Peeter Sauter „Surm Bulgaarias. Kõik hinnas“

Algatuseks veidi raamatu vormist, mis nagu hiljem välja tuleb, on sisuga tihedalt seotud ja ehk tulenebki sellest. Kohe alguses hakkab teksti lugemise juures miski häirima ja jääb seda tegema raamatu lõpuni – lühilaused. Enamasti kolme- või neljasõnalised laused. Harva kui kohtab viie- või kuusesõnalisi. Liitlauseid kohtab väga harva. Lühilaused, milles tegusõna tihti üldse puudub. Palju otsekõnet, millel peaaegu alati puudub saatelause. Väga raske lugeda, läheb konarlikult, aeglaselt, peab tihti pausi tegema, puhkama, miski nagu segaks. Ajab lausa närvi! Raamatu edenedes hakkad mõistma, miks. Miks on tekst niiviisi antud, miks on raske. Sest tekst toetab sisu. Peategelasel on raske, ta on haige, tal on pidev õhupuudus, ta ei jõua kõndida, õieti ta ei jõua laua tagant püstigi tõusta. Koridoris kõndides peab seinalt tuge otsima, õigemini ta lohiseb kogu reisi vältel kuidagi mööda seinu edasi. Nüüd hakkad mõistma, kuidas räägib õhupuuduses vaevlev inimene – kiiruga, rutakalt, lühidalt, markeerides, ei jõua pikalt seletada. Peab ütlema, et umbes poole raamatu pealt hakkad stiiliga harjuma, ei pane enam tähele. Teksti on ohtralt pikitud paralleele ja viiteid kirjandusteostele ja tegelastele, kirjanikele.

Raamat on kirjutatud mina-vormis, peategelaseks autor ise – Peeter Sauter. Esmapilgul tundub, et tegu on suhteromaaniga või täpsemalt, nagu autor isegi ütleb, omamoodi roadmovie või romantilise reisiromaaniga, mille käigus mees ja naine reisivad koos kuhugi, et kogeda ilusaid hetki või vastupidi – lahendada suhete sasipuntraid.

Romantikast on paraku aga asi kaugel, õigemini ei kohta seda raamatus mitte kusagil. Tõsi, on küll mees ja naine, kes tõepoolest võtavad koos ette kõik-hinnas pakkettreisi Bulgaariasse. Mees ja naine, Peeter ja tema naine Julia. Julia on 20 aastat mehest noorem, ilus, sale, tulise karakteriga venelanna. Aga naist kimbutab autism — üksi ei julge ta minna poodi suitsugi ostma. Peeter — intelligentne, pehmeloomuline keskealine mees, keda vaevab lisaks eakriisile ülekaal ja diagnoosimata kopsuhaigus, mis paneb teda pidevalt väsima-lõõtsutama-hingeldama.

Paar on formaalselt küll veel abielus, aga nii vaimselt kui füüsiliselt teineteisele ammu võõraks ja lausa vastumeelseks muutunud ja nende suhe on esmapilgul mõistetamatu. Koos enam ammu ei elata, mingeid tundeid enam justkui poleks. Tundub, et Juliale on mees kohati lausa vastik. Mehele on naine kaugeks ja võõraks jäänud. Mees meenutab varasemaid hetki, mil nad olid õnnelikud, mil midagi ilusat oli, aga see kõik oli millalgi ammu, alguses, seda enam ei reanimeeri, mees annab endale aru, kuigi ta kohati isegi üritab.

Mis on neil ühist? Mõlemad on alkoholisõltlased ja ahelsuitsetajad, mõlemad on nähtavalt närvis, pidevalt purjus nagu kartuses kainuse ja reaalsuse ees. Alkohol hoiab kardina ees suhteprobleemidel ja kõigel muul. Kui nad üldse räägivad omavahel reisi vältel, siis ainult purjus olles. Aga ometigi nad lähevad reisima, isegi teadmata, miks või mida lootes. Minategelane annab küll mõista, et loodetakse reisi jooksul jõuda lõpliku lahkuminekuni ehk siis nimetabki seda lahutusreisiks.

Raamat algab reisiks valmistumisest. Peeter tahab enne reisi kõik tööasjad korda ajada, pooleliolevad asjad lõpetada. Viib isegi vana auto remonti. Remont venib meeletult pikaks ja kalliks, päädib peaaegu et terve kere väljavahetamisega. Lõpuks, et autot üldse kätte saada, veab ta selle ikkagi treileriga minema. Kordi lihtsam ja odavam olnuks uus osta või üldse romulasse viia! Lugedes aimad autoremondi ja ammusurnud suhte lihtsat allegooriat.

Nagu autor isegi ütleb, meenutab nende suhe orja ja orjapidaja, piinaja ja piinatava või peremehe ja koera suhet. Kusjuures peremees (antud juhul Julia) on karm, julm ja ükskõikne, ütleks isegi teist alandav pool. Raamatu käigus Julia virutab paar korda mehele rusikaga näkku. Peeter on pealtnäha alandlik, sabassörkija, kurja südametut peremeest ikka veel armastav ja andeks andev ori või truu koer. Julia sõimab, peksab või alandab meest, aga Peeter ikka nagu vabandades sedastab, et “selline ta ongi, see ongi minu Julia”. Et mis teha! Nagu mees olekski sellise käitumise ära teeninud, ta polekski rohkem väärt. Ja Julia suu läbi lastaksegi raamatus seda pidevalt kosta. See oleks nagu klassikaline hüsteeriku-neurootiku suhe, üks ei saa teiseta.

Ka puhkusest on asi kaugel. Reisist endast on raamatus juttu üsna kesiselt. Põhiliselt istuvad mees ja naine hotellitoas, Peeter mõtleb, kust saaks järgmise õlle ja Julia kogub julgust, et alla baari jooma või üle tee poodi suitsu ostma minna. Kui Peeter end üldse püsti suudab ajada, siis on tal väga halb, ta hingeldab, tuigub ja roomab mööda seinu järgmise ukseni. Ainsaks tegevuseks on joomine, Juliale meeldib ka süüa, Peetrile ei lähe midagi sisse. Julia tahaks minna baari, õue, tänavale, aga kartus võõraste ees ei lase, ta tirib meest kaasa, seda küll ainult turvamehe vormis. Peeter on füüsiliselt nii läbi, et ei suuda püstigi tõusta. Julia tujutseb, karjub, Peeter hingeldab ja lõõtsutab. Painajalik puhkus näib lõputu piinana mõlemale. Naine sunnib siiski ennast toast lahkuma ja veedab öö baaris.

Kord õnnestub Julial mees siiski restorani lohistada ja üritatakse ühiselt lõunastada, mis lõpeb katastroofiga. Peeter vajub restoranis kokku, kõik tema kehalised ja vaimsed hädad kuhjuvad.

Ja siis tuleb haigla, saab selgeks kõik-hinnas paketi sisu. Ta satub kopsutromboosiga intensiivraviosakonda. Haigla on nagu lõpp-peatus, kõik-hinnas paketi kulminatsioon. Kiirustamise, ähkimise-puhkimise, joomise lõpp. Intensiivraviosakonnas on kõrgeim juhtpult surma käes, tema vaatab, kes jääb, kes läheb. Kellel on mõtet olla, kellel mitte. Isegi Juliat ei lase surm sinna laamendama ja õiendama. See on surma pärusmaa, arstidki on tema alluvad. Kui tema lubab, võib terveks saada, kui otsus on langenud, siis läheb.

Aga Peeter nagu ei kardagi surma, vastupidi, esimest korda ta saab mahti mõelda rahulikult elule, Juliale, suhtele, filosofeerida. Tekst muutub lugejale ladusamaks, ühesõnaga — Peeter on nüüd aparaatide küljes, ta saab esimest korda reisi jooksul vabalt hingata, ta tunneb ennast vabalt. Ja Julia on eemal.

Mees saab aru, et see on tõeline KÕIK hinnas reis, surm ise on hinna sees, lõplik kohus, kõik-või mitte midagi reis. Haiglas mõtiskledes teeb mees aruandluse oma elu, suhete ja isegi töö kohta: mis on tehtud, mis tegemata, mis olnud, mis olemata. Kui peaks surema, mis temast maha jääb, mis tegemata jääb. Ta oleks nagu reisi algul aimanud, et tulemas on enam kui lahutusreis. Saame kuulda tema elust enne Juliat, esimesest naisest, tema emast, killukesi lapsepõlvest ja noorusest. Nüüd kui Julia on haiglast eemal, kui naine ei keerle põleva rätikuna silme ees, siis alles saab mees teha arvelduse senise eluga, järele mõelda: kui tähtsad on eesmärgid, sündmused, inimesed ta elus, mis on selle kõige väärtus. Sinnamaani, haiglasse sattumiseni, tundub, et mees on elanud pikka ega kriisis, kuidagi enam-vähem toimetades, midagi tehes, aga isegi teadmata, miks või milleks. Ta tegi sinnani kõike nagu sunni, harjumuse või sisseharjunud rütmi järgi. Kuni kõik käis alla, kõik unistused kadusid, füüsis mandus, vaim käis alla. Jäi vaid haigus, alkoholism, ammu kadunud suhte varemed.

Mees on haiglas, surm võtab siit ja sealt, Peetri palatikaaslasi, aga Peeter jääb. Surm nagu ütleks: “Te mõelge veel, mõelge hästi järele.” Ja Peetril pole tahtmistki surra, vastupidi, ta tahab haiglast välja, hoiab mobiiltelefoni, kuigi ei tohiks seal kasutada, üritab Juliale helistada, miks küll? Just ju sai temast distantsile? Surm aga sunnib teda mõtlema, mis Juliast ja temast edasi saab või nagu autor ütleb: kas jätad Julia lõplikult maha või sured. Aga tundub, et elule kutsub teda esiteks miski, mis vajab lõpetamist ja miski (ja see miski pole kindlalt enam seotud Juliaga), mis vajab elluviimist, järk-järgult ilmub mehe pähe mõtteid, mida veel oma elus teha.

Kas Peeter jõuab haiglas otsusele? Nii ja naa, tundub, et mingi otsus temalt tuleb, mingi kaugem perspektiiv või siis vähemalt eneseväärtustamine, arusaam, et lõplikul enesealandamisel pole mõtet, et ta saab sellest suhtest välja, vähemalt peab kunagi saama, et ta on rohkemat väärt, peab muutuma. Vähemalt surm jääb tema vastust uskuma, tundub nii, sest kuidas muidu laseks ta minna?

Ja seda vastamata tõigale, et raamatu lõpulehekülgedel läheb ta ikka Julia juurde tagasi, vastab, kui ta helistab ja endaga koos poodi käsutab ostukotte vedama ja turvameest mängima.

Piret Jõgisuu
Eesti Rahva Muuseum

10 raamatut — Piret Kiivit

Võõrsil. 10 rännuraamatut

Valisin viimase kümne aasta jooksul loetust välja 10 teeloleku kirjeldust, mis eredamalt meelde jäänud. Ekstra eksootiline kauge paik ei olegi nii tähtis (loeksin huviga näiteks argisest Tallinn-Valga rongisõidust kirjutatud õnnepalulikus laadis mõttepäevikut). Oluline on autor — lahe ja ladus kirjutaja, tähelepanelik märkaja, kes haarab lugeja endaga kaasa, rändama.

.

Andres Karu “Teekond tippu : minu esimesed 51” (Tänapäev, 2019)

Autor-alpinisti eesmärk on tõusta riikide kõrgeimatesse punktidesse. Riigid on muidugi erinevad: näiteks Leedu (294 m) või Taani (171 m) kõrgeim koht on sisuliselt küngas, selliseid võiks vallutada kasvõi mitu tükki päevas, aga Prantsusmaa Mont Blanc (4809 m) nõuab juba ronimisvilumust ja erivarustust. Tuleb ette eluohtlikke olukordi (kivilaviin Elbrusel). Esimene tippude rivis on kodune Munamägi (317 m, tõustud klassiekskursiooni käigus), kuni ühel hetkel sai Karust esimene eestlane, kes on jõudnud Euroopa iga riigi kõrgeimasse tippu. Tippude juurde on autor lisanud lühiiseloomustuse: raskusaste, populaarsus jms. (näiteks Malta kõrgeima 253-meetrise Ta’Dmejreki raskusaste — paar sammu autost).

(Karu ronib edasi — “Teekond tippu 2 : nüüd on neid 82” ilmus 2021)

.

Albert Engström “Moskoviidid” (LR 14-15, 2020)

Reisikiri kodusõjajärgsest Venemaast 1923. aastal. Kunstnik Engström pääses tutvuste kaudu (rootslasi töötas N Liidus tähtsates ametites) isegi Trotski kabinetti, visandama kurikuulsat revolutsionääri-poliitikut. Autori suhtumine tundub reipalt seikluslik, aga kõige masendavama episoodi (mis ka lugeja üldmuljele lõpuks pitseri vajutab) on ta jätnud kõige lõppu: hotell Kuum Allikas (ei hakka siinkohal täpsustama, mis kohaga on tegemist).

Lugesin raamatu läbi mõne tunniga, aga meeles püsib hoopis kauem.

.

Friedebert Tuglas “Noorusmälestused. Esimene välisreis : pagulasmälestusi Prantsusmaalt ja Itaaliast 1909-1910” (Eesti Päevaleht : Akadeemia, 2011)

Raamat, mida sirvides ei saanud esialgu nö. lainele, aga ikka lugesin ja oli väga hea, vahel on vaja värskendada suhet klassikutega. Tuglast ollakse harjunud nägema ikka põdura vanahärrana, aga siin on ta 20ndates eluaastates noor seikleja, vaba mees, kes veetis aega ja haris end Euroopa suurlinnade muuseumides ja raamatukogudes. Eriti meeldejääv oli kirjeldus “vangisolekust” Napolis (Tuglas ootas pikisilmi, millal Laikmaa talle ometi raha saadab) — küll see oli üks hirmus linn… Soomest tõi ta kaasa lumelaudadega liikumise, nii et teda võib pidada isegi Eesti suusaspordi pioneeriks ;)

.

Väino Laisaar “4×4 reisid : elu läbi kolme silma” (Helios, 2016)

Mõnus raamat, lausa kahju oli, kui läbi sai. Seltskond reisib maasturitega Mongooliasse, Siberisse ja Venemaa äärealadele, raskesti ligipääsetavatesse paikadesse, kokku neli talvist ja kaks suvist reisi. Alatasa on jamad — pudedad sillad, kärestikuliste mägijõgede ületamine, kütus saab otsa, palju põnevust pakub (nagu rallispordiski) autode vastupidavus ja ettearvamatud muutused tehnoseisundis. Vahel tuleb päevade viisi niisama passida, et saada võimudelt luba edasisõiduks (ja luba ei pruugigi saabuda) või oodata lumetormi lakkamist… Just siis muutub tähtsaks kitsastesse oludesse surutud reisiseltskonna omavaheline läbisaamine. Väino Laisaar pole rohkem raamatuid kirjutanud, kuigi võiks.

.

“Otsides Spunki : Tartu Ülikooli töötajate mälestusi reisimisest Nõukogude Liidu ajal” (K. Espenberg, 2016)

Kogumiku autorite nimekirjast leiame Raul Eametsa, Garri Raagmaa, Jaanus Paali, Anzori Barkalaja jt., sisukorrast reisid nii ida- kui läänesuunal (nt Tuva, Karjala, Sahhalini saar, Hiina, Lääne-Saksamaa). Tenerife ja Tai asemel käidi siis Kesk-Aasia soojades vennasvabariikides. Reisimine oli küll odav, aga seiklused see-eest tihti juba ette “sisse kirjutatud”, lennukipiletite defitsiidi tõttu. Tänapäeva mõistes sisaldas rändamine palju ebamugavusi, juba ainuüksi varustust ei anna praegusega võrrelda: presendist jakid ja telgid, Jermak-seljakotid, ketside ja Tartu botastega liueldi lumistes mägedes… Maakaarte ei saanud usaldada, kuna need olid moonutatud. Esines ekstreemsusi: uljas kohalik autojuht-džigitt roolis ajalehte lugemas, sõidu ajal ja kurvilisel Gruusia mägiteel. Ja kord juhtus ka nii, et ”ühe matka tulemuseks oli üks abielu ja kaks artiklit Eesti Looduses”.

.

Friedebert Tuglas, Karl Ast Rumor “Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa : väike Skandinaavia reisisaatja” (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2021)

Kõigepealt on see üks väga ilus raamat: nii palju huvitavat kribu-krabu, mida uurida. Kokku on kogutud enam-vähem kõik, mis selle 1931.a. varasügisel toimunud reisi kohta säilinud: kirjad, postkaardid, fotod, reisibukletid, toonastes ajalehtedes ilmunud sõnumid matkajate teekonnast ja käekäigust. Rännuseltskonda kuulusid kirjanikud Karl Ast-Rumor ja Friedebert Tuglas, sponsor-ärimees Aleksander Puhk ning roolis autovõidusõitja Heinrich Tael. Sõiduvahendiks sai Ilmarise tehases (Chevrolet’ baasil) valminud Eesti esimene moodne matkabuss (mida Pekka Erelt on võrrelnud Naksitrallide furgooniga). Maailm oli valla, tee peale jäid Helsingi, Tornio, Trondheim, Uppsala, Köln, Pariis, Verdun, Königsberg, Riia, Tartu… Norramaa on rändajate lemmik. Reisil juhtus mõndagi; veini joodi nii suursaadiku vastuvõtul viibides kui ka laagriplatsil lõkke veeres ämbrist. Pekka Erelti artiklist on pärit ka foto: 

Fotol: Ast peseb nõusid ja Tuglas kuivatab, sigaret hambus, taamal puhastab autojuht Tael priimust, Puhk pildistab.

.

Natasza Goerke “Seal” (Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2018)

Reportaažiraamat Nepaalist. NG elab osa aastast (niipalju, kui viisa lubab) kohapeal, seega ta päris võõrsil polegi. Ta võrdleb Nepaali juustuga kahe suure saia (Hiina ja India) vahel, mõlemad “saiad” on ahned ja suruvad mõjuvõimu peale, nii et omapära säilitamine sellise “juustuna” on päris keeruline. Riik ja rahvas on vaene, elutingimusi räsivad lisaks sagedased maavärinad. Mägine maa tuleb kasuks — turism toob tulu. Varem ei tulnud kohalikele pähegi ronida pühade mägede otsa jumalaid segama, selle kombe tõid Himaalajasse inimesed Läänest, alpinistid. Kurb on lugeda turistide ülbest ja võimukast käitumisest, teenindajate alandamine on tavapärane. NG terav pilk toob välja ka erilise inimkategooria — rännumehed. Neile ei meeldi, kui neid turistideks peetakse, kuna nende eesmärgid on nii erilised, ülevad ja tunnetuslikud: “… ta külastab slumme, et jäädvustada kunstfotole lapse rõõmu, kes näeb saiakest. Oma muljed paneb rändur kogu aeg pliiatsiga kirja musta Moleskine kaustikusse ja annab kõik selle hiljem, mõtisklustega kaunistatult, välja raamatu või albumina.” Eks siin leidub nö. valgele inimesele mõtteainet…

.

Siim Holvandus “Kõlupead Ameerikas” (Menu Kirjastus, 2012)

Sümpaatsed on raamatud stiilis “vaatame-mis-saama-hakkab” (filmikunstis öeldaks “road movie”). Siin ei ole tegu pühapäevakooli jalutuskäiguga pargis — autori huvi- ja erialaks on Ameerika subkultuurid. Reisi üks eesmärk on kohtuda Põrguingel Sonny Bargeriga, külastada biitnikega seotud paiku… Autor rändab koos sõbra Raivo Raidiga Ühendriikide läänerannikult idarannikule, pooleteist kuuga läbitakse 7400 kilomeetrit ja 17 osariiki. New York, Niagara juga, Chicago, Las Vegas, Hollywood, väliseestlased ja indiaanlased. Raamatust on arvatud mitut moodi. Priit Pullerits: “Joomine on selles raamatus vähemalt sama tähtis tegevus kui päevinäinud Ford Taurusega läbi Ameerika kulgemine.” Nõustun pigem Tiit Pruuliga: “Mind joomine üldse ei häiri. Eriti siis, kui sellest sünnib vaimukusi. Kui aga tekib lihtsalt lodev jutt, siis on igav. Holvandusel on vist nii olnud, et pool reisi vintis ja vaimukas, pool reisi kaine ja tuim. Aga vaieldamatult tunneb Holvandus Ameerikat ning selle pop- ja subkultuure väga hästi […]” Tsitaatide allikas artikkel GO ajakirjast. 

.

Maarja Paesalu “Ehtsa elu maik : palverännak maailma äärele” (Pilgrim, 2016)

760 läbitud kilomeetrit Hispaania pinnal, sedapuhku jalgsi. Reisikiri, mille on kirjutanud nö. inimene meie keskelt, mitte erilist vaimset kogemust otsiv kuulsus või mõni spirituaalsete pretensioonidega isik. Aga pole kahtlust, et palverännak muudab ja jääb saatma eluks ajaks igaüht. MP on hispaania keelest eesti keelde tõlkinud mitu raamatut ja märgib, et tundis tõmmet selle maa poole juba lapsepõlves. Palverännakul kohtutakse-suheldakse paljude teiste kaaskõndijatega, igal oma tempo (MP läbis päevas vahel 32 km, teinekord 15 km, enamasti 20-30 km vahemikus). Leidub rändureid, kellel kaaslaseks koer, aga lemmikloom on sellisel retkel pigem takistuseks. Raamatus on ka praktiliste nõuannete ja soovituste osa: mida kaasa võtta (nt. seljakoti suurus võiks olla kuni 50 l), mida öömajade puhul silmas pidada jne. Ent tähtsaim kogemus või tõdemus võiks olla see: “Katsumustega on vaja hakkama saada sammhaaval. Kui raskusi niiviisi ületada, ei tundugi nad nõnda mõõtmatud.”

.

Mark Kurlansky “Havanna : subtroopiline deliirium” (Eesti Raamat, 2020)

Raamat, mille avastasin juhuslikult, töö juures sirvides. Kui leidsin lause, kus Havanna maju võrreldakse vihma kätte jäänud luitunud tortidega, siis oli selge, et tuleb lugeda ning pettuma ei pidanud. Havanna on läbi aegade olnud võõrvallutajate ja sisserändajate huvide mängumaa ning linna ajalugu seetõttu erakordselt segadusterohke (mõned märksõnad: orjakaubandus, piraadid, hispaanlased, hiinlased, ameeriklased ja Nõukogude Liit). Kliima on raskesti talutav: kõrvetav päike, tohutu niiskus, soolane õhk. Havanna ja Fidel Castro on lahutamatud. Fidel armastas väga jäätist ning laskis ehitada maailma suurima jäätisekohviku (1000 istekohta). Raamat sisaldab muuseas ka Mojito kokteili retsepti. Kummaline tundub enesetappude ja märterluse auväärne oreool ühiskonnas. Eriti tragikoomiline on seik pettunud poliitikust, kes tegi raadio otsesaates enesetapu, kuid tema hoolikalt planeeritud žest luhtus, kuna viimaste sõnade ja püstolipaugu ajal lasi jaam parasjagu eetrisse kohvireklaami.

.

Piret Kiivit

Rein Kuresoo “Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed”

Rein Kuresoo “Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed” viib ringkäigule kolme Musta Aafrika riiki – Botswanasse, Sambiasse ja Ugandasse. Loodusele keskenduvad ringreisid tuuakse lugejani voolava ja sõbraliku jutustusena, mis annab täpselt paraja annuse uusi teadmisi kohalikust faunast, ilma tavalugejat ära hirmutamata. Raamatus tutvume nii kohaliku iluduse, spiraalsete sarvedega suurkuduga, kui ka omamoodi huvitavate, aga peamiselt inetuks tituleeritud gnuude ja marabudega, läbi lendavad kuninglikud kroonkured ning imeilusates värvides küütlevad safiirkuldnokad. Tänu autori kaunitele fotodele saavad lugejad kõik need tegelased oma silmaga ära näha. Rännakukirjeldusele lisavad mõnusa tausta autori lühidad kõrvalepõikejutustused külastatud riikide ajaloost ja safariturismi algusaegadest, kohalikest kommetest ja traditsioonisest ning lõbusad seigad reisi eluolust. Puudutamata ei jää ka igikestev küsimus sebra triipude kohta. Kõige muu kõrval võtab autor vaevaks korduvalt rõhutada sealsete elukoosluste erilisust, olulisust ja haprust ning just see jäi minu jaoks raamatust enim kõlama.

Tarbimissoovitud: ideaalne kaaslane auto- või bussireisile, seltsiks tassike kohvi – miks mitte oma reisi ajal teha tiiruke ka Aafrikas?

Elis Tiidu
Tartu Linnamuuseum

Mathura „Guatemala, maa hing“

„Vaatan, kuidas mäed varjuvad ajuvasse vihma;
vihm nõrgub mu mõteteni
ning tasapisi saab minustki laul.“ (lk 56)

Olin pisut üllatunud, kui sattusin hiljuti Tartu Linnaraamatukogu facebook’is üht oma tekstikest taga ajades Kaja Kleimanni lugemissoovituse peale Rigoberta Menchú Tum’i ja Dante Liano lasteraamatu „Väike Min, tüdruk Chimelist“ (tõlge 2015) kohta. Muinasjutu stiilis jutustused näitavad pildikesi väikese kitšee tüdruku Rigoberta lapsepõlvest ühes Guatemala külakeses, kus ta kasvab üles koos vanade maiade elutarkuste, nende elutunnetusega ja looduskogemustega. Üllatunud olin eelkõige seepärast, et kodus ootas mind paari väljakirjutise tegemiseks samuti üks raamat Guatemalast. Maast, mille põlisrahvast maiadest oli 83% langenud 1960. aastast kuni 1996. aastani väldanud ning maad ja inimesi laastanud kodusõja ohvriks.

Mind oodanud raamat pärineb meie oma maa kirjaniku Mathura sulest ja kannab pealkirja „Guatemala, maa hing“ (2009). Just nii nimetatakse Guatemalat, mille nimi tähendab sõna-sõnalt „metsade maa“: „„Alma de la tierra, maa hing.“ Võib-olla on see mõte sündinud maia-indiaanlaste iidsest kultuurist – maiad moodustavad Guatemala elanike enamuse. Või viitab see Guatemala looduse mitmekesisusele – pikkadele hallidele ookeanirandadele, vulkaanide kuumusele, mägijärvede põhjatusele. Võib-olla aga hoopis asumisele väikestel laiuskraadidel maakera keskel. Võib-olla.“ (lk 11)

Seitsme foto ja käsitsi valmistatud reisikaardiga varustatud ülestähendused poliitika meelevallas ulpinud Kesk-Ameerika väikeriigist, kus asuvat „maailma energeetiline keerits“ (90), ei ole reisikiri tavamõttes. Ka autor ise kõhkleb, kas tema reisimine on „päriselt reisimine“ ja tema „päriselt reisija“ (lk 77), „Oli see reis päriselt või polnud seda siiski? Mis maa see oli, kus arvasin end käivat?“ (lk 105) Sest kui reisimise sihiks ei ole tutvumine eelkõige vaatamisväärsustega, vaid „liikumine ühest punktist teise, siis selle sisu on hoopis eneseavastus“. Reisist saavat „tõepoolest reis, kui see on ühtlasi reis enese sisse“ (lk 77). Ja need inimesed ei olegi tegelikult reisijad, vaid rändurid.

Rändurlikku ja kaemuslikku olemust ilmutab autor kaheosalises, pealkirjastatud peatükkidesse liigendatud reisiraamatus ka kompositsiooniliselt ja keeleliselt: omamoodi proloogi (nii proosa- kui ka luulevormis) ja epiloogiga täiendatud rännuteede kirjeldustega põimuvad kaks pärimuslugu ja mõned luuletused. Mathura vaatleb väljas- ja sissepoole, ta mõtiskleb, joonistab õlikriitidega meeleoluvisandeid (lk 28) ja läheneb lüüriliselt-empaatiliselt metsikule loodusele ning inimestele nende argipäevas ja pärimuses. Jutustades nõnda Guatemala ja tema rahvaste lugu, annab ta neile omaenda õrna hinguse.

Eve Pormeister

Lauri Räpp “See ei ole minu Kuuba”

Sel raamatul on eeskujulikult otsesõnaline ja autorihoiakut sedastav pealkiri. Puudu on vaid mõtteline alapealkiri „See raamat ei oleks kunagi saanud ilmuda „Minu…” sarjas”.

Nali naljaks, aga siit johtub üks tõik, millele on kerglaselt vähe tähelepanu pööratud. Nii nagu iga inimene peaks leidma just need reisisihid, mis on temale meele järele, peaks iga maa samuti leidma endale just neid turiste, kes sobivad selle maaga, tema inimestega, kultuuri ja tavadega. Ja antud juhul on tingimus kuhjaga täidetud. Kõnealune kaheksaliikmeline segaseltskond sobib Kuubale ja Kuubaga kui rusik silmaauku või piip vana merekaru suhu. Oma teekonnal saare ühest otsast teise ja tagasi läbitakse tähtsamaid linnu ja kõrvalisi asulaid, ööbitakse kohaliku kodumajutuse parimates palades, tutvutakse sealse ööeluga iga kandi pealt ning proovitakse kulinaarseid ja alkohoolseid tooteid koos kõikvõimalike tagajärgedega. Kuubalaste kirjeldused on sümpaatsed, vaatamata sellele, et enamik neist on võtnud eluülesandeks turistilt seitse rahanahka seljast koorida – aga kui nt õppejõu kuusissetulek on 25 eurot, siis hakkab nutikas inimene tahes-tahtmata otsima käänulisemaid rahateenimise võimalusi. Nii siginevadki jintero’d, kes ränduritele rohkem või vähem suli tehes transporti, majutust, meelelahutust ja muud vahendavad. Samas võib Kuubal kõikjal kohata muusikuid, kes on valmis ka tänaval juhusliku kohtumise käigus maha saama „Buena Vista Social Club’i” väärilise improvisatsiooniga – jumalamuidu ja heast tujust!

Rändurid lähevad meelsasti kaasa kohalike elufilosoofiaga: ära pinguta nii et pihik lõhki, parem tantsi ja laula või võta koos meiega üks väike naps! Hoole ja armastusega on jäädvustatud iga sisse joodud ja välja oksendatud mojito või cuba libre, iga söömaaeg, mis viis keele alla või lõi põhja alt, iga viimne kui kanajalgadel seisev casa, kus ööbiti, rääkimata chica’dest, kes lahkesti aitavad mööda saata öö (sularaha eest). Sularahaga on ka segased lood: välismaalastele on loodud omaette valuuta (CUC) ning kaupade-teenuste hinnad varieeruvad metsikult, olenevalt sellest, mitmendat korda kokkuleppele püütakse jõuda. Transpordivahendid on omaette maailm. Kas olete mõelnud, kuhu lähevad need laevad, autod ja bussid, mis heaoluriikides amortiseerununa maha kantakse? Kui peaksite Kuubale sattudes oma maanteemuhu ära tundma, siis palju õnne! Ehkki tõenäoliselt on ta juba värvitud roosa- ja kollaselilleliseks. Ja muidugi ammendamatu epiteetide varamu, iga turisti tähtsaim teema: tualetid. Sapiendus satanas, nagu ütleks Salomon Vesipruul.

Igatahes on see mõnus lugemine neile, kes taluvad autori kohitsemata keelepruuki ning tervislikku otsekohesust. Ja kui kellelgi tekib rännuisu, siis on säherdune ülevaateteos isegi praktilisem kui mistahes Üksildane Planeet.

Tiina Tarik

Vaata ka madlikese blogi.

Janika Kronberg „Rännud kuue teejuhiga“

Rännata on vaimustav ja legendide sinine udu kutsuv. Eriti võluv on reisida targa teejuhiga või vähemalt samal lainel oleva reisikaaslasega. Janika Kronbergil on sellised seltsilised olemas. Ta käib teadliku rändurina eesti reisikirjanike kannul mitmel maal: alustab Friedebert Tuglase lokke jälitades Hispaaniast ja jõuab päikesejanust haaratud Karl Asti seltsis Sri Lankale. Vahel on Kronberg tõeline jäljekütt, kes luusib täpselt eelkäijate liikumisteedel ja proovib murda lahti uksi, mis kunagi kirjanikele avanenud. Teisal rändab aga omapäi, eraldudes ajutiselt ka oma 21. sajandi reisikaaslastest.

Ikka ja jälle koorub Kronbegi mõtisklustest välja, kui oluline on tänapäeva maailmas iseennast tunda ja rahvusena iseendaks jääda. Just omakultuur on iga rahva visiitkaart: see, mis ka teisi huvitada võiks. Samuti on raske vastu vaielda Karl Asti tõdemusele aastast 1930, et laastatud loodus laastab omakorda inimese karakteri – inimene muutub lõplikult tööautomaadiks, rehkendamismasinaks.

Kõige hellem hetk selle raamatu seltsis saabus autori kirjeldusega Brasiiliast São Paulost, kui ta märkab tekiräbala all kõnniteel magavat poisikest. Poisi pea lebab asfaldil, aga sealsamas kõrval on hoolikalt rätikule asetatud tema ainuke varandus – jalgpall. Kas ta suudab selle abil kaugele (ära) lennata?

„Rännud kuue teejuhiga“ ergutab teele minema, aga kutsub koju tagasi ka. Samuti võib järgida hoopis Kronbergi eelistust – kõigepealt raamat ja siis alles reis.

Monika Piirimäe
Hugo Treffneri Gümnaasiumi emakeeleõpetaja

Marek Sadam “Bussiga Miamist Los Angelesse ja teised lood”

Kõigepealt ma tahan ära rääkida, miks mulle ja mu sõpradele meeldis 80ndatel vaadata “Ihmemiest” Soome Tvst (elasin siis muidugi vastavas levialas). Sest et MacGyver (tema`p see oligi) leidis vajalikud esemed plindrist pääsemiseks alati kõige tavalisemate, lausa lihtlabaste asjade seast. Ja see oli eriti põnev.

Lihtsus ja põnevus on ka märksõnad, mis iseloomustavad Marek Sadami raamatut. Raam raamatu sisu ümber on nutikas: autor sooritab mitmepäevase bussireisi USA idarannikult läänerannikule. Kannatab seejuures tühja kõhtu, tunneb end ülimugavasti kõrbepiirkonnas ja teeb märkmeid igasuguste pähetulevate asjade kohta. Siit leiab nauditavaid olukirjeldusi ettetulevatest vahejuhtumitest, kui oma sõnadega kirja pandud elufilosoofiat. Miks teel olla ja sinna minna võtmes.

Ja ma ei saa märkimata jätta, et tekst raamatus on mõnusalt lühike. Lõpus leiab veel  mõned laulutekstid ja nende saamisloo. Saab rahulikult kaasa mõtiskleda. Ehk koguni oma reisiplaani kokku hakata panema. Selline meelt koondav raamat ühelt meelelahutajalt.

Tõnu Lilleorg

Tom Valsberg “Kuidas rännata ilma hirmuta”

Olen selline kummaline inimene, kes loeb korraga mitut raamatut. Kui mul oli käsil Tom Valsbergi “Kuidas rännata ilma hirmuta”,  siis samal ajal jõudsin läbi lugeda ka Tarrvi Laamanni “Minu Jamaica”, millest juba selles blogis kirjutasin.

Need kaks raamatut kõlasid mu meelest imepäraselt kokku ja võimendasid teineteisest saadud muljeid.

Valsbergi raamat on raamatukogulikus liigituses siserännakute käsitlemise tõttu esoteerika liigi alla paigutatud, kuid selle esimeses osas  on ka üksjagu tavapärast reisijuttu ning muljeid mitmetest paikadest: Indiast, Hispaaniast, Uus-Meremaalt, Puerto Ricost, Taist ja erinevatest vaimsete suunitlustega rahvusvahelistest kogunemistest, festivalidest, laagritest. Samas on ka praktilisi reisisoovitusi  – kust osta soodsaid lennupileteid (lingid lk. 70), mida reisile kaasa võtta, kuidas seigelda sendita taskus. Lk. 17-21 toob ära kakskümmend  head põhjust, miks rännata välismaal ja lk. 85-91  üksteist soovitust rändamiseks, millest esimene kõlab nii: “Tuhandekilomeetrine retk algab esimesest sammust”.

Raamatu 2. ja 3. osa käsitlevad siserännakuid ja rändamist läbi elu, alustades lk. 95-97 loendiga üheteistkümnest põhjusest, miks võtta ette siserännakuid, mille võtab kokku lause: “Õppides tundma ennast, saame paremateks inimesteks ja sellest võidavad paratamatult kõik meid ümbritsevad”. Siserännakute abimeestena kirjeldatakse mitmesuguseid meditatsioonitehnikaid,  unenägemise tehnikat, lõõgastumist hõljumiskambris, rännakuid väelaulude ja tantsudega, hingerännakuid psühhodeelsete ainete ja rituaalide abil, toetudes põlisrahvaste kultuuridele. Lk. 148-153 käsitletakse pisut pikemalt kanepi kasulikke raviomadusi ja põhjusi, miks ta on keelatud ainete nimekirja pandud. Autor hoiatab tõeliselt kahjulike ja sõltuvust tekitavate narkootikumide ja alkoholi eest.

Kuna Tom Valsberg on tihedasti seotud muusikaga, lauldes omakirjutatud laule  ansamblites Indigolapsed, Tane Mahuta, Manki Maind, siis pühendab ta eraldi peatüki väelauludele ja tantsudele.

Läbi elu rändamise osast  jäid mulle meelde mõtted, et oma täiuse-ihaluse vangis olevad inimesed ei saa olla õnnelikud, kui kinnitavd kogu aeg endale: “Ma pole piisavalt tark, ma pole piisavalt ilus, ma pole piisavalt lahke, ma pole piisavalt valgustunud, ma pole piisavalt rikas. Sealt edasi järeldused. Kui mul oleks piisavalt raha, siis ma oleksin õnnelik. Kui ma oleksin ilusam, siis leiaksin armastuse ja oleksin õnnelik.”  Nii tekib sellistel inimestel ebapiisavuse illusioon, mille peasüüdlaseks peab autor enda võrdlemist teistega ning kirjeldab selle piltlikustamiseks Bhutani juhtumit lk. 216-217. Mõnusalt humoristlik, läbi käpiknukust guru Puppet-J video Youtubest, on lähenemine New Age raamatule “Saladus” (lk.218-219)

Peatükk “Kuidas hoida sõidukit töökorras” käsitleb oma keha kui rännaku sõiduki eest hoolitsemist õige toitumise  abil, lk. 257-259 on juttu kehale ohtlikest ainetest.

Raamatule annab emotsionaalse lisaväärtuse komplektis olev cd-plaat  rännakutest inspireeritud laulude paremikuga; laulude tekstid on raamatus kirjas. Vahvad on humoristlikd illustratsioonid, autoriks Jaan Rõõmus.

Autori tutvustus raamatu tagakaanel kõlab nii: “Tom Valsberg  on iseäralikest ideedest pakatav rändmuusik ja sõnasepp, kes on viimase kümne aasta jooksul ohtralt maailmas ringi reisinud. Rännakutest inspireeritult on Tom kirjutanud palju Indigolaste laule ja avaldanud Eesti Ekspressis luuletusi ning rännulugusid.” Soovitav on vaadata autori enda väga sisukat raamatututvustuse videot , mis on tehtud ajal, mil ta kogus raamatu avaldamiseks annetustega raha.

Raamatul on lehekülg Facebookis  ning kui Google`i otsimootorisse kirjutada Tom Valsbergi nimi, leiab tema kohta väga palju materjali.

Ülli Tõnissoo

Tom Valsbergi foto on pärit siit.

Tarrvi Laamann “Minu Jamaica”

Petrone Prindi ülipopulaarse “Minu…”- sarja reisiraamatuid loen ma valikuliselt, eelkõige nendelt kirjutajatelt, kelle muu tegevus või siis kirjeldatav paik on mulle huvipakkuv.

Seekord just lõpetasin värskelt ilmunud Tarrvi Laamanni “Minu Jamaica”  , alapeakirjaga “Pole probleemi!”, mis väga täpselt võtab kokku selle paradiisliku Saare asukate ellusuhtumise. Saar suure algustähega ei ole siin kirjaviga, vaid viis, kuidas selle elanikud austavalt oma kodukohta nimetavad. Respect! – taas jamaikalastelt laenatud väljend.

Tarrvi Laamann, graafik ja Von Krahlis reggae-muusika õhtuid korraldav diskor, kirjeldab pikemalt mitut reisi oma lemmikmaale, reggae hälli ja legendaarse Bob Marley kodumaale – üksinda, koos vennaga, koos naisega ning koos naise ja tütrega. Situatsioonide ja kohatud inimtüüpide kirjeldused on värvikad ja humoorikad. Jamaica – see on kirevad karnevalid ja ülitugeva võimendusega reggae muusika peod otse tänaval, kus tantsijail pole vanusepiiri, maailma parim vürtsine grillkana igas nurgapealses söögikohas, maailma hinnalisem kohv Blue Mountain ja kanepi-joint, mis on justkui kleepunud kohaliku tegelase sõrmede külge.

Raamatule annavad erilise lisaväärtuse tavapäraste reisifotode asemel leheküljed kunstniku enda kommentaaridega varustatud puulõigetega..

Ja mulle meeldib väga viimane peatükk “Külas on hea, aga kodus on väga-väga hea”, kus jääb kõlama, et sugugi nii paljud eestlased ei kavatse jäädavalt välismaale putkata nagu osa meediast häälekalt hädaldab. Tarrvi Laamann arvab hoopis nii: “Võib-olla on mul enesel kuue aasta pärast juba veidi liiast lavalaudadel tallata, aga mõtetes olen ikka positiivsuse/päikeselisuse ja “no problem`i” lainetel. Kui reisida ja pidudel käia enam ei jaksa, eks siis vaatan seda kõike telekast, loen raamatust kaugetest maadest ning maalin-joonistan oma reisimõtted reaalsuseks… Eestis, minu “kodusaarel”: “No problem!”

Lisainfot Tarvi Laamanni kohta siit, keda huvitab Tarrvi Laamann kunstnikuna, võib vaadata e-näitust või uurida tema blogi. Reggae-muusikat ja raamatus mainitud muusikuid leiab huviline YouTubest.

Ülli Tõnissoo

Aune Past “Printsi poole teel”

Aune Pasti “Printsi poole teel. Minu unistus Monacost” sobiks väga nii Petrone Prindi “Minu…” sarja reisiraamatute kui ka Viivi Luige “Varjuteatriga” ühte ritta, sest nagu tagakaane tutvustus ütleb: “See iseendas reisimise raamat pakub mõtisklusi, elamusi ning mälestusi, mille taustaks on autori lapsepõlvest pärit unistus printsist. Ja kaugest maast Monacost.” Ja eessõnas ütleb autor ise: “See, millest jutustan, on minu Monaco.”

Lisaks on raamatu algusse kirjutatud lapsepõlvemälestused võrreldavad järgmiste jutustustega lapsepõlvest: Viivi Luik “Seitsmes rahukevad”  ja Leelo Tungal “Seltsimees laps ja suured inimesed”. “Mis Siber on, tean ma ülihästi. Seal elas kuriloom Stalin, kes küll enne minu sündi ära suri. Aga mine hullu tea, tema kutsikad võivad seal alles olla. Vanaema teab, tema saadeti Siberisse, ema pääses peitu. Hiljem kasvatas ema sea, müüs selle maha ja sai vanaema Siberist kätte. Ma arvan ikka, et ju siis kuriloom tahtis inimeste kõrvale ka sealiha. Kuidas asjad täpsemalt olid, ei tohi laps küsida. Sellest ei räägita. Aga sünnipäevadel lauldakse laule, mille peale täiskasvanud teadjad näod pähe teevad ja kangesti naeravad. Kui mina ükskord poes laulsin “Olen vaena Venemaa kolhoosnik, kitse ma ei jõua pidada”, sain emalt sellise siraka, et rohkem ma poes esinema ei kippunud.”

Mulle meeldisid autori järgmised sisekaemuslikud mõtisklused: “Sageli sõltub meie julgus õnnelik olla avalikust arvamusest. Sest naisel on ikka mõni aasta, kilo või valus suhe ülearu. Me koguneme Lauluväljakule, et tunda isamaa-armastust, me põleme läbi, sest armastame tööd, mida teeme, armastusest vanemate vastu istume taas rikkaliku pidulaua ümber vanu mälestusi kuulama, armastusest laste vastu teeme ilmvõimatuid trikke, armastusest lemmiklooma vastu läheme välja igasuguse koerailmaga… Aga mida me teeme armastusest iseenda vastu? Oleme isetud, oleme avatud, oleme hoolivad kogu maailma vastu, välja arvatud me ise. Ikka ise pead oskama ja tahtma iseennast armastada, siis armastavad sind ka teised, siis märkad armastust enda ümber. Siis võib olla elu Eestis või Monacos muinasjutt, kus juhtub imesid. Peab olema tahe elu muinasjutuks tunda.”
…
“Kui tootja garantii läbi saab, on naisel kaks valikut: kas “vananed väärikalt” või muutud eluasemelaenu tagasimakse lõppedes kosmeetikafirmade ja ilukirurgide pantvangiks. Mõtlen õige tihti, et Eestis ei ole ühtegi vana naise eeskuju ehk riigi esimest vana naist, kes suudaks vastu seista jubeda vanainimese stereotüübile. Valitsevaid mõttemalle on võimalik ajapikku muuta vaid sumeduse delikaatse võluga. Küpsusel on oma eelis, sest inimene on vaba paljudest hirmudest. Ta teab, mida tahab, ta teab, kus see on, ja ta teab, kuidas seda saada. Samas ta teab, et iga tusk läheb kord üle, ja oskab hinnata rõõmsaid hetki. Ta naudib mängu nimega Elu.”

Eestlaste ja Monaco elanike vahel leiab Aune Past ka mõningaid ühiseid puutepunke – mõlemad on suhteliselt reserveeritud käitumisega ega kipu võõrastega eriti suhtlust alustama.  Edasi mõtiskleb ta oma kaasmaalastest nii: “Mõnikord väidavad inimesed, et eestlased ei naerata. Ma pole selle väsinud linnalegendiga nõus. Minu meelest naeratavad küll, vahel koguni naeravad südamest.
…
Enda ümber näen inimesi, kes naeratavad, mõnikord on neil pisar silmanurgas või välgub pilgust tulist viha. Eestlane on normaalne põhjaeurooplane. Ja naeratab ikka.
…
Eks meil neid legende jagub. Ühte teist legendi, et meil on ilusad naised, kordan ma ise ka ikka ja jälle. Mõistan, miks võõrale tundub, et meil on palju kauneid naisi: meie naised on iseseisvad ja ambitsioonikad. Kord Ameerikas küsisin kolleegilt: imelik, tundub, et Ameerikas ilusaid naisi polegi? Mees ütles, et Ameerikas on ilusad naised kellegi omad ja neid hoitakse nagu muidki kalleid aksessuaare võõraste pilkude eest varjul… ma ei taha tema seksistlikku ilmavaadet jagada. Aga tõsi ta on, et meie tänavapildis, ärihoonetes, söögikohtades ja meeelelahutuspaikades on palju ilusaid inimesi.”

Üsna põhjalik on ülevaade kohalikes söögikohtades saadud maitseelamustest ja võrdlused Eestiga on jällegi positiivsed: “Monaco ja Eesti puhul leian, et parimates kohtades võime omavahel julgelt mõõtu võtta.
…
Täna kiidan nii koduseid kui ka vürstiriigi tipprestorane. Meie Põhja-Euroopa köök on väga hea.”

Lisaks emotsioonidele saab raamatust ka palju teavet Monaco ajaloo, tema valitsejate ning majanduselu kohta.

Raamat kuulutati eelmisel nädalal kuku.ee Nädala Raamatuks. Aune Pasti piltidega reisilugu “Lõunamere seiklus” (autor Paavo Kangur) ilmus ajakirja Kroonika 26. märtsi nr. 13. Aune Pasti pilt on pärit siit.

Ülli Tõnissoo