Posts Tagged ‘ulme’

Helga-Johanna Kuusler “Verevalla varandus”

Verevalla küla lugu saab autori tahtel alguse aastal 1889 õõvastava veretööga. Järsku on käes aasta 2016 ja nüüd on segamini tänapäev ja teispoolsus. Tänast päeva esindab Ivo, kes on koos ema ja õega kolinud Verevallale. Teispoolsus ootab neid siin ees: hullunud olekuga Luukas, aeg-ajalt öökulliks moonduv Mardo, erakordselt siniste silmadega Taavet, Hanna, kes ilmselt ajaviiteks rotiks moondub ja nõnda oma otsa leiab, Eerik ja veel teisigi veidraid tüüpe. Ivo hakkab pikkamööda aru saama, et selle külaga on midagi imelikku lahti, inimesed on eraklikud ja enamasti on kõigil külaelanikel ühtmoodi sinised silmad. Ivo saab veidraid hoiatavaid märke, tuleb välja, et nende uue maja eelmised omanikud on selle ülepeakaela maha müünud justkui nendesamade sinisilmsete külaelanike tõttu, et sellest neetud paigast kaugemale saada. Tegevusse sekkuvad haldjad, poolhaldjad, mardused, zombid ja muud üleloomulikud jõud. Tundub, et Ivo satub pooljuhuslikult mingite süngete jõudude omavahelisse arveteklaarimise keskpunkti. Meie peategelase vaim ja füüsis saavad vatti, elu on pidevalt ohus, kannatused on üüratud. Mängu tuleb salapärane raamat, mis justkui teeks asjaolud selgemaks aga raamat on kadunud, selle otsimine läheb aina ohtlikumaks. Lõpuks saavad Ivo ja Luukas kadunud üriku kätte ja lõpplahendus pole enam kaugel kuid selgub, et pimeduse jõud valmistuvad Ivot endi hulka vedama…

Lugege ja imestage lõpplahenduse ja kogu loo tähenduse üle!

Ädu Neemre

Advertisements

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ 

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ teismelistele fantaasiahuvilistele tegeleb noorte armastusega karmi düstoopia tingimustes. Romantiline ja tundeküllane lugu algab tuhaks põlenud Maa põue rajatud baasis, kus kõik vajalik toodetakse tehislikult ja kus rahvaarvu kontrolli all hoidmiseks rakendatakse rangeid sugupooltevahelise suhtlemise reegleid ja keelde. Ning loomulikult vaevab säilinud inimkond ennast pideva küsimusega, kas kuskil, kuskil veel ometi võiks olla alles elu, mis natukenegi oleks veel selle moodi, mida vanal Maal enne kataklüsme elati? Loo peategelane, teismeline Cordevia leiab vastuse neile küsimustele, kui ülepeakaela ja lootusetult armub ei tea kust ilmunud ja nende baasis peavarju leidnud eksootilisse noormehesse Claysse. Aga paraku leiab tüdruk hulga vastuseid ka küsimustele, mida ta üldse küsida ei olnud taibanudki. Tema jaoks saab ilmsiks ka baasis kehtiv topeltmoraal, ning see, kas ja kui elamisväärne siis lõppude lõpuks on elu keelatud tunnete maailmas.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

“Me armastame Maad 2. Viimane laev”

“Me armastame Maad 2. Viimane laev” — venekeelse ulme antoloogia, koostaja ja tõlkija Veiko Belials (Fantaasia, 2017).

Antoloogiasse on koondatud 12 lugu kosmose vallutamisest. Neist varaseim on ilmunud 1958. ja kõige uuem 2012. aastal.

Lood pakuvad lugejale mitmekihilisi avastusi. Esmajoones loomulikult autorite visiooni kosmilistes oludes ellujäämisel. Mõõtmatute vahemaade ületamiseks on loodud ioonmootorid ja teleportatsioon; sotsialiseerimisvõimalusi kosmilises tühjuses pakuvad orbitaaljaamade kõrtsid ning kosmoselaevadele projekteeritud raamatukogud ja puhketoad. Kuigi nüanssides loomulikult erinev, peegeldab pisut rohkem kui viiekümne aasta ajateljele mahtuv antoloogia võrdlemisi sarnast ettekujutust kosmiliste väljakutsete olemusest ja nende seljatamisest. Pole ka ime – reaaleluline kosmosevallutamine ei ole pärast külma sõja võidujooksu kuigivõrd edenenud.

Nõukogudeaegsete arusaamade äratundmine antoloogia varasemates lugudes on ajalooteadlikule lugejale järgmine põnev avastuskiht. Varasemate lugude kosmosealistamise progress on pehmelt öeldes optimistlik – teekond esimestest lendudest avakosmosesse kuni turistide vedudeni mahub reeglina ühe inimese eluea sisse. 1960. aastad, külma sõja aegse kosmose alistamise võidujooksu eredaim kümnend, lõi selleks optimismiks soodsa pinnase. Kosmose alistamine, täpselt nii nagu uudismaade üleskündmine või BAMi ehitamine, vajab aga paatoslikku ennastsalgavust. Ka seda neist lugudes leiab. Tänu ennastsalgavatele rajaleidjatele on tulevik helge – lendavad õhutaksod, toimivad kõiki mugavusi pakkuvad kosmosejaamad, kehtib sovhoosikord ja kõik teed viivad Moskvasse. Häda ja õnnetust kosmosehuntidele, kel ei õnnestu kangelaslikult oma elu ohverdada. Ühte sellist saatust kirjeldab Ilja Varšavski loos “Otsusta ometi, piloot!” 1971. aastal loodud Dmitri Bilenkini lugu “Tema Marss” pakub 1960. aastate kosmosevallutamise optimismile eriti halenaljakat finaali.

Mida uuemad lood, seda rohkem on fookuses inimene oma vajadustega. Paatoslikul eneseohverdusel on küll oma roll, ent selle saatjaks on nüüd eksistentsiaalne lahtimõtestatus. Kõrvalseisjale lubatakse lisaks imetlusele ja “oh-miks-küll-mina-tema-asemel-ei-olnud” kahetsuse kõrval ka kriitikat – elu väärib säästmist mitte ohverdamist. Väärtused on muutunud. “Maha võib jätta hukkunuid. Hüljatuid – mitte kunagi,” tõdeb autor Sergei Kazmenko lühiloos “Viimane laev”. Olga Larionova loos “Päike jõuab Veevalajasse” soovib vana kosmosehunt Sible oma viimased päevad veeta tundmatul, aga väga kauniilmelisel planeedil. Ta saab selle läbimõtlematu soovi eest hurjutada oma kaasreisijalt ning karistada autorilt.

Inimene ja kosmos suhte kõrval pakuvad osad autorid lugejale kaasaelamist kolmikmõjule: inimene, inimgrupp ja isoleeritud keskkond kosmilises tühjuses. Kir Bulõtšovi lühiromaanis “Kolmteist aastat teel” lisandub sellele veel üks tegelane – üle saja aasta teel olnud kosmoselaev “Antaios”, mille meeskonda vahetatakse teleportatsiooni teel seni, kuni juhtub saatuslik tõrge. Kogu olemasoleval meeskonnal tuleb ümber hinnata ambitsioonid, unistused ning tulla toime nii üksinduse kui ka üksiolemise sooviga.

Antoloogia kõige uuem lugu, “Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika” keskendubki grupipsühholoogiale, pakkudes välja eriliselt küünilist lahendust. See on lugu, mida tuleb lugeda kaks korda, selleks, et hoomata loos väljenduva künismi mõju tuumani. Esimest korda lihtsalt kui närvesöövat põnevikku, teist korda teadmisega, mida tegelikult tähendab “eluskala”.

Antoloogia lõpuosa lood on kindlasti huvitavad lugeda ka neile, kes teaduslikku fantastikat eriliselt ei fänni, küll aga naudivad häid psühholoogilisi põnevikke.

Siinkirjutaja lemmik on aga ülalmainitud “Tema Marss”. Lisaks ühekorraga naerma ja nutma ajavale puändile kajastub see lugu toimetulekut väärtuste kokkupõrgetega, kusjuures autor ei asu kohtumõistja rolli ja laseb lugejal otsustada õige ja vale skaalal. Selle otsuse sünd aga ei sünni hõlpsalt ja laseb jutustusel veel kaua mõtteis keerelda, mis ongi ühe väga hea loo indikaatoriks.

Kersti Kivirüüt
ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja

Vesi mäletab aega, mille inimkond kord unustab. Emmi Itäranta „Vesi mäletab“

Emmi Itäranta „Vesi mäletab“ (Koolibri, 2014)

Emmi Itäranta debüütromaan „Vesi mäletab” viib lugeja aega, kus praegu erinevatel konverentsidel käsitletavad loodusprobleemid on saanud tõsiasjaks. Vesi on üle ujutanud paljud tihedalt asustatud rannikualad, päikesekiirgus jõuab palju eredamalt maale ning inimkond ei mäleta enam, mida kujutab endast valge lumi. Piiratud mageveevarusid kontrollivad sõjaväelased ning kõige suurem mõeldav kuritegu on puhta vee varjamine.

Esimese asjana köitsid mind tegelaste nimed. Raamatu peategelaseks on Noria Kaitio, kes on teemeistri laps. Tegu on soome autori raamatuga ning tegevus toimub Soome territooriumil, kuid tegelaste nimed on pigem aasiapärased. Nimed on neutraalsed ja ka tegelased ei anna kohe teada, mis soost nad on. Nii Noria kui ka ta parim sõber Sanja on tüdrukud, mitte vanemad kui 20-aastased, kuid aeg, milles nad elavad, on muutnud noored naised tugevateks isiksusteks. Samas pole ka selles ajas kadunud soolised stereotüübid – Norialt küsiti tema küpsustseremoonial, miks ta arvab, et naine võib edukalt teemeistrina tegutseda. Tugeva karakterina ei lasknud Noria ennast sellest kuidagi häirida. Allesjäänud maailma keskuseks on kujunenud Xinjing ja sellepärast võib oletada, et Aasia kultuuri säilis rohkem kui Euroopa oma, mis selgitab ka nimede aasiapärasust. Praegu oleks mõeldamatu Soomes tee kasvatamine, kuid kliimamuutuste ja Aasia kultuuri pealetungi tõttu oli see raamatus täiesti reaalne.

Raamatu keskne tegelane on vesi – vesi, mis on kõigist elementidest kõige muutlikum; vesi, mis on surma liitlane, sest vett ja surma ei saa lahutada. Nautisin autori tundlikke ja sügavamõttelisi pühendusi veele, need tekitasid muinasjutulise õhustiku, kuid iga sõna pühendustes oli sulatõsi. Need panid lugejat vaatama peeglisse – inimesed ise koosnevadki veest, kuid kui palju me veest hoolime, kui palju me sellele mõtleme? Mitte palju. Hakkasin tahtmatult kontrollima, kui palju vett ma ise kulutan. Peategelase ja vee suhe oli väga eriline, teemeistri ametit poleks ilma veeta, ilma veeta lihtsalt ei saaks teed teha. Noria teadis veest tohutult palju ja nii suur seotus veega maksis talle ka omal moel kätte. Ta teadis, et mitte keegi ei saa olla vee valitseja, ei tema ega ka sõjaväelased, sest vesi valitseb ise kõigi üle. Leian, et pealkiri „Vesi mäletab“ on väga asjakohane, sest vesi valitses ka seda romaani.

Lugedes ei saanud ma lahti tundest, et kõiki sündmusi ja inimesi varjutab hall nukruseloor. Samas pole ka midagi imestada, sest kuidas olla õnnelik maailmas, kus valitseb tohutu veekriis, kus inimesed on haiged ning kus olukorra paranemist pole loota. Maailmast olidki sõna otseses mõttes järele jäänud ainult tolm ja lootusetus, kuid selle keskel seisis peategelane, kelle sees valitses mässaja hing ning kes uskus, et midagi peab siin maailmas veel leiduma, kuskil peab olema veel paiku, mis pole selle tumeda loori alla jäänud. Mingi ürgne jõud hoidis teda otsimas ja üritamas. See säde Noria sees ei lasknud raamatu melanhoolsusel rõhuvaks muutuda ning hoidis erksana. See säde ei lasknud raamatut käest panna ning hoidis lugemas.

Noria ja ta sõber Sanja käisid tihti plastikarjääriskohas, kus endismaailma asjad kasututena vedelesid, oodates teiste kasutute asjadega sulandumist. Ühel hetkel tabas mind äratundmine – R. Brautigani romaanis “Arbuusisuhkrus” olid samuti Unustatud Asjad, mille otstarvet keegi ei teadnud ning mis olid pärit justkui teisest maailmast. Ma ei tea, kas Emmi Itäranta sai sellise paiga loomiseks innustust just „Arbuusisuhkrust“, kuid mingeid paralleele saab nende teoste vahele tõmmata küll. Võib-olla planeet Maa ongi kunagi kasutute asjade hoiustamiskoht, sest inimesi, kes mäletaks nende otstarvet, enam pole. Tagasi plastikarjääri juurde minnes – tore oli mõistatada, mis asjad need on, mida Noria ja Sanja karjäärist leidsid ning mida autor osavalt kirjeldas. Alguses tundmatuna paistnud ese hakkas lause arenedes järjest kuju võtma ning lõpuks tuli arusaamine – ah see on see! Nad leidsid nii CD plaadid, kõlarid kui ka raadio. „Vesi mäletab” tegelaste peamiseks suhtlusvahendiks oli kommunikaator – keeruline masin, kus igal inimesel oli enda ID. Kommunikaatori olemasolu tekitab küsimuse, et kui inimesed oskasid nii keerulise masinaga ümber käia, kuidas polnud siis isegi kõige tavalisem raadio nende mälupilti alles jäänud. Miks olid inimesed ära unustanud kõige algelisemad ja lollikindlamad seadmed? Põhjus võib peituda nii autori loogikaveas kui ka tõsisasjas, et kui sõjaväelased varjavad puhast vett, võivad nad maha salata ka raadio ja kõlarite olemasolu.

„Vesi mäletab” on väärt lugemiselamus, sest kogu loodud maailm oli külmavärinaid tekitavalt tõeline ja käegakatsutav. Raamat paneb lugejat mõtlema, mida ta ise taolises katastroofilähedases olukorras teeks ning milliseid valikuid langetaks. Teosed, mis on kirjutatud kaugest minevikust või teadmata tulevikust, on kirjaniku jaoks alati väljakutsed, sest luua tuleb usutav maailm. Selle väljakutsega sai Emmi Itäranta väga hästi hakkama.

Laura Nemvalts

Tosca Lee “Järeltulijad”

Emily Porter on 21-aastane noor naine, kes otsustab loobuda oma senistest mälestustest ja alustada elu n-ö puhtalt lehelt. Selleks on ka mõjuvad põhjused. Pole ta ju ometi tavaline inimene tänavalt, ei, tema soontes voolab vägagi mõjuvõimsa ja dramaatilise elukäiguga Ungari aadlidaami – Erzsébet (Elizabeth) Báthory – veri. Kui lihtne saab olla sellise vereliiniga järeltulija elu? Just sellele saab vastus antud vägagi põneva romaani esimeses osas.

Emily on kurikuulsa – väidetava – sarimõrvari, kellele peetakse jahti,  järeltulija. Eksisteerib teatav salaselts, mis on võtnud endale ülesandeks kõrvaldada kõik „Verise Krahvinna” järeltulijad. Nii polegi peategelane kunagi näinud isegi oma bioloogilist ema, ta on elanud näiliselt turvalist elu kasuvanematega. Emily pole siia ilma sündinud ka ilma võimu näitavate anneteta. Tema oskus seisneb inimeste mõtete kontrollimises.

Enda mälu otsustab Porter kustutada just oma lähedaste kaitseks. Mida vähem inimesi teab tema valduses olevate saladuste kohta, seda suurem on tõenäosus elusid hoida. Paraku ei õnnestu see tal kuigi hästi. Peadpööritava kiirusega kulgevast raamatust saab vastuse ka küsimusele, kes on tema isiklik jälitaja, salaseltsi liige, kes on määratud just nimelt Emilyt siinsest elust kõrvaldama, ja kui hästi ta sellega toime tuleb.

Tegemist on raamatuga, mida on raske käest panna ja veel raskem on jääda ootama järge.

Autor Tosca Lee on sündinud 1969. aasta 1. detsembril Ameerika Ühendriikides, tema isa on korealasest emeriitprofessor Sang Moon Lee. Lee on õppinud klassikalist balleti ja lisaks on ta ka andekas pianist. Ta on Ameerika ühtede enimmüüdud ajalooliste romaanide ja üleloomulike thrillerite autor. Tema koduleht asub http://toscalee.com/.

Triin Võsoberg

Anna Smaill „Kellamäng”

Kujutage endale ette maailma, kus muusika on nii tähtis, et inimeste suhtlemisviisiks on valdavalt laul (mida sageli saadetakse käemärkidega nagu jo-le-mi’s) ja pillimäng. Isegi teed juhatatakse stiilis: mine otse kuni esimese kadentsini ja pööra vasakule, pärast trioole otse kuni lahenduseni toonikas. Aega arvatakse katoliku tunnipalvete järgi, päev algab matutiiniga ja lõpeb vespriga. Turg on täis viise, nii et juba kaugelt on kuulda nii sulanud nelja juustusorti marineeritud kurgiga täisterapätsil, kottide kaupa õunu kui ka gallonite kaupa siidrit. Kõlab justkui imekaunilt? Kahjuks pole asi üldse nii tore. Raamatu tegevus toimub nimelt düstoopilises maailmas, kus matutiini ajal kuulavad inimesed koos Kellamängu, mis kuulutab antifoni vormis Ainutõde, milles „kõik annavad alati õigeid vastuseid, kõik ühtemoodi ja ühesuguseid”. Juba sõna „ainutõde” kõlab õõvastavalt ja pähe tulevad kujutluspildid Põhja-Koreast või nõukogude ajal linnaväljakutel kõrgunud megafonidest, millest ei kõlanud sugugi ainult klassikaline muusika, mida poiss jalgrattal kuulamas käis. Õhtune Kellamäng on piisavalt tugev, et inimesed põlvili suruda. Raamatu edenedes selgub, et just Kellamäng ongi see, mis võtab inimestelt mälu. Mäletamiseks hoiab rahvas kramplikult enda ligi mälestuste kotikesi, ent ka nende abil pole mälestused kuigi selged. Oma töid teevad ja igapäevaeluga saavad nad hakkama kehamälu abil – keha teab, millal panna maha lillesibulad või lisada supile soola. (Minu jaoks on see kõige väheusutavam selles loos nii mitmete elualade jaoks.) Kooli vist üldse polegi, sest juttu on ainult sällidest ja meistritest nagu keskajal, kirjasõna jääb Ebakõla aega. Ainutõe tseremoonial lauldakse: ”ahne röögatult on keel”; raamatuid enam ei ole, nende kohta pole isegi sõna olemas. Mul on väga raske uskuda, et põlvest põlve edasi antavaid kogemusi (nt pillide valmistamisel) saab ainult kehamällu talletada. Aga nii selles maailmas on. Seda maailma valitseb Ordu Tsitadellist, mis on heliisolatsiooniga kaitstud. Ordu vastu on võidelnud Kaarnagild, mis aga on peaaegu hävitatud.

Tegevus toimub Londonis ja Oxfordis, teismeline minategelane Simon on pärit Essexist ja tuleb pärast vanemate surma Londonisse ülesandega, mida ta aga ei mäleta. Pole teada, kas selline Ordu juhitud eluviis kehtib terves maailmas või ainult Inglismaal. Tegevusaeg on pärast Ebakõla aja suurt, Turmaks nimetatud katastroofi, mis on hävitanud tehnoloogia – autodest ja „elektrikkest” on järel vaid surnuaiad. Ordu ütleb, et on avanud inimestele võimaluse kogeda kõrgemat, kestvat ilu, nende eesmärgiks on tagada kord ja harmoonia olevikus. Tulevikku pole. „Edaspidi”, mõtlen ma. „Pärisuunas sõna aja kohta, mis veel ees seisab. Mis juba iseenesest on teotufoonia. (Teotufoonia tähendab selles kontekstis täiesti ilmselt blasfeemiat. Suurim teotufoonia on rääkida ajast enne Kellamängu.) Enne Kellamängu oli aeg, kus seda sõna kasutati.”

Teine peategelane on Lucien, kes aitab Simonil tema mälestusi taastada. Juttu tuleb ka sellest, et paljud inimesed on olukorraga rahul. Ja need, kes ei ole, ei pruugi seda järgmisel päeval mäletada.

Raamat on huvitavalt kirjutatud ja kuigi see sisaldab mõnevõrra (eriti sageli omadussõnadena kasutatavaid) muusikatermineid, ei tohiks need kellelgi lugemist takistada, eriti kuna esmamainimisel on need joone all tõlgitud. Väljamõeldud maailm on samuti huvitav ja kuigi mälust kirjutatakse väga palju, on sellest kirjutamine alati asjakohane, viimati loetutest meenub kõigepealt tänavu ilmunud Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane”, kus inimeste mälestused uttu kippusid hajuma.

Väga palju rohkem ei saa sisust enam kirjutada, sest see muudaks lugemise ebahuvitavaks, aga märgin paar ebakõla, mis silma torkasid.
Kui keegi õieti eelmist päevagi ei mäleta, kuidas siis saab olla üldteada, et enne Kellamängu olevast ajast mõtlemine on teotufoonia? Või et üldse oli mingi aeg enne Kellamängu?
Ordu liikmeid tundub olevat kuidagi ebaproportsionaalselt vähe tavainimestega võrreldes.
Natuke vähe läbimõeldud koht minu jaoks oli ka see, kus minategelane Simon leidis raamatu, kus ei olnudki noote, vaid „lehekülgedel roomavad inetud, võõrad, musta värvi koodi kujundid”, millest ta ei leia ühtegi mustrit ega rütmi, ometi meile antakse pealkirjad teada: „Akustiliste relvadega seotud väidete analüüs”, „Kogu keha haarav vibratsioon ja inimese närvisüsteem” jne.
Veel mõtlesin ma sellest, et kõik inimesed ju ei ole musikaalsed ja kuidas siis nemad hakkama saavad. Ja üldse tundus mulle, et vaatamata natuke rohkem kui 300 leheküljele jäi raamat veidi õhukeseks – nii mõnigi asi oleks võinud olla rohkem lahti kirjutatud, eriti Ordut puudutav osa.

Siiski on see debüütromaani kohta tore saavutus ja seda võib julgelt soovitada. Mõistagi on autoril muusikaharidus.

Kaja Kleimann

Ernest Cline “Valmistub esimene mängija”

Raamat, mille valisin sisututvustust lugemata. Kui aus olla, siis ega ma ainult pealkirja ja kujunduse järgi seda raamatut ei valinud, autori nimi ei öelnud mulle midagi, aga tõlkija nimi andis lootust, ma uskusin, et päris jama Raul Veede küll tõlkida ei viitsiks.

Nii et jah, jama see ei ole, aga korraliku kiiksuga küll :) Ja mu meelest selleks, et lugu nautida, võiks ka lugejail olla mingeid kiikse. Väike valik (sulgudes minu skoor):

  • küberpungivaimustus (olemas, päris priske)
  • YA raamatute taluvus (enamvähem olemas)
  • 80-aastate popkultuuri teadmised (no nendega on niglamini, ühtteist nagu oleks, aga kohati on suured valged laigud, eriti filminduse kohal)
  • orienteerumine mängudes (sellega ei ole kuigi hästi, aga ma olen proovinud nii D&D-d kui larpi kui mõnda arvutimängu, niiet üldjoontes saan aru, millest jutt käib)
    mängulust (seda vahel lauamängudesse jagub)
  • otakude mõistmine (lugesin just Linus Jonkmani “Introverti” ja olles ise ka küllalt introvertne, siis nooh, jaah)
  • loo põnevus on olulisem kui loo usutavus (sellega on nii ja naa, antud loo puhul jaa)
  • ladusa tõlke hindamine (no ma vahel ei pane tähele, a siin kiidaks küll)

Hoogne seiklus, mida lugeda on tore, aga mis lõpuks jätab kuidagi tühja tunde…

Kaanekujundajatel on aga lõbu laialt olnud:


Lisalugemist:
J. J. Metsavana Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-valmistub-esimene-mangija
Jaan Martinson Eesti Päevalehes http://epl.delfi.ee/news/martinson/raamatublogi-virtuaaltulevik-on-oudne-ja-ponev?id=78305970
17 Things We Learned at the Ernest Cline #BNAuthorEvent https://www.barnesandnoble.com/blog/17-things-we-learned-at-the-ernest-cline-bnauthorevent/

Steven Spielberg teeb parasjagu raamatu põhjal filmi, film peaks kinokõlbulikuks saama järgmise aasta märtsis. Link IMDb-le.

Tiina Sulg