Posts Tagged ‘ulme’

Vesi mäletab aega, mille inimkond kord unustab. Emmi Itäranta „Vesi mäletab“

Emmi Itäranta „Vesi mäletab“ (Koolibri, 2014)

Emmi Itäranta debüütromaan „Vesi mäletab” viib lugeja aega, kus praegu erinevatel konverentsidel käsitletavad loodusprobleemid on saanud tõsiasjaks. Vesi on üle ujutanud paljud tihedalt asustatud rannikualad, päikesekiirgus jõuab palju eredamalt maale ning inimkond ei mäleta enam, mida kujutab endast valge lumi. Piiratud mageveevarusid kontrollivad sõjaväelased ning kõige suurem mõeldav kuritegu on puhta vee varjamine.

Esimese asjana köitsid mind tegelaste nimed. Raamatu peategelaseks on Noria Kaitio, kes on teemeistri laps. Tegu on soome autori raamatuga ning tegevus toimub Soome territooriumil, kuid tegelaste nimed on pigem aasiapärased. Nimed on neutraalsed ja ka tegelased ei anna kohe teada, mis soost nad on. Nii Noria kui ka ta parim sõber Sanja on tüdrukud, mitte vanemad kui 20-aastased, kuid aeg, milles nad elavad, on muutnud noored naised tugevateks isiksusteks. Samas pole ka selles ajas kadunud soolised stereotüübid – Norialt küsiti tema küpsustseremoonial, miks ta arvab, et naine võib edukalt teemeistrina tegutseda. Tugeva karakterina ei lasknud Noria ennast sellest kuidagi häirida. Allesjäänud maailma keskuseks on kujunenud Xinjing ja sellepärast võib oletada, et Aasia kultuuri säilis rohkem kui Euroopa oma, mis selgitab ka nimede aasiapärasust. Praegu oleks mõeldamatu Soomes tee kasvatamine, kuid kliimamuutuste ja Aasia kultuuri pealetungi tõttu oli see raamatus täiesti reaalne.

Raamatu keskne tegelane on vesi – vesi, mis on kõigist elementidest kõige muutlikum; vesi, mis on surma liitlane, sest vett ja surma ei saa lahutada. Nautisin autori tundlikke ja sügavamõttelisi pühendusi veele, need tekitasid muinasjutulise õhustiku, kuid iga sõna pühendustes oli sulatõsi. Need panid lugejat vaatama peeglisse – inimesed ise koosnevadki veest, kuid kui palju me veest hoolime, kui palju me sellele mõtleme? Mitte palju. Hakkasin tahtmatult kontrollima, kui palju vett ma ise kulutan. Peategelase ja vee suhe oli väga eriline, teemeistri ametit poleks ilma veeta, ilma veeta lihtsalt ei saaks teed teha. Noria teadis veest tohutult palju ja nii suur seotus veega maksis talle ka omal moel kätte. Ta teadis, et mitte keegi ei saa olla vee valitseja, ei tema ega ka sõjaväelased, sest vesi valitseb ise kõigi üle. Leian, et pealkiri „Vesi mäletab“ on väga asjakohane, sest vesi valitses ka seda romaani.

Lugedes ei saanud ma lahti tundest, et kõiki sündmusi ja inimesi varjutab hall nukruseloor. Samas pole ka midagi imestada, sest kuidas olla õnnelik maailmas, kus valitseb tohutu veekriis, kus inimesed on haiged ning kus olukorra paranemist pole loota. Maailmast olidki sõna otseses mõttes järele jäänud ainult tolm ja lootusetus, kuid selle keskel seisis peategelane, kelle sees valitses mässaja hing ning kes uskus, et midagi peab siin maailmas veel leiduma, kuskil peab olema veel paiku, mis pole selle tumeda loori alla jäänud. Mingi ürgne jõud hoidis teda otsimas ja üritamas. See säde Noria sees ei lasknud raamatu melanhoolsusel rõhuvaks muutuda ning hoidis erksana. See säde ei lasknud raamatut käest panna ning hoidis lugemas.

Noria ja ta sõber Sanja käisid tihti plastikarjääriskohas, kus endismaailma asjad kasututena vedelesid, oodates teiste kasutute asjadega sulandumist. Ühel hetkel tabas mind äratundmine – R. Brautigani romaanis “Arbuusisuhkrus” olid samuti Unustatud Asjad, mille otstarvet keegi ei teadnud ning mis olid pärit justkui teisest maailmast. Ma ei tea, kas Emmi Itäranta sai sellise paiga loomiseks innustust just „Arbuusisuhkrust“, kuid mingeid paralleele saab nende teoste vahele tõmmata küll. Võib-olla planeet Maa ongi kunagi kasutute asjade hoiustamiskoht, sest inimesi, kes mäletaks nende otstarvet, enam pole. Tagasi plastikarjääri juurde minnes – tore oli mõistatada, mis asjad need on, mida Noria ja Sanja karjäärist leidsid ning mida autor osavalt kirjeldas. Alguses tundmatuna paistnud ese hakkas lause arenedes järjest kuju võtma ning lõpuks tuli arusaamine – ah see on see! Nad leidsid nii CD plaadid, kõlarid kui ka raadio. „Vesi mäletab” tegelaste peamiseks suhtlusvahendiks oli kommunikaator – keeruline masin, kus igal inimesel oli enda ID. Kommunikaatori olemasolu tekitab küsimuse, et kui inimesed oskasid nii keerulise masinaga ümber käia, kuidas polnud siis isegi kõige tavalisem raadio nende mälupilti alles jäänud. Miks olid inimesed ära unustanud kõige algelisemad ja lollikindlamad seadmed? Põhjus võib peituda nii autori loogikaveas kui ka tõsisasjas, et kui sõjaväelased varjavad puhast vett, võivad nad maha salata ka raadio ja kõlarite olemasolu.

„Vesi mäletab” on väärt lugemiselamus, sest kogu loodud maailm oli külmavärinaid tekitavalt tõeline ja käegakatsutav. Raamat paneb lugejat mõtlema, mida ta ise taolises katastroofilähedases olukorras teeks ning milliseid valikuid langetaks. Teosed, mis on kirjutatud kaugest minevikust või teadmata tulevikust, on kirjaniku jaoks alati väljakutsed, sest luua tuleb usutav maailm. Selle väljakutsega sai Emmi Itäranta väga hästi hakkama.

Laura Nemvalts

Advertisements

Tosca Lee “Järeltulijad”

Emily Porter on 21-aastane noor naine, kes otsustab loobuda oma senistest mälestustest ja alustada elu n-ö puhtalt lehelt. Selleks on ka mõjuvad põhjused. Pole ta ju ometi tavaline inimene tänavalt, ei, tema soontes voolab vägagi mõjuvõimsa ja dramaatilise elukäiguga Ungari aadlidaami – Erzsébet (Elizabeth) Báthory – veri. Kui lihtne saab olla sellise vereliiniga järeltulija elu? Just sellele saab vastus antud vägagi põneva romaani esimeses osas.

Emily on kurikuulsa – väidetava – sarimõrvari, kellele peetakse jahti,  järeltulija. Eksisteerib teatav salaselts, mis on võtnud endale ülesandeks kõrvaldada kõik „Verise Krahvinna” järeltulijad. Nii polegi peategelane kunagi näinud isegi oma bioloogilist ema, ta on elanud näiliselt turvalist elu kasuvanematega. Emily pole siia ilma sündinud ka ilma võimu näitavate anneteta. Tema oskus seisneb inimeste mõtete kontrollimises.

Enda mälu otsustab Porter kustutada just oma lähedaste kaitseks. Mida vähem inimesi teab tema valduses olevate saladuste kohta, seda suurem on tõenäosus elusid hoida. Paraku ei õnnestu see tal kuigi hästi. Peadpööritava kiirusega kulgevast raamatust saab vastuse ka küsimusele, kes on tema isiklik jälitaja, salaseltsi liige, kes on määratud just nimelt Emilyt siinsest elust kõrvaldama, ja kui hästi ta sellega toime tuleb.

Tegemist on raamatuga, mida on raske käest panna ja veel raskem on jääda ootama järge.

Autor Tosca Lee on sündinud 1969. aasta 1. detsembril Ameerika Ühendriikides, tema isa on korealasest emeriitprofessor Sang Moon Lee. Lee on õppinud klassikalist balleti ja lisaks on ta ka andekas pianist. Ta on Ameerika ühtede enimmüüdud ajalooliste romaanide ja üleloomulike thrillerite autor. Tema koduleht asub http://toscalee.com/.

Triin Võsoberg

Anna Smaill „Kellamäng”

Kujutage endale ette maailma, kus muusika on nii tähtis, et inimeste suhtlemisviisiks on valdavalt laul (mida sageli saadetakse käemärkidega nagu jo-le-mi’s) ja pillimäng. Isegi teed juhatatakse stiilis: mine otse kuni esimese kadentsini ja pööra vasakule, pärast trioole otse kuni lahenduseni toonikas. Aega arvatakse katoliku tunnipalvete järgi, päev algab matutiiniga ja lõpeb vespriga. Turg on täis viise, nii et juba kaugelt on kuulda nii sulanud nelja juustusorti marineeritud kurgiga täisterapätsil, kottide kaupa õunu kui ka gallonite kaupa siidrit. Kõlab justkui imekaunilt? Kahjuks pole asi üldse nii tore. Raamatu tegevus toimub nimelt düstoopilises maailmas, kus matutiini ajal kuulavad inimesed koos Kellamängu, mis kuulutab antifoni vormis Ainutõde, milles „kõik annavad alati õigeid vastuseid, kõik ühtemoodi ja ühesuguseid”. Juba sõna „ainutõde” kõlab õõvastavalt ja pähe tulevad kujutluspildid Põhja-Koreast või nõukogude ajal linnaväljakutel kõrgunud megafonidest, millest ei kõlanud sugugi ainult klassikaline muusika, mida poiss jalgrattal kuulamas käis. Õhtune Kellamäng on piisavalt tugev, et inimesed põlvili suruda. Raamatu edenedes selgub, et just Kellamäng ongi see, mis võtab inimestelt mälu. Mäletamiseks hoiab rahvas kramplikult enda ligi mälestuste kotikesi, ent ka nende abil pole mälestused kuigi selged. Oma töid teevad ja igapäevaeluga saavad nad hakkama kehamälu abil – keha teab, millal panna maha lillesibulad või lisada supile soola. (Minu jaoks on see kõige väheusutavam selles loos nii mitmete elualade jaoks.) Kooli vist üldse polegi, sest juttu on ainult sällidest ja meistritest nagu keskajal, kirjasõna jääb Ebakõla aega. Ainutõe tseremoonial lauldakse: ”ahne röögatult on keel”; raamatuid enam ei ole, nende kohta pole isegi sõna olemas. Mul on väga raske uskuda, et põlvest põlve edasi antavaid kogemusi (nt pillide valmistamisel) saab ainult kehamällu talletada. Aga nii selles maailmas on. Seda maailma valitseb Ordu Tsitadellist, mis on heliisolatsiooniga kaitstud. Ordu vastu on võidelnud Kaarnagild, mis aga on peaaegu hävitatud.

Tegevus toimub Londonis ja Oxfordis, teismeline minategelane Simon on pärit Essexist ja tuleb pärast vanemate surma Londonisse ülesandega, mida ta aga ei mäleta. Pole teada, kas selline Ordu juhitud eluviis kehtib terves maailmas või ainult Inglismaal. Tegevusaeg on pärast Ebakõla aja suurt, Turmaks nimetatud katastroofi, mis on hävitanud tehnoloogia – autodest ja „elektrikkest” on järel vaid surnuaiad. Ordu ütleb, et on avanud inimestele võimaluse kogeda kõrgemat, kestvat ilu, nende eesmärgiks on tagada kord ja harmoonia olevikus. Tulevikku pole. „Edaspidi”, mõtlen ma. „Pärisuunas sõna aja kohta, mis veel ees seisab. Mis juba iseenesest on teotufoonia. (Teotufoonia tähendab selles kontekstis täiesti ilmselt blasfeemiat. Suurim teotufoonia on rääkida ajast enne Kellamängu.) Enne Kellamängu oli aeg, kus seda sõna kasutati.”

Teine peategelane on Lucien, kes aitab Simonil tema mälestusi taastada. Juttu tuleb ka sellest, et paljud inimesed on olukorraga rahul. Ja need, kes ei ole, ei pruugi seda järgmisel päeval mäletada.

Raamat on huvitavalt kirjutatud ja kuigi see sisaldab mõnevõrra (eriti sageli omadussõnadena kasutatavaid) muusikatermineid, ei tohiks need kellelgi lugemist takistada, eriti kuna esmamainimisel on need joone all tõlgitud. Väljamõeldud maailm on samuti huvitav ja kuigi mälust kirjutatakse väga palju, on sellest kirjutamine alati asjakohane, viimati loetutest meenub kõigepealt tänavu ilmunud Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane”, kus inimeste mälestused uttu kippusid hajuma.

Väga palju rohkem ei saa sisust enam kirjutada, sest see muudaks lugemise ebahuvitavaks, aga märgin paar ebakõla, mis silma torkasid.
Kui keegi õieti eelmist päevagi ei mäleta, kuidas siis saab olla üldteada, et enne Kellamängu olevast ajast mõtlemine on teotufoonia? Või et üldse oli mingi aeg enne Kellamängu?
Ordu liikmeid tundub olevat kuidagi ebaproportsionaalselt vähe tavainimestega võrreldes.
Natuke vähe läbimõeldud koht minu jaoks oli ka see, kus minategelane Simon leidis raamatu, kus ei olnudki noote, vaid „lehekülgedel roomavad inetud, võõrad, musta värvi koodi kujundid”, millest ta ei leia ühtegi mustrit ega rütmi, ometi meile antakse pealkirjad teada: „Akustiliste relvadega seotud väidete analüüs”, „Kogu keha haarav vibratsioon ja inimese närvisüsteem” jne.
Veel mõtlesin ma sellest, et kõik inimesed ju ei ole musikaalsed ja kuidas siis nemad hakkama saavad. Ja üldse tundus mulle, et vaatamata natuke rohkem kui 300 leheküljele jäi raamat veidi õhukeseks – nii mõnigi asi oleks võinud olla rohkem lahti kirjutatud, eriti Ordut puudutav osa.

Siiski on see debüütromaani kohta tore saavutus ja seda võib julgelt soovitada. Mõistagi on autoril muusikaharidus.

Kaja Kleimann

Ernest Cline “Valmistub esimene mängija”

Raamat, mille valisin sisututvustust lugemata. Kui aus olla, siis ega ma ainult pealkirja ja kujunduse järgi seda raamatut ei valinud, autori nimi ei öelnud mulle midagi, aga tõlkija nimi andis lootust, ma uskusin, et päris jama Raul Veede küll tõlkida ei viitsiks.

Nii et jah, jama see ei ole, aga korraliku kiiksuga küll :) Ja mu meelest selleks, et lugu nautida, võiks ka lugejail olla mingeid kiikse. Väike valik (sulgudes minu skoor):

  • küberpungivaimustus (olemas, päris priske)
  • YA raamatute taluvus (enamvähem olemas)
  • 80-aastate popkultuuri teadmised (no nendega on niglamini, ühtteist nagu oleks, aga kohati on suured valged laigud, eriti filminduse kohal)
  • orienteerumine mängudes (sellega ei ole kuigi hästi, aga ma olen proovinud nii D&D-d kui larpi kui mõnda arvutimängu, niiet üldjoontes saan aru, millest jutt käib)
    mängulust (seda vahel lauamängudesse jagub)
  • otakude mõistmine (lugesin just Linus Jonkmani “Introverti” ja olles ise ka küllalt introvertne, siis nooh, jaah)
  • loo põnevus on olulisem kui loo usutavus (sellega on nii ja naa, antud loo puhul jaa)
  • ladusa tõlke hindamine (no ma vahel ei pane tähele, a siin kiidaks küll)

Hoogne seiklus, mida lugeda on tore, aga mis lõpuks jätab kuidagi tühja tunde…

Kaanekujundajatel on aga lõbu laialt olnud:


Lisalugemist:
J. J. Metsavana Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-valmistub-esimene-mangija
Jaan Martinson Eesti Päevalehes http://epl.delfi.ee/news/martinson/raamatublogi-virtuaaltulevik-on-oudne-ja-ponev?id=78305970
17 Things We Learned at the Ernest Cline #BNAuthorEvent https://www.barnesandnoble.com/blog/17-things-we-learned-at-the-ernest-cline-bnauthorevent/

Steven Spielberg teeb parasjagu raamatu põhjal filmi, film peaks kinokõlbulikuks saama järgmise aasta märtsis. Link IMDb-le.

Tiina Sulg

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane”

Koidu Ferreira on uus nimi eesti ulmekirjanduses. Autor on juba aastakümneid Eestist eemal ja elab praegu Prantsusmaal, seda toredam on tema otsus eesti keeles kirjutama hakata.

Raamat on kavandatud neljaosalisena ja mõeldud noortele. Seega ei tarvitse mul häbeneda, et teismelise armuhullust puudutav osa mulle üpris vaevaline lugeda oli. Ega ma pole surmkindel, et see noorigi pikapeale ära ei tüüta, eriti kui arvestada, et erinevalt meie kaasaja noortest puudub peategelasel arusaadavatel põhjustel igasugune seksuaalkasvatus ja ta ei saa õigupoolest arugi, mis see täpselt on, millest ta puudust tunneb või mis tema kehaga toimub. Aga väljamõeldud maailmad meeldisid mulle väga, eriti see ilus paralleelmaailm.

Lugu saab alguse inimeste maailmas, mis on kolinud maa-alustesse baasidesse, kuna päike on kõik elava maa pealt ära põletanud. Maa pinnal käiakse ainult öösel, et kahe baasi vahel liikuda, kuid teisest baasist pole juba ammu midagi kuulda olnud, ja peategelase Cordevia vend, kes sinna suundus, on juba üle aasta kadunud. Imekombel lubatakse Cordevial ja teda saatval kahel tütarlapsel venda otsima minna. Teel kohtubki ta salapärase ja ohtlikult võluva Clayga, kes päästab tema elu ja kelle nad omakorda tema elu päästmiseks baasi kaasa võtavad.

Maa-alune ühiskond elab rangete reeglite järgi, on kõrgtehnoloogiline ja hoiab rahvastiku arvu range kontrolli all. Kehalised kontaktid sugupoolte vahel on rangelt keelatud, lapsed sünnivad geneetiliselt sobivaimatele vanematele ja viljastamine on kunstlik. Vastukaaluks inimeste maailmale on Clay pimestavalt värviline maailm, kuhu Cordevia end vaatamata Clay protestidele kaasa pressib. See on sõnulseletamatult kaunis, täis imelisi lilli ja loomi – mida kaunimad, seda ohtlikumad. Inimesel on selles maailmas ohte tundmata peaaegu võimatu ellu jääda. Kasu on vähemalt sellest, et paralleelmaailma maastikud on kõik samasugused nagu Maal. Selle maailma isandateks on teepiad – kõigiti nagu inimesed, kuid neil on võime võtta mistahes elusolendi kuju. Teepiate elu põhineb mängul ja jahil, nende eesmärk on oma karja võimalikult suurena hoida, ja selgub, et nende pärast pole selles maailmas juba tuhat aastat olnud inimesi – inimesi jahtida oli kõige huvitavam, kuna nad olid kõige intelligentsemad. Peale teepiate on kõige intelligentsemad loomad apanusad, imeilusate hobuste moodi elukad, kes ei erita lõhna ja on rahulikus olekus nähtamatud, nende hambad on teemantidest ja nad söövad kõike peale kulla, nii et neid hoitakse jahtide vahepealsel ajal kullast aedikus. (Muuhulgas on nende väljaheide ka selle maailma üks parimaid magustoite!) Kuld kaitseb ses maailmas üldse kõigi ohtude eest, teepiate laste toad vooderdatakse seest üleni kullaga, keegi ei julge enne abielluda, kui on piisavalt kulda varunud. Otse loomulikult osutub Clay klannipealiku pojaks, nagu Cordevia isegi on baasi tähtsaimate isikute tütar. Ette tuleb suur hulk seiklusi, mida ära jutustada ei tahaks. Peale fantastiliselt kirju floora ja fauna on palju tähelepanu ja vaeva pühendatud ka teepiate ühiskonna kujutamisele. Jääb mulje, et teenijarahvast teepiad pole üldse nii verejanulised, justkui see käiks kaasas pigem seisuse kui liigiga. Klanniliikmete staatust märgib riietuse värv, mida kõrgem seisus, seda tumedamad toonid.

Kui tahaks norida, siis võiks ju üht-teist ebaloogilist leida, mind kui keelele palju tähelepanu pööravat isikut võiks näiteks häirida, et Clay ja Cordevia vabalt teineteise keelt räägivad, ehkki ühest maailmast inimesed juba 1000 aastat puuduvad. (Selle ajaga muutuks ka kõneldav keel tohutult.) Aga see oleks mõttetu norimine, sest nii ei saaks lugu rääkima hakatagi ja paralleelmaailmades sama keele rääkimine on ulmekirjanduses täiesti tavaline nähtus. Mõnda teist häiriks kindlasti palju rohkem küsimus, et mis koostisega see inimeste maailma atmosfäär õieti on, kui kogu planeedil pole ühtki taime ja see on tuhaga kaetud. Ja ma tahaks loota, et järgmistes osades oleks inimeste ja teepiate karakterid ja psühholoogia sama huvitavad jälgida kui esimese osa taimed-loomad.

Mind tõesti huvitab, mis edasi saab, niisiis tuleb jääda järgmisi osi ootama.

Kaja Kleimann

Meelis Friedenthal „Inglite keel“

„Inimene otsib kõigist asjadest seoseid, igasugusest asjast võib märk saada ja kõik asjad muutuvad tähenduslikuks.“ (lk. 165) Tiina Sulg kirjutas juba keset suve sellest omapärasest raamatust ja seostest, mis tekkisid tal seda lugedes; muusikapalad, mis jäid kummitama; inimesed, kes kerkisid esile minevikust. See raamat on täis allusioone ja illusioone ka minusuguse jaoks – seetõttu ma vist hindangi Friedenthali väga kõrgelt. Teda lugedes loen ma alati rohkem, kui ainult neid konkreetseid sõnu paberil. Tema sõnade taga kerkib esile maailm, mida ainult tema silmad on näinud, ja mida mina saan näha läbi tema silmade-sõnade.

Friedenthali tekst ei ole lineaarne, ja see võib alguses lugejale pisut pelutavalt mõjuda. Ma arvan aga, et sellel võiks olla hoopiski vastupidine mõju – raskused võiksid meelitada, ligi tõmmata, enda kütkesse kätkida. Friedenthal pole muidugi lahti muukimiseks, sa saad ainult vaatamata raskustele pisut saladuseloori kergitada või lukuaugust sisse piiluda, ning mõnikord ongi see parem, kui midagi täielikult mõista. Ühe peategelase Salomoni sõnadega iseloomustaksin ma Friedenthali teksti nii: „Eelkõige tegeleb minu raamat inimese kui terviku, mikro- ja makrokosmose vastavuse küsimusega, mõjutades sealjuures lugeja konstitutsiooni ja valmistades teda ette tõeliseks mõistmiseks, /…/ Ma nimetan seda raamatut ka farmakoniks, ravimiks, mis püüab viia lugejat tagasi algse ühtsuse mõistmiseni, ülendada teda tõelise tarkuse juurde.“ (lk. 81). Täielik ja tõeline mõistmine ei ole siinkohal võrdusmärgiga; täielik mõistmine ei kätke sind loetud tekstiga, vaid on impotentne või infertiilne, sest sellest ei sünni midagi uut ja tähenduslikku, see ei loo juurde midagi võimalikku, pikutades oma ülekaalulises täiuslikkuses, arrogantsuses ja ignorantsuses. Tõeline mõistmine hakkas juba kooruma „Mesilastes“ ja jätkub „Inglite keeles“, „Mesilased“ tegid haigeks ja „Inglite keel“ püüab farmakonina lugejat ravida, ülendada tõelise tarkuse juurde, kuid mitte täielikult sinna veel jõudes.

Esmakordsel lugemisel jäi „Inglite keel“ mulle kaugemaks kui „Mesilased“. Ma ei olnud selle keelega veel harjunud, inglite keel ei olnud veel mõistetav. Peale kolmandat lugemist hakkab juba mõikama. Natukene tunnen end nagu Mirjam (heebreakeelne Maarja) – valgustatud naine, kes ei ole valmis tõeliseks tarkuseks, aga januneb seda; patune ja teadmahimur Eeva.

Friedenthali lugedes janunen ma alati enamat. Ma tunnen, et tegelikult on tal potentsiaali kirjutada „telliskivisid“, ja sealjuures kvaliteetseid, sajandeid vastupidavaid, aga ta hoiab end tagasi. See vaoshoitus võib mõjuda võrgutavalt ainult teatud piirini, mingil hetkel tekib rahutus. Hakkad vaikselt vasakule piiluma. Äkki on seal midagi huvitavamat? Rahuldust pakkuvamat? Sageli pöördun ma tagasi leidmata paremat, aga see, kes on korra eksinud, vääratab varem või hiljem jälle.

Liis Pallon

Arthur Conan Doyle

arthurconandoyle
Sir Arthur Conan Doyle (22. mai 1859. a. Edinburgh, Šotimaa — 7. juuli 1930. a. Ida-Sussex, Inglismaa) oli šoti kirjanik, luuletaja ja arst.
Teda peetakse üheks krimikirjanduse alusepanijaks ja ta on tuntud eelkõige kui detektiiv Sherlock Holmesi ja Professor Challengeri lugude autor, aga viljaka kirjanikuna kirjutas ta lisaks veel luulet, ulmet, ajaloolisi romaane ja artikleid.  Esimene raamat, milles tegutsesid Sherlock Holmes ja Dr. Watson, on 1886. a. ilmunud „A Study in Scarlet” („Etüüd punases”).
Doyle on maetud Inglismaale, kuid Edinburghis on Picardy platsil — selle maja lähedal, kus autor sündis — Sherlock Holmesi skulptuur.

Eesti keeles on ilmunud:

üksikteosed:

  • Mõrtsukatöö Boscombe orus (tlk Ed. Vilde, 1895, 128 lk)
  • Läbi akna ehk saladusline tuba (Dreimanni rmtkpl., 1896, 40 lk)
  • Röövitud kiri (tlk T. F. Küla, Kaja, 1906, 52 lk)
  • Täpiline pael (tlk E. Feldmann, R. Põder, 1906, 32 lk)
  • Punapääliste ühisus (tlk Oskar Brunberg, V. Sohni rmtkpl., 1907, 47 lk)
  • Maailmakuulsa salapolitseiniku Sherlok Holmese sala-aktid I Saladusline pea (tlk A. Braun, A. Tint, 1908, 64 lk)
  • Maailmakuulsa salapolitseiniku Sherlok Holmese Sala-aktid II Londoni vereimeja (tlk A. Braun, A. Tint, 1908, 64 lk)
  • Sherlock Holmes’i surm (tlk A. Drehwerk, A. Sepp, 1908, 20 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat I Surnuhaud tuletornis (tlk. V. Sepp, V. Sepp, 1908-1909, 64 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat II Võitlus maa ja taeva vahel (tlk. V. Sepp, V. Sepp, 1908-1909, 64 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat III Kuriteo kunstnikud (tlk. V. Sepp, V. Sepp, 1908-1909, 64 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat IV Aurulava saladus (tlk. V. Sepp, V. Sepp, 1908-1909, 64 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat V Põrgumasin (tlk. V. Sepp, V. Sepp, 1908-1909, 48 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat VI Verine altar (tlk. A. Lehtmann, V. Sepp, 1908-1909, 29 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat VII Lendav varas (tlk. A. Lehtmann, V. Sepp, 1908-1909, 45 lk)
  • Kuulsa salapolitseiniku Sherlock Holmesi päewaraamat VIII Kuninga briljantide vargus (tlk. Drehverk, V. Sepp, 1908-1909, 48 lk)
  • “Korosko” kurbmäng (tlk A. Liblik, Tallinna Eesti Kirjastuse-Ühisus, 1911, 136 lk)
  • Cloomberi lossi saladus (J. Ploompuu, 1912, 124 lk)
  • Koer kurjategija (1913, 223 lk)
  • Nelja märk (tlk Julius Johannson, Odamees, 1918, 135 lk)
  • Professor von Baumgarteni imelik katse (Odamees, 1918, 20 lk)
  • Nahkktrehter (Istandik, 1919, 64 lk)
  • Saatusline sõrmejälg, ehk, Imeline peasemine surmast (Vironia, 1923, 32 lk)
  • Saladusline mõrtsukatöö Boskombi orus (Vironia, 1923, 30 lk)
  • Rodney Stone (Saaremaa Kirjastus-Ühisus, 1925, 284 lk)
  • Kolmnurk sõõris (Elu, 1926, 212 lk)
  • Brigader Gerard’i seiklused I Kuidas brigader tappis rebase (tlk A. Viidik, Eesti Õpetajate Liit, 1927, 27 lk)
  • Brigader Gerard’i seiklused II Kuidas brigader päästis sõjaväe (tlk A. Viidik, Eesti Õpetajate Liit, 1927, 38 lk)
  • Brigader Gerard’i seiklused III Kuidas brigader Gerard vallutas Saragossa (tlk A. Viidik, Eesti Õpetajate Liit, 1927, 36 lk)
  • Brigader Gerard’i seiklused IV Lugu üheksast preisi ratsaväelasest (tlk A. Viidik, Eesti Õpetajate Liit, 1927, 34 lk)
  • Brigader Gerard’i seiklused V Brigaderi viimne seiklus (tlk A. Viidik, Eesti Õpetajate Liidu Kirjastus, 1927, 24 lk)
  • Kadunud maailm (tlk Arro Raudsalu, Sakala, 1928, 244 lk)
  • Brasiilia kass (tlk Marta Strandberg, Loodus, 1930, 64 lk)
  • Baskerville’ide koer (tlk M. Luht, Loodus, 1931, 128 lk)
  • Kloomberi saladus (Wirulane, 1933, 108 lk.)
  • Berüllidest kroon (tlk E. Envere, Turist, 1938, 31 lk)
  • Kollane nägu (tlk E. Envere, Turist, 1938, 24 lk)
  • Salapärane mees (tlk E. Envere, Turist, 1938, 24 lk)
  • Täpiline pael (tlk E. Envere, Turist, 1938, 32 lk)
  • Viis apelsiniseemet (tlk E. Envere, Turist, 1938, 24 lk)
  • Looritud üürnik (Maret, 1940, 137 lk)
  • Kadunud maailm (tlk R. Toming, Birgitta, 1994, 206 lk)
  • Maracoti sügavik (tlk R. Toming, Birgitta, 1994, 80 lk)
  • Söör Nigel (tlk Ehte Puhang, Elmatar, 1999, 360 lk)
  • Mürgine vöö (tlk Eva Luts, Fantaasia, 2001, 90 lk)
  • Valge sõjasalk (tlk Ehte Puhang, Elmatar, 2001, 430 lk)
  • See on ju elementaarne, Watson! : tsitaadikogumik Sherlock Holmesi, doktor Challengeri ja teiste sir Arthur Conan Doyle’i tegelaste tarkusesõnadest ja vaimukustest (koost ja tlk Eva Luts, Fantaasia, 2006, 157 lk)

houndsofbakersvilles

kogumikud:

  • Salapolizei : Sherlok Holmes’i imelikud uurimised (tlk H. Prants, Hermann, 1898, 144 lk)
  • Scherlok Holmes ([R. Põder], 1907, 224 lk, Sisu: Hiline kättemaks, Nelja tundemärk)
  • Sherlok Holmes’i kõige uuemad uurimised I (G. Zirk, 1907, 96 lk, Sisu: Tühjas majas, Mere-leping, Sant)
  • Sherlok Holmes’i kõige uuemad uurimised II (G. Zirk, 1908, 96 lk, Sisu: Kuus Napoleoni rinnakuju, Kuldne näpits prill, Norwoodi ehitusmeister)
  • Brigadeer Gérardi wägitükid (Saaremaa Kirjastus-Ühisus, 1925, 70 lk)
  • Kadunud maailm ; Maracoti sügavik (tlk R. Toming, Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, 292 lk)
  • Baskerville’ide koer : Jutustused Sherlock Holmesist (tlk A. Tann, V. Pedajas, E. Heinaste, Eesti Raamat, 1973, 528 lk., Sisu: Etüüd punases, Baskerville’ide koer, Hirmu org, Nelja märk)
  • Sherlock Holmesi seiklused. I (tlk Krista Kaer, Pikker, 1992, 96 lk, Sisu: Skandaal Böömimaal, Punapeade liit, Kadunud peigmehe juhtum, Boscombe´i oru mõistatus)
  • Etüüd punases ; Baskerville’ide koer (tlk A. Tann, V. Pedajas, Varrak, 1993, 259 lk)
  • Sherlock Holmesi memuaarid (tlk Krista Kaer, Varrak, 1993, 224 lk, Sisu: Hõbelauk, Kollane nägu, Maaklerkontori ametnik, „Gloria Scott”, Musgrave’i mõistatus, Reigate’i mõistatus, Vigane mees, Laevastikuleping, Kodune patsient, Kreeka keele tõlk, Viimane juhtum)
  • Sherlock Holmesi märkmeraamat (tlk Heli Greenbaum, Varrak, 1993, 224 lk, Sisu: Kuulsa kliendi mõistatu, Kaame sõduri mõistatus, Mazarini kalliskivi mõistatus, Kolme ärkliga maja mõistatus, Sussexi vampiiri mõistatus, Kolme Garridebi mõistatus, Thor Bridge’i probleem, Roniva mehe mõistatus, Lõvilaka mõistatus, Looritatud üürniku mõistatus, Shoscombe Old Place’i mõistatus, Pensionärist maalermeistri mõistatus)
  • Sherlock Holmesi tagasitulek (tlk Heli Greenbaum, Varrak, 1993, 288 lk, Sisu: Tühja maja mõistaus, Norwoodi ehitusmeistri mõistatus, Kriipsukujukese mõistatus, Üksildase jalgratturi m õistatus, Priory kooli mõistatus, Musta Peetri mõistatus, Charles Augustus Milvertoni mõistatus, Kuue Napoleoni mõistatus, Kolme üliõpilase mõistatus, Kuldsete näpitsprillide mõistatus, Kadunud parem äärekaitsja mõistatus, Abbey Grange’i mõistatus, Teise laigu mõistatus)
  • Viimane kummardus (tlk Krista Kaer, Varrak, 1993, 184 lk, Sisu: Vistaariamaja mõistatus, Pappkarbi mõistatus, Punase ringi mõistatus, Bruce-Partingtoni mõistatus, Sureva detektiivi mõistatus, Leedi Frances Carfaxi kadumine, Kuradijala mõistatus, Viimane kummardus)
  • Hirmu org. Nelja märk (tlk Ester Heinaste, Varrak, 1994, 253 lk)
  • Sherlock Holmesi seiklused (tlk Krista Kaer, Varrak, 1996, 271 lk, Sisu: Skandaal Böömimaal, Punapeade liit, Kadunud peigmehe juhtum, Boscombe´i oru mõistatus, Berülldiadeemi mõisatus, Inseneri pöidla mõistatus, Kõrgest soost poismehe mõistatus, Punaste pöökide mõistatus, Viis apelsiniseemet, Viltuse suuga mees, Sinise granaatkivi mõistatus, Tähnilise lindi mõistatus)
  • Sherlock Holmesi seiklused (tlk Jana Linnart, Ersen, 1999, 238 lk, Sisu: Punapeade Liiga, Täpilise paela saladus, Seiklus Copper Beechesis)
  • Leedi Sannoxi juhtum (tlk Eva Luts, Fantaasia, 2002 , 94 lk, Sisu: Kõrguste õudus, Nahklehter, Uus katakomb, Leedi Sannoxi juhtum, Hirm Blue Johni koopais, Brasiilia kass)
  • Kui maailm karjus (tlk Eva Luts, Fantaasia, 2003, 58, lk, Sisu: Kui maailm karjus, Lõhustamismasin)
  • Sherlock Holmesi lood I (tlk E. Heinaste, K. Kaer, V. Pedajas ja A. Tann, Varrak, 2003,
    599 lk, Sisu: Etüüd punases, Nelja märk, Skandaal Böömimaal, Punapeade liit, Kadunud peigmehe juhtum, Boscombe´i oru mõistatus, Berülldiadeemi mõisatus, Inseneri pöidla mõistatus, Kõrgest soost poismehe mõistatus, Punaste pöökide mõistatus, Viis apelsiniseemet, Viltuse suuga mees, Sinise granaatkivi mõistatus, Tähnilise lindi mõistatus, Hõbelauk, Kollane nägu, Maaklerkontori ametnik, „Gloria Scott”, Musgrave’i mõistatus, Reigate’i mõistatus, Vigane mees, Laevastikuleping, Kodune patsient, Kreeka keele tõlk, Viimane juhtum, Baskerville’ide koer)
  • Sherlock Holmesi lood II (tlk H. Greenbaum, E. Heinaste ja K. Kaer, Varrak, 2003, 575 lk, Sisu: Tühja maja mõistaus, Norwoodi ehitusmeistri mõistatus, Kriipsukujukese mõistatus, Üksildase jalgratturi m õistatus, Priory kooli mõistatus, Musta Peetri mõistatus, Charles Augustus Milvertoni mõistatus, Kuue Napoleoni mõistatus, Kolme üliõpilase mõistatus, Kuldsete näpitsprillide mõistatus, Kadunud parem äärekaitsja mõistatus, Abbey Grange’i mõistatus, Teise laigu mõistatus, Hirmu org, Vistaariamaja mõistatus, Pappkarbi mõistatus, Punase ringi mõistatus, Bruce-Partingtoni plaanide mõistatus, Sureva detektiivi mõistatus, Leedi Frances Carfaxi kadumine, Kuradijala mõistatus, Viimane kummardus, Kuulsa kliendi mõistatus, Kaame sõduri mõistatus, Mazarini kalliskivi mõistatus, Kolme ärkliga maja mõistatus, Sussexi vampiiri mõistatus, Kolme Garridebi mõistatus, Thor Bridge’i probleem, Roniva mehe mõistatus, Lõvilaka mõistatus, Looritatud üürniku mõistatus, Shoscombe Old Place’i mõistatus, Pensionärist maalermeistri mõistatus)
  • Kadunud erirong (tlk Margit Peenoja, Fantaasia, 2004, 67 lk, Sisu: Kadunud erirong, Mardikakütt, Mees taskukelladega)
  • Lakitud laegas (tlk Liisa Pint, Fantaasia, 2004 , 67 lk, Sisu: Lakitud laegas, Tõmmu tohter, Juudi preestri rinnakilp)
  • Brigadir Gerardi seiklused (tlk A. Viidik ja E. Luts, Fantaasia, 2005, 175 lk, Sisu: Kuidas brigaadikomandör Gerard kaotas kõrva, Kuidas brigadir vallutas Saragossa, Kuidas brigadir tappis rebase, Kuidas brigadir päästis sõjaväe, Kuidas brigadir võidutses Inglismaal, Kuidas brigadir ratsutas Minskisse, Kuidas brigadir tegutses Waterloos, Brigadiri viimane seiklus)
  • Habakuk Jephsoni ülestunnistus ; John Huxfordi äraolek (tlk Gea Gorjunova ja Kristi Kirsimäe, Fantaasia, 2005, 60 lk)
  • Sasassa oru mõistatus (tlk Kristi Kirsimäe, Gea Gorjunova, Fantaasia, 2005, 67 lk, Sisu: Sasassa oru mõistatus, Jackmani mäekuru pastor, Põhjanaela kapten, Kirurgi lugu)
  • Thothi sõrmus (tlk Eva Luts, Fantaasia, 2005, 64 lk, Sisu: Thothi sõrmus, Kirst nr. 249)
  • Lord Falconbridge (tlk Eva Luts, Gea Gorjunova, Fantaasia, 2006, 77 lk, Sisu: Lord Falconbridge, Armastajad, Rajalt maas, De Profundis)
  • Suur Keinplatzi eksperiment (tlk Eva Luts, Gea Gorjunova, Fantaasia, 2006, 72 lk, Sisu: Suur Keinplatzi eksperiment, Browni ja Pericordi kuulus mootor, John Barrington Cowles)
  • Minu sõber mõrvar (tlk Priit Kenkmann, Liisa Veer ; toimetanud Eva Luts, Fantaasia, 2008, 111 lk, Sisu: Minu sõber mõrvar, Triibuline kirst, Voorimehe lugu, Lord Barrymore’i langus, Üks erakordne tund, Rebaste kuningas)
  • Manor Place’i massimõrv (tlk Liisa Veer, Eva Liisa Sepp, Fantaasia, 2010, 76 lk, Sisu: Mrs. Emsley vaieldav juhtum, Manor Place’i massimõrv, George Vincent Parkeri armuafäär, Pruun käsi)
  • Sherlock Holmesi lühijutud (tlk Krista Kaer ja Heli Greenbaum, Varrak, 2010, 799 lk, Sisu: Skandaal Böömimaal, Punapeade liit, Kadunud peigmehe juhtum, Boscombe´i oru mõistatus, Berülldiadeemi mõisatus, Inseneri pöidla mõistatus, Kõrgest soost poismehe mõistatus, Punaste pöökide mõistatus, Viis apelsiniseemet, Viltuse suuga mees, Sinise granaatkivi mõistatus, Tähnilise lindi mõistatus, Hõbelauk, Kollane nägu, Maaklerkontori ametnik, „Gloria Scott”, Musgrave’i mõistatus, Reigate’i mõistatus, Vigane mees, Laevastikuleping, Kodune patsient, Kreeka keele tõlk, Viimane juhtum, Tühja maja mõistaus, Norwoodi ehitusmeistri mõistatus, Kriipsukujukese mõistatus, Üksildase jalgratturi m õistatus, Priory kooli mõistatus, Musta Peetri mõistatus, Charles Augustus Milvertoni mõistatus, Kuue Napoleoni mõistatus, Kolme üliõpilase mõistatus, Kuldsete näpitsprillide mõistatus, Kadunud parem äärekaitsja mõistatus, Abbey Grange’i mõistatus, Teise laigu mõistatus, Vistaariamaja mõistatus, Pappkarbi mõistatus, Punase ringi mõistatus, Bruce-Partingtoni plaanide mõistatus, Sureva detektiivi mõistatus, Leedi Frances Carfaxi kadumine, Kuradijala mõistatus, Viimane kummardus, Kuulsa kliendi mõistatus, Kaame sõduri mõistatus, Mazarini kalliskivi mõistatus, Kolme ärkliga maja mõistatus, Sussexi vampiiri mõistatus, Kolme Garridebi mõistatus, Thor Bridge’i probleem, Roniva mehe mõistatus, Lõvilaka mõistatus, Looritatud üürniku mõistatus, Shoscombe Old Place’i mõistatus, Pensionärist maalermeistri mõistatus)
  • Sherlock Holmesi memuaarid (tlk Krista Kaer, Varrak, Eesti Päevaleht, 2013, 238 lk., Sisu: Hõbelauk, Kollane nägu, Maaklerkontori ametnik, „Gloria Scott”, Musgrave’i mõistatus, Reigate’i mõistatus, Vigane mees, Laevastikuleping, Kodune patsient, Kreeka keele tõlk, Viimane juhtum)

sherlockholmes

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh