Alexandre Dumas “Kolm musketäri”

Minu lapsepõlves nutitelefone ei olnud. See oli veel nõukogude ajal, enne Eesti Vabariigi taastamist. Televiisorist tuli lastesaateid ainult pool tundi igal õhtul ja üks film pühapäeva hommikul. Minu ja minu eakaaslaste päevad möödusid peamiselt õues kõikvõimalikke musketäre, rüütleid ja indiaanlasi mängides. Tihti vehkisime omavalmistatud sõjariistadega hommikust õhtuni hoovides ja parkides ringi. Palju mängisin ka üksinda. Hetkest, mil uks kodust lahkuvate vanemate järel sulgus, oli kogu maja minu päralt ning täitus hetkega rikkaliku fantaasiamaailmaga, milles ma rigi möllasin.

Ma lugesin ka palju raamatuid. Minu lemmikraamat oli Alexandre Dumas’ „Kolm musketäri“ ning selle järjed „Kakskümmend aastat hiljem“ ja „Kümme aastat hiljem“. Nende teoste tegevuspaiku ning sündmuseid elustasin lõputult. „Kolme musketäri“ lugesin vast vähemalt kümme korda, paremaid kohti veel rohkemgi. See oli minu lemmikajaviide. Suurt rolli minu fantaasiamaailma inspireerimisel mängis ka Odessa filmistuudios vändatud mitmeosaline filmiversioon “D’Artagnan ja kolm musketäri” (1979), mida pühapäeva hommikuti päris sageli televiisorist näidati.

 

Meisterdasin ise omale puuoksast musketärimõõga. Rapiiri käepide sai viimistletud isoleerpaelaga, käekaitsmeks sobis plastikust purgikaas, millele auk keskele lõigatud. Ema õlgkübar peas, vehkisin selle mõõgaga päevad läbi ringi, jahtides kujuteldavaid kardinali kaardiväelasi. Haamriga lapikuks löödud plekist pudelikorgid käisid kuldrahade eest, mängutäringud meisterdasin ise papist ja PVA liimist. Kord ehitasin oma väikestele plastikust mängusõduritele paberist ja pappkarpidest nii suure musketäride linna, et pidin ise toast välja kolima – terve toapõrand oli 17. sajandi Pariisi maju ning losse täis.

 

Mulle, põhikooliealisele poisile, avaldas sügavat muljet, ja mõjutas kindlasti minu maailmavaate kujunemist, Dumas’ poolt meisterlikult kujutatud 17. sajandi aadlimeeste ideaalmaailm. Nende väärikas hoiak ja kõigutamatud põhimõtted, mis tõstsid nad kõrgemale ahnest ning labasest „rahvarämpsust“. Musketäride vankumatu truudus kuningavõimule, mis oli surematu, olgu kuningas ise pealegi surelik või koguni alatu kaabakas. See, kuidas mehe au oli talle kallim kui tema elu, lugu tõelisest sõprusest heas ning kurjas ja sellest, kuidas mehed ei nuta.

 

Alexandre Dumas’ „Kolm musketäri“ on väga mitmekihiline teos. Romaan ei ole kirjutatud ühe korraga algusest lõpuni, vaid avaldati esmalt peatükkide kaupa järjejutuna ajakirjas Le Siècle (1844), mistõttu on omapäraselt sketšilik ning teatavas heas mõttes „seebilik“. Lugu algab kohe ägeda kõrtsikaklusega, põnev süžee, rohkelt duelle ja lahinguid, haarab see lugeja kiiresti endasse. Sealjuures on lugu siiski väga täpne ning detailiderohke, manades lugeja silmade ette rohkelt värvikaid olustikupilte ning tegelasi.

 

Dumas’ karakterid on sageli äärmuslikult reljeefsed või koguni grotesksed, jäädes samas siiski usutavateks, nagu näiteks Athose vaikiv teener Griamud või ahnest argpüksist reetur Bonacieux. Autori kirjanikumeisterlikkus on võimeline veenma lugejat ükskõik milles, nagu näitab salaliku Mileedi poolt jutustatud südantlõhestav vangistuslugu, mis paneb lugeja tahtmatult seda uskuma ning ohvrile kaasa elama, ehkki on suurepäraselt teada, et tegemist on puhta valega.

 

Väga tähelepanuväärne on sellesse imelisse kirjatöösse punutud Dumas’le ainuomane peen huumor, mis kumab läbi peaaegu igast lausest. Naersin korduvalt pisarateni, lugedes selliseid põrgulikult naljakaid stseene nagu D’Artagnani naiseriietes põgenemine Mileedi voodist, Athose kahenädalane purjutamine kõrtsikeldris ja sellele järgnenud absurdne täringumäng või pillajast Porthose nukker lõunasöök ihnsa advokaadihärra ja tema noore naise juures, kust musketär jõudis koju „halvas tujus ja näljasena“.

 

Dumas’ surematut teost on kinolinastatud korduvalt, paraku on see tulnud raamatu reputatsioonile pigem kahjuks. Filmide kvaliteet on väga kõikuv, käsitlus labane ning Dumas’ geniaalne süžee asendatud mingite küündimatute soperdistega. Täielikult puudub nendes Dumas’ peen huumor, mis on sageli asendatud labaste „jalaga perse“ naljadega. Mäletan lapsepõlvest üht kinos nähtud prantsuse filmi. Samal ajal, kui musketärid kaardiväelastega võitlesid, tõmbasid nende teenrid kaardiväelastel rehadega püksid maha. Kaardiväelaste paljad pekised tagumikud olid väga naljakad, naersin ennast ribadeks. See on muuseas ainus mulle teadaolev filmiversioon kus musketäride teenrid, kellel on raamatus väga oluline roll, üldse kaasatud olid.

 

Seni parimaks filmiversiooniks, mida olen näinud, on jäänud Odessa filmistuudio “D’Artagnan ja kolm musketäri”, mis on võrdlemisi süžeetruu, ehkki nõukogulik käsitlus ei ole ilmselgelt soovinud täielikult edasi anda ajastukohast aristokraatlikku vaimsust. Eriti omapärane versioon oli lapsepõlves nähtud vene multifilm koermusketäridest ja kardinali kassidest. Kõige kohutavam asi, mida minu silmad on näinud, on „Kariibimere piraatidele“ sarnanev toode „The Three Musketeers“ (2011), millel puudub igasugune seos Dumas’ suurteosega, kui pealkiri ja tegelasnimed välja arvata. Mulle jääb täielikult arusaamatuks, miks on vaja toota sellist sodi maailma kirjandusklassikasse kuuluvalt teoselt varastatud pealkirja all? Kui autor soovib teha filmi enda väljamõeldud sisuga, siis võiks sellele panna ka enda väljamõeldud pealkirja.

 

Ma soovitan kõigil unustada need filmid ja lavastused ning kindlasti ise lugeda seda surematut meistriteost. Maailmas on vähe raamatuid, mis küündivad sellisele tasemele, olgu siis sisuliselt või tehniliselt. Mina isiklikult lugesin 1957. aasta väljaannet sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“, mida ka teistele soovitada julgen. Hilisem 1977. aasta väljaanne (kollaste kaantega) on kas ületoimetatud või uuesti tõlgitud, igal juhul on see, minu hinnangul, kaotanud teatava osa oma teravusest. Muidugi on mul kahju, et ma pole lugenud raamatu originaalversiooni, mis võiks olla veel iseäranis sügav elamus. Paraku pole ma, laisa inimesena, viitsinud prantsuse keelt ära õppida.

 

Raivo Ird

Ungari noir — Vilmos Kondor “Budapest noir”

Mul on üks vana mustvalge postkaart, mille esiplaanil on väike nukulik tüdruk. Tal on pikad lahtised juuksed ja seljas päevinäinud mantel. Taamal seisab keegi naine, võimalik et ta ema, kelle nägu pole näha. Pildistatud on hetke, mil tüdruk on naise käest lahti lasknud ja vaatab tõsisel pilgul otse kaamerasse. Postkaardi tagaküljel on pildiallkiri: Roma. See postkaart on mu mälestus Ungarist, kus romasid-mustlasi elab pea sama palju, kui on eestlasi kokku.

See tõsine tüdruk postkaardil meenus kohe, kui sai loetud “Budapest noir’i”, ungari kõige kuulsama krimisarja avaromaani. Seal hakkab krimiajakirjanik Zsigmond Gordon lahendama tänaval tapetud juudi prostituuditüdruku mõrva. Võib ju aimata, kui keeruline on olla Budapestis juut 1936. aastal, romaani toimumisajal, mil üks paremäärmuslik peaminister asendub teisega ja kasvab natsi-Saksamaa mõjuvõim. Kuidas elavad mustlased 2023. aasta Ungaris? Vastust võib otsida inimõiguslaste raportitest.

Aga kes otsib mõrvaloo lahendust ja romaani mõtet rassistliku juhtlõnga järgides, on valel teel. Kirjaniku fookus on sõltumatul julgel ajakirjanikul kui vaba sõna saadikul. Kuidas suudab üksikisik keset omavoli ja hullumeelsust säilitada oma terviklikkuse ja iseseisvuse? Kuidas ta suudab nii, et kui vaja, teeb üksi ära selle, mida enda ja kodumaa seisukohast tähtsaks peab? Nii on rääkinud romaanisarja autor Vilmos Kondor meie ajakirjandusele antud intervjuus. Selle mõttearendusega reedeb ta “Budapest noir’i” seose tänapäevaga, Victor Orbani paremäärmusliku kursiga.

Klubiõhtul külas käinud tõlkija ja ungari keele õppejõud Krisztina Tóth suunas jutu tänapäeva Ungari poliitikalt kõrvale. Kes oskab vabadust hinnata, mõistab seda ängi. Aga Budapesti tasub reisida küll, külastada seal Gellérti sauna, süüa kastanikreemiga saiakesi ja otsida kohvikutest Kesk-Euroopa vanaprouade ja -härrade väärikust. Seda, millest kirjutab ka Vilmos Kondor, kui ta kirjeldab peategelase Zsigmondi isa moositegu: “Vana oli nõus vaid ühe järeleandmisega: ta keeldus küll pintsakut seljast võtmast, kuid kääris selle käised koos särgivarrukatega üles. Mille otsene tagajärg oli loomulikult see, et kui mitte mansetid – pani ta ju iga päev selga puhta särgi -, siis pintsakukäised tegid tema eelmise päeva katsetustest omamoodi kokkuvõtte.” (lk 38). Sellise reisi saatjaks sobib raamat imeliselt, samal ajal saab ka kaardi pealt järge ajades samu tänavaid mööda jalutada.

Niisiis, kui seni on ungarist kirjandusest tuttavad vaid “Pál-tänava poisid” ja “Egeri tähed”, siis tasub sinna kõrvale võtta ka Vilmos Kondori krimisarja. Aga kui elus üldse ainult üht raamatut ungari kirjandusest lugeda, siis soovitas Krisztina Tóth meil võtta selleks György Dragomani romaani “Tuleriit“.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

10 raamatut — Irina Möldre

Aleksandr Puškin “Muinasjutt tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsast ning vägevast sangarist vürst Gvidoonist ja imekaunist tsaaritarist Luigest”

Seda raamatut luges mulle ette ema. Luges ette vene keeles ja nii mitu korda, et esimene pool värss-muinasjutust on meile mõlemale pähe kulunud. Tavaliselt tuleb see osa ka ettekandmisele jõulude ajal, et oma kingid välja lunastada. Ning tundub, et Jõuluvana on meist juba tüdinud, sest kingid saame kätte väga kähku — nii, et poolest muinasjutust vaevalt pool saab ette kantud 😊

 

Victor Hugo “Cosette”

Selle raamatu puhul on eriti oluline, et kindlasti peab ta olema välja antud 1978. aastal ning sees peavad olema Siima Škopi illustratsioonid. Ta on eriline minu jaoks, sest tegu on minu esimese raamatukogust laenutatud raamatuga. Täpsemini siis on see raamat, mille laenutasin Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogust siis, kui tegin omale pileti. Raamatukogu asus siis aadressil Riia tänav 60 ning siiamaani, kui möödun sellest majast, siis mõtlen heldimusega oma lugejakarjääri algusele ja “Cosette’ile”.

 

Roald Dahl “Matilda”

Ühele lugejale peab raamat lugejast kindlasti meeldima! Eriti kui see lugeja, kellest loetakse, on Matilda! Minu jaoks oli ja on see hea tuju raamat – see tähendab, et seda lugedes muutub tuju paremaks! Eks oli aeg, kui tahtsin, et ka mul tekiksid erivõimed, mis aitaksid maailma jamadega toime tulla ja oma enda “proua Sõnnistele” koht kätte näidata.

 

J. K. Rowling “Harry Potteri” sari

Ma olen potterhead juba väga pikka aega. Harry Potterini jõudsin tegelikult oma arsti soovituse kaudu ning esimestest lehekülgedest minu jaoks tagasiteed enam polnud. Olen neid raamatuid korduvalt lugenud, näinud filme, käinud stuudiotuuril ning kulutanud aega ja raha oma Potteri-kogu täiendamisele. See, et mul on ainuüksi sarja esimest raamatut kodus neli eri väljaannet, on täiesti normaalne. Tegelikult võiks neid vist isegi rohkem olla 😊

 

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita”

Ma tegin selle raamatuga esimese katse kaheksandas klassis. Siis asi ei edenenud kohe kuidagi. Uuele katsele läksin kümnendas ning tulemuseks oli uus lemmik, mida praeguseni püüan igal aastal uuesti lugeda. See on absurdne ja sügavalt filosoofiline teos, mis iga lugemiskorraga avab minu jaoks endas midagi uut. Lisaks on selles raamatus minu arvates üks keeleliselt kauneimaid lauseid ilukirjanduses: “Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.”

 

J. R. R. Tolkien “Sõrmuste isand” jt.

Tegelikult, ma esmalt nägin filmi. Siis lugesin raamatuid. Ja siis lugesin raamatuid uuesti ja uuesti ja uuesti. Lugesin neid nii palju, et päris mitu luuletust jäi justkui iseenesest pähe. Siis õppisin pähe ka ülejäänud – ka need megapikad! Ja kasutasin neid siis, kui oli vaja (loe: jõuluvana salmid). Tolkienit ei saa küll nimetada minu ukseks fantaasiakirjandusse, sest olin varem midagi ikka lugenud, aga oluline on ta küll. Temast algas minu kiindumus high fantasy vastu, mida püüan nüüd tagasi saada.

 

Terry Pratchett ja Neil Gaiman “Head ended”

Siis, kui Irina Pratchetti raamatud avastas, oli autor juba Eestis käinud ja lugejatega kohtunud. Ühesõnaga avastasin Pratchetti enda jaoks siis, kui nägin ajalehes, et ta oli Eestis käinud. Huvipärast võtsin lugeda tema raamatu “Vaibarahvas” ning lugesin siis järjepanu läbi kõik, mis tal kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud oli. Lõpuks jõudsin “Heade enneteni” ning sain aru, et Neil Gaimaniga ühesse kirjutatud raamat on minu jaoks lihtsalt loodud. See võis olla ka väikestviisi põhjuseks, miks ma ülikooli usuteadust õppima läksin. “Räägitakse, et põrgus on parimad bändid. See on suures osas õige. Aga taevas on paremad koreograafid.”

 

Haruichi Furudate “Haikyu!!”

“Haikyu!!” on manga võrkpallist, millest on tehtud ka anime. Kui nüüd päris ausalt kõik üles tunnistada, siis alguses mulle see anime ei meeldinud. Minu jaoks oli võrkpall arusaamatu sport ja peale paari osa vaatamist ma loobusin. Mõni aasta hiljem jõudsin aga selle juurde ikkagi tagasi – lausa nii korralikult, et otsustasin katsetada ka mangaga. Nüüdseks on mul 45-köiteliset sarjast puudu 8 köidet! See on mu lemmik manga; minu esimene manga, mis saab peagi täis komplektiks. Miks mulle “Haikyu!!” meeldima hakkas – selle tegelased on lõputult toredad, täis entusiasmi ja armastust võrkpalli vastu; pea kõigil tegelastel on oma taustalugu ning põhjused, miks nad on nagu on; autori huumor ja lugu lihtsalt haarab lugeja kaasa!

 

Taylor Jenkins Reid “Evelyn Hugo seitse abikaasat”

See on kohe kindlasti üks minu viimaste aastate suuri lemmikuid ning nüüd on ta lõpuks olemas ka eesti keeles! Raamat Hollywoodi tähesärast ja kõigest ning kõigist, kellest tuli Evelyn Hugol tähesära poole püüeldes üle ronida. Reid loob niivõrd tõese Hollywoodi kuldaja staari, et korraks tekib tunne, et ta oli päriselt olemas. Lugeja elab talle kaasa, armub koos temaga ja tunneb koos temaga tema südamevalu. Sellest raamatust saab alguse Taylor Jenkins Reidi universum, kus elavad lisaks Evelyn Hugole ka tema järgmiste raamatute staarid: Daisy Jones, Mina Riva, Carrie Soto jpt. Iga raamat ja tegelane on omavahel kuidagi seotud, aga see põimumine on nii õrn, nii kerge, et iga järgneva raamatu lugemine eraldiseisvana on täiesti võimalik. Kui pilgutad valel hetkel, siis võib täitsa juhtuda, et ei märkagi varasemast raamatust tuttavat kuju nurga taha kadumas.

 

Mõtlesin, et viimane raamat võiks olla midagi värskemat, sel aastal loetut. Miski, mis on just hiljuti muljet avaldanud või meelde jäänud.

Quentin Tarantino “Ükskord Hollywoodis”

Mulle tõesti meeldis film, mille Tarantino raamatuks kirjutas. Selles oli nii palju viiteid ja vihjeid asjadele, millest saad aru vaid siis, kui tead veidigi 1960.-ndate lõpu 1970.-ndate alguse Hollywoodi kohta. Arvasin, et film on täiuslik ja paremaks enam minna ei saa! See raamat näitas, et saab ikka küll. Tarantino on fantastiline kirjanik, üks parimaid jutustajaid maailmas! Kõik see, mis oli filmis, oli olemas ka raamatus, võib-olla küll vähem olulisel kohal. Lisaks oli aga võimatu hulk informatsiooni, mida filmi vaadates lihtsalt ei saa vastu võtta. Väike ojake, mida Tarantino kasutas loo jutustamiseks filmis, on selles raamatus kasvanud suureks kärestikuliseks jõeks ning infotulv ähvardab lugeja endaga kaasa viia. Aga, oh millisele seiklusele lugeja selles möllus satub! Ja kui targana ma ennast selle lugemise järel tundsin!

 

Irina Möldre

FM 200. 5. osa. Fjodor Dostojevski filmilinal ja Eesti teatrilaval

Valik Fjodor Dostojevski loomingu ekraniseeringutest:

Fjodor Dostojevski loomingu tõlgendused Eesti teatrilaval:

Jane Harper „Looduse jõud”

Jane Harper „Looduse jõud” Varrak 2022, 343 lk, tlk Kersti Unt

Kui lugesin tagakaane tutvustust Melbourne’i firma 10 töötajast, kes meeskonnavaimu arendamiseks Giralandi mäestikku orienteeruma saadetakse, ei tekitanud see minus esialgu erilist huvi, sest see polnud kuigi ammu, kui ma lugesin mingit raamatut, kus töökollektiiv matkama saadeti ja siis midagi nendega juhtus ja hmm… rohkem nagu ei tulegi midagi meelde. Nii umbuskliku inimese jaoks nagu mina, kõlas ka esikaanele kirjutatud „Krimikirjanduse uus kuninganna!” pigem pelutavalt kui kutsuvalt. Lugemise kasuks langetasin otsuse tõlkija põhjal – kui Kersti Unt, tuleb lugeda. Ja oligi hea raamat. Mitte vapustav või erakordne või enneolematu, ei sisu ega kirjutamisviisi poolest, aga väga korralikult üles ehitatud, piisavalt, aga mitte punnitatult põnev, ning mis minu jaoks väga oluline – psühholoogiliselt usutav. Raamat, mis paneb tegelastele kui mitte just kaasa tundma, siis vähemalt kaasa elama ka siis, kui nad pole kõige sümpaatsemad, sest põhjused ühe või teise asja juhtumiseks on seletatud ja põhjendatud nende elus seni toimunuga. Jutustatakse vaheldumisi matkajate ja otsijate lugu, nii et lugeja on kogu aeg föderaalametnikest paremini informeeritud. Ma ei saa nüüd just lubada, et seda raamatut hirmus hästi mäletama hakkan, aga lehitsedes tuleksid tegelased ja lugu meelde küll.

Sisust: Buschlandi siseneb mitmepäevaseks matkaks kaks viieliikmelist gruppi, ühes mehed, teises naised. Meestest tuleb juttu minimaalselt, esimesel õhtul külastavad nad naiste laagrit veiniga ja nimeliselt mainitakse ära ja saab veidi tähelepanu ainult firma juht Daniel Bailey, kelle õde Jill, samuti juhtkonna liige, on naiste grupis. Naiste gruppi kuuluvad veel kahekümnendates aastates, ehk et teistest naistest umbes põlvkonnajagu nooremad kaksikõed Bree ja Beth, ning kooliajast saati sõbrannad olnud Lauren ja Alice, viimane ongi see, keda tuleb otsima hakata. Lisaks kohalikele tulevad asja uurima föderaalagendid Aaron Falk ja Carmen Cooper, kelle jaoks Alice on teinud firmas veidi finantsalast nuhkimistööd. Kogu raamatu vältel saabki mõtiskleda, kas Alice’i maastikule kaotsi minek on seotud tema isikliku liigse enesekindluse ja põikpäisusega või kellegi teise kurja kavatsusega, olgu see siis seotud firma asjadega või aastakümnete eest piirkonnas juhtunud kuritegudega. Maastik tundub matkamiseks raske ja looduskirjeldused annavad päris hea pildi sellest, kui kerge on matkarajalt kängururajale kaduda, kui kaardilugemises päris kindel ei ole, aga tunnistada seda ka ei taha.

Hämmastav, kui lihtsalt murravad märjad riided ja tühi kõht inimeste võitlusvaimu, rääkimata sellest, kui tülli see naised omavahel ajab. Linnainimestel on looduses väga raske hakkama saada ja tsiviliseerituse kiht osutub üpris õhukeseks.

Föderaalagentide paar koosneb mõistlikest ja sümpaatsetest inimestest, ma läksin autori kodulehele vaatama, ega vihjed, mida Aaron Falki kohta tehakse pole märguandeks, et tegu on lugejale juba tuttava isikuga. Selguski, et ta on tegelaseks Harperi 2018. aastal Erseni poolt eesti keeles välja antud esikromaanis „Põud”, mis muide võitis Kuldse Pistoda. „Põuast” valmis 2020. aastal ka film ja „Looduse jõudu” praegu filmitakse. Varrakult ilmus mullu veel „Kadunud mees”, milles küll tuttava nimega tegelasi ei tundu olevat, aga mille lugemine tuleks vist ka plaani võtta.

Jane Harper on võitnud terve posu erinevaid kirjandusauhindu ja kui arvestada, et ta on seni kirjutanud vaid neli raamatut, on kõrgeteks ootusteks põhjust küllaga.

Kaja Kleimann

Timur Vermes „Ta on tagasi”

Kes on tagasi? Adolf Hitler.
Berliinis, keset tänapäeva ärkab ellu Adolf Hitler.
Hitlerist saab sotsiaalmeedia staar e. suunamudija.
Raamat on bestseller ja tehtud on mängufilm.

Selle kevade kirjandusfestivalil Prima Vista käis raamatu autor teosest rääkimas. Pärast kohtumisõhtul käimist oli mul kindel soov raamat läbi lugeda, aga ma pidin ootama, sest poes oli raamat läbi müüdud ja raamatukogus järjekord. Hitler müüb. Tegelikult müüb Hitler terves maailmas. Hitleriga seotud raamatuid loetakse, ostetatakse. Käiakse filme vaatamas. Jne.

Kuidas sai ja kui kiirelt sai Hitlerist meediastaar? Kiirelt, isegi väga kiirelt. Kes võtab teda läbi huumori (arvavad, et Hitler teeb Hitlerit paremini järgi kui originaal) või need, kes võtavad tema seisukohti elu kohta tõsiselt. Inimesed on vaimustuses, meedia on vaimustuses, TV operaatorid on vaimustuses – Hitler müüb.

Raamatut lugedes tuli mõte kui vahetada nimi Hitler ära mõne Eesti poliitiku nimega. Hirmutav. Meil on selliseid äärmuslike vaadetega poliitikuid, kes sama oskuslikult (kasutades ära tänapäeva (sotsiaal)meediat) suudavad oma äärmuslikku maailmavaadet laiadele massidele edukalt edasi anda ja inimesed usuvad, et on nende omad mõtted ja tunded.

Lugeja võiks mõelda Hitleri fenomeni üle, miks on Hitler tänapäeval nii popp?

Seda raamatut on võib-olla liiga mõnus lugeda. Kas naerame Hitleri üle või hoopis koos temaga inimeste üle? Kas ta on tagasi….

Kristiina Selli-Tupits

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus”

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” (Vesta 2022, 367 lk, tlk Riina Jesmin)

See raamat on südamlik ja haaravalt kirjutatud sissevaade paljude Alabama osariigi väikelinna ameeriklaste ellu umbes 1920. aastatest kuni aastani 1986, raamat ilmus originaalis 1987. aastal. Tegelasteks on mehed, naised ja lapsed, nii valged kui värvilised, kodutud, vaesed ja enam-vähem järje peal inimesed, päris rikkureid ei ole. On ohtralt alkoholi ja vägivalda, sünde, surma ja õnnetusi, õnne ja mitmesugust armastust, ühesõnaga – elu. Sügavama mulje jätab muidugi kaugema mineviku elu, seda on ka mahuliselt enim. Elu sellel ajal, kui mustanahalistele isegi kohviku tagauksest toidu müümise eest võis saada ähvardusi KKK poolt. Elu ajal, kui tööle hakati meie jaoks kujuteldamatus eas. Kohviku kokk Sipsy (mustanahaline) tegi juba 11-aastaselt kõige hõrgumaid küpsiseid ja kastet ja kümneid muid roogi ning „tema klimbid olid nii kerged, et hõljusid õhus, need tuli söömiseks kinni püüda”. Ta tegi kohvikus süüa ka veel 80. eluaastates. Tema kasupoeg George, kelle linnakesest läbisõidul olev meeleheitel ema oli vaid hotelli vannilinasse mässituna raudteejaamas ära andnud, hakkas õppima poes lihunikuametit ja tappis sigu, kui oli kõigest 10-aastane. Väga huvitav on lugeda lastekasvatamise osi, mis ilmselt praegu paljudel juuksed peas püsti ajavad, kuid mille tulemused olid lõppkokkuvõttes suurepärased.

Raamatus on palju värvikaid karaktereid, kuid minu jaoks jääb ületamatult sümpaatseimaks ja põnevaimaks Idgie, kes on metsik, suuremeelne, üllas ja riuklik, erakordse huumorimeelega ja vapper. Idgie on metsik laps, kellest kasvab inimloomust hästi tundev ja oma teadmisi hästi kasutada oskav inimene, kes iial ei tee inimestel nahavärvi järgi vahet. Ma ei hakka näiteid tooma, parimad rikuksid lugemismõnu. Ma tean, et ühes kohas oli raamatus ka Idgie ristinimi ära toodud, ma ei suutnud seda enam leida, aga internet aitas – see on Imogen.

Raamatu ülesehitus võib esmapilgul tunduda raske, kuid ma harjusin sellega ruttu. Tegevus toimub kahes ajas, olevikus tutvub oma ämma Roositerrassi hooldekodus külastama tulnud Evelin Couch 86-aastase proua Cleo Threadgoodega, kes hakkab talle minevikust jutustama. (Minu üllatuseks selgus, et Cleo on proua abikaasa nimi, kes on pealegi surnud! Proua enda nimi on Virginia, kutsutud Ninnyks.) Raamat algab 1929. aasta Whistle Stopi kohaliku ajalehe Weems Weekly teadaandega, et nädala eest on avatud kohvik, mille omanikud on Idgie Threadgood ja Ruth Jamison, ära on toodud menüü ja hinnad. Raamatu tegevus ulatub aga ka kümmekond aastat kaugemasse minevikku, kui nüüd kohvikut pidav Idgie on alles laps. Oleviku aeg (1986) kujutab proua Couchi elu ja probleeme, 48-aastaselt on ta hädas liigse kehakaaluga ja kaotanud eluisu. Ta ei ole õnnelik ei oma mehe ega laste üle ja kui võõras noormees teda parkimisplatsil sõimab, kaotab ta pinna jalge alt. Ta mõistab, et pole mingit kasu olnud sellest, et on alati püüdnud olla hea tüdruk: „Ta oli jäänud neitsiks, et teda libuks või litsiks ei sõimataks; oli mehele läinud, et teda vanatüdrukuks ei nimetataks; teeskles orgasme, et teda frigiidseks ei nimetataks; sünnitas lapsed, et teda ahtraks ei sõimataks; polnud feminist, sest ei tahtnud, et teda nimetakaks omasooiharaks ja meestevihkajaks; polnud kunagi näägutanud ega häält tõstnud, et teda nõiamooriks ei sõimataks… Ta oli teinud seda kõike ja ometi oli see võõras noormees tõuganud ta rentslisse nende sõimusõnadega, millega mehed nimetavad naisi siis, kui on vihased!. /—/ Ja miks mehed siis, kui tahavad teisi mehi alandada, nimetavad neid eitedeks? Nagu oleks see kõige hullem asi maailmas. Mida me oleme teinud, et meist niimoodi mõeldakse? Sõimatakse vituks? Mustanahalisi enam ei sõimatud, vähemasti mitte näkku. Itaallased polnud makaroniõgijad ega peedikaanijad, ja enam polnud viisakas vestluses ka itskeid, japse, kilisid ega mudakoonusid. Kõigil oli oma rühmitus, et protestida ja enda eest seista. Ainult naisi sõimasid mehed ikka veel.” (lk 217-218) Proua Couch saab vestlustest vanadekodus suurt abi.

Alates lk 72 hakkab mineviku sündmustest pisteliselt jutustama ka raamatu autor, nii et lugeja saab teada ka selle, mis proua Threadgoode’i eest (kes on Idgie venna naine) saladuseks on jäänud. Autori ja tegelasest jutustaja lood ei kulge ajaliselt lineaarselt. Tegelikult ei ole see nii keeruline, kui võib tunduda.

Absoluutselt võrratud on vahelepikitud ajaleheartiklid. Ajalehte teeb üks inimene ja need on nagu kirjad lugejatele. Jutustatakse uudiseid, mis vahel on päris jaburad – jahimehed sõitsid paadiga ja neil õnnestus selle põhja auk lasta. Avaldatakse teadaandeid ja kuulutusi, mis pole vähem jaburad: „Keegi kutsus meid lõunale, aga mu naine unustas ära, kes, – tuleme meeleldi, lihtsalt helistage ja andke teada.” (lk 168)

Kuigi raamatus on üksjagu kurbi ja koledaid lugusid, on üldmulje siiski kuidagi helge, sest humoorikust on samuti palju.

Kui ma raamatu läbi sain, vaatasin natuke, mida autori kohta teada saab. Selgus, et Fannie Flagg on filminäitleja, kes ise Birminghamist Alabama osariigis pärit – ehk on siin ka tema esivanemate jutustustatud lugusid. Ta on kirjutanud veel raamatuid, millest meie raamatukogus on olemas paar ingliskeelset ja mitmed venekeelsed.

1991. aastal on raamatust tehtud film, mida vaatajad on üsna kõrgelt (7,7) hinnanud ja mis oli stsenaariumi (mille kirjutamisel autor osales) ja Ninny osatäitmise eest ka Oscaritele nomineeritud. Ma vist niipea seda vaadata ei tahaks, lugesin, et seal on Ninny ja Idgie tegelaskujud liidetud. See ei pruugi filmile üldse halb olla, aga tahaks siis vaatamise ajaks olla raamatu natuke unustanud.

Kaja Kleimann

Kassidest ja muust. Ja mitte ainult hulludele (Vaino Vahing “Päevaraamat”)

“Ainult juhuse tõttu sünnib Salong: üht auahnusest ülespiitsutatud psühhiaatrit, kes teadlikult ja karjääri huvides hukkab loendamatul arvul katseloomi – kasse –, kuna vajab nende elavaid ajusid eksperimentideks, tabab patoloogiline kurbus, võimetus taluda lootust, ja oma kurbuse lohutamatuses hakkab kirjutama.” Nii kirjutavad Vaino Vahing ja Madis Kõiv ühisteoses “Endspiel: Laskumine orgu”.

Psühhiaater-kirjanik Vaino Vahingu Salong asus 1960-70te Tartus Nõva tänaval, tänaseks kõrgub toonase kahekordse puumaja asemel viiekordne hruštšovka ja ümbrusest õhkub kõike muud kui salongilikkust. Sinna hruštšovka seinale tuligi paigutada mälestustahvel Salongile ja seal elanud Vaino Vahingule, kui otsisime kunagi kohakirjandust märgistava JutuPeatuse sildi jaoks sobivat kohta. Tolleaegsete loome- ning vaimuinimeste eneseharimis-, peo- ja vestluskohast Salongist kirjutab Vahing põhjalikult oma päevaraamatutes, mis on ainuvõimalik sissejuhatus ta loomingusse. Kassid jättis Vahing ühel hetkel rahule, nemad teda mitte nii väga. Kui meil oli raamatupoes Biblioteek Vahingu-teemaline lugemisklubi õhtu, ilmus kusagilt kohale ka mustakirju kass, kes sellest olengust inimeste süles viimast võttis.

Ent Vahing ei eksperimenteerinud ainult kassidega.

Elukauget, väljamõeldud tegelastega fantaasiaküllast proosat ei maksa Vahingu loomingust otsida. Kirjanik-Vahingu loominguline allikas oli ta oma elu ja seda jutustas ta oma proosas edasi ausalt ja paljudele osalistele tänini valusalt. Selles sõna otseses mõttes eluteatris lavastas Vahing oma sõprade ja tuttavatega erinevaid situatsioone, provotseeris neid ja pani “oma näitlejaid” psühholoogiliselt proovile. Mängis nende, hiirtega, nagu üks kasside seast. Provotseeris elu ennast, dramatiseeris seda üle ja elas pidevas piirisituatsioonis.

Selle aususega tahtis ta luua midagi enneolematut, midagi, mis oleks teistsugune ja kordumatu.

Praktiseeriva psühhiaatrina ei jätnud ta ka oma “õpikut” ainult enda teada, vaid oli paljudele tolleaegsetele, ennekõike teatriinimestele Jungi ja Freudi, Adleri ja Huizinga teooriate ning ka näiteks psühhoanalüüsi tutvustajaks.

Lisaks sundis ta end järjekindlalt harima, raamatuid lugema, ja kahtles endas pidevalt. Need on jooned, mis on ütlemata sümpaatsed ja tunduvad kuuluvat pigem ajalukku kaduva inimtüübi omaduste hulka kui tänapäeva inimesele.

Vaino Vahingu päevaraamatute (“Päevaraamat. I : [1968-1973]“, “Päevaraamat. II : [1974-1984]“) põhjal tegi lavastusliku dokfilmi Rainer Sarnet, pannes kokku kino ja teatri ning andes väga vahinglikult edasi nihestatust ja piirisituatsioone. Filmis kurdab näitleja Hannes Kaljujärv, et tänavapilti rikastavat ohutut hullust on tänapäeval vähemaks jäänud, linn on mandumas, sest pole enam kuketädisid ja igasuguseid kirejaid. Meie klubiõhtust osa võtnud psühhiaater tõdes, et küllap on siin oma roll ravimitel, mis on odavam viis nihestatust normaalsusesse ajada kui näiteks psühhoanalüüs.

Ehituspoest võib aga leida puitotsaga kellut nimega Kassikeel Jung. On veel lootust! Mjäu.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Giovanni Guareschi „Don Camillo väike maailm”

Giovanni Guareschi „Don Camillo väike maailm” (kirjastus E.M. P. Stockholm 1957, 262 lk.; Tlk Julius Säkk)

See lugemissoovitus on mõnevõrra teistsugune kui tavaliselt, nimelt hakkas mul hirmus kahju sellest materjalist, mille kirjanduskohviku jaoks kokku korjanud olin ja mida ainult tookordsed osalejad kuulsid-nägid, seega on selles kirjutises autori ja tausta kohta rohkem kui raamatututvustustes tavaliselt, ehk isegi rohkem kui raamatu enda kohta. Seda ma lihtsalt väga soovitan, olen seda soovitanud läbi aastate ja see soovitus ei aegu.

„Don Camillo väike maailm” koosneb lühikestest lugudest ja selles on palju tegelasi, terve läbilõige ühe piirkonna, Bassa, külainimestest Teise maailmasõja järgsel ajal, linnainimesi näpuotsaga hulka. Peategelased on katoliku preester don Camillo, kommunistist külavanem Peppone ja Kristus. Tõsi, autor ütleb, et selle raamatu külal ei ole kindlat kohta, see on tegelikult punktike, mis liigub piki jõge Po ja Apenniinide vahel. Lugejate jaoks on paik aga niivõrd reaalne, et kui 1951. aastal purunes tamm ja Bassa üle ujutati, saatsid välismaa lugejad pakke toiduainete ja riietega don Camillo ja Peppone rahva jaoks.

Meile usuleiges Eestis võivad selle raamatu tegelased ju veidi veidrad tunduda, kuid kaasa elame me neile lugedes igatahes ja heal juhul hakkame (neid ja üleüldse) inimesi paremini mõistma. Lugusid on naljakamaid ja tõsisemaid. Ühest küljest on ju naljakas, kui Kristus pärast preestri noomimist, et „käed on õnnistamiseks” vaikselt jalahoobiks loa annab: „Aga ma hoiatan sind, don Camillo – ainult üksainus!”, või avastus, et inimesed jätavad lapsed ristimata ja vannuvad kurja mitte jumala eitamiseks, vaid tema ärritamiseks. Praegusel ajal on ka kindlasti imelik lugeda jalgpallitreeningutest, kus treenerirollis Don Camillo jagab mängijate pihta rohkem hoope kui nood pallile. Samas puudub igasugune nali selles, kui don Camillo keeldub püstolisuu ees patte andeks andmast ja pääseb eluga vaid tänu sellele, et püstol tõrgub.

On väga poeetilisi ja väga kurbi jutte, vee all löövaid kirikukellasid ja õnnetuid armastajaid. Enamasti aga kohuvad ja põrkuvad juttudes usklike ja kommunistide vahelised vastuolud, aga kuna need kaks asja pole nois inimestes alati lahutatud, siis on lõppkokkuvõttes tegemist inimeste vaheliste probleemidega, nagu ikka kirjanduses. Ja need inimesed on itaalia temperamendiga, nende uhkus on piiritu. Ühe jutu vaenupooltel on kahepeale 156 aastat vanust ja lepitamatu suguvõsadevaheline vimm. Parimatel neist ei takista ühel päeval kirglikult kaklemine siiski teisel päeval koos õiget asja teha. Näiteks streigi puhul tahab Peppone lasta õhku sillad, don Camillo hoiab talast kinni ja keeldub lahkumast, ta ei lase sel sündida. Kuid neil on palju ühist, mõlemad on olnud mägedes partisanid ja võidelnud sõjas, mõlemad on saanud medaleid. Niisiis käivad nad mõlemad ka nälja käes piinlevaid lehmi öösel salaja talitamas ja lüpsmas. Põhimõtted on ju uhked, aga loomadest on kahju ikka. Samuti on nad ühel meelel, et vana õpetajanna, kes soovis saada maetud, monarhi lipp kirstul, peab selle võimaluse saama vaatamata suure hulga rahva vastuseisule (selleks oleks ta pidanud varem surema!) ja lugu lõpeb: „Selliseid asju juhtub seal, tollel imelikul maa-alal, kus päike taob vasarahoopidega rahvale pähe ja rahvas arutab asju rohkem kaikaga kui ajuga, aga kus igatahes austatakse surnuid.” Põhimõtteliselt võib öelda, et Peppone ja preester on vaenlased niikaua, kui ei juhtu mingit häda kas ühega neist või muidu külas, siis toetavad nad teineteist tingimata. Kuni häda möödub ja võib tagasi vaenutsema asuda.

Don Camillo vestlused Kristusega annavad mõtlemisainet ja ehk isegi lootust ka neile, kel usudoktriiniga suhe puudub. Näiteks kaebab ta kord Kristusele, et kõik on ta peale pahased ja vihkamine on ahel, mida ei suuda purustada isegi Kristus, kes lasi end risti lüüa nende viletsate marutõbiste koerte eest. „Maailm ei ole veel lõppenud”, vastas Kristus tõsiselt. „Maailm on vaevalt alanud oma olemasolu ja seal üleval mõõdetakse aega miljardite sajanditega. Ei ole vaja kaotada usku, aega on küllalt ja küllalt.”
Don Camillo omakorda tõdeb: „Sõda rikkus meie noorsoo. Seepärast ärgem rääkigem süüdlasist, vaid ohvreist”.

Don Camillo kuju sündis 1946. aasta jõululaupäeval. Guareschi kirjutas sel ajal jutte mitmele ajakirjale ja juhtus nõnda, et jutt ühele nädalalehele oli juba valmis ja küljendatud, teisele aga puudu ning just seda nõuti silmapilk – nõnda sai valmis jutt ühest välja võetud, suurema kirjaga laotud ja teise tõstetud, teise ajakirja jutu kirjutamiseks jäi veel pool tundi. Avaldamine „Candidos” tõi kaasa laviini lugejakirju ja nii kirjutas ta preestri ja külavanema jutte aina juurde. Neid sai lõpuks kokku väidetavalt 347. 1953. aastal kirjutas Guareschi, et äsja sai „Il Candidos” ilmunuid kokku 200 ning Prantsusmaal ilmunud „Väikese maailma” juttude esimene kogumik oli jõudnud 800 000 eksemplarise tiraažini. Tõlgitud on jutte umbes kolmekümnesse keelde.

Nende lugude paremaks mõistmiseks on ajalooline taust oluline. Teine maailmasõda tegi hävitustööd kõikjal, erinevates maades olid pärast lihtsalt mõnevõrra erinevad probleemid. Itaalia osaks sai hävitatud majandus, lõhenenud ühiskond ja viha monarhia vastu, mis oli eelneval kahekümnel aastal toetanud fašistlikku režiimi. Viha kasvas ka Itaalia häbi pärast seoses okupeerimisega sakslaste ja siis liitlaste poolt. Isegi enne fašistide tõusu suhtuti monarhiasse halvasti, kuna ühiskond oli jagunenud rikkaks põhjaks ja vaeseks lõunaks. Esimene maailmasõda andis Itaaliale väheke kasu ning huviga oodati, mida toob fašismi tõus. Need pettumused tihendasid Itaalia vabariikliku liikumise ridu. Pärast Vittorio Emanuele III troonist loobumist aastal 1946 survestati tema poega, kuningas Umberto II, kodusõja ohuga korraldama referendum otsustamaks, kas Itaalia peaks jääma monarhiaks või saama vabariigiks. 2. juunil 1946 võitis vabariiklaste pool 54% häältest ja Itaaliast sai ametlikult vabariik. Valimistulemuste tabelis on näha olulisi erinevusi Itaalia eri osades. Poolsaar näib olevat jagatud järsult kaheks alaks: põhi vabariigi poolt (66,2%), lõuna kuningriigi poolt (63,8%), nagu seal oleks kaks erinevat, vastavalt homogeenset riiki. Mõned monarhistid väitsid, et tulemusi manipuleeriti põhja vabariiklaste ja sotsialistide poolt. Teised väitsid, et Itaalia oli aastal 1946 veel liiga kaootiline, et korraldada korralik referendum. Sellele vaatamata loobus Umberto II kodusõja ärahoidmiseks troonist ja uus vabariik oligi sündinud koos mõru rahulolematusega uue valitsuse poolt Savoia dünastia vastu. Kõigil Savoia perekonna meessoost liikmetel oli aastast 1948 keelatud Itaaliasse siseneda. See keeld tühistati alles aastal 2002.

Giovannino Oliviero Giuseppe Guareschi sündis 1. mail 1908. Parma maakonnas ja tal oli igati õnnelik lapsepõlv. Finantskriisis nende perekond vaesus ja ülikooliõpinguid lõpetamata asus ta tööle kohalikus ajalehes, hiljem tegi kaastööd satiiriajakirjadele. Paralleelselt pidas ta veel paljusid ameteid, raamatu eessõnas loetletakse neid kaheksa, elektrikust väravavahini. Mobiliseeriti Teise maailmasõja ajal Itaalia vägedesse, 1943. aastal saatsid sakslased ta kolmeks aastaks Poola vangilaagrisse.

Mingis vanglas tutvus ta vastupanuliikujate poolt väga kõrgelt hinnatud mehe, katoliku preestri don Camillo Valotaga (1912-1998), kes ootas kontsentratsioonilaagrisse saatmist. Guareschile avaldas suurt mõju tema aade eelistada võitluses fašismiga südametunnistuse järele käitumist poliitilistele ja ideoloogilistele põhimõtetele. Iseloomujoonte poolest oli raamatu don Camillo eeskujuks väidetavalt rohkem üks teine preester. Ajakirjanikuna kritiseeris Guareschi nii kommuniste kui hiljem ka kristlikke demokraate.

1953. aastal avaldas Guareschi oma ajakirjas naeruvääristava karikatuuri riigipeast, mille eest kirjanik sai 8 kuud tingimisi. Kirjaniku ja de Gasperi vastuolu jätkus hiljem kohtuprotsessiga, millega Guareschile mõisteti 12 kuud vangistust, lisaks varem tingimisi määratu. Kohus ei tõestanud, et Guareschi esitatud kirjad, mida öeldi de Gasperi sõja ajal kirjutanud olevat, oleksid olnud võltsitud. Hea käitumise eest sai ta välja 2/3 istutud aja pärast, nagu on tavaks, ta ei palunud armu. Nende kahe mehe vastuolu on ära mainitud isegi de Gasparist rääkivas Wikipedia artiklis. Vangisolek ja pingeline töötamine (tavaliselt kahel kirjutusmasinal korraga) koos muude elustiili valikutega mõjusid Guareschi tervisele halvasti ja ta suri 22. juulil 1968 südameataki tagajärjel.

„Don Camillo väike maailm” on jõudnud 1953. ja 1984. aastal kinolinale, 1981. aastal tehti 12-osaline seriaal. Autorist tehti dokumentaalfilm 2009. aastal ja don Camillo filmimisest 50. aastatel tehti dokumentaal 2010. aastal. Guareschi on kirjutanud mõned stsenaariumid ja on ka ühe filmi režissöör – 1963. sai valmis kaheosaline dokumentaal „La rabbia” (Viha). “La Rabbia” võtab kasutusele dokumentaalkaadrid 1950ndatest ja nendega kaasnevad kommentaarid, et proovida vastata eksistentsiaalsele küsimusele: Miks iseloomustab meie elu rahulolematus, ahastus ja hirm?

Esimese osa režissöör on vasakpoolsete vaadetega Pier Paolo Pasolini, kes mõistab hukka lääne kultuuri süüteod, eriti koloniseeritud Aafrika vastu suunatud süüteod. See on samal ajal ka endiste Aafrika kolooniate vabanemise ja iseseisvuse kroonika, mis kujutab neid rahvaid kui maailmaareeni uusi peategelasi, pidades marksismi nende “päästmiseks” ja vihjates, et nende “süütu metsikus” on ajastu uus religioon. II osa, mille tegi Guareschi, on seevastu lääne tsivilisatsiooni kaitsev ja traditsioonilises kristlikus plaanis väljendatud lootuse sõna inimese tuleviku jaoks.

Kaja Kleimann

Haruki Murakami “Drive My Car”

Kui The Beatles John Lennoni sõnadele loodud lauluga “Drive My Car” 1965. aastal välja tuleb, on üks Jaapani melomaan, kirjandusõpetajate poeg Haruki Murakami vaid 16-aastane. 49 aasta pärast kirjutab seesama poiss, kelle kuulsus on selleks ajaks oma kombitsad samuti biitlite kombel üle maailma laiali ajanud, novelli pealkirjaga “Drive My Car”* (2014).

1978. aastal, kui Jaapanis Kanagawas sünnib tulevane Jaapani filmirežissöör Ryusuke Hamaguchi, otsustab Tokyos džässbaari pidav Haruki Murakami üht pesapallimängu vaadates hakata kirjanikuks. See juhtub aastal 1978. 43 aastat hiljem väntab seesama Hamaguchi maailmakuulsaks saava filmi “Drive My Car” (2021), mis põhineb omakorda Murakami samanimelisel novellil.

Murakami on öelnud, et ta teeb kirjutatud stseenidest peas omaenda filmi ja et just see on ilukirjanduse loomise üks rõõme. Palju pole tema enda ülipopulaarset loomingut siiski teistele nähtavaks ekraniseeritud, üks edukamaid on režissöör Tran Ang Hungi romantiline draama “Norwegian Wood” (2010), mis jõudis Veneetsia filmifestivalil nominentide hulka. Hamaguchi on seda paradoksi põhjendanud sellega, et Murakami annab oma kirjutistes edasi enamasti sisemisi tundeid, mida on raske ekraanile tuua.

Novelli “Drive My Car” üks suurimaid väärtusi seisneb julguses ja oskuses vaadata elule näkku ka pärast surma. Lugu ise on mitmekihiline. Südamest armastatud abikaasa surma järel peab näitleja Kafuku võtma endale autojuhi, kelleks saatuse tahtel osutub noor naine — täiesti silmapaistmatu ja reserveeritud nokamütsitar, kelle parim omadus on tema sõiduaegne vaikimine. Ometi on autojuhi lausuda mõned elumuutvad mõtted, et Kafuku saaks oma eluga edasi minna, mitte ei jääks piinlema igavesse hinge närivasse „mikside” võrku. Sest just sinna on ta langenud pärast arusaamist, et nende väliselt siledapinnalises abielus oli ometi peidetud karisid. Ta elab teeseldes oma kadunud naise endise armukese sõbrana, näitleb nii töös kui eraelus ega suuda enam päriselt elada.

Murakami teksti on peidetud peategelase paralleel Tšehhovi onu Vanjaga, hilises keskeas mehega, kelle elu on justkui jäänud elamata. See nii murakamilik mitmekihilusus võimaldab kujutlusvõimel lennata edasi sealt, kuhu kirjanik punkti paneb. Ja nii on meil võimalik näha sõnastamata jäänut režissööri jätkuloona filmis, mis põhineb küll Murakami loomingul, on aga täiesti omaette ja oluliste lisakihtidega kunstiteos.

Kui me oma klubiõhtul Murakami loomingut käsitlesime, käis meil esinemas japanoloog Ene Selart. Ta kirjeldas muuhulgas, kui suur roll on jaapani kultuuris nähtamatul ja sõnastamatul ning kui kandev roll on vaikusel. On tegevuse, sõnade ja vaikuse tasand. Filmis on üks koht, kus heli vaikib ligi minutiks, ekraanil on näha vaid lumiste mägede vahel sõitvat autot. Saal istub hiirvaikselt ega julge hingatagi. Sisutühje hetki ja vahutavaid sõnu täistuubitud ajastul on uskumatult teraapiline lasta end täita ridadevahelise vaikuse, sõnatäpsuse, viipekeele ja liikuva pildi minimalismiga.

Nüüd on aeg keerata biitlite „Drive My Car” kinni – ja jaapanipäraselt vaikuse mõtteid kuulata.

…

..

.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

________________________________________________

*Eesti keelde pole novelli veel tõlgitud, inglise keeles leiab selle kogumikust “Men Without Women” (2017).