Posts Tagged ‘reisiraamatud’

Rita Ahonen „Minu Stockholm”

ahonenminustockholmMa olen  „Minu …” raamatuid jupiti lugenud. Sügavat lugemiselamust pole ükski pakkunud, aga kui ma pean mõttes meeles, et see sari on oma olemuselt rohkem ajakirjandus kui kirjandus, siis positiivse poole peale üht-teist ikka koguneb. Rita Ahoneni „Minu Stockholm” oli just see positiivne lugemine – natuke oma eraelu ja emotsioone, parajal määral selle valdkonna, millega inimene tegeleb, tutvustamist ning päris palju kohalike olude lahtimõtestamist ja -seletamist. Lisaks oli selles raamatus üsna pikalt soovitusi turistile. Poolsõbrannalik kirjutuslaad (ladus, natuke lobisev, aga teemas püsiv, pisiasju märkav, aga mitte liiga detailseks kiskuv, õiges kohas üldistav ja mittekõikeärarääkiv) sobis mulle ka. Enne Stokholmi minekut soovitaks selle raamatu kätte võtta küll.

Kirjandusega seotud mälestusmärgid Stockholmis:

Tiina Sulg

Advertisements

Mart Normet “Minu Tenerife”

minu-tenerife-noor-pensionärMart Normeti raamat “Minu Tenerife” taaselustas tohutul hulgal mälestusi ning sundis üles otsima vanu fotosid, kuna siinkirjutajal õnnestus koos reisiseltskonnaga külastada kahte Kanaari saartest- Lanzarotet ja Tenerifet.

Sissejuhatuseks põgus pilguheit Kanaaridele.

Kanaari saared — Gran Canaria, Fuerteventura, Lanzarotte, Tenerife, Gomera, Hierro ja La Palma — asuvad Atlandi ookeanis Põhja-Aafrikas asuvast Marokost läänes. Seitsmel saarel on kokku umbes 2 miljonit elanikku, enamik neist elab suurematel Gran Canarial ja Tenerifel. Saarte kogupindala on 7447 ruutkilomeetrit. Tänu Saharast puhuvatele kuumadele tuultele on siin aastaringselt soe kliima — talvine temperatuur umbes 18 kraadi, suvel 24 kraadi ligi. Saared kuuluvad Hispaaniale, mis asub rohkem kui 1100 km eemal.

Kanaari saared on vulkaanilise tekkega. Hoolimata saarte asukohast troopika serval on vesi saarte ümber suhteliselt külm. Nii ranna lähedal kui ka avameres leidub vaalu, delfiine, kardinalkalu, hiiglaslikke krabisid, kirevaid papagoikalu ning tillukesi merihobukesi.

tenerife_01Saarte elanikud võtavad oma tugevalt juurdunud kohalike käsitöötraditsioonide säilitamist südamega. Siia kuuluvad tikkimine, pitside valmistamine, korvipunumine, keraamika ja puunikerdused. Erinevaid saari iseloomustavad oma kindlad käsitööalad. Tenerife on tänapäeval traditsioonilise guantši keraamika keskus. Kõige populaarsemad keraamikatooted on valmistatud tumedast savist. Samuti valmistatakse kauneimaid ja efektsemaid päikesepitse Tenerifel Vilafloris.

Arvatakse, et Kanaari saarte esimesed asukad tulid Põhja-Aafrikast. Teise sajandi paiku eKr asustas saared uus sisserändajate laine — guantšid (“guan” inimene, “che” valge mägi, vihjates lumemütsiga Teide vulkaanile Tenerifel). Nende päritolu pole kindlalt teada. Guantšid olid pikka kasvu, heledate juuste ja siniste silmadega — meenutasid rohkem põhjamaalasi. Saare elanikel oli Aafrika mandrilt kaasatoodud oskus kasvatada kitsi, lambaid, sigu, keda valvasid suured koerad (canis lupus lad.k.), millest pärineb ka saarte üldnimetus Canarias. Kanaarilinnud, kes on pärit Aafrikast, said oma nime saarte järgi, mitte vastupidi.

tenerife_13Antiikajal teati saari hästi, seal käisid meresõitjad. Peale Rooma impeeriumi langust unustas Euroopa Kanaarid tuhandeks aastaks. Kanaari saared avastasid uuesti Vahemere meresõitjad. Saarte vallutamise kiire protsess algas 1402. a. Alates 1821. a. sai Kanaaridest Hispaania provints pealinnaga Santa Cruz de Tenerife.

TENERIFE on Kanaari saarestiku suurim saar Gomera ja Gran Canaria vahel, Aafrikast 300 km kaugusel, pindala 2354 km2 (Saaremaa suurune), elanikke umbes 850 000. Kõige tihedamini on asustatud põhjapoolsemad piirkonnad, eriti Santa Cruzi ümbrus. Saare keskel asub Hispaania kõrgeim mäetipp Pico del Teide (guantši keeles “valge mägi”) 3718 km. Pico del Teide jaotab saare kaheks erinevaks kliimavööndiks. Põhja poolt tulevad vihm ja pilved ei saa üle Teide mäe.Vulkaani varjus asuv loodeosa on niiske, lopsaka, ka troopilise taimkattega ning võimaldab igihaljaste viinapuude kasvatamist. Lõunaosa on kuum, kivine ja kuiv. Puhas mage vesi on Tenerifel defitsiit. Veevärgis jookseb ookeaniveest magestatud vesi, joogivesi on mitmeliitrilistes plastikpudelites saadaval poodides.

tenerife_03Saare majanduse kõige tähtsam haru on turism. Esimene hotell ehitati 1892. a. Tihedam turistide vool algas 1960-te lõpus. Algul käisid turistid peamiselt saare põhjapoolses viljakas osas. Varsti jõudis turism ka lõunasse, kuhu toodi autokoormate kaupa Sahara liiva. Tänapäeval eelistab enamik turiste just lõunapoolseid kuurorte — Playa de las Americas ja Los Christianos. Tenerifel on kaks lennujaama — Reina Sofia lõunas ja Los Rodeos põhjas –, praamid sõidavad kõigile Kanaari saartele, organiseeritakse bussiekskursioone, renditakse autosid. Autode rentimise võimalust kasutas ka meie reisiseltskond, kuna soovisime omal käel avastada saare vaatamisväärsusi.

Üks Tenerife paremini säilinud vanalinnu on La Orotava, mis paelub oma kitsaste munakivisillutiste ning tumadate puidunikerdustega. 600 m kõrgusel merepinnast asuv Masca on populaarne ühepäevaste retkede sihtkoht. Otse küla kohal on terrass, kust eriti päikeseloojangu ajal avaneb muljetavaldav vaade ühelt poolt Teide mäele ja teisalt Atlandi ookeanile. Masca oli kunagi mereröövlite redupaik ja sinna pääses ainult muula seljas. Isegi tänapäeval viib sinna vaid üks järsk ja käänuline tee. Vapustavad vaated avanevad mägede vahel looklevatelt maanteedelt. Kõrgusekartlikele inimestele valmistab selle ilu nautimine tõsiseid raskusi!

tenerife_05Loro Pargis, 1972. aastal avatud troopikapargis leiab arvukaid atraktsioone hüljeste, papagoide ja delfiinidega. Siin asub maailma suurim rajatis mõõkdelfiinide jaoks. Parki pääsemiseks tuleb minna läbi ehtsa Tai küla. See 1993. a. rajatud küla koosneb kuuest majast, mis ehitati Tais valmis ja veeti osade kaupa Tenerifele, kus Tai ehitusmeistrid need jälle kokku panid. Loro Pargist leiame delfinaariumi, pingviinide maja, haide akvaariumi, kalade toru, gorillade ja jaaguaride aedikud.

Alates 1954. a. on Hispaania kõige suurem rahvuspark Teide rahvuspark. Teide mäe viimane purse oli 1798. a. ning mäe tipu külastamiseks on vaja spetsiaalset luba.

tenerife_11Taimestik on Tenerifel unikaalne. Paljud eksootilised taimed on siin endale kodu leidnud. Isegi turistidele pakutav Kanaari saarte sümbollill kuninglik strelitsia ehk paradiisilinnulill on pärit Lõuna-Aafrikast, Mehhikost pärit piimalill ehk jõulutäht on siin sirelipõõsa suurune, Ameerikast pärit viigikaktused mäekülgedel on nii tavalised, et neid peetakse Tenerife põlisasukateks. Meie reisiseltsonda paelus ülespidiste okastega araukaaria puu, mis nimetati eestipäraselt “äraukerdapuuks”. Kohalikke taimeliike on küll umbes sama palju kui Eestis, kuid suur osa neist on omased ainult Kanaari saartele ja on kodus ainult Tenerife saarel. Mõned neist on nii veidrad, et paeluvad ka taimedega vähem tuttava tähelepanu. Näiteks lihakate kandiliste vartega kanaari piimalilled või oleandrilehine kleinia. Näeme sedagi mis on inimtegevuse tagajärje tõttu alles jäänud kunagistest kanaari datlipalmi, hariliku draakonipuu ja euroopa õlipuu saludest. Üle 1000 meetri kõrgusel kasvab 30 cm pikkuste okastega kanaari mänd, mis on omane ainult Kanaari saartele. Kanaari männikud on kaitse all. Väärtusliku puidu tõttu on nad juba kriitilise piirini raiutud. Üks saare omapärasemaid taimi on draakonipuu, mille isendeid võib tänapäeval näppudel üles lugeda. Selle punast mahla (mida tuntakse draakoni verena) ja vilju kasutati Vanas-Rooma ajal ravipulbri tegemisel ning pigmentide, värvide ja lakkide koostises. Tenerifel kasvav puu Drago Milenario on väidetavalt üle 1000 aasta vana.

tenerife_06Miks otsustas ETV meelelahutussaadete toimetuse juht Mart Normet kõigi maailma reisisihtide hulgast just Tenerifele minna ja veel pooleks aastaks? Peamine põhjus autori sõnul selles, et ületöötanud keha ja vaimu palmi all laadida ning tema enda sõnadega ( lk.25) ”Miks valisime just Tenerife? Miks mitte India, Tai, Austraalia või Florida? Tenerife on ühtaegu nii lähedal kui kaugel. Sinna ulatub küll Euroopa Liit, aga saar asub Eestist linnulennult 4700 kilomeetri kaugusel. Kanaari saared on Euroopa ainus punkt, kus on ka talvel garanteeritud soe, sest see saarestik asub Lõuna-Marokoga ühe joone peal, ometigi saab sinna otselennuga Tallinnast. Kuus tundi ja kohal. Kehtivad Hispaania seadused ning meile tuttavad bakterid.”

Palju ruumi oma raamatus pühendab autor saarel elavatele eestlastele. Selgub, et Tenerifel elab püsivalt 80 eestlast, samuti on saarel eestlaste oma ekskursioonibüroo (lk.61) “Kompass on saarel Eesti elu keskus. Siia jõuavad varem või hiljem kokku kõik kohalike või siis turistide mured ja rõõmud. Kui närune tööandja on mõnd Eesti noorukit jälle petnud, annavad Olavi ja tema kaasa Eike Feigenbaum nõu. Või räägivad, kuidas kombineerida odav lend Eestisse ja tagasi, kuidas pakke kodumaa vahet soodsalt saata; kuidas normaalse kiirusega internet Tenerifel majapidamisse sisse seada, kuidas äriga alustada jne.”

tenerife_12Tenerife saar kujutab endast tegelikult tõelist rahvaste paabelit — britid, sakslased, hiinlased, itaallased, venelased jne. Nagu tõdeb Mart Normet “Kui üldse on võimalik kedagi välimuse järgi ära tunda, siis on need venelased. Seni olen pihta pannud kümnest kümme. Eriti lihtne on vene memmedega, kes on tusase näoga nagu nõuka aja poemüüjad, ning enamasti jämeda kehaga.” (lk.101) Vene keel on turismipiirkondades inglise ja hispaania keele kõrval jõulisel positsioonil. Tugevalt on esindatud ka inglise keel, brittidel on oma poed, pubid, klubid, raamatukogud, raadiojaamad ja ajalehed.
Kaubanduses leidub suurte selvehallide kõrval hulgaliselt väikeseid hubaseid erapoode. Meiegi reisiseltskond tähistas ühe oma liikme sünnipäeva sakslasest kondiitri meeldiva teeninduse saatel ostetud imemaitsva šokolaaditordiga.

Mart Normeti raamatust saab mitmekülgseid teadmisi Kanaaride liiklusest, randadest, bürokraatiast, teenindusest, samuti sellest mida süüa ja millega oma vaimu kosutada jpm.

“Minu Tenerife” tuletas siinkirjutajale taas meelde, mis tunne oli astuda Eestimaa kõledast veebruarikuust lillederohkesse, päikeselisse kevadesse, kus kadusid — olgugi kasvõi reisi ajaks — kõik kehalised ja hingelised vaevad ja mured.

Ülle Nemvalts

Janika Kronberg „Rännud kuue teejuhiga“

kronberg -rännud-kuue-teejuhigaRännata on vaimustav ja legendide sinine udu kutsuv. Eriti võluv on reisida targa teejuhiga või vähemalt samal lainel oleva reisikaaslasega. Janika Kronbergil on sellised seltsilised olemas. Ta käib teadliku rändurina eesti reisikirjanike kannul mitmel maal: alustab Friedebert Tuglase lokke jälitades Hispaaniast ja jõuab päikesejanust haaratud Karl Asti seltsis Sri Lankale. Vahel on Kronberg tõeline jäljekütt, kes luusib täpselt eelkäijate liikumisteedel ja proovib murda lahti uksi, mis kunagi kirjanikele avanenud. Teisal rändab aga omapäi, eraldudes ajutiselt ka oma 21. sajandi reisikaaslastest.

Ikka ja jälle koorub Kronbegi mõtisklustest välja, kui oluline on tänapäeva maailmas iseennast tunda ja rahvusena iseendaks jääda. Just omakultuur on iga rahva visiitkaart: see, mis ka teisi huvitada võiks. Samuti on raske vastu vaielda Karl Asti tõdemusele aastast 1930, et laastatud loodus laastab omakorda inimese karakteri – inimene muutub lõplikult tööautomaadiks, rehkendamismasinaks.

Kõige hellem hetk selle raamatu seltsis saabus autori kirjeldusega Brasiiliast São Paulost, kui ta märkab tekiräbala all kõnniteel magavat poisikest. Poisi pea lebab asfaldil, aga sealsamas kõrval on hoolikalt rätikule asetatud tema ainuke varandus – jalgpall. Kas ta suudab selle abil kaugele (ära) lennata?

„Rännud kuue teejuhiga“ ergutab teele minema, aga kutsub koju tagasi ka. Samuti võib järgida hoopis Kronbergi eelistust – kõigepealt raamat ja siis alles reis.

Monika Piirimäe
Hugo Treffneri Gümnaasiumi emakeeleõpetaja

Virtuaalist paberile

Viimastel aastatel kirjutatakse väga palju info liikumisest digimaailma. Vastukaaluks aga võib väita, et ega sõna ainult virtuaalis olemisega lepi ning kipub paberile ja kaante vahele raamatuks. Võtsin kätte ja otsisin riiulist eestikeelseid digikeskkonnast välja kasvanud, elektroonilist suhtlust imiteerivaid ja ka virtuaalsust kirjeldavaid raamatuid. Raamatuid kogunes päris palju – ligi poolsada – ja karta on, et nii mõnigi jäi ka kahe silma vahele, aga kättejuhtunuist järgemööda.

Blogiraamatud

Blogiraamatutel on Eestis väga hästi läinud, neid on kõige enam avaldatud ja nad on lugejate hulgas populaarsed. Mari Rebane on blogiraamatutest kirjutades välja pakkunud omaette termini “blaamat”, mis minu kõrvale tundub küll lamedana, aga miks ka mitte. Raamatuid on ilmunud nii taotluslikult ilukirjanduslike ajaveebide kui ka tõsielublogide põhjal. Tõsieluliste hulgast tõuseb esile suur reisiblogiraamatute hulk.

Tõsisemad blogiraamatud

Epp Petrone “Roheliseks kasvamine” (Petrone Print, 2007, 2009) saab minu käest parima blogiraamatu tiitli. Raamatu aluseks on keskkonnateemalised blogipostitused. Lisaks on iga loo juures teemaga seotud faktide kogum, viited edasilugemiseks, kogutud näpunäited, spetsialistidelt saadud vastused täpsustavatele küsimustele ja/või postituste kommentaaridest inspireeritud selgitused. Olgu veel märgitud, et raamat ilmus taaskasutatud paberil.

Riverbendi “Bagdad põleb: Iraagi neiu blogi” (Tammeraamat, 2007) oli huvitav, tõsine ja mõtlemapanev lugemine. Raamatus on oma igapäevaelust kirjutav neiu toob valusalt välja tsiviilelanike mured sõja ajal.

Brooke ja Keith Desserich “Kirjad Elenalt” (AS Eesti Ajalehed, 2010) on kirjutatud vähihaige tüdruku viimastel elukuudel tema vanemate poolt, et nende nooremal tütrel oleks oma õest hiljem mingeidki mälestusi. Raamat ilmus hiljem sooviga olla toeks teistele haigete lastega vanematele.

Päevakajalised tõsielulised blogiraamatud

Dagmar Reintami “Daki.elab.siin. Ettevaatust: isiklik!” (Petrone Print, 2007) oli esimesi eesti blogiraamatuid ja sai nõnda küllalt suure tähelepanu osaliseks. Minu meelest teenitult, sest Dagmar Reintamil on tore sõnakasutus ja isegi kurbade teemade puhul on lootus homsele sisse kirjutatud. See, et raamatus on blogipostitused ajaliselt segi pööratud, ei sega lugemist.

Kati Murutari “Viimnekuu: viienda lapse ootamise viimase kuu päevik” (Ühinenud Ajakirjad, 2007) ilmus enne kaante vahele jõudmist ajakirja “Kodutohter” blogina. “Viimnekuu” tuletas meelde, et Murutar on päris hea ajakirjanik, olgu nende ilukirjanduslike ambitsioonidega kuidas on. Mainida võiks, et “Viimnekuu” oli paar aastat tagasi meditsiinitudengite soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

Scott Adamsi “Joonista koomikseid edasi, ahv!” (Tänapäev, 2009) sisaldab leheküljepikkuseid mõtisklusi erinevatel teemadel. Enamjaolt on tegu humoorikate kirjutistega, milles peitub oma tõetera.

Liis Lassi meediakriitiline “Kes sandistas lugeja?” (Bloom, 2009) tekitas umbes sama masendava meeleolu nagu Kroonika lugemine. Teksti kirjanduslik ja intellektuaalne tase on minu meelest sama Lassi kritiseeritavate väljaannetega. Küll aga tunnustan head tahet ja eessõnas leiduvat lauset “Loodetavasti teile meeldib. Ja kui ei meeldigi, siis emmele ikka meeldib”.

Ka poliitikud on blaamatud enda jaoks avastanud. Ilmunud on Evelyn Sepa “Sõnavõtud ajaveebi siseringis” (Agenda Trükk, 2009), Ken-Marti Vaheri  “Sõnavõtud ajaveebis, meedias ja avalikkuses” (Agenda Trükk, 2009) jaUrmas Reinsalu   “Sõnavõtud ajaveebis, meedias ja avalikkuses” (Agenda Trükk, 2009).

Reisiblogiraamatud

Reisiblogide raamatuteks vormimisega tegi otsa lahti kirjastus Petrone Print “Minu …” sarjaga.

Epp Petrone raamatuid “Minu Ameerika” (1. osa Petrone Print, 2007, 2009, 2. osa 2007) lugesin kohe, kui nad ilmusid. Mulle oli Epp Petrone nimi (toona veel Väljaots) meelde jäänud nii mõnegi artikli alt, mida ma enda jaoks kui hästi kirjutatu ära märkisin. Seega ei olnud ma kuigi üllatunud kohates neiski raamatutes teravat silma, head kirjeldamisoskust, vaheldusrikast sõnakasutust ja mõttetäpsust. Tõsi, blogipostituste lugemine pakkus mulle suuremat rõõmu kui sama teksti paberilt lugemine, aga tunnustust väärib nii blogi kui raamat.

Maria Kupinskaja raamatule “Minu Alaska” (Petrone Print, 2008) on ette heidetud, et liiga palju koeri ja liiga vähe Alaskat, aga mina oleks koeralugusid veelgi rohkem oodanud, igatahes olid penide tegemisi kirjeldavad leheküljed sellest raamatust minu lemmikud. Kaja Saksakulm-Tampere raamatult “Minu Soome” (Petrone Print, 2009) oleks ma pisut rohkem oodanud soomlaste ja soomluse avamist, aga mahavisatuks ma lugemisele kulunud aega ka ei pea. Kaugemaid kante on kirjutanud lähedasemaks  Liis KängseppMinu Argentinas” (Petrone Print, 2008)  ja Airi Ilisson-Cruz “Minu Austraalias” (Petrone Print, 2009).

Ka teised kirjastused on reisiblogiraamatuid avaldanud. Kairi Fimbergi ja Ann HannulaAustraalia: Down Under” (Pegasus, 2008) on rikkalikult illustreeritud ja täis näpunäiteid Austraalias rännata soovijatele. Blogiosa on tugevalt toimetatud ja jääb faktide tulvas pisut tahaplaanile. Õnne Pärli “Armastatud Afganistan” (Raadi Duo, 2008) annab ülevaate Õnne Pärli fotograafi-oskustest ning siirast soovist Afganistani ühiskonda mõista, hinnata ja teistele tutvustada.  Simon Majumdari “Minu maailma maitsed: kulinaarne ümbermaailmareis” ( Tänapäev, 2009) võis ju blogina loetav olla, kuid raamatuna kuidagi igav ja lahja.

Kõige parema reisiblogiraamatu tiitli saab minu käest Jaanus Piirsalu “Kirjad Venemaalt: Eesti ajakirjaniku reportaažid elust Venemaal” (Eesti Päevaleht, 2008). See on raamat, mis toimetamise käigus on vaid paremaks läinud, kadunud pole postituste värskus ja emotsioonid, juurde on tulnud pisut teksti tihendamist. Piirsalu leiab huvitavad kohti, olukordi ja inimesi ning oskab neid väga hästi edasi anda.

Laur Siboldi ja Jaano Martin Otsa “Rein Purpur: Eestlaste pöörane rännak Euroopas” (Presshouse, 2006)  on hoogne meestekas, mille puhul võimalik nii reaalsuse kirjeldus kui vaba fantaasialend.

Ilukirjanduslikud blogiraamatud

Humoorikast libaveebipäevikust välja kasvanud Juha Vourineni  “Joomahullu päevaraamat” (Hotger, 2004) ja selle järjed (“Tulba-ahv” (2005), “Punane Vänt Ltd” (2006), “Rasedusarmid” (2008), “Kristiani noorusaastad” (2009), “Mähkmelööve” (2009)) on muutunud omamoodi fenomeniks. Raamatukogu lugejaid jälgides tundub, et “Joomahullu päevaraamatud” on eriti hinnatud lugemisvara 25-55-aastaste meesterahvaste ja karmima huumorimeelega 20-45-aastaste naiste hulgas.

Olavi Ruitlase romaan “Naine” (Jumalikud Ilmutused, 2009) olevat alguse saanud blogist. Peale blogi keelustamist olevat raamatu sisu settinud ja vormunud siis romaaniks. Tulemuseks on päris hea terava sõnaga äraspidine armastuslugu. ”Milana: eesti modelli päevik” (Eesti Päevaleht, 2009) oli eesti naisteka kohta üle ootuste hea lugemine. Blogi  nägi minu maitse jaoks liiga tibilik välja, et sellesse süüvida, aga raamatul on algus ja lõpp, areng ja haripunkt. Lühikesevõitu, aga päris hästi komponeeritud lugu.

Blogina, küll kinnisena, oli kirjutatud Dagmar Reintami ja Epp Petrone “Õun ära süüa?” (Pegasus, 2007) ja “Meestest, lihtsalt” (Petrone Print, 2007). Blogist alguse saanud ka Belle De Jouri “Londoni lõbutüdruku intiimseiklused” (Pegasus, 2006) ja Juhan Voolaiu “Erakordne info Maa elanikele” (Habemega Naine, 2008), mis on mul lugemata.

Kindlasti on ilmunud ka luuleblogide põhjal kokkupandud luulekogusid, aga täpsemalt ma seda teemat kommenteerida ei oska.


Vormimängud ehk virtuaalset suhtlust imiteerivad raamatud
 


Virtuaalseid suhtluskeskkondi inspiratsiooniallikana kasutavaid või lihtsalt ärakasutavaid kirjandusteoseid oletasin ma olevat rohkem kui lõpuks kokku leidsin.
Sms-raamatukestest üks asjalikumaid on kogumik “Kuni sada kuuskend” (Radiolinja Eesti, 2002), mille tarbeks kirjutasid sms-e ka Fagira D. Morti, Heiti Kender, Kaur Kender, Sven Kivisildnik, Tuuli Koch, Kadri Kõusaar, Asko Künnap, Karl Martin Sinijärv, Aigi Vahing ja Hannes Võrno. Seda küllalt suure tiraažiga raamatut meie raamatukogus ei ole, kuna seda jagati Radiolinja klientidele, küll aga on siiani kättesaadav raamatu veebiversioon.

Möödunud aastal ilmus eesti keeles soome autori Hannu Luntiala romaan sms-ides “Viimased sõnumid” (Tammerraamat, 2009), mis peale peategelaste nimede ja seoste meeldejätmist (abiks raamatu tagakaas) ning vormiga harjumist oli päris tore lugemine.

Jututoavormi ei ole just palju. Seda on kasutanud Viktor Pelevin oma Eesti Päevalehe müüdisarjas ilmunud romaanis “Õudusekiiver: Theseuse ja Minotaurose müüt” (Eesti Päevaleht, 2006). Silma jäi ka Karen Orlau jutt “Mängureeglid”, mis ilmus Orlau kogumikus “Sealtmaalt” (Salasõna, 2002). Jutt kättesaadav ka Algernonis.

E-kirja kasutavaid eestikeelseid raamatuid ma peaaegu ei leidnudki, ainus oli humoorikama suunitlusega rämpsposti koondav raamatuke “Netin @ ljad” (Tänapäev, 2002). Mõned e-kirjad on pikitud on Marian Keyesi naisteromaani  “Kas seal on kedagi?” (Varrak, 2009), James Pattersoni põnevusromaani “Tulin sind tapma” (Ersen, 2006),  Aidi Valliku noorsooromaani “Mis teha, Ann?” (Tänapäev, 2002, 2003, 2008).

Kogemuslood

W. C. Clotti
“Kadudes internetti: ühe võrguhullu on-line seiklused” (Odamees, 2003) on võib-olla huvitav lugemine neile, kes ise arvutit igapäevaselt ei kasuta, kuid kes soovivad teada saada, mida teda ümbritsevad inimesed seal arvuti taga teevad. Igapäevastel arvutikasutajatel on kindlasti oma lugu jutustada ning viitsimist teiste samasuguste lugemiseks ei ole kardetavasti just palju.

Clifford Stolli dokumentaalromaan “Käomuna: spiooni jälitamine arvutispionaaži labürindis” (Külim, 1997) sisaldab seda, mida alapealkiri lubab ja küllaltki huvitavalt. Nurisetud on raamatu tõlke üle, kuid minu meelest pole tõlkeapsakad segavaks põneva loo jälgimisel, seda enam, et arvutiterminoloogia tõlkimisel on Eestis mitu koolkonda, kes omavahel kuidagi kokku leppida ei soovi.

Bill Lessardi ja Steve Baldwini “Netiorjad: tõsilood internetimaailma telgitagustest” (K-Kirjastus, 2000) on kogumik süvaintervjuusid infotehnoloogiaäris tegutsevate inimestega, andes nõnda päris hea pildi tol ajahetkel valitsenud olukorrast USA netibisnesis.
 

Kirjanduslike katsetuste polügoonid veebis

 Internet on väga hea koht harjutamiseks. Lugejate tagasiside – nii tuttavate kui võõraste, nii positiivne kui negatiivne – õpetab palju.

Eesti suurim virtuaalne kirjandusklubi on 2004. a loodud poogen.ee. Poogna katsetustest on oma raamatuni jõudnud päris mitu autorit: Diana Leesalu, Mikk Pärnits, Bix Pokupoeg,  Siim Kera, Inri Saar, Triinu Meres, Juhan Voolaid, Imre Vallikivi.

Ulmeajakirja Algernon  (1998-2003 Algernon ) loomise üks eesmärke oligi kirjutajate kasvatamine. Algernonist on alguse saanud Indrek Hargla, Siim Veskimehe, Karen Orlau, Kristajan Sanderi, Meelis Friedenthali – kui nimetada vaid tuntuimad – kirjamehetee.


Digitaalsus žanrikirjanduses

Kõige kiiremini reageerib igasugustel tehnilistele uuendustele ulmekirjandus. Küberpunk on ulmekirjanduse alamžanr, mis tegeleb suures osas inimese ja infotehnoloogia suhetega. Parimate näidetena küberpungist on eesti keeles Neal Stephensoni “Lumevaring” (Varrak, 2003), Charles Strossi “Accelerando” (Fantaasia, 2009), William Gibsoni “Neuromant” (Metsarada, 1997), “Põlev Kroom” (Tänapäev, 2002) ja “Idoru” (Varrak, 2002).

Huvitaval kombel on erinevate elektrooniliste suhtlusvahendite levikule ulme kõrval kõige kiiremini reageerinud põnevuskirjanduse autorid. Silma hakkasid Dan Browni “Digitaalne kindlus” (Ersen, 2005), James Pattersoni “Tulin sind tapma” (Ersen, 2006), Jay MacLarty “Kuller” (Ersen, 2004) ning muidugi Stieg Larsseni Millenniumi-triloogia “Lohetätoveeringuga tüdruk” (Varrak, 2009), “Tüdruk, kes mängis tulega” (2009) ja “Purustatud õhuloss” (2010).

Ka arvutimängude kirjeldused on kirjandusse jõudnud, esimeste näidetena tulevad pähe Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint” (Varrak, 2005) ja Juhan Habichti “Selles mängus ei hüpata” (Katherine, 1993).

Minu jaoks üllatusena oli elektroonilise suhtluse kajastusi noortekirjanduses väga vähe – Michael Colemani “Võrgupätid” (Sinisukk, 1999) jäi pea ainsana silma.

Lõpetuseks

Kokkuvõtvalt kirjanduskriitikas pole eriti palju räägitud virtuaalmaailmast paberile jõudnud kirjandusest. Kuigi viimases Loomingus (2010, nr. 2) nullindate eesti kirjandust kokkuvõtvas artiklis arutleb Piret Viires pooleteisel leheküljel ka digikirjanduse ning internetikirjanduse ja trükitu suhete üle. Tema pakutuga, et raamatuna ilmunu teeb autorist Autori ja kirjapandust Kirjanduse” ehk siis “trükitud teos seostub päriskirjandusega”, olen ma mõneti nõus. Põhjusteks, miks sõna paberile kipub, võib veel olla soov leida uusi, teistsuguse lugemisharjumusega lugejaid või tahe oma loomingut teatud valmisolekus näha. Ja kui oma artiklis “The New Elite: from Digital Literature to a Printed Book” on Piret Viires arvanud, et vaevalt seda raha pärast tehakse, siis ma arvan, et mingid majanduslikud kaalutlused blogitekstide raamatuna ilmutamisel siiski on.

Suure hulga blogiraamatute järjest lugemine tuletas mulle meelde, et bloginduse alguspäevil viidati ajaveebile kui uuele ajakirjandusele. Enamasti ongi blogide tekst ajakirjandusliku iseloomuga. Ja vähemalt Eesti kontekstis on tuntuimad oma blogitekste raamatuna avaldanud veebipäevikupidajad (Epp Petrone, Dagmar Reitam, Jaanus Piirsalu, Maria Kupinskaja, Kati Murutar jt) ajakirjandusliku taustaga. Raamatute tarbeks on tekstid postituste põhjal üle-, ümber- või kokkukirjutatud. Mõne raamatu puhul tundus toimetamisega spontaansus kaduvat, teisalt on korrastatut parem lugeda. Seega ma väga ei imesta, et internetikaugemate lugejate kõrval isegi need, kes üsna regulaarselt mõnda blogi loevad, selle blogi põhjal kokkupandud raamatu ka veel kätte võtavad.

Kas praegune trend virtuaalist paberile pigem hääbub või hoogustub, näitab aeg.

Tiina Sulg

Ajaviitelisest tõlkekirjandusest

Ajaviitekirjandusest on arvatud nii ja teisiti. Küll on seda vaenatud ja sarjatud massimaitse rikkujaks, küll kuulutatud ainsaks tõeliselt rahvalikuks ja loetavaks kirjanduslaadiks. Mida siis ajaviitekirjandus õieti endast kujutab? Et ta üks vajalik ja oluline asi on, selles ei kahtle vist keegi; et ta umbrohuna kirjanduspõllul laiutama ja väärt värki enda alla matma kipub – selles kah mitte.

Ajaviitekirjanduse mõistet on keeruline defineerida, sest piir ajaviite- ja väärtkirjanduse vahel on habras, ebamäärane ja vaieldav. Samuti pole alati kuigi lihtne öelda, kumba liiki mõni raamat kuulub. Üldistavalt on ajaviitekirjandus kergekaaluline lugemisvara, mis rahuldab pigem inimese emotsionaalseid kui intellektuaalseid vajadusi. Psühholoogiliste keerdkäikude eritlemise asemel keskendutakse sündmustikule, intriigile, seiklustele ja tundeelamustele. Eesmärgiks on lugeja meelt lahutada, pakkuda talle võimalust oma probleeme unustada ning elada jäägitult sisse raamatutegelaste maailma. Nõnda on ajaviitekirjandusel argipingete maandajana üpriski kaalukas sotsiaalne funktsioon, ent samas on see omamoodi eskapism, pagemine väljamõeldud maailma, surrogaat- või virtuaalsesse ellu.

Tõlkekirjandust vaadeldes torkab silma, et ajaviiteline lugemisvara ilmub tihti sarjaviisi. Levinud on niihästi žanrist lähtuvad (ulme-, detektiiv-, armastusromaanid jm.) kui autorisarjad. Selline tarbijasõbralik printsiip aitab kujundada lugemisharjumust ja -vajadust. Käsitlen siin tõlkekirjandust, sest kodumaine ajaviitekirjandus ei ole kuigi arvukas ega ühtlasel tasemel.

Üldjoontes jaotub ajaviitekirjandus alljärgnevateks harudeks: naistekirjandus, ajaloolised romaanid ja seiklusjutud, põnevuskirjandus, kriminaalkirjandus, ulme, reisiraamatud ja huumor.

Naistekirjandus
hõlmab enamasti naistele määratud ja enamuses ka naiste kirjutatud lugemisvara, mille põhiosa moodustavad armastusromaanid, perekonnasaagad, olmekirjandus, pehmelt erootilised romaanid ja naispeategelastele keskendatud põnevuslood.

Naiste ajaviiteromaanid on väljenduslaadilt jutustavad, rahulikus toonis, tihti humoorikad, heidavad valgust naiste tundeelamustele ning eluvõitlusele. Pajatuste taust on mitmekesine nii tegevuskoha ja -aja kui peategelaste ameti ja elulaadi poolest. Romaanide sisuks on tihti põlvkondade kaupa esitatud perekonnalugu, õpingukaaslaste või sõpruskondade käekäik, mida vaadeldakse rööbiti kulgevate tegevusliinide kaupa, naiste keerukad saatused, emade ja laste vahekorrad, armastuseotsingud ning naise eneseteostus töös. On seiklusi ja erootikat, kuid mitte väga väljakutsuvalt. Selle žanri menukamaid viljelejaid on näiteks Rosemary Pilcher, Maeve Binchy, Colleen McCullough, Charlotte Bingham, Catherine Cookson, Judith Michael. Noorematel, feministlikel Girl Power’i ajastu kirjaneitsitel on sagedamini päevakorral üksikute või karjäärinaiste (à la Ally McBeal või Bridget Jones) elu mõnud ja hädad. Nende raamatud on mahedalt või teravamalt iroonilised ehk siis suisa satiirilised, ainestik on tänapäevane ja pärineb nn. naiskarjäärialadelt (kirjastamine, reklaam, meedia, film ja teater, meditsiin, haridus). Tuntumaid esindajaid: Jilly Cooper, Helen Fielding, Olivia Goldsmith, Sophie Kinsella, India Knight, Anita Burgh. Et ka mehed võivad õnnestunult naisteromaane kirjutada, sellest annab tunnistust Nicholas Evansi (“Hobulausuja”), Nick Hornby ja Tony Parsonsi menu. Ning ehkki „naistekate” tegelaste mured võivad tunduda tühiste või naeruväärsetena, on neis käsitletud ka tõsiseid probleeme ja kaasajale omaseid nurinähtusi. Nii näiteks vaatleb Marian Keyesi „Racheli puhkus” sügavuti sõltuvushaiguste võõrutuskliiniku igapäevaelu, Sophie Kinsella „Ostuhullu” lood aga ajavad esialgu homeeriliselt naerma… kuni peategelane on arutu ostukire tõttu kaotanud töö, sõpruse, eneseväärikuse ja perekonna hea nime.

Kõige väljapaistvamalt esindavad sellelaadset kirjandust Eestis sarjad “Varraku ajaviiteromaan” ja „Anne raamat”. Heatasemeline sari „Nüüdisromaan” sisaldab ka tõsisemaid naisteromaane, nt Carol Shieldsi ja Herbjørg Wassmo sulest. Ajaloolisi armulugusid pakub sari „Kaugete aegade armastuslood”, kerglasemaid „Daamid ja kavalerid”, tänapäevasemaid „Oprah Winfrey klubi bestseller”.
Suuremalt osalt inglise keelest tõlgitud ajaviitekirjanduse seas pakuvad mõnusat vaheldust Saksa naiskirjanike teosed, mille eripäraks on humoorikas käsitluslaad. Tänapäevase ainestikuga teostes vaadeldakse naiste eluraskusi optimistlikult ja eluterve irooniaga. Tihti ammutavad neis hättasattunud noored naised elujulgust ja -tarkust vanemalt naiselt, kellest saab nende teejuht uude ellu. Raamatud sisendavad lugejale, et ka üksik ja/või üle 40-aastane naine võib end inimesena tunda ja õnnelikuks saada. Enim tõlgitud autoreid: Milena Moser, Hera Lind, Gaby Hauptmann.

Samalaadset elujaatust ei õhku aga kirjandusturul plahvatuslikult levinud naistepõnevikest. Nendes leidub räiget vägivalda, palju erootikat, vähe huumorit, ka taustainfoga on pahatihti lood kesised. Tegevus toimub enamasti nn. rikaste ja ilusate maailmas. Peategelane on Tänapäeva Tuhkatriinu: naine, kes pärineb vaestest oludest, tal on raske lapsepõlv – milles ahistamine ja verepilastus on peaaegu kohustuslik element –, ta püüab ühiskonnas läbi lüüa, kuid satub tagakiusamise või kuriteo ohvriks, võitleb üksi kõigi maailma meeste vastu, kuni leiab tõelise armastuse, mis omakorda pannakse rängalt proovile. Säärase kirjavara enesehaletsuslik põhitonaalsus, seksi ja vägivalla rohkus ning šovinistlik stereotüüpsus nihutab neis raamatutes ilmapildi tasakaalu paigast ära. Mõistagi pakuvad nad aga küllalt kaasaelamist lugejale, kes tahab oma raskusi unustada jälgides, missugused õnnetused tabavad filmistaare või modelle ning kuidas nood korrakaitseorganites töötava „Härra Õige” abiga porist välja rabelevad ja pulmakelli helistavad või (sagedamini) lihtsalt rõivaid seljast rebivad. Tuntuimad selle stiili viljelejad on Sandra Brown, Jackie Collins, Danielle Steel, Judith Krantz, Mary Higgins Clark. Sellelaadsele lugemisvarale on spetsialiseerunud nt sari “New York Times’i bestseller”.

„Naistekate” kuninganna on teadagi Nora Roberts. Iiri taust, uhke loodus, kaunid kangelannad, mehised mehed, tulised armulood, sünged saladused… triloogiad, triloogiad… Venemaal on oma põnevikekuningannad: Darja Dontsova ja Tatjana Ustinova. Rangelt võttes ei ole nende teosed kriminullid, ehkki kaantel nii väidetakse. Dontsova raamatud teeb lugemisväärseks siiski Vene uusrikaste elulaadi pihta sihitud satiir ning lood peategelase pöörasest  perekonnast ja (muudest) loomadest, Ustinova kaubamärgiks on aga „armastus tööpostil”.

Kõige levinum naistekirjanduse alaliik on pisike pehmekaaneline taskuraamat, mis kannab pahatihti niisugust pealkirja nagu “Suudlus koidikul” või “Surm loojangul” (nagu Helle Kaljusaar Lääne Maakonna Keskraamatukogust on ühes intervjuus väga tabavalt tähendanud). Selles vallas on esinumbriks Barbara Cartland, veel nt Julie Garwood, Sandra Brown, Georgette Heyer. Need puhtmeelelahutuslikud raamatud on enamjaolt justkui ühe malli järgi kirjutatud, vahelduvad ainult nimed ja taustamaastikud. Nendes leidub rohkesti armuohkeid, saatuslikke kohtumisi, takistusi teel unelmate mehe poole ja kõige kiuste õnnelik lõpp. Säärased ühe-öö-lugemised ehk rongi(=bussi)raamatud on pelgad pingemaandajad, mis sedamaid ununevad.

Ajaloolised romaanid ja seiklusjutud
jagavad lugejale teadmisi ajaloost ning ammustel aegadel elanud inimestest. Enamasti keskenduvad raamatud ajaloo kulgu määranud suurmeeste elukäigule, kuid üha rohkem on ka nn ajaloolisi olmeromaane, mis tutvustavad tavaliste inimeste sajanditetagust elu-olu või tekitavad romantilise liiniga huvi mingi ajalooperioodi vastu. Ajaloolise kirjavara sihtgrupiks on ennekõike noorsugu. Mõistagi loevad seda ka täiskasvanud, kes tunnevad huvi mõne ajastu või ajaloolise isiku vastu, kuid noortele annab süstemaatiline ajalookirjanduse lugemine maailmapildi alged ja teadmiste raamistiku, millele edaspidi teadlikult lisa koguda. Seepärast sisaldavad ajaloolised romaanid olustiku tõetruu kujutuse kõrval põnevat seikluslikku intriigi, mis ei lase lugeja huvil vaibuda, ehkki puhuti kipub süžee ajalootõega pahuksisse minema. Samuti leidub neis teostes kindlasti armastusliin, mis on vahel sündmustikuga üsna kunstlikult seotud.

Kuulsaim ajalooliste romaanide autor on Alexandre Dumas, kelle teostega saame ka praegu rohkete kordus- ja uustrükkide abil tutvuda. Sama kehtib ka hilisema klassiku Walter Scotti kohta. Enim heatasemelisi ajaviitelisi ajalooromaane on ilmunud sarjas “Põnevik”. Sari “Ajalooline romaan” tutvustab ajaloolisi isikuid (enamjaolt valitsejate või suurmeeste abikaasade vaatepunktist) ning vähekäsitletud ajaloosündmusi. Värskemad väljaanded on nt Antoine Danieli raamatud inkade ajaloost ning Liam Hearni Otori-lood keskaegsest Jaapanist.

Seiklusjuttude sündmustik toimub tihti kaugemas minevikus, neis on vähem ajaloolist tõepära ja rohkem puhast intriigi. Tegevus on viidud peategelaste jaoks harjumatutesse oludesse ja tundmatutesse paikadesse, nad peavad omal jõul ohtudega toime tulema ja täitma oma eesmärgi, olgu selleks siis kadunud inimese või aarde leidmine, sõja ärahoidmine või kurjategija tabamine. Armastusliin võib raamatus olla, kuid kindlasti esineb seal peategelaste ustav sõprus, mis aitab neil raskusi võita. Tihti on kangelasteks noored, kes hangivad tegutsedes eluks vajalikke tarkusi. Nõnda annavad näiteks Jules Verne’i raamatud suurepärase ellujäämisõpetuse kursuse, tutvustavad mitmesuguseid töid ning annavad hea ülevaate maailma geograafiast ning taime- ja loomariigist.

Seikluskirjanduse juhtautor ja ühtlasi ulmežanrile alusepanija oligi J. Verne, väga mõjukad olid omal ajal ka indiaanlastelood – J. F. Cooperi Nahksuka jutud ja Karl May Winnetou. Eestis praegu ilmuval seikluskirjandusel on suurejooneline eelkäija – klassikaline sari “Seiklusjutte maalt ja merelt”, mis on kujundanud paljude praeguste keskealiste maailmapilti. Seda malli on järginud sari “Põnevik”, üht-teist huvitavat on ilmunud ka sarjades “Reliikvia” ning  “Põnevusromaan”. Tänapäevasemat noortekirjandust esindavad nt põnevussarjad, milles kuritegusid lahendavad vennad Hardyd ja Nancy Drew – täiesti uskumatud pajatused, kus noor neiu võtab külmavereliselt ja paljakäsi kinni džunglivõitlejaks koolitatud CIA agendi. Samas vaimus võime vaadata lugematuid noorteseriaale TV-st (vampiiritapjad, väikesed spioonid, üleloomulike võimetega lapsed…). Teabelisest küljest jätavad sellised raamatud eelkäijatega võrreldes tublisti soovida. Tubli paroodia säärasele uskumatute vägitööde jadale on Lemony Snicketi „Sari õnnetuid lugusid”. “Illustreeritud klassikavaramu” sari aga teeb noorte kirjandushuvile pigem karuteene, surudes kogu noorsookirjanduse paremiku ühepikkuste ilupiltide Prokrustese sängi ja moonutades nõnda algtekstidest saadavat mitmekihilist elamust.

Põnevuskirjandus
on see, mida enamasti ajaviitekirjandusest rääkides silmas peetakse. Selle nimetuse alla kuuluvad poliitilised romaanid, maffia- ja luurelood, kriminaalse süžeega teosed mitmesuguste ekspertide töömailt (kriminalistika, kohtumeditsiin, antropoloogia), nn. täiskasvanute seiklusjutud – raamatud, milles käsitletakse presidentidevastaseid vandenõusid, globaalsete arvutivõrkude muukimist, keemia- või biorelva levitamist, salaorganisatsioonide või palgamõrvarite tegevust või hoitakse muul viisil pidevat pinget ja põnevust ülal. Selline lugemisvara pakub kõikvõimalikke elamusi: põnevil kaasaelamist, lõõgastust, teabelist huvi (reeglina sisaldavad need raamatud rohkesti mitmekesiseid taustteadmisi) ning muidugi suurel hulgal seksi ja vägivalda. Pinget kruvitakse pidevate süžeepöörakute abil üles ning see langeb alles lõpplahenduse saabudes. Parimad põnevusromaanid sisaldavad ka veidikene huumorit, et lugeja vägivallast tülgastatuna lugemist pooleli ei jätaks. Nõrgem külg on tegelaste karakterid – enamasti on nood kui ühe malli järgi loodud, olgu siis tegemist politseiülema, professori, patoloogi, eksperdi, advokaadi, arvutigeeniuse või kellega tahes. Menukad on ka nn. katastroofromaanid, mille sündmustik hakkab hargnema rahvast tulvil asutuses (pank, haigla, hotell, lennujaam jmt), mida tabab suur õnnetus või pantvangidraama ja kus inimsuhete pingestumise pärast kannatavad süütud kõrvalseisjad. Selle laadi tuntumaid esindajaid on Arthur Hailey. Populaarsete põnevuskirjanike seas on John Grisham, Robert Ludlum, Jeffrey Archer, Tom Clancy, Sidney Sheldon, Frederick Forsyth, Jack Higgins, Alistair MacLean, Irwin Shaw, Michael Crichton, Ken Follett, Kathy Reichs. Mario Puzo pani oma “Ristiisaga” aluse maffiakirjandusele, John le Carré Smiley-seeria on teedrajav luurelugude vallas. Ian Fleming lõi ühe kuulsaima tegelaskuju – agent 007 ehk James Bondi.

Põnevuskirjandusele on spetsialiseerunud näiteks „Toimik”, „Maailma menukid”, “Menukirjanike sari”, „Erseni põnevusromaan”. Tihti saab säärastest teostest ka huvitavat informatsiooni sise- ja välispoliitika, maailmavalitsemise telgitaguste, sõdade-lahingute, rahvusvaheliste organisatsioonide, arvutitarkvara ja -tehnoloogia, geneetika ja geenitehnoloogia, meditsiini ning isegi inimese anatoomia ja füsioloogia kohta. „Toimiku” üksluise valiku seast tõuseb esile Jay MacLarty („Kuller”, „Kotipoiss”). Sagedasemaid autoreid: Lisa Gardner, Tess Gerritsen, David Baldacci, Michael Prescott, Michael Connelly, James Patterson. Ka „Da Vinci kood” ilmus algselt selles sarjas.

Tänapäeva tuntuim põnevike autor on ilmsesti Dan Brown (tema kuulsus ületab isegi Sandra B. oma). Autori salaharrastus krüptograafia on andnud ainest esikromaaniks „Digitaalne kindlus”. Tuntuim on aga mõistagi „Da Vinci kood”, mille süžeeliinid ulatuvad Jeesuse elust, Merovingidest ja Leonardo da Vincist templirüütlite, salaagentide ning pahatahtlike ordudeni. Raamatu iseloomustuseks sobivad Tõnis Erilaiu sõnad: kulissid võõrastele mõtetele, kompilatsioon kõikvõimalikest uurimustest, pikkadest ja igavatest teadusteostest, mida vähesed viitsivad lugeda. Ajaloolaste uuemate leidude põhjal kokkukootud ilukirjandusliku intriigi sekka on puistatud turismimagnetite kirjeldusi, nii et kuuldavasti käivatki turistid Pariisis ringi, ühes käes vestmik ja teises „Da Vinci kood”.  Ühtlasi esindab Brown ka nn intellektuaalset põnevikku, nagu ka Iain Pears ja tema „kunstipolitsei”,  Jon Fasman („Maadeavastaja raamatukogu”) ning paaril viimasel aastal meeletus koguses ilmunud teadlaste-põnevuslood.

Angloameerika mallist erinevad prantslased ja itaallased oma sotsiaalpõnevikega: Jean-Claude Izzo ja sadamalinna Marseille’ etnilised, rassilised, kultuurilised konfliktid, Jean-Christophe Grangé ja geneetilised inimaretused, Andrea Camilleri ja korrumpeerunud omavalitsejad. Kaks põnevikku on lähedalt seotud Eestiga: Cay Rademacheri „Estonia saladus” on üks paljudest samateemalistest fiktsioonidest, Andy McNabi „Tulemüür” kirjeldab Briti agendi käekäiku Eesti allmaailmas.

Üks põnevuskirjanduse erivorme on õuduskirjandus. Üleloomulikke nähtusi ja olevusi kujutav kirjavara pakub närvikõdi ja võimaldab uurida inimfantaasia piire. Õuduslood on justkui muinasjutud täiskasvanutele, kus õnnelik lõpp pole kohustuslik. Judinaid tekitavate ja õõva esilekutsuvate vahendite valik ei ole lõpmatu (zombid, voodoo, olendid hauatagusest ilmast ja muidu teispoolsusest), kuid neid varieeritakse oskuslikult, et mitte motiivi kordumisega lugeja huvi peletada. Selles kirjandusvallas on teerajajaks Stephen King. Arhetüüpse tegelaskuju tõi kirjandusse Bram Stoker oma “Draculaga”. Tuntumad autorid on veel Ira Levin, Howard Lovecraft, Anne Rice, Anne Frasier.

Kriminaalkirjandus
Selle kohta on Harald Peep kirjutanud suurepärase raamatu – “Kolm laipa, kõik surnud” (Tartu : Ilmamaa, 1996), mis annab ülevaate žanri ajaloost ja tutvustab lühidalt paljut eesti keelde tõlgitut.
Enamasti liigendatakse kriminaalromaane uurijatüüpide kaupa:
–    Politseilood vaatlevad politseinike ja teiste ametivõimude tegutsemist kuriteo uurimisel. Luubi all on konkreetne politseijaoskond, uurija töötab käsikäes kolleegidega ning tihti vaadeldakse mitut seaduserikkumist korraga. Meeldejäävaid uurijakujusid on loonud: Georges Simenon, Ruth Rendell, Ngaio Marsh, Ed McBain, Maj Sjöwall & Per Wahlöö, Elizabeth George, Caroline Graham, P. D. James, Håkan Nesser, Henning Mankell, Aleksandra Marinina. Uusimatest tulijatest hakkavad silma Ian Rankin, M.C. Beaton ja Donna Leon.
–    Eradetektiivilood tutvustavad erauurijate meetodeid kuritegude lahendamisel. Tihti on detektiivil abiline, kelle taustal ta veelgi säravamana tundub. Klassikalised detektiivid on loonud Arthur Conan Doyle ja Agatha Christie, järgnejate seas paistavad silma Rex Stout, Dorothy Sayers, Raymond Chandler, Dashiell Hammett, Philip MacDonald, Sue Grafton. Uus särav nimi: Alexander McCall Smith ja „Esimene Daamide Detektiiviagentuur”, mis tegutseb Botswanas. Venemaa kauneim pärl detektiivkirjanduse vallas on Boriss Akunin oma Fandorini-lugudega.
–    Asjatundjate ja asjaarmastajate lood. Siin tegutsevad isehakanud detektiivid või olude sunnil kuritegu uurima sattunud inimesed – advokaadid, eksperdid, eraisikud, nt. ohvrite sugulased või roimapaiga asukad jt. Tuntuimad asjaarmastajad on meieni toonud Gilbert Keith Chesterton (paater Brown), Ellis Peters (vend Cadfael), Dick Francis, John Dickson Carr, Lawrence Sanders, ekspertide-kesksed on nt Patricia Cornwell (patoloog Kay Scarpetta), Val McDermid (profileerija Tony Hill), Max Allan Collins (tuntud telesarja CSI ainetel kirjutet lood). Rangelt võttes on „isehakanu” ka Erle Stanley Gardneri advokaat Perry Mason.
–    Kurjategijakesksed lood. Siin antakse tegevus edasi roimari vaatepunktist. Iseloomulikem on Patricia Highsmithi (Ripley-seeria ja “Võõrad rongis”). Sellesse alaliiki võib paigutada ka Thomas Harrise raamatud, sest jutustaja vaatepunkti vaheldumisest hoolimata  tuntakse Harrise teoseid esmajoones Hannibal Lecteri järgi.

Kriminaalkirjandus põhineb lühidalt öelduna kahel sündmusel: kuriteo toimepanemisel ja süüdlase jälitamisel. Tähtsaim element on arutluskäik, mis viib kogutud faktide põhjal selguse saavutamiseni ja süüdlase leidmiseni. Sestap saab ka lugeja oma mõistuse teravust proovile panna ja autoriga intellektuaalset duelli pidada. Lugu kuriteost endast, selle planeerimisest ja teostamisest kulgeb uurimisega rööbiti, enamasti avaneb lõpupoole.

Kriminaalkirjanduse väljaandmise traditsioonile alusepanija oli suursari “Mirabilia”. Praegu on peaaegu igal kirjastusel oma krimisari, mõnel koguni mitu: Varraku autoriseeriad, „Öölane”, „Kupra kriminaalromaan”, Katariina taskuraamatud, „Meisterdetektiivid”. Nüüdisaegsete politseilugude põhjal võib täheldada, et mida võikamaks lähevad kuritegude toimepanekuviisid, seda enam näidatakse vastukaaluks politseinike inimlikku poolt. Tänapäevased kuriteod on tihti seotud narkootikumide, prostitutsiooni, pedofiilia ja verepilastusega, kahtlaste ususektidega, nad on ajendatud vihkamisest ühiskonna vastu, hullumeelsest kättemaksuihast, muust maaniast või kaasasündinud haigusest. Õitsevad ka kõikvõimalikud vandenõud, poliitilisi vingamehi hävitatakse hulgi ja tunnistajaid kõrvaldatakse pöörases tempos. Ei pääse politseinikudki korruptsioonist või maniakaalsest vaenust.  Püüdes mõista kurjategija psüühikat ja aimata tema edasist tegevust, näitavad korrakaitsjad oma tundeid, eraelulisi suhteid, ka pahupoolt. Iga  roim lõhub inimsuhete habrast ja ainulaadset võrgustikku, kuriteo tagajärgedega toimetulemine on lugudes sama tähtis kui mõistatuse lahendamine. Iseäranis kehtib see rohkearvuliste naisautorite puhul; action’i ja märuli ihkajad haaravad selliste karmide meeste järele nagu Chandler, Hammett või James Hadley Chase.

Detektiivlugudest nähtub, et enam pole supermeeste aeg, kes käigupealt ja viike siludes mõistatusi lahendavad, et siis kergel sammul klubisse suunduda nagu Edgar Wallace’i, S. S. Van Dine’i või Philip MacDonaldi aristokraatlikud uurijad. Tänapäevane detektiiv sumpab põlvini poris ja veres, sobrab asitõendeid otsides prügimäel ja saab kurikaelte käest regulaarselt peksa. Ühiskonna korralikud kodanikud peavad auasjaks võmmi-nuhki vihata ja talle vastu töötada, poliitilised sundotsused kärbivad ta tegutsemisvabadust. Vastu pidama sunnib teda nagu politseinikkegi üksnes õiglusejanu. Christie laskis ühes teoses Hercule Poirot’l lausuda: “Ma ei kiida mõrva heaks,” ja selline motiiv läbibki kogu krimikirjanduse paremikku.

Ajuti on väidetud, et krimikirjandus propageerib vägivalda. Siinkirjutaja nõnda ei arva. Viletsates kriminullides kuhjuv vägivald mõjub tülgastavalt. Kriminaalkirjanduse paremik aga võtab kindlalt vägivallavastase seisukoha ning sisendab mõrvalugudest õhkuva kurbuse ja ängistuse toel, et vägivald ei aita kedagi probleeme lahendada ega väljapääsu leida. Ei ole ka iga mõrvalugu otsekohe ajaviitekirjandus. Näiteks „Preili Smilla lumetaju” või „Roosi nimi” – mõlemat võib lugeda kui kriminulli, kuid tegelikult sisaldavad nad mõõtmatult rohkem.

Ulmekirjandus
kandis žanri algupäevadel nime “teaduslik fantastika” (“science fiction”). Osalt on ta selleks jäänudki, kuid viimasel ajal võtab üha enam maad nn. “fantaasiakirjandus” (“fantasy”). Ulmekirjanduse eri arengujärke lahutab üksteisest nii põhitonaalsus kui kasutatavate väljendusvahendite valik. Varaste žanriklassikute jutud olid tihti mõeldud hoiatuslugudena, et inimlikkus ei hääbuks pealetungiva tehnitsistliku maailmavaate surve all. Järgnes teaduse ja tehnika saavutusi ülistav kosmoseodüsseiade ja tähesõdade laine, mil raamatutes käsitleti rohkem roboteid ja planeetide vallutamist kui inimvaimu suurust. Sellele vastukaaluks tärganud fantaasiakirjandus pöördub tagasi nn. pehmete väärtuste poole, luues müütilisi omamaailmu – inimühiskonna allegooriaid, kus au sees on sõprus, ustavus, leidlikkus. Nendes raamatutes võitleb headus kurjuse vastu kohati tema enda vahendeid kasutades, kuid parimad iseloomuomadused viivad headuse kaitsjad enamasti võidule. Tänapäevased ulmepõnevikud aga hoiatavad meid muuhulgas geenimanipulatsioonide, aretatud viiruste ja kuritahtlike salaorganisatsioonide eest.

Kokkuvõtlikult on kahe žanri vahet iseloomustatud nii: fantaasiakirjandus tahab konstrueerida minevikku, mis oleks parem ja õilsam kui see, mida me mäletame; teaduslik fantastika aga kirjutab tulevikust, sageli sellisest, mida loodetakse mitte saabuvat (U. Eslas). Ulmeks loetakse ka lugusid väärdunud inimpsüühika sünnitistest ja keerdkäikudest.

Klassikutest on meie lugejale tuntumad Isaac Asimov, Ray Bradbury, Clifford Simak, Arthur Clarke, Arkadi ja Boriss Strugatski, Robert Heinlein. Kõikide omamaailmade loojate suur eeskuju on kindlasti olnud J. R. R. Tolkien oma “Sõrmuste vennaskonnaga”. Fantaasiakirjanduse autoritest on enim kuulsust kogunud Terry Pratchett, Joanne Kathleen Rowling, Roger Zelazny, Iain Banks, Dan Simmons, Neil Gaiman. Uusimad tegelased fantasy-maastikul: noored võluri õpipoisid, tulevased maailmakorraldajad, Harry Potteri järeltulijad (ajaliselt ehk varemgi ilmunud) – autoriteks Jonathan Stroud, Robert Asprin, Eoin Colfer, Christopher Paolini. Omaette meister on selles vallas Philip Pullman oma „Tumedate ainete” triloogiaga. Ei puudu ka ulmeline kriminaalromaan “Salatoimikute” seeria näol ning tehnothriller, mida viljelevad nt Michael Larsen ja Robin Cook. Ulmesarjadest on tuntumad “F-sari”, „42”, “Tempus fugit”, “Maailma fantaasiakirjanduse klassika”, noortele „10+”. Üks vähetuntud väljaandja paistab silma hea valikuga: Arvi Nikkarev (kirjastus Skarabeus) on toonud meie lugemislauale Pasi Jääskeläineni, Brian Aldissi, Robert Silverbergi, mitmesugused antoloogiad.

Kindel märk heast raamatust on Eesti Ulmeühingu auhind „Stalker”. Laureaate: William Gibson („Põlev kroom”), Neal Stephenson („Lumevaring”), Walter Miller („Kantileen Leibowitzile”). Eesti autoritest on korduv laureaat Indrek Hargla. Internetis leidub mitu head eestikeelset teabeallikat, ennekõike Ulmekirjanduse Baas, mis sisaldab jooksvat kriitikat ulmelugejatelt, ning võrguajakiri Algernon.

Reisiraamatud
kuuluksid justkui pigem teabekirjanduse valdkonda, ent üha rohkem ilmub ilukirjanduslikke, isikliku elu sündmustel baseeruvaid „koha”-raamatuid, kus peategelane satub tööle, rändama või elama teise riiki ja kajastab meile niihästi kohalikku ajalugu-geograafiat-kultuuri ja tavasid kui ka omaenda elusündmusi. Faktide ja teooriatega koormamata, kuid ohtralt kohavaimuga läbi immutatud raamatuid on mõnus lugeda lõõgastuseks, klaas vastava maa jooki kõrval – viibiksid justkui ise koos Frances Mayesiga Toscanas, Peter Mayle’iga Provence’is, Jeffrey Greene’iga Burgundias, rajaksid koos Carol Drinkwateriga oliiviistandust, uitaksid  Pete McCarthy seltsis Iirimaal mööda McCarthy-nimelisi baare või aitaksid Tom Stone’il Kreekas taverni pidada. Koka rännakuid pakub Anthony Bourdain mitmes köites – eks ole seegi ränd, mööda maailma kokakunsti hõrgutavamaid tähiseid.

Reisiraamatu võib koostada ka maa kohta, mida iial pole olemas olnud, aga mis meenutab saatanlikult iroonilisel moel mitmeid kunagi eksisteerinud või veelgi eksisteerivaid riike – näiteks Molvaania kohta. Aga see on juba sobiv üleminek järgmisele alalõigule ehk huumorile.

Huumor
on kättesaadav niihästi ilukirjanduse kui aimeraamatute kujul. Ilukirjandusest on kättesaadavaim Inglise huumor, mida esindavad niihästi klassikud Jerome Klapka Jerome oma kolme-mehe-juttudega ning Jeevesi-raamatute autor P. G. Wodehouse kui Antony Jay ja Jonathan Lynn, kelle “Jah, härra minister” ühes järjega sai meile esmalt tuttavaks teleekraanilt nagu ka Richard Curtise – Rowan Atkinsoni „Blackadder : kogu see neetud dünastia”. Omaette nähtus kirjanduses on Gerald Durrell, loodusteadlane, kelle meeleolukad looma-, reisi- ja perelood teevad loomad ja looduse tuttavaks vastupandamatult humoorikal viisil, seega meeldejäävalt. Inglise huumor on tihti absurdiga pikitud, naljakalt mõjub nii keelekasutus, tegelaste nimed kui situatsioonid ja süžeekäigud. Elus nii vaoshoitud inglise džentelmenid seavad endale eesmärgiks panna lugeja vahetpidamata ja hinge tõmbamata abitult turtsuma. Soome huumorit esindavad parimal moel Arto ja Erno Paasilinna ning värskeim tulnuk Juha „Joomahull” Vuorinen. Teiste maade kirjanduse puhul tuleb aga juba pikemalt meenutama jääda… Humoristliku ilukirjanduse (mitte anekdoodikogumike!) nappus meie lugemislaudadel on kahetsusväärne.

Anekdoodikogumike ja nö „killustiku” rohkus meie lugemislaual on samuti kahetsusväärne. Kõik need tsitaadid, aforismid, kuulsate meeste/naiste kuulsad mõtted, „Totter maailm” tüüpi juhtumuste kogumikud, kontekstist väljarebitud laused filmidest, raamatutest, kõnedest – küll osundatakse maffiamehi, küll koomikuid, kord on kõne all abielu, siis jälle (eba)tervislikud eluviisid… Helen Exley kinkeraamatute tüüpi müügimenukad „vähe lehekülgi, suur kiri, madal hind – tulus värk” üllitised uputavad lette. Ainus väljaanne, mis tundub olevat väljaandmist väärt, on Wendy Northcutti „Darwini auhind”: tõestisündinud lood ja linnalegendid inimliku lolluse piiritutest võimalustest, kasulik oma hoiatava mõju tõttu stiilis „ärge tehke seda kodus järele!”.

Üks omalaadne huumoriliik ilmneb pisikeste aimeraamatukeste näol, mis lahkavad leebe irooniaga mitmesuguste elualade või rahvuste kohta levinud käibetõdesid. Säärased on näiteks populaarsed sarjad “Pisiblufi käsiraamat” ja “Ksenofoobi käsiraamat”. Eeskujuks on selles vallas varasematel aegades ilmunud menukad “Murphy seadus”, “Peteri printsiip”, “Parkinsoni seadus”, „Mötlemise õpetus” jm.

Kokkuvõtteks
Eelnevast võib järeldada, et ajaviitekirjandus täidab ennekõike kompensatoorset ja lõõgastavat funktsiooni. Sündmustele ja elamustele keskenduv suhteliselt üheplaanilise sisuga kirjandus pakub lugejale lõõgastust, vabanemist argielu pingetest ja rutiinist ning ka intellektuaalset meelelahutust. Ajaviitekirjandusest huvituja soovib pageda tavategelikkusest, nautida põnevust ja teravaid elamusi, uurida kellegi teise kogemust ning mõttes temaga samastuda, panna oma moraalseid tõekspidamisi hea ja kurja võitlust jälgides proovile ning saada tröösti ja julgustust raamatu õnnelikust lõpust. Soovimata puhketunnil oma pead tõsiste probleemide ja ühiskondlike kitsaskohtadega vaevata, sirutab ta käe mõne pehmekaanelise raamatu järele ja kandub illusoorsesse maailma, kus tegutsevad rikkad ja ilusad, targad ja edukad. Põnevuskirjandust lugedes võib ta anda vaba voli vimmale vägivallast küllastunud tänapäevaühiskonna vastu ja nõnda on sel kirjandusel ka teatav sotsiaalkriitiline funktsioon.

Paraku võtavad ajaviitekirjanduse väljaandjad pahatihti oma tööd kergelt. Kehvad tõlked ja puudulik toimetamine ei tee kirjastustele au. Kirjavahemärke pannakse jaopärast või ülearu, sõnakordusi ei roogita välja, bukvalistlikud tõlked vohavad, nagu peaksid kõik lugejad võõrkeelte fraseologismidega tuttavad olema. Vahel tundub, et käsikirja pole keegi vaadanudki, see on läinud trükki koos tõlkesse sisselipsanud poolikute lausetega ja ilma mingite parandusteta. Parafraseerides üht varasemat tõlkekriminulli võib nentida, et sellised väärteod „ajavad õunakäru ümber”.

Inimene vajab kõikvõimalikke elamusi – nii neid, mida ta saab väärtkirjandusest, kui neid, mida talle pakub ajaviitekirjandus. Ükski kirjandusliik pole iseenesest hea või halb, küsimus on valikus. Niisiis võib tõdeda, et ajaviitekirjandus ei ole ühtlane ühekordseks tarbimiseks mõeldud teoste massiiv, vaid selles leidub mitmeid kihte, mille hulgast lugeja teeb valiku vastavalt oma vajadustele.

Tiina Tarik
(Ette kantud vabariiklikul keskraamatukogude komplekteerijate seminaril 20. 04. 2006. a.)

Kaido Einama “Reisi taskuraamat. Rännates läbi maailma”

ERÜ-lane ja kolleeg Mare Kivitar, endine Maaülikooli bibliograaf, saatis järgmise info, mis võiks sobida ühe vanema reisiraamatu tutvustamiseks: “Kuna suvi on puhkuste ja rännakute aeg, tulin mõttele kirjutada
välja turismifirmade veebiaadressid iseenda ja oma reisihuviliste sugulaste, sõprade ja tuttavate jaoks – juhuslikult kättesattunud vanast, 2005. aasta Äripäeva Kirjastuse 180-leheküljelisest Kaido Einama
“Reisi taskuraamatust. Rännates läbi maailma” einama

Kindlasti on teil teada palju värskemaid andmeid ning kergem võimalus valida ekskursioone kõikjal-ilmuvate reisibüroode väljaannetest  ja interneti kodulehekülgedelt. Aga mulle meeldis teha paar-kolm tunnikest seda koondit, et kasvõi niisama veebireise teha ja surfata maailma riikides. Tahan seda võimalust teilegi pakkuda. Soovin teile kaunist reisisuve!”

Euroopa, Aasia, Aafrika, Austraalia, Ameerika  turismifirmade veebiaadresse (väljavõte 2005. aasta Kaido Einama raamatust “Reisi taskuraamat: Rännates läbi maailma”)

Eesti – www.visitestonia.com
Läti –  www.latviatourism.lv
Leedu – www.tourism.lt; www.muziejai.mch.mii.lt (Leedu muuseumid)
Soome – www.visitfinland.com/ee   Norra – www.visitnorway.com
Taani – www.visitdenmark.com
Saksamaa – www.germany-tourism.de
Poola – www.poland.plwww.poland-tourism.pl
Venemaa – www.russiatourism.ru ; www.russia-travel.com
Tsehhi – www.visitczech.cz  (riigi üldinfo)
Slovakkia – www.slovakiatourism.sk
Ungari – www.hungarytourism.hu
Horvaatia – www.croatia.hr
Kreeka – www.gnto.gr
Türgi – www.tourismturkey.org
Iisrael – www.infotour.co.ilwww.tourism.gov.il
Araabia Ühendemiraadid – www.dubaitourism.co.ae
Itaalia – www.enit.it
Austria – www.austria.info
Prantsusmaa – www.franceguide.com
Hispaania – www.spain.info
Suurbritannia – www.visitbritain.com
USA – www.seeamerica.org
Mehhiko – www.visitmexico.com/
Kuuba – www.cubatravel.cu ; www.cubagob.cu
Haiti – www.haititourisme.org ;    www.haititourisme.net
Tsiili – www.visit-chile.org
Brasiilia – www.embratur.gov.br
Argentina – www.turismo.gov.ar
Austraalia – www.australia.com
Uus-Meremaa –  www.tourisminfo.govt.nz
Singapur – www.visitsingapore.com
Tai –  www.tat.or.thwww.tourismthailand.org
Korea – www.knto.or.kr ;   www.visitkorea.or.kr
Jaapan – www.jnto.go.jp
Hiina – www.cnta.gov.cn/lyen/index.asp (hieroglüüfidega)
India – www.tourismofindia.com/
Keenia – www.magicalkenya.com
Lõuna-Aafrika Vabariik – www.southafrica.net
Tuneesia – www.tourismtunisia.com/
Maroko – www.tourism-in-morocco.com
Toodud lingid avavad erinevate maade turismiinfo atraktiivsed kodulehed.

Mõnigi ülaltoodud veebiaadressidest tutvustab tervet riiki ja nõuab sobivas võõrkeele-valikus surfamisaega reisiobjektide leidmiseks. Iga riik on mõelnud loomulikult välja oma andmebaasi. Raamatukogudes ja -poodides leiab riiulite viisi raamatuid, mis on keskendunud ühele paigale. Aga see  180-leheküljeline  “Reisi taskuraamat” räägib väga põgusalt igast ülaltoodud maast, igaühest kahel kuni kaheksal leheküljel. Tutvustatakse ladusas vormis ja väga üldiselt antud maad ja rahvast. Loetletakse üles põhilised vaatamisväärsused, õpetades turisti tema reisisihi valikul ja elu-olulistes olukordades praktiliselt paremini toime tulema. Enne reisi võib lasta endale raamatukogus paljundada soovitud maa kohta need mõned vajaminevad leheküljed.
Raamatu lõpus on (vanad, kolme aasta tagused) veebiaadressid viimase hetke pakkumiste, broneerimissüsteemide, saatkondade, kaartide, raha, kindlustuse ja muu kohta. Hilisema surfamise käigus leidsin  juhuslikult ühe värske kõikehaarava turismiaadressi – www.reisipank.ee, kus üleval just 2008. aasta – kas just kõikide? – Eesti reisibüroode korraldatavad ekskursioonid koos maksumuse ja reisiaegadega kõikidesse maailmajagudesse.

Kokkuvõtte Äripäeva Kirjastuse kogumikust “Reisi taskuraamat” koostas Mare Kivitar 10. VI  2008. a.

Ülli Tõnissoo