Archive for the ‘Kalda, Kristel’ Category

Oskar Luts “Soo”

Režissöör Ergo Kuld on saanud valmis filmi “Soo”, mis põhineb Oskar Lutsu samanimelisel romaanil. Võiks arvata, et Lutsu ühe järjekordse loo juures pole midagi avastada – me kõik justkui omast arust teame, milline oli rahvakirjaniku huumorisoon, millised meelisteemad või isegi lemmikkõrtsid. Ent ootamatult avaneb midagi teistsugust, rahutut ja painajalikku, näeme „Soo” loos vilksamisi Lutsu eksistentsialistlikku ja melanhoolset külge, millest paljudel ometi tänini aimu pole.

Kuidas on see võimalik, et me ei teagi Lutsust kõike, on see ikka seesama Kevade-Luts, on see üldse Luts, kellest käib jutt? 1936. aastal ilmub ajalehes „Tallinna Post” anonüümne kiri, mis väidab, et „Soo” (algse pealkirjaga „Kirjutatud on…”) kirjutas valmis hoopis Nipernaadi, st nooruke August Gailit: „Aga kuna tal puudus nimi kirjanduse alal, siis polevat ta usaldanud selle asjaga avalikkuse ette ilmuda” (Aivar Kull „Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest”, Ilmamaa, 2007). Nii Oskar Luts ise kui hilisemad kirjandusloolased pole seda tõsiseltvõetavaks süüdistuseks pidanud, ent järjekordse tumeda varju heidab see „Soole” sellegipoolest.

Lugu ise on lihtne. Koduta kunstnik Toomas Haava tuleb Pariisist maale oma täditütre tallu suvitama. Kerglane flirt soo serval elava neiuga (alias Metskass) päädib peategelasele pooleldi tahtmatult traagiliste sündmustega, kus käib mäng elu ja surma peale, sest Metskassile on ka kohalikud barbarid ja luularid silma peale pannud. On pinget, painet ja tagaajamist, ja keegi lõpetab mülkas. Lõpp saab aga nii ootamatu lahenduse, et painab lugejat veel tükk aega tagantjärele.

Lutsu „sood” võib mõista justkui mõne kõrgema väena, kes inimese mõistust sooaurude, seal elavate metsikute vaimude ja tulukeste abil tumestab ja teda kindla sihiga sirgelt eluteelt kõrvale, halvemal juhul isegi laukasse meelitab. Ka tänases näiliselt turvalises „laudtee-maailmas” võib olla palju nähtamatut sood, kus miski pole nii nagu paistab ja väljapääs tundub õnneasi.

Kutsusime „Soo” raames lugemisklubisse geograaf Piret Pungas-Kohvi, kes on muuhulgas uurinud soo kujutamist eesti kirjandusloos. Saime teada, et 19. saj lõpus ja 20. saj alguses nähti sood kui hirmu ja õudu tekitavat lödist paika, kus võis kergelt (ka soovaimude ja virvatulukeste abil) teelt eksida. Nii kirjeldab ka Luts sood kui kui kihisevat ja korisevat paika, kus soovaimud keedavad määratuis kateldes suppi. Tänaseks on soodest ka kirjanduses saanud sageli hoopis esteetilise ja ökoloogilise väärtusega paik, kuhu minnakse liigirikkust leidma ja vaimu puhkama.

Olgu tema mainega kuidas on, aastatuhandete jooksul kujuneneud soo ise pole oma olemuselt muutunud. Muutunud pole ka see, et soo juures on ikka veel palju avastamata ja mõistuse poolt seletamata. Kasvõi needsamad virvatuled – öösiti soodes vilkuvad valgusilmutused, mille tekkimise põhjus on teadlastele tänini ebaselge.

Kõike ei saa ka raamatu juures ära seletada. Tuleb oma toas tuluke põlema panna, tekk ümber tõmmata ja ise ridade vahele matkama minna.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Jean Cocteau “Inimese hääl”

“Hallo, hallo, hallo…

Prantsuse kunstnik, kirjanik, lavastaja ja filmirežissöör Jean Cocteau (1889-1963) kirjutas oma mononäidendi “Inimese hääl” (e. k. kogumikus “Kolm näidendit“) pea sajand tagasi, aastal 1930. Muljetavaldavalt on tekst ajaproovile vastu pidanud, seda on lavastatud teatris, sh hiljaaegu Tallinna Linnateatris eesotsas Evelin Võigemastiga (2020), ning sellest on vändatud mitu maailmakuulsat filmi. Viimasena tuli oma lühiversiooniga 2020. aastal välja hispaania režissöör Pedro Almodóvar, mis meil õnnestus oma lugemisklubiga “Trükimust ja pool pokaali” ka ära vaadata.

Lugu ise on pealtnäha lihtne – mahajäetud naine vestlemas viimast korda telefonitsi oma ekskallimaga. Oh ei, mingit melodraamat ega ninaluristamist siin ei taodelda, naine üritab vapralt oma pealerulluva tundelaviini ja hirmutava üksildusega hakkama saada ning selle keskel ellu jääda. Vähemalt proovib, kuigi ürituseks võib see olenevalt tõlgendusest jäädagi. Ja siin lähebki asi huvitavaks. Tekst on kirjutatud nii plastiliselt, et iga ajastu, iga ühiskond võib siit välja voolida oma Naise. On see siis emantsipeerunud emailves või taltsas puurikanake. Võib kirjutada loole ka oma sisu ning lõpu. Erilist taustavärvi lisab näidendile hetkel inimesi üleilmselt kapslitesse ajav viirus, muutes “Inimese hääle” kui üksilduse sümbolteksti taas kord päevakohaseks. Üksildus, nagu ka viirus ei tunne vanuse-, soo- ega nahavärvi piire, aga erinevalt viirusest puudub selle vastu vaktsiin.

Almodovar on tekstiga üsna vabameelselt ringi käinud, vastavalt oma maitsele, taotlusele ja ajastu vaimule. Esiplaanil on luksus, värv ja detail, tagaplaanil kujund ja sümbol, aga kõik see vaid lisab vürtsi peategelasele – elukogenud Naisele, keda mängib iga rakuga kohal olev inglise näitleja Tilda Swinton. Rohkem ridu filmile ei pühendagi – soovitaks vaid seda vaadata pärast näidendi lugemist, telelavastuse vaatamist või raadiokuuldemängu kuulamist. Sest ka kohaliku kultuuriruumi tõlgendused eesotsas näitejate Ines Aru ja Anu Lambiga on kättesaadavas kauguses, sealjuures täiesti tasuta.

Et kirjapandu ajastusse sügavamalt sisse kaevuda, kutsusime oma lugemisklubisse neid “kaevureid”, kelle igapäevaleib see on. Sel korral avas tausta Tartu Ülikooli prantsuse kirjanduse kaasprofessor Tanel Lepsoo. Ilma temata jäänuks meil kuulmata, milliseid paralleele võib tõmmata sajanditaguse moodsa Euroopa ja tänapäeva vahel, kui võrrelda inimeste ja tehnoloogia suhet. Cocteau sõber ja mõjutaja, kirjanik Marcel Proust tellis juba sada aastat tagasi kohvikust telefoniga jäätist koju, meie oma Boldi-Woldiga pole siin mingid pioneerid. Ja nagu tänapäeval, kaasnesid ka siis tehnoloogiaga nii omad vaimustused kui hirmud, näiteks peljati, et telefoni teel saab ühendust teispoolsuse…”

(Siinkohal blogija hääl katkeb. “Mobiiltelefon, millele te helistate, ei ole sisse lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiironda”.)

Kristel Kalda
Lugemisklubi “Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Jutupeatus

Kevad kohe kustub rohelusse. Põhjus jalutamiseks võib aga olla ka kirjanduslik. “Jutupeatus” kaardistas ära 100 paika Eestimaal, mis on seotud mõne olulise kirjandusteosega, ja paigaldas neisse viidad. Näiteks Toomemäel Inglisillale sattudes võib tudeng leida eest sildi, millel seisab:

“Ma vaatan Inglisillalt linna.
Mind ootab auditoorium.
Ent kuidagi ei tahaks minna –”

Nii saab ta teada August Sanga luuletusest “Mälestus”. Ja kui huvi süveneb, võib see tudeng võtta taskust nutitelefoni, linkida QR-koodi abil Jutupeatuse kodulehele ja kuulata sealt tervet luuletust Ain Lutsepa esituses.

Auditooriumi jääb siis sel korral küll minemata, aga sellest polegi lugu, kui ülikool püsib endiselt distantsõppel.

Kristel Kalda

Mudlum “Tõsine inimene”

m_kaas_6-TRYKK-OKMuhu mustlashinge Mudlumi prillid, millega ta maailma vaatab, on tugeva miinusmärgiga, lubades tal märgata ja kirjeldada elukübemeid, mida on samasuguse detailsusega hiljaaegu kirjeldanud näiteks Andrus Kasemaa “Leskede kadunud maailmas”, oma samuti esimeses proosaromaanis.  Kui Kasemaa peatus peamiselt vabariigiaegsel ja sellele eelneval ajal, siis Mudlumi mälupiltidest joonistub nõukaaegne eluolu. Temagi raamatust leiame ühe lese, Juhan Smuuli viimase naise tädi Elleni, kelle majas ja peas valitseva segadusega saab lugeja üksikasjalikult tutvuda. Mudlumi pilk on armutult tähelepanelik. Kui ta teile külla satuks, kirjeldaks ta igat teie rihveldatud või rihveldamata vaasi ja köögikapis leiduva jahu lõhna. Väikese Mudlumi mälestustest tinti ammutav sulg jookseb mikromaailma kirjeldades enneolematu nobedusega, ent tähendused ei suuda sellega alati sammu pidada ega makromaailma vaateid selgelt välja joonistada.kasemaaleskede

Mälu ei anna kirjanikule armu ka raamatu lõpus, kui ta väga suure pimeduse käes väga väikesele saarele suundub, ikka sinna lapsepõlve-Muhu saarele. Nagu suundus oma raamatuga ka Kasemaa — Poeedirahule. Kuid Kasemaa raamatu viimane punkt oli rasvasem kui Mudlumi oma, kohalejõudmise rahu oli seal sügavam.

Kristel Kalda
Tartu kultuuriosakonna  peaspetsialist