Posts Tagged ‘hingele’

Tiina Jõgeda “Õnne valem”

Seitse aastat psühholoogilise nõustajana töötanud Tiina Jõgeda pani selle intrigeeriva pealkirjaga raamatu kokku enda poolt Eesti Ekspresssile kirjutatud kolumnide põhjal, sestap see ongi meelelahutuslik-juturaamatulikult kerge lugemine. See aga ei vähenda sõnumi väärtust, mille aluseks on Goethe mõttetera “Otsige iseendas ja leiate kõik”. Autor on läbi töötanud hulga teaduslikke – alates Sigmund Freudist – ja vähem teaduslikke – nagu nt ameerika psühhiloog-elutreener teledoktor Phil McGraw –  käsitlusi õnnest ning annab nendest kena ülevaate, tuues ära ka algallikad, et soovijad saaksid teemat enda jaoks laiendada. Tagakaanel on kimbuke arvamusi raamatu kohta eesti tuntud inimestelt, alates ajakirjanik Priit Hõbemäest kuni teoloog Toomas Paulini.

Autori huumorimeelest keerulise teema käsitlemisel annab aimu järgnev katkend, milles ta räägib psühhoanalüütika-raamatust “Kujuteldavad kuriteod” :
“See raamat oli halenaljakal moel sattunud allahinnatud krimikirjanduse letti, raamatute “Vajan relva” ja “Sajandi sarimõrvarid” vahele. Aga Lewis Engel ja Tom Ferguson pole Agatha Christie järglased, vaid psühhoanalüütikud ning raamat “Kujuteldavad kuriteod” räägib alateadvuse ladestustest ja sellest, kui võimsalt oskab inimene ise oma elu kibedaks muuta. Kuritegudest ja karistustest tuleb siin juttu küll, ka range režiimiga vanglast, mille me ise endale püstitame. Need on sellised kuriteod, mida inimene päevast päeva sooritab, mürgitades salvavate etteheidetega iseennnast. Taparelvaks on omaenda mõtted ning sarimõrvatuiks tunded, eluga rahulolu ja võime õnnelik olla. Lühidalt: see on raamat enesekriitika külmavereliselt sooritatud roimadest psüühika kallal.” (Lk. 31)
Veel mõned üllatavad mõtted,  mida on lausa kiusatus tsiteerida:
Emotsioonidega toimetulekust:  “…20. sajandi psühholoogia suurkuju Aaron Beck uskus kunagi, et depressiooni on võimalik ravida, kui masendunuga lõputult tema masenduse põhjusi analüüsida. Paraku avastas Beck, et depressiooni põhjustest rääkimine teeb…asja hullemaks. Becki patsiendid vajusid veel sügavamasse meeleheitesse ja kuulus psühhiaater oli nendega püstihädas. Ühtaegu märkas ta, et ka paljuleierdatud soovitus “kui oled vihane, näita oma viha välja” toimib vastupidi. Oma viha välja elades vihanivoo ei alane, vaid hoopis kerkib. Seda kinnitas katseisikute vererõhu mõõtmine – see tõusis pärast raevuhoo väljavalamist. Aga omapead jäetud emotsioonid hajuvad!” (Lk. 60)
Mõttejõust: ”Hea mõte on hea asi, mis loob maailma veel paremaid asju juurde. Taastuvenergia liikidest on kahe kõrva vahel liikuv hea mõtte energia ka kõige keskkonnasõbralikum.” (Lk. 91)
Depressioonist: “Üks hiljutine uuring kinnitab, et masendus ei talu õnnetunnet.
Depressioonis inimesel on elurõõmsate ja eluga rahul olevate inimeste keskel üpris vaevaline elada. Tema niigi madal enesehinnang langeb veelgi, kui ta näeb, et teised tema ümber tunnevad end hästi, ent tema seda ei suuda. Viga peab olema minus, mõtleb masendunu (sest enesesüüdistused ja –kriitika kuuluvad vääramatult depressiooni kliinilisse pilti).” (Lk. 103)
Migreenist: “Kaks kolmandikku migreeni käes vaevlejaid on naissoost. Öeldakse, et see on tublide tüdrukute haigus, selliste, kes püüdlevad alati paremaid tulemusi, tahavad kõigile meeeldida, on viksid ja kohusetundlikud… ning kelle eneseusaldus on vähene.” (Lk. 123)
Dementsusest: “Kuidas meil küll nii palju nõrgamõistuslikke vanainimesi on, oigame, kui ilmub järjekordne Madis Jürgeni lugu vanurist, kes on oma varanatukese aferistidele kinkinud. Telerivaatamine ja kaua magamine suurendavad dementsusriski. Seks ja armumine hoiavad virgena, sest kõik, mis tõstab hormoonide taset, mõjub hästi. Nii et, Madis, kui kaheksakümneaastane papi armub kolmekümneaastasesse blondiini, siis tuleb see tema vaimsele tervisele ainult kasuks” (Lk. 129-132)
Suuremeelsusest ja hoolivusest (suulukeelne termin “ubuntu”): “Kas igapäevase headuse väljanäitamiseks peab lakkamatult osalema SMS-annetustel või koristustalgutel või aitama vanainimesi üle tee? Leidub veel lihtsamaid viise.
Suuremeelsus… –  teiste saavutuste üle rõõmustamine, teiste märkamine. Ja see ei maksa teile midagi! Või kui tahate veel lihtsamat ubuntu-retsepti, siis… küsige nõu. Küsige kelleltki, mis tema teie probleemist arvab või kuidas ta olukorda lahendaks. Küsige kas või jutujätkuks. Te näete, kuidas  vastne ekspert nagu kümme sentimeetrit pikemaks kasvaks, ta on sel hetkel iseenda üle uhke, sest teda hinnatakse. Nõuküsimine näitab, et me usaldame oma kaasinimest – ja see on väärt kingitus”  (Lk. 133-138)
Soorollidest:  “Võrdsusevõitluses on feministid saavutanud tohutu edumaa neuropsühholoogide ees, kes kinnitavad, et mehe ja naise aju ehitus erineb märkimisväärselt. Kuigi sellelaadseid avastusi tuleb aina juurde, ei kuulata neid eriti.”
(Lk. 159)

Raamat lõpeb psühholoog Richard Stevensi koostatud õnnemanifestiga, mille kõik 10 väga lihtsat käsku on meile kõikidele tuttavad, aga kas neid tuleb alati meelde kasutada?

Soovitan raamatut kõikidele, kes tunnevad väheselgi määral huvi iseenese, kaasinimeste  ja … õnne vastu.

Lisalugemist samal teemal Psühholoogia blogist.

Ülli Tõnissoo

Tiina Jõgeda foto on pärit siit ja õnne valem siit.

Ingliraamatud

Õhus hõljub jõuluhõngu. Kusagil justkui musitseerib keegi. Tekib tahtmine pühitseda, tähistada ning osa saada millestki suurejoonelisest ja ülevast. Tahaks kukkuda puhtasse, pehmesse valgesse lumme ja jätta endast tõustes järele jälg….
Lumeingel, mis mõjub kui vaba vaimu sädelev lend karges talvepäevas.

Soovitan, võta hetk ja vaata “Ajaraamatusse 2011″ (ajaga parimas kooskõlas kulgemise kalender), autorid Peeter Tammela ja Tiina Varatalu. Leides sealt teavat, selgust, valgust ja armastust jõuad ingliraamatuteni… Siin on valik raamatu “Inglid ja planeet “ esitlusel  28. novembril tutvustatud raamatutest. Raamatud asuvad erialasaalis, kaldkriipsu taga on kohaviit.

1. Kuldse ingli sõnad / 159.9 KUL
2. Tähelastele, armastusega / 133 TÄH
3. Inglite kuningana saladused / 133 ING
4. Valgustransformatsioon / 133 VAL
5. Inglite tervendav vägi / 133 ING
6. Graham, B. Inglid / 26 GRA
7. Bandini, D. Ingliraamat / 2 BAN
8. Virtue, D. Maapealsete inglite maailmad / 133VIR
9. Virtue, D. Tervendamine inglite abiga / 133 VIR
10. Zimmermann, J. Nii kohtute oma kaitseingliga / 133 ZIM
11. Napa, M. Ingli päevik / 133 NAP
12. Cooper, D. Ingli ilmutus / 133 COO
13. Cooper, D. Inglite valguses / 133 COO
14. Cooper, D. Ülestõusmise valguses / 133 COO
15. Astell, C. Inglid / 2 AST
16. Stinnett, L. Kõik mu inglitest sõbrad / 133 STI
17. Kokamägi, E.M. Epp Maria maal / 75E  KOK
18. Angels: God´s secret agens / 2(i) GRA
19. Soovimise tõelised saladused / 133 SEN
20. Grethiel, R. Inglimeditatsioonid 1/ 133 GRE 1
21. Grethiel, R. Inglimeditatsioonid 2 / 133 GRE 2
22. Grethiel, R. Inglimeditatsioonid 3 / 133 GRE 3
23. Sümbolite uus salakeel / 003 FON
24. Cooper, D. Vaimsete seaduste valguses / 133 COO
25. McGerr, A. Ingel igaks päevaks / 133 MCG
26. Bays, Br. Rännak / 133 BAY
27. Byrne, L. Inglid minu juustes / 133 BYR
28. Marooney, K. Ingli õnnistused / 133 MAR
29. Inglid ja planeet / 133 ING

Helle Kaarli

Ingli pilt on pärit siit.

Piret Bristoli ja Veiko Belialsi lugemissoovitused

Seitse aastat jutti on raamatukogu sünnipäevaürituste hulka kuulunud ka vestlusõhtu, kus lugemissoovitusi jagavad kirjanikud, ajakirjanikud või muidu tuntud tartlased. Ka tänavu kogunesid huvilised raamatukogu kohvikusse, kus oma lugemiselamusi jagasid kirjanikud Piret Bristol ja Veiko Belials. Kuna nad kõnelesid vaheldumisi, paari raamatu kaupa ja oma muljeid võrreldes, ei hakka ma neid allpool eristama.

Alustuseks midagi põhjamaist: Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju” (1997). Sarnaselt “Lohetätoveeringuga tüdrukule” on siin tegemist krimka vormis väärtkirjandusega, mille tegelased on paranoiani kriitilised ühiskonda valitseva süsteemi suhtes. Ka teised Høegi raamatud – “Piiri peal” ja “Vaikne tüdruk” – on head. Süžeed kannab Gröönimaalt pärit peategelase Smilla talvemaastikutunnetus ja õiglusejanu.

Mark Haddon kirjutab samuti eraklikest, mõneti ka erakordsetest inimestest. “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” (2003) on mina-vormis jutustus Aspergeri sündroomiga noorukist, kes suudab meeles pidada praktiliselt kõike ja lahendada peast keerukaid matemaatilisi tehteid, ent tunded ja suhtlemine on talle tundmatu maa. Kui ta märkab kõrvalekallet tavapärasest elurutiinist, toob see kaasa põhjaliku süvenemise oma perekonna loosse ning ka koera mõistatus saab lahenduse. Ühtlasi tekkis siit sild meie esimese lugemissoovituste päevani: ka 2004. a. tutvustas Asko Tamme sama raamatut.

Vahelduseks üks tore pildiraamat: “Eesti bussiputkade peaaegu täielik teejuht 2004-2007” (2008).  Kunstnikud Eve Kask ja Signe Kivi on pildistanud pea igat Eesti bussiootepaviljoni ehk putkat, järjestanud fotod maanteede kaupa ning tulemuseks on reibas pildirida, mille abil võib vaimus reisida läbi terve Eesti. Siinkirjutaja leidis oma kodukandi bussiputka kenasti üles. Otsige enda oma ka!

Järgmine raamat pakub aga reibast rändu läbi ilmaruumi: Douglas Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” (2009), viieosalise triloogia esimene raamat(vt ka “Universumi lõpu restoran” ja “Elu, universum ja kõik”) veenab lugejat juba kaanel, et too paanikasse ei satuks ning koos Maa viimase asuka ja paari võõrplaneetlasega teele asuks. Lihtsas vormis filosoofiline kõrgpilotaaž on nagu loodud süsimusta päeva helgemaks muutmiseks. Ja ärge siis teele asudes käterätti maha unustage!

Sarjaraamatutest nimetati ka Alexandre Dumas’ “Kakskümmend aastat hiljem” (1958), mida nii esinejad kui paljud kuulajad hindasid kolme musketäri sarja parimaks köiteks. (Sedagi sarja võib mööndustega nimetada viieosaliseks triloogiaks.) Rohkem või vähem tõsiajalooliste sündmuste taustal kujutatakse üpris täpselt ja väga naljakalt kõiki nelja temperamenditüüpi. Veiko Belials lubas pensionile minnes kogu sarja uuesti üle lugeda.

Paljud on musketäride sarja või mõnd üksikköidet antikvariaatidest jahtinud. Antikvariaadiga on seotud ka Carlos Ruiz Zafóni raamat “Tuule vari” (2008), milles tähtsat rolli mängib Unustatud Raamatute Surnuaed, kust külastajal lubatakse endale võtta üks hoolega valitud raamat. Nii nagu ka autori järgmises teoses “Ingli mäng” on võrdväärseteks peategelasteks jutustaja kõrval ka Raamat ning Barcelona linn.

Ray Bradbury on ülepea suurepärane ulmekirjanik, kuid “Vist on kuri tulekul” (1999) sai teiste seast välja valitud kui jutumeistri kohta erandlik – see on üks ta väheseid romaane. Gooti linnafantaasia stiilis loos tuleb tsirkus linna, kus elab kaks poissi… Otsatult helge ja lootusrikka lõpuga romaan.

Kes osanuks arvata, et nime Rosemary Black taga peitub eesti autor? Õieti on see osaühing, kellel oli(?) kavas kirjastada üksteist Rosemary Blacki raamatut. Sarja “Draama” esimene ja seni ainus raamat “Lissaboni parim lõbumaja” (2006) kirjeldab kohutavaid sündmusi väikelinnades, tegevuse toimumispaiga reedab pealkiri. Üks ütlemata kummaline raamat. Aga miks ka mitte lugeda vahel sääraseidki raamatuid, millest midagi oodata ei oska?

Põhimõtteliselt kehtib sama ka autorinime Anonüümne all  ilmunud teose “Raamat, millel pole nime” (2007) puhul. Tegu on klassikalise vesterniparoodiaga, millel oleks justkui kõik žanrile tüüpilised jooned. Kui ikka esimeses peatükis siseneb karmide meeste kõrtsi võõras ja hakkab stammkundedega tüli norima, siis võib arvata, et omil jalul ta sealt ei lahku… Aga on see ikka nii?

Ulmega jätkates: üks viimase aja põnevamaid avastusi on Tim Powersi “Anubise väravad” (2009), tüübi järgi aurupunk. Kirjandusprofessor, kes otsib ammuse kirjaniku jälgi, satub Londoni all-linnas ajavangi, komplikatsioonideks pahalase kehavahetused. Maailm päästetakse poolkogemata ja armastust on vaid näpuotsaga. Napis, hoogsas stiilis kirjutatud raamat, mis ei sarnane seeriaulmega ning mida on raske käest panna.

Seeriaulmest on vast parim näide Dan Simmonsi “Hyperion” (1998). Seitsmest jaost koosnevas raamatus räägitakse lugusid, ja mõned nendest lugudest on päris vapustavad. Häda on ainult selles, et järjed tuleb ka läbi lugeda…

Ning Aleksandr Grini “Kuldkett. Tee ei kuhugi” (1973) on kindlasti osa ulmehuviliste kohustusliku klassika varamust.

Ivo Parbus, rohkem tuntud kui seadusega pahuksis linnaametnik ja kehv ilukirjanik, on koostanud igati kena intervjuuraamatu “Navitrolla: kunstnik Navilt ja Trollast” (2005). Kunstniku jõulised, sisukad seisukohad on väärt lugemist, pildireprod nägemist.

Henn-Kaarel Hellat on avaldanud mälestustesarjas “Inimese tegemine” juba mitu köidet, poisipõlvest täismeheteeni.  V köide “Templis ja tavernis” (2008) kirjeldab autori ülikooliaastaid Tartus 1954-1964. Hellati sulest on muuseas ilmunud ka üks esimesi eesti ulmeromaane (kahejaoline “Naiste maailm”).

Kivisildniku “Loomade peal katsetatud inimene” (1997) on üks eesti kirjanduse väheseid värssromaane. Raamat kajastab rohkem või vähem iroonilises võtmes 15 aasta tagust Tartu kultuurielu. Mahukas köites “Valitud teosed I: jutustused ja romaanid 1984-2004” (2004) on taastrükitud ka ajalehes “Post” ilmunud artiklid.

Aivo Lõhmuse viimane luulekogu “Hüüdja hääle murre” (2000) on valikkogu uute tsüklitega. Lõhmuse vabavärsiline luule on eriti soovitav armunutele.

Olev Remsu “Kurbmäng Paabelis” (1989) ja Mait Rauna “Doktor Mööbi seiklused Inglismaal” (2008) on mõneti sarnased raamatud. Tegu on prosaistide jõudemonstratsiooniga: kui mahukat või keerukat teost on võimalik kirjutada, et see veel lugejale menetletav oleks? Esimene raamat viis Piret Bristoli mõttele, et õhemat raamatut polegi mõtet ette võtta. Kui Remsu on suur rännumees, siis Raun on oma teose kirja pannud “lennukiga sõitmata ja Inglismaal käimata”. Õudse võõristuse ja halastamatu naeruga kirjeldatakse ühe õppejõu konverentsireisi ning võikaid juhtumeid selle vältel.

Lõpetuseks jäeti “rosinad”. Piret Bristoli lemmik oli talle iseäranis lähedast tüüpi kriminull – Lawrence Blocki “Kaheksa miljonit suremisviisi” (2001). Suursarjade taustal võrdlemisi vähetuntud autor esindab nn “kõvakskeedetud” laadi – erruläinud joodikvõmm jahib sarimõrvarit. Hästi välja joonistatud karakterid ja kindlal käel veetud lugu on märksõnad krimihuvilistele, kes otsivad põnevaid autoreid.

Veiko Belialsi öökapiraamat on aga juba kaua olnud Alan Alexander Milne’i “Karupoeg Puhh”. Mitu põlvkonda on üles kasvanud Puhhi-raamatust põhjapanevaid elutarkusi ammutades, ent oma vapustuseks leidis kooliõpetajast Belials, et tänapäeva teismelised ei tea Puhhist muhvigi. Ometi tasub see kätte võtta kõigil vanusest, soost ja edukuse astmest hoolimata kui oivaline abivahend masendusest ülesaamiseks. Lõppude lõpuks:“Mitte keegi ei saa kurvaks jääda, kui tal on õhupall.”

Tiina Tarik

Sjón “The Blue Fox” (“Virvarebane”)

Islandi kirjaniku Sjóni õhuke romaan “The Blue Fox” on maagiline. Võtsin selle raamatu Islandi pärast ja ma ei pidanud kahetsema. See maa tundub olevat nii eripärane, nii iseennast loov, nii iseseisev. See tundub olevat maa, kus inimesel pole mingit sõnaõigust. Ma ei pidanud pettuma – just see maa, see õhustik lõi minu jaoks suuresti raamatu lummuse.

Loo tegevus toimub 1883. aastal ja selle algusots kirjeldab kohalikku kirikuõpetajat sinirebast jahtimas. Minu jaoks olid selles jälitamises kolm tegelast: loom, ilm ja inimene.

Loom on siin midagi enamat kui lihtsalt elajas. Sinirebane pole niigi tavaline loom – ta on väärtuslik ja haruldane, ta ei heida lumele varju ja kui ta kiviväljal peidus on, siis on teda kividest äärmiselt raske eristada –, aga selles raamatus oleks temas nagu veel midagi. Mingi muistne tarkus, üleolek, müstilisus, isegi šamanistlikkus.

Ilm on see, mis sunnib rebast ja meest pikalt ühte kohta paigale. Hangede kuhjumine tundub vahepeal lausa hüpnootiline.

Ja jahimees, kelle nimi on Baldur Skuggasson. Algusest peale tekkis mul selle nimega oma assotsiatsioon. Sõna skugga tähendab rootsi keeles varju, varjamist, aga ka kannul käimist ja jälitamist, nii et minu jahimees-kirikuõpetaja oli algusest peale salalik ja negatiivne (Raamatu originaalpealkiri on “Skugga-Baldur”, nii et minu jaoks oli see siis Varju-Baldur.). Ta on nagu kleepunud rebase külge. Ta rühib vaikselt ja rahulikult, kindlameelse innuga aina looma kannul. Jälle see hüpnootilisus, aga seekord hirmutavana.

Jaht kestab päevi. Lume all ootamine kestab tunde. Tore on see, et raamatus räägitakse ka sellest, mida jahimees päevadepikkusel jahil sööb, kuidas on riides, et säärasele ilmale vastu pidada. Huvitav. Aastasajad säärasel maal õpetavad palju.

Sel hetkel, kui kütt vajutab päästikule, viib tekst meid loodusteadlase Fridrik B. Fridjonssoni juurde, ja lumm hajub. Nüüd tuleb sisse veel tegelasi ja lugusid, ja kõik niidid jooksevad kokku. Jälle see karmi maa pragmaatilisus, hakkamasaamisest tingitud tavad ja kahjuks ka inimeste kurjusest sündinud teod. Mulle meeldis väga see, kuidas tekst endiselt rahulikult voogas, mõnes kohas sügavamaks läks, teisal kergemalt libises.

Raamatu lõpus asub taas tegudele loodus ja näitab, kuidas ta kõige üle valitseb. Mingil moel on see jälle lummav, aga samas ka vältimatu, lootusetu, hirmutav, aeglaselt lähenev saatus.

Mõnus lugemine. Ja imekaunis raamat.

Muide, raamat sai 2005. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna ja lüürikust autor on kirjutanud laulusõnu ka Björgile.

Raamat Tartu Linnaraamatukogus.
Autor Wikipedias.

Kaja Kaldmaa