Ei juhtu just iga päev, et kolleegil ilmub raamat, ja veel milline raamat! Parajalt paks, korralikus köites, põhjaliku viitestiku ja nimeregistriga, mis viimasel ajal üha haruldasem. Kaanepildiks August Künnapu maal „Santorini kass 1”, mida/keda nähes tekib tahtmine hüüda: „Tere jälle, Kollane Kass!”
See kõik on vorm, kuid ega ilmaasjata öelda, et vorm on sisu vorm. Sisu on siin, autori esimeses eestikeelses raamatus, igale tõsisele kirjandushuvilisele küllaga. Eve Pormeistri elavad, empaatilised, kaasamõtlevad kirjanduskäsitlused ning motiiviuuringud on autori õpilase Aija Sakova sõnul „alati isiklikud ja kirglikud – need on kunstiteosed iseeneses /…/”. Suure osa elust on Eve pühendanud saksa kirjanduse uurimisele ja õpetamisele, viimased kümmekond aastat on ta tähelepanu köitnud rohkem eesti kirjandus. Raamatus jagub mõlemat, siin on käsitlusi saksa, šveitsi, austria kirjanikest nagu Hermann Hesse, Ingeborg Bachmann, W. G. Sebald, Gertrud Leutenegger, Peter Stamm, Daniel Wisser, Hans Platzgumer ning kodumaistest autoritest, kelle raamatutele Eve on kirjutanud arvustuse või lugemissoovituse meie raamatukogu „Kirjandusveebi”, kellega on vestelnud, vahel ka (juubeli)näituse koostanud. Arutluse all on Viivi Luik, Jaak Jõerüüt, Kärt Hellerma, Kai Aareleid, Eeva Park, Mathura, Ain Kaalep. Korduvad märksõnad, mis kirjutaja südamele olulised: maastik – vesi, puud, kass, koer, lind –, aeg, foto, valgus… Kahe jaostüki vahel on „Vahepalad”, Eve enese luuletused. Ehk ootavad needki kokku kogumist ja kaante vahel ilmumist?
Enamik artikleid ja intervjuusid on eelnevalt ilmunud Loomingus ja Akadeemias, Sirbis ja Postimehes ning Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis, mõnd käsitlust võis seni leida vaid raamatukogu kodulehelt. Toimetaja Brita Melts ja kujundaja Merle Moorlat on oma tööd samamoodi südamega teinud nagu Eve neid käsitlusi kirja pannes. Stereotüüpne oleks öelda, et tegu on autori „elutööga”. Ent Eve elutöö pole kaugeltki kaante vahele püütud, tema erk mõte on alati liikvel. Juba on ta tähelepanu köitnud uued kirjanikud, juba on kirja saanud varem mõeldu edasiarendusi ning mõtteis tallel uusi elamusi, tunnetusi, kaasakajamisi. Jätku!
Booktube on raamatusõprade kogukond YouTube’is. Sinna kuuluvad kirjanikud, kirjanike loomingu lugejad ja arvustajad ning nendesamade lugejate ja arvustajate loodud videote vaatajad. Samas ei tähenda booktube ainult kohta, kus arvustatakse raamatuid, sest seal toimub ka palju muud. Seal räägitakse palju lugemisplaanidest, mängitakse lugemisnimekirja koostamise mänge, tehakse erinevaid nimekirju headest, halbadest, keskmistest raamatutest; parimatest tegelastest, halvimatest tegelastest, ununenud või mittevajalikest tegelastest — ühesõnaga kõigest raamatuid puudutavast, mille peale üks booktuuber suudab tulla. Võimalused on pehmelt öeldes lõputud.
Booktuuberiks võib hakata igaüks ning vähemalt minu arvates ei pea selle jaoks tingimata endale kanalit tegema ja videoid vorpima hakkama. Mõnes mõttes võib ennast booktuuberiks nimetada ka see, kes veedab suure osa oma YT-ajast raamatuvideosid vaadates. Üldiselt läheb aga vaja kaamerat, ja praegu piisaks juba ka ainult mobiilikaamerast, ja julgust ennast kaamera ette sättida, midagi rääkida ning lasta teistel oma loomingut vaadata.
Kas Eestis on oma booktube olemas? Otseselt ei ole, või siiski, midagi nagu on, aga see pole veel isegi lapsekingadesse jõudnud. Leidub üksikuid videoid, mida on teinud sisuloojad lihtsalt oma muu tegevuse kõrvalt, aga puhtalt raamatutele pühendatud kanaleid, kus räägitaks kirjandusest eesti keeles, peaaegu ei eksisteeri. Raamatukogud ja mõned raamatupoed küll arendavad oma tegevust YT-s, aga see pole päris see, mida ma silmas pean.
Ühe kanali olen ka tagasihoidlikkusest lõppu jätnud, nimelt minu enda oma. Mind leiab vahelduva eduga booktuubimas kanalil Lohe Loeb. Hoiatuseks olgu öeldud, et minu graafik on äärmiselt ebaühtlane! Kevadel tegin rohkem sellist, mis ka avalikuks vaatamiseks kõlbab. Suvest alates on väga vähe minu loomingut vaatajate ette jõudnud. See, et ma genereerin vähe videoid, ei tähenda, et ma neid vähe teen. Otsustasin millalgi suvel, et see aasta läheb kirja katsetamise aastana ning lõpptulemus on see, et iga video kohta, mis jõuab minu vaatajateni, on vähemalt 5 videot, mis töötlemisest kaugemale ei liigu. Ma katsetan, proovin uusi ideid, vaatan, mis juhtub ning loodetavasti saan uut aastat alustada kindla graafiku ja videotega. Lisaks tuleb tunnistada, et ma pole suurem asi videotöötleja. Iga video tähendab minu jaoks ka oma töötlemistarkvaraga paremini tuttavaks saamist ning oskuste lihvimist (see võtab palju aega).
Edasi järgneb loetelu videotest ja sisuloojatest, kes loovad booktube’i sisu. Võtke teadmiseks, et kuigi ma olen booktube’i vaataja olnud juba üle 4 aasta, ei tähenda see, et ma olen jõudnud “varba vette pistmisest” kaugemale. Nimekiri, mille leiate altpoolt on seetõttu mõjutatud lihtsast faktist: need on kanalid, mida jälgin mina, booktuubereid on tuhandeid ning iga päev lisandub uusi, ma ei ole võimeline tegema nimekirja kõigist, kes selle asjaga tegelevad. Lisaks sellele mõjutab nimekirja ka minu žanrieelistus – valdav enamus minu jälgitavatest booktube’i sisuloojatest keskenduvad noortekirjandusele (YA) ja/või ulmele/fantaasiale.
Alustame Eestist. Nagu öeldud, meil õpib booktube alles roomama, pole veel lapsekingadesse jõudnud.
Olen maininud neid, kelle YT otsing andis mulle, kui trükkisin otsingusse “raamatud” ja “raamatukogu”. Mõningaid pidin eraldi otsima.
Välismaa booktuuberid (need, keda mina vaatan).
PolandbananasBOOKS. Vähemalt mõni aasta tagasi oli kõige suurema tellijate arvuga booktuuber maailmas. Praegu tellijaid 409 000. Vaatan vähem. Kirjutas raamatu “Again, but Better” (Wednesday Books, 2019). https://www.youtube.com/channel/UCOkc2PP2lPDUMLg0p6rGGDQ
Book Roast. 78 300 tellijat. Loeb palju, räägib raamatutest. Harry Potteri fänn. Magical Readathoni looja, kuigi sel aastal on mõningate Potteri autoriga seotud skandaalide tõttu maraton ära jäänud. Ei tea, mis tulevik toob. Aga huvitav booktuuber ja ma vahest vaatan tema videosid. https://www.youtube.com/c/BookRoast/featured
PeruseProject. 306 000 tellijat. Kindlasti üks minu kolmest esimesest booktuuberist, kui mitte kõige esimene, keda vaatama hakkasin. Enamasti loeb fanataasiat/ulmet, noortekad. https://www.youtube.com/channel/UCy6Qlkv2hif7KPtmMmNUGUw
How to Train Your Gavin. 12 900 tellijat. Teab väga palju lastekirjandusest (middle grade). Vaatan siis, kui tuleb tuju. Palju korraga ei saa, sest ta on keeruline kuju. Korraldab lastekirjanduse lugemismaratone. https://www.youtube.com/c/GavinHetherington/featured
Merphy Napier. 218 000 tellijat. Praegu kindlasti üks lemmikuid. Loeb palju fantaasiat/ulmet. Teeb väga korralikke kokkuvõtteid ja arvustusi, oskab väga hästi oma arvamust väljendada. Düslektik. Eriti meeldivad “Dear Authors” videod. https://www.youtube.com/channel/UC7FW6FYqPLeQIXMSulBfOLw
jessethereader. 402 000 tellijat. Üks minu esimesi ja seni lemmik booktuuber. Oskab väga hästi videotöötlust. Viimasel ajal teeb veidi vähem, aga teda on ikka huvitav vaadata. Noortekirjandus. https://www.youtube.com/channel/UCDPo9-NZFNi2Gwe8LnlvAUQ
Daniel Greene. 231 000 tellijat. Üks parimaid fantaasia ja ulme arvustajaid booktube’is. Minu hetke lemmik. Teeb vahel koostööd Merphy Napieriga. Düslektik. Lemmikuteks Pratchett, Jordan, Sanderson. https://www.youtube.com/channel/UCw–xPGVVxYzRsWyV1nFqgg
Need on minu booktuuberid. Ma ei jälgi nende tegevust kogu aeg, enamasti käib asi hooajaliselt. Sellest nimekirjast on puudu tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid sisuloojaid. Täiesti kõrvale on jäänud need, kelle žanrieelistused jäävad väljapoole fantaasiat/ulmet või noortekirjandust. Nendest booktuuberitest peaks kirjutama keegi, kes on nende tegemistega paremini kursis.
Hoiatuseks algajale booktube’i avastajale! Seal räägitakse palju raamatutest. Uutest, säravatest, ilusatest raamatutest. Raamatuid kiidetakse ning paratamatult tekib vaatajas suur soov mõni raamat endale saada. Ma olen ostnud kümneid raamatuid puhtalt selle pärast, et mõnes videos neid näidati. Soovitan varuda kannatust ja õppida tegema soovide nimekirju. Lisaks, olgu öeldud, ei ole mõtet sattuda ahastusse, kui ikka mõni uus raamat raamatupoes ostukotti satub. Impulsiivsed ostud on booktube’i vaataja elu tavaline osa. Lihtsalt tuleb leppida, et vahel tekib juurde mõni ekraanil nähtud raamat.
Aleksis Rannit sündis kui Aleksei Dolgošev – Rannit oli tema ema neiupõlvenimi.
Õppis Tartus Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis. Õppis Kaunase ja Vilniuse Ülikoolides kunstiajalugu, esteetikat, vene kirjandust ja raamatukogundust. Õppis Freiburgi ülikoolis Saksamaal, sai magistrikraadi Columbia ülikoolist.
Töötas Leedu riigiteatris tõlkijana ja graafika konservaatorina Leedu riiklikus raamatukogus.
Alates 1944. aastast elas Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias ja Austrias, siirdus Ameerikasse 1953. New Yorgis töötas keskraamatukogus, alates 1961. aastast kuni pensionini oli Yale’i ülikooli slaavi ja Ida-Euroopa keelte osakonna teadur ning uurimuste kuraator professori kohustes.
Aleksis Rannit oli kaks korda abielus: esimene abikaasa oli Leedu ooperilauljanna Gražina Matulaitytė (1899–1993); teine naine oli Prahas sündinud vene emigrantide järeltulija, Yale’i ülikooli raamatukogu töötaja Tiina (Tatjana) Rannit, kes õppis selgeks eesti keele ja kirjutas eestikeelseid luuletusi.
1973. aastal pälvis Aleksis Rannit Henrik Visnapuu kirjandusauhinna ja 1978. a Eesti Kultuurifondi USA-s auhinna. Ta on Stockholmi ja Virginia ülikooli audoktor.
Aleksis Rannit suri 5. jaanuaril 1985. aastal ja tema tuhk on puistatud Atlandi ookeani.
Kokku on Rannitil ilmunud 9 värsiraamatut, neist 7 algupärast kogu, ta on olnud tunnustatud kunstihindaja ja eesti kirjanduse propageerija Ameerika Ühendriikides. Teda on palju tõlgitud (10 luulekogu jm) ning võõrkeeltes sageli ülistatud Igor Severjanini, H. Lymani, A. Orase ja mitmete teiste poolt. Tema kõneldul ja kirjutatul oli haaret, näiteks 1969. a PEN klubide kongressi täiskogu ees peetud kõne keeltest ja murretest trükiti New York Times’i kirjandusliku osa juhtkirjana ja ilmus veel 37 ameerika ajalehes.
Ise on ta enda kohta kirjutanud:
Sündisin 1914. a Tartumaal Kallastes ehitusinseneri ja matemaatikaõpetaja perekonnas. Rinnalapsena asusin elama Peterburi, kust repatrieerusin koos emaga Eestisse aastal 1921. (Isa jäi Eestisse ja võitles meie Vabadussõjas.) Kaotasin ema 11 aastasena. Alaealisena ja noormehena sain ema õe, Elisabeth Adem’i haruldase hooldamise osaliseks; ja nii kujunes minust hellitet tuisupea, kes kirjutas palju halbu värsse. Õppisin taideajalugu, esteetikat, klassilist muinsusteadust, vene kirjandust ja raamatukogunduse teadust. Värsside veeretamise esimeseks innustajaks oli Anna Haava; kirjanduslikuks ristiisaks on alates aastast 1935 olnud Artur Adson. Tutvusin paljude taidlejatega, samuti kirjanikega. Peamised huvialad: kujutavtaie ja luule ning nende olla võiv mõtteline ühend. Töötasin maalripoisina, joonestajana, vaateakende dekoraatorina, tõlkijana-dramaturgina, teadusliku sekretärina, raamatukogundajana, taideajaloo professorina jne. /—/ Loengureisid Euroopas, Ameerikas ja Kaug-Idas. Kirjutised taide ja luule üle (arvustajana huvitumine igast mõeldavast stiilist, värsitegijana uskumine luule ilutunnetuslikku esimusse).
Üks Ranniti mõttemõlgutus keelest ja luuletamisest:
Kui meie ehitustaide vormiks peaksime ruumi kui sellist, siis luulesse ülekantuna tähendaks see äratundmine antud keele ruumiseaduste, s.o. selle keele isepärase rütmi ruumilise jagamise täpset rakendust. Meelt mõlgutades erinevate keelte üle olen tihti liigitanud keeli maalilisteks ja ehitustaidelisteks. Maaliliste, akvarelsete, rütmiliselt vabamate keelte hulka kuuluvad mu meelest esmajoones saksa ja inglise keel ning kõik teised germaani keeled. Neis keeltes (nagu vähemal määral ka romaani ja slaavi keeltes) on tundelisuse saavutamiseks lubatav ka nõrgarõhuliste silpide tugev rõhutamine. Selline võimalus puudub meie rangelt ehitustaidelisel, ütleksin doorialikul keelel. Ainuüksi valesti komponeeritud laulus muutub meie keel rütmiliselt laostunuks, helilis-kõlbeliselt ebaausaks. Ja nii sünnivadki veidrused nagu “Eestimaa poojad” või “Eestimaa po’-jad! (Tuudur Vettik) pro “Eestimaa pojad”.
Aleksis Rannit kirjutas oma luulet väga aeglaselt, lihvides iga rida – ta ei uskunud, et luuletuse esimene kuju võiks olla rahuldav. Alles pärast aastast sahtlis lebamist saatis ta (võib-olla) luuletuse avaldamiseks. Mõnikord on ta luuletustesse parandusi teinud juba trükitud raamatuid sõpradele kinkides. Ka trükitehniliselt ja illustratsioonidelt on tema raamatud väga viimistletud ning pabergi hoolikalt valitud.
Aleksis Ranniti loomingumeetodi näitlikustamiseks kaks versiooni samast luuletusest, kus esikkogus ilmus uuem ja valikkogus hoopis vanem variant:
“Päälkirjata”, dateeritud 1936. aastaga
Olen sündinud selleks, et vihata seda kõike, mis peitub mus endas. Minu elu vaid võitlus on lihaga, üle Surmava julma crescendo.
Olen sündinud selleks, et mõtted mu veereks vankreina sügistund põldelt. Vihkan tunnete suhkrulist mõttetust, aga siirust neis iial ei põlga!
Olen sündinud selleks, et haudades kõik mu laulud kord ümber saaks kaevat, ja siis hallidest pilvede laudadest kinnilöödaks mul jäädavalt Taevas.
“Akna raamistuses”, Kaunas 1937
.
“Pealkirjata”, dateeritud 1932.aastaga
Oled sündinud selleks, et ihata seda tunnet, mis iial ei torma. Sinu mõte, mis võitleman lihaga, otsib külluse selgust ja korda.
Sündinud selleks, et heitlusest meeletu langeks põlvili äikeselaine. Tahad vormida, harras ja keeletu, külma vaimustust, hangunud ainet.
Sündind selleks, et hurmuseallikast juua kiiri ja rõõmelda aeva, kuigi pilvede haudaden hallitaks kinnilööduna muusade taevas.
“Valimik luuletisi 1932-1982”, New York 1985
Üks tõlkenäide kaunist raamatust
Eduard Viiraltile austusavalduseks kirjutatud “Cantus firmus” on USA kirjastuse Elisabeth Press väljaanne, mis trükiti 1978. a Itaalias 750 eksemplaris. Raamatu ava- ja ühtlasi nimiluuletus on eestikeelne, selle tõlge lõpetab raamatu; kõik ülejäänud luuletused on inglise keeles. Raamatus on kuue Eduard Viiralti gravüüri reprod ja foto tema surimaskist.
Luuletused on tõlkinud Henry Lyman, kes on kirjutanud ka väitekirja luule tõlkimise probleemidest rõhuga eesti poeedi Aleksis Ranniti tõlkimisel.
Laul
lõigake
tunnetuspuul
jooneks,
mis ära ei voola,
ja kaevake
tunnete tuul
vaatluse
vaiksesse soola.
.
Carve
into the tree of mind
song,
line which cannot run.
Sink your passion’s
fitful wind
in the still salt of reflection.
Aleksis Rannit on kirjutanud väga palju pühendusluuletusi, ta luule sisaldab otseseid vastukajasid maailmakirjandusest epigraafide, tsitaatide ja parafraaside näol. Sageli põimib ta oma värssidesse ka võõrkeelseid tsitaate või lihtsalt sõnu ja fraase.
Rannitil olid tugevad sidemed vene luulega ja nii nagu ta ise on palju pühendusluulet kirjutanud, on talle luuletusi pühendanud Vjatšeslav Ivanov, Konstantin Balmont, Igor Severjanin, Irina Odojevtseva jt
Aleksis Rannit oli tuntud ka selgelt peavoolust eristuvate mõtteavalduste poolest mitmetel teemadel, kord on ta kõnelnud Puškinist kui “vene keeles kirjutavast prantsuse kirjanikust”, suurt poleemikat tekitas ka tema 1949. aastal rahvusvahelisel kunstikriitikute kongressil Pariisis peetud kõne “Abstraktse kunsti pioneer”, mis on avaldatud kogumikus “Čiurlionis : painter and composer : collected essays and notes, 1906-1989” (Vilnius, 1994) koos mitmete hilisemate kirjutistega. Need sisaldavad tavapärastest erinevaid hinnanguid. Kui üldiselt arvatakse abstraktsionismi alusepanijaks vene kunstnikku Vassili Kandinskyt (nõnda ütleb ka ENE), siis Rannit tunnistas selleks Čiurlionise, kellelt Kandinsky mõjutusi sai. Ranniti väiteid nimetati ketserlikuks ning tema vastu astus raevukalt Kandinsky lesk Nina, kes iseloomustas Čiurlionise teoseid kui “teatud müstitsismiannusega maastikke ja stiliseeritud objekte”. Ranniti vastasena sekundeeris lesele Kandinsky loomingu ekspert W. Grohmann, kes kaheldavatele argumentidele tuginedes tegi Čiurlionise maatasa, ilma et oleks tema maalide originaale silmagagi näinud. Tormiline reaktsioon Ranniti kirjutistele suurendas kogu maailmas märgatavalt huvi leedu kunstiklassiku uuenduslike püüdluste vastu. Mihkel Loodus, “Čiurlionis ja ketserlik Rannit”, EPL 07. 11. 1995.
Mõningaid kaasaegsete arvamusi Rannitist
Rannitist kui luuletajast:
“Aleksis Rannit oli erak meie Parnassil. Valmar Adamsi jälgedes alustanule polnud kaaslasi ka kaasaegsete hulgas. /—/ Sõja, murrangute ja maapao nooremad poeedid on taas pärit sootuks teisest maailmast. Rannitile jäi päris oma kvartal Parnassil – ta on seda innukalt ja stiilipuhtalt täitnud.” Arvo Mägi, Tulimuld 1985, nr 3.
“Ranniti juures on sihuke tiheda ja selgepiirdelise vormi taotlemine küll klassikaline, aga ta tunnetuserksus koos sisu mitmekesisusega on õigegi romantiliselt avarahaardeline. Võiks väita, et Ranniti looming on veenev ühend klassitsistlikust vormipuhtusest, lihtsusest ja selgusest ühelt poolt, ning sisurikkusest ja kõrgendet mõtluste vahelduvusest teiselt poolt, – ja nii on ta jõudnud paindliku, elava ja voolava vormini.” Asta Willmann, “Aleksis Ranniti luule elamuslikkusest”. Mana 1966, nr 2-3 (30).
Rannitist kui kirjanduskriitikust:
1962. aasta algul ilmus ajalehes “Teataja” kellegi anonüümse magistri kirjutis, mille kommentaariks “Manas” kirjutas G. (arvatavasti Ivar Grünthal) muuhulgas Rannitist nii:
“Orast riivates, žüriid kriimustades on magistri poleemika terav ots ilmses mõrvamõttes muidugi Ranniti kõrile sihitud. On see tarvilik? Rannitil on primadonna allüüre ja ta edevus võib tõsise maamehe südant kihvatada. Niisugune eksootiline paradiisilind kulub siiski nagu ära meie mõmina- ja määgimisrohkesse kriitilisse loomaaeda. Niikaua, kui me Ranniti auavaldusi esseedena võtame – mustvalges võibolla seisnebki tema isikupärasus – ei ole ka midagi katki. Kirjandust e a d u s e g a ei ole sel belletristikal, ega ka jooksval, sageli põlveotsal sõnastet päevakriitikal, midagi ühist.” Kultuurikroonikat, Mana 1962, nr 2.
Mõnikord on Rannit pälvinud ka kaunis ränki sõnu :
“Rannit kui kunstikogude korraldaja ja raamatukogumees on omandanud teadmisi trükiteose tootmisprotsessist. Tema tüpotehnilist kogemust ei tule mõttessegi alahinnata. Tema valmisolek uuendusteks jätab aga tugevasti soovida. Ta klammerdub vormiandjana üldiselt omaksvõet eeskujude külge. See, mis tema rakendustaides on käsitöölislik, osutab oma piiratuses aralt talletavale ja julgelt matkivale talendile. Niipalju tema viimase aja tööde välise külje kohta. Ranniti luuletuste vorm on samuti kuivalt järgiütlev. Parimal juhul on see kalligraafiline nagu ta selge käekiri, kus iga kant lõikamise asemel püsib õpiku šablooni küljes kinni. Miivis vaatleja võib ju üsna tillukesest ilust vaimustuda. Isikupära puudumine teeb need tekstid omakorda teisegi keelde hõlpsasti ülekantavaiks. Taolised tõlked on sugutu paljunemise viljad. Kultuurseid isikuid – mitte ära segada kultuuriisiksustega! – sõelub rohkesti Euroopa vetes üksi ja vabalt oma teed murdnud suurte jäälõhkujate kiiluvees.” Ivar Grünthal, “Kolmekordne Rannit”. Mana 1966, nr 2-3 (30)
Aleksis Rannit oli kõrge lennuga kirjanduspoliitik ja esteetpoeet. Esinedes rahvusvahelistel foorumitel ja ühe Eesti tippluuletajana, vaimupreestri rõivais ja maneeris, mängis ta osavalt välja oma keelteoskuse, Yale’i ülikooli raamatukogu slaavi kogude kuraatori koha, imposantse välimuse ning Ants Orase ja mõne teisegi toetuse. Ta ees avanesid akadeemia portaalid ja sihtkapitalide laekad. Kuulsuse tipu saavutas Rannit, kui Jean Cocteau tõstis ta luuletaide kõrgaadlisse, pärjates Ranniti tiitliga prince de la poésie estonienne. Eesti luule vürst või prints – kumba soovite – ei hoidnud tiitlit vaka all. Järgmisel suurel literaatide kongressil, mis toimus Iisraelis, võis osalejaid tutvustavast trükisest lugeda, et Rannit on suurim kaasaegne eesti luuletaja, keda Cocteau on kutsunud eesti luule printsiks. Eriti pandi Rannitile pahaks, et suurustamine leidis aset Marie Underi eluajal. Sarkastilisemad ütlesid, et printsiks olemisest pole veel küllalt, Taaveti kombel tahab ta lasta end Iisraelis kuningaks kroonida, eesti luule kuningaks, lauluraamatud on tal nagu Taavetil ette näidata.
“Aleksis Rannit, enne eestistamist Aleksei Dolgašov (isa Peipsiääre venelane, ema eestlane), oli värvikas, Molière’i ebakangelasi meenutav karakter, kelle kirglikuks sooviks oli saada tunnustatud eesti luuletajaks.” Hellar Grabbi “Pagulaskirjanduse ajalugu veel ühe pilgu läbi”. Keel ja Kirjandus, 2011, nr 1.
Hea lugeja! Kui sa oled juba siia jõudnud, siis sa tead, et internet on päris hea võimalus leida inimeste lugemismuljeid :)
Ma olen üle elanud kaks pikaajalist vaimustusepuhangut, mis on taastanud mu usu inimkonda ja kirjasõna säilimisse, et hurraa, on inimesi, kes loevad ja kes tahavad loetust ka kirjutada!!!
Esimene oliUlmekirjanduse Baas, kus nimele kohaselt on juttu ulmekirjandusest. Baasi ajaloost on Andri Riid pikemalt kirjutanud Reaktoris “Kuidas sündis BAAS“. Suur tänu kõigile sinna kirjutajatele! Ja eraldi aitäh Andrile, et ta omal ajal sellise asja üles ehitas ja käigus hoidis! Baas tegutseb tänini, küll mitte nii aktiivselt kui hiilgeaegadel, aga tegutseb.
Teine tuli pea paarkümmend aastat hiljem — Facebooki grupp “Lugemise väljakutse“. Grupi algataja ja moderaator on Tiina Liinak, kes suudab seda 6000st kampa suurepäraselt ohjeldada ja aina uusi nippe välja mõelda, et elu grupis igavaks ei läheks. 2017. aastal sai Tiina Liinak Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu tänukirja ja intervjuud temaga võib lugeda Pärnu Postimehest. Suur aitäh talle!
Blogisid, kus raamatutest ja kirjandusest juttu, on päris palju. Kõigel ei jõua silma peal hoida, aga mingi valik, mis on viimase paari aasta jooksul aktiivsed olnud ja kuhu ma aegajalt olen sattunud, on siin. Enamjaolt on need raamatute lugemismuljeid jagavad blogid, aga mõned luuleblogid võtsin ka kampa. Ja kindlasti unustasin ma kedagi olulist ära, täiendused on teretulnud.
Andres Laiapea http://laiapea.eu/ Poliitikast ja vahel ka raamatutest, enamasti siis ka poliitika, ajaloo või majandusega seotud kirjavara, aga satub ka ilukirjandust, põhjalikud analüüsid.
Bukahooliku märkmed. Avalik-isiklik lugemispäevik http://bukahoolik.blogspot.com/ Üks vanemaid ja järjepidevamaid raamatublogisid, on nii pikemaid kui lühemaid arvustusi, kogub linke.
Eklektilised lugemiselamused http://eklektilisedlugemiselamused.blogspot.com/ Tõenäoliselt lugemise väljakutse grupist välja kasvanud blogi, postitab päris tihti ja erineva kirjavara kohta, aga tänu “loe edasi” nupule jääb see blogi minu poolt lugemata.
Heli lugemisvara (lugemisblogi) http://midaheliluges.blogspot.com/ Heli Künnapas. Palju lastekirjandust, sekka psühholoogiat, majandust ja üsna kirju valikuga ilukirjandust. Blogis on ohtralt ka ta oma teoste reklaami.
In Libris Libertas. Lugemine massidesse! https://libertaslibris.wordpress.com/ Oliver Ämarik & Sander Pelisaar. Tundub üsna asjalik blogi, aga kuna ma südamest lülin seda “read more” kujundust, siis eriti ei viitsi süveneda.
Juuli raamaturiiul https://juuliraamaturiiul.blogspot.com/ Tutvustus, arvamus, hinnang kuuepallisüsteemis, üsna kirju valik, peamiselt meelelahutuskirjandus.
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus. Kirjandus on kohustuslik, kirjutamine vabatahtlik. http://lugemine.blogspot.com/ Janika Liiv ja Esta Prangel. Pikaaegne ja mitmekülgne ning eri raamatute puhul erinevas stiilis.
kultuuritarbija60+ http://kultuuritarbija60.blogspot.com/ Teater, muusika ja kirjandus. Väga huvitav arvustaja, kes oskab asju tihti näha mingi oma nurga alt.
Kuu raamat https://www.elk.ee/?cat=8 Eesti Lastekirjanduse keskus. Läbimõeldud valikud. Pigem täiskasvanuile abiks, et mida lastele soovitada.
Leheküljest riiulini https://lehekuljestriiulini.blogspot.com/ Jõuab palju, postitused on paraja artikli mõõtu ning kuigi läbi lugeja isikliku prisma, siis kuidagi harivad.
Loetu kaja http://aluik.blogspot.com/ Loeb ja kirjutab päris palju ja põhjalikult, mitmekülgne lugemisvara, tavaliselt on tal tekkinud mõnus isiklik side raamatuga.
Loetud raamatud http://meeldiblugeda.blogspot.com/ Kristi Vaarman. Väga kindla struktuuriga postitused — tutvustus, hinne, tegelased, kokkuvõte ja tsitaadid — ja annavad hea ülevaate raamatust. Üsna kirju valik, päris palju on naistekaid ja lasteraamatuid.
Loterii https://loterii.blogspot.com/ Kamba peale tehtud väga kirju, järjepidev, püsiv ja toredaid leide pakkuv blogi.
Lovekad – armastusromaanid, mida tasub lugeda. Armastusromaanide top nimekirjad, uudisteosed, vanad head klassikud. http://lovekad.blogspot.com/ Viivika Tamm, blogi on pausil, aga arhiiv on vägev, et kui naistekad huvitavad, siis on lugemist küllaga.
Lugemiselamused https://lugemiselamused.keskraamatukogu.ee/ Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi. Üsna tihedalt ja üsna kirjult, nii raamatukogu töötajate kui vabatahtlike raamatusoovitused. Eraldi saki taga on lisaks laste- ja noortekirjandus, ingliskeelsed raamatusoovitused ja venekeelsed arvustused.
Lugemislaud http://cc-ok.blogspot.com/ Väga lühikesed, tundub, et pigem kirjutajale endale mõeldud kommentaarid.
Marulugemine https://marulugemine.wordpress.com/ Lugemise väljakutse koduraamatukogus. Küllalt lühidalt. Eriliseks teeb see, et on ära toodud raamatu esimene lause.
Mutukamoos https://mutukamoos.com/category/materjalid/raamatud/ Blogi propageerib arendavaid tegevusi lastega. Rubriigi “matrejalid ja mänguasjad” all on alarubriik “raamatud”. Põhiliselt lastekirjanduse tutvustusi, aga on ka aimeraamatuid — loodust, haridust, kasvatusteadust.
Mööda netti http://ingvarsedman.blogspot.com/ Korralik üsna kaua tegutsenud raamatublogi, mis mul miskipärast varem oli kahe silma vahele jäänud.
Need read. Raul Sulbi raamaturiiul https://needread.wordpress.com/ Mitte kuigi tihti, aga kui juba, siis põhjalikult. Valdavalt ulmest, aga on ka muud.
Nordic cyber wildlife http://www.cybernature.ee/ Siiri Konks. Eraldi on aastate kaupa raamatute muljed. Hästi lühidalt, aga hästi tabavalt. Väga kirju lugemisvara. Kahjuks süsteem pole kuigi hea, ühe aasta lugemised jorus.
Raamatugurmaan https://raamatugurmaan.blogspot.com/ Suuresti krimi-ja põnevuskirjandus. Üks väheseid blogisid, kus postituste pealkirjad on loomingulisemad kui tavapärane autor-pealkiri ning need pealkirjad tunduvad väga nutikalt pandud olevat.
Raamatuid siit ja sealt. Loetud raamatud ja kogetud elamused https://edaade.wordpress.com/blog/ Kirjastuste tutvustused ja lühidalt lugemismuljed.
Raamatukoi lugemislood. Kui inimene ei loe, siis ei ole vahet, kas ta on kirjaoskamatu või mitte. http://raamatukoikoi.blogspot.com/ Piret Targamaa. Mitte eriti tihti, aga kui juba, siis sisukalt.
Siiliste raamaturiiul http://siilisteraamaturiiul.blogspot.com/ Monika Siil nii eesti-, inglis- kui saksakeelset lugemisvara. Erineva pikkusega ja erinevate raamatute puhul erinevate rõhuasetustega, lisab bibliograafilisi andmeid.
Tüdrukute raamaturiiul. Lugu sellest, kuidas kaks noort naist – ema ja tütar – võtavad aeg ajalt kätte mõne raamatu, loevad seda ja omavad arvamust… ehk… põlvkondade sõda. http://miiramarie.blogspot.com/ Ema ja tütre lugemisblogi. Peamiselt ulmet, pisut ka muud.
Tütarlaps linnast. Linda Järve raamatublogi: meenututused lapsepõlves ja nooruses loetust palju aastaid hiljem http://tutarlapslinnast.blogspot.com/ Laste- ja noorsookirjandust, aga ka muud, mälestusi nii lugemisest kui muust, palju ajastukohaseid pilte.
Ulmeseosed https://ulmeseosed.blogspot.com/ Vahepeal varjusurmas olnud Jüri Kallase ulmeblogi tegutseb jälle. Igasugust põnevat ulmet. Postitused on kindla struktuuriga: sissejuhatus, sisu, seosed, hinnang, viited.
Viljandi Linnaraamatukogu tegemised, lugemissoovitused ja maakonna kodulugu http://viljandibibli.blogspot.com/ Varasematel aegadel oli see pigem teavituste blogi, aga viimasel ajal on raamatuarvustusi ka päris hästi lisandunud.
Tartu Linnaraamatukogu blogisid ma ei hakanud siin eraldi välja tooma, neid saab siit blogrollist päris lihtsalt kätte, vast et kui keegi tahab pikemalt teada, siis kevadel ma pidasin sellise jutu maha:
Ja nüüd sügisel sai pisut teistsuguse valikuga, tihedam ja ingliskeelne Laura Loolaiuga tehtud:
Toredaid lugemisi ja lugemismuljete leidmisi! Ja ka ise raamatuarvustuste kirjutamisi! Prima Vista raamatublogijate juturingist tuli esimese ja kõige tähtsama soovitusena, et hakka aga pihta, võimalikult täna :) (Ja kes kirjutada tahab, aga päris blogi pidada ei taha, siis võib meie raamatukogu sõbraks hakata ja oma lugemiselamusi siinsamas blogis avaldada.)
Kirjandus Instagramis ja Youtube’is ning Goodreads on eraldi teemad, sinna sügavustestesse lähen ma kunagi hiljem või läheb keegi teine :)
„Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus“ sisaldab Sirje Kiini artikleid, arvustusi ja avaldamata sõnavõtte aastatest 1977 – 2019. Lugeja saab ülevaate kirjandusmaastikul toimunust, nii Kodu- kui ka Välis-Eestis. Eraldi osa on pühendatud Soome ja Eesti suhetele ning kultuuri/kirjandusloole. Kes 1980ndatel noored olid, võivad leida värskendust oma mälestustele, mis on võibolla nüüdseks unustusse vajunud (Hando Runneli ja Juhan Viidingu luule käsitsi ümberkirjutamine), tänapäeva noored saavad teada, kuidas tollal lood olid. Rohkem ongi keskendutud luuletajatele ja nende töödele, kuid mitte ainult. Kindlasti sisukas raamat igale kirjandushuvilisele.
Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile” on raamat, mille esimene osa koosneb autori kirjadest eestlasest pianistile Käbi Lareteile (1922-2014), kes suure osa oma elust elas Rootsis. Teises osas on Sakova artiklid ja ettekannete tekstid, millest enamik on kirjandusest, mälust, loomingust ja… ikkagi ka elust.
Julgen soovitada seda raamatut iseäranis argadele elajatele (kas pole tore väljend?), aga ka julgetele, eriti neile, kes on loomingulised või ka neile, kellele meeldib kirjandus. Minu lugemisnimekiri sai siit igatahes omajagu täiendust — Sakova on kirjandusteadlane ja kirjutab talle olulistest autoritest ja teemadest, mis teda ennast kirjanduses kõige rohkem huvitavad ja ta teeb seda mu meelest päris kaasahaaravavalt. Aga ma tunnistan, et ma poleks seda raamatut ilmselt lugema sattunud, kui see oleks olnud lihtsalt artikli- või esseekogumik kirjandusest. Kuigi mulle meeldis selle teose lõpuosa tegelikult ikkagi väga — huvitav oli “mäletseda” tuttavaid ja ka veel tundmatuid teoseid ja näha, kuidas Sakova asetab need mäletamise ja elamise julguse ja veel muudesse kontekstidesse.
Ka kirjades Käbile oli minu jaoks olulisi teemasid. Sakova on mu põlvkonnakaaslane ja naine, nii et on üsna ootuspärane, et mind kõnetab see, kui ta räägib näiteks kodu ja töö vahel tasakaalu leidmisest ja loomise võimalikkusest väikeste laste kõrvalt (kuigi tänapäeval polegi väga vahet, kas olla lapsevanemana naine või mees). (Küll aga on vahe, kas olla naiskirjanik või meeskirjanik. Sellest Sakova ei kirjuta. Aga see on täiesti eraldi jutt ja Eesti kontekstis paraku üks üsna pikk jutt. Ja võib-olla on see siiski otsapidi ikkagi seotud julgusega olla kirjanik?) Või kui ta kirjutab loomingust ja rahast. Või teiste inimeste teenimisest: “Kui palju saab looja olla iseenda ja loomingu päralt ning kui palju tema ajast on pühendatud teiste teenimisele, teiste vahendamisele (lk 203)”. Kõik need teemad tuleb inimesena ilmselt selgeks mõelda ja kõik küsimused iseenda jaoks kuidagimoodi püstitada. Või äkki tuleb need püstitada vähe vintsutatud argadel elajatel? Miskipärast on mulle tundunud, et mõnedel inimestel üldse ei tekigi niisuguseid küsimusi. Vaid arad vaevavad oma pead sellega, kas maailmal on ikka vaja seda, mida neil on pakkuda.
Sakova kirjutab päris mitmest pagulaskirjanikust (Elin Toona, Käbi Laretei, Ivar Ivask) ja kohati ka sellest, kuidas neist kirjanikud said. Kui Sakova räägib Elin Toonast, siis mind ikkagi torkas tema märkus, justkui Toona, kes hakkas töölisest kirjanikuks, tegi läbi veel suurema klassihüppe, kui seda teeks üks kirjandusteadlane, kes hakkab järsku luuletama või avalikult päevikut pidama ja ma tahaksin öelda, et see on ikkagi pisut petlik. Intellekt või haridus võib olla loomisel (nagu muu hulgas ka sünnitamisel) risuks jalus. (Kuigi ma möönan, jah, et kirjutamine siiski nõuab omajagu intellekti ka.) Kuid vahel võib olla lihtsam midagi luua, kui oled eesootavate karide ja kuristike suhtes pime — kui sa ei tea, kuskohas sa libastuda võid.
Väga võimalik, et klassivahe muidugi on tõesti ületamatult suur, kui hakkad töölisena kirjutama? Ilmselt pole tehases ka väga neid õpetajaid ja mentoreidki võtta, kelle olulisust Sakova tunnistab ja kelle maailmavaade teda ennast ka kirjanduse kaudu — tundub et palju — mõjutanud ja sedakaudu ka elama julgustanud on.
Loomisel võivad risuks jalus olla ka mitmesugused hoiakud ja kivinenud arusaamad iseenda kohta. Neid viimaseid võib muidugi olla võrdselt nii töölistel kui vaimutööd tegevatel inimestel. Ja sellisest iseenda sisse vaatamise julgusest on selles raamatus samuti juttu.
Üldse on selles raamatus kuidagi kontsentreeritult koos nii palju erinevaid aspekte, mis loominguga seonduvad, et raamatu lõpus tekkis tahtmine algusest uuesti pihta hakata. Üllatavalt sageli leidsin end avamas suu, et autoriga dialoogi astuda ning tüütasin oma vähegi mõtlemisvõimelisi perekonnaliikmeid selle raamatu üksikasjadega. Ühesõnaga, see pani mind päris palju kaasa mõtlema, mille eest olen autorile tänulik. Raamatud ikkagi suudavad vahel olla natuke nagu sõbrad, eks ole ju?
Nendes kirjades pole küll väga palju kirjanduslikke saltosid või uperpalle, on aga rohkelt eneseanalüüsi ja ratsionaalseid mõttekäike, nagu võikski kirjandusteadlaselt oodata. Autor paneb ennast nendes teadlikult haavatavasse positsiooni — need kirjad on ikka üsna isiklikud. Ma mõistan tema muret, kui ta kirjutab: “Just see ongi see põhiline hirm: kuidas leida õiget tasakaalu julguse ja siiruse ja enesepaljastuse vahel (lk. 28).“ Aga kahtlemata on isiklikkus lihtsalt korrespondentsižanri eripära — kirjad ja päevikud ongi enamasti isiklikud. Muidu me ilmselt ei loekski neid, kui ei loodaks sedakaudu autorile naha vahele pugeda.
Universumi Postiljon muidugi teeb lausa äraarvamatuid uperpalle ja jänesehaake, ta võib kaasteelised paigutada näiteks täiesti erinevasse aega ja ruumi. Aga mitte mõtteruumi! Nii et kõigest hoolimata on lootust, et Käbi on oma kirjad juba ammugi kätte saanud.
Mihkel Muti raamat köidab lugejat juba oma pretensioonika kujundusega: kuld ja veri. Sisu on samuti esitletud “Tõe ja õiguse” koguteose intrigeeriva ja jõulise analüüsina.
Tavalugeja märkab üllatusega, kui palju on tal oma argilugemisega olulist justkui märkamata jäänud. Tuulamine on päris õige sõna M. Muti meetodi iseloomustamiseks. Me muidugi ei pea kõiki autori seisukohti adopteerima, aga peale selle raamatu lugemist saame uue vaatenurga A. H. Tammsaare romaani vaatlemisel. Tekib soov see versioon teadmiseks võtta ja unustada, et siis järjekordselt “Tõde ja õigus” läbi lugeda.
Aare Pilv “Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse 90. trükisünnipäeva puhul”
Looming (2016) nr. 2, lk. 267-277
Ühelt mättalt teisele mättale, kargest õhtust (südame)soojusesse, vaikusest (südame)muusikasse, kaugelt lähedale, transtsendentsest immanentsesse ja inimmeeltega tajutavasse, ikka kõige üle (kohal) ja ümber – astutakse ja ollakse ootel koos vaikusega, koos maailmaga. Astutakse kokku, mitte selleks, et luua „kokkupõrkeid“, vaid selleks, et „tõmmata maailm laiali, panna see lahvatama“ (271) ja samas ka ühte sulama, nagu näitab ja tajub kirjandusteadlane – esmajoones lüürik – Aare Pilv, mõtestades klaarilt ja väga nauditavalt lahti Juhan Liivi & Friedebert Tuglase & August Sanga luuletust „MÄTAS – MÄTAS – ÜKS JA TEINE“, nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Luuletuse tähendusliku poole püüab ta avada „Mõned[e] küsimus[tega]“ (268). Tegelikult esitab ta oma analüüsis päris hulga küsimusi, ei anna neile aga mitte iga kord vastuseid, vaid loob üksnes aimdusi või jätab need aimdused otsekui üle-olemisse, millest ta kõneleb Liivi luuletust Goethe „Rändaja õhtulauluga“ kõrvutades (273). Ja „õigupoolest“ polegi vastused talle „olulised“ (277), selgitab ta oma arutluste lõpulauses, olles eelnevalt küsinud, et mida ikkagi tähendab „päris“ Juhan Liiv (1864–1913). Vormiliselt vaatleb Pilv paari luuletusele iseloomulikku prosoodilist joont (nt rütm, rõhk) ning viib nimetuse all „vormilised läbilõiked“ (269; korduvad sõnad tüved; eelmise negatiiv, mittekorduvad sõnad; luuletuse sisemised õmblused; vastandid) läbi lausa hoolika setseerimise.
Muidugi pöördub artikli autor analüüsitava luuletuse algvariandi, ilma pealkirjata 8-stroofilise teksti („Tume vaikus karjametsas…“) poole, mille neljast keskmisest stroofist lõi Tuglas sümbolistliku luuletuse „Mätas – mätas – üks ja teine“ ja milles August Sang taastas algkäsikirja interpunktsiooni. Komanihutusega 3. stroofi teise rea sõna „nüüd“ järelt selle ette tegi ta ühe tähendusliku muutuse, andes „nüüd’ile omaette kaalu“ ja suhestades seda „luuletuse muu aegruumiga“ (276). Liivi-kaanoni Eestile loonud (vrd Jüri Talveti „Luulest“, lk 131–132) Friedebert Tuglase neljastroofiline variant olevat „palju põhjalikumalt […] n.-ö. rahva mällu vajutatud“ (276) kui Aarne Vinkeli ja Jüri Talveti levitatud algkäsikirjale tuginev Liivi-tekst, mida Aare Pilv nimetab „meeldivaks looduselamuseks“ (277).
Võib-olla tegi Tuglase versioonist levinuma teksti just tema „väljatahutud sümbolistlik metafüüsika“ (Pilv, 277), kuigi ta olevat juba 1914. aastal oma esimeses Liivi-käsitluses, monograafias Juhan Liivist olnud kindel, et „Liivist täisverelist sümbolisti teha ei saa“ (Talvet, lk 131). Ent ta siiski püüdles sinna poole. Ja „[v]õimalik, et Tuglas püüdis Juhan Liivist kujundada teatavat Ernst Enno eelset ernstennot, eesti luule esimüstikut (ja võimalik, et selle luuletuse puhul viis tundlik tõlkija Sang oma komanihutusega lõpule Tuglase taotluse – tõlkida Liiv metafüüsilis-sümbolistliku luule traditsiooni kuuluvaks).“ ( 277)
Aare Pilv tajub neis neljas stroofis koguni mingit laadi unio mysticat (272), mis selgitab talle ka luuletuse alguses kasutatud sõna muusika, seda enam, et heliloojate poolt enimkasutatud luuletaja (vrd Anneli Unt) Juhan Liiv, kellele luuletus olevatki muusika, on kirjutanud luuletuse pealkirjaga „Muusika“ (1926), milles otsitakse alguskokkukõla, mis peab kuskil olema. „[…] kuskil peab surematus olema, / kuskil alguskokkukõla leitama: / kust oleks muidu inimese rinda / saanud ta – / muusika?“ – tsiteerib Aare Pilv Liivi luuletuse lõpuosa ja jõuab järelduseni, et „[m]uusika on […] mingi alguskokkukõla väljendus“ (272). Seda alguskokkukõla, „rütmilis[st] alguskokkukõla“ (272), tunnetab Aare Pilv ka käsitletavas luuletuses: „Süda astub, ja juba see on muusika, nägemata kaugel, s. t. siinsamas inimrinnas.“ (272) Teisisõnu võiks ehk ka öelda, et too „müstili[ne] igitulemi[ne]“ (272), kokkuastumine ongi alguskokkukõla poole püüdlemine.
Eve Pormeister
Pilv, Aare (2016) Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse
90. trükisünnipäeva puhul .– Looming, 2/2016, lk 267–277.
Talvet, Jüri (2015) Mis Noor-Eesti Liivi-kaanonisse ei mahtunud. —
Talvet, J. Luulest. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 125–141.; Methis 1-2/2008
Unt, Anneli (2015) Ja sõna sai lauluks… — „Sirp“, 27.03, 2015.
Pilt on pärit:
Aare Pilv (2012) Vaikiv või kurt ajastu? .– Eesti Päevaleht, 19.10.2012
„Kujuneda sunnita“ autori tutvus eesti kirjaniku ja tõlkijaga ulatub veel suurte muutuste, „raudse eesriide“ langemise eelsesse aega, aastasse 1988. Mehed, kelle mõttemaailma niidistiku üheks oluliseks sõlmpunktiks on intuitiivsus – „soov jääda kooskõlla oma inuitiivse minaga“ (lk 93) –, kohtusid Calgary olümpiamängude ajal Vancouveris Jaan Kaplinski luuleõhtul. Pärast seda üritust avastaski Thomas Salumets enda jaoks Kaplinski luuletused, olles hämmstunud nende meditatiivsusest, vaiksest tarkusest, „dekoreerimata selgus[est]“ (tsit Kreinin 2015 järgi) ja väljaspoole Eestit ulatuvast kõla- ja sõnumipinnast. „Ma ei pea õigeks, et mind kutsutakse ennekõike rõhutud eesti rahva luuletajaks. Ma arvan, et mu taust on avaram,“ kirjutas Kaplinski juba 1969. aastal Ilse Lehistele.
Thomas Salumets on sündinud 1956. aastal Heidelbergi ligidal Schönaus, 1944. aasta Emajõe lahingus osalenud ja raskelt haavata saanud rindemehe perekonnas. Saksamaalt emigreerus ta hiljem Kanadasse, kus lõpetas Toronto ülikooli. Princetonis USAs omandas ta doktorikraadi. Alates 1987. aastast töötab eesti päritolu germanist ja kirjandusteadlane Briti Columbia Ülikoolis Vancouveris kirjanduse professorina. Ta on olnud Baltiuuringute organistsiooni Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS) president (2002–2006) ja kauaaegne nõukogu liige, ajakirja Journal of Baltic Studies peatoimetaja (1998–2001) ning nõuandja. 1992. aastal omistati talle tenuur ja Euroopast Alexander von Humboldti Fondi kaalukas, eluaegsete privileegidega stipendium. 2015. aastal nimetati Thomas Salumets, kellel on pärast Eesti taasiseseisvumist tihedad isiklikud ja akadeemilised kokkupuuted ka Eestiga, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste audoktoriks.
Saksa, inglise ja eesti keeles kirjutav ja kõnelev Thomas Salumets käsitleb laiemalt kogu Läänemere ja Balti ‒ esmajoones germaani ja soome-ugri ‒ konteksti nagu nt Elias Lönnrot, Johannes Bobrowski, Günter Grass, Tomas Tranströmer, Henning Mankell, laulev revolutsioon, ökokriitka. Viimase paarikümne aasta jooksul on ta õpetanud erikursust Briti Kolumbia ülikoolis, tutvustades eesti kirjandust ja kultuuri, nt Uku Masingu, Jaan Krossi, Viivi Luige, Tõnu Õnnepalu, Sofi Oksaneni, Veljo Tormise jt loomingut. Ta on avaldanud teadusuuringuid tormi ja tungi autorite Friedrich Maximilian Klingeri ja Jakob Michael Reinhold Lenzi loomingust, mitmeid Eesti kirjanduse teemalisi kirjutisi, nende hulgas eestikeelse artiklikogumiku „Mõju mõnu“ (2014) ja ingliskeelse monograafia Jaan Kaplinskist, „Unforced Flourishing: Understanding Jaan Kaplinski“ (2014; eesti keeles 2016).
Kaheksast peatükist koosneva raamatu „Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit“ sissejuhatuses (13–14) selgitab autor pilguheitmise vajadust kirjaniku elusse ja loomingusse (ühiskondlik-poliitilisel ja kultuurilisel foonil): „[…] sillutada teed Kaplinski sisemaastiku juurde.“ (13) Võtmesõna, millest kõik tõukub, mille ümber kõik tiirleb, mis paneb nii mõnedki kannatused, kired ja vastuolud Jaan Kaplinski käitumises, inimsuhetes ja maailma tajumises paiguti lausa lahvatama, ilmutab end kohe raamatu pealkirjas ja edaspidi punase niidina läbi kogu teksti: sunnita kujunemine. See on üks põhilisi, kui mitte kõige põhilisem eetiline hoiak ja mõtteviis, mis vormib poeedi, tõlkija ja esseisti Kaplinski olemist, elamist ja hingamist, mida Salumets lahkab suure empaatiaga kuni tolle elu pisiasjadeni (203) välja. Taoliseks lähenemiseks, mida toetavad samuti poeedi luuletused, näib talle olevat antud isegi kirjaniku nõusolek: „Kirjutada meie elu intiimdetailidest on oluline ja sellest võib teistele isegi abi olla.“ (89) Siingi kumab läbi kirjaniku vajadus kujuneda sunnita, mitte lasta end suruda mingitesse konventsioonidesse ja piiridesse ning määratleda end ja maailma definitsioonide, sümbolite ja dualistliku mõttemalli abil; mitte lasta end keelel kammitseda ja „kinnita[da] end sõnade ja mõistete külge“, sest kõik olevat alati „midagi enamat, midagi muud kui see, mis me nendest ütleme, arvame teame“ (206).
Kuidas ja millistel võimalikel välistel ning sisemistel ajenditel ja asjaoludel toimub Kaplinski liikumine sunnita olemise poole ning mil moel mõjutab ja kujundab see tema kui kirjaniku ja inimese sotsiaalset mina ning hinge- ja tundeelu, sõltuvus- ja armastusevajadust (127), „igatsust, lähikontakti järele“ (Takeo Doi nimetab seda amae’ks) (115) ‒ kõige paremini ilmneb see suhtes oma kõige mõjukama õpetaja Uku Masinguga ‒ ning käsitust tervilikust mõtlemisest, kultuurist ja kunstist, läänekultuurist ja läänemeresoome kultuurist – kõige selle üle mõtiskleb Thomas Salumets oma monograafias.
Meie ette ilmub ekstsentriline (19) ja meditatiivne intellektuaal (31), eesti „Voltaire“ (25) ja vates (prohvet), nagu Ain Kaalep (31) teda nimetanud on, ning nagu ta ise end tunnetab, „ilma omadusteta mees“ (Musil) ja konkreetne isik, keda tuntakse kui „Jaan Kaplinskit“ (130). Meie ette ilmub samas ka vastuoluline kirjanik „rahutu mõttetark“ ja „raamatutark [….] kuid ekslik elus“ (19),kelle näilise pühakliku, budistliku (taoistliku) rahu all kobrutavad ülitundlikkus ja valu, kannatused ja ihad, mis on tõuganud mehe koguni, mitte ainult üks kord, eksistentsiaalse kuristiku servani.
Seesama sunnita olemise vajadus on oma põlvkonna kultuurielu kunagise rokkstaari (31, 75) viinud vastuollu ka ühiskondlike konventsioonidega, tavamõttemallidega ning kaasinimestega. Esimese suure hoobi andis Kaplinski endale Neljakümne kirjast lahtiütlemisega, misjärel tema reputatsioon ei taastunud „enam kunagi täielikult“ (156). Veelgi „murettekitavam“ olevat olnud aga Kaplinski usk süsteemi reformitavusse, „mida suurem osa Nõukogude Liidu kriitikuid pidas olemuslikult võimatuks“ (141), tema usk dialoogivõimalusse kommunsitliku režiimiga, „seestpoolt tulev[asse], märkamatu[sse] ja sundimatu[sse] muutumi[sse]“ (143–144). Ent tema „kavatsust astuda kommunsitliku režiimiga kõnelustesse mõistetakse,“ nagu Salumets nendib, „valesti“ (142). Kaplinski „mittehierarhilisel ja loomupärastel impulssidel“ põhinev perspektiiv „tõugati kõrvale nii idas kui läänes“ (162). Võrdluspildina kerkib siinkohal silme ette saksa kirjanik Christa Wolf, kes kuni viimse momendini kandis endas 1989. aastal reaalse sotsialismi reformimise võimalikkkuse lootust. Nii Kaplinski kui Wolf unistasid „kolmandast teest“ (143).
Ka Kaplinski kriitiline hoiak kultuuri suhtes ja selle olemuse – kultuuri jõud pigem piiravat kui vabastavat (178) – käsitus ei leidnud, ja ei leia küllap praegugi, arusaamist. Sest ta heidab Eestile ette kolonisaatorite väärtuste omaksvõtmist (197), st kultuuri kaudu enese koloniseerimist (166, 175, 182), enese samastamise jätkamist Euroopaga, kuni rahvuse püsimise täieliku seostamiseni lääne kultuuriga välja (180), liialt sõltuvaks muutumist „„kommunikatiivse kultuuri“ sümboolsest korrast“ (166). Hukkamõist suurema osa eestlase üle tipneb põliskultuurist eemaldumises, näiteks regivärsist, milles Kaplinski avastas, nagu Salumets selgitab, „ligipääs[u] eluliselt vajalikule alternatiivsele maailmatajule ja eneseväljendusele“ (198), „viisi, kuidas kultuur saab läheneda sunnita kujunemisele“ (183). Mainimata ei saa jätta siinjuures tõika, et Eesti Vabariigi 99. aastapäeva pidulikul kontserdil kanti ette rahvaluule alusel Jaan Kaplinski loodud ja Veljo Tormise viisistatud „Kust tunnen kodu“.
Kuigi mõistet rahvuse enesekolonisatsioon ei kasutata selles raamatus sugugi esimest korda ‒ ühe põhimõistena esineb see Ilmamaa kirjastuses välja antud Thomas Salumetsa koostatud ja sissejuhatatud Jaan Kaplinski mõttelookogumikus „Kõik on ime“ (2004) ‒, võib „enesekolonisatsiooniga“ pealkirjastatud seitsmes peatükk esile kutsuda üsnagi vastakaid arvamusi ja tundeid ning lüüa eestlase enesekuvandisse nii mõnegi prao. „[E]uroopa kultuuri peajoone vastu“ (173) suunatud olevat nii mitmedki luuletused juba teises, 1967. aastal ilmunud luulekogus „Tolmust ja Värvidest“. Kuid ehk selgineb nii mõnigi Kaplinski mõttekäik, kui lugeda näiteks kirjanik ja semiootik Valdur Mikita artiklit „Läänemeresoomlase viimane karje. Eesti metsade vaimsus“ (2017).
Kokkupõrge sotsiaalse kogukonnaga ja võõrdumine eestlastest on toimunud samuti emakeele tasandil. Solvununa oma eestikeelsete tekstide „korrigeerimisest“ kuulutas Kaplinski 2010. aasta detsembris, et peab „hülgama eesti keeles kirjutamise ja proovima kirjutada võru, inglise või vene keeles “(tsit Adorf 2010 järgi).
Ka keelega ümberkäimine on Kaplinski jaoks seotud sunnita kujunemisega, mis tähendab meie teadlikkuse avardamist „väljapoole loogika ja selgesti määratletava piire“ ja maailma, kus inimolendite, jumalate ja loomade vahel on instiktiivne (tahtmatu) side ‒ siin väljendub kirjaniku tugev biotsentristlik mõtteviis: loodusega-üks-olemine, „biotsentriline võrdsus“, „biofiilia“ (44) ‒, „kus ükssama olevus võib olla üheaegselt kõik kolm“. Sunnita kujunemine ‒ see on inimliku maailma ja inimvälise maailma nägemine ühe tervikuna (46), tasakaal ja kooskõla.
Ei ole jumalat ei ole lavastajat, ei ole dirigenti. Maailm toimub ise, näidend mängib ise, orkester mängib ise…
(Jaan Kaplinski, Õhtu toob tagasi kõik, 1985, 81; Salumets, 30)
Leo Luksi artikkel tundub ses mõttes hämmastav, et suuremast osast Eesti heideggeriaanlikust kirja- ja sõnavarast jääb mulje, justkui saaks Heideggerist lähtuvalt käsitleda üksnes Heideggeri ennast, äärmisel juhul ka mõnd Tema Enese tekstides pühitsetud H-tähelist lähikondlast nagu Husserl, Homeros või Hölderlin. Tähendaks see siis Heideggeri või heideggeriaanluse kõlbmatust praktilise maailma tarbeks või argiilma arutut madalust kõrgfilosoofilise käsitlusviisi jaoks, on pigem kirjelduse küsimärk vaataja kaunites silmades. Ent Luks võtab ja väänab Martini-onu liistule kogu eesti kirjanduse ning mõneti võib vist väita, et täiesti tulemuslikult. Hämmastav!
Vähemasti näib esmapilgul ta lähtetees — eesti kirjanduses ei kirjutata kindlalt ja veenvalt kodust, kuna seda alles otsitakse, kodu on kuhugi kadunud — üsna mõistus- või tundepärane. Tundub usutav, nii võiks olla küll. Kes Luksi lugu lugeda ei viitsi ning lähtub ADD-ajastul levinud TL;DR-metoodikast (“too long; didn’t read” ehk “liiga pikk, ei lugenud”), võibki sellega leppida. Seda enam, et Lukski sedastab juba alguses end pigem tõestust visandavat kui väidet tõestavat. Kes aga lugema vaevub, sellele tasutakse üsna huvitava ja mõtteainerohke kodutusetüpoloogiaga.
Igatsetakse lapsepõlvekodu ja hävinud kodu — viimast eriti, kuid sugugi mitte ainult sõdade kontekstis. Kodutu ollakse ka kerjuse ja hulkurina, kellesarnaseist me luule kubiseb (Liiv ja Lepik, Alver ja Under). Eraldi motiivid on kohutav kojutulek (nt okupeeritud Eestisse), äraigatsus ja rändamine (kõiksugu nipernaadid), võõra saabumine ja võõrsile minek. Mitmel viisil võib koduski kodutu olla.
Põgusalt jõuab Luks ka pärida, miks on eesti kirjandus nõnda kodutu: “mis on eesti kirjandusel viga?” Seletuseks pakub ta nii geopoliitilist sotsiotsentrismi, psühholoogilist rahutust kui ka võõramaiseid eeskujusid ja peenikese nimega enesekolonisatsiooni. Mida keegi sest kõigest usub või tõsiselt võtab, vaadaku ise.
Huvitav lugemine mitmel tasandil. Nii sisse ja kaasa elades koduotsingul kui ka kõrvalt kaedes: kanäe, sedasigi saab kirjandusteadust teha. Ei no miks mitte, lasku aga edasi.
Raul Veede Tartu linna avalike suhete osakonna teabeteenistus
See kõik on vorm, kuid ega ilmaasjata öelda, et vorm on sisu vorm. Sisu on siin, autori esimeses eestikeelses raamatus, igale tõsisele kirjandushuvilisele küllaga. Eve Pormeistri elavad, empaatilised, kaasamõtlevad kirjanduskäsitlused ning motiiviuuringud on autori õpilase Aija Sakova sõnul „alati isiklikud ja kirglikud – need on kunstiteosed iseeneses /…/”. Suure osa elust on Eve pühendanud saksa kirjanduse uurimisele ja õpetamisele, viimased kümmekond aastat on ta tähelepanu köitnud rohkem eesti kirjandus. Raamatus jagub mõlemat, siin on käsitlusi saksa, šveitsi, austria kirjanikest nagu Hermann Hesse, Ingeborg Bachmann, W. G. Sebald, Gertrud Leutenegger, Peter Stamm, Daniel Wisser, Hans Platzgumer ning kodumaistest autoritest, kelle raamatutele Eve on kirjutanud arvustuse või lugemissoovituse meie raamatukogu „Kirjandusveebi”, kellega on vestelnud, vahel ka (juubeli)näituse koostanud. Arutluse all on Viivi Luik, Jaak Jõerüüt, Kärt Hellerma, Kai Aareleid, Eeva Park, Mathura, Ain Kaalep. Korduvad märksõnad, mis kirjutaja südamele olulised: maastik – vesi, puud, kass, koer, lind –, aeg, foto, valgus… Kahe jaostüki vahel on „Vahepalad”, Eve enese luuletused. Ehk ootavad needki kokku kogumist ja kaante vahel ilmumist?
Lugemissoovituse blog 