Posts Tagged ‘kunstnikud’

Enn Põldroos „Circletown”

Mis paneb mind seda raamatut soovitama? Esiteks muidugi see, et minu arvates on tegemist huvitava raamatuga. Kaur Riismaa näiteks oma arvustuses peab raamatut ebaõnnestunuks ja soovitab lugeda sama autori muid teoseid. Teiseks on see eesti autori ulmeraamat. Mõnes mõttes on see ehk vanuseline diskrimineerimine, aga ma ei saa jätta varjamata oma imetlust fakti suhtes, et ulmedebüüdiga tähistas Enn Põldroos ka oma 85. sünnipäeva. Ja kolmandaks on meil minu meelest eesti kirjanikud üldse veidi alaesindatud. Eks proportsionaalselt ongi tõlkekirjadust rohkem, aga siiski tundub siin blogis eesti autoreid liiga vähe olevat ja põhiliselt kirjutatakse noortekatest.

Minu jaoks on Enn Põldroos alati olnud maalikunstnik ja isegi tema elulooraamatu „Mees narrimütsiga” avastasin alles mõni aasta pärast teise trüki ilmumist (2013), poes soodushinnaga raamatute ees seistes lugemine tekitas tunde, et see raamat peaks kodus olema. Esimene trükk ilmus aga juba 2001! Kuigi raamat mulle väga meeldis, ei tundnud ma üldse huvi tema teiste raamatute vastu, kuigi ähmane teadmine nende olemasolust oli. „Circletown” tõmbas mu tähelepanu kõigepealt kaanepildiga ja siis sellega, et tegemist on düstoopiaga. Viimasel ajal on hirmuäratavaid tulevikuvisioone eesti autoritelt päris mitu ilmunud, meenuvad Andris Feldmanise „Viimased tuhat aastat”, kus inimeste elult on mõtte võtnud töö puudumine ja Kaido Tigasooni „Kui pingviinid laulavad”, mis samuti näitab, mida toob kaasa privaatsusest ilmajäämine.

Ka Põldroosi loodud maailmas on suurimaks vaenlaseks kuulutatud individualism. Uut maailma luues sisestati inimestesse elektrooniline blokk: „teine mina”, mis registreerib indiviidide omavahelised kontaktid – nende arvu, kestuse ja kvaliteedi, mis annavad kõik kindla süsteemi alusel punkte, mille järgi arvutatakse kodanikupalka. (Kahtlaselt sarnaseid uudiseid lugesime hiljuti Hiina kohta.) Korduvate kontaktide puhul ühe ja sama inimesega hakkavad punktid kiiresti kahanema ja palk väheneb. Ainult perekonnasuhetele on erikategooriad. Sõprussuhete vältimine on odav viis ohtlike mõtete tekkimise vältimiseks – kes ikka võõrastele salamõtteid usaldaks. Ja kui usaldabki, saab sellest lihtsalt teada, järelvalvele pole vaja kulutada. Väga populaarsed on lõbustusasutused, kuhu kogunetakse nädalavahetustel, kui on oht, et seitsme päeva kontaktikvoot jääb täitmata.

Elamuehituse uute normatiivide järgi peab 75% elamispinnast olema avalikkusele nähtav. Elatakse isoleeritud linnades, mille vahel on Kõnnumaa ja üldise arvamuse kohaselt loobub sinna väljuja inimõigustest ja tema mahalaskmist ei loeta inimtapuks. Raamatud Circletownis ehk Tsoonis nr 1 ei ole keelatud, aga neid õieti pole ja neid loevad väga vähesed. Ajalugu koolis praktiliselt ei õpetata. Raamatu peategelaseks on 17-aastane Bart 375, hellitusnimega Viiekene. Eesnimesid tegelikult peaaegu ei kasutatagi, igal inimesel on 12 kohaline numbrikood, mille kolm viimast numbrit asendavadki nime, sõbrad kasutavad omavahel kahte numbrit, ema lapse kohta ainult viimast. Barti onu on Hiilgava Üheteistkümne, ehk Tsooni valitsejate liige. Onu jagatud õpetussõnad on näiteks: „Vaata, Viiekene, pea alati meele : see, mis sa mõtled, see, mis sa räägid, ja see, mis sa teed, on kolm täiesti erinevat asja, mida sa ei tohi omavahel segamini ajada. /—/ Nad [sõnad] võivad tähendada ühte, kuid ellu kutsuda teist. Tark teab seda. Ja sa ei pruugi sugugi uskuda tegudesse, mida toime paned, et sihile jõuda. /—/ See kõik on üks ilusamaid mänge.”

Juhtub aga nii, et Bartist, kes on seltsinud arvutihäkkeritest noortega, saab põgenik ja üsna suure osa raamatust moodustabki tema teekond mööda Kõnnumaad. Raamatukoguhoidja südame teeb muidugi rõõmsaks, et oma teel peatub ta terve aasta ühe hüljatud linna raamatukogus ja loeb. Kirjanduse nimekiri on kenasti ära toodud. Aga ega see mitmeleheküljepikkune nimekiri väga usutav ei tundu, sest oletatavasti toimub ju raamatu tegevus meie ajast ikka hea mitusada aastat hiljem ja päris raske on uskuda, et keegi siis paljudest loetletud teostest veel kommentaarideta aru saab. Bart küll avastab ka ees- ja järelsõnade kasulikkuse, aga ma küll ei kujuta ette, et ta „Madam Bovaryst” lugedes mingi adekvaatse arusaama või elamuse sai.

Muidugi on raamatus siin-seal teisigi vasturääkivusi, kasvõi seesama nimede koht – kui sõprussuhete sõlmimist taunitakse, mismoodi siis sõbrad teineteise poole pöördumiseks kahte numbrit kasutada saavad. Ja autor ise armastab eesnimesid kasutada rohkem kui numbreid, mis lugemise muidugi lihtsamaks teeb.

Põldroos on kirjutanud peale romaani ja jutukogude nii pseudomuinasjutte („Silm veresoonega”) kui pseudokrimka („Kinnituisanu”), aga pseudoulmekaga seekord tegu ei ole. Autor kirjeldab oma kirjutamist nii: „Ka kirjutades ma tegelikult maalin, tundes mõnu värvide ja struktuuride rütmist. Nii sõnad kui ka nähtavad kujundid sünnivad ühest ja samast katlast.” (Digi)maalinäituse avamisel, millel toimus ka raamatuesitlus, ütles Enn Põldroos: „Nende piltidega kuulub ühte maailma ka üheaegselt publiku ette astuv raamat “Circeltown”. Selles kirjeldan sündmusi, mis tõenäoliselt ei saa teoks kunagi, kuid mille idud peituvad meis endis. Mida me harilikult ei märka, kuid mis võivad teha haiget nii meile kui ka teistele.”

Kaja Kleimann

Andres Pulver “Põrgu katlakütja”

Raamat Seaküla Simsonist või Aivar Simsonist või Simson von Seakyllist. Ega neid skulptoreid, keda tavainimene nimepidi teaks, Eestis just kuigi palju ole. Aivar Simson on paljudele tuttav, olgu selle põhjuseks siis linnaskulpuurid (n Hirv Jõhvis või Lehm Tallinnas või Siil Jõhvis ja Tartus või Tallinna tuviteetõkised), isikumälestusmärgid (n Nikolai von Glehn, Kaljo Kiisk, Paul Keres, Arvo Pärt) või väiksemad pronkskujud (n Pöffi auhinnakujud, Kalahari naised või vallatud tillid) või hoopis Simsoni värvikas isik, mis meelsasti telekaamera ette jääb, või hoopis teadmine, et ta oli nõukogude armees Afganistanis. Lugedes tundus, et selle raamatu ülesehitus oli üsna lihtne, läks ajakirjanik Simsonile külla, pani käraka ja diktoka lauale ja edasi läks juba ludinal, vaheta ainult linti ja vali pärast parimad kohad välja, küsitle mõnda sõpra-kolleegi-koostööpartnerit lisaks ja kui tundub, et ruumi jääb üle, või selgub, et mõnest olulisest asjast Simson siiski ei viitsinud rääkida, otsi mõned vanad artiklid ka välja ja ongi olemas. No ja ongi, olemas ma mõtlen. Nii ludinal see kokkukirjutamine tegelikkuses vist siiski ei läinud, aga jutt on ladus ja stiil muhe ja isegi nukrate teemade puhul on mingi huumorileevendus varnast võtta. Kuskil teksti sees on Kilumetsa hoiatus, et Simson räägib seda, mida tahab, ja seda, mida ta arvab, et temalt oodatakse, aga kui see lause meelde jätta, et mingi osa jutust on poos, tõeterad ja olulised asjad tuleb sest lobast endal üles leida, siis saab seda raamatut vabamalt lugeda, et seekord siis selline külg sellest andekast mehest.

Tiina Sulg

Eero Epner „Konrad Mägi”

Selle raamatu eest tahan hoiatada, sest see võib muuta teie planeeritud elu. Minuga see nii juhtus. Kui 2017. aasta sügisel endale selle raamatu ostsin, siis see oli pigem lugupidamisest eesti kunstniku vastu, kellest teadsin üsna vähe, kuid kelle nime ümber hõljus mingi müstiline loor, mille alla tahtsin piiluda. Kui raamatu sissejuhatusest lugesin Enn Kunila sõnu: “Minu ega raamatu autori eesmärgiks ei olnud pakkuda uut kunstiteaduslikku tõlgendust, vaid proovida luua raamat, mida võiks lugeda ka need, kes siiani seisnud maalikunstist kaugel,“ siis tundsin ära, et sellega pöörduti minusuguse poole, kelle teadmised kunstis tagasihoidlikud, kuid uudishimu suurte eestlaste suureks saamise loo vastu ergas. Kuna raamat oli paks (üle 500 lehekülje), siis ennustasin pikemat lugemist. Raamat haaras mind ja kui juhuslikult märkasin, et Roomas Galleria Nazionale d’Arte Moderna muuseumis on toimumas 09. oktoobrist Konrad Mägi autorinäitus, siis see uudis kõnetas mind ja asi sai kiire järje. Oktoobri lõpus oli vaba nädalavahetus ja lendasime naisega Rooma seda näitust oma silmaga vaatama.
Tõe huvides tuleb öelda, et suure osa sellest raamatust lugesin lennukis ja lõpetasin raamatu Roomas hotellis eelmisel õhtul enne näitusele minekut.
Hea raamatu on Epner kirjutanud. Tänu talle.

Kalle Küttis

„Juhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas”

juhan-kuus-inimlikkuse-moot-the-measure-of-humanityJuhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas” on Eesti Kunstimuuseumi poolt välja antud näituse kataloog, mille on koostanud Kersti Koll, Kristel Laur ja Toomas Järvet.

Juhan Kuus (1953–2015) töötas suurema osa oma elust pressifotograafina. See raamat koosnebki suuremalt jaolt fotodest, aga juttu on ikka ka, nii Juhan Kuusi enda kommentaarid fotodele kui näitusetegijate saatesõnad. Raamatus on rõhutatud tema soovi olla sündmuste keskel ja saada kätte võimalikult hea foto võimalikult lähedalt. Kiidetud on tema antropoloogi pilku ja julgust käsitleda ka ebamugavaid teemasid. Juhan Kuus pälvis mitmel korral Lõuna-Aafrika aasta fotograafi tiitli ning sai 1978. ja 1992. aastal World Press Photo auhinna.

See ei ole ilupildiraamat, vaid oma teravate, selgepilguliste ja mõjuvate fotodega on see huvitav ja mõtlemapanev pilguheit ühe andeka ja keerulise inimese ellu ja loomingusse ning sellisesse kaugesse riiki nagu seda on Lõuna-Aafrika Vabariik.

Kel on asja ja/või aega Tallinnas konnata, siis näitus on Adamson-Ericu muuseumis avatud 15. jaanuarini 2017. a. Ja kes ei jõua, saab lisaülevaate “Kultuurimeetri” saatest.

Tiina Sulg

Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”

proov_tove.inddMulle on alati meeldinud lugeda kunstnike elulugusid, ehkki mul endal igasugune kunstianne puudub. Kuulsa soomerootsi kunstniku ja kirjaniku Tove Janssoni (1914- 2001) biograafia – Tuula Karjalaineni “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta” (2013, e.k. Kadri Jaanits 2014) – 0n aga eriline pärl, mu meelest. Kõvakaaneline, kauni kujunduse ja ohtrate illustratsioonidega raamat oli mu jõulukink iseendale ning sai läbi loetud ühe õhtu ja (poole) ööga, innustuseks veel värskelt meeles mõlkuv novellikogu “Sõnumid” ja “Suveraamat”.

Pealkiri seostub eestlastel arvatavasti kohe Tammsaare kuulsa tsitaadiga (“tee tööd ja näe vaeva, siis…”). Tove elus oligi esimene armastus tema töö ning see jäi alatiseks nii, vaatamata elumuutustele või -kaaslastele. Ta pidas ennast, muide, ennekõike maalikunstnikuks, ehkki suur maailm teab teda loomulikult kui muumide loojat.

Nagu üks hea elulooraamat ikka, ütleb see palju mitte ainult portreeritava kohta, vaid üldse elu ja inimloomuse kohta. Näiteks lahkab raamat mitmel pool tütre suhteid oma skulptorist isaga ning tõdeb lõpuks: “Tütar oli saanud isalt palju, aga sealhulgas palju sellist, millest Tove pidi iseenda huvides vabanema. See protsess on vajalik kõigile võimukate vanemate lastele.” (216). Kui isaga olid suhted keerulised ja paranesid alles hilisemas elus, siis ema Signe Hammarsten ehk Ham, keda peetakse Soome postmargi emaks, oli Tove elus kõige kallim inimene. Tove õppiski joonistama sõna otseses mõttes ema süles, ning ema on ka sooja ja andestava Muumimamma prototüübiks.

tove jansson painting 1956Raamatus on minu arust leidnud hea tasakaalu Tove kunstniku- ja isiklik elu. Ühtviisi põnev on tutvuda tema maalide, koomiksite ja illustratsioonidega tuntud raamatutele (nt ”Alice imedemaal” või “Kääbik”) kui teada saada, et lapsena Tove vihkas kooli ning oli matemaatikast lausa vabastatud. Läbi elu tuli tal võidelda igasugu ühiskondlike eelarvamustega ja kivistunud arusaamadega, tõestada end iseseisva naiskunstnikuna, kellel pole mingit põhjust jääda meeste varju. Ta oli vabaabielus ajal, mil see polnud sugugi kombeks ega heaks kiidetud. “Ma näen, mis mu maalimisest saaks, kui ma abielluksin, sest ma olen siiski pärinud kõik naiselikud instinktid, nagu lohutamine, imetlemine, allaheitlikkus, oma minast loobumine. Kas siis halb maalikunstnik või halb abielunaine.” (tsitaat Tove kirjast kauaaegsele sõbrannale Eva Konikoffile, lk 76). Hiljem julges ta avalikult olla lesbilistes suhetes, mis olid veelgi rohkem taunitud, ning tema naisarmsamad Vivica Bandler ja pea viis aastakümmet tema kõrval veetnud Tuulikki Pietilä on inspireerinud mitmeid tegelasi tema muumilugudes (näiteks Vivica kui Lipsiku ja Tuulikki ehk Tooti kui Tuu-tiki prototüüp). Ta oli veendunud patsifist ajal, mil popp oli olla patriootlik.

tovejannsonMa tundsin Tovega hingesugulust päris mitmes asjas, kasvõi selles, mis puudutab reisimist ja teel olemist. Tove pidas teelolemist suurepäraseks seisundiks ning aeg-ajalt argipäevast eemaldumist mitte ainult vajalikuks, vaid hädavajalikuks. Ta oli avatud uuele ning sai alati tänu oma tööle, lähisuhetele ja loodusele üle masendavamatest aegadest. Ka muumilugude fantaasiamaailm oli esialgu võimalus põgeneda (teise maailma)sõja julmuse eest. Ta oli nii oma mõtetelt kui vaadetelt tihtipeale ajast ees. “Sõnakuulmatus ei olnud Tove maailmas eriline patt. Ta elas oma vaadete ja moraali järgi ega kummardanud ka suurtes asjades üldsuse arvamust, oma suhtumist samas eriliselt rõhutamata.” (130)

Annika Aas

Elena Poniatowska “Kallis Diego, sind embab Quiela”

Elena Poniatowska “Kallis Diego, sind embab Quiela” (1978, e.k. Mari Laan, 2014, Toledo kirjastus)

kallisdiegoElena Poniatowska on Mehhiko kirjanik ja ajakirjanik, kes 2013. a. pälvis hispaaniakeelse kirjanduse ühe olulisima preemia, Cervantese auhinna. Quiela on Angelina Belova (Mehhikos tuntud kui Beloff) —Venemaalt pärit Pariis tegutsev kunstnik, Mehhiko maalikunstniku Diego Rivera esimene abikaasa.

Käesolev kiriromaan on saanud alusmaterjali Bertram Wolfe`i kirjutatud Diego Rivera eluloost, mis omakorda tugineb muuhulgas Angelina Belova reaalsetele kirjadele. Õhuke — kuid mitte mingil juhul tühine — raamatuke koosneb Quiela kaheteistkümnest kirjast Diegole, kes on lahkunud Mehhikosse ning kes Quielale ei vasta muul kujul kui vaid väikeste rahasaadetistega. Hämmastav, et nii väikene raamat suudab rääkida nii suure loo armastusest! Ja teha seda kuidagi nii usutavalt, nii siiralt. Kas pole siis võrratu armastusavaldus Quiela poolt: “Sa oled olnud minu kallim, mu laps, mu inspireerija, mu Jumal, Sina oled mu kodumaa; ma tunnen end mehhiklasena, minu keel on hispaania keel, kuigi ma teen kõneldes sellele liiga. Kui Sa ei tule tagasi, kui sa ei kutsu mind, ei kaota ma mitte ainult sind, vaid iseenese — kõik, mis ma võisin olla.” (lk 62)

diego_rivera_self_portrait_canvas_print_9a_mediumTaustaks on esimese maailmasõja järgsed üsna kehvad olud, tühi kõht, vaesus, külmad talved, millest samas kumab läbi Pariisi elav kunsti- ja kultuurielu — nagu muuseas lipsavad loost läbi Picasso, Renoir, Modigliani, Apollinaire jt. kuulsad tegijad. Saame teada mitte ainult Quiela tingimusteta armastusest Diego vastu, vaid ka neid ühendavast kirest maalikunsti vastu ning neid (pigem) lahutavast murest poja surma üle. Saame aimu Quiela kõhklustest oma ande osas ning tulevase kuulsa kunstniku Diego äkilisest iseloomust ja hirmuäratavast, kõikehaaravast kirest maalimise vastu. Kui Diego kuulutab oma isakssaamisest kuuldes, et “kui see laps mind häirib, viskan ta aknast alla” (lk 68), siis Quiela tunnistab, et laps annaks tema elule mõtte — kas siis, või eriti just siis, kui on nii emotsionaalselt kui majanduslikult raske.

Portrait-of-Angelina-Beloff-Diego_RiveraTegelikult on tõlkija järelsõna põhjal lohutav teada, et raamatuke on ikkagi fiktsioon ning päriselus säilis suhtlus mehe ja naise vahel ka siis, kui Diego juba Mehhikos elas. Euroopas on Belova kunstnikuna peaaegu tundmatu, kuid mitte Mehhikos, kuhu ta hiljem elama asus. Belova uuesti ei abiellunud ning rohkem lapsi ei saanud. Diego naistest tuntuim on muidugi Frida Kahlo, kellest 2002. a. valmis ka film “Frida”.

Toledo kirjastus teeb tänuväärset tööd — järgmisena on eesti keeles ilmumas ühe omapärasema hispaania autori Enrique Vila-Matase romaan “Dublinesk”.

Annika Aas

.

Diego Riviera autoportree on pärit siit,
Angelina Belova (Beloffi) portree on pärit siit.

 

 

 

Tarrvi Laamann “Minu Jamaica”

laamannminujamaicaPetrone Prindi ülipopulaarse “Minu…”- sarja reisiraamatuid loen ma valikuliselt, eelkõige nendelt kirjutajatelt, kelle muu tegevus või siis kirjeldatav paik on mulle huvipakkuv.

Seekord just lõpetasin värskelt ilmunud Tarrvi Laamanni “Minu Jamaica”  , alapeakirjaga “Pole probleemi!”, mis väga täpselt võtab kokku selle paradiisliku Saare asukate ellusuhtumise. Saar suure algustähega ei ole siin kirjaviga, vaid viis, kuidas selle elanikud austavalt oma kodukohta nimetavad. Respect! – taas jamaikalastelt laenatud väljend.

Tarrvi Laamann, graafik ja Von Krahlis reggae-muusika õhtuid korraldav diskor, kirjeldab pikemalt mitut reisi oma lemmikmaale, reggae hälli ja legendaarse Bob Marley kodumaale – üksinda, koos vennaga, koos naisega ning koos naise ja tütrega. Situatsioonide ja kohatud inimtüüpide kirjeldused on värvikad ja humoorikad. Jamaica – see on kirevad karnevalid ja ülitugeva võimendusega reggae muusika peod otse tänaval, kus tantsijail pole vanusepiiri, maailma parim vürtsine grillkana igas nurgapealses söögikohas, maailma hinnalisem kohv Blue Mountain ja kanepi-joint, mis on justkui kleepunud kohaliku tegelase sõrmede külge.mijamaicaposter2013

Raamatule annavad erilise lisaväärtuse tavapäraste reisifotode asemel leheküljed kunstniku enda kommentaaridega varustatud puulõigetega..

Ja mulle meeldib väga viimane peatükk “Külas on hea, aga kodus on väga-väga hea”, kus jääb kõlama, et sugugi nii paljud eestlased ei kavatse jäädavalt välismaale putkata nagu osa meediast häälekalt hädaldab. Tarrvi Laamann arvab hoopis nii: “Võib-olla on mul enesel kuue aasta pärast juba veidi liiast lavalaudadel tallata, aga mõtetes olen ikka positiivsuse/päikeselisuse ja “no problem`i” lainetel. Kui reisida ja pidudel käia enam ei jaksa, eks siis vaatan seda kõike telekast, loen raamatust kaugetest maadest ning maalin-joonistan oma reisimõtted reaalsuseks… Eestis, minu “kodusaarel”: “No problem!”

Lisainfot Tarvi Laamanni kohta siit, keda huvitab Tarrvi Laamann kunstnikuna, võib vaadata e-näitust või uurida tema blogi. Reggae-muusikat ja raamatus mainitud muusikuid leiab huviline YouTubest.

Ülli Tõnissoo