Posts Tagged ‘ulme’

Hannu Rajaniemi “Suvemaa”

Raamatu tutvustus kõlas üliväga põnevalt ja lugema kutsuvalt: “Kaotus kuulub minevikku. Mõrv on vanamoodne. Surm on alles algus”. Ka duelli, poeesia ja pisaratega algus tõotas pingelist lugu.

Raamatu tegevus toimub 1938. aastal, Franco sahmerdab Itaalias ja keegi Džugašvili, kes eelistab, et teda Staliniks kutsutaks, juhib tervet üleeuroopalist põrandaalust vasakpoolsete dissidentide võrgustikku, teda aga jahivad Nõukogude agendid. Britid toetavad Francot. Suur Lenin on surnud ja saanud osaks 1925. aastal loodud jumalast, riiki juhtivast tehisarust, millega ühinevad surematustatute hinged. Tehisaru on võimsam kui ükski tsaar, jälgib iga oma riigi kodanikku ja paljastab halastamatu tõhususega kõik agendid, kes sisse imbuda püüavad.

Suvemaa on hiljuti surnute metropol, mis on Briti impeeriumi osa. Sinna ei pääse siiski kõik surnud, vajalik on pilet. Hispaania vabariiklaste paradiis pole veel valmis ja nende surnud kaovad ära ja hajuvad, kui nad just fašistide piletit ei kasuta.

Maapealse briti luureteenistuse nimi on Talvekoda ja suhted teispoolse Suvekojaga sisaldavad ka rivaalitsemist ja omavahelist salatsemist, ehkki nad peaksid töötama kui impeeriumi parem ja vasak käsi.

Suvemaal on kõik ehitatud hingedest, õigemini luz-kividest, mis on hajuvatest hingedest järele jäävad teemantkõvad südamikud, need on pärit eelmisest tsivilisatsioonist. Eetertektid (ilus sõna!) on raamatu tähtsale tegelasele, Suvekoja agendile Peter Bloomile, vorminud härrasmehele sobiva viktoriaanliku elamu. Selle juures on aga nipp: kui Peter on liiga väsinud ja sügavalt magama jäänud (või langenud seisundisse, mis surnutel magamist asendab), leiab ta end hommikul piinakambritaolise ruumi külmalt kivipõrandalt, sest majal on vaja teada, kes ta peremees on. Pärast turgutava vim-i joomist seintele heidetud mõte paneb piinakambri “virvendama otsekui piinlikkusest õlgu kehitades” ja endist olekut taastama. Kui Peter oma mõtted metroos laokile laseb, saab kannatada ka tema enesepilt, ühel hetkel märkab ta end kinni hoidmas äranäritud küüntega poisikese käega.

Elavad pääsevad Suvemaale alles pärast surma, surnutel on aga erinevaid võimalusi elavate hulgas käimiseks, kehaga või ilma. Kõike saab ju rentida. Ja suhtlemiseks ei pea kohale tulema, võib ektofoniga helistada. Raamatu peategelase Talvekoja töötaja Rachel White’i ema teeb seda liigagi sageli. Lisaks on sealpoolsetel võimalik näha elavate hingi (õnneks küll mitte lugeda mõtteid) ja see võimaldab tal tütrele teha nii etteheiteid (su hing on sasipuntras ja okkaline nagu kibuvits) kui ettepanekuid, kumbki pole väga oodatud.

Dimensioonideülesest majandusest ma väga aru ei saanud, ega väga ei selgitatud ka, mainiti, et antidimensionistidest majandusteadlased kirjutasid ajalehtedes tihti, et iga järgnev põlvkond peab kandma oma õlgadel järjest kasvavat surnute püramiidi (ka Racheli sissetulekust läks osa emale), kuid Racheli arvates oli eeterlikule tehnoloogiale nii palju rakendust, et mõnel erialal hakkasid surnud elavatest olulisemaks muutuma, näiteks luureteenistuses.

Ühesõnaga, sellises taustsüsteemis läheb lahti suur mäng salaagentide, topeltagentide ja vist ka kolmekordsete agentidega, mul läks vahepeal natuke sassi. Ma vist polnud piisavalt tähelepanelik ja tegelikult ma pole spioonilugusid kunagi eriti armastanud. Juba selle meeles pidamine, kes on elus ja kes surnud, nõudis teatud pingutust. Sõjapidamisviisid sisaldavad peale tavapäraste relvade erinevaid ekto-asju ja veteranide hädad, näiteks Racheli abikaasa Joe omad, annavad välja korraliku õuduka mõõdu.

Selle raamatu plussid on kindlasti originaalne idee ja hästi välja mõeldud maailmad, ma olen kindel, et mõtlen neile veel tihti pärast lugemist. Kujutlege korraks, et surmal pole mingit tähtsust – tervise eest hoolitsemisel pole mõtet, sõda ei ole põhjust karta, põlvkonnavahetusega on nagu on. Kui sõber sureb, on soovitatav helistamisega oodata päikeseloojanguni. Selline elukorraldus on midagi hoopis muud kui primitiivse meediumi abil kallite kadunukeste käekäigu järgi pärimine. Aga miinus minu jaoks on miski, millele ma ei oska õieti näppu peale panna. Võib-olla ma saaksin teist korda lugedes paremini aru, milles häda, aga kuivõrd meil siin tuleb ühe elueaga läbi ajada, ei raatsi ma seda kulutada. Võib-olla mõnevõrra on asi selles, et mulle tõesti ei meeldi spioonilood, aga see pole ainult see. Ma arvan, et lühidalt öeldes meeldis see raamat mulle enne lugemist ja pärast lugemist rohkem kui lugemise ajal.

Raamat on varustatud Joel Jansi järelsõnaga, millest saab ülevaate autori elust ja loomingust, oluline on see, et tegemist on ulmet kirjutava teadlasega – Hannu Rajaniemi on füüsik, kes praegu juhib Californias idufirmat, mis kasutab vähiravimite arendamisel sünteetilist bioloogiat ja tehismõistust. Ta kirjutab inglise keeles, ja arvestades, et see pole ta emakeel, on ta saavutanud märkimisväärse edu angloameerika ulmeruumis. Nii teadlase kui kirjanikuna on ta leidnud inspiratsiooni Jules Verne`i teostest.

Varem on Rajaniemi avaldanud veel paar jutukogu ja väga ehmatavalt füüsikaliste pealkirjadega triloogia, mis algab “Kvantvargaga” ja mille idee tekkis tal mõttemängust, kuidas saaks (tema lemmik) härrasvaras Arsène Lupin hakkama maailmas, kus varastada pole mõtet, sest kõike saab kopeerida. See triloogia on paraku saadaval vaid Tallinna keskraamatukogus.

Kaja Kleimann

David Koepp “Külmkamber”

Tundub, et oli mingi veider kokkusattumus tarbida enne meie praegust väga ebatavalist ja kriitilist eluolu (tänu koroonale), filme ja kirjandust, mille läbivaks teemaks on viirus, bakterid, seened — kõik, mis vajavad oma tegevuseks elavat hinge, soovitavalt ikka inimest.

Külmkamber” on vägagi, võiks öelda, et muhe „teaduspõnevik”. Samas on väga raske kirjeldada raamatut sõnaga „muhe”, kui peategelane külvab enda ümber võimalikult ohtralt paanikat ja segadust. Aga kui see peategelane on mõtlev ja arenev seen?!

Kõik tundub realistlik ja ebamugavalt usutav seni, kuni üks kosmosest pärit seene-eos hakkab muutuma juba targemaks kui inimene. Areneb märgatavalt kiiresti ja suunab inimolendeid oma tahtmist mööda, talle kasulikus suunas…

Peategelasi on siinses raamatus siiski veidi rohkem kui märatsev parasiit. Inimlikumad neist on pidevalt jamadesse sattuv endine vang ja nutikas üksikema.

Kõige kriitilisemal hetkel nende teed ristuvad, nimelt juhtuvad nad olema kolleegid, kellel tuleb koos maailma päästa. Appi tõttab ka juba elusügisesse jõudnud endine bioterrori osakonna spetsialist Roberto Diaz – sealjuures kõigi oma vana mehe hädadega.

„Külmkamber” on väga hea ajatäide, voolab käes kiirelt ja pakub, oma peategelase muigama paneva nutikuse kiuste, mõnusat põnevust lõpuni välja. Pealegi, tegu on romaani, mitte aimekirjandusega – seega: kes saab takistada kirjanduslikku seent mõtlemast?

David Koepp on sündinud 9. juunil 1963 USAs Wisconsinis. Tal on naine Melissa ja neli last. David on tuntud ameerika stsenarist ja filmirežissöör, kelle populaarseimateks töödeks „Jurassic Park”, „Ämblikmees” ja „Paanikatuba”. Vaata autori kohta lisa Wikist ja IMDBst.

Triin Võsoberg

Pilt pärineb siit.

Ulmeajakiri Reaktor

Alustama pean ülestunnistusest, et ülevaadet Reaktorist ei kirjuta ma mitte lugeja, vaid tegija pilgu läbi – juba mõniteist kuud aitan ma selle sisu toimetada ja kirjutan teinekord isegi mõne pala. Lugemissoovitust kirjutama asudes avastasin kummastusega, kui keeruline on võõrale publikule tutvustada midagi, mille köögiaurudes ise pidevalt ninapidi sees oled. Lõpuks otsustasin appi võtta videopildi: näitan meie tegemisi otse ekraanil ja jutustan käigu pealt, mis on mis.

Esmakontakti saateks siiski mõni rida selgitust nendele, kes kohaliku ulmemaastikuga üldse tuttavad ei ole, ja kellele nüüd ähvardab kaela sadada täiesti uus võõras maailm koos uute võõraste mõistetega.
Niisiis: Reaktor on tasuta veebiajakiri. See ilmub kord kuus ja koondab ulmejutte, ulmega seotud uudiseid, arvamusi, arvustusi, tõlkeid, lugemis-, vaatamis-, või mängumuljeid, autorirubriike, intervjuusid ning muudki ulmelist meilt ja mujalt. Kraam on värske, vahel toores, ning tähemärkide arvu ei piira mitte trükipoogna serv, vaid tegijate jaks ja ajumaht.

Sõna ‘ulme’ tähistab Eesti Ulmeühingu määratluse kohaselt “kunstižanri, milles kujutatakse maailma teadlikult ja rõhutatult sellisena, nagu see tegelikkuses ei ole.” Need väljamõeldud maailmad ja kujuteldavad nähtused võivad olla võrratult mitmekesised — ulme mõistemantli alla mahub lisaks kosmos-kombitsad-kuningriigid põhiharudele veel maailmalõpu-järgseid maastikke, ebamugavaid tulevikke, libaolendeid suurlinnadžunglis, tossavaid dirižaableid, küberagulites seiklevaid digisamuraisid…
Ka Reaktori vabatahtlikus toimetuses tegutsevad väga erinevate maitsete ja väga erinevate tõekspidamistega ulmesõbrad. Lisaks toimetuse tuumikule löövad kaasa mitmed külalisautorid ja korduvad kaastöötajad. Nii võibki juhtuda, et samas numbris väljendatakse risti vastupidiseid seisukohti ja jutuvalik toidab vastandlikke maitseid. Materjali koostamisel ei näe me vaeva peresõbralike hoiakutega — seega on Reaktor mõeldud pigem täiskasvanud lugejale.

Praegu jookseb Reaktori kümnes ilmumisaasta. Jaanuaris ajasime suure saluudiga püsti sajanda numbri ja siinse ülevaate ilmumise ajaks sai karantiini kiuste kokku ka märtsiväljaanne.

Siin on lingid videos kõlanud soovituste juurde:
Kaks pistet rebase jalga” (Mairi Laurik)
Müür” (Andrei Samoldin)
Mustade Inglite Armee” (Leila Tael-Mikešin)
Mitmekihilisem” (Heinrich Weinberg)
Venuse sünd” (Jaagup Mahkra)
Paljasjalgsed” (Meelis Ivanov)
Teene võlgu” (Toomas Krips)
Neljatuulekõlad” (Tea Roosvald)
Kollased silmad öös” (Artur Räpp)
Põrgutee” (J. J. Metsavana)
Parempööre” (Joel Jans)
Das Kulturkonflikt” (J. J. Metsavana)
Gurja ja kosmos” (1695)
Mamma” (Bix Pokupoeg)
Intervjuu: Priit Öövel räägib „Tumedatest Tundidest“ (loe ka Triin Võsobergi kuulamissoovitust!)
Intervjuu: Alastair Preston Reynolds

Muidugi on lugemist väärt materjali palju-palju rohkem, kui ühekorraga nimetada jõudsin või tihkasin (mainimata jätsin muuhulgas paljud jutud, mille valmimisel olen ise käed külge löönud). Samuti olen vanemates aastakäikudes sonkides leidnud põnevaid maiuspalasid, mida teadlikult ei oleks osanud otsida. Näiteks “Hilise lõikuse” rollimängukroonikad ja Jüri Kallase ulmeajakirjade-ülevaated (klõpsake autori nimel — siis kuvatakse sama autori kõik postitused).

Ma ise kirjutan pea iga kuu ülevaate mõnest veebikoomiksist või -sarjast.

Soovitan lõpetuseks veel kahte artiklit. Esiteks Jüri Kallase põhjalik ülevaade tema koostatud Eesti ulme bibliograafiast — andmebaas, mis ei saa kunagi valmis ja mis pakub põhjatult avastamist. Ja teiseks Reidar Andresoni kirjutis Tartu ulmekirjutamise töötubadestkuna ajakiri Reaktor on ühiskirjutamistega tihedalt seotud!

Laura Loolaid

Kaastöid, arvamusi, uudiseid, häid mõtteid võtab Reaktor vastu sellel aadressil:

Hea vana utoopia — Aldous Huxley „Hea uus ilm“

Aldous Huxley oli laialdaselt tuntud intelligentsusega inglise kirjanik, kelle romaan „Hea uus ilm“ nägi ilmavalgust 1932. aastal – kahe maailmasõja vahelisel perioodil, ajal, mil maailm vaevles suures majanduskriisis. Inglise keeles on teose nimeks „Brave New World“, mis annab minu arvates veidi paremini edasi teose olemust. Huxley oli üks juhtivaid figuure 20. sajandi teaduse ja tehnoloogia võidukäigu lahtimõtestamises.

„Hea uus ilm“ on oma olemusel utoopia, milles on saavutatud ideaalühiskond, kuid minu arvates on utoopia ja düstoopia oma sügavamas olemuses samad kontseptsioonid. Teoorias on utoopia ja düstoopia erinevad, kuid kui praktikas oleks vaja jõuda mitte-utoopilisest maailmast utoopiliseni, peaks rakendama düstoopiale omaseid rõhumismeetmeid. Öeldakse ka, et armastusel ja vihkamisel on õhkõrn piir, nende allikas pärineb samast kohast – nii võiks võrrelda ka utoopiat ja düstoopiat, millest üks peaks olema positiivne nähtus ja teine negatiivne.

Romaani „Hea uus ilm“ ideaalühiskonnas vormitakse kõik inimesed juba eos ette vastavalt selliseks, millised on nende tulevikuülesanded. Geenitehnoloogia kannab hoolt selle eest, et iga ühiskondliku klassi liige saab väärilise kehaehituse ja ajumahu. Ja kõik on õnnelikud – oh kui õnnelikud! Kõik on õnnelikud, sest puhata saab imelise soma tableti abil, mida jagatakse tehtud töö eest. Üks kõrgeima klassi esindaja, Bernard Marx, tunneb end sellises ühiskonnakorralduses tulnukana ning otsustab ette võtta reisi reservaati, kus mittereguleeritud elu on säilinud. Reservaadis kohtab Marx Johni, kelle toob uudistama seda head uut ilma.

Kõige esimesena hakkasid silma Nõukogude Liiduga nii otseselt kui ka kaudselt seotud nimed – Trotsky (eesti keeles nimekuju Trotski), Lenina, Marx, Engels. Ka George Orwelli düstoopias „1984“ oli kaudselt vihje Nõukogude Liidule – Orwell tõi kasutusele tuntud kujundi 2+2=5, mis seostus NSV Liidu viisaastakuplaani täitmise nelja aastaga. Võib oletada, et düstoopiakirjanikke paelus nii väga just Nõukogude Liit, kuna see oli riik, mis oli nende ettekujutuses kõige lähemal düstoopialikule elukorraldusele, kuigi seal lubati utoopiasarnast ühiskonda. Oma olemuselt tundub aga „Hea uus ilm“ 21. sajandil palju realistlikum kui Orwelli romaan, kuigi Huxley kirjutas oma teose 17 aastat varem.

Huxley mängib kohati kahe narratiivi samaaegse kasutamisega, mis nõuab lugejalt tähelepanu ning muudab lugemise haaravaks. Lisaks Nõukogude Liidu ja marksismiga seotud riigitegelaste nimede kasutamisele leiab tekstist ka karakteri nimega Darwin Bonaparte – seega on romaanis eristatav ajalooline kiht. Romaanis on kesksel kohal ajalooline tegelane Henry Ford, kes sai kuulsaks masstootmisega ning kelle nime kasutatakse tavakeeles samamoodi kui sõna „jumal“ (näiteks väljend „Tänu Fordile!“). Kirjandusliku kihi tekitab paralleelsus Shakespeare’i teostega, mille fragmente reservaadist pärit John pidevalt ette kannab. Kolmas kiht on samuti seotud Johniga ning see on religioosne kiht – jumala otsing. Johni teekonda võib mõneti võrrelda Jeesuse teekonnaga.

See, mis teeb teose kõhedaks, on hinge väljarebimine ühiskonnast. Kõrgkultuur, -kunst ja vabadus ohverdati stabiilsuse ja õnne jaoks. Inimesed ei ole hetkekski üksi, et omaette mõelda. Kõik on kõigi omad. Väärkoheldakse armastust ning võetakse ära laste sigimise ja kasvatamise alustalad – ema, isa, perekond, kodu — ning selle asemele jäeti väärastunud kuuluvustunne. Isegi kui romaani lugeja mõtleb, et kuidas saab küll sellises olukorras õnnelik olla, siis karakterid ei oskagi millestki muust unistada. Kõik muutused on nende jaoks stabiilsuse vastased. Kui pole muutusi, pole ka arengut, kuid nende eesmärgiks ei olegi enam areneda. „„Õnnelikud noormehed!“ ütles kontrolör. „Vaeva säästmata on püütud teie elu kergendada – kaitstes teid niipalju kui üldse võimalik igasuguste emotsioonide eest.““ Mis jääb seega alles elamise ilust ja valust, kui ka emotsioonid on tühipaljas stimulatsioon droogidest?

Aldous Huxley „Hea uus ilm“ on realistlik utoopia, mis hoiab lugemas ning paneb mõtlema inimeseks olemise ja elu väärtuste üle. Romaanis on mitmeid alakihte ja paralleelsusi, mida on põnev avastada. Ma loodan siiralt, et tulevikus ei liigu ringi 96 (see olevat viljastamismasina ülempiir) samasugust tehnoloogiliselt modifitseeritud inimesesarnast olendit, vaid inimeseks arenemine jääb puutumatuks teekonnaks.

Laura Nemvalts

Tumedad tunnid

Eelmisel suvel sain täiesti juhuslikult kuulda podcastist „Tumedad tunnid”. Õigupoolest polnud mul täit arusaamagi, mida kujutab endast üks “podcast” — seni olin arvanud, et eks ta üks raadiosaate laadne toode ole.

Proovisin siis minagi, vahelduseks klappidest tulevale muusikale, vahetada kanalit. Kõndides oma üle 10 km pikkuseid linna- või maastikuretki, sobiski antud formaat nagu rusikas teadagi kuhu. Nii märkasin üsna pea, et ligi hakkab hiilima paanika — kõik aastaga välja antud lood ähvardasid peagi kuulatud saada. Tegelikult sain hiljem aru, et eks see järgmise “kuuldemängu” ootamise aeg kõikse magusam olegi. Ja küll siis on kibelemist jälle klapid pähe ja jalad õue poole suunata.

Minu suurimad tänusõnad Priit Öövelile — no mida minusugused küll ilma tema entusiasmita teeks? Samuti on tema vokaal vägagi oodatud kõrvu paitama, ära ei maksa unustada ka Aiky Pennot ja mitmeid külalishääli. Eriliselt mõnusat äraolemist pakkus suvine ettelugemine lõkkepraksumise saatel. Meenub, et Öövelil on õnnestunud nii geniaalselt hästi valida/teha heliefekte, et olen jäänud tänaval kordi peatuma ja ehmatusega õhku vaatama, et kustkohast see vares nüüd üle pea, sellise kisa saatel vuhises… teadagi.

Kui olin alles laps, siis nädala oodatuim hetk oli minu jaoks R2 raadiolainel Mario Kivistikpou mahe hääl. Julgen pakkuda, et just temast on saanud ka Öövel ise innustust, et hakata mõnusaid (eriti kodumaist) õudus- ja hirmulugusid ning ka fantaasiatekste edastama.

Nüüd on asi siis nii kaugele arenenud, et elu on meile mänginud kätte hetke, kus raamatukogud on suuresti suletud, raamatupoodi ehk nii palju momendil ei juhtu, aga midagi tahaks hingele… No mida paremat siis veel tahta ja oodata?! Löö aga aadressiribale “Tumedad tunnid” ja leia endale kõikse parem väljund ja abimees, mille kaudu lugusid neelama hakata!

Saades aru, et oled sellise formaadi kuulaja tüüpi ning tehtud töö ja vaev pakub ka sulle rahuldust, siis teadmiseks, „Tumedad tunnid” on puhtalt omaalgatuslik ettevõtmine ja mingeid tasusid selle eest ette pole nähtud. Küll aga on igal kuulajal võimalus omalt poolt panustada jätkusuutlikkusse tegevusse, toetades podcasti igakuiselt (otsekorraldusega). Loe sellest kindlasti lähemalt: http://www.tumedadtunnid.ee/p/toeta-meid/

Alustuseks soovitan külastada lehte: http://www.tumedadtunnid.ee/ . Samuti hüppa läbi: https://www.youtube.com/channel/UCzsUWo6yozsjPOrc5xoyfIQ või https://open.spotify.com .

Priit Ööveli näol on tegemist, kes veel ei teadnud, muusikuga ja külalisnäitlejaga Teoteatri ridades.

Pakun lugemiseks välja ka veebiajakirja “Algernon” intervjuu Tumedate tundide autori Priit Ööveliga: http://algernon.ee/node/1052 ja ajakirja “Reaktor” intervjuu: https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-priit-oovel-raagib-tumedatest-tundidest .

Triin Võsoberg

Foto pärineb siit

William Gibson „Agency“

Seekordne lugemissoovitus tuleb taas ühe mu lemmikkirjaniku kohta: William Gibsonil ilmus äsja raamat pealkirjaga „Agency“ (eesti keeles „Esindus“ on sisuliselt täpsem vaste, kui otsetõlge „Agentuur“). See on teine raamat tema viimasest sarjast „The Peripheral“ (ehk „Perifeerne“ eesti keeles).

William Gibson on tuleviku kohta öelnud, et see on juba kohal, see lihtsalt ei ole ühtviisi jaotunud ja nii ei pruugi me seda veel sarnaselt kogeda. Gibsoni seletus käib tema loomingus kujutatud tulevikkude kohta, ning kindlasti ka viimase sarja kohta. „Esinduse“ sündmustik toimub tänapäeva San Franciscos 2017. aastal, kus Ameerika Ühendriikides on äsja presidendiks saanud Hillary Clinton ja tulevikus, 22. sajandi esimese poole Londonis. Mõlemal juhul on maailm digitaalne ja võrgustunud, nähtused andmestunud. Võimalik on ajas rändamine ja kuna 22. sajand ei ole väga elamiskõlbulik, siis üritatakse sealt tegeleda alternatiivsete minevike loomisega. Lootuses, et mõni teine ajajoon kulgeb teisiti.

Gibson on läbi aastate suutnud ette näha neid arenguid, kuidas järgmised tehnilised lahendused (küberruum, virtuaalreaalsus, liitreaalsus) ühiskonda muuta võivad ja sellega pälvinud muuhulgas tiitlid, nagu prohvet või „an astounding architect of cool“. „Esinduse“ üheks peategelaseks on tehisintellekt nimega Eunice. Gibsoni kujutus tehisintellektist lähtub just sellest teooriast, millest ta kaasajal arvatakse välja kasvavat ja väga põnev on autori spekulatsioon võimalusest, kuidas see teoks saab.

Olgugi „Esindus“ sarja teine raamat, siis William Gibsoni raamatuid ega sarju ei pea lugema järjest. Ühes sarjas on sama maailm ja osad tegelased ka, kuid lood ei ole nii kirjutatud, et peab järjest lugema – Gibsoni lugemist võib alustada ükskõik millisest tema raamatust. Ja lugeda tasub, sest ta suudab kõigist neist kaasaegsetest poppidest vidinatest ja lahendustest kirjutada väga arusaadavalt, ning muidugi ka kaasahaaravalt.

Lõpetuseks viide ühele värskele intervjuule autoriga: William Gibson: „I was losing a sense of how weird the real world was“ The Guardianis.

Mai Põldaas

Berit Sootak “Viimane hingelind”

Lugu noortele ulme- ja esoteerikahuvilistele. Lugejad saavad teada, et meie hulgas liigub poisse ja tüdrukuid, kes pole normaalsed ehk tavalised.

Raamatu peategelane Mirtel (hilisem Säde) on hädas iseendaga — näeb õudusunenägusid, teda tabavad seletamatud nõrkusehood ja kummalise sisuga kujutluspildid. Arstide diagnoos on alguses depressioon ja pisut hiljem vaimuhaigus.

Ühel päeval muutub tüdruku elus kõik — tema hingearst saadab ta kaugesse Eestimaa paika (Veriorale — on selline koht tõesti olemas!) ravile. Kohale jõudnud tüdrukule antakse uus sümboolne nimi ja elumuutus võib alata. Säde leiab uues koolis sõbratari ja talle määratakse abistaja — vaimne teejuht Kaur. Raamatu autor on kirjutanud loo saladustest ja esimesest armastusest. Lugejate otsustada jääb, kumba on raamatus rohkem, kas saladusi või tundeid.

Küllap on lugejatel põnev, sest nägemusi, aimdusi ja veidraid kokkusattumusi on elus ette tulnud meil kõigil, iseasi on kuidas me neid endale seletame. Võibolla on vaimude ja hingede maailm tõesti kusagil lähedal olemas ja ehk vaatavad lahkunute silmad meie igapäevaseid tegemisi pealt ja toetavad, kui juhtume komistama.

Lugege ja kuulake, kui teiega kõneldakse!

Ädu Neemre