Posts Tagged ‘armastus’

Anna Todd „Pärast”

Tuleb tunnistada, et hakkasin seda raamatut lugema teatava eelarvamusega. Et see on selline hea kerge lugemine, kus ei pea eriti kaasa mõtlema, saab lihtsalt läbi kulgeda. Kui palju neid erinevaid probleeme neil noortel ikka on, millest ma veel lugenud ei olnud. Tuleb välja et on!

toddparastTutvudes tagaküljel oleva sissejuhatusega, tundus see olevat selline täiesti tüüpiline noorteromaan, kus korralik ja tagasihoidlik ning pahedest rikkumata tütarlaps armub ära ”paha poisi” kuulsusega noormehesse. Ning peale seda hakkavad lahti hargnema kõikvõimalikud takistused, miks see suhe siis toimima ei saa.

Noh, tegelikult see ka nii oli. Aga see, kuidas see kõik oli kirjutatud ja ülesehitatud, oli kaugel tavalisusest. Esimesed peatükid küll venisid pisut, ei saanud seda hoogu kuidagi sisse. Ja peategelase Tessa kõikuv enesekindlus ja monoloogid tundusid igavatena. Kuid mida lehekülg edasi, seda rohkem ma tundsin kuidas see kõik mind järjest rohkem kaasa kisub ja toolil nihelema paneb. Iga hetkega järjest rohkem tundsin ma kuidas ma olen selles raamatus sees!

Emotsioonide koha pealt tõelised Ameerika mäed: ühel hetkel paneb sügavalt ohkama, teises kohas pead vangutama, siis tahaks karjuda ”miks sa lased endale nii teha” ja kolmandaks tahaks mees-peakangelasele jalaga virutada ning lõpuks, kui kõik tundub hetkeks korras, tahab pisar vägisi silma tulla!

Ja siis see lõpp…  Kuna ma ei tutvunud ennem ei kirjaniku ega ka sellega, kas raamatule on järgesid kirjutatud, olid viimased leheküljed mulle nagu ämbritäis külma vett krae vahele. Sellist sündmuste käiku ei osanud ma kuidagi eeldada. Ma tahtsin karjuda! Ja järgmist osa… Ja seda kohe! Kuid selgus, et eesti keelde rohkem tõlgitud ei ole.

Mis mulle selles raamatus eriti meeldis, oli see, et probleemid, millele tähelepanu pöörati, on väga tänapäevased ja reaalsed. Igapäevased.

Igaljuhul, see on raamat, mida ma tõesti soovitan lugeda! See emotsioon, mis peale raamatu lõppemist mind kummitama jäi, oli väga võimas!

Devy Einer

Järjed on ingliskeelsena raamatukogus olemas:toddafter

Grégoire Delacourt „Tabamatu õnn”

Grégoire Delacourt „Tabamatu õnn” (2014, e.k. 2016 tlk. Margot Endjärv)

delacourttabamatuõnnSellise pealkirja ja kaanepildiga (üdini roosa!) raamatut ei oleks ma küll mitte kunagi lugenud, kui mulle ei oleks seda soovitatud. Kartsin mingisugust „kirglikku mehhiko seebiooperit”, aga sellest on asi igatahes väga kaugel, ehkki jah, Mehhiko käib täitsa läbi :) Kellele karmid raamatud ei meeldi, jätku parem lugemata! Puudutamata ja raputamata see lugu ei jäta.

Peamiseks jutustajaks on 40-ndates aastates Antoine, kes püüab selgitada, mis viib teda—siiani täiesti rahumeelset ja professionaalset kindlustuseksperti—meeleheitliku teoni, mis hävitab tema enda ja tema pere. (Kuna ma ei kavatse raamatu lugemise mõnu ja põnevust ära rikkuda, siis täpsemalt ei räägi.) Teises osas saame aimu tema teo tagajärgedest, kogemusest kinnises psühhiaatriahaiglas, ning tema uuest elust. Raamatu viimane osa annab sõna tema tütrele, kes pulbitseb vihast oma isa vastu — kui raamat oleks sellega alanud, siis me tõenäoliselt vihkaksime Antoine’i ega suudaks tema tegu mõista, kuid autor on — õigusega! — panustanud just lugejate empaatiavõime kasva(ta)misele. Peategelase suhugi on pandud sõnad: „Mõista tähendab astuda teise suunas väga suur samm. See on andestamise algus.” (115)

Autor oskab põnevust hoida, sest esialgu vaid vihjatakse võimalikule eelolevale kuritööle. Isa, kes — olles ise palju kannatanud — soovib oma lastele parimat, suudab kõik ära rikkuda. Samas, lõputu enesesüüdistamine ei vii lahenduseni. Kui Antoine seda lõpuks mõistab, pole ka lahendus enam kaugel.

Väga olulisel kohal on vanemate ja laste vahelised suhted, valus kasvamine ilma emata, lähedustunne või selle puudumine, liigne argus/argpükslus, tühjuse- ja tühisusetunne, suureks kasvamise valu, pettumused, pettumine ja petmised armastuses ja elus, töö iseloomuga kaasnevad moraalsed dilemmad — kui oled kaabakas, siis oled tööl hinnatud ja hästimakstud, kui julged korrakski kaasa tunda, saad kinga.

GregoireDelacourtHoolimata isa rängast teost, ei ole raamat sugugi üdini raske ja negatiivne. See on lugu ka inimese võimest pärast kõige karmimaid kogemusi oma eluga otsast alata, hoolimata kõigest — hoolida ja armastada, ning mis peamine, andestada. El loco’st (hull) võib saada el mago (võlur), ka pärast seda, kui oled põhjas ära käinud. Või just nimelt PÄRAST seda. Alles millegi kaotamine paneb sind mõistma olemasoleva väärtust. Kui me suudaksime alati nii põhjalikult süüvida tausta, nagu Antoine’i puhul, siis me ei kipuks ehk kohe hukka mõistma, inimesi kaabakateks tembeldama.

Ka sõnadega oskab autor suurepäraselt ringi käia — tekst on mitte liialt otsekohene, mitte liialt pillav, kohati aga lausa luuletuse mõõtu. Näiteks Antoine’i kirjeldus sellest, kuidas ta hakkab aimama, et tema naine Nathalie teda teise mehega petab: „Ma ei teadnud seda. Ma tundsin seda. Ma tundsin hiilivaid käsi, suudeldud huuli, hellitatud silmi. Ma tundsin uusi sõnu, mis olid vaikselt kõnesse libisenud. Tundsin, et ta liigutus oli juuksesalku tagasi lükates raskem. See liigutus ei jätnud ruumi kahemõttelisusele. Ma tundsin valu. Ma kogesin tühjust. Ma tundsin oma südant avanemas, purunemas. Tundsin pisaraid. Põletust. Tundsin kiskjat ärkavat. Raevu pulbitsemas. Äikest, kõiki äikeseid. /…/ Tundsin meie väikese tütre kõvemini kallistamist. Niiskeid suudlusi. Tundsin seletamatut andekspalumist.” (62).

Annika Aas

Cécile Huguenin „Mangode hooaeg”

hugueninmangodehooaegSee raamat ahvatles mind lugema juba ainuüksi pealkirjaga, kuna küps ja mahlane mango on minu arust üks parimaid puuvilju. Ja raamatu sisu on sama mahlane kui mango. Võib-olla just seetõttu, et olles ka ise elanud kuid Indias, Aafrikas ja Inglismaal, resoneerus see raamat minuga eriti tugevalt, kuna just need kultuurid — lisaks veel prantsuse — põimuvad siin mitmel moel. Jutustus pole küll lineaarne, kuid lugu on täiesti olemas: nauditav, liigutav, müstiline. Autor tabab suurepäraselt kohalike kultuuride olemust ja hõngu, sest on ise, enne oma kirjanikukarjääri, aidanud kohalikke naisi Indias ja Aafrikas majanduslike väikeprojektidega.

„Mangode hooaeg” rändab vähem kui 200 leheküljel läbi mitme põlvkonna ja maailmajao. See on lugu keskealisest Anitast, kes elab Prantsusmaal, ning kelle ema Radikha kunagi Indias karmile inglise majorile mehele pandi. Seega, Anita sündis ja elas esialgu Inglismaal, saades range kasvatuse, kuid peale isa surma kolis teismelisena koos emaga tagasi Indiasse. Abiellunud aga prantslase François’ga ja saanud tütre Mira, koliti Prantsusmaale. Nüüd on aastad möödunud, François psühhiaatriahaiglas ning Mira kuskile Aafrikasse jäljetult kadunud. Anita on sunnitud möönma, et olles mingis mõttes kaotanud nii mehe kui tütre, peab ta nüüd avastama iseenda. „Samal ajal avastas ta nüüd argliku rahuloluga, et tal oli omaenda elu, eraeluline konsistents. Ta oli elanud varem vaid lähedaste kaudu ja pärast. Mõlemad olid omad kombel tema elust lahkunud ning nüüd andis ta endale vaevumärgatava õiguse hõivata selles mahajäetud ruumis kogu ala. /…/ Sel hommikul, asetades munade ja peekoni taldriku ning tulise teekannu köögilauale, kordas Anita endale: „Ma olen mina ise, ma olen mina ise, ma olen mina ise.” Tema uus mantra.” (lk 79)

See kõik on justkui sissejuhatus, sest tõeline lugu, mis keskendub Mirale ja noorele prantslasele Laurentile algab alles teises osas. Mira on enda hoole all võtnud hüljatud albiinopoisi (Aafrikas usutakse, et albiinod toovad halba õnne) ning Laurent on Mirat tunda õppides sunnitud kõik oma senised siniverelised arvamised ja uskumised ümber hindama. Kui siiani on Laurent uskunud, et päriselu tähendas saada matemaatikas 18 20st ja omada laitmatult valgeid tenniseid (lk 88), siis nüüd ei leia ta enam lihtsaid ja selgeid vastuseid, vaid pigem vastuolusid, tõdedes, et Mira „oli võimeline vihaselt seda maad ja selle elanikke mustama ning jumaldama seda niivõrd, et püüda seda sügavuti mõista, selle kõige salajasemate traditsioonideni välja. Tema kõrval nägin iga päev kokku varisemas üht oma ratsionaalse maailmapildi osa. Ma arvan, et ma nautisin seda.” (108)

Hoolimata kõikide nende riikide ja kultuuride mainimisest ja kokkumiksimisest ei ole see mingi reisiraamat. Kui üldse, siis tegelaste rännak iseendasse — iseenda otsimise ja leidmise tee ning hind, mida selle eest tuleb maksta. Seda võib lugeda ka kui psühholoogilist põnevikku, sest põnevust hoida, jälgi segada ja otsi kokku tõmmata autor oskab. Mulle pakkus siiski kõige rohkem pinget isiklik tasand. Mira ja tema kasvatatava albiinopoisi lugu puges väga hinge ning üle pika aja suutis raamat mind isegi nutma panna, ilma et oleks grammigi sentimentaalne.

Väga huvitavalt on välja toodud kultuuridevahelised erinevused: Aafrikas valitsev ebausk versus prantsuse ratsionaalsus; Inglismaa külmus (igas mõttes) versus India soojus; cecilehugueninIndia lõhnade, värvide, helide maailm ja nende salvestumine emotsionaalses mälus versus Lääne-Euroopa reglementeeritus ja mõistusepärasus; hindi paljud jumalad versus Prantsusmaa kui jumalata riigi anonüümsus; sõpruse, armastuse ja lihtsuse jõud versus nõudlik ja kõrgete ootustega sinivereline kasvatus ja elustiil.

Annika Aas

Eet Tuule “Sundsuvitaja”

tuulesundsuvitajaKõik saab alguse ühest mälupulgast, mis Tanelile kõrvalisel tänaval sunniviisiliselt pihku surutakse. Sellele järgneb võtmete varastamine ja sissemurdmine korterisse. Enne seda aga kaklus ja poiste omavaheline mõjupiirkondade jagamine. Asjasse sekkub politsei, lugu ise läheb aina segasemaks ja konstaabel Leena arvates ka aina ohtlikumaks. Lõpeb kooliaasta ja algab Taneli “sundsuvitamine” algul vanatädi Miina juures Keilas, natuke hiljem Nääri talus. Taneli kaaslaseks saab hakkaja ja rõõmsameelne Sandra, kes teeb paadunud linnapoisi tuttavaks maaelu, looduse ja muidugi terve hulga lindudega, sest Sandra suur kirg on ornitoloogia. Kurikaelad ei jäta Tanelit siiski ka metsade taga asuvas talus rahule … ja pealesunnitud suvitamine/põgenemine aiva jätkub.

Loetelu selles loos ettetulevatest olukordadest saab järgmine: koolikiusamine, pisut hapuks läinud peresuhted, narkootikumid, esimene armastus, usk inimeste headusesse ja lootus õnnelikule lõpule. Loe ja leia need üles!

Ädu Neemre

Paula McLain „Tiir ümber päikese”

Paula McLain „Tiir ümber päikese” (2015, e.k. Karin Suursalu 2015)

TiirYmberPaikese_KAAS_323x209_141215_tf.inddEsimese hooga panin selle raamatu kõrvale ega mõelnudki lugeda, sest kaanepildi põhjal tundus olevat „naistekas” ja nende osas on mul kerge allergia. Aga kui lõpuks vaevusin tagakaant lugema ning siis ka raamatu lahti lõin, ei suutnud seda enam käestki panna! Paula McLain on tõeliselt haaravalt suutnud kirja panna Keenias üles kasvanud briti päritolu Beryl Markhami (1902-1986) loo, kes oli esimene paberitega naissoost hobusetreener Keenias ning kellest hiljem sai ka esimene naine, kes lendas üksinda edukalt üle Atlandi ookeani idast läände. Beryli enda kirjutatud raamat „Koos ööga läände” (1942) oli McLaini jutustuse põhiallikaks ja sütikuks. Aafrika olustiku eheda kujutamisega meenutas McLaini raamat mulle kunagi ammu loetud Karen Blixeni teost „Aafrika äärel”; muide, Karen on Beryli loos oluline tegelane, sest naised armastavad üht ja sama meest, safarikütti Denys Finch Hattonit.

Raamatu muudavad sümpaatseks loomulikult Beryl ise oma lihtsuse, loomulikkuse, visaduse, teatud metsikuse ja loomadearmastusega, võimsad Aafrika looduse- ja olustikupildid ning viimaks, mitte sentimentaalne, vaid kaalutletud ja mõistusepärane jutustamisviis. MarkhamBerylHobusega1Beryl oli omast ajast igatepidi ees — nii nagu hobused, keda ta taltsutas ja treenis, oli ta ka ise parajalt metsik hobune, kes küll vahel — mõne suure eesmärgi nimel — lasi endale päitsed pähe panna, kuid siis end jälle vabaks rebis. Tema pidev soov end teostada ja proovile panna ning saavutada ja säilitada hingeline vabadus päädis lõpuks tema hulljulge lennuga üle Atlandi. Teda tabas elus järgemööda katsumusi, ent need tegid teda aina tugevamaks. Alates sellest, et tema ema ta väikese tüdrukuna Aafrikasse isa juurde maha jättis ning ise Inglismaale naases. Pärast mitut õnnetut abielu, aborti, tõelise armastatu hukkumist, haige lapse sündi, lahutust ning paljut muud rasket ja ebameeldivat, tõdeb see vapper naine: „/…/ need katsumused on just need, mis mulle tarvis. Need andsid mulle niisugust elukihku, mida ma polnud juba väga pikka aega tundnud.” (307). Imetlusväärne suhtumine! Beryl on lihtsalt suurepärane kohaneja, ilma endast siiski liialt palju ära andmata, ja mulle meeldib tema elufilosoofia: „/…/ miski ei püsi meie tarvis paigal ega peagi püsima. Nipp on selles, et tuleb õppida võtma kõike nii, nagu see on, pealegi tervikuna, vastupanu või hirmuta, püüdmata millestki liiga kramplikult kinni hoida või seda painutada.” (309)

Tänu Berylile ja tema suurele armastusele hobuste vastu — juba tema isa oli kuulus hobusetreener — saab loost hästi palju teada ka hobuste ja võiduajamiste kohta. Raamat annab ka väga hea sissevaate Aafrika uusasunike ellu, milles Beryl küll osaleb, kuid siiski teatud reservatsiooniga. MarkhamBerylLennukiga1Talle ei sobi ega meeldi lihtsalt logelemine, aja surnuks löömine, narkootikumide tarvitamine ja naiste vahetamised. „Ma ei mõistnud, miks Frank [tolleaegne abikaasa] tahab selle kambaga aega veeta. Nad olid igavlevad ulakad lapsed, kelle mängukannideks oli viski, morfiin ja seks. Ka inimesed olid mängukannid.” (213) Beryl ei kannata naiste surumist traditsioonilistesse soorollidesse ega kohalikku klatšikultuuri, kuid ta säilitab oma meheliku ameti — hobusetreeneri — juures siiski naiselikkuse ja temasse armuvad paljud, isegi Inglismaa prints. Ta jätkab oma unistuste poole liikumist ka siis, kui kogeb karme tagasilööke või peab elama tõeliselt askeetlikku elu. Kõige tähtsamad inimesed tema elus on tema isa, tema lapsepõlvesõber kipsigise hõimu liige Kibii ja kirg, mida ei saa taltsutada — Denys. Autor ei käsitle siiski kogu Beryli elu, mis oli nii pikk ja kirev, et nõuaks arvatavasti triloogiat. Beryli lugu on köitev igal juhul, iseasi, kui palju siin on tõde ja kui palju ilukirjanduslikku väljamõeldist, tegu on ikkagi fiktiivse memuaariga. Beryli endakirjutatud päris-memuaari „Koos ööga läände” (1942, e.k. 2008) saab ka täitsa eesti keeles lugeda!

aafrikaäärelfilmRaamatu lugemine tekitas minus soovi kohe ja praegu — kuniks muljed värsked! — üle lugeda ka Karen Blixeni alias Isak Dineseni raamat „Aafrika äärel”, et kogeda seda ajastut ja inimesi ka Kareni silme läbi. Põnev oleks näha ka Blixeni raamatu põhjal valminud filmi „Out of Africa” (1985), kus Beryl figureerib nime all Felicity ja Denysi mängib Robert Redford.

Annika Aas

Jennifer Niven “Elu helged paigad”

Jennifer Niven “Elu helged paigad. Finchi-nimelise poisi ja Violeti-nimelise tüdruku lugu“.

niveneluhelgedpaigadKas täna on suremiseks hea päev? See on küsimus, mida Finch endalt tihti küsib. Ja kui mitte täna — millal siis?
Friigi-Theodore ja Violet saavad kokku kooli kellatorni rinnatisel — pole selge kumb nendest kaalub tõsiselt allahüppamist. Sel korral jäävad nad mõlemad ellu.
Elu läheb edasi ja nemad kaks muutuvad teineteise jaoks aina vajalikumaks. Kuid saatusel on hoopis teised plaanid…
Kui selle kriipiva armastuse loo lõpuni loed, saad teada kuidas Theodorel ja Violetil läheb!
Nii poiss kui tüdruk on keerulise ja vastuolulise hingeeluga — see ei tee nende igapäevaelu kergeks.
Kas sina saaksid sellise eluga hakkama!?

Loe ja saa teada!

Ädu Neemre

Benjamin Alire Sáenz „Aristotle and Dante Discover the Secrets of the Universe”

saenzBenjamin Alire Sáenz (s. 1954) on Mehhiko juurtega Ameerika luuletaja ja kirjanik, kes on kirjutanud ka lastele ja noortele. See, et ta on luuletaja, kumab läbi ka tema proosateostest, mille stiil on raamatust raamatusse äratuntavalt poeetiline ja melanhoolne, kohati tiba sentimentaalnegi. Autori kohta on vast oluline teada, et ta tuli „kapist välja” alles 54-aastaselt (aastal 2000) ning ta on ise möönnud, et käesolev noortekas on kirjutatud justkui teraapiana. Oma seksuaalsusega leppimine ja selle tunnistamine (endale ja/või avalikult) on üheks läbivaks teemaks tema loomingus. Kui „Aristotelese ja Dante” raamatu põhitoon on nukker ja helge ühteaegu, siis PEN/Faulkneri auhinna võitnud „Everything Begins and Ends at the Kentucky Club” käsitleb samuti sõpruse, armastuse ja seksuaalsuse teemasid, isade-poegade, vanemate-laste, õdede-vendade vahelisi suhteid, kuid vähe karmimas vormis. Mõlema raamatu tegevus toimub El Pasos Ameerikas, kus ümberringi palju üksildast kõrbemaastikku ning kohe üle jõe Mehhiko linn Juárez.

saenzaristoteleKuigi raamatu pealkiri ütleb, et Aristoteles ja Dante avastavad universumi saladusi, avastavad nad siiski kõige rohkem saladusi iseenda ja teineteise kohta. Ei ole sugugi lihtne olla 15-16-aastane, kõlkuda kuskil lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel ning leida oma kohta maailmas. Kuidas teada midagi kindlat maailma kohta, kui isegi iseenda kohta on raske midagi kindlat teada? Poisid on mõnes mõttes sarnased, teisalt jälle erinevad. Nad mõlemad on pooleldi Mehhiko päritolu intelligentsed üksiklased, kes eakaaslastega väga ei suhtle, kuid saavad hästi läbi oma vanematega. Oma kuulsate nimekaimudega pole neil muud ühist, kui jah, vast vähe kõrgem intellekt kui eakaaslastel, huvi kirjanduse ja kaunite kunstide vastu. Dante on siiski avatuma ja seltsivama loomuga, ta on sõnaosavam ja impulsiivsem, tal on ka oma seksuaalse eelistusega leppimine kergem tulema, ehkki ta siiski pelgab oma emale pettumust valmistada. Arile tekitab aga lisapinget teadmine, et kuna vanem vend istub vangis ning kodus temast sõnagi ei räägita, peab just Ari (enda arvates!) olema see korralik, hea laps, kes vanematele rohkem muret ja ahastust ei põhjusta.

saenzeverythingMa loodan, et raamat tõlgitakse eesti keelde, kuid ka inglise keeles läheb ta ladusalt ja kiiresti, sest autor on sõnadega ettevaatlik ning napp. Ma soovitaksin seda lugeda kõikidel noortel, aga veelgi enam kõikidel teismeliste vanematel. Sest selles loos on Ari ja Dante kõrval äärmiselt olulisteks tegelasteks minu meelest nende vanemad — nende suhtumine oma lastesse ja suhtlemine nendega on äärmiselt mõistev, usalduslik ja lahe. Tõeliselt eeskujulik!!! Just tänu oma emale saab ka Ari lõpuks aru, et armastuses ei saa olla midagi häbiväärset, olgu see siis armastus mehe ja naise, naise ja naise või mehe ja mehe vahel. Armastus on armastus ja see on on ilus igal juhul. Sõpruse ja armastuse vahekord hoiab aga pinget üleval kogu raamatu vältel ning kuni päris viimaste lehekülgedeni ei tea lugeja, milleni Ari oma otsingutes ja põgenemistes välja jõuab. Agressiivsus tulenevat paljuski hirmust (ka hirmust tõde tunnistada) ja Ari on selle ehe näide. Ent seda, kui raske on jääda ainult sõbraks inimesega, kellesse sa oled armunud, väljendab Dante Arile öeldes: „All you [Ari] have to do is to be loyal to the most brilliant guy you’ve ever met—which is like walking barefoot through the park. I, on the other hand, have to refrain from kissing the greatest guy in the universe—which is like walking barefoot on hot coals.” (248-9)

Annika Aas