Posts Tagged ‘ajalugu’

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”

Raamat Mata Harist. Mu seniloetuist parim. Iseäranis meeldis mulle algusosa. Raamatu tõlkija on Tiina Tarik ja ma olin vaimustuses, et kuidas autori ja tõlkija hääled klapivad. See oli just nõndamoodi, nagu Tiina räägiks — ilma hukkamõistuta, aga võimalikult ausalt, samas hoolega sõnu kaaludes, aga kuna see sõnade kaalumine käib tavainimesest kordades kiiremini, siis ladusalt ja vaimukaltki, puistates muu jutu sisse justkui muuseas üldajaloolisi fakte ning jääb mulje, et tegelikult ta teab oluliselt rohkem, kui parasjagu rääkida saab, olgu siis tegu teadlikkusega mahu piiranguist või millestki muust. Esimesed sadakond lehekülge läksid päris hästi, see oli see Mata Hari kasvamise, õnnetu abielu, lahutuse ja tantsu lugu. Edasi oli 150 lehekülge salakuulamisspekulatsioone ja siin autori toon muutus. Kui Mata Hari elu esimesed 39 eluaastat mahtusid sajale ja viimased 2 aastat ülejäänud sajaviiekümnele leheküljele, siis muutus seni ladus jutustus kõhklevaks dokumendikatketega läbipikitud aruandeks ja mu lugemisisu langes kolinal. Et jah, seniloetust parim, aga mitte täiuslik.

See, et Mata Hari 27-aastaselt alustanuna ja täieliku amatöörina Pariisi ja muu Euroopa tantsulavad vallutas, oli omamoodi ime ja juhuste kokkulangemine. Oma osa oli kahtlemata karismal, seda artistil kas on või ei ole, Mata Haril oli seda tõenäoliselt hulgim, ja sellel, et orient oli parasjagu moes, kasulikud tutvused ja hea agent andsid lisahoo. Katke raamatust (heal lapsel mitu nime, raamatus kasutatakse läbivalt nimevormi M’greet, lühend tema ristinimest Margaretha Geertruidast): “Orientaalsus oli aga Pariisis ja õigupoolest terves Euroopas viimane mood ning M’greeti idamaise tantsu oskused andsid talle paljude teiste ees tähelepanuväärse eelise. Molier, kellel oli sidemeid kõrgklassi hulgas, nõustus tutvustama M’greeti mõnele oma sõbrale, et ta karjäärivõimalusele kaasa aidata. Kuigi Molier’l oli õigus, et orientaalsuse mood pidi veel mõnda aega kestma, pole tõenäoline, et ta teadis, kui piiratud M’greeti teadmised ja oskused idamaiste tantsude asjus õigupoolest on. M’greeti see ei heidutanud ning ta lõikas kasu publiku huvilt hommikumaa vastu ning nende olematutelt teadmistelt. M’greet ei olnud ehk Pariisis kõige noorem ja andekam tantsija, kuid ta oli ikkagi mõnda aega Hollandi Ida-Indias elanud ja võis seal hangitud teadmisi enda kasuks pöörata. Mängides välja kõiki euroopalikke stereotüüpe Indiast ja oriendist, saavutas ta illusiooni, mis maskeeris tema vähest tantsuoskust.”

Vaidlused Mata Hari tantsuoskuste ja stiili ning selle, kas ta oli ikka spioon, üle käivad siiamaani, hoolimata sellest, et arhiivides on säilinud üllatavalt paljut. Aga ajalukku on ta end sisse kirjutanud ja kuigi ta ise ei pruugiks selle pildiga, mis tast maalitakse, nõus olla, siis edevus, et teda veel sajand peale surma mäletatakse, kaaluks tõenäoliselt tema jaoks paljutki üles. Lisanüansina — kuna ta ise oma eluajal tõerääkimisega just ei hiilanud, siis tuleb leppida nende kildudega, mis jäid, olgu need siis tõed või legendid, ja eks igaüks sordib endale need meeldivamad välja. Mary W. Craig on enda kätte kogutud killud üsna usutavaks ja (enamjaolt) kaasahaaravaks raamatuks vorminud.

Tiina Sulg

Maja Lunde „Mesilaste ajalugu”

Maja Lunde
Mesilaste ajalugu. Hoiatusromaan elust ilma mesilasteta
(tlk Kalle Kroon, 2019)

Algul vaatasin, et ah, nii paks raamat ja veel mesilastest kah, vist ei hakka lugema… Aga kui kord juba lugema hakkasin, siis enam pidama ei saanud. Kolm minajutustajat kolmest erinevast ajaperioodist räägivad mitte ainult mesilaste, vaid nendega koos ka inimeste minevikust, olevikust ja tulevikust, sest inimeste elu on nendest usinatest tolmeldajatest sõltuvuses palju suuremal määral kui me igapäevaselt tajume. Kolme lugu ühendab mitte ainult mesilaste teema, vaid ka näiteks vanemate ja laste suhted ning lapse (otseses või kaudses mõttes) kaotamise teema.

Tao on 3-aastase poja ema, kes elab düstoopilises maailmas aastal 2098 — ilma mesilasteta maailmas mitukümmend aastat pärast kollapsit, kus inimesed ise peavad puude otsas ronima ja õisi tolmeldama, kus toidulaud on äärmiselt kesine (põhiliselt riis) ning metropolidest on saanud kummituslikud tondilinnad. Eelkõige innustab Taod eesmärk anda oma pojale parem haridus ja parem elu kui tal endal.

George on mesinik Ohios aastal 2007, mil mesilaste massiline väljasuremine hakkab alles hoogu koguma. Veel läheb tal kõik hästi ning ta loodab oma üliõpilasest pojast Tomist endale mantlipärijat, aga Tomil on hoopis teised plaanid ja unistused. Siiski saab hiljem just Tomist tähtis lüli mesilaste (aja)loos.

William on kaheksa lapse isa ja läbikukkunud teadlane Inglismaal aastal 1852, kellel on suured lootused oma ainsale pojale Edmundile, kuid kes tegelikult hoopis tänu oma vanimale tütrele Charlotte’ile töötab välja kaasaegse mesitaru, jäädes selle patenteerimisega siiski hiljaks. Tema jooniseid hakkab hiljem kasutama George Ameerikas.

Miks see raamat on just „hoiatusromaan”, mitte lihtsalt ulme, väljamõeldis, fantaasia? Sest põhjus-tagajärg seoseid kirjeldades näitab autor meile ühte võimalikku — ja üpris usutavat — tulevikustsenaariumi, milles inimesed on ise süüdi. Ei mingisugust kokkupõrget komeediga või salajast tapjabakterit, vaid ainuüksi inimeste endi isekus, hoolimatus, kasuahnus, rumalus. Mürgid ja pestitsiidid, kliimamuutused, domineerivad üheviljakultuurid viivad ühel hetkel paratamatult katastroofini. „Inimkond arenes tohutu kiirusega, mesilased ei jõudnud sammu pidada. Nad kadusid.” (372) Kuid ilma tolmeldajateta jäävad ka hiigelsuured põllud sööti, viljapuud viljadeta, koduloomad söödata, lõpuks ka inimesed toiduta. Loodusega kooskõlas elamiseks peaks inimene eralduma omaenese loomusest, „/…/tõeline haritus seisnes selles, kuidas trotsida omaenese loomust.” (36) Ja küsimuste küsimus on — kas me tahame ja suudame seda…?

Norra autori Maja Lunde (s. 1975) kodulehelt võib lugeda, et raamat on planeeritud esimese osana neljasest kliimateemalisest tsüklist. Norra keeles on ilmunud ka tsükli teine raamat pealkirjaga „Blå” (e.k. sinine), mis räägib veest.

Annika Aas

Amor Towles “Härrasmees Moskvas”

 „Härrasmees Moskvas” jutustab meile (muinas)loo krahv Rostovi elust hotellis „Metropol” koos tagasivaadetega minevikku. Krahv pääseb 1922. aastal mahalaskmisest, kuna 1913. aastal on ta kirjutanud revolutsioonilise luuleteose. Ta määratakse eluaegsesse koduaresti hotelli, kus ta parajasti elabki, ent sviidist tuleb tal kolida teenijatetuppa. Raamat räägib tema ja temaga kokku puutuvate isikute, hotellipersonali ja külaliste – kõrgete poliitikute, diplomaatide, kaunite näitlejannade, välismaa spioonide ja ajakirjanike elust 1922. aasta 21. juunist kuni 1954. aasta juunini, aastad 1938-1946 jutuks ei tule, sõjast räägitakse veidi vaid tagasihaaravalt. Raamat on jagatud peatükkideks, mille pealkirjad algavad kõik A-tähega.

„Endine inimene” krahv Rostov on teose alguses 33-aastane, ta on veetnud oma aja õpingute ja mõtisklustega ning pole eales töötanud. Järk-järgult ja märkamatult saab ta end kasulikuks teha mitmesugustes restoraniga seotud küsimustes, näiteks sekkuda diskreetselt uue kelneri sobimatu veini soovitamisse: „No see vein oleks toiduga võitlusse asunud nagu Achilleus Hektoriga. Ta oleks selle ühe hoobiga oimetuks löönud ja seda seejärel kaariku järel lohistanud, kuni Troojas poleks enam kellelgi võitjas kahtluseraasugi. Pealegi maksis see ilmselgelt kolm korda rohkem, kui noormees endale lubada võiks”. Temast on kasu, kui on tarvis koostada pidulike õhtute jaoks lauaplaane, arvestades inimeste iseloomusid ja omavahelisi suhteid.

Muidugi esineb tagasilööke, näiteks veinisoovitus toob kaasa ootamatuid tagajärgi: „Toiduainetetööstuse rahvakomissarile Fjodorovile esitati kaebus, et meie veinikaart on vastuolus revolutsiooni ideaalidega. See on monument aadliprivileegidele, intelligentsi jõuetusele ja spekulantide röövellikule hinnapoliitikale”. Nõnda hääletati koosolekul, et edaspidi pakutakse ainult punast ja valget veini ja kõik pudelid on ühe hinnaga. Ja kõigilt pudelitelt eemaldati sildid… Me ei saa olla kindlad, et just see lugu täpselt nii oli, aga muidu on autor küll hotelli ajalugu hoolega uurinud, sest nt mingil hetkel kehtestatud tellimuste vormistamise kord, mis muutis võimatuks toidu soojalt sööjani jõudmise, on kaasaegsete poolt dokumenteeritud.

„Metropol” sai valmis 1905. aastal ja oli esimene hotell Moskvas, kus tubades oli kuum vesi ja telefon. Vaatamata sellele, et revolutsiooni ajal purustati sellel peaaegu kõik aknad („jah, härra, meil on väga mugav vaba tuba, kui teil pole midagi värske õhu vastu”) ja üksjagu aega töötas seal valitsus (sviiti nr 217 lukustas Sverdlov põhiseaduse redaktsioonikomisjoni kuni nende töö valmimiseni), sai sellest 1920ndatel, kui hakati sõlmima ja taastama sidemeid välisriikidega, uuesti kõige peenem hotell. Sealsamas õpetab krahv aastaid kõrgele parteitöötajale inglise ja prantsuse keelt ning tutvustab nende rahvaste privilegeeritud klasside („sest just nemad jäävad tüüri juurde”) , kombeid ja mõttelaadi.

Elu on tõesti imetabane – krahvi õlule langeb isegi ootamatu kohustus üles kasvatada laps.

Miks seda raamatut lugema peaks? Miks üldse peaks lugema ameeriklase kirjutatud raamatut Venemaa elust?

Sest see on lihtsalt väga mõnus lugemine, hästi kirjutatud, täis kohti, mida lugedes tahaks teha väljakirjutusi, sest „nii hea mõte” või „nii ilusti öeldud”. Miks ma seda (muinas)looks nimetan, saab igaühele lugedes selgeks – realistlik on ebarealistlikuga tihedalt põimunud. Meie kogemuste ja teadmistega nõukogude ajast ütlen: ei ole mingit võimalust, et niisugune lugu oleks võinud aset leida, tegemist on tõelise „ilu”kirjandusega. Me kohtame nii palju õilsaid ja sümpaatseid inimesi ja nii ebaproportsionaalselt vähe lolle ja/või pealekaebajaid. Autor ei pigista päriselt silma kinni halva suhtes, mida revolutsioon ja vapustused kaasa tõid, aga mingit eriliselt kirglikku hukkamõistu ei ole ei tema ega Rostovi poolt, on faktide nentimine. Halvimad asjad, nagu Ukraina näljahäda, on kirjas joonealustes märkustes. Nalja saab ka vahel ja vaimukas on kogu aeg.

Autor suudab jätta mulje, et on vene kultuuriga hästi tuttav, tsiteeritakse Tolstoid, Dostojevskit ja Tšehhovit. Lõpp on õnnelik. Ühesõnaga, suurepärane (ja sealjuures intelligentne) meelelahutus. Mulle muinasjutud meeldivad.

Raamatu autoril Amor Towlesil on Stanfordi ülikoolis omandatud magistrikraad inglise keeles ja tema lõputööks kirjutatud lühijutud trükiti ajakirja „Paris Review 112” 1989. aasta talvenumbris. Paarkümmend aastat töötas ta seejärel hoopis investeerimisalal, kuni kirjutas 30. aastate lõpu Manhattani elu käsitleva raamatu „Rules of Civility”, mis 2011. aastal ilmudes kohe väga menukaks sai ja tõlgiti enam kui 15 keelde, tegemisel on film. „Härrasmees Moskvas” ilmus 2016 ja on samuti juba rohkem kui 20 keelde tõlgitud, plaanis on teha 6-8 tunnine teleseriaal.

Kaja Kleimann

Bill Bryson “Üks suvi: Ameerika 1927”

Bill Bryson on läbi hekseldanud tohutu hulga materjale ja infoallikaid ning loonud panoraamse ülevaate Ameerika Ühendriikidest 1927. aastal. Presidendid, poks, helifilmi ja televisiooni sünd, muusikal “Show Boat”, Mount Rushmore’i skulptuurmonument, Al Capone, Sacco ja Vanzetti… Peateemad on Charles Lindbergh ja tema lend üle Atlandi ookeani ning pesapall eesotsas staarmängija Babe Ruthiga.

“Üks suvi” sisaldab suures koguses huvitavaid ja veidraid fakte, näiteks president Herbert Hooverist, kes peale ametiaja lõppu tegi ikka tublisti tööd edasi, “mingil hetkel kirjutas ta samal ajal nelja raamatut, kasutades igaühe jaoks eraldi kirjutuslauda”. Kirjanikud olid tol ajal sedavõrd populaarsed, et Sinclair Lewise pärast “tulid inimesed miilide kauguselt lihtsalt tema nägemiseks kohale” . Juttu tuleb autotööstur Henry Fordi plaanist hakata Lõuna-Ameerikas kummipuid kasvatama, “eeskujuliku Ameerika kogukonna rajamine Brasiilia džunglis” ehk projekt Fordlandia, mis kukkus läbi. Ja muuhulgas saab vastuse küsimusele, kuidas on omavahel seotud sõnnikuhark ja Ameerika Ühendriikide kuiv seadus.

Eraldi väärib mainimist autori humoorikas käsitluslaad, mis pole tõlkeski kaduma läinud (ja mille pärast ma seda raamatut soovitada võtangi).

Lugedes tundsin puudust pildipoognast, vaatasin Google’st Babe Ruthi, C. Lindberghi, C. Coolidge’i jt. fotosid.

Bill Brysonilt on eesti keeles ilmunud veel 3 raamatut: “Ringkäik kodumajas: eraelu lühilugu” (minu arvates väga hea), “Ei siin ega seal: reisid Euroopas” (ootamatult kehvake), “Kõiksuse lühiajalugu: teekond Suurest Paugust inimeseni” (veel lugemata). Lisaks võib kuulata, mida räägivad Andrus Kivirähk ja Mart Juur Raadio 2 saates Rahva oma kaitse (22.11.16), mis on peaaegu täies pikkuses kõnealusest raamatust, teema algab 17.14.

Piret Kiivit

Bill Brysoni foto on pärit siit.

Lindsay Hughes „Romanovid. Venemaa valitsejad 1613-1917” ja Simon Sebag Montefiore „Romanovid 16013-1918”

Selle aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali mõttekirjanduse tõlkeauhinna nominentide hulgas oli Marek Laane tõlgitud Lindsay Hughesi „Romanovid. Venemaa valitsejad 1613-1917” (Äripäev). Intrigeeriv on, et 2016. aastal ilmus veel teinegi käsitlus Romanovitest (Aldo Randmaa tõlkes Simon Sebag Montefiore „Romanovid 16013-1918” (Varrak)).

Põnevad raamatud. Soovitan lugeda mõlemaid (kui jaksate, sest mõlemad raamatud on mahukad (väga)). Romanovite dünastiat on uurinud mitmed ajaloolased, nii on uut teavet raske leida. Tõlgendamise ruumi ikka jagub. Lindsay Hughes kirjutab kahest suurvürstist (keda küll ei kroonitud keisriks (tsaariks)) Konstantin I-st ja Mihhail II-st. Nad ei valitsenud kunagi Venemaad, kuigi sünnijärgne õigus neil ju oli selleks, aga mitmetel põhjustel nad loobusid troonist.

Nii võime öelda, et Romanovite dünastia alustas Mihhail (I) ja lõpetas Mihhail (II) (Nikolai II loobus troonist oma venna kasuks). Mitmetähenduslik on ka see, et Ipatjevi nimi tähendab Romanovite dünastiale palju. Ipatjevi kloostris oli peidus Mihhail koos emaga kui bojaarid tulid teda troonile kutsuma ja insener Ipatjevi majas Jekateringburis tapeti Nikolai II ja tema pere. Algus ja lõpp on koos ühes nimes – Ipatjev.

Lugege kindlasti ja te ei kahetse ning te mõistate, kui põnev on ajalugu (eriti Venemaa ajalugu).

Kristiina Selli-Tupits

María Dueñas “Õmblejanna Madriidist”

María Dueñas “Õmblejanna Madriidist”
(2009, e.k. Mari Laan ja Kristiina Raudsepp 2016)

duenasomblejannamadriidistTilluke Toledo kirjastus on hakkama saanud uskumatult suure teo(se)ga—välja andnud hispaanlannast õppejõu María Dueñase mahuka romaani, mille eestikeelne pealkiri on ühtaegu nii täpne kui petlik. Mina lükkasin selle kõvakaanelise kuuesajaleheküljelise raamatu avamist pikalt edasi, sest pisikese beebi kõrvalt tundus see hirmutava lugemisülesandena. Ent kui kaas oli kord avatud, siis pääsemist enam polnud ;)

Tõepoolest, Dueñase raamat, mis kombineerib dokumentaalset ja fiktiivset, haarab esimesest leheküljest kohe kaasa, “loeb” kiiresti ja “valutult” ning võiks meeldida erinevat tüüpi lugejale: nii sellele, kes otsib raamatuist põhiliselt põnevat lugu, sellele, kes armastab ajaloolisi ja poliitilisi süžeesid kui ka sellele, keda huvitavad ajastu- ja kohaspetsiifilised detailid. Huvitav, kui paljudel lugejatel tekib seda raamatut lugedes isu Marokosse lennata…

Ausalt öeldes, sisust ma väga rääkida ei tahakski. Minu meelest on seda raamatut põnevam lugeda ilma sisukokkuvõtet teadmata. Kolmandiku peal mõtlesin ma, et no millest see raamat siis edasi räägib — peategelase Sira elus oli juba juhtunud nii palju drastilist ja ma kartsin, et edasine on lihtsalt mingi heietamine. Aga kaugel sellest! Tuumani polnud lugu siis üldse veel jõudnudki ning just heietamist suudab autor väga edukalt vältida.

Kuna lugu paigutub põhiliselt 1930ndate aastate Hispaaniasse ja Marokosse, siis tulevad ajaloolised taustateadmised muidugi kasuks, aga ka nende puudumine ei sega loo mõistmist, sest “suur” ajalugu on edasi antud “väikeste” lugude ehk inimeste kaudu, ning romaani käigus juurde lugeda ja teadmisi värskendada saab ju alati (joonealused märkused kahjuks puuduvad, kuid autori poolt kasutatud arvukad allikad on bibliograafias ilusti ära nimetatud). Poliitiliste sündmuste varjatuma poole avamine on üks selle raamatu võlusid, kuid seda raamatut saab lugeda ka lihtsalt kui üht vaestest oludest pärit naise üles töötamise lugu.

Süžee tundus vaid paaris kohas natuke konstrueeritud. Nii paigad kui tegelased (paljud neist päriselt elanud) on värvikad, tihti eksootilised, meeldejäävaimad vast lisaks peategelasele ka Rosalinda Fox, Juan Luis Beigbeder, Marcus Logan, ja loomulikult ekstravagantsed Candelaria ja Felix. Raamatust, mis sai kohe bestselleriks, olevat valminud ka ülipopulaarne teleseriaal.

Pikema sisukokkuvõtte leiab Mari Laane raamatututvustusest.

Annika Aas

Esimene maailmasõda – hämmastavalt aktuaalne

plakatNagu me kõik teame, möödus hiljuti 100 aastat Esimese Maailmasõja algusest. Sel puhul sai augusti keskpaiku raamatukogu 2. korrusel üles pandud vastavateemaline näitus.

Kuna tegu on 100 aastat tagasi toimunud sündmusega, siis ei ole paraku meie hulgas enam kedagi, kes oleks isiklikult selle läbi teinud. Selle tõttu on ta meile ka üsna kauge sündmus, eriti võrreldes Teise Maailmasõjaga, mida paljud isiklikult mäletavad ja mille kohta on tehtud palju filme ja on ilmunud palju kirjandust.

Esimese ilmasõja kohta on raamatuid hoopis vähem, aga siiski piisavalt palju, et selline üsna suur näitus kokku panna. Meie raamatukogu avalike suhete juht Linda Jahilo tegi mulle juba jaanuaris ettepaneku see näitus koostada, kuid õnneks ei pidanud ma seda tegema üksinda ja see oleks ka ühele inimesele kindlasti üle jõu käinud. Mulle tuli appi minu hea kolleeg Yaroslava Shepel, temal on õnneks palju kogemusi taoliste suurte näituste tegemiseks. Üks asi on vajalikud raamatud fondidest välja otsida, kuid kõige olulisem on ju siiski see idee, kuidas asi üles ehitada. Ja selles osas annan ma heameelega kogu au Yaroslavale, sest just tema on selle näituse ülesehituse väljamõtleja.

20140908_141617Ning üles oli ta ehitatud nii, et iga sõjast osa võtnud riigi kohta oli eraldi vitriin, loomulikult oli tähelepanu all eestlaste roll selles sõjas ning omaette teemadeks olid kuulsad lahingud, spionaaž ja naised sõjas.

Lisaks rohkele pildimaterjalile õnnestus välja panna ka mõned sõjaaegsed originaalesemed nagu saksa suurtükiväelase müts, vene sõduri veepudel ja söögikarp, rihmapannal jne. Need andis meile lahkesti laenuks Jõgeval asuv muuseum Pommiauk.

Sõda ilukirjanduses kajastanud autorite teostest said kõigile tuntud Eerich Maria Remarque’i ja Jasoslav Hašeki raamatute kõrval välja pandud ka Herbert Wellsi, Henri Barbusse’i, Ernst Jüngeri, Richard Aldingtoni, Ford Medox Fordi jpt. teosed.

Seda näitust kokku panna oli ühest küljest väga huvitav ja põnev, sain teada mitmeid uusi fakte, aga samas tulid silme ette need meeletud kannatused ja kirjeldamatud õudused, mida see sõda kaasa tõi.

20140908_141713Jumal tänatud, et need meie hulgast, kes on sündinud pärast 1945. aastat, ei ole sõda omal nahal kogenud. Nagu me teame, käib ka praegu mitmel pool maakeral sõjategevus, meile kõige lähemal Ida-Ukrainas. Kui me kuuleme juba palju aastaid pea igapäevaselt lahingutest ja tuhandetest hukkunutest Afganistanis, Iisraelis, Iraagis või mõnes Aafrika riigis, tundub see meile nii kauge asjana, et ega see meid eriti ei puuduta. Kui aga sõjategevus toimub juba Eestile nii lähedal, siis oleme hoopis rohkem ärevil ja mures. Kuna meist umbes 1600 km kaugusel käib ka praegu sõda, siis otsustasime panna oma näituse pealkirjaks “Esimene maailmasõda – hämmastavalt aktuaalne”.

Selle suure sõjaga seotud faktid on muljetavaldavad ka täna. Mitte ükski varasem sõda ei kiskunud kaasa nii palju rahvaid ja riike, üheski sõjas polnud surma ega vigastada saanud nii palju noori mehi. Esimeses ilmasõjas kasutati esimest korda keemiarelvi, toimus esimene massiivne pommitamine lennukitelt ning pandi toime 20. sajandi esimesed eraisikute massimõrvad. Esimese Maailmasõja jooksul mobiliseeriti kokku 73,5 miljonit meest, neist Venemaal umbes 18, Saksamaal 13, Austria-Ungaris 9 miljonit, Suurbritannias ja Prantsusmaal kummaski 8 miljonit, Itaalias 5 ja USA-s ligi 4 miljonit.

Ulatuselt, purustustelt ja ohvrite arvult ületas Esimene maailmasõda kõik varasemad sõjad. Lahingutes langes üle 9 miljoni inimese, ligi 10 miljonit inimest nakatus erinevatesse haigustesse, umbes 20 miljonist haavatust jäi 3,5 miljonit vigaseks. Paraku aga ei lahendatud Esimeses maailmasõjas varasemaid konflikte ega vastuolusid. Ja see viiski vaid 22 aastat hiljem juba Teise maailmasõjani.20140908_141631

Aga miks esimene ilmasõda üldse algas. Eks ikka selle pärast, et suurriikide vahel käis võitlus ülemvõimu pärast maailmas. Näiteks Venemaa soovis laiendada oma valdusi ning suurendada oma mõju maailma poliitikas. Ka eestlastel oli selles oma oluline roll, nimelt Venemaa pealinna Petrogradi kaitsmisel. Maailmasõja eel oli Eestisse rajatud mitu olulist militaarobjekti, rajati Peeter Suure merekindlus. Tallinnast sai Venemaa Läänemere sõjalaevastiku baas, kuhu rajati sadam ja sõjalaevatehased. Tallinna paigutati 30 000 maaväelast ja 20 000 madrust. Eestis asuvates sõjaväeosades oli kokku ligi 200 000 Venemaa Keisririigi sõjaväelast. Maailmasõja kestel võeti Vene armeesse üle 100 000 eestlase, kellest ligi kümnendik sõjas hukkus.

Sõja peamiseks nähtavaks tulemuseks lisaks tohututele inimkaotustele oli see, et Euroopa riikide piirid muutusid. Saksamaa kaotas osa territooriumist, kus elas üle 7 miljoni inimese. Briti impeerium aga saavutas oma suurima ulatuse. Itaaliast sai suurriik. Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome.

20140908_141542Pärast Vene veebruarirevolutsiooni 1917. a asusid eesti rahvuslikud poliitikud Vene Ajutiselt Valitsuselt autonoomiat nõudma. 30. märtsil kinnitaski see määruse, millega eestlastega asustatud ala liideti autonoomseks Eestimaa rahvuskubermanguks ning moodustati Maanõukogu. Puhkes hoogne poliitiline tegevus – asutati uusi erakondi, mis tutvustasid aktiivselt oma vaateid ning asusid võitlusse Maanõukogu kohtade eest. Rahvuslike poliitikute seas hakkas aga levima mõte taotleda Eestile osariigi staatust föderatiivses Vene riigis. Aprillis algas Eestis rahvusväeosade moodustamine, tänu sellele naases 1917. aastal Eestisse kümneid tuhandeid sõjaväelasi, kes olid seni hajutatud Vene armee erinevatesse väeosadesse. Sügisel 1917 jõudis ilmasõja tegevus Eestisse. Rahvuslased võtsid suuna iseseisva Eesti riigi väljakuulutamisele, sest enamliku Venemaa koosseisu ei soovitud jääda. 24. veebruaril 1918 kuulutaski Päästekomitee välja Eesti Vabariigi loomise, kasutades ära olukorra, kus Vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad Saksa väed ei olnud veel kogu maad hõivanud.

Seega oli see hirmus sõda mõnedele rahvastele, ja nende hulgas ka eestlastele, heade tagajärgedega selles mõttes, et me saavutasime esimest korda riikliku iseseisvuse. Kuigi selle nimel pidi hukkuma umbes 10 000 eesti meest. Positiivne oli veel see, et paljudele eestlastest haritlastele avanes sõja ajal võimalus saada ohvitserideks kiirendatud korras. Kui 1914. aastal oli Venemaa Keisririigi sõjaväes vaid 140 eesti kaadriohvitseri, siis sõja käigus ülendati ohvitseriks ligi 2000 eestlast. Paljud neist paistsid hiljem silma vaprate sõjameestena Vabadussõjas.20140908_141749

Lõpetuseks veel mõned omapärased seigad, mida ma seda näitust koostades teada sain.

1914. aasta jõulude ajal korraldasid saksa ja inglise sõdurid rindeliinil vaherahu. Nad laulsid jõululaule, vahetasid tagalast saadetud kingitusi ja mängisid jalgpalli. Järgmistel sõja-aastatel taolist vaherahu enam korraldada ei õnnestunud.
Esimese Maailmasõja ajal karistati Prantsuse armees homoseksualismi eest hukkamisega. Kui kurjategijaks oli ohvitser, anti talle võimalus lunastada süü lahingus, kuid seal pidi ta tingimata hukkuma.
1. aprillil 1915 ilmus ühe saksa laagri kohale prantsuse pommitaja, mis viskas alla “tohutu suure pommi”. Sõdurid jooksid laiali, kuid plahvatust ei toimunud. Pommi asemel maandus hoopis suur pall kirjaga “Esimene aprill!”

Ago Pärtelpoeg