Posts Tagged ‘afganistan’

Hannes Võrno “Missioon”

Päevikuid kui selliseid on üldse väga raske lugeda. Üldiselt on nad ikkagi kirjutatud just endale, mitte nii paljudele silmapaaridele.

Nii oli ka selle raamatuga.

Mulle tundus, et seda oli kirjutanud mitu inimest: üks Hannes kes oli sügavalt usklik, teine Hannes, kes oli enesekindel oma töös teades kuidas ja mismoodi oleksid asjad paremini, kolmas Hannes, kes pidevalt kahtles ja hädaldas kuidas keegi teda ei armasta ja kuidas keegi temast ei hooli ja siis veel üks Hannes, kes oli üks hunt suures hundikarjas, mis puudutas inimesi ja olukordi, kuhu ta oli sattunud, tänu kohale, kus ta viibis. Mistõttu lugejana oli vahepeal tahtmine ta peale karjuda: ”kuidas sa nii üldse võid mõelda!” ; kaasa tunda ja lohutada; rõõmustada koos temaga ja nutta ahastusest!

Ma olen varemalt oma elus kokku puutunud inimestega, kes on missioonidel käinud ning seetõttu oli võib-olla lugeda pisut lihtsam ja arusaadavam kui muidu.

Sõda muudab inimesi, inimeste mõtlemist ning nagu ka tema puhul — olla pool aastat eemal kõikidest ja kõigest mis on armas ja tuttavav, see paneb see ühest küljest kahtlema kõiges ja kõigis, teiselt poolt aga paneb ümber hindama olukordi, millele tavaelus me muidu tähelepanu väga ei pööragi. Nagu ta näitena tõi kiirabi sireenid.

Veidi häiris mind tema inimeste pidev kritiseerimine, kas ta ikka on nii hea inimeste tundja kui ta arvab end olevat. Vot ei tea.. aga see oli ka raamatus ainus asi mis mind tõsiselt tigedaks ajas!

Kõige naljakam on lugeda igapäevast menüüd! Tõesti wow.. millised söögid!! :)

See raamat oli nii ehe, tõetruu, vahetu ja mõtlemapanev. Emotsioonid, mida ta kirjeldas, olid just sellised nagu nad olid — päris! Selle raamatu lugemine tekitas aukartust kõikide nende sõdurite vastu, kes seal kaugel on. Millega ja kuidas nad igapäevaselt oma eluga meie pärast riskivad. Kummardan sügavalt kõikide nende ees selle eest!

Soovitan lugeda seda kõikidele, kes vähegi sõjast lugeda soovivad või suudavad! Emotsioon on tagatud, olgu see hea või halb, aga külmaks ei jäta see lugu kohe kindlasti mitte kedagi!

Devy Einer

Khaled Hosseini „Lohejooksja“

Khaled Hosseini „Lohejooksja“ / originaali tiitel: „The Kite Runner“, inglise keelest tõlkinud Helje Heinoja .- Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008.

hosseinilohejooksjaRaamatu tutvustuses on kirjas, et „Lohejooksja“ on lugu Afganistanist väga erinevatel aegadel – alates monarhia viimastest õitsenguaegadest, kuningavõimu kukutamisest kuni tänapäevase Talibani käes vaevleva rusutud, mässuliste hirmuvalitsuse all kannatava riigini välja. See on lugu isadest ja poegadest, lugu Amirist ja Hassanist, kes on justkui parimad sõbrad, kuid samas lahutavad neid aastasadadega juurdunud traditsioonid, seisusevahe, vastandlikud usundid. See on lugu peensusteni jälgitavast afgaani kombestikust ja traditsioonidest, mis jäävad kestma ka võõrsil, USAs afgaani immigrantide kogukonnas. See on lugu elude purunemisest ja saatuslikest muutustest, kui Afganistanis algab sõda, ning usust ja lootusest näha taas kord õitsvat kodumaad. See on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest.

„Kas sa tahad, et ma jookseksin selle lohe järele sinu jaoks?“
Ta kõrisõlm tõusis ja langes, kui ta neelatas. Tuul tõstis ta juuksed püsti. Mulle tundus, et nägin teda noogutamas.
„Sinu jaoks, kas või tuhat korda,“ kuulsin end ütlevat.
Siis pöördusin ja hakkasin jooksma.

„Lohejooksja“ on küll juba aastaid tagasi eesti keeles ilmunud, kuid minu kätte sattus ta alles hiljuti, esmalt inglisekeelsena. Ja juba pärast esimesi peatükke tabas mind imelik tundmus – kas ma olen seda raamatut varem lugenud? Kuid siis meenus mulle, et olen kungi näinud sellel raamatul põhinevat samanimelist filmi (tõenäoliselt PÖFFil). Kuid lisaks meeldivale äratundmisrõõmule pakkus „Lohejooksja“ piisavas koguses põnevust, kurbust, rõõmu ja mõtlemisainet ning viis radadele, kuhu ehk üks film viia ei suudakski.

Minu jaoks on „Lohejooksja“ üks südamlikemaid raamatuid, mida olen lugenud. Nii nagu raamatutuvustuses kirjas, on see lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest. Lisaksin omalt poolt ka veel sõja, mis kahjuks vaatamata möödunud aastatele ja isegi aastakümnetele, on ju tänagi üks päevauudiste põhiteema ja valutekitaja kogu maailmas.

Ehk on see vaid tühipaljas kokkusattumus, et lugesin raamatut nn sõbrakuul, kuid igal juhul oli tegemist ideaalse ajastusega. Lugedes raamatut ja nähes kõiki neid punaseid vilkuvaid ja söödavaid südamekesi poelettidel tekkis rida mõtteid ja küsimusi seoses sõprusega. Milline on tõeline sõprus? Kas tõelist sõpra tuntakse vaid hädas? Miks tähistatakse sõbrapäeva vaid kord aastas? Kas selleks, et olla kellegi sõber, tuleb kõigepealt saada sõbraks iseendaga?

Ja teine oluline märksõna, millel on raamatus oluline roll – sõda. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tahtsin ma saada vastuseid küsimustele kes, millal ja miks. Raamatu peategelane Amir lahkub koos oma isaga kodumaalt Nõukogude Liidu ja Afganistani vahelise sõja puhkemise tõttu aastal 1978. Sõditi pea kümme aastat, suri üle miljoni sõduri ja tsiviilisiku ning tulemusteks olid kodusõja jätk, Talibani režiimi võimu kasv ning kodumaata jäänud inimesed. Eestigi oli sõjategevusega seotud juba siis. Wikipedia andmetel sõdis Afganistani sõjas ka 1652 tollasest Eesti NSVst kutsealustena teeninud meest, kellest 36 hukkus, Eestisse on tänaseks jäänud 800–900 nn. esimese Afganistani sõja veterani. Ja siis saabus aasta 2001…

Kõndisime tagasi Jadeh Maywandile ja pöörasime paremale, lääne suunas. „Mis lehk see on?“ küsisin.
Midagi oli pannud mu silmad vett jooksma.
„Diisel,“ vastas Farid. „Linna generaatorid lähevad alatasa rivist välja, seega elektrit ei ole ja inimesed kasutavad diiselkütust.“
„Diisel. Kas sa mäletad, kuidas see tänav lõhnas noil endistel aegadel?“
Farid naeratas. „Kebab“
„Lambakebab,“ vastasin.
„Lammas,“ kordas Farid, nautides seda sõna suus. „Ainsad inimesed Kabulis, kes saavad nüüd lammast süüa, on talibid.“ Ta tõmbas mind varrukast. „Millest rääkides…“
Meile lähenes sõiduk. „Habemekontroll,“ ümises Farid.

khaled-hosseiniKokkuvõtvalt võin öelda, et „Lohejooksja“ tekitas mängleva kergusega tunde, et olen ise ka seal samas – Kabulis, Fremontis või Islamabadis. Kuid pannes raamatu käest, sain aru, et olen kõigest siin. Kus on ka armastus ja sõprus, aga ilma sõjata.

Ühel suvepäeval kasutasin ühte Ali kööginugadest, et lõigata puusse meie nimed: „Amir ja Hassan, Kabuli sultanid.“ Need sõnad muutsid asja ametlikuks – tegid sellest meie puu. Pärast kooli ronisime Hassaniga granaadipuu okstel ja napsasime veripunaseid granaatõunu.

Eesti keelde on tõlgitud ka kaks teist Khaled Hosseini romaani: „Tuhat hiilgavat päikest“ ning „Ja mägedelt kajas vastu“.

Marie Saarkoppel

Khaled Hosseini pilt on pärit siit.

Martin McCauley “Afganistan ja Kesk-Aasia: nüüdisajalugu”

Mitmetel põhjustel olen ma viimasel ajal silme alt läbi lasknud mõningaid Lähis-Ida ja Kesk-Aasia ajalugu puudutavaid raamatuid. Enamasti tundusid näppujäänud kuidagi igavavõitu jäädes kas liialt kuivalt sündmuste ülesloetlemisteks või liialt pealiskaudseks või liialt emotsioonidel mängimiseks. Nende seast tõusis minu jaoks esile Martin McCauley “Afganistan ja Kesk-Aasia: nüüdisajalugu”. Kuigi ka sellel raamatul on puudusi – viletsad kaardid, kohati küsitav tõlge, mitte kõige loogilisem ülesehitus – oli see raamat minu jaoks eestikeelsetest selleteemalistest köitvaim. Raamatu info on tänaseks küll kümmekond aastat vananenud, aga kõigest eelnevast saab soravalt jutustatud hästi seostatud pildi. Ja mitte ainult pealkirjas lubatud nüüdisajaloost, vaid ka kaugemast ajast. Mis on seda imekspandavam, et raamatu maht on vaid poolteistsada lehekülge.

Eestikeelsetest Afganistani puudutavatest raamatutest saab infot siit.

Tiina Sulg

Åsne Seierstad “Kabuli raamatukaupmees”

Åsne Seierstad on sündinud Norras 1970. a, õppinud Oslo ülikoolis vene ja hispaania keelt ning filosoofia ajalugu. Vabakutselise sõjaajakirjanikuna on ta viibinud reportaaže tehes kriisikolletes üle kogu maailma ning kirjutanud neil teemadel neli raamatut: “With Their Backs to The World: Portraits of Serbia” (orig. 2000), “The Bookseller of Kabul” (2003), “One Hundred And One Days: A Baghdad Journal” (2005) ja “Angel of Grozny: Inside Chechnya” (2007). Seierstad on pälvinud sõjatemaatika käsitlemise eest ka mitmeid auhindu.

seiestadkabuliÅsne Seierstadi dokumentaaljutustus „Kabuli raamatukaupmees“ on kirjeldus ühe Afganistani pere argipäevast, mis laieneb ülevaateks piirkonna eluolust. Sündmused leiavad aset Talibani režiimi järgses Afganistanis. Pärast Afganistani sõjategevuse lõppu tutvus ja sõbrunes Seierstad Kabuli raamatukaupmees Sultan Khaniga ning otsustas kirjutada tema perest raamatu. Too eristus ümbritsevast viletsusest raamatupoe pidamise ja vanade käsikirjade kogumisega. Kaupmehe pere juurde ühe mikrorajooni paneelmaja neljatoalisse korterisse kolides avastas autor aga, et Khani perekonnas kehtivad siiski ranged islami tõekspidamised.

Seierstad liigub sageli koos Khanide pere naistega Kabuli tänavail, kandes ka ise maaniulatuvat burkat. Raamatus kirjeldab ta suure kaasaelamisega iga pereliikme elu, andes mina-vormis edasi ka nende mõtteid ning põimides jutustuste vahele kilde Afganistani poliitilisest minevikust, vanadest traditsioonidest ja uutest kommetest. „Kabuli raamatukaupmees” on lihtne ja huvitav lugemine neile, kel soov tutvuda islamimaade kultuuriga.

Loe lisaks:
Ly Lestberg: Nägemas Afganistani naiste läänlasele nähtamatut elu
Kadri Jaanits: Åsne Seierstad “Kabuli raamatukaupmees”
Kadri Kirstein: Åsne Seierstad „Kabuli raamatukaupmees”

Taimi Värva