Posts Tagged ‘ajalugu’

Fatoumata Kebe „Kuu lühiajalugu”

Suvi on nüüdseks juba mõnda aega kestnud ning pööripäevapidustused tänaseks juba ununemas. Õhtud on endiselt veel trotslikult pikalt valged, kuid iga päevaga astub ööpimedus julgemalt sisse, koputab aknale ning kutsub õue jalutama. Juulilõpu- ja augustiöödes on olemas veel palju südasuvisest soojusest. Päike näib igal õhtul sõbralikult kummardavat ning vaikselt lausuvat: “Ma kütsin tähetorni soojaks, et sul oleks mõnusam unistada.” Meid, kes me augustiöödel õues jalutades nina taeva poole ajame ning taustal olevaid tähtkujusid kokku loeme, on üsna palju, kuid ilmselt on sama palju või enamgi veel neid inimesi, kes pole selle peale tulnud. Julgustan! Mine õhtupimeduses õue, tõsta nina taeva poole ja unista! Ja ei maksa karta komistamist, kui pilk taevasse on tõstetud. Augustiööd lähevad juba igal juhul nii pimedaks, et seda kivikest ei näeks sa niikuinii. Välja arvatud juhul, kui Kuu taevas helendab.

Ja Kuust räägibki raamat, mida ma täna tutvustada soovin või soovitamise eesmärgil tutvustan. Raamatu täpse liigitamisega jään ma hätta, kuid selline segadus on raamatukoguhoidja igapäevatöö lahutamatu osa. Ikka tuleb ette hetki, kus tuleb endalt küsida, kas teadusajalugu on rohkem teadus või ajalugu. Kas kuulegendid on mütoloogia või astronoomia? Kas autori isiksus peaks mõjutama liigitust? Kas astronoomi jutustatud legendid, mis on segatud arvude ja faktidega, muudab jutustuse rohkem reaalteaduslikuks kui see, et selle oleks jutustanud etnograaf? “Kuu lühiajaloo” juures saab kõiki neid küsimusi endale esitada, kuid raamatu enda leiab Tartu Linnaraamatukogus erialakirjanduse riiulilt, sealt, kus algab astronoomia.

Hoolimata reaalteaduslikust paigutusest riiulis ei peaks raamatut kartma ka need, kes koolis matemaatika või füüsikaga sina peal ei olnud. “Kuu lühiajalugu” räägib lihtsas ning üsna arvudevabas keeles Kuu kolmest erinevast ajaloost. Üks neist on reaalteaduslik aja lugu — millal ja kuidas taevakeha tekkis ja arenes. Teine on aga kultuuriline aja lugu. Räägitakse erinevatest Kuuga seotud loomismüütidest, kuid ka Kuu mõjutustest meie igapäevasesse keelekultuuri. Tõsi, see viimane lahatakse läbi peamiselt suurkeelte põhjal ning eestlase jaoks, kes raamatut eesti keeles loeb, tekitab paar lauset ka veidra kulmukergituse. Kolmandat liini võiks ehk pidada tehnoloogilise aja looks. See mõnevõrra kaasaegsem osa toob loomulikult sisse ka esimesed kosmosereisid, satelliitide saatmise ning inimese jala Kuu pinnale astumise. Kõik need teemad on kenasti läbipõimitud ning vastastikku peegelduma pandud. Millise loodusrahva loomismüüt oli kõige lähemal sellele, mida me tänaste teadusandmete põhjal arvame Kuu sünniloo olevat? Millised müüdid võiksid kannustada neid, kes järgmise mehitatud kosmosereisi tarvis raketti joonestavad ja varustust disainivad? Aga neid, kes sinna siis minemas on? Eks seda saab iga lugeja juba ise raamatut lehitsedes avastada või välja mõelda püüda.

Raamatu autor, Fatoumata Kebe, on noor prantsuse astronoom, kes on Kuud uurinud äärmiselt erinevatel tasanditel ning raamatus pihib ta ka, et kui peaks avanema võimalus, tahaks ta sellele lisada veel ühe tasandi — astuda ise Kuu pinnale. Ma ei saa öelda, et mul lugedes oleks tekkinud soov ise Kuule lennata, kuigi küllap on juhtunud meist kõigiga, et heasoovlikud inimesed meid sinna vahel saatma kipuvad. Küll aga inspireeris raamat unistamist ning ma tõepoolest juba ootan, et ööd taas natuke veel pimedamaks muutuksid. Ma tean, see juhtub juba umbes homme, või äärmisel juhul järgmisel nädalal. Ja kui te mõnel augustihommikul kohtate väsinud silmadega raamatukoguhoidjat, võite vabalt omaette mõtiskleda: huvitav, kas ta käis öösel kuud ja tähti imetlemas või kulutas suure osa sellest ööst nende kohta mõnest raamatust lugedes.

Mairi Tempel

György Dragomán „Tuleriit”

Ma pole tükk aega ühtegi raamatut nii lugenud, et süda klopib ja vahepeal tuleb raamat käest ära panna, et sügavalt hingata.

Raamatu minajutustaja, teismeline Emma, on mõlemad vanemad korraga autoõnnetuses kaotanud ja mitu kuud internaatkoolis elanud, kui korraga kutsutakse ta direktrissi juurde ja öeldakse, et tema vanaema on tulnud, et teda enda juurde elama viia. Emma pole kunagi oma vanaema näinud ega temast isegi kuulnud. Vanaema keerutab käes kohvitassi, valab paksu sellest alustassile ja Emma näeb seal oma nägu, mis muutub sujuvalt ta ema näoks ja see omakorda vanaema omaks. Emma lähebki vanaemaga ja juba on ka lugeja kaasa haaratud teekonnale, mis meenutab nii Kusturica filmi (nende rongisõit) kui Gabriel Garcia Márquezi raamatut „Sada aastat üksildust” (maagia; surnud, kes on ikka kohal; väljamõeldud geograafiline koht; suur puu).

Raamat kubiseb müstilistest unenägudest ja minevikumeenutustest, vanaema on nagu omamoodi nõid – küll joonistab näpuga jahusse, küll kraabib kreeka pähklitele peale silmi, ja Emma suhtub sellesse kõigesse täie rahuga, miski ei pane teda imestama ega võõristama. Tegelikult kasutab ta ka ise sarnast käitumisloogikat – kui ta surub nõela nii sügavale näppu, et veri välja tuleb, täitub tema soov. Unenäolisus, meenutused ja tegelikkus ei ole alati selgesti eristatavad ja kui vanaema on Emmale ära jutustanud pika-pika loo, mis raamatus kaldkirjaga esile tõstetud, ütleb ta lõpetuseks ühe lausega: „aga võib-olla oli see hoopis teisiti ja…”

Oma osa on Emma suhetel koolikaaslastega, tema kõigile tüdrukutele omasel ihal olla ilus, kanda ilusaid riideid, armumisel.

Lugemise alguses häiris mind tohutult, et pole võimalik aru saada tegevuse toimumise ajast ega kohast, pole nimetatud isegi mitte rahaühikut (vanaema annab Emmale lihtsalt kolm kümnelist), mis asjast aimu annaks, lugemise kulgedes läheb see ärritus üle. Kuna autor on ungarlane, hakkasin otsima Ungari ajaloo kohta, aga see ei aidanud mind eriti, ajajoon selgines siis, kui jõudsin lugemisega vanaema mälestusteni natsidest ja juutidest. Kõige rohkem kasu oli järelsõna lugemisest, sealt sain teada, et autor sündis Rumeenias, ja mõned taustasündmuste kirjeldused sarnanevad sellega, mis toimus 1989. aastal ja vahetult pärast seda Rumeenias, kus verise revolutsiooni tagajärjel kukutati diktaator Nicolae Ceaușescu. Dragomán ise on öelnud, et teda ajalooline tõde ei huvita, tema „eesmärk on rekonstrueerida võimalikult täpselt ajastu õhustikku, et lugeja hingaks koos tema tegelastega ja tajuks ajastu hoovusi koos nendega.” Autor uurib, mis juhtub pärast revolutsiooni, kuidas inimesed tegutsevad, kuidas käitutakse eelmise režiimi esindajatega, kuidas kaasajooksikutega, kas on võimalik algus puhtalt lehelt ja mis jätkub vanaviisi. Mitme põlvkonna ellujäänute süütunne. Unustamine ja mäletamine. Kuidas tuleb ise teha midagi halba, et seda ei sunnitaks tegema kedagi sulle kallist, ja kuidas seda halba minimeerida. Koputamise teema on oluline. Minu jaoks kõige mõjuvamad leheküljed üldse olid vist vanaema ja vanaisa tutvumise ajast hullumajas. Mõned asjad ei muutu – koolipoiss, kelle isa on Rahvusliku Päästekomitee esimees, arvab, et võib kõike teha. Segasel üleminekuajal ostetakse kokku mitmesugust vara. Poisid kaklevad, kuna üks teist pealekaebaja pojaks nimetas.

See raamat haarab jäägitult, ja kuigi see ei ole kerge lugemine, on seda siiski lihtsam lugeda kui näiteks sama autori „Valget kuningat” (lugesin seda hiljem), mis mõjus hoopis masendavamana. Võib-olla sellepärast, et selles siin on rohkem halba seljataha jäänud ja palju rohkem lootust ees.

Romaani ungarikeelse pealkirja „Máglya” (tuleriit) kõla kattub sõnaga „mágia” (maagia) .

Kaja Kleimann

Välismaine Mikita jutlustab inimese võidust ja muutumisest: Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu”

Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu” (tõlkinud: Anu Põldsam, toimetanud: Jürgen Tamme; Postimees Kirjastus, 2018, 2019, 2020; 464 lk)

Tõesti ei tea, kas juudid söövad piisavalt porgandeid või on niisama targad. Vana testament, uus testament, “Kapital”… Nende tähtsate teostega ei pea sugugi nõus olema, et nende mõju inimkonnale on raske ülehinnata. Yuval Noah Harari (1976) on Iisraeli ajaloolane, Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professor, menuki “Sapiens. Inimkonna lühiajalugu” ja veel mitme olulise teose autor ning kõrgtehnoloogilise tuleviku prohvet.

Harari uus teos “Homo Deus. Homse lühiajalugu” koosneb kolmest osast. Esiteks selgitab Harari, kuidas homo sapiens maailma vallutas, seal hulgas teistele loomadele koha kätte näitas. Teiseks räägib ta, kuidas inimkond andis keele abil maailmale tähenduse ning ehitas üles keeruka, isereguleeruva sotsiaalsete suhete süsteemi. Kolmandaks kutsub Harari meid harjuma mõttega, et meie, homo sapiensid, oleme loomas tehnoloogiat, mis mõneti teeb meist jumalad, ent samas saab meist endist nupukamaks, nii nupukaks, et me kaotame looduse krooni positsiooni. Noh, ja see jumalastaatus läheb ka tehisintellektile.

“Homo Deus” — jumalinimene. Kindlasti võib teost lugeda apokriivana, kus inimkond hakkab majanduslikult aina paremini elama, tõstab ennast jumalaks ning tõenäoliselt hukkub omaenese kätetöö läbi. Hukkub mitte totaalse hävingu, vaid totaalse muutumise mõttes. Kes seda nõnda loeb, selle silgukarpi sokutab Harari mikrokiibi. Ta on teadlane, positivist, vaat et optimist. Muutused on paratamatud ning neisse tuleb suhtuda neutraalselt, olla valmis kaasa minema, sest neil, kes püüavad püsida minevikus, pole tulevikku.

Harari kirjutab ja räägib efektselt, veenvate näidetega. Youtube’ist võib rääkimist vaadata, ehkki ma soovitan alustada raamatust. Tema eelmist hitti ei pea tingimata lugema, “Homo Deus” on iseseisev tervik. Kuigi popp on kuulutada hukku ja hävingut, elab inimkond tervikuna paremini kui ei iial varem. Alles hiljuti hukkus massilist inimesi sõdades, suri nälga, lapsi suri nagu kärbseid. Massimeediast võib tunduda, et asjad on väga halvati, tegelikult sureb kordades rohkem inimesi ülekaalulisusse kui nälja ja sõja tõttu. Ja me igatseme õnne, surematust, jumalikke võimeid. Vaktsiinid, kanalisatsioon, kontrollitud toiduainetööstus ja mugav linnaelu on tõstnud keskmise vanuse kahekordseks. Varsti hakkab geene timmima. Koroonavaktsioon, mis on tehnoloogiliselt täiesti uuel viisil lahendatud, valmis mõne kuuga — Harari seda ette ei teadnud, et see kinnitab, et ta ei eksi.

Vana religioosset-agraarset mõtlemist ei pea Harari enam milleksi, kuid “Homo Deus” teeb tuule alla ka humanismile. Eetika ja moraal ei tule inimesest, vaid inimestevahelisest tasandist. Inimene pole indiviid, jagamatu tervik, vaid vastukäivate mõtete kogum, keeruline algoritm, mis on pidevas suhtes teiste inimeste ja välismaailmaga. Ja varsti meisterdavad inimesed veel ägedamad algoritmid, uued maailmavalitsejad. Minu järeldus on, et ehk oleks aeg taolise mõttega leppida — homo sapiens ei saa jumalaks, küll aga võib jumalaks lugeda uut, võibolla üldse mitte eriti füüsilist homo deust.

Arvan, et Nietzsche oleks “Homo Deuse” vihaga vastu seina visanud, sest mingit pidi on need ju tema mõtted, ainult palju lõbusamas, lootusrikkamas vormis. Nietzsche nõudis, et inimene oleks nõus hääbuma, rajades teed üliinimesele, leppides tõigaga, et üliinimene tuleb ja koha üle võtab. Nietzsche oli raskemeelne tüüp, skisofreenik. Tulevik ega üldine heaolu talle ei sobinud, tähtis oli, et leidub kõrgtasemel inimeksemplare — inimene ise on sild looma ja üliinimese vahel. Harari näikse osutavat, et tänapäeva inimene on sild, mis viib põneva, teistsuguse ja tehnoloogilise eluvormi juurde, mis võibolla pole rangelt võttes elus ega ka mitte inimene.

Lõpetuseks: tähtsatest teemadest hoolimata on Yuval Hararit sama lihtne lugeda kui Valdur Mikitat. Paiguti on lihtsustused ja üldistused liigagi julged. “Homo Deus” on siiski populaarteadusliku kallakuga esseistlik raamat, kus uhketele ideedele on külge poogitud sobivad näiteid. Kriitilise lugemise ja guugeldamise abil võib Harari näiteid paiguti väga kergesti põrmustada. Ent piibli ja Marxi “Kapitaliga” võib samuti vaielda, lõplikku tõde neis loomulikult pole, ent tähtsad raamatud on need siiski. Just nagu “Homo Deus” ja Mikita looming. Keegi peab uute aegade mõtted ära sõnastamine, olema progressiivne ja julge. Harari teeb seda suurepäraselt.

Vahur Afanasjev
kirjanik

Kirjanduslinn soovitab: Peeter Tooming “Tähelepanu, pildistan!”

Peeter Tooming
Tähelepanu, pildistan!:
Eesti foto minevikust, 1840 – 1940
(Kunst, 1986)

Meister Peeter Toominga koostatud fotokogu „Tähelepanu, pildistan!“ jutustab meile, kuidas on Eestimaal inimesi pildistatud. Selles fotoraamatus – mida Tooming kirjeldab kui esseed – joonistub põnevalt välja, kuidas on ajaga muutunud Eestis elavate inimeste elu ning nende suhe fotokaameraga.

Raamatu 143. leheküljelt leiab ühe koera, kellele oleks justkui inimese nägu koonu asemele lõigatud. Olen selle üle palju pead murdnud. Kui keegi oskab öelda, kas sellel montaažil on mõni sügavam tähendus või tegemist on lihtsalt fotograafi vimkaga, siis võib mulle märku anda!

Kiur Kaasik

Foto: Mana Kaasik

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”

Raamat Mata Harist. Mu seniloetuist parim. Iseäranis meeldis mulle algusosa. Raamatu tõlkija on Tiina Tarik ja ma olin vaimustuses, et kuidas autori ja tõlkija hääled klapivad. See oli just nõndamoodi, nagu Tiina räägiks — ilma hukkamõistuta, aga võimalikult ausalt, samas hoolega sõnu kaaludes, aga kuna see sõnade kaalumine käib tavainimesest kordades kiiremini, siis ladusalt ja vaimukaltki, puistates muu jutu sisse justkui muuseas üldajaloolisi fakte ning jääb mulje, et tegelikult ta teab oluliselt rohkem, kui parasjagu rääkida saab, olgu siis tegu teadlikkusega mahu piiranguist või millestki muust. Esimesed sadakond lehekülge läksid päris hästi, see oli see Mata Hari kasvamise, õnnetu abielu, lahutuse ja tantsu lugu. Edasi oli 150 lehekülge salakuulamisspekulatsioone ja siin autori toon muutus. Kui Mata Hari elu esimesed 39 eluaastat mahtusid sajale ja viimased 2 aastat ülejäänud sajaviiekümnele leheküljele, siis muutus seni ladus jutustus kõhklevaks dokumendikatketega läbipikitud aruandeks ja mu lugemisisu langes kolinal. Et jah, seniloetust parim, aga mitte täiuslik.

See, et Mata Hari 27-aastaselt alustanuna ja täieliku amatöörina Pariisi ja muu Euroopa tantsulavad vallutas, oli omamoodi ime ja juhuste kokkulangemine. Oma osa oli kahtlemata karismal, seda artistil kas on või ei ole, Mata Haril oli seda tõenäoliselt hulgim, ja sellel, et orient oli parasjagu moes, kasulikud tutvused ja hea agent andsid lisahoo. Katke raamatust (heal lapsel mitu nime, raamatus kasutatakse läbivalt nimevormi M’greet, lühend tema ristinimest Margaretha Geertruidast): “Orientaalsus oli aga Pariisis ja õigupoolest terves Euroopas viimane mood ning M’greeti idamaise tantsu oskused andsid talle paljude teiste ees tähelepanuväärse eelise. Molier, kellel oli sidemeid kõrgklassi hulgas, nõustus tutvustama M’greeti mõnele oma sõbrale, et ta karjäärivõimalusele kaasa aidata. Kuigi Molier’l oli õigus, et orientaalsuse mood pidi veel mõnda aega kestma, pole tõenäoline, et ta teadis, kui piiratud M’greeti teadmised ja oskused idamaiste tantsude asjus õigupoolest on. M’greeti see ei heidutanud ning ta lõikas kasu publiku huvilt hommikumaa vastu ning nende olematutelt teadmistelt. M’greet ei olnud ehk Pariisis kõige noorem ja andekam tantsija, kuid ta oli ikkagi mõnda aega Hollandi Ida-Indias elanud ja võis seal hangitud teadmisi enda kasuks pöörata. Mängides välja kõiki euroopalikke stereotüüpe Indiast ja oriendist, saavutas ta illusiooni, mis maskeeris tema vähest tantsuoskust.”

Vaidlused Mata Hari tantsuoskuste ja stiili ning selle, kas ta oli ikka spioon, üle käivad siiamaani, hoolimata sellest, et arhiivides on säilinud üllatavalt paljut. Aga ajalukku on ta end sisse kirjutanud ja kuigi ta ise ei pruugiks selle pildiga, mis tast maalitakse, nõus olla, siis edevus, et teda veel sajand peale surma mäletatakse, kaaluks tõenäoliselt tema jaoks paljutki üles. Lisanüansina — kuna ta ise oma eluajal tõerääkimisega just ei hiilanud, siis tuleb leppida nende kildudega, mis jäid, olgu need siis tõed või legendid, ja eks igaüks sordib endale need meeldivamad välja. Mary W. Craig on enda kätte kogutud killud üsna usutavaks ja (enamjaolt) kaasahaaravaks raamatuks vorminud.

Tiina Sulg

Maja Lunde „Mesilaste ajalugu”

Maja Lunde
Mesilaste ajalugu. Hoiatusromaan elust ilma mesilasteta
(tlk Kalle Kroon, 2019)

Algul vaatasin, et ah, nii paks raamat ja veel mesilastest kah, vist ei hakka lugema… Aga kui kord juba lugema hakkasin, siis enam pidama ei saanud. Kolm minajutustajat kolmest erinevast ajaperioodist räägivad mitte ainult mesilaste, vaid nendega koos ka inimeste minevikust, olevikust ja tulevikust, sest inimeste elu on nendest usinatest tolmeldajatest sõltuvuses palju suuremal määral kui me igapäevaselt tajume. Kolme lugu ühendab mitte ainult mesilaste teema, vaid ka näiteks vanemate ja laste suhted ning lapse (otseses või kaudses mõttes) kaotamise teema.

Tao on 3-aastase poja ema, kes elab düstoopilises maailmas aastal 2098 — ilma mesilasteta maailmas mitukümmend aastat pärast kollapsit, kus inimesed ise peavad puude otsas ronima ja õisi tolmeldama, kus toidulaud on äärmiselt kesine (põhiliselt riis) ning metropolidest on saanud kummituslikud tondilinnad. Eelkõige innustab Taod eesmärk anda oma pojale parem haridus ja parem elu kui tal endal.

George on mesinik Ohios aastal 2007, mil mesilaste massiline väljasuremine hakkab alles hoogu koguma. Veel läheb tal kõik hästi ning ta loodab oma üliõpilasest pojast Tomist endale mantlipärijat, aga Tomil on hoopis teised plaanid ja unistused. Siiski saab hiljem just Tomist tähtis lüli mesilaste (aja)loos.

William on kaheksa lapse isa ja läbikukkunud teadlane Inglismaal aastal 1852, kellel on suured lootused oma ainsale pojale Edmundile, kuid kes tegelikult hoopis tänu oma vanimale tütrele Charlotte’ile töötab välja kaasaegse mesitaru, jäädes selle patenteerimisega siiski hiljaks. Tema jooniseid hakkab hiljem kasutama George Ameerikas.

Miks see raamat on just „hoiatusromaan”, mitte lihtsalt ulme, väljamõeldis, fantaasia? Sest põhjus-tagajärg seoseid kirjeldades näitab autor meile ühte võimalikku — ja üpris usutavat — tulevikustsenaariumi, milles inimesed on ise süüdi. Ei mingisugust kokkupõrget komeediga või salajast tapjabakterit, vaid ainuüksi inimeste endi isekus, hoolimatus, kasuahnus, rumalus. Mürgid ja pestitsiidid, kliimamuutused, domineerivad üheviljakultuurid viivad ühel hetkel paratamatult katastroofini. „Inimkond arenes tohutu kiirusega, mesilased ei jõudnud sammu pidada. Nad kadusid.” (372) Kuid ilma tolmeldajateta jäävad ka hiigelsuured põllud sööti, viljapuud viljadeta, koduloomad söödata, lõpuks ka inimesed toiduta. Loodusega kooskõlas elamiseks peaks inimene eralduma omaenese loomusest, „/…/tõeline haritus seisnes selles, kuidas trotsida omaenese loomust.” (36) Ja küsimuste küsimus on — kas me tahame ja suudame seda…?

Norra autori Maja Lunde (s. 1975) kodulehelt võib lugeda, et raamat on planeeritud esimese osana neljasest kliimateemalisest tsüklist. Norra keeles on ilmunud ka tsükli teine raamat pealkirjaga „Blå” (e.k. sinine), mis räägib veest.

Annika Aas

Amor Towles “Härrasmees Moskvas”

 „Härrasmees Moskvas” jutustab meile (muinas)loo krahv Rostovi elust hotellis „Metropol” koos tagasivaadetega minevikku. Krahv pääseb 1922. aastal mahalaskmisest, kuna 1913. aastal on ta kirjutanud revolutsioonilise luuleteose. Ta määratakse eluaegsesse koduaresti hotelli, kus ta parajasti elabki, ent sviidist tuleb tal kolida teenijatetuppa. Raamat räägib tema ja temaga kokku puutuvate isikute, hotellipersonali ja külaliste – kõrgete poliitikute, diplomaatide, kaunite näitlejannade, välismaa spioonide ja ajakirjanike elust 1922. aasta 21. juunist kuni 1954. aasta juunini, aastad 1938-1946 jutuks ei tule, sõjast räägitakse veidi vaid tagasihaaravalt. Raamat on jagatud peatükkideks, mille pealkirjad algavad kõik A-tähega.

„Endine inimene” krahv Rostov on teose alguses 33-aastane, ta on veetnud oma aja õpingute ja mõtisklustega ning pole eales töötanud. Järk-järgult ja märkamatult saab ta end kasulikuks teha mitmesugustes restoraniga seotud küsimustes, näiteks sekkuda diskreetselt uue kelneri sobimatu veini soovitamisse: „No see vein oleks toiduga võitlusse asunud nagu Achilleus Hektoriga. Ta oleks selle ühe hoobiga oimetuks löönud ja seda seejärel kaariku järel lohistanud, kuni Troojas poleks enam kellelgi võitjas kahtluseraasugi. Pealegi maksis see ilmselgelt kolm korda rohkem, kui noormees endale lubada võiks”. Temast on kasu, kui on tarvis koostada pidulike õhtute jaoks lauaplaane, arvestades inimeste iseloomusid ja omavahelisi suhteid.

Muidugi esineb tagasilööke, näiteks veinisoovitus toob kaasa ootamatuid tagajärgi: „Toiduainetetööstuse rahvakomissarile Fjodorovile esitati kaebus, et meie veinikaart on vastuolus revolutsiooni ideaalidega. See on monument aadliprivileegidele, intelligentsi jõuetusele ja spekulantide röövellikule hinnapoliitikale”. Nõnda hääletati koosolekul, et edaspidi pakutakse ainult punast ja valget veini ja kõik pudelid on ühe hinnaga. Ja kõigilt pudelitelt eemaldati sildid… Me ei saa olla kindlad, et just see lugu täpselt nii oli, aga muidu on autor küll hotelli ajalugu hoolega uurinud, sest nt mingil hetkel kehtestatud tellimuste vormistamise kord, mis muutis võimatuks toidu soojalt sööjani jõudmise, on kaasaegsete poolt dokumenteeritud.

„Metropol” sai valmis 1905. aastal ja oli esimene hotell Moskvas, kus tubades oli kuum vesi ja telefon. Vaatamata sellele, et revolutsiooni ajal purustati sellel peaaegu kõik aknad („jah, härra, meil on väga mugav vaba tuba, kui teil pole midagi värske õhu vastu”) ja üksjagu aega töötas seal valitsus (sviiti nr 217 lukustas Sverdlov põhiseaduse redaktsioonikomisjoni kuni nende töö valmimiseni), sai sellest 1920ndatel, kui hakati sõlmima ja taastama sidemeid välisriikidega, uuesti kõige peenem hotell. Sealsamas õpetab krahv aastaid kõrgele parteitöötajale inglise ja prantsuse keelt ning tutvustab nende rahvaste privilegeeritud klasside („sest just nemad jäävad tüüri juurde”) , kombeid ja mõttelaadi.

Elu on tõesti imetabane – krahvi õlule langeb isegi ootamatu kohustus üles kasvatada laps.

Miks seda raamatut lugema peaks? Miks üldse peaks lugema ameeriklase kirjutatud raamatut Venemaa elust?

Sest see on lihtsalt väga mõnus lugemine, hästi kirjutatud, täis kohti, mida lugedes tahaks teha väljakirjutusi, sest „nii hea mõte” või „nii ilusti öeldud”. Miks ma seda (muinas)looks nimetan, saab igaühele lugedes selgeks – realistlik on ebarealistlikuga tihedalt põimunud. Meie kogemuste ja teadmistega nõukogude ajast ütlen: ei ole mingit võimalust, et niisugune lugu oleks võinud aset leida, tegemist on tõelise „ilu”kirjandusega. Me kohtame nii palju õilsaid ja sümpaatseid inimesi ja nii ebaproportsionaalselt vähe lolle ja/või pealekaebajaid. Autor ei pigista päriselt silma kinni halva suhtes, mida revolutsioon ja vapustused kaasa tõid, aga mingit eriliselt kirglikku hukkamõistu ei ole ei tema ega Rostovi poolt, on faktide nentimine. Halvimad asjad, nagu Ukraina näljahäda, on kirjas joonealustes märkustes. Nalja saab ka vahel ja vaimukas on kogu aeg.

Autor suudab jätta mulje, et on vene kultuuriga hästi tuttav, tsiteeritakse Tolstoid, Dostojevskit ja Tšehhovit. Lõpp on õnnelik. Ühesõnaga, suurepärane (ja sealjuures intelligentne) meelelahutus. Mulle muinasjutud meeldivad.

Raamatu autoril Amor Towlesil on Stanfordi ülikoolis omandatud magistrikraad inglise keeles ja tema lõputööks kirjutatud lühijutud trükiti ajakirja „Paris Review 112” 1989. aasta talvenumbris. Paarkümmend aastat töötas ta seejärel hoopis investeerimisalal, kuni kirjutas 30. aastate lõpu Manhattani elu käsitleva raamatu „Rules of Civility”, mis 2011. aastal ilmudes kohe väga menukaks sai ja tõlgiti enam kui 15 keelde, tegemisel on film. „Härrasmees Moskvas” ilmus 2016 ja on samuti juba rohkem kui 20 keelde tõlgitud, plaanis on teha 6-8 tunnine teleseriaal.

Kaja Kleimann

Bill Bryson “Üks suvi: Ameerika 1927”

Bill Bryson on läbi hekseldanud tohutu hulga materjale ja infoallikaid ning loonud panoraamse ülevaate Ameerika Ühendriikidest 1927. aastal. Presidendid, poks, helifilmi ja televisiooni sünd, muusikal “Show Boat”, Mount Rushmore’i skulptuurmonument, Al Capone, Sacco ja Vanzetti… Peateemad on Charles Lindbergh ja tema lend üle Atlandi ookeani ning pesapall eesotsas staarmängija Babe Ruthiga.

“Üks suvi” sisaldab suures koguses huvitavaid ja veidraid fakte, näiteks president Herbert Hooverist, kes peale ametiaja lõppu tegi ikka tublisti tööd edasi, “mingil hetkel kirjutas ta samal ajal nelja raamatut, kasutades igaühe jaoks eraldi kirjutuslauda”. Kirjanikud olid tol ajal sedavõrd populaarsed, et Sinclair Lewise pärast “tulid inimesed miilide kauguselt lihtsalt tema nägemiseks kohale” . Juttu tuleb autotööstur Henry Fordi plaanist hakata Lõuna-Ameerikas kummipuid kasvatama, “eeskujuliku Ameerika kogukonna rajamine Brasiilia džunglis” ehk projekt Fordlandia, mis kukkus läbi. Ja muuhulgas saab vastuse küsimusele, kuidas on omavahel seotud sõnnikuhark ja Ameerika Ühendriikide kuiv seadus.

Eraldi väärib mainimist autori humoorikas käsitluslaad, mis pole tõlkeski kaduma läinud (ja mille pärast ma seda raamatut soovitada võtangi).

Lugedes tundsin puudust pildipoognast, vaatasin Google’st Babe Ruthi, C. Lindberghi, C. Coolidge’i jt. fotosid.

Bill Brysonilt on eesti keeles ilmunud veel 3 raamatut: “Ringkäik kodumajas: eraelu lühilugu” (minu arvates väga hea), “Ei siin ega seal: reisid Euroopas” (ootamatult kehvake), “Kõiksuse lühiajalugu: teekond Suurest Paugust inimeseni” (veel lugemata). Lisaks võib kuulata, mida räägivad Andrus Kivirähk ja Mart Juur Raadio 2 saates Rahva oma kaitse (22.11.16), mis on peaaegu täies pikkuses kõnealusest raamatust, teema algab 17.14.

Piret Kiivit

Bill Brysoni foto on pärit siit.

Lindsay Hughes „Romanovid. Venemaa valitsejad 1613-1917” ja Simon Sebag Montefiore „Romanovid 16013-1918”

Selle aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali mõttekirjanduse tõlkeauhinna nominentide hulgas oli Marek Laane tõlgitud Lindsay Hughesi „Romanovid. Venemaa valitsejad 1613-1917” (Äripäev). Intrigeeriv on, et 2016. aastal ilmus veel teinegi käsitlus Romanovitest (Aldo Randmaa tõlkes Simon Sebag Montefiore „Romanovid 16013-1918” (Varrak)).

Põnevad raamatud. Soovitan lugeda mõlemaid (kui jaksate, sest mõlemad raamatud on mahukad (väga)). Romanovite dünastiat on uurinud mitmed ajaloolased, nii on uut teavet raske leida. Tõlgendamise ruumi ikka jagub. Lindsay Hughes kirjutab kahest suurvürstist (keda küll ei kroonitud keisriks (tsaariks)) Konstantin I-st ja Mihhail II-st. Nad ei valitsenud kunagi Venemaad, kuigi sünnijärgne õigus neil ju oli selleks, aga mitmetel põhjustel nad loobusid troonist.

Nii võime öelda, et Romanovite dünastia alustas Mihhail (I) ja lõpetas Mihhail (II) (Nikolai II loobus troonist oma venna kasuks). Mitmetähenduslik on ka see, et Ipatjevi nimi tähendab Romanovite dünastiale palju. Ipatjevi kloostris oli peidus Mihhail koos emaga kui bojaarid tulid teda troonile kutsuma ja insener Ipatjevi majas Jekateringburis tapeti Nikolai II ja tema pere. Algus ja lõpp on koos ühes nimes – Ipatjev.

Lugege kindlasti ja te ei kahetse ning te mõistate, kui põnev on ajalugu (eriti Venemaa ajalugu).

Kristiina Selli-Tupits

María Dueñas “Õmblejanna Madriidist”

María Dueñas “Õmblejanna Madriidist”
(2009, e.k. Mari Laan ja Kristiina Raudsepp 2016)

duenasomblejannamadriidistTilluke Toledo kirjastus on hakkama saanud uskumatult suure teo(se)ga—välja andnud hispaanlannast õppejõu María Dueñase mahuka romaani, mille eestikeelne pealkiri on ühtaegu nii täpne kui petlik. Mina lükkasin selle kõvakaanelise kuuesajaleheküljelise raamatu avamist pikalt edasi, sest pisikese beebi kõrvalt tundus see hirmutava lugemisülesandena. Ent kui kaas oli kord avatud, siis pääsemist enam polnud ;)

Tõepoolest, Dueñase raamat, mis kombineerib dokumentaalset ja fiktiivset, haarab esimesest leheküljest kohe kaasa, “loeb” kiiresti ja “valutult” ning võiks meeldida erinevat tüüpi lugejale: nii sellele, kes otsib raamatuist põhiliselt põnevat lugu, sellele, kes armastab ajaloolisi ja poliitilisi süžeesid kui ka sellele, keda huvitavad ajastu- ja kohaspetsiifilised detailid. Huvitav, kui paljudel lugejatel tekib seda raamatut lugedes isu Marokosse lennata…

Ausalt öeldes, sisust ma väga rääkida ei tahakski. Minu meelest on seda raamatut põnevam lugeda ilma sisukokkuvõtet teadmata. Kolmandiku peal mõtlesin ma, et no millest see raamat siis edasi räägib — peategelase Sira elus oli juba juhtunud nii palju drastilist ja ma kartsin, et edasine on lihtsalt mingi heietamine. Aga kaugel sellest! Tuumani polnud lugu siis üldse veel jõudnudki ning just heietamist suudab autor väga edukalt vältida.

Kuna lugu paigutub põhiliselt 1930ndate aastate Hispaaniasse ja Marokosse, siis tulevad ajaloolised taustateadmised muidugi kasuks, aga ka nende puudumine ei sega loo mõistmist, sest “suur” ajalugu on edasi antud “väikeste” lugude ehk inimeste kaudu, ning romaani käigus juurde lugeda ja teadmisi värskendada saab ju alati (joonealused märkused kahjuks puuduvad, kuid autori poolt kasutatud arvukad allikad on bibliograafias ilusti ära nimetatud). Poliitiliste sündmuste varjatuma poole avamine on üks selle raamatu võlusid, kuid seda raamatut saab lugeda ka lihtsalt kui üht vaestest oludest pärit naise üles töötamise lugu.

Süžee tundus vaid paaris kohas natuke konstrueeritud. Nii paigad kui tegelased (paljud neist päriselt elanud) on värvikad, tihti eksootilised, meeldejäävaimad vast lisaks peategelasele ka Rosalinda Fox, Juan Luis Beigbeder, Marcus Logan, ja loomulikult ekstravagantsed Candelaria ja Felix. Raamatust, mis sai kohe bestselleriks, olevat valminud ka ülipopulaarne teleseriaal.

Pikema sisukokkuvõtte leiab Mari Laane raamatututvustusest.

Annika Aas