Koomiksirõõm: Karl-Erik Talvet “Kuuskede varjus”

Sellel koomiksil hoidsin tegelikult silma peal juba jupp aega enne ilmumist (lätlaste kergesoomukid vs tulnukate tankid? Jah, palun!) ja olen teda vahepeal mitmeid kordi jupikaupa ja järjest, edaspidi ja tagaspidi läbi lugenud.

Kirjaliku kokkuvõtte tegemine on aga palju vaevalisemaks osutunud. Küll vuhises mõtteline tähtaeg mitu korda eest, nii et kokkuahmitud võhm vaibus valestarti, küll kippusid kokkukirjutatud märkmed kaotsi minema. (Tõesõna! Mäletan enam kui korra selgesti poolküpsete lausete põlve otsas kirjapanekut, et neid siis pärast tulutult oma kaustasoppidest taga otsida. Peale selle läks üks poolvalmis postitus rikki, kui bloggeril liiga uljalt edasi-tagasi nuppe toksisin (raskendavateks asjaoludeks üleelamistingimused jahedas saunas teki all ja ebasoodsa pilvisusega kiduraks kippuv sideühendus)). Hakka või tulnukate vandenõud kahtlustama!

Igatahes otsustasin, et ei püüa oma keerukamaid-lennukamaid mõttekäike vägisi taastada, vaid loetlen lihtsalt ja siiralt, mis mulle selle koomiksi juures kõige enam rõõmu teeb. Loetelu mahub ühte sõnasse: detailid! Kogu koomiks on üleküllastunud rindekunstniku erialaoskustest (mustvalge esitus võimendab detailitäpsust veelgi) ja minusugune lugeja võtab kõik tänulikult nohisedes vastu. Lehte keerates ei teki hetkekski hämmingut, et kus lõpevad kuused ja algavad männid, kas/ kui paks on lumikate, või et kas võsas veereb naturaalne BTR või tulnukate derivaat.

Punkrisse astudes eristab juba eemalt erinevate liitlasvägede digilaikusid (tundub, et minategelasele on selga antud hoopis vanemas stiilis metsalaiku vorm) ja tegelaste riietus ja varustus varieerub olukorra vajadusest olenevalt. Isegi sidepidaja tutipaelad on selgelt ära markeeritud!

Kuigi tekstis ja taustal räägitakse madinast maaväliste sissetungijatega, püüdis minu tähelepanu hoopis üldine õhustik tapluste vahepeal, mida annavad edasi argised pisidetailid: õnnis hetk, kui gaasipriimuse peal saab sooja toitu teha, puhkeajaks selja taha käänatud põlvekaitsed (ja kogu see lahingmagajate välimääraja samas pildiruudus), väikesed variatsioonid varustuses ja karvkattes, mis lasevad tegelastel kogu aeg eksimatult vahet teha.

Lisarõõmu sütitab draamareeglite kehtimine: kui ikka ühel lehel Javelin kastist välja võetakse, siis järgmisel teeb ta pauku ka!

Selle, missugune mõttepagas saadab vallutussõjas vastuhakkamise lugu, kui seda lugeda 2023. a varakevadel, on autor ise sisekaanemärkuses juba ära sõnastanud. Ei ole mul sinna rohkem lisada.

Laura Loolaid

Fotod: Laura Loolaid
Algne ilmumiskoht: https://rujanaut.blogspot.com/

Rehepapp koomiksimaailmas — Veiko Tammjärv-Andrus Kivirähk “Rehepapp. 2. osa, 17.-30. november”

Siin on ainult omad muljed ja lugemismõnu, sügavmõtteid otsitagu mujalt.

Novembri esimese poole lugemismuljetust saab lugeda siit.

Kõik, mis tookord öeldud sai, jääb kehtima ka uue raamatu puhul. Seepärast on teise raamatu kohta ka üsna keeruline midagi uut arvata. Kui esimest osa lugedes kummitas kuklas Kiviräha täistekst, mis tänaseks on klassikajuured alla ajanud ja koolikirjandusse betoneeritud, siis nüüd tantsivad lisaks silma ees mullu-novembrised ilvesed, kratid ja tondikesed.

Kokkuvõtvalt avaldub jätku-Rehepapis katsetuspõhise maailmavalemi “fuck around, find out” teine pool ja tegelasi hakkab järjest kätte saama sitt, mis esimeses osas hauduma sai pandud.

Sündmustik on justkui igituttav ja tavapärane. Ja ometi…

Meie maapealse maailma vedru on end jälle sinnamaale kerinud, et tegelased ning olukorrad, laksavad sama valusa äratundmisega, nagu teksti-Rehepapp kakskümmend aastat tagasi, pildiruutu vermituna aga veelgi võimsamalt.

Lõpupeatükk, nagu romaaniski pühendatud sulane Jaani vägitegudele, on poritoonides täisdüstoopia ilma ühegi valge või punase träpsuta. Lugeja osaks jääb väestatud töllaka laamendamist abitult pealt vaadata ja kuigi lugemise vahelt õue piiludes katab lumevaip praegu sitajunnid, püsib hinges kibemagus tõdemus, et karistamatu pröökaja võidukäik on just see portree mida ka meie rahvas suuremate sigaduste foonil endistviisi väärib — jälle kajab kõige kaugemale tussikrabajate ja seebisööjate hääl, ullikesed koogutavad vene keisri poole ja loodavad “jebijäinaste” eest hõberublasid, karistust kannavad ainult need, kelles leidub just parasjagu ausat meelt, et sigadustega, mida kõik ühtemoodi teevad, vahele jääda, õnneulma võib tunda ainult enne koidikut teki all …

See pole vist küll otseselt autorite tegu, aga graafilise Novembri lugemine kisub kohati üles “Ussisõnade” kaliibriga kaduva maailma ja hääbuva põlve melanhooliat.

Sama ootamatult kui omal ajal originaaltekstis lumemehe lüüriline tulek, mõjus nüüd kahkja lumevarju-sinise tooni lehekülgedele ilmumine.

Pööripäevani on aeg pikk ja lumevaip ei too mitte pääsemist ja ümbersündi, vaid sünnitab kõikjale nukrad poolvarjud. Piir selle maailma ja selle teise vahel on veel õhem kui esimeses raamatus ja kõiksugused lummutised kooserdavad lausa päevavalges ringi — iseasi muidugi, kui päevavalgeks seda novembrivinet üldse pidada saab.

Uusi tegelasi (peale paari tont-elaja) teises raamatus enam tutvustada ei ole, nii on täislehekülje-vaated nüüd põhiliselt pühendatud mõjukamatele sündmustele ja järelemõtlemist vajavatele hetkedele.

Tagakaas näitab teisel raamatul maamuna sisemist poolt. Vähemalt lõpeb lugemine teadmisega, et põrgus on hea ja soe!

Laura Loolaid

Fotod: Laura Loolaid
Tekst ilmus enne ajakirjas Reaktor

Jurga Vilé, Lina Itagaki “Siberi haiku”

Mul on hea meel, et graafilisi romaane rohkem eesti keeles ilmub, ja on ka hea meel, et leedu kirjandust eesti keeles ilmub.

Iga Siberi-lugu on omamoodi ja oma traumadega, see lugu siin on antud läbi (eel)teismelise poisi silmade.

Mis mulle väga meeldis, oli teatud fantaasiataseme sissetoomine, näiteks et vaene isahani Martin käis hingena kirjatuviks ja niisama lohutamas. Ja et mõned sümbolid võivad olla vägagi toeks ka rasketel aegadel (“õunad on Leedumaa”). Ja et enda ja teiste elushoidmiseks on vahel kunstist abi, olgu selleks siis laulukoor või ühine haikude kirjutamine.

Raamat on olulisel teemal ja olgugi, et kunstniku käekiri mulle väga ei istunud, siis soovitan ma seda raamatut ikka.

Ajaloo, lugude jutustamise, saatuste ja inimloomuste õpitund huvitavas vormis. Kurb muidugi ka …

Tiina Sulg

10 raamatut — Irina Möldre

Aleksandr Puškin “Muinasjutt tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsast ning vägevast sangarist vürst Gvidoonist ja imekaunist tsaaritarist Luigest”

Seda raamatut luges mulle ette ema. Luges ette vene keeles ja nii mitu korda, et esimene pool värss-muinasjutust on meile mõlemale pähe kulunud. Tavaliselt tuleb see osa ka ettekandmisele jõulude ajal, et oma kingid välja lunastada. Ning tundub, et Jõuluvana on meist juba tüdinud, sest kingid saame kätte väga kähku — nii, et poolest muinasjutust vaevalt pool saab ette kantud 😊

 

Victor Hugo “Cosette”

Selle raamatu puhul on eriti oluline, et kindlasti peab ta olema välja antud 1978. aastal ning sees peavad olema Siima Škopi illustratsioonid. Ta on eriline minu jaoks, sest tegu on minu esimese raamatukogust laenutatud raamatuga. Täpsemini siis on see raamat, mille laenutasin Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogust siis, kui tegin omale pileti. Raamatukogu asus siis aadressil Riia tänav 60 ning siiamaani, kui möödun sellest majast, siis mõtlen heldimusega oma lugejakarjääri algusele ja “Cosette’ile”.

 

Roald Dahl “Matilda”

Ühele lugejale peab raamat lugejast kindlasti meeldima! Eriti kui see lugeja, kellest loetakse, on Matilda! Minu jaoks oli ja on see hea tuju raamat – see tähendab, et seda lugedes muutub tuju paremaks! Eks oli aeg, kui tahtsin, et ka mul tekiksid erivõimed, mis aitaksid maailma jamadega toime tulla ja oma enda “proua Sõnnistele” koht kätte näidata.

 

J. K. Rowling “Harry Potteri” sari

Ma olen potterhead juba väga pikka aega. Harry Potterini jõudsin tegelikult oma arsti soovituse kaudu ning esimestest lehekülgedest minu jaoks tagasiteed enam polnud. Olen neid raamatuid korduvalt lugenud, näinud filme, käinud stuudiotuuril ning kulutanud aega ja raha oma Potteri-kogu täiendamisele. See, et mul on ainuüksi sarja esimest raamatut kodus neli eri väljaannet, on täiesti normaalne. Tegelikult võiks neid vist isegi rohkem olla 😊

 

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita”

Ma tegin selle raamatuga esimese katse kaheksandas klassis. Siis asi ei edenenud kohe kuidagi. Uuele katsele läksin kümnendas ning tulemuseks oli uus lemmik, mida praeguseni püüan igal aastal uuesti lugeda. See on absurdne ja sügavalt filosoofiline teos, mis iga lugemiskorraga avab minu jaoks endas midagi uut. Lisaks on selles raamatus minu arvates üks keeleliselt kauneimaid lauseid ilukirjanduses: “Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.”

 

J. R. R. Tolkien “Sõrmuste isand” jt.

Tegelikult, ma esmalt nägin filmi. Siis lugesin raamatuid. Ja siis lugesin raamatuid uuesti ja uuesti ja uuesti. Lugesin neid nii palju, et päris mitu luuletust jäi justkui iseenesest pähe. Siis õppisin pähe ka ülejäänud – ka need megapikad! Ja kasutasin neid siis, kui oli vaja (loe: jõuluvana salmid). Tolkienit ei saa küll nimetada minu ukseks fantaasiakirjandusse, sest olin varem midagi ikka lugenud, aga oluline on ta küll. Temast algas minu kiindumus high fantasy vastu, mida püüan nüüd tagasi saada.

 

Terry Pratchett ja Neil Gaiman “Head ended”

Siis, kui Irina Pratchetti raamatud avastas, oli autor juba Eestis käinud ja lugejatega kohtunud. Ühesõnaga avastasin Pratchetti enda jaoks siis, kui nägin ajalehes, et ta oli Eestis käinud. Huvipärast võtsin lugeda tema raamatu “Vaibarahvas” ning lugesin siis järjepanu läbi kõik, mis tal kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud oli. Lõpuks jõudsin “Heade enneteni” ning sain aru, et Neil Gaimaniga ühesse kirjutatud raamat on minu jaoks lihtsalt loodud. See võis olla ka väikestviisi põhjuseks, miks ma ülikooli usuteadust õppima läksin. “Räägitakse, et põrgus on parimad bändid. See on suures osas õige. Aga taevas on paremad koreograafid.”

 

Haruichi Furudate “Haikyu!!”

“Haikyu!!” on manga võrkpallist, millest on tehtud ka anime. Kui nüüd päris ausalt kõik üles tunnistada, siis alguses mulle see anime ei meeldinud. Minu jaoks oli võrkpall arusaamatu sport ja peale paari osa vaatamist ma loobusin. Mõni aasta hiljem jõudsin aga selle juurde ikkagi tagasi – lausa nii korralikult, et otsustasin katsetada ka mangaga. Nüüdseks on mul 45-köiteliset sarjast puudu 8 köidet! See on mu lemmik manga; minu esimene manga, mis saab peagi täis komplektiks. Miks mulle “Haikyu!!” meeldima hakkas – selle tegelased on lõputult toredad, täis entusiasmi ja armastust võrkpalli vastu; pea kõigil tegelastel on oma taustalugu ning põhjused, miks nad on nagu on; autori huumor ja lugu lihtsalt haarab lugeja kaasa!

 

Taylor Jenkins Reid “Evelyn Hugo seitse abikaasat”

See on kohe kindlasti üks minu viimaste aastate suuri lemmikuid ning nüüd on ta lõpuks olemas ka eesti keeles! Raamat Hollywoodi tähesärast ja kõigest ning kõigist, kellest tuli Evelyn Hugol tähesära poole püüeldes üle ronida. Reid loob niivõrd tõese Hollywoodi kuldaja staari, et korraks tekib tunne, et ta oli päriselt olemas. Lugeja elab talle kaasa, armub koos temaga ja tunneb koos temaga tema südamevalu. Sellest raamatust saab alguse Taylor Jenkins Reidi universum, kus elavad lisaks Evelyn Hugole ka tema järgmiste raamatute staarid: Daisy Jones, Mina Riva, Carrie Soto jpt. Iga raamat ja tegelane on omavahel kuidagi seotud, aga see põimumine on nii õrn, nii kerge, et iga järgneva raamatu lugemine eraldiseisvana on täiesti võimalik. Kui pilgutad valel hetkel, siis võib täitsa juhtuda, et ei märkagi varasemast raamatust tuttavat kuju nurga taha kadumas.

 

Mõtlesin, et viimane raamat võiks olla midagi värskemat, sel aastal loetut. Miski, mis on just hiljuti muljet avaldanud või meelde jäänud.

Quentin Tarantino “Ükskord Hollywoodis”

Mulle tõesti meeldis film, mille Tarantino raamatuks kirjutas. Selles oli nii palju viiteid ja vihjeid asjadele, millest saad aru vaid siis, kui tead veidigi 1960.-ndate lõpu 1970.-ndate alguse Hollywoodi kohta. Arvasin, et film on täiuslik ja paremaks enam minna ei saa! See raamat näitas, et saab ikka küll. Tarantino on fantastiline kirjanik, üks parimaid jutustajaid maailmas! Kõik see, mis oli filmis, oli olemas ka raamatus, võib-olla küll vähem olulisel kohal. Lisaks oli aga võimatu hulk informatsiooni, mida filmi vaadates lihtsalt ei saa vastu võtta. Väike ojake, mida Tarantino kasutas loo jutustamiseks filmis, on selles raamatus kasvanud suureks kärestikuliseks jõeks ning infotulv ähvardab lugeja endaga kaasa viia. Aga, oh millisele seiklusele lugeja selles möllus satub! Ja kui targana ma ennast selle lugemise järel tundsin!

 

Irina Möldre

Igor Baranko “Shamanism”

Sattusin koomiksi otsa, mille tutvustus kõlas: “A fascinating tale of an alternate history of North America as told through a time-spanning Native-American love story.”

Algus oli … veider … aga siis tõmbas lugu kaasa ja mängureeglid said selgemaks. Mulle tundub, et Igor Baranko on teemat uurinud, indiaanipärimuse, kunsti ja hõimude eripäradega end kurssi viinud ja siis jutustanud just sellise loo, nagu talle sobivam tundus, et miskit on indiaanipärimusest olemas, aga ta on sellega on üsna vabalt ümber käinud ja omi pöörasusi sisse lükkinud.

Lugemisel tekkis mus mingil hetkel äratundmine, et ma vist olen lugenud lapsepõlves mingeid samu raamatuid ja vaadanud samu filme, autori elulugu juurde uurides sain teada, et Igor Baranko on sündinud 1970. a. Ukrainas ja 1999. aastast elab USAs, niiet jah, mingeid ühiseid raamatuid ja filme meil tõenäoliselt on.

Märkimisväärt on, et tegu on autorikoomiksiga, Igor Baranko on nii teksti kui pildi autor.

Spoilerdus:

Esimene lugu on sellest, kuidas poiss kolm korda kosjas käib. Esimene kord poiss tapab (kogemata) tüdruku. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Teine kord tapab tüdruk enda. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Ja kolmas kord kosjad õnnestuvad.

Teises loos läheb poiss oma uute sugulastega retkele. Retk ei lähe just hästi — omavahelised nääklused, vangistus ja ootamatu vabanemine ning poiss satub hispaanlaste kantsi, millest on järel vaid viimane valvur ja relvaarsenal ning lõpuks laseb poiss selle kantsi suurejooneliselt õhku. Tagasiteel tapab duellil tüdruku venna, samal ajal sureb tüdruku isa ning tüdruk, kellest on saanud kuninganna, ütleb tast lahti.

Kolmandas osas läheb tüdruk poisile järele. Poiss on saanud aimu, et ajatantsud on midagi segi löönud, ja läheb itta, et seilata üle mere. Sekeldusi tuleb tal nii kolme hullu kuninganna kui nende tütrega kui sündimata pojaga, aga laevad ta saab. Ja tüdruk jõuab kohale just hetkeks, et kaugelt kaldalt lehvitada. Siinkohal jääb lugu pooleli, ma loodaks, et see lugu kunagi ka edasi läheks.

Selline kummaline fantaasialugu ja päris huvitav vahepala, suurepäraseks just ei tituleeri, aga uudishimulugemisena soovitan küll.

Tiina Sulg

10 raamatut — Laura Loolaid

1. Samariitlase käsiraamat.

Nii kaua kui ma mäletan, kuulus iga maalkäigu juurde väike rituaal “Samariitlase käsiraamat” läbi lapata. Oli see siis vihmane päev, leiva luusselaskmine või muidu jõudehetk — niipea kui vana diivani vedrud kolksuga lohku vajusid, oli raamat juba iseenesest kätte ilmunud. Otsest lugemist mäletan ma vähe, rohkem sai ikka õnnetuste piltidega närvikõdi tekitatud ja imelike raviminimede üle itsitatud.

Iseloomustav tsitaat:

Mahlasoonte teel asetsevad mitmel pool mahlanäärmed, kus valmistatakse valgeid vereliblesid ja kus kinni peetakse kehasse ja mahla tunginud kahjulikud pisikud — nagu kindlustes. Seetõttu suurenevad ja valutavad vahel mahlanäärmed — seal on siis lahing vaenlastega käimas. Ei ole ka huvituseta tähele panna, et suuremad mahlanäärmete kogud asetsevad kaenla all, kubemes, kaelal jne., s. t. piiril — käe ja jala piiril kerega — riigiga, nagu kindlusedki, et vaenlasi mitte kaugele lasta tungida.

.

2. Robinson.

Eiei, mitte üldiselt, vaid üks väga konkreetne Vana Raamat, mis samuti kuulus maalkäimise rituaalide juurde. Seda lugesin küll põhjalikult ja korduvalt — ju oleks ribadeks lugenud, kui see väljaanne juba ei oleks ribadeks loetud. Et ka kaaned ja muu ümbritsev sisu on ajaga kaduma läinud, ei tea ilmumisaastat ega midagi! (Tõsi, trükistiil laseb aimata kahe- või kolmekümnendaid ja kiire tegevuse kulg lihtsustatud sisuga väljaannet.)

Iseloomustav tsitaat:

Hommikul oli õhk kõue järel lahedam, Mina aga nägin metsa poole käänates imelikku asja — nägin tuld, jooksin nagu pöörane sinna. Põesas põles. Pikne oli puusse löönud ja tuli oli edasi põesasse pääsenud.  

.

3. Roheline aas.

Kolmas maakodus rituaalselt loetud raamat. Tegu on nõretava nõukogude propagandaga sellest, kuidas kauge kolhoosi pioneeridel õnnestub akadeemik Lõssenkolt saada mutantnisu seemneid ja taimed üles kasvatada! Raamatu avastamine langes aega, kui meist olid saanud juba teadlikud nõukavastased jõnglased ja ilmselt algas lugemine iroonilises võtmes. Aga mis teha, raamat on paeluvalt kirjutatud ja lisaks väga rikas meemimaterjali poolest.

Iseloomustav tsitaat:

Trepile ilmus Dusja. Ta tõmbas palitu hõlmad koomale ning astudes ettevaatlikult veeloiku visatud telliskivide peale, tuli välja jalgrajale. Petja märkas, et tal on rätik endiselt viltu peas ja püsib ainult klambri abil. “Peaks talle oma detaili kinkima,” mõtles Petja. Kunagi oli keegi läbisõidul olev ohvitser kinkinud talle kristalse binokliprisma. Petja hoidis seda alati vasakus püksitaskus. 

.

4. Krabat.

Koduse pärimuse kohaselt olla seda mulle ette loetud siis, kui ma olin veel päris pisike. Hiljem oli raamat krooniliselt kadunud, aga ma teadsin, et ta on kuidagimoodi eriline. Kui kolimistega välja ilmus, siis lugesin igaks juhuks kohe mitu korda läbi. Iseloomustavat tsitaati ei saa anda, sest ta on jälle kuhugi kadunud, linnas ei ole, maal ei ole, küllap on hästi ära pandud. 

.

5. Kaarnakivi.

Kogumiku avastasin kuidagi kogemata ja olen sestsaadik risti-põiki ja üle lugenud. Aga mitte kunagi päris läbi. Esimestel lugemistel vaatasin vist illustratsioonide järgi, mida maksab ette võtta, edasi katsusin juba üksikuid lõike hamba all. Aga ikka on iga ülelugemisega jäänud nii, et rohkem kisuvad kaasa tondid ja imeteod, realistlikum ja lüürilisem värk jääb alati teiseks korraks.

Iseloomustav tsitaat:

”Ütle mulle, kumba sa valid, kas kivi päält kirja või maa päält maasika,” küsis Jaan Jukult. “Maa päält maasika,” vastas Juku, sest ta kõht oli kaunis tühi. “Maa päält maasikas on väga paha asi,” vastas Jaan, ”aga kivi pealt kiri on lõokesepesa.” “Ma ei teadnud,” vastas Juku. “Ma arvasin, et maa päält maasikas on tõesti maasikas.” Kõik nägid korraga, et Juku pää muutus äkki tublisti väiksemaks. 

.

6. Baskerville’ide koer.

Ikka see paks kõvakaaneline kogumik, mis kaheksakümnendate raamaturiiulil mahtus kuhugi Musketäride ja Maalt-merelt ja Tuhande ühe öö ligidusse. Järjekordne püsilugemisvara varajasest lapsepõlvest ja eluaegse deduktiiv-lembuse alustala. (Muide, taas kujunesid välja kindlad osad raamatus, mille ma kestva ja oleva ülelugemise käigus alati vahele jätsin). Kõrvale kuulata Vladimir Daškevitši filmimuusikat.

.

7.-8. Tõelised imed ja Muinasjutte.

Sel muistsel ajal, kui raamatute ilmumist ei juhtinud turuloogika, ega isegi veel mitte paberi- ja trükivärvidefitsiit, olid meie kodused riiulid lastekirjanduse osas pehmelt öeldes külluslikud. See tähendas, et oli võimalus palju asju lugemata jätta, aga ka, et oli võimalus juhuslikult igasuguseid asju avastada.

Saja rahva lugude ja pisikese sarja ja muu muistendvara vundamendi pealt tabasin muidugi otsekohe ära, et pealkirjadest hoolimata on need kaks midagi hoopis muud kui “muinasjutud” Ja see miski muu ahvatles!

.

9-10. 3 lugu ja Tagurpidi.

Ma ei saa tõestada, et ma õppisin lugema eestikeelsete koomiksitega. Aga ma saan väita, et nende mõju lugemisoskusele ja mitmekihilise teksti tunnetusele on üüratu. Seda mäletan ma ka, kuidas koomiksi lugemise käigus (oli see nüüd Tagurpidiantsla või Piilupart, Miki ja teised) hakkasin esimest korda tajuma, et väiksed kirjatähed seal serva peal on ka loetav tekst.

.

Laura Loolaid

 

FM 200. 4. osa. Fjodor Dostojevski ilukirjanduses, koomiksites ja mangades

Ilukirjanduses

Akunin, Boriss
F. M. : romaan / tõlkinud Veronika Einberg .- Tallinn : Tänapäev, 2010 .- 440 lk.

Pelevin, Viktor
iPhuck 10 / vene keelest tõlkinud Maiga Varik .- Tallinn : Varrak, 2020 .- 351 lk. 

Pelevin, Viktor
T : romaan / vene keelest tõlkinud Maiga Varik .- Tallinn : Varrak, 2018 .- 376 lk.

Tsõpkin, Leonid
Suvi Baden-Badenis : [romaan] /  vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa .- Tallinn : Tänapäev, 2005 .- 163 lk. 

Акунин, Борис 
Ф. М. Том первый : [роман] .- Москва : ОЛМА-ПРЕСС, 2006 .- 380 lk. 

Акунин, Борис 
Ф. М. Том второй : [роман] .- Москва : ОЛМА-ПРЕСС, 2006 .- 314 lk. 

Гроссман, Леонид Петрович
Рулетенбург : повесть о Достоевском // Гроссман, Л. Бархатный диктатор .- Москва : РИПОЛ классик, 2004 .- Lk 147-382.

Есенков, Валерий Николаевич
Игра : роман .- Москва : Армада, 1998 .- 537 lk.

Кутзее, Дж. М. 
Осень в Петербурге : [роман] / перевод с английского С. Ильина .- Санкт-Петербург : Домино ; Москва : Эксмо, 2009 .- 364 lk.

Пелевин, Виктор 
iPhuck 10 .- Москва : Э, 2017 .- 415 lk.

Пелевин, Виктор 
Т : [роман] .- Москва : Эксмо, 2009 .- 390 lk. 

Koomiksites ja mangades

Yaroslava Shepel, Tiina Sulg

10 raamatut — Doris Diana Orr

Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed”

Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?

.

Tove Jansson “Muumitroll”

Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.

Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.

.

Michael Ende “Momo”

Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

.

René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix”

Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.

.

Dina Rubina “Cordoba valge tuvi”

Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.

.

Terry Pratchett “Väikesed jumalad”

See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.

.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane”

See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.

.

Tõnu Õnnepalu “Mandala”

Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.

.

Virginie Despentes “Vernon Subutex”

See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.

Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.

.

Herta Laipaik “Maarjakask”

Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.

Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.

Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.

.

.

Doris Diana Orr

10 raamatut — Meery Salu

Siin ongi nüüd need kümme raamatut, mis mulle esimesena meelde tulid. See ei tähenda seda, et ma olen neid kõiki mitmeid kordi lugenud või ma olen neist erilises vaimustuses. Need on need, mis on tekitanud minus mingis mõttes tugevama või meeldejäävama emotsiooni.

.

Ellen Niit
“Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda“

Raamat, mis mind lapsena end mitu korda lugema pani. Kas ma siis selle moraalist aru sain, ei mäleta. Aga nii lahe oli kujutleda, et kellegi voodi ümber käivadki loomad. Lapsena tahame ju kõik endale loomi ja võimalikult palju. Oma lastele riiulist unejuturaamatut otsides tuli vapper jänku jälle mu juurde ja kulus nii mulle kui mu pojale pähe. Mõni aasta tagasi kohtusime taas tänu uuele põlvkonnale. Meie pere kõikide laste vaieldamatu lemmik läbi aastakümnete.

.

Thor Heyerdahl ““Kon-Tiki” ekspeditsioon“

Minu esimene raamat „Maaim ja Mõnda” sarjast. Isa arvas toona, et 9-aastasel on seda vara lugeda. Seda enam tahtmine kasvas. Ja oligi haarav tekialune lugemine, lausa nii kaasakiskuv, et jäin ümbrust unustades raamatuga vahele. Ega siis laps süüdi ole, et üks paljunäinud ettevõtlik teadlane nii lihtsas keeles seiklusi edasi anda oskab. Ja lugedes sai selgeks, et elus on kõik võimalik ja kui huvitav on maailm. Siis tundus lausa kangelastegu üldse mingi ookeani lähedalegi minna, rääkimata sellise alusega seal seilamisest. Pärast selle lugemist rändasid kõik selle sarja raamatud minu lugemislauale. Ja sii juba muidugi vanemate nõusolekul.

.

P. L. Travers “Mary Poppins“

See raamat kingiti mulle, kui ma olin mumpsis. Ja kui hästi selle lugemine aitas haiguse vastu. Mida veel on inimesel vaja, kui on olemas üks põhjatu kott, kust tulevad täpselt õigel ajal kõik vajalikud asjad. Äkki sellepärast sisaldabki mu käekott siiani kõike eluks vajalikku. Sellest algas vist ka mu nõrkus vahvate kirjanduslike naiskujude suhtes. Ei häbene, et tahaksin siiani olla selline suure südamega inimene. Ja muidugi, kui tollases Noorsooteatris tuli lavale Marje Metsur Poppinsina, siis olin täielikult lummatud.

.

Gerald Durrell
“Minu pere ja muud loomad“

Südamlikult naljakas raamat inimestest ja loomadest, mida minu arust lugesid pärast eesti keeles ilmumist kõik imikust raugani. Väikese perepoja raugematu huvi kõikide loomariigi esindajate vastu tekitab tema emas ja vanemates vendades-ões mitte just kõige soojemaid tundeid. Aga kui mõnusa huumoriga on kogu peresiseseid suhteid kirjeldatud. Värvi lisab ka Korfu saare mitmekesine loodus ja kreeklaste temperament ning elustiil. Õppisin kindlasti hoopis teisiti paljudele asjadele vaatama ja loodus muutus lähedasemaks.

.

Leelo Tungal “Neitsi Maarja neli päeva“

See on raamat, mida olen tahtnud täiskasvanuna uuesti lugeda, et teada saada, kas rahuliku maatüdruku suhtumine ootamatustesse mõjub ka praegu nii imetlusväärselt naljakalt. Olin juba selle raamatu ilmudes peategelasest vanem ja nägin elu veidi teisiti. Aga nii mõnedki ütlemised on siiani meeles. Tungal on ikka võrratu kirjanik, kes oskab iga tegelase lugejale nii eluliselt huvitavaks kirjutada.

.

.

James Krüss
“Timm Thaler ehk müüdud naer“

Mäletan selle raamatu esimesest lugemisest lapsena vaid emotsiooni: kuidas saab üks inimene nii tobe olla. Ja mis täiskavanunagi lisada?

.

.

Epp Petrone ja Väike Myy
“Meie taluelu : memme nõuanded“

Ootamatu deja vu: kui palju sarnast on minul nende kahe naise tegemistega ja suhtumisega aiatöödesse. Pidev katsetamine aias. Kevadine hasart, et saab näpud mulda pista. Ja siis enda kirumine suure haarde pärast ja järgnev vaimustus uutest ja vanadest maitsetest. Ja taas on võimalus õppida nii mõndagi ja loomulikult ka ebaõnnestuda. Ja eks minugi mõtted ja nõuanded sarnanevad Myy omadega. Taas vahva raamat vahvatest naistest!

.

Joonas Sildre “Kahe heli vahel“

Esimesel momendil oli teadasaamine selle raamatu ilmumisest minu jaoks tõsiselt ehmatav: teha Pärdist koomiksi laadne üllitis. Aga tegelikult see pakkus suurepärase elamuse. Meisterlikult kujutatud lihtsa suurmehe elu lapsepõlve, õpinguid ja konflikti tolleaegse valitsusega. Ja kui lahedalt on kujutatud helisid kontserdisaalis. Autori teostus ja lähenemine on nii peen ja mõnus. Kahjutunne oli suur, kui raamat läbi sai. Loodan, et tuleb ka järg. Jäi ju käsitlemata elu välismaal ja Pärdi keskuse loomine.

.

Pamela Maran “Eesti vanaemade lood ja salatarkused: 100 vanaema lood sõjast ja armastusest, nipid ja retseptid“

Tänuväärse ettevõtmise tulemus on vajalik ning huvitav. Lugema hakates ei olnud ma kindlasti valmis selliseks avameelsuseks ja mitmekülgsuseks. Tõeliselt huvitav rännak läbi ajaloo. Õrnade naiste kangelaslikkus ootamatutes eluvõitlustes. On ju võrdlusmaterjali oma vanaemade, ema, tädide ja teiste tuttavate räägitud lugudes. On ju paljud minu ümber elanud samadel aegadel samades kohtades, aga ikka on nendes lugudes teised suhtumised, vaated ja juhtumised.

.

Veinika Västrik “Koome kaltsuvaiba“

Mõtlesin juba vahepeal, et ma ei pane seda siia nimekirja. Aga ei ole midagi teha. Tuleb enda vastu aus olla. Kui see esimeste seas meenus, järelikult on tema koht siin. Kangasteljed sain endale elukohta vahetades. Ja olin kohe kindel, et hakkan neil kunagi kuduma. Kus häda kõige suurem, seal tuleb abi. Ja siis see ilmus mulle ka abimees: raamat, mida ma olen pärast selle ilmumist arvatavasti kõige tihemini kätte võtnud. Asendamatu käsiraamat inimesele, kes saab harva oma hobile pühenduda. Ehe näide ühest õigest käsiraamatust: õhuke, konkreetne ja asendamatu. Autori tausta teades veel sügavam kummardus. Ja mahub käekotti!

.

Meery Salu

Rehepapp koomiksimaailmas — Veiko Tammjärv-Andrus Kivirähk “Rehepapp. 1. osa, 1.-16. november””

See siin ei ole koht, kust otsida tarka süvaanalüüsi või vahedat kriitikusulge. Tegu on häbematu mõnnatamis-muljetusega.

Novembri keskpaiku tassis Omniva kratt nelja tee ringile värske trükimusta järele lõhnava kompsu. Püüdsin sellest õues õunapuuraagude taustal autentset novembrilist ilupilti teha, aga ülalt tilkus mingit lödi kaela ja nii tuli kiirelt kodanliku heaolu tingimustesse ümber kolida.

Koomiksi-november algab täpselt samas kohas, kus romaan: päike tuleb korraks välja ja võetakse siis kohe jälle ära. Enne kui etendub sulase Jaani kurbmäng, mis nii siin kui algtekstis märgib maha loo emotsionaalsed ilmakaared, kohtume visuaalis siiski kõigepealt rehepapi endaga.

Edasi läheb lugu samuti üsna täpselt romaani sammude järgi. Iga peatükk on ühtlasi uus novembripäev, pühad sealhulgas; tegevuspaigaks on küla mikrokosmos koos seda piiravate strateegiliste punktidega: kõrts, kirik, mets, meresuu, põrgu, mõis (vt. tagakaas).

Seejuures mõjub koomiksi-november omaette tervikuna, mis ei illustreeri ega dubleeri romaaniteksti. Kuigi kasutatud dialoogid ja sõnalised vahemärkused on peaaegu sõnasõnalt üle võetud, elab koomiksimaailma küla oma elu ja avaneb paljude peente pildidetailide kaudu.

Näiteks lae-pealt vaade Koera-Kaarli elamisse näitab silmapilkselt rehetaret, kus vähest kraami hoolega hoitakse (töökorras viljasari seinal, kaanega astjas on korralikult seina ääres), sisekliimat loovad lahtise koldega reheahi ja muld- või paepõrand; keegi käib korrapäraselt ahju peale; elatakse tõenäoliselt ilma korstnata (mõned hilisemad külavaated seavad selle hüpoteesi siiski kahtluse alla) ja arvatavasti ei osata veel ka väljakäigust puudust tunda.

Mitmed pisemad vinjetikesed ja romaani kõrvalisemad tegevuskäigud ei ole koomiksimaailma tervikusse mahtunud. Näiteks jääb vahele mardiöö, mil Imbi ja Ärni rehepapi manu puudevargile kipuvad, koll-kilter jõuab pildis enne kodukäima, kui tema vanade pükste ja muu päranduse jagamist näidata jõuaks, ka noore parunessi saabumine ja kohtumised tunduvad pildis kõvasti kompaktsemad kui romaanis. Samuti jääb nägemata, kuidas aidamees jahil huntidele vigurit teeb, Saaremaa võõras rahva rõõmuks puu otsast alla kukub ja muud karakteersed juhtumid, mille kaudu sõnavormis külarahva meelelaadi valgustati ja taktikalise folkloori näpunäiteid jagati.

See-eest aga saavad tähtsamad tegelased esmamainimise puhul terve tutvustava lehekülje, kus siis pilt ja sõna üheskoos nende olemuse kokku võtavad.

Kõige suurem lugemis-vaatamismõnu saadab muidugi kõikvõimalikke imeolendeid ja tont-olevusi, eriti aga külarahva kokku mätsitud kratte ja kratikesi. Kõige šikima krati tiitli saab loomulikult rehepapi vana Joosep. Aga ka aidamehe sirp-vasar-sitahark kombo on … töökas.

Koomiksi värvigamma on tõeliselt novembrine — must, lörtsivee-karva, valge — ja jaopärast-punane. Kui esimese lugemise järel hakkasin kirja panema lauset tuntud headuses minimalismist, kus vähene värv tõmbab tähelepanu, siis pool-novembrit edasi uurides mõtlesin ümber. Esmane minimalistlik tunne on petlik, rohkem on siin tegu sõnasisulise maailma peenelt prepareerimine ja pildipaladeks kontsentreerimisega.

Lugedes tasub aega võtta ja pildi sisse minna, sest iga pildi sisse mahub pool maailma (ja see teine pool on kaadri taga kogu aeg tunda).

Eriti detailirikkad on kohad, kus siin- ja sealpoolne ilm ristamisi lähevad: kratilennukoridor rehetarede katuste kohal, mets- ja põrguelajate pillerkaar, hingekujude saunaminek, risttee ligiduses põrgusuu avanemine … Üldiselt — kui vastu tuleb üle-lehekülje pilt, siis seal leidub avastamist innustavaid pisinikerdisi ikka väga mitmendal uurimisel. (Näituseks — jäin jälle pikemalt seda tont-ilvese pilti uurima ja alles nüüd märkasin, et põrgurahva rongkäigu hulgas on ka mõned lendkollid!)

Kõheda Folgi kratiskeemidelt tuttavaid infograafilisi vimkasid seekord väga ilmselt silma ei hakka, kuigi hästi uurides mõne ikka natuke leiab (puuduva prossi tuvastamise koht, punasega markeeritud libahundisalv, seebimullitaust Sulane Jaani ihuhädas, punaselt väljajoonistuv risttee).

Samamoodi, nagu “Hukkunud alpinisti” koomiksi puhul, ei suuda ma ka seekord objektiivselt hinnata, mis tunne oleks koomiksit lugeda ilma romaani tundmata. Tõsi, originaal-Rehepapi viimasest lugemisest on üksjagu aega möödas, aga iga stseen, iga pildiruut toob tuttava maailma meelde, meenub väljaütlemata nalja teine pool ja nõnda edasi.

Igal juhul ootan huviga novembri teist poolt ja unistan salakesi sellest, et ka ussisõnade maailm, muidugi oma unikaalses pildikeeles ja oma värviloogikaga, ükskord koomiksitõlgenduse saab.

Laura Loolaid

Fotod Laura Loolaid
Postitus ilmus esmalt ulmeajakirjas Reaktor