Posts Tagged ‘kirjanduskriitika’

Thomas Salumets „Kujuneda sunnita: Mõtestades Jaan Kaplinskit“

 

Kujuneda sunnita“ autori tutvus eesti kirjaniku ja tõlkijaga ulatub veel suurte muutuste, „raudse eesriide“ langemise eelsesse aega, aastasse 1988. Mehed, kelle mõttemaailma niidistiku üheks oluliseks sõlmpunktiks on intuitiivsus – „soov jääda kooskõlla oma inuitiivse minaga“ (lk 93) –, kohtusid Calgary olümpiamängude ajal Vancouveris Jaan Kaplinski luuleõhtul. Pärast seda üritust avastaski Thomas Salumets enda jaoks Kaplinski luuletused, olles hämmstunud nende meditatiivsusest, vaiksest tarkusest, „dekoreerimata selgus[est]“ (tsit Kreinin 2015 järgi) ja väljaspoole Eestit ulatuvast kõla- ja sõnumipinnast. „Ma ei pea õigeks, et mind kutsutakse ennekõike rõhutud eesti rahva luuletajaks. Ma arvan, et mu taust on avaram,“ kirjutas Kaplinski juba 1969. aastal Ilse Lehistele.

Thomas Salumets on sündinud 1956. aastal Heidelbergi ligidal Schönaus, 1944. aasta Emajõe lahingus osalenud ja raskelt haavata saanud rindemehe perekonnas. Saksamaalt emigreerus ta hiljem Kanadasse, kus lõpetas Toronto ülikooli. Princetonis USAs omandas ta doktorikraadi. Alates 1987. aastast töötab eesti päritolu germanist ja kirjandusteadlane Briti Columbia Ülikoolis Vancouveris kirjanduse professorina. Ta on olnud Baltiuuringute organistsiooni Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS) president (2002–2006) ja kauaaegne nõukogu liige, ajakirja Journal of Baltic Studies peatoimetaja (1998–2001) ning nõuandja. 1992. aastal omistati talle tenuur ja Euroopast Alexander von Humboldti Fondi kaalukas, eluaegsete privileegidega stipendium. 2015. aastal nimetati Thomas Salumets, kellel on pärast Eesti taasiseseisvumist tihedad isiklikud ja akadeemilised kokkupuuted ka Eestiga, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste audoktoriks.

Saksa, inglise ja eesti keeles kirjutav ja kõnelev Thomas Salumets käsitleb laiemalt kogu Läänemere ja Balti ‒ esmajoones germaani ja soome-ugri ‒ konteksti nagu nt Elias Lönnrot, Johannes Bobrowski, Günter Grass, Tomas Tranströmer, Henning Mankell, laulev revolutsioon, ökokriitka. Viimase paarikümne aasta jooksul on ta õpetanud erikursust Briti Kolumbia ülikoolis, tutvustades eesti kirjandust ja kultuuri, nt Uku Masingu, Jaan Krossi, Viivi Luige, Tõnu Õnnepalu, Sofi Oksaneni, Veljo Tormise jt loomingut. Ta on avaldanud teadusuuringuid tormi ja tungi autorite Friedrich Maximilian Klingeri ja Jakob Michael Reinhold Lenzi loomingust, mitmeid Eesti kirjanduse teemalisi kirjutisi, nende hulgas eestikeelse artiklikogumiku „Mõju mõnu“ (2014) ja ingliskeelse monograafia Jaan Kaplinskist, „Unforced Flourishing: Understanding Jaan Kaplinski“ (2014; eesti keeles 2016).

Kaheksast peatükist koosneva raamatu „Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit“ sissejuhatuses (13–14) selgitab autor pilguheitmise vajadust kirjaniku elusse ja loomingusse (ühiskondlik-poliitilisel ja kultuurilisel foonil): „[…] sillutada teed Kaplinski sisemaastiku juurde.“ (13) Võtmesõna, millest kõik tõukub, mille ümber kõik tiirleb, mis paneb nii mõnedki kannatused, kired ja vastuolud Jaan Kaplinski käitumises, inimsuhetes ja maailma tajumises paiguti lausa lahvatama, ilmutab end kohe raamatu pealkirjas ja edaspidi punase niidina läbi kogu teksti: sunnita kujunemine. See on üks põhilisi, kui mitte kõige põhilisem eetiline hoiak ja mõtteviis, mis vormib poeedi, tõlkija ja esseisti Kaplinski olemist, elamist ja hingamist, mida Salumets lahkab suure empaatiaga kuni tolle elu pisiasjadeni (203) välja. Taoliseks lähenemiseks, mida toetavad samuti poeedi luuletused, näib talle olevat antud isegi kirjaniku nõusolek: „Kirjutada meie elu intiimdetailidest on oluline ja sellest võib teistele isegi abi olla.“ (89) Siingi kumab läbi kirjaniku vajadus kujuneda sunnita, mitte lasta end suruda mingitesse konventsioonidesse ja piiridesse ning määratleda end ja maailma definitsioonide, sümbolite ja dualistliku mõttemalli abil; mitte lasta end keelel kammitseda ja „kinnita[da] end sõnade ja mõistete külge“, sest kõik olevat alati „midagi enamat, midagi muud kui see, mis me nendest ütleme, arvame teame“ (206).

Kuidas ja millistel võimalikel välistel ning sisemistel ajenditel ja asjaoludel toimub Kaplinski liikumine sunnita olemise poole ning mil moel mõjutab ja kujundab see tema kui kirjaniku ja inimese sotsiaalset mina ning hinge- ja tundeelu, sõltuvus- ja armastusevajadust (127), „igatsust, lähikontakti järele“ (Takeo Doi nimetab seda amae’ks) (115) ‒ kõige paremini ilmneb see suhtes oma kõige mõjukama õpetaja Uku Masinguga ‒ ning käsitust tervilikust mõtlemisest, kultuurist ja kunstist, läänekultuurist ja läänemeresoome kultuurist – kõige selle üle mõtiskleb Thomas Salumets oma monograafias.

Meie ette ilmub ekstsentriline (19) ja meditatiivne intellektuaal (31), eesti „Voltaire“ (25) ja vates (prohvet), nagu Ain Kaalep (31) teda nimetanud on, ning nagu ta ise end tunnetab, „ilma omadusteta mees“ (Musil) ja konkreetne isik, keda tuntakse kui „Jaan Kaplinskit“ (130). Meie ette ilmub samas ka vastuoluline kirjanik „rahutu mõttetark“ ja „raamatutark [….] kuid ekslik elus“ (19),kelle näilise pühakliku, budistliku (taoistliku) rahu all kobrutavad ülitundlikkus ja valu, kannatused ja ihad, mis on tõuganud mehe koguni, mitte ainult üks kord, eksistentsiaalse kuristiku servani.

Seesama sunnita olemise vajadus on oma põlvkonna kultuurielu kunagise rokkstaari (31, 75) viinud vastuollu ka ühiskondlike konventsioonidega, tavamõttemallidega ning kaasinimestega. Esimese suure hoobi andis Kaplinski endale Neljakümne kirjast lahtiütlemisega, misjärel tema reputatsioon ei taastunud „enam kunagi täielikult“ (156). Veelgi „murettekitavam“ olevat olnud aga Kaplinski usk süsteemi reformitavusse, „mida suurem osa Nõukogude Liidu kriitikuid pidas olemuslikult võimatuks“ (141), tema usk dialoogivõimalusse kommunsitliku režiimiga, „seestpoolt tulev[asse], märkamatu[sse] ja sundimatu[sse] muutumi[sse]“ (143–144). Ent tema „kavatsust astuda kommunsitliku režiimiga kõnelustesse mõistetakse,“ nagu Salumets nendib, „valesti“ (142). Kaplinski „mittehierarhilisel ja loomupärastel impulssidel“ põhinev perspektiiv „tõugati kõrvale nii idas kui läänes“ (162). Võrdluspildina kerkib siinkohal silme ette saksa kirjanik Christa Wolf, kes kuni viimse momendini kandis endas 1989. aastal reaalse sotsialismi reformimise võimalikkkuse lootust. Nii Kaplinski kui Wolf unistasid „kolmandast teest“ (143).

Ka Kaplinski kriitiline hoiak kultuuri suhtes ja selle olemuse – kultuuri jõud pigem piiravat kui vabastavat (178) – käsitus ei leidnud, ja ei leia küllap praegugi, arusaamist. Sest ta heidab Eestile ette kolonisaatorite väärtuste omaksvõtmist (197), st kultuuri kaudu enese koloniseerimist (166, 175, 182), enese samastamise jätkamist Euroopaga, kuni rahvuse püsimise täieliku seostamiseni lääne kultuuriga välja (180), liialt sõltuvaks muutumist „„kommunikatiivse kultuuri“ sümboolsest korrast“ (166). Hukkamõist suurema osa eestlase üle tipneb põliskultuurist eemaldumises, näiteks regivärsist, milles Kaplinski avastas, nagu Salumets selgitab, „ligipääs[u] eluliselt vajalikule alternatiivsele maailmatajule ja eneseväljendusele“ (198), „viisi, kuidas kultuur saab läheneda sunnita kujunemisele“ (183). Mainimata ei saa jätta siinjuures tõika, et Eesti Vabariigi 99. aastapäeva pidulikul kontserdil kanti ette rahvaluule alusel Jaan Kaplinski loodud ja Veljo Tormise viisistatud „Kust tunnen kodu“.

Kuigi mõistet rahvuse enesekolonisatsioon ei kasutata selles raamatus sugugi esimest korda ‒ ühe põhimõistena esineb see Ilmamaa kirjastuses välja antud Thomas Salumetsa koostatud ja sissejuhatatud Jaan Kaplinski mõttelookogumikus „Kõik on ime“ (2004) ‒, võib „enesekolonisatsiooniga“ pealkirjastatud seitsmes peatükk esile kutsuda üsnagi vastakaid arvamusi ja tundeid ning lüüa eestlase enesekuvandisse nii mõnegi prao. „[E]uroopa kultuuri peajoone vastu“ (173) suunatud olevat nii mitmedki luuletused juba teises, 1967. aastal ilmunud luulekogus „Tolmust ja Värvidest“. Kuid ehk selgineb nii mõnigi Kaplinski mõttekäik, kui lugeda näiteks kirjanik ja semiootik Valdur Mikita artiklit „Läänemeresoomlase viimane karje. Eesti metsade vaimsus“ (2017).

Kokkupõrge sotsiaalse kogukonnaga ja võõrdumine eestlastest on toimunud samuti emakeele tasandil. Solvununa oma eestikeelsete tekstide „korrigeerimisest“ kuulutas Kaplinski 2010. aasta detsembris, et peab „hülgama eesti keeles kirjutamise ja proovima kirjutada võru, inglise või vene keeles “(tsit Adorf 2010 järgi).

Ka keelega ümberkäimine on Kaplinski jaoks seotud sunnita kujunemisega, mis tähendab meie teadlikkuse avardamist „väljapoole loogika ja selgesti määratletava piire“ ja maailma, kus inimolendite, jumalate ja loomade vahel on instiktiivne (tahtmatu) side ‒ siin väljendub kirjaniku tugev biotsentristlik mõtteviis: loodusega-üks-olemine, „biotsentriline võrdsus“, „biofiilia“ (44) ‒, „kus ükssama olevus võib olla üheaegselt kõik kolm“. Sunnita kujunemine ‒ see on inimliku maailma ja inimvälise maailma nägemine ühe tervikuna (46), tasakaal ja kooskõla.

Ei ole jumalat
ei ole lavastajat,
ei ole dirigenti.
Maailm toimub ise,
näidend mängib ise,
orkester mängib ise…

(Jaan Kaplinski, Õhtu toob tagasi kõik, 1985, 81; Salumets, 30)

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus:
Adorf, Margit (2010): Jaan Kaplinski hülgab eesti keele. — Päevaleht, 14. detsember 2010. Kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/eesti/jaan-kaplinski-hulgab-eesti-keele?id=51288491
Kaplinski, Jaan (2000): Hävitatud templid. Eesti Ekspress. 7. september 2000, lk B4.
Kreinin, Lea (2015): Thomas Salumets räägib Pärdist, Kaplinskist ja Richterist. — Eesti Elu Nr 36, 11. september 2015. Kättesaadav: http://www.eestielu.com/et/elustiil/18-estonianlife-eestielu/life-elu/people-inimesed/4459-thomas-salumets-raeaegib-paerdist-kaplinskist-ja-richterist
Mikita, Valdur (2017): Läänemeresoomlase viimane karje. Eesti metsade vaimsus .— Postimees, 27. veebruar 2017, kättesaadav: http://voromaaveere.blogspot.com.ee/2017/02/valdur-mikita-laanemeresoomlase-viimane.html
Salumets, Thomas (2016): Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit .— Tallinn: Varrak, 277 lk, inglise keelest tõlkinud Kersti Unt.
Jaan Kaplinski pilt on pärit siit, Thomas Salumetsa pilt on pärit siit.

Leo Luks “Eesti kirjanduse kadunud kodu” Keel ja Kirjandus 10/2014

k_ja_k_logo_jpgLeo Luksi artikkel tundub ses mõttes hämmastav, et suuremast osast Eesti heideggeriaanlikust kirja- ja sõnavarast jääb mulje, justkui saaks Heideggerist lähtuvalt käsitleda üksnes Heideggeri ennast, äärmisel juhul ka mõnd Tema Enese tekstides pühitsetud H-tähelist lähikondlast nagu Husserl, Homeros või Hölderlin. Tähendaks see siis Heideggeri või heideggeriaanluse kõlbmatust praktilise maailma tarbeks või argiilma arutut madalust kõrgfilosoofilise käsitlusviisi jaoks, on pigem kirjelduse küsimärk vaataja kaunites silmades. Ent Luks võtab ja väänab Martini-onu liistule kogu eesti kirjanduse ning mõneti võib vist väita, et täiesti tulemuslikult. Hämmastav!

Vähemasti näib esmapilgul ta lähtetees — eesti kirjanduses ei kirjutata kindlalt ja veenvalt kodust, kuna seda alles otsitakse, kodu on kuhugi kadunud — üsna mõistus- või tundepärane. Tundub usutav, nii võiks olla küll. Kes Luksi lugu lugeda ei viitsi ning lähtub ADD-ajastul levinud TL;DR-metoodikast (“too long; didn’t read” ehk “liiga pikk, ei lugenud”), võibki sellega leppida. Seda enam, et Lukski sedastab juba alguses end pigem tõestust visandavat kui väidet tõestavat. Kes aga lugema vaevub, sellele tasutakse üsna huvitava ja mõtteainerohke kodutusetüpoloogiaga.

Igatsetakse lapsepõlvekodu ja hävinud kodu — viimast eriti, kuid sugugi mitte ainult sõdade kontekstis. Kodutu ollakse ka kerjuse ja hulkurina, kellesarnaseist me luule kubiseb (Liiv ja Lepik, Alver ja Under). Eraldi motiivid on kohutav kojutulek (nt okupeeritud Eestisse), äraigatsus ja rändamine (kõiksugu nipernaadid), võõra saabumine ja võõrsile minek. Mitmel viisil võib koduski kodutu olla.

Põgusalt jõuab Luks ka pärida, miks on eesti kirjandus nõnda kodutu: “mis on eesti kirjandusel viga?” Seletuseks pakub ta nii geopoliitilist sotsiotsentrismi, psühholoogilist rahutust kui ka võõramaiseid eeskujusid ja peenikese nimega enesekolonisatsiooni. Mida keegi sest kõigest usub või tõsiselt võtab, vaadaku ise.

Huvitav lugemine mitmel tasandil. Nii sisse ja kaasa elades koduotsingul kui ka kõrvalt kaedes: kanäe, sedasigi saab kirjandusteadust teha. Ei no miks mitte, lasku aga edasi.

Raul Veede
Tartu linna avalike suhete osakonna teabeteenistus

Foorum Põhjamaade põrguheadest põnevikest

„Veri! Ei mingit kahtlust!”

Nende sõnadega, mida teab iga Põhjamaade (krimi)kirjanduse sõber, avas kirjandusõpetaja Piret Järvela 9. aprillil 2015 Rahvusraamatukogus III Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumi Nordic Noir – Põhjamaade põnevik”.

noirmartinsonPärast korraldajatepoolset sissejuhatust kõneles ajakirjanik ja krimikirjanduse-teemalise blogi autor Jaan Martinson sellest, kas noir on üksnes Põhjamaade krimikirjanduse tunnusmärk. Tema hinnangul on Eesti anomaalne riik, kus peaaegu puudub tõsiseltvõetav krimikirjandus, ehkki sellel on ka ajaloolisi põhjusi. Eesti ainus klassikaline, püsidetektiiviga krimiautor on Indrek Hargla, ent häid eeldusi žanris läbilöömiseks oli nt Eduard Vildel ja miks mitte ka Tammsaarel. Põhjamaad on aga just viimasel aastakümnel maailmas tuntuks saanud omanäolise krimikirjandusega, mis on tumedatooniline, tabudevaba teemades ja käsitluslaadides ning halastamatult aus heaoluühiskonna pahede vastu. Stieg Larssoni „Lohetätoveeringuga tüdruk” avas tee teistele, kui maailma krimikirjanduses valitses üldine seisak, ning nüüdseks on nii Rootsis, Taanis, Norras, Islandil kui Soomes ilmakuulsaid autoreid. Eraldi tõi Martinson esile Henning Mankelli, kelle komissar Wallander oli otsekui realistliku detektiivi koondkuju – tervise- ja eraelumuredega töönarkomaanist keskealine mees –, ning kaasautorid Anders Roslundi ja Börge Hellströmi, kes teevad oma sotsiaalseid valupunkte (naiste- ja lastevastane vägivald, kodutud, narkokaubandus jm) käsitlevate kriminullide jaoks tohutut eeltööd. noirnaitusNoir on lihtne, realistlik ning toetub enamasti tegelikkusele, mis on hullem igasugusest väljamõeldisest. Eestis eelistatakse pahatihti probleemidest mööda vaadata ning statistikat kas või kodutute laste arvu kohta on raske leida, sest ühiskond pole veel valmis endale näkku vaatama. Meid pole aga unustatud – Põhjamaade põnevikes on pooled kurjategijad ja enamik relvi pärit Eestist.

noirtaanirootsiKirjanduskriitikud Kerstin Bergman ja Bo Tao Michaëlis (vastavalt Rootsi ja Taani krimiakadeemiast) vestlesid Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktori Christer Haglundi suunamisel krimikirjanduse olevikust ja tulevikust, tõdedes, et Nordic noir on pigem kaubamärk kui kindel žanr ning et esimene noir-autor Skandinaavias oli Henrik Ibsen. Kirjutatakse niihästi politsei uurimistöö keerukusest kui kuritööde psühholoogilistest tahkudest, väikeste kogukondade eripäradest ning politsei ja ühiskonna tippude korrumpeerumisest. Sotsiaal-poliitilised põnevikud peegeldavad heaoluühiskonna „maapealse paradiisi” varjukülgi. Üha rohkem on nii naisautoreid kui naisuurijaid (Karin Fossum, Lisa Marklund, Tove Alsterdal). Pidevalt toimub žanride segunemine, ühest teosest võib leida kriminalistikat ja menetlustoiminguid, psühholoogiat, romantikat, ulmetki. Taani ja Rootsi krimiakadeemiad ühendavad kirjanikke ja kriitikuid, annavad välja auhindu ning populariseerivad kirjandust. noirsakssRaamatutele on järgnenud maailmas ülipopulaarsed seriaalid nagu „Kuritegu”, „Sild” ja „Wallander”. Tuleviku suhtes olid esinejad eri arvamusel: Bergman uskus, et Põhjamaade krimi populaarsus püsib, Michaëlise meelest on aga kõrgpunkt möödas. (Siinkirjutaja kasutab juhust ja mainib ka oma lemmikut: Arne Dahl, kelle politsei erirühma lugudes on karmide teemade kõrval sitikmusta huumorit.)

noirkeranenTehti tutvust ka Baltimaade põnevuskirjanikega: Eeva Pargi (kelle kirjutatud on üks väheseid Eesti noir-romaane „Lõks lõpmatuses”) vestluskaaslane oli Läti kirjanik Nils Sakss ning emakeeleõpetaja Edward Kessiga ajas juttu „tartusoomlane” Mika Keränen, populaarsete Supilinna-lastekrimkade autor.

noirsnTallinna Ülikooli loovusõpetuse lektor Stanislav Nemeržitski juurdles kaasahaaravalt selle üle, miks üldse loetakse kriminulle. Pidev mõistuse tööshoidmine leevendab stressi ja lõpplahenduse toodud kergendustunne tekitab teadagi rahulolu („Elementaarne, Watson!”), kuid peale neurofüsioloogiliste põhjuste tõmbab inimest ligi ka lihtsalt hea loo jutustamine, eriti kui see pakub „harjutusi iseseisvaks eluks”: mida ma ise ohuolukorras teeksin? Samuti tuleb kasuks arusaam teaduspõhisest maailmast, kus keerulistel nähtustel on materiaalsed seletused (nn „CSI efekt”) – võlukunst jäägu siiski ulmekirjanduse pärusmaaks.

noirislandIslandi krimikirjanik Árni Þórarinsson pajatas koos tõlkija Mart Kuldkepiga Islandist kui ohtlikust maast. Ehkki aastas toimub seal keskeltläbi kaks mõrva, on tegevusrohke ja saatusraske kirjutuslaad juba iidsetest saagadest saadik soositud. Tugev politseiromaani traditsioon on maad andmas igat masti erauurijate (ajakirjanik, advokaat vm) lugudele, kes peavad inimestest tõe välja meelitamiseks leidma protseduuriväliseid meetodeid. Sügaval põhjas on need ikka perekonnalood, kus saladusi täis minevik mõjutab olevikku. Üldine tendents kipub siiski kõigis Põhjamaades olema: mida hullemaks läheb kuritegevus, seda paremaks kosub krimikirjandus. Tore lugu oli Árnil selle kohta, kuidas temast krimikirjanik sai: väljas võrkkiiges põnevat raamatut lugedes ei märganud ta vihmasadu enne, kui oli koos raamatuga läbi ligunenud. See tekitas tahtmise kirjutada ise ka midagi nii haaravat, et lugeja ei pane ümbritsevat tähelegi.

noirharglaIndrek Hargla raamatud panevad samamoodi unustama, et viibid tänapäevas: keskaegne Tallinn avaneb lugeja ees oma olmes ja olemuses, pikituna vürtsikate mõrvadega, mida osavalt lahendab apteeker Melchior. Ilmselgelt kuulus keskaegse apteekri kutseoskuste hulka peale rohusegamise ka inimpsühholoogia süvitsi tundmine. Tollal ei tuntud veel deduktsioonimeetodeid, lähtuda tuli rangelt tunnistajate jutust ja oma silmaga nähtust. Ajaloolane Ott Sandrak vestles Harglaga nii ajaloolisest krimikirjandusest kui keskajast, kust on säilinud hulk väheuuritud Tallinna kohtudokumente, milles leidub omajagu head musta huumorit. Hargla tunnistas, et ajastu ja tegevuspaiga valis ta omal ajal selleks, et hansalinnade seose kaudu kinnitada Eesti ammust kuuluvust Euroopasse. Sandraku sõnul leidub neis raamatutes ka parimaid kirjeldusi Tallinna ehitusmälestistest.

noirpublikLõpetuseks vaadati Rootsi dokumentaalfilmi „Skandinaavia teledraamade võidukäik”. Filmis kõnelesid näitlejad oma tegelaskujudest, produtsendid krimilugude rahvusvahelise publiku ette toomise proovikividest ja sellest, kuidas Nordic noir jõudis Ameerikasse, tuues kaasa mitu uusvarianti Taani-Rootsi seriaalidest.

Et ring saaks täis, nentigem: kõiges on süüdi Astrid Lindgren. Tema raamatute abil õpime juba lastena, et headus saab ikka kurjusest võitu, et detektiiv ei pea alati olema Superman ning et pisisulist või juhmjõhkardist paeluvam on onu Einari sarnane hea näo ja külma südamega kurikael. Jätkugu meie lugemislaual ikka üle Põhjamaade põrguhäid põnevikke!

Tiina Tarik

Algselt ilmunud: „Raamatukogu”, 2015, nr 3
Fotod: Irina Vassiljeva/norden.ee

Lisalugemist:
Intervjuu Jaan Marinsoniga;
Intervjuu tõlkija Kadi-Riin Haasmaga;
Foorumist Eha Vain

Leo Luks „Eesti kirjanduse kadunud kodu“

Leo Luks “Eesti kirjanduse kadunud kodu” (Keel ja Kirjandus 2014, nr 10)

Eelkõige sooviksin kiita autorit aktuaalse ja sisutiheda artikli eest. Olenemata kollektiivist või seltskonnast paneb kõrvu kikki ajama just nimelt sõnad: Eesti, kodu, kodumaa, isamaa, eesti rahvus jne. Kõigil on alati midagi selle valdkonna kohta öelda. Tegemist on meile põlvest põlve sisse kodeeritud identiteediga, mis ongi edasiviiv jõud kasvatamaks meid põhimõttekindlalt ja ausalt terve meie eksistentsi aja.

Kodulaulu sõnad „kodu see ei ole koda, millel aken uks,“ selgitabki, et kodu pole pelgalt neli seina ja säng, vaid on nii ajas ja ruumis muutuva tähendusega sõna, mis on erinevalt 19. saj, 20. saj I ja II poolest ning tänapäevase Eesti tähenduses muutnud enam kui seda oli 14.-18. sajandil. Ütlused „kodu kui meie kindlus“ või „oma tuba, oma luba“ on kõige vähem muutuv fenomen, kui üldse. Kodu nimel on sajandeid võideldud ja ka verd valatud, ostetud ja müüdud, vahetatud ja kingitud, võetud ja antud. See pikk aeg on andnud tänaseks ja ka edaspidiseks piisava materjali, et nüüd vaadata tagasi tegemaks analüüsi ja järeldusi. Seetõttu on vastava autori töö päevakohane ja väga põhjalik. Väga mitmekülgne ja võrdluste rohke ja heroilisuse üle mõtlema panev tekst.

Riik, rahvas, keel ja kultuur — need on eeldused, et saaksime täna lugeda selliseid kirjutisi, milles me mõtiskleme fundamentaalsel tasandil meile tähtsatel ja vahel puutumatutel teemadel.

Iga lugeja leiab ennast selles tekstis üles. Igal hommikul ärkame kodus üles ja käime päevatoimetusi mujal tegemas. Pärast tööpäeva lõppu minnakse tagasi koju. Seejärel lauluproovi või tantsuproovi, kus vastavalt lauldakse kodust ja kodumaast või siis tantsitakse rahvatantse. Käiakse korvpalli- või jalgpallitrennis, kodumeeskonna eest võitlemas või hoopiski neile kaasa elamas. Õhtu lõppedes minnakse ikka tagasi oma kodu. Olgu see siis milline tahes, kuid iga inimene kujundab enda kodu oma tahtmist mööda ja tema teab, mis tema jaoks on kodu. Ühese lausega seda mõistet selgitada ei saa. Mõne vanema generatsiooni jaoks oli koduks isade talu, mis hävines II maailmasõja ajal ja ta ei tunne ennast elu lõpuni kodusena mõnes paneelmaja kaheksanda korruse ühetoalises korteris. Vastupidiselt leiab mõni isik, et just korterijärjekorras oodatud aastate järel saadud neljatoaline mugavustega korter on tema jaoks kodu, mis toob temale õnne ja rahu. Ja tema, kes ei ole kirjanik ega luuletaja, vaid 35 aastat lukksepa ametit pidanud Jaan läheb laulupeole ja laulab kodust ja isamaast just enda vaatevinklist vaadatuna. Ta laulabki hinges enda neljatoalisest korterist, mugavustega, seejärel enda riigist ja tuhandeid aastaid paikselt elanud rahvast, eestlastest.

Autor on leidnud õigesti, et me kardame, vihkame, põlgame kodutust ja tuletame läbi kultuuriliste väljendite meelde, et tuleb hoida enda kodu ja kodumaad, sest ilma selleta polekski millest laulda või kõnelda. Ehk vajaksime läbi kirjanduslike väljaannete või laulude või muude teoste läbi uur rahvuslikku äratamist. Sorades pidevalt minevikus elame tulevikuta.

Silver Priimäe
Tartu linnakantselei õigusteenistus, vanemjurist

Piret Bristol – Lugemissoovitus

leer savumeesJaak Leeri „Savumees Einaril on buss kogu aeg katki” on raamat, mis igas korralikus raamaturiiulis on olemas, ja kui teda ei ole, siis tuleb ta poest osta ja sinna panna. Tegemist on üsna õhukese jutukoguga, mille autor on sellise ajalehe nagu Nelli Teataja ajakirjanik. Tõepoolest on see leht olemas, aga Leeri lood on siiski puhas ilukirjandus. Sobivad hästi igal aastaajal ja igas meeleolus – mida mustem see on, seda parem, sest „Savumees” kuulub kindlasti eesti huumori-kirjanduse esikümnesse.

Piret Bristol raadiAivo Lõhmuse „Võim ja vari” on selle sajandi alguses ilmunud paks kriitikakogumik peamiselt eelmisel sajandil avaldatud kirjandus- ja teatrikriitikast. Kõik artiklid ja esseed nende kaante vahel ei ole sugugi varem ilmunud, sest raamat sisaldab ka niisuguseid haruldusi nagu siseretsensioonid. Need on arvustused, mida kirjastus vene ajal tuntud kirjanikelt tellis avaldamist ootavatele käsikirjadele ja neist olenes käsikirja saatus üsnagi palju. Aivo Lõhmus on ainus eesti kriitik, kes on söandanud enda tehtud siseretsensioonid, õieti osa neist, ka raamatukaante vahel avaldada. Vaimukaid ja nauditavaid seoseid sisaldavad raamatuarvustused on selle teose põnevaim osa, aga Nikolai Baturini ja Jaan Toominga loomingut käsitlevad alajaotused oma imekspandava põhjalikkusega on kindlasti abiks igat masti kirjandus- ja teatriteaduse üliõpilastele. Autor on varustanud muist lugusid ka tänapäevaste kommentaaridega, mis teevad sellest kogumikust ühe originaalseima ja huvitavaima kriitikaraamatu, mis eesti kirjanikult ilmunud.

valitaimkasvabLuuletaja Katrin Väli nimi ei ole väga tuntud, ometi on ta kirjutanud juba kümmekond luulekogu ja on kindlasti tänase Eesti üks tähelepanuväärsemaid luuletajaid. Madis Kõiv on kunagi Underist rääkides väljendanud arvamust, et eesti luule peavoolu liin eeldab luuletajalt n-ö emalikkust, ja kõik, mis sellest peavoolust hälbib, ei leia heakskiitmist luulena. Kindlasti ei ole Katrin Väli kunagi kirjutanud peavooluluulet. Tema teostest tõstaksin esile sellist huvitavat kogu nagu 1999. aastal ilmunud „Taim kasvab kell käib”, aga ka kõiki varasemaid ja hilisemaid. Kes tahab luule kaudu tunnetada inimmeeltele hoomamatut ega otsi kiiret meelelahutust, sellele on Väli loomingus avastamisrõõm garanteeritud.

afanasjev kaadrid otsustavadOn selline suurepärane raamat nagu Vahur Afanasjevi „Kaadrid otsustavad”. Võib küll öelda, et Afanasjev püüab olla Eesti Vonnegut, aga see tuleb tal tihtipeale täitsa vaimukalt välja. Tegemist on omapärases CD-suuruses formaadis hästi mõnusale paberile trükitud ja Aapo Ilvese toredate illustratsioonidega proosaraamatu-kesega. Afanasjevi loomingust soovitan veel tema mälestusi Brüsselis ametnikuna elatud ajast – raamat on ilmunud Petrone Prindi „Minu …” sarjas ja mõistagi kannab pealkirja „Minu Brüssel”.

ackroyd hawksmoorLõpetuseks soovitan kirjandusgurmaanidele Peter Ackroydi „Hawksmoori”. See romaan tuleks panna kooli kohustusliku kirjanduse hulka, kuid selleks, et seda suudetaks lugeda, peaks muidugi kogu kohustusliku kirjanduse nimekirja üle vaatama. Kõige laiemalt öeldes on juttu peamiselt inimese sisekosmosest. Romaan on samas nii-öelda ajalooline ja piisavalt mitmekihiline.tartulinnaraamatukogu100

Piret Bristol