Posts Tagged ‘ulme’

Sarah J. Maas „A court of Silver Flames” 

Sarah J. Maas on #1 New York Times’i ja rahvusvaheliste bestsellerite autor. Tema raamatuid on müüdud üle miljoni eksemplari kogu maailmas ning tema teoseid on tõlgitud 37 keelde. New Yorkis sündinud ja kasvanud Sarah elab hetkel oma poja, abikaasa ja koeraga Pennsylvanias. Koja sarjast on eesti keeles ilmunud raamatud „Rooside ja okaste koda” ning „Udu ja maru koda”, kolmas osa on veel tõlkimata.

Kojasarja neljandas raamatus tutvume lähedamalt esimeste raamatute peakangelanna Feyre õe Nesta Archeroniga. Nesta oli minu jaoks tegelane, keda oli esimestes raamatutes keeruline mõista ning kes oma ütlemiste ja käitumisega sümpaatiat ei tekitanud, seega ootasin ma seda raamatut natuke teistsugusema elevusega – ma tahtsin teada, millise loo kirjanik talle jutustada annab, mis muudaks minu jaoks Nesta atraktiivseks ja meeldivaks karakteriks.

Selleks, et seda raamatut mõista ja saada kätte kogu lugu, tuleks enne läbi lugeda sarja 3 esimest raamatut, neljas raamat novelli näol ei ole oluline, vaid pigem mõnus lühijutt.

Olen läbi lugenud Sarah J. Maasi kõik raamatud ja seni ei ole kirjanik suutnud minus veel pettumust valmistada. Sarah’i teoste puhul meeldib mulle enim see, et tema raamatute peategelased on tugevad, iseseisvad ja tugeva tahtejõuga naised. Ka „A court of Silver Flames” ei erine selle poolest tema eelnevatest teosetest. Mis minu jaoks selle teose eriliseks teeb, on see, et Maas võtab tegelaskuju, kes väga paljudele ei meeldi ja kirjutab tema loo, kus lugejal ei jää muud üle, kui peategelasele kaasa tunda või kaasa elada. Maas käsitleb mitmetes oma raamatutes ühiskondlikke teemasid, mis on aktuaalsed ka tänapäeval, ta tegelaskujud on mitmetahulised ja kuigi füüsiliselt on enamik tema tegelaskujusid ideaalsed, siis inimlikuks muudavad tegelasi mitmed vaimse tervise probleemid. Paljudel tegelaskujudel esineb depressiooni, ärevushäireid või muid tõsiseid läbielatud traumasid – seksuaalne, vaimne ja füüsiline vägivald on Maasi teostes väga sagedased teemad.

Teoses on minu jaoks kaks suuremat teemat: Nesta ja Cassiani romantiliste suhete kasvamine ja arenemine ning Nesta nii-öelda lunastuse lugu, kus ta üritab leida sisemist rahu ja teha lõpparve enda mineviku ja traumadega. Kuna Nesta lugu oli minu jaoks natuke süngem ja keerulisem kui eelnevate peategelaste omad, siis minu jaoks jäi romantiline suhe Cassianiga pigem teisejärguliseks.

Nesta on väga vihane ja kinnine karakter, kes keeldub abi vastu võtmast ning uskudes, et ta ei vääri armastust, hoolt ega sõprust, üritab enda negatiivse käitumisega kõiki eemale tõrjuda. Aasta aega tal see ka õnnestub – Nesta peamisteks toimetuleku mehhanismideks saavad ebaterve ja ohtlik seksuaalkäitumine üheöösuhete näol ning liigne mõnuainete tarbimine. Kuna Nesta on alati olnud iseseisev ning üsna salvava loomuga, otsustavad Nesta õed Feyre ja Elain oma vanemat õde usaldada ning lasta tal oma traumadega toime tulla Nesta valitud viisidel. Kui peategelaste võitlusest Hyberniga on möödunud aasta, leiavad Nesta õed ja Öökoja liikmed, et Nesta on läinud liiga kaugele ning on aeg sekkuda. Nad otsustavad koos, et Nesta peaks minema mägedesse Cassianiga treenima. Nesta on sellele otsusele vastu, kuid talle ei anta muud valikut – ta kas läheb Cassianiga treenima või ta saadetakse tagasi inimeste maadele, kus haldjad ei ole teretulnud. Nesta peab hommikust pealelõunani treenima ning peale seda läheb ta tööle raamatukokku, mida juhivad seksuaalse vägivalla ohvrid. Raamatukokku ei tohi loata siseneda ükski mees – see raamatukogu on nende naiste jaoks turvaline koht ja varjupaik, kus nad on alati kaitstud. Nesta tutvub üsna raamatu alguses raamatukogus töötava isepäise Gwyniga ning nende vahel hakkab kasvama sõprus. Samal ajal illüürialaste laagris Cassianiga koos käies kohtab Nesta illüürialaste päritoluga poepidajat Emeriet, kes on samuti elus kogenud meeste poolt tekitatud vägivalda ja ebaõiglust. Kolme naist ühendab minevikus läbielatud vägivald ning maailmas valitsev ebavõrdsus ning mõistmatus naiste suhtes. Emerie, Gwyni ja Nesta vahel tekib tugev sõprus ning siis algab ka Nesta paranemise lugu. Gwyn, kes peale traumaatilist kogemust pole raamatukogust lahkunud sinna tulemise ajast, võtab lõpuks kokku julguse, et koos Nesta ja Cassianiga treenima hakata. Hiljem liitub nendega ka Emerie ning kolmel naisel tekib idee hakata Valküürideks. Gwyn tegi oma juhendaja jaoks uurimistööd naissõdalastest Valküüridest, kes on kõik tolleks hetkeks välja surnud ning otsustavad, et neist saavad uue generatsiooni Valküürid, kes seisavad enda ja teiste naiste õiguste ning heaolu eest ning trotsivad ühiskonna norme, kus naistel puuduvad meestega võrdsed õigused.

Minu lemmik tegelane selles raamatus oli Gwyneth, hüüdnimega Gwyn. Ta oli läbi elanud väga palju, kuid mind inspireeris tema tugevus ning otsus peale kahte aastat raamatukogus olla tugevam kui tema läbielatud trauma. Ta suhtus Nestasse eelarvamusteta ning aktsepteeris enda sõpru sellistena nagu nad olid. Raamatu lõpu poole demonstreeris ta lojaalsust ning otsustavust, milleni jõudmine vägivalla ohvritel on suur eneseületus.

Kuigi üldjoontes meeldis mulle raamat väga ning ma nautisin teekonda, millele kirjanik mind viis, siis minu jaoks oli lõpp veidi kiirustatud – peategelased pandi keerulisse olukorda ja ma oleksin soovinud, et nende läbielamisi ja teekonda soovitud tulemuseni oleks kajastatud rohkem. Samuti jäi lõpus paar kohta veidi segaseks. Kohati tekkis tunne, et kirjanikul oli vaja hakata otsi kokku tõmbama ja et aitab juba küll!

Lugu oli natuke etteaimatav ning suuri üllatusi loos ei olnud, kuid siiski oli jutt minu jaoks sujuv ja huvitav ning igavust lugemise ajal ei tekkinud.

Lause, mis minu jaoks raamatut kõige paremini kirjeldab on see, et see on lugu vaimse tervise probleemidega ebakindlasti naisest, kes kasvab sõpruse ja enda aktsepteerimise teel sõdalaseks ning on inspiratsiooniks ka teistele sarnase saatusega naistele.

Kokkuvõtteks saab öelda, et kirjanik on taas minu ootustele vastanud ning neid isegi võib-olla ületanud. Kuigi Nesta ei tekitanud minus erilisi tundeid, siis sellegipoolest on mul kergem tema tegusid mõista ning ma ootan huviga, kuidas tema lugu edasi läheb. Raamatu puhul meeldis mulle kõige rohkem see, et kirjanik julgeb sügavuti rääkida naiste vastu suunatud vägivallast ja kirjutab neist pigem kui ellujääjatest, mitte kui ohvritest. Kuna raamat on suunatud täiskasvanutele, siis alaealistele ma seda raamatut ei soovita, kui lugejal pole just väga suur varasem lugemus, mis aitab tal mõista raamatus esile kerkivaid probleeme ja stseene.

Kätlin Lossmann

Hukkunud alpinist koomiksimaailmas — Veiko Tammjärv “”Hukkunud Alpinisti” hotell”

Jagan taas soovitust-arvamust, mille algselt kirjutasin ulmeajakirja Reaktor. Seegi kord on soovitamisel kodumaine koomiks, täpsemalt Veiko Tammjärve filmitöötlus.

Ilma vähimagi kõhkluseta julgen end ““Hukkunud Alpinisti” hotelli” koomiksi sihtgrupi hulka arvata. Olen selle filmiga üles kasvanud – talvehommikud, virvendav värvitelekas, lugematud vaatamiskorrad (aga väga harva päris algusest päris lõpuni), une pealt meenuvad tsitaadid… See stseen, kus proua Moses on järsku kiilakas ja elutu mannekeen, sööbis lapsepõlve õõvahetkede varamusse peaaegu sama kindlalt, kui käte rebenemise stseen “Navigaator Pirxist”. Strugatskite raamatut lugesin alles täiskasvanuna ja eraldiseisva tekstina väga ei mäletagi – pigem lisandus lugemisega ammujuurdunud filmitundmusele lisakihte. Mingi eriline koomiksitundja ma ka ei ole, kuid omaaegsed eestikeelsed koomiksid moodustavad ilmselt loomuliku alushariduse mammutosa, mida alles tagantjärele oskan tähele panna. Näiteks õppisin suure tõenäosusega lugema “Tagurpidiantsla” ja “Kilplaste” pealt; samuti tean, et pärast hiilgavalt kirjutatud ulmepala peab end premeerima kahe marjakoogiga.

“Hukkunud Alpinisti” koomiksi suhtes ei kavatse ma niisiis erapooletust üles näidata – ootasin seda pikisilmi, toetasin Hooandjas ja kätte saades sirvisin mõnuga, kirjutan sellest, mis meeldib.

Algusest peale on selge, et koomiks tõlgendab filmi küllaltki allikatruult – äratuntavad kaadrid tuttavas rütmis, pane vaid tiitrid ja muusika juurde. Siiski, koomiks ei ole lihtsalt äraspidi-storyboard, vaid kehtestab kohe omad reeglid. Näiteks Glebsky saabumisstseenis ei saa armunud lohelendurid üldse leheküljeruumi ja mütoloogilise alpinisti viimase teekonna mõõt põhineb raamatu-, mille filmidialoogil.

Järgnevates kohtumistes ja ühises söömaajas on palju äratuntavat, kuid samuti mitmeid iseteadlikke elemente. Pildiruutudes on justkui filmi ja teksti kontsentraat või destillaat. (Lapsepõlve sisemine hääl: “šokolaad, pastilaa…”)

Ka hakkavad lugedes silma pisidetailid, mis filmis mõjule ei pääseks, paberil aga küll: väiksed infograafika-nükked tuttavate vaadete juures, asitõendid, raportileheküljed.

Filmikaadris nähtu on koomiksiruudustikus mitte ainult kontsentreeritud, vaid ka abstraktseks tõlgendatud ja selle kaudu uued rõhud saanud (näiteks proua Moses mõjub koomiksis otsekohe kuidagi robotlikult). Viimse piirini lihtsustatud jooned ja värvid aitavad luua tähelepanupunkte, mida filmis selliselt näha ei ole; samuti markeerivad värvid stseene ja meeleolusid ning aitavad kronoloogilist järge pidada (näiteks sinised kainenenud kaadrid peoõhtu punaste kirgede vastu).

Kogu koomiksivisuaal on pealtnäha lihtne, ütleksin isegi — petlikult lihtne. Lähemalt uurides aga avaneb sügav seesmine harmoonia pildikeele ja sisu vahel — seda eeldusel, et film on lugejale tuttav. Küsimusele, kas koomiks toimib ka filmi tundmata, ei oska mina vastata.

Aga minusugusele kaheksakümnendate lapsele on “Alpinist” üsna hõrk pala.

Pikemalt loe jaanuari Reaktorist. Jaanuarinumbrist leiab ka Jüri Kallase Alpinist-arvustuse, samuti intervjuu Veiko Tammjärvega. Lisaks soovitan lugeda pikemat intervjuud Loovgraafi blogis

Laura Loolaid

Fotod Laura Loolaid

Arkady Martine “A Memory Called Empire“

Arkady Martine’i debüütromaan “A Memory Called Empire“ on tõeline maiuspala igale ulmesõbrale, kellele meeldib küberpunk, kosmoseooper ja/või poliitiline triller, sest raamatu näol on tegemist kõigi kolme žanri toreda seguga. Loo aineseks on poliitilised intriigid, paleeülestõusud, tähtedevahelised vallutused ja tulnukate ähvardused.

Romaani peategelaseks on Mahit Dzmare, kes saadetakse saadikuks Teixcalaani, kus tal tuleb välja selgitada, mis juhtus tema kahtlastel asjaoludel kaduma läinud eelkäijaga. Mahit on pärit väikeselt ja iseseisvalt, peamiselt kaevandamisega tegelevast kosmosejaamast nimega Lsel. Teixcalaan on suur, mitmeid planeete ja kosmosejaamu hõlmav impeerium, mille Mahit leiab eest kodusõja lävel olevana.

Loo arenedes selgub, et Lselil on välja arendatud tehnoloogia, mis võimaldab efektiivselt edasi anda varasemate põlvkondade teadmisi ja oskusi järeltulevatele. Teixcalaanis sedalaadi tehnoloogiatega ametlikult ei tegeleta, kuid valitsejal on tekkinud asja vastu elav huvi. See huvi ei meeldi aga valitseja surma ootavatele nn järeltulijatele…

Autoril on õnnestunud luua igati vettpidavalt üles ehitatud ja omanäoline maailm. Sellele pädevusele aitavad palju kaasa kirjaniku teadmised impeeriumide olemusest ja toimimisest (tegemist on kultuuriloolase ja Bütsantsi uurijaga, kes mh ka linnaplaneerimisega on tegelenud). Intervjuudes on Martine öelnud, et teda huvitab kultuurikonflikt väikeste ja suurte kultuuride vahel, ning siin loos üks peamisi tähelepanu kohti on sageli see, kuidas Mahit enda erinemist, teisest kultuurist olemist pidevalt tajub ja mida see kaasa toob. Kaasaja maailmas aktuaalne ja kindlasti eestlasigi kõnetav teema. Omamoodi tore lähenemine on romaanis poliitiliste kõnede värsivormis esitamine, nendega võistlemine – seegi on üks ajalooline nähtus, mille autor on soovinud siin loos taasluua.

Raamat ilmus 2019. a kevadel ja on juba pälvinud palju tunnustust ja erinevate auhindade nominatsioone, sh võitnud 2020. a Hugo parima romaani auhinna. 2021. a kevadel on oodata loole järge, ilmuma peaks sarja teine raamat “A Desolation Called Peace“.

Haaravat lugemist!

Mai Põldaas

Mis asi on booktube ja kuidas seda süüakse?

Booktube on raamatusõprade kogukond YouTube’is. Sinna kuuluvad kirjanikud, kirjanike loomingu lugejad ja arvustajad ning nendesamade lugejate ja arvustajate loodud videote vaatajad. Samas ei tähenda booktube ainult kohta, kus arvustatakse raamatuid, sest seal toimub ka palju muud. Seal räägitakse palju lugemisplaanidest, mängitakse lugemisnimekirja koostamise mänge, tehakse erinevaid nimekirju headest, halbadest, keskmistest raamatutest; parimatest tegelastest, halvimatest tegelastest, ununenud või mittevajalikest tegelastest — ühesõnaga kõigest raamatuid puudutavast, mille peale üks booktuuber suudab tulla. Võimalused on pehmelt öeldes lõputud.

Booktuuberiks võib hakata igaüks ning vähemalt minu arvates ei pea selle jaoks tingimata endale kanalit tegema ja videoid vorpima hakkama. Mõnes mõttes võib ennast booktuuberiks nimetada ka see, kes veedab suure osa oma YT-ajast raamatuvideosid vaadates. Üldiselt läheb aga vaja kaamerat, ja praegu piisaks juba ka ainult mobiilikaamerast, ja julgust ennast kaamera ette sättida, midagi rääkida ning lasta teistel oma loomingut vaadata.

Kas Eestis on oma booktube olemas? Otseselt ei ole, või siiski, midagi nagu on, aga see pole veel isegi lapsekingadesse jõudnud. Leidub üksikuid videoid, mida on teinud sisuloojad lihtsalt oma muu tegevuse kõrvalt, aga puhtalt raamatutele pühendatud kanaleid, kus räägitaks kirjandusest eesti keeles, peaaegu ei eksisteeri. Raamatukogud ja mõned raamatupoed küll arendavad oma tegevust YT-s, aga see pole päris see, mida ma silmas pean.

Ühe kanali olen ka tagasihoidlikkusest lõppu jätnud, nimelt minu enda oma. Mind leiab vahelduva eduga booktuubimas kanalil Lohe Loeb. Hoiatuseks olgu öeldud, et minu graafik on äärmiselt ebaühtlane! Kevadel tegin rohkem sellist, mis ka avalikuks vaatamiseks kõlbab. Suvest alates on väga vähe minu loomingut vaatajate ette jõudnud. See, et ma genereerin vähe videoid, ei tähenda, et ma neid vähe teen. Otsustasin millalgi suvel, et see aasta läheb kirja katsetamise aastana ning lõpptulemus on see, et iga video kohta, mis jõuab minu vaatajateni, on vähemalt 5 videot, mis töötlemisest kaugemale ei liigu. Ma katsetan, proovin uusi ideid, vaatan, mis juhtub ning loodetavasti saan uut aastat alustada kindla graafiku ja videotega. Lisaks tuleb tunnistada, et ma pole suurem asi videotöötleja. Iga video tähendab minu jaoks ka oma töötlemistarkvaraga paremini tuttavaks saamist ning oskuste lihvimist (see võtab palju aega).

Edasi järgneb loetelu videotest ja sisuloojatest, kes loovad booktube’i sisu. Võtke teadmiseks, et kuigi ma olen booktube’i vaataja olnud juba üle 4 aasta, ei tähenda see, et ma olen jõudnud “varba vette pistmisest” kaugemale. Nimekiri, mille leiate altpoolt on seetõttu mõjutatud lihtsast faktist: need on kanalid, mida jälgin mina, booktuubereid on tuhandeid ning iga päev lisandub uusi, ma ei ole võimeline tegema nimekirja kõigist, kes selle asjaga tegelevad. Lisaks sellele mõjutab nimekirja ka minu žanrieelistus – valdav enamus minu jälgitavatest booktube’i sisuloojatest keskenduvad noortekirjandusele (YA) ja/või ulmele/fantaasiale.

Alustame Eestist. Nagu öeldud, meil õpib booktube alles roomama, pole veel lapsekingadesse jõudnud.

Olen maininud neid, kelle YT otsing andis mulle, kui trükkisin otsingusse “raamatud” ja “raamatukogu”. Mõningaid pidin eraldi otsima.

Välismaa booktuuberid (need, keda mina vaatan).

Need on minu booktuuberid. Ma ei jälgi nende tegevust kogu aeg, enamasti käib asi hooajaliselt. Sellest nimekirjast on puudu tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid sisuloojaid. Täiesti kõrvale on jäänud need, kelle žanrieelistused jäävad väljapoole fantaasiat/ulmet või noortekirjandust. Nendest booktuuberitest peaks kirjutama keegi, kes on nende tegemistega paremini kursis.

Hoiatuseks algajale booktube’i avastajale! Seal räägitakse palju raamatutest. Uutest, säravatest, ilusatest raamatutest. Raamatuid kiidetakse ning paratamatult tekib vaatajas suur soov mõni raamat endale saada. Ma olen ostnud kümneid raamatuid puhtalt selle pärast, et mõnes videos neid näidati. Soovitan varuda kannatust ja õppida tegema soovide nimekirju. Lisaks, olgu öeldud, ei ole mõtet sattuda ahastusse, kui ikka mõni uus raamat raamatupoes ostukotti satub. Impulsiivsed ostud on booktube’i vaataja elu tavaline osa. Lihtsalt tuleb leppida, et vahel tekib juurde mõni ekraanil nähtud raamat.

Head avastamist!

Irina Möldre

Victoria Schwab “Kummituste linn”

Cass on tagasihoidlikumat sorti tüdruk, kelle hobiks on pildistamine vanemat tüüpi fotokaameraga, ikka selle eheda ja „õigega”. Kui kaamera oskaks rääkida, teaks ta uskumatuid sündmusi jutustada. Ka neiu enda eksisteerimise jätk on korduvalt kahtluse alla seatud. Selle eest saab ta näha teistele nähtamatut ja olla suureks abiks kummitustemaailmas.

Cassi suhe kummitustega algas tema sünnipäeval, kui tüdruk pääses napilt upumissurmast. Tulles tagasi „piiripealselt” alalt, jäi teda saatma ka osake teispoolsusest. Huvitaval kombel sai ta just samal ajal endale ka uue ja parima sõbra, keda enamik inimesi aga ei märka.

Irooniana on tüdruku vanemad igapäevatöös seotud tihedalt kummituste leidmise, uurimise ja juhtumiste kirjapanemisega. Mitte ainult! Vanemate suure töö tulemusena on neid märgatud ja palutud juhtima telesaadet, mida tehakse kõige kummitusrohkemates kohtades.
Sellest alates läheb Cassi elu eriti pinevaks ja neiu saab teada, et talle on ette nähtud oma roll, mida täita. Teekonnal kohtub ta samasuguse „andega” tüdrukuga ning mõistab, et tal on Loori taguse maailma mõistmisel veel palju õppida.

Tegemist on väga „nunnu” raamatuga, mis kõige paremini sobib ilmselt lugemiseks keskmisele koolieale.

Täiskasvanuna pean ütlema, et kui antud raamat jäi liiga „lahjaks”, siis võib lugemisnimekirja lisada autori varasemalt meie keelde tõlgitud suurepärase ja nauditava raamatusarja „Võlukunsti tumedam pool”.

Victoria Schwab on mitmete laste ja täiskasvanute põnevust pakkuvate romaanide autor.

Victoria „V. E.” Schwab on britist ema ja Beverly Hillsist pärit isa võsuke. Teda kasvatati lõunaosariiklikus vaimus ja seda on tänini aimata ka tema kõnepruugist. Praegu elab ta Šotimaal Edinburghis ja kui ta ei luusi parajasti ringi, et otsida maha maetud aardeid, muinasjutte või head teed, istub ta mugavasti mõnes kohvikus ja mõtleb välja koletisi.

Victoria Schwabi kohta saad rohkem teada tema kodulehelt https://www.veschwab.com/

Triin Võsoberg

Autori pilt pärineb siit.

Robert Silverberg „Lord Valentine`s Castle”

Ilma soovituseta ei oleks ma seda raamatut lugema sattunud – valikut on ju nii tohutult ja nelikümmend aastat tagasi ilmunud ulmeraamat ei pruugi nimekirja tippu sattuda. Silverberg on klassik, raamat on väga huvitav ja võitnud Locuse auhinna. Seepärast tunnen ka veidi kohustust edasi soovitamiseks.

Tegemist on esimese raamatuga Majpoori nimelisest planeedist jutustavas triloogias. Õieti on neid triloogiaid kaks, Lord Valentine’i ja Lord Prestimioni oma, kummaski ka veel üks lisaraamat.

Raamatus on imelised kirjeldused planeedi geograafiast, floorast ja faunast ning sellele erinevailt planeetidelt tulnud elanikest, autor on fantaasial rõõmsalt ja vabalt lennata lasknud.

Majpoor on hiigelsuur planeet 3 mandri ja 20 miljardi elanikuga. Suurim manner on Alhanroel, kus asub ka valitseja (ingl k coronal) loss, loss ise asub ülikõrgel mägedes, kus on kunstlik kliima igavese suvega; järgnevad Zimroel ja Souvrael, ning suuremate mandrite vahele jääb Unede Saar, millel elab Saare Emand, kes on parasjagu valitseva kroonitud pea ema ja saadab inimestele häid unenägusid ja ennustusi. Ta on midagi jumalanna taolist, tema elamist ümbritsevad kontsentriliste ringidena erinevad tasandid, kus palverändurid end järkjärgult kõrgemale tasandile töötavad. Valitseja troon muide ei ole päritav, teatud kriteeriumide järgi valitakse välja mõni paljutõotavalt andekas poisslaps ja antakse talle vajalik haridus.

Alhanroeli keskel asub Labürint, milles elab Pontifex ehk eelmine valitseja, kes on troonilt taandunud, kuid kelle võim tundub olevat suurem kui troonil istuja oma. Labürint läheb sügavustesse ja seal elab ja töötab planeedi administratsioon, mida sügavamal, seda tähtsamad ametnikud. Siis on veel Unenägude Kuningas, kes resideerub Suvraelis, tal on tohutud masinad, mis skaneerivad kogu maailma ja saadavad samuti inimestele unenägusid, aga tema omad on karistavat laadi. (Või siis annab ta unes ülesandeid, mis võivad noormehe juuksed ühe ööga valgeks muuta, nagu juhtus ühe Valentine’i uue sõbra Sleetiga.) Milles täpselt seisnevad coronali ülesanded, ma täpselt aru ei saanudki, aga igatahes on ta tavaliselt rahva poolt palavalt armastatud. Kokku siis nagu neljavalitsus.

Planeedil elab peale inimeste, kes saabusid Maalt 14 000 aastat tagasi, paljudelt erinevatelt planeetidelt tulnud mõistuslikke rasse, kes on elanud üleüldises rahus ja harmoonias tuhandeid aastaid. Mõistusega elanikke on nii soomustega kaetuid, kombitsatega varustatuid kui neljakäelisi, samuti üks sininahaline. Planeedi põlisasukaid, kujumuutjaid ehk metamorfe aga üldiselt võõrastatakse ja neid elab linnades väga vähe, nad eelistavad oma piirkondi, midagi reservaatide taolist. Kuritegevust on väga vähe ja tapmine on ennekuulmatu. Kogu see rahu ja harmoonia on selles mõttes natuke uskumatu, et rahvast valitsetakse peale seaduste, mida meile tegelikult ei tutvustata, põhiliselt unenägude kaudu, mis tundub kaunis jube. Mõtteid saadetakse peavõrudega võimendades. Tehnoloogia on üldse kohati äärmiselt kõrgetasemeline, aga kuidagi jääb mulje, nagu oleks see ammusest ajast ja hoolitseks teatud asjade eest automaatselt, igapäevaelu aga on mingil hoopis muul tasandil, maaharimises Saare Emanda juures tehti küll kõik tööd käsitsi.

Esimeses raamatus lüüakse aga harmooniasse mõra, kui raamatu peategelasele, blondile sinisilmsele Valentine`ile , kes rändab muretult oma minevikust või endast üldse suurt midagi teadmata ringi ja žongleerib endaga samanimelise valitseja auks korraldatud pidustustel, hakatakse andma märke sellest, et ta pole see, kellena paistab. Ja kuigi rändartisti elu armastatud tütarlapse kõrval tundub oluliselt ahvatlevamana kui talle õigusega kuuluva trooni tagasinõudmine, saab ta pikkamisi siiski aru oma vastutusest ja vajadusest usurpaator minema ajada. Algab seiklusterohke rännak (muuhulgas neelatakse ta alla merelohe poolt) oma õige koha tagasi võitmiseks, kaaslaseks head sõbrad. Teel kohatakse mõistagi takistusi, aga mitte liiga raskesti ületatavaid. (Alguses tekkis mul kahtlus, et võib-olla ongi ta sellele teekonnale saadetud selleks, et ta näeks maailma tavainimese seisukohast ja saaks paremaks valitsejaks, et võib-olla mingit usurpaatorit polegi. Aga siiski on.) Läbivaks jooneks on Valentine’i soov, et neil ei tuleks oma teel elusid ei võtta ega kaotada. Kuidas sellega läheb, jääb iga lugeja enda avastada.

See raamat on sisult üsna lihtsakoeline, aga heaks teeb selle tõeliselt hästi välja mõeldud maailma kirjeldamine kogu selle kirevuses. Keel on külluslik ja nõudis minult päris palju sõnaraamatu kasutamist. Mida rohkem ma loetule tagasi mõtlen, seda ebatõenäolisem niisuguse ühtse valitsemissüsteemi ja rahulolevate kodanikega planeedi olemasolu mulle tundub, puhas ulme!

Järgmisi osasid ma vist lugema ei hakka, kuigi neid peetakse mõnede arvustajate meelest paremaks, sest tahaksin säilitada enda jaoks mälestuse harmoonilisest planeedist ilma kodusõjata, mis kuuldavasti tulekul.

Kaja Kleimann

Christelle Dabos „A winter`s promise”. The mirror visitor, book 1

Ah, kui kiiresti need peaaegu 500 lehekülge läbi said… Raamatut tutvustati suvel väga isuäratavalt Facebooki Lugemise väljakutse grupis, aga kuna raamatukogus teost polnud, unustasin selle vahepeal ära. Nüüd sain seda lugeda ainult tänu heale kolleegile, kes mu soove paremini mäletas kui ma ise! Prantsuse keelest tõlgitakse meil ulmekirjandust nii harva, et selle (õigemini nende, seni on valmis neli osa, kuid pole teada, kas on planeeritud rohkem) eesti keelde jõudmiseks on mu meelest üpris vähe lootust.

Tegemist on maailmaga, kus on toimunud mingit sorti katastroof, mida võiks tõlkida Katkestuseks (ingl Rupture), mille tagajärjel vana maailm otsa sai ja moodustunud on mitmesugused üksteisest lahutatud inimkooslused, kõigil oma surematu esivanem. Peategelane Ophelia elab Animas, mis paistab ühiskonnana, kus kõigil on õigus peavarjule, toidule ja haridusele, juhivad seda naised. Kuna see on Anima, on kõigel oma iseloom, näiteks Arhiiv on alati pahur, aga eriti siis, kui teda tülitatakse väljaspool lahtiolekuaega, teda tuleb kõvasti paluda, et ta tuled põlema paneks.

Lugu algab läbi peegli arhiivi saabuva Opheliaga, kes läheb oma vanaonule ütlema, et tema töö seal saab otsa, kuna talle on korraldatud abielu kaugel poolusel elavasse perekonda. Samuti palub ta ligipääsu mõnele dokumendile, et oma tulevasest kodust mingit ettekujutust saada, üks tema esivanematest on seal 150 aasta eest käinud. Ophelia on väga väikest kasvu ja teda kirjeldatakse ilutuna viisil, mis viib mõtted võrdlusele sinepi-ivakesega, aga erinevalt Jane’ist (Eyre, Jane Eyre) on ta veel ka väga kohmakas ja lõhub pidevalt asju. Põhjus on puhtmeditsiiniline, sest lapsena jäi ta peeglite vahele kinni. Kohmakus omakorda muudab ta ujedaks suhtlejaks. Ophelia anne on lugeda sõrmedega esemeid, muuseumis on ta antiikasju lugedes ülimalt enesekindel. Elusaid asju ehk inimesi ja loomi ta siiski lugeda ei saa, mõtete lugemine jms jääb võimete piiridest välja. Õnneks. Isegi asjade pärast peab ta pidevalt kindaid kandma.

Kogu perekond on väga kohkunud, kui selgub, et Ophelia ja tema saatjadaamiks määratud ristiema peavad koos peigmehega kohe lahkuma ja pulmadele eelneva aja veetma mehe kodus, sest ametikohustused ei luba tollel kaua sealt eemal viibida. Ta on oma ühiskonna Laekur. Ja selgub, et kõigi poolt vihatud.

Alguses kartsin, et sellest tuleb selline tavaline inetu pardipoja ja printsi (armastus)lugu ja et kuigi nad alguses ei taha kumbki abielluda, on nad pärast hirmus armunud ja surmani väga õnnelikud. Ma pean seda ikka veel võimalikuks ja tõenäolisekski, ja ega mul selle vastu ka midagi ei ole, sest lugeja üldiselt (ja ega ma mingi erand ole) tahab ju, et meeldival kangelannal hästi läheks, aga kergelt see kätte ei tule, see on kindel. Peigmees Thorni maailm on nii erinev Animast, kui üldse olla saab. (Ja peigmees Thorn on nii erinev Opheliast, kui olla saab. Ta on tüdrukust umbes kaks korda pikem kõhn mees, kelles näib puuduvat igasugune viisakus ja empaatiavõime. Ta tundub sama lõikavalt külmana kui tema maailm.) Tegemist on tohutuid intriige ja salaplaane täis õukonnaga, kus võib väga lihtsalt saada noa selga nii otseses kui kaudses mõttes. Lakkamatult toimuvad joovastavate jookide ja oopiumiga pidustused, millest peab lakkamatult osa võtma, sest muidu lakkad sa seltskonna silmis olemast. Pooluse elanikel on väga erinevaid võimeid, peigmehe klann võib mõtte jõul panna pea valutama või vere voolama. Kõik kohad on täis miraaže ning tegelikkusel ja illusioonil on väga raske vahet teha. Lugeja kistakse koos Opheliaga peadpööritavatesse ümberriietumiste ja salasepitsuste keerisesse, kus ei kangelanna ega lugeja tea, keda võib usaldada, kuid esimese raamatu lõpuks oli minu kui lugeja sümpaatia vaese peigmehe vastu küll suurem kui Ophelial. Sealjuures ei ole ma lõpuni kindel, kas minu positiivsem arvamus põhineb sellel, mida ma tema kohta sellest raamatust lugesin, või pigem aastatega omandatud lugejakogemusel, et „loo loogika järgi on see tegelane tegelikult hea, mis siis, et praegu toimuvad sellised asjad, ja küllap tal on oma põhjused”. Ophelia ei ole sugugi rõõmus, kui ta saab teada, miks see abielu korraldatud on. Siiski leiab ta peeglisse vaadates, et „kui kaovad illusioonid, jääb alles tõde” ja et neil silmadel on veel palju näha ja avastada ja õppida ning et kõige tähtsam on suuta iseendale otsa vaadata. Ophelia võib pealiskaudsele vaatlejale jätta nõrga inimese mulje, kuid tegelikult on ta piisavalt arukas, et enne millegi tegemist võtta aega vaatlemiseks ja järelemõtlemiseks, lühidalt vist võiks tema olemuse kokku võtta sõnadega „temas on sisu”.

Raamatusarja pealkiri ei saanud inspiratsiooni mitte Alice`ist, vaid Marcel Aymé läbi seinte käivast mehest.

Igal juhul on see eredate ja arenevate tegelastega põnev lugu imetabaselt välja mõeldud maailmas ja sobib lugemiseks suurepäraselt kõigile, mitte ainult noortele, ehkki oma preemiad pälvis ta noorteraamatuna.

Ma ootan kannatamatult järgmise raamatu saabumist, kolmas osa on juba olemas ja sellele pilgu heitmisest paistis, et kui esimeses osas tundusid asjad keerulised olevat, siis edasi läheb ikka palju hullemaks. Näiteks tuleb mängu Jumal. Päris Jumal.

Kaja Kleimann

Prantsuskeelsete raamatute pilt on pärit siit.

Reeli Reinaus “Morten, Emilie ja kadunud maailmad”

Noortekas. Paduängne realism põimitud õrna müstikaga.

Tekst on ladus ja läheb kiirelt, on üsna mitmeid teemasid ja probleemipuntraid, millele noor lugeja saaks kaasa mõelda, ning raamat on üsna rikkalikult illustreeritud (pildid Marja-Liisa Plats).

Koolipoiss Morten ja tema igapäevaelu, segased (no see on nüüd küll hästi pehmendav sõna, aga ma ei tahaks mittelugenuile päris ära seletada) peresuhted ja püüd uude koolikeskkonda sobituda ning rõõmud kassinurrust ja hästi tehtud fotost. Kummaline tüdruk Emilie. Ja raba. Raba, kus saab olla vaba ja mis on koht, mis kahte peategelast omavahel ühendab.

Võib-olla selle raamatu peategelane ongi tegelikult raba. Mulle näib, et raba kirjeldades laseb Reinaus oma tunded vabaks, inimeste puhul on ta kammitsetum, ka taustainfot, nii folkloorset kui argiteaduslikku, jagab Reinaus raba kohta pisut lahkemalt kui oma inimtegelaste mineviku kohta. Pealegi on raba praegu moes, rabas ei käi enam kolamas üksikud loodusfanaatikud, vaid ka nn tavainimesed on raba võlu üles leidnud, seega võiks raamat juba ainuüksi seepärast üsna paljusid lugejaid köita.

Tuli meelde Jääääre laul “Soo”. Niisugust sügavust ja emotsiooni, nagu see laul mu jaoks sisaldab, raamat mulle pakkuda ei suutnud, aga kohati vihjeid sinnakanti oli.

Ilusaid rabapilte on lehel https://www.puhkaeestis.ee/.

Tiina Sulg

Cassandra Clare “Chain of Gold”

„Chain of Gold“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja neljanda eraldiseisva sarja (The Last Hours) esimene raamat. Tegevustik toimub 20. sajandi aegses Londonis.

Cordelia Carstairs on varjukütt – sõdalane, keda on treenitud lapsest saati võitlema deemonitega. Kui tema isa süüdistatakse kohutavas kuriteos, reisivad tema ja ta vend Edwardi-aegsesse Londonisse lootuses oma perekonna allakäiku ennetada. Cordelia ema soovib teda mehele panna, kuid Cordelia on võtnud vastu otsuse olla kangelane, mitte pruut. Varsti kohtab Cordelia oma lapsepõlvesõpru James ja Lucie Herondale’i ja on tõmmatud maailma täis sädelevaid tantsusaale, salajasi ülesandeid ja üleloomulikke salonge, kus vampiirid ja sortsid segunevad merineitsite ja maagidega. Samal ajal peab ta varjama oma salajast armastust Jamesi vastu, kes on lubanud abielluda kellegi teisega.

Aga Cordelia uus elu lendab õhku kui šokeeriv rida deemonirünnakuid laastab Londonit. Need koletised pole midagi sarnast nendele elukatele, kellega varjukütid enne on võidelnud – need deemonid kõnnivad päevavalgel, niites maha ettevaatamatuid ravimatu mürgiga, ja neid näib olevat võimatu tappa. London on otsekohe karantiini all. Linna lõksu jäänud Cordelia ja ta sõbrad avastavad, et nende endi side sünge pärandiga on neile kinkinud uskumatud võimed – võimed, mis sunnivad neid tegema brutaalse valiku, mis paljastab kangelaseks olemise tõelise hinna.

Raamatus on palju Clare’i vanemast sarjast pärit tegelasi. Tegevustik toimub umbes 20 aastat peale „Põrgu sõdalaste“ sarja lõppu ja sellest sarjast tuntud tegelastele (Will, Tessa, Jem, Charlotte, Gideon ja teised) lisanduvad nende lapsed, kelle ümber selle sarja tegevustik hakkab kooruma.

Raamat paneb algusest peale tegelastele kaasa elama ja tekitab nende vastu uudishimu. Mineviku teistsugune õhkkond tekitab põnevust juurde ning seiklused ja saadud teadmised õrritavad lugejat ilmselt kuni selle trioloogia lõpuni. Raamatust jäi õhku veel palju saladusi ja õrritusi uute seikluste kohta.

Ilmselt oli asi tegelastes ja ajastus, aga mulle isiklikult meeldis see raamat palju rohkem, kui sarja „The Dark Artifices“ raamatud. Võimalik, et asi oli tõesti ajastus ja tegelastes, aga kogu raamat tundus olevat palju paremini kokku pandud ja seda oli ka ladusam lugeda.

„Chain of Gold“ ilmus 2020. aasta kevadel ning järgnevad kaks osa peaksid ilmuma lähiaastatel.

Signe Saarpuu

Svjatoslav Loginov “Eikeegi ja ilma nimeta”

Selle raamatu puhul ma tooksin oma lugemiselamuse võrdluse rõivadisaini alalt — lõige on huvitav ja õmblused korralikud, aga materjal on natuke odavavõitu, et esmapilgul iluskena asi, aga kui süvenema hakata ja mälupildis teiste asjadega võrrelda, siis on vahe olemas, on näha, et siidi asemel on satiin. Lõige oleks siinkohal teemad, mis olid kuidagi südamest ja, kuigi enamus lugusid on paarkend-kolmkend aastat vanad, endiselt aja- ja asjakohased. Õmblused on jutu üldine ülesehitus. No natuke oli liiga puäntidele rõhutud, aga iga jutt suutis sinna oma maailma lugeja ikka sisse tõmmata ning pikematel juttudel oli piisavalt süžeekäänakuid ka. Kangas oleks siis see viimane lihv või stiil, siin jäi minu meelest sutsu vajaka, et natuke liig sirgjooneline ja kuivavõitu. Aga need jutud on mu meelest selle osa ulmekirjanduse, kus ideed ja kaasamõtlemapanemine on olulisem kui selle kirjanduslik väljendus, näiteks ja sellisena on need jutud täitsa head ja toimivad ning ma täitsa soovitan siia kogumikku oma pilk sisse visata.

Jaan Martinson kirjutab raamatust siin.

Tiina Sulg