Posts Tagged ‘ulme’

10 raamatut — Irina Möldre

Aleksandr Puškin “Muinasjutt tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsast ning vägevast sangarist vürst Gvidoonist ja imekaunist tsaaritarist Luigest”

Seda raamatut luges mulle ette ema. Luges ette vene keeles ja nii mitu korda, et esimene pool värss-muinasjutust on meile mõlemale pähe kulunud. Tavaliselt tuleb see osa ka ettekandmisele jõulude ajal, et oma kingid välja lunastada. Ning tundub, et Jõuluvana on meist juba tüdinud, sest kingid saame kätte väga kähku — nii, et poolest muinasjutust vaevalt pool saab ette kantud 😊

 

Victor Hugo “Cosette

Selle raamatu puhul on eriti oluline, et kindlasti peab ta olema välja antud 1978. aastal ning sees peavad olema Siima Škopi illustratsioonid. Ta on eriline minu jaoks, sest tegu on minu esimese raamatukogust laenutatud raamatuga. Täpsemini siis on see raamat, mille laenutasin Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogust siis, kui tegin omale pileti. Raamatukogu asus siis aadressil Riia tänav 60 ning siiamaani, kui möödun sellest majast, siis mõtlen heldimusega oma lugejakarjääri algusele ja “Cosette’ile”.

 

Roald Dahl “Matilda

Ühele lugejale peab raamat lugejast kindlasti meeldima! Eriti kui see lugeja, kellest loetakse, on Matilda! Minu jaoks oli ja on see hea tuju raamat – see tähendab, et seda lugedes muutub tuju paremaks! Eks oli aeg, kui tahtsin, et ka mul tekiksid erivõimed, mis aitaksid maailma jamadega toime tulla ja oma enda “proua Sõnnistele” koht kätte näidata.

 

J. K. Rowling “Harry Potteri” sari

Ma olen potterhead juba väga pikka aega. Harry Potterini jõudsin tegelikult oma arsti soovituse kaudu ning esimestest lehekülgedest minu jaoks tagasiteed enam polnud. Olen neid raamatuid korduvalt lugenud, näinud filme, käinud stuudiotuuril ning kulutanud aega ja raha oma Potteri-kogu täiendamisele. See, et mul on ainuüksi sarja esimest raamatut kodus neli eri väljaannet, on täiesti normaalne. Tegelikult võiks neid vist isegi rohkem olla 😊

 

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita

Ma tegin selle raamatuga esimese katse kaheksandas klassis. Siis asi ei edenenud kohe kuidagi. Uuele katsele läksin kümnendas ning tulemuseks oli uus lemmik, mida praeguseni püüan igal aastal uuesti lugeda. See on absurdne ja sügavalt filosoofiline teos, mis iga lugemiskorraga avab minu jaoks endas midagi uut. Lisaks on selles raamatus minu arvates üks keeleliselt kauneimaid lauseid ilukirjanduses: “Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.”

 

J. R. R. Tolkien “Sõrmuste isand” jt.

Tegelikult, ma esmalt nägin filmi. Siis lugesin raamatuid. Ja siis lugesin raamatuid uuesti ja uuesti ja uuesti. Lugesin neid nii palju, et päris mitu luuletust jäi justkui iseenesest pähe. Siis õppisin pähe ka ülejäänud – ka need megapikad! Ja kasutasin neid siis, kui oli vaja (loe: jõuluvana salmid). Tolkienit ei saa küll nimetada minu ukseks fantaasiakirjandusse, sest olin varem midagi ikka lugenud, aga oluline on ta küll. Temast algas minu kiindumus high fantasy vastu, mida püüan nüüd tagasi saada.

 

Terry Pratchett ja Neil Gaiman “Head ended

Siis, kui Irina Pratchetti raamatud avastas, oli autor juba Eestis käinud ja lugejatega kohtunud. Ühesõnaga avastasin Pratchetti enda jaoks siis, kui nägin ajalehes, et ta oli Eestis käinud. Huvipärast võtsin lugeda tema raamatu “Vaibarahvas” ning lugesin siis järjepanu läbi kõik, mis tal kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud oli. Lõpuks jõudsin “Heade enneteni” ning sain aru, et Neil Gaimaniga ühesse kirjutatud raamat on minu jaoks lihtsalt loodud. See võis olla ka väikestviisi põhjuseks, miks ma ülikooli usuteadust õppima läksin. “Räägitakse, et põrgus on parimad bändid. See on suures osas õige. Aga taevas on paremad koreograafid.”

 

Haruichi Furudate “Haikyu!!”

“Haikyu!!” on manga võrkpallist, millest on tehtud ka anime. Kui nüüd päris ausalt kõik üles tunnistada, siis alguses mulle see anime ei meeldinud. Minu jaoks oli võrkpall arusaamatu sport ja peale paari osa vaatamist ma loobusin. Mõni aasta hiljem jõudsin aga selle juurde ikkagi tagasi – lausa nii korralikult, et otsustasin katsetada ka mangaga. Nüüdseks on mul 45-köiteliset sarjast puudu 8 köidet! See on mu lemmik manga; minu esimene manga, mis saab peagi täis komplektiks. Miks mulle “Haikyu!!” meeldima hakkas – selle tegelased on lõputult toredad, täis entusiasmi ja armastust võrkpalli vastu; pea kõigil tegelastel on oma taustalugu ning põhjused, miks nad on nagu on; autori huumor ja lugu lihtsalt haarab lugeja kaasa!

 

Taylor Jenkins Reid “Evelyn Hugo seitse abikaasat

See on kohe kindlasti üks minu viimaste aastate suuri lemmikuid ning nüüd on ta lõpuks olemas ka eesti keeles! Raamat Hollywoodi tähesärast ja kõigest ning kõigist, kellest tuli Evelyn Hugol tähesära poole püüeldes üle ronida. Reid loob niivõrd tõese Hollywoodi kuldaja staari, et korraks tekib tunne, et ta oli päriselt olemas. Lugeja elab talle kaasa, armub koos temaga ja tunneb koos temaga tema südamevalu. Sellest raamatust saab alguse Taylor Jenkins Reidi universum, kus elavad lisaks Evelyn Hugole ka tema järgmiste raamatute staarid: Daisy Jones, Mina Riva, Carrie Soto jpt. Iga raamat ja tegelane on omavahel kuidagi seotud, aga see põimumine on nii õrn, nii kerge, et iga järgneva raamatu lugemine eraldiseisvana on täiesti võimalik. Kui pilgutad valel hetkel, siis võib täitsa juhtuda, et ei märkagi varasemast raamatust tuttavat kuju nurga taha kadumas.

 

Mõtlesin, et viimane raamat võiks olla midagi värskemat, sel aastal loetut. Miski, mis on just hiljuti muljet avaldanud või meelde jäänud.

Quentin Tarantino “Ükskord Hollywoodis

Mulle tõesti meeldis film, mille Tarantino raamatuks kirjutas. Selles oli nii palju viiteid ja vihjeid asjadele, millest saad aru vaid siis, kui tead veidigi 1960.-ndate lõpu 1970.-ndate alguse Hollywoodi kohta. Arvasin, et film on täiuslik ja paremaks enam minna ei saa! See raamat näitas, et saab ikka küll. Tarantino on fantastiline kirjanik, üks parimaid jutustajaid maailmas! Kõik see, mis oli filmis, oli olemas ka raamatus, võib-olla küll vähem olulisel kohal. Lisaks oli aga võimatu hulk informatsiooni, mida filmi vaadates lihtsalt ei saa vastu võtta. Väike ojake, mida Tarantino kasutas loo jutustamiseks filmis, on selles raamatus kasvanud suureks kärestikuliseks jõeks ning infotulv ähvardab lugeja endaga kaasa viia. Aga, oh millisele seiklusele lugeja selles möllus satub! Ja kui targana ma ennast selle lugemise järel tundsin!

 

Irina Möldre

Yoon Ha Lee “Dragon Pearl”

Lugu, kus on kokku põimitud kosmoselendudega tulevik ja libaloomamüüdid.

Peategelane on tarmukas libarebasetüdruk, kes läheb kosmosesse oma venda otsima. Teekonnal kohtub ta erinevate inimeste ja teiste libaloomadega, nii libarebaste, -draakonite kui -tiigritega, goblinite ja vaimudega, leiab nii sõpru kui vaenlasi, kuuleb kogemata saladusi ja teeb nende põhjal otsuseid, tormleb oma eesmärgi poole ja saavutab midagi muud.

Lugeda oli päris tore. Vägagi ebausutav (tegevustiku ja tegelaste käitumismustrite poolest) ja pigem nooremale noorele mõeldud (nii kuni 13 vast on õige vanus) ja algus oli ka kuidagi venimisi, aga siis hakkas juhtuma ja tegelased olid valdavalt toredad ning kokkuvõttes jättis raamat mulle sellise täitsa hea mulje.

Ahjaa, idaeksootika ka, sedakorda Korea.

Tiina Sulg

Ulmepäev Tallinna keskraamatukogus

Siis, kui ma rongi pealt raamatukogusse jõudsin, oli Veiko ettekanne juba peale hakanud.

Parajasti käis jutt südamelähedastel teemadel: ulme määratlemine ja žanrimahutavus — ehk kuidas tõsisele kirjandushuvilisele mõne käiguga selgeks teha, et “lind on ka loom” ja et tegelikult on ta hoopis ammune ulmelugeja. Seejärel kõneles Veiko Belials ulmeühingust, mitte niisama üld-tavatutvustusena, vaid rohkem ajaloolises mõõtmes. Et kuidas tema mäletab neid õrnu algusaegasid, esimesi ettevõtmisi, väljaandeid, traditsioonide käivitamist. Tuttavad teemad, aga vähemalt mina kuulsin rohkelt nüansse, mida varem ei olnud teadvustanud.

Ettekande lõpuks sai eel-eelteatena maha hõigatud ta tuleva aasta jutuvõistlus.

Teise ennelõunase ettekande pidas omaküla Maniakkide Tänav rollimäng-kirjandusest, alustades žanri olemasolu õigustustest ja sellest, kui raske on nii kiirelt arenevast valdkonnast üldistavat kokkuvõtet teha. Üks kasulik üldistus siiski koorus: “sarnane tunne, nagu siis kui mängid, ainult et sa loed”.

Muust ulmest eristab sedasorti kirjandust 1) tegelase selge üleminek oma pärismaailmast mängumaailma ja 2) tegelase arengu statistika lugejale esitamine — rohkelt numbreid! LitRPG-l on veel “leebem kaksikvend” Gamelit — lootüüp, kus tegelane selgelt tegutseb ja areneb mängumaailma sees, aga lugejale statsi ette ei visata ja levelite lisandumist ei markeerita.

Kokku on tegu tohutult areneva ja viljaka žanripöörisega, mis sisaldab omakorda rohkelt variatsioone ja alamžanre. Mõned alamžanride märksõnad: Base Building, Dungeon Core, apokalüptika ja/või post-apokalüptika, haarem, superkangelased, Tower Ascencion ja (GameLit poole pealt) Slice of Fantasy, Progression & Cultivation. Uusi alamžanre tekib ja muteerub pidevalt, sest autorid muudkui avastavad uusi viise mängumehaanikaid looks kirjutada.

Lõpuks sai puudutatud põhjuseid, miks litRPG-d loetakse: 1) kiire märul, ei ole ilulemist ega nämmutamist; 2) loetud tekstist saab sama tüüpi põnevust, mida mängust; saad kogeda mänge, mida tahaksid mängida, aga mida ei ole olemas; 3) ajafaktor — nühkatamine, mis mängus võtaks tunde, möödub lugedes ühe lausega (stiilis “kaevandasin koopast 1000 kristalli”); 4) unistuste kättesaadavus — “satun virtuaalkeskkonda” tundub realistlikum põhimõte kui “satun kosmoselaeva”.

Hommikupoolsete ettekannete järel jõudis kätte päeva põnevaim hetk: teatavaks tehti ulmekonkursi võidutööd! Paremusjärjestust ja osalejate statistikat vaata Tera Roosvaldi artiklist „Ulmeloomingukonkursi tulemused!” Reaktoris.

Palju õnne võitjatele ja aitäh kõigile osalejatele!

Peale lõunat astus saali ette Mairi Laurik tuleviku raamatukogule pühendatud ettekandega. Tema arutluse lähtepunktiks oli arusaam, et raamatukogu on juba iseenesest üpris ulmeline paik. Raamatukogu (ja raamatute) roll ulme alamžanrides avaldub aga väga mitmekesiselt. Kui maagilise kallakuga žanrides leidub (tavapäraseid) raamatukogusid sageli, siis teadusulmes on neid raskem leida — või siis raskem ära tunda ja defineerida.

Käesolev raamatukogude aasta andis Mairile tõuke Reaktorisse igal kuul üks temaatiline jutt kirjutada. Osa väljakutsest seisneb püüdes kirjutada lisaks võimalikult paljudes alamžanrides. Lõpuks sai teadusulmeliste raamatukogulugude kirjutamisel sobivaks võtmeks lugeja õiguste tõlgendamine: kuigi tehnilised lahenduskäigud võivad muutuda, on inimeste baasvajadused ja baaseesmärgid ajas püsivamad. Märksõnad: ligipääs teabele, autori töö kompenseerimine, kultuuri kandmine, õpikeskused, laenutuskeskused. Korduvalt põimus teemasse ka maagilise raamatukoguhoidja tegelaskuju.

Päeva lõpetas akadeemiline magustoit: Andrus Org & Jaak Tomberg küberpungilise analüüsiga. Publikule anti temaatiliste elementide lahkamise abimaterjaliks lugeda/kuulata katkend Stephensoni „Lumevaringust”. Analüüsi märksõnad: (omaaegne) kõrgtehnoloogia, numbrite rägastik küberruumi tohutu mõõtkava edastamiseks, metafoorid, ülekiirendatus, pinge/kontrast kahe maailma vahel, ilmetu tavamaaim ja küberruumi kirevus, võim ja “küberkauboid”, infohulgad, info lahtipakkimine (sealhulgas “raamatukohuhoidja” osavõtul), kuritegelik ilm, tegelaste kehv elukvaliteet, kuri tehnokraatia, “vabaduselubadused”, utopism, mütologiseerimine, avatarid.

Mõlemad esinejad leidsid, et varajasele küberpungile on iseloomulikud küberruumi romantiseerivad kujutelmad; inimkeha materiaalsust loodetakse ületada või vähemalt parandada, reaalsustajule esitatakse väljakutseid. Kui aga omaaegsed romantilised küberulmad asetada kohakuti sajandivahetuse “päristuleviku” ja interneti kättetulemisega, siis vabaduselubadused kommodifitseeritakse, võrkulaetud teadvuste asemel leiame pealetunginud kommertsinterneti, kus virtuaalväljundid mitte ei päästa meid materiaalsest maailmast, vaid hoopis dikteerivad seda, ning informatsiooni vaba vohamise asemel on tekkinud kõrvuasetsevad eraldatud kõlakambrid. (Minu isiklik lugeja-tähelepanek selle koha peal on, et omaaegsed romantiseeritud düstoopiad tunduvad meie praeguste argitrendide valguses tihti sellised nunnud, noh, umbes samamoodi süüta suvelapse moodi, nagu viimase pandeemia eelsed nakkuseleviku-lood.)

Siiski, ka tänapäeva olmestatud ja tarbekaubastatud võrguelu sisaldab mõningaid vanade unistuste motiive: virtuaalsed kaubad, spekulatsioonid, virtuaalstaarid (ka “reaalsete” popstaaride virtuaalversioonid) ja “taustal luuravad vastasseisus transhumanism ja posthumanism.”

Ja siis äkki oli ulmepäev läbi, internet võeti ära ja toimekam rahvas juhatati mööda salakäiku teabetemplist ära kõrtsi.

Suur tänu kartmatutele korraldajatele: Birgit Teemäe, Tea Roosvald, Eva-Liisa Lõbu ja veel paljud abilised-kolleegid Tallina Keskraamatukogust!

Tervet ulmepäeva saab järelvaadata Tallinna Keskraamatukogu kanalil.

Laura Loolaid

Fotod: Laura Loolaid
Ilmunud varem ajakirjas Reaktor

Sebastien de Castelli “Spellslingeri” sari ja miniintervjuu autoriga

Internetis on igasuguseid huvitavaid nurki ja nurgataguseid ning enamjaolt olen ma neisse komistanud kuidagi juhtumisi. Üks nurgatagune, kuhu ma pikemalt pidama jäin, on Facebooki grupp „Global Girls Online Book Club”. Grupis on liikmeid 9500, vaid sutsu rohkem kui „Lugemise väljakutse” grupil. Grupi algataja ja vedaja ning suur osa liikmeid on Austraaliast, päris palju on inimesi Uus-Meremaalt, järgmine suurem punt on ameeriklased, pisut britte ning selliseid mitteingliskeelseid ei olegi mulle väga silma jäänud. Kuigi, ega ma seda gruppi just üleliia tähelepanelikult ka ei jälgi, aga aegajalt pistan nina ukse vahelt sisse ja vaatan, et mis nüüd toimub. Üks üsna vägev asi, millega grupi administraator(id) on hakkama saanud, on see, et nad korraldavad nn autoripäevi. Ühe-kahe päeva jooksul postitab sinna gruppi keegi kirjanik 4-6 postitust ning avab end lugejatele lähemalt. Millest kirjanik lähemalt räägib, on tema valik, aga tavaliselt alustatakse päritolust, mainitakse ära esimene ja uusim raamat, kõneldakse tööelust või hobidest, räägitakse kirjanikutöö köögipoolest. Kirjanik võib esitada postituses küsimusi ja võib ka ärgitada endale küsimusi esitama. Neid autoripäevi on olnud päris mitu ja kui ma võtan raamatupoodide edetabelid, siis tegelikult on nad sinna gruppi vägagi tuntud autoreid postitama saanud. No natuke tundmatuid ja debüüte on ka, aga see ei ole ainult algajate autorite huvi sellises grupis selliseid postitusi teha. Üsna tihti loositakse välja ka kommenteerijate vahel auhind, enamasti e-raamat. Enamasti on autorid kaasaegse tõsielulise või natuke atsakama romantika kirjutajad (ja kui aus olla, siis suurem jagu grupiliikmeid paistavad olevat ka sedasorti kirjanduse lugejad), aga mõned krimikirjanikud ja ulmelisema kirjanduse loojad on olnud ka.

Ma tavaliselt neist autorivärkidest osa ei võta, aga kui jäi silma, et päeva autor on Sebastien de Castell, siis jäin kaaluma, et no tema käest võiks ju päris mitmeid asju küsida. Sebastien de Castell on Kanada autor, kes on kirjutanud enamjaolt fantasy-žanris. Tema „Greatcoati” sarja kuuluvad „Traitor’s Blade” (2014), „Knight’s Shadow” (2014), „Saint’s Blood” (2016) ja „Tyrant’s Throne” (2017) ja jutukogu “Tales of the Greatcoats” (2021). Seda sarja on iseloomustatud kui kõrgfantaasia ja kolme musketäri kohtumist. Noorte-fantasy sarja „Spellslinger” kuuluvad „Spellslinger” (2017), „Shadowblack” (2017), „Charmcaster” (2018), „Soulbinder” (2018), „Queenslayer” (2019) ja „Crownbreaker” (2019). Samas maailmas jätkub „Argosi” sari, seni on ilmunud „Way of the Argosi” (2021) ja „The Fall of the Argosi” (2021). De Castelli uus sari on “Court of Shaows”, millest on ilmumas/ilmunud esimene osa “Play of Shadows” (2022). 

Ma ise olen lugenud „Spellslingeri” sarja. Ja mulle täitsa meeldis. Esimesest raamatust kirjutasin ma mõni aasta tagasi siin

Kogu see sari kokku oli päris tore tükk lugemist: mõnusalt loetav rikkalikus fantaasiamaailmas toimuv kaasaelamapanevate kangelastega põnevate pööretega lugu, mis pakkus nii meelelahutust kui kaasamõtlemist. Kui igasugused võlurid on fantaasiakirjanduse kontekstis üsna tavaline kraam, siis orav-kass oli midagi tõeliselt huvitavat ja omapärast, juba ainuüksi selle tegelase pärast tasus need kuus raamatut läbi lugeda (kuigi see Kellen oli iseenesest ka üsna sümpaatne tegelane). Minu isiklik lisarõõm oli, et raamatus kujutatud kaardid sobisid nii teejuhiseks, mängimiseks, ennustamiseks kui relvaks. Võlurpoiss Kellen õpib teekonnal nii mõndagi, vahel on õpetajaks punapäine Ferius, vahel keegi teine. Orav-kass Reichis kujunes iga järgneva köitega mu lemmikuks. Teemad, mis raamatuist läbi käivad, on kultuuride mitmekesisus, eneseleid, sõprus, kaaslased, peresidemed, otsingud, oletused, ajalugu, võim, usaldus, tulevik.

Ja ongi aeg autori poole pöörduda. Need küsimused tekkisid mul „Spellslingeri” sarja lugemise põhjalt ja olid sellised hetke ajel puhta uudishimu küsimused. Kui ma enne oleks järele mõelnud, et ehk võiks see küsimuste-vastuste voor ka avalikkuse ette jõuda, oleks ma võib-olla midagi teisiti küsinud, aga las olla siis nii. 

K: Kas oled osalenud LARP-il?

V: Ei ole. Aga see tundub lõbus, nii et võib-olla kunagi.

K: Kui hea sa mõõgaga oled?

V: Ma olin päris hea epeevehklemises ja olen üsna hea rapiiri ja pikkmõõgaga, kuigi viimaste puhul olen pigem ekspert lavavõitluses.

K: Milliseid kaardimänge sulle meeldib mängida?

V: Ma ei mängi eriti kaardimänge, viimati oli vist „Cards Against Humanity”.

K: „Magic the Gathering“?

V: Ma olin lausa sõltuvuses iPadiga mängides. Pärielus olen mänginud vaid mõned korrad.

K: Mis sa arvad tarokaartidest?

V: Tarokaardid on põnev nähtus ja huvitav viis uurida, kuidas me loome seoseid kaartidel olevate piltide ja sümbolite ning meie enda elusündmuste vahel.

K: Kas sulle meeldivad maakaardid?

V: Mulle meeldivad kaardid! Ma ei oska neid väga hästi joonistada, kuid kaart, mida kirjastaja kasutas (ilma minu loata) „Traitor’s Blade” varasemates trükkides, oli see, mille olin salvrätikule joonistanud.

K: Kas sa teed ka ise münditrikke?

V: Ei, aga võib-olla ühel päeval…

K: Kas sulle meedib „Buffy the Vampire Slayer”?

V: Ma armastasin Buffyt.

K: Mis on su lemmikajalooperiood?

V: Tõenäoliselt hilisrenessanss/varauusaeg Euroopas. Mul on sel aastal plaanis kirjutada romaan, mille tegevustik toimub 1650. aastate Veneetsias.

K: Kassid või koerad?

V: Kassid!

K: Aitäh!

Tänan Sebastien de Castelli huvitavate lugemiselamuste, toredate vastuste ning loosivõidu eest! Loosivõiduks oli raamatukaanekujundusega mälukaart, mis saabus just parajal ajal, et olla ka eksponaadiks raamatunäitusel „Mäng on mäng”. Sebastien de Castelli koduleht on siin.

Tiina Sulg

Ilmud enne ajakirjas “Reaktor” 2022. a mainumbris, pisiparandused lisatud siia oktoobris.

Alan Lightman “Einsteini unenäod”

See on nüüd sihuke raamat, mille liigitaks vist hämarulmeks. Minu suhe hämarulmega on nii ja naa. Mingid asjad on täitsa loetavad (Heinsaar näiteks) ja mingid asjad tunduvad olevat lihtsalt soga, aint et ulmena vormistatud (ma siia näidet parem ei too). “Einsteini unenäod” on mu jaokse see kõikse paremat sorti hämarulme, et on olemas absurd ja mõttemängud, unenäolisus ja ettearvamatus, mängud aja, koha ja muu füüsikaga, aga siiski läbivad lugu mingid kindlad jooned ja loogikad.

Meile antakse Berni linnake Šveitsis 1905. a 14. aprillist 28. juunini, aga ega mingit ajalookäsitlust või Einsteini elulugu — kui faktiräbal, et Einstein töötas patendiametis, välja arvata — küll siit raamatust ei saa. On rida nägemusi, milline oleks maailm, kus aeg on absoluut, maailm, kus põhjus ja tagajärg on korrapäratud, maailm, kus aeg seisab paigal, maailm, kus inimesed elavad vaid ühe päeva, maailm, kus on mehhaaniline ja kehaaeg jne jne riburada üha uusi ja uusi pilte või unenägusid, kus korduvad või jätavad kordumata samad motiivid: pagaritöökoda, pall, jalutajad, järv, armastajapaar.

Ma nautisin neid mõttemänge ja sõnastusi ja kuidagi mõjus see raamat mitteameerikalikult, vahest isegi natuke saksalikult. Kui ma füüsikaga rohkem sõber oleksin, siis tõenäoliselt oleks neid tagamaid ka leida, nüüd ma lihtsalt tajusin, et need kihid on olemas, aga oma teadmiste vähesuse tõttu ma neid kihte endeid eriti ei adunud.

Selline veidravõitu lugemine, millele täit ostu- ja lugemissoovitust ei julge anda, aga prooviampsu raamatukogust kiigata soovitan küll. Margit Jaaska tõlge tundus ka täitsa hea olevat. Paar trükiviga oli, aga ainult paar.

Netis ringi kolades sain aru, et raamat on üsna populaarne. Näiteks tsitaadivalimikke raamatust on netis palju. Ma ise panin ka päris palju lipikuid lugedes raamatu vahele, aga jäin lõpuks sellise valiku juurde:

“Mõned ütlevad, et targem on mitte minna aja keskpunkti lähedale. Elu on täis kurbust, aga elada on üllas ning ajata ei ole elu. Teised ei nõustu sellega. Nad valiksid pigem igaviku jagu rahulolu, isegi kui see igavik oleks määratud ja kivistunud, nagu alusele kinnitatud liblikas.”

Tiina Sulg

Igor Baranko “Shamanism”

Sattusin koomiksi otsa, mille tutvustus kõlas: “A fascinating tale of an alternate history of North America as told through a time-spanning Native-American love story.

Algus oli … veider … aga siis tõmbas lugu kaasa ja mängureeglid said selgemaks. Mulle tundub, et Igor Baranko on teemat uurinud, indiaanipärimuse, kunsti ja hõimude eripäradega end kurssi viinud ja siis jutustanud just sellise loo, nagu talle sobivam tundus, et miskit on indiaanipärimusest olemas, aga ta on sellega on üsna vabalt ümber käinud ja omi pöörasusi sisse lükkinud.

Lugemisel tekkis mus mingil hetkel äratundmine, et ma vist olen lugenud lapsepõlves mingeid samu raamatuid ja vaadanud samu filme, autori elulugu juurde uurides sain teada, et Igor Baranko on sündinud 1970. a. Ukrainas ja 1999. aastast elab USAs, niiet jah, mingeid ühiseid raamatuid ja filme meil tõenäoliselt on.

Märkimisväärt on, et tegu on autorikoomiksiga, Igor Baranko on nii teksti kui pildi autor.

Spoilerdus:

Esimene lugu on sellest, kuidas poiss kolm korda kosjas käib. Esimene kord poiss tapab (kogemata) tüdruku. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Teine kord tapab tüdruk enda. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Ja kolmas kord kosjad õnnestuvad.

Teises loos läheb poiss oma uute sugulastega retkele. Retk ei lähe just hästi — omavahelised nääklused, vangistus ja ootamatu vabanemine ning poiss satub hispaanlaste kantsi, millest on järel vaid viimane valvur ja relvaarsenal ning lõpuks laseb poiss selle kantsi suurejooneliselt õhku. Tagasiteel tapab duellil tüdruku venna, samal ajal sureb tüdruku isa ning tüdruk, kellest on saanud kuninganna, ütleb tast lahti.

Kolmandas osas läheb tüdruk poisile järele. Poiss on saanud aimu, et ajatantsud on midagi segi löönud, ja läheb itta, et seilata üle mere. Sekeldusi tuleb tal nii kolme hullu kuninganna kui nende tütrega kui sündimata pojaga, aga laevad ta saab. Ja tüdruk jõuab kohale just hetkeks, et kaugelt kaldalt lehvitada. Siinkohal jääb lugu pooleli, ma loodaks, et see lugu kunagi ka edasi läheks.

Selline kummaline fantaasialugu ja päris huvitav vahepala, suurepäraseks just ei tituleeri, aga uudishimulugemisena soovitan küll.

Tiina Sulg

Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 1. osa. Valge mehe kirjandus

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kõiges on süüdi Indrek Park, kes oma intervjuudes on nii õhinal rääkinud keeltest ja indiaanlastest ja kes nõnda tuletas mulle meelde mu kunagise indiaanihuvi. Kuna ma arvan, et see huvi on tekkinud või taastekkinud veel paljudel teistelgi, siis oli möödunud kevadel meie raamatukogus raamatunäitus  „Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses”, kus oli väljas valik hästi- ja ammutuntud seiklusjuttudest ning kaasaegsest kirjandusest, kus indiaanipäritolu tegelasi, olgu tegu siis realistliku romaani, ulmeromaani või indiaanikrimi või hoopis koomiksiga. Teise poole näitusest moodustas indiaanlaste endi kirjandus, alates pärimusest ja muinasjuttudest ning lõpetades luule, kaasaegse proosa ja mälestustega. Õige napilt ja valitult sai näitusele ka ajalugu puudutavaid teoseid.

Järgnevas nimestikus on tavakirjas näitusel olnud raamatud, kursiivis on raamatud, mis näitusele ei mahtunud, olgu siis indiaani päritolu tegelaste liiga napi osakaalu pärast teostes või näitusepinna väiksuse tõttu või seepärast, et näituse tegemise ajal polnud seda raamatut veel raamatukogus, aga mis teema poolest võiks ikkagi huvi pakkuda. Rohekas kirjas on autoreid tutvustavad tekstid, need on kokkuvõtted ja/või segu Wikipediast, raamatute järelsõnadest ja mu isiklikust lugemiskogemusest. Autorite lühielulood näituse tarbeks kujundatuna on lõpus.

Näituse kujundusel kasutasin katkeid erinevate indiaanihõimude tekstiili- ja tekstiilikaunistusmustreist. Kui keegi tahab näituse ideed, kujundust või osa sellest näitusest kasutada, siis olge lahked, ma lihtsalt oleksin tänulik, kui mulle sellest teada antakse. (Ühendust võib võtta ka siis, kui tahetakse saada samas stiilis, aga teistsuguses sõnastuses pealkirju või alapealkirju. Ja võib-olla saab näituse tarbeks meie raamatukogust mõnda raamatut ka laenutada.)

Toredaid meeldetuletusi ja head avastamist! Ja kui kellegi tuleb veel meelde raamatuid, mis võiks siia nimekirja sobida, kirjutage siia kommentaaridesse juurde :)

Prantsuse kirjanik ja filosoof Voltaire (1694 – 1778) on toonud ühes oma filosoofilises jutustuses, „Kohtlane”, kõrvalseisja pilguga Prantsuse ühiskonda vaatlema hurooni.

Voltaire “Kohtlane ; Mikromegas” (Perioodika, 1996)

Ameerika mere-, rajamaa- ja ajaloo-romaanide autor James Fenimore Cooperi (1789 – 1851) tuntuim töö on tema viieköiteline indiaaniromaanide tsükkel “Nahksuka jutud” (“Hirvekütt”, “Viimane mohikaanlane”, “Rajaleidja”, “Pioneerid”, “Preeria”).

Karl May (1842 – 1912) oli üks saksa kõigi aegade menukamaid kirjanikke. Tema sümpaatia kuulus apatšidele ja ta on eelkõige tuntud oma Winnetou romaanide järgi.

Thomas Mayne Reid (1818 – 1883) jõudis kirjutada palju kaasahaaravaid seiklusromaane, tema seminolide pealikust rääkiv „Oceola” lubab endale küll üsna palju ilukirjanduslikku vabadust, aga mingi tõsieluline alus sel on.

Cooper, James Fenimore “Hirvekütt ehk Esimene sõjarada” (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2004)

Cooper, James Fenimore “Pioneerid ehk Susquehanna allikad” (Birgitta, 1996)

Cooper, James Fenimore “Preeria” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1962)

Cooper, James Fenimore “Rajaleidja ehk Sisemeri” (Birgitta, 1994)

Cooper, James Fenimore “Viimane mohikaanlane : jutustus aastast 1757” (Eesti Raamat, 1976)

May, Karl “Winnetou. Esimene raamat” (Kupar, 1990)

May, Karl “Winnetou jälgedes. Teine raamat” (Kupar, 1991)

May, Karl “Winnetou surm. Kolmas raamat” (Kupar, 1992)

Reid, Thomas Mayne “Oceola, seminolide pealik” (Eesti Raamat, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Suure Karu pojad” (Eesti Raamat, 1976)

Портер, Дональд Клэйтон “Белый индеец” (Азбука-классика, 2005)

Рид, Майн “Оцеола, вождь семинолов” (Скифы, 1992)

Шульц, Джеймс Виллард “Ошибка Одинокого Бизона : повести” (Журнал “ЛЕПТА”, 1992)

Hall Öökull (Grey Owl, õige nimega Archibald Stansfeld Belaney (1888 – 1938)) oli eelkõige loodusmees ja tema raamatudki on välja kasvanud soovist inimestele loodust lähedasemaks ja mõistetavamaks teha. Hall Öökull austas kohalikke põlisrahvaid niivõrd, et väitis endki neist pärinevat.

Saksa autor Liselotte Welskopf-Henrich (1901 – 1979) kirjutas meelsasti indiaaniainelisi seiklusjutte ja uuris nende eluolu ka akadeemilisel tasandil. Dakootadest kõnelev „Suure Karu pojad” sai mitu järge, eesti keeles peale esmaraamatu neid kahjuks pole.

Benchley, Nathaniel “Small Wolf” (HarperCollins, 1994)

Broch, Ellinor “Oninga – irokesernes fange” (Bokklubbens barn, 1983)

Hall Öökull “Seidžo ja tema kobraste seiklused” (Eesti Raamat, 1967)

Jürgen, Anna “Sinine Lind, irokeeside kasupoeg” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958)

Landman, Tanya “Apache” (Walker Books, 2007)

Shipton, Vicky “Grey Owl” (Pearson Education, 2003)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 1 : Harka” (Altberliner Verlag, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 2 : Der Weg in die Verbandung” (Altberliner Verlag, 1979)

Welskopf-Henrich, Liselotte “Die Söhne der grossen Bärin. Band 3 : Die Höhle in den Schwarzen Bergen” (Altberliner Verlag, 1980)

Вельскопф-Генрих, Лизелотта “Харка – сын вождя” (ТЕРРА, Литература, 2000)

Рид, Майн “Оцеола, вождь семинолов” (Белый город, 2004)

Ameerika luuletaja Henry Wadsworth Longfellow (1807 – 1882) talletas kõik oma teadmised indiaani folkloorist ja kogu oma armastuse ja südamevalu põlisameeriklaste vastu eeposes „Laul Haiavatast”.

Kabur, Boris “Haiavata lood : ümberjutustus lastele” (Eesti Raamat, 1990)

Longfellow, Henry Wadsworth “Laul Haiavatast : [poeem]” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1960)

Ameerika autori Charles Frazieri (s 1950) tegi tuntuks juba tema Kodusõjast jutustav debüütromaan „Cold Mountain”, tema teine
romaan „Kolmteist kuud” keskendub tšerokiide saatusele.

Zane Grey (1872 – 1939) oli produktiivne ja populaarne ameerika autor, kes kirjutas peamiselt vesterne. Paljud tema teosed jõudsid ka kinolinale. Tema esimene raamat “Betty Zane” sai inspiratsiooni tema perekonna ajaloost ja legendidest.

Barry, Sebastian “Otsata päevade aegu” Eesti Raamat, 2019)

Blake, Michael “Dances with wolves” (Fawcett Gold Medal : Ballantine Books, 1990)

Boyden, Joseph “Three day road” (Phoenix, 2006)

Fast, Howard “Viimne piir” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1951)

Frazier, Charles “Kolmteist kuud” (Eesti Raamat, 2009)

Grey, Zane “Betty Zane” (Olion, 1996)

Landman, Tanya “Buffalo soldier” (Walker Books, 2014)

London, Jack “Külma lapsed” (Fantaasia, 2012)

London, Jack “Smoke Bellew ; Merehunt” (Eesti Raamat, 1985)

Penney, Stef “Huntide hellus” (Pegasus, 2008)

Фидлер, Аркадий “Белый Ягуар – вождь араваков : [трилогия]” (Молодая гвардия, 1987)

Brown, Sandra “Indiaanipealiku pantvang” (Ersen, 1998)

Donnell, Susan “Pocahontas” (Sinisukk, 1996)

Grey, Zane “Kaduv ameeriklane” (Kupar, 1998)

Harmon, Amy “Kus uitavad kadunud” (Rahva Raamat, 2022)

Kanada autor Joan Clark (s 1934) on tihtipeale ammutanud inspiratsiooni kohalikust ajaloost. Romaanis „The Victory of Geraldine Gull” kohtuvad kriid, odžibveid ja valged.

Soome kirjanikku Katja Kettut (s 1978) on eelkõige huvitanud soome väljarändajate ja odžibvei indiaanlaste ajalugu ja omavahelised suhted ja seda on ta väljendanud nii kirjanduses kui dokumentaalfilmina.

Clark, Joan “The victory of Geraldine Gull” (McClelland & Stewart, 1989)

Craven, Margaret “Öökull huikas mind” (Kupar, 1991)

Kesey, Ken “Lendas üle käopesa” (Ersen, 1999)

Kettu, Katja “Rose on kadunud” (Koolibri, 2019)

Phyllis Christine Cast (kirjanikunimega P. C. Cast; s 1960) ja tema tütar Kristin Cast (s 1986) on kahepeale kirjutanud 12-osalise „Öö Koja” sarja, kus peategelase Zoey vanaema on tšerokii. Vanaemast ei kirjutata küll palju, aga see on oluline osa Zoeyst.

Kanada autori Charles de Linti (s 1951) meelisžanr on linnafantaasia ehk urban fantasy. Oma lugudesse põimib ta mitmete maade mütoloogiaid, aga peaaegu igas tema teoses on oma oluline koht ka indiaanimütoloogial.

Stephenie Meyeri (s 1973) kuulsas vampiiriromaanisarjas “Videvik” toimub tegevus kiljuudi reservaadi läheduses olevas linnakeses ning üks peategelastest, hundiks muutuv Jacob, on kiljuut.

Cast, P. C. & Kristin “Marked : a House of Night novel” (Atom, 2009)

Cast, P. C. & Kristin “Märgitud” (Pegasus, 2010)

De Lint, Charles “Kusagil lennata” (Varrak, 2001)

De Lint, Charles “Südame metsad” (Varrak, 2009)

Meyer, Stephenie “Noorkuu” (Pegasus, 2009)

Meyer, Stephenie “Videvik” (Pegasus, 2008)

Simak, Clifford D. “Jumalate valik” (Fantaasia, 2017)

Stephenson, Neal “Lumevaring” (Varrak, 2003)

Tarlap, Tiit “Lõhestusjoon” (Varrak, 2012)

Alabamast pärit koomiksikirjanik Jason Aaron (s 1973) ja Serbiast pärit koomiksikunstnik Rajko Miloševic (kunstniku- nimega Gera ja R.M. Guéra, s 1959) on kahepale valmis saanud põneva 10-osalise siuu aladel toimuva indiaanikrimikoomiksi „Scalped”.

Ameerika autor Tony Hillerman (1925 – 2008) on eelkõige tuntud oma indiaanikrimidega. Navahodega on tal olnud head suhted lapsepõlvest peale ning tema püüd krimikirjanduse kaudu navahode kombeid tutvustada on pälvinud mitmeid auhindu, muuhulgas ka ametliku Navahode Sõbra tiitli.

Aaron, Jason, Guera, R. M. “Scapled. 1. Indian country” (DC Comics, 2007)

Aaron, Jason, Guera, R. M. “Scalped. 2. Trail’s end” (DC Comics, 2012)

Grisham, John “Salakaebaja” (Varrak, 2017)

Hillerman, Tony ” A thief of time” (Penguin Books, 1993)

Hillerman, Tony “Esimene kotkas” (Ersen, 2000)

Hillerman, Tony “Must tuul” (Eesti Raamat, 2007)

Hillerman, Tony “People of darkness” (Sphere Books, 1988)

Hillerman, Tony “The blessing way” (HarperCollins, 1990)

Hillerman, Tony “The fallen man” (HarperCollins, 1996)

Mäki, Reijo “Indiaanlane” (Eesti Raamat, 2015)

 

Tiina Sulg

Vaata ka “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 2. osa. Indiaanlaste kirjandus”  ja “Indiaanijutukad: Põhja-Ameerika indiaanlased ilukirjanduses. 3. osa. Pärimus ja pisut ajalugu” 

 

Orson Scott Card „Laulumeister”

Orson Scott Card „Laulumeister” Fantaasia 2022 , 346 lk. Tlk Tatjana Peetersoo

Ma küll ei tea, mida uhket tänavu veel ilmuma peaks, et seda raamatut mu Stalkeri kandidaadi kohalt kõrvale tõrjuda! Suurepärane lugemine. Naerda küll ei saanud, aga vesi tuli silma päris mitmel korral. Niisugune mõju tavaliselt muusikal, mis selles raamatus tähtsat rolli mängib, juba kord on. Muusika on siin teistsugune, see pole raamat, mida lugedes saab äranimetatud palasid youtube´ist kuulata. Selle raamatu muusikat kirjeldab Card sõnadega ja saavutab lugeja peas kuulmise efekti.

Ühel Tew-nimelisel kolkaplaneedil asub Laulukoda, kus koolitatakse musikaalseid lapsi, kellest saavad lauljad ja lauluõpetajad ja mõnikord, väga harva, saab kellestki Laululind. Laulmine tähendab seal inimeste sügavaimate tunnete mõjutamist heliga ja Laululind on eriti võimas manipuleerija. Neid, kes on küll musikaalsed, kuid erinevatel põhjustel siiski esitatud nõudmistele ei vasta, nimetatakse Kurtideks ja neile antakse samuti hea haridus, lihtsalt ilma muusikata. Kõik lapsed Laulukojas on lapsendatud, kuigi kõik nad pole orvud. Laulukojas ja laulmise juures on enesekontrollil nii suur tähtsus, et seda nimetatakse lausa Kontrolliks. „Sa oled väike lauludega täidetud anum ja kui Sa nutad, läheb anum katki ja kõik laulud pudenevad inetult välja. Kontroll tähendab laulude anumas hoidmist ja ühekaupa välja laskmist,” ütleb õpetaja. Laululinde koolitatakse vaid ülirikaste ja mõjukate jaoks, kuid kuigi tasu Laulukojale on suur, ei piisa rahast, et Laululindu saada – saaja peab olema võimeline teda vääriliselt hindama. Raamat algab imperaator Mikali külaskäiguga Laulukotta, kus ta endale Laululindu nõuab ja Laulumeistrit sellega üllatab, et vääriliseks osutub. Kogu galaktikas oli teada, et Laululind ei saanud kunagi minna inimese juurde, kes tappis, ahne või täitmatu inimese juurde, kes armastas võimu. Sellised inimesed ei suutnud tegelikult Laululinnu muusikat kuulata.

Siiski läheb aastakümneid, enne kui on leitud ja välja koolitatud just talle sobiv Laululind. Inimesed on selles maailmas pikaealisemad, saja-aastaselt võib veel üsna elujõuline olla. Mikal on vallutanud suure hulga planeete ja tema valitsemise kohta öeldakse, et see on „õiglane, üksnes leebelt repressiivne ja vastikult aus”. See on huvitav impeerium, kus liigeldakse küll kosmoselaevadega ja kasutatakse võimsaid arvuteid ning uuritakse inimese mõistuse salajasimaid soppe, kuid imperaatoril on ametis Kammerhärra ja reetureid hukatakse ikka mõõgaga pea maha raiumise teel.

Ma lugesin pool raamatut ühe hooga läbi ja pidin siis enne teise poole alustamist mitu päeva kannatama, kuna jõudsin koju nii hilja õhtul, et ei tohtinud alustada – selgelt ei oleks enne lõppu pidama saanud. (Ja ei saanudki.)

Kui ma lugemissoovitust kirjutama hakkasin, seisin suure probleemi ees – kui tahta loetut veidigi analüüsida, kipub sisuseletamist sisse lipsama, aga tahaks ju, et kõigil oleks niisama põnev, nagu mul oli. Niisiis panen kirja lihtsalt mõned asjad, millele ma mõtlesin pärast lugemist.

Mis nende impeeriumite ihaldamise ja sõdimistega küll ometi on? Miks inimesed ei saa rahus elada? Ja miks impeeriumi ehitamise nimel tapmine on Laululinnu poolt aktsepteeritud? Ühegi imperaatori käed pole verest puhtad. Või on asi ainult selles, et kui imperaator ise tunneb, et on kõik õigesti teinud, suudab ta lauluga elada?

Kohutavalt kurb on, et selles tulevikus räägitakse peaaegu kõikjal ainult ühte keelt. On väheseid kangekaelseid rahvaid oma keelega ja imperaatori laululind Ansset mõistab portugallaste sügavamat olemust nende keele kõlast ja leiab selle olemasolule õigustuse ainult oma musikaalsuse tõttu. Tundub, et Laulukoda ikka võib-olla ei olegi nii õilis ja poliitikast eemalseisev koht, nagu mulle lugedes alguses tundus.

Kas see, mida lauljad meisterlikkuses saavutavad, on väärt toodud ohvreid? Lapsed ju ei saa valida oma saatust, sest lapseeas nad ei oskaks nagunii valida, õpetust saama peavad nad aga juba varakult. Aga ilma midagi ohverdamata (või kui mitte nii pateetiliselt väljenduda – ilma midagi vastu andmata) ei saavutata midagi ka vähemnõudlikel erialadel. Ja kui tulemuseks on selline meisterlikkus, siis toob andekas aina järgmisi ohvreid, sest püüd täiuse poole on valdav.

Muutused on vajalikud. (Parandasin ennast, alguses kirjutasin, et muutused on head. See pole sugugi seesama.) See, et miski on kogu aeg ühtemoodi olnud, ei tähenda, et see peab alatiseks nii jääma.

Ansseti elu kohta öeldakse raamatu lõpus, et selles on palju ilu, valu ja lootust. Need sõnad sobivad terve raamatu iseloomustamiseks ka hästi.

Kaja Kleimann

Pat Barker “Tüdrukute vaikimine”

See on nüüd see raamat, mis on naise kirjutatud ja valdavat naislugejale, aga ei ole naistekas.

Sõjalugusid on läbi aegade räägitud ja kirjutatud, aga enamasti on need sõduri (olgu selle auastmega, kuidas on) pilgu läbi, selles raamatus on peategelane sõjasaak.

Ma ei ole kunagi neist Vana-Kreeka müütidest eriliselt vaimustuses olnud, ühtteist on tänu kooliharidusele kuskile ikka külge ka jäänud, niiet valdav osa nimesid olid ses Trooja sõjast kirjutavas raamatus tuttavad, lähenemisnurk ja suhtumine oli aga hoopis midagi muud.

Raamatu peategelane on kunagine Lyrnessose kuninganna Briseis. Trooja sõda venis teadupärast pikale ja vahepeal trallisid kreeklased muid linnu vallutada, näiteks sedasama Lyrnessost. Kuningannast sai ori. Achilleuse ori. Ja ori ei olnud enam inimene, vaid hingav asi. Läbi raamatu püüab Briseis oma inimlikkust alal hoida, vastu pidada, vaadelda ja mäletada, lootuses, et neid lugusid saab kunagi ka sellisest vaatepunktist jutustada.

Julm lugu, mis on jutustatud päris hästi. Kohati tuli meelde Jerzy Kosinski “Kirgas lind”, mis on ka julm lugu julmast ajast, aga pagana hästi kirjutatud. Lugu, mis paneb kaasa mõtlema ja edasi mõtlema, olgu siis ajaloo, legendide või tänapäeva üle.

Tõlkis Eda Ahi ja valdavalt tõlkis hästi, aga paaris kohas ma ei saanud aru, kas oli tõlkeapsakas või oli autori apsakas, mille tõlkija jättis nagu autoril oli, kuigi oleks võinud sarnase, aga nüansilt pisut-pisut teistsuguse sõnavalikuga asja siluda.

Üldiselt ma täitsa soovitan seda raamatut lugeda, kuigi see raamat pole ühtlaselt hea, vaid pinget ja kirjeldusi ja emotsioone tuleb pigem pahvakutega ja vahele on sellist täitematerjali. Trigger warning igaks juhuks ka, see, et jutustab naine, kes on sõjasaak, annab juba aimu, mis sorti warning on.

PS Kui inglise keel raskusi ei valmista, siis soovitan juurde lugeda Carol Ann Duffy luulekogu “The World’s Wife”. (No ja arvatavasti võiks Madeline Milleri raamatuid (“Achilleuse laul” ja “Kirke“) ka soovitada, kuigi ma ise ei jõudnud nendega kuigi kaugele, aga peale selle raamatu lugemist mulle tundub, et ma võiks uuesti proovida.)

PPS Selle raamatu annab ka ulme alla paigutada: 1. üldjuhul müütide ümberjutustused lähevad ulme alla; 2. katkuepideemia laagris võis olla Apolloni vastus palvetele, aga võis ka olla lihtsalt juhus; 3. Achilleuse ema tuleb mõned korrad merest maale; 4. miskit oli nagu veel, aga ei tule praegu meelde…

Tiina Sulg

Timur Vermes „Ta on tagasi”

Kes on tagasi? Adolf Hitler.
Berliinis, keset tänapäeva ärkab ellu Adolf Hitler.
Hitlerist saab sotsiaalmeedia staar e. suunamudija.
Raamat on bestseller ja tehtud on mängufilm.

Selle kevade kirjandusfestivalil Prima Vista käis raamatu autor teosest rääkimas. Pärast kohtumisõhtul käimist oli mul kindel soov raamat läbi lugeda, aga ma pidin ootama, sest poes oli raamat läbi müüdud ja raamatukogus järjekord. Hitler müüb. Tegelikult müüb Hitler terves maailmas. Hitleriga seotud raamatuid loetakse, ostetatakse. Käiakse filme vaatamas. Jne.

Kuidas sai ja kui kiirelt sai Hitlerist meediastaar? Kiirelt, isegi väga kiirelt. Kes võtab teda läbi huumori (arvavad, et Hitler teeb Hitlerit paremini järgi kui originaal) või need, kes võtavad tema seisukohti elu kohta tõsiselt. Inimesed on vaimustuses, meedia on vaimustuses, TV operaatorid on vaimustuses – Hitler müüb.

Raamatut lugedes tuli mõte kui vahetada nimi Hitler ära mõne Eesti poliitiku nimega. Hirmutav. Meil on selliseid äärmuslike vaadetega poliitikuid, kes sama oskuslikult (kasutades ära tänapäeva (sotsiaal)meediat) suudavad oma äärmuslikku maailmavaadet laiadele massidele edukalt edasi anda ja inimesed usuvad, et on nende omad mõtted ja tunded.

Lugeja võiks mõelda Hitleri fenomeni üle, miks on Hitler tänapäeval nii popp?

Seda raamatut on võib-olla liiga mõnus lugeda. Kas naerame Hitleri üle või hoopis koos temaga inimeste üle? Kas ta on tagasi….

Kristiina Selli-Tupits