Posts Tagged ‘päevikud’

Hannes Võrno “Missioon”

Päevikuid kui selliseid on üldse väga raske lugeda. Üldiselt on nad ikkagi kirjutatud just endale, mitte nii paljudele silmapaaridele.

Nii oli ka selle raamatuga.

Mulle tundus, et seda oli kirjutanud mitu inimest: üks Hannes kes oli sügavalt usklik, teine Hannes, kes oli enesekindel oma töös teades kuidas ja mismoodi oleksid asjad paremini, kolmas Hannes, kes pidevalt kahtles ja hädaldas kuidas keegi teda ei armasta ja kuidas keegi temast ei hooli ja siis veel üks Hannes, kes oli üks hunt suures hundikarjas, mis puudutas inimesi ja olukordi, kuhu ta oli sattunud, tänu kohale, kus ta viibis. Mistõttu lugejana oli vahepeal tahtmine ta peale karjuda: ”kuidas sa nii üldse võid mõelda!” ; kaasa tunda ja lohutada; rõõmustada koos temaga ja nutta ahastusest!

Ma olen varemalt oma elus kokku puutunud inimestega, kes on missioonidel käinud ning seetõttu oli võib-olla lugeda pisut lihtsam ja arusaadavam kui muidu.

Sõda muudab inimesi, inimeste mõtlemist ning nagu ka tema puhul — olla pool aastat eemal kõikidest ja kõigest mis on armas ja tuttavav, see paneb see ühest küljest kahtlema kõiges ja kõigis, teiselt poolt aga paneb ümber hindama olukordi, millele tavaelus me muidu tähelepanu väga ei pööragi. Nagu ta näitena tõi kiirabi sireenid.

Veidi häiris mind tema inimeste pidev kritiseerimine, kas ta ikka on nii hea inimeste tundja kui ta arvab end olevat. Vot ei tea.. aga see oli ka raamatus ainus asi mis mind tõsiselt tigedaks ajas!

Kõige naljakam on lugeda igapäevast menüüd! Tõesti wow.. millised söögid!! :)

See raamat oli nii ehe, tõetruu, vahetu ja mõtlemapanev. Emotsioonid, mida ta kirjeldas, olid just sellised nagu nad olid — päris! Selle raamatu lugemine tekitas aukartust kõikide nende sõdurite vastu, kes seal kaugel on. Millega ja kuidas nad igapäevaselt oma eluga meie pärast riskivad. Kummardan sügavalt kõikide nende ees selle eest!

Soovitan lugeda seda kõikidele, kes vähegi sõjast lugeda soovivad või suudavad! Emotsioon on tagatud, olgu see hea või halb, aga külmaks ei jäta see lugu kohe kindlasti mitte kedagi!

Devy Einer

Jana Maasik “Seotus”

Tegemist on autori teise romaaniga. Esimene, “Vihmasaatjad”, ilmus varjunime Janka Lee Leis all ja sellest sai kirjastuse Tänapäev 2011. a. romaanivõistluse võidutöö. Olen sellest kirjutanud sama blogi lugemiselamuses.

Käesolevas raamatus on mingi tabamatu kaasaegse maailmakirjanduse hõng, mida ma täpsemalt lahti seletada isegi ei oska. Samasse ritta paigutaks ma eesti kirjandusest veel Kadri Kõusaare romaanid, Hirami  romaani “Mõru maik”, Katrin Oja romaani “Muusa” ning küllap neid on veelgi, aga esmapilgul meenusid just need. Kaasaegsest maailmakirjandusest mainiksin rootsi autori Kajsa Ingemarssoni  romaani “Saatuse mäng”.

maasikseotusKas on see mitmekihilisus, saatuste ja juhuste läbipõimumine, fatalism või midagi selles laadis? Pealkiri seletabki selle nii, et see on seotus. Kõik siin ja praegu toimuv, lähiminevikusündmused ning nende interpretatsioonid kas siis ühe tegelase päevikuna või ilukirjandusliku käsikirjana, on üksteisega tihedasti seotud. Selle mõtte käib välja üks episoodiline tegelane, kriminaalse taustaga, filosofeeriv “hääletaja”: “Elu kulgu võrreldakse kõige sagedamini teega… Võite seda kujutleda. Paljude võimalustega tee – niisama palju võimalusi oma elu elamiseks. /… / Iga ja peaaegu igaühe pisiotsus ja tegu mõjutab seda. Kujutlege inimese teekonda nagu ühe osakese teekonda Browni liikumise käigus. Kaootiliselt liikuvad molekulid põrkavad tahkete osakestega kokku ning muudavad nende kiirust ja suunda. Inimene kui üks osakestest saab erinevas suunas erineva arvu lööke, mistõttu talle üleantav impulss muutub pidevalt, aga eelnevate löökide mõju ei kao kunagi, sest need on j u b a ta teekonda muutnud”

Lühidalt sisust. See on ühe mitte eriti õnneliku perekonna lugu Eesti iseseisvumisperioodist – tubli pereema, kes püüab anda oma parima pere püsimise heaks, joodikust kasuisa, kaks tütart, kes kumbki omal moel otsivad väljapääsu ja vabanemist. Sündmustikus põimuvad läbi noorema põlvkonna esindaja Katrina seiklemine välismaal ja mälestused kodust ning tema ema lapsepõlvesõbra, Soome emigreerunud ingerisoomlase Olle päeviku ja käsikirja tekstid. Tundub, et autorile meeldib kasutada päevikuvormi, mis ilmnes juba “Vihmasaatjates”, ning tal on selleks ka eriline oskus.

Üllatav oli minu jaoks raamatu järsk lõpp – justkui oleks midagi pooleli jäänud ses Browni liikumises. Kahtlustasin isegi, et minu käes olev eksemplar on trükipraak! Aga ei olnud. Ehk on loota järge? Oli see noormees, kelle telefonikõnet Katrina juhuslikult kohvikus pealt kuulis, Olle ja Maariti poeg? Kas Katrina kohtub veel kunagi temaga?

Johanna Ross kirjutab Loomingus nr. 3 (2014) 2013. a eesti proosa ülevaates raamatu kohta nii: “See tekst haakub n.-ö. globaalkirjandusega, kus tuisatakse lennukitega ühest maailma otsast teise ning tegevusliin A võib leida aset New Yorgis, tegevusliin B aga Tokyos; samuti riivatakse multikulti-küsimust, tarbimishullust ja teisi sedalaadi teemasid. Eestis on neil moeteemadel üritatud kirjutada ennegi ja ei saa öelda, et Maasiku raamatus kõik lõpuni veenaks, aga mingi tekstiline toekus, mingi kontakt maaga on siin parematel hetkedel olemas.” Johanna Ross arvab, et erinevad tegevuspaigad ei ole raamatusse toodud eksootika pärast, “vaid pigem on taotluseks kujutada praegust kitsukest maailmaküla, kus kõik on omavahel seotud”. Nii et seotus ka selles mõttes.

Positiivseid lugemismuljeid leiab veel siit ja siit. “Kolm lugu ühes – three-in-one-story. Keeruliseks kirjutatud kompositsiooniga hea sõnaga raamat. Väga tänapäevane ja igati ajakohane. Samas loeks nagu oma põlvkonna laiendatud elulugu. Äratundmisrõõm ja nukrus. Aga elu läheb edasi. Vahva.”

Ülli Tõnissoo

Lugemissoovitused 2013: Mart Juur ja Mihkel Kunnus

Juur_ja_Kunnus14Linnaraamatukogu tähistas oma sajandat sünnipäeva rea üritustega, mille hulka kuulus kauni kombe kohaselt ka lugemissoovituste õhtu. Sedapuhku olid soovitajateks kirjandusminister ehk populaarse telesaate “Kirjandusministeerium” saatejuht Mart Juur ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

“Tartusse tuled alati nagu koju,” nentis Mart Juur, ja koduses õhkkonnas õhtu kulgeski. Huvilisi oli kogunenud ohtrasti, sestap kolis kogu seltskond kohvikust üles saali ja täitis selle viimse kohani. Osa publikust lootis, et saab nalja, teine osa, et kõne alla tuleb väärtkirjandus, ning õigus oli mõlemal. Ministrihärra oli südameasjaks võtnud eesti huumorikirjanduse klassika, kooliõpetajast kriitik – vaimuaristokraatia. Pealtnäha ehk vastandlikel jututeemadel oli üllatavaltki palju ühist.

Kuur_ja_Kunnus2“Loomingu Raamatukogu” on ju kõigil kodus, eeldas Juur. Tõepoolest, see mahult väikeste, kuid sisult suurte raamatute sari on paljudesse kodudesse tellitud, olgu siis algusest peale või vaid mõne aastakäigu ulatuses, ent head asja tasub ikka üle reklaamida. Pealegi mahub LR vihk parajasti daami käekotti. Juur alustaski juttu ühe 1958. aastal LR-s ilmunud köitega – Juhan Peegli koostatud valimikuga “Maamees naerab”, mis sisaldab satiirilisi ja humoristlikke palu 1870.-1880. aastate eesti ajakirjandusest, enamasti “Sakalast”. Igati muhe kogumik, nagu ka Eduard Vilde nn Nalja-Vilde perioodi kokkuvõttev “Nali ja pilge” (“Jutustused. 2. köide”) – iseäranis kuulus “Tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad…” – ning põhiosas 1930-ndatest pärinev Romulus Tiituse “Nokk kinni, saba lahti”, suurepärane huumori- ja karikatuurikogumik.

Juur_ja_Kunnus3Kõige tähtsam on soovitada õiget kirjandust noorele inimesele, kinnitas Kunnus. Inimolemuse süvakihte lahkav Fjodor Dostojevski on kasvueas organismile möödapääsmatu, kuid gümnasistile on kooliprogrammis niikuinii käsitletud “Idioodi” ja “Kuritöö ja karistuse” kõrval olulisim teos “Nooruk”, mis ei lähtu samavõrd ühiskonna tasandist, vaid keskendub pigem inimeseks kasvamisele, iseendaks jäämisele. Mõtteainet annavad maailmapilti kujundavale noorele nii Ilmar Vene kultuurilooline esseekogumik “Pahustumine ehk Uusaja olemus” kui Susan Pinkeri arengupsühholoogiline teos “Sugude paradoks”, ehkki üks on vaimuaristokraat, “erudiit oma elevandiluust tornis”, ja teine maise elu ja edu uurija. Pinkeri raamat olla muide nt Lundi ülikoolis kohustuslik.

Juur_ja_Kunnus4Eesti huumorilooga edasi minnes jõudis Juur Harri Lehiste kogumikuni “Valitud kaebused”. Küllap mäletavad 1970-ndate ajakirja “Pikker” püsilugejad, missuguse õhinaga sai värsket ajakirja lapatud, et rutem jõuda kodanik Tsäbovõitra järjekordse kaebekirjani kodanik Tofelmanni vastu. Vargamäe mehed käisid omal ajal kohut, uuema aja mehed kaebavad niisama… Kirjade sõnastus oli meeletult naljakas ja vähemalt allakirjutanu kõnepruugis on nii mõnigi väljend seni kasutusel (“suust haige ja mures riigi saatuse pärast”). 1980-ndatel vahetasid kodanik Tsäbovõitra välja kodanik Männike ja tema ustav seltskond Hiiu õllepaleest. Needki humoreskid on kogumikus kenasti sees. Lehistega võrreldav humorist Kalju Kass, “Pikri” rubriigi “Käkker” asutaja, avaldas oma följetonide paremiku kogus “Vastasseina nael”, mis pole ka praeguseks teravust kaotanud.

Juur_ja_Kunnus5Kui “Loomingu Raamatukogu” sobib käekotis kandmiseks hästi, siis Robert Musili kolmeköiteline romaan “Omadusteta mees” nõuab rohkem jõudu nii kandmiseks kui lugemiseks, kuid see tasub end ära, oli Kunnus kindel. Mati Sirkeli suurepärane tõlge on väärtus omaette, sest XX sajandi tunnustatuimale moralistile Musilile on omane ülitäpne keelekasutus. Ka toimetajatöö on väga hoolas, kolme köite peale leidub ehk kolm trükiviga.

Juur_ja_Kunnus6“Sirp” ja selle 16. lehekülg oli omas ajas väga tugev huumoriväljaanne, lahe ja riigivastane ühekorraga, meenutas Juur. 16. lehekülge toimetas hilisem “Sirbi” peatoimetaja Toomas Kall, üks parimaid eesti humoriste-satiirikuid läbi aegade. Tema kogumik “Ajaloo tajumine” võtab kokku autori tugevad küljed: absurdi piirimail humoreskid, autoriparoodiad, žanripastišid. Absurdist rääkides läheb mõte Andres Ehinile, kelle raamatul “Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama” on tähtis roll ka huumoriuuenduses. Tuletage meelde: “Kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle…” Eelmainitud 16. lehekülje staarautor Enn Karu on aga tänaseks pea unustusse vajunud ning teda meenutab hüva kogumik “Öö lõbustuste pargis”, kus sees ka “Juhtum avalikus raamatukogus”.

Juur_ja_Kunnus7Kunnus jätkas noore lugeja kujundamist: William Somerset Maughami romaan “Inimorjusest” kui väljajuhatus Camus’likust puberteedist, noorusjoovastusest kainenemise raamat on hea paariline “Noorukile” ja omalaadne anti-Werther.

“On nigu on”, nentis Juur, ja saatis ringi käima Vladislav Koržetsi samanimelise raamatu. Just Koržets, kes praegu puhub “Osooni” saatejuhina muhedat loodusejuttu, tegi meile rubriigis “Ülev Suurmõlgi elu ja mõtted” teatavaks põhjapaneva tõiga: “Lohk on tagurpidi muhk.” Hinnakem siis seda vääriliselt, eriti löökauku sattudes.

Juur_ja_Kunnus8Kunnus pöördus tagasi “Loomingu Raamatukogu” juurde: Andrei Platonovi “Auk” on üks olulisemaid raamatuid tema elus ning Platonovi jutustustekogu “Meistri saamine” – tema ohtraim tsitaadivaramu. “Auk” jäi ilmudes teenimatult vähetuntuks. (Juur: “See ilmus üheksakümnendatel, siis oli inimestel muudki teha kui raamatuid lugeda.”)

Noort generatsiooni mõjutab peale tõsiste romaanide ka ajastu vaimus huumor, oli Juur veendunud. Heaks näiteks on Andres Vanapa luulekogu “Pihlakaviin” ja tegelikult kogu Vanapa isiksus. Praegugi üritab terve leegion noori kirjutada nagu Vanapa. Sama mõjukas poeet on Ilmar Trull, kelle ainus täiskasvanutele mõeldud luulekogu “Millest mõtled, seljaaju?” annab selget aimu tulevasest eesti lasteluule tähest. Vähem tuntud on mitut pseudonüümi kasutanud Aivo Pihlakas oma absurdimaiguliste paladega.Juur_ja_Kunnus10

Ajalooalaseid raamatuid on palju tõlgitud, ent näiteks Hitlerist soovitaks Kunnus lugeda ühtainust: August Kubizeki “Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber”, Linzi nooruki motiivide kujunemislugu. Aimekirjandusest tõstis ta esile oma keskkonnaeetika õppevahendi – Clive Pontingi teose “Uus maailma roheline ajalugu”.

Paljud tuntud humoristid, Mart Juur nende seas, on esmalt töötanud ajakirjanduses. Nii ka Andrus Kivirähk, kelle Päevalehe laupäevalisas “Viikend” ilmunud paroodiad, sealhulgas professor Koti kogutud teosed, võib leida paljuütleva pealkirjaga teosest “Kalevipoeg”. “Nelli Teataja” kolumnist Jaak Leer on oma Elu24 meenutava loometöö avaldanud raamatus “Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”. Ühtlasi lubavad nood raamatud teha järeldusi eesti ajakirjanduse arengujoonte kohta.

Juur_ja_Kunnus19Eesti kirjandusest oli Kunnus seni vähem rääkinud, kuid põhjust on: A. H. Tammsaare “Pöialpoiss” oma E. A. Poe laadis süvapsühholoogilise käsitlusega – vaevalt keegi seda Tammsaareks pidada oskaks! – ning Jüri Ehlvesti “Palverännak”. Psühholoogiline romaan kui žanr ulatub seinast (vastas)seina: Paul Bourget’ “Õpilane” on psühholoogiline realism parimas mõttes, mitte nüüdne enesekeskne soig; George Saiko “Triivimisi”, kümme aastat kirjutatud psühhoanalüütiline teos, uurib inimloomuse invariante.

Pisut ka lugejate seas populaarsetest elulugudest. Elulood on teatavasti Juure eelistatuim lugemisvara, sestap kõlab loogiliselt, et üks ta lemmikraamatuid on Kaupo Meieli luulevalimik “Eesti elulood”, mis meenutab oma pöörasuses “Pikri” rubriiki “Kirev gloobus”. Väga naljakas on väliseesti ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamatute sari “Seitsme lukuga suletud raamat I-V”, kuid ka Karl Ristikivi ja Elo Tuglase päevikutest leiab mõndagi naljakat. Kunnus tõdeb, et elulugusid on kirjutatud palju, seejuures enamik väga halvasti, kuid mittetrafaretsena tõusevad esile Vladimir Nabokovi meeldivalt idülliline “Räägi, mälu!”, Kalev Kesküla “Elu sumedusest” ning Thomas Manni päevaraamatud.Juur_ja_Kunnus15

Meeleolukalt kulgenud õhtu jõudis lõpule, kuulajatel jätkus aga rõõmsat muljetamist ja meenutamist kauemaks. Sai nalja, sai targemaks. Suur aitäh Mart Juurele ja Mihkel Kunnusele!

Tiina Tarik

Fotod Andres Apevalov

Mõtlema panev noortekas

Jay Asheri “Kolmteist põhjust” on põnevikuvormi rüütatud traagiline lugu. Loo käivitajaks on 7 kassetilinti, mille lindistajaks hiljuti enesetapu sooritanud 16-aastane Hannah, kes tahab, et kõik, kes mingilgi moel tema surmas süüdi, sellest ka teada saaks ja loodetavasti ka midagi õpiks.
Raamatus räägib kaks häält – Hannah Baker ja Clay Jensen. Hannah hääl tuleb lintidelt, Clay, kelleni lindid seekord jõuavad, hõikab tüdruku jutule vahele, kommenteerib, räägib teise versiooni, imestab, eitab, kahetseb. Pole kuigi kerge lihtsalt kuulata, kui teine räägib oma enesetapuplaanist ja teest, mis selle koletu otsuseni viib. Clay oleks ju saanud midagi teha. Keegi oleks saanud midagi teha. Märgid olid ju olemas, kuigi neid võis ehk näha vaid vihjamisi.
Raamatus on mitu erinevat kihti, aga mind puudutasid kõige enam kaks teemat: see, kuidas meil on võimatu välja pääseda teiste inimeste mõjuväljast, ning see, et meil pole vähimatki aimu, kuidas meie teod tegelikult meid ümbritsevaid mõjutavad. Nii kerge on paari üleolevalt pillatud lausega teise olemine pihuks ja põrmuks teha. Üpriski raamatu algul kuulutab Hannah: “Kuulujuttu ei ole võimalik ümber lükata”, teisal ütleb ta: “Sa ei tea midagi kellegi teise elust peale enda oma. Ja kui hakkad surkima inimese elu ühes osas, ei surgi sa ainult selles osas. Paraku ei õnnestu sul olla nii täpne ja valiv. Kui hakkad surkima inimese elu ühes osas, keerad tegelikult tuksi kogu tema elu.” Mulle meeldib, kui mulle sääraseid tarkusi aeg-ajalt meelde tuletatakse, see kulub marjaks ära ka siis, kui teismeliseiga ammu selja taga.

Jay Asheri blogi.
Raamatu ingliskeelne lehekülg.
Raamat meie raamatukogus.

Kaja Kaldmaa

Virtuaalist paberile

Viimastel aastatel kirjutatakse väga palju info liikumisest digimaailma. Vastukaaluks aga võib väita, et ega sõna ainult virtuaalis olemisega lepi ning kipub paberile ja kaante vahele raamatuks. Võtsin kätte ja otsisin riiulist eestikeelseid digikeskkonnast välja kasvanud, elektroonilist suhtlust imiteerivaid ja ka virtuaalsust kirjeldavaid raamatuid. Raamatuid kogunes päris palju – ligi poolsada – ja karta on, et nii mõnigi jäi ka kahe silma vahele, aga kättejuhtunuist järgemööda.

Blogiraamatud

Blogiraamatutel on Eestis väga hästi läinud, neid on kõige enam avaldatud ja nad on lugejate hulgas populaarsed. Mari Rebane on blogiraamatutest kirjutades välja pakkunud omaette termini “blaamat”, mis minu kõrvale tundub küll lamedana, aga miks ka mitte. Raamatuid on ilmunud nii taotluslikult ilukirjanduslike ajaveebide kui ka tõsielublogide põhjal. Tõsieluliste hulgast tõuseb esile suur reisiblogiraamatute hulk.

Tõsisemad blogiraamatud

Epp Petrone “Roheliseks kasvamine” (Petrone Print, 2007, 2009) saab minu käest parima blogiraamatu tiitli. Raamatu aluseks on keskkonnateemalised blogipostitused. Lisaks on iga loo juures teemaga seotud faktide kogum, viited edasilugemiseks, kogutud näpunäited, spetsialistidelt saadud vastused täpsustavatele küsimustele ja/või postituste kommentaaridest inspireeritud selgitused. Olgu veel märgitud, et raamat ilmus taaskasutatud paberil.

Riverbendi “Bagdad põleb: Iraagi neiu blogi” (Tammeraamat, 2007) oli huvitav, tõsine ja mõtlemapanev lugemine. Raamatus on oma igapäevaelust kirjutav neiu toob valusalt välja tsiviilelanike mured sõja ajal.

Brooke ja Keith Desserich “Kirjad Elenalt” (AS Eesti Ajalehed, 2010) on kirjutatud vähihaige tüdruku viimastel elukuudel tema vanemate poolt, et nende nooremal tütrel oleks oma õest hiljem mingeidki mälestusi. Raamat ilmus hiljem sooviga olla toeks teistele haigete lastega vanematele.

Päevakajalised tõsielulised blogiraamatud

Dagmar Reintami “Daki.elab.siin. Ettevaatust: isiklik!” (Petrone Print, 2007) oli esimesi eesti blogiraamatuid ja sai nõnda küllalt suure tähelepanu osaliseks. Minu meelest teenitult, sest Dagmar Reintamil on tore sõnakasutus ja isegi kurbade teemade puhul on lootus homsele sisse kirjutatud. See, et raamatus on blogipostitused ajaliselt segi pööratud, ei sega lugemist.

Kati Murutari “Viimnekuu: viienda lapse ootamise viimase kuu päevik” (Ühinenud Ajakirjad, 2007) ilmus enne kaante vahele jõudmist ajakirja “Kodutohter” blogina. “Viimnekuu” tuletas meelde, et Murutar on päris hea ajakirjanik, olgu nende ilukirjanduslike ambitsioonidega kuidas on. Mainida võiks, et “Viimnekuu” oli paar aastat tagasi meditsiinitudengite soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

Scott Adamsi “Joonista koomikseid edasi, ahv!” (Tänapäev, 2009) sisaldab leheküljepikkuseid mõtisklusi erinevatel teemadel. Enamjaolt on tegu humoorikate kirjutistega, milles peitub oma tõetera.

Liis Lassi meediakriitiline “Kes sandistas lugeja?” (Bloom, 2009) tekitas umbes sama masendava meeleolu nagu Kroonika lugemine. Teksti kirjanduslik ja intellektuaalne tase on minu meelest sama Lassi kritiseeritavate väljaannetega. Küll aga tunnustan head tahet ja eessõnas leiduvat lauset “Loodetavasti teile meeldib. Ja kui ei meeldigi, siis emmele ikka meeldib”.

Ka poliitikud on blaamatud enda jaoks avastanud. Ilmunud on Evelyn Sepa “Sõnavõtud ajaveebi siseringis” (Agenda Trükk, 2009), Ken-Marti Vaheri  “Sõnavõtud ajaveebis, meedias ja avalikkuses” (Agenda Trükk, 2009) jaUrmas Reinsalu   “Sõnavõtud ajaveebis, meedias ja avalikkuses” (Agenda Trükk, 2009).

Reisiblogiraamatud

Reisiblogide raamatuteks vormimisega tegi otsa lahti kirjastus Petrone Print “Minu …” sarjaga.

Epp Petrone raamatuid “Minu Ameerika” (1. osa Petrone Print, 2007, 2009, 2. osa 2007) lugesin kohe, kui nad ilmusid. Mulle oli Epp Petrone nimi (toona veel Väljaots) meelde jäänud nii mõnegi artikli alt, mida ma enda jaoks kui hästi kirjutatu ära märkisin. Seega ei olnud ma kuigi üllatunud kohates neiski raamatutes teravat silma, head kirjeldamisoskust, vaheldusrikast sõnakasutust ja mõttetäpsust. Tõsi, blogipostituste lugemine pakkus mulle suuremat rõõmu kui sama teksti paberilt lugemine, aga tunnustust väärib nii blogi kui raamat.

Maria Kupinskaja raamatule “Minu Alaska” (Petrone Print, 2008) on ette heidetud, et liiga palju koeri ja liiga vähe Alaskat, aga mina oleks koeralugusid veelgi rohkem oodanud, igatahes olid penide tegemisi kirjeldavad leheküljed sellest raamatust minu lemmikud. Kaja Saksakulm-Tampere raamatult “Minu Soome” (Petrone Print, 2009) oleks ma pisut rohkem oodanud soomlaste ja soomluse avamist, aga mahavisatuks ma lugemisele kulunud aega ka ei pea. Kaugemaid kante on kirjutanud lähedasemaks  Liis KängseppMinu Argentinas” (Petrone Print, 2008)  ja Airi Ilisson-Cruz “Minu Austraalias” (Petrone Print, 2009).

Ka teised kirjastused on reisiblogiraamatuid avaldanud. Kairi Fimbergi ja Ann HannulaAustraalia: Down Under” (Pegasus, 2008) on rikkalikult illustreeritud ja täis näpunäiteid Austraalias rännata soovijatele. Blogiosa on tugevalt toimetatud ja jääb faktide tulvas pisut tahaplaanile. Õnne Pärli “Armastatud Afganistan” (Raadi Duo, 2008) annab ülevaate Õnne Pärli fotograafi-oskustest ning siirast soovist Afganistani ühiskonda mõista, hinnata ja teistele tutvustada.  Simon Majumdari “Minu maailma maitsed: kulinaarne ümbermaailmareis” ( Tänapäev, 2009) võis ju blogina loetav olla, kuid raamatuna kuidagi igav ja lahja.

Kõige parema reisiblogiraamatu tiitli saab minu käest Jaanus Piirsalu “Kirjad Venemaalt: Eesti ajakirjaniku reportaažid elust Venemaal” (Eesti Päevaleht, 2008). See on raamat, mis toimetamise käigus on vaid paremaks läinud, kadunud pole postituste värskus ja emotsioonid, juurde on tulnud pisut teksti tihendamist. Piirsalu leiab huvitavad kohti, olukordi ja inimesi ning oskab neid väga hästi edasi anda.

Laur Siboldi ja Jaano Martin Otsa “Rein Purpur: Eestlaste pöörane rännak Euroopas” (Presshouse, 2006)  on hoogne meestekas, mille puhul võimalik nii reaalsuse kirjeldus kui vaba fantaasialend.

Ilukirjanduslikud blogiraamatud

Humoorikast libaveebipäevikust välja kasvanud Juha Vourineni  “Joomahullu päevaraamat” (Hotger, 2004) ja selle järjed (“Tulba-ahv” (2005), “Punane Vänt Ltd” (2006), “Rasedusarmid” (2008), “Kristiani noorusaastad” (2009), “Mähkmelööve” (2009)) on muutunud omamoodi fenomeniks. Raamatukogu lugejaid jälgides tundub, et “Joomahullu päevaraamatud” on eriti hinnatud lugemisvara 25-55-aastaste meesterahvaste ja karmima huumorimeelega 20-45-aastaste naiste hulgas.

Olavi Ruitlase romaan “Naine” (Jumalikud Ilmutused, 2009) olevat alguse saanud blogist. Peale blogi keelustamist olevat raamatu sisu settinud ja vormunud siis romaaniks. Tulemuseks on päris hea terava sõnaga äraspidine armastuslugu. ”Milana: eesti modelli päevik” (Eesti Päevaleht, 2009) oli eesti naisteka kohta üle ootuste hea lugemine. Blogi  nägi minu maitse jaoks liiga tibilik välja, et sellesse süüvida, aga raamatul on algus ja lõpp, areng ja haripunkt. Lühikesevõitu, aga päris hästi komponeeritud lugu.

Blogina, küll kinnisena, oli kirjutatud Dagmar Reintami ja Epp Petrone “Õun ära süüa?” (Pegasus, 2007) ja “Meestest, lihtsalt” (Petrone Print, 2007). Blogist alguse saanud ka Belle De Jouri “Londoni lõbutüdruku intiimseiklused” (Pegasus, 2006) ja Juhan Voolaiu “Erakordne info Maa elanikele” (Habemega Naine, 2008), mis on mul lugemata.

Kindlasti on ilmunud ka luuleblogide põhjal kokkupandud luulekogusid, aga täpsemalt ma seda teemat kommenteerida ei oska.


Vormimängud ehk virtuaalset suhtlust imiteerivad raamatud
 


Virtuaalseid suhtluskeskkondi inspiratsiooniallikana kasutavaid või lihtsalt ärakasutavaid kirjandusteoseid oletasin ma olevat rohkem kui lõpuks kokku leidsin.
Sms-raamatukestest üks asjalikumaid on kogumik “Kuni sada kuuskend” (Radiolinja Eesti, 2002), mille tarbeks kirjutasid sms-e ka Fagira D. Morti, Heiti Kender, Kaur Kender, Sven Kivisildnik, Tuuli Koch, Kadri Kõusaar, Asko Künnap, Karl Martin Sinijärv, Aigi Vahing ja Hannes Võrno. Seda küllalt suure tiraažiga raamatut meie raamatukogus ei ole, kuna seda jagati Radiolinja klientidele, küll aga on siiani kättesaadav raamatu veebiversioon.

Möödunud aastal ilmus eesti keeles soome autori Hannu Luntiala romaan sms-ides “Viimased sõnumid” (Tammerraamat, 2009), mis peale peategelaste nimede ja seoste meeldejätmist (abiks raamatu tagakaas) ning vormiga harjumist oli päris tore lugemine.

Jututoavormi ei ole just palju. Seda on kasutanud Viktor Pelevin oma Eesti Päevalehe müüdisarjas ilmunud romaanis “Õudusekiiver: Theseuse ja Minotaurose müüt” (Eesti Päevaleht, 2006). Silma jäi ka Karen Orlau jutt “Mängureeglid”, mis ilmus Orlau kogumikus “Sealtmaalt” (Salasõna, 2002). Jutt kättesaadav ka Algernonis.

E-kirja kasutavaid eestikeelseid raamatuid ma peaaegu ei leidnudki, ainus oli humoorikama suunitlusega rämpsposti koondav raamatuke “Netin @ ljad” (Tänapäev, 2002). Mõned e-kirjad on pikitud on Marian Keyesi naisteromaani  “Kas seal on kedagi?” (Varrak, 2009), James Pattersoni põnevusromaani “Tulin sind tapma” (Ersen, 2006),  Aidi Valliku noorsooromaani “Mis teha, Ann?” (Tänapäev, 2002, 2003, 2008).

Kogemuslood

W. C. Clotti
“Kadudes internetti: ühe võrguhullu on-line seiklused” (Odamees, 2003) on võib-olla huvitav lugemine neile, kes ise arvutit igapäevaselt ei kasuta, kuid kes soovivad teada saada, mida teda ümbritsevad inimesed seal arvuti taga teevad. Igapäevastel arvutikasutajatel on kindlasti oma lugu jutustada ning viitsimist teiste samasuguste lugemiseks ei ole kardetavasti just palju.

Clifford Stolli dokumentaalromaan “Käomuna: spiooni jälitamine arvutispionaaži labürindis” (Külim, 1997) sisaldab seda, mida alapealkiri lubab ja küllaltki huvitavalt. Nurisetud on raamatu tõlke üle, kuid minu meelest pole tõlkeapsakad segavaks põneva loo jälgimisel, seda enam, et arvutiterminoloogia tõlkimisel on Eestis mitu koolkonda, kes omavahel kuidagi kokku leppida ei soovi.

Bill Lessardi ja Steve Baldwini “Netiorjad: tõsilood internetimaailma telgitagustest” (K-Kirjastus, 2000) on kogumik süvaintervjuusid infotehnoloogiaäris tegutsevate inimestega, andes nõnda päris hea pildi tol ajahetkel valitsenud olukorrast USA netibisnesis.
 

Kirjanduslike katsetuste polügoonid veebis

 Internet on väga hea koht harjutamiseks. Lugejate tagasiside – nii tuttavate kui võõraste, nii positiivne kui negatiivne – õpetab palju.

Eesti suurim virtuaalne kirjandusklubi on 2004. a loodud poogen.ee. Poogna katsetustest on oma raamatuni jõudnud päris mitu autorit: Diana Leesalu, Mikk Pärnits, Bix Pokupoeg,  Siim Kera, Inri Saar, Triinu Meres, Juhan Voolaid, Imre Vallikivi.

Ulmeajakirja Algernon  (1998-2003 Algernon ) loomise üks eesmärke oligi kirjutajate kasvatamine. Algernonist on alguse saanud Indrek Hargla, Siim Veskimehe, Karen Orlau, Kristajan Sanderi, Meelis Friedenthali – kui nimetada vaid tuntuimad – kirjamehetee.


Digitaalsus žanrikirjanduses

Kõige kiiremini reageerib igasugustel tehnilistele uuendustele ulmekirjandus. Küberpunk on ulmekirjanduse alamžanr, mis tegeleb suures osas inimese ja infotehnoloogia suhetega. Parimate näidetena küberpungist on eesti keeles Neal Stephensoni “Lumevaring” (Varrak, 2003), Charles Strossi “Accelerando” (Fantaasia, 2009), William Gibsoni “Neuromant” (Metsarada, 1997), “Põlev Kroom” (Tänapäev, 2002) ja “Idoru” (Varrak, 2002).

Huvitaval kombel on erinevate elektrooniliste suhtlusvahendite levikule ulme kõrval kõige kiiremini reageerinud põnevuskirjanduse autorid. Silma hakkasid Dan Browni “Digitaalne kindlus” (Ersen, 2005), James Pattersoni “Tulin sind tapma” (Ersen, 2006), Jay MacLarty “Kuller” (Ersen, 2004) ning muidugi Stieg Larsseni Millenniumi-triloogia “Lohetätoveeringuga tüdruk” (Varrak, 2009), “Tüdruk, kes mängis tulega” (2009) ja “Purustatud õhuloss” (2010).

Ka arvutimängude kirjeldused on kirjandusse jõudnud, esimeste näidetena tulevad pähe Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint” (Varrak, 2005) ja Juhan Habichti “Selles mängus ei hüpata” (Katherine, 1993).

Minu jaoks üllatusena oli elektroonilise suhtluse kajastusi noortekirjanduses väga vähe – Michael Colemani “Võrgupätid” (Sinisukk, 1999) jäi pea ainsana silma.

Lõpetuseks

Kokkuvõtvalt kirjanduskriitikas pole eriti palju räägitud virtuaalmaailmast paberile jõudnud kirjandusest. Kuigi viimases Loomingus (2010, nr. 2) nullindate eesti kirjandust kokkuvõtvas artiklis arutleb Piret Viires pooleteisel leheküljel ka digikirjanduse ning internetikirjanduse ja trükitu suhete üle. Tema pakutuga, et raamatuna ilmunu teeb autorist Autori ja kirjapandust Kirjanduse” ehk siis “trükitud teos seostub päriskirjandusega”, olen ma mõneti nõus. Põhjusteks, miks sõna paberile kipub, võib veel olla soov leida uusi, teistsuguse lugemisharjumusega lugejaid või tahe oma loomingut teatud valmisolekus näha. Ja kui oma artiklis “The New Elite: from Digital Literature to a Printed Book” on Piret Viires arvanud, et vaevalt seda raha pärast tehakse, siis ma arvan, et mingid majanduslikud kaalutlused blogitekstide raamatuna ilmutamisel siiski on.

Suure hulga blogiraamatute järjest lugemine tuletas mulle meelde, et bloginduse alguspäevil viidati ajaveebile kui uuele ajakirjandusele. Enamasti ongi blogide tekst ajakirjandusliku iseloomuga. Ja vähemalt Eesti kontekstis on tuntuimad oma blogitekste raamatuna avaldanud veebipäevikupidajad (Epp Petrone, Dagmar Reitam, Jaanus Piirsalu, Maria Kupinskaja, Kati Murutar jt) ajakirjandusliku taustaga. Raamatute tarbeks on tekstid postituste põhjal üle-, ümber- või kokkukirjutatud. Mõne raamatu puhul tundus toimetamisega spontaansus kaduvat, teisalt on korrastatut parem lugeda. Seega ma väga ei imesta, et internetikaugemate lugejate kõrval isegi need, kes üsna regulaarselt mõnda blogi loevad, selle blogi põhjal kokkupandud raamatu ka veel kätte võtavad.

Kas praegune trend virtuaalist paberile pigem hääbub või hoogustub, näitab aeg.

Tiina Sulg

Saale Väester “Miks me läbi ei saa?”

Saale Väesteri “Miks me läbi ei saa?”miksmelabieisaa on psühholoogiline päevikuvormis romaan perevägivallast. Autor on ise seda kogenud, kuid nagu ta ütleb, on lugu välja mõeldud. Päeviku vorm annab võimaluse igast episoodist ja suhtepöördest rääkida naisel ja mehel oma arusaamadest lähtudes. Uskumatu kui kalk ja halastamatu võib üks mees olla armastava naise vastu kellel sünnib ka laps temaga. Oma elu põhjal näitab autor, et väljapääs valust on olemas ka siis kui lootus tundub olevat täiesti kadunud.

Hele-Kaja Mäesepp