Posts Tagged ‘surm’

Maja Lunde „Mesilaste ajalugu”

Maja Lunde
Mesilaste ajalugu. Hoiatusromaan elust ilma mesilasteta
(tlk Kalle Kroon, 2019)

Algul vaatasin, et ah, nii paks raamat ja veel mesilastest kah, vist ei hakka lugema… Aga kui kord juba lugema hakkasin, siis enam pidama ei saanud. Kolm minajutustajat kolmest erinevast ajaperioodist räägivad mitte ainult mesilaste, vaid nendega koos ka inimeste minevikust, olevikust ja tulevikust, sest inimeste elu on nendest usinatest tolmeldajatest sõltuvuses palju suuremal määral kui me igapäevaselt tajume. Kolme lugu ühendab mitte ainult mesilaste teema, vaid ka näiteks vanemate ja laste suhted ning lapse (otseses või kaudses mõttes) kaotamise teema.

Tao on 3-aastase poja ema, kes elab düstoopilises maailmas aastal 2098 — ilma mesilasteta maailmas mitukümmend aastat pärast kollapsit, kus inimesed ise peavad puude otsas ronima ja õisi tolmeldama, kus toidulaud on äärmiselt kesine (põhiliselt riis) ning metropolidest on saanud kummituslikud tondilinnad. Eelkõige innustab Taod eesmärk anda oma pojale parem haridus ja parem elu kui tal endal.

George on mesinik Ohios aastal 2007, mil mesilaste massiline väljasuremine hakkab alles hoogu koguma. Veel läheb tal kõik hästi ning ta loodab oma üliõpilasest pojast Tomist endale mantlipärijat, aga Tomil on hoopis teised plaanid ja unistused. Siiski saab hiljem just Tomist tähtis lüli mesilaste (aja)loos.

William on kaheksa lapse isa ja läbikukkunud teadlane Inglismaal aastal 1852, kellel on suured lootused oma ainsale pojale Edmundile, kuid kes tegelikult hoopis tänu oma vanimale tütrele Charlotte’ile töötab välja kaasaegse mesitaru, jäädes selle patenteerimisega siiski hiljaks. Tema jooniseid hakkab hiljem kasutama George Ameerikas.

Miks see raamat on just „hoiatusromaan”, mitte lihtsalt ulme, väljamõeldis, fantaasia? Sest põhjus-tagajärg seoseid kirjeldades näitab autor meile ühte võimalikku — ja üpris usutavat — tulevikustsenaariumi, milles inimesed on ise süüdi. Ei mingisugust kokkupõrget komeediga või salajast tapjabakterit, vaid ainuüksi inimeste endi isekus, hoolimatus, kasuahnus, rumalus. Mürgid ja pestitsiidid, kliimamuutused, domineerivad üheviljakultuurid viivad ühel hetkel paratamatult katastroofini. „Inimkond arenes tohutu kiirusega, mesilased ei jõudnud sammu pidada. Nad kadusid.” (372) Kuid ilma tolmeldajateta jäävad ka hiigelsuured põllud sööti, viljapuud viljadeta, koduloomad söödata, lõpuks ka inimesed toiduta. Loodusega kooskõlas elamiseks peaks inimene eralduma omaenese loomusest, „/…/tõeline haritus seisnes selles, kuidas trotsida omaenese loomust.” (36) Ja küsimuste küsimus on — kas me tahame ja suudame seda…?

Norra autori Maja Lunde (s. 1975) kodulehelt võib lugeda, et raamat on planeeritud esimese osana neljasest kliimateemalisest tsüklist. Norra keeles on ilmunud ka tsükli teine raamat pealkirjaga „Blå” (e.k. sinine), mis räägib veest.

Annika Aas

Advertisements

Mirko Bonné „Heledam kui päev”

Mirko Bonné „Heledam kui päev” (2017, e.k. Piret Pääsuke 2019)

Naljakas, et kui jõuad keskikka, siis tundub, et kõik raamatud räägivad keskeakriisist. Või räägivad nad siiski hoopis armastusest, kui tsiteerida üht eelmist raamatusoovitajat? Bonné raamat räägib mõlemast, ja veel palju-palju rohkemast. Raamat kisub kaasa, on ühest küljest justkui mõnus suvine meelelahutaja, teisest küljest aga kutsub just rahulikule mõtisklusele, isegi mõne lõigu ülelugemisele. Vabalt võib lõppu jõudes ka otsast peale alustada—raamat on nii rikas, et avanevad uued tahud.

See on tegelikult nelja noore inimese sõpruse lugu, mis kisub totaalselt kiiva siis, kui mängu tuleb armumine, iha, armastus. Lugu kadunud lapsepõlvest ja lapsepõlve kaduvusest. Nelja nooruki, Raymund Merzi, Moritzi, Floriane ja Ingeri „salaaed” on üks metsistunud aed sarasmaal, Hamburgi äärealadel, aga nii nagu sellest aiast saab ükskord asfaldiga kaetud parkla, tabab täielik muundumine ka nende sõpruskonda. Lapsepõlve süütuse lõpuga saavad alguse igat sorti valed ja petmised (nii teiste kui iseenda…). Ning alles paarikümne aasta pärast hakatakse neid suhteid uuesti revideerima.

Kui ma üritan tekkinud suhete sasipuntra lühidalt kokku võtta, siis kõlab see nagu Mehhiko seebiooper (Raymund armastab Ingerit, aga Inger valib Moritzi, mistõttu Raymund lepib Florianega, kes omakorda armastab Moritzit…), aga uskuge, Bonné kirjeldab seda kõike palju usutavamalt ja köitvamalt. Raamatu viimane kolmandik annab põneviku mõõdu välja, kus mängu tulevad nii lapse- kui maalirööv, aga päris lõpp on siiski lausa ootamatult romantiline, lastes peaaegu et–keset maalilist Prantsusmaa loodust–ühel kaunil maalil tegelikkuseks saada.

Üks tore kokkusattumus… Kui Bonné esines mullusel Prima Vistal, siis tänavu külastas festivali belgia autor Jean-Philippe Toussaint. Üks kuulaja tuli pärast belglase esinemist paluma mitte autogrammi, vaid seda, et autor kirjutaks tema (vanasse) passi kõige ilusama prantsuskeelse sõna ning selleks sõnaks oli autori arvates „lumière” (valgus). Bonné tekstis on valgus äärmiselt olulisel kohal. Eks iga lugeja tõlgendab selle tähendust ja tähtsust enese jaoks ise, aga Raymundi jaoks tundub valgus (sarasmaa aias, Camille Corot’ nisupõllumaalil, vaksali klaashallis või mujal) sümboliseerivat turva- ja õnnetunnet, soojust ja siirust, mis on argipäeva rutiini keskel kuhugi kaduma läinud ja mis väärib nüüd lõpuks taasotsimist. „Keegi ei saa peita ennast valgusesse, ainult lapsed saavad” (217), arvab Raymund, ja küsib endalt, kas ka täiskasvanuna saab säilitada siirust? On seda üleüldse võimalik säilitada? Kas on mõtet keskealise mehena oma tõelist armastust püüdma hakata või… „kas polnud veelgi kohutavam ettekujutus, et Inger ja tema elavad koos, ja kõik kordub, ka nende juurde saabuvad tavapära, rutiin, vastumeelsus, harjumus, üksluisus, passimine, auru väljalaskmine?” (146).

Lisaks valgusele on raamatus oluline roll putukatel, eriti herilastel. Inger maalib ühel eluperioodil tohutuid herilasepilte ning Raymund imetleb herilasi, kirjutab neist artikleid. Herilase elu on küll lühike, kuid iga sekund sellest elatakse n-ö täie ette. „Herilased tekitasid temas piiritut imestust. Mida rohkem ta kiletiivaliste kohta luges, seda enam ta veendus, et nii nagu tema, tunnevad nemadki hirmu, halastust ja iseäralikku poolehoidu omataoliste vastu; ilmsest oli see mingit laadi südamlikkus, õrnus nagu pihtide vahel. /…/ Liikuvus, painduvus, nõtkus—need on põhilised punktid herilase eksistentsis, kus iga sekund loeb tingimatu elavus /…/” (138-9). Raymund igatseb samuti iga keharakuga veel ELADA, tunda, ja nii saabki sellest ka otsingu, rännaku lugu.

P.S. Soovitan kindlasti üles otsida tekstis palju mainimist leidnud Camille Corot’ maal „Nisupõld Morvanis”, mis on google’is hõlpsasti leitav („Wheat field in the Morvan region”).

Annika Aas

Carolina Setterwall „Loodame parimat”

Carolina Setterwall „Loodame parimat” (2018, tlk Heidi Saar, 2019)

Põhjamaade romaani sarjas ilmunud Carolina Setterwalli debüütromaan on varjamatult autobiograafiline, aga mitte lihtsalt lineaarselt jutustatud, vaid väga põnevalt üles ehitatud struktuuriga. Nimelt esitatakse vaheldumisi kaks erinevat ajajoont aastast 2009 ja 2014, mis lõpuks omavahel kokku saavad, nii et paralleelselt kulgevad Carolina ja tema mehe tutvumise-armumise-lapsesaamise lugu ning Carolina ja tema poja elu pärast mehe ootamatut surma. Ehk teisiti öeldes, suhte arenemise lugu kõrvuti leinaga toimetuleku looga.

Olles Carolinaga eakaaslased, ning samas mõlemad ka elukaaslased, tütred, õed, sõbrad, pakkus raamat mulle väga palju samastumisvõimalusi — palju äratuntavaid mõtteid-tundeid seoses oma lähedaste, laste või tööga. Mõneti on Carolina tõdemused ju isegi trafaretsed — ja siiski nii tõesed. „Mõtlen, kuidas ma sinusse armusin ja kohe seejärel hakkasin vinguma nende omaduste kallal, tänu millele ma sinusse armusin. Mõtlen, kuidas ma püüdsin sind pidevalt muuta. Mis inimene ma küll olen, armun inimesse ja hakkan tema isikuomadustele vastu töötama. Mõtlen kõigile kordadele, kui sina tahtsid pidurdada, aga mina andsin gaasi.” (lk 173)

Mõistetav, kui mitte heakskiidetav, on ka Carolina tormamine uude suhtesse vähem kui kaks aastat peale mehe surma — üksinda last kasvatades ei jää vajaka mitte ainult füüsilisest lähedustundest, vaid ka lihtsalt võimalusest suhelda teise täiskasvanud inimesega, ajada täiskasvanute juttu, omada oma aega… Rõõm kahjuks ei kesta kaua, ning vastu tuleb võtta raskeid otsuseid. Sa võid ju olla hea planeerimisoskusega, edukas ja hästi hakkama saav töötav naine, aga esiteks, ideaalseid inimesi ei ole, ning teiseks, elu kipub tegema omad plaanid.

Vist üheski raamatus pole ma kunagi näinud nii palju vastamata küsimusi. „Mis mul viga on, et tahan armusuhtes hakkama saada plaani järgi? Mis mul viga on, et tahan vabandada mehe ees, kes ähvardas mu maha jätta? Mis mul viga on, et sind samamoodi ähvardasin? Mis mul viga on?” (lk 326). Carolina peas ringi keerlevad küsimused tekitavad lugedes vahetu kaasaelamise tunde: lugeja saab justkui koos Carolinaga raskeid teemasid peas ja südames läbi hekseldada, tõmmates tõenäoliselt paralleele sarnaste olukordadega enda elus. Tunnistan siiski, et ehkki mõistsin enamikku Carolina käitumismotiive, ei suutnud ma lõpuks päriselt mõista tema otsust, mis puudutas tema kõhus kasvavat last.

Setterwalli raamat meenutas mulle hiljuti loetud rootslase Tom Malmquisti raamatut „Igal hetkel oleme veel elus” ja mõneti ka Maylis de Kerangali „Parandada elavaid”, mis puudutavad samuti surma ja leina, süü ja kahjutunde, aga kõige enam hakkamasaamise, edasimineku teemasid. Ükski neist raamatuist ei jäta, hoolimata raskest teemast, lõpuks lootusetuse tunnet, ja usun, et Carolinale pakkus raamatu kirjutaminegi juba tõhusat teraapilist toimet. Vahel on asjad vaja lihtsalt välja öelda-kirja panna, et mõista, kuidas minna edasi.

Annika Aas

Grégoire Delacourt „Tabamatu õnn”

Grégoire Delacourt „Tabamatu õnn” (2014, e.k. 2016 tlk. Margot Endjärv)

delacourttabamatuõnnSellise pealkirja ja kaanepildiga (üdini roosa!) raamatut ei oleks ma küll mitte kunagi lugenud, kui mulle ei oleks seda soovitatud. Kartsin mingisugust „kirglikku mehhiko seebiooperit”, aga sellest on asi igatahes väga kaugel, ehkki jah, Mehhiko käib täitsa läbi :) Kellele karmid raamatud ei meeldi, jätku parem lugemata! Puudutamata ja raputamata see lugu ei jäta.

Peamiseks jutustajaks on 40-ndates aastates Antoine, kes püüab selgitada, mis viib teda—siiani täiesti rahumeelset ja professionaalset kindlustuseksperti—meeleheitliku teoni, mis hävitab tema enda ja tema pere. (Kuna ma ei kavatse raamatu lugemise mõnu ja põnevust ära rikkuda, siis täpsemalt ei räägi.) Teises osas saame aimu tema teo tagajärgedest, kogemusest kinnises psühhiaatriahaiglas, ning tema uuest elust. Raamatu viimane osa annab sõna tema tütrele, kes pulbitseb vihast oma isa vastu — kui raamat oleks sellega alanud, siis me tõenäoliselt vihkaksime Antoine’i ega suudaks tema tegu mõista, kuid autor on — õigusega! — panustanud just lugejate empaatiavõime kasva(ta)misele. Peategelase suhugi on pandud sõnad: „Mõista tähendab astuda teise suunas väga suur samm. See on andestamise algus.” (115)

Autor oskab põnevust hoida, sest esialgu vaid vihjatakse võimalikule eelolevale kuritööle. Isa, kes — olles ise palju kannatanud — soovib oma lastele parimat, suudab kõik ära rikkuda. Samas, lõputu enesesüüdistamine ei vii lahenduseni. Kui Antoine seda lõpuks mõistab, pole ka lahendus enam kaugel.

Väga olulisel kohal on vanemate ja laste vahelised suhted, valus kasvamine ilma emata, lähedustunne või selle puudumine, liigne argus/argpükslus, tühjuse- ja tühisusetunne, suureks kasvamise valu, pettumused, pettumine ja petmised armastuses ja elus, töö iseloomuga kaasnevad moraalsed dilemmad — kui oled kaabakas, siis oled tööl hinnatud ja hästimakstud, kui julged korrakski kaasa tunda, saad kinga.

GregoireDelacourtHoolimata isa rängast teost, ei ole raamat sugugi üdini raske ja negatiivne. See on lugu ka inimese võimest pärast kõige karmimaid kogemusi oma eluga otsast alata, hoolimata kõigest — hoolida ja armastada, ning mis peamine, andestada. El loco’st (hull) võib saada el mago (võlur), ka pärast seda, kui oled põhjas ära käinud. Või just nimelt PÄRAST seda. Alles millegi kaotamine paneb sind mõistma olemasoleva väärtust. Kui me suudaksime alati nii põhjalikult süüvida tausta, nagu Antoine’i puhul, siis me ei kipuks ehk kohe hukka mõistma, inimesi kaabakateks tembeldama.

Ka sõnadega oskab autor suurepäraselt ringi käia — tekst on mitte liialt otsekohene, mitte liialt pillav, kohati aga lausa luuletuse mõõtu. Näiteks Antoine’i kirjeldus sellest, kuidas ta hakkab aimama, et tema naine Nathalie teda teise mehega petab: „Ma ei teadnud seda. Ma tundsin seda. Ma tundsin hiilivaid käsi, suudeldud huuli, hellitatud silmi. Ma tundsin uusi sõnu, mis olid vaikselt kõnesse libisenud. Tundsin, et ta liigutus oli juuksesalku tagasi lükates raskem. See liigutus ei jätnud ruumi kahemõttelisusele. Ma tundsin valu. Ma kogesin tühjust. Ma tundsin oma südant avanemas, purunemas. Tundsin pisaraid. Põletust. Tundsin kiskjat ärkavat. Raevu pulbitsemas. Äikest, kõiki äikeseid. /…/ Tundsin meie väikese tütre kõvemini kallistamist. Niiskeid suudlusi. Tundsin seletamatut andekspalumist.” (62).

Annika Aas

Cécile Huguenin „Mangode hooaeg”

hugueninmangodehooaegSee raamat ahvatles mind lugema juba ainuüksi pealkirjaga, kuna küps ja mahlane mango on minu arust üks parimaid puuvilju. Ja raamatu sisu on sama mahlane kui mango. Võib-olla just seetõttu, et olles ka ise elanud kuid Indias, Aafrikas ja Inglismaal, resoneerus see raamat minuga eriti tugevalt, kuna just need kultuurid — lisaks veel prantsuse — põimuvad siin mitmel moel. Jutustus pole küll lineaarne, kuid lugu on täiesti olemas: nauditav, liigutav, müstiline. Autor tabab suurepäraselt kohalike kultuuride olemust ja hõngu, sest on ise, enne oma kirjanikukarjääri, aidanud kohalikke naisi Indias ja Aafrikas majanduslike väikeprojektidega.

„Mangode hooaeg” rändab vähem kui 200 leheküljel läbi mitme põlvkonna ja maailmajao. See on lugu keskealisest Anitast, kes elab Prantsusmaal, ning kelle ema Radikha kunagi Indias karmile inglise majorile mehele pandi. Seega, Anita sündis ja elas esialgu Inglismaal, saades range kasvatuse, kuid peale isa surma kolis teismelisena koos emaga tagasi Indiasse. Abiellunud aga prantslase François’ga ja saanud tütre Mira, koliti Prantsusmaale. Nüüd on aastad möödunud, François psühhiaatriahaiglas ning Mira kuskile Aafrikasse jäljetult kadunud. Anita on sunnitud möönma, et olles mingis mõttes kaotanud nii mehe kui tütre, peab ta nüüd avastama iseenda. „Samal ajal avastas ta nüüd argliku rahuloluga, et tal oli omaenda elu, eraeluline konsistents. Ta oli elanud varem vaid lähedaste kaudu ja pärast. Mõlemad olid omad kombel tema elust lahkunud ning nüüd andis ta endale vaevumärgatava õiguse hõivata selles mahajäetud ruumis kogu ala. /…/ Sel hommikul, asetades munade ja peekoni taldriku ning tulise teekannu köögilauale, kordas Anita endale: „Ma olen mina ise, ma olen mina ise, ma olen mina ise.” Tema uus mantra.” (lk 79)

See kõik on justkui sissejuhatus, sest tõeline lugu, mis keskendub Mirale ja noorele prantslasele Laurentile algab alles teises osas. Mira on enda hoole all võtnud hüljatud albiinopoisi (Aafrikas usutakse, et albiinod toovad halba õnne) ning Laurent on Mirat tunda õppides sunnitud kõik oma senised siniverelised arvamised ja uskumised ümber hindama. Kui siiani on Laurent uskunud, et päriselu tähendas saada matemaatikas 18 20st ja omada laitmatult valgeid tenniseid (lk 88), siis nüüd ei leia ta enam lihtsaid ja selgeid vastuseid, vaid pigem vastuolusid, tõdedes, et Mira „oli võimeline vihaselt seda maad ja selle elanikke mustama ning jumaldama seda niivõrd, et püüda seda sügavuti mõista, selle kõige salajasemate traditsioonideni välja. Tema kõrval nägin iga päev kokku varisemas üht oma ratsionaalse maailmapildi osa. Ma arvan, et ma nautisin seda.” (108)

Hoolimata kõikide nende riikide ja kultuuride mainimisest ja kokkumiksimisest ei ole see mingi reisiraamat. Kui üldse, siis tegelaste rännak iseendasse — iseenda otsimise ja leidmise tee ning hind, mida selle eest tuleb maksta. Seda võib lugeda ka kui psühholoogilist põnevikku, sest põnevust hoida, jälgi segada ja otsi kokku tõmmata autor oskab. Mulle pakkus siiski kõige rohkem pinget isiklik tasand. Mira ja tema kasvatatava albiinopoisi lugu puges väga hinge ning üle pika aja suutis raamat mind isegi nutma panna, ilma et oleks grammigi sentimentaalne.

Väga huvitavalt on välja toodud kultuuridevahelised erinevused: Aafrikas valitsev ebausk versus prantsuse ratsionaalsus; Inglismaa külmus (igas mõttes) versus India soojus; cecilehugueninIndia lõhnade, värvide, helide maailm ja nende salvestumine emotsionaalses mälus versus Lääne-Euroopa reglementeeritus ja mõistusepärasus; hindi paljud jumalad versus Prantsusmaa kui jumalata riigi anonüümsus; sõpruse, armastuse ja lihtsuse jõud versus nõudlik ja kõrgete ootustega sinivereline kasvatus ja elustiil.

Annika Aas

Gayle Forman “Kui ma jään”

forman-kui-ma-jäänKõigepealt on lumine tee, mõnus sõit sõprade juurde… mõni hetk hiljem võib Mia vaadata autorususid, ema ja isa surnukehi ja iseennast teeveerel verest tühjaks jooksmas. Endine elu on järsku vägivaldselt otsa saanud.

Raamat jutustab loo armastusest, muusikast ja mälestustest, sest Mial esialgu muud enam pole. Ta meenutab isa ja ema, nende omapärast ja mõnusat pereelu, oma tšellot ja veidi, veidi imelikku poolehoidu klassikalise muusika vastu. Sedagi, kuidas nad Adamiga tutvusid ja kui erinevad nende vaated ja eluviisid alguses neile endilegi tundusid. Miale meenusid kõik kahtlused ja kõhklused seoses poiss-sõbra, selle köitva rokitähe Adamiga. Ta küsis üsna mitu korda iseendalt: “Miks ta just minu välja valis kui teda ümbritseb nii palju kiljuvaid fänne?”

Intensiivravi palatis elu ja surma vahel pendeldades on Mial vaja selgeks mõelda kas valida tume ilma pereta tulevik või lahkuda lõplikult teispoolsusesse. Kuid elavate maailmas ootab teda murest murtud Adam, vanaisa ja vanaema… Mida teha, mis oleks õige…!

See on romantiline ja emotsionaalne lugu armastusest, sõprusest, julgusest elada omaenese elu! Head lugemist!

Ädu Neemre

Loe ka Annika Aasa arvamust.

Rachel Joyce „Harold Fry uskumatu palverännak”

(87 päeva, 627 miili e 1008, 843 km)

See on üks uskumatult hea raamat, sealjuures on tegemist debüütromaaniga! Siiski ei alustanud autor kirjutamist romaanist, ta on paljude raadiokuuldemängude autor.

Raamatus kujutatakse väga tavaliste inimeste elu. Inimeste, keda te ei märkaks tänaval ega võib-olla isegi mitte naabermaja elanikena. Nad ei ole enam noored ja ilusad, eluraskused on neid muserdanud, ja kui miski eestlasele väga tuttav ette tuleb, siis on see inglaste võimetus oma tundeid väljendada. Võimetus, mis paistab olevat sisse kasvatatud teadlikult ja sihilikult.

joyceharoldÜhel tavalisel aprilli keskpaiga päeval saab Harold Fry hüvastijätukirja endiselt kolleegilt ja sõbralt Queenie Hennessylt, kes on suremas. Ta kirjutab vastuseks mõned kohmakad read ja läheb kirja posti panema, kuid otsustab esimesest postkastist edasi jalutada, ja siis veel ühest, ja siis veel mõnest. Kõndimisest läheb kõht tühjaks ja nii palub ta ühes bensiinijaamas teenindavalt tütarlapselt veidi kerget oodet. Neiu ei saa aru, millest ta räägib, „ta paotas suud ja see jäi lahti, nii et Harold kartis, et ta jääb igavesti selliseks”. Lõpuks löövad neiu silmad siiski särama ja Harold saab burgeri ning kuuleb vestluse käigus, et neiu tädi põdes vähki ja et alati peab ikka lootma, sest inimvaimus on palju arusaamatut. Harold jõuab äkilisele äratundmisele, mida ta tegema peaks, ja helistab hospiitsi, et anda teada oma kavast kõndida Lõuna Devonist Berwick-upon-Tweedi ning et Queenie peab elus püsima ja teda ootama. Ta asub teele ilma igasuguse varustuseta, isegi mobiil on koju jäänud.

Queenie oli suurepärane raamatupidaja väikeses õlletööstuses, kus Harold müügiesindajana töötas. Sadistlik ülemus jälgis teda kogu aeg kahtlustavalt, sest ta oli naine, ja tööle võeti ta ainult sellepärast, et keegi teine seda kohta ei tahtnud. Queenie oli „tüse, ilmetu, taljetu naisterahvas”, kes kandis ka suvel pruuni villast kostüümi, ka olid tal jämedad pahkluud ja näol veidi karvu. Kui Harold teda kontrollkäikudele sõidutama saadeti, selgus, et tegemist on õrna, tundliku ja sõbraliku naisega, kes oskab tagurpidi laulda „Jumal kaitsku kuningannat” ja veel paari laulu ning armastab kannikesekomme.

Mõistagi kohtab Harold oma rännakul paljusid inimesi, aga samas on see ka rännak läbi tema enda elu, meelde tulevad asjad, mida on aastaid karmilt alla surutud – soovimatu lapse rõõmutu lapsepõlv ja lõputu süütunne teadmisest, et ta on läbikukkunud isa ja abikaasa. Vahepeal oli ju ometi ka paremaid aegu! Millal ja miks hakkas kõik valesti minema? Miks kasvas poeg inimeseks, kes andis igal sammul mõista, et neid ühendab pigem saatuse iroonia kui vereside? Kui õnnelik oli abielu alguses, ja viimased kakskümmend aastat pole nad naisega peaaegu rääkinudki!

Võõrastega rääkimine on hoopis lihtsam ja alguses räägib Harold meeleldi oma rännaku põhjusest ja eesmärgist ning kuuleb vastuseks samuti lugusid, millest mõnesid ta sugugi kuulda ei tahaks, kuid neist pole pääsu, kui ei taha inimesi solvata. Koomiline ja natukene ahastama ajav on see, kui Haroldi rännaku lugu meediasse jõuab. Kõigepealt on tal vaid üks jünger, „valusalt alakaaluline ja järskude meeleolumuutustega” Wilf, kes meenutab talle poega, hiljem aga tekib juba suurem hulk rännukaaslasi, mõned liituvad vaid paariks päevaks, tuumik aga püsib. Nad on Haroldile tõeliseks koormaks, neid tuleb valvata ja toita, omavahel nad tülitsevad küll valitava tee, palveränduritele tellitavate T-särkide värvi või toidu üle, kuid Harold tunneb, et on nende eest vastutav, ja samuti pole tal õigust lükata tagasi toetust, mida nad avaldavad Queeniele. „Kuidas Harold ka ei kahetsenud nende otsust temaga ühineda, polnud tema loomuses kaaslastele pettumust valmistada. – – -Ta meenutas endale, et tema rännakul pole reegleid. Ta oli paar korda eksinud, uskudes, et saab aru, ent avastanud, et ei saa”. Harold rändab nendega hulga aega, enne kui nad ise temast lahku löövad – sest ta on liiga vana ja jõuetu ja hoiab neid tagasi ning neil on vaja Queenie päästa. Harold tunneb kergendust jälle vaid iseennast kuulates, kuid ka kaotusevalu.

Harold on mees, kellel pole õigupoolest mingit kogemust loodusega, kuid ta ostab kohe alguses muuhulgas taimemääraja ja kasutab seda hoolsalt. Ta kogeb päikesetõuse ja -loojanguid, tuult ja vihma, saab teada, et „Loodus polnud julm. See oli hullem. See ei pannud tähele”. Rasked on nii rännaku algus kui lõpp, algus rohkem füüsiliselt – ta on 65-aastane mees, kes pole harjunud jalgsi käimagi, rääkimata matkamisest, ja lõpp rohkem vaimselt, sest paratamatult jõuab ta arusaamiseni, et „Temaga või temata pidid kuu ja tuul jätkama, tõusma ja raugema. /- – -/ Inimesed surevad ikka. Polnud tähtis, kas Harold kõndis, värises või istus kodus.” Abi ja toetus viimaste miilide läbimiseks tuleb sealt, kust ta seda oodatagi ei oska. Ja nunnad ütlevad, et Queenie tõesti ootas teda ja rõõmustas iga kaardi üle, mis ta teelt saatis.

Teise palverännaku teeb läbi Haroldi naine Maureen. Ta jalad pääsevad küll kergelt, kuid hingelise teekonna raskus on samaväärne. 87 päeva jooksul, mis ta veedab ilma Haroldita (alguses lausa naabrile valetades, et mees on haigevoodis), mõtleb ta uuesti läbi kõik kooselatud aastad, räägib pikalt oma pojaga, leiab seltsi, mõistmist ja lohutust hiljuti lesestunud naabrimehe juurest, ning jõuab nii mitmelgi puhul järeldusele, et ta mäletab asju valesti või on lihtsalt oma mehele liiga teinud. Kiusamisest on võimalik tunda naudingut, eriti kui vastu ei hakata. (Harold helistab oma teekonnalt koju üsna regulaarselt ja Maureen ütleb alguses, et ta õieti ei märkagi, et meest kodus pole.) Muuhulgas on ta meest süüdistanud, et too poega kunagi ei kallistanud ega pakkunud füüsilist kontakti, aga välja otsitud vanad fotoalbumid näitavad muud… Selgest armukadedusest jättis Maureen Haroldile omal ajal edasi ütlemata Queenie lahkumissõnad. Piinarikas on arutleda, kas Harold tuleb veel kunagi tagasi, eriti kuna üksi veedetud meenutuste-aeg ja Haroldi teekonna jälgimine on pannud ta meest uuesti armastama.

See raamat tuletab meile kõigile meelde olulisi lihtsaid asju: et kõik inimesed on tähtsad ja keerulised, ükskõik kui tavalised nad ei tundu; et kõige tavalisemad inimesed on võimelised meid üllatama ja tegema ebatavalisi asju. Muu hulgas on see ka heaks näiteks sallivusest – Harold on hämmastavalt mitte kedagi lahterdav, liigitav või hukkamõistev inimene. Tal pole head pead ega suurt kooliharidust, ta tunneb tohutut aukartust oma poja nutikuse ja Oxfordi hariduse ees, aga ta on tõeliselt hea inimene. Teel kohtab Harold inimesi, kes talle kimbatust valmistavad, ja ta pole pime nende puuduste suhtes, kuid ta ei arva, et tal oleks õigust neid arvustada. Vahel tunneb ta hoopis, et nendest lugudest lisandub ta enda koormale raskust, mis hakkab liiga suureks kasvama. Tanklaneiu, kes Haroldi palverännakuks idee annab, ei ole mingi särav suhtleja, kes tarkusesõnu külvab, vaid armilise ja kahvatu naha ning rasuste juuksesalkudega haigutav tütarlaps, pealegi kasinavõitu sõnavaraga, kuid temas on lihtsat lahkust ja osavõtlikkust, mis pole tänapäeva iseendasse kapseldunud inimeste puhul enam nii väga tavaline.

Joyce, RachelInimesed, kes ennast väga tavaliseks peavad, võiksid pärast lugemist endast (ja hea oleks, kui ka teistest) natuke teistmoodi mõtlema hakata.

2014. aasta oktoobris ilmus Rachel Joyce’i sulest raamat „The Love Song of Miss Queenie Hennessy”, mida tahaks kindlasti lugeda, eriti tore oleks, kui ka see tõlgitaks. Goodreads.com lugejad on seda hinnanud isegi kõrgemalt kui Harold Fry lugu, preemiate saamiseks on veel vara, aga palverännaku lugu pälvis neid üsna mitu.

Autorist saab rohkem lugeda siit.

Kaja Kleimann