Ungari noir — Vilmos Kondor “Budapest noir”

Mul on üks vana mustvalge postkaart, mille esiplaanil on väike nukulik tüdruk. Tal on pikad lahtised juuksed ja seljas päevinäinud mantel. Taamal seisab keegi naine, võimalik et ta ema, kelle nägu pole näha. Pildistatud on hetke, mil tüdruk on naise käest lahti lasknud ja vaatab tõsisel pilgul otse kaamerasse. Postkaardi tagaküljel on pildiallkiri: Roma. See postkaart on mu mälestus Ungarist, kus romasid-mustlasi elab pea sama palju, kui on eestlasi kokku.

See tõsine tüdruk postkaardil meenus kohe, kui sai loetud “Budapest noir’i”, ungari kõige kuulsama krimisarja avaromaani. Seal hakkab krimiajakirjanik Zsigmond Gordon lahendama tänaval tapetud juudi prostituuditüdruku mõrva. Võib ju aimata, kui keeruline on olla Budapestis juut 1936. aastal, romaani toimumisajal, mil üks paremäärmuslik peaminister asendub teisega ja kasvab natsi-Saksamaa mõjuvõim. Kuidas elavad mustlased 2023. aasta Ungaris? Vastust võib otsida inimõiguslaste raportitest.

Aga kes otsib mõrvaloo lahendust ja romaani mõtet rassistliku juhtlõnga järgides, on valel teel. Kirjaniku fookus on sõltumatul julgel ajakirjanikul kui vaba sõna saadikul. Kuidas suudab üksikisik keset omavoli ja hullumeelsust säilitada oma terviklikkuse ja iseseisvuse? Kuidas ta suudab nii, et kui vaja, teeb üksi ära selle, mida enda ja kodumaa seisukohast tähtsaks peab? Nii on rääkinud romaanisarja autor Vilmos Kondor meie ajakirjandusele antud intervjuus. Selle mõttearendusega reedeb ta “Budapest noir’i” seose tänapäevaga, Victor Orbani paremäärmusliku kursiga.

Klubiõhtul külas käinud tõlkija ja ungari keele õppejõud Krisztina Tóth suunas jutu tänapäeva Ungari poliitikalt kõrvale. Kes oskab vabadust hinnata, mõistab seda ängi. Aga Budapesti tasub reisida küll, külastada seal Gellérti sauna, süüa kastanikreemiga saiakesi ja otsida kohvikutest Kesk-Euroopa vanaprouade ja -härrade väärikust. Seda, millest kirjutab ka Vilmos Kondor, kui ta kirjeldab peategelase Zsigmondi isa moositegu: “Vana oli nõus vaid ühe järeleandmisega: ta keeldus küll pintsakut seljast võtmast, kuid kääris selle käised koos särgivarrukatega üles. Mille otsene tagajärg oli loomulikult see, et kui mitte mansetid – pani ta ju iga päev selga puhta särgi -, siis pintsakukäised tegid tema eelmise päeva katsetustest omamoodi kokkuvõtte.” (lk 38). Sellise reisi saatjaks sobib raamat imeliselt, samal ajal saab ka kaardi pealt järge ajades samu tänavaid mööda jalutada.

Niisiis, kui seni on ungarist kirjandusest tuttavad vaid “Pál-tänava poisid” ja “Egeri tähed”, siis tasub sinna kõrvale võtta ka Vilmos Kondori krimisarja. Aga kui elus üldse ainult üht raamatut ungari kirjandusest lugeda, siis soovitas Krisztina Tóth meil võtta selleks György Dragomani romaani “Tuleriit“.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Kassidest ja muust. Ja mitte ainult hulludele (Vaino Vahing “Päevaraamat”)

“Ainult juhuse tõttu sünnib Salong: üht auahnusest ülespiitsutatud psühhiaatrit, kes teadlikult ja karjääri huvides hukkab loendamatul arvul katseloomi – kasse –, kuna vajab nende elavaid ajusid eksperimentideks, tabab patoloogiline kurbus, võimetus taluda lootust, ja oma kurbuse lohutamatuses hakkab kirjutama.” Nii kirjutavad Vaino Vahing ja Madis Kõiv ühisteoses “Endspiel: Laskumine orgu”.

Psühhiaater-kirjanik Vaino Vahingu Salong asus 1960-70te Tartus Nõva tänaval, tänaseks kõrgub toonase kahekordse puumaja asemel viiekordne hruštšovka ja ümbrusest õhkub kõike muud kui salongilikkust. Sinna hruštšovka seinale tuligi paigutada mälestustahvel Salongile ja seal elanud Vaino Vahingule, kui otsisime kunagi kohakirjandust märgistava JutuPeatuse sildi jaoks sobivat kohta. Tolleaegsete loome- ning vaimuinimeste eneseharimis-, peo- ja vestluskohast Salongist kirjutab Vahing põhjalikult oma päevaraamatutes, mis on ainuvõimalik sissejuhatus ta loomingusse. Kassid jättis Vahing ühel hetkel rahule, nemad teda mitte nii väga. Kui meil oli raamatupoes Biblioteek Vahingu-teemaline lugemisklubi õhtu, ilmus kusagilt kohale ka mustakirju kass, kes sellest olengust inimeste süles viimast võttis.

Ent Vahing ei eksperimenteerinud ainult kassidega.

Elukauget, väljamõeldud tegelastega fantaasiaküllast proosat ei maksa Vahingu loomingust otsida. Kirjanik-Vahingu loominguline allikas oli ta oma elu ja seda jutustas ta oma proosas edasi ausalt ja paljudele osalistele tänini valusalt. Selles sõna otseses mõttes eluteatris lavastas Vahing oma sõprade ja tuttavatega erinevaid situatsioone, provotseeris neid ja pani “oma näitlejaid” psühholoogiliselt proovile. Mängis nende, hiirtega, nagu üks kasside seast. Provotseeris elu ennast, dramatiseeris seda üle ja elas pidevas piirisituatsioonis.

Selle aususega tahtis ta luua midagi enneolematut, midagi, mis oleks teistsugune ja kordumatu.

Praktiseeriva psühhiaatrina ei jätnud ta ka oma “õpikut” ainult enda teada, vaid oli paljudele tolleaegsetele, ennekõike teatriinimestele Jungi ja Freudi, Adleri ja Huizinga teooriate ning ka näiteks psühhoanalüüsi tutvustajaks.

Lisaks sundis ta end järjekindlalt harima, raamatuid lugema, ja kahtles endas pidevalt. Need on jooned, mis on ütlemata sümpaatsed ja tunduvad kuuluvat pigem ajalukku kaduva inimtüübi omaduste hulka kui tänapäeva inimesele.

Vaino Vahingu päevaraamatute (“Päevaraamat. I : [1968-1973]“, “Päevaraamat. II : [1974-1984]“) põhjal tegi lavastusliku dokfilmi Rainer Sarnet, pannes kokku kino ja teatri ning andes väga vahinglikult edasi nihestatust ja piirisituatsioone. Filmis kurdab näitleja Hannes Kaljujärv, et tänavapilti rikastavat ohutut hullust on tänapäeval vähemaks jäänud, linn on mandumas, sest pole enam kuketädisid ja igasuguseid kirejaid. Meie klubiõhtust osa võtnud psühhiaater tõdes, et küllap on siin oma roll ravimitel, mis on odavam viis nihestatust normaalsusesse ajada kui näiteks psühhoanalüüs.

Ehituspoest võib aga leida puitotsaga kellut nimega Kassikeel Jung. On veel lootust! Mjäu.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Haruki Murakami “Drive My Car”

Kui The Beatles John Lennoni sõnadele loodud lauluga “Drive My Car” 1965. aastal välja tuleb, on üks Jaapani melomaan, kirjandusõpetajate poeg Haruki Murakami vaid 16-aastane. 49 aasta pärast kirjutab seesama poiss, kelle kuulsus on selleks ajaks oma kombitsad samuti biitlite kombel üle maailma laiali ajanud, novelli pealkirjaga “Drive My Car”* (2014).

1978. aastal, kui Jaapanis Kanagawas sünnib tulevane Jaapani filmirežissöör Ryusuke Hamaguchi, otsustab Tokyos džässbaari pidav Haruki Murakami üht pesapallimängu vaadates hakata kirjanikuks. See juhtub aastal 1978. 43 aastat hiljem väntab seesama Hamaguchi maailmakuulsaks saava filmi “Drive My Car” (2021), mis põhineb omakorda Murakami samanimelisel novellil.

Murakami on öelnud, et ta teeb kirjutatud stseenidest peas omaenda filmi ja et just see on ilukirjanduse loomise üks rõõme. Palju pole tema enda ülipopulaarset loomingut siiski teistele nähtavaks ekraniseeritud, üks edukamaid on režissöör Tran Ang Hungi romantiline draama “Norwegian Wood” (2010), mis jõudis Veneetsia filmifestivalil nominentide hulka. Hamaguchi on seda paradoksi põhjendanud sellega, et Murakami annab oma kirjutistes edasi enamasti sisemisi tundeid, mida on raske ekraanile tuua.

Novelli “Drive My Car” üks suurimaid väärtusi seisneb julguses ja oskuses vaadata elule näkku ka pärast surma. Lugu ise on mitmekihiline. Südamest armastatud abikaasa surma järel peab näitleja Kafuku võtma endale autojuhi, kelleks saatuse tahtel osutub noor naine — täiesti silmapaistmatu ja reserveeritud nokamütsitar, kelle parim omadus on tema sõiduaegne vaikimine. Ometi on autojuhi lausuda mõned elumuutvad mõtted, et Kafuku saaks oma eluga edasi minna, mitte ei jääks piinlema igavesse hinge närivasse „mikside” võrku. Sest just sinna on ta langenud pärast arusaamist, et nende väliselt siledapinnalises abielus oli ometi peidetud karisid. Ta elab teeseldes oma kadunud naise endise armukese sõbrana, näitleb nii töös kui eraelus ega suuda enam päriselt elada.

Murakami teksti on peidetud peategelase paralleel Tšehhovi onu Vanjaga, hilises keskeas mehega, kelle elu on justkui jäänud elamata. See nii murakamilik mitmekihilusus võimaldab kujutlusvõimel lennata edasi sealt, kuhu kirjanik punkti paneb. Ja nii on meil võimalik näha sõnastamata jäänut režissööri jätkuloona filmis, mis põhineb küll Murakami loomingul, on aga täiesti omaette ja oluliste lisakihtidega kunstiteos.

Kui me oma klubiõhtul Murakami loomingut käsitlesime, käis meil esinemas japanoloog Ene Selart. Ta kirjeldas muuhulgas, kui suur roll on jaapani kultuuris nähtamatul ja sõnastamatul ning kui kandev roll on vaikusel. On tegevuse, sõnade ja vaikuse tasand. Filmis on üks koht, kus heli vaikib ligi minutiks, ekraanil on näha vaid lumiste mägede vahel sõitvat autot. Saal istub hiirvaikselt ega julge hingatagi. Sisutühje hetki ja vahutavaid sõnu täistuubitud ajastul on uskumatult teraapiline lasta end täita ridadevahelise vaikuse, sõnatäpsuse, viipekeele ja liikuva pildi minimalismiga.

Nüüd on aeg keerata biitlite „Drive My Car” kinni – ja jaapanipäraselt vaikuse mõtteid kuulata.

…

..

.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

________________________________________________

*Eesti keelde pole novelli veel tõlgitud, inglise keeles leiab selle kogumikust “Men Without Women” (2017).

Rosa Liksom “Kupee nr 6”

“Ees oli uus päev, selle oranžid härmakaasikud, männisalud, mille varjus kõndisid ettevaatlikult loomad ja lagendikul lainetas värske lumi, valged laperdavad püksiharud, lõdvad peenised, sussud, tussud ja pussud, laiad lillelised flanellöösärgid, villased sokid, suurrätid, turritavad hambaharjad.”

See on Soome kirjaniku Rosa Liksomi kirjeldatud Nõukogude Venemaa kusagil 1980te lõpus. Pilguheit välja rongiaknast, mis sõidab Moskvast Ulaanbaatarisse Mongoolias. Noor soomlanna ja paljunäinud Vene macho ühes kupees. Relvituks tegev sõnavalang vastu vaikuse seina. Härmakaasikud ja lõdvad peenised, maastikupoeesia ja ähvardavalt pea kohal rippuv vägivald ühes hetkes. Läbivalt ühes rongis ja ühes raamatus.

Midagi suurt tegelikult nagu ei juhtugi. Väliselt. Ometi juhtub selle mõnepäevase teekonna jooksul nii palju. Purunevad stereotüübid, langevad maskid, vankumatuna tundunud üksildus saab kõikumapaneva hoobi.

Inimese üksilduse teema on tugevalt esiplaanil Soome režissööri Juho Kuosmaneni samanimelises filmis, mis võitis 2021. a Cannes’i filmifestivalil Grand Prix. Meistriteoses, mille kaasstsenaristid olid eestlased Andris Feldmanis ja Livia Ulman. On esiplaanil enamgi veel kui raamatus, mis on mitmeplaanilisem, sealt leiab ka teisi kihte. Üksilduse purustamise pitser vajutatakse vaatajale hinge selgelt ja mõjuvalt, jää või uskuma – kuigi raamatus on ju kõik teisiti. Kõrvale on jäetud 1980te Nõukogude Liidu värvikas kujutamine, mida filmis asendab hoopis 1990te lõpu kauboimetsikus ja kõik-on-võimalik suhtumine. Kui ikka midagi on väga vaja, nagu näiteks “karu tagumikus” petroglüüfid ehk kaljujoonised oma silmaga ära vaadata, kuigi sinna “perseauku” ei lähe ühtegi teed ja ka laevad ei liigu suure tuisu tõttu, siis tuleb need ära vaadata maksku, mis maksab. Olgu hinnaks kasvõi elu, sest mis väärtus teravate sündmusteta elul ikka on.

Nõukogude Liidus elanud inimene lugegu kindlasti raamatut, seal on palju äratundmist teemal Nõukogude elukool. Koguni nii palju, et iseenesest vajub näpp lugedes Kino muusika kuulamise nupule ja teine käsi haarab Ivan tšai klaasi poole, et taust veelgi ehedam oleks.

Lugemisklubi “Trükimust ja pool pokaali” kutsus oma “Kupee nr 6” õhtule nii eelmainitud stsenaristid kui Heidi Iivari Soome Instituudist. Heidilt saime teada, kuidas Rosa Liksom ja paljud teised soomlased käisid õhinal Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes Moskva ja Leningradi kõrgkoolides õppimas, kuidas võrdsemat maailma ehitada. Kohapeal saadud šokk peideti kodumaale naastes mitme kihi alla ja avalikult kiideti sotsialistlikku imemaad edasi. Tagantjärele tegelevad soomlased siis alla surutud traumadega kirjanduses ja muus kunstis.

Stsenaristide Andrise ja Liviaga rääkides saime muuhulgas aimu, kuidas praegu valitsev ajastu suunab ka loojate tegevust. Raamatus olnud mitmekümneaastane vanusevahe oli peategelaste puhul kahanenud olemtuks ning naistegelasest oli filmis saanud võrdne, mehele mitte kuidagi alistuv partner. Elame ikkagi #MeToo ajajärgul.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

NÜÜD DÜÜN! Frank Herbert “Düün”

Sellest on möödas juba rohkem kui pool sajandit, kui Ameerika Ühendriikide algaja ulmekirjanik Frank Herbert kirjutas esialgu enamikest kirjastustest tagasi saadetud romaani „Düün“ (avaldatud 1965. a). Selle aja jooksul on „Düünist“ kujunenud teadusulme kultusteos, mida on maailmas müüdud enam kui ühtki teist raamatut sellest žanrist. Kuigi Herbert jõudis kirjutada „Düünile“ viis järge ja tema pojad veel tosina jagu osasid, peetakse olulisimaks ikkagi saaga esimest raamatut „Düün“ ja teist osa „Düüni messias“.

Herbert kirjutas „Düüni” veel enne, kui eesti keeles oli üldse olemas niisugune sõna nagu „ulme”. 1970. aastal ilmus toonases kultuurilehes Sirp ja Vasar kirjanik Henn-Kaarel Hellati artikkel „Ilukirjanduse põnevad provintsid”, kus autor kasutas esimest korda enda loodud sõna „ulme”. Enne seda oli levinud kohmakas sõnapaar „teaduslik fantastika”. Sõna võeti kiiresti laiemalt suhu ja nii püsib ta seal tänini. Vahel piisab ka ühe sõna leiutamisest, et end ajalukku jäädvustada. Tõsi, Herbert pidi veidi rohkem vaeva nägema.

Tänaseks on Eestis olemas isegi oma ulmeühing, mille asutaja Raul Sulbi kutsusime lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” „Düünile” pühendatud õhtule. Suures osas ulmekaugete klubiliste näppude vahele ja silme ette sattuski ulmeklassika tänu kinos jooksvale Kanada režissööri Denis Villeneuve’i samanimelisele filmile. Sulbil on õigus, kui ta ütleb filmi „Düün” kohta, et see on selline ulme, mida tahaks ulmet mittetundvale inimesele esimese asjana lauale pakkuda kui firmarooga.

Kirjapandule on üritanud elu sisse puhuda ka mitmed teised filmitegijad. Dramaatiliseima katse on teinud Tšiili juurtega prantsuse filmilegend Alejandro Jodorowsky, kelle üritusest sai üks kõige kuulsamaid filme, mis kunagi valmis ei saanud. Ja seeläbi üks kuulsamaid läbikukkumisi. Sellest omakorda on teinud väga hea filmi režissöör Frank Pavich, mis on muuhulgas hea õppetund selle kohta, kuidas kukkumise järel uuesti püsti saada.

Aga lõppeks, miks on üks pool sajandit vana fantaasia ajaproovile vastu pidanud ja pakub midagi ka kaasagsele ulmevõhikule? Isegi kui selles on üksjagu homofoobiat ja viiteid islamiusuliste vägivallalembusele – teemad, mida Villeneuve’i filmist enam ei leia? Üks põhjus peitub Raul Sulbi arvates selles, et teemad, mis olid aktuaalsed 1960tel, on päevakajalised ka täna, olgu nendeks siis ökoloogia ja loodusereostusega seonduv, narkootikumide tarvitamine, kosmosereisid või naftaressurssidega manipuleerimine. Teisalt suudavad saaga esimesed osad oma stiili ja jutustamisoskusega lugema naelutada ka need, kelle pilgud puurivad enamasti klassikalisema ilukirjanduse riiuleid.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Mehis Heinsaar “Pingeväljade aednik”

Gatsby uskus rohelist tuld,
seda ohjeldamatut tulevikku,
mis meie eest iga aastaga
ikka enam ja enam taandub.
Tookord lipsas ta meil käest,
aga mis sellest –
homme jookseme kiiremini,
sirutame käed kaugemale välja…
Ja siis ühel ilusal hommikul…
Niisiis rügame edasi,
paadinina vastuvoolu,
ja meid kantakse peatumatult
tagasi minevikku.

(F. Scott Fitzgerald “Suur Gatsby”)

Mehis Heinsaare looming ja ka eluviis, mille juurde kuulub vabakutselisus ja ohjeldamatu matkamine nii maal kui veel, on ehe näide tänases ühiskonnas pärivoolu ujumisest. Oot-oot, kas siin on kirjaviga, mõeldud on ikka vastuvoolu ujumist, küsib tähelepanelikum lugeja nüüd teksti autorilt. Aga vaat ei ole. Kui Fitzgeraldi Gatsby sõudis ka ise vastuvoolu jões, mis omakorda voolas juba vastuvoolu, siis Heinsaar ei kuluta energiat üleliigsele ja ujub samasuguses jões pärivoolu. Ta ei rüga teha kiretut palgatööd ega teeni suurkorporatsioonidele kasumit, vaid püüab juba aastaid kutselise kirjanikuna hinge sees hoida. Teda ei huvita progressiusule rajatud petlik tulevik, ta on mineviku mees tulevikust, — ja seetõttu meist ettenägelikult juba kaugel ees.

Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” laual oli septembris Mehis Heinsaare looming. Valik oli ajendatud filmitegijate Katri Rannastu ja Joosep Matjuse „Pingeväljade aednikust” – septembris esilinastunud dokumentaalfilmist, mis vaatleb kirjanik Heinsaart ja on nime saanud tema luulekogu järgi. Seal kogus leidub näiteks järgmine ehtheinsaarelik luuletus:

Pingeväljade aednik,
kollane nokamüts peas
ja kumalassuminast töötunked seljas,
sõidab neljasilmsel jalgrattal
pärast tööpäeva lõppu
tagasi koju.
Loogeldes kuppelmaastike vahel
lainepikkusel kolm tuhat üheksa mängu,
jõuab ta peale ränkrasket rännakut
täiesti väljapuhanult koju —
majja, mis väljast kui näpatud kiri,
majja, mis seestpoolt kui supitirin! —
et süüa seal ära üks
distsiplineeritud
õun.

 

(“Pingeväljade aednik. 4”
kogust “Pingeväljade aednik” (2018))

Kuppelmaastike vahel rattaga või jalgsi looklemine kingib Heinsaarele selle, mida paljud ostavad spaadelt või reisibüroodelt – täiesti väjapuhanud oleku, ära kodustatud rahu. See olek on nakkav, juba paljas Heinsaare peale mõtlemine mõjub kui lõõgastav šokolaadivann. Aga samavõrd kui Mehis Heinsaar on tihnikute ja kuppelmaastike kirjanik, on ta ka Tartu kirjanik.

Klubiõhtul Heinsaare kui nähtuse teemal arutlenud kultuurikriitik Sven Vabar tõi välja, et heinsaarelikuks saadakse kujuneda ainult 1990te aastate Tartus, teisiti poleks see olnud võimalik. Tihe kontsentratsioon andekaid loojaid, paljud neist laia silmaringiga igavesed üliõpilased – tänaseks juba välja suretatud liik, üleminekuühiskond oma kõik-on-võimalik mõtteviisiga nii heas kui halvas – kõik see lõi pinnaase, millest kasvas välja üks omanäolisemaid tänapäeva Eesti kirjanikke.

Heinsaart ja tema loomingut tasub niisiis tähele panna. Juba seetõttu, et ta näitab meile paradokside kaudu teed tulevikku.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Oskar Luts “Soo”

Režissöör Ergo Kuld on saanud valmis filmi “Soo”, mis põhineb Oskar Lutsu samanimelisel romaanil. Võiks arvata, et Lutsu ühe järjekordse loo juures pole midagi avastada – me kõik justkui omast arust teame, milline oli rahvakirjaniku huumorisoon, millised meelisteemad või isegi lemmikkõrtsid. Ent ootamatult avaneb midagi teistsugust, rahutut ja painajalikku, näeme „Soo” loos vilksamisi Lutsu eksistentsialistlikku ja melanhoolset külge, millest paljudel ometi tänini aimu pole.

Kuidas on see võimalik, et me ei teagi Lutsust kõike, on see ikka seesama Kevade-Luts, on see üldse Luts, kellest käib jutt? 1936. aastal ilmub ajalehes „Tallinna Post” anonüümne kiri, mis väidab, et „Soo” (algse pealkirjaga „Kirjutatud on…”) kirjutas valmis hoopis Nipernaadi, st nooruke August Gailit: „Aga kuna tal puudus nimi kirjanduse alal, siis polevat ta usaldanud selle asjaga avalikkuse ette ilmuda” (Aivar Kull „Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest”, Ilmamaa, 2007). Nii Oskar Luts ise kui hilisemad kirjandusloolased pole seda tõsiseltvõetavaks süüdistuseks pidanud, ent järjekordse tumeda varju heidab see „Soole” sellegipoolest.

Lugu ise on lihtne. Koduta kunstnik Toomas Haava tuleb Pariisist maale oma täditütre tallu suvitama. Kerglane flirt soo serval elava neiuga (alias Metskass) päädib peategelasele pooleldi tahtmatult traagiliste sündmustega, kus käib mäng elu ja surma peale, sest Metskassile on ka kohalikud barbarid ja luularid silma peale pannud. On pinget, painet ja tagaajamist, ja keegi lõpetab mülkas. Lõpp saab aga nii ootamatu lahenduse, et painab lugejat veel tükk aega tagantjärele.

Lutsu „sood” võib mõista justkui mõne kõrgema väena, kes inimese mõistust sooaurude, seal elavate metsikute vaimude ja tulukeste abil tumestab ja teda kindla sihiga sirgelt eluteelt kõrvale, halvemal juhul isegi laukasse meelitab. Ka tänases näiliselt turvalises „laudtee-maailmas” võib olla palju nähtamatut sood, kus miski pole nii nagu paistab ja väljapääs tundub õnneasi.

Kutsusime „Soo” raames lugemisklubisse geograaf Piret Pungas-Kohvi, kes on muuhulgas uurinud soo kujutamist eesti kirjandusloos. Saime teada, et 19. saj lõpus ja 20. saj alguses nähti sood kui hirmu ja õudu tekitavat lödist paika, kus võis kergelt (ka soovaimude ja virvatulukeste abil) teelt eksida. Nii kirjeldab ka Luts sood kui kui kihisevat ja korisevat paika, kus soovaimud keedavad määratuis kateldes suppi. Tänaseks on soodest ka kirjanduses saanud sageli hoopis esteetilise ja ökoloogilise väärtusega paik, kuhu minnakse liigirikkust leidma ja vaimu puhkama.

Olgu tema mainega kuidas on, aastatuhandete jooksul kujuneneud soo ise pole oma olemuselt muutunud. Muutunud pole ka see, et soo juures on ikka veel palju avastamata ja mõistuse poolt seletamata. Kasvõi needsamad virvatuled – öösiti soodes vilkuvad valgusilmutused, mille tekkimise põhjus on teadlastele tänini ebaselge.

Kõike ei saa ka raamatu juures ära seletada. Tuleb oma toas tuluke põlema panna, tekk ümber tõmmata ja ise ridade vahele matkama minna.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Jean Cocteau “Inimese hääl”

“Hallo, hallo, hallo…

Prantsuse kunstnik, kirjanik, lavastaja ja filmirežissöör Jean Cocteau (1889-1963) kirjutas oma mononäidendi “Inimese hääl” (e. k. kogumikus “Kolm näidendit“) pea sajand tagasi, aastal 1930. Muljetavaldavalt on tekst ajaproovile vastu pidanud, seda on lavastatud teatris, sh hiljaaegu Tallinna Linnateatris eesotsas Evelin Võigemastiga (2020), ning sellest on vändatud mitu maailmakuulsat filmi. Viimasena tuli oma lühiversiooniga 2020. aastal välja hispaania režissöör Pedro Almodóvar, mis meil õnnestus oma lugemisklubiga “Trükimust ja pool pokaali” ka ära vaadata.

Lugu ise on pealtnäha lihtne – mahajäetud naine vestlemas viimast korda telefonitsi oma ekskallimaga. Oh ei, mingit melodraamat ega ninaluristamist siin ei taodelda, naine üritab vapralt oma pealerulluva tundelaviini ja hirmutava üksildusega hakkama saada ning selle keskel ellu jääda. Vähemalt proovib, kuigi ürituseks võib see olenevalt tõlgendusest jäädagi. Ja siin lähebki asi huvitavaks. Tekst on kirjutatud nii plastiliselt, et iga ajastu, iga ühiskond võib siit välja voolida oma Naise. On see siis emantsipeerunud emailves või taltsas puurikanake. Võib kirjutada loole ka oma sisu ning lõpu. Erilist taustavärvi lisab näidendile hetkel inimesi üleilmselt kapslitesse ajav viirus, muutes “Inimese hääle” kui üksilduse sümbolteksti taas kord päevakohaseks. Üksildus, nagu ka viirus ei tunne vanuse-, soo- ega nahavärvi piire, aga erinevalt viirusest puudub selle vastu vaktsiin.

Almodovar on tekstiga üsna vabameelselt ringi käinud, vastavalt oma maitsele, taotlusele ja ajastu vaimule. Esiplaanil on luksus, värv ja detail, tagaplaanil kujund ja sümbol, aga kõik see vaid lisab vürtsi peategelasele – elukogenud Naisele, keda mängib iga rakuga kohal olev inglise näitleja Tilda Swinton. Rohkem ridu filmile ei pühendagi – soovitaks vaid seda vaadata pärast näidendi lugemist, telelavastuse vaatamist või raadiokuuldemängu kuulamist. Sest ka kohaliku kultuuriruumi tõlgendused eesotsas näitejate Ines Aru ja Anu Lambiga on kättesaadavas kauguses, sealjuures täiesti tasuta.

Et kirjapandu ajastusse sügavamalt sisse kaevuda, kutsusime oma lugemisklubisse neid “kaevureid”, kelle igapäevaleib see on. Sel korral avas tausta Tartu Ülikooli prantsuse kirjanduse kaasprofessor Tanel Lepsoo. Ilma temata jäänuks meil kuulmata, milliseid paralleele võib tõmmata sajanditaguse moodsa Euroopa ja tänapäeva vahel, kui võrrelda inimeste ja tehnoloogia suhet. Cocteau sõber ja mõjutaja, kirjanik Marcel Proust tellis juba sada aastat tagasi kohvikust telefoniga jäätist koju, meie oma Boldi-Woldiga pole siin mingid pioneerid. Ja nagu tänapäeval, kaasnesid ka siis tehnoloogiaga nii omad vaimustused kui hirmud, näiteks peljati, et telefoni teel saab ühendust teispoolsuse…”

(Siinkohal blogija hääl katkeb. “Mobiiltelefon, millele te helistate, ei ole sisse lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiironda”.)

Kristel Kalda
Lugemisklubi “Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Jutupeatus

Kevad kohe kustub rohelusse. Põhjus jalutamiseks võib aga olla ka kirjanduslik. “Jutupeatus” kaardistas ära 100 paika Eestimaal, mis on seotud mõne olulise kirjandusteosega, ja paigaldas neisse viidad. Näiteks Toomemäel Inglisillale sattudes võib tudeng leida eest sildi, millel seisab:

“Ma vaatan Inglisillalt linna.
Mind ootab auditoorium.
Ent kuidagi ei tahaks minna –”

Nii saab ta teada August Sanga luuletusest “Mälestus”. Ja kui huvi süveneb, võib see tudeng võtta taskust nutitelefoni, linkida QR-koodi abil Jutupeatuse kodulehele ja kuulata sealt tervet luuletust Ain Lutsepa esituses.

Auditooriumi jääb siis sel korral küll minemata, aga sellest polegi lugu, kui ülikool püsib endiselt distantsõppel.

Kristel Kalda

Mudlum “Tõsine inimene”

Muhu mustlashinge Mudlumi prillid, millega ta maailma vaatab, on tugeva miinusmärgiga, lubades tal märgata ja kirjeldada elukübemeid, mida on samasuguse detailsusega hiljaaegu kirjeldanud näiteks Andrus Kasemaa “Leskede kadunud maailmas”, oma samuti esimeses proosaromaanis.  Kui Kasemaa peatus peamiselt vabariigiaegsel ja sellele eelneval ajal, siis Mudlumi mälupiltidest joonistub nõukaaegne eluolu. Temagi raamatust leiame ühe lese, Juhan Smuuli viimase naise tädi Elleni, kelle majas ja peas valitseva segadusega saab lugeja üksikasjalikult tutvuda. Mudlumi pilk on armutult tähelepanelik. Kui ta teile külla satuks, kirjeldaks ta igat teie rihveldatud või rihveldamata vaasi ja köögikapis leiduva jahu lõhna. Väikese Mudlumi mälestustest tinti ammutav sulg jookseb mikromaailma kirjeldades enneolematu nobedusega, ent tähendused ei suuda sellega alati sammu pidada ega makromaailma vaateid selgelt välja joonistada.

Mälu ei anna kirjanikule armu ka raamatu lõpus, kui ta väga suure pimeduse käes väga väikesele saarele suundub, ikka sinna lapsepõlve-Muhu saarele. Nagu suundus oma raamatuga ka Kasemaa — Poeedirahule. Kuid Kasemaa raamatu viimane punkt oli rasvasem kui Mudlumi oma, kohalejõudmise rahu oli seal sügavam.

Kristel Kalda
Tartu kultuuriosakonna  peaspetsialist