17 juuni
Lugu kulgemisest ja üksindusest.
Minategelane tunneb end maailmakodanikuna, kelle maailm ei ole pärit sellest maailmast. Kui, siis vaid osaliselt.
Kes üritas, kuid ei suutnud end lahti rebida. Kellest sai igavene rändaja, saatjaks tühjuse- ja kaduvikutunne.
Sestap asub ta kohal, kuid samas hoopis kusagil mujal.
Kusagil eikusagil.
Selline on elu.
Heiki Epner
Tartu Ülikooli Raamatukogu
17 mai
Ma kahtlen, kas Eestis on mõnd teist autorit, kes isikliku kannatuse nii lõpuni välja kannab, et see ei muutu iseenda vastandiks, naeruväärsuseks. Ometi on see raamat isegi Õnnepalu kohta tavalisest kangem kraam, nii kange, et autor on pidanud vajalikuks lisada hiljem kirjutatud järelsõna, mis on tema kohta peaaegu et helges toonis.
Muus osas on see kõik muidugi juba varem olnud – kahetsus, vead ja valed valikud, valesti elatud elu, ööd ja tasapisi pimedusest välja kasvavad koidikud koos oma deemonitega, aga samas ka aja ja loodusega ühes hingamine. Ja siis jälle uus eksiil, uus töö, uus maja, uus lootus ja mõistmine, et millestki sai läbi mindud ja jõutud teisele poole välja, hoolimata sellest või just selle tõttu, et eelmise raamatu lõpmatus ikkagi lõplikuks osutus.
Ning ehkki ühelt poolt mõjus selle talvepäeviku järelsõna oma selgitavas või isegi vabandavas toonis justkui pisut üleliigsena, lunastas see teiselt poolt raamatu lohutuvõitu depressiivsuse. Sest elu on küll võimatu asi, aga inimene, näe, elab ikkagi ja usub, et see natuke ette kujutatud või tegelikku lähedust kellegagi on ainus, mis loeb. Ja nii see ehk ongi.
Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut
13 mai
“Ainult juhuse tõttu sünnib Salong: üht auahnusest ülespiitsutatud psühhiaatrit, kes teadlikult ja karjääri huvides hukkab loendamatul arvul katseloomi – kasse –, kuna vajab nende elavaid ajusid eksperimentideks, tabab patoloogiline kurbus, võimetus taluda lootust, ja oma kurbuse lohutamatuses hakkab kirjutama.” Nii kirjutavad Vaino Vahing ja Madis Kõiv ühisteoses “Endspiel: Laskumine orgu”.
Psühhiaater-kirjanik Vaino Vahingu Salong asus 1960-70te Tartus Nõva tänaval, tänaseks kõrgub toonase kahekordse puumaja asemel viiekordne hruštšovka ja ümbrusest õhkub kõike muud kui salongilikkust. Sinna hruštšovka seinale tuligi paigutada mälestustahvel Salongile ja seal elanud Vaino Vahingule, kui otsisime kunagi kohakirjandust märgistava JutuPeatuse sildi jaoks sobivat kohta. Tolleaegsete loome- ning vaimuinimeste eneseharimis-, peo- ja vestluskohast Salongist kirjutab Vahing põhjalikult oma päevaraamatutes, mis on ainuvõimalik sissejuhatus ta loomingusse. Kassid jättis Vahing ühel hetkel rahule, nemad teda mitte nii väga. Kui meil oli raamatupoes Biblioteek Vahingu-teemaline lugemisklubi õhtu, ilmus kusagilt kohale ka mustakirju kass, kes sellest olengust inimeste süles viimast võttis.
Ent Vahing ei eksperimenteerinud ainult kassidega.
Elukauget, väljamõeldud tegelastega fantaasiaküllast proosat ei maksa Vahingu loomingust otsida. Kirjanik-Vahingu loominguline allikas oli ta oma elu ja seda jutustas ta oma proosas edasi ausalt ja paljudele osalistele tänini valusalt. Selles sõna otseses mõttes eluteatris lavastas Vahing oma sõprade ja tuttavatega erinevaid situatsioone, provotseeris neid ja pani “oma näitlejaid” psühholoogiliselt proovile. Mängis nende, hiirtega, nagu üks kasside seast. Provotseeris elu ennast, dramatiseeris seda üle ja elas pidevas piirisituatsioonis.
Selle aususega tahtis ta luua midagi enneolematut, midagi, mis oleks teistsugune ja kordumatu.
Praktiseeriva psühhiaatrina ei jätnud ta ka oma “õpikut” ainult enda teada, vaid oli paljudele tolleaegsetele, ennekõike teatriinimestele Jungi ja Freudi, Adleri ja Huizinga teooriate ning ka näiteks psühhoanalüüsi tutvustajaks.
Lisaks sundis ta end järjekindlalt harima, raamatuid lugema, ja kahtles endas pidevalt. Need on jooned, mis on ütlemata sümpaatsed ja tunduvad kuuluvat pigem ajalukku kaduva inimtüübi omaduste hulka kui tänapäeva inimesele.
Vaino Vahingu päevaraamatute (“Päevaraamat. I : [1968-1973]“, “Päevaraamat. II : [1974-1984]“) põhjal tegi lavastusliku dokfilmi Rainer Sarnet, pannes kokku kino ja teatri ning andes väga vahinglikult edasi nihestatust ja piirisituatsioone. Filmis kurdab näitleja Hannes Kaljujärv, et tänavapilti rikastavat ohutut hullust on tänapäeval vähemaks jäänud, linn on mandumas, sest pole enam kuketädisid ja igasuguseid kirejaid. Meie klubiõhtust osa võtnud psühhiaater tõdes, et küllap on siin oma roll ravimitel, mis on odavam viis nihestatust normaalsusesse ajada kui näiteks psühhoanalüüs.
Ehituspoest võib aga leida puitotsaga kellut nimega Kassikeel Jung. On veel lootust! Mjäu.
Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja
23 märts
Raamatu tumehallid kaaned annavad õigupoolest eksimatu värvikoodi: alapealkirjaks võiks olla ka “meelemasenduse kroonika” (ise ta nimetab seda ühes kohas veel “kaebusteraamatuks”). Kurikuulus kirjanikupalgast loobumine on osutunud Õnnepalu jaoks liig intensiivseks ja mõtlematuks põkkumiseks ühiskonnaga, kus ta tavaliselt on eelistanud mugavat kõrvalseisja positsiooni. Olen tema viimaseid raamatuid tavaliselt heal meelel lugenud, aga see läks üsna raskelt. Ilm on ängi ja tumedust praegu niigi täis, ja selles raamatus on ka vähem kui tavaliselt tema intelligentseid heietusi-mõtisklusi.
Lisaks segadusele kirjanikupalga ümber sureb vahetult enne koroonaepideemiat tema eakas isa. Teadagi, peale vanema kaotust pole maailm enam endine — see läbielamine lisab uue raske kihi. Lisaks taipamine, et tegelikult ta ei tundnudki teda kui inimest ja tõdemus, et “pole olemas suuremat võõrust kui see, mis võib olla vanemate ja laste vahel. Oleme oma vanematega liiga harjunud, et meile võiks pähegi tulla neid tundma õppida”.
Viimaks otsustab ta oma Saare-kodust päriselt lahkuda, sest “seal, kus sa haiget said, sa ei parane”. Paranemine tuleb, aegamisi, ja raamatu lõpus vaatab ta sellele hingesegadust täis perioodile juba üsna rahulikult tagasi ja leiab, et selle päeviku avaldamisel on kellegi jaoks ehk teraapiline mõju, sest kui lugeda, et kellelgi teisel on olnud veel suuremad hingehädad, siis see võib jõudu anda: “minu isiklik kogemus igatahes ütleb, et raskemeelsusest aitavad välja ainult kurvad raamatud”. Raamatu lõpus on Õnnepalu varasematest raamatutest tuttav rahutus ja lootusrikkus, valmisolek uuteks teekondadeks ja elukogemusteks.
Kadri Rohi
26 veebr.
Kõige tähtsam siin raamatus on järelsõna. See on tunnismärk inimese vastupidavusest. Mitte lõpetada päriselt, vaid elada üle, tulla välja — alati tasub endale anda võimalus kirjutada järelsõna. Vaadata tagasi, meenutada olemise raskust ja olla nüüd sellest raskusest, Deemonist vaba, vähemalt veidiks. Ajad-asjaolud võivad muutuda ning selles muutumises peitub alati lootus. Kõik läheb mööda ja miski ei jää püsima, ei raskus ega kergus.
Piret Kiivit
12 aug.
Armas Tammelinna raamatukogu rahvas!
Pöördun teie poole nii, sest kuigi mina olen teile üks paljudest, olete teie minu jaoks üks ja ainus kõige meeldivam raamatukogu. Te võtate mind vastu naeratusega, kannatate välja mu muljetamised, toksite nurisemata mu mõnikord kahekümnelist tellimisnimekirja. Tulen siia alata nagu heade sõprade juurde.
Ja see karantiin! Kui see algas, oli mul veel lugeda kaks raamatut. Õnneks tuli ilusaid ilmu ja sai ühtteist aias teha. Sai midagi õmmeldud. Kõik muidu nagu tavaline vanuri elu. Kodu, pood, aed… Ainult lugemine puudus.
Üldiselt leian ma raamatusoovitusi ajalehest. Nii kogunevad põhiliselt kriminullid. Seekord olin aga leidnud muudki.
Urmas Vadi „Elu mõttetusest“. Lühikesed lood „väikestest“ inimestest, traagilised oma tavalisuses, kurbnaljakas ja puändiga. Ja siis vahepeal see üksik lause valgel lehel, mida ma ei saa teile ära ütelda. Nii üllatav! Aga üllatav siiski, kui korralikult järjest lugeda.
Elin Toona „Pagulusse“. Väga hariv raamat. Mul polnud aimugi, milliste raskustega pagulased kokku puutusid, kui vastikud oldi nende vastu Inglismaal. Viis mõtteid ka tänapäeva pagulastele.
Kui raamatukogu kinni, tuleb abi otsida sõpradelt ja naabritelt. Nii jõudis minuni Karl Ristikivi päevik, kirjutatud kümne aasta jooksul, tuhat ja 50 lehekülge. Lugesin lisaks Jan Kausi uurimusele ja kirjutasin järjehoidjale raamatud, mis talt sel ajal ilmusid. Lugesin suure kaasaelamisega. Põhiliselt on juttu rootslaste suhtumisest, ebameeldivast tööst, haigustest, depressioonist, üksindusest, aga ka kirjutamisest, reisidest. Eriti kurb oli lugeda ta surmamõtetest, et kas ta sureb üksinda, või on keedi juures, teades, et tegelikult leitigi ta oma korterist surnuna.
Ise ma päevikut ega midagi ei kirjutanud, aga korrastasin noorepõlve luuletusi. Saadan sealt teile ühe teemakohase.
Kui ma oleksin raamat,
siis olgu mus peatükk filosoofiat,
et võidaks must otsida
elu mõtet.
Ja olgu
mus peatükk psühholoogiat,
et iga otsija
leiaks mus hinge.
Ja olgu mus
peatükk armastust…
Ent milleks?
Niigi olen naine
ja see kõik on minus olemas.
Parem olgu mul klantspildi kaaned,
et märgataks üldse mind lugeda.
Tervitades,
Reet Mauring
6 veebr.
Kui on vaja raamatut, mille abil end mustast august välja vedada, sobib selleks suurepäraselt Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”. Just “kuni”, mitte “kui”, ja selleks on täiesti kindel põhjus, ja selle põhjuse leidmiseks maksab lehitseda sajandivanuseid raamatuid.
Põhiosa tekstist pärineb viimasest viiest aastast: Facebooki postitustest kokku pandud meeleolupäevik sisaldab suures koguses laste ütlusi, linnu- ja inimvaatlusi, kaunist emakeelt ja mida kõike sellega teha saab, ning sooja, mõistvat suhtumist kõigisse, kel hing sees. Sõber meenutas ükspäev oma pere mängu, kus iga sõna pidi algama tähega, millega teine lõppes, – meiegi mängisime seda, peamiselt linnanimedega. Tore on tõdeda, et säärased mängud on ikka au sees, ja et lapsed on täiesti võimelised nutifonid koju jätma ja päev otsa siili või sarvikpütti vahtima. Riidekoi ladinakeelse nimetuse saab veel boonuseks.
Sõnaga, üks ütlemata armas, mänguline ja tõsimeelne, helge ja omanäoline raamat, mida võib lugeda eest taha või tagant ette, kuni armastus peale tuleb.
Tiina Tarik
11 märts
Päevikuid kui selliseid on üldse väga raske lugeda. Üldiselt on nad ikkagi kirjutatud just endale, mitte nii paljudele silmapaaridele.
Nii oli ka selle raamatuga.
Mulle tundus, et seda oli kirjutanud mitu inimest: üks Hannes kes oli sügavalt usklik, teine Hannes, kes oli enesekindel oma töös teades kuidas ja mismoodi oleksid asjad paremini, kolmas Hannes, kes pidevalt kahtles ja hädaldas kuidas keegi teda ei armasta ja kuidas keegi temast ei hooli ja siis veel üks Hannes, kes oli üks hunt suures hundikarjas, mis puudutas inimesi ja olukordi, kuhu ta oli sattunud, tänu kohale, kus ta viibis. Mistõttu lugejana oli vahepeal tahtmine ta peale karjuda: ”kuidas sa nii üldse võid mõelda!” ; kaasa tunda ja lohutada; rõõmustada koos temaga ja nutta ahastusest!
Ma olen varemalt oma elus kokku puutunud inimestega, kes on missioonidel käinud ning seetõttu oli võib-olla lugeda pisut lihtsam ja arusaadavam kui muidu.
Sõda muudab inimesi, inimeste mõtlemist ning nagu ka tema puhul — olla pool aastat eemal kõikidest ja kõigest mis on armas ja tuttavav, see paneb see ühest küljest kahtlema kõiges ja kõigis, teiselt poolt aga paneb ümber hindama olukordi, millele tavaelus me muidu tähelepanu väga ei pööragi. Nagu ta näitena tõi kiirabi sireenid.
Veidi häiris mind tema inimeste pidev kritiseerimine, kas ta ikka on nii hea inimeste tundja kui ta arvab end olevat. Vot ei tea.. aga see oli ka raamatus ainus asi mis mind tõsiselt tigedaks ajas!
Kõige naljakam on lugeda igapäevast menüüd! Tõesti wow.. millised söögid!! :)
See raamat oli nii ehe, tõetruu, vahetu ja mõtlemapanev. Emotsioonid, mida ta kirjeldas, olid just sellised nagu nad olid — päris! Selle raamatu lugemine tekitas aukartust kõikide nende sõdurite vastu, kes seal kaugel on. Millega ja kuidas nad igapäevaselt oma eluga meie pärast riskivad. Kummardan sügavalt kõikide nende ees selle eest!
Soovitan lugeda seda kõikidele, kes vähegi sõjast lugeda soovivad või suudavad! Emotsioon on tagatud, olgu see hea või halb, aga külmaks ei jäta see lugu kohe kindlasti mitte kedagi!
Devy Einer
16 apr.
Tegemist on autori teise romaaniga. Esimene, “Vihmasaatjad”, ilmus varjunime Janka Lee Leis all ja sellest sai kirjastuse Tänapäev 2011. a. romaanivõistluse võidutöö. Olen sellest kirjutanud sama blogi lugemiselamuses.
Käesolevas raamatus on mingi tabamatu kaasaegse maailmakirjanduse hõng, mida ma täpsemalt lahti seletada isegi ei oska. Samasse ritta paigutaks ma eesti kirjandusest veel Kadri Kõusaare romaanid, Hirami romaani “Mõru maik”, Katrin Oja romaani “Muusa” ning küllap neid on veelgi, aga esmapilgul meenusid just need. Kaasaegsest maailmakirjandusest mainiksin rootsi autori Kajsa Ingemarssoni romaani “Saatuse mäng”.
Kas on see mitmekihilisus, saatuste ja juhuste läbipõimumine, fatalism või midagi selles laadis? Pealkiri seletabki selle nii, et see on seotus. Kõik siin ja praegu toimuv, lähiminevikusündmused ning nende interpretatsioonid kas siis ühe tegelase päevikuna või ilukirjandusliku käsikirjana, on üksteisega tihedasti seotud. Selle mõtte käib välja üks episoodiline tegelane, kriminaalse taustaga, filosofeeriv “hääletaja”: “Elu kulgu võrreldakse kõige sagedamini teega… Võite seda kujutleda. Paljude võimalustega tee – niisama palju võimalusi oma elu elamiseks. /… / Iga ja peaaegu igaühe pisiotsus ja tegu mõjutab seda. Kujutlege inimese teekonda nagu ühe osakese teekonda Browni liikumise käigus. Kaootiliselt liikuvad molekulid põrkavad tahkete osakestega kokku ning muudavad nende kiirust ja suunda. Inimene kui üks osakestest saab erinevas suunas erineva arvu lööke, mistõttu talle üleantav impulss muutub pidevalt, aga eelnevate löökide mõju ei kao kunagi, sest need on j u b a ta teekonda muutnud”
Lühidalt sisust. See on ühe mitte eriti õnneliku perekonna lugu Eesti iseseisvumisperioodist – tubli pereema, kes püüab anda oma parima pere püsimise heaks, joodikust kasuisa, kaks tütart, kes kumbki omal moel otsivad väljapääsu ja vabanemist. Sündmustikus põimuvad läbi noorema põlvkonna esindaja Katrina seiklemine välismaal ja mälestused kodust ning tema ema lapsepõlvesõbra, Soome emigreerunud ingerisoomlase Olle päeviku ja käsikirja tekstid. Tundub, et autorile meeldib kasutada päevikuvormi, mis ilmnes juba “Vihmasaatjates”, ning tal on selleks ka eriline oskus.
Üllatav oli minu jaoks raamatu järsk lõpp – justkui oleks midagi pooleli jäänud ses Browni liikumises. Kahtlustasin isegi, et minu käes olev eksemplar on trükipraak! Aga ei olnud. Ehk on loota järge? Oli see noormees, kelle telefonikõnet Katrina juhuslikult kohvikus pealt kuulis, Olle ja Maariti poeg? Kas Katrina kohtub veel kunagi temaga?
Johanna Ross kirjutab Loomingus nr. 3 (2014) 2013. a eesti proosa ülevaates raamatu kohta nii: “See tekst haakub n.-ö. globaalkirjandusega, kus tuisatakse lennukitega ühest maailma otsast teise ning tegevusliin A võib leida aset New Yorgis, tegevusliin B aga Tokyos; samuti riivatakse multikulti-küsimust, tarbimishullust ja teisi sedalaadi teemasid. Eestis on neil moeteemadel üritatud kirjutada ennegi ja ei saa öelda, et Maasiku raamatus kõik lõpuni veenaks, aga mingi tekstiline toekus, mingi kontakt maaga on siin parematel hetkedel olemas.” Johanna Ross arvab, et erinevad tegevuspaigad ei ole raamatusse toodud eksootika pärast, “vaid pigem on taotluseks kujutada praegust kitsukest maailmaküla, kus kõik on omavahel seotud”. Nii et seotus ka selles mõttes.
Positiivseid lugemismuljeid leiab veel siit ja siit. “Kolm lugu ühes – three-in-one-story. Keeruliseks kirjutatud kompositsiooniga hea sõnaga raamat. Väga tänapäevane ja igati ajakohane. Samas loeks nagu oma põlvkonna laiendatud elulugu. Äratundmisrõõm ja nukrus. Aga elu läheb edasi. Vahva.”
Ülli Tõnissoo
13 mai
Linnaraamatukogu tähistas oma sajandat sünnipäeva rea üritustega, mille hulka kuulus kauni kombe kohaselt ka lugemissoovituste õhtu. Sedapuhku olid soovitajateks kirjandusminister ehk populaarse telesaate “Kirjandusministeerium” saatejuht Mart Juur ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.
“Tartusse tuled alati nagu koju,” nentis Mart Juur, ja koduses õhkkonnas õhtu kulgeski. Huvilisi oli kogunenud ohtrasti, sestap kolis kogu seltskond kohvikust üles saali ja täitis selle viimse kohani. Osa publikust lootis, et saab nalja, teine osa, et kõne alla tuleb väärtkirjandus, ning õigus oli mõlemal. Ministrihärra oli südameasjaks võtnud eesti huumorikirjanduse klassika, kooliõpetajast kriitik – vaimuaristokraatia. Pealtnäha ehk vastandlikel jututeemadel oli üllatavaltki palju ühist.
“Loomingu Raamatukogu” on ju kõigil kodus, eeldas Juur. Tõepoolest, see mahult väikeste, kuid sisult suurte raamatute sari on paljudesse kodudesse tellitud, olgu siis algusest peale või vaid mõne aastakäigu ulatuses, ent head asja tasub ikka üle reklaamida. Pealegi mahub LR vihk parajasti daami käekotti. Juur alustaski juttu ühe 1958. aastal LR-s ilmunud köitega – Juhan Peegli koostatud valimikuga “Maamees naerab”, mis sisaldab satiirilisi ja humoristlikke palu 1870.-1880. aastate eesti ajakirjandusest, enamasti “Sakalast”. Igati muhe kogumik, nagu ka Eduard Vilde nn Nalja-Vilde perioodi kokkuvõttev “Nali ja pilge” (“Jutustused. 2. köide”) – iseäranis kuulus “Tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad…” – ning põhiosas 1930-ndatest pärinev Romulus Tiituse “Nokk kinni, saba lahti”, suurepärane huumori- ja karikatuurikogumik.
Kõige tähtsam on soovitada õiget kirjandust noorele inimesele, kinnitas Kunnus. Inimolemuse süvakihte lahkav Fjodor Dostojevski on kasvueas organismile möödapääsmatu, kuid gümnasistile on kooliprogrammis niikuinii käsitletud “Idioodi” ja “Kuritöö ja karistuse” kõrval olulisim teos “Nooruk”, mis ei lähtu samavõrd ühiskonna tasandist, vaid keskendub pigem inimeseks kasvamisele, iseendaks jäämisele. Mõtteainet annavad maailmapilti kujundavale noorele nii Ilmar Vene kultuurilooline esseekogumik “Pahustumine ehk Uusaja olemus” kui Susan Pinkeri arengupsühholoogiline teos “Sugude paradoks”, ehkki üks on vaimuaristokraat, “erudiit oma elevandiluust tornis”, ja teine maise elu ja edu uurija. Pinkeri raamat olla muide nt Lundi ülikoolis kohustuslik.
Eesti huumorilooga edasi minnes jõudis Juur Harri Lehiste kogumikuni “Valitud kaebused”. Küllap mäletavad 1970-ndate ajakirja “Pikker” püsilugejad, missuguse õhinaga sai värsket ajakirja lapatud, et rutem jõuda kodanik Tsäbovõitra järjekordse kaebekirjani kodanik Tofelmanni vastu. Vargamäe mehed käisid omal ajal kohut, uuema aja mehed kaebavad niisama… Kirjade sõnastus oli meeletult naljakas ja vähemalt allakirjutanu kõnepruugis on nii mõnigi väljend seni kasutusel (“suust haige ja mures riigi saatuse pärast”). 1980-ndatel vahetasid kodanik Tsäbovõitra välja kodanik Männike ja tema ustav seltskond Hiiu õllepaleest. Needki humoreskid on kogumikus kenasti sees. Lehistega võrreldav humorist Kalju Kass, “Pikri” rubriigi “Käkker” asutaja, avaldas oma följetonide paremiku kogus “Vastasseina nael”, mis pole ka praeguseks teravust kaotanud.
Kui “Loomingu Raamatukogu” sobib käekotis kandmiseks hästi, siis Robert Musili kolmeköiteline romaan “Omadusteta mees” nõuab rohkem jõudu nii kandmiseks kui lugemiseks, kuid see tasub end ära, oli Kunnus kindel. Mati Sirkeli suurepärane tõlge on väärtus omaette, sest XX sajandi tunnustatuimale moralistile Musilile on omane ülitäpne keelekasutus. Ka toimetajatöö on väga hoolas, kolme köite peale leidub ehk kolm trükiviga.
“Sirp” ja selle 16. lehekülg oli omas ajas väga tugev huumoriväljaanne, lahe ja riigivastane ühekorraga, meenutas Juur. 16. lehekülge toimetas hilisem “Sirbi” peatoimetaja Toomas Kall, üks parimaid eesti humoriste-satiirikuid läbi aegade. Tema kogumik “Ajaloo tajumine” võtab kokku autori tugevad küljed: absurdi piirimail humoreskid, autoriparoodiad, žanripastišid. Absurdist rääkides läheb mõte Andres Ehinile, kelle raamatul “Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama” on tähtis roll ka huumoriuuenduses. Tuletage meelde: “Kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle…” Eelmainitud 16. lehekülje staarautor Enn Karu on aga tänaseks pea unustusse vajunud ning teda meenutab hüva kogumik “Öö lõbustuste pargis”, kus sees ka “Juhtum avalikus raamatukogus”.
Kunnus jätkas noore lugeja kujundamist: William Somerset Maughami romaan “Inimorjusest” kui väljajuhatus Camus’likust puberteedist, noorusjoovastusest kainenemise raamat on hea paariline “Noorukile” ja omalaadne anti-Werther.
“On nigu on”, nentis Juur, ja saatis ringi käima Vladislav Koržetsi samanimelise raamatu. Just Koržets, kes praegu puhub “Osooni” saatejuhina muhedat loodusejuttu, tegi meile rubriigis “Ülev Suurmõlgi elu ja mõtted” teatavaks põhjapaneva tõiga: “Lohk on tagurpidi muhk.” Hinnakem siis seda vääriliselt, eriti löökauku sattudes.
Kunnus pöördus tagasi “Loomingu Raamatukogu” juurde: Andrei Platonovi “Auk” on üks olulisemaid raamatuid tema elus ning Platonovi jutustustekogu “Meistri saamine” – tema ohtraim tsitaadivaramu. “Auk” jäi ilmudes teenimatult vähetuntuks. (Juur: “See ilmus üheksakümnendatel, siis oli inimestel muudki teha kui raamatuid lugeda.”)
Noort generatsiooni mõjutab peale tõsiste romaanide ka ajastu vaimus huumor, oli Juur veendunud. Heaks näiteks on Andres Vanapa luulekogu “Pihlakaviin” ja tegelikult kogu Vanapa isiksus. Praegugi üritab terve leegion noori kirjutada nagu Vanapa. Sama mõjukas poeet on Ilmar Trull, kelle ainus täiskasvanutele mõeldud luulekogu “Millest mõtled, seljaaju?” annab selget aimu tulevasest eesti lasteluule tähest. Vähem tuntud on mitut pseudonüümi kasutanud Aivo Pihlakas oma absurdimaiguliste paladega.
Ajalooalaseid raamatuid on palju tõlgitud, ent näiteks Hitlerist soovitaks Kunnus lugeda ühtainust: August Kubizeki “Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber”, Linzi nooruki motiivide kujunemislugu. Aimekirjandusest tõstis ta esile oma keskkonnaeetika õppevahendi – Clive Pontingi teose “Uus maailma roheline ajalugu”.
Paljud tuntud humoristid, Mart Juur nende seas, on esmalt töötanud ajakirjanduses. Nii ka Andrus Kivirähk, kelle Päevalehe laupäevalisas “Viikend” ilmunud paroodiad, sealhulgas professor Koti kogutud teosed, võib leida paljuütleva pealkirjaga teosest “Kalevipoeg”. “Nelli Teataja” kolumnist Jaak Leer on oma Elu24 meenutava loometöö avaldanud raamatus “Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”. Ühtlasi lubavad nood raamatud teha järeldusi eesti ajakirjanduse arengujoonte kohta.
Eesti kirjandusest oli Kunnus seni vähem rääkinud, kuid põhjust on: A. H. Tammsaare “Pöialpoiss” oma E. A. Poe laadis süvapsühholoogilise käsitlusega – vaevalt keegi seda Tammsaareks pidada oskaks! – ning Jüri Ehlvesti “Palverännak”. Psühholoogiline romaan kui žanr ulatub seinast (vastas)seina: Paul Bourget’ “Õpilane” on psühholoogiline realism parimas mõttes, mitte nüüdne enesekeskne soig; George Saiko “Triivimisi”, kümme aastat kirjutatud psühhoanalüütiline teos, uurib inimloomuse invariante.
Pisut ka lugejate seas populaarsetest elulugudest. Elulood on teatavasti Juure eelistatuim lugemisvara, sestap kõlab loogiliselt, et üks ta lemmikraamatuid on Kaupo Meieli luulevalimik “Eesti elulood”, mis meenutab oma pöörasuses “Pikri” rubriiki “Kirev gloobus”. Väga naljakas on väliseesti ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamatute sari “Seitsme lukuga suletud raamat I-V”, kuid ka Karl Ristikivi ja Elo Tuglase päevikutest leiab mõndagi naljakat. Kunnus tõdeb, et elulugusid on kirjutatud palju, seejuures enamik väga halvasti, kuid mittetrafaretsena tõusevad esile Vladimir Nabokovi meeldivalt idülliline “Räägi, mälu!”, Kalev Kesküla “Elu sumedusest” ning Thomas Manni päevaraamatud.
Meeleolukalt kulgenud õhtu jõudis lõpule, kuulajatel jätkus aga rõõmsat muljetamist ja meenutamist kauemaks. Sai nalja, sai targemaks. Suur aitäh Mart Juurele ja Mihkel Kunnusele!
Tiina Tarik
Fotod Andres Apevalov
Lugemissoovituse blog 