Posts Tagged ‘koomiks’

Igor Baranko “Shamanism”

Sattusin koomiksi otsa, mille tutvustus kõlas: “A fascinating tale of an alternate history of North America as told through a time-spanning Native-American love story.

Algus oli … veider … aga siis tõmbas lugu kaasa ja mängureeglid said selgemaks. Mulle tundub, et Igor Baranko on teemat uurinud, indiaanipärimuse, kunsti ja hõimude eripäradega end kurssi viinud ja siis jutustanud just sellise loo, nagu talle sobivam tundus, et miskit on indiaanipärimusest olemas, aga ta on sellega on üsna vabalt ümber käinud ja omi pöörasusi sisse lükkinud.

Lugemisel tekkis mus mingil hetkel äratundmine, et ma vist olen lugenud lapsepõlves mingeid samu raamatuid ja vaadanud samu filme, autori elulugu juurde uurides sain teada, et Igor Baranko on sündinud 1970. a. Ukrainas ja 1999. aastast elab USAs, niiet jah, mingeid ühiseid raamatuid ja filme meil tõenäoliselt on.

Märkimisväärt on, et tegu on autorikoomiksiga, Igor Baranko on nii teksti kui pildi autor.

Spoilerdus:

Esimene lugu on sellest, kuidas poiss kolm korda kosjas käib. Esimene kord poiss tapab (kogemata) tüdruku. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Teine kord tapab tüdruk enda. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Ja kolmas kord kosjad õnnestuvad.

Teises loos läheb poiss oma uute sugulastega retkele. Retk ei lähe just hästi — omavahelised nääklused, vangistus ja ootamatu vabanemine ning poiss satub hispaanlaste kantsi, millest on järel vaid viimane valvur ja relvaarsenal ning lõpuks laseb poiss selle kantsi suurejooneliselt õhku. Tagasiteel tapab duellil tüdruku venna, samal ajal sureb tüdruku isa ning tüdruk, kellest on saanud kuninganna, ütleb tast lahti.

Kolmandas osas läheb tüdruk poisile järele. Poiss on saanud aimu, et ajatantsud on midagi segi löönud, ja läheb itta, et seilata üle mere. Sekeldusi tuleb tal nii kolme hullu kuninganna kui nende tütrega kui sündimata pojaga, aga laevad ta saab. Ja tüdruk jõuab kohale just hetkeks, et kaugelt kaldalt lehvitada. Siinkohal jääb lugu pooleli, ma loodaks, et see lugu kunagi ka edasi läheks.

Selline kummaline fantaasialugu ja päris huvitav vahepala, suurepäraseks just ei tituleeri, aga uudishimulugemisena soovitan küll.

Tiina Sulg

10 raamatut — Laura Loolaid

1. Samariitlase käsiraamat.

Nii kaua kui ma mäletan, kuulus iga maalkäigu juurde väike rituaal “Samariitlase käsiraamat” läbi lapata. Oli see siis vihmane päev, leiva luusselaskmine või muidu jõudehetk — niipea kui vana diivani vedrud kolksuga lohku vajusid, oli raamat juba iseenesest kätte ilmunud. Otsest lugemist mäletan ma vähe, rohkem sai ikka õnnetuste piltidega närvikõdi tekitatud ja imelike raviminimede üle itsitatud.

Iseloomustav tsitaat:

Mahlasoonte teel asetsevad mitmel pool mahlanäärmed, kus valmistatakse valgeid vereliblesid ja kus kinni peetakse kehasse ja mahla tunginud kahjulikud pisikud — nagu kindlustes. Seetõttu suurenevad ja valutavad vahel mahlanäärmed — seal on siis lahing vaenlastega käimas. Ei ole ka huvituseta tähele panna, et suuremad mahlanäärmete kogud asetsevad kaenla all, kubemes, kaelal jne., s. t. piiril — käe ja jala piiril kerega — riigiga, nagu kindlusedki, et vaenlasi mitte kaugele lasta tungida.

.

2. Robinson.

Eiei, mitte üldiselt, vaid üks väga konkreetne Vana Raamat, mis samuti kuulus maalkäimise rituaalide juurde. Seda lugesin küll põhjalikult ja korduvalt — ju oleks ribadeks lugenud, kui see väljaanne juba ei oleks ribadeks loetud. Et ka kaaned ja muu ümbritsev sisu on ajaga kaduma läinud, ei tea ilmumisaastat ega midagi! (Tõsi, trükistiil laseb aimata kahe- või kolmekümnendaid ja kiire tegevuse kulg lihtsustatud sisuga väljaannet.)

Iseloomustav tsitaat:

Hommikul oli õhk kõue järel lahedam, Mina aga nägin metsa poole käänates imelikku asja — nägin tuld, jooksin nagu pöörane sinna. Põesas põles. Pikne oli puusse löönud ja tuli oli edasi põesasse pääsenud.  

.

3. Roheline aas.

Kolmas maakodus rituaalselt loetud raamat. Tegu on nõretava nõukogude propagandaga sellest, kuidas kauge kolhoosi pioneeridel õnnestub akadeemik Lõssenkolt saada mutantnisu seemneid ja taimed üles kasvatada! Raamatu avastamine langes aega, kui meist olid saanud juba teadlikud nõukavastased jõnglased ja ilmselt algas lugemine iroonilises võtmes. Aga mis teha, raamat on paeluvalt kirjutatud ja lisaks väga rikas meemimaterjali poolest.

Iseloomustav tsitaat:

Trepile ilmus Dusja. Ta tõmbas palitu hõlmad koomale ning astudes ettevaatlikult veeloiku visatud telliskivide peale, tuli välja jalgrajale. Petja märkas, et tal on rätik endiselt viltu peas ja püsib ainult klambri abil. “Peaks talle oma detaili kinkima,” mõtles Petja. Kunagi oli keegi läbisõidul olev ohvitser kinkinud talle kristalse binokliprisma. Petja hoidis seda alati vasakus püksitaskus. 

.

4. Krabat.

Koduse pärimuse kohaselt olla seda mulle ette loetud siis, kui ma olin veel päris pisike. Hiljem oli raamat krooniliselt kadunud, aga ma teadsin, et ta on kuidagimoodi eriline. Kui kolimistega välja ilmus, siis lugesin igaks juhuks kohe mitu korda läbi. Iseloomustavat tsitaati ei saa anda, sest ta on jälle kuhugi kadunud, linnas ei ole, maal ei ole, küllap on hästi ära pandud. 

.

5. Kaarnakivi.

Kogumiku avastasin kuidagi kogemata ja olen sestsaadik risti-põiki ja üle lugenud. Aga mitte kunagi päris läbi. Esimestel lugemistel vaatasin vist illustratsioonide järgi, mida maksab ette võtta, edasi katsusin juba üksikuid lõike hamba all. Aga ikka on iga ülelugemisega jäänud nii, et rohkem kisuvad kaasa tondid ja imeteod, realistlikum ja lüürilisem värk jääb alati teiseks korraks.

Iseloomustav tsitaat:

”Ütle mulle, kumba sa valid, kas kivi päält kirja või maa päält maasika,” küsis Jaan Jukult. “Maa päält maasika,” vastas Juku, sest ta kõht oli kaunis tühi. “Maa päält maasikas on väga paha asi,” vastas Jaan, ”aga kivi pealt kiri on lõokesepesa.” “Ma ei teadnud,” vastas Juku. “Ma arvasin, et maa päält maasikas on tõesti maasikas.” Kõik nägid korraga, et Juku pää muutus äkki tublisti väiksemaks. 

.

6. Baskerville’ide koer.

Ikka see paks kõvakaaneline kogumik, mis kaheksakümnendate raamaturiiulil mahtus kuhugi Musketäride ja Maalt-merelt ja Tuhande ühe öö ligidusse. Järjekordne püsilugemisvara varajasest lapsepõlvest ja eluaegse deduktiiv-lembuse alustala. (Muide, taas kujunesid välja kindlad osad raamatus, mille ma kestva ja oleva ülelugemise käigus alati vahele jätsin). Kõrvale kuulata Vladimir Daškevitši filmimuusikat.

.

7.-8. Tõelised imed ja Muinasjutte.

Sel muistsel ajal, kui raamatute ilmumist ei juhtinud turuloogika, ega isegi veel mitte paberi- ja trükivärvidefitsiit, olid meie kodused riiulid lastekirjanduse osas pehmelt öeldes külluslikud. See tähendas, et oli võimalus palju asju lugemata jätta, aga ka, et oli võimalus juhuslikult igasuguseid asju avastada.

Saja rahva lugude ja pisikese sarja ja muu muistendvara vundamendi pealt tabasin muidugi otsekohe ära, et pealkirjadest hoolimata on need kaks midagi hoopis muud kui “muinasjutud” Ja see miski muu ahvatles!

.

9-10. 3 lugu ja Tagurpidi.

Ma ei saa tõestada, et ma õppisin lugema eestikeelsete koomiksitega. Aga ma saan väita, et nende mõju lugemisoskusele ja mitmekihilise teksti tunnetusele on üüratu. Seda mäletan ma ka, kuidas koomiksi lugemise käigus (oli see nüüd Tagurpidiantsla või Piilupart, Miki ja teised) hakkasin esimest korda tajuma, et väiksed kirjatähed seal serva peal on ka loetav tekst.

.

Laura Loolaid

 

FM 200. 4. osa. Fjodor Dostojevski ilukirjanduses, koomiksites ja mangades

Ilukirjanduses

Akunin, Boriss
F. M. : romaan / tõlkinud Veronika Einberg .- Tallinn : Tänapäev, 2010 .- 440 lk.

Pelevin, Viktor
iPhuck 10 / vene keelest tõlkinud Maiga Varik .- Tallinn : Varrak, 2020 .- 351 lk. 

Pelevin, Viktor
T : romaan / vene keelest tõlkinud Maiga Varik .- Tallinn : Varrak, 2018 .- 376 lk.

Tsõpkin, Leonid
Suvi Baden-Badenis : [romaan] /  vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa .- Tallinn : Tänapäev, 2005 .- 163 lk. 

Акунин, Борис 
Ф. М. Том первый : [роман] .- Москва : ОЛМА-ПРЕСС, 2006 .- 380 lk. 

Акунин, Борис 
Ф. М. Том второй : [роман] .- Москва : ОЛМА-ПРЕСС, 2006 .- 314 lk. 

Гроссман, Леонид Петрович
Рулетенбург : повесть о Достоевском // Гроссман, Л. Бархатный диктатор .- Москва : РИПОЛ классик, 2004 .- Lk 147-382.

Есенков, Валерий Николаевич
Игра : роман .- Москва : Армада, 1998 .- 537 lk.

Кутзее, Дж. М. 
Осень в Петербурге : [роман] / перевод с английского С. Ильина .- Санкт-Петербург : Домино ; Москва : Эксмо, 2009 .- 364 lk.

Пелевин, Виктор 
iPhuck 10 .- Москва : Э, 2017 .- 415 lk.

Пелевин, Виктор 
Т : [роман] .- Москва : Эксмо, 2009 .- 390 lk. 

Koomiksites ja mangades

Yaroslava Shepel, Tiina Sulg

10 raamatut — Doris Diana Orr

Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed

Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?

.

Tove Jansson “Muumitroll

Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.

Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.

.

Michael Ende “Momo

Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

.

René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix

Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.

.

Dina Rubina “Cordoba valge tuvi

Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.

.

Terry Pratchett “Väikesed jumalad

See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.

.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane

See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.

.

Tõnu Õnnepalu “Mandala

Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.

.

Virginie Despentes “Vernon Subutex

See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.

Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.

.

Herta Laipaik “Maarjakask

Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.

Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.

Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.

.

.

Doris Diana Orr

10 raamatut — Meery Salu

Siin ongi nüüd need kümme raamatut, mis mulle esimesena meelde tulid. See ei tähenda seda, et ma olen neid kõiki mitmeid kordi lugenud või ma olen neist erilises vaimustuses. Need on need, mis on tekitanud minus mingis mõttes tugevama või meeldejäävama emotsiooni.

.

Ellen Niit
Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda

Raamat, mis mind lapsena end mitu korda lugema pani. Kas ma siis selle moraalist aru sain, ei mäleta. Aga nii lahe oli kujutleda, et kellegi voodi ümber käivadki loomad. Lapsena tahame ju kõik endale loomi ja võimalikult palju. Oma lastele riiulist unejuturaamatut otsides tuli vapper jänku jälle mu juurde ja kulus nii mulle kui mu pojale pähe. Mõni aasta tagasi kohtusime taas tänu uuele põlvkonnale. Meie pere kõikide laste vaieldamatu lemmik läbi aastakümnete.

.

Thor Heyerdahl ““Kon-Tiki” ekspeditsioon

Minu esimene raamat „Maaim ja Mõnda” sarjast. Isa arvas toona, et 9-aastasel on seda vara lugeda. Seda enam tahtmine kasvas. Ja oligi haarav tekialune lugemine, lausa nii kaasakiskuv, et jäin ümbrust unustades raamatuga vahele. Ega siis laps süüdi ole, et üks paljunäinud ettevõtlik teadlane nii lihtsas keeles seiklusi edasi anda oskab. Ja lugedes sai selgeks, et elus on kõik võimalik ja kui huvitav on maailm. Siis tundus lausa kangelastegu üldse mingi ookeani lähedalegi minna, rääkimata sellise alusega seal seilamisest. Pärast selle lugemist rändasid kõik selle sarja raamatud minu lugemislauale. Ja sii juba muidugi vanemate nõusolekul.

.

P. L. Travers “Mary Poppins

See raamat kingiti mulle, kui ma olin mumpsis. Ja kui hästi selle lugemine aitas haiguse vastu. Mida veel on inimesel vaja, kui on olemas üks põhjatu kott, kust tulevad täpselt õigel ajal kõik vajalikud asjad. Äkki sellepärast sisaldabki mu käekott siiani kõike eluks vajalikku. Sellest algas vist ka mu nõrkus vahvate kirjanduslike naiskujude suhtes. Ei häbene, et tahaksin siiani olla selline suure südamega inimene. Ja muidugi, kui tollases Noorsooteatris tuli lavale Marje Metsur Poppinsina, siis olin täielikult lummatud.

.

Gerald Durrell
Minu pere ja muud loomad

Südamlikult naljakas raamat inimestest ja loomadest, mida minu arust lugesid pärast eesti keeles ilmumist kõik imikust raugani. Väikese perepoja raugematu huvi kõikide loomariigi esindajate vastu tekitab tema emas ja vanemates vendades-ões mitte just kõige soojemaid tundeid. Aga kui mõnusa huumoriga on kogu peresiseseid suhteid kirjeldatud. Värvi lisab ka Korfu saare mitmekesine loodus ja kreeklaste temperament ning elustiil. Õppisin kindlasti hoopis teisiti paljudele asjadele vaatama ja loodus muutus lähedasemaks.

.

Leelo Tungal “Neitsi Maarja neli päeva

See on raamat, mida olen tahtnud täiskasvanuna uuesti lugeda, et teada saada, kas rahuliku maatüdruku suhtumine ootamatustesse mõjub ka praegu nii imetlusväärselt naljakalt. Olin juba selle raamatu ilmudes peategelasest vanem ja nägin elu veidi teisiti. Aga nii mõnedki ütlemised on siiani meeles. Tungal on ikka võrratu kirjanik, kes oskab iga tegelase lugejale nii eluliselt huvitavaks kirjutada.

.

.

James Krüss
Timm Thaler ehk müüdud naer

Mäletan selle raamatu esimesest lugemisest lapsena vaid emotsiooni: kuidas saab üks inimene nii tobe olla. Ja mis täiskavanunagi lisada?

.

.

Epp Petrone ja Väike Myy
Meie taluelu : memme nõuanded

Ootamatu deja vu: kui palju sarnast on minul nende kahe naise tegemistega ja suhtumisega aiatöödesse. Pidev katsetamine aias. Kevadine hasart, et saab näpud mulda pista. Ja siis enda kirumine suure haarde pärast ja järgnev vaimustus uutest ja vanadest maitsetest. Ja taas on võimalus õppida nii mõndagi ja loomulikult ka ebaõnnestuda. Ja eks minugi mõtted ja nõuanded sarnanevad Myy omadega. Taas vahva raamat vahvatest naistest!

.

Joonas Sildre “Kahe heli vahel

Esimesel momendil oli teadasaamine selle raamatu ilmumisest minu jaoks tõsiselt ehmatav: teha Pärdist koomiksi laadne üllitis. Aga tegelikult see pakkus suurepärase elamuse. Meisterlikult kujutatud lihtsa suurmehe elu lapsepõlve, õpinguid ja konflikti tolleaegse valitsusega. Ja kui lahedalt on kujutatud helisid kontserdisaalis. Autori teostus ja lähenemine on nii peen ja mõnus. Kahjutunne oli suur, kui raamat läbi sai. Loodan, et tuleb ka järg. Jäi ju käsitlemata elu välismaal ja Pärdi keskuse loomine.

.

Pamela Maran “Eesti vanaemade lood ja salatarkused: 100 vanaema lood sõjast ja armastusest, nipid ja retseptid

Tänuväärse ettevõtmise tulemus on vajalik ning huvitav. Lugema hakates ei olnud ma kindlasti valmis selliseks avameelsuseks ja mitmekülgsuseks. Tõeliselt huvitav rännak läbi ajaloo. Õrnade naiste kangelaslikkus ootamatutes eluvõitlustes. On ju võrdlusmaterjali oma vanaemade, ema, tädide ja teiste tuttavate räägitud lugudes. On ju paljud minu ümber elanud samadel aegadel samades kohtades, aga ikka on nendes lugudes teised suhtumised, vaated ja juhtumised.

.

Veinika Västrik “Koome kaltsuvaiba

Mõtlesin juba vahepeal, et ma ei pane seda siia nimekirja. Aga ei ole midagi teha. Tuleb enda vastu aus olla. Kui see esimeste seas meenus, järelikult on tema koht siin. Kangasteljed sain endale elukohta vahetades. Ja olin kohe kindel, et hakkan neil kunagi kuduma. Kus häda kõige suurem, seal tuleb abi. Ja siis see ilmus mulle ka abimees: raamat, mida ma olen pärast selle ilmumist arvatavasti kõige tihemini kätte võtnud. Asendamatu käsiraamat inimesele, kes saab harva oma hobile pühenduda. Ehe näide ühest õigest käsiraamatust: õhuke, konkreetne ja asendamatu. Autori tausta teades veel sügavam kummardus. Ja mahub käekotti!

.

Meery Salu

Rehepapp koomiksimaailmas — Veiko Tammjärv-Andrus Kivirähk “Rehepapp. 1. osa, 1.-16. november””

See siin ei ole koht, kust otsida tarka süvaanalüüsi või vahedat kriitikusulge. Tegu on häbematu mõnnatamis-muljetusega.

Novembri keskpaiku tassis Omniva kratt nelja tee ringile värske trükimusta järele lõhnava kompsu. Püüdsin sellest õues õunapuuraagude taustal autentset novembrilist ilupilti teha, aga ülalt tilkus mingit lödi kaela ja nii tuli kiirelt kodanliku heaolu tingimustesse ümber kolida.

Koomiksi-november algab täpselt samas kohas, kus romaan: päike tuleb korraks välja ja võetakse siis kohe jälle ära. Enne kui etendub sulase Jaani kurbmäng, mis nii siin kui algtekstis märgib maha loo emotsionaalsed ilmakaared, kohtume visuaalis siiski kõigepealt rehepapi endaga.

Edasi läheb lugu samuti üsna täpselt romaani sammude järgi. Iga peatükk on ühtlasi uus novembripäev, pühad sealhulgas; tegevuspaigaks on küla mikrokosmos koos seda piiravate strateegiliste punktidega: kõrts, kirik, mets, meresuu, põrgu, mõis (vt. tagakaas).

Seejuures mõjub koomiksi-november omaette tervikuna, mis ei illustreeri ega dubleeri romaaniteksti. Kuigi kasutatud dialoogid ja sõnalised vahemärkused on peaaegu sõnasõnalt üle võetud, elab koomiksimaailma küla oma elu ja avaneb paljude peente pildidetailide kaudu.

Näiteks lae-pealt vaade Koera-Kaarli elamisse näitab silmapilkselt rehetaret, kus vähest kraami hoolega hoitakse (töökorras viljasari seinal, kaanega astjas on korralikult seina ääres), sisekliimat loovad lahtise koldega reheahi ja muld- või paepõrand; keegi käib korrapäraselt ahju peale; elatakse tõenäoliselt ilma korstnata (mõned hilisemad külavaated seavad selle hüpoteesi siiski kahtluse alla) ja arvatavasti ei osata veel ka väljakäigust puudust tunda.

Mitmed pisemad vinjetikesed ja romaani kõrvalisemad tegevuskäigud ei ole koomiksimaailma tervikusse mahtunud. Näiteks jääb vahele mardiöö, mil Imbi ja Ärni rehepapi manu puudevargile kipuvad, koll-kilter jõuab pildis enne kodukäima, kui tema vanade pükste ja muu päranduse jagamist näidata jõuaks, ka noore parunessi saabumine ja kohtumised tunduvad pildis kõvasti kompaktsemad kui romaanis. Samuti jääb nägemata, kuidas aidamees jahil huntidele vigurit teeb, Saaremaa võõras rahva rõõmuks puu otsast alla kukub ja muud karakteersed juhtumid, mille kaudu sõnavormis külarahva meelelaadi valgustati ja taktikalise folkloori näpunäiteid jagati.

See-eest aga saavad tähtsamad tegelased esmamainimise puhul terve tutvustava lehekülje, kus siis pilt ja sõna üheskoos nende olemuse kokku võtavad.

Kõige suurem lugemis-vaatamismõnu saadab muidugi kõikvõimalikke imeolendeid ja tont-olevusi, eriti aga külarahva kokku mätsitud kratte ja kratikesi. Kõige šikima krati tiitli saab loomulikult rehepapi vana Joosep. Aga ka aidamehe sirp-vasar-sitahark kombo on … töökas.

Koomiksi värvigamma on tõeliselt novembrine — must, lörtsivee-karva, valge — ja jaopärast-punane. Kui esimese lugemise järel hakkasin kirja panema lauset tuntud headuses minimalismist, kus vähene värv tõmbab tähelepanu, siis pool-novembrit edasi uurides mõtlesin ümber. Esmane minimalistlik tunne on petlik, rohkem on siin tegu sõnasisulise maailma peenelt prepareerimine ja pildipaladeks kontsentreerimisega.

Lugedes tasub aega võtta ja pildi sisse minna, sest iga pildi sisse mahub pool maailma (ja see teine pool on kaadri taga kogu aeg tunda).

Eriti detailirikkad on kohad, kus siin- ja sealpoolne ilm ristamisi lähevad: kratilennukoridor rehetarede katuste kohal, mets- ja põrguelajate pillerkaar, hingekujude saunaminek, risttee ligiduses põrgusuu avanemine … Üldiselt — kui vastu tuleb üle-lehekülje pilt, siis seal leidub avastamist innustavaid pisinikerdisi ikka väga mitmendal uurimisel. (Näituseks — jäin jälle pikemalt seda tont-ilvese pilti uurima ja alles nüüd märkasin, et põrgurahva rongkäigu hulgas on ka mõned lendkollid!)

Kõheda Folgi kratiskeemidelt tuttavaid infograafilisi vimkasid seekord väga ilmselt silma ei hakka, kuigi hästi uurides mõne ikka natuke leiab (puuduva prossi tuvastamise koht, punasega markeeritud libahundisalv, seebimullitaust Sulane Jaani ihuhädas, punaselt väljajoonistuv risttee).

Samamoodi, nagu “Hukkunud alpinisti” koomiksi puhul, ei suuda ma ka seekord objektiivselt hinnata, mis tunne oleks koomiksit lugeda ilma romaani tundmata. Tõsi, originaal-Rehepapi viimasest lugemisest on üksjagu aega möödas, aga iga stseen, iga pildiruut toob tuttava maailma meelde, meenub väljaütlemata nalja teine pool ja nõnda edasi.

Igal juhul ootan huviga novembri teist poolt ja unistan salakesi sellest, et ka ussisõnade maailm, muidugi oma unikaalses pildikeeles ja oma värviloogikaga, ükskord koomiksitõlgenduse saab.

Laura Loolaid

Fotod Laura Loolaid
Postitus ilmus esmalt ulmeajakirjas Reaktor

Hukkunud alpinist koomiksimaailmas — Veiko Tammjärv “”Hukkunud Alpinisti” hotell”

Jagan taas soovitust-arvamust, mille algselt kirjutasin ulmeajakirja Reaktor. Seegi kord on soovitamisel kodumaine koomiks, täpsemalt Veiko Tammjärve filmitöötlus.

Ilma vähimagi kõhkluseta julgen end ““Hukkunud Alpinisti” hotelli” koomiksi sihtgrupi hulka arvata. Olen selle filmiga üles kasvanud – talvehommikud, virvendav värvitelekas, lugematud vaatamiskorrad (aga väga harva päris algusest päris lõpuni), une pealt meenuvad tsitaadid… See stseen, kus proua Moses on järsku kiilakas ja elutu mannekeen, sööbis lapsepõlve õõvahetkede varamusse peaaegu sama kindlalt, kui käte rebenemise stseen “Navigaator Pirxist”. Strugatskite raamatut lugesin alles täiskasvanuna ja eraldiseisva tekstina väga ei mäletagi – pigem lisandus lugemisega ammujuurdunud filmitundmusele lisakihte. Mingi eriline koomiksitundja ma ka ei ole, kuid omaaegsed eestikeelsed koomiksid moodustavad ilmselt loomuliku alushariduse mammutosa, mida alles tagantjärele oskan tähele panna. Näiteks õppisin suure tõenäosusega lugema “Tagurpidiantsla” ja “Kilplaste” pealt; samuti tean, et pärast hiilgavalt kirjutatud ulmepala peab end premeerima kahe marjakoogiga.

“Hukkunud Alpinisti” koomiksi suhtes ei kavatse ma niisiis erapooletust üles näidata – ootasin seda pikisilmi, toetasin Hooandjas ja kätte saades sirvisin mõnuga, kirjutan sellest, mis meeldib.

Algusest peale on selge, et koomiks tõlgendab filmi küllaltki allikatruult – äratuntavad kaadrid tuttavas rütmis, pane vaid tiitrid ja muusika juurde. Siiski, koomiks ei ole lihtsalt äraspidi-storyboard, vaid kehtestab kohe omad reeglid. Näiteks Glebsky saabumisstseenis ei saa armunud lohelendurid üldse leheküljeruumi ja mütoloogilise alpinisti viimase teekonna mõõt põhineb raamatu-, mille filmidialoogil.

Järgnevates kohtumistes ja ühises söömaajas on palju äratuntavat, kuid samuti mitmeid iseteadlikke elemente. Pildiruutudes on justkui filmi ja teksti kontsentraat või destillaat. (Lapsepõlve sisemine hääl: “šokolaad, pastilaa…”)

Ka hakkavad lugedes silma pisidetailid, mis filmis mõjule ei pääseks, paberil aga küll: väiksed infograafika-nükked tuttavate vaadete juures, asitõendid, raportileheküljed.

Filmikaadris nähtu on koomiksiruudustikus mitte ainult kontsentreeritud, vaid ka abstraktseks tõlgendatud ja selle kaudu uued rõhud saanud (näiteks proua Moses mõjub koomiksis otsekohe kuidagi robotlikult). Viimse piirini lihtsustatud jooned ja värvid aitavad luua tähelepanupunkte, mida filmis selliselt näha ei ole; samuti markeerivad värvid stseene ja meeleolusid ning aitavad kronoloogilist järge pidada (näiteks sinised kainenenud kaadrid peoõhtu punaste kirgede vastu).

Kogu koomiksivisuaal on pealtnäha lihtne, ütleksin isegi — petlikult lihtne. Lähemalt uurides aga avaneb sügav seesmine harmoonia pildikeele ja sisu vahel — seda eeldusel, et film on lugejale tuttav. Küsimusele, kas koomiks toimib ka filmi tundmata, ei oska mina vastata.

Aga minusugusele kaheksakümnendate lapsele on “Alpinist” üsna hõrk pala.

Pikemalt loe jaanuari Reaktorist. Jaanuarinumbrist leiab ka Jüri Kallase Alpinist-arvustuse, samuti intervjuu Veiko Tammjärvega. Lisaks soovitan lugeda pikemat intervjuud Loovgraafi blogis

Laura Loolaid

Fotod Laura Loolaid

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink”

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink” on briti telesarja “Sherlock” avaosa “A Study in Pink” (2010, aluseks Arthur Conan Doyle’i “A Study in Scarlet” (e.k. “Etüüd punases”)) mangana. Kui ma alul imestasin, et manga autoritena on kirjas nii anlgopärased nimed, siis tegelikult on kaks esimest neist stsenaristid, kes Arthur Conan Doyle’i loomingu telepurgi jaoks kohandasid, ja Jay on see, kes telesarja tegelikult mangavormi voolis, seda siis teles nähtu adapteerijana nii sõnas kui pildis.

Igatahes on päris tore asi välja kukkunud. Mulle meeldis, kuidas Steven Moffat ja Mark Gatiss olid sarjas (vähemalt algusosas, ma viimaseid osi ei ole näinud) Arthur Conan Doyle’i loominguga ümber käinud — mingid väga olulised Doyle’likud nüansid jäid sisse, kuigi tegevus tõsteti kogu täiega tänapäeva ning ühtteist oli muudetud nii mõrvaloos kui tegelaste taustas. Oma osa on muidugi ka näitlejatel — Benedict Cumberbatch Sherlock Holmesina ja Martin Freeman John Watsonina ning hulk toredaid briti näitlejaid teistes osades on kõik teinud mu meelest üsna head rollisooritused. Ning Jay on kogu selle õhustiku ja nutikad käigud suurepäraselt järgmisse meediumisse üle tõstnud.

Manga lugemisega — meie mõistes tagantpoolt ettepoole — tuli natuke harjuda, aga oluliselt see lugemiselamust ei mõjutanud. Manga algust sirvides täheldasin, et kohati on tegelastel sellised toredad kutsikailmed, lõpuni jõudes lisan, et mu meelest on Jay üleüldse väga hea miimikatabaja ning tema valikud, milliseid detaile oma pildireas rõhutada, kiidan ma ka heaks.

Soovitan lugeda/vaadata küll, jah. Ja kunagi otsin järjed ka üles.

Tiina Sulg

Mark Antonius Puhkan “Antennimaja inimesed”

Reaktorisse õnnestub mul peaaegu igal kuul kirjutada ülevaade mõnest vähemtuntud koomiksist või veebisarjast. Juunis võtsin sirvimisele kodumaise trükikoomiksi “Antennimaja inimesed”. Piltloo kirjutas ja joonistas Mark Antonius Puhkan ning ilmus see aastal 2019.

Tegevus toimub määramatus tulevikus, määramata kataklüsmi järgsel ahermaastikul. Lauskmaal elavad inimesed kellel on kõik olemas — tuulevaikne lohk elupaigaks, rohkelt räbu ehitusmaterjaliks; solgiojad, millest saab juua ja kalagi püüda; ihuramm, põlev bensiin ning padrunid, jõuga toidu hankimiseks, tasuta wifi, mille poole palvetada.

Eemal, kõrges antenniga majas elavad inimesed, kellel on kõik puudu — hingerahu, ilu, inspiratsioon, loomingu jäävus…

Lugu algabki sellega, kuidas väike poiss ütleb lahti nii palju nukrust toonud unistusest ja temast kasvab tõsine jahimees. Seda, kui ohtlikud on unistused, näeme antennimaja elanike pealt veel aastaid hiljemgi. Maja kolm elanikku, aednik, kujur ja radist (minu meelevaldselt antud nimed), muudkui unistavad ja igatsevad. Öiseid eetrisahinaid kammides kuulis radist juhuslikku meloodiat ja on nüüd lohutamatu, sest pärast viivukest muusikaelamust ei paku lihtsad raadioraginad enam hingekosutust. Kujur aga ei suuda vormida midagi peale varemekildude, mida ümbrus niigi täis on. Ainult aednik on oma unistustes kummaliselt rahulolev, tema käte all küpsevad justkui eimillestki kohvimarjad ja puhkevad roosid.

Ühe pikaleveninud uudistusretke järel selgub, et antennimaja on ka küti tütrele halba mõju avaldanud. Kalk jäätmaarüblik, siiani isa au ja uhkus, keda ei õnnestunud isegi värvilise traadiga lollitada, igatseb ühtäkki taga närbunud roosiõit. Asi läheb nõnda hulluks, et isegi Püha Kohviautomaadi altaril palvetades ei küsi plika enam head jahiõnne ega parimaid padruneid (nagu kord ja kohus), vaid püüab närbunud lilleräbalat ellu äratada.

Kütt ei tohi asja muidugi sinnapaika jätta ning läheb lapse elu ära rikkunud ilutsejatelt õigust nõudma.

Tüli käigus kukutatakse võimas antenn lõpuks katuselt ja ootamatu murrang muudab kõigi tegelaste maailma üpris ettenägematul moel.

Kuigi näpu vahel õhuke, pakub “Antennimaja” juurdlus- ja avastamisrõõmu päris tükiks ajaks. Esimesel lugemisel visandliku hõllandusena mõjunud lugu kerib end ajapikku põhjalikumalt lahti, silmale nähtavaks joonistatud detailid hakkavad tagantjärele aina tõhusamalt kokku ja pildimaastikel avaneb uusi kihte veel õige mitmendal taaskülastusel.

Need, kelle jaoks lugemiselamus tähendab peaasjalikult sunnib-lehte-keerama-tunnet, siit ilmselt oma naudingut kätte ei saa. Kuid näiteks minu jaoks ei tähendanud teadasaamine “mis siis edasi sai” lugemisprotsessi lõppu, vaid rohkem nagu eeltööd.

Kui olin kiiremal käigul põhilooga esmatutvuse sõlminud, lugesin seda veelkord pildirea kaupa — justnagu veebikoomiksi vaatamise rütmis. Ja siis lugesin veel ja veel, nüüd juba juhuslikult siit-sealt, üksikutesse piltidesse süüvides. See “juhuslikult ja süvitsi” uurimine hakkas meenutama tunnet, mida viimati kogesin Stalkeri või New Vegase mängumaastikel kindla sihita ringi konnates ja vana maailma jäänustes sonkides. Igal leheküljel, vahel igas pildiruudus avaneb pisiasjades oma lugu: värviline prügi kõneleb möödunud tsivilisatsioonidest, tornmaja nõuka-arhitektuur ja tubased elemendid annavad vihjeid sündmustiku toimumispiirkonnast…

Ka autor ise andis raamatuga kaasa soovituse: “loe aeglaselt”. Ma ise lisan soovituse: “loe mitu korda, mõttega”. Soovitus kehtib muidugi lugejale, keda niisugused asjad paeluvad — pealtnäha lihtne ja kodune post-apo, seestpoolt-suurem maailm, mis avab end pisitasa, leidlikud detailid, mida märkab alles mitmendal vaatamisel, vastamata küsimused, mille osas võib siiski sisu põhjal järeldusi teha.

Laura Loolaid

Foto raamatust: Laura Loolaid
Artikkel ilmus esmalt ulmeajakirjas Reaktor

 

Joonas Sildre “Kahe heli vahel: graafiline romaan Arvo Pärdist”

Juba pealkirjas on ära öeldud, et tegemist on tavapärasest romaanist erineva teosega. Graafilise romaaniga. Kes tahab täpsemalt teada, mis on koomikis, manga, graafilise romaan ja mis neil erinevatel pildilissõnalistel jutustamisviisidel vahet on, siis Linda Pärn on avaldanud Postimehes artikli “Mis on koomiks ja mis on graafiline romaan?

Teos on valminud EV 100 raames ja välja on andnud selle Arvo Pärdi Keskus.

Raamat kirjeldab nii pildis kui sõnas väga lihtsalt ja arusaadavalt helilooja elu. Tema lapsepõlve, kasvamist ja eneseotsinguid ja -leidmisi, hõlmates aastaid 1935-2018. Lisaks heliloojale endale näitab raamat ka läbi aastate muutuvat pilti ajaloo seisukohast ning tutvustab põgusalt mitmeid tänaseid nimekaid suurkujusid, kes Pärdi teel on figureerinud. See on südamlik ja huvitav ning hästi kokkupandud lugu, mida on hea sirvida ja klappidest sinnajuurde autori teoseid kuulata.

Pärdi keskuse koduleht: https://www.arvopart.ee/

Seili Ülper