Posts Tagged ‘ajakirjanik’

Janar Ala rituaalid ja tseremooniad

Janar Ala „Ekraanirituaalid“ (tiitellehel “Ekraanitseremooniad”,
Jumalikud Ilmutused, 2014
)

alaekraanirituaalidIlmalikud postitused Facebookis said jumalikuks raamatuks. Enne lugemist mõtlesin samuti, kas Janar Ala on nüüd luuletaja? Kuid ei, sarja “Jumalikud ilmutused” 57. raamat sisaldab endas hoopis postitusi. Täpsemalt Facebooki postitusi, mis on nüüd paberil ja kaantevahel ning neist on seal saanud miniatuurid, miks mitte ka anekdoodid.

Neid 115 lehekülge soovitan ennekõike muidugi neile, kel on Facebookis konto ja eriti soovituslik on see neile, kes mõtlevad igal nädalal uuesti, et peaks õige enda konto ära kustutama.

Peeter Helme: “Pigem on siin tegu päevikulike katketega, mis on isiklikud, kuid samas distantseeritult iroonilised, sest autor püüab teha kübaratrikki ja heita kõrvalpilku iseendale. Humoorikas efekt tekibki sellest, et Janar Ala jääb ühiskonna ja maailma ning enda sisekosmose vahelisele eikellegimaale – kõrvalpilk on tal varuks nii teiste kui enda tarbeks. Ja see on päris meisterlik saavutus.”

Kojutulek

Kirjutasin väikese luuletuselaadse asja, mille jõuab jõuludeks pähe õppida.
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus üks Oscar Wilde tsitaat, mis võis olla umbes midagi sellist, et toolil on parem istuda kui muru peal – Wildel oli see ainult pisut peenemas sõnastuses
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et pean kella pandimajast ära tooma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et väärtused
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et nüüd hakatakse jälle mööda Eestit ringi sõitma ja mõnusast loomulikust elust jutte vestma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus uuesti, et pean kella pandimajast ära tooma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et Paul Mc. Cartney rahaahnel eksnaisel on puujalg

Peeter Helme arvustuse leiad ERRi kultuurilehelt. Maia Tammjärv kirjutas raamatust ja selle võimalikust žanrimäärangust Müürilehes. “Ekraanirituaalid” kuulus ka 2014. a Betti Alveri kirjandusauhinna nominantide hulka.

Marie Saarkoppel

Advertisements

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Haaravalt ja ladusalt kirjutatud lugu iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi algusaastatest. Meie riigi lähiajalugu vajab väga sellist analüüsi ja tagasivaadet, mis annaks meile julgust ja tarkust ka tänasel hetkel ebapopulaarsete ent vajalike otsuste langetamisel. Autori isiklik sümpaatia Mart Laari esimese valitsuse suhtes oli küll ridade vahelt selgesti välja loetav, aga see ei varjutanud lugemiselamust. Samuti pani see mõtlema, kui oluline on ajaloo jäädvustamise jaoks korrektsete märkmete, arhiivimaterjalide ja päevikute talletamine. Igal juhul on see raamat rõõmuks vanematele nostalgiajanulistele ja suisa kohustuslik nooremale põlvkonnale, kes ei oma isiklikke mälestusi 90ndate poliitilistest oludest.

Arto Aas
Riigikogu liige

*

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Raamat on üks intrigeerivamaid teoseid poliitiliste parteide lugude ja legendide kohta Eestis. Siiski pole see mitte ainult erakonna Isamaa lugu. Paralleele võiks tõmmata ka teiste Eestis viimase paarikümne aasta jooksul tegutsenud poliitiliste niiditõmbajate ajukeskustega. Niisiis – pigem ikka isamaa lugu ajast, mil värskelt oma iseseisvuse taastanud Eestis riiki alles rakendati.

Huvitav on paralleelselt jälgida ka dokumentaalseid meenutusi viimase 20 aasta jooksul Eestis toimunud sündmuste ahelast.

Samas häirib Muuli raamatu kohmakas küljendus ja inetu välimus – kui see just ei ole autori tahtel taotluslikult järgimas 1990. aastate esimeses pooles ilmunud raamatute vormi ja stiili? Kirjanduse loetelus oleks korrektne olnud lisada raamatuid välja andnud kirjastuste nimed.

Laine Randjärv
Riigikogu liige
muuliisamaatagatuba

*

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Kalle Muuli on ladus kirjutaja, kelle kirjatükke on lihtne lugeda. Kindlasti pole “Isamaa tagatuba” dokumentaalajalooline teos, aga ta annab ülihästi edasi 20 aasta tagust olustikku. Just seetõttu tasub seda raamatut lugeda, et meenutada, või siis teada saada, toonase noore riigi ees seisnud valikuid ja võimalusi.

Kalev Lillo
Riigikogu liige

*

Kalle Muuli „Isamaa tagatuba“

Tagasivaates on nostalgiat ja ülevust. Ajakirjanik Muuli, kes raamatus kirjeldatud sündmuste toimumise aegu oli terav ja isegi kardetud ajakirjanik, vaatab nüüd Laari esimese valitsuse ajale tagasi lausa varjamatu sümpaatiaga. Huvitav lugemine igal juhul.

Andres Herkel
Riigikogu liige

*

Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

Selle teose kohta võin öelda, et mulle meeldis, sest kõik olulisemad märksõnad, mis Mart Laari esimest valitsemisaega meenutavad, on Kalle Muuli poolt ette võetud saavutades sündmuste kirjeldamisel kompaktsuse ja Mart Laari on ka hinnatud ausalt kogu oma puuduste ja voorustega.

Marko Pomerants
Riigikogu liige

Vello Lään “Seitse ja pool aastakümmet. Elukatked”

Vello Lään. Seitse ja pool aastakümmet. Elukatked.
Tartu : Tartu Ülikooli multimeedia keskus. 2012. 215 lk.

Vello Lään on legendaarne mees, keda nii Tartus kui kogu Eestis teab mitu põlvkonda raadiokuulajaid ja televaatajaid. Lisaks lehetoimetaja, reporteri ja saatejuhi tööle on ta välja andnud ka hulgaliselt lugemisvara. Aastakümnete jooksul on ta olnud autoriks 34-le ja koostajaks 17-le raamatule ning eesti keelde tõlkinud kümmekond välisautorite teost. Mullu suvel kolmveerandsajandat sünnipäeva tähistanud Lään on lõpuks kaante vahele kokku pannud ka oma eluloo. Või nagu raamatu alapealkiri ütleb – elukatked.

1937. aastal sündinud eesti meeste elutee pole olnud kerge. Aga ka võõra võimu kiuste oli võimalik end üles töötada ja paljutki saavutada. Eks alus inimeseks saamisele pannakse ju ikka kodus ja koolis. Esimesse klassi läks väike Vello 1944. a. sügisel. Värskes raamatus meenutab ta, et õpetajad olid karmid, aga õiglased: „Kui tunnis keegi lastest lobises või olid kodused ülesanded tegemata, siis käsutas õpetaja Marta Soosaar: „Käed lauale!“ Tal oli käes pikk painduv joonlaud ja ta andis sellega nätaki! mööda sõrmi. Küll oli valus! Aga tänu sellele valitses klassis peagi kord“. Teine näide ihunuhtlusest: „Vanemates klassides õpetas füüsikat Hindrikson. Kui mõni lõpuklassi poiss hakkas talle vastu või koguni ropendas (seda juhtus tollal küll imeharva), kutsus kõva käega õpetaja mehehakatise vaheajal nurga taha ja karistas teda. Kõrvakiil oli selline, et kergema kaaluga poiss nõtkus jalust. … Ja see õps oli üks lugupeetumaid.“Vello  Lään0001 (1)

Kõnealune raamat on erakordselt huvitav lugemismaterjal neile, keda huvitab nii spordi kui ajakirjanduse ajalugu. Eelkõige aga saab lugeja teada palju sellist, mida Vello Lääne enda elukäigu kohta seni ehk ei teadnud ega aimatagi osanud. Mitmetes mälumängudeski küsitud fakt selle kohta, et Vello Lään on õppinud esimese alana mitte ajakirjandust, vaid hoopis raamatukogundust, on kindlasti paljudele teada. Ilmselt pole väga palju neid, kes mäletavad, et tervelt 15 aastat (1960-1975) toimetas Lään üliõpilasajalehte „Põllumajanduse Akadeemia“. Kindlasti aga mäletatakse tema tegevust Eesti Raadio Tartu stuudio juhina ning eriti Eesti esimese lokaalse raadiojaama – Tartu Raadio sündi. Just Vello oli selle käivitaja ning pikaaegne juht. Olen rõõmus, et ka mul on olnud võimalus omal ajal selle raadio tegemistes kaasa lüüa.

2004. aastal sündis Tartus uus raadio, mille juures oli mootoriks jälle Vello Lään. Viie aasta jooksul, mil see jaam tegutses, jõudis ta kanda kolme nime. Algul Tartumaa Raadio, siis Tartu FM ja lõpuks Sun FM. Selle kohta on Vello värskes raamatus kirjutanud nõnda: „ … Neinar Seli võttis ühendust ja avaldas soovi taaselustada Tartu Raadio – asutasingi uue raadiojaama. … Kaasa olid nõus lööma head tegijad Tartu Raadio päevilt, aga ärijuhina suurima otsustusõigusega Eve Eensaar tahtis teha hoopis odavat noorteraadiot, mis paraku peagi hingusele läks. Ta ei taibanud, et tartlased ootavad oma raadiot, mitte ebamäärase suunaga kogu Eestile suunatud kommertsraadiot, ja seetõttu teda omaks ei võetudki. … Ma ennustasin Evele täpselt seda, mis ees ootab, aga võhikuna (ta polnud eales raadios häält teinud, kartis eetrit nagu vanapagan välku, aga ka äriklientidega vältis silmast silma kohtumist) ta mind ei kuulanud ja pärast Neiku tunnistaski, et asjatult uskus Eensaare libedat juttu.“

Kõnealuse raamatu suur pluss on rohke pildimaterjal ja põhjalik sisukord, aga kahjuks on puudu isikunimede register. Olen tähele pannud, et see on viimaste aastate „trend“. Ka paljud teised elulooraamatute tegijad pole pidanud nimeregistrit vajalikuks või pole selle peale lihtsalt tulnud.

Aga veel rohkem on mul kahju sellest, et see raamat on välja antud niivõrd väikeses tiraažis, et seda pole võimalik saada ühestki raamatupoest. Elektronkataloogi Ester andmetel on see olemas vaid kolmes Tartus asuvas raamatukogus ja neist ainult Lutsu-nimelisest saab seda ka koju laenutada. Mujal Eestis pole seda üldse saada – isegi mitte Rahvusraamatukogus, väiksematest rääkimata. Vello ise ütles mulle põhjenduseks, et raamat sai kirjutatud mõeldes ainult oma perele. Et lastelastel oleks kunagi ehk huvitav oma vanaisast lugeda. Ma loodan siiski, et autor mõtleb veel ümber ja annab oma uusima teose paljude lugejate rõõmuks välja sellises tiraažis, mis on autorit väärt.

Ago Pärtelpoeg

Viktoria Ladõnskaja, Ženja Volohhonskaja “Emadepäev”

Üks rõõmus raamat on see kahe noore naise, Eesti venekeelse ajakirjaniku kahasse kirjutatud  vastsete  emade  vesteid  sisaldav raamat.

Tegu on kahe sõbranna ja ametiõega, kes ühel ajal sünnitasid oma esimese lapse. Siin peegelduvad kogenematute emade hirmud enne sünnitust ja sünnituse ajal, mured beebide pärast, armastus oma pere vastu ning suur õnnetunne. Just see teebki raamatu nii positiivseks. Ja äratundmisrõõmu leiavad lugemisel ka vanaema-ealised.

Ajaliselt hõlmab raamat päevi vahetult enne sünnitust kuni laste aastaseks saamiseni, mis on igale emale ütlemata keeruline aeg. Stiililt on raamat minimalistlik, nö blogide stiilis kirja pandud. Ometi ei puudu sealt emotsioonid ja huumor – nii keele kui situatsioonikoomika.

Mõned näited:

“Meie korteris avaldub tormiliselt paljuneva sodi sündroom. Minu elus eksisteerib see sündroom ka niisama, aga praegu ei käi jutt sellest.

…Veel ärritab mind, et asjad kogu aeg kaovad. Näiteks oli just äsja siin kollane part. Kus see tõbras nüüd on?!

…Mis puutub imetamist, siis sellega on meil täitsa lõpp. Simon on kasvatanud endale suhu seitse hammast ja hammustab seetõttu kohutavalt. Nii et kui kellelgi on huvi piersing´u vastu, võin selleks otstarbeks laenutada Simonit. Sellepärast võiksin ka oma vasakus rinnas  – vabandage detailidesse laskumise pärast – kanda nüüd kõrvarõngast…sattusin …imetamisnõustaja juurde (ka niisugused asjapulgad on olemas), kellel oli uhke nimi Ada. Eestlasest patsiendi jaoks ei tähenda see tõenäoliselt midagi, aga venelase paneb “doktor Ada” võpatama, sest vene keeles tähendab see sõna-sõnalt põrguarsti.

…Millest mõtleb emapuhkusel olev noor, kõrgelt haritud naine, kellel käib kodus majandusajakiri? Millest, millest! Muidugi sellest, kumb võidab üheteistkümnenda hooaja “Selgeltnägijate tuleproovi” TV3-s: kas Vitali Gibert või Viktoria Subbota. Meile on ilmunud veel üks uus perekonnaliige. Tema nimi on Televiisor. Loomulikult oli ta meil varemgi, aga nüüd on ta hääl muutunud valjemaks, mehisemaks,  ja ta on hakanud soleerima. Tegelikult televiisor ei küsi “Mida teie arvate?”, sest ta arvab ise. Kuna tal on veenmisannet, muudab ta meid aegamööda endataolisteks.

…Nii kaua kui on püsinud maailm, on iga naine avastanud selle enda jaoks uuesti: lapse sünnipäev – see on ema pidu. Päev, mil sinu süda alustas oma isiklikku elu väljaspool sinu keha. Sellepärast ongi lapse iga uus sünnipäev ka sinu tuksuva südame püha. Tähendab, sinu elu püha, sinu päev. Sinu kõige tähtsam emadepäev.”

Minu poolt soovituslik lugemine kõikidele: praegustele, kunagistele ja tulevastele emadele, isadele, tädidele, onudele, eestlastele, venelastele; raamat ilmus sarnaselt kujundatuna paralleelselt eesti ja vene keeles.

Lisainfot autoritest:

Intervjuu Vikoria Ladõnskajaga.
Integratsiooni-teemaline intervjuu Jevgenia Volohhonskajaga.
Loe arvamust raamatukogu venekeelsest blogist. 

Teema laienduseks.  Hiljem lugesin Birk Rohelennu luuleraamatut “Morbidaarium”, mis mind meeldivalt üllatas (v.a. tumedas meeleolus  lõpuluuletus Neverland), ja leidsin sealt luuletuste vahele pikituna proosaluulet, mis käsitleb samuti noore ema elu. Siitki üks tekstikatkend:

“Elus olla tähendab tegutseda. Ärgata igal hommikul võimalikult vara. Koristada, pesta, kraamida, triikida, vahetada mähkmeid, täita ja tühjendada piimapudeleid, lugeda hambaid, samme ja muhke. Tõsta asju kõrgemale ja kõrgemele, kuni keegi ei mäleta enam nende olemasolu. Joosta toidukottide ja turvahälliga poe vahet, megapakk vetsupaberit kaenla alla surutud. Lõputult, igapäevaselt otsida kingi, sukkpükse, bodysid, trussikuid, seelikuid, sokke ja suvemütsikesi, millel ei ole kõva materjal, kriipivad tikandid, ebamugavad kinnitusvahendid ja lahtised osad. Päästa tuppalennanud põrnikaid, liblikaid, mesimumme ja kustukumme halvema saatuse eest ja möödaminnes tunda kaasa pisikesele beebiämblikule, kes on teinud su küpressi otsa peopesasuuruse võrgu ja ootab nüüd kannatlikult, et temast kümme korda suurem kärbes oma karvased jalad just sellele lapikesele toetaks. Töötada igal vabal minutil, et üldse midagi tehtud saaks.”

Ülli Tõnissoo

Daniel Vaarik “Praktikaaruanne”

Raamat  mahuks vabalt PetronePrindi memuaariraamatute sarja Hvostovi ja Murutariga ühte ritta, kuna vestab autori tudengipõlvest ja kõik raamatus esinevad tegelased on oma õigete nimedega – Marju Lauristin ongi Marju Lauristin ja Inno ongi Inno Tähismaa  ja Rein Lang ongi Rein Lang  jne. Ka on ilmselt sündmustikul dokumentaalne alus ajakirjandustudengi praktikaaruande näol.

Nagu kaanetutvustus ütleb, peaks raamat paeluma neid, kellele meeldib Dovlatov, kes oli ju samuti ajakirjanikuna leivatööd teinud populaarne vene kirjanik, siis minu puhul see nii oligi. Meeldib mulle väga Dovlatovi huumoritunnetus ja mahlaks keel ning Vaariku oma samuti. Nii et naerda sain ka peaaegu samapalju kui Dovlatovit lugedes. Lugesin pikemal bussireisil ja õnneks oli koht mu kõrvalistmel tühi – seega ei olnud karta, et naaber mind omaette itsitavaks ullikeseks võiks pidada. Eestlane on vahel selline asjalikult tõsimeelne isend, keda naerev kaaskodanik imestama paneb.

Aga et oma muljetele rohkem katet anda, lisan mõned katkendid.

1. Ajakirjandustudengi-praktikandi kitsastest elutingimustest:
Brändi peale kulus ka viimane raha ning  jälle ei olnud midagi süüa. Jõin Ekspressi külmkapist kohvikoore ära, kuid samal päeval ilmus kappi mitu vastlakuklit, mis ma kiirelt hävitasin. Järgmisel hommikul kostis kujundajate toa kõrvalt, kus külmkapp oli, valju sõnelemist. Madis Jürgen nõudis kellegi käest oma kukleid tagasi ning peagi selgus, et Jürgenil oli käsil eksperiment “elan kaks nädalat pensionäri pensioniga”. Kuklitest ilmajäämine tähendas, et ta pidi minema pajuurbi müüma või midagi sarnast, et midagi hamba alla saada. Elu on karm. Madis, nüüd sa tead, kuhu su kuklid jäid.
…Vahepeal olin kirjutanud ka ühe loo Postimehele, mis rääkis vargustest, Pulleritsu jaoks võis see isegi fiitžö alla sobitud.
Viimasel ajal oli varastamisest saanud üliõpilaste seas midagi spordiala sarnast, umbes nagu Louis Aragoni romaanis “Aurelien”, kus kirjeldatakse poest näppamist jõude elavate inimeste hobina 1920-ndate aastate Pariisis. Ainult selle erinevusega, et tihtipeale segunes hasart vajaduse ja vaesusega. Üks grupp juuraüliõpilasi oli Šotimaa ekskursioonil pännu pannud koormatäie pesu ning sellega vahele jäänud. Osa visati hiljem ülikoolist välja.
Et vargustest lähemalt sotti saada, varastasin algatuseks ise Tartu Kaubahallist ploomitordi… Selgus ka, et kaubahallis tegutses erariides turvamees, kelle nina alt ma olin pahaaimamatult test-tordi ära hiivanud.”

2. Naljakatest apsakatest Q-Raadios:
“Muusika jäi vaiksemaks ning eetrisse sisenes reipahäälne noormees: “Siin Q-Raadio, tere hommikust, “ hõikas ta ning jätkas siis: “Uudistega on eetris…ee…eee…”
Q-Raadio mõlemad kuulajad, nagu raadiotöötajad ise oma auditrooriumi hellitavalt kutsusid, istusid köögis ja põrnitsesid raadiot. “Kallis… kas sa kuulsid, et uudistelugejal läks iseenda nimi meelest ära?”
“Kuulsin jah! Aga eile ütles saatejuht eetris, et ta nimi on Indrek Tarand, kuigi tema nimi on tegelikult hoopis Indrek Ostrat!”
…Ühel päeval läks toimetuse ainus printer hulluks ning vahetas väljatrükitud tekstides ära kõik “a” ja “o” tähed.
“Tere hammikust, Tortu!”

3. Tudenginaljadest:
“Ühel eriti hämaral ja sombusel esimese kursuse pärastlõunal sisenesin õllerestorani Humal. Soojas valguse käes sumises sadakond inimest ning tänu seintele löödud kahhelkividele meenutas atmosfäär meesteosakonda Tiigi tänanava avalikus saunas.
“Täna on tudengijazzi festival, “ ütles Mait.
Nojah, nagunii piletiga, lisas Marten. Aga mis mõttes! Lähme esinema, saame tasuta?
Helistasime tudengijazzi korraldajatele infoga, et üks küllaltki kõva eksperimentaaldžässibnd on ukse taha jäänud, ning saime poole kümneks omale veerandtunnise esinemisaja.
Nii, kas keegi mingit pilli oskab mängida?
Ma oskan natuke suupilli, ütles Heinz.
Ma tean, kust kitarri saab, ütlesin mina.
Järgnevad kaks tundi tegelesime pillide kokkuajamisega ning leidsime endale ka laulja, hämmastavate vokaalsete omadustega usuteadlase Roometi, minu sõbra, kellest ma eespool juba rääkisin. Roomet tuli klubi juurde ja ütles: “Ma ei tea, ilma igasuguse ettevalmistuseta, ma ikka ei taha esineda.”
“Ole vait ja võta napsu, “ arvasin mina ja andsin Roometile pudeli viina.
“Ma võin lihtsalt vaatama tulla, “ütles Roomet.
Ülikooli klubi oli rahvast paksult täis ning klubi direktoril oli raskusi, et mind üles leida. “Poisid, kas te saaksite pool tundi täis teha, üks Leningradi bänd jäi tulemata?”
“Pole probleemi, šeff,” ütlesin.
“Aga teie laulja on vaja lae alt kätte saada, “ütles Gunnar.
Ma pöörasin oma pilgu üles ning nägin tuletõrjeredelit mööda lae alla roninud Roometit, kes huilgas üle terve koridori.
Pool tundi hiljem tulime rahvast täis saali ees lavale. “Mida me mängime,” küsis trummar Alo. “Loll oled või, hakka lihtsalt pihta, “ ütlesin mina.
Alo pikad juuksed vajusid talle näo ette ja ta hakkas trumme nüpeldama. Minu käes oli üks soolokitarridest ning kokku oli meid lava peal kaheksa. Heinz mängis kõige ees suupilliga mingit rahvaviisi ning korraga lendas juuste lehvides lavale Roomet, kes hakkas rahvast üles kütma häälitsustega nagu ”Juu!”
“Lavastaja pakub ilmselgelt üle, “ tsiteeris keegi rahvahulgast Strindbergi “Punast tuba”. Osa inimesi proovis valssi tantsida. Üks kitarr hakkas korraga tegema mingit imelikku häält “vauauaua” ning Heinzi juurest kostis “Meil aiaäärne tänavas”.
“Juuu-uuu-uuu,” karjus Roomet.
Korraga hakkas laval olev suur vanamoeline teleülekandekaamera rahva sekka vajuma, lähedalseisjate pingutustega suudeti see lavale tagasi tõsta, kuid siis hakkas õõtsuma seinatäis kõlareid. Roometi mikrofonil tuli juhe tagant ära ja ta istus klaveri alla ning proovis seda tagasi toppida. Siis kukkus suure mürtsuga midagi ümber.
“Juu…”
Esinemine võis kesta kokku neli või viis minutit, peaegu kõik lahkusid lavalt, ainus, mis jäi, oli trummimüdin. “Põmm, mütt-mütt-müttt…”
Seejärel tuli saali poolt otsustaval sammul turvamees, läks Alo juurde, võttis tema trummipulkadest kinni ja küsis: “Kas kaua läheb veel?”
Kõige raskem oli autosse tassida Roometit, kes oli põhimõtteliselt otsustanud, et ta on metsas tormiga ümberkukkunud kuusk, jäik nagu palk, ning ei olnud nõus autosse saamiseks kummarduma. Lükkasime ta sellises olekus läbi autoakna tagaistmele ning sõitsime ühe sõbra juurde koju.
Hommikul ärkasime kõik päevalilleõliga praadimise lõhna peale. Köögis seisis Roomet, hüpitas pannil pannkooki. “Kas keegi eile esines ka?” küsis Roomet.
Gunnar tahtis meie käest lõhutud mikrofoni eest viissada rubla ning seetõttu ei julgenud me mõnda aega ülikooli klubis enam käia. “Peaasi, et noored rentslis ei vedele,“ võttis olukorra kokku kohaliku raadio kultuurikommentaator.
Aastaid hiljem asutas Roomet lo-fi dadapop-ansambli nimega Kreatiivmootor, mille produktsioon sarnaneb meie etteastega tollel õhtul ülikooli klubis. Alo läks Hollandisse õppima mingit akustika ja kaose piiridel asuvat eriala ning esineb mürateemaliste performance`idega erinevatel festivalidel üle maailma.”

Lugemissoovitus kõikidele, kes on olnud seotud Tartuga ja ülikooliga või Eesti ajakirjandusega (ka lugejana), kes leidsid ülaltoodud katkenditest midagi naljakat ning kelle lemmikute hulka kuulub Dovlatov.

Lisainfo:
Daniel Vaariku tänaseid mõtteid blogis Memokraat  ja tegutsemisest poliitikas . Tema lugemiselamusi Varraku blogis .
Kaarel Kressa intervjuu , intervjuu ETV Terevisioonis , Vikerraadio saates Suvekülaline 21.06.2012 .
Lugemiselamusi  Ülo Mattheus Sirbis ,  Mele Pesti Eesti Päevalehes , Olaf Suuder Postimehes , Jaan Martinson Õhtulehes , blogis Südamelähedaselt , Daki blogis , Epp Petrone blogis , Elu ja Olu blogis .

Ülli Tõnissoo

Daniel Vaariku pilt on pärit siit.

Tiina Jõgeda “Õnne valem”

Seitse aastat psühholoogilise nõustajana töötanud Tiina Jõgeda pani selle intrigeeriva pealkirjaga raamatu kokku enda poolt Eesti Ekspresssile kirjutatud kolumnide põhjal, sestap see ongi meelelahutuslik-juturaamatulikult kerge lugemine. See aga ei vähenda sõnumi väärtust, mille aluseks on Goethe mõttetera “Otsige iseendas ja leiate kõik”. Autor on läbi töötanud hulga teaduslikke – alates Sigmund Freudist – ja vähem teaduslikke – nagu nt ameerika psühhiloog-elutreener teledoktor Phil McGraw –  käsitlusi õnnest ning annab nendest kena ülevaate, tuues ära ka algallikad, et soovijad saaksid teemat enda jaoks laiendada. Tagakaanel on kimbuke arvamusi raamatu kohta eesti tuntud inimestelt, alates ajakirjanik Priit Hõbemäest kuni teoloog Toomas Paulini.

Autori huumorimeelest keerulise teema käsitlemisel annab aimu järgnev katkend, milles ta räägib psühhoanalüütika-raamatust “Kujuteldavad kuriteod” :
“See raamat oli halenaljakal moel sattunud allahinnatud krimikirjanduse letti, raamatute “Vajan relva” ja “Sajandi sarimõrvarid” vahele. Aga Lewis Engel ja Tom Ferguson pole Agatha Christie järglased, vaid psühhoanalüütikud ning raamat “Kujuteldavad kuriteod” räägib alateadvuse ladestustest ja sellest, kui võimsalt oskab inimene ise oma elu kibedaks muuta. Kuritegudest ja karistustest tuleb siin juttu küll, ka range režiimiga vanglast, mille me ise endale püstitame. Need on sellised kuriteod, mida inimene päevast päeva sooritab, mürgitades salvavate etteheidetega iseennnast. Taparelvaks on omaenda mõtted ning sarimõrvatuiks tunded, eluga rahulolu ja võime õnnelik olla. Lühidalt: see on raamat enesekriitika külmavereliselt sooritatud roimadest psüühika kallal.” (Lk. 31)
Veel mõned üllatavad mõtted,  mida on lausa kiusatus tsiteerida:
Emotsioonidega toimetulekust:  “…20. sajandi psühholoogia suurkuju Aaron Beck uskus kunagi, et depressiooni on võimalik ravida, kui masendunuga lõputult tema masenduse põhjusi analüüsida. Paraku avastas Beck, et depressiooni põhjustest rääkimine teeb…asja hullemaks. Becki patsiendid vajusid veel sügavamasse meeleheitesse ja kuulus psühhiaater oli nendega püstihädas. Ühtaegu märkas ta, et ka paljuleierdatud soovitus “kui oled vihane, näita oma viha välja” toimib vastupidi. Oma viha välja elades vihanivoo ei alane, vaid hoopis kerkib. Seda kinnitas katseisikute vererõhu mõõtmine – see tõusis pärast raevuhoo väljavalamist. Aga omapead jäetud emotsioonid hajuvad!” (Lk. 60)
Mõttejõust: ”Hea mõte on hea asi, mis loob maailma veel paremaid asju juurde. Taastuvenergia liikidest on kahe kõrva vahel liikuv hea mõtte energia ka kõige keskkonnasõbralikum.” (Lk. 91)
Depressioonist: “Üks hiljutine uuring kinnitab, et masendus ei talu õnnetunnet.
Depressioonis inimesel on elurõõmsate ja eluga rahul olevate inimeste keskel üpris vaevaline elada. Tema niigi madal enesehinnang langeb veelgi, kui ta näeb, et teised tema ümber tunnevad end hästi, ent tema seda ei suuda. Viga peab olema minus, mõtleb masendunu (sest enesesüüdistused ja –kriitika kuuluvad vääramatult depressiooni kliinilisse pilti).” (Lk. 103)
Migreenist: “Kaks kolmandikku migreeni käes vaevlejaid on naissoost. Öeldakse, et see on tublide tüdrukute haigus, selliste, kes püüdlevad alati paremaid tulemusi, tahavad kõigile meeeldida, on viksid ja kohusetundlikud… ning kelle eneseusaldus on vähene.” (Lk. 123)
Dementsusest: “Kuidas meil küll nii palju nõrgamõistuslikke vanainimesi on, oigame, kui ilmub järjekordne Madis Jürgeni lugu vanurist, kes on oma varanatukese aferistidele kinkinud. Telerivaatamine ja kaua magamine suurendavad dementsusriski. Seks ja armumine hoiavad virgena, sest kõik, mis tõstab hormoonide taset, mõjub hästi. Nii et, Madis, kui kaheksakümneaastane papi armub kolmekümneaastasesse blondiini, siis tuleb see tema vaimsele tervisele ainult kasuks” (Lk. 129-132)
Suuremeelsusest ja hoolivusest (suulukeelne termin “ubuntu”): “Kas igapäevase headuse väljanäitamiseks peab lakkamatult osalema SMS-annetustel või koristustalgutel või aitama vanainimesi üle tee? Leidub veel lihtsamaid viise.
Suuremeelsus… –  teiste saavutuste üle rõõmustamine, teiste märkamine. Ja see ei maksa teile midagi! Või kui tahate veel lihtsamat ubuntu-retsepti, siis… küsige nõu. Küsige kelleltki, mis tema teie probleemist arvab või kuidas ta olukorda lahendaks. Küsige kas või jutujätkuks. Te näete, kuidas  vastne ekspert nagu kümme sentimeetrit pikemaks kasvaks, ta on sel hetkel iseenda üle uhke, sest teda hinnatakse. Nõuküsimine näitab, et me usaldame oma kaasinimest – ja see on väärt kingitus”  (Lk. 133-138)
Soorollidest:  “Võrdsusevõitluses on feministid saavutanud tohutu edumaa neuropsühholoogide ees, kes kinnitavad, et mehe ja naise aju ehitus erineb märkimisväärselt. Kuigi sellelaadseid avastusi tuleb aina juurde, ei kuulata neid eriti.”
(Lk. 159)

Raamat lõpeb psühholoog Richard Stevensi koostatud õnnemanifestiga, mille kõik 10 väga lihtsat käsku on meile kõikidele tuttavad, aga kas neid tuleb alati meelde kasutada?

Soovitan raamatut kõikidele, kes tunnevad väheselgi määral huvi iseenese, kaasinimeste  ja … õnne vastu.

Lisalugemist samal teemal Psühholoogia blogist.

Ülli Tõnissoo

Tiina Jõgeda foto on pärit siit ja õnne valem siit.

Aune Past “Printsi poole teel”

Aune Pasti “Printsi poole teel. Minu unistus Monacost” sobiks väga nii Petrone Prindi “Minu…” sarja reisiraamatute kui ka Viivi Luige “Varjuteatriga” ühte ritta, sest nagu tagakaane tutvustus ütleb: “See iseendas reisimise raamat pakub mõtisklusi, elamusi ning mälestusi, mille taustaks on autori lapsepõlvest pärit unistus printsist. Ja kaugest maast Monacost.” Ja eessõnas ütleb autor ise: “See, millest jutustan, on minu Monaco.”

Lisaks on raamatu algusse kirjutatud lapsepõlvemälestused võrreldavad järgmiste jutustustega lapsepõlvest: Viivi Luik “Seitsmes rahukevad”  ja Leelo Tungal “Seltsimees laps ja suured inimesed”. “Mis Siber on, tean ma ülihästi. Seal elas kuriloom Stalin, kes küll enne minu sündi ära suri. Aga mine hullu tea, tema kutsikad võivad seal alles olla. Vanaema teab, tema saadeti Siberisse, ema pääses peitu. Hiljem kasvatas ema sea, müüs selle maha ja sai vanaema Siberist kätte. Ma arvan ikka, et ju siis kuriloom tahtis inimeste kõrvale ka sealiha. Kuidas asjad täpsemalt olid, ei tohi laps küsida. Sellest ei räägita. Aga sünnipäevadel lauldakse laule, mille peale täiskasvanud teadjad näod pähe teevad ja kangesti naeravad. Kui mina ükskord poes laulsin “Olen vaena Venemaa kolhoosnik, kitse ma ei jõua pidada”, sain emalt sellise siraka, et rohkem ma poes esinema ei kippunud.”

Mulle meeldisid autori järgmised sisekaemuslikud mõtisklused: “Sageli sõltub meie julgus õnnelik olla avalikust arvamusest. Sest naisel on ikka mõni aasta, kilo või valus suhe ülearu. Me koguneme Lauluväljakule, et tunda isamaa-armastust, me põleme läbi, sest armastame tööd, mida teeme, armastusest vanemate vastu istume taas rikkaliku pidulaua ümber vanu mälestusi kuulama, armastusest laste vastu teeme ilmvõimatuid trikke, armastusest lemmiklooma vastu läheme välja igasuguse koerailmaga… Aga mida me teeme armastusest iseenda vastu? Oleme isetud, oleme avatud, oleme hoolivad kogu maailma vastu, välja arvatud me ise. Ikka ise pead oskama ja tahtma iseennast armastada, siis armastavad sind ka teised, siis märkad armastust enda ümber. Siis võib olla elu Eestis või Monacos muinasjutt, kus juhtub imesid. Peab olema tahe elu muinasjutuks tunda.”

“Kui tootja garantii läbi saab, on naisel kaks valikut: kas “vananed väärikalt” või muutud eluasemelaenu tagasimakse lõppedes kosmeetikafirmade ja ilukirurgide pantvangiks. Mõtlen õige tihti, et Eestis ei ole ühtegi vana naise eeskuju ehk riigi esimest vana naist, kes suudaks vastu seista jubeda vanainimese stereotüübile. Valitsevaid mõttemalle on võimalik ajapikku muuta vaid sumeduse delikaatse võluga. Küpsusel on oma eelis, sest inimene on vaba paljudest hirmudest. Ta teab, mida tahab, ta teab, kus see on, ja ta teab, kuidas seda saada. Samas ta teab, et iga tusk läheb kord üle, ja oskab hinnata rõõmsaid hetki. Ta naudib mängu nimega Elu.”

Eestlaste ja Monaco elanike vahel leiab Aune Past ka mõningaid ühiseid puutepunke – mõlemad on suhteliselt reserveeritud käitumisega ega kipu võõrastega eriti suhtlust alustama.  Edasi mõtiskleb ta oma kaasmaalastest nii: “Mõnikord väidavad inimesed, et eestlased ei naerata. Ma pole selle väsinud linnalegendiga nõus. Minu meelest naeratavad küll, vahel koguni naeravad südamest.

Enda ümber näen inimesi, kes naeratavad, mõnikord on neil pisar silmanurgas või välgub pilgust tulist viha. Eestlane on normaalne põhjaeurooplane. Ja naeratab ikka.

Eks meil neid legende jagub. Ühte teist legendi, et meil on ilusad naised, kordan ma ise ka ikka ja jälle. Mõistan, miks võõrale tundub, et meil on palju kauneid naisi: meie naised on iseseisvad ja ambitsioonikad. Kord Ameerikas küsisin kolleegilt: imelik, tundub, et Ameerikas ilusaid naisi polegi? Mees ütles, et Ameerikas on ilusad naised kellegi omad ja neid hoitakse nagu muidki kalleid aksessuaare võõraste pilkude eest varjul… ma ei taha tema seksistlikku ilmavaadet jagada. Aga tõsi ta on, et meie tänavapildis, ärihoonetes, söögikohtades ja meeelelahutuspaikades on palju ilusaid inimesi.”

Üsna põhjalik on ülevaade kohalikes söögikohtades saadud maitseelamustest ja võrdlused Eestiga on jällegi positiivsed: “Monaco ja Eesti puhul leian, et parimates kohtades võime omavahel julgelt mõõtu võtta.

Täna kiidan nii koduseid kui ka vürstiriigi tipprestorane. Meie Põhja-Euroopa köök on väga hea.”

Lisaks emotsioonidele saab raamatust ka palju teavet Monaco ajaloo, tema valitsejate ning majanduselu kohta.

Raamat kuulutati eelmisel nädalal kuku.ee Nädala Raamatuks. Aune Pasti piltidega reisilugu “Lõunamere seiklus” (autor Paavo Kangur) ilmus ajakirja Kroonika 26. märtsi nr. 13. Aune Pasti pilt on pärit siit.

Ülli Tõnissoo