Posts Tagged ‘ulme’

Fritz Leiber “Mõõgad ja nõidus”

Selle raamatuga ma avastasin, et fantasy on ses suhtes imeline kirjandusžanr, et mõnikord pole lihtsalt teksti lugedes kuskilt otsast kinni hakata, millal see on kirjutatud, kas eile, 20, 50 või 80 aastat tagasi. “Mõõgad ja nõidus” on just selline, et kui ma eelinfot ei lugenud, siis arvasin, et üsna värske tekst, hiljem tagakaane teksti lugesin hooletult, et selle sarja esimesed jutud ilmusid 1939. a ja arvasin, et sellest raamatust jutt, tundus usutav, siis sain teada, et see raamat ilmus tegelikut 1970. a ja … ah, vahet pole, millal see kirja sai, ma oleks kõiki aastaarve uskunud.

Raamatus “Mõõgad ja nõidus” on kokku kolm juttu.

“Lumenaised” — Peategelane on Fafhrd, pikk, blond ja sitke skaldi õpipoiss, kel tuleb teha valik lumiste koduste olude ja tundmatu tsivilisatsiooni vahel, valiku toob näitleja-pantomiim-tantsija. Lumenaised on võimsad ja hirmutavad, neil on väge ja võimu, aga paraku ka parasjagu kiuslikust ja kitsarinnalisust, lumemehed laveerivad kuuletumise ja vastuhaku vahel, ventiiliks piraadiretked ja laadaetendused. See lugu kuidagi mõjus üsna sügavalt. Esiteks stiililt ja kirjeldustelt, teiseks läbimõeldud ja omamoodi ühiskonnakorraldus ning maailma järkjärguline avamine ja kolmandaks on tegevustikus üsna mitu ootamatut pööret.

“Ebapüha graal” — Peategelane on Hall Hiirepüüdja, lüheldane, tõmmu ja sitke võluri õpipoiss, kelle õpipoisiaeg ootamatult ja julmalt otsa saab. Kättemaks võtab talt päris palju. See oli selline tavapärasem võlurilugu.

“Hukatuslik kohtumine Lankhmaris” — Fafhrd ja Hall Hiirepüüdja kohtuvad Lankhmaris. Suuremalt jaolt paistis, et tegu on taplusega vürtsitatud joomase kelmilooga, aga lõpuks keeras üsna süngeks ära. Mõõku ja nõidust jagus sellesse loosse päris palju.

Ja ma tahan nüüd teada, mis Fafhrdist ja Hallist Hiirepüüdjast edasi saab :)

Ma ei mäleta, et ma midagi Triin Loide tõlgitut varem oleks lugenud, aga selle raamatu põhjal ma arvan, et tõlkimine täitsa sobib talle.

Põgus guugeldamine andis teada, et iseenesest oli autor Fritz Leiber muidu ka põnev tüüp, lisaks kirjutamisele köitis ta meeli ka male ja näitlemine. 

Tiina Sulg

Manfred Kalmsten “Raske vihm”

Raamatukoguhoidja 1 tõmbab riiulist raamatu välja ja näitab kolleegile: “Ma olen viimase jutu juures ja see raamat on hea!” Raamatukoguhoidja 2 vaatab raamatut ja vastab: “Ja mida mina siis kogu aeg räägin!” Lugeja läheb mööda ja hakkab raamatu autorit-pealkirja üles kirjutama, kui selgub, et tegu on täitsa vaba raamatuga, võtab lugeja raamatu rõõmuga kaasa, olgugi, et ta rohkem raamatust midagi muud, kui et raamatukoguhoidjad seda üksteisele kiidavad, ei tea. Paar päeva hiljem küsivad paar situatsioonist kuulnud tuttavat veel üle, et mis raamatust juttu oli…

***

Mulle meeldib siin raamatus nii palju asju :)

Kirjutamise stiil on kohati selline natuke poeetiline, mis õnneks ei lähe ära ilukõneluseks, kohati reaaliat, mis ei lähe rämedaks, lobedalt ja voogavalt, sõna järgneb sõnale nii loomulikult, ei paista mingit konstrueeritust. Kalmsten on suurepärane meeleolude looja ja suurepärane uute ja huvitavate keskkondade looja. Seda uue asja tasub rõhutada, sest ulmeski on omad stambid, aga Kalmsten võtab neid kasutada siis, kui see talle kasulik on, kuid mõtleb iga loo juurde mingi seninägematu uue nurga või keskkonna või arengu või vahel koguni uue sõnavara. Ma arvan kohati aru saavat, kus on Kalmsteni eeskujud ja mõjutajad ja ma lihtsalt istun ja hõõrun heameelest käsi, et küll on osav, on osanud oma eeskujudelt näpata just need kõige tugevamad ja mõjuvamad võtted ning eeskujude nõrkused on halastamatult ukse taha visatud. Kui rääkida dialoogidest, siis ma just lugesin mingit kirjutamisteooriat, et vähe sellest, et iga tegelane võiks oma hääle ja tooniga olla, võiks ka arvestada, et sama tegelane suhtleb erinevate tegelastega erinevalt, kasutab erinevaid registreid, jäädes milleski põhilises siiski samaks. Ma ei tea, kas Kalmsten on seda teooriat lugenud, igatahes kasutab ta seda küll. Ja edukalt. Lugude ülesehitused on lugemist soosivad, tempod ja tempode vahetused kuidagi minu lugemisega väga sobivad, tegelased parasjagu lahti kirjutatud ja parasjagu varjatud ning usutavate motiividega. Valik, mida kirjeldada ja mida kirjeldamata jätta, sobib mulle väga hästi — kirjeldatust saan tegevuse-meeleolu-maailma piirjooned kätte ja midagi jääb enda fantaasia hooleks ka. Ehk siis autor tuleb poolele teele vastu, aga saiapudi suhu ei hakka toppima.

Mu lemmiklood on avalugu “Raske vihm”, kus on tore seenine kuplialune linnake ja õige mitu pöörakut (jutt pälvis Stalkeri 2018. a), ja “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus”, kus vägagi trööbatud teema saab uue ja huvitava pöörde ning lisaboonuseks on rääkiv kass (jutt pälvis Stalkeri 2021. a). Järgmine sats häid lugusid: “Kuuekandjad” (muusika ja maagia), “Lumemarjaveri” (lumevaikus; Stalkeri võit 2020. a), “Põgeneda rottidelinnast…” (puändiga postapo) ja “Tundmatu surm” (soo ja sisalik) ja lugudepaar “Valitsusaeg I – Kroonitants” ja “Valitsusaeg II – Kuningaringlus” (paroodiahõngune sekeldamine). Pisut vähem läksid mulle korda “Loheisand” (lõke, neid ja lohe), “Optimus – plekid paradiisil” (küberpunklik lugu) ja “Murtud süda” (alternatiivajalugu). Päris sellist lugu, mis mind täitsa õlgu kehitama oleks pannud, selles kogus polnudki.

Kui küsida, mis on siin raamatus minu jaoks see kõige-kõige, siis vastus on, et õhustik. Süngevõitu, kohati meeleheitlik ja kohati tegudele utsitav, segu müstikast ja realistikest argumentidest, lugejat omi mõtteid edasi mõtlema õhutav atmosfäär on mu meelest kõikides lugudes sees.

Tiina Sulg

Mairi Laurik “On aeg!”

Mairi Lauriku eelmine raamat pealkirjaga “Mina olen Surm” viib meid kokku Roometiga, kes ehmatusega avastab, et ta pole tavaline Lihula koolipoiss, vaid väljavalitu ning eriliste võimetega inimolend. Nimelt lasub tal kohustus saata teele surnute hingi, kes on mingil põhjusel jäänud lõksu kahe maailma vahele. Ta peab ütlema teatud sõnad ja lahkunud inimese hing saab rahu ja leiab kindlama paiga. See võime ei tee Roometit väga õnnelikuks.

Loo teises raamatus asub ta koos oma väikese õega teele Tallinna poole, et kogenenumad Surmad saaksid ta üle vaadata ja õpetada oma andega targemalt ringi käima. Alguses läheb kõik kenasti, Roomet jõuab linna ja alustab Eriku juures oma “õpinguid”. Siis aga juhtub õnnetus — Erik jääb auto alla ja sureb. Roomet ei suuda tema hinge teel saata, sest õppimine jäi ju pooleli. Lugu muutub ohtlikumaks. Selgub, et Tallinnas on ka nn “halvad Surmad”, kes ohustavad nii Roometi kui tema tüdruksõbra Meriti elu. Varsti teatatakse kolme noore inimese kadumisest ja Roomet tunneb, et selle sündmuse taga on just nimelt need “halvad Surmad”. Varsti leitaksegi ühe kadunuks kuulutatud noormehe surnukeha. Asjasse sekkub politsei, Roomet peab mõneks ajaks peitu minema ja Merit ei saa pealinna tulla, vaid peab olema paos Viljandis. Loo edenedes saavad lugejad teada, millega tegelevad nn “valged Surmad” ja lõpuks saadakse kätte ka need mõrtsukad. Einari hing leiab rahu ja Roomet peab leppima oma erilise staatusega. Ta tõotab enesele, et ei hakka kunagi oma võimeid ebaausatel eesmärkidel kasutama, kuid annab endale siiski aru, et elus võib ette tulla olukordi, kus varasemad tõotused ei pruugi pidada.

Lugege ja mõelge oma hingekella peale!

Ädu Neemre

Berit Sootak “Ilmalinnu laul”

Ilmalinnu laul” on järg raamatule “Viimane hingelind”. “Viimast hingelindu” ma lugenud ei ole, ma alustasin mitu korda ja no ei hakanud lugu minu jaoks jooksma. “Ilmalinnu laulu” ma siis piidlesin pikalt, aga kui kord kätte võtsin, siis oli hoopis teine lugu, midagi köitis raamatu külge ja jäingi lugema. Ma ise arvan, et ju ma olen liiga kärsitu pikkade sissejuhatuste jaoks, kui mind tegevusse hops sisse visata, siis on mul palju mõnusam lugeda.

Lugu ise oli päris põnev. Ma imetlen ja kiidan Berit Sootaki fantaasialendu ja erinevate elementide kombineerimisoskust ning intriigide ja tegevustiku käigushoidmist. Ja muidugi tulevad minu poolt ekstra plusspunktid eesti folkloori toreda kasutuse eest :) Kirjutamistehnika — karakterid, kirjeldused, dialoogid jne — on minu maitse jaoks paljuski liialt erksalt liialt paksu värvi ja liialt tugevate pintslilöökidega. Ma oleks vahel midagi hajutatumat ja vahel midagi detailsemat ja vahel midagi rohkem vihjamisi tahtnud saada, aga see on puhtalt maitseasi, et tegelikult selles raamatus see tema tehnika ju töötab ja see on peaasi. Kindlasti oleks mu lugemiselamus kogu raamatust sutsukene parem, kui ma oleksin esimest osa ka lugenud, aga nii oli ka hästi, ajuderagistamist ja tühjade kohtade oma fantaasiaga täitmist kuluski mulle praegu ära. Ja raamatu enda selgroog oli ju tugev.

Lugejana tajusin ma siin raamatus mingit põlvkonnavahetuse teemat, mis iseenesest ei ole hea ega halb, see on lihtsalt teistmoodi, tänapäeva noored mõtlevad natuke teistmoodi ja neil on mälupagasis natuke teistsugused asjad, kui minu põlvkonnal. Kuigi täiskasvanud lugejele on mõned asjad ammu äraavastatud ja mõned mustrid jäävad natuke võõraks, siis mulle tundub, et tänapäeva noortega võiks see see raamat väga hästi kõneleda. Ja omamoodi on see ka täiskasvanuile huvitav (see lõunaeestlase huvitav, et jah, päriselt ka huvitab, mitte ei ole mingi eufemism).

No ma ootan siis Berit Sootaki järgmist raamatut :) Et see kord tuleb, selles olen ma kindel. Kas see tuleb selle loo jätkuks või hoopis mingil muul teemal? Eks näis.

Berit Sootaki raamatutest on pikemalt kirjutanud Ene Kallas Postimehes ja Mairi Laurik Reaktoris ning “Viimasest hingelinnust” Ädu Neemre siin blogis

Tiina Sulg

Sharon Sala „Pimesi uskudes”

Tegelikult lugesin ma seda raamatut natuke eksituse tõttu ja natuke uudishimust. Olin haiguslehel ja kolleegid saatsid uuemaid raamatuid, selle etiketile oli kleebitud sinine täpike, mis meie raamatukogus tähistab ulmekirjandust. Kuna kaanel on kirjas New York Timesi bestsellerite autor, tekkis mul kohe kahtlus, et see täpike on pandud eksikombel, aga otsustasin siiski vähemalt lehitseda ja vaadata, millest jutt.

Lugedes sain aru, et ilmselt miski eelneb sellele raamatule, ja alles siis lugesin läbi tutvustava jutu autori ja tema kirjutatud raamatute kohta. Selgus, et „Pimesi uskudes” on lausa kolmas osa sarjast „Mõistatuslikud toimikud” (esimene osa on “Puuduv pusletükk” ja teine “Kadunud tütar“) ja üleüldse on autor ülimalt viljakas – kirjutanud 123 raamatut, millest 15 on Ersen ka eesti keeles välja andnud. Ta on saanud ka terve portsu auhindu.

Põhimõtteliselt on peategelase puhul tegemist kangelannaga, kes on sulam lohetätoveeringuga tüdrukust ja mingist Marveli koomiksi tegelasest. Ma tunnen superkangelastest tegelasi liiga halvasti, et võrrelda, aga ma vähemalt saan aru, kui mõnda sellist kohtan, ja Jade Wyrick on kindlasti üks neist. Peale eriliste võimete on tal ka superkangelase välimus ja ekstravagantne riietus- ning meikimisstiil. Loomulikult on ta pururikas ja superhäkker.

Wyrick (läbi raamatu kasutatakse ainult ta perekonnanime) töötab dektektiiv Charlie Dodge’i abilisena ja põhiliselt otsivad nad kadunud inimesi, seekord matkal kadunuks jäänud noormeest, kelle sõbrad ei tundu juhtunust rääkides päris siirad olevat. Dodge’il tuleb tegeleda oleviku ränkade eraeluprobleemidega, Wyrick aga sunnitakse silmitsi seisma minevikust pärit kurikaeltega.

Raamat on üsna põnev, ladusalt kirjutatud, (head) tegelased on sümpaatsed, eriti nt Charlie Dodge, lugemine läheb kiiresti ja midagi otseselt väga ärritavat kuskil ei ole. Pealkirja kohta ma küll mõtlesin, et kes siin keda pimesi usub?

Ma arvan, et see ja tõenäoliselt ka teised sama autori raamatud sobivad hästi näiteks rannas või sõidus olles lugemiseks. Ajaviitmiseks head küll – mul ei ole piinavalt kahju sellest paarist tunnist, mis ma lugemisele kulutasin, aga kuna lugemist ootava kirjanduse hulk on tohutu, siis autori teiste raamatutega tutvuda mul hetkel plaanis ei ole.

Kaja Kleimann

Stanisław Lem “Robotite muinasjutud”

Stanisław Lem on vendade Strugatskite kõrval üks minu absoluutseid lemmikautoreid, mistõttu valdas mind ka suur rõõm kui kuulsin, et tema „Robotite muinasjutud“ on eesti keeles ilmunud.

Raamat sisaldab 20 omavahel hajusalt seotud lugu inimeste poolt loodud ja hiljem kosmosesse põgenenud robotite universumist, kus Lem käsitleb läbi muinasjutule omase stiili ning tüüpiliste tegelaste nagu kuningad, printsessid ja kangelased erinevaid ja vägagi raskeid ulmeteemasid. Näiteks väga erinevatel bioloogilistel või filosoofilistel alustel loodud tsivilisatsioonide kokkupõrge, tehnoloogiline singulaarsus, Nikolai Kardašovi skaala lõpuotsas asetsevate jumalike entiteetide tegevus, elu ja surm, inimese loogikast erineva mõttemaailmaga masinate mõttemaailm, teadvus jne. Teemasid jagub piisavalt, et mõni vaesema fantaasiaga autor suudaks igast loost eraldi romaani või terve romaanisarja kirjutada ja võib vaid imetleda, kuidas Lem suudab nendega sedavõrd sundimatult ümber käia. Samuti tahaks kiita Lemi stiili, kus ta maalib nappide lausetega mastaapseid kujutluspilte planetaarsetest sündmustest ning võõrastest tsivilisatsioonidest

Võte, kus keerulised teemad on asetatud satiiri või muinasjutulisse vormi pole Lemile olnud võõras ei varem ega ka hiljem. Meenuvad robotite muinasjuttudega samas maailmas seiklevate Trurli ja Vusseri jutud (mõned neist on ka siin kogumikus) või Ijon Tichy, kelle reiside huumorist pakatava pealiskihi alt vaatavad sageli vastu päris sünged ja keerulised teemad. Mulle endale tundub, et sellise võtte abil on Lem end vabastanud kohustusest luua ideedele põhjalikke ja usutavad taustmaailmu. Kasutades raamloona muinasjuttu, ei ole nimelt tarvidust kogu maailma toimimist lõpuni lahti kirjutada ning nii võib keskenduda vaid asja tuumale. Kuid ühes sellega tekib ka oht, et lugejad võtavadki lugusid kui lastele mõeldud asju. Millega jõuame olulise küsimuseni, kas on õigustatud avaldada neid lastekirjanduse sildi all? Mina arvan et ei. Vähemalt kindlasti mitte kõiki. Näiteks, kui juttu „Muinasjutt raalist, kes võitles lohega” võib lugeda lihtsa loona arvutusmasinast, mis võitleb lohega (kuigi see on tegelikult siiski allegooria tehnoloogilise ühiskonna kohtumisest singulaarse mõistusega), leidub siin kaante vahel selliseid, mis kahtlemata tekitavad noores lugejas pigem nõutust või arusaamatust. Näiteks „Kuningas Globares ja targad“ või „Automateuse sõber“, mis on oma filosoofias isegi täiskasvanule pigem rasked ja sünged ning ma tõesti ei kujuta ette, kuidas võiks neist aru saada laps.

Seetõttu meenutavad Lemi lood mulle mingis mõttes lapsepõlves nähtud nõukogude multifilme nagu „Nõiutud saar”, „Klaasikillumäng” jne. Isegi, kui need ei mõjunud alati otseselt hirmutavalt, oli alati aimatav, et nende autoritel oli enamasti mingi suurem kunstiline või ideeline ambitsioon kui lihtsalt lapsi lõbustada. Selle tõttu on mul kerge kartus, et ulmesõber võib antud teosest mööda vaadata kui lasteraamatust – samas kui lastele ja nende vanematele tunduvad siin leiduvad lood liiga tehnilised ja süngeilmelised.

Ma ei taha seejuures öelda, et neid jutte ei peaks üldse lastele kätte andma. Kaugel sellest. Elas minu põlvkond ju ka nõukogude multifilmid üle ning leidis neist ehk peale õudusunenägude ka huvitavaid mõtteid. Pigem on mul kartus, et muinasjuttudeks sildistatuna jäävad need suurepärased lood täiskasvanud ulmelugejast puutumata, millest oleks ju väga kahju. Kui selle arvustuse lugejal peaks juhtuma olema kodus tehnoloogiast ja teadusest huvituv järeltulija, tasuks kindlasti proovida neid ette lugeda. Just nimelt ette lugeda, kuna nii saab jooksvalt mõningaid kontseptsioone nagu antimateeria, kriitiline mass jt lahti seletada ning vajadusel ka mõningaid raskemaid jutte vältida.

Igaljuhul, et positiivse tooniga lõpetada kordan juba ka alguses öeldud mõtet, et mul on väga hea meel, et antud Lemi tõlge on eestikeeles ilmunud ja lugesin eranditult kõiki lugusid suure mõnuga. Tegemist nii sisult kui vormilt kahtlemata väga unikaalse teosega mida võib ilma kõhkluseta igale ulmehuvilisele soovitada.

Joel Jans
kirjanik

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu”

Kogumikku “Kõik äratatakse ellu” koondatud lood ulatuvad aegade algusest lõpuni, elu tekkest viimse kohtupäevani. Nende lugude päästikud on sageli ajaloolised faktid, ideed või esemed, mille ümber autori sügav humanitaarne eruditsioon lubab põimida lugusid, kus reaalsus mängleva kergusega läheb üle nägemuseks.

Friedenthali loodud maailm on võluv ja ohtlik. Siin on lohemunad ja võluraamatud, jumalad vahetavad päid ja jalgu, maailm on täis deemoneid ja vaimolendeid, kes toimetavad täiesti loomulikult pärisinimeste vahel. Või õigupoolest tekibki küsimus, kes siin rohkem päris on.

Friedenthali jutud üllatavad alati, isegi kui oled valmis, et mingi pööre peab tulema, pöörab ta ikka ootamatusse suunda. Ja lõpuks äratatakse nad kõik ellu – tõesti kõik – ja sellest kõigest sünnib tohuvabohu, mis lausa nõuab uut loomisakti.

Lea Leppik
Tartu Ülikooli muuseum

Matt Haig “Kesköö raamatukogu” ja Piret Bristol “Päikesepoolses toas”

Matt Haig “Kesköö raamatukogu

Matt Haigi “Kesköö raamatukogu” on vist maagiline realism, sest no realism see ei ole, aga tavaulmeks ka hästi ei liigitu. Tegu on paralleelmaailmadega, mille toimemehhanism on segu kvantfüüsikast, psühholoogiast ja habemega vanamehest. Kas see habemega vanamees tähistab filosoofiat, teoloogiat või uhhuud, jätan ma lugejate otsustada. Aga ega sellele toimimise põhimõttele kuigi palju tähelepanu raamatus ei pöörata, paralleelmaailmad on vaid vahend, kuidas läbi mängida erinevaid elusid, võimalusi, valikuid. Peategelane on 35-aastane Nora, kes proovib läbi, kus ta omadega oleks, kui mõni valik oleks teistsugune olnud. Kõik oleks ju tore, aga need elud on kõik kuidagi nii … tavalised ja ettearvatavad, ilma eriliste üllatusmomentide või huvitavate nüketeta. Kirjutatud on lobeladusalt, aga liig eneseabiraamatulikult ning kuklas tiksus lugemise ajal, et ma olen kõike seda juba lugenud, kuskil teises raamatus ja teises soustis ja paremini sõnastatult. Raamatust lausete väljanoppijatel on tõenäoliselt selle raamatuga pidu, isegi mina sain oma lause kätte: “Raamatukoguhoidjad on nagu hingestatud otsingumootorid.” (lk 100) Teoses endas on muidu ka palju tsitaate, eriti rohkelt Henry David Thoreault. Ulmelugejatele ei julge seda raamatut hästi soovitada, seda “teistsugust”, mida lugemise ajal mõttes ülal hoida, on liiga vähe, avarama maitsega naistekalugejatele või ise parasjagu mingi kriisiga kimpusolijatele võiks ehk sobida. Aga võib-olla rohkematelegi lugejatele, lihtsalt mina olen liiga noriv.

***

Piret Bristol “Päikesepoolses toas

Ka Piret Bristoli “Päikesepoolses toas” liigitub minu jaoks maagiliseks realismiks, ei, mitte maagilise realismi tavatähenduses, see on vägagi realism, aga see, kuidas see kirja on saanud, on maagiline. Raamat on žanris, mis mulle ei meeldi, nimelt enesefiktsioon. Kui palju on sest “enese” ja kui palju “fiktsioon”, ei oska ma arvata, sest ei tunne ma nii hästi ei autorit ega kultuuriringkondi. Minu jaoks polnud see ka oluline. Aga Piret Bristol on üks väga väheseid autoreid, kes on mulle suutnud ära põhjendada, miks päriselust kirjutada: “Prototüüpide kaitseks. Inimesi on maailmas niigi palju. On vastutustundetu suurendada nende arvu väljamõeldud tegelaste võrra.” (lk 118) Minategelase mõtted, tunded, motiivid, tegutsemised jne jäid mulle lõpuni võõraks ja mõistetamatuks, aga see ei seganud sugugi. Kogu tekst oli selline, et lihtsalt nautisin, kuidas sõnad ja laused olid hoolega välja valitud ja üksteise järele pikitud, kui osavalt oli detaile üles nopitud ja kui parajatesse kohtadesse olid jäänud pausid. “Kirjutan, et taasluua kadunud maailm ja muud mõtet sel mu kirjutusel pole kunagi olnud. Loetagu või mitte. Minu raamatust peab selle maailma ehedalt kätte saama. Muu mulle muret ei tee.” (lk 41) Sain selle maailma kätte küll jah, kuigi kindlasti päris mitte sellisena, nagu autor mõtles, aga mingitpidi ikka. Raamatu eeltutvustus jooksis mulle ette FB-joonel ja siit soovitaksin edasi neile, kellele mäluraamatud meeldivad. Ja neile, kes tahaksid proovida lugeda eriliselt hõrku fragmentaalset stiili. Ja muidugi tartlastele, sest Tartut on siin raamatus ikka omajagu. Ja veel — fotod raamatus on ka Piret Bristoli jagu.

Tiina Sulg

Helju Rebane “Õige valik”

Õige valik” on Helju Rebase värskelt ilmunud ulmekogumik. Raamatu sissejuhatav tekst ütleb, et kuigi Helju Rebane on eestikeelsele lugejale üsna tundmatu nimi, on tegemist staažika žanriulme autoriga. Olgu kohe alguses öeldud, et minu jaoks on Helju Rebase nimi teada juba päris mitmeid aastaid. Tema jutte on ilmunud veebiajakirjas Reaktor ning mõni neist on ka ajakirja parematest lugudest koostatud kogumiku kaante vahel paberkandjale jõudnud. Tõsi, Helju Rebase esimest eestikeelset novellikogu “Väike kohvik” ei ole minu kätte veel sattunud. Aga jõuab. Vahepealsetel aastatel on ta kirjutanud ja avaldanud vene keeles ning tema venekeelseid tekste on ka teistesse keeltesse tõlgitud. Nende teiste keeltega on mul natuke hapramad sidemed, kuid seda enam oli tore seda kogumikku nüüd kätte võtta ning autori mõttemaailma sügavamalt siseneda.

Kusjuures “kohvik”, mis oli esimese eestikeelse novellikogumiku pealkirjas, on hea märksõna värske raamatu tutvustamiseks. Helju Rebase käekiri on kerge ja lakooniline, natuke karikaturistlik ning sel moel sobib raamat imeliselt välikohvikus pärastlõunase kohvi nautimise kaaslaseks. Teate küll! See hetk, mil isegi päike jätab endast laisa mulje ning ümbritsev sumin loob meeleolu, milles on korralik annus emotsiooni, kuid mitte ülemäära palju kontraste. Minu meelest alluvad selle kogumiku kõik lood eelkirjeldatud meeleolule. Igas loos on välja mõeldud suurepärane ulmemaailm, võetud selle kontrastpunkt, kuid antud see siis edasi rahulikult ja humoorikalt. Mitte miski ei survesta lugejat ning mõte hakkab justkui iseenesest loodud maailma poole ja selle sees ringi liuglema.

Teine emotsioon, mis on kindlalt igas loos olemas, on huumor. Enamasti kasutab autor ka huumori puhul malbeid võtteid, kuid isiklikult pean tunnistama, et nii mõnegi koha peal turtsatasin valjul häälel naerma. Krüptilise silmapilgutusena neile, kes raamatut lugema hakkavad: linnapea valimise juures naersin ikka paraja kõhutäie. Kõikidel veebist leitavatel piltidelgi paistab Helju Rebase silmist mängulusti ning ehk isegi pilkamist ja selle pilgu on ta peitnud ka igasse oma loosse. Väikeseks erandiks ehk vaid kogumiku avalugu “Kõik puud ei ole ühesugused”, mis oma malbuse ja tõsisuse kombinatsioonis jäi mind isiklikult hoopis kõige enam kummitama.

Kui nüüd raamatu sisukorrale lähemalt otsa vaadata, koosneb kogumiks neljateistkümnest jutust ning ühest lühiromaanist. Kõik lood on žanrimääratluselt teadusulme lood, kuid minu meelest võiks see kogumik sobida ka neile, kes teadusulmest muidu suurt midagi ei arva. Põhjus on selles, et olgu Helju Rebase loodud maailm kuitahes tehniline, on lugude fookus alati inimesel, veelgi olulisem, inimlikul unistamisel. Ja maailmad on kiftid! Kuidas teile sobiks keskkond, kus kõik on võrdsed? Ma mõtlen, et võrdsed kuni juuksepikkuse ja kulmukarvade arvuni? Või mida suudaks korda saata üks kassipoeg, kes öösel helendab? Aga mil moel peaks valima tulevasi koloniste? Lühijuttude osas on igal jutul väga selgelt oma eripärane maailm pakkuda koos maailmast tuleneva probleemistikuga. Pikem tekst pakub vastukaaluks aga väikesi äratundmishetki, kus üht või teist mõtet on eelnevate lehekülgede valguses juba kujundatud. Ma ei hakka lugusid siin ükshaaval eraldi kirjeldama ega lahkama, jäägu see rõõm lugejale, kuid kui killukesed kokku koguda, on tulemuseks ühtlane ja terviklik kogumik.

Helju Rebase käekiri ja lause vajab lugemise alustamisel ilmselt veidi harjumist, kuid kui see töö tehtud on, leiab eest suurepärase jutukogu, mis vähemasti minu lugemislauale oli täpselt õige valik.

Mairi Tempel

Jodi Taylor “Üks neetud jama teise otsa”

Ülikooli lõpetanud Madeleine Maxwell saab uskumatu pakkumise asuda tööle Saint Mary ajaloouuringute instituuti. Mõistagi ei pühendata teda instituudi tegelikku töösse enne, kui ta on kirjutanud alla põhjalikule konfidentsiaalsuslepingule, mille rikkumisel on tagajärjed enneolematult karmid.

Kui mõni lugeja arvab, et mis sest ajaloost torkida ja see juba korduvalt hekseldatud teema, siis on kindlasti mõistlik „Üks neetud jama teise otsa” oma lugemislisti panna. See ajalugu pole kuivad faktid, see ajalugu on süvenemine ja tagasiminek füüsilisel kujul.

Tegemist on siis, nagu võib aimata, aja- ehk minevikurännakutega. Ajaloolased võtavad ette või siis pigem saadetakse tööülesandena uurima ja kinnitama, kas meile täna teada olevad ajaloolised faktid ikka vastavad tõele. Ajarännete rangeks osaks on mitte mingil juhul sekkuda toimuvasse, endast mitte jätta maha esemeid ja samuti esemeid kaasa mitte tuua. Muu osa on justkui juba käkitegu … või ehk ka mitte.

Madelaine on üks ajaloolastest, kes saab näha paiku ehk õigemini ajastuid, kuhu pole jõudnud veel ühegi inimese jalg. Nii intrigeeriv tegevus toob kaasa ka palju segadust, pettumust ja ebameeldivaid üllatusi.

Seiklused, kus on palju pingeid, ei saa lisaks jääda puutumata ka romantilistest tunnetest.

Algselt umbusuga kätte võetud seikluslik romaan sai juba üsna pea mõnusa mineku, omapärase huumori ja läbiva irooniaga väga omaseks. Raamat on täis pinevaid seiku, mille kulgu ja lõpptulemust on üsna raske ise ette aimata.

Õnneks ei ole vaja kurvastada, kui antud meeleolukas teos hinge poeb ja läbi saades rohkemat paneb ihalema. On ju teoseks mainitud olevat Saint Mary kroonikad. Tuleb jääda (pöidlad pihus) lootma, et saame edaspidi ka uusi selle sarja tõlkeid nautida.

Jodi Taylor on sündinud Inglismaal Bristolis. Ta käis koolis Gloucesteris. Taylor kolis koos oma toonase abikaasaga Yorkshire’i ja töötas Põhja-Yorkshire’i krahvkonna juures peaaegu 20 aastat, lisaks veel ka raamatukoguhalduse juhataja ametikohtadel. Momendil elab Taylor Gloucestershire’is.

Tema esimene osa romaanisarjast „Üks neetud jama teise otsa” ilmus algselt kahel veebisaidil. Käsikirja ostis hiljem Accent Press, kes avaldas kõik tema järgnevad teosed detsembrini 2018. Headline Publishing Group sai teoste avaldamise eest vastutavaks aga alates 2019. aasta jaanuarist.

„Üks neetud jama teise otsa” jõudis 21. jaanuaril 2016 USA Today enimmüüdud raamatute nimekirja. See pälvis Publishers Weekly’i tärnidega arvustuse, mis nimetas teost „a carnival ride in a world … depicted in lush detail”. Eesti keeli võiks seda umbkaudu tõlkida kui pöörast karussellisõitu maailmas, mida ilmestatud lopsakate detailidega.

Autor Wikipedias, autori koduleht, autorist H for History lehel.

Triin Võsoberg