Posts Tagged ‘naistekad’

Maeve Binchy

Maeve Binchyt (1939 Dalkey, Iirimaa – 2012 Dublin) on nimetatud Iirimaa kõige armastatumaks kirjanikuks. Ta kirjutas romaane, näidendeid, lühijutte ja kolumne ning tema loomingut iseloomustab Maeve BinchyIirimaa väikelinna elu kaastundlik ja humoorikas kujutamisviis. Binchy loomingus on käsitletud nii armastust, reetmist, lapse ja vanema suhteid, maa- ja linnaelu vahelisi pingeid kui ka Iirimaa kultuurilisi ja religioosseid muutusi 20. sajandil. Tema raamatuid on tõlgitud 37 keelde ning müüdud rohkem kui 40 miljonit eksemplari.

Eesti keelde on tõlgitud:

  • „Vana pöögipuu” (1994, tlk Heli Greenbaum)binchyükstalvenädal
  • „Peegeljärv” (1996; tlk Vilma Jürisalu)
  • „Süüta pennine küünal” (2000; tlk Piret Viilu)
  • „Tara tee” (2001; tlk Piret Viilu)
  • „Punane sulg” (2003; tlk Mari-Ann Mändoja)
  • „Restoran Quentins” (2004; tlk Piret Viilu)
  • „Vihma ja tähtede ööd” (2005, 2016; tlk Faina Laksberg)
  • „Itaalia keele kursus” (2007; tlk Lii Tõnisman)
  • „Viirpuumets” (2007; tlk Kret Kaasik)
  • „Tänavu läheb teisiti ja teisi jutte: jõuluaja varakamber” (2008; tlk Tiina Kanarbik)
  • „Süda ja hing” (2009; tlk Iivi Heinlaan)
  • „Frankie perekond” (2011; tlk Lii Tõnisman)
  • „Üks talvenädal” (2014; tlk Tiiu Loog)


Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

Jodi Picoult “Üheksateist minutit”

picoult19eestiSelle raamatu tõi tagasi üks neiu umbes järgmiste saatesõnadega: “Miks nad niimoodi teevad? Miks nad ometi niimoodi teevad? See on nii vale! See kaanekujundus ei sobi ju üldse raamatuga! Vaadake! Malbe blond neiu käsipõsakil leblaskledes kaugusse vaatamas… Oleks tal siis vähemalt püstol  kaisus, oleks natukenegi raamatu meeleolu. Ja peategelane ei olnud blond! Ja pealegi, ei saa ka öelda, et see tüdruk oleks üksinda peategelane. See kaanekujundus peaks olema palju tumedam, palju süngem, palju abstraktsem… Või mingi koolikoridor või midagi sellist… Ja siis see “Armastusromaan”! See ei ole armastusromaan, see on psühholoogiline romaan. Kui nii suur tahtmine oli mingi määratlus kaanele kirjutada, kirjutanudki siis “Psühholoogiline romaan”. Või siis juba otse: “Romaan koolitulistamisest”…”

picoult19saksaVõtsin selle jutu peale raamatu koju ja hakkasin lugema: “19 minutiga on võimalik ära niita majaesine muru, värvida juukseid või jälgida kolmandikku hokimängust. 19 minutiga võib küpsetada küpsiseid või lasta hambaarstil plommi paigaldada; selle aja jooksul on võimalik viieliikmelise pere pesu kokku voltida. /—/ 19 minutiga on võimalik kätte maksta.” Jne. Lõpuni välja.

Sisu ei tahaks siinkohal väga ära seletada, piisab vast valikust märksõnadest: kool, kasvamine, lahkukasvamine, koolikiusamine, kohandumine, ootused, valikud, valed, laste suhted vanematega, vanemate hirm last valesti kasvatada, töö- ja pereelu klapitamine, suhtevägivald, kättemaks, haavad ja armid, tõde ja õigus, surm ja edasielamine, pisut ka sõprust ja armastust.

picoult19ingiseRaamat on kirjutatud mitmest vaatepunktist — Josie ja tema ema Alex, Peter ja tema ema Lacy ning politseinik Patrick — natuke stiililises segapudrus (on nii naisteka, noorteka kui krimi elemente), aga üldtoonis usutavalt ja igale tegelasele kaasa elama panevalt. Igatahes valusal teemal ja mõtlemapanevalt. “”Peter, kes tõmbas tikku?” Peter kergitas pead. “Kes ei tõmmanud?””

Raamat ei ole Eestis just kuigi palju tähelepanu pälvinud, tõenäoliselt just seetõttu, et sihtgrupp, kellel raamat mõeldud, ei ole seda üles leidnud. Jutu algusesse tagasi tulles — kujutage ette, et raamatul oleks umbkaudu selline kaanekujundus, nagu sel ingliskeelsel või tol saksakeelsel.

Tiina Sulg

Helen Fielding „Bridget Jones: Poisi järele hull“

fieldingbridget3Meelelahutuskirjanduses lugejale vitamiinisüstina mõjuvat tegelast Bridget Jonesi ei muuda miski. Talle (õigemini raamatule) on loodud Facebooki konto. Ta jätkab päevikupidamist dateerides oma sissekandeid lausa minutilise täpsusega. Ta on kriitiline oma täitmata programmide suhtes, muretseb liigsete kalorite manustamise, liigse säutsumise ja sõnumite saatmiste pärast, lisaks siseheitlused seoses meestega ja töödega.

Bridgeti-sarja kolmandas raamatus “Poisi järele hull” on temast saanud 51-aastane kahe väikese lapsega lesknaine, kes ei talu enda kohta öeldavat vanamoodsat väljendit keskeas. Vapral Bridgetil tuleb nüüd rinda pista üsna tänapäevaste probleemidega – lapsed, keda on raske eemale saada arvutimängudest ja Käsna Kalle multikatest, kasvava kehakaaluga, Twitteris säutsumisega meeleheitlikult partneri otsingu eesmärgil, koosolekutega psühhodeelsena mõjuva filmikompanii rahvaga, sest ta kirjutab stsenaariumi Hedda Gableri ainetel – üllatus-üllatus – pidadeks selle näidendi autoriks Tšehhovit! Selliseid ja veelgi kummalisemaid apsakaid juhtub Bridgetil pidevalt. Aga ta ei lase end heidutada ja leiab igast olukorrast väljapääsu, olgu selleks siis 20 a. nooremalt poiss-sõbralt korvi saamine või tingud laste peas. Vaatamata mõnedele tõeliselt kurbadele hetkedele, kui naine mõtleb õnnetu surma läbi lahkunud armastatud abikaasale, on raamatu üldtonaalsus väga positiivne ja peaks olema lohutuseks sarnastes elusituatsioonides olevatele lugejatele, umbes nagu naistele mõeldud “Colas Breugnon: Elame veel!“. Muidugi on raamatul hollywoodlik happy end ja Bridget leiab oma printsi valgel hobusel, pigem siiski kaasaegse jamesbondiliku superkangelase. Võibolla on selline lõpp tingitud arvukate fännide nõudeist, kes meedias avaldasid nördimust, et autor Bridgeti mehe Marki surra lasi.

fieldingbridget1Olen läbi lugenud ka Bridgeti-sarja eelnevad raamatud: esimene “Bridget Jonesi päevik” (2004) on siiamaani meeles, mis ajaviitekirjanduse puhul polegi nii tavaline, teist osa “Bridget Jones: Täitsa lõpp” (2004) nii hästi ei mäleta, mulje oli kuidagi ülepingutatult naljakas olla püüdev, kolmas on võrdväärne esimesega, aga seda näitab aeg, kas ka sama meeldejääv. Kui nüüd natuke norida, siis võõrikuna mõjus keelend „ma südan sind“ vs „ma armastan sind“. Ilmselt on see ingliskeeles „ I ( südame pildike ) you“ populaarne slogan T-särkidelt jm. No eesti keeles ei kõla hästi! Aga võibolla olen ma ses suhtes lihtsalt vanamoodne.

Soovitan raamatut kõikidele, kes hindavad positiivset ellusuhtumist. On muidugi risk, et lugeja, kelle huumorimeel pole samal lainel Helen Fieldingiga,  võib pettuda või isegi pahaseks saada. Minu huumoritajuvusega aga kõlksub see igati kokku.

Ülli Tõnissoo

Kajsa Ingemarsson “Kõik sai alguse veest”

Olen viimasel ajal tihti mõtisklenud selle üle, et kui väidetavalt on inimestel aina vähem aega lugemiseks, siis kuidas sobib sellega trend, et raamatuid kirjutatakse peaaegu ainult (heal juhul) triloogiate kaupa ja need muutuvad aina paksemaks! Just hiljuti ilmus eesti keeles Diana Gabaldoni “Võõramaalase” 1. raamat, 446 lehekülge. Mul on tekkinud komme kontrollida, mitu raamatut tulemas on, otsustamaks, kas on üldse mõtet alustada. See teos on eesti keeles alles pool raamatut, inglise keeles on ilmunud 8 raamatut, ainult esimene tagasihoidlikult alla 700 lk, edasi 970 ja siis kõik üle 1000. Mis neil ometi viga on?

ingemarssonkoiksaialguseKirjutan Kajsa Ingemarssoni raamatust põhiliselt sellepärast, et see tekitas minus hämmingut. Kindlasti ei saa seda nimetada lugemissoovituseks, samas pole see ka hoiatus mitte lugeda, sest ega ta ju meelelahutuskirjanduse kohta halvasti kirjutatud pole. Aga 544 lehekülge, tule taevas appi! Lugesin kaunis kiiresti ja suures osas diagonaalis, jättes vahele kõik, mis puudutas kangelanna rõivastust, üksikasjalist loetelu iga kohvri pakkimise ja riietumise ajal – tuvihall Anna Molinari kampsun, punane Vanessa Bruno kampsun, Pringle’i kašmiirdžemper, lihtsad Philippa K T-särgid, Seveni ja Joe teksased, Dalhov Copenhageni siidpluus, Alice Temperlay kleit, Trish Beckersi Chandelier’ kollektsiooni ehted, Dyrberg/Kerni käevõru, rääkimata kosmeetikast – La Mer’i kreem, MD Vit A-Plusi sarja Firming Treatmenti mask, Biothermi Flash Recharge Masque jne, jne. Pole elu sees ühestki neist midagi kuulnud. Product placement? Kellele on see mõeldud? Inimestele, kes teavad unepealt, millised nägid Hermèsi sallid välja 70. aastatel? Tegelikult ei tea seda isegi autor, kes avaldab järelsõnas tänu Stella garderoobi koostajale!

Ma pole Kajsa Ingemarssoni eelmisi eesti keelde tõlgitud raamatuid lugenud ega saa neile ka praegu pilku heita, mõlemad on lugejate poolt hinnatud ja välja laenutatud. Mõlemad on paarsada lehekülge õhemad. Selle raamatu võtsin kogemata krimka pähe, sest tutvustus ütles peategelaseks olevat tuntud krimikirjaniku Stella Fribergi, kelle vastomandatud korteris avastatud veeleke muudab tema elu. Ma lootsin siiralt, et põhjuseks on laip põranda all või siis vähemalt varandus. Aga tühjagi, veeleket oli vaja ainult seksika torulukksepa mängu toomiseks. Tegevuse arenedes saab selgeks, et tegelikult kirjutab Stella siiski naistekaid, tema loodud peategelane läbi 10 raamatu on küll 19. sajandi naisdetektiiv, kuid saladuste lahendamise kõrval elab ta tolle aja kohta ennekuulmatut armuelu, valides vallalisena endale ise partnereid (aga mitte rohkem kui üks, äärmisel juhul kaks seksistseeni raamatu kohta!). Kohas, kus armastusstseeni, vabandust, ma mõtlen voodistseeni, kirjeldati, hakkasin kahtlustama, et äkki on siin tegemist paroodiaga või et Ingemarsson on oma kangelanna suhtes irooniline, sest see oli ikka väga jube, aga tegelikult ilmselt siiski ei ole, sest ülejäänud raamat seda arvamust ei toeta. Just selliseid raamatuid Stella Friberg kirjutabki. Ja on sealjuures õnnetu, et kirjanduskriitika tema kirjutatut kostüümipornoks nimetab, et teda ei peeta PÄRIS kirjanikuks ja et ta vanemad tema kirjutatud raamatuid ei loe.

ingemarssonrootsikeelesStella Friberg on edukas ja rikas, aga mitte eriti õnnelik ega meeldiv inimene, kellel tegelikult polegi sõpru, on vaid inimesed, kellega koos on kasulik end näidata. Ta on pärit koledast perekonnast, samuti väga rikkast, kuid külmast ja ebasõbralikust. Raamatu edenedes saame teada, et temas on inimlikud jooned täiesti olemas (muidu raamat ilmselt ei müüks, mõtlen ma õelalt – läbinisti ebasümpaatne kangelane oleks kahtlemata huvitavam), mõned sündmused panevad talle südamest kaasa tundma. Põhjaliku ülevaate saame me nii raamatu kirjutamise raskustest kui ka kirjutatavast raamatust, mitte just peatükkide kaupa, kuid siiski paari-kolme leheküljeliste tükkide haaval. Kirjeldatakse ka raamatute müügiga seotud protsesse suhtekorraldusest kollase ajakirjanduse alatute võteteni, midagi põhjapanevalt uut sellest välja pigistada siiski ei anna ja see kõik on lihtsalt liiga pikk!

Vähemalt ei pane Ingemarsson oma kangelannat raamatu lõpuks õnnelikult mehele, nagu Friberg teeb enda omaga – Franciska Falke leiab nii oma õiged vanemad kui taipab lõpuks armuda mehesse, kes juba aastaid ta kõrval seisnud ja oodanud on.

Kes tahab, võib Stella perekonnaseisu mõttes muidugi ära korraldada, võimalus selleks jäetakse lahti. Minul Stella õnnelikuks saamisse erilist usku pole, aga ma olen vast liiga küüniline.

Kaja Kleimann

Kiiri Saar “Punamütsike kakssada aastat hiljem”

saarPunamytsikeSee raamat, täis pulbitsevat fantaasiamängu, autorile omase huumoritundega kirjutatud, tegi mul lugemisel hea tuju. Seega on ta igati meelelahutuskirjanduse ootustele ja mallidele vastav – lõõgastab lugejat, vähemasti minu puhul see töötas.

Mõne sõnaga sisust. Autor on võtnud tuntud muinasjuttudest tegelased – Punamütsikese ja Hundi, Kaunitari ja Koletise, Hansu ja Grete ning kolm põrsakest – ja paigutanud nad kaasaega üheskoos seiklema. Igale tegelasele on antud praeguses ajas uus roll. Punamütsike, kodanikunimega Karin, on mässav teismeline, kes elab kanaemaliku üksikema ja despootliku vanaema range valve all, Hunt on karedatoimeline, ent soojasüdameline punkar, Kaunitar on edukas ärinaine moe valdkonnas Christella Vegas, Koletis – tema talla-alune, kuid samas siiski vastupandamatu võrgutaja Andrč, ilu-eedi ą la mr. Grey, kolm põrsakest aga lõbusad elu põletavad sellid, suhteliselt madalalaubalised kinnisvara-ärikad, Hansuke ja Greteke on samuti finantstegelased, kusjuures Hans on pangandusest tagasitõmbunud töönarkomaan ja Grete nende väikese pereäri vedaja. Uued rollid põimuvad toredasti läbi muinasjututegelaste karakteriomadustega, olles samas ka praeguses ajastus igati loogiliselt edasi arendatud. Kasvõi põrsakese Naff Naffi mõlgutused elust tarbimisühiskonnas:

kolmpõrsakest“Naff Naff vahib lõkkesse ja ütleb korraga üllatava avameelsusega:
“Kurat, see elu on ikka täiega rämps.”
”Mispärast siis?”
Põrsas teeb hooletu žesti. ”Ah, muudkui mangu neid rikkureid, et nad ostaksid mõttetuid maju, mida läheb neil vaja umbes sama palju nagu tiigril trummikomplekti.” Ta silmitseb tusasel ilmel oma randmel lebavat kallist kuldkella, eemaldab selle siis hooletu liigutusega ja keerutab närviliselt sõrgade vahel.
“Ma ei saa aru, miks ma näiteks selle neetud kellagi ostsin. On sul aimu, palju nad taolise vidina eest raha küsida söandavad?”
Kehitan huvi tundmata õlgu.
“Või siis selle napaka maasturi,” jätkab Naff Naff. “Tegelikult see isegi ei meeldi mulle. Kui ma sulle ausalt ütlen, olen alati hoopis Opelit tahtnud.”
hansjagrete“Miks sa siis Opelit ei ostnud?” imestan.
“Sest Opel polevat auto.”
Põrsakese ümaralt klaarilt näolt kumab vastu sügav rahulolematus. Ta kortsutab kulmu ja sõnab siis kõige ehedama enesevihkajalikkusega:
“Kujutad ette? Ma ostsin 100 000 eurot maksva masina ainult seetõttu, et keegi jumalapärast ei arvaks, et mulle Opelid meeldivad.”
Olen seesuguse veidra mõttekäigu peale sõnatu.
“Mina oleksin igal juhul Opeli ostnud,” lausun kuivalt. “Mis vahet seal on, mida teised mõtlevad? Või… kes need “teised” üldse on? Mõni kade naaber, kel prioriteedid paigast ja enesekindlusega probleeme?”
“Sa ei kujuta ettegi, kui tüdinud ma õigupoolest olen,” jätkab Naff Naff. “Kogu sellest nõmedast kintsukaapimisest. Kogu arutust tarbimisest.  Ta läkitab tühja õllepudeli pahasena põõsasse. “Isegi joomisest, pagan võtaks.”
Naeran summutatult. “Seda ma usun. Joomine võib tõesti ära tüüdata, eriti peavaluhommikutel.””

Ja vormist. Mulle tundub see pehmekaaneliste “naistekate” kõvasti ülevõlli keeratud paroodia. Lasen selle väite illustreerimiseks kõlada tekstil:

punamütsike““Karin,” lausub mees vaikselt. “Su nägu on nagu avatud raamat. Palun ütle, mis sulle muret valmistab.” Päevitunud sõrmed puudutavad minu omi. Tajun nende soojust ja tõmban võpatades käe ära.
Ta on nii võõras. Nii teistmoodi kui Hans… Kuidas ma üldse oskan temaga olla?
“Tegelikult mulle meenub, et mul on midagi, mis võiks su tuju tõsta,” ütleb mees siis. Ta tõmbab püksitaskust välja väikese paki ja sirutab selle minu poole.
Heidan sinisele siidpaberile tõrksa pilgu.
“Palju õnne sünnipäevaks, kallis,” kõlab lakooniline täpsustus.
Vaatan pakki ja seejärel meest, kes on mugavalt tooli seljatoele naaldunud ja naeratab mulle särava enesekindlusega.
“Üks neist sõnadest on küll kindlasti üleliigne,” nähvan trotsiga ega kiirusta kingitust puudutama.
kaunitarjakoletisMehe muie on lõbus. “Missugune? Hmm… Las ma oletan: “Õnne sünnipäevaks, kallis,” Noh, enam-vähem. “Palju sünnipäevaks, kallis.” See lause lonkab kuidagi, kas sa ei arva? “Palju õnne, kallis.” See vist oli õige? Sulle ei meeldi sõna “sünnipäev”?”
Vallatu säde ta pilgus paneb mu tahtmatult naeratama. “Sa siis teadsid, et mul oli sünnipäev?”
“Muidugi teadsin.”
Ma ei taipa isegi küsida, kuidas ta selle on välja nuhkinud.
Mu sõrmed hakkavad uudishimust kihelema, kuid sellegipoolest pole ma kindel, kas kingituse vastuvõtmine oleks õige mõte. Andrč võib seda vääriti mõista ja kahtlemata mõistabki. Ma kõhklen ja võitlen vaheldumisi umbusu ning uudishimuga.
“Mida halba järele vaatamine ikka teha saab?” poetab Andrč neutraalsel toonil, adudes, et ma ei jõua kuidagi otsusele.
printsess hernelLõpuks jääb peale uudishimu. Napsan Andrčlt karbi ja käristan paberi lahti. Väikeset sametkarbikesest helgib mulle vastu kuldne, tumesinise kiviga sõrmus, millel restoranitulede mahe valgus murdub ja pimestavalt tagasi peegeldub.
Ühe viivu kivi lummavat ilu silmitsenud, plõksatan karbi kinni ja libistan selle üle laua mehe poole tagasi. “Väga kaunis, aga ma tõesti ei saa.” See oleks sama hea kui ennast avalikult tema armukeseks tunnistada.
“Saad küll.”Andrč võtab mu käe otsustavalt pihku ja surub sõrmuse mulle sõrme, takseerides seda mõnda aega hindaval pilgul.
“Imeilus sõrmus imeilusas sõrmes,” väidab ta vaikse imetlusega. Seejärel keerab ta mu randme sisekülje ülespoole ja puudutab seda põgusalt huultega.
Mu kehast sööstab läbi kuum tulejuga ja ma tõmban ehmunult käe ära.”

Pikema katkendiga saab tutvuda autori blogi vahendusel. Autori enda raamatututvustuse leiad siit.  Blogist saab lugeda ka Kiiri Saare luulet. Raamatust on kirjutatud enne selle ilmumist Hiiu Elus. Mäluvärskendamiseks oleks soovitav ka järgnevad muinasjutud veelkord üle lugeda: “Punamütsike“, “Tulipunane lilleke“,  “Kaunitar ja koletis“,  “Kolm põrsakest“,  ”Hans ja Grete“.

Ülli Tõnissoo

Christian Jacksoni pildid on pärit siit ja siit.

Sarah Addison Allen “Virsikupuu saladus”

Sarah Addison Allen. Virsikupuu saladus. Eesti Raamat. 2013. “Nüüdisromaan”SarahAddisonAllen

Autor on sündinud, üles kasvanud ja elab Põhja-Carolinas Ashville`is. Seal on ta kirjutanud ka kõik oma neli romaani, millest kaks , “ Imeline aed “ ja “Virsikupuu saladus”, on eesti keeled tõlkinud Eva Velsker.

Tema raamatutes on maagiat. “Virsikupuu saladust” peetakse Ameerika kirjanduse Lõuna maagilist realismi esindavaks teoseks.

Raamatu tegevus toimub erakordselt kaunis piirkonnas, Walls of Wateri linnakeses, mida ümbritsevad kosed. Linnas valmistutakse uhke häärberi Blue Ridge Madam taasavamiseks ja kohaliku naisteklubi 75. aastapäeva pidulikuks galaõhtuks. Paxton Osgood, kelle perekond on häärberi taastamise enda peale võtnud, tahab avaldada galal austust kahele veel elus olevale klubi asutajaliimele. Üks on Paxtoni vanaema Agatha ja teine Willa Jacksoni vanaema Georgie. Pidulik sündmus läheneb, jäänud on veel vaid häärberi kõrval kasvava viljumatu virsikupuu asendamine iidse tammega, kui tööde käigus tuleb üles kaevatud puu juurte alt päevavalgele l u u k e r e. Romaanis hakkab villa elama oma elu, sellest saab midagi enamat kui lihtsalt hoone.allen virsikupuu saladus

“Virsikupuu saladus” on raamat kahest suguvõsast ja üle põlvkondade ulatuvast sõprusest ja andestamisest. Raamat eeldab, et sõprus võib olla “elav ja hingav asi” – midagi, mis ärkab ellu selsamal hetkel, kui tekib, ega kao lihtsalt seepärast, et seda enam ei tunnistata (lk. 99.) Läbivaks teemaks on ka juurte teema ja tegelaste heitlused oma koha otsinguil kodulinnas.

Raamatut võib soovitada lugejatele, kes loevad tõsisemaid “naistekaid”, kes armastavad saladustega lugusid ja kellele meeldivad suguvõsaromaanid.

Hele-Kaja Mäesepp

Sarah Addison Alleni pilt on pärit tema kodulehelt. 

Nicholas Sparks “Safe Haven”

sparkssafehavenEsmalt pean mainima, et niiöelda naistekad pole päris minu teetass, kuid see raamat meeldis mulle sellegipoolest väga. Ja ma tõsiselt kaalun võimalust ka tema teised raamatud läbi lugeda.

Eesti keeles antud teost veel ilmunud ei ole, kuid kes vähegi inglise keeles lugeda tahavad, siis” Safe Haven” on üsnagi lihtsa keelekasutuse ja kaasahaarava sisuga.

Peategelaseks on noor ja kaunis, kuid õnnetus abielus olev naine Erin, kes on püüdnud varemgi oma kontrolliva, vägivaldse abikaasa eest põgeneda. Sel korral see ka õnnestub. Läbi suurte raskuste, üleelamiste ja hirmu jõuab ta väikelinna Southport. Ta on vahetanud nime ja muutnud välimust, temast on saanud Katie. Pikkamisi sõbruneb ta poepidajast kahe lapse isaga, kes on oma armastatud naise haiguse tõttu kaotanud. Hargneb armastuslugu, mille käigus õpitakse teineteist tundma ja püütakse teineteise minevikuhaavu siluda.

Lugu on liigutav, kaasahaarav ja kohati ka hirmutav. Hirmutav on mõelda, et see lugu võiks ka täiesti tõsielulisena kusagil toimuda. Kahjuks pole kõigil meelekindlust sellest välja rabeleda. Võibolla see raamat annab lootust ja lohutust neile, kellel sedasorti muresid päriselus esineb, et tegelikult nad väärivad paremat ja on võimelised ka seda saavutama, kui riski võtavad.

Antud raamatust, nagu ka päris paljudest teistest Nicholas Sparksi teostest, on sellel aastal ka ekraniseeringut oodata.

Sobiv sõbrakuul romantikakirjanduse austajatele kindlasti. Armastus võidab lõpuks ikkagi. Vähemalt on nii hea mõelda.

Seili Ülper