Posts Tagged ‘ülevaade’

Mida valida noortekirjandusest?

Mõnikord on raske leida raamatut, mis järgmisena ette võtta. Tead küll, mis huvi pakub, aga milline raamat vastab soovitule? Eesti Noortekirjanduse Ühing tuleb appi! Võtsime ette ja koostasime 2020. aastal ilmunud eesti autorite noortekirjanduse kohta teemajuhise. Selliselt on kohe teada, mis raamat valida, kui huvi pakub loodusega seotu, vaimse tervise probleemid või hoopis krimi!

Eesti Noortekirjanduse Ühing
https://www.facebook.com/EestiNoortekirjanduseUhing

Tartu linnakirjanik 2017 — Kristiina Ehin

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2018 — Mika Keränen

 

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2019 — Vahur Afanasjev

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2020 — Carolina Pihelgas

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Tartu linnakirjanik 2021 — Juhan Voolaid

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Chris Riddell — võlupliiatsiga mees

Sel korral soovin saata väikese sünnipäevatervituse Ühendkuningriiki. 13. aprillil alustab oma kuuekümnendat eluaastat üks mu lemmikutest — Chris Riddell. Riddell ise peab end küll illustraatoriks ning mitte kirjanikuks, kuid kui eestikeelses raamatukogus ringi vaadata, siis selgub, et raamatuid, millele Riddell on nii loo kirjutanud kui ka pildid joonistanud, on enam kui neid lugusid, mille kirjanikuväljal mõne teise nime leiab. Chris Riddell ise ütleb, et ta kirjutab ainult selleks, et saaks neid lugusid illustreerida ning sageli kipub lugu sündima hoopiski pildist, või nagu juhtus Ottoline lugudega, siis pildist ja pealkirjast ning kogu ülejäänud lugu tuleb alles pärast seda. Muidugi armastab ta lisaks suurepärasele pildile ka head lugu — raamatuarmastus laiemalt oli illustraatoriks hakkamise alustõuge, nendib Riddell ise.

Chris sündis Kaplinnas Lõuna-Aafrika Vabariigis, kuid aasta hiljem kolis tema perekond tagasi Inglismaale, kus Chris ja tema õed-vennad hariduse said ning nagu ta ise on naljatledes öelnud, siis pärast üldhariduskooli “põgenes“ ta kunstikooli. Päris põgenemiseks ei saa seda kindlasti nimetada, sest ema soosiv suhtumine oli Chrisil olemas varasest lapsepõlvest saati. Seega sai poisist illustraator ja poliitiline karikaturist iganädalaselt ajalehele “Observer” (nagu Chris ise on põhjendanud: sest tema isa luges seda lehte).

Selleks, et saada illustraatoriks, peab tahtma joonistada, on Chris Riddell öelnud. Peab tahtma joonistada ning viitsima seda teha ka siis, kui tahtmine õhukeseks kulub. Soovitustes neile, kes alles unistavad illustraatoriks saamisest, ütles Chris Riddell lustakalt: osta endale märkmik, joonista see täis, osta uus märkmik ja joonista too ka täis. On see siis rohkem mäng või töö, kuid Chris Riddelli poolt illustreeritud raamatute nimekirja pikkus viitab kindlasti nii suurele töötahtele, -lustile kui andele ning siinkohal olgu öeldud, et neid kõiki on ka suurte auhindadega tunnustatud. Chris Riddell on suisa kolmel korral võitnud maineka Kate Greenaway medali, olles ainus kolmekordne võitja. Üksikuid auhindu on kokku selline lasu, et ma ei hakka neid siin nimepidi ära tooma, kuid mainin ära Children’s Laureate’i tiitli — “Laste laureaat”, kui otse tõlkida, on väärikas aunimetus, mis omistatakse kaheks aastaks ühele kirjanikule või illustraatorile. Aunimetus ja stipendium ning oma laureaadiaja jooksul on nad ka laste ja lastekirjanduse eest kõneleja rollis.

Aga nüüd siis viimaks ka päriselt raamatute juurde! Ma nautisin nende kõikide lugemist ning julgen neid soovitada nii väikesele kui suurele lugejale. Mis võiks olla mõnusam kui hiilida lapse tuppa, kui too on õhtul magama jäänud, panna sealt pihta loetav juturaamat ning lugeda ise ka une eel üks muhe lugu!? Näiteks on eesti keeles olemas Chris Riddelli debüütraamat “Härra Voodiall”, mis on suurepärane raamat väikelastele. Seda saab ette lugeda, koos lugeda, pilte vaadata ja fantaseerida. Selle raamatuga on võimalik väikesed hirmud naeruväärselt suureks puhuda, et neile siis üks suur kallistus teha ning hoopis julgemana järgmist päeva ootama asuda. Loos endas algab Kõik aga sellest, et ühel õhtul enne magamaminekut märkab Jaagup oma voodi all koletist, kes nuriseb, et voodi all on ebamugav magada. Mis edasi saab, tuleb igaühel endal välja uurida. Riddell on öelnud selle raamatu kohta, et ta kirjutas selle, sest Klaus Flugge (kirjastusest Andersen Press) palus tal seda teha ja ma arvan, et maailmas on tuhandeid lapsevanemaid, kes tahaksid selle eest Fluggele „Aitäh!“ öelda.

Teine eraldiseisev raamat, “Elas kord üks muinasjutt”, on mõeldud juba veidi suuremale lugejale. Pelleriine seiklustele võiks mõnuga kaasa elada laps, kelle jaoks see on alles esimene või teine kirjatähtedega raamat isiklikul lugemislaual. Suurem osa raamatust moodustavad illustratsioonid ning tekst, mida on lugemiseks just parasjagu, voogab märkamatult piltide vahel. Enne kui laps arugi saab, on ta raamatu täitsa ise läbi lugenud ning seda nautinud ka. Lisaks Pelleriine enda seiklusele, nii pildis kui sõnas, kohtub tüdruk siin loendamatu arvu erinevate tegelastega teistest muinasjuttudest. Kihtide all olevad kihid tekitavad tunde nagu oleks loetud palju suurem raamat ja palju enam lugusid, sest kõik need tuntud muinasjutud meenuvad kindlasti ka väikesele lugejale.

Enim on aga siinsele noorele lugejale silma jäänud ilmselt hoopis kaks sarja. Neid laenutatakse raamatukogust ikka veel mõnusa hooga. Esimene neist on Ottoline sari, millest tänaseks päevaks on eesti keelde tõlgitud kolm raamatut. Ottoline on üks hakkaja tüdruk, kelle vanemad on kollektsionäärid, kes pidevalt mööda maailma ringi rändavad. Ei, nad ei ole oma tütart unarusse jätnud. Selle jaoks, et Ottolinel oleks kaetud kõik vajadused, on palgatud korralik posu kohalikke ettevõtteid. Nii ei pea Ottoline (nagu teisedki temaealised tüdrukud) mõtlema sellele, kuidas kardinad hommikul akna eest ära käivad, kuidas õhtul tekk peale tuleb või kust küll leida koduseid roogi. Seltskonna mõttes on Ottolinel kaaslaseks Norra soodest leitud väike ja karvane härra Munroe. Ottoline lood sobivad ühtviisi muhedalt nii sellele lapsele, kes alles õppis lugema, kui ka temast mitu aastat vanematele. Terava huumori ja koomiksilaadse struktuuriga lugu ei muutu üldse “titekaks”. Tuleb tunnistada, et minagi nautisin nende ulmesugemetega detektiivilugude lugemist. Sealjuures “Ottoline ja Kollane Kass” ning “Ottoline läheb kooli” on täitsa korralikud krimilood — toimub kuritegu ning selle lahendamine. Ka raamatus “Ottoline merel” tuleb Ottolinel kübeke detektiivitööd teha, kuid mitte toimunud kuritegu avastades, vaid härra Munroe kadumist harutama hakates.

Teine tore sari, mille autoriks Chris Riddell on ning mis on leitav ka eestikeelsena, on Ada Gooti sari. Riddell ise on öelnud, et kujundas Ada Gooti oma tütre järgi. Muide, kui lugeda erinevaid intervjuusid, mis Riddelliga tehtud on, jääb silma vallatu seik — igal pool, kus leiab mainimist eeltoodud detail, ütleb autor, et just Ada lood on tema enda lemmiklood, kuid neis teistes intervjuudes, milles tütre nimi mainimist ei leia, toob ta esile pigem Ottoline seiklused. On, kuidas on, kindel on see, et mõlemad lood on lummavad ning mina jäin neisse kõigisse lõksu. Ada lugudes on juba rohkem teksti ning kultuurilised viited viivad maailmakirjanduse klassikani. Kolm erinevat lugu (“Ada Goot ja kummitushiir“, “Ada Goot ja Vihuriöö“, “Ada Goot ja Täiskuupidustused“) on kõik paigutatud Tontliku Gooti Koja ruumidesse, sisaldavad nii ulme- kui põnevusjutu elemente, kohati isegi krimiloole omaseid. Need on lood, mis võiksid vabalt sattuda ka kuuenda või seitsmenda klassi laste lugemislauale, kuid ka teises ja kolmandas klassis käivad raamatusõbrad leiavad siit kindlasti nauditava loo ja palju vahvat seiklust.

Kõikidele siinloetletud Chris Riddelli raamatutele on omased viited teistele suurteostele. “Elas kord üks muinasjutt” kõndis läbi klassikaliste muinasjuttude, kuid Ottoline ja Ada lugudest leiab neid kohti samuti. Mida suurema silmaringiga lugeja, seda enam lugusid ta ühelt leheküljelt leiab. Osa neist vihjetest ja viidetest läheb kahjuks tõlkes kaotsi ning ilmselt on osa väiksema kultuuriruumi põhised, kuid paraja peotäie leidsin minagi üles. Väikeseks maitseprooviks olgu toodud Ada ühe varasema koduõpetaja kirjeldus: “Jane Kõrv valmistas veel rohkem pettumust. Ada kahtlustas juba alguses, et Jane ei olnud koduõpetajanna tööst üldse huvitatud. Selle asemel veetis ta aega lord Gootile teed valmistades ja ühtelugu tema kabineti uksele koputades. Lord Goot pidi ta minema saatma pärast seda, kui naine üritas läänetiiba maha põletada.”

Rohkem küll Chris Riddelli kirjutatud raamatuid eestikeelsena ilmunud ei ole, kuid see ei tähenda, et tema illustratsioonidega rohkem tutvuda ei saaks. Kui Chris Riddelli käest küsiti, milline koostöövorm talle illustreerijana enim meeldib, hiilis kunstnik (korduvalt) vastusest eemale. Aga ta on kirjeldanud mitmeid oma lemmikumaid koos töötamisi ning peaaegu igas intervjuus, mida ma kohtasin, leidus viide, et Paul Stewartiga koostööd tehes kulgeb protsess läbi lõputu dialoogi, teineteise innustamise ja inspireerimise. Kuskil nende vestluste käigus tekivad pildid, millest saavad “need õiged” iga raamatu tarvis. Eesti keelde on tõlgitud ka kaks Paul Stewarti raamatut, millel on Chris Riddelli illustratsioonid. Õigupoolest on Paul Stewarti lugu väikelastele mõeldud vahva “Sünnipäevakingid”, mis õpetab tunnetama, hindama ja austama erinevusi.

Teispool süvalaant” on nende kooslooming. Nimelt olla just Chris Ridell see, kes esmalt Servamaa kaardi joonistas ning sellele erinevaid elukaid kujutama hakkas. Mingisugusel hetkel neid joonistusi Paul Stewartile näidates kasvas sellest nende ühine mäng, mida tee kõrvale edasi arendada. Kui nad sellega aga kirjastaja juurde jõudsid, kirtsutas too esmalt nina — mingi fantaasialugu lastele, imelike elukatega veel pealegi. Aga õnneks oli aeg õige ning kui Servamaa Kroonikad trükist ilmusid, osutusid lood suureks hitiks nii suurte kui väikeste hulgas. Eesti keelde on tõlgitud sarjast vaid üks raamat, Servamaa Kroonikate neljas, kuid Taipliku triloogia esimene. Taiplik on poiss, kelle on üles kasvatanud trollid. Esimese hooga ei tea Taiplik sellest midagi — ehk ta ongi lihtsalt veidi veidrama kehakujuga, aga ühel päeval räägib mamma talle loo õigesti ära ning suunab poisi omaenese seiklust otsima.

Teise muheda koostööna toob Chris Riddell alati välja koostööd Neil Gaimaniga. Gaimani kohta ütleb Riddell, et kirjanik saadab talle teksti ning annab siis vabad käed selle mõtestamisel ja kuvamisel. Minu esimene kokkupuude Chris Riddelli tööga oli just läbi selle koostöö siin. Päris mitu aastat tagasi trehvasin ma graafilise essee “Miks me vajame raamatukoguhoidjaid” peale. Essee on nähtav veebis, kuid ilmunud ka raamatus “Art matters” (raamat, mis sisaldab mitmeid esseid, kõik Neil Gaimani sõnadega ja Chris Riddelli kujundatud). Seda konkreetset raamatukest küll Tartu Linnaraamatukogust hetkel ei leia ning tõlkeraamatuna ei ole nende koostööd ka ilmunud, kuid Chris Riddelli illustratsioonigeda võib leida võõrkeelse ilukirjanduse osakonnast nii “The Graveyard Book” kui ka “Fortunately, the Milk”.

Mairi Tempel

Unustatud laste- ja noorteraamatuid

Facebooki Lugemise väljakutse grupis küsitakse aegajalt ikka ka lastele või noortele lugemissoovitusi. See pani mulle pähe mõtte kirjutada mõnest oma lapsepõlve ja teismeea lemmikust, mida praegu nooremate hulgas tõenäoliselt ei teata – uusi raamatuid tuleb ju kogu aeg juurde. Korjasin riiulist välja terve hunniku – kõigini ei jõudnud, sest sellisel puhul ju juhtub, et kavatsed ainult sirvida ja vaadata, kas ikka on nii hea raamat kui mäletad, ja siis saab sirvimisest lugemine ja ongi raamat läbi. Ma ei kirjuta meeldimise järjekorras.

* * *

Pärisnime Marie France ei kasutata J. Saint-Marcoux’ raamatu Fanchette nimitegelase kohta mujal kui kohtus või sellega samaväärse ametlikkuse puhul. Raamatu alguses on orvust tütarlaps neliteist aastat vana ja just ära jooksnud kolmandast lastekodust, et otsida üles oma nelja-aastane vend. Õnneks kohtab ta kohtunikku, kes mõistab. Inimesed jagunevadki Fanchette’i arvates kaheks: neiks, kes mõistavad, ja neiks, kes ei mõista, seleta kuidas tahad. Tal õnnestub advokaat panna uskuma, et ta saab hakkama oma vana ja haige vanatädi juures elamisega, sest ta on alati olnud vaene ja ei karda mitte viletsust, vaid seda, et ilma oma väikevennata muutub kurjaks ja kibestunuks nagu vanatädi, keda keegi ei armasta. Raamat on esmakordselt ilmunud 1955. aastal (e k 1962) ja kirjeldab sõjajärgse, veel purustatud Pariisi laste elu. Selliste laste, kellel küll on perekond, aga armastust selles mitte. Hüütakse seda kampa Montmartre’i marslasteks, sest nad tulevad alati ootamatult, neid on kuus poissi ja kolmejalgne koer. Koos pakuvad nad mõningast tuge konisid korjavale väikesele tüdrukule, keda kutsutakse Südamekeseks. Keegi neist ei käi koolis ja kirjaoskusegagi pole lood kiita.

Väga lagunenud ümbruses, mis lammutamisele määratud, elab ka paar sõbralikku kunstnikku ja jalutu keemiainsenerist astroloog, kes tütarlapsele tööd pakuvad. Poseerimine on ka tore töö, aga keemiku pakutu on imeline ja ainulaadne. Kergelt ei tule Fanchette’ile kätte miski, kuid ometi on töökuse, heasüdamlikkuse ja natukese vedamisega kõik võimalik ja temast saab omamoodi Montmartre’i sümbol. Koos inimestega, „kes mõistavad”, saab ta aidata ka marslasi.

* **

Paul Berna „Peata hobune on kirjutatud samuti 1955. aastal (e k 1963), tegevus toimub Pariisi eeslinna Louvigny üsna vaeses ümbruses (Pisi-Vaeste tänav näiteks on üks kohanimi) raudtee lähedal. Peategelasteks kümneliikmeline lastekamp vanusepiiriga kaksteist aastat, sest alates sellest vanusest muutuvat inimene pururumalaks. Paraku on see piir ähvardavalt lähenemas kamba juhi Gaby jaoks. Laste lemmiklõbustus on sõita mäest alla kolmerattalisel hobusel, millel puuduvad nii pea kui saba, samuti ka pedaalid ja kett, pidurist rääkimata. See ei ole sugugi ohutu ja võib juhtuda, et sisse sõidetakse pudelikorjaja kärule või kaotab keegi hamba, just sellepärast on meelelahutus liikmetele rangelt reglementeeritud ja nende hulgas kõrgelt hinnatud. Hobust parandab alalõpmata Gaby isa. Mingil hetkel hakkavad kahtlased isikud hobuse vastu ebatervet huvi üles näitama ja üritavad seda 10 000 frangi eest ära osta, kui see ei õnnestu, hobune röövitakse. Nutikad lapsed seavad röövlitele üles lõksu ja lugu muutub üsna kriminaalseks ja põnevaks, tegelikult lastele isegi ohtlikuks, kuigi ise nad sellest aru ei saa. Õnneks on politseinik nende vastu sõbralik, isegi kui ta alguses kohe loo tähtsust ei taju.

Salka kuuluvad nii poisid kui tüdrukud ja Marionil on alati kaasas mõni koer. On üks võpsikutaoline koht, kuhu ümbruskonna ja mõnikord isegi Pariisi inimesed jätavad maha oma koeri. Tüdruk ravib neid osavalt ja leiab neile kodud ümbruskonna raudteelaste peredesse, dresseerides neid enne kuuletuma oma vilele. See on lastele suureks abiks nii röövlite kui ajakirjanikega suhtlemisel. Lõpuks saavad lapsed tänu kaltsukaupmeeste traadita telefonile kätte nii hobuse kui isegi selle pea, kuid leiavad, et ilma peata on hobune siiski ilusam.

Raamat on huvitav, lõbus ja sõpruse ülimuslikkust rõhutav. Mis mind hämmastab, on see, et kuigi ainult 124 lk, on ometi iga last, inimest ja päris paljusid koerigi jõutud iseloomustada, nii et näed neid vaimusilmas.

* * *

Miskipärast tuleb riburadapidi prantsuse autoreid, André Massepaini raamatu Karude koobas põhitegevus toimub Baskimaal.

Vanemate Ameerikasse sõidu tõttu saadetakse kaks last, minajutustaja Jacques ja tema paar aastat noorem õde Joëlle, suvevaheaja kaheks kuuks vanaisa juurde Püreneedesse, kus nad avastavad, et elu ja seiklused ei pea tingimata Vahemere või ookeani rannaga seotud olema. Pariisis on lapsed elanud moodsas kortermajas, mis pole ei ilus ega inetu, vaid praktiline. Avastus, et roheliste luukidega roosast kivist maja ümbritseval müüril on kiri selle ehitamise kohta nende esivanema poolt 1750. aastal, viib lapsed vaimustusse nagu ka antiik-rooma vaas vanaisa vitriinkapis ja kaunis loodus lähedal asuva kosega. Avastamisrõõmu ja seiklusi on ees veel tohutult. Vanaisa ja tema arheoloogist sõber (inglane) jutustavad lastele baskide ajaloost, nad käivad kohalikel spordivõistlustel, mille juhavad sisse kohalikud tantsud, ja siis näitavad nende uued sõbrad veel ka eelajaloolist koobast, mille pariislased lubavad saladuses hoida. Mõne aja pärast mõistab Jacques, et leitu on liiga tähtis, et seda ajaloolaste eest varjata. Täiskasvanuna üle lugedes on üsna sama huvitav, aga kogenud silm märkab, kui osavalt on põnevusse põimitud õpetlikku ja erinevate teemade teadmisi, eelajalooliste inimeste elust alates ja kohalike salakaubitsejate-tollitöötajate suhetega lõpetades. Mulle tegi nalja vanemate kiri Ameerikast, kus nad kirjutavad, et nad käisid autokinos ja einetasid sõidu ajal, kuid „inimesed meie ümber – õigusega uhked oma maa elatustaseme ja tohutute tehnikasaavutuste üle – näisid meile rusutud, väsinud, otsekui alalises hirmus. Meie emaga oleme mõelnud nendele vastuolulistele muljetele. Millest see tuleb? Me mõlemad tunnetame esimest korda sellise tugevusega, kuivõrd tehnika ja teadus meenutavad kahe teraga mõõka, see tähendab tööriista, mida saab kasutada nii heaks kui halvaks. Ja et seda ütleb teile teie insenerist isa, siis tuleb seda uskuda, minu kallid lapsed! Prantsusmaal pole veel kadunud elamise mõnu, elamise oskus. Meil on oma vana kultuur, millele peab kaasaegne tehnika kinnituma nagu pookeoks, mitte aga nagu parasiit, mis kägistab puu ja kuivatab juured. ” Raamat ilmus 1965. aastal (e k 1967). Igatahes soovitan soojalt nii poistele kui tüdrukutele.

* **

Nüüd veel üks orvutüdruk. Marie Majerová „Tütarlaps, kes mängis Robinsoni”.

Raamat ilmus esimest korda 1940. aastal (e k 1964) ja räägib elust 1930. aastate Tšehhimaal. Blažena, kes on seni nautinud täiesti muretut koolilapse elu, kellele kõik kandikul ette kantud, peab järsku katkestama oma õpingud gümnaasiumis ja jääma koduperenaiseks. Tema ema suri sünnitusel ja imiku lastekodus pidamine on nii kallis, et taksojuhist isa ei saa kõiki seniseid mugavusi perele tagada. Ta õpib keetma ja koristama, mul on kaks selget mälestust lapsepõlves loetust, üks, kus tüdruk keetis mannapudru, millelt kahvel tagasi põrkas, ja teine põrandapesemisest, kus isa naeris Blažena üle, kui leidis, et päikesevalguses vaadates moodustub põrandale ruudumuster puhta keskkoha ja mustade äärtega. Tüdrukul on põlved puhta puru sellest küürimisest. Naabrinaine aitab teda ja jutustab, kui raske veel tema lapsepõlves see töö oli. Tundub, et siis olid kõigil puha värvimata laudpõrandad. Igatahes meeldejääv. Tänapäeva noored ilmselt üldse minestaksid. Muidugi kui nad üldse võtaksid ette selle lugemise. Ma iseenesest täitsa soovitaksin kui „midagi hoopis teistsugust”. Võib-olla päris alguses on veidi võõras lugeda slaavipäraseid ”Emake, miks sa mulle nii tegid?” ridu, aga noorele lugejale võib keegi ju kommenteerida. Igatahes muidu on kõik nagu tavalises noorteraamatus – suhted koolikaaslaste vahel, kes kellele meeldib, vahetatud kirjakesed ja poiste pärast punastamised. Ei midagi uut siin päikese all. Siiski, mis ehk praegu lugedes kõige rohkem silma torkas – tõenäoliselt mängiksid selliseid Robinsoni mänge tänapäeval 10-11 aastased, 14 on ikka väga palju täiskasvanum. Aga iseenesest on need Robinsoni mängud väga toredad ja fantaasiaküllased, nagu tüdruk isegi. Blažena on nii suur unistaja, et temaga võib vabalt juhtuda, et ühel õhtul tundub kodumaja talle nii võõrana, et ta kontrollib enne sisseastumist nimesilte. Ta tunneb suurt puudust koolist ja õppimisest, kuid on tuleviku suhtes lootusrikas ja tegelikult pole ta elul häda suurt midagi, sest tema suhted isaga on erakordselt head, tundub, et lähedasemad kui olid olnud emaga. Ja kõik lähebki paremaks ja väikevendki pääseb lastekodust koju.

* * *

Olle Mattsoni „Prikk „Kolm Liiliat” on raamat ajast, kui laevad olid puust ja mehed rauast, võiks naljatamisi öelda. Siiski on neil raudsetel meestel üpris pehmed südamed ja neile läheb hirmus sageli suits silma.

Raamat on ilmunud Rootsis 1958. aastal (e k 1966), selle tegevus aga toimub 19. sajandi lõpus (1891-1892 on mainitavad aastad). Ausalt öeldes on autoril vaatamata sellele, et kohati on tegevuse toimumise kuupäevad väga täpselt kirjas, ajaarvamine veidi sassis, aga see on pisiasi. Peamine on see, et kui on 13. ja reede, siis: „Külas on kõik trepid tuhaga üle puistatud ja kardinad ette tõmmatud. Keegi ei võta kätte nuga ega kirvest. Viimane kui kaevukaas on kinni löödud, sest kes teab, mis jõledust võib niisugusel päeval juhtuda. Isegi koerad ei klähvi”. Igaks elujuhtumiks on (loitsu)salmid, kas on vaja soolatüügastest lahti saada või midagi üles leida või ravida. Micke vanaema on kõige kangem rohtude keetja ja vere peataja terves Ljungas ja pöialde paikatõmbamine on kõige toredam asi, mida ta teab.

Raamatu peategelane Mickel on poiss, kes elab oma vanaemaga lagunenud vanas trahteris, tema ema on surnud ja isa purjekast on teada, et see lagunes pilbasteks, nii et lootust teda veel näha hellitab vist ainult Mickel. Maja teisel korrusel elab puusepp oma 700-aastase kilpkonnaga ja Mickeli perekonda kuuluvad veel vana koer Bobbe ja lammas Ulrika. Kanad sõi rebane ära ja sellest, kes talle enam sisse ei mahtunud, tegi vanaema supi, tänuks mille eest lisas poiss oma õhtupalvele read: „Ja supi eest veel palju tänu, rebasele, kes murdis kanu”. Tänu on arusaadav, sest tavaliselt sai süüa ainult kartulit, heal juhul kalaga, kehvemal puhul ainult soolaga. Mickelil on jänesekäpp ja aeg-ajalt kirjutab ta värsse…

See raamat haaras mu hoobilt endasse, täpselt nagu aastaid tagasi lugedes. Aga alles seekord lugedes taipasin, et väljendusviisis ette tulev tuttavlikkus on lindgrenlik – ehk et võibolla rootslaslik? (Ei saa see ikka ainult V. Beekmani süü olla, kes mõlemad autorid tõlkinud.) Vanad väljendid ja võrdlused ja loetavad salmid tuletasid meelde Vanajumala Õiglast Kukulindu. „Tädi Hedde on nii lühinägelik, et ei suuda kaamelit pliidirauast eraldada,” ütleb Tua-Tua. Pärast kooliõe jääaugust väljatõmbamist saab Mickel tüdruku isalt 10 riigitaalrit ja järgneb mõtisklus: „kui ta iga päev paar Tua-Tua taolist veest välja tõmbab, siis jätkub sellest paadi jaoks kõige varem poole aasta pärast, pealegi on terves kihelkonnas kõigest üksainus Tua-Tua”„Eided ei tohi kunagi tühja kõhuga minestada!” ütleb puusepp Grille jõuluõhtul Mickelit ja ta vanaema lauda kutsudes.

Raamat on tõsine ja lõbus ühekorraga ja näitab, kuis raskustest hea tahtmise, nutikuse ja natukese õnnega jagu saadakse. Ja et keegi ei unusta su jänesekäppa, kuni sa seda ise meeles pead.

* * *

Teine raamat,Meremees Mickel, räägib ajast kuus aastat hiljem. Ka selles tuleb Mickelil ja ta parimal sõbral Doroteal, keda kutsutakse Tua-Tuaks, seista silmitsi nii mitmetegi raskustega ja teha läbi seiklusi, tunda kõrvetavat kibedust ülekohtu pärast, mis rikastelt vaestele osaks võib saada. Nad pelgavad kummitusi ja merelambaid, kustutavad tulekahju ja lahendavad kirikust varastatud rubiinide saladuse. Jälle leidsin sarnasusi Lindgreniga – siingi tuleb tegemist tillukese tsirkuse ja selle rahvaga, ainult mõõganeelaja asemel on Maailma Paksim Mees. Lapsed on suuremaks kasvanud, sel ajal oli 15-aastane üsna täisinimese eest väljas (selle kohta on siin hämmastavalt vähe juttu sellest, et Mickel miskit tööd teeks, esimese raamatu karjaskäimine tuleb hoopis rohkem meelde), ja kogu raamat on tõsisem kui esimene, läbivaks teemaks muutub Mickeli igatsus merele minna. Aga huumorit jätkub siiski ka sellese loosse.

* * *

Lõpetan selleks korraks ühe lapsepõlve lemmikuga loodust kirjeldavate raamatute hulgas. Ja indiaanlased veel lisaks, sellist raamatut pidi armastama! Niisiis: Hall Öökull „Seidžo ja tema kobraste seiklused”. Eesti keeles ilmus raamat esimest korda 1938. aastal nime all „Suur-Väike ja Päris-Väike : kuidas Sajo ja ta vend kahe koprapojaga truus sõpruses elasid” ja (seni) viimast korda 1997. aastal pealkirjaga „Väikeste indiaanlaste ja koprapoegade seiklused”, sellel väljaandel on Mati Kaalu järelsõna, kus kirjutatakse muuhulgas toonaste ja praeguste loomaaedade erinevusest. Kirjutama hakates ma kordustrükist ei teadnudki, mina lugesin 1967. aasta oma, see on siis ehk pisut vähem unustatud raamat kui teised tutvustatud lemmikud.

Lapsena armastasin ma seda raamatut väga, lugesin üsna samal ajal Seton-Thompsoni lugudega, milles aga oli kole palju nutukohti, nagu ma siiani mäletan. Mulle meeldis selles raamatus kõik – looduse kirjeldused, indiaanlased, nende elamise ja paatide üksikasjalikud kirjeldused koos autori joonistustega, imelised kohanimed – mis tunne oleks elada Kõnelevate vete orus? Lühidalt öeldes on sisu selles, et Suur Sulg leiab kaks koprapoega, keda tal pole võimalik minna tagasi pessa viima, üksi ellu jäämiseks on need aga liig noored, nõnda toob ta kaks loomakest, kes mõlemad ühte pindisesse kruusi ära mahuksid, koju oma lastele. Tal on 14-aastane poeg Šapian ja 11-aastane tütar Seidžo. Loomakesed said nimeks Tšilavii ja Tšikanii, Tilluke ja Pisitilluke. Praegu üle lugedes selgus, et ma olen raamatu keskelt kõik ära unustanud – ma mäletasin, kuidas koprapojad saadi ja et suureks kasvanuna viidi nad kodukohta tagasi, aga kogu vahepealne seikluse osa, kus üks koprapoeg linna loomaaeda müüdi ja kuidas lapsed teda tagasi ostma läksid, oli nagu peast pühitud. Üle lugedes selgus samuti tõsiasi, et pisaratest ei pääse ka selles raamatus. Ma arvan, et kui see raamat on kirjutatud 1935. aastal ja ei tundu praegu aegununa, siis see ei aegugi kunagi.

Otsides raamatu esmakordse ilmumise aastat, sain ka kohutava šoki osaliseks. Hall Öökull, keda seni tões ja vaimus odžibveks pidanud olin (pildil näeb ta täiuslikult indiaanlaslik välja), sündis 1888. aastal Inglismaal ja kandis nime Archibald Stansfeld Belaney! Ta luiskas eluajal oma poolindiaani päritolu kohta, aga vähemalt oli ta naine irokees. Ja tema teeneid kirjaniku ja looduskaitsjana see tegelikult ju ei vähenda, kui ta nii väga tahtis indiaanlane olla, mis parata, pidi luiskama. Raamat oli ka praegu tore lugeda ja „mino-ta-kija”! (Selle tähendus vaadake raamatust ise järele!)

Kaja Kleimann

Mis asi on booktube ja kuidas seda süüakse?

Booktube on raamatusõprade kogukond YouTube’is. Sinna kuuluvad kirjanikud, kirjanike loomingu lugejad ja arvustajad ning nendesamade lugejate ja arvustajate loodud videote vaatajad. Samas ei tähenda booktube ainult kohta, kus arvustatakse raamatuid, sest seal toimub ka palju muud. Seal räägitakse palju lugemisplaanidest, mängitakse lugemisnimekirja koostamise mänge, tehakse erinevaid nimekirju headest, halbadest, keskmistest raamatutest; parimatest tegelastest, halvimatest tegelastest, ununenud või mittevajalikest tegelastest — ühesõnaga kõigest raamatuid puudutavast, mille peale üks booktuuber suudab tulla. Võimalused on pehmelt öeldes lõputud.

Booktuuberiks võib hakata igaüks ning vähemalt minu arvates ei pea selle jaoks tingimata endale kanalit tegema ja videoid vorpima hakkama. Mõnes mõttes võib ennast booktuuberiks nimetada ka see, kes veedab suure osa oma YT-ajast raamatuvideosid vaadates. Üldiselt läheb aga vaja kaamerat, ja praegu piisaks juba ka ainult mobiilikaamerast, ja julgust ennast kaamera ette sättida, midagi rääkida ning lasta teistel oma loomingut vaadata.

Kas Eestis on oma booktube olemas? Otseselt ei ole, või siiski, midagi nagu on, aga see pole veel isegi lapsekingadesse jõudnud. Leidub üksikuid videoid, mida on teinud sisuloojad lihtsalt oma muu tegevuse kõrvalt, aga puhtalt raamatutele pühendatud kanaleid, kus räägitaks kirjandusest eesti keeles, peaaegu ei eksisteeri. Raamatukogud ja mõned raamatupoed küll arendavad oma tegevust YT-s, aga see pole päris see, mida ma silmas pean.

Ühe kanali olen ka tagasihoidlikkusest lõppu jätnud, nimelt minu enda oma. Mind leiab vahelduva eduga booktuubimas kanalil Lohe Loeb. Hoiatuseks olgu öeldud, et minu graafik on äärmiselt ebaühtlane! Kevadel tegin rohkem sellist, mis ka avalikuks vaatamiseks kõlbab. Suvest alates on väga vähe minu loomingut vaatajate ette jõudnud. See, et ma genereerin vähe videoid, ei tähenda, et ma neid vähe teen. Otsustasin millalgi suvel, et see aasta läheb kirja katsetamise aastana ning lõpptulemus on see, et iga video kohta, mis jõuab minu vaatajateni, on vähemalt 5 videot, mis töötlemisest kaugemale ei liigu. Ma katsetan, proovin uusi ideid, vaatan, mis juhtub ning loodetavasti saan uut aastat alustada kindla graafiku ja videotega. Lisaks tuleb tunnistada, et ma pole suurem asi videotöötleja. Iga video tähendab minu jaoks ka oma töötlemistarkvaraga paremini tuttavaks saamist ning oskuste lihvimist (see võtab palju aega).

Edasi järgneb loetelu videotest ja sisuloojatest, kes loovad booktube’i sisu. Võtke teadmiseks, et kuigi ma olen booktube’i vaataja olnud juba üle 4 aasta, ei tähenda see, et ma olen jõudnud “varba vette pistmisest” kaugemale. Nimekiri, mille leiate altpoolt on seetõttu mõjutatud lihtsast faktist: need on kanalid, mida jälgin mina, booktuubereid on tuhandeid ning iga päev lisandub uusi, ma ei ole võimeline tegema nimekirja kõigist, kes selle asjaga tegelevad. Lisaks sellele mõjutab nimekirja ka minu žanrieelistus – valdav enamus minu jälgitavatest booktube’i sisuloojatest keskenduvad noortekirjandusele (YA) ja/või ulmele/fantaasiale.

Alustame Eestist. Nagu öeldud, meil õpib booktube alles roomama, pole veel lapsekingadesse jõudnud.

Olen maininud neid, kelle YT otsing andis mulle, kui trükkisin otsingusse “raamatud” ja “raamatukogu”. Mõningaid pidin eraldi otsima.

Välismaa booktuuberid (need, keda mina vaatan).

Need on minu booktuuberid. Ma ei jälgi nende tegevust kogu aeg, enamasti käib asi hooajaliselt. Sellest nimekirjast on puudu tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid sisuloojaid. Täiesti kõrvale on jäänud need, kelle žanrieelistused jäävad väljapoole fantaasiat/ulmet või noortekirjandust. Nendest booktuuberitest peaks kirjutama keegi, kes on nende tegemistega paremini kursis.

Hoiatuseks algajale booktube’i avastajale! Seal räägitakse palju raamatutest. Uutest, säravatest, ilusatest raamatutest. Raamatuid kiidetakse ning paratamatult tekib vaatajas suur soov mõni raamat endale saada. Ma olen ostnud kümneid raamatuid puhtalt selle pärast, et mõnes videos neid näidati. Soovitan varuda kannatust ja õppida tegema soovide nimekirju. Lisaks, olgu öeldud, ei ole mõtet sattuda ahastusse, kui ikka mõni uus raamat raamatupoes ostukotti satub. Impulsiivsed ostud on booktube’i vaataja elu tavaline osa. Lihtsalt tuleb leppida, et vahel tekib juurde mõni ekraanil nähtud raamat.

Head avastamist!

Irina Möldre

Aleksis Rannit

Aleksis Rannit sündis kui Aleksei Dolgošev – Rannit oli tema ema neiupõlvenimi.

Õppis Tartus Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis. Õppis Kaunase ja Vilniuse Ülikoolides kunstiajalugu, esteetikat, vene kirjandust ja raamatukogundust. Õppis Freiburgi ülikoolis Saksamaal, sai magistrikraadi Columbia ülikoolist.

Töötas Leedu riigiteatris tõlkijana ja graafika konservaatorina Leedu riiklikus raamatukogus.

Alates 1944. aastast elas Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias ja Austrias, siirdus Ameerikasse 1953. New Yorgis töötas keskraamatukogus, alates 1961. aastast kuni pensionini oli Yale’i ülikooli slaavi ja Ida-Euroopa keelte osakonna teadur ning uurimuste kuraator professori kohustes.

Aleksis Rannit oli kaks korda abielus: esimene abikaasa oli Leedu ooperilauljanna Gražina Matulaitytė (1899–1993); teine naine oli Prahas sündinud vene emigrantide järeltulija, Yale’i ülikooli raamatukogu töötaja Tiina (Tatjana) Rannit, kes õppis selgeks eesti keele ja kirjutas eestikeelseid luuletusi.

1973. aastal pälvis Aleksis Rannit Henrik Visnapuu kirjandusauhinna ja 1978. a Eesti Kultuurifondi USA-s auhinna. Ta on Stockholmi ja Virginia ülikooli audoktor.

Aleksis Rannit suri 5. jaanuaril 1985. aastal ja tema tuhk on puistatud Atlandi ookeani.

Kokku on Rannitil ilmunud 9 värsiraamatut, neist 7 algupärast kogu, ta on olnud tunnustatud kunstihindaja ja eesti kirjanduse propageerija Ameerika Ühendriikides. Teda on palju tõlgitud (10 luulekogu jm) ning võõrkeeltes sageli ülistatud Igor Severjanini, H. Lymani, A. Orase ja mitmete teiste poolt. Tema kõneldul ja kirjutatul oli haaret, näiteks 1969. a PEN klubide kongressi täiskogu ees peetud kõne keeltest ja murretest trükiti New York Times’i kirjandusliku osa juhtkirjana ja ilmus veel 37 ameerika ajalehes.

Ise on ta enda kohta kirjutanud:

Sündisin 1914. a Tartumaal Kallastes ehitusinseneri ja matemaatikaõpetaja perekonnas. Rinnalapsena asusin elama Peterburi, kust repatrieerusin koos emaga Eestisse aastal 1921. (Isa jäi Eestisse ja võitles meie Vabadussõjas.) Kaotasin ema 11 aastasena. Alaealisena ja noormehena sain ema õe, Elisabeth Adem’i haruldase hooldamise osaliseks; ja nii kujunes minust hellitet tuisupea, kes kirjutas palju halbu värsse. Õppisin taideajalugu, esteetikat, klassilist muinsusteadust, vene kirjandust ja raamatukogunduse teadust. Värsside veeretamise esimeseks innustajaks oli Anna Haava; kirjanduslikuks ristiisaks on alates aastast 1935 olnud Artur Adson. Tutvusin paljude taidlejatega, samuti kirjanikega. Peamised huvialad: kujutavtaie ja luule ning nende olla võiv mõtteline ühend. Töötasin maalripoisina, joonestajana, vaateakende dekoraatorina, tõlkijana-dramaturgina, teadusliku sekretärina, raamatukogundajana, taideajaloo professorina jne. /—/ Loengureisid Euroopas, Ameerikas ja Kaug-Idas. Kirjutised taide ja luule üle (arvustajana huvitumine igast mõeldavast stiilist, värsitegijana uskumine luule ilutunnetuslikku esimusse).

Üks Ranniti mõttemõlgutus keelest ja luuletamisest:

Kui meie ehitustaide vormiks peaksime ruumi kui sellist, siis luulesse ülekantuna tähendaks see äratundmine antud keele ruumiseaduste, s.o. selle keele isepärase rütmi ruumilise jagamise täpset rakendust. Meelt mõlgutades erinevate keelte üle olen tihti liigitanud keeli maalilisteks ja ehitustaidelisteks. Maaliliste, akvarelsete, rütmiliselt vabamate keelte hulka kuuluvad mu meelest esmajoones saksa ja inglise keel ning kõik teised germaani keeled. Neis keeltes (nagu vähemal määral ka romaani ja slaavi keeltes) on tundelisuse saavutamiseks lubatav ka nõrgarõhuliste silpide tugev rõhutamine. Selline võimalus puudub meie rangelt ehitustaidelisel, ütleksin doorialikul keelel. Ainuüksi valesti komponeeritud laulus muutub meie keel rütmiliselt laostunuks, helilis-kõlbeliselt ebaausaks. Ja nii sünnivadki veidrused nagu “Eestimaa poojad” või “Eestimaa po’-jad! (Tuudur Vettik) pro “Eestimaa pojad”.

Aleksis Rannit kirjutas oma luulet väga aeglaselt, lihvides iga rida – ta ei uskunud, et luuletuse esimene kuju võiks olla rahuldav. Alles pärast aastast sahtlis lebamist saatis ta (võib-olla) luuletuse avaldamiseks. Mõnikord on ta luuletustesse parandusi teinud juba trükitud raamatuid sõpradele kinkides. Ka trükitehniliselt ja illustratsioonidelt on tema raamatud väga viimistletud ning pabergi hoolikalt valitud.

Aleksis Ranniti loomingumeetodi näitlikustamiseks kaks versiooni samast luuletusest, kus esikkogus ilmus uuem ja valikkogus hoopis vanem variant:

“Päälkirjata”, dateeritud 1936. aastaga

Olen sündinud selleks, et vihata
seda kõike, mis peitub mus endas.
Minu elu vaid võitlus on lihaga,
üle Surmava julma crescendo.

Olen sündinud selleks, et mõtted mu
veereks vankreina sügistund põldelt.
Vihkan tunnete suhkrulist mõttetust,
aga siirust neis iial ei põlga!

Olen sündinud selleks, et haudades
kõik mu laulud kord ümber saaks kaevat,
ja siis hallidest pilvede laudadest
kinnilöödaks mul jäädavalt Taevas.

“Akna raamistuses”, Kaunas 1937

.

“Pealkirjata”, dateeritud 1932.aastaga

Oled sündinud selleks, et ihata
seda tunnet, mis iial ei torma.
Sinu mõte, mis võitleman lihaga,
otsib külluse selgust ja korda.

Sündinud selleks, et heitlusest meeletu
langeks põlvili äikeselaine.
Tahad vormida, harras ja keeletu,
külma vaimustust, hangunud ainet.

Sündind selleks, et hurmuseallikast
juua kiiri ja rõõmelda aeva,
kuigi pilvede haudaden hallitaks
kinnilööduna muusade taevas.

“Valimik luuletisi 1932-1982”, New York 1985

Üks tõlkenäide kaunist raamatust

Eduard Viiraltile austusavalduseks kirjutatud “Cantus firmus” on USA kirjastuse Elisabeth Press väljaanne, mis trükiti 1978. a Itaalias 750 eksemplaris. Raamatu ava- ja ühtlasi nimiluuletus on eestikeelne, selle tõlge lõpetab raamatu; kõik ülejäänud luuletused on inglise keeles. Raamatus on kuue Eduard Viiralti gravüüri reprod ja foto tema surimaskist.

Luuletused on tõlkinud Henry Lyman, kes on kirjutanud ka väitekirja luule tõlkimise probleemidest rõhuga eesti poeedi Aleksis Ranniti tõlkimisel.

Laul

lõigake

tunnetuspuul

jooneks,

mis ära ei voola,

ja kaevake

tunnete tuul

vaatluse

vaiksesse soola.

.

Carve

into the tree of mind

song,

line which cannot run.

Sink your passion’s

fitful wind

in the still salt of reflection.

Aleksis Rannit on kirjutanud väga palju pühendusluuletusi, ta luule sisaldab otseseid vastukajasid maailmakirjandusest epigraafide, tsitaatide ja parafraaside näol. Sageli põimib ta oma värssidesse ka võõrkeelseid tsitaate või lihtsalt sõnu ja fraase.

Rannitil olid tugevad sidemed vene luulega ja nii nagu ta ise on palju pühendusluulet kirjutanud, on talle luuletusi pühendanud Vjatšeslav Ivanov, Konstantin Balmont, Igor Severjanin, Irina Odojevtseva jt

Aleksis Rannit oli tuntud ka selgelt peavoolust eristuvate mõtteavalduste poolest mitmetel teemadel, kord on ta kõnelnud Puškinist kui “vene keeles kirjutavast prantsuse kirjanikust”, suurt poleemikat tekitas ka tema 1949. aastal rahvusvahelisel kunstikriitikute kongressil Pariisis peetud kõne “Abstraktse kunsti pioneer”, mis on avaldatud kogumikus “Čiurlionis : painter and composer : collected essays and notes, 1906-1989” (Vilnius, 1994) koos mitmete hilisemate kirjutistega. Need sisaldavad tavapärastest erinevaid hinnanguid. Kui üldiselt arvatakse abstraktsionismi alusepanijaks vene kunstnikku Vassili Kandinskyt (nõnda ütleb ka ENE), siis Rannit tunnistas selleks Čiurlionise, kellelt Kandinsky mõjutusi sai. Ranniti väiteid nimetati ketserlikuks ning tema vastu astus raevukalt Kandinsky lesk Nina, kes iseloomustas Čiurlionise teoseid kui “teatud müstitsismiannusega maastikke ja stiliseeritud objekte”. Ranniti vastasena sekundeeris lesele Kandinsky loomingu ekspert W. Grohmann, kes kaheldavatele argumentidele tuginedes tegi Čiurlionise maatasa, ilma et oleks tema maalide originaale silmagagi näinud. Tormiline reaktsioon Ranniti kirjutistele suurendas kogu maailmas märgatavalt huvi leedu kunstiklassiku uuenduslike püüdluste vastu. Mihkel Loodus, “Čiurlionis ja ketserlik Rannit”, EPL 07. 11. 1995.

Mõningaid kaasaegsete arvamusi Rannitist

Rannitist kui luuletajast:

“Aleksis Rannit oli erak meie Parnassil. Valmar Adamsi jälgedes alustanule polnud kaaslasi ka kaasaegsete hulgas. /—/ Sõja, murrangute ja maapao nooremad poeedid on taas pärit sootuks teisest maailmast. Rannitile jäi päris oma kvartal Parnassil – ta on seda innukalt ja stiilipuhtalt täitnud.” Arvo Mägi, Tulimuld 1985, nr 3.

“Ranniti juures on sihuke tiheda ja selgepiirdelise vormi taotlemine küll klassikaline, aga ta tunnetuserksus koos sisu mitmekesisusega on õigegi romantiliselt avarahaardeline. Võiks väita, et Ranniti looming on veenev ühend klassitsistlikust vormipuhtusest, lihtsusest ja selgusest ühelt poolt, ning sisurikkusest ja kõrgendet mõtluste vahelduvusest teiselt poolt, – ja nii on ta jõudnud paindliku, elava ja voolava vormini.” Asta Willmann, “Aleksis Ranniti luule elamuslikkusest”. Mana 1966, nr 2-3 (30).

Rannitist kui kirjanduskriitikust:

1962. aasta algul ilmus ajalehes “Teataja” kellegi anonüümse magistri kirjutis, mille kommentaariks “Manas” kirjutas G. (arvatavasti Ivar Grünthal) muuhulgas Rannitist nii:

“Orast riivates, žüriid kriimustades on magistri poleemika terav ots ilmses mõrvamõttes muidugi Ranniti kõrile sihitud. On see tarvilik? Rannitil on primadonna allüüre ja ta edevus võib tõsise maamehe südant kihvatada. Niisugune eksootiline paradiisilind kulub siiski nagu ära meie mõmina- ja määgimisrohkesse kriitilisse loomaaeda. Niikaua, kui me Ranniti auavaldusi esseedena võtame – mustvalges võibolla seisnebki tema isikupärasus – ei ole ka midagi katki. Kirjandust e a d u s e g a ei ole sel belletristikal, ega ka jooksval, sageli põlveotsal sõnastet päevakriitikal, midagi ühist.” Kultuurikroonikat, Mana 1962, nr 2.

Mõnikord on Rannit pälvinud ka kaunis ränki sõnu :

“Rannit kui kunstikogude korraldaja ja raamatukogumees on omandanud teadmisi trükiteose tootmisprotsessist. Tema tüpotehnilist kogemust ei tule mõttessegi alahinnata. Tema valmisolek uuendusteks jätab aga tugevasti soovida. Ta klammerdub vormiandjana üldiselt omaksvõet eeskujude külge. See, mis tema rakendustaides on käsitöölislik, osutab oma piiratuses aralt talletavale ja julgelt matkivale talendile. Niipalju tema viimase aja tööde välise külje kohta. Ranniti luuletuste vorm on samuti kuivalt järgiütlev. Parimal juhul on see kalligraafiline nagu ta selge käekiri, kus iga kant lõikamise asemel püsib õpiku šablooni küljes kinni. Miivis vaatleja võib ju üsna tillukesest ilust vaimustuda. Isikupära puudumine teeb need tekstid omakorda teisegi keelde hõlpsasti ülekantavaiks. Taolised tõlked on sugutu paljunemise viljad. Kultuurseid isikuid – mitte ära segada kultuuriisiksustega! – sõelub rohkesti Euroopa vetes üksi ja vabalt oma teed murdnud suurte jäälõhkujate kiiluvees.” Ivar Grünthal, “Kolmekordne Rannit”. Mana 1966, nr 2-3 (30)

Aleksis Rannit oli kõrge lennuga kirjanduspoliitik ja esteetpoeet. Esinedes rahvusvahelistel foorumitel ja ühe Eesti tippluuletajana, vaimupreestri rõivais ja maneeris, mängis ta osavalt välja oma keelteoskuse, Yale’i ülikooli raamatukogu slaavi kogude kuraatori koha, imposantse välimuse ning Ants Orase ja mõne teisegi toetuse. Ta ees avanesid akadeemia portaalid ja sihtkapitalide laekad. Kuulsuse tipu saavutas Rannit, kui Jean Cocteau tõstis ta luuletaide kõrgaadlisse, pärjates Ranniti tiitliga prince de la poésie estonienne. Eesti luule vürst või prints – kumba soovite – ei hoidnud tiitlit vaka all. Järgmisel suurel literaatide kongressil, mis toimus Iisraelis, võis osalejaid tutvustavast trükisest lugeda, et Rannit on suurim kaasaegne eesti luuletaja, keda Cocteau on kutsunud eesti luule printsiks. Eriti pandi Rannitile pahaks, et suurustamine leidis aset Marie Underi eluajal. Sarkastilisemad ütlesid, et printsiks olemisest pole veel küllalt, Taaveti kombel tahab ta lasta end Iisraelis kuningaks kroonida, eesti luule kuningaks, lauluraamatud on tal nagu Taavetil ette näidata.

“Aleksis Rannit, enne eestistamist Aleksei Dolgašov (isa Peipsiääre venelane, ema eestlane), oli värvikas, Molière’i ebakangelasi meenutav karakter, kelle kirglikuks sooviks oli saada tunnustatud eesti luuletajaks.” Hellar Grabbi “Pagulaskirjanduse ajalugu veel ühe pilgu läbi”. Keel ja Kirjandus, 2011, nr 1.

Kaja Kleimann