Posts Tagged ‘kirjanik’

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI (1. „Surm perekonnas”, 2. „Armunud mees”, 3. „Poisipõlvesaar”, 4. „Tants pimeduses”, tlk Sigrid Tooming, 5. „Some Rain Must Fall”, 6. „The End”)

Kui ma selle Norra kirjaniku suurteose, kuueosalise „Minu võitluse” sarja, ükskord läbi sain (1.-4. osa eesti keeles, 5.-6. osa inglise keeles), siis kohe täitsa huviga arvutasin kokku leheküljed — ja neid tuli 3699. Võib-olla fantaasia- ja ulmekirjanduse lugejaid selline lehekülgede arv ei heiduta — selles žanris on mahukad teosed pigem reegel kui erand –, aga minul võttis sarja läbimine ikka suure osa aastast, välistades palju muud kirjandust ning lubades enda kõrvale vaid õhukesi luulekogusid. Aga see oli seda väärt! Ma pole veel kunagi ühtegi raamatut lõpetades tundnud autoriga sellist lähedust, justkui ma tõesti teaksin teda, mõistaksin teda. Samas tean, et see tunne on omamoodi petlik, sest autor, kes küll kirjutab sellist hüperautobiograafilist ja siirast teksti ning avab ennast väga palju, on tegelikult pigem inimpelglik tüüp, kes ei loo kergelt uusi sõprussuhteid.

Mis on Knausgårdi (ing k Knausgaardi) fenomen? Miks on ta lausa kurikuulus, „sensatsiooniline” ja miks on teda nii palju materdatud? Ta kirjeldab väga-väga ausalt, viimse kui ebameeldiva detailini, oma elu ja oma lähedaste elu, kasutades valdavalt õigeid nimesid, nii et kõik isikud raamatutes on äratuntavad. See tõi talle kaasa Norra ja Rootsi ühiskonna poolt valusa vastulöögi, sest meedia noppis rõõmuga üles just kõige kurioossemad seigad, kõige räpasemad detailid — tema isa koleda alkohoolikusurma, Karl Ove suhted oma nais(t)ega ja tüdruksõpradega, vägistamissüüdistuse, abielurikkumise jms. Tema isavend väitis, et ta valetab ja ähvardas teda kohtuga. Rääkimata kõigist neist raamatutes kujutatuist, kellele mingid osad raamatust mõjusid üllatuse või lausa šokina, mõned palusid oma nime ära muuta või mõne seiga välja võtta. Minule omakorda mõjus šokina, kuidas ühiskond ja meedia nopib üles eelkõige ja/või ainult negatiivse, jättes tähelepanuta kõik selle, mis raamatutes positiivset on — ja seda pole vähe. Kas mees, kelle naine kannatab aeg-ajalt bipolaarse käitumishäire (ehk maniakaalse depressiooni) all, kelle õlul on pidevalt kolme väikese lapse kantseldamine, kodune majapidamine, poeskäimine, söögitegemine ja kes kõige selle kõrvalt jaksab/tahab siiski hommikuti kell 4 (!!) ärgata, et jõuaks ka kirjutada, ei vääri siis kiitust, lugupidamist, vähemalt mõistmist? Lugeja, kes ka ise maadleb väljakutsega ühildada lastekasvatamine töötamise ja koduse majapidamisega ning samal ajal hoida ka oma paarisuhet, tunneb kindlasti pidevat deja vu’d. Naerda saab vahel, muide, ka, eriti lastega seotud olukordades.

Karl Ove on lihtne, ekslik inimene (nagu me kõik), kuid erakordne on tema oskus läbi kirjapandu elustada argipäeva. Kirjutada näiteks dialooge, mis mõjuks täiesti autentse ja usutavana, pole ju sugugi lihtne, samuti kirjeldada oma tundeid, mõtteid, kahtlusi, mis mõjuks isiklikult, kuid samal ajal ka üldiselt; luua seoseid teiste suurteostega, autoritega, arutleda tõe ja fiktsiooni vahekorra üle, mõtiskleda isaduse ja ühiskonna kahepalgelisuse, kirjanduslike tabude üle… Väga põnevaks teeb sarja just see, et kui autor kirjutab viimast osa, on esimesed raamatud juba ilmumas või ilmunud ning möll tema ümber hoogu kogumas. Saab näha, kuidas toimib ühe autori eneseregulatsioon ja -tsensuur: millest on autor nõus taganema, millest mitte. Kuigi autor ise võtab oma sarja viimases osas kokku lakooniliselt: „Knausgaard had become a trademark, a logo /…/ And it wasn’t the books I had written, because they were pretty run-of-the-mill—two sons who bury their dead father and a frustrated father of small children who strips himself naked for the reader /…/” (6.rmt, lk 1019) ei ole see pelgalt tema isa või tema abielu lugu, vaid pigem ühe autori, ühe mehe kujunemise lugu, koos hämmastava eneseanalüüsiga. Viimases osas mõjus siiski natuke üleliigsena tema pikk essee Hitlerist, kelle peateosega ta jagab oma sarja pealkirja, aga selle võib soovi korral ka vahele jätta või diagonaalis läbi lugeda. Sarja kuuest raamatust kõige vähem meeldis mulle kolmas, tema lapsepõlvelugu, mis tundus (eriti teiste osadega võrreldes) natuke võlts ja punnitatud.

Annika Aas

Jean-Philippe Toussaint „Television”

Jean-Philippe Toussaint „Television” (1997, ing k 2004)

Ma ei julgeks selle belgia juurtega Korsikal elava ja prantsuse keeles kirjutava autori raamatut soovitada igaühele. See on raamat gurmaanidele, kirjandusgurmaanidele. Neile, kes ei otsi raamatust tingimata põnevat süžeed või mõnusat meelelahutust, vaid naudivad kaunist keelekasutust, peent huumorit, peidetud eneseirooniat, pikalt ja mõnuga keerlevaid lauseid.

Autorilt on eesti keelde tõlgitud neli teost, ka tema kuulsa Marie-tsükli kaks esimest romaani on eesti keeles olemas („Armastajad” ja „Põgenemine”), käesolevat varasemat romaani on siiski võimalik lugeda vaid prantsuse või inglise keeles ning ta võib pakkuda Toussaint’i varem lugenuile üllatuse.

Kui Marie-tsükliga muutus autori tonaalsus melanhoolsemaks, siis selles, üsnagi autobiograafilises romaanis on palju rohkem kergust, huumorit, situatsioonikomöödiat. Mitte nö tordiga-näkku huumorit, vaid asjaolude kokkusattumisest tekkivaid veidraid-totraid olukordi; mõnel puhul saab ikka mõnuga naeru pugistada või uskumatult pead vangutada. Kasvõi olukord, kus äsja stipendiumi saanud ja Berliini Titianist uurimustööd kirjutama tulnud minajutustajal paluvad naabrid oma puhkuse ajal korralikult lilli kasta, jättes kirjanikule detailsed kirjalikud juhised, ent boheemlasliku suhtumisega kirjanikule meenub see tähtis ülesanne mitme nädala pärast ning surevate või suretatud taimede tragikomöödia päädib naabrite naasmisel sõnajalaga külmkapis. Samuti saab hea fantaasiaga lugeja elavalt ette kujutada situatsiooni, kus porgandpaljas kirjanik Halensee pargis järve ujuma hakkab minema ja kohtub (täies riides) diplomaadiga, talle stipendiumi määranud sihtasutuse juhiga ning peab jupp aega viisakat seltskondlikku vestlust arendama, loobudes kutsest lõunasöögile ettekäändel, et ta peab ju tööd tegema.

Jah, see tema pidev „töötegemine” on järjekordne pilklik nali, sest konkreetse uurimustöö kirjutamiseni ta kunagi ei jõuagi. Ta tunnistab ka ise, et mingist tööst mõtlemine ja rääkimine on tunduvalt mõnusam, kui selle töö tegelik teostamine. „Once again, it seemed, I was discovering the truth of the rule /…/, which was that the chances of seeing an idea through to completion are inversely proportional to the time you’ve spent talking about it beforehand. For the simple reason /…/ that if you’ve already extracted all the pleasure from the potential joys of a project before you’ve begun it, there remain, by the time you get down to it, only the miseries of the act of creation, its burdens, its labors. (lk 29)

Aga mis on raamatul pistmist televisooniga? Nimelt otsustab minajutustaja televiisori vaatamisega lõpparve teha (ehkki mitte päris resoluutselt, vaid just talle omasel pehmelt koomilisel moel — talle on jällegi tähtsam sellest faktist rääkimine, selle üle mõtisklemine kui konkreetne tegu) ning arutleb siin-seal ühiskonna televisiooni-sõltuvuse üle, tuues välja raamatute ülimuslikkuse ja televisiooni pealiskaudsuse ning rõõmustades seega eriliselt minusugust lugejat, kellel pole juba 24 aastat televiisorit olnud. „For where books, for instance, always offer a thousand times more than they are, television offers exactly what it is, its essential immediacy, its ever-evolving, always-in-progress superficiality.” (95)

Tohutult nauditav on minu jaoks jutustaja eneseteadlik, kergelt eneseirooniline hääl, tongue-in-cheek huumor ehk tõsise näoga naljaviskamine. Ainult üks näide. Sattudes kohvikus hommikust süües noore naise kõrvale, mõtliskleb minajutustaja: „I was about to attack my soft-boiled egg, but there was no hurry, no hurry. Eating a soft-boiled egg never shows you to your best advantage. So experienced with women. So savvy.” (104)

Kui plaanid peavad, siis saab autorit oma silmaga kaeda juba sellekevadisel Prima Vistal.

Annika Aas

Peter Stjernström “Maailma parim raamat”

maailma-parim-raamatKui raamatu pealkiri on “Maailma parim raamat”, siis seda ju peab lugema, eks ole :)

Suures osas on see kirjaniku-romaan. Et kuidas siis kirjutada seda maailma parimat raamatut. Sekka asjaajamisi kirjastusrahvaga ja rivaalisuhteid teiste kirjanikega, arvamusi populaaržanritest ja -autoritest ning lõppu krimivint. Segiläbi iroonia ja tõsimured (iroonia satub küll ülekaalus olema).

Ma ei arva, et see on maailma parim raamat, aga lugesin ma seda üsna lustiga. Ülesirvimine enam nii head emotsiooni ei toonud, aga üle keskmise raamatuks arvan ikka.

Jüri Pino raamatust ERRi lehel.

Tiina Sulg

Kajsa Ingemarsson “Kõik sai alguse veest”

Olen viimasel ajal tihti mõtisklenud selle üle, et kui väidetavalt on inimestel aina vähem aega lugemiseks, siis kuidas sobib sellega trend, et raamatuid kirjutatakse peaaegu ainult (heal juhul) triloogiate kaupa ja need muutuvad aina paksemaks! Just hiljuti ilmus eesti keeles Diana Gabaldoni “Võõramaalase” 1. raamat, 446 lehekülge. Mul on tekkinud komme kontrollida, mitu raamatut tulemas on, otsustamaks, kas on üldse mõtet alustada. See teos on eesti keeles alles pool raamatut, inglise keeles on ilmunud 8 raamatut, ainult esimene tagasihoidlikult alla 700 lk, edasi 970 ja siis kõik üle 1000. Mis neil ometi viga on?

ingemarssonkoiksaialguseKirjutan Kajsa Ingemarssoni raamatust põhiliselt sellepärast, et see tekitas minus hämmingut. Kindlasti ei saa seda nimetada lugemissoovituseks, samas pole see ka hoiatus mitte lugeda, sest ega ta ju meelelahutuskirjanduse kohta halvasti kirjutatud pole. Aga 544 lehekülge, tule taevas appi! Lugesin kaunis kiiresti ja suures osas diagonaalis, jättes vahele kõik, mis puudutas kangelanna rõivastust, üksikasjalist loetelu iga kohvri pakkimise ja riietumise ajal – tuvihall Anna Molinari kampsun, punane Vanessa Bruno kampsun, Pringle’i kašmiirdžemper, lihtsad Philippa K T-särgid, Seveni ja Joe teksased, Dalhov Copenhageni siidpluus, Alice Temperlay kleit, Trish Beckersi Chandelier’ kollektsiooni ehted, Dyrberg/Kerni käevõru, rääkimata kosmeetikast – La Mer’i kreem, MD Vit A-Plusi sarja Firming Treatmenti mask, Biothermi Flash Recharge Masque jne, jne. Pole elu sees ühestki neist midagi kuulnud. Product placement? Kellele on see mõeldud? Inimestele, kes teavad unepealt, millised nägid Hermèsi sallid välja 70. aastatel? Tegelikult ei tea seda isegi autor, kes avaldab järelsõnas tänu Stella garderoobi koostajale!

Ma pole Kajsa Ingemarssoni eelmisi eesti keelde tõlgitud raamatuid lugenud ega saa neile ka praegu pilku heita, mõlemad on lugejate poolt hinnatud ja välja laenutatud. Mõlemad on paarsada lehekülge õhemad. Selle raamatu võtsin kogemata krimka pähe, sest tutvustus ütles peategelaseks olevat tuntud krimikirjaniku Stella Fribergi, kelle vastomandatud korteris avastatud veeleke muudab tema elu. Ma lootsin siiralt, et põhjuseks on laip põranda all või siis vähemalt varandus. Aga tühjagi, veeleket oli vaja ainult seksika torulukksepa mängu toomiseks. Tegevuse arenedes saab selgeks, et tegelikult kirjutab Stella siiski naistekaid, tema loodud peategelane läbi 10 raamatu on küll 19. sajandi naisdetektiiv, kuid saladuste lahendamise kõrval elab ta tolle aja kohta ennekuulmatut armuelu, valides vallalisena endale ise partnereid (aga mitte rohkem kui üks, äärmisel juhul kaks seksistseeni raamatu kohta!). Kohas, kus armastusstseeni, vabandust, ma mõtlen voodistseeni, kirjeldati, hakkasin kahtlustama, et äkki on siin tegemist paroodiaga või et Ingemarsson on oma kangelanna suhtes irooniline, sest see oli ikka väga jube, aga tegelikult ilmselt siiski ei ole, sest ülejäänud raamat seda arvamust ei toeta. Just selliseid raamatuid Stella Friberg kirjutabki. Ja on sealjuures õnnetu, et kirjanduskriitika tema kirjutatut kostüümipornoks nimetab, et teda ei peeta PÄRIS kirjanikuks ja et ta vanemad tema kirjutatud raamatuid ei loe.

ingemarssonrootsikeelesStella Friberg on edukas ja rikas, aga mitte eriti õnnelik ega meeldiv inimene, kellel tegelikult polegi sõpru, on vaid inimesed, kellega koos on kasulik end näidata. Ta on pärit koledast perekonnast, samuti väga rikkast, kuid külmast ja ebasõbralikust. Raamatu edenedes saame teada, et temas on inimlikud jooned täiesti olemas (muidu raamat ilmselt ei müüks, mõtlen ma õelalt – läbinisti ebasümpaatne kangelane oleks kahtlemata huvitavam), mõned sündmused panevad talle südamest kaasa tundma. Põhjaliku ülevaate saame me nii raamatu kirjutamise raskustest kui ka kirjutatavast raamatust, mitte just peatükkide kaupa, kuid siiski paari-kolme leheküljeliste tükkide haaval. Kirjeldatakse ka raamatute müügiga seotud protsesse suhtekorraldusest kollase ajakirjanduse alatute võteteni, midagi põhjapanevalt uut sellest välja pigistada siiski ei anna ja see kõik on lihtsalt liiga pikk!

Vähemalt ei pane Ingemarsson oma kangelannat raamatu lõpuks õnnelikult mehele, nagu Friberg teeb enda omaga – Franciska Falke leiab nii oma õiged vanemad kui taipab lõpuks armuda mehesse, kes juba aastaid ta kõrval seisnud ja oodanud on.

Kes tahab, võib Stella perekonnaseisu mõttes muidugi ära korraldada, võimalus selleks jäetakse lahti. Minul Stella õnnelikuks saamisse erilist usku pole, aga ma olen vast liiga küüniline.

Kaja Kleimann

Alessandro Baricco “Mr Gwyn”

bariccogwyn-kaas Alessandro Baricco Mr. Gwyn / itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld .- Pegasus, 2013 

43-aastane Jasper Gwyn tõdes mööda pargiteed jalutades, et see, millega ta endale elatist teenis, ei ole talle enam kohane. Koju jõudes kirjutas ta artikli, mis sisaldas 52 asja, millega Jasper Gwyn tõotas lõpparve teha. Viimasena seisis nimekirjas raamatute kirjutamine, vaatamata sellele, et ta oli Inglismaal hinnatud kirjanik ja teda tunti ka välismaal. “Ta jutustamisanne oli pealegi väljaspool kahtlust; iseäranis hämmastas see, kui hõlpsalt elas ta sisse tegelaste mõttemaailma ja taaselustas nende tundeid. Ikka näis ta tegelaste sõnu ette aimavat ja kelle iganes mõtteid läbi nägevat”. 

Pärast nimekirja avalikustamist otsustas raamatu peategelane hoida ümbritseva maailmaga distantsi ning sõitis puhkusele Hispaania Granadasse. Hispaania väikehotelli jäi Jasper Gwyn aega veetma 62 päevaks. Londonisse naastes veetis ta esimesed päevad linnatänavatel uideldes, saatjaks veendumus, et ta on muutunud nähtamatuks. Jasper Gwyn elas üksi, peret tal ei olnud ning päevade edenedes hakkas teda rõhuma norutunne. Ta tundis puudust kirjutamistoimingust ning teda vaevas küsimus “Millega üldse oma päevi täita?”

“Lõpuks sähvatas talle ainsa selgekujulise sõnana ärakirjutaja . Meeleldi tegutsenuks ta ärakirjutajana….Püüdes ette kujutada, mis võiks tegelikult elus olla sõna ärakirjutaja vaste, lasi Jasper Gwyn endast üle libiseda hea hulga päevi, ikka üksteise järel ning pealtnäha valutult. Ise seda õieti märkamata”. 
“Ometigi käis tal üha sagedamini peal too kirjutamisvajadus ning ta tundis puudust igapäisest hoolest, mille varal korrastada mõtteid lause sirgjoonelisse vormi. Loomusunnist asus ta seda vajakajäämist lõpuks korvama ühe eraaviisilise talitusega, millel tema meelest oli mõningane ilugi: ta hakkas kirjutama mõttes, kas kõndimise ajal või siis, kui ta tuli kustutatud, ootas voodis pikutades und.”

Endale sobiva tegevuse otsingutel tutvus Jasper Gwyn arsti vastuvõturuumis daamiga, kes kandis vettpidavat rätikut. Ühiseks jututeemaks sai nende vahel kunagine kirjutatud raamat, mis vanadaamile oli sügava mulje jätnud. Naine käis ambulatooriumis seetõttu, et seal oli soe olla ning koht jäi selvepoest koju minnes täpselt poolele teele. Lisaks meeldis talle silmitseda nende inimeste nägusid, kes pidid tühja kõhuga vereproovi andma. Sellest põgusast kohtumisest saigi alguse peategelase mõte kirjutada portreesid inimestest, nn. ärakirju inimestest, nende tõelisest olemusest.

Portreede kirjutamiseks vajas Jasper Gwyn suurt tühja ateljeeruumi, sobivat muusikat ning kaheksateistkümmend käsitsi valmistatud hõõglampi. Hõõglambid tellis ta mehelt nimega Camden Town, kes tuli neid ka isiklikult üles sättima – “säravpunaselt põlema süttinud ning ateljeest bordelli teinud hõõglambid jäid aegamisi värvi minetades pidama merevaigu ja kirgassinise vahepealsel toonil, mille sõnaliseks määratluseks sai olla “lapselik”.”  Portreteeritav pidi viibima ateljees ilma riieteta, umbes 30 päeva, 4 tundi korraga, seni kuni hõõglambid iseenesest järjest kustuma hakkasid. Jasper Gwyn jälgis portreteeritavat, tegi märkmeid, mõnel päeval ei pidanud vajalikukski kohale tulla. Tingimuseks oli see, et portreed jäävad inimese enda saladuseks ja ei kuulu avaldamisele. Abiliseks kutsus ta oma ainukese kirjastajast sõbra Rebecca, kellest Jasper Gwyn kirjutas ka oma katselise portree.

Esimene tellimuse peale tehtud portree valmis 63-aastasest mehest, kes eluaeg oli müünud antikvaarseid kellasid; teine 40-aastasest üksikust naisterahvast, kes lõpetas arhitektuuriõpingud ning tundis nüüd lõbu kaubanduse arendamisest Indiaga; kolmas naisterahvast, kes oma 50 sünnipäeva künnisel palus abikaasalt sellist kinki, mis suudaks teda rabada. Üheteistkümnenda portree tegi ta 19-aastasest tüdrukust viimase isa palvel. Sellest päevast muutus kõik. Tüdruk ei pidanud kinni vaikimiskohustusest ning avaldas kõmulehele artikli kirjanikust, kes teostab ateljees portreesid, kirjaniku nimi vaikiti küll maha, kuid mainiti hinda ning toodi ära üksikasjad ateljee kohta.

Peale seda vahejuhtumit kaob Jasper Gwyn areenilt ning ilmsiks tulevad nii mõnedki varjuküljed ja saladused tema elu ja loomingu kohta.

Alessandro Baricco raamatust “Mr Gwyn” ei ole mõtet otsida suuri seiklusi ega erilist põnevust, pigem on see psühholoogiline ning filosoofiline pilguheit inimese hinge, tema otsingud elus, püüdlused leida hingerahu. Hästi sobib raamatu kohta ka autori tsitaat – “Ent kirjutamine on vaikimise peenem vorm”.

Alessandro Baricco sündis 1958. aastal 25. jaanuaril Torinos. Ta on kirjanik, esseist, muusikakriitik, televisiooni saatejuht ja lavastaja. 2008. aastal lavastas ta oma esimese filmi.

Eesti keeles on ilmunud:alessandro_baricco
”Ookean meri” (Varrak, 2005)
“Novecento” (Pegasus, 2008)
“Siid” (Varrak, 2002; Pegasus, 2007)
“Veretult” (Pegasus, 2005)
“See lugu” (Pegasus, 2009)
“Emmaus” (Pegasus, 2011)
“Mr Gwyn” (Pegasus, 2013)

Auhinnad romaanide eest:
Prix Medici Prantsusmaal
Selezione Campiello Itaalias
Viareggio Itaalias
Palazzo del Bosco Itaalias

Ülle Nemvalts

Alessandro Baricco pilt on pärit siit.

Harry Mulisch “Siegfried: Must idüll”

“Siegfried” on tõeliselt nauditav Huma väärtraamatusarjas ilmunud hollandi autori Harry Mulischi teos, mis laotab lugeja ette traagilise loo Hitleri (fiktiivsest) pojast. Euroopa koolilapsed valisid selle hiljuti Euroopa parimaks raamatuks.

Romaani protagonist Rudolf Herterit nimetab Mulisch oma alter egoks. Autori isa oli sakslane, kes tegi natsidega koostööd, olemata nats, ema juut. See annab talle vabaduse kirjutada teemal, mis oleks sakslastele valus.

Mulisch on välismaal tuntuim ja enim tõlgitud hollandi autor ja kui te loete seda raamatut, on kerge näha, miks. Teine maailmasõda on keskne teema tema hilisemas loomingus. “Ma olen teine maailmasõda” on Mulisch oma autobiograafias kirjutanud. Lugu on värske ja lummav ja kirjeldab seda, kuidas tuntud kirjanik suurejoonelisel esinemisturneel teda kuulama tulnud vanapaarilt oma elu vapustavaima jutustuse kuuleb.

“Siegfried” on kaanest kaaneni üks suur lugemiselamus. Lugege ja tundke rõõmu!

Krõõt Kaljusto-Munck