10 raamatut — Doris Diana Orr

Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed”

Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?

.

Tove Jansson “Muumitroll”

Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.

Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.

.

Michael Ende “Momo”

Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

.

René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix”

Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.

.

Dina Rubina “Cordoba valge tuvi”

Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.

.

Terry Pratchett “Väikesed jumalad”

See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.

.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane”

See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.

.

Tõnu Õnnepalu “Mandala”

Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.

.

Virginie Despentes “Vernon Subutex”

See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.

Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.

.

Herta Laipaik “Maarjakask”

Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.

Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.

Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.

.

.

Doris Diana Orr

Kirjanduslinn soovitab: Siegfried von Vegesack „Balti tragöödia“

Siegfried von Vegesack
“Balti tragöödia : romaanitriloogia”
(Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009;
saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve)

Romaanitriloogia toob lugejani baltisakslaste loo läbi 1888. aastal Valga kreisis Lobērģi (Blumbergshof) mõisas sündinud Friedrich von Vegesacki mälestuste. See on nii eluloo- kui ajalooraamat ning haarav ja meisterlikult loodud kirjandusteos. Me ei pruugi autoriga kõiges nõustuda, kuid kindlasti on tegemist üdini ausa kirjeldusega, miks mitte ka üldistusega baltisaksa elu-olust, mõtteviisist ja poliitilisest tegevusest venestamisaegsel ja sellele järgnenud pöördelistest sündmustel Liivimaal. Ehkki romaanis on maarahva (lätlased) ja aadlike vahel nähtamatu, aga läbimatu “klaassein”, oli kodumaa (Heimat) neil üks. Kõrvuti, aga samas eraldatult elati pikki sajandeid. Nüüd, kui Balti tragöödia viimasest vaatusest, 1939. aasta ümberasumisest (seda autor ei kujuta, sest esmatrükk ilmus 1935. aastal) on möödunud pea sajand ja kunagine siin valitsenud vähemusrahvus on lõplikult kadunud, oleks aeg see “klaassein” kõrvale lükata. Tahame seda või ei, kuid baltisaksa kultuuriruum on meid mõjutanud pika aja jooksul. Balti erikord oma autonoomiaga andis meie aladele võimaluse erineda Vene impeeriumi teistest piirkondadest, tulemuseks tihe teedevõrk ja fektiivsed põllumajandusüksused – mõisad. Eks ka maarahva pilgud olid suunatud mõisale, küll rusikat taskus hoides, kuid eeskuju võeti ikka sealt. Elujärje paranedes hakati kodu ja koduümbrust kujundama, laulukooris käima ja pilli mängima. Selle kõige eelduseks oli muidugi emakeelse hariduse jagamine talupoegadele. Võib isegi öelda, et just baltisakslased olid “süüdi” eestlaste –lätlaste rahvusteadvuse tõusus, seega Eesti ja Läti rahva tekkes. Nii nagu olid nad ka meie teadusele ja kirjandusele alusepanijad.

Kristina Pai

Foto: Mana Kaasik

David Vseviov “Elulugu”

See kirjastuse Tuum möödunud aastal üllitatud raamat on ajastut kujutava info mõttes tuumakas, peale selle aga sageli ka väga naljakas, täis erineval kujul avalduva nõukogude aja elu absurdi kirjeldusi.

Vaatamata sellele, et raamat räägiks justkui autori elust kahe esimese elunädala jooksul alates 27. maist 1949. aastal, millest esimene möödus sünnitusmajas, tehakse tegelikult pidevalt ajahüppeid nii lähemasse kui kaugemasse minevikku ja tulevikku. Arusaadavalt on jutt elust, mis toimub vastsündinut ümbritsevas maailmas, autor ise selles eas millegi erilisega ei tegele. Terve esimese päeva peatükk näiteks kirjeldab sünnitusosakonna õe Maria ja tema mehe Vassili igapäevast elu ning ning jutustab uskumatu loo autori sündimise päeval nende naabritele Kukulovidele pähe kukkunud kassist, kellele kutsuti miilits. Täiesti bulgakovlik, või peaks ütlema meistri-ja-margaritalik algus! Aga samas ma kuulen natuke oma peas Vseviovi häält seda lugu jutustamas. Ja peatüki lõpus David sünnibki.

Toimuvat kommenteeritakse pidevalt mingite faktidega, mida ajaloolasel on tagataskus ilmselt terve hulk. On, mille vahel valida – oma sündimise päeva tähistamiseks on valitud tõigad, et sel päeval said kaht sorti emamedalitega austatud 49 naist ja „samal päeval sisenesid Hiina kommunistlikud väed Shanghaisse“, nädal hiljem sünnitusmajast koju saamise puhuks aga „Oma kodu nägin ma esimest korda Mihhail Kalinini kolmandal surma-aastapäeval“.

Raamatus tsiteeritakse ohtralt ja pikkade lõikude kaupa ajaleheartikleid. Jutustatakse lugusid, milles lugejad tutvuvad autori perekonnaliikmete, sõprade, sugulaste, kolleegide ja ka antud ajal oluliste avaliku elu tegelastega, kelle moodi eelnimetatud olla tahavad või keda muidu imetlevad. Viimaseid on alates filminäitleja Nikolai Rõbnikovist, kellesse on armunud tädi Esfir, kuni VNFSV Ülemnõukogu saadiku F. Šavljuginini, kes kutsub üles astuma sotsialistlikku võistlusse ja laduma müüri iga päev vähemalt 12 000 tellist vahetuses, temast vaimustub sünnitusmaja ehitajast palatikaaslane Aleksandra (varem Vera). Tegelaste galerii on nii vaimustav, et nende hulgast on raske kedagi välja tuua ilma teistele liiga tegemata, aga juhuslikus järjekorras meenunutena tooksin eriliste vastanditena välja näiteks kommunaalkorteri sõjaveteranist joodiku, kes peseb ühises pesukausis oma maikat koos medalitega, endal kaks paberossi alahuule külge kleepunud, ning autori emaema Lutta, kes teenib elatist korsettide õmblemisega ja räägib läbisegi eesti, vene ja saksa keelt, täiendades juttu eriti õpetlike jidišikeelsete väljenditega. Kui David hakkab õppima prantsuse keelt, lisandub jutuajamistesse ka see. Imeline tädi Alma kirjutab muinasjutte Aadu-nimelisest metsseast, onu Moritz sööb alati 8 kartulit ja kui need liiga pisikesed on, hakkab nutuse häälega meenutama, kuidas tema isa ja Davidi vanaisa olid nagu vennad, kes vaesuses üht särki jagasid. (Ehkki esimene oli juveelikaupmees ja teine plekksepp, täpsustab autor.) Onu Moritzal on vend Punn, kelle nime keegi ei mäleta ja kes on kogu aeg armunud. Ja nii muudkui edasi. Kuivõrd lastele on kõik täiskasvanud tädid ja onud, tuleb igal lugejal endal mõistatada ja järge pidada, kas tegemist on sugulaste või tuttavatega. Rasked momendid suguvõsa loos on ainult möödaminnes mainitud, nagu et autor pole oma vanaisa näinud, sest too koos nooremate poegadega lasti Kloogal maha.

Ma ei kujuta ette, kui paljud värvikatest tegelastest, ja mingeid tavalisi inimesi ma siit ei mäletagi, on päris ja kui paljud väljamõeldud, sest tegemist on ju siiski ilukirjandusega. (Pealegi ilukirjandusega, mille toimetajaks on olnud Toomas Kall.) Samas ei ole sellel ka mingit tähtsust. Veendunud mitšurinlase Ivani kuju, kes pärast sõja lõppu Tallinna garnisoni teenistusse saadetuna salaja öösiti kohalike elanike õunapuid okuleerimas käib, toob meelde nõukogude aja muusikafilmid tublidest kolhoosnikest, aga on veel hullemaid tegelasi. Kindel võib ilmselt olla ajalehetekstide autentsuses, kuigi noorematel inimestel võib olla võimatu ette kujutada, et 1939. aastal on Suure Teatri balletiartistide hulgas 315 esimese järgu ja 20 teise järgu Vorošilovi laskurit, mõni baleriin valmistub saama snaipriks ja keegi tuleb toime kuulipildujaga. Samas, noortele oleks selle lugemine vist üldse üks lakkamatu guugeldamine, hea kui nad teavad Lenini või Stalini nime, ega seegi pole kindel.

Lood on sama jaburad kui tegelased, ja mitte ainult kauges minevikus toimunud – need ajad on praegu tagasi vaadates endalegi natuke uskumatud meenutada. Tänapäevalgi võib imelikke asju juhtuda. Näiteks 5-6 aastat enne raamatu kirjutamist käis Vseviov tudengitega kultuurireisil Jaroslavlis ja eksis õhtul ära, sest orienteerumiseks vajalik väikeses pargis seisnud Lenini kuju oli vahepeal muutunud istuvaks ja tema helge tuleviku poole osutavad käed puhkasid põlvedel. Kolm esimest küsitletud vastutulijat väitsid, et linnas pole rohkem ühtegi Lenini kuju! Lõpuks leiti ka õige Lenin ja kodutee muidugi üles, tugeva absurdikogemuse sai lisaks.

Raamatus on palju fotosid, portreedel esindatud nii Zoja Kosmodemjanskaja kui Mülleri Sass, väga huvitavad on vanad plakatid.

Seda raamatut on hea lugeda nii, et üks kord aeglaselt otsast lõpuni ja siis muudkui iga natukese aja tagant sirvida. Hea une jaoks võib valida välja ajaleheartiklite kohad, sõnad Ülemnõukogu Presiidium, töörahva edusammud, rahu ja demokraatia, sotsialistlik võistlus, suure stalinliku epohhi eesrindlik teadus jms, lülitavad mu aju hoobilt välja ja mõjuvad paremini kui ükski unerohi.

Oh, kui väga meelsasti ma seda elulugu edasi loeks!

Kaja Kleimann

Anu Jänes “Õuekummelist kaduvikku”

Elulooraamatuid lugeda mulle üldiselt ei meeldi – need on liialt kinni kronoloogias, liiga sündmuste-kesksed. Mälestused on oma vabama vormiga teine tera.

Anu Jänese raamat “Õuekummelist kaduvikku” on romaanivormis mälestusteraamat 1950ndate aastate elust ühes Eesti maakohas. See raamat meeldis mulle päris mitmel põhjusel. Esiteks on see raamat elust enesest, kõigi üksikasjadega. Elu nõukogude ajal on kujutatud elava tegelikkusena, mitte poliitilise karikatuurina või lihtsalt protestivaimus. Siingi on oma “seltsimees laps” – nimitegelane Ann, tema pere, loomad, sõbrad, igapäevased tegevused. Raamatust õhkub perekondlikku soojust. Igal hetkel tunnetad, et sinuga vestleb elav inimene.

“Õuekummelist kaduvikku” sobib ühtemoodi hästi lugemiseks nii 8-aastasele kui 84-aastasele (allakirjutanu isikus). See on juba omaette saavutus.

Elmar Tarik

Jeannette Walls „Klaasloss”

Raamat haaras mind nii, et lugesin selle läbi praktiliselt käest panemata. Väga kaasakiskuvalt kirjutatud, alguses valdasid mind ainult emotsioonid, mõtlemine tuli natuke hiljem järele. Kaks asja, mis raamatu sisust välja joonistuvad: „mis ei tapa, teeb tugevaks” ja „käbid võivad kändudest ikka väga kaugele kukkuda”.

Raamat on kirjutatud minajutustustusena ja algab sissejuhatava stseeniga „Naine tänaval”, kus jutustaja istub taksos ning näeb oma ema prügikastis sorimas. Edasi tulevad peatükid erinevatest elukohtadest – „Kõrb” , „Welch”, „New York” ja väljajuhatav „Tänupüha”. Lugu on peene sõnaga nimetatult düsfunktsionaalsest neljalapselisest perekonnast, kus minategelane Jeannette on vanuselt teine, tal on 3 või 4 aastat vanem õde Lori ja aasta noorem vend Brian. Lorist aasta noorem olnud tüdruk suri hällisurma, mis vapustas isa rängalt ja oli kindlasti üks põhjus tema kasvavale alkoholismile. Katoliikliku ema suhtumine asjasse oli, et „Jumal teab, mida ta teeb”. Paar kuud enne Jeannette’i kuueaastaseks saamiseks sünnib Maureen.

Perekond on pidevas rahapuuduses ja kolib kogu aeg, sest isa on kergesti ägestuva loomuga ja kaotab töökohti niisama kergesti kui leiab – ta on osav väga mitmetel aladel ja tavaliselt saab kas elektriku või lausa inseneri koha, sest suudab ka hariduse kohta suurepäraselt valetada. (Ma ei saanud tükk aega aru, mis ajal tegevus toimub, aga kui lugesin hiljem taustaks, sain teada, et autori sünniaasta on 1960.) Emal on olemas õpetajadiplom ja ta saaks tööd iga hetk, sest õpetajatest on suur puudus, kuid iga kord, kui ta tööle läheb, tunneb ta end kunstnikuna läbikukkununa ja talle meenub, et tema ema ei uskunud temasse kunagi, sest sundis tagavaraks õpetajakutset omandama. Vanemad loevad palju ja kõik lapsed loevad viiendaks eluaastaks ilma piltideta raamatuid, samuti õpetatakse neile matemaatikat, nad oskavad maapinna värvuse ja kivide järgi kõrbes öelda, milliseid maavarasid seal leidub, nad oskavad leida söödavaid taimi ja vett kõrbest, teavad tähtkujusid – eriti viletsate jõulude ajal saab iga laps kingiks omavalitud taevatähe.

Enamuse lugemise ajast ma mõtlesin, et need vanemad on lihtsalt hullud. Ei ole ju võimalik, et üldse mitte rumalad inimesed võivad olla nii absoluutselt vastutustundetud: maalimisse süvenenud ema laseb kolmeaastasel endale viinereid keeta, mille käigus too põlema läheb; lapsed kukuvad vahel peaaegu, vahel päriselt autost välja; nelja-aastane õpetatakse isa püstoliga märki laskma; loomaaias pistetakse käsi puurivarbade vahelt läbi, et gepardit silitada. Muidugi on ka positiivselt hulle näiteid – isa, kes läheb lapsega koos voodialuste deemonite vastu sõtta, selle asemel, et nende olemasolu eitada (ehkki laps möönis, et see VÕIB olla tema liigagara ettekujutuse vili, mis ei päästnud teda kartmisest), sest on vaja õppida, kui tähtis on hirmudele vastu astuda. Lapsed võivad teha peaaegu kõike, mida tahavad, ainus reegel oli linnas elades tulla koju, kui tänavavalgustus süttib. Vahel väga harva saavad nad rihma, kui on otsesest käsust üle astunud, ent kui nad teaduseksperimendi käigus kuuri maha põletavad, silmitseb isa mõtlikult tuld ja räägib neile turbulentsi ja korra vahelisest piirist, kus ei kehti ükski teadaolev reegel.

Peale selle ime, et lapsed ise oma lapsepõlve üle elasid, on paras ime, et nad kurjusega võitlemise käigus ühtegi koolikiusajat kogemata ära ei tapnud.
Ükskõik kui kehv olukord parajasti on, perekond ei lähe küsima ega võta ka pakkumisel vastu mingit sotsiaalabi.

Kui lapsed veidi vanemaks saavad, hakkab kaduma nende absoluutne ja kõigutamatu usk sellesse, et vanematel on alati õigus ja et tühi kõht on normaalne. Omal viisil üritavad nad olukorda parandada juba lastena, korjavad pudeleid ja hoiavad vähese raha eest teisi lapsi. Nad lahkuvad kodust New Yorki esimesel võimalusel. Aastate pärast, kui ka vanemad on juba mõnda aega New Yorgis elanud, kord kodututena, kord skvottides, pakub Jeannette neile raha, millest nad keelduvad, sest nendega on kõik hästi. Ema ütleb, et on mures hoopis tema väärtushinnangute pärast ja „järgmisena kuulen, et oled hakanud vabariiklaseks!”, sest ajakirjanikust tütar on hakanud kirjutama iganädalast kolumni staaride telgitagusest elust. Üllataval kombel kiidab isa kõik heaks, aga Jeannette on muidugi alati olnud isa lemmik. Isa ei suuda kuidagi mõista, mis läks kasvatamises valesti, et pojast sai „gestaapo liige” ehk politseinik.

Ma pean ütlema, et minu suhtumine loetusse muutus, kui sain teada, et autor kõmuajakirjanikuna leiba teenib, õigemini tegi seda peaaegu kümme aastat kuni aastani 2007, see tähendab, et ka „Klaaslossi” kirjutamise ajal, mis ilmus esmakordselt 2005. aastal. Sellise ajakirjanduse maine minu silmis on nii kehv, et hakkasin autorit kohe kahtlustama kõmulisuse lisamises, väga tõenäoliselt ekslikult, sest autor on saanud väga palju lugejakirju, milles öeldakse, et ta oleks kirjeldanud justkui nende endi elu. Ma kardan aga, et väga paljudel juhtudel mõeldakse ainult seda vaesuse ja joomise poolt. Põhimõtteliselt ei peagi ju kõik olema sada protsenti täpne, kui tegemist on ilukirjandusega, samas kui kõik tegelased esinevad oma õigete nimedega, eeldad, et tegemist on tõsise autobiograafiaga. Kui aga kirjeldatakse autori mälestusi kolmandast eluaastast, ei saa ju uskuda, et ta kõike kirjeldatut ise mäletab.

Ma kahtlustan, et tavaliste rasket ja vähetasustatud tööd rügavate vanemate lapsena ei oleks autor (ja teised lapsed) iialgi sellest kaevanduslinnast pääsenud, sest nad oleksid pidanud seda elu normaalseks ja sellega kohanenud.

Raamat võitis mitmeid auhindu, on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde ning ja sellest on valmimas film Jennifer Lawrence’iga Jeannette’i osas.

Kaja Kleimann

Siegfried von Vegesack “Balti tragöödia”

Siegfried von Vegesacki teos “Balti tragöödia” oli minu jaoks 2014. aasta parim lugemine. “Balti tragöödia” andis edasi palju huvitavaid emotsioone ning avas silmi mineviku kohta. Varasemalt polnud ma baltisaksa eluga kursis, seega oli “Balti tragöödia” lugemine mulle ukseks, mis avas uusi mõtteid.

Raamat annab edasi baltisakslasest tegelase Aureli elu. See on läbiv vaade ühe noore mehe üleskasvamisest baltisakslasena ning sellest, kuidas ta üritas ennast identifitseerida baltisakslast siin maailmas. Baltisakslased olid Saksamaalt tulnud sakslased, kes nii-öelda koloniseerisid Baltimaad ning jäid siia pidama. Seetõttu arenesid nad Saksamaast eemal, kuid siiski olid suurenisti mõjutatud oma emamaast. Kui Baltimaad kuulusid Venemaa alla, tuli ka mõjutusi sealt poolt.

Aurelil tekib identiteedikriis, ta ei tea enam kuhu baltisakslased kuuluvad. Ideaalis tundsid nad ennast sakslastena, kuid Saksamaal ei peetud neid sakslasteks, vaid pigem vene-sakslasteks. Venelased aga pidasid baltisakslasi sakslasteks, mille tõttu vaadati neid veidikene altkulmu, sest nad erinesid teistes siin elavatest rahvastest ning nad olid valitseval positsioonil. Samamoodi suhtus ka alamrahvas baltisakslastesse kui sakslastesse. Kuid baltisakslasest Aureli jaoks polnud enese liigitamine niivõrd lihtne kui teiste osapoolte jaoks. Aurelit töödeldi juba väiksest peale eristama inimesi sotsiaalstesse kihtidesse. Alamrahvas oli nii-öelda teisel pool klaasseina, mis hoidis neid aadlikest eemal. Sellisest jaotusest ei saanud Aurel väikese poisina aru, sest tema jaoks olid nad samasugused inimesed nagu tema isegi. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem ta hakkas mõistma klaasseina tähendust.

Kriisi küüsis olev Aurel pidi taluma pidevalt eristamist. Ta oli oma perekonna noorim poeg ning rohkem omaette kui vendadega, kes lävisid omavahel. Aurelil tekkisid raamatu vältel sidemed erinevate tegelastega, kellest ta siiski pidi ilma jääma. Teda kimbatas pidev ebaõnn, sest ta jäeti alatasa üksinda. Mulle näib, et elu oli natukene liiga karm ja ebaõiglane tema suhtes, kuid raamatu puhul oli see kindlasti vajalik, et peategelast edasi arendada. Selline ebaõnn inimeste kaotamise tõttu tegi Aurelist tugevama ja huvitavama karakteri. Tema soov saada aru enda kohast siin maailmas viis teda edasi. See soov sütitas teda arenema inimesena, saada targemaks, et mõista lõppude lõpuks oma olemasolu eesmärki.

Selleks, et ravida oma identiteedi probleeme püüdis Aurel leida kuuluvustunnet. Seda otsis ta erinevail viisil, nagu näiteks astus ta ülikoolis olles korporatsiooni. Seda tegi ta teiste lähedaste eeskujul ning arvas olevat õige ja prestiižikas. See on mõistev samm, sest Aurel oli väiksest peale soovinud leida enda tähtsust ning korporatsioonis aset leiduv vendlus pakkus talle mõningast rahulolu, kuid see siiski polnud täielik. Samamoodi käis Aurel ennast Saksamaal leidmas nägemaks seda, kuidas tõelised sakslased elavad. Ta tahtis tunda saksa elu enda ümber, kuid see muutus hoopis negatiivseks kogemuseks. Nimelt sakslased ei defineerinud teda sakslasena, vaid nägid teda kui vene-saksa segu. Selline arvamus oli Aureli jaoks valus löök, sest ta oli alati hoidnud Saksamaa poole ja üritanud olla sakslane. Kolmandaks näiteks Aureli kuuluvustunde rahuldamisvajadusest võiks olla tema astumine sõjaväkke. Ta tahtis võidelda, kuid ta jäi pidevalt eemale sõjateenistusest, sest ta polnud kõlbulik. Siiski hiljem sai ta sõduriks, mis pidi rahuldama tema vajadust kuuluda nii-öelda kangelaste sekka. Ta tahtis anda panuse oma kodumaa vabastamiseks ning sellega tõestada, et ta pole kasutu erak.

“Balti tragöödia” kajastab ka väga hästi alamrahva elu ning nende suhet aadlikega. Aureli vaatepunkti läbi sai näha lätlasi (ja ka väheselt mainitud eestlasi) teise nurga alt. Tavaliselt neis ajaloolistes teostes, mida ma varem olen lugenud, on lähtutud talupoegade või teenijate kogemustest, kuid nüüd oli see vastupidine. Selline vaatepunkt pani mõistma seda, miks ei sallitud nii väga talupoegi ja miks koheldi neid nõnda halvasti. Aadlikud olid vägagi paranoilised ja üleolevad, mistõttu oli nende jaoks tähtis omada kontrolli enda alluvate üle. Talupoegi peeti salalikeks, kurjadeks ja rumalateks inimesteks, keda ei saanud usaldada. Neid pidi taltsutama nagu loomi, mistõttu tekkiski ilmne vastasseis alamrahva ja ülemrahva vahel. Kui teoses algas revolutsioon, siis kohemaid hakati mõisaid rüüstama ja aadlikke tapma. Seda ilmselt seetõttu, et valada välja enda sees elanud vimma, mis nii pikka aega oli alamrahvas elanud.

Kui tuua võrdluseks eesti kirjaniku Eduard Vilde teose “Mahtra sõda”, mis kajastas sarnaselt aadlite ja alamrahva elu, siis seal on lähtutud rohkem talupoja elust. Kuna mul oli ideaalne võimalus lugeda neid raamatuid kõrvuti, siis see andis palju rohkem juurde. Ühes teoses näed sa elu läbi talupoja silmade ja teises teoses läbi aadliku silmade. Seetõttu tekkis olukord, kus sai mõista mõlemaid pooli ning analüüsida nende käitumist. Olgugi, et ajaliselt olid need raamatud üksteisest natukene eraldi. Mahtra sõda käsitles 19. sajandi keskpaika ja “Balti tragöödia” oli rohkem 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguses. Seda paremini tekkis selline ajaline joon, mida jälgida. Kuna ühes teoses oldi alles vabanetud pärisorjusest, aga teises teoses oli juba talupoeg saanud mõnda aega vabam olla.

Seega nähti eestlasi, lätlasi ja ka venelasi kui võõraid, kes ohustasid nende kodu. Aurel kartis, et võõrad võtavad ta kodu ära, mistõttu ta tundis sisimas viha nende võõraste vastu. Samas on paradoksaalne see, et kõik teenijad olid valdavalt lätlased, kellega Aurelil olid sügavad sidemed. Ta oli ju nendega koos üles kasvanud ja võtnud neid kui osa perekonnast. Selline käitumine näitab peategelase ebaküpsust ja temas keevat segadust, mis koos identiteedi problemaatikaga viib teda raamatus edasi. Selline sisemine võitlus tegigi lugemise väga huvitavaks, sest see andis edasi nii palju emotsioone ja aitas mõista peategelast ning tema nii-öelda piina. See piin lisas Aureli karakterile põnevust juurde ja andis täielikuma lugemiskogemuse.

“Balti tragöödia” on suurepärane teos aitamaks inimestel näha minevikku teisest vaatenurgast. Aurel on väga hea peategelane, kelle silmade läbi saab seda teekonda näha. Teoses esinevad identiteedi probleemid ja vastandumised võiksid olla abiks ka meie tänapäeva elus esinevatele olukordadele, kus me ei mõista mõne teise rahvuse käitumisviisi. Kasvõi saab näiteks tuua venelaste olukorra praeguses Eestis, kus nad on sarnaselt jäänud kahe maailma vahele nagu teoses oldi Venemaa ja Saksamaa vahel. Seetõttu on “Balti tragöödia” andnud mulle uusi viise ja lähenemismeetodeid, et mõista vähemusrahvuste olukorda võõral pinnal. Siit võib järeldada, et “Balti tragöödia” on kui ajalooline õppetund, mis tuleb igale lugejale kasuks.

Kaspar Kärner
Tartu Ülikooli üliõpilane

Noore Siegfried von Vegesacki pilt on pärit riigiarhiivi lehelt,
vanem pilt Vegesackide suguvõsa lehelt.

Olev Remsu Supilinna triloogia

Olev Remsu on palju aega ja lehekülgi pühendanud Tartust ja eriti Supilinnast jutustamisele. Igale inimesele on tema kodulinnaga seotu tähtis ja oluline, tartlaste jaoks tähendavad need raamatud kindlasti rohkem kui teistele lugejatele.

Olev Remsu on Tartus sündinud ja kasvanud, lõpetanud (tänase) Hugo Treffneri gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli. Ühes 2009. aastal samuti Tartuga seotud raamatu “Musketäride muundumised” ilmumise puhul ilmunud intervjuus ütles Remsu Raimu Hansonile, et ta teab Tartust asju, mis ei kuulu ainult talle ja ta on mingil määral lausa kohustatud meie kollektiivset mälu rikastama.

“Tegelikult olen ma jäänudki tartlaseks. Indrek Hirv on kuskil enda kohta kasutanud väljendit tartlane eksiilis, see sobiks mullegi. Paar korda aastas sõidan ma Tartu jalgrattaga risti-põiki läbi, vaatan kõik uusrajatised üle. Mulle tundub, et ehitatakse mulle, ehitatakse minu linna. Väga tahaksin tagasi!” (Samast intervjuust)

“Supilinna poisid” (2012) on autobiograafiline mälestusteromaan, mis räägib 1950. aastate poiste Supilinnast, kampadest, pättidest ja poeetidest, sõprusest ja armastusest. “Supilinna surmade” (2012) tegevusajaks on 60. aastad, eelmisest raamatust tuttav peategelane Kolla on juba noormeheks sirgunud, keskse tähelepanu all on rahareformiga seotu. “Supilinna armastajad” (2013), triloogia viimane osa, kus tegevusajaks on 60. aastate teine pool, ilmus kahe raamatuna (I osa, II osa).

Ants Juske on “Postimehes” avaladanud arvamust, et Remsu peaks selle triloogia eest saama Tartu aukodaniku tiitli.

Kaja Kleimann