Posts Tagged ‘ulme’

Mann Loper „Inglite linn”

Olla teismeline tüdruk – juba selles väljendis on väljakutseid, katsumusi ja vastuolusid. Teismeline pole enam justkui päris laps, kuid kindlasti mitte ka veel täiskasvanu. Vahel näib sellele teismelisele, et tal on lapse õigused ja täiskasvanu kohustused, kuigi kõrvalt vaadates see enamasti päris nii ei ole. Sama lugu on ka nende raamatutega, mille peategelaseks on teismeline – vahel on need rohkem lastele lugemiseks suunatud, et nad saaksid unistada homsest või ületulevast aastast, kuid üksjagu neist on sellised, mida ma julgelt ka täiskasvanud lugejale pihku pistan. Mann Loperi „Inglite linn” kuulub kindlasti viimaste hulka. Autor on suutnud raamatusse peita päris mitmeid päevakajalisi ja üldinimlikke teemasid, mille üle mõtisklemine pakub rõõmu ja muret väga erinevas vanuses lugejaile.

„Inglite linn” on Mann Loperi kolmas romaan, kolmas ulmeromaan ning teine noorteromaan. Siiani on Loper silma paistnud suurepärase keeletunnetusega. Tema lause on ladus ja sõnastus nüansirohke. „Inglite linn” ei ole selles rivis sugugi erand, vaid pakkus mõnusat äratundmisrõõmu.

Aga natuke raamatust endast! Lonni on teismeline tüdruk, kuid mitte sellises maailmas, mida me iga päev endi ümber näeme. Maailm, milles Lonni elab, asub ajateljel kauges tulevikus, kus meile tavapäraseks saanust pole just palju alles. Esmalt antakse lugejale vaid killuke mailmast – on kindlus suures linnas. Linn on hiiglaslik paljude tasanditega monstrum, milles kunagi elas ilmselt miljoneid inimesi. Nüüdseks on see suures mahus maha jäetud, lagunev, prügimägedega pikitud tunnelite ja torustike rägastik, mille vahel olevate ruumide põrandad võivad, aga ei pruugi kanda ning päike, kui see veel üldse olemas on, paistab mõõtmatu hulk tasandeid kõrgemal.

Selle hiiglasliku surnuaia või hüljatud hiigellinna sees on üks pisike Kindluseks kutsutud oaas, milles elab veidi üle tuhande inimese, Lonni nende hulgas. Keegi neist ei mäleta, milline oli linn enne sõda, kuid Kindluse elanikud kannavad endiga kaasas mälestust, et ühel päeval oli tehisintellekt inimeste vastu pööranud ning Kindluses olevad inimesed jäid ellu vaid seetõttu, et kindlust kaitsevad jõujooned, millest tehisintellekt üle ei astu. See on aga alles raamatu algus.

Ühel eriti õnnetul päeval, mil Lonni ja ta sõbrad Kindluse reeglitest üle astuvad, muutub maailm tüdruku jaoks sootuks. Oma osa selles on Kindluse vanematel, kes Lonnile kaelamurdva karistuse määravad, kuid tänu sisemisele lootusele ja jõule ning pihuarvuti abile suudab Lonni sellest siiski terve kaelaga välja vingerdada. Nüüd on ta aga sootuks teises olukorras ning peab kasutama iga seni kogutud teadmist ning iga ikka veel säilinud lootusekübet, et ühest minutist teise jõuda.

Mulle tohutult meeldis see maailm, millesse autor lugeja paiskas – iga detail oli paigas ning iga nurga tagant ilmnes midagi uut, mis sobitus, kuid üllatas lugedes siiski. Linnamaastiku kasutamine loob meeleolu, võimaldab futuristlikkust rõhutada ilma, et tegelased oma olemuses ja käitumuses seda liigselt rõhutama peaks. Inimesed on ikka inimesed ning just sellistena lugejale kergesti omaks võetavad ning kaasaelatavad. Kuid mulle tundub, et rohkem ei peakski vist sellest raamatust rääkima. Mulle meeldis ning ma noogutan julgustavalt kõikidele, kes selle sirvimiseks kätte võtavad, kuid seda, millega Lonni päriselt hakkama saab, võib igaüks juba ise raamatust lugeda.

Mairi Tempel

10 raamatut — Doris Diana Orr

Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed

Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?

.

Tove Jansson “Muumitroll

Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.

Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.

.

Michael Ende “Momo

Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

.

René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix

Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.

.

Dina Rubina “Cordoba valge tuvi

Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.

.

Terry Pratchett “Väikesed jumalad

See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.

.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane

See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.

.

Tõnu Õnnepalu “Mandala

Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.

.

Virginie Despentes “Vernon Subutex

See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.

Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.

.

Herta Laipaik “Maarjakask

Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.

Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.

Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.

.

.

Doris Diana Orr

Reeli Reinaus „Rahel, Anders ja ajaaugud”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2022 — Reeli Reinaus „Rahel, Anders ja ajaaugud” (RonkRonk, illustratsioonid Marja-Liisa Plats)

Ladus, hästi liikuv, huvitav fantaasiaraamat, mis teenib lisapunkte silmajääva põneva ja originaalse kujunduse poolest. Sobib vanuserühmale “lastekate” ja “noortekate” lugejate vahel, mis on eesti lastekirjanduses olnud hõredalt kaetud. Meile meeldis eesti folkloori sissetoomine ning ajarände teema osav lahendamine – see on keeruline loo element!

Tuul Sepp
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii nimel

George R. R. Martin “Valguse hääbumine”

See raamat jättis mõtteainet jupiks ajaks peale lugemist.

Maailmaehitus on vägev — kui kaugele inimkond oma kosmose uurimise ja kolonisatsiooniga on jõudnud, millised arengud ja kohanemised on erinevatel planeetidel olnud ning konkreetse planeedi, kus sündmused toimuvad, saatus. Tegevus on ootamatult kammerlik, peale peategelase on veel neli inimest, kellest pisut pikemalt räägitakse, ja veel kümmekond, kes väiksema tutvustusega lavale ilmuvad. Meeleolu on algusest peale selline, et no see lugu ei saa hästi lõppeda. Suures osas on see raamat mu jaoks suhtedraama võõrplaneedil, kultuuride konflikt ja lõpupoole madinat.

Autorid, kes lugedes võrdluseks pähe tulid, olid Sheri S. Tepper (sest kuigi kamba peale on vaid üks naistegelane, siis küsimus naise rollist on üsna tugevalt sees), Maniakkide Tänav (eriti tema “Newtoni esimene seadus”, et esialgu tunduvad olulised ühed tegevusliinid, aga need jäetakse lõpupoole natuke unarusse, sest madin pressib peale), Ursula le Guin ja Lois McMaster Bujold (neid erinevaid kultuuriaerenguid on püütud avada ja lahti kirjutada, et miks mingi suundumus mingil planeedil domineerivaks muutus).

Mul jäi kangesti tunne, et siia raamatusse on veel miskit sellist sisse kirjutatud, mida ma esimese lugemisega ei suutnud tabada. 

Tiina Sulg

Jaanuari kirjanduskohvik

Aasta esimeses kirjanduskohvikus tegime kokkuvõtteid 2021. aasta lugemismängust ja eelmisel aastal loetud lemmikutest. Enim meeldinud raamatute hulgas oli nii maagilist realismi, ulmet, rännu- ja loodusraamatuid kui sinist majandust käsitlev teos — lemmikud on sama erinevad, kui inimesed isegi. Ning see just lugemiselamuste jagamise toredaks teebki! Siiski oli ka neid teoseid, mida rohkem kui ühel korral nimetati: Juhani Karila “Väikese haugi püüki” ja Sally Salmineni “Katrinat” — mõlemad meie põhjanaabrite kirjandusest. Siinjuures, mis eriti tore: Sally Salmineni “Katrina” oli arutamisel ka meie novembrikuu kirjanduskohvikus.

Kõik mainitud raamatud:

David Attenborough “Noore loodusuurija seiklused

David Attenborough “Üks elu, üks planeet

Walter Ernsting “Päev, millal jumalad surid

Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna. Lapsepõlv, noorus“, “Lugu uuest perekonnanimest“, “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Vahepealne aeg“, “Lugu kadunud lapsest. Küpsus-vanadus

Carin Gerhardsen “Must jää

Arthur Hailey “Tõhus ravim

Sally Hepworth “Ämm

Kazuo Ishiguro “Klara and the Sun” (ilmunud värskelt ka eesti keeles “Klara ja päike“)

Juhani Karila “Väikese haugi püük

Gunter Pauli “Sinine majandus 3.0

José Luís Peixoto “Ei ühtki pilku

Katharine Susannah Prichard “Coonardoo

Sally Salminen “Katrina” (vanad trükid nimekujuga “Katriina“)

Markus Zusak “Raamatuvaras

Eia Uus “Kirjad Buenos Airesest

Juhan Voolaid “Läbilööjalammas ja marukoer

Mai Põldaas

Fotod Mai Põldaas, Tiina Sulg, Kaja Kleimann

Manfred Kalmsten „Kaarnalaul”

Mõnekümne aasta eest, teismelisena, tundus mulle vahel mõni asi nii hea, et see ei saa ju kohe kindlasti mitte Eesti Asi olla. Mäletan üllatust paari bändiga, kui selgus, et tegelikult täitsa kodumaine punt. Raamatutega oli probleeme vähem, sest üldjuhul on autori nimest võimalik järeldusi teha, kuid Henn-Kaarel Hellat oli minu hinges aastaid vähemalt soomlane kui mitte kuskilt kaugemalt. Tema „Naiste maailm” lummas mind suurusjärkude võrra enam kui need kodumaised teosed, mida koolis kohustusliku lugemise raames lugema pidi. Kui minust kasvas teadlikum ulmelugeja ning ulmekogukonna tegemistega kokku puutuja, sain ma muidugi teada, et just Hellat oli see mees, kes sõna „ulme” meie igapäevakeelde tõi. Tõsi, esialgu ilmus sõna argikeelde vaid teadusliku fantastika tähenduses, kuid ajapikku kasvas suuremaks ja laiemaks olles täna katusterminiks teadusulmele, muinasulmele ja õudusulmele, kel lisaks veel olemas väikevend üleloomiliku elemendiga alternatiivajalooliste lugude näol.

Ja selle suure ulmemütsi alla mahub kenasti ka Manfred Kalmsteni fantaasialugu „Kaarnalaul”. Loo tegevus ei toimu teps mitte meile tuntud maailmas ning ega selle asukadki päris pärisinimese moodi ole. Väljanägemiselt võivad ju aekadionlased inimese moodi olla ning nende ihad, unistused ja hirmudki ei erine meist palju, kuid nende südames on roheline kivi, mis eluenergiat talletab ning õigel pinnasel elades omaniku eluiga ja vitaalsust märkimisväärselt suurendab. Aekadionlased on kiired, rikkad ja uhked. Nende suursugune riik jääb teiste dimensioonide vahel liikudes sõlmjaamaks, seega teenitakse suur osa rikkusest transiitkaubanduse abil. Nende maagia ja tervishoid on kõrgelt arenenud, linnadki maapinnalt kõrgele õhku tõstetud, et päikesele veelgi lähemal olla.

Te näete siin ka ohtu? Täpselt nii aekadionlastega ka läks. Raamat algab kohast, kus Aekadioni hukust on möödas mitukümmend aastat ning Kaaren, endiselt veel noor naine, otsib vastuseid ja kättemaksu. Aga ma ei taha praegu niivõrd raamatu sisust rääkida kuivõrd vormist. „Kaarnalaul” koosneb kolmest osast – „Aekadioni pärand”, „Aekadioni hukk” ja „Aekadioni viimane vereliin”. Esimese osa neist kirjutas autor juba varem ning seda õnnestus mul lugeda ka iseseisva jutuna. Lugesin, nautisin, kuid tahtsin rohkemat ja kaugemale vaatavat. Õnneks oli maailm ilmselt ka autori sees edasi elanud ning ta kirjutas veel ühe loo. Ja veel ühe. Hoolimata seigast, et need kolm lugu on kirjutatud eraldiseisvate lugudena moodustavad nad koos sünergilise terviku. Kolm üksteist toetavat ja põhjendavat lugu, millede kulgemine nüüdseks juba trükitud raamatu algusest raamatu lõppu järgib kenasti leina või muu negatiivse vapustuse läbimise joont. Esmalt on küsimused, emotsioonid ja süüdistused. Seejärel lisandub mõistmine ja mõtestamine ning alles nüüd, mil eelnevad on põhjalikult läbitunnetatud, saab tulla küsimus, mida edasi teha, kuidas edasi liikuda.

„Kaarnalaul” on üsna õhuke raamatu, kuid sellegi poolest suunatakse lugeja põhjalikule rännakule ühe kõrgtsivilisatsiooni huku ja võimaluste eepilistele radadele. Lugu sellest, kuidas midagi suurt ja purunematuna näivat võib hukkuda pisikeste asjaolude kokkusattumise tagajärjel. Eepilisuse osas on autor ise välja toonud, et püüdis siduda antiiktragöödiaid ja põhjala müütide jutustamise kunsti. Neis mõlemis on sees suurejoonelisus, kuid eriti just Põhjala lugudes ka lakoonilisus, sõnavähesus, mis pakub lugejale selle võrra suurema ruumi ise mõelda ja kujutleda. Seda nappi kirjapanemise viisi on Kalmsten „Kaarnalaulus” ka edukalt kasutanud ning nii jutustatakse suur eepiline lugu moel, mis suuremale ulmelugejale toob silme ette mõnedki välismaised lood. Minul helisesid kuklas Michael Moorcocki Elricu saaga ning Poul Andersoni „Murtud mõõk” – karged lood karmis, kuid samas ka muinasjutulises maailmas, eluliste tegelaste ja suurte eesmärkidega. Igaüks neist, unistagu ta tui suurel tahes tegeleb omaenese ellujäämisega, enda heaolu hapra säilitamisega, kuid nii käib see ju inimestegagi ning ometi hukkuvad tsivilisatsioonid, ehitatakse uued, vahetatakse jumalaid või unustatakse nad sootuks. Teisalt ei meenuta Kalmsteni „Kaarnalaul” neist kumbagi, ei Moorcocki ega Andersoni, sest Aekadion on päikesejumala maailm ehk koht, kus päike iial ei looju, majad hõljuvad kõrgel ning elanikud sõidavad lendavate vaipadega üles ja alla. See on koht, kus rikkused kohtuvad valgustatusega ning eemalt vaadates ei näi kellelgi olevat ainsatki põhjust enda murelikuna tundmiseks.

Mairi Tempel

10 raamatut — Mai Põldaas

Tegin enda kümne raamatu valiku lähiminevikus loetud raamatute hulgast. Kui varasemaid mõjutusi mainida, siis lapsepõlves olid mu suurimad lemmikud Astrid Lindgreni, Eno Raua, Aino Perviku ja Ottfried Preussleri (algul “Väike nõid”, pärast “Krabat”) raamatud – mõni ime siis, et nüüd heameelega ulmet loen! Teismelisena ei olnud mul midagi kooli kohustusliku kirjanduse lugemise vastu – seda ilmselt tänu headele kirjandusõpetajatele, kes selle lugemise huvitavaks oskasid teha. Ja ühtlasi hakkasin kõrvale ise tasapisi ka koduse ja sugulaste-tuttavate raamaturiiulite sisu avastama.

Järgnevalt minu kümme raamatut, mida nimetan täiesti juhuslikus järjekorras. Ja inglise keelest tõlgitute puhul igaksjuhuks lisan, et ise olen lugenud originaale, kuid loodan, et tõlked eesti keelde on õnnestunud!

1. Sari “Eesti novell”, mida praeguseks on ilmunud neli köidet: 2018, 2019, 2020, 2021. Annab toreda ülevaate aasta jooksul ilmunud parimatest juttudest. Saab lugeda tuttavaid lemmikuid ja proovida uusi tulijaid.

.

2. Tõnis Vilu “Tundekasvatus. Autori viimane raamat, kuid samahästi võiks siin nimetada ka kõik tema eelnevad luulekogud. Huvitav ja omanäoline autor eesti luules. Iga kogu on ise teemal ja oma kontseptsiooniga – põnev!

.

3. Frank Herbert “Düün. Ulmeklassika, mille tõi päevakorda Denis Villeneuve’i suurepärane film. Raamat, mis on väga hästi ajale vastu pidanud ja mis on jätkuvalt (või uuesti) aktuaalne ühtviisi nii oma ajatute teemade, kui keskkonna teemadega.

.

4. Kazuo Ishiguro “Klara ja päike. (Hetkel veel ei ole eesti keeles, kuid nägin, et Varrakul on see lähiaja plaanides.) Ishiguro delikaatne vaatlus sellest, mida tähendab olla inimene. Tehisintellekti teema on aktuaalne ja see lugu on jutustatud tehissõber Klara vaatest.

.

5. Markus Zusak “Raamatuvaras. Teema ei ole uus, võib-olla isegi liiga üle ekspluateeritud, kuid see, kuidas autor oma lugu jutustab on geniaalne! Stiil loeb! Ning minu jaoks on see lugu ennekõike inimeseks olemisest ja inimeseks jäämisest. Samuti on see tore lugu sõna, raamatu, lugemise tähtsusest, mida ei tohiks kunagi alahinnata.

.

6. Neil Gaiman “Eikusagi. See, kuidas Neil Gaiman maailma näeb, on võrratu! Ehitada terve maailm sinna, kust teised lihtsalt mööda vaatavad – on ainulaadne oskus! Nagu seegi, kuidas Gaiman oma lugusid jutustab ja sinna alati ka huumori põimib – olgu teema kuitahes sünge.

.

7. Mehis Heinsaar “Unistuste tappev kasvamine. Miks ma just selle raamatu siia valisin, on ilmselt Marge Nelgi toredate piltide pärast. Ja siinsed kummalised lood saab jutti läbi lugeda, kui muidu peab natuke tema juttude vahel pausi pidama!

.

8. William Gibson “Idoru. Üks väheseid Gibsoni raamatuid, mis on olemas ka eesti keeles. Suurepärane, alati ajakohane, põnev, muutuv autor. Sellest raamatust saadik on mul aktiivne huvi Jaapani vastu. Gibsonil on kolm lemmiklinna, kus tegevus enamasti aset leiab: San Francisco, London ja Tokyo. Kaks esimest olid tuttavad, kolmas ootas avastamist!

.

9. Eric Klinenberg “Palaces for the people: how social infrastructure can help fight inequality, polarization, and the decline of civil society. Midagi ka teadmiskirjandusest. Et see postitus on seotud raamatukogude teema-aastaga, siis Klinenbergi raamat on üks viimase aja suurepärasemaid raamatuid, mis näitab rahvaraamatukogude vaieldamatut vajadust avaliku ruumina. Siin on tore see, et sotsioloogina autor ei kuulu kuidagi erialaringkonda ning nii ei saa teda süüdistada mingisuguses kallutatuses vms. Sest ega raamatukogud ei ole asjad iseeneses, vaid ikka inimeste ja ühiskonna teenistuses.

.

10. Michel Houellebecq “Elementaarosakesed”. Kes veel paremini ja teravamalt lahkab kaasaega, kui mitte Houellebecq! See, ning „Kaart ja territoorium“, on mu arvates tema raamatutest kirjanduslikult kõige tugevamad.

.

.

Mai Põldaas

Indrek Hargla “Merivälja”

Kui hakata seda raamatut lugema kui ulmekat, siis on pettumus kerge tulema, aga kui hakata seda lugema kui ulme- ja põnevustätšiga olmeromaani a la “Ka naabrid nutavad”, siis on see täitsa tore lugemine. On Merivälja ja valik sealseid elanikke, igaüks mingi kiiksuga: kes ajab taga raha, kes armastust, kes kunsti, kes õnne, kes tervist, kes iseennast ja kes sebib niisama ringi. Aedlinna eluolu ja naabrivalve. Kõigil on mingi saladus ja keegi teab, mis see saladus on, ning alustab väljapressimisega. Aga nii ulmet kui põnevust on ikka ka, mis sest, et väiksemas mahus, kui Harglalt eeldanuks.

Hargla on kunagi kuskil öelnud, et romaani on palju lihtsam kirjutada kui lühijuttu, romaanis saab lobiseda. Seda lobisemist on ta siin raamatus ikka mõnuga kasutanud, päris kriminaalseks ja põnevikuks kisub lugu alles alates 350st leheküljest, sinnamaani on pikk sissejuhatus, aga no vähemalt ei kaasnenud selle raamatuga seda hirmu, et lõpp ära vajuks, mõned lugejad on küll nuranud lõpu lahtisuse üle, aga minu jaoks oli see küllalt sobiv ja loogilinegi ning mu meelest lahenes nii krimi- kui ulmeliin kenasti ära.

TV-sarja ma näinud ei ole ja 90.-te ufouputusest jäin ma ka kuidagi suht puutumata, niiet eelarvamusi mul raamatuga seoses eriti polnud, vaid seda mõtlesin, et autori sissejuhatuse oleks pidanud pärast raamatu lugemist lugema, oleks romaanist veel nõksa parema emotsiooni saanud. Aga sarja tahaks nüüd näha küll, sest osatäitjate nimekiri pakub huvitavaid ootusi ja ka võimalust näha autorit näitlejarollis, kusjuures mul on aimus, et Indrek Hargla võis teha päris toreda rollisoorituse. 

Lugege siis eelarvamustevabalt ja noppige endale meeldivad teemad ja meeleolud sest raamatust üles. Valikut on.

Tiina Sulg

Veiko Belials „Surnud mehe käsi”

Igal raamatul, mis minu lugemislauale satub, on oma taustalugu. Üsna sageli käitun ma uut lugemist otsides nagu laps: vaatan kaanepilti ning kui see köitvaks osutub, pööran tagakaaneteksti ette. Kui reklaamiks kasutatavad read samuti muhedad tunduvad, sirvin raamatut seest, loen lõike ja otsustan, kas sobib või mitte. Nii on üsna sageli juhtunud, et tõeliselt head raamatud jõuavad minuni alles mitu aastat hiljem lihtsalt selle pärast, et nende kaas ei köitnud mind piisavalt, et edasisesse süveneda. Kuidagi peab ju sellest uute raamatute massiivist need sadakond raamatut leidma, mida aastas lugeda jõuan ning eks ole kaas ju selleks loodudki, et esmast emotsiooni lugejani kanda.

Ütlen kohe, et Surnud mehe käsi poleks ka kaanepõhise valiku puhul minust mööda minna saanud, sest Liis Roden on teinud sellele raamatule lummava kaanepildi – värvidelt minimalistlik, kuid detailidelt külluslik ning väga täpselt seda lubav, millele vastavaid lugusid raamatu seest leida võib. Külluslikult on illustreeritud ja jutukogu sisemus – üheksa lühiloo ja jutustuse ette ja vahele on põimitud nelikümmend elegantset ja asjakohast illustratsiooni. Liis Roden on oma illustratsioonidega tabanud hõngu, mis tänastele keskealistele meenutab lapsepõlveaegseid seiklusjuttude lugemisi – must-valged, kuid jõulised ja hoogsad illustratsioonid lugu toetamas ja täiendamas. Ma usun, et „Surnud mehe käsi” suudab nii mõndagi täiskasvanut veenda, et illustratsioonid ei ole mitte ainult lasteraamatute tarvis, vaid täiskasvanuilgi on toredam lugeda, kui mõnel lehel lahe pilt vastu vaatab.

Sel korral sundis mind raamatut kätte võtma aga hoopis autori nimi – Veiko Belials. Tema varasemaid raamatuid olen ma päris palju lugenud ning iga kord positiivse elamusega lõpetanud, seega altmineku tõenäosus oli juba eos pea olematu. Veiko Belials on avaldanud väga mitmekülgseid raamatuid. Nende hulgas leidub lasteraamatuid, päris paras peotäis luulekogusid, kuid kõige suurema mahu tema loomingust võtab enda alla ulmekirjandus. Väljaspool raamaturiiulitki on Veiko Belials ulmemaastikul aktiivne – Eesti Ulmeühingu president, suvise kirjandusfestivali Estcon peaorganisaator, Tartu Kirjanduse Majas igakuiselt toimuvate kirjandusürituste eestvedaja (iga kuu teisel reedel kell 19.00 toimub just ulme teemaõhtu) ja palju muud.

Jutukogu „Surnud mehe käsi” sisaldab üheksat juttu. Lisaks neile kogumiku algusesse paigutatud autori eessõna ning väike eessõna juhatab sisse ka iga üksiku loo. Pooled neist lugudest on juba varem kuskil ilmunud (nii mõnigi ka auhinnatud), teine pool aga spetsiaalselt selle kogumiku jaoks valminud uued jutud.

Kohe raamatu avaloos (mis on ühtlasi ka nimilugu – „Surnud mehe käsi”) viiakse lugeja planeedilt Maa sootuks ära. Hoogsa jutustuse tegevus algab hoopis meie naaberplaneedilt Veenuselt. Veenuse floorat ja faunat on kujutatud mõnus-ligase raskemeelsusega, kuigi see on ilmselt aimatav kõikidele, kes koolis astronoomia tunni ajal ei maganud (ega raamatut lugenud). Planeedi lähedus päikesele, tolle tihe ja happeliselt mürgine atmosfäär annavad oma mõju nii tegelasi ümbritsevale keskkonnale kui ka tegelastele endile. Võõrorganismid elavad küll enda meelest tavalist elu, kuid maapõhise eluga harjunud silmale võib see siiski enam kui kummaline paista. Oot! Kas ma ütlesin organismid? Ütlesin jah. Aga seal, kus on elu, võib olla ka elu mõte või elu üle mõtlemist… Ma parem rohkem ei ütle midagi. Mis neist seal loos täpselt on ning kuidas see kõik käega seotud on, peab igaüks ikka ise lugema.

Just kogumiku esimeses loos kasutatakse väljendit „inimene 2.0”. Minule kleepus väljend külge ning mugandus harmooniliselt absoluutselt kõikide teiste lugude külge. Mingis mõttes näib iga lugu selles kogumikus kompavat seda inimene-kaks-punkt-null piiri – otsides, kombates, paljastades, vahel pettudes, kuid alati lootes.

Teine lugu „Või tõstes relvad…” räägib surematust sõdurimõistusest. Lugu pole eriti pikk ning mingeid sisudetaile ei tahakski anda, sest koheselt tekib oht midagi olulist lahti rääkida, kuid olgu öeldud, et kõik algab presidendi atendaadist.

„Neli kohta peale koma” on suuremale ulmelugejale juba teada. Lugu on kirjutatud Joel Jansiga kahasse ning selle loo eest pälvisid nad ka eesti ulmeauhinna Stalker lühijutu kategoorias. Kui öelda märksõnaks „merelahing”, suudan mina silme ette manada üsna täpselt nii hoogsa stseeni nagu selle jutu tempo. Midagi juhtub koguaeg ja kõigiga. Kõik meeled on korraga loosse haaratud ning just siis, kui tähelepanu on millelegi pisemale fokusseeritud, kallatakse sulle kaela sahmakas vett või leegiheitja tuli. Loos on mitmeid pöördeid ja ootamatusi. Ja selles loos on tasakaal – kaks üsna eriilmelise käekirjaga autorit on pannud pastakad kokku ning kirjutanud loo, mis sisaldab mõlema autori tugevusi, kuid on kummagi autori nõrkused kenasti maha silunud. Ilmselt auhinda väärt,…

…Aga mulle meeldis „See ei ole piip” kõvasti rohkem. Üks mu suuremaid lemmikuid sellest kogumikust. Näiliselt pannakse lugeja kõige pöörasema sõjamöllu keskele, otse kaevikusse, kuid samas on tegemist ilmselt ühe kõige mitteverisema looga selles kogumikus. Minu jaoks kannab lugu peamiselt küsimust „kuidas kaevikus vaimselt ja emotsionaalselt ellu jääda?” ning pärast loo lõpetamist sundis mind endaltki küsima, mis on minu kaitse- ja põgenemismehhanismid. Peotäis lihtsaid mehi istus kaevikus, ootas vaenlast ja rääkis põnevatel teemadel. Nii põnevatel, et tekitas tahtmise kaasa mõelda ning mõne koha peal ka vahele hõigata, kuigi mina olin kodusel diivanil ja nemad kaevikus järjekordset ulmelist vaenuväge ootamas.

„Haa! See ei ole piip! Vabanda mind selle kalambuuri eest, Piip,“ hüüatas Eskla õnnelikult. „See oli liiga ahvatlev, et mitte juhust kasutada … Aga kumb siis on tähtsam – asi iseeneses või selle tähendus; kas see, mis on, või see, miks on?“
„Miks? Miks?“ soigus Kevin, kes lõpuks tuttavat sõna kuulis.
„Miks?“ kordas Kaimet mõtlikult „See sõltub sellest, kellelt küsida. Filosoof ja loodusteadlane vastaksid sellele erinevalt. Ja ma usun, et teoloog ei nõustu nende kummagagi.“
„Äh, teadlane ja filosoof, mis neil vahet?“ rehmas Luhtmaa.
„Ära ütle,“ vaidles Vailand.
„Minu arust on vahe suur.“
„Jah? Ja milles see siis sinu arust seisab?“
Vailand jäi korraks mõttesse. Jah, milles siis?
„Teadlased suudavad üllatada,“ sõnas ta lõpuks. „Filosoofid … noh, nemad suudavad üllatuda.“

„Ja aidaku meid jumal” viib lugeja hoopis kuritegude ja uurimise juurde. Pole niivõrd oluline, kas tegemist oli inimliku eksimuse, kuritahtliku hooletuse või miski muuga, kuid uurimise käigus läbiviidud intervjuud avavad lugejale võõrplaneedi, tolle põlised elanikud ning nende kaudu palju põnevaid ideid, mis ulatuvad nii mõjult kui lennukuselt universumi servadeni välja.

„Igal majakal oma tuli” jätkab ja ei jätka ka eelmist lugu. Tegelasteks võivad küll olla samad organismideliigid, kuid selle loo fookus pole mitte liigi tegevuse mõistmise ja mõtestamise juures, vaid kontaktiloomisel – ühise keele leidmisel ja selle koos kasutamisel.

Siiamaani oli lugejale näidatud nii lahingumöllu, kaevikumõtteid, liitlaste ümber mängimise kavalaid teid, kosmosesõdu, merelahinguid, väiksemaid ja suuremaid mölle (ilma ülemäära verd ja pori näitamata, vaid see mustem pool käis ikka kuskil kaugemal ning puhtad mõtted olid lugejale käeulatusse lükatud), kuid raamatu eelviimases loos „Maailmalõpuvalgus” vaatab Veiko Belials haavatud sõduri pähe. Võitlusse minnes on kõik nii erinevad – igal armeel omad ideed ja vajadused, mille nimel sõdida, kuid mille poolest erinevad nad siis, kui lahing on läbi ja kere veritseb-valutab?

„Raske piisk pilvest” on teiste vahele täiemõõduline krimilugu sõjakurjategijate langlalaeval. Loo esmailmumine oli mõne aasta eest „Isaac Asimov 100” kogumikus ning loo esmane ulmeline taust moodustubki Isaac Asimovi poolt sõnastatud robotite seadustest. Pealtnäha jäigad ja lakoonilised käitumisreeglid, mille peamine eesmärk on kaitsta oma loojat ehk inimest, võivad selle inimese üsna keerulisse olukorda seada. Olukorda, kus häid lahendusi lihtsalt ei olegi olemas.

Selle looga sai ka otsene sõda läbi. Kogumiku viimaseks looks on sätitud pärl, mis ühtaegu erineb kõikidest eelnevatest lugudest, kuid samas seob ideed ühtseks põimikuks. „Häilitud puu” on lugu, mis koosneb paljudest väikestest lugudest, olles sellega metatasandiks jutukogule endale. Selles loos kohtuvad tillukeste fragmentide kaupa kõik eespool kuvatud ideed ning enamgi veel, kuid teeb seda kordumatul moel. Ühtlasi on see lugu suurepäraseks meeldetuletuseks, et Veiko Belials on ka luuletaja. Loo rütm, emotsionaalne kandvus ja mõttetihedus viib teksti klassikalise jutustuse poole pealt pigem proosapoeemi suunda.

Selleks, et juttude kogumikust saaks jutukogu – raamat, mis moodustab lugeja jaoks harmoonilise terviku, võiks ja peaks neid jutte miski siduma. Selles raamatus on sidusjooni mitmeid. Esmalt žanriline – kõik lood, sõltumata tegevustikust või tegelastest, kuuluvad teadusulme žanrisse. Parema või parendatud inimese läbivast kontseptsioonist ma juba ennist rääkisin ning nüüdseks on ilmselt selge, et kolmas ühine joon on sõda – igas loos on kuskil taustal olemas relvastatud konflikt, mis tegelasi mõjutab ning nende valikuid suunab. Ausalt öeldes ei pannud ma ise seda detaili jutukogu lugedes kuigi palju tähele. Alles nüüd, mil lugudest ükshaaval väikesi tutvustusi kirjutama hakkasin, maandus see ka sõnadesse – tõepoolest oli sõda pea igal pool taustaks.

Kõige mõnusamalt seob kogumiku aga tervikuks hoopis autori eessõna ning sealt edasi iga loo ees olev tilluke eessõna. Neist leiab konkreetse jutu idee tekkimise tagamaid ning juba ilmunud lugude puhul ka varasemate ilmumiste tausta ning sellised tillukesed detailid toovad justkui autori enda lugejale lähemale. Avad kogumiku, vaatad imelisi pilte ja lased autoril jutustada lugusid kaugetest sõdalastest ning lugusid nende sõdalaste lugude tekkimisest.

Mairi Tempel

Clifford D. Simak “Jumalate valik”

Eks iga inimene pakib oma seljakotti elu jooksul mitu korda ümber. Kui ma vaatan seda “Jumalate valikut”, siis siit oleks üsna paljut võtta. Praegu maa võtan mõned toredad detailid, näiteks muusikapuud, indiaaniteema, keskkonnaalased mõtisklused. Originaal ilmus 1971. a ja ma tunnustan Simakit indiaaniteema tõstatamise ja lahtikirjutamise eest. Kuigi tänapäeva pilguga natuke naiivne ja idealistlik, aga tolle aja kontekstis võis see täitsa abiks olla ning kui kuulata Indrek Pargi mõtisklust sellest, et kuna nii palju kombestikku on ajas kaduma läinud, siis on vaikselt tekkimas hõimudeülene panindiaani kultuur, siis võib ju tulevikunägemuses mingit üldistust teha küll. Simak hõimunimesid ei kasutanud, vihjete järgi arvan, et ühe hõimu puhul võib tegu olla odžibvedega. Keskonnaalased mõtted on Simakil küll lihtsustatud ja ebamäärased, aga mõnda aega edasimõtisklemiseks võib kaasa küll võtta. Kümmekond aastat tagasi oleks ma siit võtnud robotid ja nendega seotud eetikaprobleemistiku, omapärase lähtepositsiooni, kus maal on vaid käputäis inimesi, ülejäänud on ise või meelevaldselt kusagil kaugetel tähtedel. Veel varem oleks ma proovinud sotti saada religiooniga seotud sasipuntrast, seda on lopsakalt ja mitme nurga alt, ning lasknud end kaasa kiskuda inimvõimete arenemise võimalikustest. Eeldus, et 5000 aastaga keel eriti ei muutu, on natuke veider, aga kui võtta, et ka inimiga pikenes ja keelevahetus käib põlvkonniti, siis las olla, selle teema korjaku keegi teine üles. Loo ülesehituse, kus on mitu vaatepunkti ja mitme inimese hääled, ja selle saimakliku nukkerilusa meeleolu oleks ma aga iga kord üritanud kotti toppida, eks nüüdki :)

Tiina Sulg