Posts Tagged ‘ulme’

Indrek Hargla “Merivälja”

Kui hakata seda raamatut lugema kui ulmekat, siis on pettumus kerge tulema, aga kui hakata seda lugema kui ulme- ja põnevustätšiga olmeromaani a la “Ka naabrid nutavad”, siis on see täitsa tore lugemine. On Merivälja ja valik sealseid elanikke, igaüks mingi kiiksuga: kes ajab taga raha, kes armastust, kes kunsti, kes õnne, kes tervist, kes iseennast ja kes sebib niisama ringi. Aedlinna eluolu ja naabrivalve. Kõigil on mingi saladus ja keegi teab, mis see saladus on, ning alustab väljapressimisega. Aga nii ulmet kui põnevust on ikka ka, mis sest, et väiksemas mahus, kui Harglalt eeldanuks.

Hargla on kunagi kuskil öelnud, et romaani on palju lihtsam kirjutada kui lühijuttu, romaanis saab lobiseda. Seda lobisemist on ta siin raamatus ikka mõnuga kasutanud, päris kriminaalseks ja põnevikuks kisub lugu alles alates 350st leheküljest, sinnamaani on pikk sissejuhatus, aga no vähemalt ei kaasnenud selle raamatuga seda hirmu, et lõpp ära vajuks, mõned lugejad on küll nuranud lõpu lahtisuse üle, aga minu jaoks oli see küllalt sobiv ja loogilinegi ning mu meelest lahenes nii krimi- kui ulmeliin kenasti ära.

TV-sarja ma näinud ei ole ja 90.-te ufouputusest jäin ma ka kuidagi suht puutumata, niiet eelarvamusi mul raamatuga seoses eriti polnud, vaid seda mõtlesin, et autori sissejuhatuse oleks pidanud pärast raamatu lugemist lugema, oleks romaanist veel nõksa parema emotsiooni saanud. Aga sarja tahaks nüüd näha küll, sest osatäitjate nimekiri pakub huvitavaid ootusi ja ka võimalust näha autorit näitlejarollis, kusjuures mul on aimus, et Indrek Hargla võis teha päris toreda rollisoorituse. 

Lugege siis eelarvamustevabalt ja noppige endale meeldivad teemad ja meeleolud sest raamatust üles. Valikut on.

Tiina Sulg

Veiko Belials „Surnud mehe käsi”

Igal raamatul, mis minu lugemislauale satub, on oma taustalugu. Üsna sageli käitun ma uut lugemist otsides nagu laps: vaatan kaanepilti ning kui see köitvaks osutub, pööran tagakaaneteksti ette. Kui reklaamiks kasutatavad read samuti muhedad tunduvad, sirvin raamatut seest, loen lõike ja otsustan, kas sobib või mitte. Nii on üsna sageli juhtunud, et tõeliselt head raamatud jõuavad minuni alles mitu aastat hiljem lihtsalt selle pärast, et nende kaas ei köitnud mind piisavalt, et edasisesse süveneda. Kuidagi peab ju sellest uute raamatute massiivist need sadakond raamatut leidma, mida aastas lugeda jõuan ning eks ole kaas ju selleks loodudki, et esmast emotsiooni lugejani kanda.

Ütlen kohe, et Surnud mehe käsi poleks ka kaanepõhise valiku puhul minust mööda minna saanud, sest Liis Roden on teinud sellele raamatule lummava kaanepildi – värvidelt minimalistlik, kuid detailidelt külluslik ning väga täpselt seda lubav, millele vastavaid lugusid raamatu seest leida võib. Külluslikult on illustreeritud ja jutukogu sisemus – üheksa lühiloo ja jutustuse ette ja vahele on põimitud nelikümmend elegantset ja asjakohast illustratsiooni. Liis Roden on oma illustratsioonidega tabanud hõngu, mis tänastele keskealistele meenutab lapsepõlveaegseid seiklusjuttude lugemisi – must-valged, kuid jõulised ja hoogsad illustratsioonid lugu toetamas ja täiendamas. Ma usun, et „Surnud mehe käsi” suudab nii mõndagi täiskasvanut veenda, et illustratsioonid ei ole mitte ainult lasteraamatute tarvis, vaid täiskasvanuilgi on toredam lugeda, kui mõnel lehel lahe pilt vastu vaatab.

Sel korral sundis mind raamatut kätte võtma aga hoopis autori nimi – Veiko Belials. Tema varasemaid raamatuid olen ma päris palju lugenud ning iga kord positiivse elamusega lõpetanud, seega altmineku tõenäosus oli juba eos pea olematu. Veiko Belials on avaldanud väga mitmekülgseid raamatuid. Nende hulgas leidub lasteraamatuid, päris paras peotäis luulekogusid, kuid kõige suurema mahu tema loomingust võtab enda alla ulmekirjandus. Väljaspool raamaturiiulitki on Veiko Belials ulmemaastikul aktiivne – Eesti Ulmeühingu president, suvise kirjandusfestivali Estcon peaorganisaator, Tartu Kirjanduse Majas igakuiselt toimuvate kirjandusürituste eestvedaja (iga kuu teisel reedel kell 19.00 toimub just ulme teemaõhtu) ja palju muud.

Jutukogu „Surnud mehe käsi” sisaldab üheksat juttu. Lisaks neile kogumiku algusesse paigutatud autori eessõna ning väike eessõna juhatab sisse ka iga üksiku loo. Pooled neist lugudest on juba varem kuskil ilmunud (nii mõnigi ka auhinnatud), teine pool aga spetsiaalselt selle kogumiku jaoks valminud uued jutud.

Kohe raamatu avaloos (mis on ühtlasi ka nimilugu – „Surnud mehe käsi”) viiakse lugeja planeedilt Maa sootuks ära. Hoogsa jutustuse tegevus algab hoopis meie naaberplaneedilt Veenuselt. Veenuse floorat ja faunat on kujutatud mõnus-ligase raskemeelsusega, kuigi see on ilmselt aimatav kõikidele, kes koolis astronoomia tunni ajal ei maganud (ega raamatut lugenud). Planeedi lähedus päikesele, tolle tihe ja happeliselt mürgine atmosfäär annavad oma mõju nii tegelasi ümbritsevale keskkonnale kui ka tegelastele endile. Võõrorganismid elavad küll enda meelest tavalist elu, kuid maapõhise eluga harjunud silmale võib see siiski enam kui kummaline paista. Oot! Kas ma ütlesin organismid? Ütlesin jah. Aga seal, kus on elu, võib olla ka elu mõte või elu üle mõtlemist… Ma parem rohkem ei ütle midagi. Mis neist seal loos täpselt on ning kuidas see kõik käega seotud on, peab igaüks ikka ise lugema.

Just kogumiku esimeses loos kasutatakse väljendit „inimene 2.0”. Minule kleepus väljend külge ning mugandus harmooniliselt absoluutselt kõikide teiste lugude külge. Mingis mõttes näib iga lugu selles kogumikus kompavat seda inimene-kaks-punkt-null piiri – otsides, kombates, paljastades, vahel pettudes, kuid alati lootes.

Teine lugu „Või tõstes relvad…” räägib surematust sõdurimõistusest. Lugu pole eriti pikk ning mingeid sisudetaile ei tahakski anda, sest koheselt tekib oht midagi olulist lahti rääkida, kuid olgu öeldud, et kõik algab presidendi atendaadist.

„Neli kohta peale koma” on suuremale ulmelugejale juba teada. Lugu on kirjutatud Joel Jansiga kahasse ning selle loo eest pälvisid nad ka eesti ulmeauhinna Stalker lühijutu kategoorias. Kui öelda märksõnaks „merelahing”, suudan mina silme ette manada üsna täpselt nii hoogsa stseeni nagu selle jutu tempo. Midagi juhtub koguaeg ja kõigiga. Kõik meeled on korraga loosse haaratud ning just siis, kui tähelepanu on millelegi pisemale fokusseeritud, kallatakse sulle kaela sahmakas vett või leegiheitja tuli. Loos on mitmeid pöördeid ja ootamatusi. Ja selles loos on tasakaal – kaks üsna eriilmelise käekirjaga autorit on pannud pastakad kokku ning kirjutanud loo, mis sisaldab mõlema autori tugevusi, kuid on kummagi autori nõrkused kenasti maha silunud. Ilmselt auhinda väärt,…

…Aga mulle meeldis „See ei ole piip” kõvasti rohkem. Üks mu suuremaid lemmikuid sellest kogumikust. Näiliselt pannakse lugeja kõige pöörasema sõjamöllu keskele, otse kaevikusse, kuid samas on tegemist ilmselt ühe kõige mitteverisema looga selles kogumikus. Minu jaoks kannab lugu peamiselt küsimust „kuidas kaevikus vaimselt ja emotsionaalselt ellu jääda?” ning pärast loo lõpetamist sundis mind endaltki küsima, mis on minu kaitse- ja põgenemismehhanismid. Peotäis lihtsaid mehi istus kaevikus, ootas vaenlast ja rääkis põnevatel teemadel. Nii põnevatel, et tekitas tahtmise kaasa mõelda ning mõne koha peal ka vahele hõigata, kuigi mina olin kodusel diivanil ja nemad kaevikus järjekordset ulmelist vaenuväge ootamas.

„Haa! See ei ole piip! Vabanda mind selle kalambuuri eest, Piip,“ hüüatas Eskla õnnelikult. „See oli liiga ahvatlev, et mitte juhust kasutada … Aga kumb siis on tähtsam – asi iseeneses või selle tähendus; kas see, mis on, või see, miks on?“
„Miks? Miks?“ soigus Kevin, kes lõpuks tuttavat sõna kuulis.
„Miks?“ kordas Kaimet mõtlikult „See sõltub sellest, kellelt küsida. Filosoof ja loodusteadlane vastaksid sellele erinevalt. Ja ma usun, et teoloog ei nõustu nende kummagagi.“
„Äh, teadlane ja filosoof, mis neil vahet?“ rehmas Luhtmaa.
„Ära ütle,“ vaidles Vailand.
„Minu arust on vahe suur.“
„Jah? Ja milles see siis sinu arust seisab?“
Vailand jäi korraks mõttesse. Jah, milles siis?
„Teadlased suudavad üllatada,“ sõnas ta lõpuks. „Filosoofid … noh, nemad suudavad üllatuda.“

„Ja aidaku meid jumal” viib lugeja hoopis kuritegude ja uurimise juurde. Pole niivõrd oluline, kas tegemist oli inimliku eksimuse, kuritahtliku hooletuse või miski muuga, kuid uurimise käigus läbiviidud intervjuud avavad lugejale võõrplaneedi, tolle põlised elanikud ning nende kaudu palju põnevaid ideid, mis ulatuvad nii mõjult kui lennukuselt universumi servadeni välja.

„Igal majakal oma tuli” jätkab ja ei jätka ka eelmist lugu. Tegelasteks võivad küll olla samad organismideliigid, kuid selle loo fookus pole mitte liigi tegevuse mõistmise ja mõtestamise juures, vaid kontaktiloomisel – ühise keele leidmisel ja selle koos kasutamisel.

Siiamaani oli lugejale näidatud nii lahingumöllu, kaevikumõtteid, liitlaste ümber mängimise kavalaid teid, kosmosesõdu, merelahinguid, väiksemaid ja suuremaid mölle (ilma ülemäära verd ja pori näitamata, vaid see mustem pool käis ikka kuskil kaugemal ning puhtad mõtted olid lugejale käeulatusse lükatud), kuid raamatu eelviimases loos „Maailmalõpuvalgus” vaatab Veiko Belials haavatud sõduri pähe. Võitlusse minnes on kõik nii erinevad – igal armeel omad ideed ja vajadused, mille nimel sõdida, kuid mille poolest erinevad nad siis, kui lahing on läbi ja kere veritseb-valutab?

„Raske piisk pilvest” on teiste vahele täiemõõduline krimilugu sõjakurjategijate langlalaeval. Loo esmailmumine oli mõne aasta eest „Asimov 100” kogumikus ning loo esmane ulmeline taust moodustubki Isaac Asimovi poolt sõnastatud robotite seadustest. Pealtnäha jäigad ja lakoonilised käitumisreeglid, mille peamine eesmärk on kaitsta oma loojat ehk inimest, võivad selle inimese üsna keerulisse olukorda seada. Olukorda, kus häid lahendusi lihtsalt ei olegi olemas.

Selle looga sai ka otsene sõda läbi. Kogumiku viimaseks looks on sätitud pärl, mis ühtaegu erineb kõikidest eelnevatest lugudest, kuid samas seob ideed ühtseks põimikuks. „Häilitud puu” on lugu, mis koosneb paljudest väikestest lugudest, olles sellega metatasandiks jutukogule endale. Selles loos kohtuvad tillukeste fragmentide kaupa kõik eespool kuvatud ideed ning enamgi veel, kuid teeb seda kordumatul moel. Ühtlasi on see lugu suurepäraseks meeldetuletuseks, et Veiko Belials on ka luuletaja. Loo rütm, emotsionaalne kandvus ja mõttetihedus viib teksti klassikalise jutustuse poole pealt pigem proosapoeemi suunda.

Selleks, et juttude kogumikust saaks jutukogu – raamat, mis moodustab lugeja jaoks harmoonilise terviku, võiks ja peaks neid jutte miski siduma. Selles raamatus on sidusjooni mitmeid. Esmalt žanriline – kõik lood, sõltumata tegevustikust või tegelastest, kuuluvad teadusulme žanrisse. Parema või parendatud inimese läbivast kontseptsioonist ma juba ennist rääkisin ning nüüdseks on ilmselt selge, et kolmas ühine joon on sõda – igas loos on kuskil taustal olemas relvastatud konflikt, mis tegelasi mõjutab ning nende valikuid suunab. Ausalt öeldes ei pannud ma ise seda detaili jutukogu lugedes kuigi palju tähele. Alles nüüd, mil lugudest ükshaaval väikesi tutvustusi kirjutama hakkasin, maandus see ka sõnadesse – tõepoolest oli sõda pea igal pool taustaks.

Kõige mõnusamalt seob kogumiku aga tervikuks hoopis autori eessõna ning sealt edasi iga loo ees olev tilluke eessõna. Neist leiab konkreetse jutu idee tekkimise tagamaid ning juba ilmunud lugude puhul ka varasemate ilmumiste tausta ning sellised tillukesed detailid toovad justkui autori enda lugejale lähemale. Avad kogumiku, vaatad imelisi pilte ja lased autoril jutustada lugusid kaugetest sõdalastest ning lugusid nende sõdalaste lugude tekkimisest.

Mairi Tempel

Clifford D. Simak “Jumalate valik”

Eks iga inimene pakib oma seljakotti elu jooksul mitu korda ümber. Kui ma vaatan seda “Jumalate valikut”, siis siit oleks üsna paljut võtta. Praegu maa võtan mõned toredad detailid, näiteks muusikapuud, indiaaniteema, keskkonnaalased mõtisklused. Originaal ilmus 1971. a ja ma tunnustan Simakit indiaaniteema tõstatamise ja lahtikirjutamise eest. Kuigi tänapäeva pilguga natuke naiivne ja idealistlik, aga tolle aja kontekstis võis see täitsa abiks olla ning kui kuulata Indrek Pargi mõtisklust sellest, et kuna nii palju kombestikku on ajas kaduma läinud, siis on vaikselt tekkimas hõimudeülene panindiaani kultuur, siis võib ju tulevikunägemuses mingit üldistust teha küll. Simak hõimunimesid ei kasutanud, vihjete järgi arvan, et ühe hõimu puhul võib tegu olla odžibvedega. Keskonnaalased mõtted on Simakil küll lihtsustatud ja ebamäärased, aga mõnda aega edasimõtisklemiseks võib kaasa küll võtta. Kümmekond aastat tagasi oleks ma siit võtnud robotid ja nendega seotud eetikaprobleemistiku, omapärase lähtepositsiooni, kus maal on vaid käputäis inimesi, ülejäänud on ise või meelevaldselt kusagil kaugetel tähtedel. Veel varem oleks ma proovinud sotti saada religiooniga seotud sasipuntrast, seda on lopsakalt ja mitme nurga alt, ning lasknud end kaasa kiskuda inimvõimete arenemise võimalikustest. Eeldus, et 5000 aastaga keel eriti ei muutu, on natuke veider, aga kui võtta, et ka inimiga pikenes ja keelevahetus käib põlvkonniti, siis las olla, selle teema korjaku keegi teine üles. Loo ülesehituse, kus on mitu vaatepunkti ja mitme inimese hääled, ja selle saimakliku nukkerilusa meeleolu oleks ma aga iga kord üritanud kotti toppida, eks nüüdki :)

Tiina Sulg

Rehepapp koomiksimaailmas — Veiko Tammjärv-Andrus Kivirähk “Rehepapp. 1. osa, 1.-16. november””

See siin ei ole koht, kust otsida tarka süvaanalüüsi või vahedat kriitikusulge. Tegu on häbematu mõnnatamis-muljetusega.

Novembri keskpaiku tassis Omniva kratt nelja tee ringile värske trükimusta järele lõhnava kompsu. Püüdsin sellest õues õunapuuraagude taustal autentset novembrilist ilupilti teha, aga ülalt tilkus mingit lödi kaela ja nii tuli kiirelt kodanliku heaolu tingimustesse ümber kolida.

Koomiksi-november algab täpselt samas kohas, kus romaan: päike tuleb korraks välja ja võetakse siis kohe jälle ära. Enne kui etendub sulase Jaani kurbmäng, mis nii siin kui algtekstis märgib maha loo emotsionaalsed ilmakaared, kohtume visuaalis siiski kõigepealt rehepapi endaga.

Edasi läheb lugu samuti üsna täpselt romaani sammude järgi. Iga peatükk on ühtlasi uus novembripäev, pühad sealhulgas; tegevuspaigaks on küla mikrokosmos koos seda piiravate strateegiliste punktidega: kõrts, kirik, mets, meresuu, põrgu, mõis (vt. tagakaas).

Seejuures mõjub koomiksi-november omaette tervikuna, mis ei illustreeri ega dubleeri romaaniteksti. Kuigi kasutatud dialoogid ja sõnalised vahemärkused on peaaegu sõnasõnalt üle võetud, elab koomiksimaailma küla oma elu ja avaneb paljude peente pildidetailide kaudu.

Näiteks lae-pealt vaade Koera-Kaarli elamisse näitab silmapilkselt rehetaret, kus vähest kraami hoolega hoitakse (töökorras viljasari seinal, kaanega astjas on korralikult seina ääres), sisekliimat loovad lahtise koldega reheahi ja muld- või paepõrand; keegi käib korrapäraselt ahju peale; elatakse tõenäoliselt ilma korstnata (mõned hilisemad külavaated seavad selle hüpoteesi siiski kahtluse alla) ja arvatavasti ei osata veel ka väljakäigust puudust tunda.

Mitmed pisemad vinjetikesed ja romaani kõrvalisemad tegevuskäigud ei ole koomiksimaailma tervikusse mahtunud. Näiteks jääb vahele mardiöö, mil Imbi ja Ärni rehepapi manu puudevargile kipuvad, koll-kilter jõuab pildis enne kodukäima, kui tema vanade pükste ja muu päranduse jagamist näidata jõuaks, ka noore parunessi saabumine ja kohtumised tunduvad pildis kõvasti kompaktsemad kui romaanis. Samuti jääb nägemata, kuidas aidamees jahil huntidele vigurit teeb, Saaremaa võõras rahva rõõmuks puu otsast alla kukub ja muud karakteersed juhtumid, mille kaudu sõnavormis külarahva meelelaadi valgustati ja taktikalise folkloori näpunäiteid jagati.

See-eest aga saavad tähtsamad tegelased esmamainimise puhul terve tutvustava lehekülje, kus siis pilt ja sõna üheskoos nende olemuse kokku võtavad.

Kõige suurem lugemis-vaatamismõnu saadab muidugi kõikvõimalikke imeolendeid ja tont-olevusi, eriti aga külarahva kokku mätsitud kratte ja kratikesi. Kõige šikima krati tiitli saab loomulikult rehepapi vana Joosep. Aga ka aidamehe sirp-vasar-sitahark kombo on … töökas.

Koomiksi värvigamma on tõeliselt novembrine — must, lörtsivee-karva, valge — ja jaopärast-punane. Kui esimese lugemise järel hakkasin kirja panema lauset tuntud headuses minimalismist, kus vähene värv tõmbab tähelepanu, siis pool-novembrit edasi uurides mõtlesin ümber. Esmane minimalistlik tunne on petlik, rohkem on siin tegu sõnasisulise maailma peenelt prepareerimine ja pildipaladeks kontsentreerimisega.

Lugedes tasub aega võtta ja pildi sisse minna, sest iga pildi sisse mahub pool maailma (ja see teine pool on kaadri taga kogu aeg tunda).

Eriti detailirikkad on kohad, kus siin- ja sealpoolne ilm ristamisi lähevad: kratilennukoridor rehetarede katuste kohal, mets- ja põrguelajate pillerkaar, hingekujude saunaminek, risttee ligiduses põrgusuu avanemine … Üldiselt — kui vastu tuleb üle-lehekülje pilt, siis seal leidub avastamist innustavaid pisinikerdisi ikka väga mitmendal uurimisel. (Näituseks — jäin jälle pikemalt seda tont-ilvese pilti uurima ja alles nüüd märkasin, et põrgurahva rongkäigu hulgas on ka mõned lendkollid!)

Kõheda Folgi kratiskeemidelt tuttavaid infograafilisi vimkasid seekord väga ilmselt silma ei hakka, kuigi hästi uurides mõne ikka natuke leiab (puuduva prossi tuvastamise koht, punasega markeeritud libahundisalv, seebimullitaust Sulane Jaani ihuhädas, punaselt väljajoonistuv risttee).

Samamoodi, nagu “Hukkunud alpinisti” koomiksi puhul, ei suuda ma ka seekord objektiivselt hinnata, mis tunne oleks koomiksit lugeda ilma romaani tundmata. Tõsi, originaal-Rehepapi viimasest lugemisest on üksjagu aega möödas, aga iga stseen, iga pildiruut toob tuttava maailma meelde, meenub väljaütlemata nalja teine pool ja nõnda edasi.

Igal juhul ootan huviga novembri teist poolt ja unistan salakesi sellest, et ka ussisõnade maailm, muidugi oma unikaalses pildikeeles ja oma värviloogikaga, ükskord koomiksitõlgenduse saab.

Laura Loolaid

Fotod Laura Loolaid
Postitus ilmus esmalt ulmeajakirjas Reaktor

Anja Portin “Raadio Popov”

Eesti lugeja jaoks on Anja Portin veel üsna tundmatu autor. Alles äsja ilmus esimene tõlkeraamat. Tegemist pole autori esimese ega teise raamatuga, vaid üsna uue, Soomeski alles 2020. aastal ilmunud looga. Aga autorinime tundmatus ega teksti uudsus ei peaks kindlasti saama pidurdavaks teguriks lugemisel. Vastupidi! Piilugem sisse ja saagem tuttavaks.

Raadio Popov” on olemuselt nooremale ja keskmisele koolieale kirjutatud seikluslik ja natuke ulmeline lugu, mille peategelaseks on kolmanda klassi poiss Alfred. Noh, vähemalt nii teda kutsutakse, kuigi ta ise pole üldse kindel, kas see tõepoolest tema pärisnimi on. Alfredi ema on juba ammu kadunud ning tema isa liiga sageli liiga pikkadel välisreisidel ning Alfred samal ajal üksi kodus. Isegi kui isa kodus on, pole temast suuremat suhtlejat. Isal näib olevat kaks funktsioneerimisviisi — ta kas ohkab ja magab diivanil ega märka Alfredit üldse või siis on ta võimsas tegutsemishoos, suhtleb sotsiaalmeedias, uurib, tegutseb. Neil viimastel puhkudel tundub Alfredile, et isal on liiga palju tegemist ning parem on tal jalust ära minna. Igal juhul pole poiss kindel, kas isa kunagi tema nime nimetanud on.

Raamat algab kohast, kus Alfredi isa on taas pikal välisreisil ning Alfred on üksi kodus, nende kolmetoalises korteris. Elekter on välja lülitatud, sest arve on maksmata, mõistlik söök on otsas ja näkileibadest ja marineeritud kurkidest on poisil isu igaveseks täis, kuid midagi pole teha. Kui ta just nälga tunda ei taha, peab ta sellega leppima, sest raha pole isa sel korral ka jätnud. Ühel õhtul, kui Alfred mure tõttu uinuda ei suuda, kolib ta teki ja padjaga esikusse. Ega sealgi parem magada ole – lisaks kõigele muule krigiseb ka liiv külje all. Aga sedasi väherdes kuuleb Alfred, kuidas ajalehevedaja nende trepikojas käib ning mingil segasel põhjusel ka Alfredi korterisse ajalehe libistab, kuigi nende ajalehetellimus oli juba ammu lõppenud. Veelgi suurem üllatus tabab poissi, kui ta ajalehe vahelt õuna, võileiva ja villased sokid leiab.

Ja siit läheb lugu lahti. Alfred otsustab lehejagajat rünnata, temalt vastuseid küsida ning… Alfredi jaoks on see üks huvitav seiklus ning suur positiivne muutus igapäevaelus. Lugeja jaoks on see mõnusalt muinasjutuline seiklus, millesse on kätketud üksjagu maagiat. Näiteks on selles raamatus õrnakõrvalised – inimesed, kelle kõrvad, muudavad kuju ja hakkavad veidralt võbelema, kui läheduses mõni raskusse sattunud laps ohkab. Sellised kõrvad aitavad leida palju erinevaid lugusid ning need lood, sotsiaalselt kurvad ja elulised lood, jooksevad raamatusse sisse üks teise järel. On joodikute laps ja on vägivaldse kasuisaga laps, kuid on ka üksikema lapsed, kelle ema lihtsalt ei jaksa kahe töökoha kõrvalt laste eest täismahus hoolitseda. Unustatuteks kutsub postiljon Amanda selliseid lapsi – neil on justkui kodu, kuid keegi ei kuula. Amanda õrnad kõrvad aga kuulevad ja nii ta lastele omal moel appi tõttabki. Koos Alfrediga saab unustatute abistamine aga sootuks teise mõõtme.

Teisalt on selles raamatus Raadio. Mitte igasugune raadio, vaid see esimene – Aleksandr Stepanovitš Popovi oma kätega ehitatud prototüüp. Mõnusalt ja mitmekesiselt räägitakse raamatus ka raadio leiutamise lugu. Kes see Popov siis oli ja mida ta tegi? Aga loomulikult leiab loos mainimist ka Guiglielmo Macroni.

Juba üsna esimestel lehekülgedel kaevus minu mälust välja üks teine raamat, mu oma lapsepõlve lemmik — Marja-Leena Mikkola “Anni Manninen”. Sealgi oli üks veidike omapäi jäänud laps ning omajagu head nõidust. Maagilist ja nõiamaja emotsiooni aitab „Raadio Popovis” kasvatada ka Amanda koduloomade valik – kass Huvitus ja vares Harlamovski, kes käituvad täpselt nagu ühe hea nõia koduloomad käituma peaksid. Näib nagu mõistaks Amanda loomade keeli või loomad inimkeelt. Teine raamat, mis lugemise ajal mälust pinnale ronis, oli Terri Pratchetti „Vaid sina suudad inimkonna päästa”. Tollelgi ulmeraamatul oli sügav ja tõsine sotsiaalne taust tehnoloogia ja muude tegemiste taha ära peidetud.

„Raadio Popov” võib küll meenutada neid teisi raamatuid, kuid on igati selgelt iseseisev raamat oma maailma ja maagiaga, oma sõnumitega ning oma väikeste hapude antoonovkatega (millest saab head mahla ja moosi). See on õhuline ja kerge lugu, kuid sunnib lugejat siiski väga tõsistel teemadel mõtlema. See on iselenduv, kuigi luudasid seal pole, on jõululine ja eluline üheaegselt ning sobib lugemiseks kõikidele, kel lugemine juba natuke paremini käppa saadud. Peategegelase mõttemaailma on võimalik samastada nii kolmanda kui ka kuuenda klassi lapsega, kuid väiksematelegi võib seda aga vabalt ka ette lugeda.

Mairi Tempel

NÜÜD DÜÜN! Frank Herbert “Düün”

Sellest on möödas juba rohkem kui pool sajandit, kui Ameerika Ühendriikide algaja ulmekirjanik Frank Herbert kirjutas esialgu enamikest kirjastustest tagasi saadetud romaani „Düün“ (avaldatud 1965. a). Selle aja jooksul on „Düünist“ kujunenud teadusulme kultusteos, mida on maailmas müüdud enam kui ühtki teist raamatut sellest žanrist. Kuigi Herbert jõudis kirjutada „Düünile“ viis järge ja tema pojad veel tosina jagu osasid, peetakse olulisimaks ikkagi saaga esimest raamatut „Düün“ ja teist osa „Düüni messias“.

Herbert kirjutas „Düüni” veel enne, kui eesti keeles oli üldse olemas niisugune sõna nagu „ulme”. 1970. aastal ilmus toonases kultuurilehes Sirp ja Vasar kirjanik Henn-Kaarel Hellati artikkel „Ilukirjanduse põnevad provintsid”, kus autor kasutas esimest korda enda loodud sõna „ulme”. Enne seda oli levinud kohmakas sõnapaar „teaduslik fantastika”. Sõna võeti kiiresti laiemalt suhu ja nii püsib ta seal tänini. Vahel piisab ka ühe sõna leiutamisest, et end ajalukku jäädvustada. Tõsi, Herbert pidi veidi rohkem vaeva nägema.

Tänaseks on Eestis olemas isegi oma ulmeühing, mille asutaja Raul Sulbi kutsusime lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” „Düünile” pühendatud õhtule. Suures osas ulmekaugete klubiliste näppude vahele ja silme ette sattuski ulmeklassika tänu kinos jooksvale Kanada režissööri Denis Villeneuve’i samanimelisele filmile. Sulbil on õigus, kui ta ütleb filmi „Düün” kohta, et see on selline ulme, mida tahaks ulmet mittetundvale inimesele esimese asjana lauale pakkuda kui firmarooga.

Kirjapandule on üritanud elu sisse puhuda ka mitmed teised filmitegijad. Dramaatiliseima katse on teinud Tšiili juurtega prantsuse filmilegend Alejandro Jodorowsky, kelle üritusest sai üks kõige kuulsamaid filme, mis kunagi valmis ei saanud. Ja seeläbi üks kuulsamaid läbikukkumisi. Sellest omakorda on teinud väga hea filmi režissöör Frank Pavich, mis on muuhulgas hea õppetund selle kohta, kuidas kukkumise järel uuesti püsti saada.

Aga lõppeks, miks on üks pool sajandit vana fantaasia ajaproovile vastu pidanud ja pakub midagi ka kaasagsele ulmevõhikule? Isegi kui selles on üksjagu homofoobiat ja viiteid islamiusuliste vägivallalembusele – teemad, mida Villeneuve’i filmist enam ei leia? Üks põhjus peitub Raul Sulbi arvates selles, et teemad, mis olid aktuaalsed 1960tel, on päevakajalised ka täna, olgu nendeks siis ökoloogia ja loodusereostusega seonduv, narkootikumide tarvitamine, kosmosereisid või naftaressurssidega manipuleerimine. Teisalt suudavad saaga esimesed osad oma stiili ja jutustamisoskusega lugema naelutada ka need, kelle pilgud puurivad enamasti klassikalisema ilukirjanduse riiuleid.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Paavo Matsin “Kongo tango”

Budapest, London, Kairo, Brüssel, Praha. Rongad, ingel, krahv Saint-Germaine. Sufid, juudid, vabamüürlased. Briti rongameister, Tšehhi alkeemiateadur, Belgia kelner. Legendid, legendid, legendid…

Kuidas need pusletükid omavahel kokku käivad ja millised tükid siit nimistust välja jäid, jätan ma lugedatahtjatele endile lugeda, ütlen vaid, et mu meelest olid põnevad nii tükid üksiti kui kogu pilt, mis pärast kokku sai.

Matsinilt olen ma varem lugenud “Gogoli diskot” ja too mulle eriti ei meeldinud, kuigi pälvis palju kirjandusinimeste kiidusõnu. “Kongo tango” oli mu jaoks hoopis teine tera, siin oli haaret ja taustatööd, kohalolutunnet ja fantaasialendu, mängu ilu ja ka rappimist. Mulle meeldib, kui mulle jääb mulje, et autor on teemaga kursis ja paneb raamatusse vaid need killud, mida peab just selle loo jutustamiseks vajalikuks, aga kuskil kirjaniku ajuriiulil on taustamaterjali mitme raamatu jagu, “Kongo tangost” mulle see mulje jäi. 

Kui siinseal on vaidlust olnud, et kas “Kongo tango” on ulme, siis ma erilist kõhklusalust ei näe, mu meelest tavaline urban fantasy, mu enda lugemisajaloost sobiksid võrdluseks vast enim Brom ja Charles de Lint.

Tiina Sulg

Martha Wells “All Systems Red”

Seda raamatut soovitas mulle hea kolleeg Irina Möldre. Ja suur aitäh talle, ilma temata ma poleks seda raamatut võtnud, kuigi sellest on juttu olnud mujalgi.

See oli väga meeldiv lugemine. Raamat on küll õhuke, aga sinna mahub paljut: on teadlased ja uute planeetide uurimine ehk siis varasema ulmekirjanduse optimismi, on konflikti ja küünilisi spekulatsioone, on tulevikunägemus inimkonna ekspansioonist ja erinevate planeetide erinevaid ühiskonnakorraldusi, on mängu robootika reeglitega, on erinevaid tugevaid karaktereid, on seikluslikkust, on paatost, on huumorit. Ühtpidi kuidagi nunnukas, aga edasimõtlemisainet jagub kauaks.

Ja seda kõike oli äärmiselt mõnus lugeda, venitasin natuke, et raamatut kauemaks jätkuks. Aga õnneks on olemas ka järjed (“Artificial condition“, “Rogue protocol“, “Exit strategy“, “Network effect“, “Fugitive telemetry“) 

Kui ma kolasin fännikunsti otsida, siis vahva oli see, et iga kunstnik oli roboti oma näo järgi teinud, st oli musti, valgeid, asiaate. Siia valisin ühe nukrama pildi, kus igaüks saab ise mõelda, milline selle roboti inimnägu on. Pilt ise on pärit siit.

Ja veel üks omamoodi lahendus pildiga loo meeleolu edasi andmiseks on pärit siit.

Tiina Sulg

Stephen Graham Jones “The Only Good Indians”

Stephen Graham Jones’i raamatut “The Only Good Indians” tutvustades öeldakse sageli, et see on järgmine Jordan Peele’i “Get Out”. Romaani puhul on tegemist meisterlikult räägitud, terava sotsiaalse kommentaariga looga tänapäeva Ameerika Ühendriikidest. Raamatu pealkiri on laenatud president Rooseveltilt, kelle sõnul ainsad head indiaanlased on surnud indiaanlased. See on sünge lugu kättemaksust, katkenud kultuuriidentiteedist ja traditsioonidest lahku löömise hinnast.

Kümme aastat tagasi käisid sõbrad Ricky, Lewis, Gabe ja Cassidy põdrajahil. Jaht ei läinud nii nagu tavaliselt ja see jäi neile viimaseks lubatud jahiks reservaadis. Igaüks on oma eluga edasi läinud, kuid nüüd peetakse jahti neile enestele, ükshaaval. Kelle poolt ja miks just nüüd?

Looduse poolset kättemaksu on pandud kehastama Põdra Peaga Naine. Kuna meeste südametunnistus on must ja süütunne sügav, siis saatuslikeks juhtumisteks on vaja vaid pisukest tõuget ja katastroof ongi käes. Autor on lugu rääkides halastamatu ja kahjuks tõenäoliselt ka elutruu. Lugejat tabab lugedes ahastus, tigedus, masendus. Kuid vahepeal saab ka nalja ja raamat lõpeb omamoodi positiivses võtmes, teatava lootusega.

Stephen Graham Jones on viljakas kirjanik ja Colorados ülikooli õppejõud. Tema lemmikžanriks on õudus, kuid kirjutab ka krimilugusid, teadusulmet ja muud. Jones on avaldanud üle 20 raamatu ja võitnud erinevaid auhindu. Päritolult on ta põlisameeriklane, kuuludes mustjalgade hulka.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

“Läbi valu ja vaeva”

Ulmeantoloogia Läbi valu ja vaeva (koostajad Joel Jans ja Jüri Kallas; 2021. a ulmeauhinna Stalker hääletusel kogumike kategoorias III koht) istus mu koduses riiulis jaanuarist saati, aga ma arvan, et ma tegin väga õige otsuse, et ma hakkasin seda raamatut lugema siis, kui mul selleks päriselt ka tuju oli.

Mu peas hakkasid lood kuidagi paare moodustama. Mõnel teisel hetkel tuleks võib-olla teistsugused paarid, aga praegu said sellised:

Maniakkide Tänava “Läbi valu ja vaeva” (Stalkeri võitja eesti lühijutu kategoorias) ja Joel Jansi “Parun ja Virma” esindavad eesti etnoõudust. Mõlemad lood meeldisid mulle päris hästi, meeleolu oli mõlemal loo kuidagi väga hästi paigas ja eesti folkloori kasutus äratuntav, aga ka toredalt omapoolsete edasiarendustega. Sisu poolest meeldis mulle Maniakkide Tänava jutt pisut enam, sest Jansi loos oli ettearvatavat rohkem, Tänav suutis rohkem üllatada. Ka on kirjeldustes Tänav pisut hämaram ja vihjavam, Jans on üsna otseütlemisega (mis iseenesest tegelt ju tema jutuga väga hästi sobis).

Urban-fantasy alla paneks ma Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” ja Mart Raudsaare “BR-2m”. Mõlemad on autorid, kes ei kirjuta just tihti, aga seda enam jään ootama järgmisi jutte, sest teemavalikud on neil üsna ebatüüpilised ning kirjutamisladusus kõvasti üle keskmise. Ühine on neil ka seotus mingi kindla Eestimaa paigaga, ma usun, et saarlastele on Krafinna kirjeldatud mõtted ja meeleolud väga tuttavad, keegi lihtsalt pidi need nii ilusate sõnadega kirja panema, Raudsaare Tartu on jällegi tartlastele vägagi tuttav Tartu. Neis pealtnäha tuttavturvalistes keskkondades võib aga tegelikult väga kummalisi asju juhtuda…

Kaasaegset õudushõngu pakuvad Szymun Wroczeki “Hüpoteek” (Stalkeri hääletusel parima tõlkelühijutu kategoorias III koht) ja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Mõlemil on omad head ja omad vead. Meeleoluloomis-, kirjeldus- ja karakteriloomisoskused on mõlemal mehel väga head, aga emotsionaalselt oli mul kuidagi raske nende lugudega suhtestuda. Ideed või pointi või laiemat kandepinda tundus Wroczekil rohkem olevat, (:)kivisildnik madistas väiksemas skaalas.

Hiiglaste õlgadel ehk siis paroodiana või otsese eeskuju ajel on Kir Bulõtšovi “Päästke Galja” (Stalkeri võitja parima tõlkelühijutu kategoorias) ja Robert Reedi “Suvekuru draakonid”, esimene siis Strukatskite ajel ja teise eeskujuks tundub olevat rikkalik Ameerika vesternide varamu. Mõlemad lood on mõnusalt omamoodi lähenemise, ootamatute pöörete ja õigel ajal lugejale ette visatud huvitavate detailidega. Kuigi Bulõtšovi mänguruum on ahtam, siis inimkonnale olulisi teemasid jõuavad puudutada mõlemad. Näiliselt humoorikas Bulõtšov jättis hinge kurvema tunde kui tõsise näoga seiklusjuttu puhuv Reed, kes leidis lõpus ikka optimismipuhangu üles.

Ootmamatult omapärased on kaks lugu tulnukakontaktidest. Ondrej Neffi “Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62” (Stalkeri hääletusel tõlkelühiromaani või –jutustuse kategoorias III koht) ja J.-H. Rosny-vanema “Xipehuzid” on mõlemad haarava ülesehituse ja samm-sammult võõraga kohtumise lahtikirjutused. Mõlemate tulnukad ei ole inimkonnale just kõige sõbralikumad külalised ja mõlematel on see uurimisprotsess ja võitlusvahendid päris pikalt lahti kirjutatud. Mõnevõrra mulle üllatuslikult sobis mulle mõlema autori stiil väga hästi, ma kartsin neist lugudest pigem kirjandusajaloolist väärtust, aga ei, kõlbas kenasti täna ka.

Kaks lugu olid mu meelest muidu täitsa head, aga läksid minu jaoks natuke tõlke nahka. Need on Helju Rebase “Ootamatu edu” ja Bruce Bethke “Küberpunk”. Minu jaoks jäid need tõlked kuidagi toortõlgeteks, et tundsin puudust mingist sujuvusest, ka ei olnud ma alati rahul sünonüümide hulgast tehtud valikutega. Helju Rebase “Ootamatu edu” on pisike tore robotilugu ja Bruce Bethke “Küberpunk” teismeliste häkkerite katsetustest.

Üle jäid Miikael Jekimovi “Viimane torn” (Stalkeri hääletusel eesti lühijutu kategoorias III koht) ja Stanley G. Weinbaumi “Muutuvad mered”. Neid mõlemaid seob kliima, Miikael Jekimovi jutus osana keskkonna loomisest kirjeldusena ja Stanley G. Weinbaumil on hoovuste muutus ja seega kliimamuutus loo käivitaja. Et on aru saada küll, et lugude kirjutamisel on mingi ajaline vahe olnud, aga kirjutamise kvaliteet on mõlemal korralik ja uusi lugusid ootan ma nii Jekimovilt (kuuldavasti on jutukogu tulemas) kui Weinbaumilt (see raamat on riiulis olemas, ootab seda päris õiget lugemishetke).

Toredalt kirju ja huvitav valik. Jüri Kallase autorituvustused ja järelsõna on juttudele kena lisandus. Soovitan lugeda.

Tiina Sulg