisoovitused blogidest, põnevaid fakte erinevatest andmebaasidest ja portaalidest, näitustel ja sündmustel saab osaleda virtuaalselt ning isegi nõu võib saada vestlusrobotilt. Ma arvan, et praeguses keerulises olukorras pole siiski kahtlust, et nii raamatukoguhooneid kui ka seal töötavaid inimesi on ka füüsiliselt vaja, sest inimene on sotsiaalne olend ja vajab ka vahetut kontakti, mitte üksnes vahendatud kultuurielamust läbi masinate. Eriti kui, mõnikord jääb vajaka ka oskustest orienteeruda digimaailmas. Ka siin tulevad raamatukogud appi, õpetades ja meelde tuletades digipädevuse alustalasid.

Digipädevusest
Eesti Elukestva Õppe Strateegia 2020 kirjeldab digipädevust kui suutlikkust kasutada digitehnoloogiat toimetulekuks nii töökohal, õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes. Täpsemalt hõlmab see viite valdkonda (Anusca Ferrari “DIGCOMP: Kuidas arendada ja mõista digipädevust Euroopas?”):

  1. Info: digitaalse info äratundmine, leidmine, väljaotsimine, talletamine, korrastamine ja analüüsimine, hinnates selle asjakohasust ja otstarvet
  2. Kommunikatsioon: suhtlemine e-keskkondades, veebivahendite abil ressursside jagamine, teistega kontaktide loomine ja koostöö tegemine digivahendite abil, suhtlemine kogukondade ja võrgustikega ning nende tegevuses osalemine, kultuuridevaheline teadlikkus.
  3. Sisuloome: uue sisu (tekstitöötlusest piltide ja videoteni) loomine ja toimetamine; varasemate teadmiste ja sisu lõimimine ja ümbertöötamine; loominguline eneseväljendus ja programmeerimine; intellektuaalse omandi õiguste ja litsentside kehtestamine.
  4. Ohutus: isikukaitse, andmekaitse, digitaalse identiteedi kaitse, turvameetmed, IKT ohutu ja kestlik kasutus.
  5. Probleemilahendus: digivajaduste ja -ressursside väljaselgitamine, informeeritud otsuste tegemine kõige otstarbekamate või kõige enam vajadusele vastavate digivahendite kohta, kontseptuaalsete probleemide lahendamine digivõimaluste abil, tehnoloogia loov kasutamine, tehniliste probleemide lahendamine, enda ja teiste pädevuste ajakohastamine.

Raamatukogud on digipädevuse tõstmisel eelkõige abiks olnud erialaste raamatute soovitamisel, erinevate koolituste pakkumisel ning vastava teabe jagamisel (näiteks IFLA valeuuudiste ära tundmise plakat). Siinkohal on abiks olnud ka erinevate projektide raames koondatud materjalid. Üks viimaseid neist on Eesti Rahvusringhäälingu meediapädevuse projekt “Meediataip”, kuhu on koondatud erinevad videod, artiklid ja raadiolood nii valeuudistest, allikate kriitilisest hindamisest kui ka sotsiaalmeediasse postitamisest.

Digiteerimisest
Tagasi tulles raamatukogude põhiteema ehk raamatute juurde, siis kõige suuremaks takistuseks, miks raamatukogud ei koli kogu raamatufondiga arvutisse, pole niivõrd tehniline võimekus, vaid autoriõigused. Teose kättesaadavaks tegemisel peab autoritelt küsima eraldi luba, kuid tihti on kõikide nende väljaselgitamine ja leidmine suhteliselt keeruline või vastuolus autorite ja kirjastajate kommertshuvidega. Veidi lihtsam on autoriõiguste alt vabade teostega (tavaliselt peab olema autorite surmast möödas vähemalt 70 aastat), mille digiteerimisega tegeles 2010. aastate alguses Eesti Kirjandusmuuseumi projektis “Kreutzwaldi sajand” ka Tartu Linnaraamatukogu. Selle käigus valminud kirjanduse klassikasse kuuluvaid e-raamatuid on siiamaani võimalik vabalt kasutada ning neid ja paljusid teisi autoriõiguselt vabu teoseid sisaldavad ka e-lugerid, mida raamatukogust välja laenatakse.

Tänapäeval tegeleb kirjanduse digiteerimisega Eestis põhiliselt kolm suurt raamatukogu: Eesti Rahvusraamatukogu, Tartu Ülikooli raamatukogu ja Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu. Kogu Eesti trükivara hinnatakse umbes 50 miljonile leheküljele, millest peaks riikliku tegevuskava järg aastaks 2023 olema digitaalsel kujul kättesaadav 28% (Eesti Päevaleht 11.03.2020 Indrek Tark “Raamatukogude arvutisse kolimist pidurdab ebamõistlikult karm autoriõiguste kord”).

Digitaalne kirjandus
Kuidas aga säilitada ja korrastada kirjandust, mis juba sünnib digitaalselt ehk on ilmavalgust näinud esmalt või üksnes mõnes blogis ja (sotsiaal-)meedia kanalis? Selle üle juurdlevad digisäilitamise spetsialistid (Postimees AK 7.03.20 Raivo Ruusalepp “Andmestuv kultuuripärand”), et kuidas saaks seostada digiteeritud vanemat pärandit digiajastust korjatuga, sh ka sotsiaalmeediandmetega. Digikultuuripärandit tuleks asuda talletama, et õnnestuks luua platvorm, kus on ühendatud mõlemad osapooled, sh digiteeritud kogud kui ka suurkorporatsioonide (Facebook, Google, Amazon jt) kogutud andmed.

Mis aga üldse on digitaalne ehk elektrooniline kirjandus? Vastuse annab Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi eesti kirjanduse professor Piret Viires kirjutises “Digitaalse kirjanduse defineerimisest ja periodiseerimisest” (Philologia Estonica Tallinnensis, nr 2 2017, lk 149-150).

Kõige üldisema definitsiooni on välja töötanud Electronic Literature Organization (ELO), mis koondab nii elektroonilise kirjanduse autoreid kui ka uurijaid. ELO digitaalse kirjanduse definitsioon kõlab nii: „Oluliste kirjanduslike tunnustega teos, mis kasutab ära kas üksiku või võrkuühendatud arvuti võimalusi ja konteksti”. Sellisest üldisest definitsioonist lähtuvad kõik teisedki digitaalse kirjanduse määratlused. Siinkohal võiks esile tuua Jessica Pressmani variandi, mille ta esitab teoses „Digital Modernism” (2014). Tema leiab, et elektrooniline kirjandus on digitaalselt sündinud (born-digital), arvutuslik ja protsessuaalne (computational and processual) ning tema mõju sõltub arvuti toimimisest. Elektrooniline kirjandus „tekib läbi erinevate koodide, platvormide ja võrgustike ülekannete seeria” ja lõpptulemusena sõltub kasutaja arvutiekraanile ilmuv teos algoritmidest, tarkvarast, riistvarast ja sageli ka internetist.

Digitaalse kirjanduse praktilistest näidetest praeguse kriisi ajal puudust ei tule, kuigi ühtset platvormi, kust neid kergesti üles leida, kahjuks veel pole. Üheks võib-olla hetkel kõige koondavamaks näiteks võib tuua ERR kultuuriportaali algatust: kriisijutuke ja kriisiluuletus.

Lõpetuseks
Võib tõdeda, et küsimusi ja probleeme antud valdkonnas on jätkuvalt rohkem kui toimivaid lahendusi. Samas annab see ootamatu kultuuri täielik digipööre hea võimaluse välja töötada ja katsetada uusi lahendusi, milleks tavaolukorras ei oleks piisavalt aega või vajadust. Kindlasti ei jää ka raamatukogud siin ootaja rolli, vaid pakuvad lugejate rõõmuks aina uusi võimalusi ja soovitusi.

Klaari Tamm
digikultuuriaastale pühendatud näitusematerjalide põhjal

E-raamatukogud — ELLU, OverDrive ja RBdigital

Kasuta kodus aega nutikalt ja loe!

Üleriigilise eriolukorraga seoses avas Tallinna Keskraamatukogu 18. märtsil oma e-raamatukogud kõigile Eesti elanikele. E-raamatukogusid saavad kasutada ka need, kes elavad välismaal või on sinna viiruse tõttu lõksu jäänud.

Tallinna Keskraamatukogu e-raamatukogu ELLU pakub raamatukogu lugejatele võimalust lugeda kaasaegseid eestikeelseid e-raamatuid kodumaiste ja välisautorite sulest. ELLU on kohandatud vaegnägijale, nt saab ELLUt kasutada ekraanilugejaga.

E-raamatukogu ELLU sobib kasutamiseks arvutite, tahvelarvutite ja nutitelefonidega, mille brauser toetab HTML5 ja millel on JavaScript sisse lülitatud. ELLU lugemiskeskkonnas on hea valik taustavärve ja kirjatüüpe, mis on silmasõbralikud ja toetavad pikemaajalist lugemist.

ELLU kasutajatel on lisaks autorite jälgimisele võimalus koostada soovinimekiri huvipakkuvatest e-raamatutest. Kõikidel e-raamatutel on eelvaade, mis laseb e-raamatuga tutvuda enne laenamist. Välja laenatud e-raamatutele on võimalik end lisada teavitusnimekirja.

Lisaks ELLUle saavad keskraamatukogu lugejad tasuta kasutada ka e-raamatukogusid OverDrive ja RBdigital.

E-raamatukogu OverDrive sisaldab inglis- ja venekeelseid e-raamatuid ning audioraamatuid. Raamatuid saab lugeda või kuulata arvutis ning erinevates nutiseadmetes kas veebilehitseja või äpi kaudu, samuti laadida e-lugeritesse.

E-raamatukogust RBdigital saab laenata ja lugeda e-ajakirju inglise, vene ja hiina keeles. Valikus on käsitöö- ja kodukujundus-, samuti hobidega (fotograafia, tehnika jms) seotud ajakirju. Lugeda saab näiteks ajakirju Newsweek, All About History, Backpacker ja Health & Fitness. Laste- ja noorteajakirjadele valikus on näiteks e-ajakirjad Minecraft World Magazine, How It Works ja Storytime. Artiklitest saab teha väljatrükke. Korraga laenatud e-ajakirjade arv ega nende kontol hoidmise aeg ei ole piiratud. E-ajakirju saab lugeda nii veebilehitsejas kui seadmesse installeeritud RBdigitali rakenduses.

E-raamatukogude kasutamiseks registreeri ennast Tallinna Keskraamatukogu lugejaks siin.

E-raamatukogudesse OverDrive ja ELLU on sisselogimisel on kasutajatunnusteks isikukood ja Minu ESTERi salasõna. RBdigitali kasutajakonto saavad luua keskraamatukogu lugejad isikukoodi alusel. Rohkem infot e-raamatukogude kohta leiab Tallinna Keskraamatukogu veebilehelt.

Soovitame vaadata ka lugemissoovitusi Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogist “Lugemiselamused”. Blogi lugeja leiab paljude tutvustatud raamatute juures soovitusi selliste raamatute kohta, mis on olemas ka meie e-raamatukogudes. Lugemiselamuste blogist viivad viidad ka erilehtedele: laste- ja noortekirjandusele pühendatud “Loe mind”,  ingliskeelne “Joy of Reading” ning venekeelne “Читаем, пишем, обсуждаем”.

Kuna nõudlus e-raamatute järele on kasvanud, siis hangib Tallinna Keskraamatukogu e-raamatute litsentse jooksvalt juurde tavalisest suuremal hulgal. E-raamatute hankimist on lubanud erakorraliselt toetada nii Tallinna Linnavalitsus kui Kultuuriministeerium. Kõik lugejad, kes soovivad, et e-raamatukogudes oleks laiem valik raamatuid, on oodatud tegema annetusi. Infot annetuse tegemise kohta saab Keskraamatukogu veebilehelt. Raamatukogule annetajad toetavad ühtlasi Eesti kirjastajaid, kelle väljaantud eestikeelseid e-raamatuid ELLUsse ostetakse.

E-raamatukogud on alati avatud ja viivisevabad! Püsi kodus ja tähista digikultuuriaastat e-raamatut lugedes!

Andrea Ruud
Tallinna Keskraamatukogu

Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu”

Teos, mida sai põnevusega oodatud, sest kas ei kõla raamatukogutöötajale intrigeerivalt fantaasiamaailma raamatukogu?!

Pealkirjas nimetatud Nähtamatu raamatukogu on erinevate maailmade vahel peituv raamatukogu, kus säilitatakse haruldasi eksemplare. Sealsed raamatukoguhoidjad kohapeal viibides ei vanane. Mingil hetkel jäävad nad paikseks, et tegeleda mõne uurimustööga. Selle kauge hetkeni on neil aga väga pingeline ja riskantne elu. Raamatukoguhoidjatele antud ülesanded viivad neid paralleelmaailmadesse, mille ohtude ja oludega tuleb end eelnevalt ka põhjalikult kurssi viia.

Käesolev „rännak“ viib noore töötaja Irene koos uue õpilasega Londonisse. Otse loomulikult ei puudu sealt libahundid ega vampiirid. Jagub ka hoopis tehnilisemaid fantaasiarikkaid olendeid. Muide, ei tasu arvata, et kõik kolleegid omavahel väga klapiksid ja üht rida ajaksid. Samas, halb ei ole alati halb ja hea pole hea…

Väga nauditav lugemine. Huvitavad tegelased ja põnevad paigad. Samas jäi lõpptulemus ehk kahjuks veidike lahjaks. Ootan väga, et see puuduolev miski saab täiendust järgmiste osade näol.

Genevieve Cogman on Briti fantaasiakirjanik ja rollimängude autor, elukutselt statistikaspetsialist, kes töötab terviseametis. Oma enda esimesed lugemiselamused sai Tolkieni teostest ja Sherlock Holmesi lugudest. Tema debüütromaan ja sarja esikteos „The Invisible Library“ („Nähtamatu raamatukogu“) ilmus jaanuaris 2015. Järgnesid „The Masked City“ (detsember 2015), „The Burning Page“ (2016) ja „The Lost Plot“ (2017). Sari pajatab saladuslikest raamatukogutöötajatest, kes reisivad paralleelreaalsustes, et täita oma dimensioonidevahelise ning väljaspool tavapärast aega ja ruumi asuva raamatukogu ülesandeid. Raamatusarja koduleht.

Triin Võsoberg

Raamatukoguhoidja lugemus — mitte 50 halli varjundit, vaid 50 varjundirikast lugemiselamust aastast 2015

Aastakokkuvõtteid tehes oleme ikka uurinud, mida meie raamatukoguhoidja ise loeb ja mis sest loetust eredamalt meelde on jäänud. Ja 2015. aasta tulemused on:

Ennekõike ikka omamaised autorid ja lood: Stig Rästa “Minu Kennedy”; Jaan Isotamm ”Nägija pimedate maal”; Olavi Ruitlane ”Vee peal”; Armin Kõomägi “Lui Vutoon”; Jüri Kolk ”Suur võidujooks”; Vahur Kersna “Ei jäta elamata”; “Minu lamp põleb: Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus 1947- 1970”; hulk noort eesti luulet; Valdur Mikita raamatud; Hardo Aasmäe raamatud.
KOKKUVÕTE: Meie väikest rahvaarvu aluseks võttes üldsegi mitte paha tulemus!

VÄLISAUTORID USA-st: E. Lockhart ”Me olime valetajad”; A. E. Hotchner ”Armunud Hemingway: tema enda lugu mälestused”; D. Tartt ”Ohakalind”; J. Walls ”Klaasloss”; P. Rothfuss ”Vaikivate asjade aeglane settimine”; A. M. Homes ”Antagu meile andeks”; J. Grisham ”Hall mägi”; J. Scalzi ”Tondibrigaadid”; A. Daerr ”Kõik see silmale nähtamatu valgus”.

VÄLISAUTORID Vene FNSV-st: E. Radzinski ”Koba apokalüpsis — spiooni mälestused”; S. Aleksijevitš ”Pruugitud aeg: punainimese lõpp”; P. Sanajev ”Matke mind põrandaliistu taha”; A. Tkatšov ”Imede maa ja teised jutustused”; L. Ulitskaja ”Daniel Stein.Tõlkija”.

VÄLISAUTORID Rootsi Kuningriigist: Ch. Kihlman ”Kallis Prints”; J. Karlsson ”Arve”; P. Stjernström ”Maailma parim raamat”; T. Bannerhed ”Kaarnad”; J. Theorini ”Öine lumetorm”.

VÄLISAUTORID inglise keelest ja keeles: J. Stroud “Kisendav trepp”; P. Hawkins ”Tüdruk rongis”; H. Oyeyemi ”Boy, Snow,Bird”; St. MacBride ”Close to the bone”.

VÄLISAUTORID saksa keeles ja samalt maalt: K. Saidi ”Ali ja Nino”; H. Deichelmann ”Ma nägin Königsbergi suremas: ühe arsti päevaraamat”; Ch. Kracht ”Impeerium” ja “1979”; E. Nell “Ein ganzes Leben Liebe?”; V. Fritsch ”Winters garten”; R. Rothmann”Surra kevadel”.

VÄLISAUTORID Prantsusmaalt, Afganistanist, Soomest, Portugalist, Pärsiast, Leedust, Taanist, Malaisiast, Brasiiliast: D. Foekinos ”Mälestused” (sai kõige rohkem ära märgitud — 3); S. Zetterberg ”Maailma ajalugu”; M. A. Numminen ”Tango on mu kirg”; A. Šlepikas ”Minu nimi on Maryte”; T. T. Eng ”Õhtuste udude aed”; J. Adler-Olsen ”Pudelpost”; K. Hossein ”Tuhat hiilgavat päikest”; J.-Cl. Mourlevat ”Siluett”; T. Kinnunen ”Nelja tee rist”; P. Coelho ”Abielurikkumine”; I. Pezeškzad ”Minu onu Napoleon”.

KOKKUVÕTTEKS: Oli värvikas lugemisaasta, kuhu mahtus ajalugu, mälestusi, armastust ja krimi, ulmet ja noorteromaane, perelugusid, pisut satiiri ja autobiograafiaid isegi vaimulikku kirjandust ja novelle.

Elavat ja entusiastlikku lugemisaastat meile kõigile soovib
Ädu Neemre

Alan Bennett “Tema majesteet lugeja”

Kõik algas koertest. Miski ajas nad raamatukogubussi juures nii hirmsasti haukuma, et kuninganna pidas vajalikuks oma lärmakate lemmikute pärast vabandada. Puht viisakuse pärast laenas ta ka ühe raamatu. Seda tagastama tulles langes ta pilk Nancy Mitfordi romaanile “Armastust otsimas” … ning siitpeale polnud enam miski endine. Raamatud ja lugemine haaravad ta endasse, tekib olukord, kus “üks raamat viis teiseni, uksed avanesid kõikjal, kuhu ta pöördus, ning päevad ei olnud küllalt pikad, et lugeda kõike, mida ta lugeda oleks tahtnud.” Hiline kirg võib vahel osutuda vägagi tugevaks.

A. Bennett võrdleb mõtlemist lihasega, mida on võimalik lugemisega tugevamaks treenida.  Mihkel Kunnus toob oma blogis hea võrdluse: tihti arvatakse, et “pole suurt vahet, kas lugeda „Jevgeni Oneginit“ või kuulata seda audioraamatuna — sama info jõuab õpilase kõvakettale nii või naa (kui jalgrattakoondisele osta tsiklid, siis saaksid nad oma trennikilomeetrid palju kiiremalt ja ilma nürimeelse rassimiseta läbitud, eks.)” Mõistagi on Tema majesteedil raamatumaailmas orienteerumisel abiline, tolsamal saatuslikul päeval raamatubussis kohatud noormees Norman, kellest kujuneb pikapeale tõeline personaaltreener-kirjandusnõunik. Normani juhendamisel liigutakse lihtsamalt keerulisemale, kuni viimaks ei käi ka M. Proust tublile lugejale üle jõu.

Aga õukond, nõunikud ja ministrid muretsevad … Kuninganna “lugemistõbi” hakkab mõjutama isegi riiklike kohustuste täitmist, sest  “lugemine tähendab tagasitõmbumist. Enese kättesaamatuks tegemist. Selle pärast poleks vaja nii muretseda, kui see harrastus oleks vähem … isekas” Mida teha? Norman “pagendatakse” ülikooli, eemale paleest. Ühel hetkel tunneb majesteet lugeja ka ise, et lugemine on ta ära rikkunud. “Või igatahes rikkunud ta kõige ülejäänu jaoks.” Tundeerksus ei ole riigivalitsemise puhul just kõige hädavajalikum omadus… Edaspidi on kuninganna sunnitud tõdema: “Ma mõtlen kirjandusest kui hiiglasuurest riigist, mille kaugete piiride poole ma rändan, kuid milleni ma iial ei jõua. Ja ma alustasin liiga hilja. Ma ei suuda oma mahajäämust enam kunagi tagasi teha.”

Kes on palju lugenud, see hakkab tihti ka ise kirjutama. Kirjutaja on seda parem, mida rohkem on ta lugenud. Kuningannaski tekib soov ja tahtmine midagi paberile panna. Mis edasi saab?  Siin jätab autor otsad lahti.

Kokkuvõtteks: mis on lugemise juures oluline?  Lugemine on pingutus. Pingutuse kaudu toimub areng. Lugemine teeb vabaks. Ja isekaks (siit ainet mõtisklusteks ehk üks kõrvalpõikeline mõte ajaloo radadele: kuidas on naiste kirjaoskus mõjutanud ühiskonda?) Tähtis on mitte lugemisest eemale heidutada, alustada lihtsamast ning liikuda keerulisemale. Ja õigele  raamatule sattumine: “”Armastust otsimas” osutus õnnestunuks ja omamoodi isegi otsustava tähtsusega valikuks.” Romaanidest a la “Armastust otsimas” võib alguse saada midagi enamat ning seepärast ei tohiks (ka raamatukogudes) kärpida juhuseid ja ahendada valikuid.

Piret Kiivit

Vicki Myron, Bret Witter “Kuulus raamatukogukass Dewey“

Ameerika väikelinna Spenceri raamatukogu juhataja Vicky Myron leidis külmal jaanuarihommikul raamatukogu tagastamiskastist pisikese nälginud ja üdini külmunud kassipoja. Kiisu võitis kohe kõigi raamatukogutöötajate südamed ja mõne aja pärast saadi linnavalitsuselt ka ametlik luba kassi, kes sai nimeks Dewey Readmore Books, pidamiseks raamatukogus.

Dewey´st sai raamatukogu kaitseingel ja väikelinna talisman. Ta oli äärmiselt suure empaatiavõimega tunnetades oma kuuenda meelega kui keegi vajas seltsi ja tuge ning pakkus seda talle ainuvõimalikul moel, nimelt ronides abivajajale sülle ning lastes ennast paitada. Ning juba paari aasta pärast sai Dewey oma inimestearmastuse ja hoolivusega maailmakuulsaks. Temast ilmusid lood ajalehtedes ja ajakirjades, teda näidati telesaadetes. Kuid tõeline kuulsus saabus Interneti ajastul. Kassile saadeti kirju kogu maailmast. Väike Spenceri linnake sai üle maailma kuulsaks just sellepärast, et seal elas see imeline kass, keda käidi vaatamas ja silitamas üle kogu maailma.

Kass elas raamatukogus 19 aastat. Selle aja jooksul muutus ümbritsev elu, algasid ja lõppesid majanduslangused, vahetusid raamatukogu lugejate põlvkonnad, kuid kass oli ikka inimeste sõber ja stressimaandaja. Kui 2006. aasta novembris kass suri, siis teatasid sellest kurvast sündmusest oma esilehtedel 250 USA ajalehte, nende hulgas ka Wachington Post ja USA Today. Sellist au on saanud ilmselt ainult John F. Kennedi ja John Lennon.

2007. aastal ostis USA kirjastus Grand Central Publishing raamatu kirjastusõiguse 1 250 000 USD eest, mis on ajalehe The New York Times arvates “fenomenaalne” summa raamatu jaoks ning seda peetakse siiamaani rekordiks – mitte keegi ja mitte kunagi pole maksnud nii palju (looma-)memuaaride eest.

Holywood´is plaanitakse filmi “Dewey”, kus raamatukogu juhataja osas on Meryl Streep. Film linastub ilmselt 2011. aastal. Kassi tegevusi saab vaadata tema mälestuseks tehtud videos.   Kassil on ka oma kodulehekülg.

Valentina Brovina