Posts Tagged ‘filmitud’

Indrek Hargla “Merivälja”

Kui hakata seda raamatut lugema kui ulmekat, siis on pettumus kerge tulema, aga kui hakata seda lugema kui ulme- ja põnevustätšiga olmeromaani a la “Ka naabrid nutavad”, siis on see täitsa tore lugemine. On Merivälja ja valik sealseid elanikke, igaüks mingi kiiksuga: kes ajab taga raha, kes armastust, kes kunsti, kes õnne, kes tervist, kes iseennast ja kes sebib niisama ringi. Aedlinna eluolu ja naabrivalve. Kõigil on mingi saladus ja keegi teab, mis see saladus on, ning alustab väljapressimisega. Aga nii ulmet kui põnevust on ikka ka, mis sest, et väiksemas mahus, kui Harglalt eeldanuks.

Hargla on kunagi kuskil öelnud, et romaani on palju lihtsam kirjutada kui lühijuttu, romaanis saab lobiseda. Seda lobisemist on ta siin raamatus ikka mõnuga kasutanud, päris kriminaalseks ja põnevikuks kisub lugu alles alates 350st leheküljest, sinnamaani on pikk sissejuhatus, aga no vähemalt ei kaasnenud selle raamatuga seda hirmu, et lõpp ära vajuks, mõned lugejad on küll nuranud lõpu lahtisuse üle, aga minu jaoks oli see küllalt sobiv ja loogilinegi ning mu meelest lahenes nii krimi- kui ulmeliin kenasti ära.

TV-sarja ma näinud ei ole ja 90.-te ufouputusest jäin ma ka kuidagi suht puutumata, niiet eelarvamusi mul raamatuga seoses eriti polnud, vaid seda mõtlesin, et autori sissejuhatuse oleks pidanud pärast raamatu lugemist lugema, oleks romaanist veel nõksa parema emotsiooni saanud. Aga sarja tahaks nüüd näha küll, sest osatäitjate nimekiri pakub huvitavaid ootusi ja ka võimalust näha autorit näitlejarollis, kusjuures mul on aimus, et Indrek Hargla võis teha päris toreda rollisoorituse. 

Lugege siis eelarvamustevabalt ja noppige endale meeldivad teemad ja meeleolud sest raamatust üles. Valikut on.

Tiina Sulg

Rosa Liksom “Kupee nr 6”

“Ees oli uus päev, selle oranžid härmakaasikud, männisalud, mille varjus kõndisid ettevaatlikult loomad ja lagendikul lainetas värske lumi, valged laperdavad püksiharud, lõdvad peenised, sussud, tussud ja pussud, laiad lillelised flanellöösärgid, villased sokid, suurrätid, turritavad hambaharjad.”

See on Soome kirjaniku Rosa Liksomi kirjeldatud Nõukogude Venemaa kusagil 1980te lõpus. Pilguheit välja rongiaknast, mis sõidab Moskvast Ulaanbaatarisse Mongoolias. Noor soomlanna ja paljunäinud Vene macho ühes kupees. Relvituks tegev sõnavalang vastu vaikuse seina. Härmakaasikud ja lõdvad peenised, maastikupoeesia ja ähvardavalt pea kohal rippuv vägivald ühes hetkes. Läbivalt ühes rongis ja ühes raamatus.

Midagi suurt tegelikult nagu ei juhtugi. Väliselt. Ometi juhtub selle mõnepäevase teekonna jooksul nii palju. Purunevad stereotüübid, langevad maskid, vankumatuna tundunud üksildus saab kõikumapaneva hoobi.

Inimese üksilduse teema on tugevalt esiplaanil Soome režissööri Juho Kuosmaneni samanimelises filmis, mis võitis 2021. a Cannes’i filmifestivalil Grand Prix. Meistriteoses, mille kaasstsenaristid olid eestlased Andris Feldmanis ja Livia Ulman. On esiplaanil enamgi veel kui raamatus, mis on mitmeplaanilisem, sealt leiab ka teisi kihte. Üksilduse purustamise pitser vajutatakse vaatajale hinge selgelt ja mõjuvalt, jää või uskuma – kuigi raamatus on ju kõik teisiti. Kõrvale on jäetud 1980te Nõukogude Liidu värvikas kujutamine, mida filmis asendab hoopis 1990te lõpu kauboimetsikus ja kõik-on-võimalik suhtumine. Kui ikka midagi on väga vaja, nagu näiteks “karu tagumikus” petroglüüfid ehk kaljujoonised oma silmaga ära vaadata, kuigi sinna “perseauku” ei lähe ühtegi teed ja ka laevad ei liigu suure tuisu tõttu, siis tuleb need ära vaadata maksku, mis maksab. Olgu hinnaks kasvõi elu, sest mis väärtus teravate sündmusteta elul ikka on.

Nõukogude Liidus elanud inimene lugegu kindlasti raamatut, seal on palju äratundmist teemal Nõukogude elukool. Koguni nii palju, et iseenesest vajub näpp lugedes Kino muusika kuulamise nupule ja teine käsi haarab Ivan tšai klaasi poole, et taust veelgi ehedam oleks.

Lugemisklubi “Trükimust ja pool pokaali” kutsus oma “Kupee nr 6” õhtule nii eelmainitud stsenaristid kui Heidi Iivari Soome Instituudist. Heidilt saime teada, kuidas Rosa Liksom ja paljud teised soomlased käisid õhinal Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes Moskva ja Leningradi kõrgkoolides õppimas, kuidas võrdsemat maailma ehitada. Kohapeal saadud šokk peideti kodumaale naastes mitme kihi alla ja avalikult kiideti sotsialistlikku imemaad edasi. Tagantjärele tegelevad soomlased siis alla surutud traumadega kirjanduses ja muus kunstis.

Stsenaristide Andrise ja Liviaga rääkides saime muuhulgas aimu, kuidas praegu valitsev ajastu suunab ka loojate tegevust. Raamatus olnud mitmekümneaastane vanusevahe oli peategelaste puhul kahanenud olemtuks ning naistegelasest oli filmis saanud võrdne, mehele mitte kuidagi alistuv partner. Elame ikkagi #MeToo ajajärgul.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

NÜÜD DÜÜN! Frank Herbert “Düün”

Sellest on möödas juba rohkem kui pool sajandit, kui Ameerika Ühendriikide algaja ulmekirjanik Frank Herbert kirjutas esialgu enamikest kirjastustest tagasi saadetud romaani „Düün“ (avaldatud 1965. a). Selle aja jooksul on „Düünist“ kujunenud teadusulme kultusteos, mida on maailmas müüdud enam kui ühtki teist raamatut sellest žanrist. Kuigi Herbert jõudis kirjutada „Düünile“ viis järge ja tema pojad veel tosina jagu osasid, peetakse olulisimaks ikkagi saaga esimest raamatut „Düün“ ja teist osa „Düüni messias“.

Herbert kirjutas „Düüni” veel enne, kui eesti keeles oli üldse olemas niisugune sõna nagu „ulme”. 1970. aastal ilmus toonases kultuurilehes Sirp ja Vasar kirjanik Henn-Kaarel Hellati artikkel „Ilukirjanduse põnevad provintsid”, kus autor kasutas esimest korda enda loodud sõna „ulme”. Enne seda oli levinud kohmakas sõnapaar „teaduslik fantastika”. Sõna võeti kiiresti laiemalt suhu ja nii püsib ta seal tänini. Vahel piisab ka ühe sõna leiutamisest, et end ajalukku jäädvustada. Tõsi, Herbert pidi veidi rohkem vaeva nägema.

Tänaseks on Eestis olemas isegi oma ulmeühing, mille asutaja Raul Sulbi kutsusime lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” „Düünile” pühendatud õhtule. Suures osas ulmekaugete klubiliste näppude vahele ja silme ette sattuski ulmeklassika tänu kinos jooksvale Kanada režissööri Denis Villeneuve’i samanimelisele filmile. Sulbil on õigus, kui ta ütleb filmi „Düün” kohta, et see on selline ulme, mida tahaks ulmet mittetundvale inimesele esimese asjana lauale pakkuda kui firmarooga.

Kirjapandule on üritanud elu sisse puhuda ka mitmed teised filmitegijad. Dramaatiliseima katse on teinud Tšiili juurtega prantsuse filmilegend Alejandro Jodorowsky, kelle üritusest sai üks kõige kuulsamaid filme, mis kunagi valmis ei saanud. Ja seeläbi üks kuulsamaid läbikukkumisi. Sellest omakorda on teinud väga hea filmi režissöör Frank Pavich, mis on muuhulgas hea õppetund selle kohta, kuidas kukkumise järel uuesti püsti saada.

Aga lõppeks, miks on üks pool sajandit vana fantaasia ajaproovile vastu pidanud ja pakub midagi ka kaasagsele ulmevõhikule? Isegi kui selles on üksjagu homofoobiat ja viiteid islamiusuliste vägivallalembusele – teemad, mida Villeneuve’i filmist enam ei leia? Üks põhjus peitub Raul Sulbi arvates selles, et teemad, mis olid aktuaalsed 1960tel, on päevakajalised ka täna, olgu nendeks siis ökoloogia ja loodusereostusega seonduv, narkootikumide tarvitamine, kosmosereisid või naftaressurssidega manipuleerimine. Teisalt suudavad saaga esimesed osad oma stiili ja jutustamisoskusega lugema naelutada ka need, kelle pilgud puurivad enamasti klassikalisema ilukirjanduse riiuleid.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Mehis Heinsaar “Pingeväljade aednik”

Gatsby uskus rohelist tuld,
seda ohjeldamatut tulevikku,
mis meie eest iga aastaga
ikka enam ja enam taandub.
Tookord lipsas ta meil käest,
aga mis sellest –
homme jookseme kiiremini,
sirutame käed kaugemale välja…
Ja siis ühel ilusal hommikul…

Niisiis rügame edasi,
paadinina vastuvoolu,
ja meid kantakse peatumatult
tagasi minevikku.

(F. Scott Fitzgerald “Suur Gatsby”)

Mehis Heinsaare looming ja ka eluviis, mille juurde kuulub vabakutselisus ja ohjeldamatu matkamine nii maal kui veel, on ehe näide tänases ühiskonnas pärivoolu ujumisest. Oot-oot, kas siin on kirjaviga, mõeldud on ikka vastuvoolu ujumist, küsib tähelepanelikum lugeja nüüd teksti autorilt. Aga vaat ei ole. Kui Fitzgeraldi Gatsby sõudis ka ise vastuvoolu jões, mis omakorda voolas juba vastuvoolu, siis Heinsaar ei kuluta energiat üleliigsele ja ujub samasuguses jões pärivoolu. Ta ei rüga teha kiretut palgatööd ega teeni suurkorporatsioonidele kasumit, vaid püüab juba aastaid kutselise kirjanikuna hinge sees hoida. Teda ei huvita progressiusule rajatud petlik tulevik, ta on mineviku mees tulevikust, — ja seetõttu meist ettenägelikult juba kaugel ees.

Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” laual oli septembris Mehis Heinsaare looming. Valik oli ajendatud filmitegijate Katri Rannastu ja Joosep Matjuse „Pingeväljade aednikust” – septembris esilinastunud dokumentaalfilmist, mis vaatleb kirjanik Heinsaart ja on nime saanud tema luulekogu järgi. Seal kogus leidub näiteks järgmine ehtheinsaarelik luuletus:

Pingeväljade aednik,
kollane nokamüts peas
ja kumalassuminast töötunked seljas,
sõidab neljasilmsel jalgrattal
pärast tööpäeva lõppu
tagasi koju.
Loogeldes kuppelmaastike vahel
lainepikkusel kolm tuhat üheksa mängu,
jõuab ta peale ränkrasket rännakut
täiesti väljapuhanult koju —
majja, mis väljast kui näpatud kiri,
majja, mis seestpoolt kui supitirin! —
et süüa seal ära üks
distsiplineeritud
õun.

 

(“Pingeväljade aednik. 4”
kogust “Pingeväljade aednik” (2018))

Kuppelmaastike vahel rattaga või jalgsi looklemine kingib Heinsaarele selle, mida paljud ostavad spaadelt või reisibüroodelt – täiesti väjapuhanud oleku, ära kodustatud rahu. See olek on nakkav, juba paljas Heinsaare peale mõtlemine mõjub kui lõõgastav šokolaadivann. Aga samavõrd kui Mehis Heinsaar on tihnikute ja kuppelmaastike kirjanik, on ta ka Tartu kirjanik.

Klubiõhtul Heinsaare kui nähtuse teemal arutlenud kultuurikriitik Sven Vabar tõi välja, et heinsaarelikuks saadakse kujuneda ainult 1990te aastate Tartus, teisiti poleks see olnud võimalik. Tihe kontsentratsioon andekaid loojaid, paljud neist laia silmaringiga igavesed üliõpilased – tänaseks juba välja suretatud liik, üleminekuühiskond oma kõik-on-võimalik mõtteviisiga nii heas kui halvas – kõik see lõi pinnaase, millest kasvas välja üks omanäolisemaid tänapäeva Eesti kirjanikke.

Heinsaart ja tema loomingut tasub niisiis tähele panna. Juba seetõttu, et ta näitab meile paradokside kaudu teed tulevikku.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Jean Cocteau “Inimese hääl”

“Hallo, hallo, hallo…

Prantsuse kunstnik, kirjanik, lavastaja ja filmirežissöör Jean Cocteau (1889-1963) kirjutas oma mononäidendi “Inimese hääl” (e. k. kogumikus “Kolm näidendit“) pea sajand tagasi, aastal 1930. Muljetavaldavalt on tekst ajaproovile vastu pidanud, seda on lavastatud teatris, sh hiljaaegu Tallinna Linnateatris eesotsas Evelin Võigemastiga (2020), ning sellest on vändatud mitu maailmakuulsat filmi. Viimasena tuli oma lühiversiooniga 2020. aastal välja hispaania režissöör Pedro Almodóvar, mis meil õnnestus oma lugemisklubiga “Trükimust ja pool pokaali” ka ära vaadata.

Lugu ise on pealtnäha lihtne – mahajäetud naine vestlemas viimast korda telefonitsi oma ekskallimaga. Oh ei, mingit melodraamat ega ninaluristamist siin ei taodelda, naine üritab vapralt oma pealerulluva tundelaviini ja hirmutava üksildusega hakkama saada ning selle keskel ellu jääda. Vähemalt proovib, kuigi ürituseks võib see olenevalt tõlgendusest jäädagi. Ja siin lähebki asi huvitavaks. Tekst on kirjutatud nii plastiliselt, et iga ajastu, iga ühiskond võib siit välja voolida oma Naise. On see siis emantsipeerunud emailves või taltsas puurikanake. Võib kirjutada loole ka oma sisu ning lõpu. Erilist taustavärvi lisab näidendile hetkel inimesi üleilmselt kapslitesse ajav viirus, muutes “Inimese hääle” kui üksilduse sümbolteksti taas kord päevakohaseks. Üksildus, nagu ka viirus ei tunne vanuse-, soo- ega nahavärvi piire, aga erinevalt viirusest puudub selle vastu vaktsiin.

Almodovar on tekstiga üsna vabameelselt ringi käinud, vastavalt oma maitsele, taotlusele ja ajastu vaimule. Esiplaanil on luksus, värv ja detail, tagaplaanil kujund ja sümbol, aga kõik see vaid lisab vürtsi peategelasele – elukogenud Naisele, keda mängib iga rakuga kohal olev inglise näitleja Tilda Swinton. Rohkem ridu filmile ei pühendagi – soovitaks vaid seda vaadata pärast näidendi lugemist, telelavastuse vaatamist või raadiokuuldemängu kuulamist. Sest ka kohaliku kultuuriruumi tõlgendused eesotsas näitejate Ines Aru ja Anu Lambiga on kättesaadavas kauguses, sealjuures täiesti tasuta.

Et kirjapandu ajastusse sügavamalt sisse kaevuda, kutsusime oma lugemisklubisse neid “kaevureid”, kelle igapäevaleib see on. Sel korral avas tausta Tartu Ülikooli prantsuse kirjanduse kaasprofessor Tanel Lepsoo. Ilma temata jäänuks meil kuulmata, milliseid paralleele võib tõmmata sajanditaguse moodsa Euroopa ja tänapäeva vahel, kui võrrelda inimeste ja tehnoloogia suhet. Cocteau sõber ja mõjutaja, kirjanik Marcel Proust tellis juba sada aastat tagasi kohvikust telefoniga jäätist koju, meie oma Boldi-Woldiga pole siin mingid pioneerid. Ja nagu tänapäeval, kaasnesid ka siis tehnoloogiaga nii omad vaimustused kui hirmud, näiteks peljati, et telefoni teel saab ühendust teispoolsuse…”

(Siinkohal blogija hääl katkeb. “Mobiiltelefon, millele te helistate, ei ole sisse lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiironda”.)

Kristel Kalda
Lugemisklubi “Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Nancy Springer “Enola Holmes: Kadunud markii juhtum”

Kes teab Sherlock Holmesi lugusid, teab kindlasti ka seda, et see pöörane detektiiv pole üksiklaps. Suuremat tähelepanu on saanud tema vend Mycroft Holmes. Tema nooremast õest Enola Holmes’ist pole Conan Doyle’i lugejad ilmselt küll varem kuulnudki.

Nüüd on aga aeg särada just ülinutika tegutseja Sherlocki ning võimsa mõttejõuga eraku Mycrofti väikesel õel.

Enola on enamuse elust veetnud vaid koos oma salapärase emaga. Oma viieteistkümnenda sünnipäeva hommikust alates peab ta korraga ise hakkama saama. Ema on tema kõrvalt lahkunud, kuid jätnud maha palju omapäraseid vihjeid. Ema käitumine on Enola üsna rivist välja löönud, kuid teda pole ajastukohaste tavade kohaselt kasvatatud peeneks ja abituks preiliks, vaid isemõtlevaks indiviidiks. Just sellepärast on tegemist äärmiselt julge ja tarmuka neiuga, kel sünnib plaan võtta ette tee Londonisse (mitte vendade soovitud internaatkooli) ning nuputada välja oma salapärase ema asupaik ja kavatsused. Enolal jagub nutikust ja teel olles tabab ta end otsimast kadunud noort markiid.

Seikluslik teos keskendub pigem noore Holmesi seiklusele kui markii juhtumile (nagu raamatu alapealkirjast võiks välja lugeda). Noor markii esineb sümpaatse kõrvaltegelasena ning temagi elu on kippunud jääma viktoriaanlike tavade hammasrataste vahele.

Usun, et Nancy Spingeri teos võiks sobida igas eas lugejale, kellel natuke seiklushimu ja huumorimeelt hinges. Tegemist on ka meeldivalt ajastutruu teosega, kus ei koonerdada olustikukirjeldustega, ja mis paneb vahel lõbustatult muigama.

Netflixis on nähtav samanimeline film. Siinkohal tasub mainida, et film ja raamat on suures osas erineva kulgemisega. Kui kellelgi jäi kripeldama raamatus toimuva juhtumi tahaplaanile jäämine, siis filmis saab just see osa märkimisväärse tähelepanu. Nauditavad on nii film kui raamat, kuid võrdlustega pole mõtet oma aega raisata.

Üks ühine ja oluline joon, nagu Holmesi lugudel ikka: tegevus on tempokas ja kiirete pööretega.

Nancy Springer on sündinud USAs Montclairis (New Jersey) 1948. aastal. Teismelisena kolis ta koos oma perega Pennsylvaniasse ja aitas oma vanemate ostetud motelli pidada. Lapsena luges ta palju Kuningas Arthuri ja Sherlock Holmesi tegemistest. Teda kasvatati „grammatiliselt rääkima”.

Tegemist on Ameerika autoriga kelle suunaks on fantaasia, noorteromaanid, müsteeriumid ja ulme. Springeri romaan „Larque on Wing“ võitis 1994. aastal Tiptree auhinna. Samuti on ta pälvinud Edgari auhinna aastal 1995 novelli “Toughing It” eest ja 1996. aastal “Looking for Jamie Bridger” eest, mida jagatakse Ameerika müstikakirjanikele ( Mystery Writers of America ). Need pole siiski tema ainsad võidud kirjandusmaastikul.

Enola Holmesi raamatusarja kirjutamisega tegi ta algust 2006. aastal, praeguseks on avaldatud kuus raamatut. 

Autorist Wikipedias, autori koduleht.

Triin Võsoberg

Don DeLillo “Kosmopolis”

 

kirjutan nii nagu suudan lõputute nädalate rütmis
esmaspäev: laod tühjad käibevahendiks on rott
teisipäev: tundmatud kurjategijad mõrvasid linnapea
kolmapäev: vaherahu läbirääkimised vaenlane vahistas saadikud

(katkend Zbigniew Herberti luuletusest
“Raport ümberpiiratud Linnast”
kogumikust “Valitud luuletused”)

Poola luuletaja Zbigniew Herberti luuletus kaosest iseloomustab ilmekalt itaalia sugemetega Ameerika kirjaniku Don DeLillo raamatu “Kosmopolis” õhustikku. Eriti, kui seda on ka kirjanik ise mitmel korral oma romaanis rõhutanud, alustades juba peategelase ütlusest, et “ma lugesin üht luuletust, kus käibevahendiks on rott” (“Kosmopolis”, lk 22). Peategelane Eric, 28-aastane miljardärist fondijuht ning temast veel noorem, 22-aastane turuanalüütik Chin fantaseerivad mõnuga, kuidas maailm tegutseks, kui “ühe dollari eest saab ühe roti.” “Surnud roti.” “Jah. Surnud rottide tagavarad, üleilmne terviserisk.” (lk 22-23) See toob omakorda tagasi eelpool tsiteeritud poola luuletajani, kes kirjutab jätkuna oma raportile, et “reede: puhkes katk” (Zbigniew Herbert “Raport ümberpiiratud Linnast” ).

See mõttekäik on tõenäoliselt ka üks põhjus, miks see raamat köitis mind nüüd 18 aastat hiljem, kui see esmakordselt ilmus (eesti keeles küll Loomingu Raamatukogus alles eelmisel, 2020. aastal). Kas tuleb tuttav ette ühiskond, kus igaüks elab oma n-ö oma kookonis, kui ümberringi on kaos, mida püütakse erinevate teooriate, analüüside ja tõenäosuste abil ohjata? Raamatus on selleks “kookoniks” pikk valge limusiin. “Pikkadest valgetest limusiinidest oli saanud linna kõige vähem silmatorkav liiklusvahend.” (lk 14) Nendes liikuvates kontorites mööduvad New Yorgi eliidil terved päevad leidmaks aina uusi lahendusi, kuidas suurendada oma kapitali ja rikkust. “Raha on kaotanud oma narratiivse väärtuse nagu maalikunst kunagi ennemuiste. Raha räägib iseendaga.” “Sest omandil ei ole enam kaalu ega vormi. Ainus, mis loeb, on makstud hind.” (lk 56-57) Ümberringi on kaos ja tänavarahutused. Inimesed ei tea, mida või keda uskuda ning on hirmul. ”See on meeleavaldus tuleviku vastu. Nad tahavad tuleviku ära hoida.” (lk 65)

Samas püüab igaüks omal moel selles segaduses ellu jääda ning leida muutumatuid tugipunkte. Olgu selleks raamatupood, kus olla peidus kogu selle müra eest (lk 52) või juuksurisalong, kus pole eriti palju muutunud võrreldes lapsepõlvega (lk 107). “Mis käib juukselõikuse juurde? Seosed. Kalender seinal. Peeglid igal pool.” (lk 17)

Selle romaani juurde jõudsin tegelikult läbi samanimelise filmi, millest kirjutasin raamatukogu filmiblogis. Lugesin Don DeLillo raamatut “Kosmopolis” vahetult enne filmi vaatamist ning pean tõdema, et nagu paljude teostega, meeldis mulle raamat enam kui film, kuigi seda romaani on peetud väga filmilikuks teoseks ning ka film ise oli suhteliselt raamatupõhine, kuigi arusaadaval põhjustel veidi kärbitum versioon. Tegelikult võib neid pidada ka komplektiks, kus üks täiendab teist, kindlasti sõltub see täiendus sellest, millisest teosest alustada, raamatust või filmist. Minu puhul lisas film raamatule tuttavliku visuaalse poole, sest ma olin eelnevalt teadlik, et Ericu rolli filmis mängib Robert Pattinson. Seega otseseid vastuolusid polnud, vaid pigem andis film piltliku lühikokkuvõtte raamatu sisust. Etteruttavalt pean siiski lisama, et pettusin filmi lõpus, sest ootasin huviga, kuidas on lahendatud Ericu soov elada väljaspool oma füüsilist keha igavesti, kuid kahjuks seda teemat filmis ei käsitletud.

“Ta oli alati tahtnud saada kosmiliseks tolmuks, vabaneda oma keha raskusest, pehmetest kudedest luudel, lihastest ja rasvkoest. Mõte oli elada etteantud piiridest väljas, kiibil, plaadi peal, andmetena, keerises, kiirtepöörises, tühjusest päästetud teadvuses.” (lk 135)

Tegelikult ei saa minu pettumust võtta etteheitena, sest tuleb meeles pidada, et tegu on siiski kahe erineva teosega. Film on ülesehitatud veidi teisel alusel, sest seal pole koheselt teada milline füüsiline oht peategelast kõige enam ohustab. Seega jõuan jälle sama seisukohani, et filmi ja raamatu võrdluses sõltub siiski paljuski sellest, millisest teosest alustada.

Kui alustada raamatust, siis tasub tähelepanu pöörata seigale, mis samuti filmist välja jäi, kuid minu arvates iseloomustab ilmekalt peategelast ja tema mõttemaailma. Selleks on võrdlus, kus ta samastab end pilvelõhkujaga (näiteks on ka ingliskeelse raamatu esikaanel just kõrghoone).

“Ta sõitis alla marmorfuajeesse, liftis mängis Satie. Tema eesnääre on asümmeetriline. Ta läks välja ja üle tänava, siis pöördus ja silmitses maja, milles elas. Ta tundis, et on majaga üks. Sel kaheksakümmend üheksa korrust, algarv, tuhmist pronksjast klaasist silmatorkamatus kestas. Neil oli ühine serv või piir, pilvelõhkujal ja mehel. See on üheksasada jalga kõrge, maailma kõige kõrgem elutorn, tavaline risttahukas, mille ainsaks sõnumiks on see, et ta on suur.” … „Torn andis talle jõudu ja sügavust.” (lk 13)

Isegi liftid majas, jah tal oli tornis kaks lifti, lähtusid tema vastandlikest püüdlustest leida endas nii rahu kui ka samas piiritu mõjuvõim.

„Mul on nüüd kaks isiklikku lifti. Üks on programmeeritud mängima Satie klaveripalu ja liigub normaalkiirusest neli korda aeglasemalt.”… „See annab mulle rahu, teeb terveks.” „Ja teises liftis?” „Brutha Fez.” … „Sufi räppar.” … „See läks mulle omajagu maksma ja tegi minust rahvavaenlase, selle teise lifti rekvireerimine.” (lk 26)

Pöördudes uuesti komplekti teise poole ehk filmi juurde, siis lõpetuseks tasuks vastava meeleolu loomiseks kuulata seal Brutha Fezi matuserongkäigus kõlanud somaali päritolu Kanada räppari K’naani (filmis mängis ta ise surnud sufi räpparit) lugu „Mecca”.

Klaari Tamm

Foto: Klaari Tamm

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink”

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink” on briti telesarja “Sherlock” avaosa “A Study in Pink” (2010, aluseks Arthur Conan Doyle’i “A Study in Scarlet” (e.k. “Etüüd punases”)) mangana. Kui ma alul imestasin, et manga autoritena on kirjas nii anlgopärased nimed, siis tegelikult on kaks esimest neist stsenaristid, kes Arthur Conan Doyle’i loomingu telepurgi jaoks kohandasid, ja Jay on see, kes telesarja tegelikult mangavormi voolis, seda siis teles nähtu adapteerijana nii sõnas kui pildis.

Igatahes on päris tore asi välja kukkunud. Mulle meeldis, kuidas Steven Moffat ja Mark Gatiss olid sarjas (vähemalt algusosas, ma viimaseid osi ei ole näinud) Arthur Conan Doyle’i loominguga ümber käinud — mingid väga olulised Doyle’likud nüansid jäid sisse, kuigi tegevus tõsteti kogu täiega tänapäeva ning ühtteist oli muudetud nii mõrvaloos kui tegelaste taustas. Oma osa on muidugi ka näitlejatel — Benedict Cumberbatch Sherlock Holmesina ja Martin Freeman John Watsonina ning hulk toredaid briti näitlejaid teistes osades on kõik teinud mu meelest üsna head rollisooritused. Ning Jay on kogu selle õhustiku ja nutikad käigud suurepäraselt järgmisse meediumisse üle tõstnud.

Manga lugemisega — meie mõistes tagantpoolt ettepoole — tuli natuke harjuda, aga oluliselt see lugemiselamust ei mõjutanud. Manga algust sirvides täheldasin, et kohati on tegelastel sellised toredad kutsikailmed, lõpuni jõudes lisan, et mu meelest on Jay üleüldse väga hea miimikatabaja ning tema valikud, milliseid detaile oma pildireas rõhutada, kiidan ma ka heaks.

Soovitan lugeda/vaadata küll, jah. Ja kunagi otsin järjed ka üles.

Tiina Sulg

Neil Gaiman “Ameerika jumalad”

„Ameerika jumalad“ on Neil Gaimani 2001. aastal ilmunud romaan, mis tõlgiti 2003. aastal eesti keelde.

Shadow on musta mineviku seljataha jätnud. Nüüd soovib ta vaid elada oma naisega vaikset elu ning hoiduda edasistest ebameeldivustest. Kuid selgub, et abikaasa on koos tema parima sõbraga kohutavas õnnetuses hukkunud. Läbi tormi koju matusele lennates leiab Shadow enda kõrvalt kummalise mehe, kes tutvustab end mr Wednesdayna ja väidab, et ta on ammuse sõja põgenik, endine jumal ja Ameerika kuningas ning teab temast palju rohkem, kui võimalik. Wednesday hoiatab Shadow´d, et hoopis rängem torm on tulemas ning sellest hetkest alates pole enam miski endine.

Enne raamatu lugemist eeldasin, et see on nagu Gaimani teised teosed. Põhjus, miks hakkasin tema raamatute kohta üldse huvi tundma, tuli sellest, et avastasin raamatu (ja sarja) „Head ended“. Sealt jäi tema loomingu kohta selline peaaegu helge ja lõbus tunne, aga see oli kahtlemata Terry Pratchetti mõju. „Põhjala müütide“ raamat oli veidi tumedam, aga seda oli mõnus lugeda juba ainuüksi selle pärast, et tegu oli mütoloogiaga ja sellised raamatud on mulle alati meeldinud. Niiet kui võtsin ette „Ameerika jumalad“, siis eeldasin pooleldi, et see jätkab samas stiilis. Sellel raamatul õnnestus kõik mu lootused sajakordselt ületada ja olla täiesti erinev sellest, mille lugemiseks end ette valmistasin.

Raamat oli küllaltki tumedates toonides ja ainuke väljend, mida oskan selle kirjeldamiseks öelda on mindblowing. Kogu raamatus läbikäidud teekond oli kohati veidi segadusttekitav, aga see, kuidas Gaiman tekitas tegelaste vahel seoseid, ja see hetk, kui sai kaks asja omavahel kokku panna (eriti siis, kui sain veidi enne aru, et nüüd tuleb pöördepunkt), olid parimad tunded raamatu lugemise ajal. Sama asi oli tegelastega. Kui tegelased oma esimese esinemise tegid, tundus nende roll tühine (näiteks Sam või Audrey). Mida sügavamaks läks lugu, seda rohkem oli aru saada, kui suur nende roll tegelikult on.

Raamatu põhjal on tehtud ka telesari, millel peaks varsti tulema kolmas hooaeg. Ise ei ole ma veel sarja vaatamiseni jõudnud, aga juba treiler näeb sama hea välja nagu raamat.

Signe Saarpuu

Mart Sander “Kõhedad muinaslood”

Mart Sanderi nimi ei vaja ilmselt kellelegi tutvustamist. Võib-olla vähem on teada aga, et ta on kirjutanud lisaks ülimenukale “Litside” triloogiale ka müstilisi lugusid. Stsenaariume ja muudki lisaks.

Paremini ei oleks saanud sellele konkreetsele raamatukesele vist küll pealkirja valida. Kõhedad need lood tõepoolest on, mõni rohkem, teine vähem. Just nimelt kõhedust tekitavad, mitte verised või verd tarretama panevalt õudsed. Ja miks mitte ka nimetada neid tõesti muinaslugudeks. Mõnes on peidus muinasjutule omast moraali, mõnes legendile omast saamis- ja kohalugu, mõnes põnevikule omast pingekerimist.

Lugeda saab seitset eriilmelist lugu. Esindatud on erinevad müstilised tegelased või olendid. Ja midagi ei ole öelda, lood on head ja kaasahaaravad. Isegi, kui tunddb, et mõni lugu pisut venib, teenib see oma eesmärki. Mitmest loost käib läbi muusika teema, mis autorile ilmselgelt hingelähedane on. Ajaliselt on lood asetatud nii tänapäeva kui ka aastakümnetetagusesse aega. Autor käib suurepräraselt ümber nii tänapäevase slängi kui ka vanemasse aega kuuluva keelepruugiga. Pilti luua autor oskab ja ka pöörakute ja lõpulahendustega üllatada.

Selline hea raamat, mille võtad kätte, loed jutu ja tahad kohe järgmistki lugeda või siis just panna korraks raamatu kinni ja loetud loo üle järele mõelda. Võib juhtuda, et on isegi kahju, kui lood otsa saavad.

Lisaks on raamatus iga loo juures ka autori enda illustratsioonid.

HÕFFI kavas tänavu: https://hoff.ee/kohedad-muinaslood/Artikkel “Kõhedate muinaslugude” lühifilmidele (raamatust on esindatud seal kaks lugu).

Seili Ülper