Posts Tagged ‘vestlused’

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”. Adam ja Pojad, 184 lk. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau

Selle teose valik Kulka esseistika nominendiks on suurepärane. Ma toetan seda valikut väga. Jaan Kaplinski kuulub ka minu lemmikute hulka.

Ööülikooli loenguid on meile tuttavad juba Vikerraadio vahendusel. Eelmisel aastal otsustas Jaan Tootsen tuua need loengud inimesteni, raamatusarjana, mis rikastab kindlasti eesti rahva tarkuse varasalve.

Esimene raamat, mis selles sarjas ilmus, oligi Jaan Kaplinski “Vaimu paik”. Teos ise vääriks oma välimuse ja kujunduse poolt lisaks veel “Aasta kaunema raamatu” tiitlit. Väga tore oli näha, et autor sai enne oma maise teekonna lõpetamist seda raamatut ka ise käes hoida. Raamat ilmus Jaan Kaplinski 80 sünnipäeval.

Jaan Kaplinski, kes on saanud tuntuks eelkõige luuletajana, on väga mitmekülgne erinevates žanrites. “Vaimu paik” algab Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski spetsiaalselt selle teose eessõnaks valminud kirjavahetusega ning lõpeb ka kahe suurmõtleja, Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita vestlusega, kus Kaplinski avab läbi temale esitatud küsimuste, isiklikke mõtteid tema hetkeolukorrast, loodusest, armastusest, keelest, Eestist. See annab raamatule teatud iskliku, sooja raami.

Kodumaa mõtisklustes on tunda kirjaniku pettumust Eestist. Ta tunneb tõsist muret Eesti metsade pärast, arusaamatult vaatab ta tänapäeva liiga korrastatud maailma peale, kus looduses puudub metsikus ja linnad on kõrgeid hooneid täis. “Minu meelest ei saa loodust korda teha — looduses endas on kord, aga see kord on väga keeruline. Me peame sellest aru saama, seda märkama.” (lk.172)

Linnas liikudes jälgib ta maju ja puid kui linnupilguga, et kas leidub mõni pragu või auk, kuhu saaks lind endale pesa teha. Arusaamatuks jääb tänapäeva ühiskonna suhtumine loodusesse. Tänapäeval valitsev pandeemia ja looduskatastroofid on tekkinud sellest, et puudub tasakaal looduse ja inimese vahel. Me tahame rohkem saada aga anname vähem tagasi.

Kaplinski peab ennast rohkem maa- kui linnainimeseks. Tema lapsepõlv möödus Tartus. Sõjaaegsed mälestused Tartu pommitamisest on tal selgelt meeles. Linnas ei tundnud Kaplinski ennast koduselt, kuna ta elas oma esimestel eluaastatel oma vanaisa suures majas, mida ümbritses suur aed ja rohelus. Lapsepõlve jalutuskäigud koos vanaisa Jaan Raudsepaga Tartu parkides ja surnuaedades jätsid temale imelised mälestused tolleaegsest Tartust.

Raamatus keskendub autor veel teemadele nagu religioon, usk, armastus, sõda ja eesti keel ja vaim. Kaplinski mõttearendus on lihtne ja sügav, tekib tunne, et tahaks temaga dialoogi astuda, küsida vahele mõne küsimuse või mõne koha peal temale vastu vaielda. Selle teose lugemine on kui mõtterännakule minek, tehes vahepeal pause, minnes mõne mõttega tagasi, mõtiskleda ja siis jätkata lugemist.

Loengust “Religioon ja sektantlus” meeldis mulle väga järgmine mõte: “Küll on hea, kui suudaksime olla vähemalt inimesed – selle sõna üsna tagasihoidlikus tähenduses: suhtuda üksteisesse inimlikult, mitte teha sigadusi.” (lk.96)

Triin England

Eve Pormeister “Näen, kuulan, tunnetan”

Eve Pormeister “Näen, kuulan, tunnetan : vaatlusi, mõtisklusi maailma tajumisest ja eneseotsingutest sõna abil” (Tallinn : EKSA, 2021. 516 lk.)

Ei juhtu just iga päev, et kolleegil ilmub raamat, ja veel milline raamat! Parajalt paks, korralikus köites, põhjaliku viitestiku ja nimeregistriga, mis viimasel ajal üha haruldasem. Kaanepildiks August Künnapu maal „Santorini kass 1”, mida/keda nähes tekib tahtmine hüüda: „Tere jälle, Kollane Kass!”

See kõik on vorm, kuid ega ilmaasjata öelda, et vorm on sisu vorm. Sisu on siin, autori esimeses eestikeelses raamatus, igale tõsisele kirjandushuvilisele küllaga. Eve Pormeistri elavad, empaatilised, kaasamõtlevad kirjanduskäsitlused ning motiiviuuringud on autori õpilase Aija Sakova sõnul „alati isiklikud ja kirglikud – need on kunstiteosed iseeneses /…/”. Suure osa elust on Eve pühendanud saksa kirjanduse uurimisele ja õpetamisele, viimased kümmekond aastat on ta tähelepanu köitnud rohkem eesti kirjandus. Raamatus jagub mõlemat, siin on käsitlusi saksa, šveitsi, austria kirjanikest nagu Hermann Hesse, Ingeborg Bachmann, W. G. Sebald, Gertrud Leutenegger, Peter Stamm, Daniel Wisser, Hans Platzgumer ning kodumaistest autoritest, kelle raamatutele Eve on kirjutanud arvustuse või lugemissoovituse meie raamatukogu „Kirjandusveebi”, kellega on vestelnud, vahel ka (juubeli)näituse koostanud. Arutluse all on Viivi Luik, Jaak Jõerüüt, Kärt Hellerma, Kai Aareleid, Eeva Park, Mathura, Ain Kaalep. Korduvad märksõnad, mis kirjutaja südamele olulised: maastik – vesi, puud, kass, koer, lind –, aeg, foto, valgus… Kahe jaostüki vahel on „Vahepalad”, Eve enese luuletused. Ehk ootavad needki kokku kogumist ja kaante vahel ilmumist?

Enamik artikleid ja intervjuusid on eelnevalt ilmunud Loomingus ja Akadeemias, Sirbis ja Postimehes ning Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis, mõnd käsitlust võis seni leida vaid raamatukogu kodulehelt. Toimetaja Brita Melts ja kujundaja Merle Moorlat on oma tööd samamoodi südamega teinud nagu Eve neid käsitlusi kirja pannes. Stereotüüpne oleks öelda, et tegu on autori „elutööga”. Ent Eve elutöö pole kaugeltki kaante vahele püütud, tema erk mõte on alati liikvel. Juba on ta tähelepanu köitnud uued kirjanikud, juba on kirja saanud varem mõeldu edasiarendusi ning mõtteis tallel uusi elamusi, tunnetusi, kaasakajamisi. Jätku!

Tiina Tarik

Jaak Jõerüüt “Tõde ja võim”

Selle raamatu lugemist võrdleksin ma nokitsemisega. Valid välja meelepärase lõigu, loed, lähed tekstiga kaasa ja siis hakkab mõte oma radu käima. Paned raamatu pausile ning seedid loetut. Miks tahavad hundid ja lambad koos terved olla ja ühte lauta mahtuda, kuidas saavutada tasakaal. Kas terve mõistus kaalub üles rumaluse ja ärapanemise. Millegipärast hakkasid peas kumisema laulusõnad “...Vägivald armastab vabadust, tahab ta võita ja vallutada.

Kulla Tiismaa

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”

Ma ei ole kunagi olnud eriline raadiokuulaja, aga olen võimalusel huviga kuulanud Ööülikooli saateid. Mul on väga hea meel, et Jaan Kaplinski loengud on jõudnud raamatukaante vahele. Raamat on minu arvates väga hästi koostatud ja pakub suurepärase lugemiselamuse. Siit leiab mõtlemisainet mitmetel teemadel, mis minule on südamelähedased.

Sissejuhatuseks võib lugeda Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetust. Sellest pealtnäha lihtsast ja südamlikust vestlusest võib välja lugeda mõlema kirjaniku jaoks väga olulisi ja valulisi teemasid ja on tunda suurt lugupidamist üksteise vastu.

Selle raamatu läbivaks teemaks on eelkõige inimeseks olemine. Autor ütleb ka ise, et küll oleks hea, kui suudaksime olla vähemalt inimesed, selle sõna kõige tagasihoidlikumas tähenduses. Suhtuda üksteisesse inimlikult, mitte teha sigadusi. Jaan Kaplinski oskab seda inimeseks olemise mõistet oma loengutes lihtsas keeles lahti seletada läbi ajaloo, religiooni ja inimlike tunnete, näiteks armastuse kaudu. Autor peab oluliseks ajaloo tundmist. Ajalugu peaks aitama meil mõista inimest, iseennast, olla ettevaatlikud primitiivsete ideoloogiate suhtes ja püüda nendele vastu panna.

Oluline ja läbiv teema on ka puhta ja ürgse looduse säilimine. Raamatu viimases osas on põnev dialoog Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita vahel. Jutuks tuleb meie loodus, metsad ja liiga “korda tehtud” paigad. Nendes paikades läheb aga midagi olulist kaotsi, hävib liigirikkus. Olen seda ise kogenud oma lapsepõlvekodus, kus tuttaval heinamaal pole enam kasvamas naistepuna, kellukaid, tõrvalilli, metsmaasikaid, hapuoblikaid ega isegi nõgeseid. Nädalavahetustel undavad trimmerid ja murutraktorid. Õnneks on veel säilinud ürgset loodust ja mulle jäi sellest raamatust kõlama üks Jaan Kaplinski ilus lause: “Mõtsa iks veel om oleman, olõ-õi är kaonu joht.”

Tiina Kariler