Posts Tagged ‘armastus’

Silvia Moreno-Garcia “Gods of Jade and Shadow”

Silvia Moreno-Garcia on Mehhiko päritolu inglise keeles kirjutav Kanada ulmekirjanik. Tema “Gods of Jade and Shadow” (eesti keeles „Nefriidi ja varju jumalad”) on võluv maiade mütoloogial põhinev ulmeraamat.

Casiopea on vanaisa toas tähele pannud üht omamoodi kirstu. Ta ei ole seda kunagi avatuna näinud, ega tea, mis seal sees olla võiks. Ühel päeval satub kirstu võti vanaisa peale pahase Casiopea kätte ja ta otsustab järele vaadata, mida salapärane kirst sisaldab. Kirstust tuleb välja sinna ülekohtuselt vangistatud Allilma (maiade Xibalba) jumal Surm! Kirstu avades saavad jumal ja tüdruk seotuks sellele seatud võlusõnade läbi. Jumal soovib ülekohtu eest kätte maksta ja Casiopeal tuleb kaasa minna. Viimane ei teegi seda vastumeelselt, kuna kodus ei kohelda tüdrukut hästi.

Selliselt algab kahe peategelase seiklusrikas teekond läbi 1920ndate aastate Mehhiko, Yucatani poolsaarelt Baja Californiasse. Autor väga oskuslikult seob 1920ndate aastate Mehhiko elu-olu ja maiade mütoloogia, misläbi saab raamatust teada palju kultuuriloolist. Moreno-Garcial on suurepärane oskus doseerida teadmisi ja loo kulgu selliselt, et lugeja huvi ja tähelepanu on kõik aeg temaga.

Loo mõlemad peategelased ihkavad vabadust. Kuid juhtub enamasti, et mingi kindla sihiga teele asudes, toob see kaasa muudki. Casiopea ja jumal sõbrunevad, armuvad. Sellised erineva olemusega valitud peategelased annavad autorile hea võimaluse käsitleda teemasid nagu inimlikkus ja kahesus, eneseleidmine, kuid panna ka lugeja mõtlema traditsioonide ja nende muutumise peale.

Raamatu puhul on tegemist ka omamoodi 21. sajandi muinasjutuga. Kui nö klassikast teame, et see on prints, kes peab päästma printsessi – siis siin raamatus on „printsess“ see, kes päästab „printsi“.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Jon Fosse „Triloogia: Unetu, Olavi unenäod, Õhtuväsimus”

 Jon Fosse „Triloogia: Unetu, Olavi unenäod, Õhtuväsimus
(Eesti Raamat, 2017, tlk Eha Vain)

Vahel ju mõtled, et kui oled mitukümmend aastat raamatuid armastanud ja lugenud, siis millega sind ikka enam üllatada saab…. Aga Fosse rabas mind, ausalt. Oma stiiliga. Sain täielikult aru, miks teine Norra juhtivkirjanik Karl Ove Knausgård teda oma päevik-romaanis mitmel puhul mainis ja eeskujuks võttis. Fosse proosa on äärmiselt sugestiivne, ülimõjus, täiesti eriline. Ma ei tea, kas selle erilisuse tekitavad tema sõna- ja lausekordused, mis annavad tekstile teatud rütmi, komade paljusus ja punktide vähesus, mis paneb teksti voogama ja vallutama, või mingi saladus, väljaütlematus, aga — midagi seal on. Raamatu tagakaant tsiteerides: „Vaatamata minimalistlikule keelele on tekstil võimas tundelaeng, mis loob lugedes erilise, fosseliku seisundi.” Just nimelt, seisundi. Seda raamatut ei tohiks lugeda nö supikulpi liigutades, vaid selle jaoks tuleb võtta oma aeg ja koht, et nautida jõudmist fosselikku seisundisse.

„Triloogia” koosneb kolmest üksteisega seotud lühiromaanist. „Unetu” jutustab Aslest ja Alidast, kes on teineteisesse armunud ning soovivad ühist elu alustada, aga nende teel on nii palju takistusi. Alida on viimaseid päevi rase, aga neil pole ei vanemate tuge, elupaika ega süüa ning nad jätavad oma pisikese kodukoha, et leida õnne suuremas linnas. Kuid seal nende kannatused jätkuvad. Tekstis on teatud müstika, sest autor ei ütle paljusid asju välja, vaid annab vaid aimamisi mõista. Seda, kui palju Asle tegelikult oma teelt inimesi kõrvaldab, et saada raha või paati või leida peavarju, hakkame mõistma alles triloogia lõpuks. Üsna segaseks jääb, kui palju Alida Asle tegudega kursis on. Alidat iseloomustab mingi naiivsus või süütus, mis justkui kaitseb teda maailma räpasuse eest.

„Olavi unenäod” jätkab Asle ja Alida lugu, kuid nüüd on nende nimed Olav ja Åsta. Nad elavad oma pisikese pojaga fjordi ääres, kuhu nad on linnast põgenenud. Nende sünge saaga saab jätku — või peaks ütlema, et nende saatus saab nad kätte —, kui Olav sõidab linna, et osta nö abielusõrmused (olles selleks ära müünud oma armsa viiuli), kuid üks tema koduküla mees tunneb ta ära ning Asle võetakse kinni. Täide läheb Åsta halb eelaimus — mees ei tule enam kunagi koju tagasi.

„Õhtuväsimus” on vana naise, Alida tagasivaade elule. Alida jutustus seguneb tema tütre jutustusega. See osa mitte ainult ei tõmba Asle ja Alida loo otsad kokku, vaid avab ka uusi tahke.

Kokkuvõttes on see väga võimas ja kafkalik lugu, mis tekitab küsimusi, kust läheb moraali/moraalsuse piir ning mida kõike on ellujäämise või armastuse nimel lubatud teha. Kas eesmärk pühitseb abinõu? Kas selleks, et endal ja oma armastatu(te)l elu sees hoida, on lubatud kõik vahendid? Vägivald ja armastus on siin tihedalt seotud, samuti ka õnnetus ja ilu. Imekaunis ja kallis käevõru võib osutuda lõksuks, siniselt helkiv fjord võib hoopiski kurja kuulutada.

Annika Aas

Cath Crowley „Sõnad sügaval sinises”

„Nad küsivad, mis kell raamatupood lahti tehakse ja ma ütlen neile avamisaja – kella kümnest kuni oleneb –, raamatutega seotud hädaolukordade puhul teevad nad ka keset ööd uksed lahti.”

Täiesti juhuslikult sattus nädalavahetuseks uudiskirjandusest näppu tunnustatud austraalia kirjaniku, Cath Crowley raamat „Sõnad sügaval sinises”. Lihtsalt nii teistmoodi kujundus hakkas silma! Kuigi kohe kahtlustasin, et tegu on noortekirjandusega, mida harva lugema satun, otsustasin proovida. Seda enam, et raamat on pälvinud palju tunnustust: Winner of the Indie Book Awards for Young Adult fiction 2017, Winner of the Gold Inky Awards 2017, Winner of the Prime Minister’s Literary Award for Young Adult Fiction 2017 Honour Book, CBCA Award for Older Readers 2017.

Lugedes leidsin end mõtlemast inimestevahelise suhtlemise üle. Kas on suhtlemine tänapäeval hulga keerulisem või mulle ainult tundub nii? Mõtlesin raamatute vajalikkusest inimestele ühel või teisel moel. Ning sellest, mida iga lugeja omalt poolt lisaväärtuseks loetud raamatule kaasa annab (mida kataloog edasi anda ei saa). Ja muidugi kohast, kus inimene ja raamat kokku saavad… (olgu see siis raamatukogu või raamatupood).

Mulle meeldisid raamatu kõnekad vahepealkirjad või mõtteterad:

…kasutatud raamat on täis saladusi… (selles raamatus kohe igas mõttes)

…lehtede keeramise heli…

…pingsalt jälgitud telefon ei helise iial…

…see on nagu kerge nuhtlus õhus…

…isegi nimetutest ridadest lugesin välja terveid lugusid…

…pidev sisemine vihm…

jne

Tegelikult on see lugu armastusest ja armastusest raamatute vastu. See on lugu kasutatud raamatute poest, kus kliendid jätavad raamatute vahele kirju võõrastele, armsamatele, poeetidele, sõnadele. Raamatupoest, mis peagi suletakse…

Võib öelda, et see on üks hästi kirjutatud ja südamlik raamat, mida võib lugeda ka veidi hiljem kui nooremas täiskasvanueas. Sel raamatul on mitu kihti, aga minu jaoks andis mõtteainet just see raamatute pool.

Halliki Jürma

Tiit Aleksejevi lugu Esimesest ristisõjast

Läinud aastal ilmus kolmas osa – „Müürideta aed“ (Varrak 2019) – Tiit Aleksejevi Esimese ristisõja ainelisest romaanisarjast (1. osa: „Palveränd“ (Varrak 2008), 2. osa: „Kindel linn“ (Varrak 2011)), mistõttu tundus advendiaeg olema just õige aeg sarjaga lähemat tutvust teha. Ning soovitan nüüd seda lugemist teilegi!

Võib küsida, kas neist ammustest (risti)sõdadest juba küllalt kirjutatud ei ole? Või mida uut on järgmisel kirjutajal olemasolevale veel lisada? Kuid neile küsimustele vaatamata ilmub tuntud lugudest järjest uusversioone, need meeldivad meile ja sageli selgub, et just kaasaegsel autoril oli öelda kõige enam. Sest ühestki loost pole ainumat tõde, sündmuste süžeekäigud korduvad, kuid meie kaasaegne oskab meile neist rääkida meid kõige paremini kõnetavamal moel. Ja nii on ka Tiit Aleksejevi looga Esimesest ristisõjast.

Romaanisarja näol on tegemist ajaloolise jutustusega, mis baseerub neljal Esimese ristisõja (1096-1099) kroonikal ning mille autorid ise sõjakäigus osalesid. Loo peategelane ei ole ajalooline isik, vaid ta on autori väljamõeldud tegelane, kelle vahendusel me sündmustest osa saame. Peategelane jutustab oma lugu tagasivaatavalt: noor relvakandja asub teele koos Toulouse’i krahvi väega moslemite käest Palestiinat vabastama. Sõjakäik osutub teekonnaks, kus illusioonid ridamisi purunevad ja mille käigus noorukist peab kiirelt saama täiskasvanu. Silmitsi tuleb seista valikutega, mis määravad, milline mees sa oled: kas vaid ettur teiste mängus, või on sul ka endal mingit kaasarääkimise võimalust oma elu ja selles toimuva otsustamisel.

Olgugi raamatusari sõjakäigust, on ta samapalju ka sissevaade keskaja kultuuri ja olustikku Lähis-Idas. Näiteks 2. raamatu sündmustik toimub enamasti mitmekultuurilises Antiookia linnas. Mida rohkem Euroopast lõuna poole palveränd liigub, seda harjumuspäratumaks kõik peategelaste jaoks muutub ning sedamööda, kuidas peategelane ümbritsevaga kurssi saab, juhtub see ka lugejaga. Huvitavad ja erinevad on palverännule sattunud inimesed, nende lood ning rändama minemise põhjused. Kaasa mõtlema panevad on tegelaste arusaamad omadest ja võõrastest, usust ning ebausust. Ja muidugi tuleb äärmuslikes oludes, nagu sõda, hästi esile inimloomuse olemus. Kuidas peavad karmides oludes vastu sõprus, lojaalsus, armastus, usaldus – kõik seegi pannakse siin proovile.

Kui sarja esimeses osas peategelane vahendab meile tema ja palverännuga toimuvat justkui distantsilt, siis teises ja kolmandas osas on autor loo jutustamise viisi muutnud ning me elame toimuvat läbi üsna vahetult peategelasega koos. Kõige huvitavamaks peangi siin sarjas just peategelase kujunemisloo kujutamist, selle autoripoolset esitamist. Ühtpidi lastakse meid väga lähedale sellele, kuidas Dieter endaga toimuvat läbi elab, samas teisalt (ilmselt muuhulgas selleks, et huvi loo vastu säilitada, üllatada jms) me tema teatavaid plaane ja otsustusi ette teada ei saa, neid kaalutlusi eelnevalt eriti ei vahendata.

Selles sarjas läheb järgmine osa täpselt sealt kohast edasi, kus eelmine lõppes. Seetõttu loodan, et palverännu järgmist raamatut ehk liiga mitu aastat ootama ei pea. Ja kui siiski, siis võib ju kõike ka huviga uuesti lugeda!

Mai Põldaas

Andrus Kasemaa luuletused

Avastasin Andrus Kasemaa loomingu enda jaoks tema proosaraamatuga „Leskede kadunud maailm“ 2014. aasta suvel. Ja see oli selline lugemiselamus, mida jäädki mäletama! Autori soojus, empaatia, huumor, ja muidugi teema valik – et üks noor mees võtab kirjutada vanadest naistest (sest teadagi ju, millest noored mehed tavaliselt kirjutavad). Pärast seda ma enam kunagi kaks korda ei mõtle, kas tema järgmine raamat endale osta ja see kohe ka läbi lugeda!

Kasemaa alustas oma kirjanikukarjääri luuletajana, ilmus kolm kogu ja siis oli mitu aastat luule avaldamises pausi. Kuid lugeja rõõmuks on pausi aeg viimastel aastatel kuhjaga tasa tehtud, sest hiljuti on ilmunud tervelt neli erinevat luulekogu. Läbi senise loomingu on Kasemaale omane teatav lihtsus ja mängulisus, luuletus algab ühest kohast ühe mõttega ja võib välja jõuda hoopiski ootamatusse sihtpunkti. Tema luuletuste lihtsus on sageli näiline. Mängulisus ei ole kunagi vaid huvitavate ja löövate sõnade kokku sobitamine – alati kannavad need lihtsad sõnaseosed mõtteid, mis leidlikke uperpalle teevad ja lugejas midagi sügavamat kõnetavad.

Olla luuletaja“ on juba palju tunnustust pälvinud luuleraamat, mille põhiteemaks on kriitika kaasaja ühiskonnas valitsevate meeleolude ja hoiakute aadressil. Kas inimesed sugugi ei õpi ja kollektiivne mälu on nii lühike, et ikka ja jälle korrata samu vigu? „…laps olin siis vanamutid igatsesid talusid/ nad muust ei rääkinud/ vabadussõjast/ lehmadest/ vabariigist/ nüüd igatsevad vanamutid vene aega […] et saaksime kord jälle/ igatseda vabariiki“. Selles kogus on palju erinevaid mõtisklusi olemise teemadel, sh nagu raamatu pealkirigi viitab – luuletajaks, kirjanikuks olemise teemadel.

Luulekogude „Kui ma kord suren“ ja „Muusa“ põhiteemaks on armastusluule. Ega ma armastusluulet praegusajal enam praktiliselt ei loe, kuid neid raamatuid olen juba küll mitu korda lugeda jõudnud! „Kui ma kord suren“ on meeleolult nukker, sest siin on palju luuletusi armastusest põhjustatud igatsusest ning valust. Kurb on millegipärast alati ilus ja see kogu sisaldab väga ilusaid luuletusi, näiteks üks katke: „…kui tulevad ööd mil vähkren öösel üksi/ ja tahan surra/ ja tulevad ööd tähised nagu täna/ kui olen jälle sinuga unenägudes/ linadelt on kadunud su lõhn/ aga unenäod unustasid minu juurde…“

„Muusa“ on Muusale ning inspiratsioonile pühendatud luulekogu. Siinsed luuletused on kergema ja rõõmsama meeleoluga, luuletaja mängib siin rohkem oma erineva autorimina ja loomingust läbi käinud teemadega. Üks katke: „Avaldus politseile/ mu armastatu on kadunud/ ta lahkus mu juurest/ viimati nägin teda 4. augusti õhtul/ tal ei olnud seljas midagi/ ta päevitas/ […] palun aidake ta mul leida/ me läksime tülli/ jah/ ma armastan teda/ ikka veel/…“

Kasemaa arutleb õige mitmel juhul, kas armastusluuletusi on maailmas palju või vähe, on neid juurde vaja või mitte. Küllap sellest küsimusest on omal moel ajendatud tema eelnevatest täiesti erinev „Mees otsib naist“ on luuleraamat, milles ta on luuletused kirjutanud täiskasvanute lehe „Mees otsib naist“ rubriigi kuulutustest ajendatuna. Täpsemalt loonud luuletuse kuulutuse esimesest reast lähtuvalt edasi: „Otsin endale uut naist/ vana läks juba katki kulus ära ei ole enam see toode/ masin mis kunagi/ vana mudel/…“ või „Heipa, otsin suvepruuti !/ Sügisel jätan su maha siis kui kured lendavad lõunasse/…“ või „Küsin otse, keegi saada tahab?/ Vanu eterniidi plaate/ just täna lammutasin kuuri maha“. Iroonia on ilmne. Need on siis tänapäevased serenaadid, mis neis kuulutusrubriikides lauldakse, selline on olnud see inimkonna progress!

Mai Põldaas

Romain Rolland “Pierre ja Luce”

Ilus pisike armastuslugu. Ühtpidi väga ajalik — konkreetse ajahetke, 1918. aasta hilistalve-varakevade, Pariis, sealne olustik ja õhustik ja ajalooline taust — ja teistpidi, ajatu. Eks armastus ole ikka ajatu, aga seda ajatust rõhutab ka kirjutamise stiil, kus on väga hästi tembitud mõnusalt lopsakad võrdlused ja mõttekäigud ning napp tegevustik ja hulk ütlematajätmisi. Raamatu algusots meeldis mulle pisut enam, võib-olla oli üllatusvaimustus alguses suurem ja hilisem tekst muutus pisut etteaimatavaks. Aga kokku oli ikkagi hea. Kiusatust tsitaate välja kirjutama hakata tundsin ma ka, aga ah, jäägu see. Lugege ja leidke oma lemmikkohad :) Ma usun, et selle raamatu sõnaladususe eest tuleb tänada ka tõlkijat, Sirje Keevallikut.

Tiina Sulg

Mirko Bonné „Heledam kui päev”

Mirko Bonné „Heledam kui päev” (2017, e.k. Piret Pääsuke 2019)

Naljakas, et kui jõuad keskikka, siis tundub, et kõik raamatud räägivad keskeakriisist. Või räägivad nad siiski hoopis armastusest, kui tsiteerida üht eelmist raamatusoovitajat? Bonné raamat räägib mõlemast, ja veel palju-palju rohkemast. Raamat kisub kaasa, on ühest küljest justkui mõnus suvine meelelahutaja, teisest küljest aga kutsub just rahulikule mõtisklusele, isegi mõne lõigu ülelugemisele. Vabalt võib lõppu jõudes ka otsast peale alustada—raamat on nii rikas, et avanevad uued tahud.

See on tegelikult nelja noore inimese sõpruse lugu, mis kisub totaalselt kiiva siis, kui mängu tuleb armumine, iha, armastus. Lugu kadunud lapsepõlvest ja lapsepõlve kaduvusest. Nelja nooruki, Raymund Merzi, Moritzi, Floriane ja Ingeri „salaaed” on üks metsistunud aed sarasmaal, Hamburgi äärealadel, aga nii nagu sellest aiast saab ükskord asfaldiga kaetud parkla, tabab täielik muundumine ka nende sõpruskonda. Lapsepõlve süütuse lõpuga saavad alguse igat sorti valed ja petmised (nii teiste kui iseenda…). Ning alles paarikümne aasta pärast hakatakse neid suhteid uuesti revideerima.

Kui ma üritan tekkinud suhete sasipuntra lühidalt kokku võtta, siis kõlab see nagu Mehhiko seebiooper (Raymund armastab Ingerit, aga Inger valib Moritzi, mistõttu Raymund lepib Florianega, kes omakorda armastab Moritzit…), aga uskuge, Bonné kirjeldab seda kõike palju usutavamalt ja köitvamalt. Raamatu viimane kolmandik annab põneviku mõõdu välja, kus mängu tulevad nii lapse- kui maalirööv, aga päris lõpp on siiski lausa ootamatult romantiline, lastes peaaegu et–keset maalilist Prantsusmaa loodust–ühel kaunil maalil tegelikkuseks saada.

Üks tore kokkusattumus… Kui Bonné esines mullusel Prima Vistal, siis tänavu külastas festivali belgia autor Jean-Philippe Toussaint. Üks kuulaja tuli pärast belglase esinemist paluma mitte autogrammi, vaid seda, et autor kirjutaks tema (vanasse) passi kõige ilusama prantsuskeelse sõna ning selleks sõnaks oli autori arvates „lumière” (valgus). Bonné tekstis on valgus äärmiselt olulisel kohal. Eks iga lugeja tõlgendab selle tähendust ja tähtsust enese jaoks ise, aga Raymundi jaoks tundub valgus (sarasmaa aias, Camille Corot’ nisupõllumaalil, vaksali klaashallis või mujal) sümboliseerivat turva- ja õnnetunnet, soojust ja siirust, mis on argipäeva rutiini keskel kuhugi kaduma läinud ja mis väärib nüüd lõpuks taasotsimist. „Keegi ei saa peita ennast valgusesse, ainult lapsed saavad” (217), arvab Raymund, ja küsib endalt, kas ka täiskasvanuna saab säilitada siirust? On seda üleüldse võimalik säilitada? Kas on mõtet keskealise mehena oma tõelist armastust püüdma hakata või… „kas polnud veelgi kohutavam ettekujutus, et Inger ja tema elavad koos, ja kõik kordub, ka nende juurde saabuvad tavapära, rutiin, vastumeelsus, harjumus, üksluisus, passimine, auru väljalaskmine?” (146).

Lisaks valgusele on raamatus oluline roll putukatel, eriti herilastel. Inger maalib ühel eluperioodil tohutuid herilasepilte ning Raymund imetleb herilasi, kirjutab neist artikleid. Herilase elu on küll lühike, kuid iga sekund sellest elatakse n-ö täie ette. „Herilased tekitasid temas piiritut imestust. Mida rohkem ta kiletiivaliste kohta luges, seda enam ta veendus, et nii nagu tema, tunnevad nemadki hirmu, halastust ja iseäralikku poolehoidu omataoliste vastu; ilmsest oli see mingit laadi südamlikkus, õrnus nagu pihtide vahel. /…/ Liikuvus, painduvus, nõtkus—need on põhilised punktid herilase eksistentsis, kus iga sekund loeb tingimatu elavus /…/” (138-9). Raymund igatseb samuti iga keharakuga veel ELADA, tunda, ja nii saabki sellest ka otsingu, rännaku lugu.

P.S. Soovitan kindlasti üles otsida tekstis palju mainimist leidnud Camille Corot’ maal „Nisupõld Morvanis”, mis on google’is hõlpsasti leitav („Wheat field in the Morvan region”).

Annika Aas

Gail Honeyman “Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi”

Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi. No ja ongi, seni kuni enam ei ole… Inimesed on üsna osavad oma probleeme varjama, nii enda kui teiste eest. Enda eest, et vaata, mõnel on veel hullem ja päris käpuli ju veel ei ole ja igal pool ju räägitakse, et mõtle positiivselt… Teiste eest, sest ega keegi ju ei viitsi eriti kuulata ja mis nad ikka teha saaks… Kuigi vahel võivad kogemata mõned valusad kohad välja lüüa.

See on ses suhtes kummaline raamat, et ma ei oska liigitada, kas see on selline tõsisemas toonis chick-lit või see on selline kergema lõpuga tõsiselt mõeldud kaasaegne kirjandus. Peategelane on pisut autistlike joontega kinnine ja otseütlev ja oma minevikuga kimpus olev kolmekümneaastane, kes lõpetas hiilgavalt ülikooli, aga nüüd töötab kontoris ja on on oma eluga suht rahul, sest vähemalt on katus pea kohal ja kindel elurütm ja sisemine valu on hoitud taltsutatuna. Kui armumine elu segi lööb, siis põhjalikult ja tagasilöögid tulevad esialgu üsna ootamatutes valdkondades… Aga lõpp on lootusrikas (kuigi mitte eriti usutav), et sõbrad ja toetus ja õige psühhiaater.

See raamat sobiks sellisele lugejale, kes tuleks umbes sihukese jutuga, et tahaks midagi elust ja inimestest ja suhetest, aga mitte päris lääget asja, krimkad muidu meeldivad, aga seekord päris krimi momendil ei taha, et võib olla nii nukrust kui muiet, aga päris nutulõppu eriti ei taha…

PS Erseni kohta oli päris hea tõlge.

Tiina Sulg

Sarah Perry „Essexi siug”

„Essexi siug” on 1979. aastal sündinud briti autoril alles teine raamat, ent tõeliselt meisterlikult kirja pandud. Ja Kalev Lattiku poolt imehästi tõlgitud! Ma kohe ei mäletagi, millal viimati sõnu nagu näiteks kimarad kohata võisin. Samuti on tõeline nauding lugeda teksti, milles pole pidevalt vaja vigade otsa komistada. (Üks kummaline koht küll oli, aga see tundub olevat juba autorilt – ma küll ei tea, millal plaastrid leiutati, aga olen üpris kindel, et raamatu tegevuse toimumise ajal otsmikuhaava küll plaastriga ei kaetud. Viimasel ajal ma miskipärast kogu aeg kohtan sellised ajalisi ebakõlasid – ühes teises raamatus rääkis pronksnoa kasutaja tundideks jaotatud ajast.)

Tegevus toimub Inglismaal kuninganna Victoria ajal, kelle valitsusaeg oli teadupärast pikk – 1837-1901, ja on kuude ja kuupäevade kaupa kenasti dateeritud, ent aastast meile aimu ei anta. Siiski peab see olema pärast 1859. aastat, mil ilmus Darwini kogu senist maailmakorraldusest mõtlemist raputav „Liikide tekkimine”. Kõige hea ja õitsva kõrval (siin raamatus on muuhulgas juttu arstiteaduse saavutustest, üks tegelastest sooritab uuenduslikke riskantseid operatsioone) iseloomustas selle aja Inglismaad ka suur sotsiaalne ebaõiglus, lokkav vaesus, rumalus ja haigustest kubisevad ülerahvastatud tööstuslinnad. Selles raamatus puutume rohkem kokku küll külaelanike vaimupimeduse ja ebausuga, aga Londoni eluasemepoliitikale pööratakse samuti üksjagu tähelepanu.

Tegelaste galerii on kirev, peategelasteks on oma tiisikusehaiget naist ja kolme last väga armastav Essexi kirikuõpetaja Will ning äsja üsna kummalisest abielust lesestumise läbi õnnelikult pääsenud kirglik loodusteaduste huviline Cora oma iseäraliku poja Francisega, kes tänapäeval ilmselt autisti diagnoosi saaks. Francis leiab hingesugulase Willi naises, kes tundub ainsana teda mõistvat je kellega tal tekib erakordne side, mis naisele peaaegu saatuslikuks saab. Londonis elavat Corat ümbritsevad mitmed sõbrad, sõprade hulka võib lugeda ka tema sotsialistlike vaadetega lapsehoidja Martha ja tema lahkunud abikaasa arsti, kes on Corasse lootusetult armunud. Essexi külasse satub Cora suurest huvist fossiilide vastu. Will omakorda on ümbritsetud inimestest, kes kardavad müütilist Essexi siugu ja iga purjus peaga ära uppunu, rapitud lammas või öösel kadunud laps (mis siis, et hommikul pesukapist koos maiustustega üles leitud) läheb salapärase tiibadega mao arvele. Will peab jutlusi ja teeb, mis suudab, ebausuga võitlemiseks. Külaelanike hulgas on väga värvikaid tüüpe.

Willi ja Corat tõmbab teineteise poole vaatamata sellele, et nad ei ole peaaegu üheski asjas samal arvamusel ning ärritavad teineteist. Nende esimesest kohtumisest, kus Cora aitab mehel, keda ta hulkuriks peab, lammast mudast välja kiskuda, võib taiplikul lugejal (kes muidugi kohe aru saab, kellega tegemist) tekkida hirm imal-romantilise armuloo arenemise ees, aga õnneks see ei ole seda sorti raamat. Mis sorti raamat see siis on? Minu jaoks oli see peamiselt hästi jutustatud lugu, mida oli hea lugeda õhtuti enne magamaminekut, sest selle lugemist on võimalik vajalikul kellaajal katkestada, samas pole see sugugi igav. Raamatus polnud minu jaoks küll ühtki tegelast, kellele iseäranis kaasa elada või kellega end samastada, aga värvikad kujud on kõik ja enamus ka sümpaatsed. Vahelduseks kaasaja lugudele väga värskendav.

Väikese vihje raamatu iseloomu kohta annab ka esikaanele pandud kirjanik John Burnside tsitaat küsimusega, kas Charles Dickens koos Bram Stokeriga oleksid kirjutanud parema Victoria ajastu romaani kui see. Ja tõesti, lisaks dickenslike tegelaste galeriile antakse raamatu algupoole Essexi siu kohta stokerlikku õhkkonda loovaid vihjeid, mis panevad kahtlustama, et miski koletis luurabki ringi: lapsed näevad koolis üheaegselt kummalisi nägemusi ja langevad minestusse. Lõpuks midagi seletamatut siiski ei jää.

Raamatut ilmestavad ka erinevate tegelaste üksteisele saadetud kirjad.

See romaan on esimene Galluse kirjastuse ajalooromaanide sarjast „Loo aeg”, milles on väljaandajate sõnul plaanis pakkuda tänapäeva kirjanike haaravalt kirja pandud romaane, mis mitte ainult ei räägi ammu juhtunud sündmustest, vaid aitavad neid aegu ka tunnetada. Minu arvates võib sarja nime lugeda kahte moodi – nii mõeldes loo ajast kui tõlgendades käsuna see aeg ise luua, ja küllap see nii mõeldud ongi.

Kaja Kleimann

Sarah Perry pilt on pärit siit.

Carolina Setterwall „Loodame parimat”

Carolina Setterwall „Loodame parimat” (2018, tlk Heidi Saar, 2019)

Põhjamaade romaani sarjas ilmunud Carolina Setterwalli debüütromaan on varjamatult autobiograafiline, aga mitte lihtsalt lineaarselt jutustatud, vaid väga põnevalt üles ehitatud struktuuriga. Nimelt esitatakse vaheldumisi kaks erinevat ajajoont aastast 2009 ja 2014, mis lõpuks omavahel kokku saavad, nii et paralleelselt kulgevad Carolina ja tema mehe tutvumise-armumise-lapsesaamise lugu ning Carolina ja tema poja elu pärast mehe ootamatut surma. Ehk teisiti öeldes, suhte arenemise lugu kõrvuti leinaga toimetuleku looga.

Olles Carolinaga eakaaslased, ning samas mõlemad ka elukaaslased, tütred, õed, sõbrad, pakkus raamat mulle väga palju samastumisvõimalusi — palju äratuntavaid mõtteid-tundeid seoses oma lähedaste, laste või tööga. Mõneti on Carolina tõdemused ju isegi trafaretsed — ja siiski nii tõesed. „Mõtlen, kuidas ma sinusse armusin ja kohe seejärel hakkasin vinguma nende omaduste kallal, tänu millele ma sinusse armusin. Mõtlen, kuidas ma püüdsin sind pidevalt muuta. Mis inimene ma küll olen, armun inimesse ja hakkan tema isikuomadustele vastu töötama. Mõtlen kõigile kordadele, kui sina tahtsid pidurdada, aga mina andsin gaasi.” (lk 173)

Mõistetav, kui mitte heakskiidetav, on ka Carolina tormamine uude suhtesse vähem kui kaks aastat peale mehe surma — üksinda last kasvatades ei jää vajaka mitte ainult füüsilisest lähedustundest, vaid ka lihtsalt võimalusest suhelda teise täiskasvanud inimesega, ajada täiskasvanute juttu, omada oma aega… Rõõm kahjuks ei kesta kaua, ning vastu tuleb võtta raskeid otsuseid. Sa võid ju olla hea planeerimisoskusega, edukas ja hästi hakkama saav töötav naine, aga esiteks, ideaalseid inimesi ei ole, ning teiseks, elu kipub tegema omad plaanid.

Vist üheski raamatus pole ma kunagi näinud nii palju vastamata küsimusi. „Mis mul viga on, et tahan armusuhtes hakkama saada plaani järgi? Mis mul viga on, et tahan vabandada mehe ees, kes ähvardas mu maha jätta? Mis mul viga on, et sind samamoodi ähvardasin? Mis mul viga on?” (lk 326). Carolina peas ringi keerlevad küsimused tekitavad lugedes vahetu kaasaelamise tunde: lugeja saab justkui koos Carolinaga raskeid teemasid peas ja südames läbi hekseldada, tõmmates tõenäoliselt paralleele sarnaste olukordadega enda elus. Tunnistan siiski, et ehkki mõistsin enamikku Carolina käitumismotiive, ei suutnud ma lõpuks päriselt mõista tema otsust, mis puudutas tema kõhus kasvavat last.

Setterwalli raamat meenutas mulle hiljuti loetud rootslase Tom Malmquisti raamatut „Igal hetkel oleme veel elus” ja mõneti ka Maylis de Kerangali „Parandada elavaid”, mis puudutavad samuti surma ja leina, süü ja kahjutunde, aga kõige enam hakkamasaamise, edasimineku teemasid. Ükski neist raamatuist ei jäta, hoolimata raskest teemast, lõpuks lootusetuse tunnet, ja usun, et Carolinale pakkus raamatu kirjutaminegi juba tõhusat teraapilist toimet. Vahel on asjad vaja lihtsalt välja öelda-kirja panna, et mõista, kuidas minna edasi.

Annika Aas