Posts Tagged ‘armastus’

Alec Butler “Rämeparadiis”

Ma hakkasin seda raamatut lugema, sest kaanel oli kirjas, et Alec Butler on mikmaki indiaanlane. Indiaani-teema on ses raamatus täitsa olemas. Raamatu tegevusajal, 1970.-tel, oli veel üsna kehv olla indiaanlane, üldises ühiskondlikus mõtteviisis oli indiaanlane vähem inimene kui valge, seetõttu püüti nii mõneski peres oma päritolu varjul hoida, ka omaenda laste eest.

Suurema kaalu saab ses raamatus siiski kahesoolisuse ehk vahesoolisuse ehk intersoolisuse teema. See osa raamatust on suuresti autobiograafilise kogemuse põhjalt. Alec Butler oma intervjuus maininud, et kui teda tabas puberteet, siis seda kahekordselt, hakkasid korraga kasvama nii habe kui rinnad ning vanemad ei osanud sellele kuidagi reageerida, viisid Aleci arsti, kes paraku oli sel teemal väga ebakompetentne, juurde. Raamatu peategelase, raamatu alul 14-aastase Terryga juhtub sama. Arsti soovitusel hakatakse teda kasvatama tüdrukuks, kuigi ta ise tunneb end poisina. Lisandub arstipoolne seksuaalne vägivald. Räme. Minu ahhaa hetk sellest teemast: ma ei ole kunagi mõelnud, kui olulised ja märgilised on transsoolistele need kokkuleppeliselt soopõhised rõivaesemed nagu kleidid ja meestesärgid.

Kolmas suur teema on teismeliste armulugu. See oli intensiivne ja kehaline ja kuidagi aus, peategelasele samal ajal habras ja kindel toetuspunkt. Et see õnnetult lõpeb, oli juba ette teada, aga miks ja kuidas, oli mulle lugejana üllatus. Armuloo teine pool vääriks eraldi pikemat lahtikirjutust, aga jäägu lugejaile avastada (või teiste arvustusest lugeda).

Et siis siia lühikesse raamatusse mahub päris palju. Marca on oma arvustuses kirjutanud: “Kui sa ei taha peale selle lugemist ühiskonnale jalaga virutada, siis ma ei tea…” Jah, tahaks virutada küll, tagasi hoiab see, et aeg on edasi läinud ja mitmes mõttes on asjad ikkagi paremaks läinud. Ja ka raamatust endast korjasin ma parandamatu optimistina üles lootusekiirekesed, et raamatust on ikka abi (siinkohal siis näiteks Kreeka müütidest) ja võib-olla mujal on lihtsam (ses suures hallis linnas) ja vahel on võimalik, et lähedastest keegi saab enamvähem aru, mis su elu talutavaks teeb.

Arvustusi: Marcus Pertel “Vastuolude mülgas Rämeparadiis” Sirbis, Mikk Pärnits “See raamat peaks olema keskkooli kohustuslik kirjandus” ERRis, Terje Toomistu “Lend rämeparadiisis” ERRis, Marca “Alec Butler. Rämeparadiis” oma blogis. Kui Mikk Pärnits koguni pealkirjastas oma arvustuse, et see raamat peaks olema kohustuslik kirjandus, siis mina selle lugemist kohustuslikuks ei teeks, aga  kirjandusõpetajad võiksid selle raamatu olemasolust ehk teada küll.

Tiina Sulg

 

Hanne Ørstavik „Armastus”

Hanne Ørstavik „Armastus” (1997, e.k 2021 Sigrid Tooming)

Kas järgnev on pigem lugemissoovitus või -hoiatus? Kindlasti hoiatus neile lugejaile, kes arvavad, et „elu on niigi raske” ning väldivad kurbade raamatute lugemist. Sest see raamat on VÄGA kurb.

Hoolimata „paljutõotavast” pealkirjast. Ja eriliselt raske on seda arvatavasti lugeda lapsevanemail, kes — üllatus-üllatus! — armastavad oma lapsi, hoolivaid neist, kipuvad neid pahatihti isegi ära hellitama. Samas on see siiski väga meisterlikult kirjutatud ja üles ehitatud teos — väike, aga jubedalt mõjus. Seega soovitus neile, kes tõsist teemat ei pelga ning naudivad kirjanduses põhjamaist jahedust ja keelelist täpsust.

„Armastus” räägib loo kohe-kohe üheksaseks saavast Jonist ja tema emast Vibekest, kes on hiljuti kolinud kaugesse ja külma Põhja-Norra asulasse. Sama kauge ja külm on ema-poja vaheline suhe. Ema ei evi oma poja suhtes justkui mingeid sooje tundeid, poeg on pigem segav faktor, või enamasti lihtsalt ema jaoks nähtamatu. Isegi hetkel, kui ema poja pead paitab ja nimetab teda kõige kallimaks Joniks (lk 18), jääb ta emotsionaalselt kaugeks ning mõtleb sekund hiljem juba hoopis oma küünelakist. Samas kui poeg otsib ja igatseb ema lähedust, mõtleb oma saabuvast sünnipäevast ning kujutab ette, kuidas ema talle kooki küpsetab või talle kauaigatsetud rongi kingib. Poja sünnipäev ei tule emal aga kordagi pähegi. Mitmel puhul oleks ema ja poja roll otsekui ära vahetatud: kui poiss plaanib mööda kärekülma asulat ringi käia, et müüa spordiklubi loosipileteid, siis ema samal ajal mängib tivolis loosimängu; kui poeg muretseb, et emaga on avarii juhtunud, pikutab ema juba mõnusasti voodis…

Mõlemad ju otsivad armastust, aga erinevast kohast — poeg otsib ja ootab ema armastust, ema aga unistab hoopis romantilisest suhtest. Poisi sünnipäeva eelõhtul lahkuvad ema ja poeg mõlemad erinevatel eemärkidel kodust ning nende teekonnad kulgevad kõrvuti justkui paralleelsetel rööbastel rongid, mille teed kunagi ei ristu. Nimelt on jutustus vormiliselt üles ehitatud nii, et ema ja poja lood vahelduvad pidevalt, äkitsi, lausa poole lõigu pealt, mis esialgu tekitab kerget segadust, siis aga kasvatab ärevust ja pinget lõpuni välja. Kohati tekitavad ettetulevad olukorrad lausa hirmujudinaid, lugejana hakkad kartma mingeid perverte või „koletisi” — aga ei, ainus koletis on just see, kellest seda kõige vähem võiks oodata ning kes peaks olema kõige lähedasem.

Kui eelnev jutustus seda veel ei suutnud, siis raamatu lõpp rebib lihtsalt südame lõhki. (Et mitte liialt palju ette ära öelda, jätan tsiteerimata, aga kohutavkurb — ja keeleliselt võrratu — on see…)

Norra autor Hanne Ørstavik (s. 1969) on kirjutanud kümmekond romaani; eesti keeles on varem ilmunud ka tema romaan „Kirikuõpetaja” (2010). „Armastus” valiti 2006. aastal viimase 25 aasta parimate norra raamatute seas 6. kohale.

Annika Aas

Antti Tuuri “Tangopoisid”

Soome kirjanduse huvilistel on põhjust rõõmustada: eesti keeles on ilmunud Antti Tuuri järjekordne romaan „Tangopoisid“. Autor, kes on kirjutanud üle 70 teose, räägib sel korral 1960ndate aastate Soome elust – ajast, mil kehva majandusliku olukorra tõttu olid paljud soomlased sunnitud tööd otsima rikkamast naaberriigist Rootsist. Pealkiri „Tangopoisid“ osutab sellele, et üks osa raamatust räägib muusikast, kuna peategelase Sauli elust võtab olulise osa orkestrites lõõtspilli mängimine. Romaani läbivaks teemaks on ka armastus.

Tegevustik algab sellega, et orkester Hurma solist Elina otsustab minna Rootsi eesmärgiga jõuda oma lauljakärjääriga kaugemale. Minategelane Sauli, kes mängib Hurmas lõõtspilli ja kelle kallim Elina on, tunnetab nüüd, et elus tuleb uus lehekülg pöörata. Ka kitarrimängija ja orkestri juht Kamppila, trompetimängija Harju ning trummar Ari mõistavad, et Hurma oli nõutud Elina pärast rohkem kui [—] teiste pärast kokku. Nii lähevadki Sauli ja Harju Rootsi tööle, kuhu järgneb hiljem ka Kamppila. Sauli soov naaberriiki minna on ka see, et oma kallim tagasi võita, milleks tuleb aga Elina kõigepealt Rootsimaa avarustest üles leida.

Romaani peamine sündmustik toimubki Rootsis. Autor kirjeldab, kuidas soomlaste töö käis: kuidas leiti töö sealsetes tuntud firmades, kuidas tööpäevad kulgesid, kuidas elati ja veedeti vaba aega. Siit ka raamatu oluline nüanss: lisaks vaimukatele kirjeldustele ning karakterite kujutamisele saab palju uusi teadmisi soomlaste elu kohta Rootsis. On huvitav lugeda, kuidas soomlased ise end Rootsis tundsid ja kuidas neisse kui mustema töö tegijatesse suhtuti. Soomlaste elu Rootsis ei piirdunud ju vaid raskete tööpäevadega suure raha teenimise eesmärgil, vaid et üks välja kujunenud vaba aja veetmise viise olid tantsupeod, kus muusikat mängisid Rootsis tegutsenud soomlaste orkestrid. Ühte Göteborgi orkestrisse Tangopoisid saavadki pillimeeste koha Sauli ja Harju. Sauli suur soov on orkestri solistiks tuua Elina.

Muusikasõpradele on suur boonus see, et peaaegu kõiki Tangopoiste lugusid on võimalik kuulata YouTube´ist, sest autor on pannud Tangopoiste solistideks 1960ndate Soome armastatud lauljatarid: 1966. aastal Soomet Eurovisioonil esindanud Ann-Christine oma lauluga „Playboy“ ja paljude tollaste noormeeste iidoli Laila Kinnuneni. Romaanis on juttu ka Laila Kinnuneni kuulsaimast hitist „Mandžuuria küngastel“, mis on neile, kes on mingilgi soomlaste peol osalenud, kindlasti tuttav.

Minu arvates annab hea ettekujutuse teosest lõbus lugu seoses „Playboy“ looga, mida otsustab laulda Kamppila, kuna Elina on on otsustanud Hurmast lahkuda: Kui mängima hakkasime, oli esimene pala Kamppila listis „Playboy“, foks, mida Ann-Christine oli laulnud talvel Eurovisiooni lauluvõistlusel. Elina oli seda hästi laulnud, olime kõik rahul olnud ja ehmatasime kaunikesti, kui Kamppila võttis mikrofoni ja hakkas laulma „Playboy´d“, mida me ei olnud jõudnud üldse harjutada, nii et Kamppila oleks solist. Mängisin ja vaatasin tantsijaid ja muud rahvast saalis, ja nägin, kuidas paljud naersid, kui Kamppila laulis:

Oled playboy, libe playboy,
Aga mina su võrku ei jää.

Sõnad ei tahtnud Kamppila rämeda olemisega sobida ega helistik ta häälepaeltele. Kuulsin, et Harju hakkas kõrgelt ja kõvasti trompetit mängima, kattis suure osa Kamppila laulmisest ära, aga Kamppila ei andnud alla, vaid laulis kuni viimse salmini välja:

Pole elu ilma sinuta…

Aplausi ei olnud eriti kuulda, kui Kamppila lõpetas ning Ari ja Harju veel oma lõpujao mängisid. Pärast seda Kamppila ei püüdnudki enam laulda, meie lohistasime oma mängu kuni viimase valsini välja. (lk. 58) Minu kujutlusvõime hakkas nii seda kohta kui ka ülejäänud romaani lugedes vägagi tööle.

Teatavasti on Antti Tuuri teoste põhjal loodud nii teatrilavastusi kui filme. „Tangopoisse“ lugedes hakkasid küll pildid silme ees jooksma. Oleks justkui vaadanud järjekordset Aki Kaurismäe filmi, kuna teemad on niivõrd sarnased: tavalise soomlase argipäev koos oma murede ja rõõmudega, veidi tahumatud, kuid olemuselt südamlikud ja kokkuhoidvad karakterid, kellele on iseloomulik napp, aga täpne sõnakasutus, ning õnnelik lõpp. Sama lugu on ka armastusliiniga: sõnu selle tunde väljendamiseks ei raisata, küll aga käib armastatu otsimine otsekui läbi tule ja vee minekuna, millele aitavad alati kaasa ka sõbrad.

„Tangopoiste“ lugemine oli mõnus kulgemine. Ei olnud siin järske süžeepöördeid ega ootamatut ning pingelist kulminatsiooni. Kõik kulges soomlaslikult rahulikult koos leebe ja muheda huumoriga. Nautisin Antti Tuuri sõnakasutust, mille eestindaja Piret Saluri on oskuslikult edasi andnud. Sai omaette naerda. Oli hea raamat!

Maarit Laanesilla

Geir Gulliksen „Story of a Marriage”

Geir Gulliksen „Story of a Marriage” (orig 2015, ing k tlk Deborah Dawkin 2018)

Ma ei tea, mis nende Norra meesautoritega on, aga nad imponeerivad mulle. Pärast Karl Ove Knausgårdi 6-osalise autobiograafilise sarja lugemist oli mul tunne, et tunnen Karl Ovet paremini kui oma meest, ning ka Gulliksen (kes, muide, olevat Knausgårdi tekstide toimetaja) suutis mulle totaalselt naha alla pugeda. Tema kirjutamisviis on lihtsalt niivõrd sugestiivne — lugedes tuleb vahel kananahk peale! Raamatu sisu ei olegi seejuures ehk niivõrd oluline. Ent siiski, kui olete kunagi mõtisklenud teemadel, kas avatud abielu või õnnelik lahutus on võimalikud, siis võib-olla saate vastuse Gullikseni raamatust. Kas raamatu mõju(sus) tuleneb asjaolust, et Gullikseni raamat (nagu ka Knausgårdi oma) tõukub (väidetavalt) isiklikest kogemustest, kibedast lahutusest? Või ka sellest, et meesjutustaja Jon püüab rääkida oma abielu ja lahkumineku lugu justkui naise vaatevinklist, naise mõttemaailma tabades, nö naise kingadesse astudes?

Joni ja Timmy paarisuhe on emantsipeerunud ühiskonna tulem, kus kõik peab olema (või vähemalt püüab olla) äärmiselt võrdne, avatud, avameelne. Kohati on see emantsipatsioon justkui teisele poole kaldu läinud… Naine teeb karjääri, mees on kodune kirjanik, kodukoristaja, laste kantseldaja; mees ja naine räägivad omavahel justkui kõigest; mees isegi innustab naist omama suhteid ka väljaspool abielu, teda erutab mõte oma naisest teiste meestega. Kui Timmy tutvubki naabruses elava sportliku meesterahva Gunnariga ehk Kindamehega (Gloveman), siis Jon esialgu lausa julgustab oma naist seda suhet arendama, tahtes pürgida kõrgemale keskklassilikust keskpärasusest ning olles kindel oma õnneliku abielu turvalises püsimises. Aga kui naisel ja Kindamehel hakkabki päriselt sujuma — käiakse üha tihedamini koos jooksmas või suusatamas, aetakse ühiseid tööasju –, siis hakkab Jonil asi vaikselt käest libisema. Avameelsest suhtlemisest hoolimata (või just selle tõttu?) kasvab ärevus ja armukadedus, hakkab aimuma, et ta täiesti õnnelik ja toimiv suhe on siiski habras ning võib puruneda. Iseasi, kas see suhe oligi nii õnnelik, kuna lugejal on vaid mehe subjektiivne vaatenurk — tegelikult Jon ju ainult eeldab naise rahulolu, tegeleb enesele märkamatult pahatihti enesesisendusega. „And she [Timmy] talked to Kjersti [naise kolleeg] about me too. She must have, I’m not sure what about exactly, but I always assumed she talked about her wonderful marriage. And very likely she did. We were proud of our marriage, both of us /…/” (16)

Asi ei ole selles, et Jon oleks liialt naiivne või rumal. Kirjanikuna on ta siiski laialdase lugemusega hea inimesetundja ja olukordade analüüsija. Aga kõik see teadmine ei päästa teda. Iga suhe võib väsida, tüütuks ja igavaks muutuda, ammenduda. Mees tunnistab, et tema ja naise vahel toimuv on kui moodne Shakespeare’i draama, kus just hirm millegi juhtumise ees [antud juhul naise kaotamise ees] saabki lõpuks saatuslikuks, see on nö isetäituv ennustus: „In Shakespeare’s plays, it’s his characters’ desperate attempts at avoiding disaster that lead them right to it. They try to save themselves or others, and in so doing bring about the very thing they fear.” (120)

Raamat pakub igatahes võimaluse mõtiskleda armastuse olemuse üle: kui palju on armastuses võimumänge, kui palju kartust üksi elamise või iseolemise ees, kas liigne tüünus ja turvalisus saab saatuslikuks, ning kas armastus üldse on armastus, kui ta kunagi otsa saab. „But isn’t love between two adults also about the fear of living alone, a desire to escape one’s own company at almost any price?” (72) Kindlasti vääriks raamat tõlkimist eesti keelde ning autoriga oleks põnev kohtuda mõne tulevase kirjandusfestivali raames.

Annika Aas

Hans Henny Jahnn „Puulaev“

Hans Henny Jahnn „Puulaev“  (Eesti Raamat 2019, tõlkinud Mati Sirkel)

Eelmisel aastal alustanud Hieronymuse sarjas ilmub järjest põnevaid tõlkeraamatuid. Sarjas on juba Eestiski väga tuntud klassikute (Flaubert, Goethe, Celine, Neruda jt) veel tõlkimata teoste kõrval ilmumas ka selliste autorite teoseid, kes eesti keelde suuremat jõudnud ei ole. Minu jaoks on viimaste hulgast väga huvitavaks avastuseks Hans Henny Jahnn  ja tema „Puulaev“. Jahnnilt on tegelikult aastaid tagasi midagi siiski Loomingu Raamatukogus ilmunud: „7 äraspidist juttu; Sõnakunsti üksildumine“ Ain Kaalepi tõlkes.

„Puulaev“ on väga omapärane lugu. Tegemist on triloogia „Kallasteta jõgi“ esimese, sissejuhatava osaga, kuid raamatut saab võtta ka iseseisva loona. Jahnn eirab kirjanduse, romaani kirjutamise reegleid ja kirjutab oma triloogia kui sümfoonia. „Puulaev“ on sellele sümfooniale kui sissejuhatav tempokas eelmäng, mis annab kätte need motiivid, mida edaspidi lahti harutama asutakse.

Romaani puhul on tegemist pineva ja põneva allegoorilise looga punaste purjedega puulaevast, mis asub teele teadmata suunas, tundmatu lastiga, mõistatusliku kapteni ja meeskonnaga. Kuhu laev teel on, seda võiks teada superkargoks nimetatud hämar tegelane ja laeva kapten, kuid mõlemad hoiavad nii seda teadmist kui ka salapärase lasti sisu kiivalt enda teada. Ja muidugi hakkab sellises olukorras ühtteist soovimatut peagi juhtuma.

Raamat on neile, kes ei loe ilukirjandust diagonaalis. Ehk siis lugejale, kes viitsib autoriga tema rännaku kaasa teha. Või nagu Jahnni uurija Ulrich Greiner on öelnud raamatu lõppu lisatud järelsõnas (lk 238): „Kes aga loeb teda Musili mõttes, sellele saab osaks kogemus, mis ei võrdu ühegi teise lugemiselamusega. Ja kes on selle läbi teinud, see on teine inimene. See peaks olema ja võiks ju ikka olla nõue, mille me esitame suurele kirjandusele.“ Viimane lause on siis kommentaariks kontekstile, et kirjandusteadlased jätkuvalt vaidlevad Jahnni loomingu koha üle saksa kirjanduses.

Huvitavale kompositsioonile lisaks oli minu jaoks vaimustav keele kasutus, sõnade valik. Selles on eesti keeles lugemisel muidugi oma roll tõlkijal! Paar näidet tormi kätte sattumise peatükist (lk 92): „Inimkäte tehtud ehitis hõljus üksildaselt udumeres, oli maakeralt alla kukkunud. Mastide tipud kadusid juba lõpmatusse. Verimustad purjed valkjalt kihutava tomu murdlainetuses. Ajuti kerkis vöör pilvini ega olnud teda enam olemas inimeste silmis, vaid üksnes nende usus. Ookeanivesi nagu kleepjas muda laevakere küljes.“ Või paar lehekülge edasi (lk 98): „Jalgade tramp läks üle jooksusammuks. Nad haarasid kinni, kuna neil olid käed. Pime kuulekus ülemustele. See oli alamate viimane ja ainus tarkus. Kiruvad suud olid tummaks jäänud. End hädapäraselt kokku võttes seisti vastu elementide rünnakule. Lämbes hirmus tundmatuse ees oli suur ühtekuuluvus.“

Hans Henny Jahnn oli kireva elukäiguga saksa näite- ja romaanikirjanik, esseist, kirjastaja ning orelivalmistaja. Elas peamiselt Hamburgis, mõnda aega Norras, ning Hitleri võimuloleku aastatel oli maapaos Taanis Bornholmi saarel.

Mai Põldaas

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan”

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan” (2013, tlk. Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 2020/10-11)

Kes meist ei tahaks tunda, et elab… Aga selle raamatu kontekstis omandab see fraas hoopis teise tähenduse, teise varjundi. Tegelikult on isegi mõnevõrra veider tunne soomlanna raamatut soovitada, sest tegu on ikkagi valdavalt süngete teemadega: surm, lein, saatuse vingerpussid, abielu pimedam pool, alkoholism, (vaimu)haigused, argielu närusus, väline kuvand versus tegelikud tunded, valu ja kannatus. „Kas sa hüüad appi?”- „No ei hüüa, sest keegi ei kuule seda. /…/ Maailma palk on tänamatus.” (71) Helgemaid noote annavad armastus ja lootus, ehkki neid kipub olema vähevõitu või kalduvad nad kiiresti hääbuma. Paralleelid tekivad muidugi ka Eesti elu ja ajalooga; ka meil on näiteks pikalt olnud arusaam sellest, milline on „tõeline mees”: tõsine ja vaikne, mitte „psühholoogitseja”, vaid muret pigem viinaklaasi uputav.

Ma arvan, et raamat kõnetab pigem keskealist ja vanemat lugejat, kellel on juba piisavalt elukogemust, et mõista ja suhestuda. Lugeda tasub, sest tekst on huvitavalt komponeeritud, keeleliselt kujundlik ning annab hääle justnimelt naistele. Raamat koosneb justkui iseseisvatest novellidest, kuid samas on nad omavahel üht või teist pidi seotud; tegelased korduvad — laias laastus on see ühe suguvõsa lugu –, nad on kujutatud erinevates novellides erinevatel ajahetkedel (rõhuga 20. sajandil). Üldse on novellides palju ajas edasi-tagasi põiklemist, ning aimu annab sellest vahel ainult väike detailike. Ning pange tähele seda võrratut keelt (tõlge on muidugi samuti meisterlik): „Kõik oli pehkinud, viledaks kulunud, kokku varisemas. /…/ Viltuvajunud pliidikumm köögis rippus nagu nõrkenu silmalaug. /…/ Kui kased lehed langetasid, siis ma mõtlesin, et nad peaksid pikali viskama, talv otsa lume all lamama ja puhkama. /…/ Isa sobis sellesse koju hästi, ka tema oli risakil ja väsinud, ühtaegu peavalus ja närvid pingul. Ka isa ihukatted olid väsinud. Kottpükste tagumik rippus põlvini ja kui ta saapad jalast kiskus, varisesid saapavarred väsinult pikali. Villased sokid lamasid ta sängi kõrval nii otsalõppenult, et neist hakkas kahju.” (76) Keel on kohati taotluslikult arhailisem, et anda edasi sõjaeelset õhustikku.

Ehkki lood keskenduvad valdavalt naiste elule ja saatus(t)ele, nende elujõule, on tähtsal kohal ka vanemate-laste suhted, lapsepõlve mõju(d) ja isakuju(d). Väga põnev on lugedes tabada, et ühele ja samale asjaolule annavad erinevad tegelased erinevates novellides erineva hinnangu. Näiteks arvab Sylvia, et mehega laste kuuldes suguelu elada oli okei: „Kusagilt õpivad nad seda asja niikuinii, parem, kui õpivad kodus. Siis, kui isa ja ema seda teevad, see on ilus ja õige.” (45). Aga natuke hiljem, teises novellis, saame teada, et lapse arust oli see šokeeriv ja traumeeriv. Minu kui raamatukoguhoidja jaoks tuli ka üks asjakohane infokilluke: peoleo olevat raamatukogulind, kuna hõigub biblio:fiilioo. (86)

Tuula-Liina Varis (s.1942) oli kuulsa Soome luuletaja Pentti Saarikoski teine abikaasa ning pikalt tema varjus, kuid praegu (uskudes tõlkijat, Piret Salurit) on ta üks tuntumaid ja tunnustatumaid Soome kirjanikke. Tõlkija järelsõna juhatas mu suure huviga kohe ka järgmise (autori varasema) raamatu juurde: „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. 1996), kus Varis kirjutab oma elust koos Saarikoskiga.

Annika Aas

Silvia Moreno-Garcia “Gods of Jade and Shadow”

Silvia Moreno-Garcia on Mehhiko päritolu inglise keeles kirjutav Kanada ulmekirjanik. Tema “Gods of Jade and Shadow” (eesti keeles „Nefriidi ja varju jumalad”) on võluv maiade mütoloogial põhinev ulmeraamat.

Casiopea on vanaisa toas tähele pannud üht omamoodi kirstu. Ta ei ole seda kunagi avatuna näinud, ega tea, mis seal sees olla võiks. Ühel päeval satub kirstu võti vanaisa peale pahase Casiopea kätte ja ta otsustab järele vaadata, mida salapärane kirst sisaldab. Kirstust tuleb välja sinna ülekohtuselt vangistatud Allilma (maiade Xibalba) jumal Surm! Kirstu avades saavad jumal ja tüdruk seotuks sellele seatud võlusõnade läbi. Jumal soovib ülekohtu eest kätte maksta ja Casiopeal tuleb kaasa minna. Viimane ei teegi seda vastumeelselt, kuna kodus ei kohelda tüdrukut hästi.

Selliselt algab kahe peategelase seiklusrikas teekond läbi 1920ndate aastate Mehhiko, Yucatani poolsaarelt Baja Californiasse. Autor väga oskuslikult seob 1920ndate aastate Mehhiko elu-olu ja maiade mütoloogia, misläbi saab raamatust teada palju kultuuriloolist. Moreno-Garcial on suurepärane oskus doseerida teadmisi ja loo kulgu selliselt, et lugeja huvi ja tähelepanu on kõik aeg temaga.

Loo mõlemad peategelased ihkavad vabadust. Kuid juhtub enamasti, et mingi kindla sihiga teele asudes, toob see kaasa muudki. Casiopea ja jumal sõbrunevad, armuvad. Sellised erineva olemusega valitud peategelased annavad autorile hea võimaluse käsitleda teemasid nagu inimlikkus ja kahesus, eneseleidmine, kuid panna ka lugeja mõtlema traditsioonide ja nende muutumise peale.

Raamatu puhul on tegemist ka omamoodi 21. sajandi muinasjutuga. Kui nö klassikast teame, et see on prints, kes peab päästma printsessi – siis siin raamatus on „printsess“ see, kes päästab „printsi“.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Jon Fosse „Triloogia: Unetu, Olavi unenäod, Õhtuväsimus”

 Jon Fosse „Triloogia: Unetu, Olavi unenäod, Õhtuväsimus
(Eesti Raamat, 2017, tlk Eha Vain)

Vahel ju mõtled, et kui oled mitukümmend aastat raamatuid armastanud ja lugenud, siis millega sind ikka enam üllatada saab…. Aga Fosse rabas mind, ausalt. Oma stiiliga. Sain täielikult aru, miks teine Norra juhtivkirjanik Karl Ove Knausgård teda oma päevik-romaanis mitmel puhul mainis ja eeskujuks võttis. Fosse proosa on äärmiselt sugestiivne, ülimõjus, täiesti eriline. Ma ei tea, kas selle erilisuse tekitavad tema sõna- ja lausekordused, mis annavad tekstile teatud rütmi, komade paljusus ja punktide vähesus, mis paneb teksti voogama ja vallutama, või mingi saladus, väljaütlematus, aga — midagi seal on. Raamatu tagakaant tsiteerides: „Vaatamata minimalistlikule keelele on tekstil võimas tundelaeng, mis loob lugedes erilise, fosseliku seisundi.” Just nimelt, seisundi. Seda raamatut ei tohiks lugeda nö supikulpi liigutades, vaid selle jaoks tuleb võtta oma aeg ja koht, et nautida jõudmist fosselikku seisundisse.

„Triloogia” koosneb kolmest üksteisega seotud lühiromaanist. „Unetu” jutustab Aslest ja Alidast, kes on teineteisesse armunud ning soovivad ühist elu alustada, aga nende teel on nii palju takistusi. Alida on viimaseid päevi rase, aga neil pole ei vanemate tuge, elupaika ega süüa ning nad jätavad oma pisikese kodukoha, et leida õnne suuremas linnas. Kuid seal nende kannatused jätkuvad. Tekstis on teatud müstika, sest autor ei ütle paljusid asju välja, vaid annab vaid aimamisi mõista. Seda, kui palju Asle tegelikult oma teelt inimesi kõrvaldab, et saada raha või paati või leida peavarju, hakkame mõistma alles triloogia lõpuks. Üsna segaseks jääb, kui palju Alida Asle tegudega kursis on. Alidat iseloomustab mingi naiivsus või süütus, mis justkui kaitseb teda maailma räpasuse eest.

„Olavi unenäod” jätkab Asle ja Alida lugu, kuid nüüd on nende nimed Olav ja Åsta. Nad elavad oma pisikese pojaga fjordi ääres, kuhu nad on linnast põgenenud. Nende sünge saaga saab jätku — või peaks ütlema, et nende saatus saab nad kätte —, kui Olav sõidab linna, et osta nö abielusõrmused (olles selleks ära müünud oma armsa viiuli), kuid üks tema koduküla mees tunneb ta ära ning Asle võetakse kinni. Täide läheb Åsta halb eelaimus — mees ei tule enam kunagi koju tagasi.

„Õhtuväsimus” on vana naise, Alida tagasivaade elule. Alida jutustus seguneb tema tütre jutustusega. See osa mitte ainult ei tõmba Asle ja Alida loo otsad kokku, vaid avab ka uusi tahke.

Kokkuvõttes on see väga võimas ja kafkalik lugu, mis tekitab küsimusi, kust läheb moraali/moraalsuse piir ning mida kõike on ellujäämise või armastuse nimel lubatud teha. Kas eesmärk pühitseb abinõu? Kas selleks, et endal ja oma armastatu(te)l elu sees hoida, on lubatud kõik vahendid? Vägivald ja armastus on siin tihedalt seotud, samuti ka õnnetus ja ilu. Imekaunis ja kallis käevõru võib osutuda lõksuks, siniselt helkiv fjord võib hoopiski kurja kuulutada.

Annika Aas

Cath Crowley „Sõnad sügaval sinises”

„Nad küsivad, mis kell raamatupood lahti tehakse ja ma ütlen neile avamisaja – kella kümnest kuni oleneb –, raamatutega seotud hädaolukordade puhul teevad nad ka keset ööd uksed lahti.”

Täiesti juhuslikult sattus nädalavahetuseks uudiskirjandusest näppu tunnustatud austraalia kirjaniku, Cath Crowley raamat „Sõnad sügaval sinises”. Lihtsalt nii teistmoodi kujundus hakkas silma! Kuigi kohe kahtlustasin, et tegu on noortekirjandusega, mida harva lugema satun, otsustasin proovida. Seda enam, et raamat on pälvinud palju tunnustust: Winner of the Indie Book Awards for Young Adult fiction 2017, Winner of the Gold Inky Awards 2017, Winner of the Prime Minister’s Literary Award for Young Adult Fiction 2017 Honour Book, CBCA Award for Older Readers 2017.

Lugedes leidsin end mõtlemast inimestevahelise suhtlemise üle. Kas on suhtlemine tänapäeval hulga keerulisem või mulle ainult tundub nii? Mõtlesin raamatute vajalikkusest inimestele ühel või teisel moel. Ning sellest, mida iga lugeja omalt poolt lisaväärtuseks loetud raamatule kaasa annab (mida kataloog edasi anda ei saa). Ja muidugi kohast, kus inimene ja raamat kokku saavad… (olgu see siis raamatukogu või raamatupood).

Mulle meeldisid raamatu kõnekad vahepealkirjad või mõtteterad:

…kasutatud raamat on täis saladusi… (selles raamatus kohe igas mõttes)

…lehtede keeramise heli…

…pingsalt jälgitud telefon ei helise iial…

…see on nagu kerge nuhtlus õhus…

…isegi nimetutest ridadest lugesin välja terveid lugusid…

…pidev sisemine vihm…

jne

Tegelikult on see lugu armastusest ja armastusest raamatute vastu. See on lugu kasutatud raamatute poest, kus kliendid jätavad raamatute vahele kirju võõrastele, armsamatele, poeetidele, sõnadele. Raamatupoest, mis peagi suletakse…

Võib öelda, et see on üks hästi kirjutatud ja südamlik raamat, mida võib lugeda ka veidi hiljem kui nooremas täiskasvanueas. Sel raamatul on mitu kihti, aga minu jaoks andis mõtteainet just see raamatute pool.

Halliki Jürma

Tiit Aleksejevi lugu Esimesest ristisõjast

Läinud aastal ilmus kolmas osa – „Müürideta aed“ (Varrak 2019) – Tiit Aleksejevi Esimese ristisõja ainelisest romaanisarjast (1. osa: „Palveränd“ (Varrak 2008), 2. osa: „Kindel linn“ (Varrak 2011)), mistõttu tundus advendiaeg olema just õige aeg sarjaga lähemat tutvust teha. Ning soovitan nüüd seda lugemist teilegi!

Võib küsida, kas neist ammustest (risti)sõdadest juba küllalt kirjutatud ei ole? Või mida uut on järgmisel kirjutajal olemasolevale veel lisada? Kuid neile küsimustele vaatamata ilmub tuntud lugudest järjest uusversioone, need meeldivad meile ja sageli selgub, et just kaasaegsel autoril oli öelda kõige enam. Sest ühestki loost pole ainumat tõde, sündmuste süžeekäigud korduvad, kuid meie kaasaegne oskab meile neist rääkida meid kõige paremini kõnetavamal moel. Ja nii on ka Tiit Aleksejevi looga Esimesest ristisõjast.

Romaanisarja näol on tegemist ajaloolise jutustusega, mis baseerub neljal Esimese ristisõja (1096-1099) kroonikal ning mille autorid ise sõjakäigus osalesid. Loo peategelane ei ole ajalooline isik, vaid ta on autori väljamõeldud tegelane, kelle vahendusel me sündmustest osa saame. Peategelane jutustab oma lugu tagasivaatavalt: noor relvakandja asub teele koos Toulouse’i krahvi väega moslemite käest Palestiinat vabastama. Sõjakäik osutub teekonnaks, kus illusioonid ridamisi purunevad ja mille käigus noorukist peab kiirelt saama täiskasvanu. Silmitsi tuleb seista valikutega, mis määravad, milline mees sa oled: kas vaid ettur teiste mängus, või on sul ka endal mingit kaasarääkimise võimalust oma elu ja selles toimuva otsustamisel.

Olgugi raamatusari sõjakäigust, on ta samapalju ka sissevaade keskaja kultuuri ja olustikku Lähis-Idas. Näiteks 2. raamatu sündmustik toimub enamasti mitmekultuurilises Antiookia linnas. Mida rohkem Euroopast lõuna poole palveränd liigub, seda harjumuspäratumaks kõik peategelaste jaoks muutub ning sedamööda, kuidas peategelane ümbritsevaga kurssi saab, juhtub see ka lugejaga. Huvitavad ja erinevad on palverännule sattunud inimesed, nende lood ning rändama minemise põhjused. Kaasa mõtlema panevad on tegelaste arusaamad omadest ja võõrastest, usust ning ebausust. Ja muidugi tuleb äärmuslikes oludes, nagu sõda, hästi esile inimloomuse olemus. Kuidas peavad karmides oludes vastu sõprus, lojaalsus, armastus, usaldus – kõik seegi pannakse siin proovile.

Kui sarja esimeses osas peategelane vahendab meile tema ja palverännuga toimuvat justkui distantsilt, siis teises ja kolmandas osas on autor loo jutustamise viisi muutnud ning me elame toimuvat läbi üsna vahetult peategelasega koos. Kõige huvitavamaks peangi siin sarjas just peategelase kujunemisloo kujutamist, selle autoripoolset esitamist. Ühtpidi lastakse meid väga lähedale sellele, kuidas Dieter endaga toimuvat läbi elab, samas teisalt (ilmselt muuhulgas selleks, et huvi loo vastu säilitada, üllatada jms) me tema teatavaid plaane ja otsustusi ette teada ei saa, neid kaalutlusi eelnevalt eriti ei vahendata.

Selles sarjas läheb järgmine osa täpselt sealt kohast edasi, kus eelmine lõppes. Seetõttu loodan, et palverännu järgmist raamatut ehk liiga mitu aastat ootama ei pea. Ja kui siiski, siis võib ju kõike ka huviga uuesti lugeda!

Mai Põldaas