Posts Tagged ‘abielu’

Nina Lykke „Surmahaigus”

Nina Lykke „Surmahaigus” (tlk Sigrid Tooming, Eesti Raamat 2019)

Teate seda tunnet, et kui olete mõne väga-väga hea raamatu just läbi saanud, siis ei taha kohe jupp aega midagi muud kätte võtta, vaid tahaks selle raamatu paistuses veel pikalt kümmelda? Minu vaimustus Norra meesautorite vastu pole enam uudis, aga paistab, et ka naised on neil vägevad. Või ehk sattusin Nina Lykke romaani lugema lihtsalt mingil väga õigel eluhetkel, et see niimoodi minuga haakus…

„Surmahaigus” juba algab intrigeerivalt — minajutustaja Elin nii töötab kui elab (!) perearstikeskuse pisikeses kabinetis ja vaatab tagasi sündmustele, mis teda sellise elukorralduseni on viinud. Tema paarikümneaastane abielu Akseliga on jõudnud lõpule, sest Elinil tekkis suhe ammuse kallima Bjørniga. Elini jutustus oma isiklikust elust põimub tema värvikamate patsientide haiguslugudega ja üldisemate mõtisklustega inimeste üha kasvavast heaolust ning võitlusest vanaduse ja surma vastu. Originaalkeeles sisaldab romaani pealkirigi määratlust „meditsiiniline romaan”, aga palju rohkem on siin siiski üldinimlikku kui puhtalt meditsiinilist.

Elini ja Aksli ning Bjørni ja Linda abielud on mõnes mõttes sarnased: lapsed on mõlemal paaril juba suured ja kodust lahkunud, tehakse edukat karjääri, ollakse majanduslikult kindlustatud; teisalt on need abielud väga erinevad. Kõlab klišeena, aga Elin ja Aksel on teineteisest kaugenenud, elavad justkui erinevaid elusid, Aksel ühtepuhku trenni tehes, Elin veini juues ja seriaale vahtides. Bjørni ja Linda abielu on ilus ainult väljaspoolt, tegelikult on Linda pidevalt millegagi rahulolematu ja Bjørn saab alalõpmata sõimata.

Abielukriisist väljatulemiseks mingit lihtsat ja selget vastust romaan ei paku. Pigem peab Elin tõdema, et peale lahkuminekut ja uue partneri valikut on elu „täpselt samasugune nagu enne, ainult keerulisem, sest uue elu, selle logistika ning sinu, minu ja meie lastega toimetulek nõuab palju suuremat, sügavamat ja mitmekülgsemat tarkust ja küpsust kui jäämine vanasse ellu” (217). Tõsistele teemadele lisavad humoorikust Elini „vestlused” arstikabineti nurgas seisva plastist luukere Torega, kellel on täiesti oma hääl, tihtipeale sarkastiline või küüniline. „Tore hirnub nurgas naerda. Ja teed nüüd näo, et ei tea, kus sa vea tegid, ütleb ta, nagu poleks su sõrmed olnud ajuga ühendatud, nagu poleks sul enda üle võimu olnud. Loomulikult oli sul enda üle võimu ja sa oleksid võinud selle ükskõik millal lõpetada.” (113)

Raamat võlub oma teravmeelsuse ja tabavate tähelepanekutega tänapäevase elu kohta. Näiteks inimesed, kes näpivad pidevalt oma nutitelefoni, on „kühmus nagu raisakullid” (48) ning nutielu erineb suuresti tõelisusest. Bjørni naine Linda oskab Instagramis oma elu ülimalt glamuursena serveerida, samas kui päriselu on lakkamatu kaklemine oma mehega. Bjørn kurdab Elinile: „Vahel ma vaatan tema [Linda] pilte ja tema kommentaare ja mul tekib jälle väike lootus: kes on see inimene, kes meist seal netiavarustes lugu jutustab, kas see naine, kellega ma abielus olen, kas see on meie elu, kui imeline elu, aga kui me kohtume, on kõik endine.” (82)

„Surmahaigus” on Nina Lykke (s. 1965) neljas raamat ja see pälvis 2019.a. Norra kirjanduse Brage auhinna.

Annika Aas

Geir Gulliksen „Story of a Marriage”

Geir Gulliksen „Story of a Marriage” (orig 2015, ing k tlk Deborah Dawkin 2018)

Ma ei tea, mis nende Norra meesautoritega on, aga nad imponeerivad mulle. Pärast Karl Ove Knausgårdi 6-osalise autobiograafilise sarja lugemist oli mul tunne, et tunnen Karl Ovet paremini kui oma meest, ning ka Gulliksen (kes, muide, olevat Knausgårdi tekstide toimetaja) suutis mulle totaalselt naha alla pugeda. Tema kirjutamisviis on lihtsalt niivõrd sugestiivne — lugedes tuleb vahel kananahk peale! Raamatu sisu ei olegi seejuures ehk niivõrd oluline. Ent siiski, kui olete kunagi mõtisklenud teemadel, kas avatud abielu või õnnelik lahutus on võimalikud, siis võib-olla saate vastuse Gullikseni raamatust. Kas raamatu mõju(sus) tuleneb asjaolust, et Gullikseni raamat (nagu ka Knausgårdi oma) tõukub (väidetavalt) isiklikest kogemustest, kibedast lahutusest? Või ka sellest, et meesjutustaja Jon püüab rääkida oma abielu ja lahkumineku lugu justkui naise vaatevinklist, naise mõttemaailma tabades, nö naise kingadesse astudes?

Joni ja Timmy paarisuhe on emantsipeerunud ühiskonna tulem, kus kõik peab olema (või vähemalt püüab olla) äärmiselt võrdne, avatud, avameelne. Kohati on see emantsipatsioon justkui teisele poole kaldu läinud… Naine teeb karjääri, mees on kodune kirjanik, kodukoristaja, laste kantseldaja; mees ja naine räägivad omavahel justkui kõigest; mees isegi innustab naist omama suhteid ka väljaspool abielu, teda erutab mõte oma naisest teiste meestega. Kui Timmy tutvubki naabruses elava sportliku meesterahva Gunnariga ehk Kindamehega (Gloveman), siis Jon esialgu lausa julgustab oma naist seda suhet arendama, tahtes pürgida kõrgemale keskklassilikust keskpärasusest ning olles kindel oma õnneliku abielu turvalises püsimises. Aga kui naisel ja Kindamehel hakkabki päriselt sujuma — käiakse üha tihedamini koos jooksmas või suusatamas, aetakse ühiseid tööasju –, siis hakkab Jonil asi vaikselt käest libisema. Avameelsest suhtlemisest hoolimata (või just selle tõttu?) kasvab ärevus ja armukadedus, hakkab aimuma, et ta täiesti õnnelik ja toimiv suhe on siiski habras ning võib puruneda. Iseasi, kas see suhe oligi nii õnnelik, kuna lugejal on vaid mehe subjektiivne vaatenurk — tegelikult Jon ju ainult eeldab naise rahulolu, tegeleb enesele märkamatult pahatihti enesesisendusega. „And she [Timmy] talked to Kjersti [naise kolleeg] about me too. She must have, I’m not sure what about exactly, but I always assumed she talked about her wonderful marriage. And very likely she did. We were proud of our marriage, both of us /…/” (16)

Asi ei ole selles, et Jon oleks liialt naiivne või rumal. Kirjanikuna on ta siiski laialdase lugemusega hea inimesetundja ja olukordade analüüsija. Aga kõik see teadmine ei päästa teda. Iga suhe võib väsida, tüütuks ja igavaks muutuda, ammenduda. Mees tunnistab, et tema ja naise vahel toimuv on kui moodne Shakespeare’i draama, kus just hirm millegi juhtumise ees [antud juhul naise kaotamise ees] saabki lõpuks saatuslikuks, see on nö isetäituv ennustus: „In Shakespeare’s plays, it’s his characters’ desperate attempts at avoiding disaster that lead them right to it. They try to save themselves or others, and in so doing bring about the very thing they fear.” (120)

Raamat pakub igatahes võimaluse mõtiskleda armastuse olemuse üle: kui palju on armastuses võimumänge, kui palju kartust üksi elamise või iseolemise ees, kas liigne tüünus ja turvalisus saab saatuslikuks, ning kas armastus üldse on armastus, kui ta kunagi otsa saab. „But isn’t love between two adults also about the fear of living alone, a desire to escape one’s own company at almost any price?” (72) Kindlasti vääriks raamat tõlkimist eesti keelde ning autoriga oleks põnev kohtuda mõne tulevase kirjandusfestivali raames.

Annika Aas

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal”

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. tlk Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 1996/33-36 ja Eesti Keele Sihtasutus, 2012)

 

Kui põnev on see, kui üks raamat juhatab su järgmiseni ja see omakorda järgmiseni, ning ma ei mõtle siinkohal lihtsalt sarja, mille järgmist osa huviga ootad. Minu Tuula-Liina Varise ja Pennti Saarikoski vaimustus sai alguse Varise raamatust „Tahan tunda, et elan”, mis juhatas „Kilpkonna ja õlgmarssali” juurde ning siis ei olnud omakorda pääsu Saarikoski luulekogu lugemisest. Nii et nagu internetis linkide avamine, ainult et „päriselt”.

Varis, kes oli kuulsa Soome luuletaja ja tõlkija Saarikoski (1937-83) teine abikaasa, kirjutab siin, kilpkonna ja õlgmarssali loos, ausalt ja otsekoheselt oma 8-aastasest kooselust väga andeka alkohoolikust mehega, kelle looming tekitab imetlust ja austust, aga eluviis, samas, hirmu- ja õudusjudinaid. Mõneti on Varise siirus lausa šokeeriv, pean silmas näiteks Pentti kakaplekiliste pükste lugu Prahas (35). Varis ei süüdista ega materda, vaid vaatleb ka iseennast kõrvalt ja kohati kriitiliselt. See on, kõigest hoolimata, armastava naise järelehüüe suurele hingele, kelles „oli mingi algnukrus, mida keegi ei suutnud hajutada. Iga tema naine püüdis seda leevendada, et tema ja iseenese elu kergemaks teha. See ei olnud võimalik. Kõik me püüdsime teda tema enese kasuks muuta, aga meil ei läinud see korda. Kõik me arvasime, et ta elu oleks parem, kui ta lõpetaks ennasthävitava joomise. Kõik me mõtlesime, et mina, nimelt mina saan ta viinast vabaks. Ei miski ega keegi oleks teda viinast vabaks saanud. Selleks vajalikke tingimusi oli talle maa peal võimatu luua.” (189) Varise ja Saarikoski teiste naiste ning nendega saadud laste head läbisaamist näitab ilmekalt Saarikoski matuste kirjeldus, kus nad kõik omavahel rõõmsalt suhtlevad. „Ka Penttil oleks lõbus, nimelt temal omaenese matustel lõbus olekski, ta käiks ringi ja küsiks: „Eks ole, hästi läks? Eks ma olnud hea?” (186).

Kui Pentti ja Tuula-Liina lõpuks suudavad otsustada lahku minna ning Pentti kolib Rootsi uue naise Mia juurde, on Tuula lausa õhinal: „Mida kauem ta Miat ülistas, seda kergem mul hakkas. Pentti läheb headesse kätesse ja mina saan lõpuks ometi vabaks, et järele katsuda, kas minul oma elu elamiseks üldse asja on.” (169). Jah, selleks, et Varis saaks lõpuks ometi abikaasa kuulsuse varjust välja, oli tal tõepoolest aeg iseennast leida ja iseendasse uskuma hakata, just nimelt loojana, kirjanikuna, mitte ainult emana või abikaasa kasijana.

Teemad à la „kõik suured loojad on joodikud”, allakäik ja abielu lagunemine sellise mehega võiksid ju tunduda isegi banaalsed, kui vaid Varis ei suudaks neid teemasid avada nii mitmetahuliselt ja huvitavalt. On kurb ja kohati ka naljakas. Raamatus on mitmeid keelepärleid, nt „võis kuulda ajaloo tiivalööke, kui [Eino] Leino pärija [Saarikoski] musta pöördtooli üksinduses surmvaikselt ja hardalt seda köharohu moodi piiritusesegu võttis” (159). Lihtne lauseke, mis viitab nii mitmele tõsiasjale ühekorraga: Saarikoski kirjutas Leinost raamatu, neil oli mõndagi ühist (kuigi Saarikoski ise neid paralleele põlgas või pelgas), näiteks alkoholism ja sellesse hääbumine; vana ihuarst oli selle „köharohuga” ka Leino pohmelust ravinud. Või siis „veidramat koomitsat ei ole maapind iial kandnud” (139).

Kuivõrd palju huvitavam on pärast „Kilpkonna ja õlgmarssali” lugemist võtta kätte Saarikoski tellisepaksune luulekogu („Luuletused”, 2012, Tuum) või ka tema proosakogu „On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik” (e.k. 2007, Varrak). Nö taustauuringud on tehtud, nüüd jääb vaid tunda, nautida, avastada, mõtiskleda… Valge lehena ma Saarikoskit enam lugeda ei saa, olgu see siis eelis või puudus.

Millest ma pärast seekordset lugemiselamust veel mõtlesin… Et raamatukoguhoidjana kõnnin iga päev riiulite vahel mööda sadadest ja sadadest raamatutest, mis on vaid hunnik tähti ja sõnu kaante vahel — kuniks (!) elus tekib moment või võimalus või vajadus need kaaned avada, ja — kui hästi läheb — toimub omamoodi plahvatus, maailm avardub mõõtmatult ning edaspidi tundub uskumatu, et said varem olla seda raamatut lugemata…

Annika Aas

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan”

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan” (2013, tlk. Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 2020/10-11)

Kes meist ei tahaks tunda, et elab… Aga selle raamatu kontekstis omandab see fraas hoopis teise tähenduse, teise varjundi. Tegelikult on isegi mõnevõrra veider tunne soomlanna raamatut soovitada, sest tegu on ikkagi valdavalt süngete teemadega: surm, lein, saatuse vingerpussid, abielu pimedam pool, alkoholism, (vaimu)haigused, argielu närusus, väline kuvand versus tegelikud tunded, valu ja kannatus. „Kas sa hüüad appi?”- „No ei hüüa, sest keegi ei kuule seda. /…/ Maailma palk on tänamatus.” (71) Helgemaid noote annavad armastus ja lootus, ehkki neid kipub olema vähevõitu või kalduvad nad kiiresti hääbuma. Paralleelid tekivad muidugi ka Eesti elu ja ajalooga; ka meil on näiteks pikalt olnud arusaam sellest, milline on „tõeline mees”: tõsine ja vaikne, mitte „psühholoogitseja”, vaid muret pigem viinaklaasi uputav.

Ma arvan, et raamat kõnetab pigem keskealist ja vanemat lugejat, kellel on juba piisavalt elukogemust, et mõista ja suhestuda. Lugeda tasub, sest tekst on huvitavalt komponeeritud, keeleliselt kujundlik ning annab hääle justnimelt naistele. Raamat koosneb justkui iseseisvatest novellidest, kuid samas on nad omavahel üht või teist pidi seotud; tegelased korduvad — laias laastus on see ühe suguvõsa lugu –, nad on kujutatud erinevates novellides erinevatel ajahetkedel (rõhuga 20. sajandil). Üldse on novellides palju ajas edasi-tagasi põiklemist, ning aimu annab sellest vahel ainult väike detailike. Ning pange tähele seda võrratut keelt (tõlge on muidugi samuti meisterlik): „Kõik oli pehkinud, viledaks kulunud, kokku varisemas. /…/ Viltuvajunud pliidikumm köögis rippus nagu nõrkenu silmalaug. /…/ Kui kased lehed langetasid, siis ma mõtlesin, et nad peaksid pikali viskama, talv otsa lume all lamama ja puhkama. /…/ Isa sobis sellesse koju hästi, ka tema oli risakil ja väsinud, ühtaegu peavalus ja närvid pingul. Ka isa ihukatted olid väsinud. Kottpükste tagumik rippus põlvini ja kui ta saapad jalast kiskus, varisesid saapavarred väsinult pikali. Villased sokid lamasid ta sängi kõrval nii otsalõppenult, et neist hakkas kahju.” (76) Keel on kohati taotluslikult arhailisem, et anda edasi sõjaeelset õhustikku.

Ehkki lood keskenduvad valdavalt naiste elule ja saatus(t)ele, nende elujõule, on tähtsal kohal ka vanemate-laste suhted, lapsepõlve mõju(d) ja isakuju(d). Väga põnev on lugedes tabada, et ühele ja samale asjaolule annavad erinevad tegelased erinevates novellides erineva hinnangu. Näiteks arvab Sylvia, et mehega laste kuuldes suguelu elada oli okei: „Kusagilt õpivad nad seda asja niikuinii, parem, kui õpivad kodus. Siis, kui isa ja ema seda teevad, see on ilus ja õige.” (45). Aga natuke hiljem, teises novellis, saame teada, et lapse arust oli see šokeeriv ja traumeeriv. Minu kui raamatukoguhoidja jaoks tuli ka üks asjakohane infokilluke: peoleo olevat raamatukogulind, kuna hõigub biblio:fiilioo. (86)

Tuula-Liina Varis (s.1942) oli kuulsa Soome luuletaja Pentti Saarikoski teine abikaasa ning pikalt tema varjus, kuid praegu (uskudes tõlkijat, Piret Salurit) on ta üks tuntumaid ja tunnustatumaid Soome kirjanikke. Tõlkija järelsõna juhatas mu suure huviga kohe ka järgmise (autori varasema) raamatu juurde: „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. 1996), kus Varis kirjutab oma elust koos Saarikoskiga.

Annika Aas

Joel Haahtela „Adèle’i küsimus”

Joel Haahtela „Adèle’i küsimus” (2019, e.k. Kai Aareleid 2020)

On lemmikraamatuid ja on lemmikkirjanikke ehk nö sinu kirjanikke, kelle puhul sa võid enam-vähem 100% kindel olla, et ka tema järgmine raamat sulle meeldib. Sest hoolimata sisust on midagi nende stiilis, jutustamisviisis, mis sulle sobib. Haahtela kipub minu puhul olema selline kirjanik ja „Adèle’i küsimus” on juba viies tema teos, mis eesti keeles ilmunud. See on pisike, aga ilus ja tuumakas raamat usust, ajast, müütidest, vigadest, paranemisest, rännakust otseses ja kaudses mõttes. Rääkimata sellest, et tänases koroonapaanikas maailmas omandab nii mõnigi tekstilõik justkui lisatähenduse: „Mõtlen, et nüüd on tarvis korralikku tormi, mis torgiks ihu, ajaks maailmakorra sassi ja paiskaks kellad merre. On tarvis katuseid rebivaid iile, langevaid puid, pikki elektrikatkestusi, üleujutatud teid, sildade ja maandumisradade sulgemist, erakorralisi uudistesaateid, midagi, mis raputaks meid lahti ja tõstaks õhku ja paneks end elusana tundma.” (lk 106)

Minajutustaja on mees, kes on tulnud Lõuna-Prantsusmaal asuvasse kloostrisse uurima lugu Adèle’ist, pühakuks kuulutatud naisest, kuid samal ajal püüab jutustaja leida selgust ka iseendas, oma minevikus, oma abielus. Asjad ei ole hästi ei naise, ei pojaga, jutustajat vaevab üksildus ja kahetsus, sünged mõtted seoses oma surnud emaga. „Igaühes meist on algusest peale mõlk” (139), tõdeb jutustaja, aga kui oma vigadest üldse midagi õppida, siis vast seda, et me ei peaks oma nõrkuste ja eksimuste pärast ülemäära muretsema, sest „on kohti, kuhu jõutakse ainult eksides, muud teed ei ole.” (lk 76)

Ja tuleb leppida ka sellega, et mõnes asjas ei saagi kunagi täit selgust. Ka Adèle’i lugu ei anna ennast lõplikult kätte. On puuduvaid dokumente, on pragmaatilisust, mis põrkub võimega uskuda imedesse. Vestlused kloostri abti ja munkadega mõjutavad minajutustajat tahtmatult, aga tugevalt. Ta lahkub kloostrist ilma selge vastuseta Adèle’i loos, aga kindlasti on ta leidnud mõned vastused iseenda jaoks. Kui isa Jean tal leige veega jalgu peseb, tõdeb jutustaja: „Isa Jean teeb kõike aeglaselt ja vaikselt, keskendunult ja armastusega, nagu ei oleks maailmas praegusel hetkel mitte midagi olulisemat. Nagu voolaks maailm temast läbi ja muutuks samas veidi paremaks. Ta ei tea minust eriti midagi, ei tea midagi mu emast ega väikesest poisist, kes kevadpäeval kortermaja hoovis seisis. Ja siiski on mul tunne, nagu ta teaks ja peseks samas maha kõik selle, mis on mind vaevanud, kogu mu vana elu ja kõik selle taagad, iga mu eksimuse, võtaks need enda kätte ja laseks veel need minema uhtuda.” (lk 155)

Annika Aas

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI (1. „Surm perekonnas”, 2. „Armunud mees”, 3. „Poisipõlvesaar”, 4. „Tants pimeduses”, tlk Sigrid Tooming, 5. „Some Rain Must Fall”, 6. „The End”)

Kui ma selle Norra kirjaniku suurteose, kuueosalise „Minu võitluse” sarja, ükskord läbi sain (1.-4. osa eesti keeles, 5.-6. osa inglise keeles), siis kohe täitsa huviga arvutasin kokku leheküljed — ja neid tuli 3699. Võib-olla fantaasia- ja ulmekirjanduse lugejaid selline lehekülgede arv ei heiduta — selles žanris on mahukad teosed pigem reegel kui erand –, aga minul võttis sarja läbimine ikka suure osa aastast, välistades palju muud kirjandust ning lubades enda kõrvale vaid õhukesi luulekogusid. Aga see oli seda väärt! Ma pole veel kunagi ühtegi raamatut lõpetades tundnud autoriga sellist lähedust, justkui ma tõesti teaksin teda, mõistaksin teda. Samas tean, et see tunne on omamoodi petlik, sest autor, kes küll kirjutab sellist hüperautobiograafilist ja siirast teksti ning avab ennast väga palju, on tegelikult pigem inimpelglik tüüp, kes ei loo kergelt uusi sõprussuhteid.

Mis on Knausgårdi (ing k Knausgaardi) fenomen? Miks on ta lausa kurikuulus, „sensatsiooniline” ja miks on teda nii palju materdatud? Ta kirjeldab väga-väga ausalt, viimse kui ebameeldiva detailini, oma elu ja oma lähedaste elu, kasutades valdavalt õigeid nimesid, nii et kõik isikud raamatutes on äratuntavad. See tõi talle kaasa Norra ja Rootsi ühiskonna poolt valusa vastulöögi, sest meedia noppis rõõmuga üles just kõige kurioossemad seigad, kõige räpasemad detailid — tema isa koleda alkohoolikusurma, Karl Ove suhted oma nais(t)ega ja tüdruksõpradega, vägistamissüüdistuse, abielurikkumise jms. Tema isavend väitis, et ta valetab ja ähvardas teda kohtuga. Rääkimata kõigist neist raamatutes kujutatuist, kellele mingid osad raamatust mõjusid üllatuse või lausa šokina, mõned palusid oma nime ära muuta või mõne seiga välja võtta. Minule omakorda mõjus šokina, kuidas ühiskond ja meedia nopib üles eelkõige ja/või ainult negatiivse, jättes tähelepanuta kõik selle, mis raamatutes positiivset on — ja seda pole vähe. Kas mees, kelle naine kannatab aeg-ajalt bipolaarse käitumishäire (ehk maniakaalse depressiooni) all, kelle õlul on pidevalt kolme väikese lapse kantseldamine, kodune majapidamine, poeskäimine, söögitegemine ja kes kõige selle kõrvalt jaksab/tahab siiski hommikuti kell 4 (!!) ärgata, et jõuaks ka kirjutada, ei vääri siis kiitust, lugupidamist, vähemalt mõistmist? Lugeja, kes ka ise maadleb väljakutsega ühildada lastekasvatamine töötamise ja koduse majapidamisega ning samal ajal hoida ka oma paarisuhet, tunneb kindlasti pidevat deja vu’d. Naerda saab vahel, muide, ka, eriti lastega seotud olukordades.

Karl Ove on lihtne, ekslik inimene (nagu me kõik), kuid erakordne on tema oskus läbi kirjapandu elustada argipäeva. Kirjutada näiteks dialooge, mis mõjuks täiesti autentse ja usutavana, pole ju sugugi lihtne, samuti kirjeldada oma tundeid, mõtteid, kahtlusi, mis mõjuks isiklikult, kuid samal ajal ka üldiselt; luua seoseid teiste suurteostega, autoritega, arutleda tõe ja fiktsiooni vahekorra üle, mõtiskleda isaduse ja ühiskonna kahepalgelisuse, kirjanduslike tabude üle… Väga põnevaks teeb sarja just see, et kui autor kirjutab viimast osa, on esimesed raamatud juba ilmumas või ilmunud ning möll tema ümber hoogu kogumas. Saab näha, kuidas toimib ühe autori eneseregulatsioon ja -tsensuur: millest on autor nõus taganema, millest mitte. Kuigi autor ise võtab oma sarja viimases osas kokku lakooniliselt: „Knausgaard had become a trademark, a logo /…/ And it wasn’t the books I had written, because they were pretty run-of-the-mill—two sons who bury their dead father and a frustrated father of small children who strips himself naked for the reader /…/” (6.rmt, lk 1019) ei ole see pelgalt tema isa või tema abielu lugu, vaid pigem ühe autori, ühe mehe kujunemise lugu, koos hämmastava eneseanalüüsiga. Viimases osas mõjus siiski natuke üleliigsena tema pikk essee Hitlerist, kelle peateosega ta jagab oma sarja pealkirja, aga selle võib soovi korral ka vahele jätta või diagonaalis läbi lugeda. Sarja kuuest raamatust kõige vähem meeldis mulle kolmas, tema lapsepõlvelugu, mis tundus (eriti teiste osadega võrreldes) natuke võlts ja punnitatud.

Annika Aas

Paula McLain „Tiir ümber päikese”

Paula McLain „Tiir ümber päikese” (2015, e.k. Karin Suursalu 2015)

TiirYmberPaikese_KAAS_323x209_141215_tf.inddEsimese hooga panin selle raamatu kõrvale ega mõelnudki lugeda, sest kaanepildi põhjal tundus olevat „naistekas” ja nende osas on mul kerge allergia. Aga kui lõpuks vaevusin tagakaant lugema ning siis ka raamatu lahti lõin, ei suutnud seda enam käestki panna! Paula McLain on tõeliselt haaravalt suutnud kirja panna Keenias üles kasvanud briti päritolu Beryl Markhami (1902-1986) loo, kes oli esimene paberitega naissoost hobusetreener Keenias ning kellest hiljem sai ka esimene naine, kes lendas üksinda edukalt üle Atlandi ookeani idast läände. Beryli enda kirjutatud raamat „Koos ööga läände” (1942) oli McLaini jutustuse põhiallikaks ja sütikuks. Aafrika olustiku eheda kujutamisega meenutas McLaini raamat mulle kunagi ammu loetud Karen Blixeni teost „Aafrika äärel”; muide, Karen on Beryli loos oluline tegelane, sest naised armastavad üht ja sama meest, safarikütti Denys Finch Hattonit.

Raamatu muudavad sümpaatseks loomulikult Beryl ise oma lihtsuse, loomulikkuse, visaduse, teatud metsikuse ja loomadearmastusega, võimsad Aafrika looduse- ja olustikupildid ning viimaks, mitte sentimentaalne, vaid kaalutletud ja mõistusepärane jutustamisviis. MarkhamBerylHobusega1Beryl oli omast ajast igatepidi ees — nii nagu hobused, keda ta taltsutas ja treenis, oli ta ka ise parajalt metsik hobune, kes küll vahel — mõne suure eesmärgi nimel — lasi endale päitsed pähe panna, kuid siis end jälle vabaks rebis. Tema pidev soov end teostada ja proovile panna ning saavutada ja säilitada hingeline vabadus päädis lõpuks tema hulljulge lennuga üle Atlandi. Teda tabas elus järgemööda katsumusi, ent need tegid teda aina tugevamaks. Alates sellest, et tema ema ta väikese tüdrukuna Aafrikasse isa juurde maha jättis ning ise Inglismaale naases. Pärast mitut õnnetut abielu, aborti, tõelise armastatu hukkumist, haige lapse sündi, lahutust ning paljut muud rasket ja ebameeldivat, tõdeb see vapper naine: „/…/ need katsumused on just need, mis mulle tarvis. Need andsid mulle niisugust elukihku, mida ma polnud juba väga pikka aega tundnud.” (307). Imetlusväärne suhtumine! Beryl on lihtsalt suurepärane kohaneja, ilma endast siiski liialt palju ära andmata, ja mulle meeldib tema elufilosoofia: „/…/ miski ei püsi meie tarvis paigal ega peagi püsima. Nipp on selles, et tuleb õppida võtma kõike nii, nagu see on, pealegi tervikuna, vastupanu või hirmuta, püüdmata millestki liiga kramplikult kinni hoida või seda painutada.” (309)

Tänu Berylile ja tema suurele armastusele hobuste vastu — juba tema isa oli kuulus hobusetreener — saab loost hästi palju teada ka hobuste ja võiduajamiste kohta. Raamat annab ka väga hea sissevaate Aafrika uusasunike ellu, milles Beryl küll osaleb, kuid siiski teatud reservatsiooniga. MarkhamBerylLennukiga1Talle ei sobi ega meeldi lihtsalt logelemine, aja surnuks löömine, narkootikumide tarvitamine ja naiste vahetamised. „Ma ei mõistnud, miks Frank [tolleaegne abikaasa] tahab selle kambaga aega veeta. Nad olid igavlevad ulakad lapsed, kelle mängukannideks oli viski, morfiin ja seks. Ka inimesed olid mängukannid.” (213) Beryl ei kannata naiste surumist traditsioonilistesse soorollidesse ega kohalikku klatšikultuuri, kuid ta säilitab oma meheliku ameti — hobusetreeneri — juures siiski naiselikkuse ja temasse armuvad paljud, isegi Inglismaa prints. Ta jätkab oma unistuste poole liikumist ka siis, kui kogeb karme tagasilööke või peab elama tõeliselt askeetlikku elu. Kõige tähtsamad inimesed tema elus on tema isa, tema lapsepõlvesõber kipsigise hõimu liige Kibii ja kirg, mida ei saa taltsutada — Denys. Autor ei käsitle siiski kogu Beryli elu, mis oli nii pikk ja kirev, et nõuaks arvatavasti triloogiat. Beryli lugu on köitev igal juhul, iseasi, kui palju siin on tõde ja kui palju ilukirjanduslikku väljamõeldist, tegu on ikkagi fiktiivse memuaariga. Beryli endakirjutatud päris-memuaari „Koos ööga läände” (1942, e.k. 2008) saab ka täitsa eesti keeles lugeda!

aafrikaäärelfilmRaamatu lugemine tekitas minus soovi kohe ja praegu — kuniks muljed värsked! — üle lugeda ka Karen Blixeni alias Isak Dineseni raamat „Aafrika äärel”, et kogeda seda ajastut ja inimesi ka Kareni silme läbi. Põnev oleks näha ka Blixeni raamatu põhjal valminud filmi „Out of Africa” (1985), kus Beryl figureerib nime all Felicity ja Denysi mängib Robert Redford.

Annika Aas

David Foenkinos „Mälestused”

Nii nagu vastassoo esindajate kohta mõnikord öeldakse, et ta on/ei ole „minu tüüp”, nii võisin ma selle raamatu esimeste lehekülgedega tõdeda, et see raamat on totaalselt „minu tüüp”. Prantsuse kirjaniku ja stsenaristi David Foenkinose (s. 1974) „Mälestused” (2011, e.k. Pille Kruus 2015) pole miski elulooraamat — ehkki pealkirjast võiks ekslikult niimoodi arvata –, aga ood elule on ta mingis mõttes küll. Ja veel kuidas kirjutatud ood — lausa luulelises keeles, kujundlik ja metafoorne, vaimukate vahepalade ja pehme eneseirooniaga väljendatud napis stiilis, kus ükski sõna pole üleliigne. No kasvõi lause: „See liigutas mind tõsiselt, see oli koma mu masenduses” (lk 208) või ühe akvarelli kirjeldus: „Tema pilt oli vaikelu, aga tõepoolest vaikne: neil kolmel õunal laua peal polnud enam mingit elulootust” (lk 134).

foenkinosmälestusedAlgul hämmeldas mind, et nii noor autor kirjutab sellistel teemadel: vanaisast ja vanaemast, lähedasest suhtest nendega, vananemisest, hooldekodust ja surmast, elu absurdsusest ja allakäigust. Aga mida edasi, seda selgemaks saab, et see raamat ongi elust kui sellisest, elu ringkäigust. Iga lõpp viib millegi uue alguseni. Vanadekodust põgenenud vanaema otsingud viivad jutustaja vanaema lapsepõlveradadele Normandiasse, kus ta tutvub — vahetult enne vanaema surma — oma tulevase abikaasaga. Just siis, kui nad lähevad rõõmu-uudist abiellumisest jutustaja vanematele teatama, selgub, et vanemad on otsustanud lahku minna. Ja päeval, kui jutustajal endal on omakorda teatada uudis oma lahkuminekust, annavad vanemad teada, et on taas teineteist leidnud. Polegi muud kui tõdeda, et „meie elud on nii ümmargused” (lk 143).

Kõik need elu keerdkäigud on vajalikud ka selleks, et minajutustaja leiaks end kirjanikuna. Ta töötab aastaid hotelli administraatorina öises vahetuses just selleks, et leida inspiratsiooni kirjutamiseks, kuid see inspiratsioon, see avanemine ei tule siiski enne, kui on elatud „piisavalt, et romaanikirjanikuks saada” (lk 55) — ja mitte vanuse mõttes, vaid just kogemuste, elamuste, mälestuste, „melanhoolia” mõttes. Stabiilsus ja rutiin ei anna piisavalt ainest kirjutamiseks ning alles siis, kui naine on koos pojaga lahkunud, saab jutustaja tõdeda: „Lahkuminek tõukas mind uuesti loominguliseks tööks vajalikku ebastabiilsusse” (lk 213), millega omandab prohvetliku tähenduse ka nende tutvusmisrepliik — Louise`i poolt esitatud puhtviisakas küsimus: „Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Kogetud õnne- ja kurbusehetked, romantika ja tülid, poja sünni erakordne tähtsus, oma mineviku ja lähisuhete mõtestamine suutsid lõpuks teha temast kirjaniku.

Väga nauditav osa raamatust on pisikesed vaimukad-humoorikad vahepalad, milles esitatakse kas tuntud inimeste (muusik Serge Gainsbourg, kirjanik Modiano, poksija Gaston Martinez, režissöör Claude Lelouch, baleriin Sonia Senerson jt) või raamatutegelaste mälestuskillukesi. Ja sama nauditavad on jutustaja enda poolt pakutud joonealused märkused, mis täpsustavad või annavad hinnangu tema enda jutustusele. Näiteks, tuues sõna-sõnalt ära tema ja Louise`i kui vastarmunute dialoogi, möönab ta joone all, et see dialoog pole nende loos tema lemmik, aga ta eelistab „realismi, mis pole päris riskivaba”, kuid dialoogi lõpus tunnistab ta — jällegi joone all — et see dialoog liigutab teda.

Ühe eredama tegelasena sellest raamatust jääb meelde vanaema, kes astub teiste erksate ja eriliste vanaemadega ühte ritta, näiteks vanaemadega Tove Janssoni „Suveraamatust” ja Pavel Sanajevi raamatust „Matke mind põrandaliistu taha”. Kõik väga erinevad, aga ometi sarnased oma tohutu elutahtega ja sooviga elule mitte alla vanduda.

Miks on raamatu nimi just „Mälestused”, kui ta räägib nii paljust muustki ja justkui palju laiemalt? Ühes mälestuskillus tsiteeritakse Itaalia näitlejat Marcello Mastroiannit: „Mälestused on nagu saabumine ja võib-olla ühtlasti ainsad asjad, mis kuuluvad tõesti meile.” (lk 144)

Kui te loete sel aastal võib-olla ainult ühe raamatu, siis lugege seda. Sest see raamat ütleb elu kohta palju ja ilusat ja veel nii kaunil moel, mis kohati võtab hingetuks. Tekkis kiusatus raamat ka originaalis ette võtta, (kuigi tõlge on täiesti nauditav!), vaadata raamatu ainetel linastunud filmi ja lugeda ka autori varasemat teost „Delikaatsus” (2009, e.k. 2013). Jääb loota, et ka autori uusim teos, „Charlotte”, mis pälvis 2014. a. Renaudot` preemia, kiiresti tee eesti keelde leiab.

Annika Aas

Amy Tan “Köögijumala naine”

tankoogijumalaMa ei ole kunagi sallinud eneseabiraamatuid. Milleks mulle need, kui palju põnevam ja kasulikum on lugeda head ilukirjandust, mis paneb sind järele mõtlema oma elu üle  või oma suhete üle näiteks oma emaga — nagu teeb seda Amy Tan oma raamatus “Köögijumala naine” (1991, e.k. Jana Linnart 2013). Seda raamatut võib soovitada neile, kellele meeldis Amy Tani esimene raamat “Õnnerõõmu Klubi” (1987, e.k. 1996) ja neile, kellel on — sarnaselt ühe jutustaja Pearliga — tunne, et emaga koos olles peab pidevalt maamiinide eest hoiduma (lk 12). Muidugi, muretsemine on emade õigus, aga ikkagi ajab see igavene pabistamine iga pisiasja pärast vahel hulluks küll. Just nii tunneb Pearl, kes just selle ülemäärase muretsemise pärast ei taha emale avaldada oma tervist puudutavat saladust, kuid peagi — noh, peale mõnesajaleheküljelist ema jutustust oma minevikust — selgub, et hoopis emal Winniel endal on saladusi lausa varrukast puistata. Ühe lausega võiks Winnie teekonna saarelt Shanghai lähedalt läbi Teise maailmasõja USAsse kokku võtta tõdemusega: mis ei tapa, teeb tugevaks. Või natuke peenemalt: see on hommage naisele, tema kohanemisvõimele, tugevusele. Ema jutustus ei muuda mitte ainult tütre suhtumist, vaid kahtlemata on ka lugeja suhtumine Winniesse pärast seda rännakut minevikku hoopis teistsugune kui varem.

Mind kõnetas see raamat kõige rohkem kui tütart, kuid lisaks ema-tütre suhtele on raamatus olulisel kohal ka isa-tütre suhe (Winnie suhe oma isaga, Pearli suhe isaga) ning suhe sõprade vahel ja mehe-naise vahel. Winnie minevik on tihedalt läbipõimunud sõbranna Heleni minevikuga ning see sõprus pole plekitu, kuid lõppkokkuvõttes vast seda tugevam. Mehe-naise suhet ehk siis Winnie abielu oma esimese mehe Wen Fuga vaadeldakse Hiina traditsioonide raamistikus — see on kriitika arranged marriage`i ja väga konservatiivsete perekondlike traditsioonide suhtes, kus paarimineku üle otsustavad enamasti vanemad, kus arvestatakse pigem rahandusliku seisu ja “oma näo” säilitamisega kui paariminejate tunnete või tahtmistega ning kus lahutuse saamine on ülimalt keeruline.

tankoogijumalaingliskeelnePilt, mille Winnie maalib oma eksabikaasast on võigas, kuid siiski usutav — on ju ka teada, et autori enda ema oli abielus vägivaldse mehega Hiinas. Üldjoontes on Winnie usaldusväärne jutustaja, kuid vahel paljastub tema erapoolikus või liialdamine, eriti Heleni (hiinapäraselt Hulani) suhtes: “/…/ just sel hetkel sai meie sõprus neli lõhet ja viis mõra. Seda tegi Hulan, ta purustas üksmeele meie vahel. /…/ tol päeval näitas Hulan mulle oma tõelist palet. Ta ei olnud see pehme melonipea, nagu ta kõiki uskuma pani. See tüdruk võis loopida teravaid sõnu, mis lõikasid niisama kiiresti kui nuga.” (lk 209). Mälestused on ju igal juhul subjektiivsed ning teised ei saa kunagi öelda, kuidas asjad tegelikult olid, nagu tõdeb ka Winnie ise. “Minu kõige õnnelikumad ajad, minu kõige hullemad ajad — need on asjad, mida mäletan ainult mina, mitte keegi teine. See on väga üksildane tunne.” (lk 241)

Winnie pole raamatus ainus hiinlanna, kes ettemääratud abielu tõttu kannatab ning tunneb, et teda koheldakse mööblitükina. Ent kui paljud naised püüavad põgeneda enesetapu kaudu, siis Winnie ei kaota — kogu oma elu tragöödias (ema hülgamine, kolme lapse kaotus, julm abikaasa, sõjakoledused, vangla, hirm jne — LOOTUST paremale tulevikule. Kui tema elus on seis, kus ta ei saa oma saatust muuta, siis muudab ta oma suhtumist. Ning tema kohanemisvõime ja meelekindlus saab tasutud päeval, mil ta armub Ameerikas sündinud hiinlasesse Jimmy Louiesse ning saab — pärast järjekordseid vintsutusi, loomulikult — selja taha jätta ahistava-alandava abielu Wen Fuga.

tanieluluguKui Pearl on oma ema jutustuse ära kuulanud, saanud teada tõe oma isa kohta ning suutnud avaldada tõe oma tervise kohta, käitub ema Winnie nagu ikka — hüsteeritseb, loobib nõuandeid ja etteheiteid. Kuid Pearlini jõuab järsku selgus: “/…/ma ei tahagi, et ta järele jätaks. Kummalisel viisil tundsin kergendust. Või ehk ei olnud see kergendus. Sest valu oli ikka veel alles. Ema rebis seda minema — minu kaitsekihti, mu viha, mu sügavamaid hirme, mu meeleheidet. Ta pani selle kõik oma südamesse, et ma viimaks näeksin, mis jääb järele. Lootus.” (lk 449) Ja hiina uskumustest tuttavast Köögijumala naisest — kes mehe sigadused alla neelab ja kõike vähimagi tunnustuse või tänuta talub — saab Proua Kurbuseta, “õnn, mis võidab kibeduse, ei ühtki kahetsust siin ilmas.” (lk 464)

P.S. Kellele pakub huvi, kui palju Tani teostes on autobiograafilist ainest, sellele võib abiks olla Sherry O`Keefe`i raamat “From China to America: The Story of Amy Tan”.

Annika Aas