Posts Tagged ‘kunstnikud’

Eero Epner „Konrad Mägi”

Selle raamatu eest tahan hoiatada, sest see võib muuta teie planeeritud elu. Minuga see nii juhtus. Kui 2017. aasta sügisel endale selle raamatu ostsin, siis see oli pigem lugupidamisest eesti kunstniku vastu, kellest teadsin üsna vähe, kuid kelle nime ümber hõljus mingi müstiline loor, mille alla tahtsin piiluda. Kui raamatu sissejuhatusest lugesin Enn Kunila sõnu: “Minu ega raamatu autori eesmärgiks ei olnud pakkuda uut kunstiteaduslikku tõlgendust, vaid proovida luua raamat, mida võiks lugeda ka need, kes siiani seisnud maalikunstist kaugel,“ siis tundsin ära, et sellega pöörduti minusuguse poole, kelle teadmised kunstis tagasihoidlikud, kuid uudishimu suurte eestlaste suureks saamise loo vastu ergas. Kuna raamat oli paks (üle 500 lehekülje), siis ennustasin pikemat lugemist. Raamat haaras mind ja kui juhuslikult märkasin, et Roomas Galleria Nazionale d’Arte Moderna muuseumis on toimumas 09. oktoobrist Konrad Mägi autorinäitus, siis see uudis kõnetas mind ja asi sai kiire järje. Oktoobri lõpus oli vaba nädalavahetus ja lendasime naisega Rooma seda näitust oma silmaga vaatama.
Tõe huvides tuleb öelda, et suure osa sellest raamatust lugesin lennukis ja lõpetasin raamatu Roomas hotellis eelmisel õhtul enne näitusele minekut.
Hea raamatu on Epner kirjutanud. Tänu talle.

Kalle Küttis

Advertisements

„Juhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas”

juhan-kuus-inimlikkuse-moot-the-measure-of-humanityJuhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas” on Eesti Kunstimuuseumi poolt välja antud näituse kataloog, mille on koostanud Kersti Koll, Kristel Laur ja Toomas Järvet.

Juhan Kuus (1953–2015) töötas suurema osa oma elust pressifotograafina. See raamat koosnebki suuremalt jaolt fotodest, aga juttu on ikka ka, nii Juhan Kuusi enda kommentaarid fotodele kui näitusetegijate saatesõnad. Raamatus on rõhutatud tema soovi olla sündmuste keskel ja saada kätte võimalikult hea foto võimalikult lähedalt. Kiidetud on tema antropoloogi pilku ja julgust käsitleda ka ebamugavaid teemasid. Juhan Kuus pälvis mitmel korral Lõuna-Aafrika aasta fotograafi tiitli ning sai 1978. ja 1992. aastal World Press Photo auhinna.

See ei ole ilupildiraamat, vaid oma teravate, selgepilguliste ja mõjuvate fotodega on see huvitav ja mõtlemapanev pilguheit ühe andeka ja keerulise inimese ellu ja loomingusse ning sellisesse kaugesse riiki nagu seda on Lõuna-Aafrika Vabariik.

Kel on asja ja/või aega Tallinnas konnata, siis näitus on Adamson-Ericu muuseumis avatud 15. jaanuarini 2017. a. Ja kes ei jõua, saab lisaülevaate “Kultuurimeetri” saatest.

Tiina Sulg

Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”

proov_tove.inddMulle on alati meeldinud lugeda kunstnike elulugusid, ehkki mul endal igasugune kunstianne puudub. Kuulsa soomerootsi kunstniku ja kirjaniku Tove Janssoni (1914- 2001) biograafia – Tuula Karjalaineni “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta” (2013, e.k. Kadri Jaanits 2014) – 0n aga eriline pärl, mu meelest. Kõvakaaneline, kauni kujunduse ja ohtrate illustratsioonidega raamat oli mu jõulukink iseendale ning sai läbi loetud ühe õhtu ja (poole) ööga, innustuseks veel värskelt meeles mõlkuv novellikogu “Sõnumid” ja “Suveraamat”.

Pealkiri seostub eestlastel arvatavasti kohe Tammsaare kuulsa tsitaadiga (“tee tööd ja näe vaeva, siis…”). Tove elus oligi esimene armastus tema töö ning see jäi alatiseks nii, vaatamata elumuutustele või -kaaslastele. Ta pidas ennast, muide, ennekõike maalikunstnikuks, ehkki suur maailm teab teda loomulikult kui muumide loojat.

Nagu üks hea elulooraamat ikka, ütleb see palju mitte ainult portreeritava kohta, vaid üldse elu ja inimloomuse kohta. Näiteks lahkab raamat mitmel pool tütre suhteid oma skulptorist isaga ning tõdeb lõpuks: “Tütar oli saanud isalt palju, aga sealhulgas palju sellist, millest Tove pidi iseenda huvides vabanema. See protsess on vajalik kõigile võimukate vanemate lastele.” (216). Kui isaga olid suhted keerulised ja paranesid alles hilisemas elus, siis ema Signe Hammarsten ehk Ham, keda peetakse Soome postmargi emaks, oli Tove elus kõige kallim inimene. Tove õppiski joonistama sõna otseses mõttes ema süles, ning ema on ka sooja ja andestava Muumimamma prototüübiks.

tove jansson painting 1956Raamatus on minu arust leidnud hea tasakaalu Tove kunstniku- ja isiklik elu. Ühtviisi põnev on tutvuda tema maalide, koomiksite ja illustratsioonidega tuntud raamatutele (nt ”Alice imedemaal” või “Kääbik”) kui teada saada, et lapsena Tove vihkas kooli ning oli matemaatikast lausa vabastatud. Läbi elu tuli tal võidelda igasugu ühiskondlike eelarvamustega ja kivistunud arusaamadega, tõestada end iseseisva naiskunstnikuna, kellel pole mingit põhjust jääda meeste varju. Ta oli vabaabielus ajal, mil see polnud sugugi kombeks ega heaks kiidetud. “Ma näen, mis mu maalimisest saaks, kui ma abielluksin, sest ma olen siiski pärinud kõik naiselikud instinktid, nagu lohutamine, imetlemine, allaheitlikkus, oma minast loobumine. Kas siis halb maalikunstnik või halb abielunaine.” (tsitaat Tove kirjast kauaaegsele sõbrannale Eva Konikoffile, lk 76). Hiljem julges ta avalikult olla lesbilistes suhetes, mis olid veelgi rohkem taunitud, ning tema naisarmsamad Vivica Bandler ja pea viis aastakümmet tema kõrval veetnud Tuulikki Pietilä on inspireerinud mitmeid tegelasi tema muumilugudes (näiteks Vivica kui Lipsiku ja Tuulikki ehk Tooti kui Tuu-tiki prototüüp). Ta oli veendunud patsifist ajal, mil popp oli olla patriootlik.

tovejannsonMa tundsin Tovega hingesugulust päris mitmes asjas, kasvõi selles, mis puudutab reisimist ja teel olemist. Tove pidas teelolemist suurepäraseks seisundiks ning aeg-ajalt argipäevast eemaldumist mitte ainult vajalikuks, vaid hädavajalikuks. Ta oli avatud uuele ning sai alati tänu oma tööle, lähisuhetele ja loodusele üle masendavamatest aegadest. Ka muumilugude fantaasiamaailm oli esialgu võimalus põgeneda (teise maailma)sõja julmuse eest. Ta oli nii oma mõtetelt kui vaadetelt tihtipeale ajast ees. “Sõnakuulmatus ei olnud Tove maailmas eriline patt. Ta elas oma vaadete ja moraali järgi ega kummardanud ka suurtes asjades üldsuse arvamust, oma suhtumist samas eriliselt rõhutamata.” (130)

Annika Aas

Elena Poniatowska “Kallis Diego, sind embab Quiela”

Elena Poniatowska “Kallis Diego, sind embab Quiela” (1978, e.k. Mari Laan, 2014, Toledo kirjastus)

kallisdiegoElena Poniatowska on Mehhiko kirjanik ja ajakirjanik, kes 2013. a. pälvis hispaaniakeelse kirjanduse ühe olulisima preemia, Cervantese auhinna. Quiela on Angelina Belova (Mehhikos tuntud kui Beloff) —Venemaalt pärit Pariis tegutsev kunstnik, Mehhiko maalikunstniku Diego Rivera esimene abikaasa.

Käesolev kiriromaan on saanud alusmaterjali Bertram Wolfe`i kirjutatud Diego Rivera eluloost, mis omakorda tugineb muuhulgas Angelina Belova reaalsetele kirjadele. Õhuke — kuid mitte mingil juhul tühine — raamatuke koosneb Quiela kaheteistkümnest kirjast Diegole, kes on lahkunud Mehhikosse ning kes Quielale ei vasta muul kujul kui vaid väikeste rahasaadetistega. Hämmastav, et nii väikene raamat suudab rääkida nii suure loo armastusest! Ja teha seda kuidagi nii usutavalt, nii siiralt. Kas pole siis võrratu armastusavaldus Quiela poolt: “Sa oled olnud minu kallim, mu laps, mu inspireerija, mu Jumal, Sina oled mu kodumaa; ma tunnen end mehhiklasena, minu keel on hispaania keel, kuigi ma teen kõneldes sellele liiga. Kui Sa ei tule tagasi, kui sa ei kutsu mind, ei kaota ma mitte ainult sind, vaid iseenese — kõik, mis ma võisin olla.” (lk 62)

diego_rivera_self_portrait_canvas_print_9a_mediumTaustaks on esimese maailmasõja järgsed üsna kehvad olud, tühi kõht, vaesus, külmad talved, millest samas kumab läbi Pariisi elav kunsti- ja kultuurielu — nagu muuseas lipsavad loost läbi Picasso, Renoir, Modigliani, Apollinaire jt. kuulsad tegijad. Saame teada mitte ainult Quiela tingimusteta armastusest Diego vastu, vaid ka neid ühendavast kirest maalikunsti vastu ning neid (pigem) lahutavast murest poja surma üle. Saame aimu Quiela kõhklustest oma ande osas ning tulevase kuulsa kunstniku Diego äkilisest iseloomust ja hirmuäratavast, kõikehaaravast kirest maalimise vastu. Kui Diego kuulutab oma isakssaamisest kuuldes, et “kui see laps mind häirib, viskan ta aknast alla” (lk 68), siis Quiela tunnistab, et laps annaks tema elule mõtte — kas siis, või eriti just siis, kui on nii emotsionaalselt kui majanduslikult raske.

Portrait-of-Angelina-Beloff-Diego_RiveraTegelikult on tõlkija järelsõna põhjal lohutav teada, et raamatuke on ikkagi fiktsioon ning päriselus säilis suhtlus mehe ja naise vahel ka siis, kui Diego juba Mehhikos elas. Euroopas on Belova kunstnikuna peaaegu tundmatu, kuid mitte Mehhikos, kuhu ta hiljem elama asus. Belova uuesti ei abiellunud ning rohkem lapsi ei saanud. Diego naistest tuntuim on muidugi Frida Kahlo, kellest 2002. a. valmis ka film “Frida”.

Toledo kirjastus teeb tänuväärset tööd — järgmisena on eesti keeles ilmumas ühe omapärasema hispaania autori Enrique Vila-Matase romaan “Dublinesk”.

Annika Aas

.

Diego Riviera autoportree on pärit siit,
Angelina Belova (Beloffi) portree on pärit siit.

 

 

 

Tarrvi Laamann “Minu Jamaica”

laamannminujamaicaPetrone Prindi ülipopulaarse “Minu…”- sarja reisiraamatuid loen ma valikuliselt, eelkõige nendelt kirjutajatelt, kelle muu tegevus või siis kirjeldatav paik on mulle huvipakkuv.

Seekord just lõpetasin värskelt ilmunud Tarrvi Laamanni “Minu Jamaica”  , alapeakirjaga “Pole probleemi!”, mis väga täpselt võtab kokku selle paradiisliku Saare asukate ellusuhtumise. Saar suure algustähega ei ole siin kirjaviga, vaid viis, kuidas selle elanikud austavalt oma kodukohta nimetavad. Respect! – taas jamaikalastelt laenatud väljend.

Tarrvi Laamann, graafik ja Von Krahlis reggae-muusika õhtuid korraldav diskor, kirjeldab pikemalt mitut reisi oma lemmikmaale, reggae hälli ja legendaarse Bob Marley kodumaale – üksinda, koos vennaga, koos naisega ning koos naise ja tütrega. Situatsioonide ja kohatud inimtüüpide kirjeldused on värvikad ja humoorikad. Jamaica – see on kirevad karnevalid ja ülitugeva võimendusega reggae muusika peod otse tänaval, kus tantsijail pole vanusepiiri, maailma parim vürtsine grillkana igas nurgapealses söögikohas, maailma hinnalisem kohv Blue Mountain ja kanepi-joint, mis on justkui kleepunud kohaliku tegelase sõrmede külge.mijamaicaposter2013

Raamatule annavad erilise lisaväärtuse tavapäraste reisifotode asemel leheküljed kunstniku enda kommentaaridega varustatud puulõigetega..

Ja mulle meeldib väga viimane peatükk “Külas on hea, aga kodus on väga-väga hea”, kus jääb kõlama, et sugugi nii paljud eestlased ei kavatse jäädavalt välismaale putkata nagu osa meediast häälekalt hädaldab. Tarrvi Laamann arvab hoopis nii: “Võib-olla on mul enesel kuue aasta pärast juba veidi liiast lavalaudadel tallata, aga mõtetes olen ikka positiivsuse/päikeselisuse ja “no problem`i” lainetel. Kui reisida ja pidudel käia enam ei jaksa, eks siis vaatan seda kõike telekast, loen raamatust kaugetest maadest ning maalin-joonistan oma reisimõtted reaalsuseks… Eestis, minu “kodusaarel”: “No problem!”

Lisainfot Tarvi Laamanni kohta siit, keda huvitab Tarrvi Laamann kunstnikuna, võib vaadata e-näitust või uurida tema blogi. Reggae-muusikat ja raamatus mainitud muusikuid leiab huviline YouTubest.

Ülli Tõnissoo

Daniel Kehlmann “Mina ja Kaminski”

Sebastian Zöllner on tõeliselt ennasttäis mees. Ta on alatu, ülbe, manipuleeriv, kalkuleeriv. Tundub, et ta ei tee midagi ilma tagamõtteta. Zöllner käitub nii, kuidas talle parem on, tahab muljet avaldada ja kaalutledes valib kõigiks oma tegudeks sobivaima käitumisviisi. Kord on tal kunstikriitikuna väljapaistmiseks vaja laulda teistega sama kiidulaulu, teinekord tuleb aga silmahakkamiseks kunstnik täiesti maha teha.

Raamatus pole vist teenindajat, kellele mees halvasti ei ütleks. Ta läbilöömisiha on nii suur, et ta loodab isegi selle mehe surma, kelle kohta ta raamatut kirjutab, sest surnud kunstnik on ju kuulus kunstnik ja siis müüakse raamatut ilmselt hoopis rohkem ja hinnatakse enam. Kuna romaan on kirjutatud Zöllneri minajutustusena, on ta motiivid ka selgelt näha ning teod ei tekita mitmetimõistmist, küll aga imestust.

Karjäärihimulisena otsustab kriitik kirjutada pisut unustusehõlma vajunud suure kunstniku Manuel Kaminski eluloo. Et raamatu jaoks kõik saladused välja uurida, sõidab Sebastian mägikülakesse, kus vana kunstnik elab. Kaminskist on palju teada, aga samas on ta elus ka rohkelt kummalisi ja saladuslikke seiku ning neid püüabki Zöllner välja uurida ja selleks on ta valmis tegema pea kõike. Mees teebki asju, mis võiks teda vajalikus suunas viia, kuid ühel hetkel saab ta aru, et tegelikult mängitakse hoopis temaga, et tema on see, keda viiakse. Vana põrunud kunstnik osutub hoopis kavalamaks ja kriitikule tõeliseks pähkliks ning vaene Zöllner ei saa arugi, kuidas tee peale tagasi saada.

kehlmannminajakaminskiRaamat on hoolimata vastumeelsest minajutustajast tõeliselt kaasahaarav. Eriliselt võlusid mind maalide kirjeldused. Pildid olid minu jaoks sõnadega nii hästi loodud, et ma nägin neid ehedalt oma silme ees. Kui kirjeldati varjudest ilmuvat inimfiguuri, siis minu jaoks see tõepoolest ilmuski pildist. Põnev on lugeda kirjeldusi, mis säärase intensiivsusega silme ette pilte ilmutavad.

Daniel Kehlmann meie nädala autori blogis.
Kehlmanni raamatud meie raamatukogus.

Kaja Kaldmaa

PS! Pildil olev ilus mees ei ole Zöllner, vaid raamatu autor Daniel Kehlmann.

Eduard Wiiralt

Olen juba mõned aastad teinud väljapanekuid Pallases õppinud Eesti kunstnike raamatugraafilistest töödest. Oli väga huvitav teha taolist näitust Ado Vabbest kolm aastat tagasi, väljas olnud veel Karin Lutsu ja Handio Mugasto raamatugraafikat. Sel aastal, kui otsustasin Eduard Viiralti kasuks, ei teadnud, millises mahus materjali koguneb ja kas üldse saab kokku piisavalt korralik väljapanek. 

Otsinud välja materjali, sain aru, et tuleb appi võtta mõned raamatud ka TÜ raamatukogu hoidlatest. Lisamaterjal koondus kunsikogumikest ja ajakirjadest. Üheks huvitavaks leiuks sai Aleksis Ranniti/Eduard Viiralti Cantus Firmus, milles leidus autorilt kunstnikule pühendatud luuletusi.
Päris hulk lisamaterjali, kust võib leida Eduard Viiralti raamatugraafilisi töid on  internetiaadressil.

Ühesõnaga, kui lõpuks väljapanek tehtud sai, oli materjali piisavalt. Hea meel oli ka selle üle, et leidus huvilisi ja vaatajaid. Põhimõtteliselt on minu sõnum selles, et vahel võib julgelt mõne pisikese ideega päris õnnelikult hakkama saada, kuigi tegema asudes on kõhklusi ja kahtlusi.

Lisan siinkohal paar Aleksis Ranniti Eduard Viiraltile pühendatud luuletust.

Wiiralt joonistab Chartres´is

Neli etüüdi ühele portreele, 1951.

Mu surnud silm ja Sinu elav käsi.
Mu pühvlisilm ja Sinu mõõkjas käsi.

Mõõksinine on jõulueelne Chartres,
Su meeli sinihellastanud Chartres.

Mõõksinine me lahu raiuv külm,
Me kaksiküksilduse laiuv külm,

Me jäisest katedraalist irdund aeg,
Me Bachi lahvatulest virgund aeg.

Ning tulisurmas vaikind silm ja käsi,
Mu kustund silm, Su põlematu käsi.

 
Speaking with Wiiralt in silence

See this and seize this
To fix in jour gaze –
Feeling is an eye in the line,
Thought is an eye on the soul.
Now perceive –
There is nothing in mind
but the face of the Grecian sea
gathering waves
into finespun flowers
when light falls quivering
strophe through strophe
into the mouth of the well.
Let the demons of chaos be still.
The spell cast through
and through the poem
is accident
Held.
In control.

 

Eduard Wiiralti elulugu

Eduard Wiiralt (Viiralt) sündis 20. märtsil 1898 Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana. 1909. aastal siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal, kuid maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli.

1916. aastast pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused.

1918. aastal läks Wiiralt vabatahtlikult Vabadussõtta, võttes osa Koplis formeeritud õpilaspataljoni õppustest ning kuuludes hiljem soomusrongi nr. 2 meeskonda.

1919. aasta suvel toimus Haridusministeeriumi korraldusel Tallinnas Eesti kunsti I ülevaatenäitus, kus Wiiralt esines mitmete joonistustega ning kuhu tegi ka värvilises linoollõikes rahvusromantilis-juugendliku plakati ja kataloogi kaanekujunduse. Noore andena äratas ta tähelepanu. Sama aasta oktoobris siirdus Wiiralt kunstiõpinguid jätkama Tartu “Pallasesse” Anton Starkopfi skulptuuriateljeesse. 1922-1923 jätkas Wiiralt “Pallase” stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. Paralleelselt skulptuuriga tegeles Wiiralt seal ka joonistamise, estampgraafika ja litograafiaga. Mõnda aega töötas ta Paul Wenzeli vasetrükikojas, täiendades end sügavtrükitehnika alal.

1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1923-1925 illustreeris Wiiralt J. Jaigi “Võrumaa jutud”, 1925 J. Kõrvi “Muinasjutud”, 1924-1925 E.Tennmanni usuõpetuse lugemikud ning 1926 koguteose “Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur”. Oma tolleaegsetes illustratsioonides-tusijoonistustes kasutas ta diagonaalselt või horisontaalselt viirutavat laadi, mis meenutas mõneti gravüüri ning oli 1920. aastate kehvasid trükiolusid arvestades suhteliselt hästi reprodutseeritav. “Pallase” lõpetajate näitusel 1924. aasta kevadel moodustasid Wiiralti mahukast väljapanekust lõviosa just raamatuillustratsioonid. Lõpetamisele järgnenud aastatel süvenes ta põhjalikumalt erinevate graafiliste tehnikate täiustamisele. Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias.

1925. aasta sügisel, olles saanud Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Ta jäi võõrsile aga hoopis kauemaks ja naases kodumaale alles II maailmasõja alguspäevadel, 1939.a. septembris.

Pariisi jõudes oli Wiiralt väljakujunenud meister selleks, et tunnetada suurlinna atmosfääri ja kunstielu. 1927. aasta mais toimus Pariisis kunstniku esimene isiknäitus. 1927. aastal valiti Wiiralt ka Sügissalongi liikmeks.

1938. aasta suvel võttis ta terviseparandamise eesmärgil ette reisi Marokosse.

Viibides neliteist aastat eemal kodumaast tegi Eduard Wiiralt endale ja Eestile nime rahvusvahelises graafikas. Ta esines näitustel Helsingis, Pariisis, Lübeckis, Kielis ja Königsbergis (1929), Kölnis ja Kopenhaagenis (1930), Marsseille’s (1933), Moskvas (1935), Riias ja Kaunases (1937), Varssavis (1933, 1936),Krakovis (1936), Brüsselis, Clevelandis (1935), Chicagos, Bostonis, Baltimore’is ja New Yorgis (1936), Strasbourg’is (1932,1939), Amsterdamis (1935,1939), Johannesburgis (1939), Roomas, Varssavis ja Antverpenis (1939) jne. Kahekümne ühest teosest koosnev väljapanek Viini Kujutavate Kunstnike Seltsi näitusel 1937. aastal tõi talle kuldmedali. 1936. aastal korraldati Wiiralti ulatuslik isiknäitus ka Tallinnas ja Tartus ning 1937. aastal Helsingi Taidehallis. 25. septembril. 1939 saabus Wiiralt tagasi Eestisse.

1944. aasta aprillis sõitis Wiiralt Austriasse, kus toimus tema isiknäitus Viini Kunstihoone Kujutavate Kunstide Seltsi korraldusel. 1945. aasta algul siirdus kunstnik edasi Berliini ning sealt sõja lõpu eel Rootsi. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi.

Eduard Wiiralt suri 8. jaanuaril 1954 viiekümne viie aastasena ning maeti Père-Lachaise’i kalmistule Pariisis.

Halliki Jürma