Posts Tagged ‘hispaania’

Fernando Aramburu „Isamaa”

Fernando Aramburu „Isamaa” (tlk Maria Kall, Toledo 2020)

Muidu ei julgeks sellist ligi 700-leheküljelist „tellist” —  pealegi veel poliitilisel teemal — kätte võttagi, aga kui tead, et raamat on välja antud väikese ja armsa, koduse Tartu kirjastuse poolt, mis valdavalt annab välja vaid head ja huvitavat kirjasõna, siis saad julgust kohe juurde. Julgust, et avada esimene lehekülg… ja end raamatusse kaotada. Laias laastus on teemaks terrorism, täpsemalt terrorirühmituse ETA teod Baskimaal, aga autor on otsustanud seda käsitleda läbi kahe perekonna elukäigu ning just erinevate pereliikmete saatuste kaudu jõuab jutustus meie südamesse. Ühtlasi on see kahe pere vahelise sõpruse lagunemise ning taasleppimise võimaluse või võimatuse lugu.

Aramburu käsitlus on tasakaalukas, võrdlemisi neutraalne, mitte-moraliseeriv, mitte-sentimentaalne, aga puudutab miskipärast seda enam. Lugeja peab ise jõudma vastuseni küsimusele, kas terrorismiga (ja süütute inimelude hinnaga) ehitab isamaad. Ja kui lühikene täpselt on samm isamaa-armastusest terrorismini. Läbi Mireni ja Joxiani poja, ETA võitleja Joxe Mari näitab autor terrorismivõitluse nö köögipoolt, selle argisust ja juhuslikkust, selle juhtide omakasupüüdlikkust ja rumalust. Ühe isa halamine oma surnud poja pärast võtab terrorivõitluse lühidalt ja lihtsalt kokku: „[Organisatsiooni juhid] panevad neile pähe kurjad mõtted ja nemad, noored mehed, langevad lõksu. Pärast peavad end kangelasteks, sest kannavad relva. Ega saa aru, et on loobunud mitte millegi pärast, sest ainsaks auhinnaks on vangla või haud, tööst, perest, sõpradest. Nad on ilma kõigest, et teha seda, mida nõuavad paar omakasupüüdlikku tüüpi. Et hävitada teiste inimeste elud, jättes endast iga nurga peal maha leskesid ja vaeslapsi.” (367). See kokkuvõte on isegi liiga lihtne, elu on tavaliselt komplekssem, harva on asjad must-valged. Keegi pole lõpuni koletis, aga palju kahju sünnib kadedusest, rumalusest, saamahimust ja väiklusest. Jutustusele lisavad värvi tõelistest matroonidest pereemad, kes on kohati kujutatud üsna ebameeldivatena, domineerivate ja näägutavatena (eriti Miren), seevastu pereisad on sümpaatsed, arusaajad. Mis juhtub, et ka meie parimate kavatsuste puhul lähevad lapsed vahel „untsu”, kasvavad kiiva? Väga intrigeerivalt jäi minu jaoks õhku küsimus, kas armastusest oma lapse vastu võib vanem tõepoolest loobuda iseenda tõekspidamistest. Kust läheb piir emaarmastuse ja sõgeduse vahel või kas emaarmastusel on üldse piire…

Kummastavana mõjub autori stilistiline võte vahetada jutustajat (näiteks kolmandast isikust minajutustajaks) vahel lausa keset lauset. Kasvõi nii: „Nad tantsisid, sõid ja jõid, ning hilisel õhtutunnil leidis Nerea end taksost mehe kõrvalt, kel oli täiuslik hambarida, kes lõhnas imeliselt, kes kobas tema rindu ja ära rohkem küsi, sest edasi ma ei mäleta.” (521). Kui nii oleks juhtunud vaid korra, oleks võinud kahtlustada näpukat, aga autor kasutab sellist võtet korduvalt, andes jutustusele veelgi isiklikuma puute, justkui poleks see mitte autor, kes lugu meile räägib, vaid just need erinevad „päris” inimesed oma erinevate häältega.

Fernando Aramburu (sünd. 1959 San Sebastianis) on hispaania keeles kirjutav ja Saksamaal elav baski kirjanik, luuletaja ja esseist, kes käsitles juba oma 2006. a. juturaamatus „Los peces de la amargura” ETA põhjustatud kahju — teemat, mille juurde ta nüüd „Isamaas” tagasi pöördus. Suurromaan on saanud terve rea kirjandusauhindu ning on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.

Annika Aas

Julio Llamazares „Kuidas vaadata vett”

Kuidas vaadata vett? Eks oleneb see inimese elukogemusest ja ajahetkest. Kas tema elus on vesi olnud eelkõige toidu lauale tooja või hävingu põhjustaja?! Siin raamatus on tunda vee emotsionaalselt hinda nende põlvkondade suhtumises, keda otseselt puudutas Hispaanias Franco valitsemise ajal ning ka pärast tema surma, nö üleminekuajal läbi viidud sundvõõrandamised ja ümberkolimised. Raamatu autorile on see väga isiklik romaan, sest ta on kõik selle ise läbi elanud, kuna üheksa-aastaselt oli ta sunnitud lahkuma oma sünnikohast Vegamián’ist, sest sinna rajati Porma veehoidla. Seetõttu ei ole imestada, et mees, kes lapsena on kodust välja tõstetud veehoidla rajamise tõttu, saab vett vaadata üksnes lugupidavalt ja tähelepanelikult, ta võlgneb selle oma esivanematele (lk 140). Samas, mida kaugemale põlvnemine ulatub, seda vähem valusam on kogu see teema. Esivanemad pärinevad teisest kultuurist, mida jagatakse küll edasi oma lastele, kuid järgmistest põlvkondadest eraldab neid juba piltlikult mitusada aastat, sest nemad on sündinud ja elanud hoopis teises keskkonnas, tihti suurtes linnades (lk 50-53).

Kõik see temaatika on tuttav ja arusaadav ka Eesti kontekstis, sest meil on sarnane mudel toiminud küüditatute ja teiste represseeritute ning nende järglaste puhul. Kuigi Hispaania pole pindalalt ning ka perekondlike traditsioonide poolest võrreldav Eestiga, siis ometi on kerge mõista seda vastuolu, mis ühes inimeses tekitab mõistmatust ehk „Mida kõik need inimesed seal teevad…? Igatahes on neil vedanud: paisjärv on vett täis ja ilm on imeilus.” ( lk 143), teistes omakorda valu ehk „Need inimesed ei teagi tihti, mis end vee all varjab, nad ei tea ajalugu, mis viimase siin asunud küla hävitamisega igaveseks kustutati.” (lk 29)

Mitmeid põlvkondi nii materiaalselt kui ka vaimselt hävitanud tragöödiate meeles püsimiseks ühiskonnas polegi alati vaja suurt konflikti, vaid piisab vaiksest sulpsatusest, „aga kõik pööravad pead, kui nad kaldast eemal olles kuulevad, kuidas sulpsatab vette kivi…“ (lk 142)

Kummitama jäävaid pilte veehoidla alla jäänud piirkonnast leiab siit.

Klaari Tamm

Bartlebyde jälgi ajamas. Enrique Vila-Matas “Bartleby & Co”

Hispaania kirjaniku Enrique Vila-Matase raamat „Bartleby & Co“〈1〉 (tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kai Aareleid) võib esialgu silme ees ja peas kirjuks võtta, sest sedavõrd kirev ja (näiliselt) kaootiline on seal ülesastuv rohkearvuline seltskond ning rägastikuline neid ümbritsev nimedest, tistaatidest, lugudest, intertekstuaalsetest viidetest ja vihjetest kubisev(ad) maailm(ad). Ent samas äratab Vila-Matase üsnagi labürintjas teos Bartleby sündroomiga kirjanikest, nii-nimetatud ei-kirjanikest, kes on mingil põhjusel kirjutamisest loobunud või selle katkestanud või jäänudki „võiks“ tasandile, kõditavat uudishimu. Autori mäng teglikkuse ja fanataasiaga, kulgemine tõe ja ettekujutuse piiril, paroodiline, (enese)irooniline ja humoristlik lähenemine oma ainesele, läbiajamine „ilma kirjanduse mängureegliteta“ (121; vrd 114) ning vormi, sisu ja kompositsiooni iselaadsus pakuvad lugejale värskendavat ja vaheldusrikast elamust, kirjandusloolist avastamis- ja meeldetuletamisrõõmu.

Raamatu omapärane ülesehituslik võte, selle liigendamine napiks, kuid teost sisukalt valgustavaks sissejuhatuseks ja 86-ks joonealuseks märkuseks nähtamatu (põhi)teksti kohta meenutavad üht teist raamatut, mis sisaldab silmatorkava hulga joonealuseid märkusi: 74 märkust. Tähelepanuväärne on see, et need allmärkused ületavad seal põhiteksti tähenduslikkust. Pean silmas Šveitsi kirjaniku Max Frischi paroodilist ja iroonilist jutustust „Wilhelm Tell kooli jaoks“ („Wilhelm Tell für die Schule“, 1970) Šveitsi rahvuskangelase demütologiseerimisest〈2〉.

Ühes neist märkustest tsiteeritakse modernismi üht tähelepanuväärsemat autorit, Šveitsi saksakeelset kirjanikku Robert Walserit (1878−1956), kes sai esmaseks ajendiks minu mõtisklemisel Vila-Matase raamatu üle. Sest kirjutamist kirglikult armastanud kirjaniku positsioneerimine ei-kirjanduse frontman’ina, s.t joonealuste märkuste avajana ja ühe teost läbiva peamise juhtlõngana〈3〉 – märkuses 5, 24, 48, 52 ja 81 – tundus mulle esimese hooga üllatav ja segadusse ajav.

Muidugi mõista on ka ei-kirjanduse teema ise, mis kutsub lugema ja kirjutama, seda iseäranis praegusel internetiajastul kirjanduse üleprodutseerimise ja grafomaania foonil.

Mitte vähem mõjusaks tõukejõuks oli minu jaoks Hugo von Hofmannsthali 1902. aastal kirjutatud paradigmaatiline tekst „Üks kiri“ ehk „Lord Chandose kiri Francis Baconile“ („Ein Brief“ ehk „Brief des Lord Chandos an Francis Bacon“; vt märkus 2, 4, 7, 31, 34, 35) – Fin de siècle’i ajastu, sajandivahetuse kultuurikriisi, s.t mina-, keele-, taju- ja tunnetuskriisi üks olulisem kirjanduslik peegeldus. See on esimene dokument „eneses kahtlemisest, keelelisest ahastusest ja ahastusest selliste asjade võõra ülemvõimu pärast, mis ei ole enam käsitatavad“, selgitab hiljem keeles kõhklev, ent siiski sellesse uskuv ja õiget sõna otsiv Austria kirjanik Ingeborg Bachmann〈4〉. Samas väljendab Hugo von Hofmannsthali „Lord Chandose Kiri“ uue poeetika otsingut, visandab keele-„müstikat“, „keele, milles mind aeg-ajalt kõnetavad tummad asjad ja milles ma võib-olla ükskord hauas annan aru tundmatule kohtunikule“〈5〉. Enrique Vila-Matase jutustaja peab „Üht kirja“ aga lausa märgiliseks ei-kirjandusse kuuluvaks tekstiks (vrd 15, märkus 2), märgiliseks teoseks eituskunstis (vrd 72; märkus 34; ), ei-kirjanduse tipuks, mis „heidab oma bartlebyliku varju tervele XX sajandi kirjandusele“ (73, märkus 34).

Lootuse leida siit eest narratiivse romaani kriipsutab autor Vila-Matas küllap mõnuga ja sarnaselt minajutustajale omaette itsitades maha (kuna plaanin kirjutada sellest probleemist väikese artikli, ei lasku ma üksikasjadesse). Kuid romaane, samuti jutustusi ja esseesid on meilegi juba oma romaanidega „Pariisile ei tule iial lõppu“〈6〉 (tlk Kai Aareleid) ja „Dublinesk“〈7〉 (tlk Triin Lõbus) tuttav Enrique Vila-Matas (sünd 31. märts 1948, Barcelona) avaldanud alates 1973. aastast. Seda üht kõige tunnustatumat ja originaalsemat, uueks James Joyce’iks, Hispaania Georges Perec’iks ja Juan Marsé pojaks kutsutud Hispaania kirjanikku on tõlgitud ligi neljakümnesse keelde. Teda on pärjatud arvukate tunnustustega, sealhulgas Rómulo Gallegose auhinnaga〈8〉 (2001) romaani „El viaje vertical“ eest. 2015. aastal omistati Vila-Matasele kogu loomingu eest üks tähtsamaid Ladina-Ameerika kirjandusauhindu, FIL-preemia (Premio FIL de Literatura en Lenguas Romances). Seoses „Bartleby & Co’ga“ on täheldusväärne see, et alates 1991. aastast Guadalajara rahvusvahelisel raamatumessil jagatavat auhinda nimetati 2006. aastani maagilisest realismist mõjutatud Mehhiko kirjaniku, fotograafi ja stsenaristi Juan Rulfo (16.05.1918–7.01.1986) järgi. See mees on üks neist kirjanikest, kelle Vila-Matase jutustaja on võtnud oma ei-kirjanike, niinimetatud Bartlebyde mahukasse nimekirja. Oma nime on Bartlebyd saanud Herman Melville’i 1853. a.〈9〉 kirjutatud jutustuse „Bartleby, the scrivener: A Story of Wall Street“ („Kirjutaja Bartleby“) tegelase, kontoris elava kirjutaja Bartleby järgi, „keda pole kunagi nähtud lugemas“ (9), kes iga küsimuse või palve peale vastab alati: „Ma parem ei tee seda.““ (9; I would prefer not to).

Melville, kel endal olevat see sündroom esinenud veel enne tema tegelase ilmumist kirjandusmaailma, lõi Bartleby võib-olla „iseenda sündroomi“ (84; märkus 48) kirjeldamiseks.

Sellesse nimekirja kuuluvaks loeb end ka Enrique Vila-Matase minajutustaja Marcelo, „haletsusväärse küüruga“〈10〉, „jubedas kontoris“ (9) töötav, kõik lähemad sugulased kaotanud, maailma kõige eraklikum kirjanik (vrd 67). Pärast lühiromaani avaldamist armastuse võimatusest kakskümmend viis aastat tagasi ühe trauma tõttu kirjutamisest täielikult loobununa tekib tal huvi Bartlebysuguste tegelaste ja selle sündroomi, tänapäeva kirjanduse endeemilise tõve mitmekülgse esinemise vastu kirjanduses (vrd 9). Sissejuhatuses annab ta aga teada vaikimise lõpetamisest ja kirjanduse juurde tagasipöördumisest (vrd 9−10), mille tähiseks saavad just need joonealused märkused (võrd 30; märkus 11). Jutustaja ettevõtmist toestavad autori poolt motoks valitud prantsuse filosoofi ja moralisti Jean de La Bruyère (1645–1696) sõnad „Ühed inimesed pälvivad au ja kuulsuse selle eest, et oskavad hästi kirjutada, teised selle eest, et nad midagi ei kirjuta“. Kas Vila-Matase minajutustaja asub siin moraali lugema, on juba iseasi.

Et jutustaja ei taha kirjutada (ainult) võimatusest, s.t kirjutamise või kirjanduse võimatusest, sellest annab ta märku juba sissejuhatuses. Tema joonealuste märkuste esmasihiks tundub olevat eheda kirjandusloomingu pääsetee leidmine. Kuna just ei-kirjanduse labürindis asuvat ainuke pääsetee, sest „see küsib, mis on kirjutamine ja kus see on, ning arutleb selle võimatuse üle, ning räägib meile tõtt aastatuhande lõpu kirjanduse süngete, ent äärmiselt põnevate väljavaadetet kohta“ (10), siis asubki ta energiliselt ajama Bartleby’de jälgi nüüdiskirjanduses. Sellest perifeersest ei-kirjanduse labürindist – opositsioonis jah-kirjanduse väljaga, või siis nii-öelda tsentriga – kumaks otsekui läbi Šveitsi kirjaniku Franz Hohli ääremaade ja Juri Lotmani perifeeria teooria, mis nagu põhjendaks eheda kirjandusloomingu, tulevikukirjanduse võrsumise võimalikkust ei-labürindist (vrd 10), sellest omalaadsest äärealast: „…ainuke rada, mis eheda kirjandusloomingu ees veel lahti on, peitub Bartleby kilda kuuluvate kirjanike – Hofmannsthali, Walseri, Kafka, Musili, Becketti, Celani suguste autorite – teostesse sepistatud kahtlemises, eituses, kirjutaja mustas südametunnistuses“ (127–128; märkus 81). Ma ei tea, kas võtta seda perifeeriate teooriat paroodiana või tõsimeeli. Kui jah, siis ehk tragi-paroodilises võtmes.

Ei-kirjanike kataloogi või arhiivi koondab jutustaja nii maailmamainega kirjanikke kui ka (keeleskeptilisi) moderniste ja postmoderniste; nii tegevkirjanikke, kes mingil põhjusel on kirjutamise katkestanud või sunnitud lõpetama, kui ka potentsiaalseid kirjanikke, kes vaatamata oma kirjanduslikule andele ei hakkagi kirjutama, või kes järgivad sõna-sõnalt filosoof Ludwig Wittgensteini „Loogilis-filosoofilise traktaadi“ tegelikult sügavamõttelist väidet nr 7: „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“ (108; vaata autori iroonilist, pisut sarkastilist märkust 63). Sellesse ei-kataloogi koonduvad koguni paar enesetapu sooritanud〈11〉 ja mittekirjutamist kuidagi õigustamast keeldunud ning jäljetult kadunud kirjanikku (Ameerika luuletaja Hart Crane; Šveitsi kirjanik, luuletaja, näitleja ja poksija Arthur Cravan).

Ent „Bartleby & Co“ ei ole üksnes raamat ei-kirjanikest. Nende sekka satub koguni paar antibartlebiaanidest ehk anti-ei-kirjanikku nagu George Simenon, tegelikult ka Carlo Emilio Gadda ja Robert Musil, sest nad olid lihtsalt sunnitud oma lõputuks kippuvatele romaanidele punkti panema. Pisut teise nüansi alt – kasutaksin Vila-Matase väljendit kirjanduslik varjutus (vrd 94; märkus 56) – leiame siit näiteks Austria näitleja ja tantsija Marianne Jungi, kes kirjutas mõned Goethe „Lääne-Ida diivani“ luuletused (130, vrd 131; märkus 83). Neid näiteid on veelgi, otseses või iroonilises võtmes.

Muidugi ei saa jutustaja mööda ega ümber eraklikest ja tabamatutest kirjanikest. Erakluse esindajatena nimetaksin Robert Walserit, kes vaikis 1933. a. kuni surmani 25. detsembril 1956. a.; J. D. Salingeri, kes alates 1960. aastast ei publitseerinud enam ja elas kuni surmani avalikkkusest tagasitõmbununa; Julien Gracq’i, keda peetakse üheks kõige silmatorkamatuks autoriks prantsuse kirjandusmaastikul ja kes on jutustaja sõnul „üks meie aja salapärasemaid, tabamatumaid ja eraklikumaid kirjanikke, üks Eituse kuningaid“ (123; märkus 77). Üks tabamatuid kirjanikke on olnud ka B. Traven, kelle juhtum sisaldab endas üht väga markantset fenomeni loomeinimeste seas: teisiklikkust. Saksa kirjanik ja mitmeid kordi filmitud autor B. Traven peitis end nii kirjanduses kui ka elus tohutu hulga nimede ja vähema hulga rahvuste maski taha (131–135; märkus 84). Praeguse uurimisseisuga usutakse, et tegemist on metallitöölise ja ametiühingu sekretäri Otto Feige’ga (1882–1969). Salapärase teisiku võrgu koob enda ümber ka Ameerika kirjanik Thomas Ruggles Pynchon (125; märkus 79) ja jutustaja poolt vassijaks nimetatud Marcel Manière (vrd 109; märkus 64). Viimase nimi aga ei olevatki tema nimi, nagu ta oma ainsas raamatus „Lõhnastatud põrgu“ väidab. Kes on aga tegelikult selle väljamõeldud teose fiktiivne, ei-kirjandust parodeeriv autor? On see Enrique Vila-Matas ise või tema teisik või …? Igatahes tuleb meil seda otsustada ise, mis kes on tõeline (vrd 126; märkus 80). Kes ikkagi on see Prantsusmaal 2007. aastal Auleegioni rüütliks ja 2013. aastal Ordre des Arts et des Lettres’i ohvitseriks nimetatud ja „Bartleby ja Co“ autor Enrique Vila-Matas ise?

Pika ajalooga Bartleby sündroomi avaldumise põhjuseid on mitmesuguseid: üks tragikoomilisemaid neist on enda pidamine mööbliesemeks, et täita tühimikku luhtunud kirjaniku unistuses; üks paranoilisemaid aga uskumine (selle fiktiivse tegelase nimeks ka vastavalt Paranoik Pérez), et teine (hilisem nobelist) kirjanik näppab ideed eest ära; keelekasutuse koha pealt aga terve igaviku õige omadussõna otsimine, mis võib naljakas tunduda, kuid võib viidata ka keele eetika ja tõe küsimusele ning luua silla Hofmannsthali „Ühe kirja“ juurde.

Ei-kirjanike kataloogi täiendamiseks teeb aga omapoolse huvitava ettepaneku minajutustajale või autorile tõlkija Kai Aareleid, kelle jaoks tundub tõlkimine oma lugude kirjutamise vahepeal olevat sama vajalik kui jalutamine Robert Walserile. Seda vajadust võrdleb ta sündroomiga, millel on võimalik et ka „mõni ilus nimi, ja kui ei ole, siis Vila-Matas võiks selle leiutada. Või siis on see üks Bartleby sündroomi alaliike, „Bartleby & Co“ puuduv 87. „joonealune“: kirjanik, kelle ettekääne mitte kirjutada on tõlkimine“.〈12〉

Bartleby sündroomi avaldumise üheks müstiliseks, äärmuslikuks, kirjanikku endasse kugistavaks põhjuseks võib olla uskumine, et kõik on olnud „üks suur eksitus: ma uskusin, et tahan saada luuletajaks, aga sisimas tahtsin saada hoopis luuletuseks“ (33; märkus 13), nagu selgitab oma põlvkonna olulisemaid autoreid, Hispaania luuletaja Jaime Gilde Biedma.

Tegelikult olevat lõppude lõpuks ainuke normaalne asi hoopiski lugemine, usub Jaime Gilde Biedma (vrd 33; märkus 13), mida otsekui kinnitaksid ka Lääne-India inglisekeelse kirjaniku ja kunstniku, 1992. aasta Nobeli laureaadi Derek Walcott’i luuleread (vrd 118; märkus 73). On see nüüd vastus küsimusele, miks Biedma ei kirjuta, ja vastus Biedma enda küsimusele, miks ta varem kirjutas? See jäägu lugeja otsustada.

Igatahes head ja hoogsat lugemist!

„Saada maailma parimaks lugejaks
on tähtsam.“
(Walcott; 119; märkus 73)

Eve Pormeister

______________________________________________

1 Enrique Vila-Matase „Bartleby y compañía“ (2000) ilmus „Loomingu Raamatukogus“ nr 29–31/2020 pealkirja all „Bartleby & Co“.
2 Vaata ka Gertrud Leuteneggeri jutustust „Das verlorene Monument“ (Gertrud Leutenegger, Das verlorene Monument. Frankfurt am Main, 1985, lk 46.)
3 Just Robert Walser (temaga seotult Friedrich Hölderlin) hoiab Hugo von Hofmannsthali, Franz Kafka, Robert Musili, Ludwig Wittgensteini, omal moel ka Peter Handke kõrval, kui nimetada saksakeelseid autoreid, nende märkuste niidistikku koos. Saksa kirjanik Martin Walser nimetab Robert Walserit Franz Kafka kõige lähimaks kaksikvennaks (vrd filmi „Robert Walser − Portrait und Erinnerung“).
4 Ingeborg Bachmann, Ausgewählte Werke. Band 1. Gedichte Hörspiele Schriften. Berlin / Weimar, 1987, lk 404.
5 Sealsamas, lk 472.
6 Ilmunud „Loomingu Raamatukogus“ 2014/35–38. Originaal ilmus pealkirja all „París no se acaba nunca“ (2003).
7 Ilmunud kirjastuses „Toledo“ 2014. Originaal ilmus pealkirja all „Dublinesca“ (2010).
8 Rómulo Gallegose auhind on asutatud Venezuela kirjaniku ja Venezuela presidendi (1948.a.) Rómulo Ángel del Monte Carmelo Gallegos Freire’i (1884–1969) auks.
9 12. märtsil 2020 esietendus Von Krahli teatris Herman Meliville’i loo põhjal Taavi Eelmaa lavastus „Pigem EI“.
10 Minajutustaja Marcelo seotus küürakusega meenutab Jumalaema kiriku kellalööjat Quasimodot. Võib-olla võib seda käsitada ka kui tsiteeringut, kuid mitte ilmtingimata.
11 Imestan, et Vila-Matas ei maini enesetapjate seltskonnas märkuste avaautori Robert Walseri paari enestapukatset 1929. aastal.
12 LR esitab kolm küsimust Enrique Vila-Matase „Bartleby & Co“ tõlkijale Kai Aareleidile. (Facebook)

Enrique Vila-Matase portreed on pärit siit ja siit.

Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole”

Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole” (tlk. Maarja Paesalu, Toledo 2017)

Ma tunnistan, et tavaliselt ma ulmet ei loe — päriselu tundub mulle lihtsalt sadu kordi huvitavam. Aga inimene ei tohi olla liiga põikpäiselt põhimõtteline, vaid vahetevahel tuleb kastist välja tulla — muidu jääb maailm üsna mustvalgeks ja üheülbaliseks. Kuna Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole” hakkas mulle juba jupp aega siin-seal silma ja kõrva, siis andsin lõpuks alla ja võtsin raamatu kätte. Ja oh imet — raamat osutus vägagi lõbusaks lugemiseks, vahepael naersin ikka lausa laginal ning panin lähedalolijad imestunult kulme kergitama. (Naeru lõkerdada on siiski parem variant, kui nutta löristada — ka seda viimast on minuga lennujaamas juhtunud, no ei olnud tore!). Kas asi on selles, et tegu pole puhta ulmega, vaid „logiraamatu formaadis ulmekomöödiaga” (tagakaanelt) või milleski muus, ei oskagi öelda, aga raamat tõesti meeldis mulle.

Lühidalt, Barcelonas maanduvad kaks tulnukat, kellest lugu peab keskenduma ühele, kuna teiselt ju teateid ei ole (Gurb, nimelt, kehastub blondiks poplauljannaks ning kaob suurlinna mellu). Gurbi otsingutel kehastub ta sõber nii paavstiks, admiraliks, Kenti hertsogiks, toreeroks, kuulsaks prantsuse ja hispaania lauljaks ja kirjanikuks, Mahatma Gandhiks või kelleks iganes kaasaegsesse linnapilti täiesti sobimatuks tüübiks, mis suurendab võõristusefekti ja koomilisust veelgi. Pikkamööda õpib ta siiski kohanema ja hakkab tundma inimestele omaseid tundeid, igatsusi; talle ei jää võõraks kaastunne, armumine, ärivaist, churrode-vaimustus (hispaania rasvane maius). Omamoodi naiivseks jääb ta ometi kuni lõpuni välja, ja see on väga armas.

Igatahes ütleb see raamat palju nii Barcelona, hispaanlaste kui inimeste ja ühiskonna kohta laiemalt, ja ütleb sellise heatahtlikult iroonilise muigega. „Teller naeratab ja seletab, et pank pakub väga erinevaid kontosid (hoiukonto, nõudekonto, tuulest-viidud-konto, vihma-käest-räästa-alla-konto, kes-seda-loeb-on-loll-konto jne).” (lk 27). Ta ei ole inimühiskonna suhtes sugugi ainult kriitiline, vaid — nagu tõestab ka loo lõpp — on meie vildakas, naeruväärses ja kasuahnes maailmas ometi ka palju head, ihaldusväärset, kurbnaljakat, lootustandvat.

Annika Aas

Carlos Ruiz Zafón “Kesköö Palee”

Tegemist on järjekordse Zafonile omase põnevus-fantaasialooga. On ta ju korduvalt ka öelnud, et püüab kirjutada nii, et ka ise saaks hea lugemiselamuse.

Tema lood on alati väga müstilised ja ehk ka saladuslikud. Justkui mingi erilise looriga varjutatud. Iga loetud lehekülg on nauding.

Siinkohal pean siiski tunnistama, et minul isiklikult on on kätte jõudnud selline hetk, kus on tagumine aeg teha konkreetsest autorist paus ja tulla ehk tema juurde tagasi mõne aasta möödudes. Ikka selleks, et naasta millegi nii teistsuguse juurde naudinguga. Rohkel ja järjest lugemisel võib Zafoni stiil mõnevõrra ära väsitada.

Loo tegevus toimub Kalkutas, kus ilmavalgust näevad kaksikud. Saatus on suunanud ühe neist, Beni elama lastekodusse. Samal ajal põgeneb tema kaksikust õde koos oma vanaemaga mööda ilma ringi, lootes lahti saada surmavaenlasest.

Lõpuks jõuab neil kätte aeg pöörduda tagasi koju. Saabub päev, kui õde-venda lõpuks ka kohtuvad (teadmata veel siis, kes nad teineteisele on).

Benil on tekkinud lastekodus oma väike salaselts, kus kõik on alati üksteise eest väljas. Kui linnas hakkavad toimuma kummalised nähtused ja vaenlane on Benile järele tulnud (nagu ammu lubatud), paneb punt pea ühiselt tööle, et selgitada välja, mis siis tegelikult juhtus, kui kaksikud lahutati. Vaikselt hakkab lahti hargnema hirmuäratav mõistatus, mis on seotud ühe väga ammuse tragöödiaga. Kes on see hirmu külvav isik, kes neid jahib? Miks peaks keegi soovima kinni nabida süütuid lapsi? Vastuseid peab otsima „Kesköö Palee” ridadest.

Carlos Ruiz Zafón on Hispaania kirjanik, kes sündinud 1964. aastal Barcelonas. Praegune kodu asub USAs Los Angeleses. Lisaks romaanide kirjutamisele tegeleb ta ka stsenaariumitega. Tema esimene romaan „Taeva vang” (1993) sai Edebé parima noorsooromaani kirjandusauhinna. Seni on ta kokku kirjutanud neli noorsooromaani. Lisaks on Ruiz Zafón avaldanud ka mitmeid täiskasvanuile mõeldud romaane. „Tuule vari” oli nendest esimene. Raamatut on müüdud üle maailma miljoneid eksemplare ning see on võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Ruiz Zafóni teoseid on avaldatud 45 riigis ja tõlgitud enam kui 30 keelde. Ta on üks edukamaid kaasaegseid Hispaania kirjanikke. Ruiz Zafóni teine romaan „Ingli mäng” on eellugu „Tuule varjule”, mis ilmus 2008. aasta kevadel.

Triin Võsoberg

Pilt on pärit siit

María Dueñas “Õmblejanna Madriidist”

María Dueñas “Õmblejanna Madriidist”
(2009, e.k. Mari Laan ja Kristiina Raudsepp 2016)

duenasomblejannamadriidistTilluke Toledo kirjastus on hakkama saanud uskumatult suure teo(se)ga—välja andnud hispaanlannast õppejõu María Dueñase mahuka romaani, mille eestikeelne pealkiri on ühtaegu nii täpne kui petlik. Mina lükkasin selle kõvakaanelise kuuesajaleheküljelise raamatu avamist pikalt edasi, sest pisikese beebi kõrvalt tundus see hirmutava lugemisülesandena. Ent kui kaas oli kord avatud, siis pääsemist enam polnud ;)

Tõepoolest, Dueñase raamat, mis kombineerib dokumentaalset ja fiktiivset, haarab esimesest leheküljest kohe kaasa, “loeb” kiiresti ja “valutult” ning võiks meeldida erinevat tüüpi lugejale: nii sellele, kes otsib raamatuist põhiliselt põnevat lugu, sellele, kes armastab ajaloolisi ja poliitilisi süžeesid kui ka sellele, keda huvitavad ajastu- ja kohaspetsiifilised detailid. Huvitav, kui paljudel lugejatel tekib seda raamatut lugedes isu Marokosse lennata…

Ausalt öeldes, sisust ma väga rääkida ei tahakski. Minu meelest on seda raamatut põnevam lugeda ilma sisukokkuvõtet teadmata. Kolmandiku peal mõtlesin ma, et no millest see raamat siis edasi räägib — peategelase Sira elus oli juba juhtunud nii palju drastilist ja ma kartsin, et edasine on lihtsalt mingi heietamine. Aga kaugel sellest! Tuumani polnud lugu siis üldse veel jõudnudki ning just heietamist suudab autor väga edukalt vältida.

Kuna lugu paigutub põhiliselt 1930ndate aastate Hispaaniasse ja Marokosse, siis tulevad ajaloolised taustateadmised muidugi kasuks, aga ka nende puudumine ei sega loo mõistmist, sest “suur” ajalugu on edasi antud “väikeste” lugude ehk inimeste kaudu, ning romaani käigus juurde lugeda ja teadmisi värskendada saab ju alati (joonealused märkused kahjuks puuduvad, kuid autori poolt kasutatud arvukad allikad on bibliograafias ilusti ära nimetatud). Poliitiliste sündmuste varjatuma poole avamine on üks selle raamatu võlusid, kuid seda raamatut saab lugeda ka lihtsalt kui üht vaestest oludest pärit naise üles töötamise lugu.

Süžee tundus vaid paaris kohas natuke konstrueeritud. Nii paigad kui tegelased (paljud neist päriselt elanud) on värvikad, tihti eksootilised, meeldejäävaimad vast lisaks peategelasele ka Rosalinda Fox, Juan Luis Beigbeder, Marcus Logan, ja loomulikult ekstravagantsed Candelaria ja Felix. Raamatust, mis sai kohe bestselleriks, olevat valminud ka ülipopulaarne teleseriaal.

Pikema sisukokkuvõtte leiab Mari Laane raamatututvustusest.

Annika Aas

Soovitavalt lugeda täis kõhuga

Ilukirjanduslikud raamatud, kus on pikemalt juttu söögist ja söögitegemisest

Asher, Bridget
Provence’i murtud südamega / Bridget Asher ; inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin ; [kaane kujundanud Mari Kaljuste] .- Tallinn : Varrak, 2011

Bard, Elizabeth
Lõunasöök Pariisis : hõrgutav armastuslugu retseptidega / Elizabeth Bard ; inglise keelest tõlkinud Toomas Taul ; [toimetanud Mari Klein ; kujundanud Britt Urbla Keller] .- Tallinn : Varrak, 2012

Bourdain, Anthony
Avameelselt köögist, ehk, Seiklused kulinaarses allmaailmas / Anthony Bourdain ; [toimetanud Linda Uustalu ; tõlkinud Juhan Habicht ; kaane kujundanud Ruth Huimerind].- Tallinn : Varrak, 2005

Bourdain, Anthony
Keskmiselt küps : verine tervitus toidumaailmale ja kõigile, kes toitu valmistavad / Anthony Bourdain ; inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht ; [toimetanud Linda Uustalu ; kujundanud Mari Kaljuste] .- Tallinn : Varrak, 2011

Bourdain, Anthony
Koka rännakud : täiusliku eine otsinguil / Anthony Bourdain ; inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht .- Tallinn : Varrak, 2003

Bramanis, Riho-Bruno
Õhk riisiterade vahel : kaheksa aastat Jaapanis / Riho-Bruno Bramanis, Kertu Bramanis ; [värsid tõlkinud Kertu Bramanis ja Rein Raud ; toimetanud Helen Kõrgesaar ja Maret Nukke ; kujundanud Angelika Schneider] .- Tallinn : Tänapäev, 2010

Capella, Anthony
Armu toit : romaan / Anthony Capella ; inglise keelest tõlkinud Viivi Verrev ; [toimetanud Livia Ulman ; kujundanud Mari Kaljuste] .- Tallinn : Varrak, 2007

Esquivel, Laura
Nagu šokolaadi keeduvesi : romaan kuuvihikutes toiduretseptide, armulugude ja kodurohtudega / Laura Esquivel ; [hispaania keelest tõlkinud Ilmar Seibe ; kunstiliselt kujundanud Artur Jurin] .- Tallinn : Sinisukk, 1994

Harris, Joanne
Chocolat / Joanne Harris ; [tõlkinud Jaanus Õunpuu ; kaane ja tiitli kujundanud Helje Saar] .- Tallinn : Olion, 1999

Harris, Joanne
Viis neljandikku apelsini : [romaan] / Joanne Harris ; inglise keelest tõlkinud Lii Tõrra ; [toimetanud Andres Mälk ; kaane kujundanud Maarja Värv-Saarm ja Tiina Sildre] .- Tallinn : Olion, 2002

Majumdar, Simon
Minu maailma maitsed : kulinaarne ümbermaailmareis / Simon Majumdar ; inglise keelest tõlkinud Kadri Mäger ; [toimetanud Armand Torm ; kujundanud Jüri Jegorov] .- Tallinn : Tänapäev, 2009

Marques, João Lopes
Minu ilus eksiil Eestis : João Lopes Marques @rvamus 2007 kuni tänapäevani / João Lopes Marques ; [inglise keelest tõlkinud ja toimetanud Askur Alas ja Teve Floren ; eessõna: Askur Alas ; kaane kujundanud André Carrilho .- Tallinn : Eesti Ajalehed, 2010

Mayle, Peter
Prantsuse naudingud : seiklused noa, kahvli ja korgitseriga / Peter Mayle ; inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang .- Tallinn : Varrak, 2003

Mayle, Peter
Provence : väike välimääraja / Peter Mayle ; inglise keelest tõlkinud Kai Vaarandi ; [toimetanud Leelo Laurits ; kujundanud Mari Kaljuste ; esikaane foto: Johannes Arro] .- Tallinn : Varrak, 2007

Mayle, Peter
Veinirööv / Peter Mayle ; inglise keelest tõlkinud Maria Lepik ; [toimetanud Priit Põhjala ; kujundanud Angelika Schneider] .- Tallinn : Tänapäev, 2013

Mehran, Marsha
Granaatõunasupp : romaan retseptidega / Marsha Mehran ; inglise keelest tõlkinud Hille Saluäär ; [luuletõlked Doris Kareva ; toimetanud Anu Saluäär ; kujundanud Tiiu Allikvee] .- Tallinn : Kunst, 2007

Osila, Virve
Köögilaulud / Virve Osila ; [kujundus: Ülla Haljand] .- Jõhvi : V. Osila, 2001

Pesti, Mele
Mate ja miljon mahla : üheksa kuud Lõuna-Ameerikas: Argentiina, Paraguai, Boliivia, Tšiili, Brasiilia / [Mele Pesti, Kristjan Jansen ; kujundus ja joonistused Kristjan Jansen] .- Tallinn : Kristjan Jansen : Mele Pesti, 2009

Peterson, Haive
Kebab ja kilukarp : kuidas eestlane, soomlane ja türklane restorani tegid (ehk kuidas mitte äri teha) / Haive Peterson ; [toimetanud Tauno Vahter ja Priit Põhjala ; kujundanud Angelika Schneider] .- Tallinn : Tänapäev, 2011

Raudnask, Juta
Samba, sake ja tšillikaun : maid ja maitseid avastamas / Juta Raudnask ; [toimetanud Eha Kõrge ; kujundanud Janika Vesberg ; fotod: Henri ja Juta Raudnask] .-  Tallinn : Varrak, 2011

Rea, Kersti
Delirio Amoroso / Kersti Rea ; [toimetanud Janne Jõgi-Martin ; kujundanud Aavo Ermel] .- Tallinn : [Lunaris], 2009

Richardson, Paul
Hiline õhtusöök Hispaanias : maitsete ja elamuste teejuht / Paul Richardson ; inglise keelest tõlkinud Anneli Tarto ; [toimetanud Daila Aas ; kujundanud Tiiu Allikvee] .- Tallinn : Kunst, 2008

Silvestre, Ruth
Päevalillede maja : inglise perekonna unistuste maja otsingud Prantsusmaal / Ruth Silvestre ; inglise keelest tõlkinud Faina Laksberg ; [toimetanud Ede Kõrgvee ; kaane kujundanud Britt Urbla Keller] .- Tallinn : Varrak, 2010

Simmel, Johannes Mario
See ei pruugi alati kaaviar olla : vastu tahtmist salaagendiks tehtud Thomas Lieveni kõige hulljulgemad seiklused ja hõrgemad retseptid : romaan / Johannes Mario Simmel ; [tõlkinud Leo Metsar ; toimetanud Kai Nurmik ; kujundanud Made Balbat] .- Tallinn : Eesti Raamat, 1998

Stout, Rex
Nero Wolfe : liiga palju kokki / Rex Stout ; tõlkinud Peeter Villmann .- Tallinn] : Katariina, 1997

Tuulik, Jüri
Räim, pisike kena kala : valitud lugusid ja toiduretsepte / Jüri Tuulik ; [toimetaja Merike Järvlepp ; retseptide toimetaja Tiina Nuuter ; illustratsioonid ja kujundus: Valdek Alber] .- Tallinn : Kadmirell, 2008

Vaino, Enn
Seenevana pajatusi / Enn Vaino .- [Võru] : E. Vaino, 2005

Wimberg
Eesti köökk : lühipoeem kolme söögipausiga / Wimberg ; [toimetaja Piret Lilleväli ; järelsõna: Karl-Martin Sinijärv ; illustreerinud Juss Piho, kujundaja Rein Seppius ; tagakaane foto: Aapo Ilves] .- Tallinn : Ajakirjade Kirjastus, 2010

.

VALIK RETSEPTE

.

wimberg-eesti-köökkKanasupp klimpidega

2 kanakintsu
porgandid
kartulid
2 muna
0,5 klaasi piima
jahu

Panna külma veega keema 2 kanakintsu.
Keeta, vahtu riisuda. Hakkida sisse porgandid.
Keeta edasi. Lisada kartulid. Lasta uuesti keema.
Kui liha on pehme, tõsta see välja ja hakata klimpe sisse panema.
Klimbitainas: 2 muna, 0,5 klaasi piima või vett, jahu. Maitsestada soolaga, segada kõva, lusikaga tõstetav tainas.
Kui klimbid on pinnale tõusnud, on supp valmis.

Wimberg “Eesti köökk”

.

Mosaiikleib

simmelseeipruugiTäidetud tomatid

Külmad road kuuma raevu puhul

Mosaiikleib. Lõigata kaaviarleival või prantsuse saial mõlemad otsad maha, uuristada koorikut vigastamata kahvliga sisu välja.

Täidiseks läheb vaja 125 grammi võid, 100 grammi sinki, 100 grammi keedetud loomaliha, üks kõvakskeedetud munakollane, 75 grammi juustu, pool teelusikatäit kapparit, 25 grammi pistaatsiapähkleid, natuke anšoovist, sinepit, soola ja pipart.

Hõõruda või vahule, murendada munakollane, hakkida pähklid ja kappar, kõik ülejäänud lõigata väikesteks kuubikuteks ja segada kergelt vürtsidega.
Suruda kogu see mass tühjaks õõnestatud leivakoorikusse ning panna siis mitmeks tunniks tugeva külma kätte. Alles seejärel saab seda õhukesteks viiludeks lõigata. Viilud asetada lamedale vaagnale. Et vaagen veel kirevam paistaks, garneerida lahtilõigatud mosaiikleib täidetud tomatitega.

Täidetud tomatid. Õõnestada ilusad kõvad tomatid tühjaks, puistata nende sisse riivitud juustu ja panna igaühesse risti pooleks lõigatud muna, lõikepind ülespoole. Peale raputada soola ja paprikat ning rohkesti peeneks hakitud peterselli ja murulauku.

Johannes Mario Simmel “See ei pruugi alati kaaviar olla”

.

esquivelnaguVutid roosi kroonlehtedega

Koostisained:
12 roosi, soovitavalt punast
12 kastanit
2 supilusikatäit võid
2 supilusikatäit maisitärklist
2 tilka roosiessentsi
2 supilusikatäit aniisi
2 supilusikatäit mett
2 küüslauku
6 vutti
1 pitayapuu vili

Valmistamisviis:
Vt. Laura Esquivel “Nagu šokolaadi keeduvesi”

.

tuulik-räim-pisike-kena-kala-valitud-lugusid-ja-toiduretsepteVanaaegne räimevorm

600 g räimefileed
1 tl soola
Kaste:
3 sl kohvikoort
2 tl sinepit
3 sl veiniäädikat
3 sl toiduõli
1/2 tl soola
1 tl musta pipart
1 dl hakitud tilli
1 sl riivsaia
1 sl võid või margariini

Lõigata fileedel ära seljauimed ning murda kalad seejärel risti pooleks, liha väljaspool. Raputada peale sool. Kalad asetada kuumakindlasse ahjuvormi tihedalt üksteise kõrvale. Segada kaste ja valada seejärel kaladele. Puistata peale riivsaia ning võitükikesi.
Küpsetada ahjus 200 juures ca 20 minutit.

Jüri Tuulik “Räim, pisike kena kala”

.

osilakoogilauludKabatšokipraad

Lõikan noore hästi pestud kabatšoki viiludeks, raputan viiludele pisut soola ja pipart ning hoian neid tunnikese külmas. Siis klopin paar muna piimaga, maitsestan soolaga ja kastan sellesse kabatšokiviilud. Veeretan neid riivsaias ja praen õlis küpseks. Siis asetan viilud soojale taldrikule.
Riivin keedetud peedi, küüslauguküüne ja tahke juustuviilu. Segan majoneesiga. Tõstan igale kabatšokiviilule rõõmsa punase kuhila.
Kuum meega magustatud kohv mahendab küüslaugu teravat lõhna ja maitset.

Sellise kõhutäiega on toekam tunne päevale vastu minna. Siis ei mõtle eriti, et varsti on õhtu või… Lihtsalt tunned rõõmu sellest, et oled.

Virve Osila “Köögilaulud”

.

stoutliigapaljukokkiNero Wolfe´i austripirukas

3 tosinat austrit
3 õhukest viilu smithfieldi sinki
3 tassitäit kurnatud austrimahla
1 supilusikatäis hakitud sellerit
2 teelusikatäit hakitud aed-harakputke
1 teelusikatäis hakitud peterselli
3 supilusikatäit võid
2 žalotti
3 supilusikatäit jahu
1 teelusikatäis sojakastet
soola ja pipart
lehttaigen
piima

Sulatage kastrulis või, lisage peenekshakitud žalotid ja niipea, kui need on pehmed, kuid pole veel hakanud pruunistuma, ka jahu. Kui see kõik on hästi läbi segatud, kallake kastrulisse austrimahl, lisage maksimaalselt peeneks hakitud maitseained, sojakaste, soola ja pipart ning laske 5 minutit tasasel tulel haududa. Laduge austrid ja väikesteks tükikesteks lõigatud sink suurde sügavasse küpsetusnõusse, katke pealt lehttaignaga, võõbake piimaga üle ja küpsetage viis minutit (450 kraadi F) praeahjus. Seejärel alandage viieminutiliste vaheaegade järel kaks korda praeahju temperatuuri niiviisi, et selleks jääks 350 F. Küpsetage seni, kuni pirukas on pealt õrnpruun ja korralikult kerkinud. Andke kohe lauale.

Rex Stout “Nero Wolfe. Liiga palju kokki”

.

asherprovanceMagustoit romantikutele

Põhi:
1½ tassi kaeraküpsisepuru
½ tassi röstitud pekanihikkoripähkleid
½ tassi šokolaadilaaste
6 supilusikatäit sulavõid
¼ tassi pruuni suhkrut
¼ tassi suhkrut

Pane kõik osised köögikombaini ja sega. Pane segu tordivormi ja küpseta 177-kraadises kuumuses 15 minutit.

Täidis:
8 untsi toasooja kreemjuustu
¼ tassi pruuni suhkrut
1 teelusikatäis vanilli
1 tass sulatatud poolmagusaid šokolaadilaaste
¼ tassi rammusat koort

Pane kõik osised köögikombaini ja sega ühtlaseks massiks. Lisa segu jahtunud põhjale ja pane külmkappi.
Soovi korral pane tordi peale värskeid maasikaid või muid marju ja riputa üle valge šokolaadiga.

Bridget Asher “Provence´i murtud südamega”

.

mehran-granaatõunasupp-romaan-retseptidegaElevandikõrvad

1 muna
1¼ dl piima
½ dl suhkrut
½ dl roosivett
½ jahvatatud kardemoni
9 dl nisujahu
1½ taimeõli

Kaunistuseks:
2½ dl tuhksuhkrut
2 tl kaneeli

Löö munad kaussi. Lisa piim, suhkur, roosivesi ja kardemon. Sega tasapisi sisse jahu ja sõtku taignaks. Rulli tainas puhtal jahusel pinnal taignarulliga lahti, kuni see on õhuke nagu paber. Vajuta taignale klaasi või tassiga ringid ja lõika kettad välja. Vajuta kettad keskelt pöidla ja nimetissõrmega kokku, nii et tekivad lehvid. Jätka vormimist seni, kuni kõik lehvid (umbes 15) on valmis. Kuumuta õli sügavas potis. Küpseta iga lehvi õlis umbes 1 minut. Aseta küpsetised majapidamispaberile jahtuma. Raputa üle tuhksuhkru- ja kaneeliseguga.

Marsha Mehran “Granaatõunasupp”

.

Kaie Prangel

 

Veiko Belials – Lugemissoovitus

Veiko Belials.pildistanud Sven Zacek

Carlos Ruiz Zafón „Ingli mäng” ja „Tuule vari”

ruizzafoninglimangZafóni kahte eesti keeles ilmunud raamatut on raske eraldi käsitleda, sest tegemist on omavahel tihedalt seotud teostega. Mõlemas mängib olulist rolli ajast ja ruumist sõltumatu müstiline salajane raamatukogu, mida kutsutakse Unustatud Raamatute Surnuaiaks, kus mingil metafüüsilisel tasandil säilivad raamatute hinged.

Ja mõlemas on üheks oluliseks tegelaseks Barcelona linn, ühes sõjaeelne, teises sõjajärgne, gootilikult sünge ja salapärane. Ja mõlemad raamatud räägivad raamatutest, raamatute kirjutamisest.

Autor segab oskuslikult detektiiv- ja põnevusromaanide võttestikku armulugude ja üleinimliku traagikaga. On müstikat ja õudustäratavatki. Elu ja kirjandus, kunst ja emotsioonid, mõistus ja süda…

Mõlemad raamatud on kirjanduslikud meistriteosed, klassikalised romaanid, mitme-kihilised ja keerukad, täpselt doseeritud, oskuslikult komponeeritud, täis kirge, põnevust ja dramaatilisi saatusi. Ja neetult hästi kirjutatud.

Albert Sanchez Piñol „Pandora Kongos”

pinolpandorakongos„Pandora Kongos” on kummaline romaan. Sarnaselt Zafóni teostega räägib seegi raamatu kirjutamisest, kuid on hoopis teistsugune. Ka „Pandora” näib esmapilgul olevat ulme-, õudus-, seiklus- ja detektiivromaani tunnustega armastuslugu, aga lõpupoole tuleb üsnagi ootamatu pööre. Romaani võib julgelt soovitada ka neile, kes ulmet ei armasta – hoolimata üsna pöörasest keskkonnast ja sündmustikust (millega tehakse sügav, kuigi iroonilisevõitu kummardus sajandi alguse avastamata Aafrikat kujutavale seikluskirjandusele à la Haggard ja Burroughs), on tegu sügava ja täiesti realistliku romaaniga, milles ei puudu põnevus ja üsnagi karm-irooniline lõpp. Samas ei tohiks see vähendada lugemi-elamust paadunud ulmesõprade jaoks – ulmeline osa loost oli nii absurdne ja võimatugi, et lugedes tekkis enam kui üks kord küsimus, kuidas sellest lõpuks välja rabeletakse. Pean tunnistama, et autor tegi seda üsna elegantselt ja usutavalt, pöörates samas kogu loo pea peale. Jah, ulme see ilmselgelt ei ole. Hea kirjandus aga küll.tartulinnaraamatukogu100

Veiko Belials

Veiko Belialsi foto Sven Zacek

Indrek Hargla – Lugemissoovitused

indrek hargla

Rein Põder „Eike”

podereikeRein Põderit julgeksin ma pidada tänapäeva Eesti üheks kõige olulisemaks romaanimeistriks, kelle loodud romaanivara kõlab ilmselt mõnekümne aasta pärast praegusest ajast kõige valjemini vastu. Põderil on ainulaadne süvenemisvõime tegelaste maailma; ta ei kirjuta mitte ümbritsevatest oludest ja endast, vaid tal on alati mingi kindel aines, mida ta käsitleb. Tihti mängib Põder ulmekirjanduse piiridel, aga päriselt neid ei ületa. „Eike” on samuti hästi kergelt tulevikku piiluv veerand-ulme, mis pajatab loo fiktiivsest eesti naiskirjanikust, kellest saab Nobeli preemia laureaat. Ma julgen tegelikult soovitada kõiki Põderi romaane.

Agatha Christie „Nukker küpress”

christiehukkerkupressKriminaalkirjanduses ei ole olnud ega tule iialgi geniaalsemat autorit, kui oli dame Agatha. Kõik, mida klassikalises kriminullis on võimalik teha, on Christie ära teinud ja tema kavaluste arsenal oli ilmselt ammendamatu. „Nukker küpress” pole võib-olla nii tuntud Poirot’-lugu kui mõned teised, ent seda iseloomustab väga tugev psühholoogiline pinge ja illusiooniloomisoskus, milles Christiele ei ole võrdset. Kui Christie ehk eksibki selles loos mõne klassikalise kriminulli reegli vastu, siis teeb ta seda lugeja huvides ning algajate põnevuskirjanike jaoks on see hindamatu õpiraamat. Võib-olla üks minu suurimaid lemmikuid Poirot’ lugude seas.

Robert Silverberg „Meid ootab pimedus”

silverbergmeidootabpimedusRobert Silverbergi võib pidada kõige tähtsamaks elusaks ulmekirjanikuks. Oma pika loometöö jooksul on ta kirjutanud tohutul hulgal romaane, lühijutte ja lühiromaane ning kõik need on pälvinud olulisi ulmekirjanduse auhindu. Silverbergi iseloomustab väga tugev lüürilis-poeetiline tunnetus ja erakordselt ladus ja sujuv jutustamisoskus, samuti aga julgus hüljata kõiksugused tabud. Silverberg ei kurna kunagi lugejat pikkade tehnika või sõdade kirjeldustega, ta süveneb inimesse muutuvas ajas ja ruumis, tulevikus ja minevikus. See eestikeelne kogumik demonstreerib Silverbergi ühte kõige tugevamat külge – lühiromaane. Lühiromaan on teatav vaheaste jutustuse ja romaani vahel, ja just ulmekirjanduses soositakse sellist vormi väga. Ja Robert Silverberg on ilmselt kirjutanud kõigi aegade parimad ulmelühiromaanid.

Carlos Ruiz Zafon „Tuule vari”

ruiszafontuulevariSelle katalaani kirjaniku triloogia Barcelona ajaloost on saanud juba maailmakuulsaks ja Zafoni nimetatakse vist õigustatult üheks nüüdisaja suurimaks romaanimeistriks, kes on suutnud taaselustada tänapäeva postmodernistlikus kirjandusilmas dickensliku klassikalise romaani. Ei ole just palju autoreid, kelle meisterlikkus sunnib mind armastama, vihkama või hirmu tundma koos peategelasega, tema katsumustele nii kaasa elama, et võtab lausa pisara silma. „Tuule vari” on omalaadne ulmekirjandus, mida lugedes enamik ei saagi aru, et ta loeb ulmet.tartulinnaraamatukogu100

Indrek Hargla

Lugemissoovitused näitlejatelt: Külliki Saldre, Maarja Jakobson, Hannes Kaljujärv

Raamatukogu sünnipäevanädalal on saanud kenaks tavaks, et lugemissoovitustega astuvad üles tuntud tartlased. 9. aprillil olid raamatukogu kohvikusse “Lutsu Juures” oma lugemiselamustest vestlema kutsutud näitlejad Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv (Vanemuine) ning Maarja Jakobson (Tartu Uus Teater).

Külliki Saldre lugemisvaras on üha tähtsamal kohal mälestused, ent mitte ajakirjanike poolt kokkukirjutatud elulooraamatud, vaid ehtsad memuaarid ja autobiograafiad. Viimati loetust jättis sügavaima mulje Viivi Luige – Hedi Rosma pikk intervjuu “Ma olen raamat”. Kahe põlvkonna vaheline dialoog oli eluline ja mõistev. Varasemast on tallele jäänud pianist Käbi Laretei meenutused: “Tulbipuu”,  “Eksiil”,   “Otsekui tõlkes” – sisukad, ausad jäädvustused isiksusest ja (kunsti)elust tema ümber. Käbi Lareteiga on seotud ka Rootsi režissööri Ingmar Bergman, kelle Laterna magica oma julmas aususes on paljudele kunstiinimestele alaline lauaraamat. Mullusest “Loomingu Raamatukogu” valikust leidis Külliki Saldre eriti mõjuva olevat Torgny Lindgreni “Mälestused”. LR pälvis kõigi kõnelejate heakskiidu kui väike, aga tõhus raamatusari, kust alati võib leida ootamatuid pärleid.

Hannes Kaljujärv küsis alustuseks: „Millise romaani moto on „Üks rätsep tuli Rasinast, ti-ral-la-la!“?“ Õige! August Gailiti „Toomas Nipernaadi“. Kui Priit Pedajas 2003. aastal „Nipernaadi“ Emajõe Suveteatris lavastas, luges nimiosalist kehastanud Kaljujärv raamatu kolmandat korda läbi, ent hoopis teistsuguste tunnetega kui nooruses, mil Nipernaadi suhted naistega äratasid pigem “õiglast nördimust”. Nüüd paistsid Nipernaadi teod ja tahtmised uues, küpsemas ja soojemas valguses. Põhjaliku eeltöö teinud esineja luges haaratud publikule vaheldumisi katkendeid „Nipernaadist“ ning Jaanus Vaiksoo monograafiast „Gailit ja Nipernaadi“.

Maarja Jakobsoni vabu hetki on viimastel aastatel täitnud põhiliselt etteloetavad lasteraamatud. Õpinguaegadest saadik on ta aga ikka ja jälle  kätte võtnud ühe teose – Gabriel Garcia Marquezi „Sada aastat üksildust“. Ja iga lugemisega avaneb romaanist, mida ei suutvat täielikult edasi anda ükski lava- ega linateos, üha uusi kihte. Sama lugu on ka Cervantese “Don Quijotega”. Eesti nüüdiskirjandusest jättis sügava mulje Tõnu Õnnepalu „Paradiis“ oma karge loodus- ja külaelukirjeldustega. Külliki Saldrel oli sama paigaga ka isiklikke mälestusi. Veel nimetas esineja Mehis Heinsaart, kelle paljud jutud on meeldinud, ennekõike aga Tartu-lugude kogumikus „Tartu rahutused“ ilmunud „Kõhkleja Bernard“ oma iseäraliku tartulikkusega.

Õdusas õhkkonnas kulgenud õhtu jooksul küsiti rohkelt küsimusi niihästi kirjanduse- kui teatriteemadel. Uuriti, millal näitlejad loevad ja kuidas raamatute kohta infot saavad. Kõneldi Vanemuisest, Tartu Uuest Teatrist, kriitikast, teatriraamatutest – Pille-Riin Purje mälestusraamat „Jüri Krjukov“ oli kõigile hinge läinud.  Lõppjäreldusena jäi kõlama tõdemus, mis pädeb nii teatri, kirjanduse kui igasuguse loomingu kohta: kõike, mis tehtud ja loodud, on kellelegi vaja! Kui mitte meie põlvkonnale, siis järgmisele, kuid kellelegi kindlasti.

Tiina Tarik

Fotod Linda Jahilo, Tiina Sulg