Posts Tagged ‘armastus’

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“ (2014, tlk Triin Tael, Hea Lugu 2021)

Kanada autori Miriam Toewsi (s. 1964) raamat oli mu tänavuse aasta üks suuremaid lugemiselamusi. Tsiteerides klassikuid — sai nutta ja sai naerda. Igal juhul on autoril imeline oskus kirjutada rasketest teemadest nii, et kaetud on kogu spekter traagikast iroonia ja huumori erinevate varjunditeni.

Tutvume kahe väga erineva, aga väga lähedase õega, Elfriede ehk Elfi ja Yolanda ehk Yoliga. Elfriede on maailmakuulus pianist, kellel on armastav mees ja ilus kodu — kõik õnneks vajalik?! –, aga kes üle kõige tahab surra. Yoli aga mehest lahutamas rahaprobleemidega kahe teismelise lapse ema, kes kõigest väest püüab oma õde elus hoida. „Elf tahtis surra ja mina tahtsin, et ta elaks, ja me olime vaenlased, kes teineteist armastasid“ (lk 37).

Õdede kujunemist on mõjutanud nende üleskasvamine pisikeses konservatiivses Winnipegi linnakeses mennoniitide kogukonnas, mille karmid ja meestekesksed reeglid tekitasid õdedes protesti ning tugevdasid ühtekuuluvust veelgi. (Mennoniidid on Hollandi preestri Menno Simonsi asutatud protestantlik vabakirik, mille liikmed asusid tagakiusamise vältimiseks ümber Venemaale ja Põhja-Ameerikasse). Yolanda sõnutsi „[m]enno kosmoloogias käibki nii. Pojad pärivad rikkuse ja annavad selle oma poegadele ja nende poegadele edasi, ja tütred ei saa mitte sittagi. Aga meil, Vaestel Nõbudel, on täiesti suva, välja arvatud siis, kui me oleme abiraha peal, pankrotis, näljas, ei saa oma lastele lahedaid ketse osta või nende ülikooli õppemaksu tasuda või endale helikopteri maandumisplatsiga erasaarel hiiglaslikku neljandat maja osta. Aga mis siis, meil, Tüdrukuteliini järeltulijail, ei pruugi oma tuuletõmbusega kodudes olla rikkust ja korralikke aknaid, aga vähemalt on meis raev, ja sellega, härrased, paneme veel impeeriume püsti“ (201).

Lisaks õdedele on raamatus veel teisigi selgelt välja joonistatud, tugevaid karaktereid, näiteks õdede ema, lausa pulbitseva elutahtega värvikas naisterahvas, ning sama sitke ja optimistlik tädi, „vanade mennonniditädikeste Iggy Pop“ (205). Õdede ema oma sünkmusta huumoriga kujunes lausa mu lemmikuks — kui loo lõpu poole ostab Yoli laguneva maja ja kirjeldab emale, et maja on saastatud järve lähedal, kiilutud matusebüroo, vaimuhaigla ja tapamaja vahele, siis kommenteerib ema „[i]gaühele meist midagi“ (238). Lisaks emale ja tädile annavad raamatu toonile kergust ka Yoli teismelised lapsed, kes seetõttu, et ema pidevalt Elfi eest hoolitseb, peavad suurlinnas omapäi hakkama saama. Mis paneb Yoli iroonitsema: „Mu telefon aina surises, sõnumid meestelt, kes tahavad lahutust, ja lastelt, kes tahavad, et ma kiidaksin heaks alaealiste seksi ja tapaksin kahe tuhande miili kauguselt sipelgaid“ (167).

Kas kannatused ja veresaun, mille mennoniidid Venemaal üle elasid, võivad mõjutada järgnevaid sugupõlvi? Kas depressioon ja enesetapumõtted võivad olla päritavad? Suguvõsas on nimelt teisigi enesetappe, ka õdede isa on rongi ette hüpanud. Ja kas on vaja teist inimest iga hinna eest elus hoida või on õigem lasta tal minna, isegi kui see tundub kujuteldamatult valus? Kas enesetapule kaasa aitamine võib mingis olukorras olla mitte kuritegu, vaid heategu? Pole just mõnusad küsimused, millele vastust otsida, aga siiski küsimused, mida vahel ei saa vältida. Ja võib-olla siis, teatud kompromissina, on võimalik jõuda sellise vastuseni: „/…/ hurraa, see on tõsi, elul pole mõtet, aga mis sest, ja nüüd, kus ma seda tõesti tean ja seda on mulle kinnitatud ja ma võin selle mõtte otsingud lõpetada, saan ma edasi elada!“ (84)

Annika Aas

Haruki Murakami „Komtuuri tapmine”

Haruki Murakami „Komtuuri tapmine” (eesti keeles Varrak 2021, inglise keeles “Killing Commendatore” ja raamatukogus saadaval ka vene keeles).

Kahtlemata on Haruki Murakami kõige populaarsem elav Jaapani kirjanik maailmas. Murakami on viljakas ja mitmekülgne autor, kes harrastab nii proosat, lühijutte kui esseistikat. Tema loomingut on juba tõlgitud rohkem kui 50 keelde ja eesti keeleski on ilmunud tema kuulsamad teosed. Äsja ilmus eesti keeles tema viimane romaan „Komtuuri tapmine” (originaalis 2017).

Kui ma seda raamatut mõni aeg tagasi inglise keeles lugesin, siis võitlesin päris kõvasti sooviga romaani juba siis siin soovitada! Mistõttu loodan väga, et tõlge eesti keelde on hea ja soovitus läheb asja ette. Murakami raamatud on minu jaoks alati lugemiselamused, neis on igaühes selline emotsionaalne laeng, mis nõuab aega settimiseks ja mille mõjuväljas oled veel mõnda aega pärast lugemise lõpetamist.

„Komtuuri tapmine” on kaasa mõtlema ja elama panev lugu 30ndates aastates portreemaalijast. Lugu algab sellega, kui naine jätab peategelase maha ja mees on korraga kaotanud sihi, kuidas oma eluga edasi minna. Ta jätab majanduslikult tulusa portreede maalimise ja otsustab hakata tegelema päris kunstiga, peeti ju teda kunagi lootustandvaks kunstnikuks. Ta kolib mägedesse ja asub seal elama oma sõbra isa majas, kes on kuulus kunstnik. Majas ringi vaadates leiab ta pööningult maali, millel kujutatakse stseeni Teise Maailmasõja päevilt, mis omakorda on allegooria stseenile „Komtuuri tapmine” Mozarti „Don Giovannist“. See leid käivitab peategelase jaoks mitmesuguste ootamatute sündmuste ahela.

Romaan käsitleb loojaks olemist. Neid valikuid ja dilemmasid, millega loovisikul tuleb silmitsi seista. Murakami on peategelase teinud kunstnikuks, kuid ilmselgelt kumab siit läbi ta enda loojaks olemise kogemust. Ida ja lääne, klassikalise ning moodsa kunsti võrdlused. Raamatust leiab paljutki, mille poolest autor on tuntud: reaalne lugu, mis korraga sürreaalseks pöörab; müstilisi ja kummastavaid juhtumeid ning olukordi; salapäraseid tegelasi. Siin on sellised tegelased nagu Idee ja Metafoor, ka Topeltmetafoor.

Haruki Murakami on tuntud melomaan ja tema lugudel on sageli soundtrackid. Selles raamatus leiab peategelane oma uues kodus eest ka korraliku plaadikogu, millest ta eriti sageli kuulab just Mozarti „Don Giovannit“. Tartlaste jaoks nagu tellitult esietendub järgmisel nädalal Vanemuises Mozarti „Don Giovanni“, mille lavastas seekord Elmo Nüganen. Nii saab värske lugemiskogemuse pealt minna ooperit kuulama-vaatama, või vastupidi: teatrist tulnuna võtta lugemiseks „Komtuuri tapmise”.

Häid elamusi!

Mai Põldaas

José Maria Eēa de Quieros „Isa Amaro kuritegu”

Portugali realisti José Maria Eēa de Quieros’i teose „Isa Amaro kuritegu” juures jääb esmalt silma teose kaanekujundus, mis jätab sisust „pisut” vale mulje. Kuigi armastuse liin on raamatus keskne ja sellest arenevad ülejäänud sündmused, ei ole tegu pelgalt armastusromaaniga. Muigama paneb ka asjaolu, et mitmel korral mainitakse peategelase tonsuuri, kuid kaanepildil kujutatud mehel on kõik juuksed olemas. Esimest armastajat ei saa ju kujutada tonsuuriga.

Sündmustik areneb Portugali väikelinnas 19. sajandi lõpul, kui külla saabub noor preester, kes armub oma korteriperenaise tütresse. Kuigi keskseks liiniks on armastus isa Amaro ja Amelia vahel, ei ole tegu klassikalise armastust idealiseeriva looga, kus armastajad on õnnetud ja üllad kannatajad. Üldiselt suhtub autor peategelastesse ja nende saatusesse erapooletult ega ürita nende suhtes sümpaatiat tekitada. Autor on inimloomust hästi tabanud ning kujutab külainimesi ja vaimulikke kõigi nende inimlike vigade ja puudustega. Selgelt väljendub tema skeptiline suhtumine vaimulikkonda. Esitatakse külarahva silmakirjalikkust, variserlikkust, võltsvagadust. Raamatu tegelased ei ole head ega halvad, nad on inimesed oma puudustega ning kalduvusega eneseõigustusele. Loo taustal saab lugeja aimu ka tolleaegse Portugali poliitilisest olukorrast ning positiivse poole pealt võib esile tõsta väljaande kommentaari ajaloosündmuste ja isikunimede selgitustega. Sellele eelneb autori tutvustus.

Kahjuks ei ole maailmakirjanduse klassikasse kuuluva teose eestikeelne väljaanne selle vääriline. Tekst on toimetamata ning ma ei pea silmas mõnda üksikut trükiviga– taandread keset lauset, sidekriips sõna keskel jne jne – näitab, et tekst on toimetamata välja antud, sest selliseid vigu ei saa isegi hooletul lugemisel mitte märgata. Ja neid on nii palju, et segavad lugemist. Julgen soovitada teost ajalooliste romaanide huvilistele, kuid seda konkreetset väljaannet mitte. Loodetavasti antakse „Isa Amaro kuritegu” uuesti välja, kasutades ka toimetaja teenuseid ja näidates üles austust autori ja tema loomingu vastu.

Doris Diana Orr

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest”

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest” (tlk Kai Aareleid, Varrak 2021)

Johanna Venho romaan on küll lugu Sylvist president Urho Kekkose kõrval ja varjus, aga selle puhul lummas mind pigem kuidas, mitte millest. Raamat on kirjutatud äärmiselt tundliku sulega (loe: klaviatuuriga) ning kujutab Sylvi Kekkost (1900-1974) väga tõetruult, usutavalt (isegi nii usutavalt, et vahepeal unustad end arvama, et tegu ongi Sylvi kirjutatud romaaniga). Tihtipeale on Sylvi mõtted nii selgelt ja hästi sõnastatud, et toimivad lausa aforismidena, samas ei mõju raamat siiski pelgalt aforismikogumikuna.

Urho Kaleva Kekkonen (1900-1986) on Soome kõige kauem ametis olnud president, nimelt aastatel 1956-1982. Tutvumise hetkel töötas Sylvi masinakirjutajana, kuid hiljem kujunes temast kirjanik ning tema poolt 1949.aastal kodus kokku kutsutud kirjandussalongis käisid koos mitmed hiljem kuulsaks saanud loovisikud. Johanna Venho toob lugejani Sylvi mõtted augustist 1966, kui Sylvi on just kaotanud hea sõbra, kirjanik Marja-Liisa Vartio, ning vajab sõbra leinamiseks üksindust ja vaikust. Ta sõidab oma suvekoju, kus sirvib oma vanu päevikuid ning mõtiskleb sellistel teemadel nagu sõprus, üksindus, abielu, armastus, vananemine, emadus, kuulsa isiku kõrval elamine, püüdlused, lootused ja nende luhtumine. Kohati kujuneb see sisemonoloog lausa väitluseks oma kadunud sõbrannaga.

Raamatusse on pikitud ka mõned skulptor Essi Renvalli häälega räägitud peatükid. Skulptor nimelt töötab Sylvi kuju kallal, aga näeb sellega kurja vaeva, sest see ei taha kuidagi edeneda. Need peatükid, mis esialgu tekitasid minus ümberlülitumisraskusi, heidavad Sylvile vajaliku kõrvalpilgu, nö täienduse Sylvi minajutustusele. Näiteks arvab Essi, et Sylvi „alahindab ka neid pooli endas, mis on rafineeritud ja arenenud. Võimalik, et inimene muutub selliseks, kui elab kogu aeg nii võimsa kuju varjus. Naisena mehe varjus.” (93)

Isu tekitamiseks mõned Sylvi tabavad mõtteterad erinevatel teemadel:

Abielu ja armastus: „Ma ei saa abielust aru, ma ei kuulu abielu pooldajate hulka. /…/ ma ei tea ainsatki pikka liitu, kus üks osapool ei oleks teise arvelt närbunud.” (lk 36)
„Tuleb olla piisavalt lähedal, et teine sind ära ei kaotaks, ja piisavalt kaugel, et iseennast ära ei kaotaks.” (157)

Emadus: „Emadus on territoorium, kust ükski naine endisena tagasi ei tule, kuid mõned kaotavad end sinna tervenisti.” (71)

Vananemine: „Inimene, kes ei lepi sellega, et aeg möödub, on kurb vaatepilt. Et oma olemasolust märku anda, kulutab aeg teda kaks korda hullemini.” (171)
„Kui olla surmale lähemal kui sünnile, pole üldse tarvis mõelda, mis on ees. Tuleb vaadelda praegust hetke ja rohkem kõike seda, mis on siiani toonud.” (47)
„Vananemine on kohanemine sellega, mida ei oleks endast kunagi uskunud.” (12)

Naise elu: „Naise kolm elu /…/. Esimene, milles tasapisi õpitakse armastama iseennast ja teist inimest; teine, milles — kui niimoodi läheb — tuuakse ilmale uusi inimesi, kedratakse nad enda sees valmis ja turgutatakse jalule, see pikk ja pöörane teekond; ning siis see kolmas, kust näeb igas suunas.” (214)

Sõprus: „Sõprust ei sünni võrdväärse andmiseta.” (21)

„Esimene naine” on Venho (s. 1971) neljas romaan, mis oli nomineeritud 2019. a. ilukirjanduse Finlandiale. Autoriga on lootust kohtuda juba septembris kirjandusfestivalil Prima Vista.

Annika Aas

Alec Butler “Rämeparadiis”

Ma hakkasin seda raamatut lugema, sest kaanel oli kirjas, et Alec Butler on mikmaki indiaanlane. Indiaani-teema on ses raamatus täitsa olemas. Raamatu tegevusajal, 1970.-tel, oli veel üsna kehv olla indiaanlane, üldises ühiskondlikus mõtteviisis oli indiaanlane vähem inimene kui valge, seetõttu püüti nii mõneski peres oma päritolu varjul hoida, ka omaenda laste eest.

Suurema kaalu saab ses raamatus siiski kahesoolisuse ehk vahesoolisuse ehk intersoolisuse teema. See osa raamatust on suuresti autobiograafilise kogemuse põhjalt. Alec Butler oma intervjuus maininud, et kui teda tabas puberteet, siis seda kahekordselt, hakkasid korraga kasvama nii habe kui rinnad ning vanemad ei osanud sellele kuidagi reageerida, viisid Aleci arsti, kes paraku oli sel teemal väga ebakompetentne, juurde. Raamatu peategelase, raamatu alul 14-aastase Terryga juhtub sama. Arsti soovitusel hakatakse teda kasvatama tüdrukuks, kuigi ta ise tunneb end poisina. Lisandub arstipoolne seksuaalne vägivald. Räme. Minu ahhaa hetk sellest teemast: ma ei ole kunagi mõelnud, kui olulised ja märgilised on transsoolistele need kokkuleppeliselt soopõhised rõivaesemed nagu kleidid ja meestesärgid.

Kolmas suur teema on teismeliste armulugu. See oli intensiivne ja kehaline ja kuidagi aus, peategelasele samal ajal habras ja kindel toetuspunkt. Et see õnnetult lõpeb, oli juba ette teada, aga miks ja kuidas, oli mulle lugejana üllatus. Armuloo teine pool vääriks eraldi pikemat lahtikirjutust, aga jäägu lugejaile avastada (või teiste arvustusest lugeda).

Et siis siia lühikesse raamatusse mahub päris palju. Marca on oma arvustuses kirjutanud: “Kui sa ei taha peale selle lugemist ühiskonnale jalaga virutada, siis ma ei tea…” Jah, tahaks virutada küll, tagasi hoiab see, et aeg on edasi läinud ja mitmes mõttes on asjad ikkagi paremaks läinud. Ja ka raamatust endast korjasin ma parandamatu optimistina üles lootusekiirekesed, et raamatust on ikka abi (siinkohal siis näiteks Kreeka müütidest) ja võib-olla mujal on lihtsam (ses suures hallis linnas) ja vahel on võimalik, et lähedastest keegi saab enamvähem aru, mis su elu talutavaks teeb.

Arvustusi: Marcus Pertel “Vastuolude mülgas Rämeparadiis” Sirbis, Mikk Pärnits “See raamat peaks olema keskkooli kohustuslik kirjandus” ERRis, Terje Toomistu “Lend rämeparadiisis” ERRis, Marca “Alec Butler. Rämeparadiis” oma blogis. Kui Mikk Pärnits koguni pealkirjastas oma arvustuse, et see raamat peaks olema kohustuslik kirjandus, siis mina selle lugemist kohustuslikuks ei teeks, aga  kirjandusõpetajad võiksid selle raamatu olemasolust ehk teada küll.

Tiina Sulg

 

Hanne Ørstavik „Armastus”

Hanne Ørstavik „Armastus” (1997, e.k 2021 Sigrid Tooming)

Kas järgnev on pigem lugemissoovitus või -hoiatus? Kindlasti hoiatus neile lugejaile, kes arvavad, et „elu on niigi raske” ning väldivad kurbade raamatute lugemist. Sest see raamat on VÄGA kurb.

Hoolimata „paljutõotavast” pealkirjast. Ja eriliselt raske on seda arvatavasti lugeda lapsevanemail, kes — üllatus-üllatus! — armastavad oma lapsi, hoolivaid neist, kipuvad neid pahatihti isegi ära hellitama. Samas on see siiski väga meisterlikult kirjutatud ja üles ehitatud teos — väike, aga jubedalt mõjus. Seega soovitus neile, kes tõsist teemat ei pelga ning naudivad kirjanduses põhjamaist jahedust ja keelelist täpsust.

„Armastus” räägib loo kohe-kohe üheksaseks saavast Jonist ja tema emast Vibekest, kes on hiljuti kolinud kaugesse ja külma Põhja-Norra asulasse. Sama kauge ja külm on ema-poja vaheline suhe. Ema ei evi oma poja suhtes justkui mingeid sooje tundeid, poeg on pigem segav faktor, või enamasti lihtsalt ema jaoks nähtamatu. Isegi hetkel, kui ema poja pead paitab ja nimetab teda kõige kallimaks Joniks (lk 18), jääb ta emotsionaalselt kaugeks ning mõtleb sekund hiljem juba hoopis oma küünelakist. Samas kui poeg otsib ja igatseb ema lähedust, mõtleb oma saabuvast sünnipäevast ning kujutab ette, kuidas ema talle kooki küpsetab või talle kauaigatsetud rongi kingib. Poja sünnipäev ei tule emal aga kordagi pähegi. Mitmel puhul oleks ema ja poja roll otsekui ära vahetatud: kui poiss plaanib mööda kärekülma asulat ringi käia, et müüa spordiklubi loosipileteid, siis ema samal ajal mängib tivolis loosimängu; kui poeg muretseb, et emaga on avarii juhtunud, pikutab ema juba mõnusasti voodis…

Mõlemad ju otsivad armastust, aga erinevast kohast — poeg otsib ja ootab ema armastust, ema aga unistab hoopis romantilisest suhtest. Poisi sünnipäeva eelõhtul lahkuvad ema ja poeg mõlemad erinevatel eemärkidel kodust ning nende teekonnad kulgevad kõrvuti justkui paralleelsetel rööbastel rongid, mille teed kunagi ei ristu. Nimelt on jutustus vormiliselt üles ehitatud nii, et ema ja poja lood vahelduvad pidevalt, äkitsi, lausa poole lõigu pealt, mis esialgu tekitab kerget segadust, siis aga kasvatab ärevust ja pinget lõpuni välja. Kohati tekitavad ettetulevad olukorrad lausa hirmujudinaid, lugejana hakkad kartma mingeid perverte või „koletisi” — aga ei, ainus koletis on just see, kellest seda kõige vähem võiks oodata ning kes peaks olema kõige lähedasem.

Kui eelnev jutustus seda veel ei suutnud, siis raamatu lõpp rebib lihtsalt südame lõhki. (Et mitte liialt palju ette ära öelda, jätan tsiteerimata, aga kohutavkurb — ja keeleliselt võrratu — on see…)

Norra autor Hanne Ørstavik (s. 1969) on kirjutanud kümmekond romaani; eesti keeles on varem ilmunud ka tema romaan „Kirikuõpetaja” (2010). „Armastus” valiti 2006. aastal viimase 25 aasta parimate norra raamatute seas 6. kohale.

Annika Aas

Antti Tuuri “Tangopoisid”

Soome kirjanduse huvilistel on põhjust rõõmustada: eesti keeles on ilmunud Antti Tuuri järjekordne romaan „Tangopoisid“. Autor, kes on kirjutanud üle 70 teose, räägib sel korral 1960ndate aastate Soome elust – ajast, mil kehva majandusliku olukorra tõttu olid paljud soomlased sunnitud tööd otsima rikkamast naaberriigist Rootsist. Pealkiri „Tangopoisid“ osutab sellele, et üks osa raamatust räägib muusikast, kuna peategelase Sauli elust võtab olulise osa orkestrites lõõtspilli mängimine. Romaani läbivaks teemaks on ka armastus.

Tegevustik algab sellega, et orkester Hurma solist Elina otsustab minna Rootsi eesmärgiga jõuda oma lauljakärjääriga kaugemale. Minategelane Sauli, kes mängib Hurmas lõõtspilli ja kelle kallim Elina on, tunnetab nüüd, et elus tuleb uus lehekülg pöörata. Ka kitarrimängija ja orkestri juht Kamppila, trompetimängija Harju ning trummar Ari mõistavad, et Hurma oli nõutud Elina pärast rohkem kui [—] teiste pärast kokku. Nii lähevadki Sauli ja Harju Rootsi tööle, kuhu järgneb hiljem ka Kamppila. Sauli soov naaberriiki minna on ka see, et oma kallim tagasi võita, milleks tuleb aga Elina kõigepealt Rootsimaa avarustest üles leida.

Romaani peamine sündmustik toimubki Rootsis. Autor kirjeldab, kuidas soomlaste töö käis: kuidas leiti töö sealsetes tuntud firmades, kuidas tööpäevad kulgesid, kuidas elati ja veedeti vaba aega. Siit ka raamatu oluline nüanss: lisaks vaimukatele kirjeldustele ning karakterite kujutamisele saab palju uusi teadmisi soomlaste elu kohta Rootsis. On huvitav lugeda, kuidas soomlased ise end Rootsis tundsid ja kuidas neisse kui mustema töö tegijatesse suhtuti. Soomlaste elu Rootsis ei piirdunud ju vaid raskete tööpäevadega suure raha teenimise eesmärgil, vaid et üks välja kujunenud vaba aja veetmise viise olid tantsupeod, kus muusikat mängisid Rootsis tegutsenud soomlaste orkestrid. Ühte Göteborgi orkestrisse Tangopoisid saavadki pillimeeste koha Sauli ja Harju. Sauli suur soov on orkestri solistiks tuua Elina.

Muusikasõpradele on suur boonus see, et peaaegu kõiki Tangopoiste lugusid on võimalik kuulata YouTube´ist, sest autor on pannud Tangopoiste solistideks 1960ndate Soome armastatud lauljatarid: 1966. aastal Soomet Eurovisioonil esindanud Ann-Christine oma lauluga „Playboy“ ja paljude tollaste noormeeste iidoli Laila Kinnuneni. Romaanis on juttu ka Laila Kinnuneni kuulsaimast hitist „Mandžuuria küngastel“, mis on neile, kes on mingilgi soomlaste peol osalenud, kindlasti tuttav.

Minu arvates annab hea ettekujutuse teosest lõbus lugu seoses „Playboy“ looga, mida otsustab laulda Kamppila, kuna Elina on on otsustanud Hurmast lahkuda: Kui mängima hakkasime, oli esimene pala Kamppila listis „Playboy“, foks, mida Ann-Christine oli laulnud talvel Eurovisiooni lauluvõistlusel. Elina oli seda hästi laulnud, olime kõik rahul olnud ja ehmatasime kaunikesti, kui Kamppila võttis mikrofoni ja hakkas laulma „Playboy´d“, mida me ei olnud jõudnud üldse harjutada, nii et Kamppila oleks solist. Mängisin ja vaatasin tantsijaid ja muud rahvast saalis, ja nägin, kuidas paljud naersid, kui Kamppila laulis:

Oled playboy, libe playboy,
Aga mina su võrku ei jää.

Sõnad ei tahtnud Kamppila rämeda olemisega sobida ega helistik ta häälepaeltele. Kuulsin, et Harju hakkas kõrgelt ja kõvasti trompetit mängima, kattis suure osa Kamppila laulmisest ära, aga Kamppila ei andnud alla, vaid laulis kuni viimse salmini välja:

Pole elu ilma sinuta…

Aplausi ei olnud eriti kuulda, kui Kamppila lõpetas ning Ari ja Harju veel oma lõpujao mängisid. Pärast seda Kamppila ei püüdnudki enam laulda, meie lohistasime oma mängu kuni viimase valsini välja. (lk. 58) Minu kujutlusvõime hakkas nii seda kohta kui ka ülejäänud romaani lugedes vägagi tööle.

Teatavasti on Antti Tuuri teoste põhjal loodud nii teatrilavastusi kui filme. „Tangopoisse“ lugedes hakkasid küll pildid silme ees jooksma. Oleks justkui vaadanud järjekordset Aki Kaurismäe filmi, kuna teemad on niivõrd sarnased: tavalise soomlase argipäev koos oma murede ja rõõmudega, veidi tahumatud, kuid olemuselt südamlikud ja kokkuhoidvad karakterid, kellele on iseloomulik napp, aga täpne sõnakasutus, ning õnnelik lõpp. Sama lugu on ka armastusliiniga: sõnu selle tunde väljendamiseks ei raisata, küll aga käib armastatu otsimine otsekui läbi tule ja vee minekuna, millele aitavad alati kaasa ka sõbrad.

„Tangopoiste“ lugemine oli mõnus kulgemine. Ei olnud siin järske süžeepöördeid ega ootamatut ning pingelist kulminatsiooni. Kõik kulges soomlaslikult rahulikult koos leebe ja muheda huumoriga. Nautisin Antti Tuuri sõnakasutust, mille eestindaja Piret Saluri on oskuslikult edasi andnud. Sai omaette naerda. Oli hea raamat!

Maarit Laanesilla

Geir Gulliksen „Story of a Marriage”

Geir Gulliksen „Story of a Marriage” (orig 2015, ing k tlk Deborah Dawkin 2018)

Ma ei tea, mis nende Norra meesautoritega on, aga nad imponeerivad mulle. Pärast Karl Ove Knausgårdi 6-osalise autobiograafilise sarja lugemist oli mul tunne, et tunnen Karl Ovet paremini kui oma meest, ning ka Gulliksen (kes, muide, olevat Knausgårdi tekstide toimetaja) suutis mulle totaalselt naha alla pugeda. Tema kirjutamisviis on lihtsalt niivõrd sugestiivne — lugedes tuleb vahel kananahk peale! Raamatu sisu ei olegi seejuures ehk niivõrd oluline. Ent siiski, kui olete kunagi mõtisklenud teemadel, kas avatud abielu või õnnelik lahutus on võimalikud, siis võib-olla saate vastuse Gullikseni raamatust. Kas raamatu mõju(sus) tuleneb asjaolust, et Gullikseni raamat (nagu ka Knausgårdi oma) tõukub (väidetavalt) isiklikest kogemustest, kibedast lahutusest? Või ka sellest, et meesjutustaja Jon püüab rääkida oma abielu ja lahkumineku lugu justkui naise vaatevinklist, naise mõttemaailma tabades, nö naise kingadesse astudes?

Joni ja Timmy paarisuhe on emantsipeerunud ühiskonna tulem, kus kõik peab olema (või vähemalt püüab olla) äärmiselt võrdne, avatud, avameelne. Kohati on see emantsipatsioon justkui teisele poole kaldu läinud… Naine teeb karjääri, mees on kodune kirjanik, kodukoristaja, laste kantseldaja; mees ja naine räägivad omavahel justkui kõigest; mees isegi innustab naist omama suhteid ka väljaspool abielu, teda erutab mõte oma naisest teiste meestega. Kui Timmy tutvubki naabruses elava sportliku meesterahva Gunnariga ehk Kindamehega (Gloveman), siis Jon esialgu lausa julgustab oma naist seda suhet arendama, tahtes pürgida kõrgemale keskklassilikust keskpärasusest ning olles kindel oma õnneliku abielu turvalises püsimises. Aga kui naisel ja Kindamehel hakkabki päriselt sujuma — käiakse üha tihedamini koos jooksmas või suusatamas, aetakse ühiseid tööasju –, siis hakkab Jonil asi vaikselt käest libisema. Avameelsest suhtlemisest hoolimata (või just selle tõttu?) kasvab ärevus ja armukadedus, hakkab aimuma, et ta täiesti õnnelik ja toimiv suhe on siiski habras ning võib puruneda. Iseasi, kas see suhe oligi nii õnnelik, kuna lugejal on vaid mehe subjektiivne vaatenurk — tegelikult Jon ju ainult eeldab naise rahulolu, tegeleb enesele märkamatult pahatihti enesesisendusega. „And she [Timmy] talked to Kjersti [naise kolleeg] about me too. She must have, I’m not sure what about exactly, but I always assumed she talked about her wonderful marriage. And very likely she did. We were proud of our marriage, both of us /…/” (16)

Asi ei ole selles, et Jon oleks liialt naiivne või rumal. Kirjanikuna on ta siiski laialdase lugemusega hea inimesetundja ja olukordade analüüsija. Aga kõik see teadmine ei päästa teda. Iga suhe võib väsida, tüütuks ja igavaks muutuda, ammenduda. Mees tunnistab, et tema ja naise vahel toimuv on kui moodne Shakespeare’i draama, kus just hirm millegi juhtumise ees [antud juhul naise kaotamise ees] saabki lõpuks saatuslikuks, see on nö isetäituv ennustus: „In Shakespeare’s plays, it’s his characters’ desperate attempts at avoiding disaster that lead them right to it. They try to save themselves or others, and in so doing bring about the very thing they fear.” (120)

Raamat pakub igatahes võimaluse mõtiskleda armastuse olemuse üle: kui palju on armastuses võimumänge, kui palju kartust üksi elamise või iseolemise ees, kas liigne tüünus ja turvalisus saab saatuslikuks, ning kas armastus üldse on armastus, kui ta kunagi otsa saab. „But isn’t love between two adults also about the fear of living alone, a desire to escape one’s own company at almost any price?” (72) Kindlasti vääriks raamat tõlkimist eesti keelde ning autoriga oleks põnev kohtuda mõne tulevase kirjandusfestivali raames.

Annika Aas

Hans Henny Jahnn „Puulaev“

Hans Henny Jahnn „Puulaev“  (Eesti Raamat 2019, tõlkinud Mati Sirkel)

Eelmisel aastal alustanud Hieronymuse sarjas ilmub järjest põnevaid tõlkeraamatuid. Sarjas on juba Eestiski väga tuntud klassikute (Flaubert, Goethe, Celine, Neruda jt) veel tõlkimata teoste kõrval ilmumas ka selliste autorite teoseid, kes eesti keelde suuremat jõudnud ei ole. Minu jaoks on viimaste hulgast väga huvitavaks avastuseks Hans Henny Jahnn  ja tema „Puulaev“. Jahnnilt on tegelikult aastaid tagasi midagi siiski Loomingu Raamatukogus ilmunud: „7 äraspidist juttu; Sõnakunsti üksildumine“ Ain Kaalepi tõlkes.

„Puulaev“ on väga omapärane lugu. Tegemist on triloogia „Kallasteta jõgi“ esimese, sissejuhatava osaga, kuid raamatut saab võtta ka iseseisva loona. Jahnn eirab kirjanduse, romaani kirjutamise reegleid ja kirjutab oma triloogia kui sümfoonia. „Puulaev“ on sellele sümfooniale kui sissejuhatav tempokas eelmäng, mis annab kätte need motiivid, mida edaspidi lahti harutama asutakse.

Romaani puhul on tegemist pineva ja põneva allegoorilise looga punaste purjedega puulaevast, mis asub teele teadmata suunas, tundmatu lastiga, mõistatusliku kapteni ja meeskonnaga. Kuhu laev teel on, seda võiks teada superkargoks nimetatud hämar tegelane ja laeva kapten, kuid mõlemad hoiavad nii seda teadmist kui ka salapärase lasti sisu kiivalt enda teada. Ja muidugi hakkab sellises olukorras ühtteist soovimatut peagi juhtuma.

Raamat on neile, kes ei loe ilukirjandust diagonaalis. Ehk siis lugejale, kes viitsib autoriga tema rännaku kaasa teha. Või nagu Jahnni uurija Ulrich Greiner on öelnud raamatu lõppu lisatud järelsõnas (lk 238): „Kes aga loeb teda Musili mõttes, sellele saab osaks kogemus, mis ei võrdu ühegi teise lugemiselamusega. Ja kes on selle läbi teinud, see on teine inimene. See peaks olema ja võiks ju ikka olla nõue, mille me esitame suurele kirjandusele.“ Viimane lause on siis kommentaariks kontekstile, et kirjandusteadlased jätkuvalt vaidlevad Jahnni loomingu koha üle saksa kirjanduses.

Huvitavale kompositsioonile lisaks oli minu jaoks vaimustav keele kasutus, sõnade valik. Selles on eesti keeles lugemisel muidugi oma roll tõlkijal! Paar näidet tormi kätte sattumise peatükist (lk 92): „Inimkäte tehtud ehitis hõljus üksildaselt udumeres, oli maakeralt alla kukkunud. Mastide tipud kadusid juba lõpmatusse. Verimustad purjed valkjalt kihutava tomu murdlainetuses. Ajuti kerkis vöör pilvini ega olnud teda enam olemas inimeste silmis, vaid üksnes nende usus. Ookeanivesi nagu kleepjas muda laevakere küljes.“ Või paar lehekülge edasi (lk 98): „Jalgade tramp läks üle jooksusammuks. Nad haarasid kinni, kuna neil olid käed. Pime kuulekus ülemustele. See oli alamate viimane ja ainus tarkus. Kiruvad suud olid tummaks jäänud. End hädapäraselt kokku võttes seisti vastu elementide rünnakule. Lämbes hirmus tundmatuse ees oli suur ühtekuuluvus.“

Hans Henny Jahnn oli kireva elukäiguga saksa näite- ja romaanikirjanik, esseist, kirjastaja ning orelivalmistaja. Elas peamiselt Hamburgis, mõnda aega Norras, ning Hitleri võimuloleku aastatel oli maapaos Taanis Bornholmi saarel.

Mai Põldaas

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan”

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan” (2013, tlk. Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 2020/10-11)

Kes meist ei tahaks tunda, et elab… Aga selle raamatu kontekstis omandab see fraas hoopis teise tähenduse, teise varjundi. Tegelikult on isegi mõnevõrra veider tunne soomlanna raamatut soovitada, sest tegu on ikkagi valdavalt süngete teemadega: surm, lein, saatuse vingerpussid, abielu pimedam pool, alkoholism, (vaimu)haigused, argielu närusus, väline kuvand versus tegelikud tunded, valu ja kannatus. „Kas sa hüüad appi?”- „No ei hüüa, sest keegi ei kuule seda. /…/ Maailma palk on tänamatus.” (71) Helgemaid noote annavad armastus ja lootus, ehkki neid kipub olema vähevõitu või kalduvad nad kiiresti hääbuma. Paralleelid tekivad muidugi ka Eesti elu ja ajalooga; ka meil on näiteks pikalt olnud arusaam sellest, milline on „tõeline mees”: tõsine ja vaikne, mitte „psühholoogitseja”, vaid muret pigem viinaklaasi uputav.

Ma arvan, et raamat kõnetab pigem keskealist ja vanemat lugejat, kellel on juba piisavalt elukogemust, et mõista ja suhestuda. Lugeda tasub, sest tekst on huvitavalt komponeeritud, keeleliselt kujundlik ning annab hääle justnimelt naistele. Raamat koosneb justkui iseseisvatest novellidest, kuid samas on nad omavahel üht või teist pidi seotud; tegelased korduvad — laias laastus on see ühe suguvõsa lugu –, nad on kujutatud erinevates novellides erinevatel ajahetkedel (rõhuga 20. sajandil). Üldse on novellides palju ajas edasi-tagasi põiklemist, ning aimu annab sellest vahel ainult väike detailike. Ning pange tähele seda võrratut keelt (tõlge on muidugi samuti meisterlik): „Kõik oli pehkinud, viledaks kulunud, kokku varisemas. /…/ Viltuvajunud pliidikumm köögis rippus nagu nõrkenu silmalaug. /…/ Kui kased lehed langetasid, siis ma mõtlesin, et nad peaksid pikali viskama, talv otsa lume all lamama ja puhkama. /…/ Isa sobis sellesse koju hästi, ka tema oli risakil ja väsinud, ühtaegu peavalus ja närvid pingul. Ka isa ihukatted olid väsinud. Kottpükste tagumik rippus põlvini ja kui ta saapad jalast kiskus, varisesid saapavarred väsinult pikali. Villased sokid lamasid ta sängi kõrval nii otsalõppenult, et neist hakkas kahju.” (76) Keel on kohati taotluslikult arhailisem, et anda edasi sõjaeelset õhustikku.

Ehkki lood keskenduvad valdavalt naiste elule ja saatus(t)ele, nende elujõule, on tähtsal kohal ka vanemate-laste suhted, lapsepõlve mõju(d) ja isakuju(d). Väga põnev on lugedes tabada, et ühele ja samale asjaolule annavad erinevad tegelased erinevates novellides erineva hinnangu. Näiteks arvab Sylvia, et mehega laste kuuldes suguelu elada oli okei: „Kusagilt õpivad nad seda asja niikuinii, parem, kui õpivad kodus. Siis, kui isa ja ema seda teevad, see on ilus ja õige.” (45). Aga natuke hiljem, teises novellis, saame teada, et lapse arust oli see šokeeriv ja traumeeriv. Minu kui raamatukoguhoidja jaoks tuli ka üks asjakohane infokilluke: peoleo olevat raamatukogulind, kuna hõigub biblio:fiilioo. (86)

Tuula-Liina Varis (s.1942) oli kuulsa Soome luuletaja Pentti Saarikoski teine abikaasa ning pikalt tema varjus, kuid praegu (uskudes tõlkijat, Piret Salurit) on ta üks tuntumaid ja tunnustatumaid Soome kirjanikke. Tõlkija järelsõna juhatas mu suure huviga kohe ka järgmise (autori varasema) raamatu juurde: „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. 1996), kus Varis kirjutab oma elust koos Saarikoskiga.

Annika Aas