Posts Tagged ‘ulme’

Berit Sootak “Viimane hingelind”

Lugu noortele ulme- ja esoteerikahuvilistele. Lugejad saavad teada, et meie hulgas liigub poisse ja tüdrukuid, kes pole normaalsed ehk tavalised.

Raamatu peategelane Mirtel (hilisem Säde) on hädas iseendaga — näeb õudusunenägusid, teda tabavad seletamatud nõrkusehood ja kummalise sisuga kujutluspildid. Arstide diagnoos on alguses depressioon ja pisut hiljem vaimuhaigus.

Ühel päeval muutub tüdruku elus kõik — tema hingearst saadab ta kaugesse Eestimaa paika (Veriorale — on selline koht tõesti olemas!) ravile. Kohale jõudnud tüdrukule antakse uus sümboolne nimi ja elumuutus võib alata. Säde leiab uues koolis sõbratari ja talle määratakse abistaja — vaimne teejuht Kaur. Raamatu autor on kirjutanud loo saladustest ja esimesest armastusest. Lugejate otsustada jääb, kumba on raamatus rohkem, kas saladusi või tundeid.

Küllap on lugejatel põnev, sest nägemusi, aimdusi ja veidraid kokkusattumusi on elus ette tulnud meil kõigil, iseasi on kuidas me neid endale seletame. Võibolla on vaimude ja hingede maailm tõesti kusagil lähedal olemas ja ehk vaatavad lahkunute silmad meie igapäevaseid tegemisi pealt ja toetavad, kui juhtume komistama.

Lugege ja kuulake, kui teiega kõneldakse!

Ädu Neemre

Roger Zelazny “Valguse Isand”

Sellest raamatust on üsna keeruline kirjutada, sest selles on nii paljut.

Kõiksepealt ulmeline osa, see mis oleks kui:

• Võtta täiesti võõras maailm ja võõras ahitektuur ja võõras elustik ja võõras tehnoloogia ja kirjutada see huvitavaks.
• Selles maailmas on erinevaid olemise vorme, peale keha ka puhtalt energeetilised “ised”.
• On kaks teineteisest eraldatud ühiskonnakihti, millest üks on ulmeiselt hea tehnoloogiaga ja teine ajas enne trükikunsti leiutamist, kuidas hoolimata järelvalvest ja avastuste hävitamisest ideed siiski läbi murravad ja kuidas kõrgemalseisjate hulgas on ka neid, kes soovivad olla Prometheused ja oma teadmisi teistega jagada.
• Inimesele antakse valik, kas olla jumalasarnane või surelik, siis enamasti ta valib jumala-staatuse. Kuidas ta selle staatuse täidab, on muidugi iseasi.

Kõik see on omapäraselt ja täpsete detailiga, mis ometigi jätavad igale lugejale piisavalt enda ettekujutlusruumi, kirjeldatud.

Ja siis see realistlikum osa:

• Zelazny oli juba teiste mütoloogiatega katsetanud, nüüd oli kord hinduismi käes. Lääne maailma huvi Idamaade vastu on kuidagi hooti käinud. Selle raamatu kirjutamise ajal oli India suht moes, niiet lisaks sellele, et see lihtsalt on hea raamat, sattus see ilmumise ajal ka küllalt soodsasse vastuvõtukeskkonda.
• Religioonide üldine toimemehhanism. Ja kui ma teaks hinduismist rohkem, siis küllap oleks veel hulk nüansse, mida tabada.
• Arutlused selle üle, kuidas lengendid muutuvad, tegelased sulavad edasijutustamise käigus üheks, osa detaile ununeb ja osa mõeldakse sujuvalt juurde.
• Zelazny kangelased on eekõige inimesed ja alles siis loo atribuudid.
• Zelazny üks lemmikvõte on, et lugeja visatakse kohe tegevusse ja taustainfo antakse jupphaaval loo käigus kaasa. Mulle see sobib.
• Siin on sees juba üks Zelazny põhiteese, et heast suuvärgist on tihtipeale rohkem tolku kui heast mõõgast, kuigi tagavaravariandina võiks see viimane kah olemas olla.
• Ma arvan, et igal heal ulmekirjanikul võiks olla mingid alustõed erinevatest võitlustehnikatest ja mõõgakäsitlemistest. Zelaznyl tundub see olemas olevat.
• Nii liitlasi kui vaenlasi võib leida ootamatutest kohtadest.

Suurt jagu, mis loos veel olulist on, ma tõenäoliselt veel üles ei leidnudki.

Ulmekirjanduse Baasis on Kristjan Ruumet kirjutanud: “Puust ja punaseks neile, kes loole algul pihta ei saa: a) Esimene peatükk (mitukümmend lehekülge) toimub kronoloogiliselt alles raamatu viimases veerandis; b) Üks isik võib kanda aja jooksul mitut erinevat nime, keha, sugu ja “poliitilist meelsust”; c) Ühe nime taga võib erineval ajal olla erinev isik.”

Eestikeelse väljaande suur miinus on imepisike trükikiri ja suur pluss Martin Lazarevi minu meelest looga väga hästi sobivad illustratsioonid. Avastusterikast lugemist!

Tiina Sulg

Laura Weymouth “The Light Between Worlds”

Igal rahvusel on sest viimasest maailmasõjast jäänud omad haavad ja armid, pained ja kurbtusjuttude ained. Tundub, et brittidele oli üks suuremaid lööke ja ühine õudus rahva mälus Londoni pommitamine. Lugu algab 1944. aastal pommivarjendis. Kolm last: Evelyn, Philippa, Jamie. Keset häiresignaale ja pommisadu soovib noorim, et nad oleksid ükskõik kus, peaasi, et kusagil mujal. Ja edasi läheb lugu Narniaks. Mitte et ma Narnia-lugusid lugenud oleksin, aga nii üldjoontes mingi ettekujutus mul on. Igatahes satuvad lapsed haldja-, võlu- või imemaale. Ega sealgi pole kõik vikerkaar ja kutsikad, sealgi on oma mured ja sõjad. Ja siiski, noorimale saab see koduks. Mõned aastad hiljem saadetakse lapsed tagasi, meie maailma ja Londonisse, kus midagi pole muutunud, peale nende endi.

Esimene pool raamatust on noorema õe Evelyni lugu. Vaheldumisi peatükid kuuteistaastasest Evelynist siinpool ja erinevatest aegadest sealpool. Kool ja kohanemine ja näpuotsaga romantikat siinpool, mure ümbritsevate pärast, aga ka täiega tegutsemine ja kohalolemise tunne sealpool. Ja siis Evelyn kaob.

Raamatu teine pool on vanema õe Philippa jagu. Vast kahekümnese Philippa esimene töö Rahvusgaleriis ja omapäi hakkamasaamise õppimine ning mure õe pärast vaheldumisi mälupiltidega, kuidas tema Evelyniga koos koolisolemist nägi ja kuidas ta õde aidata püüdis. Lõpp on olemas, aga edasimõtlemise jagu jääb ka.

Posttraumaatiline stress, depressioon, lein. Omamoodi ja delikaatselt, vihjamisi ja võlumaailmaga flirtides. Õed-vennad tundusid täitsa usutavad karakterid, neid ümbritsevad tegelased pisut vähem. Ajaloolise usutavuse osas ei oska ma hinnangut anda, aga meeldetuletusena, et maailm ei alanud meist, mõjus päris hästi. Turundatakse seda raamatut YA-na, ma ise talle seda silti külge ei paneks, aga ega ma väga vaidle ka. Aeglasevõitu lugemine, aga mingis meeleolus võib päris hästi sobida. Mõneti sarnane Ruth Hogani „Kaotatud asjade hoidjale“ või Gail Honeymani “Eleanor Oliphandile”, et miskit nagu oleks, aga samas nagu pole ka…

Raamatu viimased leheküljed on luuletuste ja kunstiteoste, mida raamatus mainitud, loetelu päralt.

Tiina Sulg

Alastair Reynolds “Spioon Europal”

Raamatus on kolm omavahel ühise maailma ja mõnede tegelaste kaudu seotud juttu: “Spioon Europal”, “Teemantkoerad” ja “Grafenwalderi bestiaarium”. Minu esimene tutvus Reynoldsi loominguga ja ma saan nüüd aru küll, miks tema eelmised asjad Stalkeri võitsid. Tegu on selge ja puhta ulmega, põneva sündmustikuga, uutmoodi maailmaga, mitmekihiliste tegelastega, pinget kruviva ja ootamatu lõpuga hästi kirja pandud lugudega. Võõraid maailmu ja inimeste muundamisi, aga inimloomus on ikka igal ajastul samasugune, nii üllatavalt õilis kui üllatavalt riukalik, omajagu omakasupüüdlik ja ahvatlustele aldis ja samas kohanemisvõimeline ja uute asjade looja.

Miskipärast tekkis tahtmine hakata kõrvale meeldetuletuletuseks ulmekirjanduse teooriat lugema hakata, no kasvõi Jaak Tombergi magistritööd “Ekstrapolatiivne kirjutamine”. Ja Reynoldsit loen ma kunagi kindlasti veel.

Raul Sulbi on järelsõnas küll seletanud, aga pildiliselt ka, et kuidas Reynoldsi lood omavahel seotud on:

 

Tiina Sulg

Jim Butcher “Hull kuu”

Jim Butcheri “Hull kuu” on Dresdeni toimikute 2. raamat. Urban-fantasy-kriminaalromaan.

Tänapäevane Chicago: politsei, FBI, igat masti kurikaelu ja minajutustajast peategelane võlur Harry Blackstone Copperfield Dresden. Kiire, tihe, kõva madinaga, suht verine ja üllatava sündmustikuga ning siiasinna humoorikaid märkusi pilduv muhe ja kaasakiskuv lugemine. Ja isegi kui Dresdeni printsipiaalsus ja surematukaštšeilus tunduvad vahel natuke naeruväärsed, siis printsipiaalsusele saab raamatu lõpupoole hea seletuse ning surematukaštšeilus on vist action-kirjanduse (ja -filmide) paratamatus.

Sedakorda tuleb tegemist libahuntidega ja mulle kangesti meeldib, et neid on mitut sorti. Tsiteerides ja refereerides pealuu Bobi: “Klassikaline libahunt on lihtsalt inimene, kes kasutab võlukunsti, et muutuda hundiks. Ta oskab ainult seda ühte loitsu, et kuidas hundiks ja siis tagasi inimeseks moonduda. Inimese mõtlemine jääb alles. Siis on variant, keegi teine muudab inimese libahundiks, isiksus hävib, jääb segaduses hunt. Siis on nõidhundid, sõlmitakse leping deemoniga, kus vastutasuks saadakse hundinahast vöö ning vöö ja nõiasõnade koosmõjul muututakse hundiks, kasutades seejuures mitte enda, vaid kellegi teise võlujõudu. Inimmõistus jääb küll alles, aga isiksus muutub, eetilised piirangud kaovad. Lükantroobid jäävad inimese kujule, aga usuvad sisemuses, on nad on loomad. Ja siis on loup-garou — võimsa needuse tõttu libahundiks muutuja, tavaliselt täiskuuöödel ja inimesena huditegevustest mingit mälestust ei ole. See on hundi kujul verejanuline tapamasin, tugevam kui kõik eelpoolnimetatud. Aga libahundi hammustamise teel libahundiks muutumine on Hollywoodi jama.” Selles loos päris kõiki sorte libahunte ei ole, aga lisaks on veel üks võimalus, millest Bob ei räägi ja millest ma ka ei räägi, et teil oleks ka lugedes avastamist :) See ei ole küll loo põhiintriigi lahtiharutamise jaoks väga oluline, aga maailma ja tegelase jaoks hea nüanss.

Ja mul on rõõm, et sellesse maailma saan ma soovi korral veel korda mitu sisse astuda (eesti keeles on praegu olemas ka 3. ja 4. osa, inglise keeles veel kümmekond lisaks ja siis on veel koomiksid).

Tiina Sulg

N. K. Jemisin „Viies aastaaeg“

N. K. Jemisin „Viies aastaaeg“  (eesti keeles Tänapäev, 2018, originaal „The Fifth Season“ 2015).

Ameerika ulmekirjaniku N. K. Jemisini „Lõhutud maa“ sari on viimastel aastatel ulmeringkondades palju elevust tekitanud ja tähelepanu pälvinud triloogia. Kunagi varem ei ole sama autor võitnud kolm aastat järjest Hugo auhinda, kunagi varem ei ole see juhtunud sama sarja raamatutega ja kunagi varem ei ole Hugot võitnud mustanahaline autor. Raamatud on pälvinud ka palju teisi auhindu ja fännide tunnustuse, ning ühinen minagi kiitusega, sest tegemist on suurepärase ja aktuaalse teosega.

„Viies aastaaeg“ on sarja sissejuhatav raamat, kus lugeja saab tuttavaks peategelastega ja maailmaga, milles nad tegutsevad. Selgub, et üks ajastu on lõppemas, sest kätte on jõudnud viies aastaaeg – tavapärasest pikem talv, millal palju olemasolevast hävib. Kuid on ka neid, kes talve edukalt üle elavad. Viies aastaaeg ei ole midagi uut ega esmakordset, seda ikka esineb teatava aja tagant – kuna maapõu on rahutu, siis võib põhjuseks olla mingi looduslik protsess, kuid selle võib põhjustada ka inimtegevus.

Raamatu põhiteemaks ongi looduskeskkond ja selle inimesepoolne ekspluateerimine. Jemisin käsitleb: kust läheb piir ja kui palju loodus jaksab? Väga huvitav ja originaalne on maailm, mille autor on konstrueerinud – inimene ning looduskeskkond on omavahel seostatud muuhulgas teatavate inimeste läbi (autor peab neid eraldi rassiks). Neil on näiteks võime maapinna protsesse tunnetada ja manipuleerida (orožeenid) või teatavates vormides tegutseda (kivisööjad).

Keskkonnaga manipuleerimise kõrval on olulisel kohal geenidega manipuleerimine, tõuaretus nähtuse ehedamais tähenduses. Mida see inimese ja ühiskonna jaoks tähendab? Jemisin on selleks loonud selgepiirilise klassiühiskonna, et oma sõnumit selgemalt kommunikeerida. Psühholoogina suudab ta luua usutavad ja ehedad karakterid enda loodud olukordi kehastama ning lahendama. Erinev, teistsugune olemine ja sallivuse, vabaduse teema. Enesemääramise õigus ja ise otsustamise vabadus – kui haprad on need nähtused!

Omapärane on loo jutustamise viis: juhtunut ei räägita lineaarses kulgemises üht- või teistpidi, vaid erinevad ajajooned on esitatud paralleelselt, põimunult. Lugu jutustab justkui kolm erinevat inimest, kuid kas ikka tõepoolest?

Raamatukogust leiab ka raamatu järjed, sarja „Lõhutud maa“ teise ja kolmanda osa inglisekeelsed versioonid: „The Obelisk Gate“ ja „The Stone Sky“ – põnevat lugemist!

Mai Põldaas

Andrei Beljanin „Tsaar Gorohhi salajuurdlus”

Oh, mis tore-naljakas raamat! Absoluutselt puhas meelelahutus, mida tahaks kohe kõigile lugemiseks soovitada. Ehkki, nagu absoluutselt iga raamatuga, päris paljusid ei pruugi see vaimustada ka. Eestikeelne tõlge (vene k ilmus 1999) on nii värske, et on minu tutvusringkonna nooremate lugejate peal, kelle peas ühest küljest vene muinasjutud ja teiselt poolt nõukaaegne keelekasutus tõenäoliselt mingeid seoseid ei tekita, veel täitsa testimata. Kas nad leiaksid selle naljaka olevat?

Sarja, mis jutustab uurija-vojevood Nikita Ivanovitš Ivašovi, endise miilitsa nooremleitnandi, elust ja tööst Lukoškino nimelises linnas tsaar Gorohhi valitsuse ajal, kuulub kümme raamatut. Loodame, et lugejate huvi on piisav, et neid juurde tõlgitaks. Kas just kõiki kümmet vaja on, aga ühte on kindlasti vähe. Vene keele oskajad muidugi saavad ise kiiresti edasi lugeda, raamatukogus on selle autori teosed kaunis arvukalt esindatud.

Sattus meie kaunis nooremleitnant tsaari juure aga niiviisi: viidi korralistele õppustele kuhugi Peredelkino (!) kanti, kus ta uudishimust astus sisse mahajäetud tarekesse ja tagatipuks ronis veel keldrisse ka! Siis pandi luuk kinni ja kui see noormehe kisa ja koputamise peale uuesti avanes, vaatas talle vastu Jagaa – noh, seda nime miilits veel ei teadnud, lihtsalt tänas vanaldast naiskodanikku abi eest ja ronis üles. Seal oli aga hoopis teine maailm – puhtas triibuliste põrandariietega tares nurrus kass ja huugas samovar, aknast aga paistis linn nagu ajalooõpiku piltidel. Jootis siis Jagaa noormeest teega ja kuulas tema jutu ära, hulluks ei pidanud. Kuna aga katsed keldri kaudu uuesti koju minna ei õnnestunud, viis eideke ta isakese tsaari ette, kes Nikita kohe erialasele tööle määras. Elama jättis Jagaa juurde, kes teda iga päev pliinikeste-pelmeenikestega toitis ja mundri ära pesi ja triikis – kas oma kätega või nõidusega, sellesse Nikita igaks juhuks ei süvenenud, täheldas vaid, et triikrauad on nii rasked, et säherdust naisterahvas küll tõsta ei peaks jõudma. Muidu on uue maailma elu nagu ikka, palka makstakse, kurjategijad mõtlevad üpris ühtemoodi igal ajal, aga igatsus endise elu perekonna ja armastatud tütarlapse järgi on suur. Ja isutab praekartuli ja šokolaadi järgi, aga Ameerikagi on ju veel avastamata. Valu aitavad leevendada Dale Carnegie õpetussõnad ja töö, seekord on töö üpris keeruline ja vandenõu lahtiharutamine ilma nõiduse abita oleks lausa võimatu. Jagaa annab oma parima ja ka Mitjaist („kakskümmend kolm aastat vana, pikkust kaks meetrit ja õlgade laiust poolteist, jõudu mõõtmatult, julgust rohkemgi veel, ainus, millest puudu jääb – see on mõistus. Igas muus mõttes oivaline käsutäitja ja kuulab mu korraldusi nagu oma ema sõna”) on kasu, ehkki üksi teda võimu juurde jätta ei või – arreteerib pool linna. Kõigesse üleloomulikku ja võõrapärasse suhtub noor miilits stoilise rahuga: „Rahvas räägib, et ta [Jagaa] elab pealinnas alles viimased kümme aastat, enne seda aga pidas metsas röövliametit. Ei tea… Kõik on võimalik. Vanust ma temalt ei küsinud, ikkagi naisterahvas. Välimuselt vastab küll täiesti oma nimele – küürakas, nina kõver, hambad teravad ja kollased, lonkab ühte jalga, üks silm on helesinine, teine lillakas. Eeskojas seisab luud, tares jalutab ringi must kass… Normaalne! Siin on kõik niisugused. Metsas on metsavanad, soos sookollid, jõgedes näkid, aga inimesed elavad muudkui omasoodu… Ega minagi oma pead sellega vaeva, liigne mõtlemine on kahjulik. Mul on oma töö, stabiilne sissetulek, kõik hüved, mida tahan – miks siis mitte elada? Puudust tunnen ainult telekast…” Mõned asjad on siiski kurtmist väärt: „Oh, kuidas need geograafilised arusaamad olid mu ära tüüdanud!. Mitte keegi ei tea õigupoolest mitte midagi, kasutatakse lootusetult iganenud orientiire, näiteks „kauges, kauges kuningriigis”, „lind ei jõua sinna lennata, hunt joosta, hobune kapata”, „kulutad läbi seitse paari raudsaapaid, seitse rauast matkakeppi, sööd ära seitse raudleiba” – uskumatu jama! Määraksid kasvõi päikse järgi suuna, sest enamikul juhtudel pole sedagi teada. Kui asi juba täitsa tõsiseks läheb, siis öeldakse: „siin on sulle, tubli vägilane, lõngakera, kuhu see veereb, sinna mine sinagi.” Jagaal kogus selliseid oma kuus tükki korvis tolmu.”

Kui tsaar tahab Nikitale naise kosida, juurdleb ta pikalt, ja arutleb: „Miks ma nii hirmsasti pirtsutan? Siin peab naine oskama kapsasuppi keeta, põrandaid pesta ja ristpistes särke tikkida, aga Tšaikovski ja Tšukovski vahel vahetegemist pole talle tarvis.” Siiski on ta raamatu lõpus üpris õnnelik, kui saab tsaari juurde bojaaritaride ülevaatamisele teenistuskohustuste täitmise pärast minemata jätta.

Kogu põneva ja keeruka uurimise, suurepärase surematu Kaštšeiga sekeldamise, värvika tsaar Gorohhi väljaütlemiste ja Jagaa nõiakunstiga tutvumine jäägu juba iga lugeja enda hooleks, kõike head ei saa ometi ära jutustada.

Kaja Kleimann