Posts Tagged ‘mälestusromaan’

Anu Jänes “Õuekummelist kaduvikku”

Elulooraamatuid lugeda mulle üldiselt ei meeldi – need on liialt kinni kronoloogias, liiga sündmuste-kesksed. Mälestused on oma vabama vormiga teine tera.

Anu Jänese raamat “Õuekummelist kaduvikku” on romaanivormis mälestusteraamat 1950ndate aastate elust ühes Eesti maakohas. See raamat meeldis mulle päris mitmel põhjusel. Esiteks on see raamat elust enesest, kõigi üksikasjadega. Elu nõukogude ajal on kujutatud elava tegelikkusena, mitte poliitilise karikatuurina või lihtsalt protestivaimus. Siingi on oma “seltsimees laps” – nimitegelane Ann, tema pere, loomad, sõbrad, igapäevased tegevused. Raamatust õhkub perekondlikku soojust. Igal hetkel tunnetad, et sinuga vestleb elav inimene.

“Õuekummelist kaduvikku” sobib ühtemoodi hästi lugemiseks nii 8-aastasele kui 84-aastasele (allakirjutanu isikus). See on juba omaette saavutus.

Elmar Tarik

Jeannette Walls „Klaasloss”

Raamat haaras mind nii, et lugesin selle läbi praktiliselt käest panemata. Väga kaasakiskuvalt kirjutatud, alguses valdasid mind ainult emotsioonid, mõtlemine tuli natuke hiljem järele. Kaks asja, mis raamatu sisust välja joonistuvad: „mis ei tapa, teeb tugevaks” ja „käbid võivad kändudest ikka väga kaugele kukkuda”.wallsklaasloss

Raamat on kirjutatud minajutustustusena ja algab sissejuhatava stseeniga „Naine tänaval”, kus jutustaja istub taksos ning näeb oma ema prügikastis sorimas. Edasi tulevad peatükid erinevatest elukohtadest – „Kõrb” , „Welch”, „New York” ja väljajuhatav „Tänupüha”. Lugu on peene sõnaga nimetatult düsfunktsionaalsest neljalapselisest perekonnast, kus minategelane Jeannette on vanuselt teine, tal on 3 või 4 aastat vanem õde Lori ja aasta noorem vend Brian. Lorist aasta noorem olnud tüdruk suri hällisurma, mis vapustas isa rängalt ja oli kindlasti üks põhjus tema kasvavale alkoholismile. Katoliikliku ema suhtumine asjasse oli, et „Jumal teab, mida ta teeb”. Paar kuud enne Jeannette’i kuueaastaseks saamiseks sünnib Maureen.

Perekond on pidevas rahapuuduses ja kolib kogu aeg, sest isa on kergesti ägestuva loomuga ja kaotab töökohti niisama kergesti kui leiab – ta on osav väga mitmetel aladel ja tavaliselt saab kas elektriku või lausa inseneri koha, sest suudab ka hariduse kohta suurepäraselt valetada. (Ma ei saanud tükk aega aru, mis ajal tegevus toimub, aga kui lugesin hiljem taustaks, sain teada, et autori sünniaasta on 1960.) Emal on olemas õpetajadiplom ja ta saaks tööd iga hetk, sest õpetajatest on suur puudus, kuid iga kord, kui ta tööle läheb, tunneb ta end kunstnikuna läbikukkununa ja talle meenub, et tema ema ei uskunud temasse kunagi, sest sundis tagavaraks õpetajakutset omandama. Vanemad loevad palju ja kõik lapsed loevad viiendaks eluaastaks ilma piltideta raamatuid, samuti õpetatakse neile matemaatikat, nad oskavad maapinna värvuse ja kivide järgi kõrbes öelda, milliseid maavarasid seal leidub, nad oskavad leida söödavaid taimi ja vett kõrbest, teavad tähtkujusid – eriti viletsate jõulude ajal saab iga laps kingiks omavalitud taevatähe.

wallsglasscastleEnamuse lugemise ajast ma mõtlesin, et need vanemad on lihtsalt hullud. Ei ole ju võimalik, et üldse mitte rumalad inimesed võivad olla nii absoluutselt vastutustundetud: maalimisse süvenenud ema laseb kolmeaastasel endale viinereid keeta, mille käigus too põlema läheb; lapsed kukuvad vahel peaaegu, vahel päriselt autost välja; nelja-aastane õpetatakse isa püstoliga märki laskma; loomaaias pistetakse käsi puurivarbade vahelt läbi, et gepardit silitada. Muidugi on ka positiivselt hulle näiteid – isa, kes läheb lapsega koos voodialuste deemonite vastu sõtta, selle asemel, et nende olemasolu eitada (ehkki laps möönis, et see VÕIB olla tema liigagara ettekujutuse vili, mis ei päästnud teda kartmisest), sest on vaja õppida, kui tähtis on hirmudele vastu astuda. Lapsed võivad teha peaaegu kõike, mida tahavad, ainus reegel oli linnas elades tulla koju, kui tänavavalgustus süttib. Vahel väga harva saavad nad rihma, kui on otsesest käsust üle astunud, ent kui nad teaduseksperimendi käigus kuuri maha põletavad, silmitseb isa mõtlikult tuld ja räägib neile turbulentsi ja korra vahelisest piirist, kus ei kehti ükski teadaolev reegel.

Peale selle ime, et lapsed ise oma lapsepõlve üle elasid, on paras ime, et nad kurjusega võitlemise käigus ühtegi koolikiusajat kogemata ära ei tapnud.
Ükskõik kui kehv olukord parajasti on, perekond ei lähe küsima ega võta ka pakkumisel vastu mingit sotsiaalabi.

Kui lapsed veidi vanemaks saavad, hakkab kaduma nende absoluutne ja kõigutamatu usk sellesse, et vanematel on alati õigus ja et tühi kõht on normaalne. Omal viisil üritavad nad olukorda parandada juba lastena, korjavad pudeleid ja hoiavad vähese raha eest teisi lapsi. Nad lahkuvad kodust New Yorki esimesel võimalusel. Aastate pärast, kui ka vanemad on juba mõnda aega New Yorgis elanud, kord kodututena, kord skvottides, pakub Jeannette neile raha, millest nad keelduvad, sest nendega on kõik hästi. Ema ütleb, et on mures hoopis tema väärtushinnangute pärast ja „järgmisena kuulen, et oled hakanud vabariiklaseks!”, sest ajakirjanikust tütar on hakanud kirjutama iganädalast kolumni staaride telgitagusest elust. Üllataval kombel kiidab isa kõik heaks, aga Jeannette on muidugi alati olnud isa lemmik. Isa ei suuda kuidagi mõista, mis läks kasvatamises valesti, et pojast sai „gestaapo liige” ehk politseinik.

CT CTH JeannetteWallsPhotoCredit-JohnTaylor.jpgMa pean ütlema, et minu suhtumine loetusse muutus, kui sain teada, et autor kõmuajakirjanikuna leiba teenib, õigemini tegi seda peaaegu kümme aastat kuni aastani 2007, see tähendab, et ka „Klaaslossi” kirjutamise ajal, mis ilmus esmakordselt 2005. aastal. Sellise ajakirjanduse maine minu silmis on nii kehv, et hakkasin autorit kohe kahtlustama kõmulisuse lisamises, väga tõenäoliselt ekslikult, sest autor on saanud väga palju lugejakirju, milles öeldakse, et ta oleks kirjeldanud justkui nende endi elu. Ma kardan aga, et väga paljudel juhtudel mõeldakse ainult seda vaesuse ja joomise poolt. Põhimõtteliselt ei peagi ju kõik olema sada protsenti täpne, kui tegemist on ilukirjandusega, samas kui kõik tegelased esinevad oma õigete nimedega, eeldad, et tegemist on tõsise autobiograafiaga. Kui aga kirjeldatakse autori mälestusi kolmandast eluaastast, ei saa ju uskuda, et ta kõike kirjeldatut ise mäletab.

Ma kahtlustan, et tavaliste rasket ja vähetasustatud tööd rügavate vanemate lapsena ei oleks autor (ja teised lapsed) iialgi sellest kaevanduslinnast pääsenud, sest nad oleksid pidanud seda elu normaalseks ja sellega kohanenud.

Raamat võitis mitmeid auhindu, on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde ning ja sellest on valmimas film Jennifer Lawrence’iga Jeannette’i osas.

Kaja Kleimann

Siegfried von Vegesack “Balti tragöödia”

Siegfried von Vegesacki teos “Balti tragöödia” oli minu jaoks 2014. aasta parim lugemine. “Balti tragöödia” andis edasi palju huvitavaid emotsioone ning avas silmi mineviku kohta. Varasemalt polnud ma baltisaksa eluga kursis, seega oli “Balti tragöödia” lugemine mulle ukseks, mis avas uusi mõtteid.

vegesackbaltitragoodiaRaamat annab edasi baltisakslasest tegelase Aureli elu. See on läbiv vaade ühe noore mehe üleskasvamisest baltisakslasena ning sellest, kuidas ta üritas ennast identifitseerida baltisakslast siin maailmas. Baltisakslased olid Saksamaalt tulnud sakslased, kes nii-öelda koloniseerisid Baltimaad ning jäid siia pidama. Seetõttu arenesid nad Saksamaast eemal, kuid siiski olid suurenisti mõjutatud oma emamaast. Kui Baltimaad kuulusid Venemaa alla, tuli ka mõjutusi sealt poolt.

Aurelil tekib identiteedikriis, ta ei tea enam kuhu baltisakslased kuuluvad. Ideaalis tundsid nad ennast sakslastena, kuid Saksamaal ei peetud neid sakslasteks, vaid pigem vene-sakslasteks. Venelased aga pidasid baltisakslasi sakslasteks, mille tõttu vaadati neid veidikene altkulmu, sest nad erinesid teistes siin elavatest rahvastest ning nad olid valitseval positsioonil. Samamoodi suhtus ka alamrahvas baltisakslastesse kui sakslastesse. Kuid baltisakslasest Aureli jaoks polnud enese liigitamine niivõrd lihtne kui teiste osapoolte jaoks. Aurelit töödeldi juba väiksest peale eristama inimesi sotsiaalstesse kihtidesse. Alamrahvas oli nii-öelda teisel pool klaasseina, mis hoidis neid aadlikest eemal. Sellisest jaotusest ei saanud Aurel väikese poisina aru, sest tema jaoks olid nad samasugused inimesed nagu tema isegi. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem ta hakkas mõistma klaasseina tähendust.

vegesacknoorenaKriisi küüsis olev Aurel pidi taluma pidevalt eristamist. Ta oli oma perekonna noorim poeg ning rohkem omaette kui vendadega, kes lävisid omavahel. Aurelil tekkisid raamatu vältel sidemed erinevate tegelastega, kellest ta siiski pidi ilma jääma. Teda kimbatas pidev ebaõnn, sest ta jäeti alatasa üksinda. Mulle näib, et elu oli natukene liiga karm ja ebaõiglane tema suhtes, kuid raamatu puhul oli see kindlasti vajalik, et peategelast edasi arendada. Selline ebaõnn inimeste kaotamise tõttu tegi Aurelist tugevama ja huvitavama karakteri. Tema soov saada aru enda kohast siin maailmas viis teda edasi. See soov sütitas teda arenema inimesena, saada targemaks, et mõista lõppude lõpuks oma olemasolu eesmärki.

Selleks, et ravida oma identiteedi probleeme püüdis Aurel leida kuuluvustunnet. Seda otsis ta erinevail viisil, nagu näiteks astus ta ülikoolis olles korporatsiooni. Seda tegi ta teiste lähedaste eeskujul ning arvas olevat õige ja prestiižikas. See on mõistev samm, sest Aurel oli väiksest peale soovinud leida enda tähtsust ning korporatsioonis aset leiduv vendlus pakkus talle mõningast rahulolu, kuid see siiski polnud täielik. Samamoodi käis Aurel ennast Saksamaal leidmas nägemaks seda, kuidas tõelised sakslased elavad. Ta tahtis tunda saksa elu enda ümber, kuid see muutus hoopis negatiivseks kogemuseks. Nimelt sakslased ei defineerinud teda sakslasena, vaid nägid teda kui vene-saksa segu. Selline arvamus oli Aureli jaoks valus löök, sest ta oli alati hoidnud Saksamaa poole ja üritanud olla sakslane. Kolmandaks näiteks Aureli kuuluvustunde rahuldamisvajadusest võiks olla tema astumine sõjaväkke. Ta tahtis võidelda, kuid ta jäi pidevalt eemale sõjateenistusest, sest ta polnud kõlbulik. Siiski hiljem sai ta sõduriks, mis pidi rahuldama tema vajadust kuuluda nii-öelda kangelaste sekka. Ta tahtis anda panuse oma kodumaa vabastamiseks ning sellega tõestada, et ta pole kasutu erak.

baltischetragodie“Balti tragöödia” kajastab ka väga hästi alamrahva elu ning nende suhet aadlikega. Aureli vaatepunkti läbi sai näha lätlasi (ja ka väheselt mainitud eestlasi) teise nurga alt. Tavaliselt neis ajaloolistes teostes, mida ma varem olen lugenud, on lähtutud talupoegade või teenijate kogemustest, kuid nüüd oli see vastupidine. Selline vaatepunkt pani mõistma seda, miks ei sallitud nii väga talupoegi ja miks koheldi neid nõnda halvasti. Aadlikud olid vägagi paranoilised ja üleolevad, mistõttu oli nende jaoks tähtis omada kontrolli enda alluvate üle. Talupoegi peeti salalikeks, kurjadeks ja rumalateks inimesteks, keda ei saanud usaldada. Neid pidi taltsutama nagu loomi, mistõttu tekkiski ilmne vastasseis alamrahva ja ülemrahva vahel. Kui teoses algas revolutsioon, siis kohemaid hakati mõisaid rüüstama ja aadlikke tapma. Seda ilmselt seetõttu, et valada välja enda sees elanud vimma, mis nii pikka aega oli alamrahvas elanud.

Kui tuua võrdluseks eesti kirjaniku Eduard Vilde teose “Mahtra sõda”, mis kajastas sarnaselt aadlite ja alamrahva elu, siis seal on lähtutud rohkem talupoja elust. Kuna mul oli ideaalne võimalus lugeda neid raamatuid kõrvuti, siis see andis palju rohkem juurde. Ühes teoses näed sa elu läbi talupoja silmade ja teises teoses läbi aadliku silmade. Seetõttu tekkis olukord, kus sai mõista mõlemaid pooli ning analüüsida nende käitumist. Olgugi, et ajaliselt olid need raamatud üksteisest natukene eraldi. Mahtra sõda käsitles 19. sajandi keskpaika ja “Balti tragöödia” oli rohkem 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguses. Seda paremini tekkis selline ajaline joon, mida jälgida. Kuna ühes teoses oldi alles vabanetud pärisorjusest, aga teises teoses oli juba talupoeg saanud mõnda aega vabam olla.

siegfried-von-vegesackSeega nähti eestlasi, lätlasi ja ka venelasi kui võõraid, kes ohustasid nende kodu. Aurel kartis, et võõrad võtavad ta kodu ära, mistõttu ta tundis sisimas viha nende võõraste vastu. Samas on paradoksaalne see, et kõik teenijad olid valdavalt lätlased, kellega Aurelil olid sügavad sidemed. Ta oli ju nendega koos üles kasvanud ja võtnud neid kui osa perekonnast. Selline käitumine näitab peategelase ebaküpsust ja temas keevat segadust, mis koos identiteedi problemaatikaga viib teda raamatus edasi. Selline sisemine võitlus tegigi lugemise väga huvitavaks, sest see andis edasi nii palju emotsioone ja aitas mõista peategelast ning tema nii-öelda piina. See piin lisas Aureli karakterile põnevust juurde ja andis täielikuma lugemiskogemuse.

“Balti tragöödia” on suurepärane teos aitamaks inimestel näha minevikku teisest vaatenurgast. Aurel on väga hea peategelane, kelle silmade läbi saab seda teekonda näha. Teoses esinevad identiteedi probleemid ja vastandumised võiksid olla abiks ka meie tänapäeva elus esinevatele olukordadele, kus me ei mõista mõne teise rahvuse käitumisviisi. Kasvõi saab näiteks tuua venelaste olukorra praeguses Eestis, kus nad on sarnaselt jäänud kahe maailma vahele nagu teoses oldi Venemaa ja Saksamaa vahel. Seetõttu on “Balti tragöödia” andnud mulle uusi viise ja lähenemismeetodeid, et mõista vähemusrahvuste olukorda võõral pinnal. Siit võib järeldada, et “Balti tragöödia” on kui ajalooline õppetund, mis tuleb igale lugejale kasuks.

Kaspar Kärner
Tartu Ülikooli üliõpilane

Noore Siegfried von Vegesacki pilt on pärit riigiarhiivi lehelt,
vanem pilt Vegesackide suguvõsa lehelt.

Olev Remsu Supilinna triloogia

supilinna1Olev Remsu on palju aega ja lehekülgi pühendanud Tartust ja eriti Supilinnast jutustamisele. Igale inimesele on tema kodulinnaga seotu tähtis ja oluline, tartlaste jaoks tähendavad need raamatud kindlasti rohkem kui teistele lugejatele.

Olev Remsu on Tartus sündinud ja kasvanud, lõpetanud (tänase) Hugo Treffneri gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli. Ühes 2009. aastal samuti Tartuga seotud raamatu “Musketäride muundumised” ilmumise puhul ilmunud intervjuus ütles Remsu Raimu Hansonile, et ta teab Tartust asju, mis ei kuulu ainult talle ja ta on mingil määral lausa kohustatud meie kollektiivset mälu rikastama.remsumusketäride

“Tegelikult olen ma jäänudki tartlaseks. Indrek Hirv on kuskil enda kohta kasutanud väljendit tartlane eksiilis, see sobiks mullegi. Paar korda aastas sõidan ma Tartu jalgrattaga risti-põiki läbi, vaatan kõik uusrajatised üle. Mulle tundub, et ehitatakse mulle, ehitatakse minu linna. Väga tahaksin tagasi!” (Samast intervjuust)

supilinna2“Supilinna poisid” (2012) on autobiograafiline mälestusteromaan, mis räägib 1950. aastate poiste Supilinnast, kampadest, pättidest ja poeetidest, sõprusest ja armastusest. “Supilinna surmade” (2012) tegevusajaks on 60. aastad, eelmisest raamatust tuttav peategelane Kolla on juba noormeheks sirgunud, keskse tähelepanu all on rahareformiga seotu. “Supilinna armastajad” (2013), triloogia viimane osa, kus tegevusajaks on 60. aastate teine pool, ilmus kahe raamatuna (I osa, II osa).

Ants Juske on “Postimehes” avaladanud arvamust, et Remsu peaks selle triloogia eest saama Tartu aukodaniku tiitli.

Kaja Kleimann