Posts Tagged ‘ulme’

Maja Lunde „Mesilaste ajalugu”

Maja Lunde
Mesilaste ajalugu. Hoiatusromaan elust ilma mesilasteta
(tlk Kalle Kroon, 2019)

Algul vaatasin, et ah, nii paks raamat ja veel mesilastest kah, vist ei hakka lugema… Aga kui kord juba lugema hakkasin, siis enam pidama ei saanud. Kolm minajutustajat kolmest erinevast ajaperioodist räägivad mitte ainult mesilaste, vaid nendega koos ka inimeste minevikust, olevikust ja tulevikust, sest inimeste elu on nendest usinatest tolmeldajatest sõltuvuses palju suuremal määral kui me igapäevaselt tajume. Kolme lugu ühendab mitte ainult mesilaste teema, vaid ka näiteks vanemate ja laste suhted ning lapse (otseses või kaudses mõttes) kaotamise teema.

Tao on 3-aastase poja ema, kes elab düstoopilises maailmas aastal 2098 — ilma mesilasteta maailmas mitukümmend aastat pärast kollapsit, kus inimesed ise peavad puude otsas ronima ja õisi tolmeldama, kus toidulaud on äärmiselt kesine (põhiliselt riis) ning metropolidest on saanud kummituslikud tondilinnad. Eelkõige innustab Taod eesmärk anda oma pojale parem haridus ja parem elu kui tal endal.

George on mesinik Ohios aastal 2007, mil mesilaste massiline väljasuremine hakkab alles hoogu koguma. Veel läheb tal kõik hästi ning ta loodab oma üliõpilasest pojast Tomist endale mantlipärijat, aga Tomil on hoopis teised plaanid ja unistused. Siiski saab hiljem just Tomist tähtis lüli mesilaste (aja)loos.

William on kaheksa lapse isa ja läbikukkunud teadlane Inglismaal aastal 1852, kellel on suured lootused oma ainsale pojale Edmundile, kuid kes tegelikult hoopis tänu oma vanimale tütrele Charlotte’ile töötab välja kaasaegse mesitaru, jäädes selle patenteerimisega siiski hiljaks. Tema jooniseid hakkab hiljem kasutama George Ameerikas.

Miks see raamat on just „hoiatusromaan”, mitte lihtsalt ulme, väljamõeldis, fantaasia? Sest põhjus-tagajärg seoseid kirjeldades näitab autor meile ühte võimalikku — ja üpris usutavat — tulevikustsenaariumi, milles inimesed on ise süüdi. Ei mingisugust kokkupõrget komeediga või salajast tapjabakterit, vaid ainuüksi inimeste endi isekus, hoolimatus, kasuahnus, rumalus. Mürgid ja pestitsiidid, kliimamuutused, domineerivad üheviljakultuurid viivad ühel hetkel paratamatult katastroofini. „Inimkond arenes tohutu kiirusega, mesilased ei jõudnud sammu pidada. Nad kadusid.” (372) Kuid ilma tolmeldajateta jäävad ka hiigelsuured põllud sööti, viljapuud viljadeta, koduloomad söödata, lõpuks ka inimesed toiduta. Loodusega kooskõlas elamiseks peaks inimene eralduma omaenese loomusest, „/…/tõeline haritus seisnes selles, kuidas trotsida omaenese loomust.” (36) Ja küsimuste küsimus on — kas me tahame ja suudame seda…?

Norra autori Maja Lunde (s. 1975) kodulehelt võib lugeda, et raamat on planeeritud esimese osana neljasest kliimateemalisest tsüklist. Norra keeles on ilmunud ka tsükli teine raamat pealkirjaga „Blå” (e.k. sinine), mis räägib veest.

Annika Aas

Advertisements

Reeli Reinaus “Verikambi”

Peategelasteks on neli gümnaasiumiõpilast: Kirke, Joonas, Elina ja Gustav. Kirke ja Joonas on õde-venda, kelle perekond on elanud alevis ammusest ajast. Joonase praegune tüdruksõber Elina on sõpradega võrreldes sisserändaja. Gustav on aga täiesti uus elanik alevis. Kuna tema vanemad on surnud, on poiss seni sugulaste juures elanud. Õppeaasta alguses kolis poiss oma täditütre Elina juurde. Alevis liikvel olevad kuulujutud pajatavad poisi väljaheitmisest vanast koolist.

Raamatu põhilise sündmustiku moodustab mahajäetud vesiveski ning müstilist Verikambi nime kandva maavalduse saladuste leidmine ja mõistatuste lahendamine. Nimelt eksivad noored metsas ära ja on sunnitud öö veskis veetma. Hommikul ärgates leiavad nad kiiresti kodutee, aga öö veskis on igaühesse oma jälje jätnud. Joonas, kes oli veskist vana albumi kaasa võtnud, avastab sealt neiu foto, kes on kohutavalt sarnane tema õega.

Kirke hakkab kirjutama minevikus toimunud sündmustest nii, nagu oleks keegi ta keha üle võtnud ja kirjutab tema eest. Temast saab isik, kes võtab vastu informatsiooni teistest maailmadest. Gustav on peale seda ööd mõtlikum ning tujukam ja Elinat tabavad ootamatud armukadedushood. Asjad võtavad veelgi õudust äratavama pöörde siis, kui Joonase bändikaaslane Daniel veskisse satub ja kirjutab sellise hittloo, mis kohe kõigile mällu sööbib, ent tasahilju kuulajatelt mõistuse röövib.

Alguses ei seosta mitte keegi neid sündmusi veskiga. Asi võtab aga ootamatu pöörde, kui Daniel autoõnnetuse põhjustab ja surma saab. Asjaolud on kahtlased seetõttu, et Daniel oli enne oma surma kirjutanud laulu vanast veskist, mis oli populaarsust kogunud ja ansambli tuntuks teinud. Teine bändiliige Sander, kes lugu korduvalt kuulab, kaotab vaimse tasakaalu ja katsetab linnuna alevi kohal lendamist. Meedikutel õnnestub tema elu päästa. Need sündmused sunnivad Kirket, Elinat, Joonast ja Gustavit lahkarvamusi unustama ja koostööd tegema.

Noored uurivad alevis elavatelt vanadelt inimestelt veski kohta, kuid uurimine ei anna tulemust. Lõpuks paljastub Gustavi suur saladus — ta on veskirahva järeltulija. Ainult tema saab oma sõpru päästa eesootavast katastroofist. Nad sõidavad öösel veski juurde. Üheskoos võetakse osa rituaalist, mille Gustav oli teada saanud oma eelkäijatelt läbi unenäo. Rituaal läheb korda ning õnnetuste jada lõpeb. Sõbrad saavad oma igapäevast elu edasi elada, kuid nüüd on nad üksteisele lähemal kui kunagi varem.

Raamat on kirjutatud lihtsas, noortele mõistetavas keeles. Muljet avaldav on kirjaniku oskus luua meeleolu ja edastada tegelaste tundeid, seejuures liigseid detaile kasutamata.

Jaana Sommermann
7. klass, Elva Gümnaasium

Kersti Kivirüüt „Okultismiklubi“

Minu lemmikraamat on „Okultismiklubi“, mille autor on Kersti Kivirüüt. Mulle meeldis see raamat, kuna mulle meeldib müstika. Suurt seost mul raamatu tegelastega ei ole, võibolla ainult see, et nad olid minuvanused, aga teose sisu oli kaasahaarav ja äratas minus veel suuremat huvi ajaloo vastu. Lugesin seda raamatut kohustusliku kirjandusena, kuid teos oli põnev ja see ei tundunud kohustusena.

Mulle meeldisid seal raamatus üleloomulikud sündmused ja maagilised esemed, näiteks ära neetud kroon. Sealsed tegelased olid mulle sümpaatsed, sest nad kõik olid omamoodi ja erinevad ning nende karakterid olid hästi kujutatud. Tegelaste reaktsioonid erinevatele sündmustele olid kooskõlas nende iseloomuga. Alati see raamatutes nii pole. Teoses olid kohad, kus räägiti ajaloost, täpsemalt muinasaja Eestist, Iirimaast ja Päikesega seotud religioonist. Kuna olen ajaloohuviline, meeldisid mulle need kõrvalepõiked väga.

Raamatu kiirus oli hea: sündmused ei olnud liiga kokku pakitud ja ei olnud samas ka liiga laiali venitatud. Lugemise vältel tekkis mitmesuguseid erinevaid huvitavaid küsimusi, näiteks: „Mis on seal kapi taga? Mis nüüd temast saab?” Põnevus sundis raamatut edasi lugema.

Raamatus ette tulnud sündmused olid ebamaised, kuid mitte nii palju, et lugedes kaoks reaalsustunne ja teos muutuks täielikuks ulmemaagia raamatuks. Tegelased olid nagu päriselus: Viktor, kes tahtis teada, miks sündmused on nähtavalt temaga seotud, ajalooõpetaja Erika, kes tahtis sündmuste ajaloolist aspekti uurida, ja teised klassikaaslased, kes tahtsid Viktorit abistada, kuidas oskasid.

Raamat jagunes arusaadavalt sissejuhatuseks, sisuks ja kokkuvõtteks. Raamatu algus oli pühendunud tegelastele ja põhilistele asukohtadele. Paaripeatükilises sissejuhatuses pandi paika karakterid ja kirjeldati asukohti, näiteks suurt ja vana kooli, mitmete puudega alleed ja kivikalmet, mille ümber hilisem tegevus toimuma hakkaski. Sissejuhatus lõppes siis, kui klassiga juhtus esimene suuremat sorti üleloomulik nähtus. Sisu rääkis ajaloolisest aspektidest, sündmustest ja visioonidest. Põhisisu lõppes minu arvates siis, kui skeptikust poiss sai välguga pihta ja peategelane sai oma saatusest ja tulevikust teada. Lõpp võttis kõik lahtised otsad kokku: kroon sai peidetud, arheoloogilisest kivikalmest rääkis õpetaja ajaloolastele, kes pidid tulema seda uurima. Peategelane täitis oma kohustuse ja lõpuks kõik lõppes hästi.

Väga hea raamat oli ja mulle meeldis, soovitan seda kõigile müstikahuvilistele. Tegelikult ka neile, kes veel pole enda jaoks müstikat avastanud. Iial ei või teada, äkki hakkab meeldima.

Heivo Puusepp
8. klass, Võnnu Keskkool, õpetaja Ülle Hermlin

Rick Riordan “Percy Jackson ja välguvaras”

See on fantaasiaraamat ja ma sain tänu sellele teosele palju Kreeka mütoloogia kohta teada. Samas sarjas on ilmunud veel neli raamatut.

Percy Jacksoni esimene raamat räägib 12-aastasest Percyst, kes avastab, et on pooljumal, täpsemalt Poseidoni poeg. Ta satub suvelaagrisse, kus on palju temasarnaseid lapsi. Laagris kohtub ta Annabethiga, kes tahaks kangesti missioonile minna ja maailma näha. Annabeth on Percy isa rivaali Ateena tütar. Percy ja Annabeth proovivad siiski koostööd teha, sest kui Poseidon tegi hobused, leiutas Ateena vankri ja nad tegid mõnes mõttes koostööd. Grover on Percy parim sõber. Ta on saatür, see tähendab poolenisti inimene, poolenisti kits. Groveri ülesanne oli viia Percy ohutult laagrisse.

Percy peab varsti pärast laagrisse jõudmist missioonile minema ja Zeusi välgu üles leidma ning tagastama, sest kõik arvavad, et tema varastas selle. Percy saab kaasa võtta kaks kaaslast ja ta võtab Groveri ja Annabethi. Tee peal saab ta palju teada uue maailma kohta.

Loo lõpus saab Percy aimu, kelle vastu ta võitleb. Järgmistes raamatutes peab ta jälle minema ja maailma päästma. Järgmises sarjas “Olümpose kangelased” kohtub Percy Rooma pooljumalatega.

Soovitan seda lugu kõigile, kellele meeldivad põnevad jutud ja maagia, sest nendes raamatutes on seda küllaga. Mulle endale meeldisid Percy Jacksoni raamatud väga. Rick Riordan on kirjutanud kolm sarja Kreeka pooljumalate kohta, ühe triloogia Egiptuse ning ühe Norra pooljumalate kohta.

Teele Tempel
7. klass, Elva Gümnaasium

Peeter Helme „Haakrist ja ajarelv”

Haakrist ja ajarelv” on alternatiivajalooline romaan, mis kujutab elu maailmas, kus Teise maailmasõja võitsid teljeriigid. Ent kuigi Suur-Saksamaal on enam kui sada aastat pärast sõja lõppu 3D-kuvariga kvantarvutid ja fusioonmootoriga tähelaevad, pole elu Hitleri järgses „tuhandeaastases rahuriigis” pilvitu. Reichi võimumehed magustavad oma viljakohvi sahhariiniga ning kustutavad janu ersats-tomatimahlaga. Erinevate riigiasutuste vahel käib pidev ja kohati verine kemplemine võimu pärast. Ning ka vastupanu pole maailmast natside kiuste kadunud: kuskilt Põhja-Ameerikast lähtuvad kummalised kiired, mis võivad maailma ja selle ajalugu muuta. Kas vastupanuvõitlejaid saadab edu?

Ajaloolase ning hea Saksamaa tundja Helme teos on maitsekas, stiilne ja intelligentne ajaviiteromaan, millest ei puudu ka näpuotsatäis silmaringi laiendamist. Autorile on tugevaks seljataguseks olnud nii ajaloo-, IT- kui (ulme)kirjanduse spetsialistid ning teos igas mõttes väljapeetud – isegi super(anti)kangelasest tegelase Incerta võlude ja seksuaalvallutustega pole üle pingutatud. Osa tegevusest toimub kaugel provintsis Revali-nimelises linnas ja igati põnev on ette kujutada, milliseks omal ajal seal visiidil käinud Führer selle ümber ehitada lasi …

Autor kinnitab, et see pole veel kõik: Oberjuncker Staack ja Fregattenkapitän von Angerapp seiklevad edasi raamatus „Haakrist ja tõusev päike”.

Peeter Helme (s 1978)

Kirjanik, ajakirjanik, kultuurikriitik, esseist ja publitsist, praegu ametis Postimehe arvamustoimetuse juhatajana. Õppinud Eestis ja Saksamaal ajalugu, kunstiajalugu ja usuteadust ning uurinud ja avaldanud peamiselt 20. sajandi poliitilist filosoofiat ja Saksa kirjanduslugu käsitlevaid artikleid.

Helme esimene romaan “Puudutus” ilmus 2007. aastal, järgnesid “September” (2009), “Varastatud aja lõpus” (2011), “Tuleviku mäletajad. I osa, Sofia” (2013) ja “Sügaval läänes : raamat Ruhri piirkonnast” (2014).

Pilt: http://headread.ee

Janar Kotkas

Andy Weir “Artemis”

Selle raamatu lugemisega läks mul kaua, kuigi see on hoogne ja kaasakiskuv kosmosekrimi, hea meelelahutus, mis paneb mõtlema lisaks krimiloole ka elukorralduse võimalikkusest Kuul, monopolide võimust, juriidikast ja korrakaitsest suletud süsteemis, kaasaelamapanevate karakterite olulisusest kirjanduses, rahvuslikest stereotüüpidest, juhuse ja isiksuse rollist ajaloos, isa-tütre vahelistest suhetest, sellest, et ükski inimene pole saar, ja mis sest vaesest Maast küll tulevikus saab…
Ega kõik just liiga usutav ei olnud, aga seiklusloo tarbeks piisas küll.

Tiina Sulg

Sebastien de Castell “Spellslinger”

Selle raamatu võtsin kätte, sest kaanel on kass. Natuke imelik see kass ju on, aga seda seepärast, et tegu on nekheki ehk orav-kassiga, ja-jaa, see on loom, kellega võlurilapsukesi hirmutatakse, ma pööritasin ka algul silmi, et kuidas saab nunnude loomade segu olla hirmuallikas, aga siis tuletasin ma endale meelde, et on inimesi, kes kardavad hiiri, ämblikke ja/või vaskusse, niiet olgu, selles võlumaailmas on orav-kass üks hirmuäratav loom. Poiss kaanel on viieteistaastane maagiaõpilane, kes on omadega veidi hädas, sest vaatamata pärilikkusele, püüdlustele ja usinale tööle see maagianõks tema käes eriti ei tööta. No ja riburada tuleb muidki muresid, millega rinda pista, kolinal kaela. Naine kaanel on rändur, kartograaf (kelle kaardid sarnanevad mängukaartidele), kes vahel poisi suurematest jamadest välja aitab, ise seejuures salvavaid märkusi pildudes ja mõistukõnes õpetussõnu jagades. Ja kassi juurde tagasi tulles, loo arenedes on orav-kass rändurist sõnakamgi, krüptilisem ka, ja ähvardused nahkkottide, st inimeste, kõrvade ja silmamunade suunas on varmad tulema. Aga miski neid kolme siiski seob…

Žanr, nagu eelöeldust juba järeldada võib, on coming-of-age-fantasy. Autor on kuskil intervjuus öelnud, et fantasy (või võtta kasutusele värske sõnavõistluse võidusõna võluvik?) ei ole mitte eskapistlik kirjavara, vaid hoopis kirjandus, mis aitab meil päris maailmast rohkem rõõmu tunda.

See on mõnusalt loetav põnevate pööretega lugu, millel on ka järjed (olemas ja tulemas, kokku 5 raamatut), ja jaa, ma tahaks neid järgesid juba praegu kohe lugeda :) Seda enam, et see raamat on kõigele lisaks mu meelest eriti hästi kujundatud — kaanepilt, värvilised leheservad, illustratsioonid, šriftivalik, küljendus ja kui hästi see raamat veel käes istub, lihtsalt imetlusväärne!

Tiina Sulg