Posts Tagged ‘ülevaade’

Ulmepäev Tallinna keskraamatukogus

Siis, kui ma rongi pealt raamatukogusse jõudsin, oli Veiko ettekanne juba peale hakanud.

Parajasti käis jutt südamelähedastel teemadel: ulme määratlemine ja žanrimahutavus — ehk kuidas tõsisele kirjandushuvilisele mõne käiguga selgeks teha, et “lind on ka loom” ja et tegelikult on ta hoopis ammune ulmelugeja. Seejärel kõneles Veiko Belials ulmeühingust, mitte niisama üld-tavatutvustusena, vaid rohkem ajaloolises mõõtmes. Et kuidas tema mäletab neid õrnu algusaegasid, esimesi ettevõtmisi, väljaandeid, traditsioonide käivitamist. Tuttavad teemad, aga vähemalt mina kuulsin rohkelt nüansse, mida varem ei olnud teadvustanud.

Ettekande lõpuks sai eel-eelteatena maha hõigatud ta tuleva aasta jutuvõistlus.

Teise ennelõunase ettekande pidas omaküla Maniakkide Tänav rollimäng-kirjandusest, alustades žanri olemasolu õigustustest ja sellest, kui raske on nii kiirelt arenevast valdkonnast üldistavat kokkuvõtet teha. Üks kasulik üldistus siiski koorus: “sarnane tunne, nagu siis kui mängid, ainult et sa loed”.

Muust ulmest eristab sedasorti kirjandust 1) tegelase selge üleminek oma pärismaailmast mängumaailma ja 2) tegelase arengu statistika lugejale esitamine — rohkelt numbreid! LitRPG-l on veel “leebem kaksikvend” Gamelit — lootüüp, kus tegelane selgelt tegutseb ja areneb mängumaailma sees, aga lugejale statsi ette ei visata ja levelite lisandumist ei markeerita.

Kokku on tegu tohutult areneva ja viljaka žanripöörisega, mis sisaldab omakorda rohkelt variatsioone ja alamžanre. Mõned alamžanride märksõnad: Base Building, Dungeon Core, apokalüptika ja/või post-apokalüptika, haarem, superkangelased, Tower Ascencion ja (GameLit poole pealt) Slice of Fantasy, Progression & Cultivation. Uusi alamžanre tekib ja muteerub pidevalt, sest autorid muudkui avastavad uusi viise mängumehaanikaid looks kirjutada.

Lõpuks sai puudutatud põhjuseid, miks litRPG-d loetakse: 1) kiire märul, ei ole ilulemist ega nämmutamist; 2) loetud tekstist saab sama tüüpi põnevust, mida mängust; saad kogeda mänge, mida tahaksid mängida, aga mida ei ole olemas; 3) ajafaktor — nühkatamine, mis mängus võtaks tunde, möödub lugedes ühe lausega (stiilis “kaevandasin koopast 1000 kristalli”); 4) unistuste kättesaadavus — “satun virtuaalkeskkonda” tundub realistlikum põhimõte kui “satun kosmoselaeva”.

Hommikupoolsete ettekannete järel jõudis kätte päeva põnevaim hetk: teatavaks tehti ulmekonkursi võidutööd! Paremusjärjestust ja osalejate statistikat vaata Tera Roosvaldi artiklist „Ulmeloomingukonkursi tulemused!” Reaktoris.

Palju õnne võitjatele ja aitäh kõigile osalejatele!

Peale lõunat astus saali ette Mairi Laurik tuleviku raamatukogule pühendatud ettekandega. Tema arutluse lähtepunktiks oli arusaam, et raamatukogu on juba iseenesest üpris ulmeline paik. Raamatukogu (ja raamatute) roll ulme alamžanrides avaldub aga väga mitmekesiselt. Kui maagilise kallakuga žanrides leidub (tavapäraseid) raamatukogusid sageli, siis teadusulmes on neid raskem leida — või siis raskem ära tunda ja defineerida.

Käesolev raamatukogude aasta andis Mairile tõuke Reaktorisse igal kuul üks temaatiline jutt kirjutada. Osa väljakutsest seisneb püüdes kirjutada lisaks võimalikult paljudes alamžanrides. Lõpuks sai teadusulmeliste raamatukogulugude kirjutamisel sobivaks võtmeks lugeja õiguste tõlgendamine: kuigi tehnilised lahenduskäigud võivad muutuda, on inimeste baasvajadused ja baaseesmärgid ajas püsivamad. Märksõnad: ligipääs teabele, autori töö kompenseerimine, kultuuri kandmine, õpikeskused, laenutuskeskused. Korduvalt põimus teemasse ka maagilise raamatukoguhoidja tegelaskuju.

Päeva lõpetas akadeemiline magustoit: Andrus Org & Jaak Tomberg küberpungilise analüüsiga. Publikule anti temaatiliste elementide lahkamise abimaterjaliks lugeda/kuulata katkend Stephensoni „Lumevaringust”. Analüüsi märksõnad: (omaaegne) kõrgtehnoloogia, numbrite rägastik küberruumi tohutu mõõtkava edastamiseks, metafoorid, ülekiirendatus, pinge/kontrast kahe maailma vahel, ilmetu tavamaaim ja küberruumi kirevus, võim ja “küberkauboid”, infohulgad, info lahtipakkimine (sealhulgas “raamatukohuhoidja” osavõtul), kuritegelik ilm, tegelaste kehv elukvaliteet, kuri tehnokraatia, “vabaduselubadused”, utopism, mütologiseerimine, avatarid.

Mõlemad esinejad leidsid, et varajasele küberpungile on iseloomulikud küberruumi romantiseerivad kujutelmad; inimkeha materiaalsust loodetakse ületada või vähemalt parandada, reaalsustajule esitatakse väljakutseid. Kui aga omaaegsed romantilised küberulmad asetada kohakuti sajandivahetuse “päristuleviku” ja interneti kättetulemisega, siis vabaduselubadused kommodifitseeritakse, võrkulaetud teadvuste asemel leiame pealetunginud kommertsinterneti, kus virtuaalväljundid mitte ei päästa meid materiaalsest maailmast, vaid hoopis dikteerivad seda, ning informatsiooni vaba vohamise asemel on tekkinud kõrvuasetsevad eraldatud kõlakambrid. (Minu isiklik lugeja-tähelepanek selle koha peal on, et omaaegsed romantiseeritud düstoopiad tunduvad meie praeguste argitrendide valguses tihti sellised nunnud, noh, umbes samamoodi süüta suvelapse moodi, nagu viimase pandeemia eelsed nakkuseleviku-lood.)

Siiski, ka tänapäeva olmestatud ja tarbekaubastatud võrguelu sisaldab mõningaid vanade unistuste motiive: virtuaalsed kaubad, spekulatsioonid, virtuaalstaarid (ka “reaalsete” popstaaride virtuaalversioonid) ja “taustal luuravad vastasseisus transhumanism ja posthumanism.”

Ja siis äkki oli ulmepäev läbi, internet võeti ära ja toimekam rahvas juhatati mööda salakäiku teabetemplist ära kõrtsi.

Suur tänu kartmatutele korraldajatele: Birgit Teemäe, Tea Roosvald, Eva-Liisa Lõbu ja veel paljud abilised-kolleegid Tallina Keskraamatukogust!

Tervet ulmepäeva saab järelvaadata Tallinna Keskraamatukogu kanalil.

Laura Loolaid

Fotod: Laura Loolaid
Ilmunud varem ajakirjas Reaktor

Mis teema huvitab noortekirjanduses? Raamatud aastast 2021

Mõnikord on raske leida raamatut, mis järgmisena ette võtta. Tahad rännata lohedega fantaasiamaailmas, seigelda kosmoses või kaasa elada armastusloole? Aga milline raamat küll vastaks soovitule? Eesti Noortekirjanduse Ühing tuleb appi! Võtsime ette ja koostasime 2021. aastal ilmunud eesti autorite noortekirjanduse kohta teemajuhise. Võime rõõmustada, sest selle aasta teemajuhis on tunduvalt mahukam kui eelmise aasta oma.

Eesti Noortekirjanduse Ühing
https://www.facebook.com/EestiNoortekirjanduseUhing

10 raamatut — Piret Kiivit

Võõrsil. 10 rännuraamatut

Valisin viimase kümne aasta jooksul loetust välja 10 teeloleku kirjeldust, mis eredamalt meelde jäänud. Ekstra eksootiline kauge paik ei olegi nii tähtis (loeksin huviga näiteks argisest Tallinn-Valga rongisõidust kirjutatud õnnepalulikus laadis mõttepäevikut). Oluline on autor — lahe ja ladus kirjutaja, tähelepanelik märkaja, kes haarab lugeja endaga kaasa, rändama.

.

Andres Karu “Teekond tippu : minu esimesed 51” (Tänapäev, 2019)

Autor-alpinisti eesmärk on tõusta riikide kõrgeimatesse punktidesse. Riigid on muidugi erinevad: näiteks Leedu (294 m) või Taani (171 m) kõrgeim koht on sisuliselt küngas, selliseid võiks vallutada kasvõi mitu tükki päevas, aga Prantsusmaa Mont Blanc (4809 m) nõuab juba ronimisvilumust ja erivarustust. Tuleb ette eluohtlikke olukordi (kivilaviin Elbrusel). Esimene tippude rivis on kodune Munamägi (317 m, tõustud klassiekskursiooni käigus), kuni ühel hetkel sai Karust esimene eestlane, kes on jõudnud Euroopa iga riigi kõrgeimasse tippu. Tippude juurde on autor lisanud lühiiseloomustuse: raskusaste, populaarsus jms. (näiteks Malta kõrgeima 253-meetrise Ta’Dmejreki raskusaste — paar sammu autost).

(Karu ronib edasi — “Teekond tippu 2 : nüüd on neid 82” ilmus 2021)

.

Albert Engström “Moskoviidid” (LR 14-15, 2020)

Reisikiri kodusõjajärgsest Venemaast 1923. aastal. Kunstnik Engström pääses tutvuste kaudu (rootslasi töötas N Liidus tähtsates ametites) isegi Trotski kabinetti, visandama kurikuulsat revolutsionääri-poliitikut. Autori suhtumine tundub reipalt seikluslik, aga kõige masendavama episoodi (mis ka lugeja üldmuljele lõpuks pitseri vajutab) on ta jätnud kõige lõppu: hotell Kuum Allikas (ei hakka siinkohal täpsustama, mis kohaga on tegemist).

Lugesin raamatu läbi mõne tunniga, aga meeles püsib hoopis kauem.

.

Friedebert Tuglas “Noorusmälestused. Esimene välisreis : pagulasmälestusi Prantsusmaalt ja Itaaliast 1909-1910” (Eesti Päevaleht : Akadeemia, 2011)

Raamat, mida sirvides ei saanud esialgu nö. lainele, aga ikka lugesin ja oli väga hea, vahel on vaja värskendada suhet klassikutega. Tuglast ollakse harjunud nägema ikka põdura vanahärrana, aga siin on ta 20ndates eluaastates noor seikleja, vaba mees, kes veetis aega ja haris end Euroopa suurlinnade muuseumides ja raamatukogudes. Eriti meeldejääv oli kirjeldus “vangisolekust” Napolis (Tuglas ootas pikisilmi, millal Laikmaa talle ometi raha saadab) — küll see oli üks hirmus linn… Soomest tõi ta kaasa lumelaudadega liikumise, nii et teda võib pidada isegi Eesti suusaspordi pioneeriks ;)

.

Väino Laisaar “4×4 reisid : elu läbi kolme silma” (Helios, 2016)

Mõnus raamat, lausa kahju oli, kui läbi sai. Seltskond reisib maasturitega Mongooliasse, Siberisse ja Venemaa äärealadele, raskesti ligipääsetavatesse paikadesse, kokku neli talvist ja kaks suvist reisi. Alatasa on jamad — pudedad sillad, kärestikuliste mägijõgede ületamine, kütus saab otsa, palju põnevust pakub (nagu rallispordiski) autode vastupidavus ja ettearvamatud muutused tehnoseisundis. Vahel tuleb päevade viisi niisama passida, et saada võimudelt luba edasisõiduks (ja luba ei pruugigi saabuda) või oodata lumetormi lakkamist… Just siis muutub tähtsaks kitsastesse oludesse surutud reisiseltskonna omavaheline läbisaamine. Väino Laisaar pole rohkem raamatuid kirjutanud, kuigi võiks.

.

Otsides Spunki : Tartu Ülikooli töötajate mälestusi reisimisest Nõukogude Liidu ajal” (K. Espenberg, 2016)

Kogumiku autorite nimekirjast leiame Raul Eametsa, Garri Raagmaa, Jaanus Paali, Anzori Barkalaja jt., sisukorrast reisid nii ida- kui läänesuunal (nt Tuva, Karjala, Sahhalini saar, Hiina, Lääne-Saksamaa). Tenerife ja Tai asemel käidi siis Kesk-Aasia soojades vennasvabariikides. Reisimine oli küll odav, aga seiklused see-eest tihti juba ette “sisse kirjutatud”, lennukipiletite defitsiidi tõttu. Tänapäeva mõistes sisaldas rändamine palju ebamugavusi, juba ainuüksi varustust ei anna praegusega võrrelda: presendist jakid ja telgid, Jermak-seljakotid, ketside ja Tartu botastega liueldi lumistes mägedes… Maakaarte ei saanud usaldada, kuna need olid moonutatud. Esines ekstreemsusi: uljas kohalik autojuht-džigitt roolis ajalehte lugemas, sõidu ajal ja kurvilisel Gruusia mägiteel. Ja kord juhtus ka nii, et ”ühe matka tulemuseks oli üks abielu ja kaks artiklit Eesti Looduses”.

.

Friedebert Tuglas, Karl Ast Rumor “Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa : väike Skandinaavia reisisaatja” (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2021)

Kõigepealt on see üks väga ilus raamat: nii palju huvitavat kribu-krabu, mida uurida. Kokku on kogutud enam-vähem kõik, mis selle 1931.a. varasügisel toimunud reisi kohta säilinud: kirjad, postkaardid, fotod, reisibukletid, toonastes ajalehtedes ilmunud sõnumid matkajate teekonnast ja käekäigust. Rännuseltskonda kuulusid kirjanikud Karl Ast-Rumor ja Friedebert Tuglas, sponsor-ärimees Aleksander Puhk ning roolis autovõidusõitja Heinrich Tael. Sõiduvahendiks sai Ilmarise tehases (Chevrolet’ baasil) valminud Eesti esimene moodne matkabuss (mida Pekka Erelt on võrrelnud Naksitrallide furgooniga). Maailm oli valla, tee peale jäid Helsingi, Tornio, Trondheim, Uppsala, Köln, Pariis, Verdun, Königsberg, Riia, Tartu… Norramaa on rändajate lemmik. Reisil juhtus mõndagi; veini joodi nii suursaadiku vastuvõtul viibides kui ka laagriplatsil lõkke veeres ämbrist. Pekka Erelti artiklist on pärit ka foto: 

Fotol: Ast peseb nõusid ja Tuglas kuivatab, sigaret hambus, taamal puhastab autojuht Tael priimust, Puhk pildistab.

.

Natasza Goerke “Seal” (Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2018)

Reportaažiraamat Nepaalist. NG elab osa aastast (niipalju, kui viisa lubab) kohapeal, seega ta päris võõrsil polegi. Ta võrdleb Nepaali juustuga kahe suure saia (Hiina ja India) vahel, mõlemad “saiad” on ahned ja suruvad mõjuvõimu peale, nii et omapära säilitamine sellise “juustuna” on päris keeruline. Riik ja rahvas on vaene, elutingimusi räsivad lisaks sagedased maavärinad. Mägine maa tuleb kasuks — turism toob tulu. Varem ei tulnud kohalikele pähegi ronida pühade mägede otsa jumalaid segama, selle kombe tõid Himaalajasse inimesed Läänest, alpinistid. Kurb on lugeda turistide ülbest ja võimukast käitumisest, teenindajate alandamine on tavapärane. NG terav pilk toob välja ka erilise inimkategooria — rännumehed. Neile ei meeldi, kui neid turistideks peetakse, kuna nende eesmärgid on nii erilised, ülevad ja tunnetuslikud: “… ta külastab slumme, et jäädvustada kunstfotole lapse rõõmu, kes näeb saiakest. Oma muljed paneb rändur kogu aeg pliiatsiga kirja musta Moleskine kaustikusse ja annab kõik selle hiljem, mõtisklustega kaunistatult, välja raamatu või albumina.” Eks siin leidub nö. valgele inimesele mõtteainet…

.

Siim Holvandus “Kõlupead Ameerikas” (Menu Kirjastus, 2012)

Sümpaatsed on raamatud stiilis “vaatame-mis-saama-hakkab” (filmikunstis öeldaks “road movie”). Siin ei ole tegu pühapäevakooli jalutuskäiguga pargis — autori huvi- ja erialaks on Ameerika subkultuurid. Reisi üks eesmärk on kohtuda Põrguingel Sonny Bargeriga, külastada biitnikega seotud paiku… Autor rändab koos sõbra Raivo Raidiga Ühendriikide läänerannikult idarannikule, pooleteist kuuga läbitakse 7400 kilomeetrit ja 17 osariiki. New York, Niagara juga, Chicago, Las Vegas, Hollywood, väliseestlased ja indiaanlased. Raamatust on arvatud mitut moodi. Priit Pullerits: “Joomine on selles raamatus vähemalt sama tähtis tegevus kui päevinäinud Ford Taurusega läbi Ameerika kulgemine.” Nõustun pigem Tiit Pruuliga: “Mind joomine üldse ei häiri. Eriti siis, kui sellest sünnib vaimukusi. Kui aga tekib lihtsalt lodev jutt, siis on igav. Holvandusel on vist nii olnud, et pool reisi vintis ja vaimukas, pool reisi kaine ja tuim. Aga vaieldamatult tunneb Holvandus Ameerikat ning selle pop- ja subkultuure väga hästi […]” Tsitaatide allikas artikkel GO ajakirjast. 

.

Maarja Paesalu “Ehtsa elu maik : palverännak maailma äärele” (Pilgrim, 2016)

760 läbitud kilomeetrit Hispaania pinnal, sedapuhku jalgsi. Reisikiri, mille on kirjutanud nö. inimene meie keskelt, mitte erilist vaimset kogemust otsiv kuulsus või mõni spirituaalsete pretensioonidega isik. Aga pole kahtlust, et palverännak muudab ja jääb saatma eluks ajaks igaüht. MP on hispaania keelest eesti keelde tõlkinud mitu raamatut ja märgib, et tundis tõmmet selle maa poole juba lapsepõlves. Palverännakul kohtutakse-suheldakse paljude teiste kaaskõndijatega, igal oma tempo (MP läbis päevas vahel 32 km, teinekord 15 km, enamasti 20-30 km vahemikus). Leidub rändureid, kellel kaaslaseks koer, aga lemmikloom on sellisel retkel pigem takistuseks. Raamatus on ka praktiliste nõuannete ja soovituste osa: mida kaasa võtta (nt. seljakoti suurus võiks olla kuni 50 l), mida öömajade puhul silmas pidada jne. Ent tähtsaim kogemus või tõdemus võiks olla see: “Katsumustega on vaja hakkama saada sammhaaval. Kui raskusi niiviisi ületada, ei tundugi nad nõnda mõõtmatud.”

.

Mark Kurlansky “Havanna : subtroopiline deliirium” (Eesti Raamat, 2020)

Raamat, mille avastasin juhuslikult, töö juures sirvides. Kui leidsin lause, kus Havanna maju võrreldakse vihma kätte jäänud luitunud tortidega, siis oli selge, et tuleb lugeda ning pettuma ei pidanud. Havanna on läbi aegade olnud võõrvallutajate ja sisserändajate huvide mängumaa ning linna ajalugu seetõttu erakordselt segadusterohke (mõned märksõnad: orjakaubandus, piraadid, hispaanlased, hiinlased, ameeriklased ja Nõukogude Liit). Kliima on raskesti talutav: kõrvetav päike, tohutu niiskus, soolane õhk. Havanna ja Fidel Castro on lahutamatud. Fidel armastas väga jäätist ning laskis ehitada maailma suurima jäätisekohviku (1000 istekohta). Raamat sisaldab muuseas ka Mojito kokteili retsepti. Kummaline tundub enesetappude ja märterluse auväärne oreool ühiskonnas. Eriti tragikoomiline on seik pettunud poliitikust, kes tegi raadio otsesaates enesetapu, kuid tema hoolikalt planeeritud žest luhtus, kuna viimaste sõnade ja püstolipaugu ajal lasi jaam parasjagu eetrisse kohvireklaami.

.

Piret Kiivit

Looming on tähtede otsing. Fragmente Kärt Hellerma raamatunäituselt

Kui maailm on sõna
siis miks ei oska ma
seda lugeda
Kui maailm on raamat
siis miks ei suuda ma
seda avada

Kärt Hellerma

Oma sisemise sõnumi ja poeetilise keele, rahvausundi, mütoloogilise ja müstilise ainestiku abil kompab Kärt Hellerma〈1〉 läbi sotsiaalkriitilise, eksistentsiaalse ja iroonilis-humoristliku prisma inimese olemise ja tunnetuse PIIRE,〈2〉 meie alateadvuses, teadvustamatuses elavat maailma, viib kokku füüsilise ja metafüüsilise, nähtava ja nähtamatu sfääri ning tõuseb oma poeetilistel rännakutel maapealsete ja veealuste saladuste juurest taevaste saladusteni välja.〈3〉 Kogu tema loomingut võib muu hulgas vaadelda kui tähtede otsingut,〈4〉 nii taevases ja vaimses kui ka maises mõttes.

Kannan oma silmi kui salakuule
millega näen sisse
ja näen välja
näen kaugemalegi veel
Mu seitse senist elu säravad
mu silmade salakuulides
nagu üheksa kassi käpad
tugevad pehmed
ja siledaks hõõrutud〈5〉

Maailmakõiksuse olemust uuriva, absoluudi poole püüdleva kirjaniku maailma kogemuse kandjaks, juhiks ja lätteks on aga VALGUS.〈6〉

Seniitvalgus
kõuehäälses karstikoopas
kõigi kudede all
Seniitvalgus
mis paistab
päikese tagant
kõigil su elu
pööripäevadel
Surma selge niit
otse läbi lagipea
nagu õmbleks keegi
sind taeva külge
Vaatan üles
Aga traageldajat
ei näe〈7〉

Valgusest kantud maailmast, selle vaikusest − „pilve piirilt“, võtab PIIRILKÕNDIJA Kärt Hellerma sõnu, et lükata „neid ritta“,〈8〉 sest tema jaoks on taevas „luule / kõikidest ülevam kunstiliik / seal üleval“〈9〉. Samal ajal on ta ka tuuker, kes toob „vaiksed veealused sõnad“ veest välja ja paneb need „aialippidele kuivama“, et „näha mis sõnad ütlevad“. Tema

veest võetud sõnad
on allikasõnad
tiigisõnad ja jõesõnad
on meresõnad
mis meresinast võetud
ja ookeanisõnad
mis muudavad
meid aupaklikumaks
On tõusuveest tulijad
ja on mõõnaaegade sõnad

[—]

Vaikides kõneleb vesi
sõnadega mis on tehtud veest
vees on silmad ja sõnad
ja sõnadel on silmad vees
kui teaks
kes vaatab mind veest
ja räägib minuga seest〈10〉

Ja lõpuks ongi kõik kokku üks suur VAIKUS: „Vaikus on sõnade häll, nende ookean. Sealt nad kerkivad – tulevad nagu vee alt. Vaikus on ka nende taevas. Sealt nad langevad, järjest – sõnad, mis vaikust ei lõhu, mis pole vaikusest raskemad. // Arvan siiani, et vaikus on peamine, et vaikus on algus ja lõpp, et vaikuses toimub kõik.“〈11〉

Palun pese puhtaks
põhiheli mu sees
ja suru mu vaikusest
väljasirutatud kätt
Palun ühtlusta
udu mu luude kohal
ja pane
nii udu kui luud
puhtaks pestuna
põhihelisema〈12〉

Kärt Hellerma PROOSATEOSTE minategelast iseloomustab, nagu tõdeb luuletaja, tõlkija ja kirjandusloolane Livia Viitol, „„sisemine“ sund ja kohustus kirjutada üles oma aega ja iseennast ning teha seda ausalt ja kartmatult, maske maha rebides ning iseenda haavatavust lugejatele ette söötes“. Ta ei pelgavat iseennastki mängu panna, kuigi see teeb piiri „minategelase“ ja kirjaniku „mina“ vahel ülihapraks – kuni täieliku haihtumiseni välja. Kuid just see vormivat Hellermad üheks sisendusjõulisemaks ja võimsamaks sisemonoloogide loojaks eesti nüüdiskirjanduses, samuti jutustajakõne uuendajaks. „Tema tekste ilmestab eriline rütm ja poeesia, ning sellega kaasnev ARBUMISE JA MANA piirimaile jääv vorm.“〈13〉

„[M]õtteuperpalle, fantaasiamänge, sürrealistlikke käänakuid ja ülepea kiiremat käiku kui mõni teine kirjandusžanr“〈14〉 võimaldab prosaistile aga LUULE. Luuletused langevat talle „sõna otseses mõttes pähe“, s.t et enne „sõnadepilve „laskumist““ kannab ta seda „tükk aega pea kohal, nagu aafriklanna oma pampu“. Ja ega selle sisu talle mitte alati kohe näidata. Kõik tähendused aga tulevat hiljem, „kui luuletus juba kirjas on“.〈15〉

Lähedaseks elutunnetuseks on sõnameistrile ŠAMANISTLIK ELUTUNNETUS, „mis tunnistab meie algset täiuslikku loomust, millele on omane elada loodusega kooskõlas“.〈16〉

Olen valge nõid
seetõttu te mind ei märka
see on pehmete maagide paradoks
olla kerge nagu kirme
ja haihtuv nagu härmatis
meil tuleb käia
ülepäeviti uduks
ümber samasugune transparents
nagu taimedel
kerge uljas udu
Jumala hulljulge samm
siiapoole riiki
Jumala igavene emanatsioon
mis ilmub
suure transparentse sõnana
igal hommikul
uuesti nähtavale〈17〉

Šamanistlik elutunnetus, mis olevat võinud alguse saada juba suviti Maalapseks olemise ajast isapoolsete vanavanemate juures Järvamaal, on küllap kujundanud ka sisemist tungi suhelda PUUDEGA, kellest ta on mitmel pool – näiteks proosakogus „Koidula käsi“ ilmunud loos „Puuvaimude kool“– kirjutanud. Nendega suhtlemine olevat „energeetiline akt, milles on alati ka midagi saladuslikku“.〈18〉

Keele- ja kujunditundliku kirjanikuna soovib Kärt Hellerma puhta, labastamata sõna abil väljendada „sügavamat tõde“, mida ta on võimeline tajuma, et tõlkida inimkeelde keelt, millega maailm temaga kõneleb, et jõuda „argimaailma varjukihtide all“ peituva UNIVERSAALSE KEELENI,〈19〉 maailma kuminaga kokkukõlamiseni,〈20〉 ühtsuskogemuseni〈21〉.

Oma rännakutel on looja ja „peenhäälestuja“〈22〉 Kärt Hellerma, kelle holistiline elutunnetus ja maailmanägemus seob kõike ühtse energiavälja kaudu üheks tervikuks, jõudnud panteistlike ja teosoofiliste sugemetega maailmanägemisest kvantfüüsikal põhineva maailmakäsituseni. Nimetaksin seda transtsendentseks realismiks, mis kätkeb piiridel kõndiva kirjaniku loomingus nii transtsendentset kui ka realistlikku poolust.

Kord saab sinustki sõnakiir
rändur läbi ilmaruumi
Siis sa enam ei küsi
kuidas oskab üksainus
ürgne sõna
nii kiiresti liikuda〈23〉

Kangutad maailma kaasi lahti
terve elu
terve eluaja
astud valurajal
nagu lummatu
kuni kord käib kerge klõps
ja kaaned avanevad
nagu poleks nad kunagi
kinni olnudki
Siis katkeb üks ahel
siis sinagi saad
täheks raamatu vahel〈24〉

Eve Pormeister

________________________________________________

1 Kärt Hellerma (snd 9.11.1956) koolitee möödus Tallinnas. 1981. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanduse alal. Seejärel tegutses ta aastaid ajakirja „Noorus“ publitsistika- ja hiljem mitme ajalehe kultuuritoimetajana. Alates 90. aastate lõpust on ta vabakutseline kirjanik, kirjanduskriitik ning raamatutoimetaja. 1997. aastal ilmus Hellerma esimene raamat, romaan „Alkeemia“. Järgnesid romaanid „Kassandra“ (2000) ja „Koer ja Kuu ehk Seitse päeva jaanuaris“ (2018). Tal on ilmunud veel artiklikogumikke, novellikogusid, lasteraamatuid ja reisikirju ning alates 2014. aastast viis luulekogu. Tema viimasteks avaldatud teosteks on autobiograafiliste juttude kogu „Üks päev minu ema elust“ ja lastejutud „Lugu tüdrukust, kes kartis kööki. Lugu poisist, kes tahtis olla puuris“ (2021).
2 Vt: Eve Pormeister, Näen, kuula, tunnetan. Tallinn: EKSA, 2021, lk 146–148.
3 Käesolev tekst on pisut töödeldud.
4 Vrd: luuletust „Looming on tähtede otsing“. Rmt: Kärt Hellerma, Päeva lõpus. Luulet 2018–2019. Tallinn: EKSA, 2019, lk 65.
5 „Kannan oma silmi kui salakuule“. Rmt: Kärt Hellerma, Seniitvalgus. Paraluulet 2013–2014. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 103.
6 Vt: Eve Pormeister, Valgus – meie maailma alus. Vestlus Kärt Hellermaga. − Akadeemia 2021, nr 9, lk 1604 –1606.
7 „Seniitvalgus“. Rmt: Kärt Hellerma, Seniitvalgus, lk 105.
8 Luuletusest „Hommikune sõna ja õhtune sõna“. Rmt: Kärt Hellerma, Hümn pikale ninale. Paraluulet (2014–2015). Tallinn: EKSA, 2015, lk 152.
9 Luuletusest „Pilved on taeva riimid“. Rmt: Kärt Hellerma, Päeva lõpus, lk 56.
10 Luuletusest „Tuuker“. Rmt: Kärt Hellerma, Autogramm. 101 luuletust │2016 – 2017. Tallinn: lk 53−54.
11 Kärt Hellerma, Muruniitja. Rmt: Kärt Hellerma, Üks päev minu ema elust. Autobiograafilisi lugusid. Tallinn: Hea Lugu, 2021, lk, 14.
12 „Palun“. Rmt: Kärt Hellerma, Autogramm. 101 luuletust 2016–2017, lk 73.
13 Livia Viitoli käsikiri, mai 2019. Minu esiletõst – E. P.
14 Kärt Hellerma, Seniitvalgus. Paraluulet 2013−2014, tagakaas.
15 Eve Pormeister, Valgus – meie maailma alus. Vestlus Kärt Hellermaga, lk 1613.
16 Sealsamas, lk 1626.
17 „Olen valge nõid“. Rmt: Kärt Hellerma, Päeva lõpus. Luulet 2018−2019, lk 68.
18 Eve Pormeister, Valgus – meie maailma alus, lk 1626.
19 Vt ka Eve Pormeister, Näen, kuulan tunnetan, lk 122–123.
20 Vrd: Kärt Hellerma, Islandi kiri. Tallinn: NyNorden, 2014, lk 162.
21 Vrd: Kärt Hellerma, Medusa juuksed, lk 479.
22 Luuletusest „Olen mees, peenhäälestuja“. Rmt: Kärt Hellerma, Autogramm. │ 101 luuletust 2016–2017, lk 94.
23 „Kord saab sinustki“. Rmt: Hellerma, Hümn pikale ninale. Paraluulet II (2014−2015), lk 144.
24 „Kangutad maailma kaasi lahti“. Rmt: Kärt Hellerma, Autogramm. 101 luuletust 2016–2017, lk 52.

Mida valida noortekirjandusest?

Mõnikord on raske leida raamatut, mis järgmisena ette võtta. Tead küll, mis huvi pakub, aga milline raamat vastab soovitule? Eesti Noortekirjanduse Ühing tuleb appi! Võtsime ette ja koostasime 2020. aastal ilmunud eesti autorite noortekirjanduse kohta teemajuhise. Selliselt on kohe teada, mis raamat valida, kui huvi pakub loodusega seotu, vaimse tervise probleemid või hoopis krimi!

Eesti Noortekirjanduse Ühing
https://www.facebook.com/EestiNoortekirjanduseUhing

Tartu linnakirjanik 2017 — Kristiina Ehin

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2018 — Mika Keränen

 

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2019 — Vahur Afanasjev

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2020 — Carolina Pihelgas

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2021 — Juhan Voolaid

Halliki Jürma ja Tiina Sulg