Lydia Sandgren “Kogutud teosed”

Lydia Sandgren “Kogutud teosed” (Eesti Raamat 2022, tlk Ene Mäe, 686 lk)

No nii, kui 5ndaks jaanuariks on selle aasta Suur Romaan juba loetud, siis mis edasi…??

Muide, mis teile kangastub, kui kuulete sõnapaari “kogutud teosed”? Kas, nagu mulle, pea terve lauditäis Tammsaare kogutud teoste musta-valgekirjuid selgu iga nõukaaegse kodu raamaturiiulis?

Jah, Rootsi autori Lydia Sandgreni Augustpriseti pälvinud teose pealkiri on mõnevõrra eksitav, sest ehkki tegu on ligi 700-leheküljelise raamatuga, pole tegu kaugeltki tema kogutud teostega, vaid hoopis debüüdiga. Kogu lugemise aja ei saanud ma peast mõtet, et autor on minust aasta noorem, kuid avaldanud oma esikteosena nii küpse, huvitava ja laiahaardelise romaani, mis lugedes hetkekski tüütuks ei muutunud; ei sundinud kordagi mõnda lõiku või lehekülge “diagonaalis” lugema, vaid hoidis pinget lõpuni välja. Autori eruditsioon ja suur lugemus on ilmselge, raamat on täis viiteid filosoofidele, teistele autoritele, kuid kõik see ei mõju sugugi kelkimisena, vaid tekst ja mõte voolab vabalt ja loomulikult. Keeleline sujuvus on kindlasti ka hea tõlke teene.

Aga millest see tellise mõõtu raamat siis räägib? Kõlab ehk banaalsena, aga põhiteemadeks on sõprus, armastus, vananemine, üksindus, eneseteostus, karjäär ja püüdlused, kirjutamise, kirjastamise ja kunsti maailm. Peategelasteks on Göteborgis elav, kohe viiekümneseks saav kirjastaja Martin Berg ning tema parim sõber, kunstnik Gustav Becker. Nii nende eludele, sõprusele kui suhetele paneb pitseri Martini naise – ja ühtlasi Gustavi muusa – Cecilia ootamatu lahkumine abikaasa ja laste juurest. Martin ei suuda ka aastaid hiljem naise kadumisega kuidagi leppida, aga kui tema lootus naisega taaskohtuda on passiivne, siis nende 20-aastane tütar Rakel hakkab ühel hetkel aktiivselt ema jälgi ajama. Mingit kriminaalset või ehmatavat süžeepööret ei tule, seega krimižanri austajad võib-olla pettuvad, aga minu meelest on lummav just see aeglase arusaamise tekkimine kellegi käitumismotiividest. Emadus ja eneseteostus võivad olla üksteist välistavad ning emadus ei pea olema endastmõistetav valik.

Suur lisaboonus minu jaoks oli loovisikute püüdluste, pettumiste ja raskuste usutav kujutamine, pidev balansseerimine andekuse ja edu ning läbikukkumiste, tühjusetunde ja küündimatuse piirimail; samastumisvõimalus tegelastega, kelle jaoks on sõna vägi elus nii oluline. ”Talle [Rakelile] oli senimaani mõistatus, kuidas inimesed, kes ei loe, eluga toime tulevad.” (576)

Teos on ülesehituselt üsna traditsiooniline, ei ole mingit trikitamist erinevate jutustajahäälte või stilistikaga, kuid pinget lisab see, et jutustus pole kronoloogiline, vaid põimib erinevaid ajajooni, tõmmates alles päris lõpus otsad kokku. Raamatu tüsedus pakkus lugemisel erilist mõnu ja lohutust–just teadmine, et lugemist jätkub veel mõneks ajaks ning pole karta raamatu läbisaamist (teate ju küll seda tunnet: ühest küljest ootad, et raamat läbi saaks, et teada, kuidas lugu lõppeb, aga teisalt tahad, et see lugemise mõnu üha jätkuks ja jätkuks…).

Ja tagasi raamatu suurejoonelise pealkirja juurde, mis osutub hoopiski irooniliseks. “Need ongi Martin Bergi kogutud teosed. Poolelijäänud romaanid ja novellid. Mõne lehekülje järel liiva jooksnud esseed. Hale draamakatsetus. Lugematud märkmikud. Terved kuhjad paberilehekesi /…/. Poolikud lood. Lookatsetused. Katsed avada suu, et midagi öelda, leidmata sõnu.” (685-686).

Annika Aas

10 raamatut — Valentina Brovina

1. Silvia Rannamaa “Kasuema“

Põhikooli lõpus lugedes tõi see raamat pisara silma, aga ka teismelise elu ja murede äratundmise rõõmu.

.

2. Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel, ehk, Pirita kloostri viimased päevad“

See raamat ei vaja kommentaare. Vahest see, et filmi “Viimne reliikvia” ja raamatu lugu ei ole päris üks-ühele.

.

3. Delia Owens “Kus laulavad langustid“

Raamat, mis tõmbab sind endasse ega lase lahti. Sellest, et inimene on osa loodusest ja inimloomus on nagu looduski ühtaegu nii lihtne kui ka keeruline.

.

4. Thomas Hardy “D’Urberville’ide Tess“

Thomas Hardy visiitkaart, enimloetud ja enim filmitud romaan. Klassikaline teos kirest, tragöödiast ja katsumustest, mis seisavad õnne teel.

.

5. Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju“

Smilla on Taanis elav Gröönimaalt pärit immigrant. Seepärast teab lume kohta uskumatult palju fakte. Raamatu keskmes on kriminaalne juhus, mida ta püüab lahendada toetudes jalajälgedele lumel ja teadmisle, et erinevate ilmastikutingimuste korral on lumel oma eripärad.

.

6. Gerard Durrell “Minu pere ja muud loomad“

Raamat, mis sõna otseses mõttes pakatab huumorist, heatahtlikust irooniast ja eluarmastusest. Üks neist, mida sa ei loe – sa elad selles. Tegelased on otse silme ees: nii linnud ja loomad, kui ka arvukad ekstsentrilised, kuid sõbralikud Durrelli perekonna liikmed ja sõbrad.

.

7. Fjodor Dostojevski “Idioot“

Raamat on kirjutatud 153 aastat tagasi, kuid probleemid, inimeste käitumine ja elu on praegugi samad. Sest inimene on inimene. Ja kõik tema emotsioonid ja tunded on, olid ja jäävad kogu aeg samadeks.

.

8. Arthur Hailey “Lennujaam“

Autor avab meile tavaliste inimeste silme eest varjatud suure rahvusvahelise lennujaama salamaailma. Veelgi enam, kogu selle keerulise organismi telgitaguseid näidatakse tavatöötajate töö kaudu. Lumetorm, terrorist lennukis, vajadus teha hädaolukordades kiireloomulisi otsuseid – see on suurlinna lennujaama elu.

.

9. David Weiss “Alasti tulin ma. Romaan Auguste Rodinist“

Seda raamatut lugedes elad sa lihtsalt kaasa kogu Rodini elule. Kõik tema võidud, ebaõnnestumised, kogu tema valu jäävad sinuga igaveseks.

.

10. Vicki Myron “Kuulus raamatukogukass Dewey“

Kuidas juhtus, et õnnetu pisike leitud kassipoeg muutis ühe väikelinna raamatukogu lähedalasuvate elanike kohtumispaigaks ja turistide tõmbekeskuseks ning tegi selle Ameerika provintsilinnakese maailmakuulsaks.

.

Valentina Brovina

Tracey Garvis Graves “Tüdruk, keda ta kunagi tundis”

See on eelkõige armastuslugu ja seejärel raamat autismist ja nipetnäpet on teemasid lisaks, n sõprus, perekond, ameerikalik töökultuur jne. 

Lugu kulgeb kahes ajas: üheksakümnendate alul, kui peategelased on veel tudengid, ja kahetuhandeta alul, kui peategelased on endale juba elus mingi koha leidnud ja kohtuvad peale kümneaastast pausi uuesti. Üks peategelastest on raamatukoguhoidja, teine on tegev majanduses.

Lugemismuljed on kuidagi kahetised: kohati oli mu maitse jaoks liiga naistekas, st liig lihtsustav ja tuhkatriinuloolik ja tavatõdesid puistav ja tundeline, aga mõneti oli ka korraliku kaasaegse romaani elemente — kindlasti tulevad plussid teemavaliku eest ning oli mõningaid häid kohti ja sõnastusi ning lõppkokkuvõttes ei jäänud väga roosamannavahu maiku.

Ma ei tea, mida päriselt autistlikud inimesed sellest raamatust arvavad, aga üks sammuke autistide normaliseerumise (st ühiskonnale teadvustamist, et sellised inimesed on olemas, vihjeid, kuidas nende mõtlemine töötab ja millega neil tuleb hakkama saada, ning ka vihjeid, kuidas nende elu pisut lihtsamaks saaks teha) teel on see raamat mu meelest küll.

Armulugu oli mu meelest pigem meh, aga romantikalugejatele võib-olla meeldiks.

Tiina Sulg

Valérie Perrin „Lilledele värsket vett“

Valérie Perrin „Lilledele värsket vett“ (tlk. Pille Kruus, Tänapäev, 2022)

Kui on olemas midagi niisugust nagu „prantslaslik“, siis Valérie Perrini raamat võiks just selline olla. „Lilledele värsket vett“ on elegantne ja nukkerrõõmus romaan, kust ei puudu suured teemad nagu armastus, elu ja surm ning läbiva sümbolina (surnu)aed kui millegi lõpp — ja millegi uue algus. Teemaderingi või meeleolu poolest meenutas see raamat mulle natuke aastatetagust suurt lemmikut — David Foenkinose „Mälestusi“.

Raske on raamatu sisust rääkida ilma, et liiga palju ära ütleks, aga lühidalt on tegu keerulisest lapsepõlvest tulnud keskealise Violette’iga, kes esialgu töötab raudteevahina ehk manuaalse tõkkepuu haldajana, kuid kellest hiljem saab kalmistuvaht ehk ühe väikelinna armsa surnuaia eest hoolitseja. Romaanis põimuvad mitmed lood — Violette’i enda minevik ja olevik, tema abielu ja võõrandunud suhe Philippe Toussaint’iga, Violette’i suhe politseikomissari Julien Seuliga, Julien’i ema Irene’i ja Gabriel Prudent’i lugu. Oma rolli mängivad ka väiksemad lood — kalmistule maetavate inimeste ja/või nende matuste omad.

Violette’i tabab elu jooksul mitu kaotust, kuid üks on neist rängim. Jutustus jälgib tema tervenemise teekonda, milles mängib olulist osa tutvumine kalmistuvahi ja tervendaja Sashaga, kellel õnnestub katkist ja leinavat Violette’i nakatada armastusega oma pisikese surnuaia ja üleüldse aiaharimise ja kasvatamise vastu. Õitsvast surnuaiast ja saagikast peenramaast saab kui elu ja elamise ülistus. „Mulle meeldib elu anda. Külvata, kasta, saaki koristada. Ja igal aastal otsast peale alustada. Ma armastan elu sellisena nagu see parasjagu on. Päikseline. Mulle meeldib tegelda elu alustaladega.“ (198)

Läbivad teemad on üksildus ja valu ning küsimus, kas elu saab uuesti alustada. Pikka aega Violette sellesse ei usu: „Sest elu ei ole võimalik uuesti alustada. Võtke paberileht ja rebige see tükkideks, te võite ju tükid uuesti kokku liimida, aga rebimiskohad, kortsud ja kleeplint jäävad ikka näha,“ mille peale Sasha nendib: „Hea küll, aga kui tükid on uuesti kokku kleebitud, siis saate ju sellele lehele jälle kirjutada.“ (201)

Violette teeb oma tööd hingega. Ta kogub ja säilitab kõiki matusekõnesid ja nö matuselugusid, väärtustades iga inimese elu ja mälestust. „Miski on surmast veel tugevam — lahkunute mälestus elavate mälus.“ (56) Raamatus on ka nö väike krimilugu või püüd traagilisele sündmusele süüdlast leida, kuid minu meelest on muud liinid sellest olulisemad. Terve plejaad meeldejäävaid karaktereid toob — valdavalt melanhoolsele toonile — juurde kergust ja humoorikust. Lisaks ülalmainituile näiteks kolm hauakaevajat, kellest üks kõneleb ainult Elvis Presley laulusõnadega, isa Cedric, kellega vaielda taevase ja maise armastuse üle, ja mitmed kassid.

Iga peatükk algab motoga, milleks on hauakirjad, tsitaadid mõnest kirjandusteosest või laulust (mõned allikad on joonealuse märkusena ka ära toodud), nii et raamatut võib nautida ka muusika saatel. Loomulikult läksin kohe peale viimaste ridade lugemist raamatukokku laenutama John Irvingi romaani „Siidrimaja reeglid“, kahtlustades või lootes, et see — Violette’ile väga oluline, elumuutva tähtsusega raamat — annab Perrini teose lugemiseks ühe lisakihi. Aga kuna Irvingi teos on veel paksem kui Perrini oma, siis jäävad need tähelepanekud mõneks teiseks korraks.

Kui Perrini romaanil üldse mõni puudus on, siis ehk võib talle isegi liigset ilu(lemist) ja poeetilist hillitsetust ette heita. Aga päris sentimentaalseks pisarakiskujaks ta õnneks ikkagi kätte ei lähe, vaid püsib hea maitse (loe: prantslasliku sarmi) piires. Sobib hästi suvelugemiseks ning tekitas (senisest veelgi suurema) soovi reisida Prantsusmaale. „Lilledele värsket vett“ on prantsuse autori teine romaan, mis tõlgitud juba enam kui kolmekümnesse keelde ning millest sai 2020. aastal Itaalias enimmüüdud raamat.

Annika Aas

Mariana Leky „Mida siit näha võib“

Mariana Leky „Mida siit näha võib“ (2017, tlk Katrin Kaugver, Varrak, 2022)

Saksa kirjaniku Mariana Leky (s. 1973) romaan ei anna ennast kohe kätte, aga mida edasi, seda rohkem näha — ja tunda! — võib. See on üks ääretult soe raamat, mis paneb taas uskuma headusesse ja inimeste kokkukuuluvusse. Ükskõik, kui veidrad on tegelased (igaüks oma veidrustega!), vajavad nad üksteist ja suudavad üksteisele toeks olla. Mõnes mõttes on tegu „vanaema“-romaaniga, nagu neid varemgi on kirjutatud, kus kõige tugevam, silmapaistvam karakter on vanaema. Luisel, kes on romaani alguses 10-aastane, on olemas ka ema ja isa, aga just vanaema Selma ja tema sõber (ja salajane austaja) optik on need, kelle armastus, hool ja elutarkus Luise kasva(ta)misel määravaks osutuvad. Optiku sõnu Luisele võiks igaüks oma südames kanda:

Sinu elus saab olema hetki, kus sa küsid endalt, kas sa oled üleüldse midagi õigesti teinud /…/. See on täiesti normaalne. See on ka üks väga raske küsimus. /…/ Aga see on küsimus, millele on vastus olemas. Enamasti kerkib see küsimus üles hilisemas elus /…/, kui asi on sealmaal, kui see küsimus üles kerkib ja sulle midagi kohe pähe ei turgata, siis tuleta meelde, et sa oled oma vanaema ja minu väga õnnelikuks teinud, nii õnnelikuks, et sellest piisab terveks eluks selle algusest kuni lõpuni. (165)

Romaani teises osas on Luise 22-aastane neiu ja raamatu lõpuks juba 35-aastane naine. Igal eluperioodil tabab teda mingi katsumus või katastroof, aga vanaema ja optiku vankumatu tugi aitab ta kõigest üle. Väikeses külakogukonnas on teisigi meeldejäävaid karaktereid (Luise isa, kes jätab pere, et hakata maailmaränduriks, inimesti vältiv ja suitsiidne noor naine Marlies, esialgu kurjuse, siis usklikkusega silma torkav Palm, jt), kelle üksindusele või üksildusele saab lõppkokkuvõttes palsamiks ikkagi kogukondlik kokkukuuluvustunne. „Keegi pole üksi, niikaua kui ta saab veel öelda „meie“ /…/“ (239).

Lisaks vanaema-liinile ja teistele eriskummalistele pere- või kogukonnaliikmete suhetele, on raamatus oluline osa armastuslool. Kui te mõtlete, et kas saab veel kuidagi armastusest originaalselt kirjutada, kui sellest nii-nii palju on kirjutatud, siis jah, saab! See on üks ilus lugu, mis on seotud ühe budistliku munga ja 10 aasta jooksul kirjutatud rohkem kui 700 kirjaga.

Me võisime armastusega teha mida iganes. Me võisime teda hästi või halvasti varjata, me võisime teda enda järel lohistada, võisime ta üles tõsta, kanda teda läbi kõigi maailma maade või peita lilleseadesse, me võisime ta mulda pista ja taevasse lennutada. Armastus tegi kõik selle kaasa, kannatliku ja paindlikuna, nagu ta oli, kuid teda millekski muuks ümber muuta me ei saanud. (195)

Mitte ainult raamatu sisu ja atmosfäär ei paita hinge, vaid ka selle kujundlik keel: „Kinninööritud tõde oli olnud rampraske ja üüratu, ja oli seda ikka veel, aga hea oli näha, et optik jaksas seda peopesal hoida“ (64). Ainult üks tõlkija valik jäi häirima: „kõrvalkulu“ — kui see oli saksa keeles Nebenkosten, siis oleks võinud ehk rääkida „kommunaalkulu(de)st“? Aga see on tõesti pisiasi.

Raamatus on ka mõnevõrra maagilisust, on tähenduslikke unenägusid ja okaapisid, on seintelt kukkuvaid asju, kuid nendest elementidest maagilisem on viis, kuidas lugu on jutustatud ning meeleolu, mis lugedes tekib.

Annika Aas

Agneta Pleijel „Kaksikportree“

Agneta Pleijel „Kaksikportree“ (2020, tlk Anu Saluäär, 2021)

Mulle üldiselt ei meeldi lugeda elulugusid, välja arvatud kunstnike ja kirjanike omad. Agneta Pleijel on 81-aastane rootsi kirjanik, kes on kirjutanud romaani maailmakuulsast krimiautorist Agatha Christiest (1890-1976) ja maailmakuulsast austria maalikunstnikust Oskar Kokoschkast (1886-1980). Samas ei saa öelda, et see on kummagi või mõlema elulugu, pigem on see mõtisklus elust, surmast, kunstist.

Üpris vastumeelselt nõustub eakas Kokoschka, kes juhtub olema oma naisega Londonis, maalima portree — samuti eakast — Agatha Christiest, kes nõustub enese portreteerimisega veelgi suurema vastumeelsusega, portree idee tuleb nimelt Christie lapselapselt. Kuue maaliseansi jooksul, mis ei kulge küll kõik ühtviisi sujuvalt, saavad kaks kuulsat loojat lähedasemaks ja avavad isegi selliseid tahke oma minevikust, mida nad pigem oleks varjanud. Härra Kokoschka on proua Christiega esialgu päris hädas, sest Christie on äärmiselt kinnine ja sõnaaher, kuid, nagu väljendub Kokoschka, on portree „kahe inimese koostöö“ ja „katse tabada isiksust“ (107) — ei saa maalida head pilti inimesest, kellest sa midagi ei tea. Raamat avab rohkem Kokoschkat kui Christiet, aga paljastab siiski ühe väga murrangulise perioodi Christie elus.

Kokoschka puhul meeldivad mulle kõige rohkem tema mõtted kunstist ja kunsti olemusest („/…/ inimene on alati ühes oma loomingu nurgas olemas“, 156) , aga ka vananemisest. Christie elutarkus tuleb eelkõige ühest valusaimast kogemusest ta elus — mehe truudusetusest ja lahutusest. Tõenäoliselt on võti, kuidas jõuda elus tõelise eneseteostuse — ja sellega koos ehk ka (maailma)kuulsuseni — kätketud Christie ütlusesse: „Tee ainult nii, nagu sa tahad /…/, pole vaja küsida“ (24).

Kokkuvõttes jõuavad kaks vana inimest, kes mõni aeg tagasi olid teineteisele tundmatud ning maali-projekti suhtes üsna negatiivselt meelestatud, teineteise elusündmuste mõtestamiseni ja isegi teatud lohutuse või lahenduse pakkumiseni. Kui proua Christie küsib härra Kokoschkalt, kus on inimene siis, kui ta keset oma elu ära on, vastab Kokoschka: „Äraolek /…/ võib sisaldada teravdatud kohalolekut. Alateadvus tegeleb tähtsamate asjadega. Äraolek on pimendatud ruum, kus elu suunda muudab. Äraolekule on minu jaoks sageli järgnenud tähtsad elumuudatused.“ (185-6)

Kui maal on valmis ning kumbki oma elu juurde naasnud, jätkavad nad kirjasõpradena ja teineteise toetajatena. „Vananemine polegi nii hull,“ kirjutab Oskar Agathale. „Alles siis hakkad eristama mustrit“ (194). Raamatu alguses saame valminud portreed (1969) ka näha, see annab aimu Kokoschka stiilist ning vihjab, et jutustus põhineb tõestisündinud lool (loe: maalil). Christie ise kommenteerib portreed talle omaselt humoorikalt: „Olen saanud tohutu suure nina /…/. See jätab igal juhul mulje, et ma olen keegi, kas pole?“ (193)

Annika Aas

10 raamatut — Rita Roosileht

Minu kõige lemmikumad.

Kes ei teaks Ellen Niidu raamatut “Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda”. Kes pani lõpuks pikk-kõrva uinuma? No ikka väike piiksuja-hiireke! Ei saanud sellega hakkama rebane, karu ega huntki. Jänesepoeg oli lugemislistis pea iga õhtu.

Rõõmsaks tegi tuju Aino Perviku raamat “Kaarist on kasu”. Tore, et raamatust ilmus hiljuti kordustrükk. Paeluvaks muutis Kaari-raamatu pabernuku komplekt koos erinevate riietega. Aino Perviku kiituseks peab ütlema, et on loodud tore kodune õhkkond (pühapäev ja argipäev, kuhu kuulus paljudel lasteaed) ja Kaari toimetustes oli nii palju tuttavlikku. Kõik see, mis mindki lapsena saatis.

“Kirju-Mirju” (I). Eesti kirjanike loomingu paremik lastele. Oli kaaslaseks pikkadel rongisõitudel Haapsallu. Lugeda aitas ema. “Mutionu pidu” (autoriks Alide Dahlberg) võis lugeda lauldes.

Eno Raua “Sipsik”. Ka väga kodu-lemb jutustus. Ilusad illustratsioonid, mida veel tahta!

Heljo Mänd “Seitse paid”. Väga silmapaistev kujundus. Sisaldas lemmikluuletust “Võilill”, mis osales laulukonkursil “Entel-tentel”. Samal põhjusel sai armsaks Ellen Niidu raamat “Karud saavad aru”. Sealseks luuletuseks oli “Kati karu”.

Ei jäänud lugemata ja said lemmikuteks muinasjutud: “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”, “Lumeeit”, “Okasroosike”, “Kaksteist kuud” Eelnevatel raamatutel autoriteks vennad Grimmid ja viimati mainitul Samuil Maršak. Kindlasti kuulus siia punti veel Tuhkatriinu-raamat, suleseppadeks jällegi vennad Grimmid. Alati võitmas headus ja ilu inetu ja kurja üle.

Vanemaks saades oli mõnus sukelduda Astrid Lindgreni raamatute maailma. Põnevad Blomkvisti ja Rasmuse lood ning sinna juurde müstiline Pipi Pikksuka lugu. Olulisel kohal jällegi võitlus hea ja kurja vahel.

Silvia Rannamaa “Kadri” viis mind väikese koolitüdruku juurde. Hea oli vahel samastuda Kadriga, kellel alati ei läinud kõige paremini. Siiski ka kõige lootusetum juhtum leidis lahenduse. Silvia Rannamaa “Kasuemas” on Kadrist sirgunud noor neiu. Algavad eneseotsingud. Maailm on justkui avardunud. Kohati tundub elu keeruline, kuid pakub ka põnevust. Need raamatud jäid kauaks mu südamesse.

Kuidagi ei saa mainimata jätta Charlotte Bronte “Jane Eyre”. Raamat täis põnevust, ärevust tekitavat müstikat. Ei puudu hea ja kurja võitlus. Tollal oli see raamatu puhul üsna oluline.

Unustamatu on ema Mare kuju Aadu Hindi romaanis “Tuuline rand” II osa. Jutustus rannarahva naise elust. Perekonnaelu romaanid on mind alati köitnud Sattusin juhuslikult koolitüdrukuna seda raamatut lugema. Veel üks Aadu Hindi teos on mulle meelde jäänud. Nimelt “Pidalitõbi” ja “Vatku tõbilas”. Annab põhjaliku ülevaate raskest haigusest. Minu nooruses sellest palju ei räägitud. Pigem olid seal elavad inimesed põlu all. Harva, kui keegi sealt tervena väljus. Ometi lootis igaüks omal moel.

Viimaseks lemmikuks kunagistel aegadel jääb Juri Rõtheu “Uni algavas udus”. Sisenesin täiesti mulle võõrasse ja samas uude maailma. Karm kliima, igapäevane võitlus ellujäämise nimel. Ometi sai Tšuktšimaast kodu ühele ameerklasele.

Rita Roosileht

Ketlin Priilinn “Ta ei teinud seda”

Selle loo sündmused hargnevad lahti ühes Tallinna koolis. Põhikooli viimases klassis õppiv tüdruk leitakse oma maja ees surnuna. Väidetavalt on ta katuselt alla kukkunud või … alla lükatud. Politsei uurib seda esialgu nagu enesetappu. Organite kõrval sekkuvad loosse Patricia paralleelklassi õpilased Lilli, Merete, Melissa ja Karl. Eriti Lilli ei suuda uskuda, et Patricia ennast ära tappis. Mõned päevad enne juhtunut rääkis ta tol hetkel väga elus oleva tüdrukuga ja kusagilt ei paistnud, et tolle peas oleks olnud mingitki enesetapusoovi, vastupidi, Patricia oli küll endast väljas (kiusamise pärast), kuid teatas, et tahab minna edasi õppima gümnaasiumi ning saada hoopis loomaarstiks. Lilli suu läbi saab lugeja teada, et Patriciat oma klassis kiusati, sest ta oli hästi vaikne ja omaettehoidev tüdruk. Pealegi polnud tal moekaid riideid, aga hinnetega oli kõik korras. Noored uurijad saavad pikkamööda teada, et Patricia käis nädalalõppudel kellegagi kohtumas, ja veel seda, et tema telefon on kadunud.

Kusagil poole loo peal jookseb autori tahtel sisse hoopis teine liin. Nimelt selgub, et Lillile meeldib väga keegi — aga see keegi on hoopis tütarlaps — Sofie! Sofie on temast vähemalt kolm aastat vanem, Lilli meelest väga ilus (nii ilus, et paneb punastama) ja tekitab tüdruku hinges suure segaduse. Lisaks saame lugejatena aimu kui segased on tänapäeval peresuhted: kellel puudub peres mingil põhjusel isa, kelle ema vahetab meestuttavaid ja mida nendest isakandidaatidest üldse arvama peaks! Niisiis on meil nüüd tegu tüdrukutevahelise armastuslooga. Autor ei lase sel tundel osaliste jaoks väga keeruliseks ja valusaks minna. Lilli ema küll pisut puskleb ja esiotsa ei taha leppida, aga mis tal lõpuks üle jääb! Ta on ju kaasaegne lapsevanem ja tema enda elu tahab ka elamist. Sõbrad ja klassikaaslased võtavad sedamoodi suhet rahulikult ja igapäevaselt, juttudes selgub, et neil on teisigi selliseid paare tuttavate hulgas. Lilli südamel saab kohe palju kergem. Sofie on samuti väga toetav ja mõistev.

Aga mis siis ikkagi juhtus Patriciaga? Lugege ja püüdke aru saada, et ta ei teinud seda, aga tegi siiski!

Ädu Neemre

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“ (2014, tlk Triin Tael, Hea Lugu 2021)

Kanada autori Miriam Toewsi (s. 1964) raamat oli mu tänavuse aasta üks suuremaid lugemiselamusi. Tsiteerides klassikuid — sai nutta ja sai naerda. Igal juhul on autoril imeline oskus kirjutada rasketest teemadest nii, et kaetud on kogu spekter traagikast iroonia ja huumori erinevate varjunditeni.

Tutvume kahe väga erineva, aga väga lähedase õega, Elfriede ehk Elfi ja Yolanda ehk Yoliga. Elfriede on maailmakuulus pianist, kellel on armastav mees ja ilus kodu — kõik õnneks vajalik?! –, aga kes üle kõige tahab surra. Yoli aga mehest lahutamas rahaprobleemidega kahe teismelise lapse ema, kes kõigest väest püüab oma õde elus hoida. „Elf tahtis surra ja mina tahtsin, et ta elaks, ja me olime vaenlased, kes teineteist armastasid“ (lk 37).

Õdede kujunemist on mõjutanud nende üleskasvamine pisikeses konservatiivses Winnipegi linnakeses mennoniitide kogukonnas, mille karmid ja meestekesksed reeglid tekitasid õdedes protesti ning tugevdasid ühtekuuluvust veelgi. (Mennoniidid on Hollandi preestri Menno Simonsi asutatud protestantlik vabakirik, mille liikmed asusid tagakiusamise vältimiseks ümber Venemaale ja Põhja-Ameerikasse). Yolanda sõnutsi „[m]enno kosmoloogias käibki nii. Pojad pärivad rikkuse ja annavad selle oma poegadele ja nende poegadele edasi, ja tütred ei saa mitte sittagi. Aga meil, Vaestel Nõbudel, on täiesti suva, välja arvatud siis, kui me oleme abiraha peal, pankrotis, näljas, ei saa oma lastele lahedaid ketse osta või nende ülikooli õppemaksu tasuda või endale helikopteri maandumisplatsiga erasaarel hiiglaslikku neljandat maja osta. Aga mis siis, meil, Tüdrukuteliini järeltulijail, ei pruugi oma tuuletõmbusega kodudes olla rikkust ja korralikke aknaid, aga vähemalt on meis raev, ja sellega, härrased, paneme veel impeeriume püsti“ (201).

Lisaks õdedele on raamatus veel teisigi selgelt välja joonistatud, tugevaid karaktereid, näiteks õdede ema, lausa pulbitseva elutahtega värvikas naisterahvas, ning sama sitke ja optimistlik tädi, „vanade mennonniditädikeste Iggy Pop“ (205). Õdede ema oma sünkmusta huumoriga kujunes lausa mu lemmikuks — kui loo lõpu poole ostab Yoli laguneva maja ja kirjeldab emale, et maja on saastatud järve lähedal, kiilutud matusebüroo, vaimuhaigla ja tapamaja vahele, siis kommenteerib ema „[i]gaühele meist midagi“ (238). Lisaks emale ja tädile annavad raamatu toonile kergust ka Yoli teismelised lapsed, kes seetõttu, et ema pidevalt Elfi eest hoolitseb, peavad suurlinnas omapäi hakkama saama. Mis paneb Yoli iroonitsema: „Mu telefon aina surises, sõnumid meestelt, kes tahavad lahutust, ja lastelt, kes tahavad, et ma kiidaksin heaks alaealiste seksi ja tapaksin kahe tuhande miili kauguselt sipelgaid“ (167).

Kas kannatused ja veresaun, mille mennoniidid Venemaal üle elasid, võivad mõjutada järgnevaid sugupõlvi? Kas depressioon ja enesetapumõtted võivad olla päritavad? Suguvõsas on nimelt teisigi enesetappe, ka õdede isa on rongi ette hüpanud. Ja kas on vaja teist inimest iga hinna eest elus hoida või on õigem lasta tal minna, isegi kui see tundub kujuteldamatult valus? Kas enesetapule kaasa aitamine võib mingis olukorras olla mitte kuritegu, vaid heategu? Pole just mõnusad küsimused, millele vastust otsida, aga siiski küsimused, mida vahel ei saa vältida. Ja võib-olla siis, teatud kompromissina, on võimalik jõuda sellise vastuseni: „/…/ hurraa, see on tõsi, elul pole mõtet, aga mis sest, ja nüüd, kus ma seda tõesti tean ja seda on mulle kinnitatud ja ma võin selle mõtte otsingud lõpetada, saan ma edasi elada!“ (84)

Annika Aas

Haruki Murakami „Komtuuri tapmine”

Haruki Murakami „Komtuuri tapmine” (eesti keeles Varrak 2021, inglise keeles “Killing Commendatore” ja raamatukogus saadaval ka vene keeles).

Kahtlemata on Haruki Murakami kõige populaarsem elav Jaapani kirjanik maailmas. Murakami on viljakas ja mitmekülgne autor, kes harrastab nii proosat, lühijutte kui esseistikat. Tema loomingut on juba tõlgitud rohkem kui 50 keelde ja eesti keeleski on ilmunud tema kuulsamad teosed. Äsja ilmus eesti keeles tema viimane romaan „Komtuuri tapmine” (originaalis 2017).

Kui ma seda raamatut mõni aeg tagasi inglise keeles lugesin, siis võitlesin päris kõvasti sooviga romaani juba siis siin soovitada! Mistõttu loodan väga, et tõlge eesti keelde on hea ja soovitus läheb asja ette. Murakami raamatud on minu jaoks alati lugemiselamused, neis on igaühes selline emotsionaalne laeng, mis nõuab aega settimiseks ja mille mõjuväljas oled veel mõnda aega pärast lugemise lõpetamist.

„Komtuuri tapmine” on kaasa mõtlema ja elama panev lugu 30ndates aastates portreemaalijast. Lugu algab sellega, kui naine jätab peategelase maha ja mees on korraga kaotanud sihi, kuidas oma eluga edasi minna. Ta jätab majanduslikult tulusa portreede maalimise ja otsustab hakata tegelema päris kunstiga, peeti ju teda kunagi lootustandvaks kunstnikuks. Ta kolib mägedesse ja asub seal elama oma sõbra isa majas, kes on kuulus kunstnik. Majas ringi vaadates leiab ta pööningult maali, millel kujutatakse stseeni Teise Maailmasõja päevilt, mis omakorda on allegooria stseenile „Komtuuri tapmine” Mozarti „Don Giovannist“. See leid käivitab peategelase jaoks mitmesuguste ootamatute sündmuste ahela.

Romaan käsitleb loojaks olemist. Neid valikuid ja dilemmasid, millega loovisikul tuleb silmitsi seista. Murakami on peategelase teinud kunstnikuks, kuid ilmselgelt kumab siit läbi ta enda loojaks olemise kogemust. Ida ja lääne, klassikalise ning moodsa kunsti võrdlused. Raamatust leiab paljutki, mille poolest autor on tuntud: reaalne lugu, mis korraga sürreaalseks pöörab; müstilisi ja kummastavaid juhtumeid ning olukordi; salapäraseid tegelasi. Siin on sellised tegelased nagu Idee ja Metafoor, ka Topeltmetafoor.

Haruki Murakami on tuntud melomaan ja tema lugudel on sageli soundtrackid. Selles raamatus leiab peategelane oma uues kodus eest ka korraliku plaadikogu, millest ta eriti sageli kuulab just Mozarti „Don Giovannit“. Tartlaste jaoks nagu tellitult esietendub järgmisel nädalal Vanemuises Mozarti „Don Giovanni“, mille lavastas seekord Elmo Nüganen. Nii saab värske lugemiskogemuse pealt minna ooperit kuulama-vaatama, või vastupidi: teatrist tulnuna võtta lugemiseks „Komtuuri tapmise”.

Häid elamusi!

Mai Põldaas