Mart Sander “Kaarnakuld”

Seekordse raamatuga näitab autor taaskord oma suurepärast jutustamisoskust. Raamatu lõpuski tuuakse kirjelduses välja, et Sander puistab oma lood vihjetega üle ja miski pole juhuslik ning tõesti tahaks otsast peale hakata et vaadata kas veelgi rohkem vihjeid saab märgatud.

Lugu ise on kiire ja kõhe – nagu alapealkiri lubab. Lugu sellest, mis juhtub süütu maapoisiga kui ta saab maitsta rikkust ja võimu. Kohati võib peategelase peale ikka päris pahaseks saada, et noh kui rumal saab olla… Aga siin näitabki autor inimloomuse tumedamaid toone ja varjundeid. Kuigi mitte kõik pole päris sünged…

Olenemata sellest, et üsnagi on aru saada, kuhupoole lugu tüürib ja millega lõpeb (eriti, kui kõik need vihjed kuulsatele legendidele ja muidu mütoloogiale tuttavad ette tulevad), on põnevus siiski kogu aeg õhus, et kuidasmoodi autor selle täpselt lahendab ja lõpule viib.

Kellele meeldis Sanderi raamat „Kõhedad muinaslood“, naudib ka sedagi lugu arvatavasti suure rõõmuga.

Ladus, asjatundlik ja suurepärase keelega vahepala mu meelest. Ja autori illustratsioonid on ka mõnus täiendus.

Seili Ülper

Elizabeth Lim “Six Crimson Cranes”

Elizabeth Limi “Six Crimson Cranes” on
hästi lühidalt kokku võttes “Metsluiged” idaeksootilises kastmes. 

Tegelikult on see palju rohkemat, kui lihtsalt ühe vana muinasjutu ümberjutustus. Siin on ka Jaapani legende ja muinasjutte ning need metsluiged ei lähe just sama vana rada. On küll printsess ja vennad, aga esiteks on need kured, teiseks on neid vähem, kolmandaks on põhjused hoopis muus, neljandaks on tegevustikus tugevaid muutusi jne. Kohalikud draakonid ja deemonid peale selle. Ja see raamat on oluliselt pikem! Ja see tähendab paremat tegelaste avamist ning rohkemat sündmustikku. Mu meelest ei lisandunud mahuga eriti täitevahtu, kogu aeg läks mõte või tegevus edasi. Ja see oli päris huvitav ja ootamatute pööretega. Tavapäraseid noorteromaani teemasid on ka, aga minu jaoks oli see ennekõike muinasjutt.

Jaapanlikkus lisas loole mõnusaid nüansse, näiteks üheks mu lemmiktegelaseks kujunes paberkurg Kiki.

Lool on ka järg “The dragon’s promise“, kuigi üks lugu saab parasjagu lõpuni, niiet lauskohustust edasi lugeda ei ole.

Pildigalerii:

Tiina Sulg

Travis Baldree “Legends & Lattes”

Mmmmm! Ma kardan, et mul on nüüd aasta raamat loetudki :D

Ma hakkan aru saama, miks inimesed neid “uute alguste kohvi-, kommi-, lille-, lõnga-, raamatu- ja muid poode” loevad :) Jah, see kindlustunne, et elus saab asju muuta ja midagi uut ette võtta ning et on võimalik ära tunda südamelähedane ala, olgu hobi või tööna, mõnikord juhtub see lihtsalt natuke hiljem, kui kooliajal, ja et sõbrad on olulised ja et kuigi elus tuleb jamasid, siis neist on võimalik üle saada, natuke õnne ja usku asjade õnnestumisse kulub ikka marjaks ära ja et igaühe jaoks on kuskil keegi jne, jne.

Raamatu peategelane on palgasõduri-rändrüütli-pearahaküti ameti maha pannud ork Viv, kes on juba jupp aega teinud ettevalmistusi, et avada kohvik. Sest kohv — see on jumalik jook, seda teadmist ja kogemust lihtsalt peab teistega jagama! Nii asub ta linna, kus tal pole ühtegi tuttavat, ostab vana talli, laseb selle ümber ehitada, palkab abilise ja hiljem veel teisegi ning kohvik hakkab elama. Eks tule ette takistusi: esialgu ei tea linnaelanikud, misasi see kohv üldse on ja ei oska seda tahta, lisaks tüütavad Vivi katusepakkujad ja vana võitluskaaslane. Aga tasapisi, samm-sammult, lonkshaaval, uute ja vanade sõprade ning imeliste kaneelirullide toel — kohvikust saab asja. Ja viimaks hakkab Viv ka isikliku elu peale mõtlema.

See sisukokkuvõte ei kõlaks mu jaoks kuigi ahvatlevalt, aga ork ja sukkubus ja goblin ja kääbik ja rottpagar ja hiigelkass ja teised tegelased annavad just selle toreda lisamõõtme, mis selle “-poe” loo mu jaoks meeldivaks lugemiseks muudavad. Kui fantaasiakirjanduse poole pealt vaadata, siis vahelduseks on sellist endiste mõõgakangelaste ja fantaasiategelaste argist askeldamist täitsa tore lugeda, kõik seiklused ei pea mingi suure eesmärgi ja/või maailma päästmise nimel ribadeks rabamine olema, vahel võib ka väiksemate eesmärkide nimel rabada. Ja kirja on see raamat mu meelest saanud soojalt, südamlikult ja pehme huumoriga.

Lugetagu! :)

Ja järge lubatakse üsna varsti!

Tiina Sulg

Manfred Kalmsten “Täheraua saaga”

Siit raamatust õhkub Põhjala saagade ja Kreeka tragöödiate hõngu. Kui otsida lugemiseks midagi helget ja lõbusat, siis see ei ole see raamat. Aga kui lugemissooviks on midagi, mis urgitseb inimloomuse ja saatuste kallal ja seda hoogsalt, seikluslikult ja liigseid sõnu raiskamata, siis on see õige raamat. Kapaga omamütoloogiat ja keeleuuendusi, mis on just parasjagu niipalju eeskujudele toetuvad, et need mõjud on äratuntavad, aga ikkagi päris omamoodi ja see omamoodi on hästi läbi mõeldud ning kuidagi loogiline.

Ma ei saa öelda, et ma seda raamatut nautisin, aga ma võin öelda, et see meeldis mulle kõvasti rohkem kui eeskujud ning ma imetlesin loo ülesehitust, karaktereid, stiilis püsimist ja seda, et ma ei suutnud ette arvata, kuhu lugu suundub ja milliseid käände teeb.

Mul on tunne, et mingil ajal ma loen seda “Täheraua saagat” veel, sest see on raamat, kus on palju väikseid huvitavaid detaile, mille üle edasi mõelda ja mis elu- ja/või lugemiskogemuse lisandudes võivad hoopis teistmoodi elama hakata.

Tiina Sulg

10 raamatut — Mairi Tempel

Kui ma eelmisel talvel kuulsin, et võiks teha sellise postituste sarja, kus raamatukoguhoidjad soovitavad raamatuid, olin ma hästi positiivselt meelestatud. Muidugi ma soovitan! Soovitan hea meelega. Ah, et kümme? Olgu, kümne leidmine pole mingi probleem!

Kirjutasin siis paarkümmend pealkirja paberile, et neist raamatutest ma rääkida tahangi ning küllap jõuab täpsema kümme sealt välja sõeluda. Jätsin paberi laua peale ja läksin süüa tegema. Selleks ajaks, kui kartulivesi keema läks, oli nimekiri kasvanud veel kümnete nimetuste jagu ning iga kord, kui ma olin valmis mõne neist maha kriipsutama, kostus haledaid kiunatusi ning kriiskavaid karjeid.

Kuidagi pidi sellest aga üle saama! Üheks võimaluseks oleks end žanriliselt piirata. Teise variandina võiks ju leida kümmekond toredat nende hulgast, mille viimase aasta jooksul lugenud olen, kolmandaks… Hirmsasti tahaks öelda, et mul on nelisada lemmikraamatut ning vähemaga mina ei mängi! Isegi karme piiranguid kasutades oli nimekiri ikka pigem paarikümne- kui kümnepealine. Hmhh! Ja need pead vaheldusid. Raamatud, mille eile olin valmis välja jätma, roomasid täna hommikul tagasi, vaheldudes lõunasöögiajaks taas millegi muu vastu. Ma sain aru, et olin ülesandepüstitusest täiesti valesti aru saanud. Ma ei pea mitte rääkima kümnest kõige-kõigemast, vaid neist kümnest, mis kõnetasid mind… teisipäeva varahommikul esimese ja teise kohvikruusi vahel. Jah, nii oli võimalik kümme raamatut välja selekteerida.

Aga mille järgi ma siis selekteeriksin, küsisin ma endalt. Laual olid nii ulme kui luule, lapsepõlves meeldinud ja palju muid piiramisvõimalusi. Iga üksik neist kippus liikuma suunas, et oma postitust alustaksin ma ikka sellest, kuidas ma lapsena lugemist vihkasin. Mulle väga meeldis, kui mulle raamatuid ette loeti. Mulle meeldis lugusid ise välja mõelda ning neid siis läbi mängida või omaette jalutades lauludeks leelotada, aga lugemist vihkasin ma kogu hingest. Lugemine polnud mingi arvutamine! Arvutamine oli lõbus ja mänguline ja kiire ning tänu vanema õe ja venna õpikutele ka läbivalt huvitav. 7-aastase minu jaoks oli eriti lummav veerida võõraste õpikunäidete põhjal selgeks, mis asi on murd ja kuidas nendega arvutatakse, korrutamine ja jagamine oli kontseptsioonina selged juba enne kooli. Ilmselt ma matemaatikaülesannete kaudu esmase lugemisoskuse omandasingi, kuid ilukirjanduse jaoks sellest ei piisanud. Ise lugemine oli aeglane ja igav. Pealegi oli mul raamatuid armastav vanem õde, kes luges mulle hea meelega ette nii juturaamatuid kui lugemikutekste. Nii ma oma hinded kätte saingi – tema luges ette, mina jätsin meelde ning järgmisel päeval „lugesin” peast, veerides mingites kohtades sõnade algusi ning minnes mälu pealt edasi. Päevikus ilutsevad märkused „Mairi luuletab sõnalõppe”. Luuletas, jah!

Ma mäletan tänaseni, kui meile viienda klassi alguses aasta kohustusliku kirjanduse nimekiri kätte anti. Ma läksin koju, helistasin emale tööle ning nutsin telefoni otsas, et nii paksud raamatud ja nii palju ja kohe esimesena pidime lugema Eduard Petiška „Vanakreeka muistendid ja pärimused”. Ema lohutas mind, et need on nagu muinasjutud. Mina ei uskunud, kuid hakkasin sellegipoolest pusima. Selgus, et need olid palju paremad kui muinasjutud. Need olid suured lood kangelastest, koletistest, jumalatest ja kõikvõimalikest seiklustest, kus uus põnevus tuli peale nii kiiresti, et ka aeglase lugemise korral miski igavaks muutuda ei jõudnud. Hoopis fantaasia hakkas tööle ning joonistas lood veel uhkemaks. Öeldakse, et iga lugemist vihkava lapse jaoks on kuskil „see õige” raamat ning antiikmütoloogia lood olid seda just minu jaoks. Täna töötan ma raamatukogus ennekõike just laste- ja noortekirjanduse töölõigus, seega tabas mind tolle tingliku teisipäevahommiku esimese kohvi juures mõte, et paneks kirja kümme raamatut, mida ma julgelt soovitan neile tänasetele varateismelistele (või veidi nooremate-vanematele), kes veel lugemist enda jaoks leidnud pole, kuid loomulikult ka neile, kes selle enda jaoks juba ammu huvitavaks on töötanud.

.

1. Jorma Kurvinen „Hundikoer Roi” – ma alustan ühest pisikesest raamatust, mis oli teismelise minu lugemislaual kümneid kordi. Raamatu peategelane, teismeline poiss, kohtab esimestel lehekülgedel tänaval oma õpetajat, kes tuletab meelde, et suvetöö ei tee end ise ära. Selles poisis oli midagi samastumisrõõmu pakkuvat – ta oli pahur, introvertne ning ei saanud kõigega just kõige paremini hakkama, kuid samas hooliv tillukese naabriplika ning suure hundikoera suhtes. Sellesse tillukesse raamatusse mahub nii argist suve kui ka üsna pöörane krimiseiklus, millesse poiss ja koer koos satuvad, kui tilluke naabriplika oma koduhoovist… Ahh, lugege ise!

.

.

2. Otfried Preussler „Krabat” – see on teine raamat, mille ma oma lapsepõlvest kaasa võtsin. Meil kodus “Krabatit” ei olnud, kuid raamat kuulus läbiloetavate hulka pea igal koolivaheajal, mil ma vanaema juures maal olin. Ma jumaldasin seda raamatut! Kõik saab alguse sellest, et üks kodutu poiss satub veskisse ja jääb sinna õpipoisiks. Õpipoisse on täpselt kaksteist ning igal aastal juhtub keegi neist surema, mille peale kohevarsti tuleb veskisse ka uus poiss. Ja see pole loomulikult ainus asi, mis veski juures veidrat on. Mina mäletasin raamatut kui imeilusat armastuslugu, kuid kui mu sõbrad asusid nagu üks inimene rääkima, et see oli „kõige õudsem raamat”, mida nad lapsena lugesid, siis tuli üle lugeda. Jap! Ikka veel on see imeilus esimese armastuse lugu, milleni jõutakse läbi maagiliste katsumuste. Poiste ja sõpruse teema on ka soe ja mõnus.

.

3. Bobbie Peers „Lüriidiumivaras” – ma võisin siia ju kirjutada ühe raamatu pealkirja, kuid salaja toppisin ikkagi kuus raamatut. Tegemist on siis lastele mõeldud teadusulme sarjaga, mille lugemine läheb nii kiiresti, et enne ei saa pidama, kui kuues raamat ka loetud saab. Seda sarja soovitan ma mõnuga neile, kellel arvutamine lihtsalt tuleb, kuid lugemine piinavalt keeruline tundub. Raamatu peategelane on poiss, kes jääb silma üliandeka koodimurdjana ning asub seejärel õppima spetsiaalses taibudele mõeldud koolis, milles on kõrgtehnoloogiat rohkem kui siinse kirjelduse peale mõelda oskaks. Näiteks võib ette kujutada ust, millel on (tehis)intellekt ning kes sinuga juttu ajab, sarkastilisi nalju heidab ja vajadusel ka aitab. Kõikvõimalikke botte tuleb seal ette igal sammul ning seiklused, millesse noored satuvad pole grammigi väiksemad kaelamurdvatest.

.

4. Trudi Trueit – Avastajate Akadeemia – njahh, siia sai nüüd sarjanimi, kuid siingi on juba praeguseks tõlgitud viis raamatut ning ilmselt tuleb kuueski õige pea. Oma olemuselt on sari natuke eelmise sarnane, kuid Trueit on hästi palju oma ideid korjanud Pärismaailma teadusest. Iga raamatu lõpus on mitu lehekülge ka sellele pühendatud. Sealt leiab teadussaavutuste ja erinevate teadlaste kohta palju infot, kuid ka loodukaitsetöö ja muude põnevate teemade kohta. Peategelasele lähedal seisvaid tegelasi on rohkem, kool palju liikuvam ning ilmselt ei muuda lugemiskogemust halvemaks seegi, et kuigi raamat on mõeldud 11-14-aastastele, on see rikkalike värviliste illustratsioonidega täidetud.

.

.

5. Orson Scott Card „Enderi mäng” – meie raamatukogudes on see raamat enamasti suurtekirjanduse hulgas, kuid minu meelest sobib see suurepäraselt ka noorele lugejale. Muide, Ameerikas on see kenasti leidnud oma tee ka koolikirjanduse hulka. Raamatu peategelane on alguses küll üsna väike poiss, kui ta (kosmose) lahingukooli vastu võetakse, kuid ta kasvab ning kool ise oma internaadi ja tegevustega võiks varateismelist lugejat vägagi kõnetada. Ender on andekam kui talle keskkonda sobitumiseks kasuks tuleb ning õpetajadki pigem rõhutavad seda, et ta jääks eraklikuks, sest kardetakse, et omaealistega liiga tihedalt suheldes ei suuda poiss oma potentsiaali täies mahus välja arendada. Ender on visa ning hoolimata kõikidest takistustest suudab luua ka kestvaid sõbrasuhteid, leida kaaslasi ja võita samal ajal ikkagi treeninglahinguid. Aga kõigel on hind.

.

6. Anja Portin „Raadio Popov” — ühtaegu argiselt sotsiaalkriitiline kui ka ulmeline ning mängib mõnusalt ka teadusajaloo teemadel. See on soe nõialugu kaasaegse ühiskonna probleemidega, rääkides erinevaid lugusid unustatud lastest. Peategelane on poiss, kes elab isaga. Isa reisib palju ning kuigi ta enamasti jätab pojale selleks ajaks söögiraha, oli sel korral teisiti. Saabumas on ka koolivaheaeg, mis tähendab, et see ainus sooja toidu ports päevas kaob samuti terveks nädalaks ära. Ühel öösel kuuleb poiss aga, kuidas kirjakandja paneb tema ukse taha ajalehe koos võileivaga. Paljude kihtidega raamat on ennekõike soe ja seikluslik, kuid mõtlema panev ka.

.

.

7. Kimberly Brubaker Bradley „Õed hundid” — üks väheseid raamatuid selles nimekirjas, milles pole grammigi ulmet. Raamat kahest tüdrukust, kes just loo alguses asendusperesse jõuavad. Lugu jutustatakse 10-aastase silmade läbi ning tema mõistmise kaudu ning see lugu ei ole ilus. See on seksuaalse ahistamise lugu, millega peategelane puutus kokku hetkeks, kuid tema vanem õde hoopis suuremalt. Raamat on hästi oskuslikult kirjutatud ega kuulu kindlasti nende hulka, mis pärast magada ei laseks. Raamatu teiseks liiniks on pisema plika klassis juhtuv. Neil on üks poiss, kes tüdrukuid seljast näpistab, kontrollimaks kas nood juba kannavad rinnahoidjaid või mitte. Mulle väga meeldis, et autor jättis kõlama mõtte — ei ole olemas suurt või väikest ahistamist, on ahistamine ja see on vale.

.

8. Reeli Reinaus „Rahel, Anders ja ajaaugud” — ja olengi tagasi ulme juurde jõudnud! Muidugi on siin raamatus ka kõike muud, aga kiljuma ajavalt äge on ajarännuteema. Kujutage ette, et kuskil Eestis on üks liivakoobastevõrgustik, mis töötab nagu ajamasin! Kõnnid üht rada pidi, jõuad viie aasta tagusesse aega, kõnnid teist, siis hoopis viiekümne. Ja kui sa täpselt mindud teed pidi tagasi ei tule, ei jõua sa koju tagasi. Just sellise koopa peategelane leiabki, kuid seda, mismoodi see kõik täpselt toimib või kuidas on asjasse seotud peategelase isa või tulevikumina, peab igaüks ise lugema. Olge vaid hoiatatud, et autor ei hellita, vaid keerutab lugeja mõtte mõnuga sõlme, sest ajaränd lihtsalt ongi teema, kus iga vastus loob seitse küsimust.

.

9. Mann Loper „Inglite linn” — see maailm on nüüd hoopis midagi muud. Kunagi kauges tulevikus, kui paljud tänased hirmud ja hoiatused on saanud tõeliseks, püsib inimkond väikeste külakestena vanade lagunenud linnade üksikutes piirkondades. Kui aga juba inimkond alles on, siis on nende hulgas ka lapsi ja teismelisi, kes mõtlevad ja tegutsevad eakohaselt. Lonni on üks selline teismeline, kes tahaks tõestada oma väärtust, tõestada, et on juba suur ja võib iseseisvalt tegutseda, kuid alati ei lähe kõik nii nagu loodetud. Karistuse valust toidetuna asub ta läbi lagunenud linna teele, võttes lugeja endaga koos suurtesse seiklustesse kaasa.

.

.

10. Brandon Sanderson „Taevasselend” — on veel üks kosmoselugu, sarja esimene raamat küll rohkem ühe võõrplaneedi lugu. Ka too planeet on olnud kundagi ülikõrgelt arenenud tehnoloogiaga ning siis oma katastroofid üle elanud. Nüüd elavad seal inimesed ning Spensa on tüdruk, kes unistab lendamisest, tähtedevahelisest lendamisest. Ainus võimalus on saada sisse lennukooli, kuid see ei pruugi nii lihtne olla. Ma pean tunnistama, et kaalusin pikalt, kas ma tahan siia panna Sandersoni seda sarja võis siis Terassüdame sarja. Mõlemad on kirjutatud noorele, kuid mitte liiga noorele lugejale ning mõlemad on võitnud koha mu südames. Tõsi, võrreldes teiste selle nimekirja raamatutega on siis sõnu rohkem. Sanderson armastab pikalt lobiseda, kuid siin on ka hoogu ja fantaasiat, hulganisti unistusi ning kärutäiteviisi takistusi nende unistuste teoks saamisel.

Lõplik otsus Taevasselennu sarja kasuks sündis mõttest, et mul on siin hunnik “poistekaid”, et paneks siis selle, mille peategelane on tüdruk. Aga kui ma nüüd vaatan oma nimekirja, siis kuue esimese raamatu peategelane on poiss ning neljal järgmisel tüdruk. Sai üsna võrdne mu meelest. Pealegi on kõik need raamatud sellised, et mingit jaotamist “poistekateks” ja “tüdrukutekaks” kindlasti teha ei saa — on raamatud, hoogsad ja huvitavad, neile, kes tahaksid, et lugu kiiresti liiguks, neile, kes ei karda tehnoloogiaid, võõraid maailmu või teistsuguseid elukogemusi. Pealegi on kõikide nende raamatute peategelased üsna suured introverdid — introvertse inimesega on aga, teadagi, palju mõnusam tugitooli jagada — ta ei kuku lobisema, kui sina tahad looga edasi minna.

Jah, kui ma alustasin sellega, et kümne raamatu valimine on tohutult keeruline, siis nüüd üles vaadates saan nentida, et tegelikult olen ma ka siia postitusse suutnud 25 raamatut ära peita (kui sarja kõik raamatud üles lugeda, sest kes siis ainult esimest loeb, ikka tahaks piiluda järgmisesse ka). Nüüd on ilmselt aeg valada välja oma teine hommikukohv ning panna siia kiiresti punkt. Muidu juhtubki see, et teksti sisse tungivad kõik mu pooltuhat kõige-kõige lemmikumat raamatut.

Vahvaid lugemiselamusi!

Mairi Tempel

Rehepapp koomiksimaailmas — Veiko Tammjärv-Andrus Kivirähk “Rehepapp. 2. osa, 17.-30. november”

Siin on ainult omad muljed ja lugemismõnu, sügavmõtteid otsitagu mujalt.

Novembri esimese poole lugemismuljetust saab lugeda siit.

Kõik, mis tookord öeldud sai, jääb kehtima ka uue raamatu puhul. Seepärast on teise raamatu kohta ka üsna keeruline midagi uut arvata. Kui esimest osa lugedes kummitas kuklas Kiviräha täistekst, mis tänaseks on klassikajuured alla ajanud ja koolikirjandusse betoneeritud, siis nüüd tantsivad lisaks silma ees mullu-novembrised ilvesed, kratid ja tondikesed.

Kokkuvõtvalt avaldub jätku-Rehepapis katsetuspõhise maailmavalemi “fuck around, find out” teine pool ja tegelasi hakkab järjest kätte saama sitt, mis esimeses osas hauduma sai pandud.

Sündmustik on justkui igituttav ja tavapärane. Ja ometi…

Meie maapealse maailma vedru on end jälle sinnamaale kerinud, et tegelased ning olukorrad, laksavad sama valusa äratundmisega, nagu teksti-Rehepapp kakskümmend aastat tagasi, pildiruutu vermituna aga veelgi võimsamalt.

Lõpupeatükk, nagu romaaniski pühendatud sulane Jaani vägitegudele, on poritoonides täisdüstoopia ilma ühegi valge või punase träpsuta. Lugeja osaks jääb väestatud töllaka laamendamist abitult pealt vaadata ja kuigi lugemise vahelt õue piiludes katab lumevaip praegu sitajunnid, püsib hinges kibemagus tõdemus, et karistamatu pröökaja võidukäik on just see portree mida ka meie rahvas suuremate sigaduste foonil endistviisi väärib — jälle kajab kõige kaugemale tussikrabajate ja seebisööjate hääl, ullikesed koogutavad vene keisri poole ja loodavad “jebijäinaste” eest hõberublasid, karistust kannavad ainult need, kelles leidub just parasjagu ausat meelt, et sigadustega, mida kõik ühtemoodi teevad, vahele jääda, õnneulma võib tunda ainult enne koidikut teki all …

See pole vist küll otseselt autorite tegu, aga graafilise Novembri lugemine kisub kohati üles “Ussisõnade” kaliibriga kaduva maailma ja hääbuva põlve melanhooliat.

Sama ootamatult kui omal ajal originaaltekstis lumemehe lüüriline tulek, mõjus nüüd kahkja lumevarju-sinise tooni lehekülgedele ilmumine.

Pööripäevani on aeg pikk ja lumevaip ei too mitte pääsemist ja ümbersündi, vaid sünnitab kõikjale nukrad poolvarjud. Piir selle maailma ja selle teise vahel on veel õhem kui esimeses raamatus ja kõiksugused lummutised kooserdavad lausa päevavalges ringi — iseasi muidugi, kui päevavalgeks seda novembrivinet üldse pidada saab.

Uusi tegelasi (peale paari tont-elaja) teises raamatus enam tutvustada ei ole, nii on täislehekülje-vaated nüüd põhiliselt pühendatud mõjukamatele sündmustele ja järelemõtlemist vajavatele hetkedele.

Tagakaas näitab teisel raamatul maamuna sisemist poolt. Vähemalt lõpeb lugemine teadmisega, et põrgus on hea ja soe!

Laura Loolaid

Fotod: Laura Loolaid
Tekst ilmus enne ajakirjas Reaktor

10 raamatut — Irina Möldre

Aleksandr Puškin “Muinasjutt tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsast ning vägevast sangarist vürst Gvidoonist ja imekaunist tsaaritarist Luigest”

Seda raamatut luges mulle ette ema. Luges ette vene keeles ja nii mitu korda, et esimene pool värss-muinasjutust on meile mõlemale pähe kulunud. Tavaliselt tuleb see osa ka ettekandmisele jõulude ajal, et oma kingid välja lunastada. Ning tundub, et Jõuluvana on meist juba tüdinud, sest kingid saame kätte väga kähku — nii, et poolest muinasjutust vaevalt pool saab ette kantud 😊

 

Victor Hugo “Cosette”

Selle raamatu puhul on eriti oluline, et kindlasti peab ta olema välja antud 1978. aastal ning sees peavad olema Siima Škopi illustratsioonid. Ta on eriline minu jaoks, sest tegu on minu esimese raamatukogust laenutatud raamatuga. Täpsemini siis on see raamat, mille laenutasin Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogust siis, kui tegin omale pileti. Raamatukogu asus siis aadressil Riia tänav 60 ning siiamaani, kui möödun sellest majast, siis mõtlen heldimusega oma lugejakarjääri algusele ja “Cosette’ile”.

 

Roald Dahl “Matilda”

Ühele lugejale peab raamat lugejast kindlasti meeldima! Eriti kui see lugeja, kellest loetakse, on Matilda! Minu jaoks oli ja on see hea tuju raamat – see tähendab, et seda lugedes muutub tuju paremaks! Eks oli aeg, kui tahtsin, et ka mul tekiksid erivõimed, mis aitaksid maailma jamadega toime tulla ja oma enda “proua Sõnnistele” koht kätte näidata.

 

J. K. Rowling “Harry Potteri” sari

Ma olen potterhead juba väga pikka aega. Harry Potterini jõudsin tegelikult oma arsti soovituse kaudu ning esimestest lehekülgedest minu jaoks tagasiteed enam polnud. Olen neid raamatuid korduvalt lugenud, näinud filme, käinud stuudiotuuril ning kulutanud aega ja raha oma Potteri-kogu täiendamisele. See, et mul on ainuüksi sarja esimest raamatut kodus neli eri väljaannet, on täiesti normaalne. Tegelikult võiks neid vist isegi rohkem olla 😊

 

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita”

Ma tegin selle raamatuga esimese katse kaheksandas klassis. Siis asi ei edenenud kohe kuidagi. Uuele katsele läksin kümnendas ning tulemuseks oli uus lemmik, mida praeguseni püüan igal aastal uuesti lugeda. See on absurdne ja sügavalt filosoofiline teos, mis iga lugemiskorraga avab minu jaoks endas midagi uut. Lisaks on selles raamatus minu arvates üks keeleliselt kauneimaid lauseid ilukirjanduses: “Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.”

 

J. R. R. Tolkien “Sõrmuste isand” jt.

Tegelikult, ma esmalt nägin filmi. Siis lugesin raamatuid. Ja siis lugesin raamatuid uuesti ja uuesti ja uuesti. Lugesin neid nii palju, et päris mitu luuletust jäi justkui iseenesest pähe. Siis õppisin pähe ka ülejäänud – ka need megapikad! Ja kasutasin neid siis, kui oli vaja (loe: jõuluvana salmid). Tolkienit ei saa küll nimetada minu ukseks fantaasiakirjandusse, sest olin varem midagi ikka lugenud, aga oluline on ta küll. Temast algas minu kiindumus high fantasy vastu, mida püüan nüüd tagasi saada.

 

Terry Pratchett ja Neil Gaiman “Head ended”

Siis, kui Irina Pratchetti raamatud avastas, oli autor juba Eestis käinud ja lugejatega kohtunud. Ühesõnaga avastasin Pratchetti enda jaoks siis, kui nägin ajalehes, et ta oli Eestis käinud. Huvipärast võtsin lugeda tema raamatu “Vaibarahvas” ning lugesin siis järjepanu läbi kõik, mis tal kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud oli. Lõpuks jõudsin “Heade enneteni” ning sain aru, et Neil Gaimaniga ühesse kirjutatud raamat on minu jaoks lihtsalt loodud. See võis olla ka väikestviisi põhjuseks, miks ma ülikooli usuteadust õppima läksin. “Räägitakse, et põrgus on parimad bändid. See on suures osas õige. Aga taevas on paremad koreograafid.”

 

Haruichi Furudate “Haikyu!!”

“Haikyu!!” on manga võrkpallist, millest on tehtud ka anime. Kui nüüd päris ausalt kõik üles tunnistada, siis alguses mulle see anime ei meeldinud. Minu jaoks oli võrkpall arusaamatu sport ja peale paari osa vaatamist ma loobusin. Mõni aasta hiljem jõudsin aga selle juurde ikkagi tagasi – lausa nii korralikult, et otsustasin katsetada ka mangaga. Nüüdseks on mul 45-köiteliset sarjast puudu 8 köidet! See on mu lemmik manga; minu esimene manga, mis saab peagi täis komplektiks. Miks mulle “Haikyu!!” meeldima hakkas – selle tegelased on lõputult toredad, täis entusiasmi ja armastust võrkpalli vastu; pea kõigil tegelastel on oma taustalugu ning põhjused, miks nad on nagu on; autori huumor ja lugu lihtsalt haarab lugeja kaasa!

 

Taylor Jenkins Reid “Evelyn Hugo seitse abikaasat”

See on kohe kindlasti üks minu viimaste aastate suuri lemmikuid ning nüüd on ta lõpuks olemas ka eesti keeles! Raamat Hollywoodi tähesärast ja kõigest ning kõigist, kellest tuli Evelyn Hugol tähesära poole püüeldes üle ronida. Reid loob niivõrd tõese Hollywoodi kuldaja staari, et korraks tekib tunne, et ta oli päriselt olemas. Lugeja elab talle kaasa, armub koos temaga ja tunneb koos temaga tema südamevalu. Sellest raamatust saab alguse Taylor Jenkins Reidi universum, kus elavad lisaks Evelyn Hugole ka tema järgmiste raamatute staarid: Daisy Jones, Mina Riva, Carrie Soto jpt. Iga raamat ja tegelane on omavahel kuidagi seotud, aga see põimumine on nii õrn, nii kerge, et iga järgneva raamatu lugemine eraldiseisvana on täiesti võimalik. Kui pilgutad valel hetkel, siis võib täitsa juhtuda, et ei märkagi varasemast raamatust tuttavat kuju nurga taha kadumas.

 

Mõtlesin, et viimane raamat võiks olla midagi värskemat, sel aastal loetut. Miski, mis on just hiljuti muljet avaldanud või meelde jäänud.

Quentin Tarantino “Ükskord Hollywoodis”

Mulle tõesti meeldis film, mille Tarantino raamatuks kirjutas. Selles oli nii palju viiteid ja vihjeid asjadele, millest saad aru vaid siis, kui tead veidigi 1960.-ndate lõpu 1970.-ndate alguse Hollywoodi kohta. Arvasin, et film on täiuslik ja paremaks enam minna ei saa! See raamat näitas, et saab ikka küll. Tarantino on fantastiline kirjanik, üks parimaid jutustajaid maailmas! Kõik see, mis oli filmis, oli olemas ka raamatus, võib-olla küll vähem olulisel kohal. Lisaks oli aga võimatu hulk informatsiooni, mida filmi vaadates lihtsalt ei saa vastu võtta. Väike ojake, mida Tarantino kasutas loo jutustamiseks filmis, on selles raamatus kasvanud suureks kärestikuliseks jõeks ning infotulv ähvardab lugeja endaga kaasa viia. Aga, oh millisele seiklusele lugeja selles möllus satub! Ja kui targana ma ennast selle lugemise järel tundsin!

 

Irina Möldre

Yoon Ha Lee “Dragon Pearl”

Lugu, kus on kokku põimitud kosmoselendudega tulevik ja libaloomamüüdid.

Peategelane on tarmukas libarebasetüdruk, kes läheb kosmosesse oma venda otsima. Teekonnal kohtub ta erinevate inimeste ja teiste libaloomadega, nii libarebaste, -draakonite kui -tiigritega, goblinite ja vaimudega, leiab nii sõpru kui vaenlasi, kuuleb kogemata saladusi ja teeb nende põhjal otsuseid, tormleb oma eesmärgi poole ja saavutab midagi muud.

Lugeda oli päris tore. Vägagi ebausutav (tegevustiku ja tegelaste käitumismustrite poolest) ja pigem nooremale noorele mõeldud (nii kuni 13 vast on õige vanus) ja algus oli ka kuidagi venimisi, aga siis hakkas juhtuma ja tegelased olid valdavalt toredad ning kokkuvõttes jättis raamat mulle sellise täitsa hea mulje.

Ahjaa, idaeksootika ka, sedakorda Korea.

Tiina Sulg

Ulmepäev Tallinna keskraamatukogus

Siis, kui ma rongi pealt raamatukogusse jõudsin, oli Veiko ettekanne juba peale hakanud.

Parajasti käis jutt südamelähedastel teemadel: ulme määratlemine ja žanrimahutavus — ehk kuidas tõsisele kirjandushuvilisele mõne käiguga selgeks teha, et “lind on ka loom” ja et tegelikult on ta hoopis ammune ulmelugeja. Seejärel kõneles Veiko Belials ulmeühingust, mitte niisama üld-tavatutvustusena, vaid rohkem ajaloolises mõõtmes. Et kuidas tema mäletab neid õrnu algusaegasid, esimesi ettevõtmisi, väljaandeid, traditsioonide käivitamist. Tuttavad teemad, aga vähemalt mina kuulsin rohkelt nüansse, mida varem ei olnud teadvustanud.

Ettekande lõpuks sai eel-eelteatena maha hõigatud ta tuleva aasta jutuvõistlus.

Teise ennelõunase ettekande pidas omaküla Maniakkide Tänav rollimäng-kirjandusest, alustades žanri olemasolu õigustustest ja sellest, kui raske on nii kiirelt arenevast valdkonnast üldistavat kokkuvõtet teha. Üks kasulik üldistus siiski koorus: “sarnane tunne, nagu siis kui mängid, ainult et sa loed”.

Muust ulmest eristab sedasorti kirjandust 1) tegelase selge üleminek oma pärismaailmast mängumaailma ja 2) tegelase arengu statistika lugejale esitamine — rohkelt numbreid! LitRPG-l on veel “leebem kaksikvend” Gamelit — lootüüp, kus tegelane selgelt tegutseb ja areneb mängumaailma sees, aga lugejale statsi ette ei visata ja levelite lisandumist ei markeerita.

Kokku on tegu tohutult areneva ja viljaka žanripöörisega, mis sisaldab omakorda rohkelt variatsioone ja alamžanre. Mõned alamžanride märksõnad: Base Building, Dungeon Core, apokalüptika ja/või post-apokalüptika, haarem, superkangelased, Tower Ascencion ja (GameLit poole pealt) Slice of Fantasy, Progression & Cultivation. Uusi alamžanre tekib ja muteerub pidevalt, sest autorid muudkui avastavad uusi viise mängumehaanikaid looks kirjutada.

Lõpuks sai puudutatud põhjuseid, miks litRPG-d loetakse: 1) kiire märul, ei ole ilulemist ega nämmutamist; 2) loetud tekstist saab sama tüüpi põnevust, mida mängust; saad kogeda mänge, mida tahaksid mängida, aga mida ei ole olemas; 3) ajafaktor — nühkatamine, mis mängus võtaks tunde, möödub lugedes ühe lausega (stiilis “kaevandasin koopast 1000 kristalli”); 4) unistuste kättesaadavus — “satun virtuaalkeskkonda” tundub realistlikum põhimõte kui “satun kosmoselaeva”.

Hommikupoolsete ettekannete järel jõudis kätte päeva põnevaim hetk: teatavaks tehti ulmekonkursi võidutööd! Paremusjärjestust ja osalejate statistikat vaata Tera Roosvaldi artiklist „Ulmeloomingukonkursi tulemused!” Reaktoris.

Palju õnne võitjatele ja aitäh kõigile osalejatele!

Peale lõunat astus saali ette Mairi Laurik tuleviku raamatukogule pühendatud ettekandega. Tema arutluse lähtepunktiks oli arusaam, et raamatukogu on juba iseenesest üpris ulmeline paik. Raamatukogu (ja raamatute) roll ulme alamžanrides avaldub aga väga mitmekesiselt. Kui maagilise kallakuga žanrides leidub (tavapäraseid) raamatukogusid sageli, siis teadusulmes on neid raskem leida — või siis raskem ära tunda ja defineerida.

Käesolev raamatukogude aasta andis Mairile tõuke Reaktorisse igal kuul üks temaatiline jutt kirjutada. Osa väljakutsest seisneb püüdes kirjutada lisaks võimalikult paljudes alamžanrides. Lõpuks sai teadusulmeliste raamatukogulugude kirjutamisel sobivaks võtmeks lugeja õiguste tõlgendamine: kuigi tehnilised lahenduskäigud võivad muutuda, on inimeste baasvajadused ja baaseesmärgid ajas püsivamad. Märksõnad: ligipääs teabele, autori töö kompenseerimine, kultuuri kandmine, õpikeskused, laenutuskeskused. Korduvalt põimus teemasse ka maagilise raamatukoguhoidja tegelaskuju.

Päeva lõpetas akadeemiline magustoit: Andrus Org & Jaak Tomberg küberpungilise analüüsiga. Publikule anti temaatiliste elementide lahkamise abimaterjaliks lugeda/kuulata katkend Stephensoni „Lumevaringust”. Analüüsi märksõnad: (omaaegne) kõrgtehnoloogia, numbrite rägastik küberruumi tohutu mõõtkava edastamiseks, metafoorid, ülekiirendatus, pinge/kontrast kahe maailma vahel, ilmetu tavamaaim ja küberruumi kirevus, võim ja “küberkauboid”, infohulgad, info lahtipakkimine (sealhulgas “raamatukohuhoidja” osavõtul), kuritegelik ilm, tegelaste kehv elukvaliteet, kuri tehnokraatia, “vabaduselubadused”, utopism, mütologiseerimine, avatarid.

Mõlemad esinejad leidsid, et varajasele küberpungile on iseloomulikud küberruumi romantiseerivad kujutelmad; inimkeha materiaalsust loodetakse ületada või vähemalt parandada, reaalsustajule esitatakse väljakutseid. Kui aga omaaegsed romantilised küberulmad asetada kohakuti sajandivahetuse “päristuleviku” ja interneti kättetulemisega, siis vabaduselubadused kommodifitseeritakse, võrkulaetud teadvuste asemel leiame pealetunginud kommertsinterneti, kus virtuaalväljundid mitte ei päästa meid materiaalsest maailmast, vaid hoopis dikteerivad seda, ning informatsiooni vaba vohamise asemel on tekkinud kõrvuasetsevad eraldatud kõlakambrid. (Minu isiklik lugeja-tähelepanek selle koha peal on, et omaaegsed romantiseeritud düstoopiad tunduvad meie praeguste argitrendide valguses tihti sellised nunnud, noh, umbes samamoodi süüta suvelapse moodi, nagu viimase pandeemia eelsed nakkuseleviku-lood.)

Siiski, ka tänapäeva olmestatud ja tarbekaubastatud võrguelu sisaldab mõningaid vanade unistuste motiive: virtuaalsed kaubad, spekulatsioonid, virtuaalstaarid (ka “reaalsete” popstaaride virtuaalversioonid) ja “taustal luuravad vastasseisus transhumanism ja posthumanism.”

Ja siis äkki oli ulmepäev läbi, internet võeti ära ja toimekam rahvas juhatati mööda salakäiku teabetemplist ära kõrtsi.

Suur tänu kartmatutele korraldajatele: Birgit Teemäe, Tea Roosvald, Eva-Liisa Lõbu ja veel paljud abilised-kolleegid Tallina Keskraamatukogust!

Tervet ulmepäeva saab järelvaadata Tallinna Keskraamatukogu kanalil.

Laura Loolaid

Fotod: Laura Loolaid
Ilmunud varem ajakirjas Reaktor

Sebastien de Castelli “Spellslingeri” sari ja miniintervjuu autoriga

Internetis on igasuguseid huvitavaid nurki ja nurgataguseid ning enamjaolt olen ma neisse komistanud kuidagi juhtumisi. Üks nurgatagune, kuhu ma pikemalt pidama jäin, on Facebooki grupp „Global Girls Online Book Club”. Grupis on liikmeid 9500, vaid sutsu rohkem kui „Lugemise väljakutse” grupil. Grupi algataja ja vedaja ning suur osa liikmeid on Austraaliast, päris palju on inimesi Uus-Meremaalt, järgmine suurem punt on ameeriklased, pisut britte ning selliseid mitteingliskeelseid ei olegi mulle väga silma jäänud. Kuigi, ega ma seda gruppi just üleliia tähelepanelikult ka ei jälgi, aga aegajalt pistan nina ukse vahelt sisse ja vaatan, et mis nüüd toimub. Üks üsna vägev asi, millega grupi administraator(id) on hakkama saanud, on see, et nad korraldavad nn autoripäevi. Ühe-kahe päeva jooksul postitab sinna gruppi keegi kirjanik 4-6 postitust ning avab end lugejatele lähemalt. Millest kirjanik lähemalt räägib, on tema valik, aga tavaliselt alustatakse päritolust, mainitakse ära esimene ja uusim raamat, kõneldakse tööelust või hobidest, räägitakse kirjanikutöö köögipoolest. Kirjanik võib esitada postituses küsimusi ja võib ka ärgitada endale küsimusi esitama. Neid autoripäevi on olnud päris mitu ja kui ma võtan raamatupoodide edetabelid, siis tegelikult on nad sinna gruppi vägagi tuntud autoreid postitama saanud. No natuke tundmatuid ja debüüte on ka, aga see ei ole ainult algajate autorite huvi sellises grupis selliseid postitusi teha. Üsna tihti loositakse välja ka kommenteerijate vahel auhind, enamasti e-raamat. Enamasti on autorid kaasaegse tõsielulise või natuke atsakama romantika kirjutajad (ja kui aus olla, siis suurem jagu grupiliikmeid paistavad olevat ka sedasorti kirjanduse lugejad), aga mõned krimikirjanikud ja ulmelisema kirjanduse loojad on olnud ka.

Ma tavaliselt neist autorivärkidest osa ei võta, aga kui jäi silma, et päeva autor on Sebastien de Castell, siis jäin kaaluma, et no tema käest võiks ju päris mitmeid asju küsida. Sebastien de Castell on Kanada autor, kes on kirjutanud enamjaolt fantasy-žanris. Tema „Greatcoati” sarja kuuluvad „Traitor’s Blade” (2014), „Knight’s Shadow” (2014), „Saint’s Blood” (2016) ja „Tyrant’s Throne” (2017) ja jutukogu “Tales of the Greatcoats” (2021). Seda sarja on iseloomustatud kui kõrgfantaasia ja kolme musketäri kohtumist. Noorte-fantasy sarja „Spellslinger” kuuluvad „Spellslinger” (2017), „Shadowblack” (2017), „Charmcaster” (2018), „Soulbinder” (2018), „Queenslayer” (2019) ja „Crownbreaker” (2019). Samas maailmas jätkub „Argosi” sari, seni on ilmunud „Way of the Argosi” (2021) ja „The Fall of the Argosi” (2021). De Castelli uus sari on “Court of Shaows”, millest on ilmumas/ilmunud esimene osa “Play of Shadows” (2022). 

Ma ise olen lugenud „Spellslingeri” sarja. Ja mulle täitsa meeldis. Esimesest raamatust kirjutasin ma mõni aasta tagasi siin. 

Kogu see sari kokku oli päris tore tükk lugemist: mõnusalt loetav rikkalikus fantaasiamaailmas toimuv kaasaelamapanevate kangelastega põnevate pööretega lugu, mis pakkus nii meelelahutust kui kaasamõtlemist. Kui igasugused võlurid on fantaasiakirjanduse kontekstis üsna tavaline kraam, siis orav-kass oli midagi tõeliselt huvitavat ja omapärast, juba ainuüksi selle tegelase pärast tasus need kuus raamatut läbi lugeda (kuigi see Kellen oli iseenesest ka üsna sümpaatne tegelane). Minu isiklik lisarõõm oli, et raamatus kujutatud kaardid sobisid nii teejuhiseks, mängimiseks, ennustamiseks kui relvaks. Võlurpoiss Kellen õpib teekonnal nii mõndagi, vahel on õpetajaks punapäine Ferius, vahel keegi teine. Orav-kass Reichis kujunes iga järgneva köitega mu lemmikuks. Teemad, mis raamatuist läbi käivad, on kultuuride mitmekesisus, eneseleid, sõprus, kaaslased, peresidemed, otsingud, oletused, ajalugu, võim, usaldus, tulevik.

Ja ongi aeg autori poole pöörduda. Need küsimused tekkisid mul „Spellslingeri” sarja lugemise põhjalt ja olid sellised hetke ajel puhta uudishimu küsimused. Kui ma enne oleks järele mõelnud, et ehk võiks see küsimuste-vastuste voor ka avalikkuse ette jõuda, oleks ma võib-olla midagi teisiti küsinud, aga las olla siis nii. 

K: Kas oled osalenud LARP-il?

V: Ei ole. Aga see tundub lõbus, nii et võib-olla kunagi.

K: Kui hea sa mõõgaga oled?

V: Ma olin päris hea epeevehklemises ja olen üsna hea rapiiri ja pikkmõõgaga, kuigi viimaste puhul olen pigem ekspert lavavõitluses.

K: Milliseid kaardimänge sulle meeldib mängida?

V: Ma ei mängi eriti kaardimänge, viimati oli vist „Cards Against Humanity”.

K: „Magic the Gathering“?

V: Ma olin lausa sõltuvuses iPadiga mängides. Pärielus olen mänginud vaid mõned korrad.

K: Mis sa arvad tarokaartidest?

V: Tarokaardid on põnev nähtus ja huvitav viis uurida, kuidas me loome seoseid kaartidel olevate piltide ja sümbolite ning meie enda elusündmuste vahel.

K: Kas sulle meeldivad maakaardid?

V: Mulle meeldivad kaardid! Ma ei oska neid väga hästi joonistada, kuid kaart, mida kirjastaja kasutas (ilma minu loata) „Traitor’s Blade” varasemates trükkides, oli see, mille olin salvrätikule joonistanud.

K: Kas sa teed ka ise münditrikke?

V: Ei, aga võib-olla ühel päeval…

K: Kas sulle meedib „Buffy the Vampire Slayer”?

V: Ma armastasin Buffyt.

K: Mis on su lemmikajalooperiood?

V: Tõenäoliselt hilisrenessanss/varauusaeg Euroopas. Mul on sel aastal plaanis kirjutada romaan, mille tegevustik toimub 1650. aastate Veneetsias.

K: Kassid või koerad?

V: Kassid!

K: Aitäh!

Tänan Sebastien de Castelli huvitavate lugemiselamuste, toredate vastuste ning loosivõidu eest! Loosivõiduks oli raamatukaanekujundusega mälukaart, mis saabus just parajal ajal, et olla ka eksponaadiks raamatunäitusel „Mäng on mäng”. Sebastien de Castelli koduleht on siin.

Tiina Sulg

Ilmud enne ajakirjas “Reaktor” 2022. a mainumbris, pisiparandused lisatud siia oktoobris.