Posts Tagged ‘reisid’

Mathura „Guatemala, maa hing“

„Vaatan, kuidas mäed varjuvad ajuvasse vihma;
vihm nõrgub mu mõteteni
ning tasapisi saab minustki laul.“ (lk 56)

Olin pisut üllatunud, kui sattusin hiljuti Tartu Linnaraamatukogu facebook’is üht oma tekstikest taga ajades Kaja Kleimanni lugemissoovituse peale Rigoberta Menchú Tum’i ja Dante Liano lasteraamatu „Väike Min, tüdruk Chimelist“ (tõlge 2015) kohta. Muinasjutu stiilis jutustused näitavad pildikesi väikese kitšee tüdruku Rigoberta lapsepõlvest ühes Guatemala külakeses, kus ta kasvab üles koos vanade maiade elutarkuste, nende elutunnetusega ja looduskogemustega. Üllatunud olin eelkõige seepärast, et kodus ootas mind paari väljakirjutise tegemiseks samuti üks raamat Guatemalast. Maast, mille põlisrahvast maiadest oli 83% langenud 1960. aastast kuni 1996. aastani väldanud ning maad ja inimesi laastanud kodusõja ohvriks.

Mind oodanud raamat pärineb meie oma maa kirjaniku Mathura sulest ja kannab pealkirja „Guatemala, maa hing“ (2009). Just nii nimetatakse Guatemalat, mille nimi tähendab sõna-sõnalt „metsade maa“: „„Alma de la tierra, maa hing.“ Võib-olla on see mõte sündinud maia-indiaanlaste iidsest kultuurist – maiad moodustavad Guatemala elanike enamuse. Või viitab see Guatemala looduse mitmekesisusele – pikkadele hallidele ookeanirandadele, vulkaanide kuumusele, mägijärvede põhjatusele. Võib-olla aga hoopis asumisele väikestel laiuskraadidel maakera keskel. Võib-olla.“ (lk 11)

Seitsme foto ja käsitsi valmistatud reisikaardiga varustatud ülestähendused poliitika meelevallas ulpinud Kesk-Ameerika väikeriigist, kus asuvat „maailma energeetiline keerits“ (90), ei ole reisikiri tavamõttes. Ka autor ise kõhkleb, kas tema reisimine on „päriselt reisimine“ ja tema „päriselt reisija“ (lk 77), Oli see reis päriselt või polnud seda siiski? Mis maa see oli, kus arvasin end käivat?“ (lk 105) Sest kui reisimise sihiks ei ole tutvumine eelkõige vaatamisväärsustega, vaid „liikumine ühest punktist teise, siis selle sisu on hoopis eneseavastus“. Reisist saavat „tõepoolest reis, kui see on ühtlasi reis enese sisse“ (lk 77). Ja need inimesed ei olegi tegelikult reisijad, vaid rändurid.

Rändurlikku ja kaemuslikku olemust ilmutab autor kaheosalises, pealkirjastatud peatükkidesse liigendatud reisiraamatus ka kompositsiooniliselt ja keeleliselt: omamoodi proloogi (nii proosa- kui ka luulevormis) ja epiloogiga täiendatud rännuteede kirjeldustega põimuvad kaks pärimuslugu ja mõned luuletused. Mathura vaatleb väljas- ja sissepoole, ta mõtiskleb, joonistab õlikriitidega meeleoluvisandeid (lk 28) ja läheneb lüüriliselt-empaatiliselt metsikule loodusele ning inimestele nende argipäevas ja pärimuses. Jutustades nõnda Guatemala ja tema rahvaste lugu, annab ta neile omaenda õrna hinguse.

Eve Pormeister

Lauri Räpp “See ei ole minu Kuuba”

Sel raamatul on eeskujulikult otsesõnaline ja autorihoiakut sedastav pealkiri. Puudu on vaid mõtteline alapealkiri „See raamat ei oleks kunagi saanud ilmuda „Minu…” sarjas”.

Nali naljaks, aga siit johtub üks tõik, millele on kerglaselt vähe tähelepanu pööratud. Nii nagu iga inimene peaks leidma just need reisisihid, mis on temale meele järele, peaks iga maa samuti leidma endale just neid turiste, kes sobivad selle maaga, tema inimestega, kultuuri ja tavadega. Ja antud juhul on tingimus kuhjaga täidetud. Kõnealune kaheksaliikmeline segaseltskond sobib Kuubale ja Kuubaga kui rusik silmaauku või piip vana merekaru suhu. Oma teekonnal saare ühest otsast teise ja tagasi läbitakse tähtsamaid linnu ja kõrvalisi asulaid, ööbitakse kohaliku kodumajutuse parimates palades, tutvutakse sealse ööeluga iga kandi pealt ning proovitakse kulinaarseid ja alkohoolseid tooteid koos kõikvõimalike tagajärgedega. Kuubalaste kirjeldused on sümpaatsed, vaatamata sellele, et enamik neist on võtnud eluülesandeks turistilt seitse rahanahka seljast koorida – aga kui nt õppejõu kuusissetulek on 25 eurot, siis hakkab nutikas inimene tahes-tahtmata otsima käänulisemaid rahateenimise võimalusi. Nii siginevadki jintero‘d, kes ränduritele rohkem või vähem suli tehes transporti, majutust, meelelahutust ja muud vahendavad. Samas võib Kuubal kõikjal kohata muusikuid, kes on valmis ka tänaval juhusliku kohtumise käigus maha saama „Buena Vista Social Club’i” väärilise improvisatsiooniga – jumalamuidu ja heast tujust!

räppseeeioleminuRändurid lähevad meelsasti kaasa kohalike elufilosoofiaga: ära pinguta nii et pihik lõhki, parem tantsi ja laula või võta koos meiega üks väike naps! Hoole ja armastusega on jäädvustatud iga sisse joodud ja välja oksendatud mojito või cuba libre, iga söömaaeg, mis viis keele alla või lõi põhja alt, iga viimne kui kanajalgadel seisev casa, kus ööbiti, rääkimata chica‘dest, kes lahkesti aitavad mööda saata öö (sularaha eest). Sularahaga on ka segased lood: välismaalastele on loodud omaette valuuta (CUC) ning kaupade-teenuste hinnad varieeruvad metsikult, olenevalt sellest, mitmendat korda kokkuleppele püütakse jõuda. Transpordivahendid on omaette maailm. Kas olete mõelnud, kuhu lähevad need laevad, autod ja bussid, mis heaoluriikides amortiseerununa maha kantakse? Kui peaksite Kuubale sattudes oma maanteemuhu ära tundma, siis palju õnne! Ehkki tõenäoliselt on ta juba värvitud roosa- ja kollaselilleliseks. Ja muidugi ammendamatu epiteetide varamu, iga turisti tähtsaim teema: tualetid. Sapiendus satanas, nagu ütleks Salomon Vesipruul.

Igatahes on see mõnus lugemine neile, kes taluvad autori kohitsemata keelepruuki ning tervislikku otsekohesust. Ja kui kellelgi tekib rännuisu, siis on säherdune ülevaateteos isegi praktilisem kui mistahes Üksildane Planeet.

Tiina Tarik

Vaata ka madlikese blogi.

Janika Kronberg „Rännud kuue teejuhiga“

kronberg -rännud-kuue-teejuhigaRännata on vaimustav ja legendide sinine udu kutsuv. Eriti võluv on reisida targa teejuhiga või vähemalt samal lainel oleva reisikaaslasega. Janika Kronbergil on sellised seltsilised olemas. Ta käib teadliku rändurina eesti reisikirjanike kannul mitmel maal: alustab Friedebert Tuglase lokke jälitades Hispaaniast ja jõuab päikesejanust haaratud Karl Asti seltsis Sri Lankale. Vahel on Kronberg tõeline jäljekütt, kes luusib täpselt eelkäijate liikumisteedel ja proovib murda lahti uksi, mis kunagi kirjanikele avanenud. Teisal rändab aga omapäi, eraldudes ajutiselt ka oma 21. sajandi reisikaaslastest.

Ikka ja jälle koorub Kronbegi mõtisklustest välja, kui oluline on tänapäeva maailmas iseennast tunda ja rahvusena iseendaks jääda. Just omakultuur on iga rahva visiitkaart: see, mis ka teisi huvitada võiks. Samuti on raske vastu vaielda Karl Asti tõdemusele aastast 1930, et laastatud loodus laastab omakorda inimese karakteri – inimene muutub lõplikult tööautomaadiks, rehkendamismasinaks.

Kõige hellem hetk selle raamatu seltsis saabus autori kirjeldusega Brasiiliast São Paulost, kui ta märkab tekiräbala all kõnniteel magavat poisikest. Poisi pea lebab asfaldil, aga sealsamas kõrval on hoolikalt rätikule asetatud tema ainuke varandus – jalgpall. Kas ta suudab selle abil kaugele (ära) lennata?

„Rännud kuue teejuhiga“ ergutab teele minema, aga kutsub koju tagasi ka. Samuti võib järgida hoopis Kronbergi eelistust – kõigepealt raamat ja siis alles reis.

Monika Piirimäe
Hugo Treffneri Gümnaasiumi emakeeleõpetaja

Marek Sadam “Bussiga Miamist Los Angelesse ja teised lood”

sadambussigaKõigepealt ma tahan ära rääkida, miks mulle ja mu sõpradele meeldis 80ndatel vaadata “Ihmemiest” Soome Tvst (elasin siis muidugi vastavas levialas). Sest et MacGyver (tema`p see oligi) leidis vajalikud esemed plindrist pääsemiseks alati kõige tavalisemate, lausa lihtlabaste asjade seast. Ja see oli eriti põnev.

Lihtsus ja põnevus on ka märksõnad, mis iseloomustavad Marek Sadami raamatut. Raam raamatu sisu ümber on nutikas: autor sooritab mitmepäevase bussireisi USA idarannikult läänerannikule. Kannatab seejuures tühja kõhtu, tunneb end ülimugavasti kõrbepiirkonnas ja teeb märkmeid igasuguste pähetulevate asjade kohta. Siit leiab nauditavaid olukirjeldusi ettetulevatest vahejuhtumitest, kui oma sõnadega kirja pandud elufilosoofiat. Miks teel olla ja sinna minna võtmes.

Ja ma ei saa märkimata jätta, et tekst raamatus on mõnusalt lühike. Lõpus leiab veel  mõned laulutekstid ja nende saamisloo. Saab rahulikult kaasa mõtiskleda. Ehk koguni oma reisiplaani kokku hakata panema. Selline meelt koondav raamat ühelt meelelahutajalt.

Tõnu Lilleorg


			

Tom Valsberg “Kuidas rännata ilma hirmuta”

valsbergkuidasOlen selline kummaline inimene, kes loeb korraga mitut raamatut. Kui mul oli käsil Tom Valsbergi “Kuidas rännata ilma hirmuta”,  siis samal ajal jõudsin läbi lugeda ka Tarrvi Laamanni “Minu Jamaica”, millest juba selles blogis kirjutasin.

Need kaks raamatut kõlasid mu meelest imepäraselt kokku ja võimendasid teineteisest saadud muljeid.

Valsbergi raamat on raamatukogulikus liigituses siserännakute käsitlemise tõttu esoteerika liigi alla paigutatud, kuid selle esimeses osas  on ka üksjagu tavapärast reisijuttu ning muljeid mitmetest paikadest: Indiast, Hispaaniast, Uus-Meremaalt, Puerto Ricost, Taist ja erinevatest vaimsete suunitlustega rahvusvahelistest kogunemistest, festivalidest, laagritest. Samas on ka praktilisi reisisoovitusi  – kust osta soodsaid lennupileteid (lingid lk. 70), mida reisile kaasa võtta, kuidas seigelda sendita taskus. Lk. 17-21 toob ära kakskümmend  head põhjust, miks rännata välismaal ja lk. 85-91  üksteist soovitust rändamiseks, millest esimene kõlab nii: “Tuhandekilomeetrine retk algab esimesest sammust”.

Raamatu 2. ja 3. osa käsitlevad siserännakuid ja rändamist läbi elu, alustades lk. 95-97 loendiga üheteistkümnest põhjusest, miks võtta ette siserännakuid, mille võtab kokku lause: “Õppides tundma ennast, saame paremateks inimesteks ja sellest võidavad paratamatult kõik meid ümbritsevad”. Siserännakute abimeestena kirjeldatakse mitmesuguseid meditatsioonitehnikaid,  unenägemise tehnikat, lõõgastumist hõljumiskambris, rännakuid väelaulude ja tantsudega, hingerännakuid psühhodeelsete ainete ja rituaalide abil, toetudes põlisrahvaste kultuuridele. Lk. 148-153 käsitletakse pisut pikemalt kanepi kasulikke raviomadusi ja põhjusi, miks ta on keelatud ainete nimekirja pandud. Autor hoiatab tõeliselt kahjulike ja sõltuvust tekitavate narkootikumide ja alkoholi eest.

tomvalsbergKuna Tom Valsberg on tihedasti seotud muusikaga, lauldes omakirjutatud laule  ansamblites Indigolapsed, Tane Mahuta, Manki Maind, siis pühendab ta eraldi peatüki väelauludele ja tantsudele.

Läbi elu rändamise osast  jäid mulle meelde mõtted, et oma täiuse-ihaluse vangis olevad inimesed ei saa olla õnnelikud, kui kinnitavd kogu aeg endale: “Ma pole piisavalt tark, ma pole piisavalt ilus, ma pole piisavalt lahke, ma pole piisavalt valgustunud, ma pole piisavalt rikas. Sealt edasi järeldused. Kui mul oleks piisavalt raha, siis ma oleksin õnnelik. Kui ma oleksin ilusam, siis leiaksin armastuse ja oleksin õnnelik.”  Nii tekib sellistel inimestel ebapiisavuse illusioon, mille peasüüdlaseks peab autor enda võrdlemist teistega ning kirjeldab selle piltlikustamiseks Bhutani juhtumit lk. 216-217. Mõnusalt humoristlik, läbi käpiknukust guru Puppet-J video Youtubest, on lähenemine New Age raamatule “Saladus” (lk.218-219)

Peatükk “Kuidas hoida sõidukit töökorras” käsitleb oma keha kui rännaku sõiduki eest hoolitsemist õige toitumise  abil, lk. 257-259 on juttu kehale ohtlikest ainetest.

Raamatule annab emotsionaalse lisaväärtuse komplektis olev cd-plaat  rännakutest inspireeritud laulude paremikuga; laulude tekstid on raamatus kirjas. Vahvad on humoristlikd illustratsioonid, autoriks Jaan Rõõmus.

Autori tutvustus raamatu tagakaanel kõlab nii: “Tom Valsberg  on iseäralikest ideedest pakatav rändmuusik ja sõnasepp, kes on viimase kümne aasta jooksul ohtralt maailmas ringi reisinud. Rännakutest inspireeritult on Tom kirjutanud palju Indigolaste laule ja avaldanud Eesti Ekspressis luuletusi ning rännulugusid.” Soovitav on vaadata autori enda väga sisukat raamatututvustuse videot , mis on tehtud ajal, mil ta kogus raamatu avaldamiseks annetustega raha.

Raamatul on lehekülg Facebookis  ning kui Google`i otsimootorisse kirjutada Tom Valsbergi nimi, leiab tema kohta väga palju materjali.

Ülli Tõnissoo

Tom Valsbergi foto on pärit siit.

Tarrvi Laamann “Minu Jamaica”

laamannminujamaicaPetrone Prindi ülipopulaarse “Minu…”- sarja reisiraamatuid loen ma valikuliselt, eelkõige nendelt kirjutajatelt, kelle muu tegevus või siis kirjeldatav paik on mulle huvipakkuv.

Seekord just lõpetasin värskelt ilmunud Tarrvi Laamanni “Minu Jamaica”  , alapeakirjaga “Pole probleemi!”, mis väga täpselt võtab kokku selle paradiisliku Saare asukate ellusuhtumise. Saar suure algustähega ei ole siin kirjaviga, vaid viis, kuidas selle elanikud austavalt oma kodukohta nimetavad. Respect! – taas jamaikalastelt laenatud väljend.

Tarrvi Laamann, graafik ja Von Krahlis reggae-muusika õhtuid korraldav diskor, kirjeldab pikemalt mitut reisi oma lemmikmaale, reggae hälli ja legendaarse Bob Marley kodumaale – üksinda, koos vennaga, koos naisega ning koos naise ja tütrega. Situatsioonide ja kohatud inimtüüpide kirjeldused on värvikad ja humoorikad. Jamaica – see on kirevad karnevalid ja ülitugeva võimendusega reggae muusika peod otse tänaval, kus tantsijail pole vanusepiiri, maailma parim vürtsine grillkana igas nurgapealses söögikohas, maailma hinnalisem kohv Blue Mountain ja kanepi-joint, mis on justkui kleepunud kohaliku tegelase sõrmede külge.mijamaicaposter2013

Raamatule annavad erilise lisaväärtuse tavapäraste reisifotode asemel leheküljed kunstniku enda kommentaaridega varustatud puulõigetega..

Ja mulle meeldib väga viimane peatükk “Külas on hea, aga kodus on väga-väga hea”, kus jääb kõlama, et sugugi nii paljud eestlased ei kavatse jäädavalt välismaale putkata nagu osa meediast häälekalt hädaldab. Tarrvi Laamann arvab hoopis nii: “Võib-olla on mul enesel kuue aasta pärast juba veidi liiast lavalaudadel tallata, aga mõtetes olen ikka positiivsuse/päikeselisuse ja “no problem`i” lainetel. Kui reisida ja pidudel käia enam ei jaksa, eks siis vaatan seda kõike telekast, loen raamatust kaugetest maadest ning maalin-joonistan oma reisimõtted reaalsuseks… Eestis, minu “kodusaarel”: “No problem!”

Lisainfot Tarvi Laamanni kohta siit, keda huvitab Tarrvi Laamann kunstnikuna, võib vaadata e-näitust või uurida tema blogi. Reggae-muusikat ja raamatus mainitud muusikuid leiab huviline YouTubest.

Ülli Tõnissoo

Aune Past “Printsi poole teel”

Aune Pasti “Printsi poole teel. Minu unistus Monacost” sobiks väga nii Petrone Prindi “Minu…” sarja reisiraamatute kui ka Viivi Luige “Varjuteatriga” ühte ritta, sest nagu tagakaane tutvustus ütleb: “See iseendas reisimise raamat pakub mõtisklusi, elamusi ning mälestusi, mille taustaks on autori lapsepõlvest pärit unistus printsist. Ja kaugest maast Monacost.” Ja eessõnas ütleb autor ise: “See, millest jutustan, on minu Monaco.”

Lisaks on raamatu algusse kirjutatud lapsepõlvemälestused võrreldavad järgmiste jutustustega lapsepõlvest: Viivi Luik “Seitsmes rahukevad”  ja Leelo Tungal “Seltsimees laps ja suured inimesed”. “Mis Siber on, tean ma ülihästi. Seal elas kuriloom Stalin, kes küll enne minu sündi ära suri. Aga mine hullu tea, tema kutsikad võivad seal alles olla. Vanaema teab, tema saadeti Siberisse, ema pääses peitu. Hiljem kasvatas ema sea, müüs selle maha ja sai vanaema Siberist kätte. Ma arvan ikka, et ju siis kuriloom tahtis inimeste kõrvale ka sealiha. Kuidas asjad täpsemalt olid, ei tohi laps küsida. Sellest ei räägita. Aga sünnipäevadel lauldakse laule, mille peale täiskasvanud teadjad näod pähe teevad ja kangesti naeravad. Kui mina ükskord poes laulsin “Olen vaena Venemaa kolhoosnik, kitse ma ei jõua pidada”, sain emalt sellise siraka, et rohkem ma poes esinema ei kippunud.”

Mulle meeldisid autori järgmised sisekaemuslikud mõtisklused: “Sageli sõltub meie julgus õnnelik olla avalikust arvamusest. Sest naisel on ikka mõni aasta, kilo või valus suhe ülearu. Me koguneme Lauluväljakule, et tunda isamaa-armastust, me põleme läbi, sest armastame tööd, mida teeme, armastusest vanemate vastu istume taas rikkaliku pidulaua ümber vanu mälestusi kuulama, armastusest laste vastu teeme ilmvõimatuid trikke, armastusest lemmiklooma vastu läheme välja igasuguse koerailmaga… Aga mida me teeme armastusest iseenda vastu? Oleme isetud, oleme avatud, oleme hoolivad kogu maailma vastu, välja arvatud me ise. Ikka ise pead oskama ja tahtma iseennast armastada, siis armastavad sind ka teised, siis märkad armastust enda ümber. Siis võib olla elu Eestis või Monacos muinasjutt, kus juhtub imesid. Peab olema tahe elu muinasjutuks tunda.”

“Kui tootja garantii läbi saab, on naisel kaks valikut: kas “vananed väärikalt” või muutud eluasemelaenu tagasimakse lõppedes kosmeetikafirmade ja ilukirurgide pantvangiks. Mõtlen õige tihti, et Eestis ei ole ühtegi vana naise eeskuju ehk riigi esimest vana naist, kes suudaks vastu seista jubeda vanainimese stereotüübile. Valitsevaid mõttemalle on võimalik ajapikku muuta vaid sumeduse delikaatse võluga. Küpsusel on oma eelis, sest inimene on vaba paljudest hirmudest. Ta teab, mida tahab, ta teab, kus see on, ja ta teab, kuidas seda saada. Samas ta teab, et iga tusk läheb kord üle, ja oskab hinnata rõõmsaid hetki. Ta naudib mängu nimega Elu.”

Eestlaste ja Monaco elanike vahel leiab Aune Past ka mõningaid ühiseid puutepunke – mõlemad on suhteliselt reserveeritud käitumisega ega kipu võõrastega eriti suhtlust alustama.  Edasi mõtiskleb ta oma kaasmaalastest nii: “Mõnikord väidavad inimesed, et eestlased ei naerata. Ma pole selle väsinud linnalegendiga nõus. Minu meelest naeratavad küll, vahel koguni naeravad südamest.

Enda ümber näen inimesi, kes naeratavad, mõnikord on neil pisar silmanurgas või välgub pilgust tulist viha. Eestlane on normaalne põhjaeurooplane. Ja naeratab ikka.

Eks meil neid legende jagub. Ühte teist legendi, et meil on ilusad naised, kordan ma ise ka ikka ja jälle. Mõistan, miks võõrale tundub, et meil on palju kauneid naisi: meie naised on iseseisvad ja ambitsioonikad. Kord Ameerikas küsisin kolleegilt: imelik, tundub, et Ameerikas ilusaid naisi polegi? Mees ütles, et Ameerikas on ilusad naised kellegi omad ja neid hoitakse nagu muidki kalleid aksessuaare võõraste pilkude eest varjul… ma ei taha tema seksistlikku ilmavaadet jagada. Aga tõsi ta on, et meie tänavapildis, ärihoonetes, söögikohtades ja meeelelahutuspaikades on palju ilusaid inimesi.”

Üsna põhjalik on ülevaade kohalikes söögikohtades saadud maitseelamustest ja võrdlused Eestiga on jällegi positiivsed: “Monaco ja Eesti puhul leian, et parimates kohtades võime omavahel julgelt mõõtu võtta.

Täna kiidan nii koduseid kui ka vürstiriigi tipprestorane. Meie Põhja-Euroopa köök on väga hea.”

Lisaks emotsioonidele saab raamatust ka palju teavet Monaco ajaloo, tema valitsejate ning majanduselu kohta.

Raamat kuulutati eelmisel nädalal kuku.ee Nädala Raamatuks. Aune Pasti piltidega reisilugu “Lõunamere seiklus” (autor Paavo Kangur) ilmus ajakirja Kroonika 26. märtsi nr. 13. Aune Pasti pilt on pärit siit.

Ülli Tõnissoo