Posts Tagged ‘naistekad’

Gail Honeyman “Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi”

Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi. No ja ongi, seni kuni enam ei ole… Inimesed on üsna osavad oma probleeme varjama, nii enda kui teiste eest. Enda eest, et vaata, mõnel on veel hullem ja päris käpuli ju veel ei ole ja igal pool ju räägitakse, et mõtle positiivselt… Teiste eest, sest ega keegi ju ei viitsi eriti kuulata ja mis nad ikka teha saaks… Kuigi vahel võivad kogemata mõned valusad kohad välja lüüa.

See on ses suhtes kummaline raamat, et ma ei oska liigitada, kas see on selline tõsisemas toonis chick-lit või see on selline kergema lõpuga tõsiselt mõeldud kaasaegne kirjandus. Peategelane on pisut autistlike joontega kinnine ja otseütlev ja oma minevikuga kimpus olev kolmekümneaastane, kes lõpetas hiilgavalt ülikooli, aga nüüd töötab kontoris ja on on oma eluga suht rahul, sest vähemalt on katus pea kohal ja kindel elurütm ja sisemine valu on hoitud taltsutatuna. Kui armumine elu segi lööb, siis põhjalikult ja tagasilöögid tulevad esialgu üsna ootamatutes valdkondades… Aga lõpp on lootusrikas (kuigi mitte eriti usutav), et sõbrad ja toetus ja õige psühhiaater.

See raamat sobiks sellisele lugejale, kes tuleks umbes sihukese jutuga, et tahaks midagi elust ja inimestest ja suhetest, aga mitte päris lääget asja, krimkad muidu meeldivad, aga seekord päris krimi momendil ei taha, et võib olla nii nukrust kui muiet, aga päris nutulõppu eriti ei taha…

PS Erseni kohta oli päris hea tõlge.

Tiina Sulg

Ruth Hogan „Kaotatud asjade hoidja“

Ilus ja armas ja hästi kirjutatud, aga mitte päris minu tassike teed. Lugesin küll mõnuga ja mekutasin mingitel kohtadel, et see oli nüüd küll kenasti öeldud, aga kokkuvõttes jäi minu jaoks kuidagi natuke lahjaks. Isegi kui jutuaineks oli päris oluliste ja tõsiste teemade areng läbi mitmete aastate, siis oli see kuidagi liiga leebelt ja sordiini all ja emotsionaalselt mitte kaasaelamapanev. Kuigi vahenovellid mulle iseenesest meeldisid, siis kokkuvõttes need kuidagi lõhkusid raamatu rütmi ja pigem panid arvama, et ehk oleks seda stiililiselt kuidagi teisiti lahendada saanud. Ja siis veel tolksti see pisuhänd, ilma kummituseta oleks minu meelest parema loo saanud. Takkajärgi mõeldes olid karakterid liig tuttavlike joontega ja kui ma vahel kirun, et loo niidiotsad jäävad raamatu lõpus laperdama, siis seekord olid need niidid liigagi korrektselt kokku põimitud. Kõigest virinast hoolimata oli see üsna tore lugemine ja seda raamatut julgeks teistelegi soovitada, sest jutt on ladus, tegelaskond kirju ja raamatus jagub nii nukraid hetki kui muigamapanevaid kohti.

Tiina Sulg

Sandra Heidov “Ema, kes armastas kaua magada”

See raamat on nagu pool peotäit sihvkasid või kõrvitsaseemneid, et nood om´ hääd ajaviitess´, kõhtu ei täida, aga mõnusad nokitseda ja vahel täitsa maitsvad ka. On näha, et autor valdab sõna. Enamjaolt on selline lobedalt edasikulgev üsna argine tekst, aga vahele satub ootamatult ilusaid lauseid (“Õues hämardus, ida poolt valgus tinti aegamisi üle terve taeva”, “… kuidas sügismaastik õlivärvidest pikkamööda tühjaks nõrgub.”), parasjagu naeruturtsatushetki (“Ära iialgi päri, kellele tehakse sooduspakkumisi: neid tehakse sinule.”), on olemas raamatut läbiv motiiv (aeg, Achilleus ja kilpkonn), ja mõned kohad, millest ma sain aru, et need on autorile olulised ja mis andsid aimu, et tal endal ikka oli mingi mõte, miks see raamat kirjutada (näiteks see koht, kus peategelane vaatab oma nooremat last joonistamas või “Täiskasvanud inimesed ei muutu, isegi kui nad tahaksid. Ainuke, mida me päriselt suudame, on mõned kilod juurde ja maha võtta”). Esimese katsetuse kohta pole paha. Pluss on see, et kirjutamislaadilt on autor mulle sobiva veregrupiga (no kui see riietuste kirjeldamine välja arvata) ja miinus on see, et ei näinud ma ses raamatus suuremat mõtet, lugu ei olnud ja karaktereid ka mitte, meenus Avandi-Sepa kokkuvõte “Õnne 13st”: “20 aastat ja midagi ei juhtu,” siin on 7 päeva ja midagi ei juhtu. Sellest raamatust annaks teha tüüpilise eesti filmi, sellise igava, veniva ja ängi täis, ilusate loodusvaadete ja mõne koomilise episoodi ja toreda kõrvalosatäitmisega… ja olenemata sellest, et Heidov on filmiinimene ja talle see mõte võib-olla isegi meeldiks, oleks see mu meelest raiskamine.

Kirjanduslooga seonduv katke: “Kõige mugavam ja Rasmusele arusaadavam oleks olnud lahterdada Shakespeare viissada aastat tagasi elanud ulmekirjanikuks, sest Prospero, Ariel ja teised kuulusid selgelt fantaasiavaldkonda, aga lõpuks olin piirdunud sellega, et nimetasin teda lihtsalt näitekirjanduse Mozartiks. Amadeust teadsid mingil käsitamatul moel kõik lapsed ja ta sobis referentsiks alati, kui sõnad geniaalsuse kirjeldamises otsa said.”

Pealkirjaga seonduv katke: “”Mis see intriig seal “Tormis” täpselt oligi? Mõni tuntud lause või monoloog?” küsis ta. “Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod: me väikest elu piirab uni,” deklameerisin natuke kohmetult. “See käib ju täpselt sinu kohta,” arvas Erik. “See käib kõigi kohta,” pomisesin.”

Lõpumärkus: ma vist päris hea meelega loeksin Sandra Heidovi pop-rockmuusika arvustusi, kui ta neid kirjutaks ja keegi võtaks avaldada ka, märkuse aluseks olev katke: “Sealt tuli suvine tantsuhitt, lühike ja üsna sisutu ingliskeelne lauluke paari salmi ja refrääniga, tamburiinikõrinaga, nätskete trummilöökidega ning muretute ja lõtvade kitarriakordidega /–/ autos ja meie rinnakorvides võnkusid bassihelid, need ronisid üles, peaaegu kurguni.”

Tiina Sulg

Kerstin Gier “Igale lahendusele oma probleem”

Igale lahendusele oma probleem” — see pealkiri intrigeeris mind juba siis, kui raamat raamatukokku tuli. Siis sain ma aru, et see raamat läheb naistekate riiulisse, ja kuna ma eriline naistekate lugeja ei ole, siis jäi see raamat minust tookord lugemata. Nüüd aga jäi jälle näppu ja kuna ma olen aastatega natuke tolerantsemaks muutunud, andsin raamatule võimaluse.

Raamat kuulub chick-lit kirjandusse: on naispeategelane vanuses 23-33, alguses vallaline, raamatu lõpuks paaris, vahele kerges toonis ja humoorikas võtmes kirjeldatud sekeldusi, olgugi et tegevuste sisu võib vahel olla üsna tõsine või eluline. Selle raamatu keskmeks on luhtaläinud enesetapp, mis selleni viis, saadetud viimased kirjad, kuidas hoolikalt planeeritud ettevõtmine untsu läks ja kuidas ümbritsevad sellele reageerisid. Vägagi tõsine teema ju, aga kirja on pandud komöödiana, nii et teeb sellest lihtsa ja kaasahaarava lugemise, aga paneb raamatus mainitud murekohtade üle ikkagi mõtlema ka.

Oma lisavõlu oli sellel, et kuna autor on sakslane ja raamatu tegevus toimub Kölnis, siis on see hea vaheldus angloameerika sedasorti kirjandusele. Lisanüansina oli päris hariv lugeda kirjastusmaailma puudutavat osa.

Ja lõppu üks üldisem mõru pill. Mõnikord on mul tunne, et pooled Eesti kirjastused peaksid pooltele oma raamatutele külge panema sildi: “Hea lugeja! Seoses sellega, et me anname oma toimetajatele ebareaalseid tähtaegu ja eriti maksta ka ei taha, on teil suurepärane võimalus meelde tuletada emakeeletundides õpitut ja proovida oma oskusi kirjavigade parandajana. Ära maga seda võimalust maha! Siiralt teie …” Sellel raamatul oleks võinud see silt olla, sest üks lugeja oli parandanud kirjavigu pastakaga, teine oli pliiatsiga lihtsalt vigu märkinud, mõlemad väsisid kahjuks poole raamatu peal ära ja nii pidin ma edaspidi vigu mõttes ise parandama… Ja see ei tee lugemiselamust paremaks, arvaku kirjastused oma suurepärasest lugejate kaasamise ideest, mida tahavad.

Tiina Sulg

Maeve Binchy

Maeve Binchyt (1939 Dalkey, Iirimaa – 2012 Dublin) on nimetatud Iirimaa kõige armastatumaks kirjanikuks. Ta kirjutas romaane, näidendeid, lühijutte ja kolumne ning tema loomingut iseloomustab Maeve BinchyIirimaa väikelinna elu kaastundlik ja humoorikas kujutamisviis. Binchy loomingus on käsitletud nii armastust, reetmist, lapse ja vanema suhteid, maa- ja linnaelu vahelisi pingeid kui ka Iirimaa kultuurilisi ja religioosseid muutusi 20. sajandil. Tema raamatuid on tõlgitud 37 keelde ning müüdud rohkem kui 40 miljonit eksemplari.

Eesti keelde on tõlgitud:

  • „Vana pöögipuu” (1994, tlk Heli Greenbaum)binchyükstalvenädal
  • „Peegeljärv” (1996; tlk Vilma Jürisalu)
  • „Süüta pennine küünal” (2000; tlk Piret Viilu)
  • „Tara tee” (2001; tlk Piret Viilu)
  • „Punane sulg” (2003; tlk Mari-Ann Mändoja)
  • „Restoran Quentins” (2004; tlk Piret Viilu)
  • „Vihma ja tähtede ööd” (2005, 2016; tlk Faina Laksberg)
  • „Itaalia keele kursus” (2007; tlk Lii Tõnisman)
  • „Viirpuumets” (2007; tlk Kret Kaasik)
  • „Tänavu läheb teisiti ja teisi jutte: jõuluaja varakamber” (2008; tlk Tiina Kanarbik)
  • „Süda ja hing” (2009; tlk Iivi Heinlaan)
  • „Frankie perekond” (2011; tlk Lii Tõnisman)
  • „Üks talvenädal” (2014; tlk Tiiu Loog)


Tekst näituselt Kirjanduslinn Dublin

Jodi Picoult “Üheksateist minutit”

picoult19eestiSelle raamatu tõi tagasi üks neiu umbes järgmiste saatesõnadega: “Miks nad niimoodi teevad? Miks nad ometi niimoodi teevad? See on nii vale! See kaanekujundus ei sobi ju üldse raamatuga! Vaadake! Malbe blond neiu käsipõsakil leblaskledes kaugusse vaatamas… Oleks tal siis vähemalt püstol  kaisus, oleks natukenegi raamatu meeleolu. Ja peategelane ei olnud blond! Ja pealegi, ei saa ka öelda, et see tüdruk oleks üksinda peategelane. See kaanekujundus peaks olema palju tumedam, palju süngem, palju abstraktsem… Või mingi koolikoridor või midagi sellist… Ja siis see “Armastusromaan”! See ei ole armastusromaan, see on psühholoogiline romaan. Kui nii suur tahtmine oli mingi määratlus kaanele kirjutada, kirjutanudki siis “Psühholoogiline romaan”. Või siis juba otse: “Romaan koolitulistamisest”…”

picoult19saksaVõtsin selle jutu peale raamatu koju ja hakkasin lugema: “19 minutiga on võimalik ära niita majaesine muru, värvida juukseid või jälgida kolmandikku hokimängust. 19 minutiga võib küpsetada küpsiseid või lasta hambaarstil plommi paigaldada; selle aja jooksul on võimalik viieliikmelise pere pesu kokku voltida. /—/ 19 minutiga on võimalik kätte maksta.” Jne. Lõpuni välja.

Sisu ei tahaks siinkohal väga ära seletada, piisab vast valikust märksõnadest: kool, kasvamine, lahkukasvamine, koolikiusamine, kohandumine, ootused, valikud, valed, laste suhted vanematega, vanemate hirm last valesti kasvatada, töö- ja pereelu klapitamine, suhtevägivald, kättemaks, haavad ja armid, tõde ja õigus, surm ja edasielamine, pisut ka sõprust ja armastust.

picoult19ingiseRaamat on kirjutatud mitmest vaatepunktist — Josie ja tema ema Alex, Peter ja tema ema Lacy ning politseinik Patrick — natuke stiililises segapudrus (on nii naisteka, noorteka kui krimi elemente), aga üldtoonis usutavalt ja igale tegelasele kaasa elama panevalt. Igatahes valusal teemal ja mõtlemapanevalt. “”Peter, kes tõmbas tikku?” Peter kergitas pead. “Kes ei tõmmanud?””

Raamat ei ole Eestis just kuigi palju tähelepanu pälvinud, tõenäoliselt just seetõttu, et sihtgrupp, kellel raamat mõeldud, ei ole seda üles leidnud. Jutu algusesse tagasi tulles — kujutage ette, et raamatul oleks umbkaudu selline kaanekujundus, nagu sel ingliskeelsel või tol saksakeelsel.

Tiina Sulg

Helen Fielding „Bridget Jones: Poisi järele hull“

fieldingbridget3Meelelahutuskirjanduses lugejale vitamiinisüstina mõjuvat tegelast Bridget Jonesi ei muuda miski. Talle (õigemini raamatule) on loodud Facebooki konto. Ta jätkab päevikupidamist dateerides oma sissekandeid lausa minutilise täpsusega. Ta on kriitiline oma täitmata programmide suhtes, muretseb liigsete kalorite manustamise, liigse säutsumise ja sõnumite saatmiste pärast, lisaks siseheitlused seoses meestega ja töödega.

Bridgeti-sarja kolmandas raamatus “Poisi järele hull” on temast saanud 51-aastane kahe väikese lapsega lesknaine, kes ei talu enda kohta öeldavat vanamoodsat väljendit keskeas. Vapral Bridgetil tuleb nüüd rinda pista üsna tänapäevaste probleemidega – lapsed, keda on raske eemale saada arvutimängudest ja Käsna Kalle multikatest, kasvava kehakaaluga, Twitteris säutsumisega meeleheitlikult partneri otsingu eesmärgil, koosolekutega psühhodeelsena mõjuva filmikompanii rahvaga, sest ta kirjutab stsenaariumi Hedda Gableri ainetel – üllatus-üllatus – pidadeks selle näidendi autoriks Tšehhovit! Selliseid ja veelgi kummalisemaid apsakaid juhtub Bridgetil pidevalt. Aga ta ei lase end heidutada ja leiab igast olukorrast väljapääsu, olgu selleks siis 20 a. nooremalt poiss-sõbralt korvi saamine või tingud laste peas. Vaatamata mõnedele tõeliselt kurbadele hetkedele, kui naine mõtleb õnnetu surma läbi lahkunud armastatud abikaasale, on raamatu üldtonaalsus väga positiivne ja peaks olema lohutuseks sarnastes elusituatsioonides olevatele lugejatele, umbes nagu naistele mõeldud “Colas Breugnon: Elame veel!“. Muidugi on raamatul hollywoodlik happy end ja Bridget leiab oma printsi valgel hobusel, pigem siiski kaasaegse jamesbondiliku superkangelase. Võibolla on selline lõpp tingitud arvukate fännide nõudeist, kes meedias avaldasid nördimust, et autor Bridgeti mehe Marki surra lasi.

fieldingbridget1Olen läbi lugenud ka Bridgeti-sarja eelnevad raamatud: esimene “Bridget Jonesi päevik” (2004) on siiamaani meeles, mis ajaviitekirjanduse puhul polegi nii tavaline, teist osa “Bridget Jones: Täitsa lõpp” (2004) nii hästi ei mäleta, mulje oli kuidagi ülepingutatult naljakas olla püüdev, kolmas on võrdväärne esimesega, aga seda näitab aeg, kas ka sama meeldejääv. Kui nüüd natuke norida, siis võõrikuna mõjus keelend „ma südan sind“ vs „ma armastan sind“. Ilmselt on see ingliskeeles „ I ( südame pildike ) you“ populaarne slogan T-särkidelt jm. No eesti keeles ei kõla hästi! Aga võibolla olen ma ses suhtes lihtsalt vanamoodne.

Soovitan raamatut kõikidele, kes hindavad positiivset ellusuhtumist. On muidugi risk, et lugeja, kelle huumorimeel pole samal lainel Helen Fieldingiga,  võib pettuda või isegi pahaseks saada. Minu huumoritajuvusega aga kõlksub see igati kokku.

Ülli Tõnissoo