Posts Tagged ‘ajalugu’

Bill Bryson “Üks suvi: Ameerika 1927”

Bill Bryson on läbi hekseldanud tohutu hulga materjale ja infoallikaid ning loonud panoraamse ülevaate Ameerika Ühendriikidest 1927. aastal. Presidendid, poks, helifilmi ja televisiooni sünd, muusikal “Show Boat”, Mount Rushmore’i skulptuurmonument, Al Capone, Sacco ja Vanzetti… Peateemad on Charles Lindbergh ja tema lend üle Atlandi ookeani ning pesapall eesotsas staarmängija Babe Ruthiga.

“Üks suvi” sisaldab suures koguses huvitavaid ja veidraid fakte, näiteks president Herbert Hooverist, kes peale ametiaja lõppu tegi ikka tublisti tööd edasi, “mingil hetkel kirjutas ta samal ajal nelja raamatut, kasutades igaühe jaoks eraldi kirjutuslauda”. Kirjanikud olid tol ajal sedavõrd populaarsed, et Sinclair Lewise pärast “tulid inimesed miilide kauguselt lihtsalt tema nägemiseks kohale” . Juttu tuleb autotööstur Henry Fordi plaanist hakata Lõuna-Ameerikas kummipuid kasvatama, “eeskujuliku Ameerika kogukonna rajamine Brasiilia džunglis” ehk projekt Fordlandia, mis kukkus läbi. Ja muuhulgas saab vastuse küsimusele, kuidas on omavahel seotud sõnnikuhark ja Ameerika Ühendriikide kuiv seadus.

Eraldi väärib mainimist autori humoorikas käsitluslaad, mis pole tõlkeski kaduma läinud (ja mille pärast ma seda raamatut soovitada võtangi).

Lugedes tundsin puudust pildipoognast, vaatasin Google’st Babe Ruthi, C. Lindberghi, C. Coolidge’i jt. fotosid.

Bill Brysonilt on eesti keeles ilmunud veel 3 raamatut: “Ringkäik kodumajas: eraelu lühilugu” (minu arvates väga hea), “Ei siin ega seal: reisid Euroopas” (ootamatult kehvake), “Kõiksuse lühiajalugu: teekond Suurest Paugust inimeseni” (veel lugemata). Lisaks võib kuulata, mida räägivad Andrus Kivirähk ja Mart Juur Raadio 2 saates Rahva oma kaitse (22.11.16), mis on peaaegu täies pikkuses kõnealusest raamatust, teema algab 17.14.

Piret Kiivit

Bill Brysoni foto on pärit siit.

Advertisements

Lindsay Hughes „Romanovid. Venemaa valitsejad 1613-1917” ja Simon Sebag Montefiore „Romanovid 16013-1918”

Selle aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali mõttekirjanduse tõlkeauhinna nominentide hulgas oli Marek Laane tõlgitud Lindsay Hughesi „Romanovid. Venemaa valitsejad 1613-1917” (Äripäev). Intrigeeriv on, et 2016. aastal ilmus veel teinegi käsitlus Romanovitest (Aldo Randmaa tõlkes Simon Sebag Montefiore „Romanovid 16013-1918” (Varrak)).

Põnevad raamatud. Soovitan lugeda mõlemaid (kui jaksate, sest mõlemad raamatud on mahukad (väga)). Romanovite dünastiat on uurinud mitmed ajaloolased, nii on uut teavet raske leida. Tõlgendamise ruumi ikka jagub. Lindsay Hughes kirjutab kahest suurvürstist (keda küll ei kroonitud keisriks (tsaariks)) Konstantin I-st ja Mihhail II-st. Nad ei valitsenud kunagi Venemaad, kuigi sünnijärgne õigus neil ju oli selleks, aga mitmetel põhjustel nad loobusid troonist.

Nii võime öelda, et Romanovite dünastia alustas Mihhail (I) ja lõpetas Mihhail (II) (Nikolai II loobus troonist oma venna kasuks). Mitmetähenduslik on ka see, et Ipatjevi nimi tähendab Romanovite dünastiale palju. Ipatjevi kloostris oli peidus Mihhail koos emaga kui bojaarid tulid teda troonile kutsuma ja insener Ipatjevi majas Jekateringburis tapeti Nikolai II ja tema pere. Algus ja lõpp on koos ühes nimes – Ipatjev.

Lugege kindlasti ja te ei kahetse ning te mõistate, kui põnev on ajalugu (eriti Venemaa ajalugu).

Kristiina Selli-Tupits

María Dueñas “Õmblejanna Madriidist”

María Dueñas “Õmblejanna Madriidist”
(2009, e.k. Mari Laan ja Kristiina Raudsepp 2016)

duenasomblejannamadriidistTilluke Toledo kirjastus on hakkama saanud uskumatult suure teo(se)ga—välja andnud hispaanlannast õppejõu María Dueñase mahuka romaani, mille eestikeelne pealkiri on ühtaegu nii täpne kui petlik. Mina lükkasin selle kõvakaanelise kuuesajaleheküljelise raamatu avamist pikalt edasi, sest pisikese beebi kõrvalt tundus see hirmutava lugemisülesandena. Ent kui kaas oli kord avatud, siis pääsemist enam polnud ;)

Tõepoolest, Dueñase raamat, mis kombineerib dokumentaalset ja fiktiivset, haarab esimesest leheküljest kohe kaasa, “loeb” kiiresti ja “valutult” ning võiks meeldida erinevat tüüpi lugejale: nii sellele, kes otsib raamatuist põhiliselt põnevat lugu, sellele, kes armastab ajaloolisi ja poliitilisi süžeesid kui ka sellele, keda huvitavad ajastu- ja kohaspetsiifilised detailid. Huvitav, kui paljudel lugejatel tekib seda raamatut lugedes isu Marokosse lennata…

Ausalt öeldes, sisust ma väga rääkida ei tahakski. Minu meelest on seda raamatut põnevam lugeda ilma sisukokkuvõtet teadmata. Kolmandiku peal mõtlesin ma, et no millest see raamat siis edasi räägib — peategelase Sira elus oli juba juhtunud nii palju drastilist ja ma kartsin, et edasine on lihtsalt mingi heietamine. Aga kaugel sellest! Tuumani polnud lugu siis üldse veel jõudnudki ning just heietamist suudab autor väga edukalt vältida.

Kuna lugu paigutub põhiliselt 1930ndate aastate Hispaaniasse ja Marokosse, siis tulevad ajaloolised taustateadmised muidugi kasuks, aga ka nende puudumine ei sega loo mõistmist, sest “suur” ajalugu on edasi antud “väikeste” lugude ehk inimeste kaudu, ning romaani käigus juurde lugeda ja teadmisi värskendada saab ju alati (joonealused märkused kahjuks puuduvad, kuid autori poolt kasutatud arvukad allikad on bibliograafias ilusti ära nimetatud). Poliitiliste sündmuste varjatuma poole avamine on üks selle raamatu võlusid, kuid seda raamatut saab lugeda ka lihtsalt kui üht vaestest oludest pärit naise üles töötamise lugu.

Süžee tundus vaid paaris kohas natuke konstrueeritud. Nii paigad kui tegelased (paljud neist päriselt elanud) on värvikad, tihti eksootilised, meeldejäävaimad vast lisaks peategelasele ka Rosalinda Fox, Juan Luis Beigbeder, Marcus Logan, ja loomulikult ekstravagantsed Candelaria ja Felix. Raamatust, mis sai kohe bestselleriks, olevat valminud ka ülipopulaarne teleseriaal.

Pikema sisukokkuvõtte leiab Mari Laane raamatututvustusest.

Annika Aas

Esimene maailmasõda – hämmastavalt aktuaalne

plakatNagu me kõik teame, möödus hiljuti 100 aastat Esimese Maailmasõja algusest. Sel puhul sai augusti keskpaiku raamatukogu 2. korrusel üles pandud vastavateemaline näitus.

Kuna tegu on 100 aastat tagasi toimunud sündmusega, siis ei ole paraku meie hulgas enam kedagi, kes oleks isiklikult selle läbi teinud. Selle tõttu on ta meile ka üsna kauge sündmus, eriti võrreldes Teise Maailmasõjaga, mida paljud isiklikult mäletavad ja mille kohta on tehtud palju filme ja on ilmunud palju kirjandust.

Esimese ilmasõja kohta on raamatuid hoopis vähem, aga siiski piisavalt palju, et selline üsna suur näitus kokku panna. Meie raamatukogu avalike suhete juht Linda Jahilo tegi mulle juba jaanuaris ettepaneku see näitus koostada, kuid õnneks ei pidanud ma seda tegema üksinda ja see oleks ka ühele inimesele kindlasti üle jõu käinud. Mulle tuli appi minu hea kolleeg Yaroslava Shepel, temal on õnneks palju kogemusi taoliste suurte näituste tegemiseks. Üks asi on vajalikud raamatud fondidest välja otsida, kuid kõige olulisem on ju siiski see idee, kuidas asi üles ehitada. Ja selles osas annan ma heameelega kogu au Yaroslavale, sest just tema on selle näituse ülesehituse väljamõtleja.

20140908_141617Ning üles oli ta ehitatud nii, et iga sõjast osa võtnud riigi kohta oli eraldi vitriin, loomulikult oli tähelepanu all eestlaste roll selles sõjas ning omaette teemadeks olid kuulsad lahingud, spionaaž ja naised sõjas.

Lisaks rohkele pildimaterjalile õnnestus välja panna ka mõned sõjaaegsed originaalesemed nagu saksa suurtükiväelase müts, vene sõduri veepudel ja söögikarp, rihmapannal jne. Need andis meile lahkesti laenuks Jõgeval asuv muuseum Pommiauk.

Sõda ilukirjanduses kajastanud autorite teostest said kõigile tuntud Eerich Maria Remarque’i ja Jasoslav Hašeki raamatute kõrval välja pandud ka Herbert Wellsi, Henri Barbusse’i, Ernst Jüngeri, Richard Aldingtoni, Ford Medox Fordi jpt. teosed.

Seda näitust kokku panna oli ühest küljest väga huvitav ja põnev, sain teada mitmeid uusi fakte, aga samas tulid silme ette need meeletud kannatused ja kirjeldamatud õudused, mida see sõda kaasa tõi.

20140908_141713Jumal tänatud, et need meie hulgast, kes on sündinud pärast 1945. aastat, ei ole sõda omal nahal kogenud. Nagu me teame, käib ka praegu mitmel pool maakeral sõjategevus, meile kõige lähemal Ida-Ukrainas. Kui me kuuleme juba palju aastaid pea igapäevaselt lahingutest ja tuhandetest hukkunutest Afganistanis, Iisraelis, Iraagis või mõnes Aafrika riigis, tundub see meile nii kauge asjana, et ega see meid eriti ei puuduta. Kui aga sõjategevus toimub juba Eestile nii lähedal, siis oleme hoopis rohkem ärevil ja mures. Kuna meist umbes 1600 km kaugusel käib ka praegu sõda, siis otsustasime panna oma näituse pealkirjaks “Esimene maailmasõda – hämmastavalt aktuaalne”.

Selle suure sõjaga seotud faktid on muljetavaldavad ka täna. Mitte ükski varasem sõda ei kiskunud kaasa nii palju rahvaid ja riike, üheski sõjas polnud surma ega vigastada saanud nii palju noori mehi. Esimeses ilmasõjas kasutati esimest korda keemiarelvi, toimus esimene massiivne pommitamine lennukitelt ning pandi toime 20. sajandi esimesed eraisikute massimõrvad. Esimese Maailmasõja jooksul mobiliseeriti kokku 73,5 miljonit meest, neist Venemaal umbes 18, Saksamaal 13, Austria-Ungaris 9 miljonit, Suurbritannias ja Prantsusmaal kummaski 8 miljonit, Itaalias 5 ja USA-s ligi 4 miljonit.

Ulatuselt, purustustelt ja ohvrite arvult ületas Esimene maailmasõda kõik varasemad sõjad. Lahingutes langes üle 9 miljoni inimese, ligi 10 miljonit inimest nakatus erinevatesse haigustesse, umbes 20 miljonist haavatust jäi 3,5 miljonit vigaseks. Paraku aga ei lahendatud Esimeses maailmasõjas varasemaid konflikte ega vastuolusid. Ja see viiski vaid 22 aastat hiljem juba Teise maailmasõjani.20140908_141631

Aga miks esimene ilmasõda üldse algas. Eks ikka selle pärast, et suurriikide vahel käis võitlus ülemvõimu pärast maailmas. Näiteks Venemaa soovis laiendada oma valdusi ning suurendada oma mõju maailma poliitikas. Ka eestlastel oli selles oma oluline roll, nimelt Venemaa pealinna Petrogradi kaitsmisel. Maailmasõja eel oli Eestisse rajatud mitu olulist militaarobjekti, rajati Peeter Suure merekindlus. Tallinnast sai Venemaa Läänemere sõjalaevastiku baas, kuhu rajati sadam ja sõjalaevatehased. Tallinna paigutati 30 000 maaväelast ja 20 000 madrust. Eestis asuvates sõjaväeosades oli kokku ligi 200 000 Venemaa Keisririigi sõjaväelast. Maailmasõja kestel võeti Vene armeesse üle 100 000 eestlase, kellest ligi kümnendik sõjas hukkus.

Sõja peamiseks nähtavaks tulemuseks lisaks tohututele inimkaotustele oli see, et Euroopa riikide piirid muutusid. Saksamaa kaotas osa territooriumist, kus elas üle 7 miljoni inimese. Briti impeerium aga saavutas oma suurima ulatuse. Itaaliast sai suurriik. Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome.

20140908_141542Pärast Vene veebruarirevolutsiooni 1917. a asusid eesti rahvuslikud poliitikud Vene Ajutiselt Valitsuselt autonoomiat nõudma. 30. märtsil kinnitaski see määruse, millega eestlastega asustatud ala liideti autonoomseks Eestimaa rahvuskubermanguks ning moodustati Maanõukogu. Puhkes hoogne poliitiline tegevus – asutati uusi erakondi, mis tutvustasid aktiivselt oma vaateid ning asusid võitlusse Maanõukogu kohtade eest. Rahvuslike poliitikute seas hakkas aga levima mõte taotleda Eestile osariigi staatust föderatiivses Vene riigis. Aprillis algas Eestis rahvusväeosade moodustamine, tänu sellele naases 1917. aastal Eestisse kümneid tuhandeid sõjaväelasi, kes olid seni hajutatud Vene armee erinevatesse väeosadesse. Sügisel 1917 jõudis ilmasõja tegevus Eestisse. Rahvuslased võtsid suuna iseseisva Eesti riigi väljakuulutamisele, sest enamliku Venemaa koosseisu ei soovitud jääda. 24. veebruaril 1918 kuulutaski Päästekomitee välja Eesti Vabariigi loomise, kasutades ära olukorra, kus Vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad Saksa väed ei olnud veel kogu maad hõivanud.

Seega oli see hirmus sõda mõnedele rahvastele, ja nende hulgas ka eestlastele, heade tagajärgedega selles mõttes, et me saavutasime esimest korda riikliku iseseisvuse. Kuigi selle nimel pidi hukkuma umbes 10 000 eesti meest. Positiivne oli veel see, et paljudele eestlastest haritlastele avanes sõja ajal võimalus saada ohvitserideks kiirendatud korras. Kui 1914. aastal oli Venemaa Keisririigi sõjaväes vaid 140 eesti kaadriohvitseri, siis sõja käigus ülendati ohvitseriks ligi 2000 eestlast. Paljud neist paistsid hiljem silma vaprate sõjameestena Vabadussõjas.20140908_141749

Lõpetuseks veel mõned omapärased seigad, mida ma seda näitust koostades teada sain.

1914. aasta jõulude ajal korraldasid saksa ja inglise sõdurid rindeliinil vaherahu. Nad laulsid jõululaule, vahetasid tagalast saadetud kingitusi ja mängisid jalgpalli. Järgmistel sõja-aastatel taolist vaherahu enam korraldada ei õnnestunud.
Esimese Maailmasõja ajal karistati Prantsuse armees homoseksualismi eest hukkamisega. Kui kurjategijaks oli ohvitser, anti talle võimalus lunastada süü lahingus, kuid seal pidi ta tingimata hukkuma.
1. aprillil 1915 ilmus ühe saksa laagri kohale prantsuse pommitaja, mis viskas alla “tohutu suure pommi”. Sõdurid jooksid laiali, kuid plahvatust ei toimunud. Pommi asemel maandus hoopis suur pall kirjaga “Esimene aprill!”

Ago Pärtelpoeg

Joel Haahtela “Täheselge, lumivalge”

Ma luban endale väikese poeetilise liialduse ning ütlen, et kogu Haahtela loomingu lugemine—ning eesti keeles on nüüd juba päris kena valik saadaval—on nagu jalutamine lumivalges metsas täheselgel ööl. Selles on mingi süütus, puhtus, kergus. Kuigi käsitletavad teemad ei pruugi olla kerged, oskab Haahtela neist rääkida nii, et nad ei vajuta sind maadligi. Haahtela on melanhoolne, kuid mitte masendav. Käesoleva teose minajutustajagi lausub: “Me peame kurbuse eest hoolitsema, sest see teeb elu suuremaks ja ilusamaks, annab võimaluse lennata.” (lk 215) Ja see autorile omane napp, ülemäärasest puhastatud stiil ning võrratud metafoorid: “Kuidas üks väike sündmus võib kõike muuta, ainult näpuotsatäis armu taeva apteegist.” (lk 175)

haahtelataheselge“Täheselgest…” leiab mitmeid autori korduvaid motiive: liblikad ja liblikakogujad, Vermeeri maalid, õunapuu, kaotus-otsing, rännak. Seekord rändab teos nii ajas kui kohas päris kaugele. 20-aastase Helsingist pärit noormehe Leo Halme päevikusissekanded algavad 1889. a. Pariisis ning aegamisi-vihjamisi saame teada üht-teist tema minevikust, kodumaalt lahkumise põhjustest. Kirjutaja ei ole ülemäära emotsionaalne, kuid ridade vahelt kumab palju kaotusvalu, igatsust, kahetsust. Siin on ka konflikt unistuste ja reaalsuse vahel, sest oma südames maalikunstniku tulevikust unistav noormees on sunnitud onu abiga vastu võtma telegraafi koha. Teises osas näeme teda juba korrespondendina Berliinis vahetult enne Esimese maailmasõja algust ning järgmine osa näitab teda 53-aastase mehena hoopis kaugele Kagu-Aasiasse suundumas. (Elu)ring saab täis 1936. aastal Saksamaal Bernburgi psühhiaatriahaiglas.

Kuid see ei ole veel kõik. Haahtela poleks ju Haahtela, kui poleks kellegi jälgi ajada või kellegi jälgedes käia… Raamatu lõpp toob meid tänapäeva, 2012. a. Helsingisse, kus Leo Halme järeltulija hakkab oma vanavanavanaisa päevikuid lugema ja ümber kirjutama. Ning mitte ainult. Ümberkirjutaja tunneb oma vanavanavanaisaga seletamatut sidet ning võtab ette reisi Saksamaale Bernburgi, kus selgub tõde Leo Halme viimastest päevadest ja surmast. See ei ole ilus tõde, aga ometi, “kogu maailma kogunenud prahi, kurbuse ja pettumuste alt kumab siiski alati valgust, lumivalge pind” (334).

Annika Aas

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Haaravalt ja ladusalt kirjutatud lugu iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi algusaastatest. Meie riigi lähiajalugu vajab väga sellist analüüsi ja tagasivaadet, mis annaks meile julgust ja tarkust ka tänasel hetkel ebapopulaarsete ent vajalike otsuste langetamisel. Autori isiklik sümpaatia Mart Laari esimese valitsuse suhtes oli küll ridade vahelt selgesti välja loetav, aga see ei varjutanud lugemiselamust. Samuti pani see mõtlema, kui oluline on ajaloo jäädvustamise jaoks korrektsete märkmete, arhiivimaterjalide ja päevikute talletamine. Igal juhul on see raamat rõõmuks vanematele nostalgiajanulistele ja suisa kohustuslik nooremale põlvkonnale, kes ei oma isiklikke mälestusi 90ndate poliitilistest oludest.

Arto Aas
Riigikogu liige

*

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Raamat on üks intrigeerivamaid teoseid poliitiliste parteide lugude ja legendide kohta Eestis. Siiski pole see mitte ainult erakonna Isamaa lugu. Paralleele võiks tõmmata ka teiste Eestis viimase paarikümne aasta jooksul tegutsenud poliitiliste niiditõmbajate ajukeskustega. Niisiis – pigem ikka isamaa lugu ajast, mil värskelt oma iseseisvuse taastanud Eestis riiki alles rakendati.

Huvitav on paralleelselt jälgida ka dokumentaalseid meenutusi viimase 20 aasta jooksul Eestis toimunud sündmuste ahelast.

Samas häirib Muuli raamatu kohmakas küljendus ja inetu välimus – kui see just ei ole autori tahtel taotluslikult järgimas 1990. aastate esimeses pooles ilmunud raamatute vormi ja stiili? Kirjanduse loetelus oleks korrektne olnud lisada raamatuid välja andnud kirjastuste nimed.

Laine Randjärv
Riigikogu liige
muuliisamaatagatuba

*

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Kalle Muuli on ladus kirjutaja, kelle kirjatükke on lihtne lugeda. Kindlasti pole “Isamaa tagatuba” dokumentaalajalooline teos, aga ta annab ülihästi edasi 20 aasta tagust olustikku. Just seetõttu tasub seda raamatut lugeda, et meenutada, või siis teada saada, toonase noore riigi ees seisnud valikuid ja võimalusi.

Kalev Lillo
Riigikogu liige

*

Kalle Muuli „Isamaa tagatuba“

Tagasivaates on nostalgiat ja ülevust. Ajakirjanik Muuli, kes raamatus kirjeldatud sündmuste toimumise aegu oli terav ja isegi kardetud ajakirjanik, vaatab nüüd Laari esimese valitsuse ajale tagasi lausa varjamatu sümpaatiaga. Huvitav lugemine igal juhul.

Andres Herkel
Riigikogu liige

*

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Selle teose kohta võin öelda, et mulle meeldis, sest kõik olulisemad märksõnad, mis Mart Laari esimest valitsemisaega meenutavad, on Kalle Muuli poolt ette võetud saavutades sündmuste kirjeldamisel kompaktsuse ja Mart Laari on ka hinnatud ausalt kogu oma puuduste ja voorustega.

Marko Pomerants
Riigikogu liige

Mirjam Peil & Toomas Zupping “Toast tuppa”

Ehk on isegi pisut üllatav siin lugemiselamustes kirjutada ja soovitada mitte-ilukirjanduslikku teost. Kuid on seda varemgi tehtud, kui teema inspireerib ja raamat tundub soovitamist väärt olevat.

Seda raamatut avades ja lugema hakates valdas mind tunne, et astun sisse väga hästi eksponeeritud näitusele kusagil disainimuuseumis, ning see tunne jätkus kuni viimase leheni. Tutvusin isegi mahuka nimeregistri ja viidatud kirjanduse loeteluga, sest raamatu tekstis olid nii tsitaadid kui tsiteeritud isikud alati õigel kohal kirjas. Arvan, et seda viimast tegin mitte nn. kutseomasest professionaalsest kretinismist, vaid siirast inimlikust huvist.

Raamat on Eesti linnakodu lugu, mille algus on tähistatud üle-eelmise sajandivahetusega ja lõpp traagilise katkestuse toonud 1940. aastaga. Läbi kodude peegeldub Eesti ajalugu. Saatesõna ütleb: 

toast-tuppa-eesti-linnakodu-lugu“See on austusavaldus neile edasipüüdlikele inimestele, kes tegid oma tööd ja nägid vaeva, et luua endale turvalised kodud ja soetada ilus mööbel. Just neid, edasipüüdlikke ja teistest edukamaid tabas kõige rängemini nõukogude terror – vangistamine, küüditamine, omandi võõrandamine, kodudest väljaajamine.  Sõjapurustustes hävisid paljud ilusad armastusega loodud kodud, hulk inimesi jättis need uute repressioonide kartuses maha ja põgenes üle vee. Pagenute, vangistatute ja küüditatute suured korterid tükeldati kommunaalkorteriteks, sinna tulid uued asukad, omanikke vahetas ka mööbel.  Vaatamata eesti linnakultuuri noorusele ja heitlikule ajaloole on endiste aegade ilusat mööblit säilinud üllatavalt palju: enamik selle raamatu illustratsioone on pildistatud tänapäeva kodudes, väiksem osa muuseumides. Mõned on endisaegse mööbli pärinud vanematelt ja vanavanematelt ning seda hoolega hoidnud, teised on seda kavakindlalt otsinud ja leidnud antikvariaatidest. Ka nemad on kaudses mõttes pärijad – meie linnakultuuri hindajad ja hoidjad.“

Kogu materjal on paigutatud peatükkidena nagu loogiline ringkäik toast tuppa, alates esikust ja lõpetades tagaaeda avaneva verandaga. Pildimaterjal on äärmiselt rikkalik, eraldi fotod näitavad tähelepanuväärsemaid detaile lähivõtetena, nii et tekib muuseumivitriini kohale kummardumise tunne. Juuresolev jutt on minimalistlikkusele vaatamata äärmiselt informatiivne ja huvitav andes ülevaate käsitletud ajastutest ja stiilidest – kõik on tasakaalus, kõike on parajas annuses.

Raamatu lõpuosas on põnev peatükk, mis sisaldab muljeid selliste tuntud eesti kultuuri-, poliitika- ja majandustegelaste nagu Karl Menningu, Tuglaste, Vares-Barbaruse, Hellatite (meenutab kirjanik Henn-Kaarel Hellat), Luikede (meenutab Hans Luik) jt. kodudest.

Autor Mirjam Peil on Eesti kunstiteadlane ja –kriitik, raamatu väljaandja ja kaasautor Toomas Zupping on esinenud episoodilistes osades mõnes eesti filmis ja teleseriaalis ning kuulub Reformierakonna liikmeskonda.

Ülli Tõnissoo