Niina Mero “Inglise romanss”

Lugesin Niina Mero “Inglise romanssi” ootamatu mõnuga. Tiina on selle kohta ka tabava ülevaate kirjutanud, minul oli lähtekoht veidi teistsugune: viited punkmuusikale jäid suht krüptiliseks, rohked osundused briti krimiseriaalide sisule, tegelastele ja näitlejatele tulid aga kohale kui rusik kurikaela silmaauku.

Iseäraliku mündi andis loole juurde, et tegu on soome kirjanikuga ja ka peategelased on õed-soomlased, kes mõlemad igatsesid Inglismaad, üks platooniliselt kui kirjandusest ja filmidest tuttavat ajatut kultuurriiki, teine kui sügavate juurtega elupaika. Nõnda siis kolis noorem õde Heli Inglismaale, armus Mark Darcysse, vabandust, Mark Chattenhami ning kutsus vanema õe Nora pulmadeks külla Oxfordi külje all asuvasse mõisa. Ülejäänu, nagu öeldakse, on juba ajalugu. Ennekõike kirjandusajalugu: Shelley, Keats ja teised poisid bändist (vt “Inspektor Lewis”, 2. hooaeg, 1. jagu). Aga ka arhitektuur, loodus ja üleüldine elulaad. Nora hoiaku võtab hästi kokku lausung lk 287: “Mina seisin akna all, vaatasin välja ja mõtlesin kohale, kus ta elab. Igal hommikul ärgates nägi ta esimese asjana Oxfordi.”

Härrasrahva elu ja sellega seotud põnevusliin on kõik võrdlemisi klišeelikud, üldse võiks sisu kohta öelda “Morse, Lewis ja Midsomer kohtuvad Jane Austeni ja Jane Eyre’iga.” Kadunud perepoeg, kõhedad kunstitööd, keelatud armastus, isegi aednikul on kapis tiitel ja luukere… Õnneks ilmestavad lugu ridamisi teadmisi inglise romantilise luule suurkujude kohta ning telekrimisõpradele armsad viited. Ja kui vandalismi uurima saabub pikk blond politseinik, on selge, et tegelane hakkab sonima James Hathaway’st, ning kui selgub, et tema ees seisab vaneminspektor Fox, siis on ohjeldamatu turtsatus omal kohal. (Vt “Inspektor Lewis”, osatäitjad.) Tõsimeelsem pool on Nora introvertsusest ja sotsiaalsest ebakompetentsusest tulenev elukäik, kuid teda ihaldet Inglismaal tabanud armuleegid on ehk veidike liialdatud.

Kokkuvõttes päris mõnus meelelahutus, eriti laupäeva õhtul enne filmi. Aga see peab olema “Lewis” või “Endeavour”, mitte “Vera” või “Shetland”. Mõned maailmad, isegi muinasjutumaailmad, omavahel kokku ei puutu, eriti kui nad asuvad samas riigis.

Tiina Tarik

Niina Mero “Inglise romanss”

See oli üks päris lõbus lugemine. Kirjastuse kiidulaulu tagakaanel ei maksa lõpuni uskuda, aga midagi sinnakanti lugu läheb küll.

Kuigi krimiliin on olemas, jääb see muu eluolu ja eriti armuelu taustal kuidagi tahaplaanile. Vihjeid küll loobitakse siia ja sinna ja hobidetektiiv hakkab kogemata jälgi ajama ja komistab kogemata lahenduse otsa ka, aga see kõik kulgeb nii aegamisi ja sutsakute kaupa, et krimiraamatuna ma seda väga ei soovita.

Romantika liin oli veider. Kohati uskumatult lääge — need liblikatele kõhus kolmekordseid axeleid põhjustavad kõhulihaste kirjeldused näiteks. Kohati tundus, et see liin on mingi irooniaga kirja saanud. Kohati tundus, et ongi südamest kirjutatud naistekateklišeed. Aga no vähemalt oli seal vahetevahel suht omapärast keelekasutust. Romantika-lugejatele võiks isegi soovitada.

Võõrsilolemise liin oli üllatavalt sujuv — soomlane Inglismaal saab hakkama ilma suurema kultuurikonfliktita ja kui tal ongi see omamoodi aktsent, siis sõnavara on nii rikkalik ja grammatika korralik, et ei ole ka mingeid keelebarjääre, vaid aeg-ajalt peategelane õhkab, et oh, Inglismaa, aga üldjoontes lähevad nii peategelane kui tema õde inglise aristokraatide seltskonnast läbi nagu nuga võist.

Karakterite galerii oli üsna kirju ja eripärane, aga ega neist kuigi palju just teada ei saa ja väga südame külge need tegelased ka ei kasva ning ega usutavusega ka kõik hästi pole, aga no las olla, meelelahutuskirjandusele piisab sellest kirjususest ka. Pealegi, oma lemmiktegelase ma leidsin, see oli see poiss, kes jäi koju kassi hoidma :)

Raamatu võlu oli mu jaoks ennekõike need kultuuriviited — Shelley-Byron ja muud romantikud 19. saj. algusest, briti tele(krimi)sarjad ning soome punk-metal-gootibändid nii kümnekonna aasta tagant. Ega ma ühegi teemaga just ülearu hästi kursis ei ole, aga ebamäärane positiivne arvamus on mul neist kõigist. Õhutust edasi uurida sain ma mitmel suunal. Niiet kes mingi teemajupi vastu huvi tunneb, siis see võiks proovida seda raamatut lugeda, kuidas see kompott talle meeldib. Ja kui mõnikord on sellised viited raamatutes pelgalt nimepuistamised, siis siin olid need mu meelest väga abiks meeleolu ja keskkonna loomisel, viisid edasi dialoogi ja süžeed ning aitasid mõista tegelaste mõttekäike. Siia lõiku märkena, et kõige enam tsiteeriti Shelleyt ja Keatsi ja kõige tihemini mainitud bänd oli Babylon Whores.

Tõlkija (Triin Aimla-Laid) on olnud tubli ja joonealuseid viiteid on murdu, vaid ühe asja õiendaks siinkohal ära: enne kui “Parfüümist” film sai, kirjutas Patrick Süskind raamatu.

Tiina Sulg

Tracey Garvis Graves “Tüdruk, keda ta kunagi tundis”

See on eelkõige armastuslugu ja seejärel raamat autismist ja nipetnäpet on teemasid lisaks, n sõprus, perekond, ameerikalik töökultuur jne. 

Lugu kulgeb kahes ajas: üheksakümnendate alul, kui peategelased on veel tudengid, ja kahetuhandeta alul, kui peategelased on endale juba elus mingi koha leidnud ja kohtuvad peale kümneaastast pausi uuesti. Üks peategelastest on raamatukoguhoidja, teine on tegev majanduses.

Lugemismuljed on kuidagi kahetised: kohati oli mu maitse jaoks liiga naistekas, st liig lihtsustav ja tuhkatriinuloolik ja tavatõdesid puistav ja tundeline, aga mõneti oli ka korraliku kaasaegse romaani elemente — kindlasti tulevad plussid teemavaliku eest ning oli mõningaid häid kohti ja sõnastusi ning lõppkokkuvõttes ei jäänud väga roosamannavahu maiku.

Ma ei tea, mida päriselt autistlikud inimesed sellest raamatust arvavad, aga üks sammuke autistide normaliseerumise (st ühiskonnale teadvustamist, et sellised inimesed on olemas, vihjeid, kuidas nende mõtlemine töötab ja millega neil tuleb hakkama saada, ning ka vihjeid, kuidas nende elu pisut lihtsamaks saaks teha) teel on see raamat mu meelest küll.

Armulugu oli mu meelest pigem meh, aga romantikalugejatele võib-olla meeldiks.

Tiina Sulg

Antoine Laurain „Punase märkmikuga naine”

Praegusel hullul ajal tundsin suurt vajadust lugeda midagi positiivsete emotsioonide saamiseks. Ei mõrvalugudele ja düstoopiatele! Samas, päris väga roosamannavahulist naistekat ka välja ei kannataks. Selle raamatu pealkiri oli mälusoppi talletunud näoraamatu Lugemise väljakutse grupi soovitusest.

Ongi väga hea raamat! See on rahulikult kulgev jutustus, mis algab küll röövimisega, kuid rohkem vägivalda ei tule, tuleb hoopis mitte enam väga noorte inimeste teineteise leidmise lugu.

Naist, Laure’i, rünnatakse koduukse ees ja röövitakse ta kott. Mees, Laurent, leiab rahast ja dokumentidest tühjendatud, kuid muid huvitavaid asju sisaldava käekoti. Kui selgub, et politseis tuleks enne paberite täitma hakkamist liiga kaua oodata, otsustab mees ise koti omanikku otsima hakata, sest punasesse märkmikku kirjutatu paelub teda ning äratab naise vastu suurt huvi. Üsna keerulisi teid pidi saabki ta naise isiku ja elukoha teada, kuid kotti tagasi viima minnes võtavad sündmused ootamatu pöörde ja nende tegelikku kohtumist tuleb veel mõnda aega oodata.

Mulle meeldis selles raamatus kõik peale kahe asja. (Või kui kaanepilti ka arvesse võtta, siis kolme. Keegi olulistest raamatutegelastest sellel kaanepildil küll kujutatud ei ole.) Esiteks sai raamat liiga ruttu läbi (ehkki kardetavasti poleks selle paksemaks kirjutamine seda paremaks teinud) ja teiseks oli Laurenti tütre Chloé kassi nimi Putin. Prantslased on ju tuntud oma venelembuse poolest. Siis aga lugesin juba mainitud grupist postitust, kus sama asja üle imestati (mina ei imestanud) ja tsiteerin: „Chloé kassi nimi Putin pani mind üpriski imestama, sest miks peaks 12-aastane prantslasest tüdruk panema oma kassile seesuguse nime. Veidi googeldamist ja selgus, et kassi nimi oli originaalis Poutine, mis on Quebec’ist pärit toit (friikartulid kodujuustu ja pruuni kastmega) [allikas: Wikipedia].” Eks see tõlkija otsus siis oli tol päris ammusel ajal.

Ma tahan ka öelda, et raamat on väga prantslaslik, ehkki ma jääksin selle lahtiseletamisega hätta. Aga igaüks, kes loeb, saab sellest ka seletamata aru. Võib-olla näiteks raamatu lõpus, kus kirjeldatakse, mida tegid samal ajal erinevad raamatus esinenud tegelased – alates kassidest, kes teritavad kumbki oma kodus küüsi, ja lõpetades Patrick Modianoga, kes juurdleb, kas panna koma uue romaani esimese lause esimese sõna järele. Hetkel, kui Laure’i jalast ära lükatud baleriina kukub tuhmi mütsatusega parketile, otsustab kirjanik koma mitte panna. Ja nii edasi.

Eesti keeles on samalt autorilt veel ilmunud „Presidendi kaabu”, järgmisena hakkan lugema seda ja loodan sama heale elamusele.

Kaja Kleimann

Ketlin Priilinn “Emily raamatuklubi”

See raamat on segu naistekast ja väga mahedast krimist. Mulle tundub, et autor on hoolega kuulanud-vaadanud, mis inimestele raamatutes meeldib ja selle siis kenasti kõrva taha pannud ning nende teadmiste põhjal raamatu kirjutanud. See ei ole etteheide, sugugi mitte, pigem tunnustustus kirjaniku suurepärasele käsitööoskusele ja turusituatsiooni tabamisele. Ma usun, et seda raamatut saadab lugejamenu. Mulle, ja ma usun, et väga paljudele tulevastele lugejatele, oli see kerge parasjagu põnev ja parasjagu tuttavlik meelelahutuslugemine. Ainus asi, mille kallal ma nuran, on rõivakirjeldused, aga ma olen vist selle koha pealt mingi imelik ka, mind on paljudes muudeski raamatutes rõivakirjeldused häirinud. Muidu kulges lugu mõnusalt tuta-tuta-tuttaa raamatutest pereprobleemideni, krimiloost suhtelooni, tööst sõpradeni ja nõnda edasi ja nõnda tagasi.

Tiina Sulg

Beth O’Leary “Korterikaaslane”

“Korterikaaslane” on Beth O’Leary raamat, mis ilmus 2019. aastal ning tõlgiti ka samal aastal eesti keelde.

Tiffy ja Leon jagavad korterit. Tiffy ja Leon jagavad voodit. Tiffy ja Leon ei ole kunagi kohtunud. Leon töötab öistes vahetustes ja kasutab korterit ainult päeval. Päeval on Tiffy tööl ning ülejäänud ajast on korter täiesti tema päralt. Nende mõlema sõbrad peavad seda plaani hullumeelsuseks, kuid Tiffy ja Leoni jaoks on see suurepärane lahendus. Tiffy ja Leon peavad tegelema armukadedate eksidega, mõlemad peavad keskenduma oma tööle ja kõigele lisaks ei ole nad veel isegi üksteisega kohtunud.

See raamat oli üks väheseid, mille ilmumist ootasin ning varsti peale seda, kui see inglise keeles raamatupoodidesse müügile jõudis, ostsin selle endale. Olin paar kuud varem näinud, kuidas üks minu lemmikautoreid Twitteris raamatut veidi promos ja kuna juba mõte millestki sellisest tundus huvitav, otsustasin raamatu kohta juurde uurida ning varsti peale seda sai selgeks, et soovin raamatut ka endale osta. See aga, et raamat ilmus eesti keeles Varraku ajaviiteromaanina tuli suureks üllatuseks.

Raamat ei ole üldse selline, nagu Varraku ajaviiteromaanid tavaliselt on. Raamat meenutab natuke kasvamislugu ja on pigem suunatud noorematele täiskasvanutele. Raamat on väga hea väike amps neile, kes ei taha lugeda traditsioonilist armastuslugu ja kes otsivad raamatut, kus armastus ei oleks esiplaanil.

Signe Saarpuu

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes”

Selle raamatu tegevuskoht on väikelinnna raamatupood, peategelane äsja poe päranduseks saanud noor naine, kõrvaltegelastena müüjad, ostjad, külarahvas. Enamalt jaolt on nad kõik raamatusku, st inimesed, kellele meeldivad raamatud ja lugemine. Põhimure on, et kas ja kuidas poodi edasi pidada. Sinna vahele jooksevad risti-rästi erinevad suhteliinid, mõnede algusots on kaugemas, mõnede lähemas minevikus ning mõned liinid on äsjatärkavad. Päris tihti oli mul lugedes tunne, et ma olen kõike seda juba mõnes muus raamatus näinud, aga nüüd on see lihtsalt uue sousti sees. Aga sel soustil polnud väga vigagi. Selline tsiba pealt keskmise naistekas. Autor ise on tõenäoliselt tahtnud kirjutada päris palju üle keskmise, aga mu meelest ei vea välja. Kohati on täitsa kena lugeda, aga siis läheb siirupiks ja klišeedeks ja pealiskaudsuseks kätte ära.

Päris tore võte oli peatükkide vahele pikkida raamatute nimekirju. See, et nende kaudu karakterite ebaoriginaalsus läbi pistab, on muidugi iselugu. Ja ühe päris hea tsitaadi sain ma ka, et kui roosast kontekstist välja tõsta, siis on täitsa kasutatav: “Nii et sellepärast siis inimesed loevad. Sest raamatud seletavad asju: kuidas sa mõtled ja kuidas sa käitud, ning panevad mõistma, et sa pole üksi selles, mida sa teed, ega selles, mida tunned.”

Tiina Sulg

Gail Honeyman “Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi”

Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi. No ja ongi, seni kuni enam ei ole… Inimesed on üsna osavad oma probleeme varjama, nii enda kui teiste eest. Enda eest, et vaata, mõnel on veel hullem ja päris käpuli ju veel ei ole ja igal pool ju räägitakse, et mõtle positiivselt… Teiste eest, sest ega keegi ju ei viitsi eriti kuulata ja mis nad ikka teha saaks… Kuigi vahel võivad kogemata mõned valusad kohad välja lüüa.

See on ses suhtes kummaline raamat, et ma ei oska liigitada, kas see on selline tõsisemas toonis chick-lit või see on selline kergema lõpuga tõsiselt mõeldud kaasaegne kirjandus. Peategelane on pisut autistlike joontega kinnine ja otseütlev ja oma minevikuga kimpus olev kolmekümneaastane, kes lõpetas hiilgavalt ülikooli, aga nüüd töötab kontoris ja on on oma eluga suht rahul, sest vähemalt on katus pea kohal ja kindel elurütm ja sisemine valu on hoitud taltsutatuna. Kui armumine elu segi lööb, siis põhjalikult ja tagasilöögid tulevad esialgu üsna ootamatutes valdkondades… Aga lõpp on lootusrikas (kuigi mitte eriti usutav), et sõbrad ja toetus ja õige psühhiaater.

See raamat sobiks sellisele lugejale, kes tuleks umbes sihukese jutuga, et tahaks midagi elust ja inimestest ja suhetest, aga mitte päris lääget asja, krimkad muidu meeldivad, aga seekord päris krimi momendil ei taha, et võib olla nii nukrust kui muiet, aga päris nutulõppu eriti ei taha…

PS Erseni kohta oli päris hea tõlge.

Tiina Sulg

Ruth Hogan „Kaotatud asjade hoidja“

Ilus ja armas ja hästi kirjutatud, aga mitte päris minu tassike teed. Lugesin küll mõnuga ja mekutasin mingitel kohtadel, et see oli nüüd küll kenasti öeldud, aga kokkuvõttes jäi minu jaoks kuidagi natuke lahjaks. Isegi kui jutuaineks oli päris oluliste ja tõsiste teemade areng läbi mitmete aastate, siis oli see kuidagi liiga leebelt ja sordiini all ja emotsionaalselt mitte kaasaelamapanev. Kuigi vahenovellid mulle iseenesest meeldisid, siis kokkuvõttes need kuidagi lõhkusid raamatu rütmi ja pigem panid arvama, et ehk oleks seda stiililiselt kuidagi teisiti lahendada saanud. Ja siis veel tolksti see pisuhänd, ilma kummituseta oleks minu meelest parema loo saanud. Takkajärgi mõeldes olid karakterid liig tuttavlike joontega ja kui ma vahel kirun, et loo niidiotsad jäävad raamatu lõpus laperdama, siis seekord olid need niidid liigagi korrektselt kokku põimitud. Kõigest virinast hoolimata oli see üsna tore lugemine ja seda raamatut julgeks teistelegi soovitada, sest jutt on ladus, tegelaskond kirju ja raamatus jagub nii nukraid hetki kui muigamapanevaid kohti.

Tiina Sulg

Sandra Heidov “Ema, kes armastas kaua magada”

See raamat on nagu pool peotäit sihvkasid või kõrvitsaseemneid, et nood om´ hääd ajaviitess´, kõhtu ei täida, aga mõnusad nokitseda ja vahel täitsa maitsvad ka. On näha, et autor valdab sõna. Enamjaolt on selline lobedalt edasikulgev üsna argine tekst, aga vahele satub ootamatult ilusaid lauseid (“Õues hämardus, ida poolt valgus tinti aegamisi üle terve taeva”, “… kuidas sügismaastik õlivärvidest pikkamööda tühjaks nõrgub.”), parasjagu naeruturtsatushetki (“Ära iialgi päri, kellele tehakse sooduspakkumisi: neid tehakse sinule.”), on olemas raamatut läbiv motiiv (aeg, Achilleus ja kilpkonn), ja mõned kohad, millest ma sain aru, et need on autorile olulised ja mis andsid aimu, et tal endal ikka oli mingi mõte, miks see raamat kirjutada (näiteks see koht, kus peategelane vaatab oma nooremat last joonistamas või “Täiskasvanud inimesed ei muutu, isegi kui nad tahaksid. Ainuke, mida me päriselt suudame, on mõned kilod juurde ja maha võtta”). Esimese katsetuse kohta pole paha. Pluss on see, et kirjutamislaadilt on autor mulle sobiva veregrupiga (no kui see riietuste kirjeldamine välja arvata) ja miinus on see, et ei näinud ma ses raamatus suuremat mõtet, lugu ei olnud ja karaktereid ka mitte, meenus Avandi-Sepa kokkuvõte “Õnne 13st”: “20 aastat ja midagi ei juhtu,” siin on 7 päeva ja midagi ei juhtu. Sellest raamatust annaks teha tüüpilise eesti filmi, sellise igava, veniva ja ängi täis, ilusate loodusvaadete ja mõne koomilise episoodi ja toreda kõrvalosatäitmisega… ja olenemata sellest, et Heidov on filmiinimene ja talle see mõte võib-olla isegi meeldiks, oleks see mu meelest raiskamine.

Kirjanduslooga seonduv katke: “Kõige mugavam ja Rasmusele arusaadavam oleks olnud lahterdada Shakespeare viissada aastat tagasi elanud ulmekirjanikuks, sest Prospero, Ariel ja teised kuulusid selgelt fantaasiavaldkonda, aga lõpuks olin piirdunud sellega, et nimetasin teda lihtsalt näitekirjanduse Mozartiks. Amadeust teadsid mingil käsitamatul moel kõik lapsed ja ta sobis referentsiks alati, kui sõnad geniaalsuse kirjeldamises otsa said.”

Pealkirjaga seonduv katke: “”Mis see intriig seal “Tormis” täpselt oligi? Mõni tuntud lause või monoloog?” küsis ta. “Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod: me väikest elu piirab uni,” deklameerisin natuke kohmetult. “See käib ju täpselt sinu kohta,” arvas Erik. “See käib kõigi kohta,” pomisesin.”

Lõpumärkus: ma vist päris hea meelega loeksin Sandra Heidovi pop-rockmuusika arvustusi, kui ta neid kirjutaks ja keegi võtaks avaldada ka, märkuse aluseks olev katke: “Sealt tuli suvine tantsuhitt, lühike ja üsna sisutu ingliskeelne lauluke paari salmi ja refrääniga, tamburiinikõrinaga, nätskete trummilöökidega ning muretute ja lõtvade kitarriakordidega /–/ autos ja meie rinnakorvides võnkusid bassihelid, need ronisid üles, peaaegu kurguni.”

Tiina Sulg