Posts Tagged ‘koomiks’

Hukkunud alpinist koomiksimaailmas — Veiko Tammjärv “”Hukkunud Alpinisti” hotell”

Jagan taas soovitust-arvamust, mille algselt kirjutasin ulmeajakirja Reaktor. Seegi kord on soovitamisel kodumaine koomiks, täpsemalt Veiko Tammjärve filmitöötlus.

Ilma vähimagi kõhkluseta julgen end ““Hukkunud Alpinisti” hotelli” koomiksi sihtgrupi hulka arvata. Olen selle filmiga üles kasvanud – talvehommikud, virvendav värvitelekas, lugematud vaatamiskorrad (aga väga harva päris algusest päris lõpuni), une pealt meenuvad tsitaadid… See stseen, kus proua Moses on järsku kiilakas ja elutu mannekeen, sööbis lapsepõlve õõvahetkede varamusse peaaegu sama kindlalt, kui käte rebenemise stseen “Navigaator Pirxist”. Strugatskite raamatut lugesin alles täiskasvanuna ja eraldiseisva tekstina väga ei mäletagi – pigem lisandus lugemisega ammujuurdunud filmitundmusele lisakihte. Mingi eriline koomiksitundja ma ka ei ole, kuid omaaegsed eestikeelsed koomiksid moodustavad ilmselt loomuliku alushariduse mammutosa, mida alles tagantjärele oskan tähele panna. Näiteks õppisin suure tõenäosusega lugema “Tagurpidiantsla” ja “Kilplaste” pealt; samuti tean, et pärast hiilgavalt kirjutatud ulmepala peab end premeerima kahe marjakoogiga.

“Hukkunud Alpinisti” koomiksi suhtes ei kavatse ma niisiis erapooletust üles näidata – ootasin seda pikisilmi, toetasin Hooandjas ja kätte saades sirvisin mõnuga, kirjutan sellest, mis meeldib.

Algusest peale on selge, et koomiks tõlgendab filmi küllaltki allikatruult – äratuntavad kaadrid tuttavas rütmis, pane vaid tiitrid ja muusika juurde. Siiski, koomiks ei ole lihtsalt äraspidi-storyboard, vaid kehtestab kohe omad reeglid. Näiteks Glebsky saabumisstseenis ei saa armunud lohelendurid üldse leheküljeruumi ja mütoloogilise alpinisti viimase teekonna mõõt põhineb raamatu-, mille filmidialoogil.

Järgnevates kohtumistes ja ühises söömaajas on palju äratuntavat, kuid samuti mitmeid iseteadlikke elemente. Pildiruutudes on justkui filmi ja teksti kontsentraat või destillaat. (Lapsepõlve sisemine hääl: “šokolaad, pastilaa…”)

Ka hakkavad lugedes silma pisidetailid, mis filmis mõjule ei pääseks, paberil aga küll: väiksed infograafika-nükked tuttavate vaadete juures, asitõendid, raportileheküljed.

Filmikaadris nähtu on koomiksiruudustikus mitte ainult kontsentreeritud, vaid ka abstraktseks tõlgendatud ja selle kaudu uued rõhud saanud (näiteks proua Moses mõjub koomiksis otsekohe kuidagi robotlikult). Viimse piirini lihtsustatud jooned ja värvid aitavad luua tähelepanupunkte, mida filmis selliselt näha ei ole; samuti markeerivad värvid stseene ja meeleolusid ning aitavad kronoloogilist järge pidada (näiteks sinised kainenenud kaadrid peoõhtu punaste kirgede vastu).

Kogu koomiksivisuaal on pealtnäha lihtne, ütleksin isegi — petlikult lihtne. Lähemalt uurides aga avaneb sügav seesmine harmoonia pildikeele ja sisu vahel — seda eeldusel, et film on lugejale tuttav. Küsimusele, kas koomiks toimib ka filmi tundmata, ei oska mina vastata.

Aga minusugusele kaheksakümnendate lapsele on “Alpinist” üsna hõrk pala.

Pikemalt loe jaanuari Reaktorist. Jaanuarinumbrist leiab ka Jüri Kallase Alpinist-arvustuse, samuti intervjuu Veiko Tammjärvega. Lisaks soovitan lugeda pikemat intervjuud Loovgraafi blogis

Laura Loolaid

Fotod Laura Loolaid

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink”

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink” on briti telesarja “Sherlock” avaosa “A Study in Pink” (2010, aluseks Arthur Conan Doyle’i “A Study in Scarlet” (e.k. “Etüüd punases”)) mangana. Kui ma alul imestasin, et manga autoritena on kirjas nii anlgopärased nimed, siis tegelikult on kaks esimest neist stsenaristid, kes Arthur Conan Doyle’i loomingu telepurgi jaoks kohandasid, ja Jay on see, kes telesarja tegelikult mangavormi voolis, seda siis teles nähtu adapteerijana nii sõnas kui pildis.

Igatahes on päris tore asi välja kukkunud. Mulle meeldis, kuidas Steven Moffat ja Mark Gatiss olid sarjas (vähemalt algusosas, ma viimaseid osi ei ole näinud) Arthur Conan Doyle’i loominguga ümber käinud — mingid väga olulised Doyle’likud nüansid jäid sisse, kuigi tegevus tõsteti kogu täiega tänapäeva ning ühtteist oli muudetud nii mõrvaloos kui tegelaste taustas. Oma osa on muidugi ka näitlejatel — Benedict Cumberbatch Sherlock Holmesina ja Martin Freeman John Watsonina ning hulk toredaid briti näitlejaid teistes osades on kõik teinud mu meelest üsna head rollisooritused. Ning Jay on kogu selle õhustiku ja nutikad käigud suurepäraselt järgmisse meediumisse üle tõstnud.

Manga lugemisega — meie mõistes tagantpoolt ettepoole — tuli natuke harjuda, aga oluliselt see lugemiselamust ei mõjutanud. Manga algust sirvides täheldasin, et kohati on tegelastel sellised toredad kutsikailmed, lõpuni jõudes lisan, et mu meelest on Jay üleüldse väga hea miimikatabaja ning tema valikud, milliseid detaile oma pildireas rõhutada, kiidan ma ka heaks.

Soovitan lugeda/vaadata küll, jah. Ja kunagi otsin järjed ka üles.

Tiina Sulg

Mark Antonius Puhkan “Antennimaja inimesed”

Reaktorisse õnnestub mul peaaegu igal kuul kirjutada ülevaade mõnest vähemtuntud koomiksist või veebisarjast. Juunis võtsin sirvimisele kodumaise trükikoomiksi “Antennimaja inimesed”. Piltloo kirjutas ja joonistas Mark Antonius Puhkan ning ilmus see aastal 2019.

Tegevus toimub määramatus tulevikus, määramata kataklüsmi järgsel ahermaastikul. Lauskmaal elavad inimesed kellel on kõik olemas — tuulevaikne lohk elupaigaks, rohkelt räbu ehitusmaterjaliks; solgiojad, millest saab juua ja kalagi püüda; ihuramm, põlev bensiin ning padrunid, jõuga toidu hankimiseks, tasuta wifi, mille poole palvetada.

Eemal, kõrges antenniga majas elavad inimesed, kellel on kõik puudu — hingerahu, ilu, inspiratsioon, loomingu jäävus…

Lugu algabki sellega, kuidas väike poiss ütleb lahti nii palju nukrust toonud unistusest ja temast kasvab tõsine jahimees. Seda, kui ohtlikud on unistused, näeme antennimaja elanike pealt veel aastaid hiljemgi. Maja kolm elanikku, aednik, kujur ja radist (minu meelevaldselt antud nimed), muudkui unistavad ja igatsevad. Öiseid eetrisahinaid kammides kuulis radist juhuslikku meloodiat ja on nüüd lohutamatu, sest pärast viivukest muusikaelamust ei paku lihtsad raadioraginad enam hingekosutust. Kujur aga ei suuda vormida midagi peale varemekildude, mida ümbrus niigi täis on. Ainult aednik on oma unistustes kummaliselt rahulolev, tema käte all küpsevad justkui eimillestki kohvimarjad ja puhkevad roosid.

Ühe pikaleveninud uudistusretke järel selgub, et antennimaja on ka küti tütrele halba mõju avaldanud. Kalk jäätmaarüblik, siiani isa au ja uhkus, keda ei õnnestunud isegi värvilise traadiga lollitada, igatseb ühtäkki taga närbunud roosiõit. Asi läheb nõnda hulluks, et isegi Püha Kohviautomaadi altaril palvetades ei küsi plika enam head jahiõnne ega parimaid padruneid (nagu kord ja kohus), vaid püüab närbunud lilleräbalat ellu äratada.

Kütt ei tohi asja muidugi sinnapaika jätta ning läheb lapse elu ära rikkunud ilutsejatelt õigust nõudma.

Tüli käigus kukutatakse võimas antenn lõpuks katuselt ja ootamatu murrang muudab kõigi tegelaste maailma üpris ettenägematul moel.

Kuigi näpu vahel õhuke, pakub “Antennimaja” juurdlus- ja avastamisrõõmu päris tükiks ajaks. Esimesel lugemisel visandliku hõllandusena mõjunud lugu kerib end ajapikku põhjalikumalt lahti, silmale nähtavaks joonistatud detailid hakkavad tagantjärele aina tõhusamalt kokku ja pildimaastikel avaneb uusi kihte veel õige mitmendal taaskülastusel.

Need, kelle jaoks lugemiselamus tähendab peaasjalikult sunnib-lehte-keerama-tunnet, siit ilmselt oma naudingut kätte ei saa. Kuid näiteks minu jaoks ei tähendanud teadasaamine “mis siis edasi sai” lugemisprotsessi lõppu, vaid rohkem nagu eeltööd.

Kui olin kiiremal käigul põhilooga esmatutvuse sõlminud, lugesin seda veelkord pildirea kaupa — justnagu veebikoomiksi vaatamise rütmis. Ja siis lugesin veel ja veel, nüüd juba juhuslikult siit-sealt, üksikutesse piltidesse süüvides. See “juhuslikult ja süvitsi” uurimine hakkas meenutama tunnet, mida viimati kogesin Stalkeri või New Vegase mängumaastikel kindla sihita ringi konnates ja vana maailma jäänustes sonkides. Igal leheküljel, vahel igas pildiruudus avaneb pisiasjades oma lugu: värviline prügi kõneleb möödunud tsivilisatsioonidest, tornmaja nõuka-arhitektuur ja tubased elemendid annavad vihjeid sündmustiku toimumispiirkonnast…

Ka autor ise andis raamatuga kaasa soovituse: “loe aeglaselt”. Ma ise lisan soovituse: “loe mitu korda, mõttega”. Soovitus kehtib muidugi lugejale, keda niisugused asjad paeluvad — pealtnäha lihtne ja kodune post-apo, seestpoolt-suurem maailm, mis avab end pisitasa, leidlikud detailid, mida märkab alles mitmendal vaatamisel, vastamata küsimused, mille osas võib siiski sisu põhjal järeldusi teha.

Laura Loolaid

Foto raamatust: Laura Loolaid
Artikkel ilmus esmalt ulmeajakirjas Reaktor

 

Joonas Sildre “Kahe heli vahel: graafiline romaan Arvo Pärdist”

Juba pealkirjas on ära öeldud, et tegemist on tavapärasest romaanist erineva teosega. Graafilise romaaniga. Kes tahab täpsemalt teada, mis on koomikis, manga, graafilise romaan ja mis neil erinevatel pildilissõnalistel jutustamisviisidel vahet on, siis Linda Pärn on avaldanud Postimehes artikli “Mis on koomiks ja mis on graafiline romaan?

Teos on valminud EV 100 raames ja välja on andnud selle Arvo Pärdi Keskus.

Raamat kirjeldab nii pildis kui sõnas väga lihtsalt ja arusaadavalt helilooja elu. Tema lapsepõlve, kasvamist ja eneseotsinguid ja -leidmisi, hõlmates aastaid 1935-2018. Lisaks heliloojale endale näitab raamat ka läbi aastate muutuvat pilti ajaloo seisukohast ning tutvustab põgusalt mitmeid tänaseid nimekaid suurkujusid, kes Pärdi teel on figureerinud. See on südamlik ja huvitav ning hästi kokkupandud lugu, mida on hea sirvida ja klappidest sinnajuurde autori teoseid kuulata.

Pärdi keskuse koduleht: https://www.arvopart.ee/

Seili Ülper

Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”

proov_tove.inddMulle on alati meeldinud lugeda kunstnike elulugusid, ehkki mul endal igasugune kunstianne puudub. Kuulsa soomerootsi kunstniku ja kirjaniku Tove Janssoni (1914- 2001) biograafia – Tuula Karjalaineni “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta” (2013, e.k. Kadri Jaanits 2014) – 0n aga eriline pärl, mu meelest. Kõvakaaneline, kauni kujunduse ja ohtrate illustratsioonidega raamat oli mu jõulukink iseendale ning sai läbi loetud ühe õhtu ja (poole) ööga, innustuseks veel värskelt meeles mõlkuv novellikogu “Sõnumid” ja “Suveraamat”.

Pealkiri seostub eestlastel arvatavasti kohe Tammsaare kuulsa tsitaadiga (“tee tööd ja näe vaeva, siis…”). Tove elus oligi esimene armastus tema töö ning see jäi alatiseks nii, vaatamata elumuutustele või -kaaslastele. Ta pidas ennast, muide, ennekõike maalikunstnikuks, ehkki suur maailm teab teda loomulikult kui muumide loojat.

Nagu üks hea elulooraamat ikka, ütleb see palju mitte ainult portreeritava kohta, vaid üldse elu ja inimloomuse kohta. Näiteks lahkab raamat mitmel pool tütre suhteid oma skulptorist isaga ning tõdeb lõpuks: “Tütar oli saanud isalt palju, aga sealhulgas palju sellist, millest Tove pidi iseenda huvides vabanema. See protsess on vajalik kõigile võimukate vanemate lastele.” (216). Kui isaga olid suhted keerulised ja paranesid alles hilisemas elus, siis ema Signe Hammarsten ehk Ham, keda peetakse Soome postmargi emaks, oli Tove elus kõige kallim inimene. Tove õppiski joonistama sõna otseses mõttes ema süles, ning ema on ka sooja ja andestava Muumimamma prototüübiks.

tove jansson painting 1956Raamatus on minu arust leidnud hea tasakaalu Tove kunstniku- ja isiklik elu. Ühtviisi põnev on tutvuda tema maalide, koomiksite ja illustratsioonidega tuntud raamatutele (nt ”Alice imedemaal” või “Kääbik”) kui teada saada, et lapsena Tove vihkas kooli ning oli matemaatikast lausa vabastatud. Läbi elu tuli tal võidelda igasugu ühiskondlike eelarvamustega ja kivistunud arusaamadega, tõestada end iseseisva naiskunstnikuna, kellel pole mingit põhjust jääda meeste varju. Ta oli vabaabielus ajal, mil see polnud sugugi kombeks ega heaks kiidetud. “Ma näen, mis mu maalimisest saaks, kui ma abielluksin, sest ma olen siiski pärinud kõik naiselikud instinktid, nagu lohutamine, imetlemine, allaheitlikkus, oma minast loobumine. Kas siis halb maalikunstnik või halb abielunaine.” (tsitaat Tove kirjast kauaaegsele sõbrannale Eva Konikoffile, lk 76). Hiljem julges ta avalikult olla lesbilistes suhetes, mis olid veelgi rohkem taunitud, ning tema naisarmsamad Vivica Bandler ja pea viis aastakümmet tema kõrval veetnud Tuulikki Pietilä on inspireerinud mitmeid tegelasi tema muumilugudes (näiteks Vivica kui Lipsiku ja Tuulikki ehk Tooti kui Tuu-tiki prototüüp). Ta oli veendunud patsifist ajal, mil popp oli olla patriootlik.

tovejannsonMa tundsin Tovega hingesugulust päris mitmes asjas, kasvõi selles, mis puudutab reisimist ja teel olemist. Tove pidas teelolemist suurepäraseks seisundiks ning aeg-ajalt argipäevast eemaldumist mitte ainult vajalikuks, vaid hädavajalikuks. Ta oli avatud uuele ning sai alati tänu oma tööle, lähisuhetele ja loodusele üle masendavamatest aegadest. Ka muumilugude fantaasiamaailm oli esialgu võimalus põgeneda (teise maailma)sõja julmuse eest. Ta oli nii oma mõtetelt kui vaadetelt tihtipeale ajast ees. “Sõnakuulmatus ei olnud Tove maailmas eriline patt. Ta elas oma vaadete ja moraali järgi ega kummardanud ka suurtes asjades üldsuse arvamust, oma suhtumist samas eriliselt rõhutamata.” (130)

Annika Aas

Neil Gaiman “Sandman”

Kogu maailmas kõvasti tuntust kogunud ulmekirjanik Neil Gaiman kirjutab tekste ka koomiksitele ja hää lugeja annetuse läbi jõudis raamatukokku kümme osa koomiksimaailmas äärmiselt hinnatud “Sandmani” koomiksit.

“Sandman” on lugu ühest seitsmeliikmelisest perest nimega Endless, kuid selle pere liikmed pole inimesed. Tegelastel on mitmeid nimesid, igas keeles, kultuuris ja igal ajastul oma. Sarja pea- ja nimitegelaseks on Dream (ka Morpheus, Oneiros, Sandman), kes valitseb unenägude maailma. Lisaks tegutsevad veel Destiny, Death, Destruction, kaksikud Desire ja Despair ning Delirium. Igal neist on maailmas oma sümbol ja ülesanne. Koomiksi sisu on äärmiselt mitmekesine, see jutustab väga erinevatest asjadest ning on päris vägivaldne.

“Sandman” ilmus 75 osas algselt iga kuu aastatel 1989-1996, kuna aga sari osutus väga populaarseks, siis anti see korralike kaante vahel välja kas täispika loona või lühilugude kogumikuna. Neid raamatuid sai kokku kümme. Kõigi “Sandmanide” fantastilised kujundused on teinud Dave McKean, kuid kunstnikke, kes tegelikult on Gaimani fantaasiad üles joonistanud, on väga palju. Kõik koomiksilehekülgedel leiduvad tekstid on kirjutanud kalligraafiameister Todd Klein.

Gaiman sai 1991. aastal “Sandmani” 19-nda, Shakespeare’i-teemalise loo “A Midsummer Night’s Dream” (“Suveöö unenägu”) eest esimese ja ainsa koomiksiautorina World Fantasy Awardi. Hiljem muudeti auhinna väljastamise reegleid, nii et lisa talle ei tule.

Teksti kirjutamisel kasutatud Metsavana blogi.

“Sandmani” koomiks raamatukogus.  Neil Gaimanilt veel.

Kaja Kaldmaa