Archive for the ‘Pihelgas, Carolina’ Category

Tartu linnakirjanik 2020 — Carolina Pihelgas

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Dubravka Ugrešić „Romaanijõe forsseerimine“

Balkani kirjandust ilmub eesti keeles pigem vähe ja juhuslikult, kuigi see on põnev ja rikkalik. Meenuvad Aleksander Kurtna omaaegsed tõlked serbohorvaadi keelest, Ismail Kadare romaan „Kuri aasta“ (albaania keelest Kalle Kasemaa), serbia kirjaniku Milorad Paviči romaanid Maiga Variku ja Jüri Ojamaa tõlkes… Sarnaseid üksikuid noppeid on kindlasti veel ja veel, aga seni pole serbohorvaadi keelest olnud aktiivset tõlkijat või tõlkijaid (nagu näiteks Poola kirjanduse puhul Hendrik Lindepuu, rumeenia keelest tõlkiv Riina Jesmin või Ungari kirjanduse tõlkijate punt Lauri Eesmaa, Reet Klettenberg, Siiri Kolka jt). Seda suurem rõõm on näha, et Madis Vainomaa tõlkes on ilmunud ühe olulisema horvaadi kirjaniku Dubravka Ugrešići romaan „Romaanijõe forsseerimine“ (LR 6—9/2021). Romaan ilmus Jugoslaavias aastal 1988 ja võitis tollase mõjukaima kirjandusauhinna NIN, Ugrešić oli esimene naine, kes selle auhinna pälvis.

Ugrešići romaani sündmustik leiab aset Zagrebi kirjanduskonverentsil, kuhu on kogunenud hulk kodumaiseid ja rahvusvahelisi kirjanikke. On kaheksakümnendate keskpaik ning tunda ühtaegu stagneerumist ja masendust, aga ka seda, et miski peab muutuma. Tegelaste galerii on värvikas ja tüpaažid üsnagi universaalsed, ilmselt võiks vasteid leida ka eesti kirjandusest:

„Ühe laua taga istusid kolm tädikest, pisikesed, kõhnad, hõredate hallide juustega, vanadusest tuhmunud pilkudega, ning noogutasid päid, justkui nokiks nad teri. Pipole kangastusid vaimusilmas läikivmustade sulgedega valgetäpilised kanad. Lastekirjanikud. Nood munevad korrapäraselt oma heatahtlikke lüürilisi jutukesi nagu kaunilt värvitud lihavõttemunasid. Ma armastan teid, kanakesed… [—] Pipo suunas liikus pingul lihaste mass, kus domineerisid nii kummis rinnad ja nii kokkusurutud lõualuudega nägu, et vaatajal võis hirm hakata. Otse Pipo suunas liikus otsustavalt ning peatamatult Ivan Ljuština, tuntud kirjanduskriitik. [—] Nüüd pööras Pipo oma kujuteldava kaamerasilma kolme luuletaja peale, kes nurgas koketse palmipuu varjus salalikult omavahel sosistasid. Miks küll, küsis Pipo iseendalt, on meie luuletajatel rasvased juuksed, mis nagu makaronid kuklal ning põskedel tolknevad, haiglaselt hall ja rasvane jume, miks on nad kühmus ja korratu väljanägemisega ning miks on kõigil neil pisikesed tumedad silmad, kust kõõritab salakaval pilk. Proosakirjanikud näevad ikka pisut esinduslikumad välja.“ (lk 29—30)

Loomulikult ei puudu raamatust ka Nõukogude Liidu kirjanikud, keda võib lennujaamas juba kaugelt ära tunda ning keda meelitatakse ära hüppama; tšehhi luuletaja, kel on kaasas tema elutöö, kuuesaja leheküljeline käsikiri „Minu elu romaan“, mida ta mingil juhul ei saa tagasi kodumaale viia, aga mis saladuslikult kaob; taani naiskirjanik, kes vägistab hotelli numbritoas šovinistliku meeskriitiku ning putkab temaga hiljem lõunasse. Markantne on ka Jean-Paul Flagus’ tegelaskuju, Gustav Flaubert’i väidetav sugulane, „veesiniste punnsilmadega, niiskete matsakate huultega ja vana kilpkonna meenutava pisut õieli kaelaga vanem härrasmees“ (lk 34), kes püüab seltskonnas avaldada muljet oma kirjanduslooliste teadmistega, aga unistab samas totaalsest kirjanduslikust kontrollist ning kirjanduslike hamburgerite masstootmisest. Ugrešići tegelaskujud on kõik väga veenvad ja autor joonistab tundlikult välja nende mõttemaailmad ja unistusedki, mis kipuvad küll olema halenaljakad.

Ugrešić on vaimukas ja terav, ta ei jäta inimliku rumaluse üle nalja heitmata, aga samas ei suhtu ta oma tegelastesse ka kunagi pahatahtlikult, ikka ja alati sümpaatiaga. Tekst on allusioone ja viiteid tihkelt täis, eriti tuntav on Flaubert’i kohaolu, aga samas on romaan nauditav ka kirjanduslikke viiteid tundmata. Ka tõlge on ladus ja leidlik (nagu Loomingu Raamatukogus ikka) ning jään lootma, et eesti keelde jõuab lähiajal ka teisi Ugrešići teoseid.

Carolina Pihelgas
kirjanik

Kirjanduslinn soovitab: W. G. Sebald „Austerlitz“

W. G. Sebald
Austerlitz
(tlk. Mati Sirkel
Varrak, 2009)

W. G. Sebaldi viimaseks jäänud romaan, aastal 2001 ilmunud „Austerlitz“ on aeglaselt kulgev, ajaauke ja mälukangaid pidi rändav raamat. Peategelane Austerlitz eksleb mööda Euroopat, oma unustatud minevikku muudkui vaadeldes, kirjeldades ja kaheldes. See raamat on nagu kõikide kaotatud ja unustatud asjade varjud, mis mõnel vaiksel pärastlõunal võtavad korraks nähtavale ilmuda, et põgusalt viibata ja siis edasi uneleda oma salapärastes hõllanduslikes maailmades, olles korraga olevad ja olematud.

Jagan raamatust järgnevat tsitaati: „Mul on aina rohkem tunne, nagu poleks üldse mingit aega, vaid üksnes erinevad, kõrgema stereomeetria alusel üksteisesse lükkunud ruumid, mille vahet elusad ja surnud vastavalt tujule võivad edasi-tagasi käia, ja mida kauem ma sellele mõtlen, seda enam näib mulle, et meie, kes me veel elus oleme, oleme surnute silmis irreaalsed ja vaid mõnikord, teatavate valgusolude ja atmosfääritingimuste korral nähtavaks saavad olevused. Nii kaugele kui ma tagasi vaadata suudan, ütles Austerlitz, tundsin ma ikka end nii, nagu poleks mul tegelikkuses kohta, nagu poleks mind üldse olemas.“

Carolina Pihelgas

Foto Mana Kaasik

Carolina Pihelgas “Valgus kivi sees”

Carolina Pihelgas “Valgus kivi sees” (Kaksikhammas, 2019)

See on välimuseldasa eriline ja ilus raamat. Teistsugune. Tartulik. Väljast juskui käsitsi tehtud, aga sees puhas, õhuline ja õrn, iga pildikese jaoks oma koht/leht ja kindel naabrus, kuhu autor ta paigutas.

Neid proosaluule-pildikesi saab lugeda mitut moodi. Saab otsida, „mis juhtus“ ning jälgida „lugu“ – aga kui sündmust polegi, vaid on ainult kirjeldus näiteks toast või unenäost, tänavakividest või õhtustest häältest? Siis saavad need luuletaja valitud detailid sümboleiks, mille avanemine väi mitteavanemine sõltub juba lugejast. Autor ei saa tema arusaamist või –saamatust enam tagantjärele mõjutada ega seletada, et tema mõtles hoopis midagi muud.

Kas sellepärast ongi pildid nii kodeeritud, et vastutus nende avanemise eest jääks täienisti lugejale? Minu kogemus oli, et pärast esmast (läbi)lugemist alles hakkavad pildid lahti kooruma, kergitades süngeid seoseid, raskeid teemasid ja ränki küsimusi. Nüüd juba ei ole tegu pelgalt põgusate lapsepõlve-mälestustega, mille kohta ei tea, „kas mälestus on minu enda oma väi räägiti mulle sellest“.

Enda suhteid eluga ja lähedastega saab klaarida väga paljut moodi, luuleks vormistamine on üks neist. Sõnastamine aitab selgusele ja otsustamisele sageli kaasa, vähemalt enda jaoks. Või siis lükkab veel sügavamasse tupikusse.

Aga lahenduste otsimised ei seostu enamasti vaid otsija enesega. Kahtlemata nõuab enese minevikupiltide ja –otsingute avalikustamine julgust ja sisaldab riski: sa ju ei tea, kuidas kõik teistele paistab, mida nad su saladustest teada saades arvavad või ootavad. Ju siis on avalikustamise-vajadus millegi pärast tugevam kui kartus teiste võimaliku mõistmatuse jne pärast. Aga MIKS on vajadus tugevam – kas mitte see pole peaküsimus? Kas otsija ootab lohutust, tõlgendajat, ootab võõraste hulgast kedagi, kes hüüaks me too…!

Me võime enda kohta välja rääkida mida iganes isiklikku, aga kas ka siis, kui selle käigus paneme vaatamiseks-hindamiseks välja teise inimese isikliku ja oma kodu alastuse? Kas need teised oleksid sellise avalikustamisega nõus? Selle pildiga, milles luuletaja annab lugejale tema kohta kimbu oletusi, aga ei sõnasta tõsiasju? – Kas vanatädi ise oleks nõus kõigile teatama, et viis oma kuldehted müügiks? Või kas ema rõõmustab raamatust teada saades, et ta „ohkab nagu äraõitsenud sirelipõõsas“? Või isa selle üle, et „ta tuli ja imbus meie ellu nagu suits või jahe õhk soojustamata tubadesse“; et tema köögis „nõud läikisid rasvast nagu ta hõredad juuksedki“ ning „isa sees oli väike raudkapp“? Süngeim on pilt surevast vanaemast, keda ema käib iga päev hooldamas – toitmas, pesemas, linu vahetamas – ning kelle hing ühe sellise pesukorra ajal lahkub. See oli „vanaema, kes polnud ise ühtegi last sünnitanud“!? – Kes see vana naine siis tegelikult oli ja miks on luuletajal just ta surma kirjeldades vaja, et lugeja selle üle pead murraks?

Kindlasti sobib paljudele inimestele teada saada võõraid saladusi, neid siis omakeskis arutada, täiendada ja vahetada. Sattudes pealt nägema midagi, mida asjaosalised publikule pigem ei näitaks, salvestatakse kõik detailid mällu ja käes ongi värske teave, mis järgmisel kokkusaamisel omasugustega oma elu elama hakkab.

Aga on ka teine võimalus: külas olles ei kuulata sa hilisõhtul pererahva omavahelist juttu nende magamistoa ukse taga või kui kuuledki kogemata pealt midagi sellist, mis sinusse ei puutu, siis ei hakka neid selle üle hiljem küsitlema.

Carolina Pihelagse „Valgus kivi sees“ piltide lahtikoorumist läbi elades on samasugune tunne: sest seal on teise inimese ja ta lähedaste sügavalt isiklik elu, mis pole kuigi rõõmus ega õnnelik. Ja on liiga isiklik, et, sattunud kogemata pildimaailma uksele, tohiksin pikemalt vaatama või omatahtsi midagi lahti koukima hakata.

Maris
Raamatutuba Fahrenheit 451º

Carolina Pihelgas „Pimeduse pisiasjad“

Carolina Pihelgase „Pimeduse pisiasjad“ jagab meiega kasvamise valu. Selles on tunda autori kogemusi elus ja elutuses, elusa ja elutuga. Kogumiku meeleolu on kantud hetke haprusest, võimetusest paratamatute lõppude ees. Hirmud ja ärevus tuuakse meieni hallis udus, mähituna varjudesse. Mälestusi on igat masti, isegi selliseid, mida keeldutakse mäletamast. Ängistavast raskusest, millega alateadvus meid rõhub, kõneldakse peaaegu hääletult. Ettevaatlikkus, enese alalhoid igal sammul.
Meeled ergud, tõesõna, ülitundlikud. See külvab parajat segadust ja muidugi, sellest väsib. Väsib läbielaja, väsib kaasaelajagi. Õnneks augustavad üleüldist rahutust rõõm ja lootus. Saab aimu, et poetess elab armastuses. Ülesöönud, kuigi rakutasandil näljas.

Katrin Olt

Carolina Pihelgas – Neli debüüti

Carolina_pihelgas_livio nimmeri foto

Debüütraamatutes on alati midagi kummastavalt kaunist ja ehedat. Esimeses kogus alles otsitakse oma häält, oma teed ja viisi. Ja seepärast võluvadki nad oma noorusliku lootusrikkuse, kerge kohmetuse ja mõnikord naiivsusegagi, mida hilisemates raamatutes jagatakse ainult jaokaupa. Debüütraamatule võib andeks anda nii mõnedki vead, eriti kui autori omailm on haarav ja rikas, kui raamat on täis potentsiaali, mis paneb ootama, mida autor järgmiseks ette võtab. Neid nelja raamatut võiks kõiki nimetada „lootustandvateks debüütideks“, aga nad oleksid ka muidu mõnus ja huvitav lugemine.

Eliina Kortsu väikeses formaadis luulekogu „Lööklaused murravad metsi“ ilmus aastal 2006 Värske Rõhu raamatusarja esimese teosena. Eliina Korts on keeletundlik luuletaja, kelle tekstid on vahedad ja meeldejäävad. Ühelt poolt õhkub sellest kogumikust nostalgiat, noorusillusioone ja -igatsusi, teisest küljest on see aga üks päris aus ja mõtisklev raamat. Praeguseks ongi sellest seitse aastat tagasi ilmunud kogust saanud juba omamoodi klassika:

kortslooklausedmurravadMe oleme kõik olemas olnud raamatutes,
mida lugesid emad, kui töölt koju tulid.
Tema silmad värvivad mu käsi roheliseks
kõnetrakt on täis vaid hetke lõhnavaid kastaniõisi
ja sõrmed puudutavad ripsmeid,
need äratavad pilgu hommikul
ja uinutavad mustad silmad õhtul
täis lumivalgust on kaitsetud kehad.

Sumedalt igatsev ja kergelt melanhoolne on ka Martin Oja luulekogu „Keelatud raamat“ (2003). Oja tekstides on nii helgeid seisundipilte, assotsiatiivset sürrealismitaotlust kui ka jüriüdilikku mängulisust. Tema kujutluspildid on kohati unenäolised, kohati hirmutavalt realistlikud:

ojakeelatudraamattalvele tuleb ohverdada
veel kaheksa vanurit
neli syytut tytarlast
ja sysimust vasikas valge
tähniga silmade kohal
siis lakkab lumesadu
leinamuusika lendleb soojas
kevadetuules kalmuküngaste vahel
puhkevad õide varsakabjad

vabanemine tuleb järsku
järsku leiad endast
ainult väga väikese killu

Hanna Kangro paistis oma täpse ja kujundliku luulekeele poolest silma päris esimestest luuletustest saati. Tema käekiri on ajaga muutunud kindlamaks, tekstid aina teravamaks, kujundid meeldejäävamaks. „Kolmeteistkümnes kääne ehk kõik Kalamaja tänavad” (2012) kaardistab Tallinna eleegilisi maastikke, Kalamaja tänavaid, luhtunud magusvalusaid tundeid:

kõik kalamaja tänavad
viivad mere äärde
seal asuvad heidikute telklaagrid
kaldal vedelevad purunenud betoontahvlid
linnahalli ja vangla vahel

kangrokolmeteistkumneskaanepreesi tänava maja
jääb mere poolt vaadatuna
diagonaalis paremale
elasime seal vähem kui aasta
ärklikorteris oli vähe valgust
ja palju prussakaid
ei tea mis juhtus
aga mingi hetk
kui rahutused kesklinnas
liikluse katkestasid
helikopter haigla kohal tiire tegi
ja lapsed peatuses
tulutult trolli ootasid
lakkas mehaanika töötamast
ning maailm lagunes
kaheks tükiks
mille vahel
ei osanud valida.

Teatav põlvkondlik manifest on Siim Nurkliku raamat „Kas ma olen nüüd elus“ (2010). Peamiselt on seda kollaaživormis raamatut käsitletud kui näidendit (ja seda on Draamateatris ka lavastatud), aga mulle tundus esimesest lugemisest saati, et samahästi võiks tegu olla kontseptuaalse luuleraamatuga. Nurklik heidab lugejale kinnastena näkku klišeesid ja iroonilisi teravmeelsusi, ühiskonnakriitikat ja loosungeid. Selles raamatus tundub kõik olevat pisut ülepakutud, aga samas on selge, et tema kirjeldatud tegelased kannavad praeguse kahekümnendates noore elutunnetust, mille oluliseks osaks on vastuolud ja võõrandumistunne:

nurklikkasmaolennuudelusMa võin lugeda feministlikke raamatuid, aga see ei tähenda, et ma ei löö külge kitsastes teksades modellile või avara dekolteega pornonäitlejale. Ma võin pooldada humanistlikke väärtusi, aga see ei tähenda, et mulle meeldib teistsuguste inimestega kokku puutuda. Ma võin rääkida tõsielusarjade kahtlasest moraalsusest, aga seda suurema innuga ma neid jälgin.

Ma olen seletamatu ja määratlematu inimene, fluiidse ja fragmentaarse identiteediga.

Carolina Pihelgas

tartulinnaraamatukogu100Carolina Pihelgase portree Livio Nimmer

Carolina Pihelgas “Sõrmemuster”

Pihelgas, Carolina – Sõrmemuster – Verb, 2006 – 54 lk.

7. detsembril toimus meie raamatukogu kohvikus „Vaikne nurgake” üks kena kirjandusõhtu – noore autori Carolina Pihelgase esikluulekogu „Sõrmemuster” esitlus. Avasõnades ytles Doris Kareva, et kirjastus „Verb” eelistab just noorte paljutõotavate luulekirjutajate väljaandmist. Kes peab lugu Dorise luulest, see võiks kätte võtta ka teisi selle kirjastuse ilmutatud luulekogusid. Ei julgeks küll eeldada, et kõik autorid meeldivad kõikidele luulesõpradele võrdselt, sest luule on juba üks väga intiimne kirjandusliik, mis vajab, et kirjutajas ja lugejas hakkaksid teatud hingekeeled sünkroonselt helisema. Minu hingekeeled hakkasid küll Carolina omadega sünkroonis helisema, sest kirjutatu on armas, väga naiselik, südamlik, ilma verinoorte kirjutajate tavalise komistuskivita, milleks on üüratult masendav maailmavalu Samas ei puudu Carolina värssides filosoofiline mõõde. Selles osas ligineb tema luule Doris Kareva omale. Toon ka ühe näite, kust aimub idamaist mõtteviisi.

Kirgastuminesormemuster

Mu vana hing
On taas kord
Uues kuues
Ja mäletab et
Mäletanud on

Ning sellepärast naeratab kui teadja

PS. Jälgige reklaami raamatukogu kirjandusürituste kohta ja te võite saada mõnegi kirgastava hetke
Vastukajad foorumilugejatelt Carolina Pihelgase esikkogule on oodatud!!!

Ülli Tõnissoo