10 raamatut — Ago Pärtelpoeg

Justin Petrone “Minu Eesti 1”
Manona Paris “Minu Moskva”
Mailis Hudilainen “Minu Peterburi”
Lauri Räpp “Minu Tartu”
Justin Petrone “Minu Viljandi”
Jaan Kross “Kallid kaasteelised”
Hando Runnel “Aadamal oli seitse poega”
Alexandre Dumas “Krahv Monte-Cristo”
Sergei Jessenin “Luulet”
Molière “Tartuffe ehk petis”

Ago Pärtelpoeg

Evelin Täht “Tähelend. Jüri Täht – mees Rohelisest raamatust”

Nende hulgas, kes olid sunnitud Teise Maailmasõja ajal Eestist põgenema, on väga palju selliseid mehi ja naisi, kellest on läänes ajapikku saanud tuntud ja hinnatud kultuuritegelased, kuid enamikku neist kodu-Eestis kahjuks ei tunta. Samasugune saatus oleks ilmselt osaks saanud ka Jüri Tähele, kui 2018. aastal poleks tehtud filmi „Roheline raamat” ja kui 2020. aastal poleks ilmunud raamatut “Tähelend. Jüri Täht – mees Rohelisest raamatust”.

Täht alustas muusikaõpinguid väikese poisina Viljandis ja sai oma lemmikpilli tšellot mängides sellisel tasemel virtuoosiks, et mängis Ameerikas legendaarsete lauljate Marlene Dietrichi, Frank Sinatra, Tom Jonesi, Paul Anka ja mitmete teiste kuulsuste taustabändides. Enim tuntust kogus ta aga sellega, et mängis üle 25 aasta Don Shirley Trios. Jüri Täht oli ka 1977. aastal esilinastunud Broadway muusikali „Annie“ saateorkestri põhikoosseisus, kuhu oli kandidaate üle 500 ning välja valiti just tema.

Andekas pillimees oli Jüri juba noorena. 1941. aastal emigreerus pere Saksamaale, kus tal oli vaatamata raskele elule põgenikelaagris ikkagi võimalus jätkata tšelloõpinguid ja 12-aastasena tuli Jüri Würtembergis toimunud muusikavõistlusel oma vanuserühmas esimesele ja üldarvestuses teisele kohale. Ta lõpetas Geislingeni gümnaasiumi ja õppis ka Stuttgardi muusikakõrgkoolis. 1951. aastal emigreerus Täht Ameerika Ühendriikidesse ning juba mõne aasta pärast omandas ta Manhattani muusikakoolis magistrikraadi. Samal ajal võeti Jüri korp! Revelia liikmeks. Jüri abiellus 1959. aastal oma elu armastuse Carmeniga, kelle isa oli Tartu Muusikakooli rajaja ning esimene direktor August Nieländer.

Pärast edukat muusikukarjääri asus Jüri Täht tööle Ameerika Hääle toimetusse ja isegi juhatas seda mõned aastad. Usun, et tema mahedat tämbrit mäletavad paljud.

Kodu-Eesti publikule sai Jüri rohkem tuntuks alles pärast seda kui ta 2015. aasta sügisel koos Carmeniga tagasi kodumaale kolis. Elama asuti Tartu lähedale Vana-Kuustesse Küti tallu. Paar aastat hiljem avastas selle fakti, et Tähed on kodus tagasi, Eesti Raadio ajakirjanik Piret Kriivan, kes tegi Jüri ja Carmeniga saate „Eesti lugu. Brodway Täht”.

Veel suurema meedia tähelepanu alla sattus aga Jüri Täht pärast seda kui selgus, et just tema on Ameerika režissööri Peter Farrelly uhiuue filmi „Roheline raamat” (mis pälvis 3 Oscarit) ühe tegelase prototüüp. Järjest ilmusid intervjuud Eesti Televisioonis ja Kuku raadios, artiklid Sakalas, Tartu Postimehes ja teistes väljaannetes, näide ERRi lehelt. Jüril oli plaanis veeta rahulik vanaduspõlv Tartumaal oma abikaasa renoveeritud lapsepõlvekodus ning ta poleks kunagi uskunud, et kümneid aastaid hiljem hakkaks keegi veel huvi tundma Don Shirley või tema enda elu vastu.

Jüri pika ja keerulise elutee otsustas kokku võtta tema poja abikaasa Evelin Täht, kes koostas ning andis 2020. aastal ise välja raamatu „Tähelend”. Tegu ei ole tavapärase jutu- või elulooraamatuga. Pigem on see kogukas pildiraamat, kuna üle poole raamatust võtavad enda alla hoolega hoitud vanaaegsed pildid, dokumendid, kontserdikavad ja päevikud. Veel sisaldab see rohkelt fakte ja põnevaid tähelepanekuid. Teos on omapärase kujundusega ja veidi suuremas formaadis kui tavapärased raamatud.

Mul oli õnn viibida raamatu esitlusel, mis peeti Tartus korp! Revelia majas ja kuhu kogunes hulgaliselt Jüri sõpru ja tema talendi austajaid. Loomulikult kõlas imeline tšellomuusika Olja Raudoneni meisterlikus esituses, nagu ka Jüri ärasaatmisel tänavu 4. detsembril Tartu krematooriumi väikeses saalis…

Jüri Täht on saanud hulgaliselt autasusid, Eesti riigi poolt sai ta 2002. aastal president Arnold Rüütli otsusega Valgetähe viienda klassi ordeni.

Olen tänulik, et elu on mind Jüri Tähega mõned korrad kokku viinud ja nendest on jäänud soojad mälestused. 10 aastat tagasi oli just tema see mees, kes tegi mulle oma autoga ringsõidu Washington DC-s, mille lähedal ta tol korral elas. Mulle oli tema nimi ja hääl tuttav tänu Ameerika Häälele, kuid Jüri hiilgavast karjäärist muusikuna teadsid ju kodu-Eestis kahjuks vähesed. Tänu Evelin Tähe raamatule teavad nüüd juba paljud ja seda raamatut on alati huvitav uuesti lugeda. Ja imetleda, kui tagasihoidlik ja malbe oli see suur muusik ja raadiohääl.

Muusik Siim Aimla on kirjutanud: “Eestlastest tähti on muusikataevas sedavõrd vähe, et mida rohkem me neist teame ja neid teadvustame, seda sinimustvalgemaks see taevas muutub…” Sellega on raske mitte nõustuda.

Ago Pärtelpoeg

Tiina Talvik “Armastusega läbi elu: Legendaarse lastearsti mälestused”

Tiina Talvik “Armastusega läbi elu: Legendaarse lastearsti mälestused” (koostanud Ago Pärtelpoeg ja Meeli Pärtelpoeg, Mõttesild, 2022)

Mälestused lapsepõlvest, õpingutest, tööst. Raamatut lugedes tunned, kuidas autor elu armastas. Erilise soojusega räägib ta oma vanematest, oma lapsepõlvest. Autorist annab kõige parema pildi see, kuidas ta kirjutab oma vanematest ja lapsepõlvest. Tiina Talviku puhul on see eriti südamlik. Tema mälestusi on hea lugeda, tal on hea sõna seadmise oskus. Osa raamatust on pühendatud Tiina Talviku teaduslikule tööle lasteneuroloogia alal. See osa pakub rohkem huvi erialainimestele.

Väike kõrvalmärkus. Kindlasti soovitan läbi lugeda Tiina Talviku abikaasa Raul Talviku (arstiteadlane) raamatu „Teekond maailma ääreni”, mis räägib kuidas antiik-Kreeka maailmarändur Pytheas avastas 2300 aasta tagasi Eestimaalt Ultima Thule.

Lugege rõõmsalt mõlemat raamatut.

Kristiina Selli-Tupits

Miks wiki on hea?

Olin juba koolipoisina üsna suur ajaloohuviline ja mäletan, et keskkooli lõpetamise puhul kirjutas klassijuhataja minu iseloomustusse positiivse joonena, et teadmishimulise noormehena tunneb Ago eriti huvi suurmeeste elulugude vastu.

Pärast koolitunde veetsin sageli veel mõne tunni linnaraamatukogus ja uurisin erinevaid teatmeteoseid ning tegin endale kaustikusse üleskirjutusi.

Internetti veel ei olnud ja nii on taolisi kladesid kogunenud omajagu ning neid on huvitav nüüdki vahel sirvida. Kogusin sinna kokku tuntud inimeste sünni- ja surmadaatumeid ning ajalooliste sündmuste kuupäevi. Olin ka iga-aastaste teatmik-kalendrite ning näiteks taskuteatmiku A ja O pidev lugeja, kust sai jälle uusi teadmisi. Ma uskusin juba siis, et küllap on minutaolisi veel, aga ei olnud au kedagi sellist tunda. Kui aga lõpuks ometi jõudis Eestisse internet ja tekkis võimalus koju lauaarvuti soetada, olin sellest n-ö võrgumaailmast lausa vaimustuses.

Kui käesoleva sajandi algul – seega juba peaegu 20 aastat tagasi! – lugesin uudist, et välismaal on loodud veebipõhine entsüklopeedia, millele pandi nimeks Wikipedia, jäin põnevusega ootama, et sellest ka eestikeelne versioon tehakse. Ja umbes aasta aega hiljem see oligi olemas!

Ja kui veel selgus, et sellesse saab igaüks ise täiendusi ja parandusi teha, olin lihtsalt lummatud. Nii olengi nüüd juba ligi 18 aastat olnud Vikipeedia igapäevane kasutaja. Lisaks teiste huviliste ning asjatundjate kogutud andmetele olen ka ise jõudumööda panustanud, et seda tohutut andmebaasi veelgi paremaks ja täiuslikumaks muuta. Siin on abiks olnud ka needsamad kooliaegsed kaustikud. Päris täiuslikuks ei saa ta muidugi kunagi, nagu seda pole ju keegi ega miski siin ilmas.

Kuna tegemist on sellise andmebaasiga, mida saab igaüks igal hetkel muuta, siis on sageli probleemiks, et leidub inimesi, kes teadmatusest või suisa pahatahtlikult andmeid valeks muudavad. Seega sajaprotsendiline usaldusväärsus pole tagatud, aga olen aru saanud, et agarad ja tublid adminnid hoiavad ikkagi jõudumööda asjal silma peal ja parandavad jälle õigeks tagasi.

Ma usun, et peale minu huvitab ehk mõnda teistki arvude maailm, siis veidi ka statistikat. Kuni 2003. aasta oktoobrini lisandus artikleid väga aeglaselt – sinnamaani loodi päevas keskmiselt vähem kui 1,5 uut artiklit. Peamiselt tänu esimesele eestlasest kaastöölisele jõuti 2003. aasta novembriks juba 1000 artiklini. Päevane artikliloome oli tagasihoidlik veel kuni 2004. aasta jaanuarini, mil see tõusis keskmiselt 26 artiklini päevas (varasem rekord oli 8). Selle toel kerkis eestikeelne versioon artiklite üldarvult erinevate Vikipeedia keeleversioonide seas 18. kohale. Alates 2005. aasta detsembrist on alustatud päevas keskmiselt üle 20 uue artikli.

Esimese 10 aasta jooksul kirjutati enam kui 87 000 artiklit. Seda on rohkem kui neid ilmus E(N)E-s ja plaaniti avaldada TEA entsüklopeedias. Vikipeedia administraator Ivo Kruusamägi on EPL-s öelnud: „Kõige ulatuslikuma eestikeelse entsüklopeedia loomiseks ei ole kulutatud kümneid miljoneid eurosid, vaid selleni on jõutud kõigest vabatahtlike visa töö tulemusena”.

2010. aasta lõpus oli eestikeelses Vikipeedias natuke vähem kui 81 000 artiklit ja neist 52,2 protsenti oli loodud kõigest kolmekümne kasutaja poolt. Uue olulise tähiseni, 100 000 artiklini, jõuti 25. augustil 2012 ja 200 000 täitus 12. augustil 2019.

Eestikeelse Vikipeedia administraator Andres Luure on saanud Vikipeedia arendamise eest isegi ordeni, 2013. aastal määras president Ilves talle Valgetähe V klassi teenetemärgi. 2017. aastal pälvis Mart Noorma Vikipeedia sõbra auhinna eelkõige projekti Miljon+ käivitamise ja ulatusliku propageerimise eest.

Kui näiteks ingliskeelses Vikipeedias on konkurentsitult suurim valdkond kunsti- ja kultuuri-teemalised artiklid, siis eestikeelses Vikipeedias on enim kirjutatud geograafiast – paikadest ja inimestest. Rõõm on tõdeda, et lisaks Eesti riigikeeles tehtavale on olemas ka võrukeelne Vikipeedia.

Muide, kas keegi mäletab, mis oli eestikeelse Vikipeedia esimene artikkel? Nende endi väitel oli see “Viki”. Kuigi 2002. aasta suvel loodud veebientsüklopeedias on tänaseks juba üle 200 tuhande eestikeelse artikli ja selle näitajaga on ta suuruselt kolmas keeleversioon soome-ugri keelsete Vikipeediate seas soome- ja ungarikeelse järel, on teha veel oi kui palju.

Jääb vaid nõustuda Vikipeedia administraatori Ivo Kruusamägiga, kes on öelnud: “Eestikeelses Vikipeedias on veel palju tegemist vajavat. Kiirustades head asja teha ei saa, kuid eestlased väärivad korralikku omakeelset entsüklopeediat. Mida rohkem on aga Vikipeedias vabatahtlikke, seda kiiremini meie omakeelne veebientsüklopeedia täiskasvanuikka jõuab”.

Eriti suurte statistikasõprade jaoks olgu lisatud ka link nimekirja juurde, mis näitab erinevates keeltes olemasolevaid Vikipeediaid artiklite arvu suuruse järjekorras https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_Wikipedias#Detailed_list

Ago Pärtelpoeg

Illustratsioon Giulia Forsythe

Hooaja viimane kirjanduskohvik

Nagu eelmisel aastal, nii ka nüüd, oli hooaja viimase kirjanduskohviku teemaks kohvikukülastajate endi lugemiselamused ja -soovitused. Seekordsest arutelust, kus jällegi oli väga kirju valik raamatuist, jäi kõlama, et inimesed loevad erinevatel põhjustel, et otsitakse ja leitakse kirjandusest üsna erinevaid asju ja et loetut on võimalik üsna erinevalt tõlgendada, aga sellest hoolimata on kultuur see, mis seob. Otsimisi, leidmisi ja järgmise korrani!

Tiina Sulg

 

Esimene maailmasõda – hämmastavalt aktuaalne

Nagu me kõik teame, möödus hiljuti 100 aastat Esimese Maailmasõja algusest. Sel puhul sai augusti keskpaiku raamatukogu 2. korrusel üles pandud vastavateemaline näitus.

Kuna tegu on 100 aastat tagasi toimunud sündmusega, siis ei ole paraku meie hulgas enam kedagi, kes oleks isiklikult selle läbi teinud. Selle tõttu on ta meile ka üsna kauge sündmus, eriti võrreldes Teise Maailmasõjaga, mida paljud isiklikult mäletavad ja mille kohta on tehtud palju filme ja on ilmunud palju kirjandust.

Esimese ilmasõja kohta on raamatuid hoopis vähem, aga siiski piisavalt palju, et selline üsna suur näitus kokku panna. Meie raamatukogu avalike suhete juht Linda Jahilo tegi mulle juba jaanuaris ettepaneku see näitus koostada, kuid õnneks ei pidanud ma seda tegema üksinda ja see oleks ka ühele inimesele kindlasti üle jõu käinud. Mulle tuli appi minu hea kolleeg Yaroslava Shepel, temal on õnneks palju kogemusi taoliste suurte näituste tegemiseks. Üks asi on vajalikud raamatud fondidest välja otsida, kuid kõige olulisem on ju siiski see idee, kuidas asi üles ehitada. Ja selles osas annan ma heameelega kogu au Yaroslavale, sest just tema on selle näituse ülesehituse väljamõtleja.

Ning üles oli ta ehitatud nii, et iga sõjast osa võtnud riigi kohta oli eraldi vitriin, loomulikult oli tähelepanu all eestlaste roll selles sõjas ning omaette teemadeks olid kuulsad lahingud, spionaaž ja naised sõjas.

Lisaks rohkele pildimaterjalile õnnestus välja panna ka mõned sõjaaegsed originaalesemed nagu saksa suurtükiväelase müts, vene sõduri veepudel ja söögikarp, rihmapannal jne. Need andis meile lahkesti laenuks Jõgeval asuv muuseum Pommiauk.

Sõda ilukirjanduses kajastanud autorite teostest said kõigile tuntud Eerich Maria Remarque’i ja Jasoslav Hašeki raamatute kõrval välja pandud ka Herbert Wellsi, Henri Barbusse’i, Ernst Jüngeri, Richard Aldingtoni, Ford Medox Fordi jpt. teosed.

Seda näitust kokku panna oli ühest küljest väga huvitav ja põnev, sain teada mitmeid uusi fakte, aga samas tulid silme ette need meeletud kannatused ja kirjeldamatud õudused, mida see sõda kaasa tõi.

Jumal tänatud, et need meie hulgast, kes on sündinud pärast 1945. aastat, ei ole sõda omal nahal kogenud. Nagu me teame, käib ka praegu mitmel pool maakeral sõjategevus, meile kõige lähemal Ida-Ukrainas. Kui me kuuleme juba palju aastaid pea igapäevaselt lahingutest ja tuhandetest hukkunutest Afganistanis, Iisraelis, Iraagis või mõnes Aafrika riigis, tundub see meile nii kauge asjana, et ega see meid eriti ei puuduta. Kui aga sõjategevus toimub juba Eestile nii lähedal, siis oleme hoopis rohkem ärevil ja mures. Kuna meist umbes 1600 km kaugusel käib ka praegu sõda, siis otsustasime panna oma näituse pealkirjaks “Esimene maailmasõda – hämmastavalt aktuaalne”.

Selle suure sõjaga seotud faktid on muljetavaldavad ka täna. Mitte ükski varasem sõda ei kiskunud kaasa nii palju rahvaid ja riike, üheski sõjas polnud surma ega vigastada saanud nii palju noori mehi. Esimeses ilmasõjas kasutati esimest korda keemiarelvi, toimus esimene massiivne pommitamine lennukitelt ning pandi toime 20. sajandi esimesed eraisikute massimõrvad. Esimese Maailmasõja jooksul mobiliseeriti kokku 73,5 miljonit meest, neist Venemaal umbes 18, Saksamaal 13, Austria-Ungaris 9 miljonit, Suurbritannias ja Prantsusmaal kummaski 8 miljonit, Itaalias 5 ja USA-s ligi 4 miljonit.

Ulatuselt, purustustelt ja ohvrite arvult ületas Esimene maailmasõda kõik varasemad sõjad. Lahingutes langes üle 9 miljoni inimese, ligi 10 miljonit inimest nakatus erinevatesse haigustesse, umbes 20 miljonist haavatust jäi 3,5 miljonit vigaseks. Paraku aga ei lahendatud Esimeses maailmasõjas varasemaid konflikte ega vastuolusid. Ja see viiski vaid 22 aastat hiljem juba Teise maailmasõjani.

Aga miks esimene ilmasõda üldse algas. Eks ikka selle pärast, et suurriikide vahel käis võitlus ülemvõimu pärast maailmas. Näiteks Venemaa soovis laiendada oma valdusi ning suurendada oma mõju maailma poliitikas. Ka eestlastel oli selles oma oluline roll, nimelt Venemaa pealinna Petrogradi kaitsmisel. Maailmasõja eel oli Eestisse rajatud mitu olulist militaarobjekti, rajati Peeter Suure merekindlus. Tallinnast sai Venemaa Läänemere sõjalaevastiku baas, kuhu rajati sadam ja sõjalaevatehased. Tallinna paigutati 30 000 maaväelast ja 20 000 madrust. Eestis asuvates sõjaväeosades oli kokku ligi 200 000 Venemaa Keisririigi sõjaväelast. Maailmasõja kestel võeti Vene armeesse üle 100 000 eestlase, kellest ligi kümnendik sõjas hukkus.

Sõja peamiseks nähtavaks tulemuseks lisaks tohututele inimkaotustele oli see, et Euroopa riikide piirid muutusid. Saksamaa kaotas osa territooriumist, kus elas üle 7 miljoni inimese. Briti impeerium aga saavutas oma suurima ulatuse. Itaaliast sai suurriik. Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome.

Pärast Vene veebruarirevolutsiooni 1917. a asusid eesti rahvuslikud poliitikud Vene Ajutiselt Valitsuselt autonoomiat nõudma. 30. märtsil kinnitaski see määruse, millega eestlastega asustatud ala liideti autonoomseks Eestimaa rahvuskubermanguks ning moodustati Maanõukogu. Puhkes hoogne poliitiline tegevus – asutati uusi erakondi, mis tutvustasid aktiivselt oma vaateid ning asusid võitlusse Maanõukogu kohtade eest. Rahvuslike poliitikute seas hakkas aga levima mõte taotleda Eestile osariigi staatust föderatiivses Vene riigis. Aprillis algas Eestis rahvusväeosade moodustamine, tänu sellele naases 1917. aastal Eestisse kümneid tuhandeid sõjaväelasi, kes olid seni hajutatud Vene armee erinevatesse väeosadesse. Sügisel 1917 jõudis ilmasõja tegevus Eestisse. Rahvuslased võtsid suuna iseseisva Eesti riigi väljakuulutamisele, sest enamliku Venemaa koosseisu ei soovitud jääda. 24. veebruaril 1918 kuulutaski Päästekomitee välja Eesti Vabariigi loomise, kasutades ära olukorra, kus Vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad Saksa väed ei olnud veel kogu maad hõivanud.

Seega oli see hirmus sõda mõnedele rahvastele, ja nende hulgas ka eestlastele, heade tagajärgedega selles mõttes, et me saavutasime esimest korda riikliku iseseisvuse. Kuigi selle nimel pidi hukkuma umbes 10 000 eesti meest. Positiivne oli veel see, et paljudele eestlastest haritlastele avanes sõja ajal võimalus saada ohvitserideks kiirendatud korras. Kui 1914. aastal oli Venemaa Keisririigi sõjaväes vaid 140 eesti kaadriohvitseri, siis sõja käigus ülendati ohvitseriks ligi 2000 eestlast. Paljud neist paistsid hiljem silma vaprate sõjameestena Vabadussõjas.

Lõpetuseks veel mõned omapärased seigad, mida ma seda näitust koostades teada sain.

1914. aasta jõulude ajal korraldasid saksa ja inglise sõdurid rindeliinil vaherahu. Nad laulsid jõululaule, vahetasid tagalast saadetud kingitusi ja mängisid jalgpalli. Järgmistel sõja-aastatel taolist vaherahu enam korraldada ei õnnestunud.
Esimese Maailmasõja ajal karistati Prantsuse armees homoseksualismi eest hukkamisega. Kui kurjategijaks oli ohvitser, anti talle võimalus lunastada süü lahingus, kuid seal pidi ta tingimata hukkuma.
1. aprillil 1915 ilmus ühe saksa laagri kohale prantsuse pommitaja, mis viskas alla “tohutu suure pommi”. Sõdurid jooksid laiali, kuid plahvatust ei toimunud. Pommi asemel maandus hoopis suur pall kirjaga “Esimene aprill!”

Ago Pärtelpoeg

Vello Lään “Seitse ja pool aastakümmet. Elukatked”

Vello Lään. Seitse ja pool aastakümmet. Elukatked.
Tartu : Tartu Ülikooli multimeedia keskus. 2012. 215 lk.

Vello Lään on legendaarne mees, keda nii Tartus kui kogu Eestis teab mitu põlvkonda raadiokuulajaid ja televaatajaid. Lisaks lehetoimetaja, reporteri ja saatejuhi tööle on ta välja andnud ka hulgaliselt lugemisvara. Aastakümnete jooksul on ta olnud autoriks 34-le ja koostajaks 17-le raamatule ning eesti keelde tõlkinud kümmekond välisautorite teost. Mullu suvel kolmveerandsajandat sünnipäeva tähistanud Lään on lõpuks kaante vahele kokku pannud ka oma eluloo. Või nagu raamatu alapealkiri ütleb – elukatked.

1937. aastal sündinud eesti meeste elutee pole olnud kerge. Aga ka võõra võimu kiuste oli võimalik end üles töötada ja paljutki saavutada. Eks alus inimeseks saamisele pannakse ju ikka kodus ja koolis. Esimesse klassi läks väike Vello 1944. a. sügisel. Värskes raamatus meenutab ta, et õpetajad olid karmid, aga õiglased: „Kui tunnis keegi lastest lobises või olid kodused ülesanded tegemata, siis käsutas õpetaja Marta Soosaar: „Käed lauale!“ Tal oli käes pikk painduv joonlaud ja ta andis sellega nätaki! mööda sõrmi. Küll oli valus! Aga tänu sellele valitses klassis peagi kord“. Teine näide ihunuhtlusest: „Vanemates klassides õpetas füüsikat Hindrikson. Kui mõni lõpuklassi poiss hakkas talle vastu või koguni ropendas (seda juhtus tollal küll imeharva), kutsus kõva käega õpetaja mehehakatise vaheajal nurga taha ja karistas teda. Kõrvakiil oli selline, et kergema kaaluga poiss nõtkus jalust. … Ja see õps oli üks lugupeetumaid.“

Kõnealune raamat on erakordselt huvitav lugemismaterjal neile, keda huvitab nii spordi kui ajakirjanduse ajalugu. Eelkõige aga saab lugeja teada palju sellist, mida Vello Lääne enda elukäigu kohta seni ehk ei teadnud ega aimatagi osanud. Mitmetes mälumängudeski küsitud fakt selle kohta, et Vello Lään on õppinud esimese alana mitte ajakirjandust, vaid hoopis raamatukogundust, on kindlasti paljudele teada. Ilmselt pole väga palju neid, kes mäletavad, et tervelt 15 aastat (1960-1975) toimetas Lään üliõpilasajalehte „Põllumajanduse Akadeemia“. Kindlasti aga mäletatakse tema tegevust Eesti Raadio Tartu stuudio juhina ning eriti Eesti esimese lokaalse raadiojaama – Tartu Raadio sündi. Just Vello oli selle käivitaja ning pikaaegne juht. Olen rõõmus, et ka mul on olnud võimalus omal ajal selle raadio tegemistes kaasa lüüa.

2004. aastal sündis Tartus uus raadio, mille juures oli mootoriks jälle Vello Lään. Viie aasta jooksul, mil see jaam tegutses, jõudis ta kanda kolme nime. Algul Tartumaa Raadio, siis Tartu FM ja lõpuks Sun FM. Selle kohta on Vello värskes raamatus kirjutanud nõnda: „ … Neinar Seli võttis ühendust ja avaldas soovi taaselustada Tartu Raadio – asutasingi uue raadiojaama. … Kaasa olid nõus lööma head tegijad Tartu Raadio päevilt, aga ärijuhina suurima otsustusõigusega Eve Eensaar tahtis teha hoopis odavat noorteraadiot, mis paraku peagi hingusele läks. Ta ei taibanud, et tartlased ootavad oma raadiot, mitte ebamäärase suunaga kogu Eestile suunatud kommertsraadiot, ja seetõttu teda omaks ei võetudki. … Ma ennustasin Evele täpselt seda, mis ees ootab, aga võhikuna (ta polnud eales raadios häält teinud, kartis eetrit nagu vanapagan välku, aga ka äriklientidega vältis silmast silma kohtumist) ta mind ei kuulanud ja pärast Neiku tunnistaski, et asjatult uskus Eensaare libedat juttu.“

Kõnealuse raamatu suur pluss on rohke pildimaterjal ja põhjalik sisukord, aga kahjuks on puudu isikunimede register. Olen tähele pannud, et see on viimaste aastate „trend“. Ka paljud teised elulooraamatute tegijad pole pidanud nimeregistrit vajalikuks või pole selle peale lihtsalt tulnud.

Aga veel rohkem on mul kahju sellest, et see raamat on välja antud niivõrd väikeses tiraažis, et seda pole võimalik saada ühestki raamatupoest. Elektronkataloogi Ester andmetel on see olemas vaid kolmes Tartus asuvas raamatukogus ja neist ainult Lutsu-nimelisest saab seda ka koju laenutada. Mujal Eestis pole seda üldse saada – isegi mitte Rahvusraamatukogus, väiksematest rääkimata. Vello ise ütles mulle põhjenduseks, et raamat sai kirjutatud mõeldes ainult oma perele. Et lastelastel oleks kunagi ehk huvitav oma vanaisast lugeda. Ma loodan siiski, et autor mõtleb veel ümber ja annab oma uusima teose paljude lugejate rõõmuks välja sellises tiraažis, mis on autorit väärt.

Ago Pärtelpoeg

Andrus Kivirähk „Kevadine Luts“

Andrus Kivirähk „Kevadine Luts. Pildikesed kahes vaatuses“ (Loomingu Raamatukogu 2012/1-2)

Meie armastatud rahvakirjaniku Oskar Lutsu enda juubelit sai suurejooneliselt peetud juba möödaläinud talvel ja tema loodud „Kevade“ ilmumisest möödub tänavu sügisel 100 aastat. Ilmselt on võimatu leida ühtegi eestlast, kes poleks ühel või teisel moel selle kuulsa teosega kokku puutunud. Raamat ise on ju alates 1912. aastast alates ilmunud kümnetes kordustrükkides ja kindlasti on iga eestlane ikka ja jälle üle vaadanud 1969. aastal režissöör Arvo Kruusemendi ja tema meeskonna loodud imelist „Kevade“-filmi. Nüüd on aga Eesti kaasaegseks rahvakirjanikuks nimetatud Andrus Kivirähk meie lugemislauale toonud loo sellest, kuidas need Lutsu „pildikesed koolipõlvest“ sündisid ja kaante vahele jõudsid?

Kui palju on selles näidendis tõtt ja kui palju fiktsiooni, jääb iga lugeja enda otsustada, mulle tundub, et see vahekord on enam-vähem fifty-fifty.  Küllap on siin kirjas omajagu ka selliseid asju, mis on küll Kivirähu poolt välja mõeldud, aga mis ka tegelikkuses juhtuda võisid. Kuid minu arvates polegi see nii oluline, peamine on siiski “Kevade” kirjutamise protsessi kujutamine ning oletused, miks Luts seda üldse tegi.

Algaja kirjatsura elu pole ju lihtne, sest kui sul pole veel kuulsat nime, mis paneks rahvast sinu teoseid ostma, pole ka kirjastajad sinust eriti vaimustatud. Nii pidi ka noor Oskar Luts oma koolipõlvemälestused omal kulul, sõpradelt saadud laenu abiga ise välja andma.

„Kevade“ esmailmumisest mööda läinud aeg on tõestanud, et Luts oskas kirjutada just seda, mida rahvale vaja oli.

Nüüd aga tagasi Kivirähu ja tema „Kevadise Lutsu“ juurde. Selle raamatu ametlikus tutvustuses on kirjas, et „Oskar Lutsu austaja ja Lutsu preemia laureaat on kirjutanud vanameistri 125. sünniaastapäeva puhul näitemängu, kus esinevad nii juubilar ise kui ka tema kaasaegsed, olnud ja olematud tegelased.“

Näidendi peamiseks kangelaseks on küll Oskar Luts, aga kujuteldaval näitelaval saame näha ka teisi „Kevadest” teada-tuntud kujusid ja muidki tegelasi. Kujutatud on Oskar Lutsu tegemisi alates lapsepõlvest kuni matusteni, peamiselt aga seda kuidas ta “Kevadega” nii-öelda maha sai. Kellele Kivirähu nukker ja eluline huumor meeldib, see saab nii naerda kui ka pisara poetada.

„Kevadine Luts” on näitemäng kahes osas, kus leidub nii tegelaste teineteise kallal pidevat lõõpimist kui tõsiseid elutarkusi ja palju vaimukaid dialooge. Siin mõned näited.

lk 13: LUTS: Kas õhtul kalale läheme, Peep? PEEP: Eks ikka tuleb minna, muidu kalad hakkavad veel muretsema, et kus me jääme.“

lk 13: PEEP: Vaja minna ja vaadata, mis need mehed ka seal kõrtsis täna teevad. LUTS: Aga, Peep, mis sa arvad, mida nad seal teha võivad? PEEP: Ei noh, seda nüüd küll, aga … Ikka peaks nagu vaatama.“

lk 14: ISA: Sina, Oskar, saad endale venna! LUTS: Venna… Mis ma temaga teen? Ma tahtsin ometi uiske!

lk 18: PEEP: Oh, ega see haamriga pähe löömine sellele Peetrile midagi tee, kohe näha ju, et sellel isandal on väga kõva kolu. Sinna võib kas või pikne sisse lüüa, ikka midagi ei juhtu.

Lk 19: JAKOBSON: Ah et siis puruvaesed pigilinnud ja kerjused polegi inimesed? Ainult rikkad kaupmehed tohivad suu lahti teha? Ma tahaks näha, mida need kaupmehed peale hakkaksid, kui poleks pigilinde ja kerjuseid! Kellele nad oma kaupa müüksid? Kelle arvelt rikkaks läheksid?

Lk 21: VANATÄDI: … selle masinaga (jutt on katkisest grammofonist) pole midagi muud teha, kui linna tagasi viia ja temaga kaupmehele niikaua pähe taguda, kuni masin mängima hakkab. Või siis hakkab mängima kaupmehe pea.

Või siis päris nauditav keskustelu selle üle, mis värvi peaks Lutsude uus maja olema.

Lk 32: VANATÄDI: … Kui mina sakste juures teenisin, oli nende maja ka tumepunane ja saksad ometi teavad, mis karva üks korralik maja olema peab! … Olge vait oma vesihalliga! Kui te taskurätikusse nina nuuskate, vaat siis seal taskurätikus on teil vesihall! Maja olgu tumepunane  ja jutul lõpp!

Lutsu enda hinnang oma „Kevadele“:

lk 38: LUTS: Ega sel kraamil pole saba ega sarvi, lihtsalt suvallised pildikesed, ma ise ka ei tea,  miks ma nendega üldse jändan. … aga … kõiksugu veidrad tegelased lausa ronivad silme ette ja sunnivad endast kirjutama. Närivad niikaua hinge, kuni ma vastu ei pea ja pliiatsi pihku haaran…

lk 42: SILBE: …tule nüüd, ma ostan sulle saia! … Mitu saia sa tahad? Viis? LUTS: Ole nüüd, viis saia… Ma ei jaksaks elu sees nii palju… SILBE: Kui sa viit ei jaksa, ma ostan kolm. LUTS: Osta üks, aitab küll! SILBE: Kaks! Ja jutul lõpp!

Lk 44: LUTS: … ega apteegis niisama lihtsalt rahu ei saa, isegi öösiti kõlistavad sunnikud ukse taga ja nõuavad ravimeid! Millal sa seal veel kirjutad, hea kui paar tunnikest magada lastakse!

Lk 50: LEPIK: … talumeestel on õigest ärikunstist sama palju arusaamist kui hanel aritmeetikast! Mina nimetan hinna, tema jõllitab silmi ja pobiseb, et kallis! … koristage nüüd oma sõrad minu noa ümbert, teile ma ei müüks isegi siis, kui te topelthinda pakute! Viimane kord, kui ma talumeestega äri ajan!

Kivirähu uut näidendit võiks tegelikult nimetada tragikomöödiaks, sest siin on küll veiderdamist ja lihtsalt nalja viskamist, aga samas ka sügavalt melanhoolseid ja traagilisigi hetki. Näiteks kui esimene vaatus algab nagu palagan, siis teine vaatus lõpeb Lutsu üksildusega – sai nagu miskit tehtud, aga ei mingit rahulolu endaga, raamatu menust hoolimata tunneb autor end autsaiderina, väikese, tähtsusetu inimesena.

Luts mõtiskleb oma vennakese ja vanatädi haual istudes:

Lk 67: „Imelik, „Kevade“ on valmis, äragi trükitud ja paistab, et ta teeb nii mõnelegi inimesele rõõmu, aga minul nagu polegi hea meel. Ikka on selline imelik nukrus hinges, nagu oleks midagi kallist kaotanud või siis oleks mõne hea sõbraga jumalaga jätnud.“

Kellel aega ja võimalust, soovitan selle õhukese raamatukese (teksti vaid 61 lk) veel enne läbi lugeda, kui Eesti Draamateater oma uut hooaega alustab, sest just Andrus Kiviräha uus näitemäng „Kevadine Luts” tuleb seal välja 2012/2013. a. hooaja esimese esietendusena. Siis huvitav jälgida, kuidas lavastaja Uku Uusberg seda uudisteost on tõlgendanud. Ja miks ei võiks kunagi sellest näidendist ka filmi teha. Hea režissööri ja tugevate näitlejate osalusel pole sugugi välistatud uue kultusfilmi sünd. Või aitab eesti rahvale siiski ühest „Kevadest“?

Ago Pärtelpoeg

Hillar Metsa karikatuur on pärit siit.

Gerda Kordemets, Anne Tuuling “Sulev Nõmmik: “Kui näeme, siis teretame””

Gerda Kordemets, Anne Tuuling “Sulev Nõmmik: “Kui näeme, siis teretame””  Tänapäev, 2011, 336 lk.

Mullu novembris meie lugemislauale ilmunud teose tutvustuses on kirjas, et elulooraamatus eesti lavastajast ja humoristist Sulev Nõmmikust (11.01.1931–28.07.1992) maalivad autorid legendaarsest Kärna Ärnist värvilise ja elusa portree, kus Nõmmik laseb paista ka neil tahkudel, mis muidu prožektorite valgusvihust kõrvale jäid.

Ja tõepoolest – kui palju me sellest kuulsast ja rahva poolt armastatud mehest siis tegelikult ka teame või omal ajal teadsime? Olles raamatu värskelt läbi lugenud, pean tunnistama, et ikka üsna vähe teadsin. See põlvkond, kes on üles kasvanud 1970-80-tel aastatel, teab ja mäletab Nõmmikut eelkõige „Uduvere vanamehena“, kes astus nimetet rollis üles nii (tema enda kõnepruuki kasutades) „raadiumis“ kui ka „televusseris“. Mulle, kui tollal algklasside lapsele, kes ilmaelust veel vähe taipas, mõjusid need pajatused lihtsalt mõnusa huumorina. Hiljem hakkasid aru saama, et nendesse oli ju alati pikitud tubli annus kriitikat tollase üsnagi nõmeda elukorralduse pihta. Nõmmiku suhtumine nõukogude võimu tuleb muide välja ka tema kirjadest, mida ta 12-aastase poisina saatis Hiiumaalt sugulaste juurest sõjapaost oma tollal juba Tallinnas elanud emale. Neist ühe lõppu on ta kirjutanud lihtsa, kuid väga konkreetse mõtteavalduse – kadu tibladele (lk 32).

Raamatust selgub, et väikese Sulevi lapsepõlv Hiiumaal ei olnud sugugi kerge. Alates sellest, et üles pidi ta kasvama ilma isata. (Kusjuures tema isa isik on siiani ka lähimatele sugulastele teadmata). Juba 12-aastasena pidi Sulev tegema paljusid maatöid, aga ta tegi seda virisemata ja isegi rõõmuga. Näiteks 1943. a. sõjasuvel emale saadetud kirjadest torkab silma, et poiss armastab tööd teha ning suhtub heinateosse, kartulivõttu ja ka muudesse igapäevastesse talutegemistesse rõõmsa huviga (lk 24). Ühes järgmises kirjas tunnistab usin poeg emale, et püüab talutööde kõrvalt iga vaba minuti õppimisele pühendada (lk 28). Õnneks jagus aega ka merel käia ning omavanuste hõimlastega mängida, kuid seda sai teha vaid pühapäeviti. Argipäevadel algas töö juba kella 6-st hommikul. Mulle jäi sellest raamatust mulje, et raske lapsepõlvega Nõmmiku elus edasijõudmise peamine saladus ongi tema suur töökus. Oli see nõnda õpinguaastatel Inglise Kolledžis, Tallinna Mäetehnikumis ja Tallinna Balletikoolis kui ka hilisemal ajal erinevatel tööpostidel „Estonia“ teatris, Eesti Raadios, Eesti Televisioonis või Eesti Filharmoonias.

Teismelise Nõmmiku tegemistest sõjajärgses Tallinnas Kalamajas on ta ise kirja pannud lüürilise alatooniga loo „Poisipõlve pildid“, mis ilmus 1990. aastal ajakirjas „Looming“. Muuhulgas leidub seal paar omapärast seika. Lk 40: „…tatsab üks muldvana mutt ja tal on plekist piimanöu käes, mis tema küll piimaga enam teeb“. 13-aastase poisi jaoks on ilmselt ka 50-aastane muldvana, või kuidas? Ja tõesti – milleks nii vanale inimesele veel piim? Lk 41: „…nüüd lähen juba jalgsi, kott üle öla ja pajuvits peos, kaks lehma tulevad vastu, teretan viisakalt, siin ütlevad köik köigile tere, üks lehmadest raputab pead, ei taha mu tere kuulda…“ Noor Sulev on südantliigutavalt kenasti kirja pannud ka oma esimese armumise loo: „…üks tüdruk tuli mu päevade sisse, küll see oli kole ja ilus… tuli ja sinna ei saanud enam midagi teha… tema silmad olid minu silmade sees…“ (lk 44). Viive Ernesaks on raamatu autoritele öelnud: „Me kõik arvasime, et ta on vembumees ja satiirik, aga tegelikult oma hingelt oli ta lüürik.“ (lk 35)

Kõik me teame Sulev Nõmmikut lisaks Kärna Ärni ehk Uduvere vanamehe rollile ka kolme kultusfilmi – “Siin me oleme”, “Mehed ei nuta” ja “Noor pensionär” – ning ühe tollase menukaima muusikali „Pipi Pikksukk“ lavastajana, kuid selgub, et oma karjääri alustas ta hoopis elektrikuna ja valgustajana „Estonia“ teatris. Sest Draamastuudio katsetel põrus noor Sulev läbi. Leo Kalmet oli talle seal teatanud: „…nagunii ei saa teist iial näitlejat, teil on niivõrd halb s-täht.“ Hiidlase jonniga noormees püüdis veel sisse saada ka Voldemar Panso juurde, kuid põrus sealgi. Kuna ta õppida tahtis, oli ainuke võimalus minna balletikooli. Kuidas Nõmmikul seal läks ja mis elu edasi tõi, pole mõtet siinkohal ümber jutustada. Kuid on selge, et niivõrd andekas ja töökas mees igasugustele raskustele ja tagasilöökidele vaatamata edu saavutas.

Raamatust leiab ka Nõmmiku populaarsete filmide ja teatrilavastuste sünnilood, mis olid kõike muud kui lihtsad ja loogilised. Mainin siin ära vaid fakti, et „Estonias“ tõi ta publiku ette ligi 30 lavastust, mille rahvas juubeldustega vastu võttis, kuid mille Nõukogude Eesti kriitikud enamasti maatasa tegid. Tõeline rahvakunstnik seda tiitlit ametlikult kunagi ei saanudki…

Kurb on tõdeda ka sellist fakti, et Nõmmiku viimsest ja väga rahvarohkest teekonnast „Estonia“ teatrist Metsakalmistule pole tulevastele põlvkondadele mitte midagi võimalik näidata, sest nagu tema tütar nukralt kirjutab: „Televisioonist polnud kedagi, midagi ei jäädvustatud.“

Minu arvates on autorid selle raamatu sünnitamise juures ära teinud väga tänuväärse töö kogudes kokku Nõmmiku enda kunagised intervjuud ja tema suu läbi meile mällu sööbinud muhedad Kärna Ärni pajatused ning lisades neile Sulev Nõmmiku abikaasa Aili ja tütre Tiia-Mai mälestused, samuti mitmete kolleegide ja sõprade meenutused. Raamatu kahel viimasel leheküljel on kenasti kirjas ka kasutatud allikad, kuid lisada oleks võinud ka isikunimede registri, sest juttu on ikkagi paljudest tuntud inimestest.

Hea lugeja, julgen soovitada – kui Sa muude edasilükkamatute tegemiste kõrvalt vähegi aega leiad, siis loe see Nõmmiku raamat läbi ja Sa saad jälle veidi targemaks ning ma loodan, et ka veel paremaks inimeseks.

Ago Pärtelpoeg

Manona Paris “Minu Moskva”

Maagilisel kuupäeval 11.11.11 kohtus Tartu Linnaraamatukogu saalis oma lugejatega raamatu „Minu Moskva“ autor Manona Paris, kes teatas alustuseks, et Venemaalt kodumaale naastes tunneb ta iga kord suurt rõõmu, sest siinsete inimeste nägudelt vaatab vastu elurõõm ja sõbralikkus, mida suure idanaabri pealinnas kohtab väga harva.

Elu-olu praeguses Moskvas nimetas Manona röövkapitalismiks, mida eesti rahvas pidi taluma 1990. aastate algul. Samas meenutas ta tuntud vene inimõiguslase Ludmilla Aleksejeva sõnu, kes on üle elanud nii Stalini, Hruštšovi kui Brežnevi ja järgmiste valitsejate ajastud, et nende aastakümnete jooksul on elu Venemaal muutunud siiski oluliselt paremaks ja küllap on paarikümne aasta pärast ka Kremli peremeheks keegi demokraatlikult mõtlev ja tegutsev poliitik.

Kolme Moskvas elatud aasta jooksul on Manona kogenud päris tuntavat arengut. Näiteks paljud söögikohad on muutunud viisakamaks ja samas isegi odavamaks. Turiste läänelikus mõistes Moskvas praktiliselt ei olegi, sest see linn on tavalisele inimesele siiski hiigelkallis ja turistide ligimeelitamiseks pole Parise hinnangul ka midagi tehtud. Ilma vene keelt oskamata saab kauplustes hakkama n-ö käte-jalgade keeles, kuid näiteks inglise keelt enamikus poodides ei mõisteta. „Inglise keeles on võimalik müüjatega suhelda vaid mõnes eksklusiivses lääne firmapoes, kus on käibel ka eurod või dollarid. Igal pool mujal aga pole nende valuutadega midagi teha, tuleb ikka rublasid omada.“

Manona jutust selgus, et Moskva Suure Teatri piletikassade juures on pidevalt järjekorras bomžid ehk ühiskonna põhjakihi esindajad, kes mõne pudeli kangema joogi saamise eest ostavad kokku teatripileteid, mida nende „ülemused“ n-ö mustal turul mitmekordse hinnaga edasi müüvad. Sellele hangeldamisele pole suudetud siiani piiri panna. „Nende pehmelt öeldes „ebameeldivalt lõhnavate isikutega“ ei soovi ega suuda tavaline inimene ühes piletisabas ju seistagi. Nii võib 20 eurone pilet uue omaniku leida 100 või isegi 200 euro eest. Ja ostjatest puudust ei ole!“

Rahvas tundis huvi, kuidas suhtuvad moskvalased välismaalastesse ja kas esineb n-ö võõraviha. Paris tõdes, et linnas, kus elab erinevatel andmetel 15-18 miljonit inimest, on end sisse seadnud lugematu arv Kaukaasiast pärit „musta tööjõudu“ ja kohalikke nad oma massilise kohalolekuga muidugi häirivad. Samas tõi Manona võõraviha kohta ka sellise näite: „Meie korteri lähedal on üks toidupood, mille omanikud on kirgiisid, kes põhimõtteliselt ei teeninda valge nahavärviga naisi. Valgete meeste vastu pole neil aga midagi. Kui mina sinna sisenen, keeratakse selg või vaadatakse minust läbi, nagu mind polekski, aga minu abikaasa Krister saab seal omad ostud alati ilma probleemideta tehtud.“

Küsiti, kas viimase poole aasta jooksul, mil miilits kannab nüüd ka Venemaal politsei nime, on midagi nende ametimeeste käitumises ka muutunud. Paris: mina küll pole märganud.

Olgugi, et vestlust läbisid sellised negatiivsed märksõnad nagu altkäemaks, maffia, korruptsioon, bürokraatia, kuritegevus, julgeolek, võõraviha jne, julgustas Manona Paris kõiki, keda huvitab elu tänapäevasel Venemaal, seda riiki külastama ning rõhutas, et Moskva põhjal ei saa teha järeldust kogu Venemaa kohta. „Seda tõelist Venemaad on võimalik näha näiteks Tveri oblastis või ka Peterburis. Moskvalased aga ei pea näiteks Peterburi linna üldse Venemaaks, vaid nimetavad seda koos Eesti, Läti ja Leeduga Pribaltikaks.“

Nagu enamikul olulistest sündmustest, nii oli ka siin kohal aktiivne linnakodanik Jaan Muna, kes andis Manonale soovituse: anna oma raamat välja ka Venemaal ja saad seal sama kuulsaks kui Anne Veski.
Paris vastas, et venekeelsest “Minu Moskvast” peab rääkima kirjastusega, kuid Anne Veskiga on nii, et teda teab tõesti iga venelane, aga paraku on ta ka peaaegu ainuke eestlane, keda seal teatakse, vanem põlvkond teab veel ka Georg Otsa.

Parise sõnul peetakse teda aktsendi tõttu tihti lätlaseks, kuid kuulnud, et tegu on eestlasega, teevad vanema põlvkonna moskvalased sageli taolise märkuse: meil on eestlastest nii kahju, me ei saa aru, miks te NSV Liidust ära läksite, meil te olite ju esimesed, nüüd Euroopa Liidus olete viimased.

Manona lisas, et Moskvas on tore lihtsalt jalutada, seda eelkõige tänu sellele, et eelmise linnapea Juri Lužkovi ajal rajati palju parke ja kõnniteid.

Rahva hulgast esitati ka küsimus, kas Parised on vahel tundnud, et neil on “saba” järel. Manona kinnitas, et otsest jälitamist pole nad küll tuvastanud, aga kõnesid ilmselt ikka kuulatakse pealt.

Kuna paljud kohtumisele tulnud on viimati Moskvas käinud üle 20 aasta tagasi, siis tunti huvi, kas  VDNH-s on alles purskkaev, mida ümbritsevad 15 kuldset naisekuju ja nende hulgas ka eesti neiu. Selgus, et on alles küll.

Reisihuvilistele andis Manona Paris ka konkreetse soovituse: “Kõige mugavam on Moskvasse sõita loomulikult lennukiga, kuid neile, kes armastavad n-ö külaromantikat, soovitan kasutada rongi. Go Raili rongiga Tallinnast läbi Narva Moskvasse sõites on piletihind pea sama kallis kui odavama klassi lennupilet, kuid hulga soodsam on sõita esmalt bussiga Pihkvasse ja istuda seal ümber kohalikule rongile, mille pilet Moskvasse maksab vaid 1000 rubla ehk umbes 25 eurot.”

Kokkuvõtteks märkis Manona Paris, et igaüks näeb Moskvat läbi oma silmade ja seepärast ongi raamat „Minu Moskva“ ainult tema isiklik vaade sellele suurele metropolile ja oma isiklike üleelamiste kirjeldamine. “Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda… alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste.”

Ago Pärtelpoeg