Posts Tagged ‘ülevaade’

Põhjamaade krimikirjandus: A-st Q-ni, väikesaartest suurlinnadeni

Kui ma hakkasin kokku panema ülevaadet viimaste aastate Põhjamaade krimikirjandusest, jahmatas mind raamatute hulk. Ma muidugi teadsin, et neid on palju, aga et nii palju… Niisiis ei ole see kirjatöö nüüd ei üldiselt ega maade või teemade kaupa mitte ülevaade, vaid rohkem nagu sissevaade, sest nimekirjaga ma piirduda ei tahtnud, aga kõigist raamatutest natukenegi kirjutamine teeb loo loetamatult pikaks. Ja mõistagi ei ole ma kõike lugenud. Jätan siit meelega välja ka niigi hästi tuntud „neli vaala”: Henning Mankelli loodud Kurt Wallanderi, Jo Nesbø Harry Hole’i, Lars Kepleri Joona Linna ning nii Stieg Larssoni kui David Lagercrantzi Lisbeth Salanderi, mainin ainult, et see viimane on üks väheseid kordi, kus ma teise autori poolt kirjutatud järgedesse positiivselt suhtun. Leif G. W. Perssoni suurepärasest Backströmi sarjast on õnneks suurem osa siin samuti juba varem esitletud (siin).

Üldised tähelepanekud.
Raamatud paistavad minevat järjest võikamate üksikasjade kirjeldamise teed. Päris tihti ja eriti sarjade puhul on juhtunud, et ma tahan ainult teada, mis siis õieti juhtus, ja jätan suuri tükke lugedes vahele. Enamasti kirjutataksegi kriminulle sarjadena. (See muidugi ei ole ainult Põhjamaade ega ainult krimikirjanduse trend.) Inimestel on ilmselt turvaline lugeda samade tegelastega raamatuid, ehkki kui (vähemalt tõlgete) ilmumise vahe on pikk, peavad karakterid olema väga head ja nende elu piisavalt huvitav, et järgmise ilmumisajaks veel midagi mäletada. Enamus autoreid on rootslased. Paljud uurivad tegelased ei ole politseinikud, vaid töötavad muul alal, kõige sagedamini muidugi ajakirjanikuna, kuid ka prokuratuuris, sotsiaaltööl, advokaadina või lausa õpetajana. Uurijal on väga sageli narkomaanist perekonnaliige, elus või surnud, paranemas või tagasi langemas. Tihti saavad sündmused alguse kaugest minevikust, populaarne on Teine maailmasõda, aga juured võivad ulatuda kasvõi 19. sajandisse, sageli jutustataksegi lugu mitmes erinevas ajas. Eriti rootsi autorite puhul on populaarseks tegevuskohaks mõni saar, iseäranis kuritegelik paik paistab olevat Gotland. Samuti on rootslastel kombeks kaks autorit korraga, on nad siis kaane peal eraldi kirjas või valinud ühise varjunime – Alexander ja Alexandra Coelho Ahndoril näiteks nimetavad end Lars Kepleriks. Lisaks sellele, et paljudest raamatusarjadest on saanud telesarjad, on osa raamatuid kirjutatudki viisil, mis paneb pildi silme ees liikuma, selmet süüvida nähtamatusse.

Alustagem seda sissevaadet siis sarjadega uurivatest naistest, kes ei ole politseinikud.
Üks varasemaid, mida tahaks mainida, on kirjanik Erica Falcki sari: esimene raamat „Jääprintsess” ilmus 2011. aastal, „Jutlustaja” 2012, „Kiviraidur” 2014. Teoste tegevus toimub Rootsi läänerannikul asuvas väikelinnas Fjällbackas, kust autor Camilla Läckberg ise pärit on.
10-osalisest sarjast on eesti keelde nüüdseks jõudnud täpselt pool, äsja ilmus „Sohilaps”. Pärast eelmises raamatus (erakordselt põnev ja peaaegu uskumatu sisuga „Murelind”, 2016) toimunud pulmi on noor ema Erika nüüd õnnelikus abielus politseinik Patrick Hedströmiga. Ta leiab oma ema asjade hulgast saksa raudristi ja läheb ühelt vanalt ajalugu tundvalt mehelt selle kohta pärima. Mees tapetakse. Erika leiab ema päevikud ja nende lugemine annab talle lõpuks võtme oma ema ja samuti enda lapsepõlve kannatuste mõistmiseks. Teise maailmasõja mõjust inimeste eludele annab kirjutada ikka ja jälle. Patrick ja Erika on sümpaatsed tavalised inimesed, kes on uuriva ja ärksa vaimuga, armastavad teineteist ja oma last (kuid tahaks sellegipoolest vahel öösel magada) – ühesõnaga, natuke normaalsust tasakaalustamaks uuritavate lugude koledusi.
Raamatuid on tõlgitud juba rohkem kui 40 keelde ja loodetavasti tuleb lisa ka eesti keeles. Rootsis on mitme raamatu põhjal tehtud ka telefilmid.

Neljaosalisest Taani sarjast, mille peategelane on Nina Borg ning autoriteks Lene Kaaberbøl ja Agnete Friis, on eesti keeles seni ilmunud kaks. Nina Borg on naine, kellel on naftaplatvormil töötav armastav abikaasa ja kaks last, ent tema põhitähelepanu kipub olema suunatud siiski võõrastele abivajajatele. Punase Risti õena töötab ta pagulastega ja näeb lähedalt maailma, mida tavaline inimene kohtab haruharva. Nina Borg on sukeldunud maailmaparandamisse. Kui ta oleks mees, nimetaksime teda kangelaseks. Kuna ta on naine, nimetatakse teda pigem halvaks emaks. Aga mida teha, kui abivajajaid on nii palju?! Kuidas ja kuhu piir tõmmata?
”Poiss kohvris” (2014)
Sõbranna pöördub Nina poole palvega tuua hoiukapist ära kohver ja vaadata sinna sisse alles siis, kui ta on varjulises kohas. Kohvrist leiab Nina elusa lapse. Politseisse pöördumise asemel hakkab Nina ise asjaga tegelema, paralleelselt jutustatakse meile noore leedulanna lugu, kelle laps rööviti. Lugu on põnev, klassikaliselt on kurikaelteks idaeurooplased ja skandinaavia rikkurid, kes arvavad, et raha eest saab kõike ja samas „ma ei tahtnud ju midagi halba”, aga laipu saab kokku ohtralt.
Lene Kaaberbøli ja Agnete Friisi esimene Nina Borgi raamat on pälvinud tunnustust nii Taanis kui ka mujal. 2009. aastal võitis see aasta parima põnevikuna maineka Harald Mogenseni auhinna, oli Skandinaavia parimale kriminaalromaanile antava Klaasvõtme auhinna nominentide hulgas ning ka New York Timesi bestseller.
„Vaikne, märkamatu tapmine” (2016)
Selles osas saab Nina Borg raskelt kiiritada ja surmaohtu satub ka tema tütar. Raamat on väga põnev, lugu jutustatakse ja sündmusi esitatakse mitmest vaatenurgast ja etteaimatava kõrval on ka üllatusi. Karta on, et seda osa peategelase abielu üle ei ela.

Lone Theilsi osavalt üles ehitatud ja väga põnev debüütromaan „Saatuslik merereis” (2017) on inspireeritud tõestisündinud juhtumist.
Aastal 1985 kaovad ühelt Inglise laevalt jäljetult kaks taani tüdrukut, aastaid hiljem ilmub Inglise rannakülas leitud kohvrist neist tehtud foto. Taani ajalehe Londoni korrespondent Nora Sand otsustab asja uurida ja sõidab Taani tüdrukute kireva taustaga tutvuma. Sündmused arenevad peadpööritava kiirusega ja Nora elu satub ohtu. Juba on ilmunud ka järgmine raamat „Kurva poeedi naine”, milles Iraanist Taani põgenenud kuulus poeet palub Noral üles otsida oma põgenemisel silmist kadunud naise.
Autor, nagu tema kangelannagi, töötas 20 aastat ajakirjanikuna, 16 sellest Londonis Taani ajalehe Politiken korrespondendina.

Viveca Sten on üks edukamaid Rootsi naiskrimiautoreid. Tema raamatuid on avaldatud enam kui 25 keeles ja müüdud maailmas kokku üle nelja miljoni, Rootsis on nende põhjal vändanud 15 osa telesarja „Mõrvad Sandhamnil”. Raamatuid paistab praegu olevat ilmunud kaheksa ja mina loeksin sarja küll väga hea meelega edasi. See on jälle just selline sari, kus püsitegelaste elu kujutamine tundub olulisemagi osana kui mõrvad.
„Vaga vesi” (2016)
Thomas Andreasson on töötanud politseis 14 aastat, neist 8 merepolitseis ja tunneb saarestikku nagu oma koduõue. Nüüd saadetakse ta oma Harö suvekodu naabersaare Sandhamni rannast leitud uppunud mehe surma asjaolusid uurima, appi kutsub ta oma lapsepõlvesõbranna, kohaliku advokaadi Nora Linde, kelle poja ristiisa ta on. Nora on arsti abikaasa, kahe lapse ema ja tõeliste snoobide minia. Põnevas ja ootamatu lõpuga kriminaalloos on palju juttu kodutundest, kodu tähtsusest, see sisaldab ka rohkelt peresuhteid ja saarestiku igapäevaelu.
„Suletud ring” (2017)
Põhja-Euroopa suurima avamereregati stardipauguga üheaegselt kõlanud lasuga tapetakse keset merd võistleva laeva kapten, Rootsi kuningliku jahtklubi aseesimees. Väga põnevat lugu uurivad jälle Thomas ja Nora, kelle õigusalased teadmised kõrgseltskonna saladustes orienteeruda aitavad.

Leena Lehtolainen on Soome kuulsaim naiskrimiautor, kelle teoseid on tõlgitud enam kui 20 keelde. Tema Maria Kallio raamatusari on saavutanud Soomes kultusliku staatuse, on võitnud ohtralt auhindu, sh kandideerinud Põhjamaade krimikirjanike suurimale auhinnale Klaasvõti. Eesti keelde on neid seni tõlgitud kaks.
„Minu esimene mõrv” (2016)
Noor punapäine Maria Kallio töötas pärast politseikooli lõpetamist paar aastat ja tüdines siis igavast raportite kirjutamisest ning asus juurat õppima. Ta on väikest kasvu, kuid hästi treenitud ja terava mõistusega osavõtlik inimene. Tema eraelust väga palju juttu ei ole. Esimese raamatu alguses on ta võtnud vastu pooleaastase asenduskoha Helsingi kriminaalpolitseis, et leida elule uusi vaatenurki. Esimest mõrva uurides tuleb tal tegemist tuttavate inimestega, sest suvepuhkuste ajal pole uurijaid valida. Raamatus tuleb juttu uimastitest ja raamatupidamisega sahkerdamisest, vägistamistest ja ohvri kohtlemisest. Raamat on realistlik ja jutustamisviis soomlaslikult aeglane, ülemäärast põnevust ei maksa oodata.
„Kiusatute kaitsja” (2017)
Maria on asunud tööle Tapiola advokaadibüroosse ja politsei tegemised ei tohiks enam temasse puutuda, aga taaskord juhtub, et mõrvatakse tuttav ja Maria ei suuda uurimisest kõrvale hoida. Omapärase punapea eradetektiivitöö politseile mõistagi ei meeldi. Tapiola koorekihi saladustesse süvenemine seab ohtu ka Maria enda elu.

J. K. Johansoni nime taga peitub grupp tele- ja filmistsenaristidest autoreid. Palokaski triloogia raamatud „Laura“, „Noora“ ja „Venla“ on ilmunud 2016-2017. Uuriva tegelasena satub loo keskmesse Miia, kes pärast politseitöölt lahkumist läheb oma vanasse kooli eriõpetajaks – see tähendab raskustesse sattunud või sattuvate õpilaste nõustamist; tema noorem vend Nikke on sama kooli psühholoog. Miial pole hea otsustusvõime meeste suhtes ja Nikke on õpilastega kontakti saamise nimel liiga semutsev olnud, millest veel palju pahandust tuleb. Nende vanem õde Venla on aastaid tagasi teadmata kaduma läinud ja seetõttu puudutab Laura-nimelise õpilase kadumine neid eriliselt. Läbivalt on mängus salapärased ingliripatsiga kaelakeed. Tänapäeval noor olemine on tõeliselt ohtlik: narkootikumid, internet ja suur rahaahnus, et olla võrdne klassi popimatega, võimaldavad koostada surmavaid kombinatsioone.
Esimene raamat keskendub Laura Andersoni kadumisele, meenutatakse ka Venla lugu, kuid kahte juhtumit veel ametlikult ei seostata. Lõpuleheküljel see kahtlus tekitatakse ning järgedes areneb see edasi.

„Päikesetorm” (2015) on Åsa Larssoni debüütromaan ja sellena ka premeeritud.
Peategelasteks on Stockholmist tulnud jurist Rebecka Martinsson, kes kodukülla naasnult sõpra aidates riskib kõigepealt oma töökoha, aga loo arenedes juba märksa enamaga, ja kohalik uurija Anna Maria Mella. Anna Maria Mella peaks õigupoolest tegema enne sünnitust ainult kontoritööd, kuid palutakse appi võika mõrva lahendamise juurde. Juurdluse prokurör teda ei salli, tema silmis on Anna Maria kõige rohkem 1.51 pikk kääbusnaine ja sellestki poole võtab enda alla hobusenägu: rasedana näeb välja nagu kuubik! Prokurör arvab teadvat ka põhjust: Lapi külade sugulusaretuse paratamatu tagajärg. Õnneks (ja prokuröri meelehärmiks) on ta väga võimekas uurija.
See on väga hästi kirjutatud raamat usust, fanatismist, ahnusest ja vägivallast, samuti ematunnetest ja keerulistest sõprussuhetest. Põnevuseotsijad ei pea pettuma, tegelased on inimlikud ja nendega juhtuvad asjad õudusest hoolimata usutavad.
„Veresüü” (2016) toimumise ajaks on möödunud kaks aastat, Rebecka on pärast õudseid sündmusi vaikselt koost lagunenud, sündmusi endid ta ei mäleta. Ta on pikalt olnud haiguslehel ja töötanud väga väikese koormusega. Siiski on õnneks kusagil tema sees peidus punaste kummikutega väike tüdruk, kes võtab iseseisvalt vastu otsuseid, mida tema ei suuda. Töö tõttu satub ta taas Kirunasse, kus äsja lapsepuhkuselt naasnud politseiinspektor Anna Maria Mella on asunud uurima preester Mildred Nilssoni kolm kuud tagasi toimunud mõrva. Alles Rebecka sattumine mõrvajuurdlusesse muudab ta aju taas töökõlblikuks ja asjad hakkavad hargnema just tänu temale, ehkki ta püüab mitte sekkuda. Ega Rebecka sellestki loost vigastamata pääse, kuid autor ütleb järelsõnas, et tal on suur usk sellesse punaste kummikutega tüdrukusse – nagu ka lugejatel. Loodetavasti tõlgitakse eesti keelde veel raamatuid temast, sest peale „Veresüü” on ka sarja viies raamat saanud parima Rootsi kriminaalromaani auhinna.

Järgmised raamatud pole küll nii verivärsked, kuid vajavad ilmtingimata äramärkimist.
Islandi kirjanik Yrsa Sigurdardóttir on kirjutanud Thóra Gudmundsdóttirist kokku kuus raamatut, kolme viimast tuleb seni lugeda inglise keeles, aga loodame parimat. Viimane raamat ilmus islandi keeles 2011. aastal ja paratamatult tekib kahtlus, et rohkem neid ei tule.
„Kolmas märk” (2011)
Thóra Gudmundsdóttir on 36-aastane lahutatud advokaat, 16-aastase poja ja 6-aastase tütre ema, kes koos vanema ja kogenuma partneri Bragiga tegeleb nende vastses advokaadibüroos Reikjaviki südalinnas peamiselt lepinguõigusega. Seda iroonilisem on, et rendilepingut sõlmides lasid nad endale pähe määrida eelmise rentniku oivaliste soovituskirjadega sekretäri Bella… Raamatus uurib Thóra koos Saksamaalt saabunud uurija Matthew Reichiga sealt pärit tudengi surma. Perekond ei ole politsei tulemustega rahul ja Thórat on neile soovitanud tema professor Saksamaa õpingute ajast. Muuhulgas saab raamatust teateid ka Islandi nõiaprotsesside, nõidumisviiside ja krati valmistamise kohta. See käib hoopis teisiti kui vanadel eestlastel!
„Kes teisele hauda kaevab” (2014)
Raamatu sissejuhatus, mis kujutab sündmust 1945. aastal, on nii kole, et kui ma poleks sarja esimest raamatut lugenud, oleksin selle ilmselt lugemata käest ära pannud. Nüüd aga teadsin, et raamat tuleb põnev ja psühholoogiliselt usutav ning sisaldab arvestatava hulga Thóra kuivalt humoorikaid tähelepanekuid ja väljaütlemisi. Seekord läheb Thóra appi hotellipidajast kliendile Jónas Júliussonile, kes väidab, et tema ostetud kinnisvaral esineb „varjatud viga”: seal nimelt kummitab. Varsti saab tema kliendist aga kahtlusalune noore arhitekti Birna surmas. Uurimine, mille Thóra seepeale omal käel ette võtab, paljastab ammused õõvastavad sündmused ja lahendab mõrvaloo. Lisaks saab Thórast vanaema.
„Tuhk” (2015)
1973. aasta ootamatu vulkaanipurse mattis järgnevate päevade jooksul suure osa Islandi külje all asuvast väikesaarest laava ja tuha alla. Mitu aastakümmet hiljem, kui piirkonda välja kaevama hakatakse, nõuab kunagise majaomaniku poeg Markús, et tal lubataks esimesena keldrisse minna. Veidi aega keldris veetnud, tuleb ta vapustatult välja ja ütleb, et see, mis ta keldrist leidis, ei olnud küll põhjus, miks ta üksi sisse minna tahtis – sealt leitakse mitme mehe laibad. Advokaat Thóra Gudmundsdóttiri ülesandeks saab tõestada, et Markús pole sooritanud ei keldris ilmsiks tulnud võikaid kuritöid ega ole süüdi ka oma lapsepõlvesõbranna surmas. Tõde on maetud paksu tuha- ja ajakihi alla, kuid kaevatakse sealt välja ja lõpplahendus on äärmiselt üllatav.
Yrsa Sigurdardóttiri uusim raamat, ohtralt kodu- ja välismaiseid auhindu võitnud „Pärand”, alustab uut sarja, milles peategelasteks politseijuurdlust juhtiv Huldar ja psühholoog Freyja, kes selles raamatus tähtsaima tunnistaja, seitsmeaastase lapse eest hoolitseb. Loole lisab pikantsust seik, et hiljaaegu veetsid nad pärast kohtumist baaris ühise öö ja Huldar väitis tollal, et ta on maalt tulnud puusepp… Praeguseks on seda sarja kirjutatud kolm raamatut.

Jens Lapidus kasvas üles Stockholmis ja õppis Londonis juristiks. Ta on edukas kaitseadvokaat, kes on esindanud arvukatel kohtuistungitel Rootsi kurikuulsamaid kriminaale. Oma töö tõttu on tal vahetut teavet Põrguinglite ja Bandidose arveteklaarimistest, etnilistest maffiatest, vanglagängidest ning narkootikumidest, küllap ka kokkupuuteid korrumpeerunud politseinikega. Kahes raamatus kohtume Emelie ja Teddyga, isevärki paariga, kes olude sunnil koos tegutsema sattunud.
„Vipiruum” (2016)
Emelie Jansson on provintsist pärit noor ambitsioonikas rootslanna Stockholmi peenes advokaadibüroos. Ootamatult annab büroo osanik Emeliele ülesande, millest keelduda ei ole ilmselt mõistlik ega võimalik. Tal tuleb koos töötada äsja vanglast vabanenud noore hiiglasekasvu Teddyga, kellel on Balkani juured. Teddy soovib endise eluga lõpparve teha, kuid raha pole, võlad on maksmata ja ööbida tuleb õe juures. Sobimatul paaril tuleb üles leida Rootsi kõrgklassi kuuluv noor edukas investor ja tuntud peoloom Philip Schale, kes on kadunud. Omavaheliste tülide ja vastumeelsuse kiuste tuleb noortel ülesandega hakkama saama ja nad saavad teineteise kohta nii mõndagi üllatavat teada.
„STHML delete” (2016)
Raamatus kohtume uuesti Emelie ja Teddyga, kes tõmmatakse taas kriminaalsete sündmuste keerisesse. Mõrvapaiga lähistelt leitud noor, raskelt vigastatud mees vahistatakse mõrvas kahtlustatuna ja ta nõuab kaitsjaks Emelie Janssonit, kuigi too on ärijurist. Üksjagu on juttu Teddy perekondlikust taustast, kurbusega näeb ta õepoega tegemas samu vigu, mis ta ise noorukina tegi. Emelie otsustab, et on väsinud aitamast niigi püstirikastel riskikapitalistidel veel rikkamaks saada, ning leiab oma kutsumuse kaitseadvokaadi ametis. Korraks paistab, et õiglus võidutseb. Raamat ilmus Rootsis 2015. aastal ja pole andmeid, et sellele järge tuleks, aga võiks.
Kuigi ka neis raamatutes leidub organiseeritud kuritegevust ning erijäledaid politseinikke, sisaldas Lapiduse varasem ülikiidetud Stockholm noir’i triloogia „Kiire raha”, „Puhas kättemaks” ja „Luksuslik elu” kirjelduse järgi nii palju maffiat ja narkodiilereid, et mul ei tekkinud isu lugeda.

„Taevastes kõrgustes” (2017) on Jonas Moströmi esimene Nathalie Svenssoni sarja raamat.
Uppsala psühhiaater Nathalie Svensson on äsja lahutanud ja muretsenud endale korteri Stockholmi, kus veedab aega, kui lapsed on koos isaga. Ühel ööl saab ta kohtumissooviga sms-i mehelt, kellega paar nädalat tagasi öö veetis. Kohtumine on Karlaplani väljakul ja kohale jõudes näeb naine, kuidas selga tulistatud mees purskkaevu kukub. Rünnak on praktiliselt identne kümne aasta eest toimunud Nathalie kihlatu mõrvaga. Lugedes tundub raamat üsna huvitav, aga pärast jääb mingi rahulolematuse tunne. Lahendus on kole, aga paraku üpris äraleierdatud. Ma ei ole eriti veendunud, et seda sarja edasi loeksin.

Kirsti Manninen ja Jouko Raivio on koos kirjutanud kuus ajaloolist kriminaalromaani, milles on uurijateks vanapiigast õpetajanna Matilda Ehrström ja tema juuratudengist nõbu Johannes Calonius.
„Stenvalli juhtum: kuritöö Helsingis 1873. aastal” (2017) on sarja viimane raamat ja selles tapetakse oma kodus voodis endine lavatäht. Ajad on ärevad, puhuvad isamaalised tuuled ja sündimas on kutseline rahvusteater. Raamat on kirjutatud minavormis, vahelduvad jutustajad Matilda ja Johannes. Raamat algab nende sõiduga Alexis Stenvalli (meile rohkem tuntud Aleksis Kivi nime all) matustele, tegemist tuleb peale mõrva(de) ka salapäraselt kaotsi läinud käsikirjaga. Ajastut on kujutatud huvitavalt ja põnev on jälgida kaasaegsete seisukohti erinevates küsimustes, näiteks siivsa Matilda arvamust „Seitsme venna” kohta. Raamatut ta otse loomulikult lugenud ei ole, aga pole ju vajagi, kui kõik vägisõnad on ajalehes ära toodud! Usun, et tsitaadid ajalehtedest on samuti ehtsad. Kuna esimesena tõlgiti sarja viimane osa, kus peategelaste isiklikud elud jõuavad otsustavate etappide lahendusteni, võtab see mõnes mõttes ära isu eelmisi lugeda ja paneb arvama, et nende tõlkimine polnud ehk plaaniski.

Ja nüüd naispolitseinikud.
Cilla ja Rolf Börjlind on järjekordsed stsenaristid, nad on kirjutanud telesarju mitme Arne Dahli raamatu põhjal, samuti „Wallanderi” osi.
„Süsüügiatõus” (2016)
See raamat jahmatab juba esimestel lehekülgedel – kõigepealt 1987. aastal toime pandud kuritöö koletusega ja siis 2011. aastal mängu astuva Arvo Pärdiga. Tegemist on siiski mitte helilooja endaga, vaid kodutuga, kes on otsustanud ennast nii nimetada meeste (tema meelest) erakordse välise sarnasuse tõttu; side Eestiga on tal ka olemas sealt põgenenud vanemate näol.
23-aastane politseikõrgkooli õpilane Olivia Rönning asub suvetööna uurima 23 aasta tagust lahendamata jäänud mõrvajuhtumit, mille uurijate hulgas oli olnud ka tema isa. Süsüügialoodete aegu uputati väikesel Rootsi saarel Põhja-Kosteril julmalt rase naine. Paralleelselt jutustatakse seltskonna Stockholmi kodutute ja ebaausate Rootsi suurettevõtjate elust. Kodututel on väga ohtlikud ajad jõhkrate rünnakute tõttu, mida filmitakse ja internetti üles laetakse. Liinid kohtuvad üsna ootamatus kohas, nagu heale kriminaalloole kohane.
Kirjutatud on väga ladusalt ja vaatamata soliidsele paksusele saab raamat ruttu otsa. Teose põhjal on tehtud 10-osaline telesari.
„Kolmas hääl” (2017). Pärast esimese raamatu peadpööritavaid juhtumusi on Olivia läinud tülli peaaegu kõigi oma lähedastega ja käinud Mehhikos end kogumas. Ta on küll politseikooli ära lõpetanud, kuid otsustanud tööle asumise asemel kunstiajalugu õppida. Nüüd, naasnult, pärast õhtusööki emaga jalutades näevad nad tuttava maja ees politsei- ja kiirabiautot ning saavad teada, et teismeline Sandra, keda Olivia vanasti hoidmas käis, on leidnud oma isa ülespooduna. Lugu pole siiski nii lihtne ja uurimine, millest Olivia end eemale hoida ei suuda, hõlmab nii pornofilmide maailma kui vanakeste kehva olukorda hooldekodudes. Tegevus toimub peale Rootsi ka Prantsusmaal, Marseille’is. Raamatu lõpuks langetab Olivia otsuse, mida taiplik lugeja on algusest peale aimanud.
„Must koidik” (2017) on mul veel lugemata, kuid tutvustuses öeldakse, et Olivial tuleb uurida laste tapmisi.

Anna Janssoni raamatute uurijaks on Gotlandil elav Maria Wern, kahe lapse ema. Esimeses raamatus „Võõras lind” (2013) on ta keset rasket lahutusprotsessi mehest, kes tundub olevat täiesti kasutu. Kui saarel puhkeb linnugripp, on Anna poeg jalgpallilaagris ja kuna üks esimesi nakatunuid oli laagri kokk, haigestuvad ka lapsed. Vaatamata murele poja elu pärast, tuleb Marial tegelda mitmete mõrvade uurimise ja ka ärevate elanikega – karantiini tõttu ei tule abi ei politseile ega meedikutele.
Anna Janssoni raamat ei ole maha kirjutatud päriselust, kuid jutustab päris elust, milles tuleb ette surma ja haigusi, armastust ja sõprust, ahnust ja reetmist. Autor töötas aastaid haiglaõena ja tunneb meditsiinivaldkonda hästi.
Teises raamatus „Ulm sinu eksitas ära” (2015) on Maria Werni kõrval, kes on keerulises suhtes eksabikaasast veelgi kasutuma mehega, tähtsaks naistegelaseks tehnik Erika Lund, kelle armastatu doktor Ahlström kellelegi halba tahtmata satub teda järjest enam põhja vedavate sündmuste keerisesse. See on lugu peaaegu uskumatust kurjusest, mis polegi nagu õieti kurjus, vaid midagi veel hullemat.

Mons Kallentofti kirjutatud nn aastaaegade lugudest kujunes tema suur läbimurre. Malin Forsi seerias on kokku kaheksa raamatut.
„Südatalvine ohverdus” (2016)
Uurija Malin Fors on 33-aastane, 13-aastase tütre ema. Tema suurim armastus ja lapse isa Janne, kellest ta on lahus, on vabatahtlik Aafrikas, Bosnias või kus iganes kurjus pead on tõstnud. Ka külmas Rootsis ei ole kurjusest puudust. Käesolevas ajas toimuvast jutustamise vahele on põimitud erinevate tegelaste minajutustusi nii minevikust kui olevikust. Kui on midagi, mida ma ei kannata, siis on see surnute kõnelemine. Nende päevikute või kirjade leidmine on üks asi, aga jooksvate sündmuste kommenteerimisest peaksid nad minu kindla veendumuse kohaselt pigem hoiduma. Ehk siis autor peaks hoiduma, aga kuna see on viimasel ajal sagenev nähtus, siis võib oletada, et on rohkesti selle heakskiitjaid.
„Kesksuvised mõrvad” (2017)
Nagu pealkirigi ütleb, toimuvad selle raamatu mõrvad suvel, valitseb kuumalaine, mille sarnast ei mäleta keegi. Linköpingi elanikke rabab uudis pargis ekslevast alasti tütarlapsest, kes ei tea, kuidas ta sinna sattus. Teine tüdruk leitakse juba surnuna. Järgmisena jääb jäljetult kadunuks Malin Forsi enda tütar…

Samuel Bjørki mõlemad raamatud on jälle nordic noir’i kanti. „Ma reisin üksinda” (2017) on saanud rahvusvaheliseks menukiks ja ilmunud juba enam kui 30 keeles. Selles kuueosaliseks planeeritud sarjas tegutseb norralaste A-rühm.
Siinne naisuurija Mia Krüger on selline, nagu tavaliselt kujutatakse politseis kaua töötanud mehi – inimese (ehkki narkodiileri) tapnud, läbipõlenud ja enesetapu äärel ning üledoosi surnud perekonnaliikmega. Ainult et Mia on noor. Ta on elust tagasi tõmbunud üksikule saarele ja valmis elust lahkuma, et liituda oma surnud õega. Uurija Holger Munchi ülesanne on ta enda meeskonda tagasi saada, sest naine on geniaalne uurija.
Esimeses raamatus leitakse metsast kuueaastane kummalistesse nukurõivastesse riietatud tüdruk, kes on elutult puu otsa riputatud, kaelas lennureisidel kasutatav silt „Ma reisin üksinda”. Aga see on alles algus ja enne lahenduseni jõudmist jõuab kaduda ka Munchi lapselaps.
Sarja teine raamat „Öökull” on samuti väga keerulise koega lugu, kus mõrvatud naine on eksponeeritud nagu ohverdus. Mia on ajutiselt töölt kõrvaldatud ja Munch kasutab tema abi mitteametlikult. Tutvustus ütleb: „Uurijad Holger Munch ja Mia Krüger ei ole valmis kurjuseks, millega juhtum neid kokku viib.” Krimilugejad muidugi on valmis, aga siiski kuuluvad need raamatud selliste hulka, mille pärast lugemist kohe unustada tahaks.
Samuel Bjørk on Norra romaani- ja näitekirjaniku ning muusiku ja helilooja Frode Sander Øieni pseudonüüm.

„Maestro” (2016) autor Geir Tangen kirjutas blogisid ja krimiarvustusi nii kaua, et tundus olevat õige aeg ise ka raamatu kirjutamisega rinda pista. Välja tuli päris hästi, lugu jookseb ladusalt ja põnevalt, lahatakse ajakirjaniku vastutuse, usuteemade, töö- ja eraelu suhete, perekondade jms küsimusi. Siiski on tegemist rohkem korraliku kui erakordse raamatuga. Planeeritud on triloogia, aga eks aeg näitab.
Juurdluse juhtiv uurija Lotte Skeisvoll on äärmiselt metoodiline, kindlaks kujunenud harjumustega inimene, kes samas kaotab sageli enesevalitsuse ja karjub kolleegide peale. Tal on narkomaanist õde, kelle pärast muretseda, ja pealinna kripost appi saadetud kolleeg, kelle peale närvi minna, sest „ego moodustab liiga suure osa tolle kehakaalust”. Mees oli tema õpetaja politseikoolis ja nende läbisaamine polnud hea.
Tegevus toimub ühe nädala jooksul Norra väikelinnas Hagesundis aastal 2014, tagasihaaravalt kirjeldatakse nelja aasta taguseid sündmusi. Kõik peatükid on õnneks korralikult dateeritud. Vahele on pikitud mõrvari minavormis kirjutatud peatükid Reekviemi osade pealkirjadega. Lugu on väga täpselt konstrueeritud ja sisaldab ka üsna jahmatavat nalja autori aadressil.
Kaanetutvustuses öeldakse, et „„Maestrot“ võib pidada sümboolseks Nordic noir’i kvintessentsiks”.

Naisuurija, ehkki mitte sarjas, kuid siiski vähemalt saarel:
„Öise lumetormi” tegevus toimub Ölandil, see on Rootsi saartest suuruselt teine ja autor Johan Theorin on seal üles kasvanud. Samal saarel toimus tegevus ka 2012. aastal ilmunud „Minevikuvarjudes”, mis jutustas kuueaastase poisi kadumisest, poisi vanaisast Gerlofist on juttu ka selles raamatus.
„Öisest lumetormis” segunevad kriminaalne osa ja perekonnadraama, vahepeal tundus, et vägisi hakkavad tegelasteks tükkima kummitused, aga võimu võtta neil siiski ei õnnestunud. (Müstika poole kippus kalduma ka eelmine raamat.) Saarele tuleb noor politseinik Tilda Davidsson, kes mõnevõrra põgeneb suhte eest samuti politseis töötava abielumehega. Tema juured on saarel ja ta käib vanadekodus oma sugulase Gerlofi käest vana aja asju pärimas. Tilda esimeseks uurimiseks saab surmaga lõppenud õnnetus: äsja saarele kolinud noor pereema Katrine, kelle vanaema ja ema samuti saarel elasid, leitakse kodu lähedalt merest surnuna. Saarel on toimunud terve rida murdvargusi, paralleelselt jutustatakse kaasaegsetest asjadest ning sündmustest Katrine maalikunstnikust vanaema elus 1884. a ja Katrine ema elus aastatel 1959-61.
„Öine lumetorm” tunnistati 2008. aasta Rootsi parimaks krimiromaaniks. 2009 võitis raamat Klaasvõtme auhinna ja 2010. aastal Rahvusvahelise Kriminaalkirjanike Liidu aasta parima tõlkeromaani auhinna International Dagger.

Sarju kirjutatakse ka meespeategelastega.
Telemehed Michael Hjorth (mitme „Wallanderi” osa stsenarist) ja Hans Rosenfeldt („Silla” stsenarist) leidsid ühel hetkel, et liikuvast pildist on neile vähe ja vaja end ka kirjasõnas jäädvustada. Nad mõtlesid välja kriminaalpsühholoogi Sebastian Bergmani, kes on vastuoluline isiksus – ühest küljest väga vastiku iseloomuga mees, kes oma tahtmise saamiseks vastutustundetult teiste eludega manipuleerib ja naistega väga halvasti käitub, teisest küljest üliandekas profileerija ja psühholoog ning sügavalt õnnetu inimene, kes on traagiliselt kaotanud oma perekonna.
Kahe aasta jooksul on „Sebastian Bergmani needuse” sarjas ilmunud neli raamatut: „Mees, kes polnud mõrtsukas”, „Mees, kes jälgis naisi”, „Mees, keda polnud seal”, „Tüdruk, kes ei rääkinud” (see osa kandideeris Rootsis 2014. aasta parima krimiraamatu tiitlile) ja viies, seni viimane, on lubatud välja anda õige pea. Kõigis on läbivalt samad politseinikud, väga erinevad inimesed, kelle eraelu arengutele kaasa elada saab. Raamatud on tõeliselt põnevad ja järgmist ei jõua ära oodata.

Veel üks tüdruk, kes ei räägi, ilmub meie ette Harry Svenssoni sarja teises raamatus „Paremateski peredes”. Keset suveööd klopib Harry kodu uksele umbes kümneaastane tüdruk, kes pärast ukse avamist tormab otsejoones tuppa ja voodi alla peitu, veidi aja pärast on maja ümber luusimas näha karmi välimusega mehi. Tüdruk pole Harryle päris tundmatu, ta on ujedat last ka eelmisel suvel näinud. Harry pöördub tuttava kriminaalinspektori Eva poole, kes on ka ise lapsena kannatanud sotsiaalsüsteemi ja kasuperede käes ning ei poolda lapse „hoolekande lõugade vahele heitmist”. Koos õnnestub neil üsna keeruline lugu õnneliku lahenduseni viia. Esimeses raamatus „Karista ja lase surra” tundub Harry Svensson alguses natuke kahtlase tegelasena, kuid ei maksa lasta end heidutada, tegelikult on tal süda väga õiges kohas. Tegemist ei ole mitte politseiniku, vaid endise ajakirjanikuga, kes on suundunud toitlustusärisse, ja kuna tal on mõlemas raamatus isiklik huvi tuua päevavalgele küll tõde, kuid mitte kogu tõde, tuleb tema tegemistes ette nii mõndagi rohkem loomingulise kui seaduskuuleka käitumise taolist. Raamatud on kirjutatud minavormis, jutustajaks Harry. Autoriks Mats Olsson, ligi viiskümmend aastat ajakirjanikuna (mitte krimi-, pigem kultuuriajakirjanikuna!) töötanud mees.

Taani autor Michael Katz Krefeld on samuti enne raamatute kirjutamist stsenaristina leiba teeninud, tema kriminaalromaanid saavutasid edu kohe. Rongast on kirjutatud neli raamatut.
„Rööpalt maas” (2014) tegevus toimub Taanis ja Rootsis. Kriminaalpolitseinik Thomas Ravnsholt, hüüdnimega Ronk, on haiguspuhkusel, kuna tema närvid on läbi pärast armastatu surmasaamist nende korteri röövi käigus. Ronk ise oli sel ajal mõistagi tööl ja oma süükoormat uputab ta mõistagi alkoholi. Sõber palub tema abi, et otsida üles paar aastat tagasi kaduma läinud tütarlaps, kes on koos emaga aastate eest Leedust Taani kolinud ja võib ju juba arvata, kes temast saanud on. Väga julm lugu inimkaubandusest ja prostitutsioonist ilmsete paralleelidega „Voonakeste vaikimisele”.
„Kadunud” (2016)
Ronk pole tööle naasnud ja veedab aega oma paadi kallal nokitsedes ning õlut juues. Kuid ta laseb end veenda uurimisega tegelema, kui tema poole pöördub (kaunis) naine, kelle vend on kadunud. Koos jõuavad nad uurimisega välja Berliini. Raamatu tegevus toimub kahes ajas, suure osa moodustab 1989. aastal vahetult enne müüri langemist Stasi ohvitseri poolt räigelt tagakiusatud perekonna lugu. Lugu on küll jube, ent samas põnev ja ajaloo asjus hariv, sisaldab vähesel määral ka romantikat.
„Sekt” (2017) on mul endal veel lugemata, kuid tutvustuses öeldakse Ronga kohta „endine kriminaaluurija”, järelikult on ta lõplikult politseist lahkunud. Selles osas peab ta üles otsima tähtsa ärimehe poja, kes kümme aastat tagasi sekti asutas ja kadus.

Mari Jungstedt on töötanud pikalt uudisteankruna televisioonis. „Silmale nähtamatu” (2014) on esimene raamat Anders Knutasest, kes vahelduseks on õnnelikus abielus politseinik. Tema naine on ämmaemand ja neil on kaksikud. Ta on peaaegu 15 aastat koos töötanud Karin Jacobssoniga, neil on väga hea klapp, aga oma eraelust naine suurt ei räägi. Jälle kord raamat, kus tapja tegemistest ja motiividest jutustatakse (ilma isikut paljastamata) kaldkirjas esitatud peatükkides. Küllalt suur osa on peale politseinike ka ajakirjanik Johan Bergil.
Varasuvel toimuva heade sõprade peo rikub Helena elukaaslase armukadetsemine. Hommikul läheb naine koeraga jalutama ja mõlemad tapetakse. Mehe päästab mõrvasüüdistusest alles tema kinnipidamise ajal sooritatud teine mõrv. Meediasurve on suur, kardetakse uusi ohvreid. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et kõik saab alati alguse lapsepõlvest.
Sarja teise raamatu „Sel vaiksel ööl” (2015) tegevus toimub sügisel. Ühel õhtul kaob teel tallist koju neljateistkümneaastane Fanny. Kui kriminaalkomissar Anders Knutas Fanny elu lähemalt uurima hakkab, joonistub pilt üksildasest segarassilisest tüdrukust, kelle õlul lasub liiga suur vastutus alkohoolikust ema ja eemaloleva isaga kodu eest. Kas tema kadumine võib olla seotud endise fotograafi tapmisega paar nädalat varem? Loomulikult saabub ohtralt ajakirjanikke, nende seas ka Johan Berg, kes on taas saabunud saarele sündmuste arengut jälgima, aga tal on mängus ka isiklikud huvid. Anders Knutast ootab ees väga ebameeldiv üllatus.

Kriminoloogiadoktor ning ülikooli õppejõud Christoffer Carlsson on kirjutanud triloogia Leo Junkerist, kes sisejuurdlusbüroo detektiivina tõmmatakse salaoperatsiooni Gotlandi saarel, mis lõpeb politseiniku surnuks tulistamisega, relva hoidis Leo. Ta variseb kokku ja temast saab ravimisõltlane. Läbi kolme raamatu „Nähtamatu mees Salemist” (2015), „Langev detektiiv” (2015) ja „Meister, vahimees, valevorst, sõber“ (2017) otsib ta vastuseid küsimustele, miks just teda Gotlandile saadeti ning mis juhtus tema noorpõlvesõbraga, ja viimases, kus ta uurib oma pensionil mentori mõrva, ta need vastused ka saab. Vastused ei meeldi talle ega lugejale.
Esimene raamat sai 2013. aastal Rootsi krimikirjanike akadeemia auhinna kui aasta parim kriminaalromaan. Carlsson on ühtlasi noorim autor, kes selle auhinna on pälvinud.

Sarjadest kirjutades ei saa kuidagi jätta vähemalt mainimata Arne Dahli loodud A-rühma (sest kuidas muidu jõuda Q-ni?) ja kahte Jussit, ehkki neist on siin varem, ja väga hästi, kirjutatud.

A-rühma raamatuid on kuus, ja ehkki pärast kahte esimest – „Misterioso“ (2008) ja „Veresüü paine“ (2010) – rühm laiali saadetakse, tuleb neil end karmides tingimustes uuesti tõestada raamatus „Koos mäeharjale mingem“ (2012). Järgnevad „Europa blues” (2013) ja „Suured veed” (2015). Uusimas, poeetilise pealkirjaga „Suveöö unenäos” (2016) aga kuhjuvad kaunil jaanipäevaeelsel puhkusteajal täiesti ilmvõimatud kogused kuritegevust ja kõige tipuks süüdistatakse ka üht rühma liiget minevikus korda saadetud kuritöös. See on sari, mida lugesin algusest peale ja just selles tekkis mul tõsiseid raskusi politseinike eraelu keerdkäikude meenutamisega.
Autori uusim raamat on „Piirimaa” (2017), esimene osa sarjast, mille peategelasteks on uurijad Sam Berger ja Molly Blom. Berger kahtlustab, et kolm nädalat kadunud olnud tüdruk on langenud sarimõrvari ohvriks, kuid keegi teine ei taha teda kuulda võtta ja laipa ei ole. Siis kohtub ta salapärase naise Nathalie Fredéniga ja juhtuma hakkab igasuguseid asju, mis väljuvad tavapärase politseitöö raamidest. „Piirimaast“ on väidetavalt juba saanud Arne Dahli edukaim romaan.

Kahest Jussist üks, Jussi Vares, on tegelane, teine aga hoopis autor. Eradetektiivist tegelase on raamatuisse ja lugejate südameisse raiunud Reijo Mäki. 1986. aastast alates on Soomes ilmunud praktiliselt raamat aastas, kokku 28. Eesti keelde on tõlgitud „Kolmeteistkümnes öö” (2005), „Kollane lesk” (2006), „Hard Luck Cafe” (2007), „Aprillitüdrukud” (2009), „Kolme jalaga mees” (2012), „Šerif” (2014), „Indiaanlane” (2016) ja „Hot Dog” (2017). Üheksa raamatu järgi on tehtud filmid. Jussi kohta öeldakse esimestes raamatutes veel „igavene üliõpilane”, aga on üsna raske aru saada tema vanusest. Eriti noor ta ei paista, ehk neljakümnendates? Tal on oma kindel baar, kus istuda, ja oma jaburavõitu sõprusringkond, ehedaks näiteks alatihti naistega hädas novellikirjanik Luusalmi ja antikvaar Pastor Alanen. Vesteldakse maailma asjadest ja kirjandusestki, ollakse hädas liigse napsitamise ja selle tagajärgedega („kui Stroh möllab hüpotalamuses, väheneb selliste asjade arv, mida teha ei julgeks, kohutaval kiirusel”), ent saadakse siiski hakkama. Mulle meeldisid eriti „Šerif” ja „Indiaanlane”, viimases kandub osa tegevust lausa Montanasse ja osa loost 150 aasta taha, aga võimalik, et ma eelmisi lihtsalt ei mäleta piisavalt hästi. „Hot Dogis” tuleb Jussil uurida oma sõbra, ekspolitseiniku Eero Pränni, kadumist. Nagu ikka, on kesk traagikat ka lõbusamaid seiku, seekord satub Jussi osaks performance’i kunstist, paraku saab ta sellest aru alles politsei saabudes.

Autori, Jussi Adler-Olseni, esimene eesti keelde tõlgitud Q-sarja raamat ongi varem tutvustatud „Naine puuris”. „Faasanijaht” ilmus samuti 2014, „Pudelpost” 2015 ja „Patsiendikaart nr 64” 2016. aastal. Osakond Q on õige kummalise koosseisuga, seal on algselt kolm liiget. Kõigepealt muidugi küüniline boss Carl Mørck, kes on liiga hea, et lahti lasta, aga kellega koos töötada ka ei taheta. Siis enamvähem koristajakohale mõeldud Hafez el-Assad, kes aga õige pea osutub uurimisel asendamatuks abijõuks. Ta keedab surmavat kohvi ja teeb teraseid tähelepanekuid (vanasõnad kaamelitest!) ning paistab kuidagi kahtlaselt optimistlik. Mida raamat edasi, seda vähem on selles tegelases humoorikust ja rohkem salapära, nii et tekib küsimus, kes ta oma kodumaal Süürias õieti oli. Ja muidugi uskumatud kaksikud Rosa ja Yrsa, kes vaheldumisi osakond Q-s töötavad. Loodetavasti jõuavad eesti keelde ka kaks veel tõlkimata raamatut. Seni viimane, eugeenikat käsitlev „Patsiendikaart nr 64” räägib 1950. aastatel toimunud abieluväliselt rasestunud noorte (vaeste) tüdrukute steriliseerimisest väikesel Taani saarel Sprogøl ja kirjeldab tagasivaadetena Nete Hermanseni karmi saatust. Toonastel sündmustel on tagajärjed, mis avalduvad tänapäevas.
Nelja esimese raamatu põhjal on tehtud filmid, millest viimane linastub 2018. aastal.

Põhimõtteliselt samal teemal on kirjutanud ka norrakas Ingar Johnsrud. „Viini vennaskond“ (2016) on autori debüütromaan ja esimene raamat uurija Fredrik Beieri triloogiast. Fredrik on lahutatud, nagu sageli juhtub, ei pidanud abielu vastu pärast lapse surma, kaks last elavad emaga. Keeruline juurdlus, mis algab kõrgel kohal poliitiku tütre kadumise uurimisega, saab kiiresti juurde ohtralt laipu ja uusi uurimisliine. See hõlmab erinevaid ühiskonnakihte ning viib poliitikute ja teadlaste, palgamõrvarite ja usuhullude sekka. Vahelduvad peatükid kaasajast ja 1943. aastast, kuid alguse on lugu saanud juba 1920. aastatel. Lugeda polnud väga vigagi, aga eriti meelde ka ei jäänud.

Midagi sarjavälist ka, neist kolm debüüdid.
Jørn Lier Horst, „Jahipenid” (2017)
Uurija Wistingut, kes peab muuhulgas politseikoolis loenguid eetikast ja moraalist, süüdistatakse äkitselt 17 aastat tagasi toimunud uurimises fabritseeritud süütõendite esitamises. Taotluse teinud kaitsja on korrektne ja hinnatud advokaat, kuid Wisting ei tea endal olevat mingit süüd. Olles harjunud kurjategijaid taga ajama, leiab ta end nüüd süüdistatava rollis, keda võidakse karistada 21 aasta vangistusega. Tegelikult juhtunu väljaselgitamises aitab teda ajakirjanikust tütar, kes on rabatud uurimise ulatusest – üle kuulatud on 792 tunnistajat ja materjal on äärmiselt hästi organiseeritud. Ent ometi… Kui sarnasel viisil kaob veel üks naine, läheb väga kiireks. Raamat on väga põnev ja õiglus võidab.
Jørn Lier Horst (1970) on Norra noorema põlvkonna tuntumaid krimikirjanikke. „Jahipenid“ võitis 2012. aastal Norra kriminaalkirjanduse Rivertoni auhinna, 2013. aastal Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti ja 2014. aastal Rootsi kriminaalkirjanduse akadeemia parima tõlketeose auhinna.

Üsna eristuva raamatuna võin soovitada Taani kirjaniku Thomas Rydahli põnevikku „Eremiit“ (2015), mis pälvis 2014. aasta Taani kirjandusdebüüdi auhinna, 2015. aasta Taani krimi- ja põnevusromaanide auhinna ja Põhjamaade krimiauhinna Klaasist võti nominatsiooni. Eristuvana selles mõttes, et peategelane on vana, rahatu, positsioonitu ja üksildane ning lisaks ka võõras, täiesti „ebaseksikas” valik. Taanlane Erhard on ligi paarkümmend aastat oma perest lahus ja kodumaast eemal olnud. Ta elab Fuerteventura saarel üksildases mägionnis ja hoiab hinge sees taksojuhtimise ning klaverihäälestamisega. Kui mahajäetud uhiuuest autost leitakse pappkast surnud imikuga ja kohalik politsei leiab sobiva ülestunnistaja, sest tahab turistide pärast asja lõpetada, ei suuda Erhard sellega leppida ja alustab oma uskumatul kombel edukalt lõppevat uurimist. Raamatus on teisigi veidraid tegelasi.

Rootslanna Britta Röstlundi debüütraamatu „Montmartre’i jalamil” (2017) tegevus toimub samuti välismaal, Pariisis, kust autor viimased viisteist aastat Rootsi ajalehtedele uudiseid on teinud. Ka tema tegelased pole rootslased, ent raamatut tahaks soovitada ikka, see on mõtlikult kulgev ja toredalt inimesi kirjeldav lugu ilma ühegi laibata. Üht-teist kriminaalset selles siiski on, et žanrisse kvalifitseeruda. Paralleelselt jooksevad kaks lugu, millest ühes palutakse väikese toidupoe omanikul Mancebol veidi detektiivitööd teha, naabrit valvates saab ta üllatavaid teadmisi hoopis oma perekonna kohta; teine liin on noorest naisest, kelle elu muutub ootamatult, kui ta kohvikus vastab jaatavalt küsimusele: „Kas te ootate härra Bellivier’d?”. (Ta muidugi ei oodanud.) Ühel hetkel liinid kohtuvad.

Hanna Lindbergi debüütromaan „Sthlm Confidential” (2017) on thriller kuritegelikust ja glamuursest maailmast täis modelle ja neid jälgivat ajakirjandust, ainult et paberkandjal bulvariajakirjandusel läheb digiteeruvas ja blogivas maailmas aina kehvemini. Modelli ja blogija Jennifer Leone surma järel intervjueerib töötuks jäänud noor ajakirjanik Solveig Berg tema tuttavaid ja kirjutab oma blogis tema enesetapust, seepeale teatab lahkunu ema talle, et loos pole terakestki tõtt. Solveig asub asja uurima. Raamatus on psühholoogiliselt huvitavalt ja usutavalt kujutatud kirju seltskond tegelasi, libedaid ja vingerdavaid mehi ja saatuslikke naisi, suuremaid ja väiksemaid kurjategijaid ning muidugi ka mõned politseinikud, aga neile suurt osa ei anta. Huvitav tegelane on varastatud lihaga restorane varustav ja regulaarselt misjoniühingut toetav Kalju Saagim, keda nimetatatakse küll soomlaseks, aga oma õele helistab ta Eestisse.
Äsja ilmus Rootsis järgmine Solveigi raamat „Sthlm Grotesque”, mis viib lugeja restoranide maailma.

Kaja Kleimann

Advertisements

Ungari kirjandus

ungari26

ungari28Sándor Petőfi (1. jaanuar 1823 Kiskőrös – 31. juuli 1849) oli ungari rahvusluuletaja ja 1848. aasta revolutsiooni kangelane. Petőfi nimi on ungari keelealal „luuletaja“ sünonüüm tänaseni. Viiekümnesse keelde tõlgitud luuletustega on ta esmajärguline suursaadik ka maailmakirjanduses. Tema vanemad olid slovakid ja sünninimi oli tal Alexander Petrovics, ta ungaripärastas oma nime 1842. aastal alustades kirjanikukarjääri.
1839. aasta septembris astus Petöfi sõjaväkke, 1841. aasta algul lasti ta erru. Suvel ühines ta rändnäitlejatega ning mängis 1842–1843 erinevate nimede all ja erinevate truppide koosseisus. Juulist 1844 sai ta abitoimetajaks Pesti Moelehes ning paari järgmise aasta jooksul ilmusid trükist mitmed teosed. Üksteisele järgnevad kogud tõid luuletajale ennenägematu populaarsuse. ungari27Tema luuletusi deklameeriti, kopeeriti, viisistati; nii mõnigi neist muutus õige pea rahvalauluks. Temast sai vabakutseline kirjanik, esimene poeet, kes Ungaris oma sulest ära elas; ta asutas noorte kirjanike huvide kaitsmise ühingu, Tízek Társasága. Tema romantiliselt julge tegutsemishimu kujunes Prantsuse revolutsiooni uurimise mõjul vabariiklikuks maailmavaateks, pea religioosselt intensiivse vabaduse- ja looduskultusega. 15. märtsil 1848. a. oli ta üks revolutsiooni algatajatest Ungaris ja 12-punktilise nõudmiste nimekirja kaasautor. 1848. aastal liitus ta kindral József Bemi adjudandina Ungari sõjaväega võitluses Habsburgidega. 31. juulil 1849a. a. osales oma ohvitseri keelu vastaselt Fehéregyházi kokkupõrkes ning jäi Segesvári lahingus kadunuks.

ungari29

ungari31Ferenc Molnári (1878–1952) kõige tuntum teos on noorsooromaan „Pál-tänava poisid”, mille tegevus toimub XIX sajandi lõpukümnendil Budapestis. Teismeliste koolipoiste mängudel on krundil ja botaanikaaias üsna organiseeritud iseloom. Vastakuti on kaks rühmitust: Pál-tänava poisid ja punasärgid, võitluses ilmutavad lapsed täiskasvanutele iseloomulikke voorusi ja vigu. Lugu esitleb foonitegevusena igapäevaseid koolisündmusi, laste suhteid, omaaegse Budapesti elu. Kogu romaan põhineb Ferenc Molnári lapsepõlvemälestustel. Irooniline ja nostalgiline lähenemisviis oli kutsutud tasakaalustama James Fenimore Cooperi tollal populaarseid indiaaniromaane.Täiskasvanuid matkivate laste näol joonistuvad teravamalt välja matkitava maailma voorused ja puudused. ungari30Nüansirikkalt on edasi antud ametliku kooli ja vabatahtlikult tekkiva krundiseltskonna osaliselt feodaal-militaristlike, osaliselt ka kodanlike ühistute tekkelugu.
Pál-tänava poisid on inspireerinud kirjanikke neid seostama ka hoopis teistlaadsete sündmustega. Géza Szőcs (1953) on seostanud poisid 1956. aasta sündmustega. Proosaluuletus „Pesti poisid („A pesti srácok”) on ilmunud 2002. aastal ajakirja A Dunánál oktoobrinumbris, mis annab selgesti märku, kui oluline teos on Ferenc Molnári raamat ka XXI sajandil. „Pál-tänava poisid” on filmiks saanud lausa seitsmel korral (üks Itaalia, üks USA ja viis Ungari filmiversiooni).

ungari32

ungari34Dezső Kosztolányi (29. märts 1885 Szabadka, tänapäeva Subotica Serbias – 3. november 1936 Budapest) sündis Austria-Ungari riigis Szabadkas (praegu Subotica Serbias). Tema isa Árpád Kosztolányi (1859–1926) oli gümnaasiumi matemaatika-füüsikaõpetaja ja hiljem direktor, ema oli prantsuse päritolu Eulália Brenner (1886–1948), kes põlvnes apteekriperekonnast. Ta käis koolis oma sünnilinnas, ent konfliktide tõttu õpetajaga visati ta koolist välja ning ta lõpetas õpingud eraõpetaja juures. 1903. aastal asus ta õppima Budapesti ülikooli filosoofiateaduskonna ungari-saksa eriharus. Pärast esimest aastat jätkas ta õpinguid Viinis, kuid naasis mõne kuu pärast pettunult Szabadkasse ja hakkas ajalehe Báckai Hírlap kaastööliseks. 1905. aastal naasis ta Budapesti, kus tutvus mitme hiljem tuntud kirjaniku ja luuletajaga ungari33(Mihály Babits, Gyula Juhász, Frigyes Karinthy, Milán Füst). Õpingud ülikoolis jäid siiski lõpetamata, temast sai Budapesti ajalehe Budapesti Napló kaastöötaja. Kosztolányi oli väga viljakas kirjanik. Ta tegutses ka inglise, saksa ja prantsuse keelest ungari keelde tõlkijana. Dezső Kosztolányi tundis hästi psühhoanalüüsi võimalusi, instinktide maailm leidis kajastamist tema romaanides „Nero, verine luuletaja”, „Lõoke” ja „Anna Édes”. Oma melanhoolses surmaootusest kantud luules püüdis ta tabada surma metafüüsikat, rohkesti kohtab selles ebakindlust, tee otsimise motiivi. 1931. aastal sai ta Ungari PEN-klubi esimeseks presidendiks. Kosztolányi suri 1936. aastal suulaevähki.

ungari35

ungari36Sándor Márai (11. aprill 1900 Kassa – 21. veebruar 1989 San Diego) elu möödus valdavalt emigratsioonis: 20. aastatel Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias, alates 1948. aastast Šveitsis, Itaalias ja Ameerika Ühendriikides. Budapesti-aastad – 1920. aastate lõpust 1948. aastani – olid äärmiselt viljakas loomeperiood. Just sellal valmis kirjaniku võib-olla tuntuim teos „Ühe kodanlase pihtimused” („Egy polgár vallomásai”, 1934). Márai raamatuist on enamik romaanid, ent ta avaldas ka luulet ja päevikuid ning mälestusteraamatu „Maa, maa…”.
1990. aastal anti talle postuumselt Ungari kõrgeim autasu Kossuthi preemia. Tõlgete kaudu sai ta laiemale maailmale tuntuks alles 1990. aastate keskel. Tänapäeval peetakse teda 20. sajandi Euroopa kirjanduse kaanonisse kuuluvaks autoriks.ungari37
Sándor Márai romaan „Küünlad põlevad lõpuni” („A gyertyák csonkig égnek”) ilmus II maailmasõja ajal, aastal 1942. Kitsamas tähenduses toimub tegevus eaka ohvitseri elus üheainsa päeva jooksul, oodates noorusaja sõpra ja temaga hilise öötunnini vesteldes. Samal ajal toimub tegevus kolmel ajatasandil: kaasajal 1940. aastal, mälestused manavad esile XIX sajandi lõpukümnendid, kahe ohvitseri sõpruse katkestanud sündmused toimusid aga nelikümmend üks aastat tagasi. Haaravalt kirjutatud romaan räägib Austria-Ungari monarhia kadumisest, selle väärtuste teisenemisest, aga ka sellest, kuidas sõpruse ja truuduse kategooriad teisenevad.

ungari38

ungari39Imre Kertész sündis 9. novembril 1929. aastal Budapestis. Elanud II maailmasõja lõpul teismelisena üle Auschwitzi ja Buchenwaldi, tuli ta tagasi Ungarisse ja lõpetas 1948. aastal keskkooli. Aastatel 1948–1959 töötas ta ajakirjanduses, alates 1953. aastast tegutses vabakutselise kirjaniku ja tõlkijana. Viimased aastad elas ta Berliinis. Imre Kertész suri 31. märtsil 2016 Budapestis. 1983. aastal pälvis Imre Kertész Milán Füsti nimelise auhinna, 1986. aastal Forintos-auhinna, 1988. aastal Artisjusi kirjandusauhinna, 1989. aastal Aszu-preemia, Tibor Déry nimelise preemia ja Attila Józsefi nimelise preemia, 1990. aastal Örley-preemia ja aasta raamatu autori preemia, 1992. aastal sai ta Sorosi elutööpreemia, 1995. aastal Sorosi auhinna, 1996. aastal Sándor Márai nimelise preemia, ungari401997. aastal Kossuthi nimelise preemia, 1999. aastal preemia „Juudi kultuuri eest Ungaris”. Saksamaal on Imre Kertészi tunnustatud 1995. aastal Brandenburgi kirjandusauhinnaga ja 1997. aastal Leipzigi raamatumessi suure auhinnaga. Saksa kirjanduse ja kultuuri levitamise eest pälvis ta samal aastal ka Friedrich Grundolfi preemia, aastal 2000 tunnustati tema teeneid Herderi preemia ja Die Welti kirjandusauhinnaga, 2001. aastal sai ta sakslastelt välismaalastest kunsti- ja kirjandusinimestele antava kõrgeima auhinna Pour le Mérite, aastal 2002 Hans Sahli preemia elutöö eest. Aastal 2002 sai temast esimese Ungari kirjanikuna Nobeli kirjandusauhinna laureaat.

ungari41

ungari42Ádám Bodor sündis 22. veebruaril 1936. aasta Kolozsvaris (praegune Cluj-Napoca Rumeenias). Tema ema oli Transilvaania ungarlane, székely, isapoolsed esivanemad olid armeenia ja ungari verd. Pärast kommunistide võimuletulekut kaotas perekond oma varanduse, isa, kalvinistlikku usku Bertalan Bodor, pandi fabritseeritud süüdistute alusel vangi koos Transilvaania vaimulike aukandjatega. Seitsmeteistaastasena vangistati Ádám Bodor võimuvastaste lendlehtede levitamise eest, kahe aasta pärast ta vabanes tänu oma sõbra isale. Tema esimene novellikogu ilmus 1969. a. 1982. aastast elab ja töötab Ádám Bodor Ungaris, kuid käib tihti Transilvaania mägedes. Tema loomingut on pärjatud paljude auhindadega ja mitmed tema teosed on jõudnud ka filmilinale.
“Sinistra ringkonna” struktuur on küllaltki eriomane ungari kirjandusele. ungari43Romaan räägib loo isast, kes oma salapärastel asjaoludel kadunud kasupoja jälgi ajades saabub Sinistra ringkonda, pikisilmi oodatud kohtumine kujuneb aga sootuks teisiti, kui peategelane seda oodanuks. Bodori teos võlub lugejat oma täpse sõnastuse ja intensiivse lausemeloodiaga. Raamat kõnetab neid, kel on aimu totalitaarsetest režiimidest, ja neile tulevad kindlasti tuttavad ette ka tegelaste omavahelistes dialoogis esinevad kõnevormelid, mis justnagu polekski suunatud vahetult vestlusparterile, vaid kahtlustavad režiimi teise inimese taga. Lugejal on huvitav kõrvutada totalitarismi ilminguid oma kogemuse ja teoses kujutatu varal. Kujutatav keskkond on piisavalt lähedal, et seda oleks hõlbus mõista, ja piisavalt kaugel, et sel oleks eksootilisuse lisavõlu.

ungari44

ungari45Péter Nádas (s. 14. okt. 1942) on oma loomingus käsitlenud täiusliku ning mõtestatud inimelu võimalusi. Tema „Mälestuste raamat” („Emlékiratok könyve”, 1986) on ungari postmodernistliku kirjanduse üks enim käsitletud ja tsiteeritud romaane. See hõlmab kaht autobiograafilist teksti, need jutustavad sama ilma nimeta mina-tegelase kahest eri eluperioodist (lapsepõlv Budapestis aastatel 1953–1956 ja 70. aastate algul Berliinis); romaan sisaldab ka eelmise sajandivahetuse Saksamaal toimuva tegevusega romaani, mida jutustaja ise kirjutab ja mille peategelane on Thomas Thoenissen, ning lõpuks ka kommentaare, mille on kirja pannud eluloo kirjutanud nimetu jutustaja sõber Krisztián Somi Tót. Tekstid esinevad vaheldumisi, kolmekaupa ungari46(kõigepealt Ida-Berliini tekst, siis sajandilõpu tekst ja siis lapsepõlvelugu) viie ringi vältel. Romaani lõpul, viimases neljas peatükis see süsteem ei kehti. Kõikidest kihtidest moodustub viimaks üks ja sama lugu – elu mõtet otsiva XX sajandi inimese tragöödia. Teos mõtestab uuesti memuaaride ja kasvatusromaani žanri, neid küsimärgistades ja siiski kuidagi kasutades. Romaani komplitseeritud struktuur viitab enda tundmaõppimise, enesemõtestamise põhimõttelistele raskustele. Mäletamine, enda avamise probleemid on seotud täiuslikkuseiha ja täiuslikkuse otsimisega, ennast teises inimeses otsiva indiviidi dilemmadega. Raamatu eesti keelde tõlkinud Lauri Eesmaa pälvis 2015. aasta Kultuurkapitali tõlkekirjanduse aastapreemia.

ungari47

ungari48Attila Bartis (sündinud 22. jaanuaril 1968. a. Târgu Mureșis, Rumeenias) on prosaist, dramaturg ja fotograaf. Tema isa, Ferenc Bartis, jäeti ilma kodakondsuseta ning sealse valitsuse repressioonide tagajärjel emigreerusid Bartisid 1984. aastal Budapesti.
Alates 90ndate algusest on ta korduvalt külastanud oma sünnikohta Transilvaanias ning selle kandiga seotud elemendid läbivad ka tema loomingut murdesõnade, kohalike müütide jms kaudu. Tema suurem edulugu kirjanikuna saab alguse pärast kolmanda raamatu („Rahu“) ilmumist. “Rahu” jutustab tagasivaatavalt kirjanikust mina-jutustaja kooselust oma ekstsentrilise emaga, kunagise särava näitlejannaga, kes pole viisteist aastat oma korterist väljunud. ungari49Poeg ei saa emaga koos elada, samas ei saa ta teda ka koju maha jätta. Sama lugu on ka poja tahtega – ta ei saa kodus olla ega saa ka minna. Raamatu kõiki sündmusi saadab võimatus kõneluseks, mis segab ka poja elu väljaspool kodu. Pärast „Rahu“ tõlkimist saksa keelde hakkas see saama ülistavaid retsensioone ning haaras kriitikute koostatavates edetabelites esimesi positsioone. Saksamaa edust tõugatuna saabus Bartisile suurem tähelepanu ka Ungaris. Romaan “Rahu” on pälvinud USAs Three Percenti preemia (parim 2008. aastal inglise keelde tõlgitud romaan), olnud Saksamaal ja Poolas parima tõlke nominent jne. Romaanist „Rahu“ on nüüdseks vändatud kaks filmi ja seda on tõlgitud enam kui kümnesse keelde.

ungari50

Ungari kirjandus eesti keeles 2013 – 2016
Nimestik Jätka lugemist

„Elas kord …”

Elas kord …

Lumivalgeke oma imelises palees …

Lumivalgeke„Lumivalgekese paleest avaneb vaade Luikede järvele, ja järvevesi täidab ka vallikraavi, mis takistab märkamatult paleesse hiilida.

Madala palee seinas on salavärav, millest vallikraav läbi kulgeb. Salavärav on kohe maa-aluse vangikongi kõrval ja seda kasutatakse vangide paadiga kohaletoimetamiseks või äraviimiseks. Värava alt on lihtne läbi ujuda, sisse jõudes saate maabumissillale ronida.

Klaasist kirst asub neljandal korrusel ühes suures hoiuruumis, mis varem oli Kurja Kuninganna erakamber. Kolmandalt korruselt kohe peatrepi juurest leiate Kurja Kuninganna suure portree. See on tegelikult salauks, mille kaudu pääseb kambrisse.”

(Chris Colfer „Muinasjutumaa: sooviloits”, lk 256 (http://www.ester.ee/record=b2988500~S55*est))

… ning Lumekuninganna oma jäises lossis …

„Siis kukkus ta sammult maha ja jäi silmitsema enda ees avanevat orgu Lumekuninganna lossiga.

Lumekuninganna suurteleLossi seinad olid lumest. Aknad ja uksed teravast tuulest. Seal oli rohkem kui sada saali, selliseid nagu tuisklumi oli neid voolinud, ja suurim neist oli miilide pikkune. Kõiki neid valgustavad virmalised. Kõik saalid olid nii suured ja nii tühjad, nii sätendavad ja nii jäised! Tühjad, kõledad ja külmad olid Lumekuninganna lossi saalid. Virmalised välkusid nii kindla ajakavaga, et sa võisid eksimatult määrata, millal nad on kõige eredamad ja millal tuhmimad. Tühja ja jäise lossi keskel oli kinnikülmunud järv, mis oli tuhandeks tükiks pragunenud…

Mette ei näinud midagi sellist, nagu oli kirjutanud Hans Christian Andersen. Ta nägi viisnurkset betoonlahmakat, mille keskosa kattis klaasist kuppel, ja läbi lumeräitsakate lennu peegeldus selle virmaliste helkimine digitaalsesse taevasse. Ta nägi jäise ratsionaalsusega ehitatud lumekristalli struktuuriga teadusasutust.”

(Indrek Hargla jutustus „Roos ja lumekristall” samanimelises kogumikus, lk 9-75 (http://www.ester.ee/record=b2134103~S55*est))

Klassikalised muinaslood Lumivalgekesest ja Lumekuningannast on ajas läinud rändama ning võtnud uued ja peadpööritavad suunad. Raamatunäitus „Elas kord…”, mis oli raamatukogu II korruse näituseruumis üleval märtsis-aprillis, heitis kerge pilgu nende lugude põnevatele tõlgendustele nii kirjanduses, muusikas, filmides kui ka teatritükkides.

Valik näitusel olnud teostest:

Lumivalgeke

* „Die Kinder- und Hausmärchen der Brüder Grimm” ( Berlin 1974) (http://www.ester.ee/record=b4188870~S55*est).
* Vennad Grimmid „Lumivalgeke” (Hea Lugu 2013) (http://www.ester.ee/record=b2906535~S55*est).
* Siima Škopi muinasjutuline maailm [Videosalvestis] (Raamat-Film 2009) (http://www.ester.ee/record=b2647228~S55*est).
Lumivalgeke Ago Pärtelpoeg* Disney „ Lumivalgeke” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4505680~S55*est).
* Edgar Arnoldi „Walt Disney elu ja muinasjutud” (Eesti Raamat 1973) (http://www.ester.ee/record=b1165677~S55*est).
* Disney „Printsesside kokaraamat” (Egmont Estonia 2005) (http://www.ester.ee/record=b2066979~S55*est).
* Neil Philip „Piltidega muinasjuturaamat : lummavad lood tervest maailmast” (Varrak 1999) (http://www.ester.ee/record=b1314414~S55*est).
* August Kitzberg „A. Kitzberg’i lastenäidendid” (Noor-Eesti 1928) (http://www.ester.ee/record=b1371652~S55*est).
*„ Imemuinasjutud” (Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus 2014) (http://www.ester.ee/record=b3088694~S55*est).
* „Muinasjutuline : valik Sten Roosi muinasjutuvõistluse võidutöödest 2004-2009” (Hea Laps 2010) (http://www.ester.ee/record=b2558146~S55*est).
* „Jürikuu : igaks aprillikuu õhtuks üks maailma kõige, kõige, kõige… kaunim, vahvam, põnevam, muinasjutt!” (Tiritamm 1998) (http://www.ester.ee/record=b1053115~S55*est)
* Aleksandr Ostrovski „Lumivalgeke : kevademuinasjutt 4 vaatuses proloogiga” (Eesti Riiklik Kirjastus 1964) (http://www.ester.ee/record=b1146130~S55*est).
Lumivalgeke täiskasvanutele (1)* Nikolai Rimski-Korsakov „Vene fantaasiad” [Helisalvestis] ( International Masters Publishers AB 2003) (http://www.ester.ee/record=b3522659~S55*est).
* Salla Simukka „Punane nagu veri” (Pegasus 2014) (http://www.ester.ee/record=b3057535~S55*est).
* Salla Simukka „Valge nagu lumi” (Pegasus 2015) (http://www.ester.ee/record=b4424436~S55*est).
* Salla Simukka „Must nagu eebenipuu” (Pegasus 2015) (http://www.ester.ee/record=b4452593~S55*est).
* Nele Neuhaus „Lumivalgeke peab surema” (Tänapäev 2016) (http://www.ester.ee/record=b4523211~S55*est).
* Andrus Kivirähk „Õlle kõrvale” (Vaho 1996) (http://www.ester.ee/record=b1058286~S55*est)
* Toomas Raudam „Uued Grimmi muinasjutud ; Muinasjutt Bob Dylanist” (Tuum 2011) (http://www.ester.ee/record=b2679036~S55*est).
* Andrzej Sapkowski „Viimane soov” (Tiritamm 2011) (http://www.ester.ee/record=b2723202~S55*est).
* Angela Carter „Verine kamber” (Varrak 2015) (http://www.ester.ee/record=b4447246~S55*est).
* Peeglike peeglike [Videosalvestis] (Sonatiin 2012) (http://www.ester.ee/record=b3508657~S55*est).
* Elavad nukud [Videosalvestis] (Eesti Filmi Sihtasutus 2006) (http://www.ester.ee/record=b3401410~S55*est)
* Neil Gaiman „Smoke and Mirrors” (London 2005) (http://www.ester.ee/record=b2645193~S55*est).
* Helen Oyeyemi „Boy, snow, bird” (London 2014)(http://www.ester.ee/record=b4476220~S55*est).

Lumekuninganna

* Hans Christian Andersen „Väike merineitsi : muinasjutud ja lood” (Eesti Raamat 2005) (http://www.ester.ee/record=b2064433~S55*est).
* Hans Christian Andersen „Lumekuninganna : muinasjutt seitsmes loos” (Hea Lugu 2014) (http://www.ester.ee/record=b4415842~S55*est).
* „Lumekuninganna : Hans Christian Anderseni klassikaline muinasjutt” (Koolibri 2014) (http://www.ester.ee/record=b4414243~S55*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis] = Снежная королева : [muinasjutt]” (Sonatiin 2005) (http://www.ester.ee/record=b3414677~S55*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis] = Снежная Королева : [joonisfilmide kogumik]” (Sonatiin 2009) (http://www.ester.ee/record=b3490338~S55*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis] : lastelavastus” (Eesti Rahvusringhääling 2008) (http://www.ester.ee/record=b2509319*est).
* „Lumekuninganna [Helisalvestis] : laulud Vanemuise teatri muusikalavastuses” (Teater Vanemuine 2008) (http://www.ester.ee/record=b2440278~S55*est).
Lumekuninganna loss* Urve Tinnuri „Lumekuninganna märkas lehes …” (TEA Kirjastus 2015) (http://www.ester.ee/record=b4472387~S55*est).
* Salme Raatma „Lumekuninganna ja teisi jutte lastele” (Greif 1993) (http://www.ester.ee/record=b1063785~S55*est).
* „Sõnajalad : valimik ettekandeid” (San Francisco 1969) (http://www.ester.ee/record=b1405092~S55*est).
* Джоан Виндж „Снежная королева” (Москва 1995) (http://www.ester.ee/record=b3264290*est).
* „Lumekuninganna [Videosalvestis]”(F-Seitse 2012) (http://www.ester.ee/record=b2865976~S55*est).
* Disney „Lumekuninganna ja igavene talv : filmiraamat” (Egmont Estonia 2014) (http://www.ester.ee/record=b3055721~S55*est).
* „Frozen [Noot] : play 7 selections with sound-alike audio” (New York 2013) (http://www.ester.ee/record=b4431654~S55*est).
* Kristen Anderson-Lopez „Frozen [Helisalvestis] : soundtrack” (Walt Disney Records 2013) (http://www.ester.ee/record=b4466217~S55*est).
* „Seitsme maa ja mere taga [Helisalvestis] ” (Enjoy stuudio 2015) (http://www.ester.ee/record=b4523745~S55*est).
* Disney „Lumekuninganna ja igavene talv” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4505694~S55*est).
* Jessica Julius „Lumekuninganna ja igavene talv : [kaks suvist lugu] : Olafi oivaline suvepäev ; [Anna ja Elsa merereis]” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4495837~S55*est).
* Amy Weingartner „Lumekuninganna ja igavene talv : Anna ja Elsa talvelõpupidu : [kaks uut lugu!]” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4459571~S55*est).
Elsa ja Anna* Rico Green „Lumekuninganna ja igavene talv : talvepalavik” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4545173~S55*est).
* Victoria Saxon „Lumekuninganna ja igavene talv : Anna ja Elsa: lapsepõlvelood : [kaks lustakat lugu!]” (Egmont Estonia 2015) ( http://www.ester.ee/record=b4532558~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Elagu kuninganna!” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4532599~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Mälestused ja võlujõud” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4532602~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Soe vastuvõtt” (Egmont Estonia 2016) (http://www.ester.ee/record=b4561509~S55*est).
* Erica David „Anna & Elsa. Joakimi jäälõikur” (Egmont Estonia 2016) (http://www.ester.ee/record=b4561497~S55*est).
* „Lumekuninganna ja igavene talv : soenguraamat : [Anna ja Elsa lemmiksoengud]” (Egmont Estonia 2015) (http://www.ester.ee/record=b4476275~S55*est).

Klaari Tamm

Fotod Ago Pärtelpoeg

Raamatukoguhoidja lugemus — mitte 50 halli varjundit, vaid 50 varjundirikast lugemiselamust aastast 2015

Aastakokkuvõtteid tehes oleme ikka uurinud, mida meie raamatukoguhoidja ise loeb ja mis sest loetust eredamalt meelde on jäänud. Ja 2015. aasta tulemused on:

Ennekõike ikka omamaised autorid ja lood: Stig Rästa “Minu Kennedy”; Jaan Isotamm ”Nägija pimedate maal”; Olavi Ruitlane ”Vee peal”; Armin Kõomägi “Lui Vutoon”; Jüri Kolk ”Suur võidujooks”; Vahur Kersna “Ei jäta elamata”; “Minu lamp põleb: Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus 1947- 1970”; hulk noort eesti luulet; Valdur Mikita raamatud; Hardo Aasmäe raamatud.
KOKKUVÕTE: Meie väikest rahvaarvu aluseks võttes üldsegi mitte paha tulemus!

VÄLISAUTORID USA-st: E. Lockhart ”Me olime valetajad”; A. E. Hotchner ”Armunud Hemingway: tema enda lugu mälestused”; D. Tartt ”Ohakalind”; J. Walls ”Klaasloss”; P. Rothfuss ”Vaikivate asjade aeglane settimine”; A. M. Homes ”Antagu meile andeks”; J. Grisham ”Hall mägi”; J. Scalzi ”Tondibrigaadid”; A. Daerr ”Kõik see silmale nähtamatu valgus”.

VÄLISAUTORID Vene FNSV-st: E. Radzinski ”Koba apokalüpsis — spiooni mälestused”; S. Aleksijevitš ”Pruugitud aeg: punainimese lõpp”; P. Sanajev ”Matke mind põrandaliistu taha”; A. Tkatšov ”Imede maa ja teised jutustused”; L. Ulitskaja ”Daniel Stein.Tõlkija”.

VÄLISAUTORID Rootsi Kuningriigist: Ch. Kihlman ”Kallis Prints”; J. Karlsson ”Arve”; P. Stjernström ”Maailma parim raamat”; T. Bannerhed ”Kaarnad”; J. Theorini ”Öine lumetorm”.

VÄLISAUTORID inglise keelest ja keeles: J. Stroud “Kisendav trepp”; P. Hawkins ”Tüdruk rongis”; H. Oyeyemi ”Boy, Snow,Bird”; St. MacBride ”Close to the bone”.

VÄLISAUTORID saksa keeles ja samalt maalt: K. Saidi ”Ali ja Nino”; H. Deichelmann ”Ma nägin Königsbergi suremas: ühe arsti päevaraamat”; Ch. Kracht ”Impeerium” ja “1979”; E. Nell “Ein ganzes Leben Liebe?”; V. Fritsch ”Winters garten”; R. Rothmann”Surra kevadel”.

VÄLISAUTORID Prantsusmaalt, Afganistanist, Soomest, Portugalist, Pärsiast, Leedust, Taanist, Malaisiast, Brasiiliast: D. Foekinos ”Mälestused” (sai kõige rohkem ära märgitud — 3); S. Zetterberg ”Maailma ajalugu”; M. A. Numminen ”Tango on mu kirg”; A. Šlepikas ”Minu nimi on Maryte”; T. T. Eng ”Õhtuste udude aed”; J. Adler-Olsen ”Pudelpost”; K. Hossein ”Tuhat hiilgavat päikest”; J.-Cl. Mourlevat ”Siluett”; T. Kinnunen ”Nelja tee rist”; P. Coelho ”Abielurikkumine”; I. Pezeškzad ”Minu onu Napoleon”.

KOKKUVÕTTEKS: Oli värvikas lugemisaasta, kuhu mahtus ajalugu, mälestusi, armastust ja krimi, ulmet ja noorteromaane, perelugusid, pisut satiiri ja autobiograafiaid isegi vaimulikku kirjandust ja novelle.

Elavat ja entusiastlikku lugemisaastat meile kõigile soovib
Ädu Neemre

Küberpunk ja aurupunk

cpvsspRaamatunäitust “Küberpunk ja aurupunk” oli võimalik näha selle aasta märtsikuus Tartu Linnaraamatukogus ja aprilli lõpul HÖFFi ajal Haapsalu kultuurikeskuses. Näitusest oli pikemalt juttu ulmeajakirja “Reaktor” veebruarinumbris.

Tartu ja Haapsalu näitused olid pisut erinevad, sõltuvalt ruumist ja pisut ka sellest, mida antud hetkel oli võimalik esitleda. Ka rõhuasetused olid veidi teised — Tartus oli rohkem ruumi kirjandusele ja lauamängudele, Haapsallu sai filmiosa täiendust ja ilukirjanduse osa kärpimist.

Järgnev nimestik hõlmab mõlemaid väljapanekuid. Kõiki artikleid (n filmiarvustused) ei ole siin ära toodud, näitusel olnud raamatud küll. Mõned raamatud olid pärit erakogudest, selle kohta on nimestikus ka märge. TÜRK tähendab, et raamat on pärit Tartu ülikooli raamatukogust.

Mis aurupungi ja mis küberpungi alla läks, jäägu lugeja mõistatada.cpdef1

Sissejuhatus

Küberpungist Wikipedias (eesti keeles) (inglise keeles)
Aurupungist Wikipedias (eesti keeles) (inglise keeles)
Belials, Veiko “Punk ja selle derivaadid ulmes” (Reaktor, 2014, juuli)
“Jutustamise teooriad ja praktikad” (2010)
“Katsed nimetada saart” (2013)
Tomberg, Jaak “Ekstrapolatiivne kirjutamine: Tulevikukirjutuse poeetikast” (2004)
“Vihik” (2002, nr 2)
“Võimalikud maailmad: Vihik” (2008, nr 13/14)
Cavallaro, Dani “Cyberpunk and Cyberculture” (2000) (TÜRK)spdef
“Interlitteraria” (9 / 2004)
Murphy, Graham; Vint, Sherryl “Beyond Cyberpunk” (2010) (TÜRK)
“Reading Science Fiction” (2009) (TÜRK)
Stableford, Brian “Historical Dictionary of Science Fiction Literature” (2004)
Tatsumi, Takayuki “Full Metal Apache. Transactions Between Cyberpunk Japan and Avant-Pop America” (2006) (TÜRK)
Vandermeer, Jeff “The Steampunk Bible” (2011) (erakogu)
Vandermeer, Jeff; Boskovich, Desirina  “The Steampunk Users Manual” (2014)
Youngquist, Paul “Cyberfiction. After the Future” (2010) (TÜRK)
Стерлинг, Брюс “Будущее уже началось : что ждет каждого из нас в XXI веке” (2005)

Kirjanduscpuuesti

Belials, Veiko “Kogu maailma valgus” (2013)
Clare, Cassandra “Kellavärgiga ingel” (2014)
Clare, Cassandra “Kellavärgiga prints” (2014)
Clare, Cassandra “Kellavärgiga printsess” (2014)
Colfer, Eoin “Airman” (2009)
Dick, Philip K. “Blade runner” (2001)
Dick, Philip K. “Ubik” (2002)
“Eesti ulme antoloogia” (2002)
Fforde, Jasper “Eyre’i juhtum” (2014)
Fforde, Jasper “Kadunud heasse raamatusse” (2014)spuuesti
Gibson, William “Idoru” (2002)
Gibson, William “Neuromant” (1997)
Gibson, William “Põlev kroom” (2002)
Hargla, Indrek “French ja Koulu” (2005)
Hargla, Indrek “French ja Koulu Tarbatus” (2007)
Hargla, Indrek “Frenchi ja Koulu reisid” (2009)
Hargla, Indrek “Roos ja lumekristall” (2006)
Lukjanenko, Sergei “Peegelduste labürint” (2005)
Maniakkide Tänav “Euromant” (2011)
Maniakkide Tänav “Mehitamat inimesed” (2013)
Palma, Felix J. “Ajakaart” (2010)kp4
Powers, Tim “Anubise väravad” (2009)
Pullman, Philip “Inglite linn” (2004)
Pullman, Philip “Kuldne kompass” (2002)
Pullman, Philip “Vaigust kiiker” (2005)
Reeve, Philip “Kuldseeklid” (2006)
Reeve, Philip “Põrgulikud leiutised” (2010)
Reeve, Philip “Surelikud masinad” (2006)
Selznick, Brian “Hugo Cabret’ leiutis” (2011)
Stephenson, Neal “Lumevaring” (2003)
Sterling, Bruce “Skismaatriks +” (2008)
Stross, Charles “Accelerando” (2009)
“Terra Fantastica” (2004)
“Täheaeg 7. Ingel ja kvantkristall” (2010)
“Täheaeg 11. Viirastuslik rügement” (2012)

Bacigalupi, Paolo “The Windup Girl” (2010)sp1
Cadigan, Pat “Synners” (2012)
Carriger, Gail “Blameless” (2010)
Carriger, Gail “Changeless” (2010)
Carriger, Gail “Heartless” (2011)
Carriger, Gail “Soulless” (2009)
Carriger, Gail “Timeless” (2012)
Clare, Cassandra “Clockwork Angel” (2010)
Cline, Ernest ” Ready Player One” (2012)
Dick, Philip K. “Do Androids Dream of Electric Sheep?” (2001)
Dick, Philip K. “Minority Report” (2004)
Gibson, William “All Tomorrow’s Parties” (2003) (erakogu)
Gibson, William “Burning Chrome” (1987)cp1
Gibson, William “Count Zero” (2000) (erakogu)
Gibson, William “Mona Lisa Overdrive” (1995)
Gibson, William “Pattern Recognition” (2004)
Gibson, William “Spook Country” (2007)
Gibson, William “Zero History” (2010)
Gibson, William “Virtual Light” (1994) (erakogu)
Gibson, William; Sterling, Bruce “The Difference Engine” (2011)
Hodder, Mark “Expedition to the Mountains of the Moon” (2012)
Hodder, Mark “The Curious Case of the Clockwork Man” (2011)
Hodder, Mark “The Strange Affair of Spring Heeled Jack” (2010)
Miéville, China “Kraken” (2010)sp2
Miéville, China “Railsea” (2012)
Miéville, China “The Scar” (2011)
Priest, Cherie “Boneshaker” (2009)
Pullman, Philip “Northen Lights” (2011)
Pullman, Philip “The Subtle Knife” (2007)
Pynchon, Thomas “Gravitys Rainbow” (2000)
Sawyer, Robert J. “WWW: Wake” (2010) (erakogu)
Sawyer, Robert J. “WWW: Watch” (2011) (erakogu)
Sawyer, Robert J. “WWW: Wonder” (2012) (erakogu)
Stephenson, Neal “Cryptonomicon” (2003)
Stephenson, Neal “Readme” (2011) (erakogu)
Stephenson, Neal “The Diamond Age” (2000)cp2
Sterling, Bruce “Heavy weather” (1996)
Sterling, Bruce “The Zenith Angle” (2005)
Sterling, Bruce “Zeitgeist” (2001)
Stross, Charles “Accelerando” (2006)
Stross, Charles “Rule 34” (2011)
Stross, Charles “The Jennifer Morgue” (2006)
“The Mammoth Book of Steampunk” (2012)
Wilson, Dean F. “Hopebreaker” (2014) (erakogu)
Wooding, Chris “Retribution Falls” (2009)

Бестер, Альфред “Человек без лица ; Тигр! Тигр!” (1999)
Брайт, Владимир “Награда победителю – смерть” (2007)
Дик, Филипп К. “Убик” (2001)
Гибсон, Уильям “Мона Лиза овердрайв” (1999)kp3
Гибсон, Уильям “Нейромант; Сожжение Хром”  (1997)
Гибсон, Уильям; Стерлинг, Брюс “Машина различий” (2014)
Лукьяненко, Сергей “Лабиринт отражений” (2006)
Нун, Джефф “Вирт” (2003)
Пулман, Филип “Северное сияние” (2003)
Райан, Кевин “Ван Хелсинг” (2005)
Стерлинг, Брюс “Дух времени” (2003)
Шелли, Мерси “2048” (2010)
Уланов, Андрей “Крест на башне” (2004)
Уланов, Андрей “На всех хватит!” (2004)

Koomiksidaurufilme1

“Tron: Pärand” (2010)
Ellis, Warren “Captain Swing and the Electical Pirates of Cindery Island” (erakogu)
Kannenberg, Gene “500 essential graphic novels” (2008)
Mignola, Mike “The Amazing Screw-on Head and the Other Curious Objects” (erakogu)
Moore, Alan; Campbell, Eddie “From Hell” (2004)
Moore, Alan; O’Neill Kevin “The League of Extraordinary Gentelmen” (erakogu)
Morrison, Grant “WE3” (erakogu)
Talbot, Bryan “Grandville” (erakogu)küberfilme

Kunst

Becket-Giffith, Jasmine “Gothic Art Now” (2008) (erakogu)
Schultz, Carolin “Steampunk Jewellery” (2014)

Filmid

“1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema” (2004)
McCarthy, Helen “500 essential anime movies” (2008)

 Mood, elustiilspm5

Lõugas, Hans “IBM ennustab kasvavat moetrendi “aurupunk”” (Delfi 24. jaanuar 2013)
Sander, Maris “Küberpunk: high tech, low life” (Eesti Ekspress 5. juuni 2008)
U:buntu “Aurupunk kogub jõudu” (Blogi 4. november 2012)
“Steampunk Calendar 2015” (2014)
Кравчек, Дина Илларионовна “Кто такие эмо и готы: как родителям понять, куда “вляпался” их ребенок” (2010)

Täname kõiki, kes näituse mitmekesisemaks muutmisele kaasa aitasid! Anton Klink, Ove Hillep, Seili Ülper, Irina Möldre, Kaspar Jassa, Marko Nugin, Halliki Jürma, J. J. Metsavana — suur aitäh teile!

Tiina Sulg, Yaroslava Shepel

10 raamatut — Tiina Sulg

10 raamatut, mis on mind kujundanud või muidu jäävat mõju avaldanud?

Päris raske pähkel. Aga nii peaaegu.

tiinakaksmuinasjuttu1. Lapsepõlvest “Kaks muinasjuttu”, tegelikult kaks samanimelist raamatut, ühest “Lugu väikesest Mettest” ja teisest “Valge ja Must Karoline”. Muuseas sain ma sealt stampvastuse täiskasvanute tüütutele küsimustele tulevikuplaanide suhtes.

dumaskolmmusketäri2. Alexandre Dumas “Kolm musketäri”. On üsna võimatu kokku arvutada, mitu korda ma seda lugenud olen, muuhulgas oli see kevadeti eksamiteks õppimiste vahepala, kui õppimine ära tüütas, lugesin peatüki “Musketäre” ja siis lugesin natuke konspekte ja siis jälle “Musketäre” jne.

purinsärgeküsigeminult3. Andris Purinš “Ärge küsige minult midagi”. Siiani hea noorsookirjanduse etalon.

Erich_Maria_Remarque__Arc_de_Triomphe4. Erich Maria Remarque “Triumfikaar”. Vanasti saadeti vahel lapsed suiti külakorda sugulaste juurde maale, kellegi riiulist ma selle leidsin ja lugema hakkasin ja lugema jäin. Mul on siiralt hea meel, et ma avastasin Remarque’i enne kui see koolikohustuslikuks kirjanduseks muutus.

kassett905. nn tüdrukute-kassett e “Kassett ’90”. Ats, Liisi Ojamaa, Triin Soomets, Ruth Jürjo, Elo Vee. Sattus mu kätte kuidagi väga õigel ajal ja kasutades Tiina väljendit — “nii sai minust luulelugeja”.

erkakkondüheksavägine6. Erakkonna kogu “Üheksavägine”. Kristiina Ehin, Mehis Heinsaar, Andreas Kalkun, Kalju Kruusa, Margus Lattik, Aare Pilv, Led Seppel, Lauri Sommer, Kadri Tüür. Igaüks nii oma nägu, aga milleski nii sarnased… Kõige muu ilu keskelt leidsin ma sealt ka mõned head sünnipäevasalmid :)

simaklibahundiprintsiip7. Clifford Simak “Libahundi printsiip”. See ei ole võib-olla parim ulmekas, mida ma lugenud olen, aga see on see raamat, mis pani mind mõistma, et jah, mulle meeldib ulmekirjandus, need pöörased ideed ja inimolemuse läbimängimine erinevates situatsioonides.

gaimanameerikajumalad8. ja 9. Neil Gaiman “Ameerika jumalad” ja Charles de Lint “Kusagil lennata” – müütide edasielamine tänases päevas.

kivastikpalunõnnelikuks10. Siia viimaseks tahaks kirja panna pool ulmeriiulit, aga panen hoopis Mart Kivastiku “Palun õnnelikuks”, selle tekstimängu ja kirjutamisrõõmu pärast, mis raamatust vastu vaatas.

Tiina Sulg

10 raamatut — Kaja Kleimann

Kui mulle kümne parima raamatu kirjapanemise kutse Facebookis esitati (oleksin peaaegu siingi kirjutanud „jää-ämber”, nagu kolleeg seda nimetas, mu meelest väga tabav), mõtlesin teha näo, et ei märganud, et mind on märgitud. Aga kuna ma olen teiste kirjutatut suure huviga lugenud, ei tundunud see päris aus. Mulle tõesti meeldis teada saada, mis näiteks mu noort sugulast ja tema sõpru mõjutanud on ja oli rõõm näha, et sealhulgas oli nii mõnigi kohustusliku kirjanduse raamat — ja ma ei kahtlusta, et need olidki ainsad raamatud, mida nad lugesid.

Mõjutamine on suur sõna, mõjutamist on mitmesugust ja see on harva otsene, aga ma panen kirja midagi, mis mulle kõigepealt meenub, kui keegi lugemissoovitust küsib. (Sest ma kahtlustan, et 12-aastast mind väga mõjutanud “Consuelo” ei ole päris see, mida üleskutses silmas peetakse…)
Ja kahtlemata ei suuda ma neid järjestada või 10 raamatuga piirduda, lihtsalt pole sellist iseloomu kuskilt võtta.

kajalasteEt alustada algusest, tuleb alustada kõigepealt lastekirjandusest, ja seda ma loen veel praegugi – kahtlemata peaaegu kogu Lindgreni looming („Mio, mu Mio” mulle eriti ei meeldinud ja mõni vähemtuntud tegelane on ükskõikseks jätnud), Muumitrolli lood ja „Karupoeg Puhh” ja Edgar Valteri tegelased, aga lisaks J. Saint-Marcoux’i “Fanchette”, O. Mattsoni “Prikk “Kolm Liiliat”” ja “Meremees Mickel”, hiljutisemast ajast H. McKay “Koer Reede” — täiesti vapustav raamat, peaks olema kohustusliku kirjanduse hulgas, tema järgedel pole ka viga, aga see on parim.

kajaluuleLuuletajad — ma tegelikult ei tea, millest see algas, küllap keskkooli päevilt, küllap ka Tepandi ja Pedajase ja paljude teiste viisistatud ja esitatud väärtluulest, aga head luuletused annavad täiesti müstilise kogemuse, kus niiii vähesega saab KÕIK ära öelda. Ikka Ristikivi ja Viiding ja Juhan Liiv ja Ernst Enno ja Paul-Eerik Rummo ja Runnel ja Viivi Luik ja Indrek Hirv ja veel palju teisi.

kajaproosaJa nüüd ilma igasuguse süsteemita veel, mis meelde tuleb — Tove Janssoni “Suveraamat” ja Steinbecki “Karbiküla”, G. Guareshi “Don Camillo väike maailm”, Bulgakovi “Meister ja Margarita”, Philipp Claudeli “Brodecki raport”, R. Schneideri “Une poolvend”, R. Davise “Viies osaline”, Ursula Le Guini looming, M. Waltari — kõik, aga kõige rohkem vist rabas “Sinuhe”, see oli ka üks esimesi, mida lugesin. Arto Paasilinnat ei tohi mingil juhul unustada.

Ma lõpetan nüüd heaga ja igaksjuhuks kokku ei loe.

Kaja Kleimann