Carlo Levi „Kristus jäi pidama Ebolis“

Carlo Levi (1902–1975) „Kristus jäi pidama Ebolis“ on vasakpoolsete ideede eest pagendusse saadetud autori värvikas kirjeldus Lõuna-Itaalia külaelust, olles üksiti elulooline mõtisklus ja võttes kokku inimelu mõtte ja inimväärikuse mõiste.

Linnast pärit haritud Levi saadetakse pärapõrgusse, kohta, millist ta ei olnud osanud ettegi kujutada, külla, kus ei elata mitte ajaloolises, vaid müütilises ajas, sõltudes täielikult loodusest, uskudes vaimudesse ja maagiasse. See oli Levi jaoks ilmutuslik kogemus – talupoegade arhailine eluviis tuletas meelde progressiusus kõrvale jäänud väärtusi. Levi näitab, kui vähesega inimene elus hakkama võib saada, küsides samas – kas see on inimväärne ja väärikas elu?

Tundus mõistetamatu, et samas riigis saavad olla nii erinevad võimalused ja standardid – harjunud mugavast keskkonnast on ta ühtäkki jõudnud keskaega. Vaid natuke maad pealinnast eemal elatakse kui sajandite eest – koobastes ilma elementaarsete tingimusteta, järgides arhailisi tõekspidmisi.

Need puruvaesed maailmast eraldatud Lõuna-Itaalia külad, kuhu polnud jõudnud „ei Kristus ega raudtee“, on tänini erilise auraga paigad – ebareaalsete ja muinasjutulistena näivad koobaslinnad, mitmed neist tõelised turismimagnetid. Kuid peale Levi raamatu ilmumist sai piirkonnast Itaalia jaoks aastakümneteks riiklik häbiplekk. Carlo Levi 1935. a pagenduses kirjapandu mõjutas oluliselt seda, et neile vaesuses kiretsevatele piirkondadele hakati 1950ndail riiklikult tähelepanu pöörama. Raamatu tegevus toimub Lucania või Basilicata piirkonnas, sinna jääb ka erakordne Matera linn, kus tasuks võimalusel kõigil ära käia (muide Materas on filmitud ka 2004 linastunud Mel Gibsoni kõmuline “Kristuse kannatused”). Matera on kui kaks erinevat linna – tavaline linn mäe otsas ja koobaslinn orus. Veel 1970ndatel elasid paljud inimesed koobastes – ilma vee ja elektri ning elementaarsete sanitaartingimusteta, ühes “mitmetoalises koobas-korteris“ koos pudulojustega. Riik alustas kampaania korras inimeste ümbermajutamist uutesse elamutesse, kuid see ei läinud sugugi kergelt, sest inimesed ei tahtnud kodusid ja harjunud eluviisi (loomad, aialapp) maha jätta. Täna on paljudes koobastes eksklusiivsed hotellid ja restoranid.

Carlo Levi on Itaalia, aga eriti selle piirkonna jaoks märgiline nimi. Teda on nimetatud ka XX sajandi alguse itaalia intellektuaali koondportreeks, nii ta elu kui tegevuse osas. Et ta oli ka kunstnik, on jutustus poeetiline, kirjeldused värvirohked. Ka raamatus teeb ta (kohaliku korrakaitsja loal) maalimiseks retki külast välja. See on autobiograafiline jutustus elust Grassano ja Gagliano küla talupoegade seas – osalt elades koos nendega (kuid siiski jäädes staatuselt kõrgemaks – haritlaseks, seda vaatamata pagendusele), osalt vaadates kõrvalt nii huvi kui hämmastusega, rõhutamata oma kõrgemat staatust ja jättes kohalikele alati nende väärikuse.

Peale raamatu lugemist jääb aga kummitama mõte – kuidas nii vaestes tingimustes ja nii raske elu juures on saanud sündida selline elurõõmust pakatav muusika nagu selle kandi pizzica seda on. Tulevad meelde ka üle maailma tehtud õnneuuringud – kõige õnnelikumad inimesed ei ela mitte kõige jõukamates maades…

Raamatus on põnevad maastikud, kirjeldused, mõtisklused, kuid puudub lõunamaine elurõõm. See, mida tajume Itaalia külakestes ja muusikas. Küllap mõjutas Levi meeleolusid nii trööstitu pagendus kui mure Itaalia keerulise poliitilise õhustiku pärast.

Võtkem seda raamatut kui oma ajastu ja autori meeleolu veidi tumemeelset kajastust, mis ilmselt tänu just tumedatele toonidele jõudis mõju poolest kaugemale kui lihtne olukirjeldus.

Kristina Pai

Mariana Leky „Mida siit näha võib“

Mariana Leky „Mida siit näha võib“ (2017, tlk Katrin Kaugver, Varrak, 2022)

Saksa kirjaniku Mariana Leky (s. 1973) romaan ei anna ennast kohe kätte, aga mida edasi, seda rohkem näha — ja tunda! — võib. See on üks ääretult soe raamat, mis paneb taas uskuma headusesse ja inimeste kokkukuuluvusse. Ükskõik, kui veidrad on tegelased (igaüks oma veidrustega!), vajavad nad üksteist ja suudavad üksteisele toeks olla. Mõnes mõttes on tegu „vanaema“-romaaniga, nagu neid varemgi on kirjutatud, kus kõige tugevam, silmapaistvam karakter on vanaema. Luisel, kes on romaani alguses 10-aastane, on olemas ka ema ja isa, aga just vanaema Selma ja tema sõber (ja salajane austaja) optik on need, kelle armastus, hool ja elutarkus Luise kasva(ta)misel määravaks osutuvad. Optiku sõnu Luisele võiks igaüks oma südames kanda:

Sinu elus saab olema hetki, kus sa küsid endalt, kas sa oled üleüldse midagi õigesti teinud /…/. See on täiesti normaalne. See on ka üks väga raske küsimus. /…/ Aga see on küsimus, millele on vastus olemas. Enamasti kerkib see küsimus üles hilisemas elus /…/, kui asi on sealmaal, kui see küsimus üles kerkib ja sulle midagi kohe pähe ei turgata, siis tuleta meelde, et sa oled oma vanaema ja minu väga õnnelikuks teinud, nii õnnelikuks, et sellest piisab terveks eluks selle algusest kuni lõpuni. (165)

Romaani teises osas on Luise 22-aastane neiu ja raamatu lõpuks juba 35-aastane naine. Igal eluperioodil tabab teda mingi katsumus või katastroof, aga vanaema ja optiku vankumatu tugi aitab ta kõigest üle. Väikeses külakogukonnas on teisigi meeldejäävaid karaktereid (Luise isa, kes jätab pere, et hakata maailmaränduriks, inimesti vältiv ja suitsiidne noor naine Marlies, esialgu kurjuse, siis usklikkusega silma torkav Palm, jt), kelle üksindusele või üksildusele saab lõppkokkuvõttes palsamiks ikkagi kogukondlik kokkukuuluvustunne. „Keegi pole üksi, niikaua kui ta saab veel öelda „meie“ /…/“ (239).

Lisaks vanaema-liinile ja teistele eriskummalistele pere- või kogukonnaliikmete suhetele, on raamatus oluline osa armastuslool. Kui te mõtlete, et kas saab veel kuidagi armastusest originaalselt kirjutada, kui sellest nii-nii palju on kirjutatud, siis jah, saab! See on üks ilus lugu, mis on seotud ühe budistliku munga ja 10 aasta jooksul kirjutatud rohkem kui 700 kirjaga.

Me võisime armastusega teha mida iganes. Me võisime teda hästi või halvasti varjata, me võisime teda enda järel lohistada, võisime ta üles tõsta, kanda teda läbi kõigi maailma maade või peita lilleseadesse, me võisime ta mulda pista ja taevasse lennutada. Armastus tegi kõik selle kaasa, kannatliku ja paindlikuna, nagu ta oli, kuid teda millekski muuks ümber muuta me ei saanud. (195)

Mitte ainult raamatu sisu ja atmosfäär ei paita hinge, vaid ka selle kujundlik keel: „Kinninööritud tõde oli olnud rampraske ja üüratu, ja oli seda ikka veel, aga hea oli näha, et optik jaksas seda peopesal hoida“ (64). Ainult üks tõlkija valik jäi häirima: „kõrvalkulu“ — kui see oli saksa keeles Nebenkosten, siis oleks võinud ehk rääkida „kommunaalkulu(de)st“? Aga see on tõesti pisiasi.

Raamatus on ka mõnevõrra maagilisust, on tähenduslikke unenägusid ja okaapisid, on seintelt kukkuvaid asju, kuid nendest elementidest maagilisem on viis, kuidas lugu on jutustatud ning meeleolu, mis lugedes tekib.

Annika Aas

Giovanni Guareschi „Don Camillo väike maailm”

Giovanni Guareschi „Don Camillo väike maailm” (kirjastus E.M. P. Stockholm 1957, 262 lk.; Tlk Julius Säkk)

See lugemissoovitus on mõnevõrra teistsugune kui tavaliselt, nimelt hakkas mul hirmus kahju sellest materjalist, mille kirjanduskohviku jaoks kokku korjanud olin ja mida ainult tookordsed osalejad kuulsid-nägid, seega on selles kirjutises autori ja tausta kohta rohkem kui raamatututvustustes tavaliselt, ehk isegi rohkem kui raamatu enda kohta. Seda ma lihtsalt väga soovitan, olen seda soovitanud läbi aastate ja see soovitus ei aegu.

„Don Camillo väike maailm” koosneb lühikestest lugudest ja selles on palju tegelasi, terve läbilõige ühe piirkonna, Bassa, külainimestest Teise maailmasõja järgsel ajal, linnainimesi näpuotsaga hulka. Peategelased on katoliku preester don Camillo, kommunistist külavanem Peppone ja Kristus. Tõsi, autor ütleb, et selle raamatu külal ei ole kindlat kohta, see on tegelikult punktike, mis liigub piki jõge Po ja Apenniinide vahel. Lugejate jaoks on paik aga niivõrd reaalne, et kui 1951. aastal purunes tamm ja Bassa üle ujutati, saatsid välismaa lugejad pakke toiduainete ja riietega don Camillo ja Peppone rahva jaoks.

Meile usuleiges Eestis võivad selle raamatu tegelased ju veidi veidrad tunduda, kuid kaasa elame me neile lugedes igatahes ja heal juhul hakkame (neid ja üleüldse) inimesi paremini mõistma. Lugusid on naljakamaid ja tõsisemaid. Ühest küljest on ju naljakas, kui Kristus pärast preestri noomimist, et „käed on õnnistamiseks” vaikselt jalahoobiks loa annab: „Aga ma hoiatan sind, don Camillo – ainult üksainus!”, või avastus, et inimesed jätavad lapsed ristimata ja vannuvad kurja mitte jumala eitamiseks, vaid tema ärritamiseks. Praegusel ajal on ka kindlasti imelik lugeda jalgpallitreeningutest, kus treenerirollis Don Camillo jagab mängijate pihta rohkem hoope kui nood pallile. Samas puudub igasugune nali selles, kui don Camillo keeldub püstolisuu ees patte andeks andmast ja pääseb eluga vaid tänu sellele, et püstol tõrgub.

On väga poeetilisi ja väga kurbi jutte, vee all löövaid kirikukellasid ja õnnetuid armastajaid. Enamasti aga kohuvad ja põrkuvad juttudes usklike ja kommunistide vahelised vastuolud, aga kuna need kaks asja pole nois inimestes alati lahutatud, siis on lõppkokkuvõttes tegemist inimeste vaheliste probleemidega, nagu ikka kirjanduses. Ja need inimesed on itaalia temperamendiga, nende uhkus on piiritu. Ühe jutu vaenupooltel on kahepeale 156 aastat vanust ja lepitamatu suguvõsadevaheline vimm. Parimatel neist ei takista ühel päeval kirglikult kaklemine siiski teisel päeval koos õiget asja teha. Näiteks streigi puhul tahab Peppone lasta õhku sillad, don Camillo hoiab talast kinni ja keeldub lahkumast, ta ei lase sel sündida. Kuid neil on palju ühist, mõlemad on olnud mägedes partisanid ja võidelnud sõjas, mõlemad on saanud medaleid. Niisiis käivad nad mõlemad ka nälja käes piinlevaid lehmi öösel salaja talitamas ja lüpsmas. Põhimõtted on ju uhked, aga loomadest on kahju ikka. Samuti on nad ühel meelel, et vana õpetajanna, kes soovis saada maetud, monarhi lipp kirstul, peab selle võimaluse saama vaatamata suure hulga rahva vastuseisule (selleks oleks ta pidanud varem surema!) ja lugu lõpeb: „Selliseid asju juhtub seal, tollel imelikul maa-alal, kus päike taob vasarahoopidega rahvale pähe ja rahvas arutab asju rohkem kaikaga kui ajuga, aga kus igatahes austatakse surnuid.” Põhimõtteliselt võib öelda, et Peppone ja preester on vaenlased niikaua, kui ei juhtu mingit häda kas ühega neist või muidu külas, siis toetavad nad teineteist tingimata. Kuni häda möödub ja võib tagasi vaenutsema asuda.

Don Camillo vestlused Kristusega annavad mõtlemisainet ja ehk isegi lootust ka neile, kel usudoktriiniga suhe puudub. Näiteks kaebab ta kord Kristusele, et kõik on ta peale pahased ja vihkamine on ahel, mida ei suuda purustada isegi Kristus, kes lasi end risti lüüa nende viletsate marutõbiste koerte eest. „Maailm ei ole veel lõppenud”, vastas Kristus tõsiselt. „Maailm on vaevalt alanud oma olemasolu ja seal üleval mõõdetakse aega miljardite sajanditega. Ei ole vaja kaotada usku, aega on küllalt ja küllalt.”
Don Camillo omakorda tõdeb: „Sõda rikkus meie noorsoo. Seepärast ärgem rääkigem süüdlasist, vaid ohvreist”.

Don Camillo kuju sündis 1946. aasta jõululaupäeval. Guareschi kirjutas sel ajal jutte mitmele ajakirjale ja juhtus nõnda, et jutt ühele nädalalehele oli juba valmis ja küljendatud, teisele aga puudu ning just seda nõuti silmapilk – nõnda sai valmis jutt ühest välja võetud, suurema kirjaga laotud ja teise tõstetud, teise ajakirja jutu kirjutamiseks jäi veel pool tundi. Avaldamine „Candidos” tõi kaasa laviini lugejakirju ja nii kirjutas ta preestri ja külavanema jutte aina juurde. Neid sai lõpuks kokku väidetavalt 347. 1953. aastal kirjutas Guareschi, et äsja sai „Il Candidos” ilmunuid kokku 200 ning Prantsusmaal ilmunud „Väikese maailma” juttude esimene kogumik oli jõudnud 800 000 eksemplarise tiraažini. Tõlgitud on jutte umbes kolmekümnesse keelde.

Nende lugude paremaks mõistmiseks on ajalooline taust oluline. Teine maailmasõda tegi hävitustööd kõikjal, erinevates maades olid pärast lihtsalt mõnevõrra erinevad probleemid. Itaalia osaks sai hävitatud majandus, lõhenenud ühiskond ja viha monarhia vastu, mis oli eelneval kahekümnel aastal toetanud fašistlikku režiimi. Viha kasvas ka Itaalia häbi pärast seoses okupeerimisega sakslaste ja siis liitlaste poolt. Isegi enne fašistide tõusu suhtuti monarhiasse halvasti, kuna ühiskond oli jagunenud rikkaks põhjaks ja vaeseks lõunaks. Esimene maailmasõda andis Itaaliale väheke kasu ning huviga oodati, mida toob fašismi tõus. Need pettumused tihendasid Itaalia vabariikliku liikumise ridu. Pärast Vittorio Emanuele III troonist loobumist aastal 1946 survestati tema poega, kuningas Umberto II, kodusõja ohuga korraldama referendum otsustamaks, kas Itaalia peaks jääma monarhiaks või saama vabariigiks. 2. juunil 1946 võitis vabariiklaste pool 54% häältest ja Itaaliast sai ametlikult vabariik. Valimistulemuste tabelis on näha olulisi erinevusi Itaalia eri osades. Poolsaar näib olevat jagatud järsult kaheks alaks: põhi vabariigi poolt (66,2%), lõuna kuningriigi poolt (63,8%), nagu seal oleks kaks erinevat, vastavalt homogeenset riiki. Mõned monarhistid väitsid, et tulemusi manipuleeriti põhja vabariiklaste ja sotsialistide poolt. Teised väitsid, et Itaalia oli aastal 1946 veel liiga kaootiline, et korraldada korralik referendum. Sellele vaatamata loobus Umberto II kodusõja ärahoidmiseks troonist ja uus vabariik oligi sündinud koos mõru rahulolematusega uue valitsuse poolt Savoia dünastia vastu. Kõigil Savoia perekonna meessoost liikmetel oli aastast 1948 keelatud Itaaliasse siseneda. See keeld tühistati alles aastal 2002.

Giovannino Oliviero Giuseppe Guareschi sündis 1. mail 1908. Parma maakonnas ja tal oli igati õnnelik lapsepõlv. Finantskriisis nende perekond vaesus ja ülikooliõpinguid lõpetamata asus ta tööle kohalikus ajalehes, hiljem tegi kaastööd satiiriajakirjadele. Paralleelselt pidas ta veel paljusid ameteid, raamatu eessõnas loetletakse neid kaheksa, elektrikust väravavahini. Mobiliseeriti Teise maailmasõja ajal Itaalia vägedesse, 1943. aastal saatsid sakslased ta kolmeks aastaks Poola vangilaagrisse.

Mingis vanglas tutvus ta vastupanuliikujate poolt väga kõrgelt hinnatud mehe, katoliku preestri don Camillo Valotaga (1912-1998), kes ootas kontsentratsioonilaagrisse saatmist. Guareschile avaldas suurt mõju tema aade eelistada võitluses fašismiga südametunnistuse järele käitumist poliitilistele ja ideoloogilistele põhimõtetele. Iseloomujoonte poolest oli raamatu don Camillo eeskujuks väidetavalt rohkem üks teine preester. Ajakirjanikuna kritiseeris Guareschi nii kommuniste kui hiljem ka kristlikke demokraate.

1953. aastal avaldas Guareschi oma ajakirjas naeruvääristava karikatuuri riigipeast, mille eest kirjanik sai 8 kuud tingimisi. Kirjaniku ja de Gasperi vastuolu jätkus hiljem kohtuprotsessiga, millega Guareschile mõisteti 12 kuud vangistust, lisaks varem tingimisi määratu. Kohus ei tõestanud, et Guareschi esitatud kirjad, mida öeldi de Gasperi sõja ajal kirjutanud olevat, oleksid olnud võltsitud. Hea käitumise eest sai ta välja 2/3 istutud aja pärast, nagu on tavaks, ta ei palunud armu. Nende kahe mehe vastuolu on ära mainitud isegi de Gasparist rääkivas Wikipedia artiklis. Vangisolek ja pingeline töötamine (tavaliselt kahel kirjutusmasinal korraga) koos muude elustiili valikutega mõjusid Guareschi tervisele halvasti ja ta suri 22. juulil 1968 südameataki tagajärjel.

„Don Camillo väike maailm” on jõudnud 1953. ja 1984. aastal kinolinale, 1981. aastal tehti 12-osaline seriaal. Autorist tehti dokumentaalfilm 2009. aastal ja don Camillo filmimisest 50. aastatel tehti dokumentaal 2010. aastal. Guareschi on kirjutanud mõned stsenaariumid ja on ka ühe filmi režissöör – 1963. sai valmis kaheosaline dokumentaal „La rabbia” (Viha). “La Rabbia” võtab kasutusele dokumentaalkaadrid 1950ndatest ja nendega kaasnevad kommentaarid, et proovida vastata eksistentsiaalsele küsimusele: Miks iseloomustab meie elu rahulolematus, ahastus ja hirm?

Esimese osa režissöör on vasakpoolsete vaadetega Pier Paolo Pasolini, kes mõistab hukka lääne kultuuri süüteod, eriti koloniseeritud Aafrika vastu suunatud süüteod. See on samal ajal ka endiste Aafrika kolooniate vabanemise ja iseseisvuse kroonika, mis kujutab neid rahvaid kui maailmaareeni uusi peategelasi, pidades marksismi nende “päästmiseks” ja vihjates, et nende “süütu metsikus” on ajastu uus religioon. II osa, mille tegi Guareschi, on seevastu lääne tsivilisatsiooni kaitsev ja traditsioonilises kristlikus plaanis väljendatud lootuse sõna inimese tuleviku jaoks.

Kaja Kleimann

Juhani Karila “Väikese haugi püük”

Juhani Karila “Väikese haugi püük“. Hea Lugu, 2021

Raamatu tegevus toimub Ida-Lapimaal, mis ei ole (autori sõnul) ei põnev ega eksootiline – ei mingeid suusakuurorte või Jõuluvanasid, ainult sood ja sääsed. Ja parmud ja tondihobud. Kogu seda putukate õgimispeo kirjeldust lugedes hakkab endalgi nahk sügelema ja päris hea entomoloogia tund on see ka: „Sääse lont on kuueosaline, suurepärane instrument. Sellel on väljaspool kaks läbistajat, ja seejärel laotajaosad, mis hoiavad auku lahti, ja nende vahel toru, mille abil sääsk pumpab verre hüübimist takistavat sülge. Ja siis on veel kõrs. Sääsk imeb verd, eraldab sellest vee, mille paiskab piiskadena tagumikust välja.” Parmude kohta kirjutatakse: „Neil olid suus kitiinist pussid, millega nad saagisid, ja kui veri välja purskas, toppisid nad näo haava sisse. Parmud olid saatana enda ehitatud elusad liigendnoad, sest neil oli suus ka lusikas, millega nad verd endale suhu kühveldasid.” „Parmude ümber särisesid helkivad, sinised siberi tondihobud. Need naksisid parme, viskudes neile kallale ülevalt ja tõmmates oma tugevad jalad nende ümber konksu nagu trellid. Tondihobud tapsid parmud pähe hammustades, misjärel laskusid pajuoksale ja sõid. /—/ Nad kugistasid parmust alla kõik peale tiibade.”

No ja peale paljude putukate on veel natuke inimesi, kes jagavad oma elu kuraskite, marude, näkkide ja hulga teiste mütoloogiliste olenditega. Ma tahaksin väga teada, kui paljud neist on folkloorist ja kui paljud kirjaniku peast sündinud. Mõistagi tuleb tasakesi sisse ka keskkonnateema, sest aegade jooksul on selliste olendite hulk samuti vähenenud. Vaatamata sellele, et on normaalne teatud öödel hoida uksed-aknad kindlalt kinni ja nina majast mitte välja pista, tõdeb kohalik elanik: „Maru ei ole ma nännu oma kümme aastet. Vüütjalast om müüda lännu viil rohkemp aiga ja kuraskid om kah vähempes jäänu. Sii tuleb sellest, et egä sui om eelmisest lämmemp.”

Koht on küll väike, ülikõrvaline ja vähese asustusega, aga elab seal ikka igasugust erinevat rahvast, on nii nõiavõimetega (muide, ka Elina ema oli nõid) kui vägivaldsete kalduvustega inimesi, minnakse sealtki ülikooli õppima ja tullakse tagasi. Mõistagi juuakse. Ühe silmaga Heta, kes Elinale lapsepõves hoidjaks oli, hirmutas teda kohutavalt jutuga, et tal on teine silm niimoodi ära peidetud, et näeb tüdrukut alati, ükskõik, kus too parajasti on.

Jutu peakangelanna ongi noor naine Elina, kes sõidab igal suvel kindlal ajal oma kodukohta, et püüda kolme päevaga ühest teatud tiigist haug. See on elu ja surma küsimus. Sel aastal rikub tema plaani näkk, kes võtab haugi oma kaitse alla. Needusega toimetulemiseks võtab Elina ette järjest meeleheitlikumaid samme ning sõlmib ohtlikke tehinguid üleloomulike olenditega. Nagu näki takistustest veel vähe oleks, tuleb naisele linnast järele veel ka politseinik, et süüdistada teda mõrvas.

Loos on müstikat ja armastust ja inimsuhteid, loomulikke ja üleloomulikke olendeid. Lisaks kõigele muule võib jõuda järeldusele, et olgu needustega kuidas on, inimese kõige suurem vaenlane on ikka ta ise.

Kirjutatud on imekaunilt ja dialoogid on puha murdekeeles, mida mina tuvastada ei oska, midagi lõunapoolset, midagi mulgist, äkki mitte puhas murdekeel, vaid midagi tõlkija – aitäh, Sander Liivak – enda kokku pandut? See sunnib tõsiselt süvenema, aga mulle miski suisa arusaamatuks küll ei jäänud.

Nalja saab ka. Linnast tulnud politseiametnik on siiski hämmastavalt kohanemisvõimeline, äkki sellepärast, et ta on naine? Tema suhtlemisest nõidvanuriga on mõned raamatu naljakaimad kohad ja kuraski kiindumus temasse on samuti koomiline.

Kaanetekstis võrreldakse Karila huumorit Kiviräha omaga ja alusetu see muidugi pole, aga Karila on mu meelest oma tegelaste suhtes ikka palju leebem.

Üks huvitav fakt – rääkisin raamatust tuttava soomlannaga ja tema oli lugenud mingit intervjuud, kus räägiti, et algselt oli raamatu peategelane mees. Kirjaniku naine luges käsikirja ja soovitas peategelase sugu muuta, mis alguses tundus autorile võimatuna. Praegu lugedes tundub küll, et just nii on lugu ainuvõimalik.

Päris kindlasti üks viimase aja suuremaid lugemiselamusi.

Kaja Kleimann

Ragnar Jónasson „Lumepimedus”

Ragnar Jónasson „Lumepimedus” Eesti Raamat 2020, 268 lk, inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti

Mõnus pühapäeva pärastlõunast õhtuni lugemine. Laupäev ilmselt sobiks ka hästi.

See raamat on heaks näiteks, et ka 260 leheküljega saab jutustada loo, kus on piisavalt põnevust ja nauditavalt kujutatud tegelasi, väga hästi kirjeldatud loodust ja ilma ning seda, kuidas see inimeste meeleolule mõjub. Talv Põhja-Islandil tähendab võimalust saada lumme maetud ja tunnet, et kardinad on parem eest ära tõmbamata jätta.

Raamatu tegevus toimub Islandil 2009. aastal, ajal, mil majanduskriis on täies hoos. Põhiliseks tegevuskohaks on Siglufjörður: idülliline ja vaikne kaluriküla Põhja-Islandil. See on koht, kus keegi uksi ei lukusta ja kuhu pääseb kas merelt, õhust või kitsa, läbi mäe kulgeva klaustrofoobiat tekitava tunneli kaudu. Kui see kinni tuiskab, on kogu linn lõksus.

Ari Thór Arason on algaja politseinik oma esimesel ametikohal, tal pole politseikool veel lõpetatudki, kuid töökohti pole palju saada ja ta võtab vastu selle, kust esimesena ühendust võetakse. Kallim, kellega üldse nõu ei peetud, jääb 400 km kaugusele Reykjavíkki, see tekitab hulga pingeid. Ta on innukas, kuid veidi naiivne ja kogenematu. Suurlinnast tulnuna ei mõista ta hästi kohta, kus kõik on kõigiga seotud ja info levib nagu kulutuli. Vaevalt kohale jõudnuna saab ta hüüdnimeks Püha Isa, sest juba on teada, et ta on varem teoloogiat õppinud. Aga mõnikord on tal siiski üsna hea vaist ja küll ta õpib.

Tagakaane jutt oli minu jaoks pigem veidi peletav, tegelikult pole lugu kaugeltki nii sünge, Vilborg Yrsa Sigurðardóttiri juhtumid on palju hullemad. Mulle meeldis, et ühe osa kohta krimimüsteriumist tekkisid mul üsna vara kahtlused, mis tõeks osutusid, teist osa ma aga poleks iial ära arvanud – kõiketeadjal pole ju huvitav lugeda.

Võib-olla ei ole ma liiga rahul sellise lugeja kohtlemisega, et kirjutatakse, kuidas uurija küsis kelleltki küsimuse ja täpsustas vastust, aga lugeja ei kuule/loe/tea kumbagi. Ja muidugi need kaldkirjas kirjutatud vahepeatükid sündmustest ja isikutest, kelle käesoleva looga seotus lõpuks välja tuleb, oh, ma isegi ei viitsi nende üle enam kurta, need tunduvad juba žanri kohustusliku osana. Ja selles raamatus olid need tegelikult väga pinget kruvivalt kirja pandud.

„Lumepimedus” on „Pimeda Islandi” sarja kuuest raamatust esimene ja loodetavasti ilmuvad need ka eesti keeles. Vähemalt järgmise osa katkend on raamatu lõpus juba olemas.

Kaja Kleimann

Geidi Raud “Ümber ahju paremale”

Raamatu kaanel on kirjas ka justkui alapealkirjana sõna “Võrumaagia” Ja omamoodi maagiline on see raamat tõepoolest. Peategelaseks on vanahärra, kes on olnud paras elumees, kuid nüüd on oma kodu rajanud Võrumaale ühte külasse, kus ta koos kalli naise Jutaga elab.

Muhedalt jutustatud lugu külaelust, millesse on pikitud lõbusaid lugusid ja ka liigutavaid hetki. Peategelane Heino on sina peal Salamaailmaga ja ravimtaimedega, niisama armas on talle aga ka pummeldamine, küll naabrimees Viktori kui mürrirahvaga.

Heino lugu kulgeb läbi nelja erineva aastaaja ja mööda värvikaid tegelasi, keda ta ühel või teisel moel aitab. Tema juurest käivad väga paljud abi otsimas ja saavad ka.

Muhe võrukeelne tekst, mida mees (äärmiselt otsekoheselt, muuseas) kõneleb, on kirsiks tordil. See kõik on kummaline, aga omamoodi armas segu muinasjutust, külaelust ja elufilosoofiatest. Võib juhtuda, et tunnete isegi mõnda ette tulevatest tegelastest…

“Ma olõ nigu Kuu üten ummi faasõgaq – mõnikõrd olõ täüs, tõnõkõrd tühi, mõnikõrd vana, tõnõkõrd nuur. ” lk. 111

“Külarahvas tegi vähemasti kaks korda nädalas segasauna, et soe vanadest kontidest täitsa välja ei poeks. See nägi välja nii, et mehed olid saunas ja naised käisid segamas.” lk. 97

Seili Ülper

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna” (2015, tlk Erle Nõmm 2016)

Kui raamatuid võiks jagada soojadeks ja külmadeks, siis Moskvas elava armeenia autori Narine Abgarjani (s. 1971) raamat kuuluks kindlasti esimeste hulka. Hoolimata sellest, et raamat räägib ühe tillukese Armeenia mägiküla hääbumisest ning selle elanikke tabavatest katsumustest, kumab mägiküla elanike suhtumistest ja tegemistest sellist soojust ja hoolivust, mis paneb lugeja uskuma headusesse.

Jutustus põikab ajas edasi ja tagasi, tuues lugeja ette erinevate külaelanike saatuse ning sellega koos ka Maniš-kari läänenõlval asuva Marani küla saatuse, mis peab üle elama nälja-aastad, maavärina, pika raske sõjaaja, kärbeste needuse ja ohtlikud kevadised rusuvood. Kuid paar-kolmkümmend maranlast, kes võivad küll olla põikpäised ja torisevad, on ühtlasi ka väga heanaaberlikud ja südamlikud (keegi pole loomulikult ingel ning ka paar kehvema iseloomuga tegelast tuleb ette) ning tulevad raskustest läbi üksteist toetades. Külaelanike omavahelisi tihedaid suhteid iseloomustab hästi 58-aastase Anatolia tõdemus: ”Pole paradiisi ja pole ka põrgut /…/. Õnn ongi paradiis, kurbus on põrgu. Ja meie jumal on kõikjal mitte ainult sellepärast, et ta on kõikvõimas, vaid ka seetõttu, et tema ongi need tundmatud niidid , mis ühendavad meid üksteisega” (lk 90). Erinevate külaelanike lugusid ühendabki Anatolia lugu, kes kehva enesetunde tõttu valmistub suremiseks, kuid saab lõpuks hoopis ühe suure üllatuse osaliseks ning võimalik, et pakub pöördepunkti kogu küla jaoks. Ka hääbuval külal võib olla tulevik…

On igapäevast, on imepärast, on seiku, mis mõnusalt muigama või kõva häälega naerma panevad. No kasvõi siis, kui kohmetu ja sõnakehv sepp Vassili Anatoliale ootamatult kosja tuleb, vikat õlal, ning küsimuse peale, miks ta tuli, kraaksatab: “Tõin kingituseks vikati /…/. Ja naiseks tahtsin ka paluda.” (54). Oma endist, lobamokast naist Magtahinet tavatses Vassili aga aeg-ajalt kaugemasse tuppa luku taha panna, kust naine siis peale ohtrat südamepuistamist akna kaudu põgenes, olles alati varakult redeli akna taha valmis sättinud. Ka Vassili uskmatus, et ta vanas eas uuesti isaks saab, on ühtaegu armas ja naljakas.

Marani vanakeste torisemine ja sõnaahtrus kõrvuti südamesoojuse ja külalislahkusega tuleb eestlastele arvatavasti küllalt tuttavlik ette; ka pisikeste külade väljasuremises pole eestlase jaoks midagi uut; jutustusele lisavad eksootikat aga kivise küla enese, sealse looduse ja tavade ning seal valmistatavate roogade kirjeldused, mis panevad suu vett jooksma. Hääbuva küla romantikat on elanikel enestel raske hinnata, kuid seda märkab noor linnast tulnud Nastasja, kes jäädvustab seda oma joonistustel. Armeenia muinasjutud lõppevat tihti nii, et taevast sajab kolm õuna: üks sellele, kes nägi, teine sellele, kes jutustas ja kolmas sellele, kes kuulas ja uskus headusesse. Ma jään nüüd siis seda kolmandat õuna ootama :)

Annika Aas