Andrus Kasemaa “Ema tuba”

Andrus Kasemaa “Ema tuba: tulekahjufantaasia” (EKSA 2022) on värskelt ilmunud proosaraamat elust tänapäeva Eestis. Lugu Eesti sellest palgest, mida väga rambivalgusse tuua ei taheta, või ehk täpsemalt veel: pole viisakas teemaks võtta.

“Ema tuba” on minategelase kiri kodustele. Jutustaja alustab oma kirja üleskutsega korraldada tulekahju, sest muud lahendust sellele, kuidas võiks saada emale uue, tänapäevase, remonditud kodu, ta enam välja mõelda ei oska. Tulgu siis kindlustusselts appi. Mõte on pöörane, kuid “erakordsed ajad nõuavadki hulljulgeid samme”. Edasi järgnevad selgitused sellest, kuidas seesugusesse olukorda ollakse jõutud.

Kasemaa raamat räägib vaesusest ja sellega seotud häbidest. Kuidas vaesusse sündides oled kinni suletud ringis, millest väljapääsu justkui ei olegi. Olgugi, et käid tööl, siis tasu on selline, millest vaevu ära elad. Kuidas kodune vaesus mõjub lastele, mõjutab nende sotsiaalset toimetulekut ja loob pinnase erinevateks vaimseteks traumadeks. Kodu ja koduste häbenemine, eemale ja ära ihkamine. Ümbritseva poolt enda hüljatuna tundmine.

“Tead, mis on lõpuks vastik? Mitte isegi see, et näed ennast vaesena, vaid see, kui saad aru, et sul pole enam kuskile kõrgemale tõusta ja elu on samahästi kui läbi, kuigi füüsiliselt pead veel lahkumist ootama.” (lk 120)

Loo esitamine selle kaudu, kuidas täiskasvanud, täies elujõus lapsed ei suuda aidata emal kodus remonti teha, sest vaesus on nii suur – on väga mõjuvõimas, südant murdev ja mõtlema panev kujund. Paneme ema kodu põlema – midagi küünilisemat annab välja mõelda, aga muidugi on see siin loos omal kohal, kahjuks.

“Ema tuba” on üks väga valus lugu, kuid soovitan lugeda!

Mai Põldaas

Mieko Kawakami “Breasts and Eggs”

Mieko Kawakami raamatu “Breasts and Eggs” tõlge ilmus eelmisel aastal inglise keeles. See pälvis sügisel rahvusvahelises meedias nii palju tähelepanu, et paistis ära siia väikesesse Tartussegi. Mistõttu seda ühel hetkel raamaturiiulis märgates, otsustasin raamatuga tutvust teha.

Raamat räägib naiste elust kaasaja Jaapanis. Teos koosneb kahest osast, millest esimene on varem sama pealkirja all juba ka jutustusena ilmunud ja auhindugi võitnud. Teine osa on kirjutatud kümmekond aastat hiljem. Loo keskmes on ühe perekonna naised, kelle elu, võimalusi ja vaateid raamatus avatakse. Lugu esitatakse minategelase Natsuko vahendusel, kes esimeses osas alles kirjanikuks pürgib ja teises osas on juba teatava tuntuse autorina pälvinud.

Romaani esimese osa fookuses on Natsuko õe kavatsus minna rinnasuurenduse operatsioonile ja teises Natsuko enda huvi kunstliku viljastuse, spermadoonorluse kohta. Selliste teemade keskmesse seadmise kaudu on autor loonud endale hea võimaluse käsitleda naisi puudutavaid olulisi teemasid, nagu keha objektiseerimine ja sellega kaasnevad psühholoogilised ning kultuurilised kontekstid.

Autor on hästi valinud stiili, kuidas toimuvat edasi annab: näiteks ei anna ta hinnanguid ja suudab toimuvat edastada sellise empaatiaga, et ka lugeja ei hakka hinnaguid andma, vaid hoopis paratamatult olukordadele kaasa mõtlema. Raamatu esimeses osas on minategelane põhiteema osas natuke kõrvaltvaataja rollis ja see võimaldab sisse tuua kaugemaid ning lähemaid selgitusi, kuidas käesoleva olukorrani on jõutud. Ühe näitena: kõik me oleme mingites situatsioonides mingil põhjusel millegagi rohkem hõivatud, ega pruugi seetõttu märgata mõndagi, mida tegelikult ei tohiks märkamata jätta. Siin on teismeline tütar lõpetanud emaga suulise suhtlemise, tema päeviku sissekannete kaudu näeb kui mures ta on ema kavatsuse pärast rinnasuurenduse operatsioonile minna. Ja see mure on võimendunud tema enda kehaga toimuvate muutuste pärast, kuid emal ei ole mahti seda enda kinnisideede tõttu märgata. Romaani teises osas on minategelane ja temaga toimuv keskse teema osas ise fookuses. Siin teeb lugeja minategelasega toimuva osas paljugi tema arvamuste ja meeleolude muutustes nö otsepildis kaasa. Ning ühes Natsukoga saab spermadoonorluse konteksidega kurssi viidud ka lugeja (naise soovid, isaduse teema, lapse vaatepunkt jt). Sisse on toodud muuhulgas, kuidas arvamused ja hoiakud võivad täiendava teadasaamise korral muutuda.

Mieko Kawakami on Jaapani kirjanik. Loomingulise tegevusega alustas ta muusikuna, kuid siis ka blogima asudes jõudis kirjanikuametini. Jaapanis on ta oma erinevate teostega võitnud juba enamuse sealsetest kirjandusauhindadest. Viimastel aastatel teda järjest rohkem tõlgitakse ja nii on alanud ka teekond rahvusvahelise tuntuseni. Eesti keeles temalt veel midagi ilmunud ei ole.

Soovitan lugeda!

Mai Põldaas 

Juhan Voolaid „Tartu 1971-1983. Jõmpsika mälestused”

Juhan Voolaid „Tartu 1971-1983. Jõmpsika mälestused” (Kuuloom, 2020)

Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, ei olnud Juhan Voolaidist veel saanud Tartu linnakirjanik. (Raamatus käänab ta oma nime Voolaidi, mitte Voolaiu, jäägu siis nii.) Uudis kuulutati välja, kui olin jõudnud kompvekkide käsitluseni, nii et päris parajal ajal. Kompvekke ja muud tunnustust väärib see raamat igatahes – teist nii laialdast ülevaadet 1970ndate-1980ndate Tartu sisust ja vormist, linnaehitusest argiasjadeni, on raske kõrvale panna. Seetõttu leiab lugeja kõnealuse teose Tartu raamatukogus mitte ilukirjanduse seast, vaid koduloo riiulilt.

Harvanähtava põhjalikkuse ja hirmuäratava detailitäpsusega registreerib autor kõike, mida võis leida koduõuel ja naaberhoovis, kaupluste lettidelt (ennekõike joogid ja maiustused), treeningsaalis, kinos, tehnikatoas ja plaadiriiulil. Oma koha saavad ka raamatud, raadiosaated, täisolijad ja taarapunkti sisekujundus. Inimesed, kes noore Voolaidi kujunemises rolli mängisid või lihtsalt tema territooriumilt läbi astusid, on kohaselt käsitletud ja asja eest tunnustatud. Mõistagi ei puudu lapsepõlve kujutavast raamatust „lapsepõlve süütud muretud mängud”, mille juures järjekindlalt kordub kurjakuulutav väljend „see oli väga üllatav”. Tõepoolest, miks peaks ilutulestikuga rikastatud hoovile järsku ilmuma autori muusikaõpetaja, ja veel veoauto kastis? Või kui panna spordikotti trenniriided ja poolik pepsipudel, siis mis imeväel leiab noor sportlane kohale jõudes kotist läbimärjad riided? Imestamisväärilist on kasvava organismi elus palju, hulga rohkem kui paadunud ja kalestunud täiskasvanu elus – oh oleks, et see nii ka edaspidi oleks!

Omaette preemiat väärib ülevaade Riia mäe ehitistest, Kaitseliidu/EPA maja/Kaitsekolledži hoone käekäigust ning kodumaja Riia 11 ehitamisest. Koguni uuslinnajagu Annelinn on põgusalt, kuid tõetruult jäädvustatud, nagu tunnistab 1970ndate lõpus sisse kolinud siinkirjutaja nõder mälu. Kõigile lugejatele ei pruugi säärane protokollistiil passida, kipub monotoonseks kätte. Tartu mineviku vastu huvi tundjatele aga on raamat kindlasti paras kompvek ja autor linnakirjaniku nime igati ära teeninud. Seda enam, et käesolev on juba mitmes teos Tartu-teemalises sarjas: „Hokimängija Tartu linnamüüril” ja „Tartu õuduskaupmees” ilmusid 2014 ja 2016 ning tänavu olla sarjale oodata järge.

Tiina Tarik

Vaata ka: Kristjan Roosi intervjuu Juhan Voolaidiga.

Birk Rohelend “Mull”

See kummaline tunne, kui sa loed ja mõtled, et tegelased on rohkem karikatuurid kui inimesed, et heietamisi on liiga palju, et nii mõnegi süžeepöörde aja tahaks oiata, et oh miks ometi, et autor läheb oma lemmikstiiliga hoogu ja unustab tõsiasja, et tema teose point upub ilukõnelisusesse ära, aga ikkagi, aga ikkagi loed ja lustid autori sõnakasutust ja tunned, et sinu ja autori küünilisuse paigad laiutavad enamvähem samadel aladel ja ka naiivsusepilvekesed on umbkaudu samu metsi varjutamas ning siis see lõpulause, mis on nii sarnane raamatukoguesisel pingil olevaga :)

Reklaamitud ajasturomaani, arenguromaani ega psühholoogilise romaani mõõtu mu meelest välja ei kanna, aga olmeromaanina kannatab lugeda küll. Ma kujutan ette, et erinevad inimesed võivad sellest teosest väga erinevaid asju välja lugeda.

Tiina Sulg

Kaja Sepp “Vastassuunavöönd”

Mul on hea meel, et Epp Petrone on Kaja Sepa üheksakümnendatel ajakirjanduses ilmunud jutukesed kokku kogunud ja välja andnud. Neid jutte ma omal ajal ajakirjandusest lugema ei sattunud, küll aga on mul meeles kahjutunne, kui Kaja Sepp oma ajakirjanikutöö lõpetas, sest tema artiklid olid mu meelest südamega, heas sõnastuses, omapärasest vaatenurgast ja mõnusa pehme huumoriga kirjutatud.

Jutukogu lugude lahterdamise raske töö on Kaja Sepp eessõnas ise ära teinud: “… valisin liigituse aluseks ööpäeva. Ere päikesesära, mil mured on sama naeruväärselt lühikesed kui varjud, kummalisi mõtteid tekitav salapärane videvik, ürgseid hirme esile kutsuv pimeöö ning uue päeva rahulik koidik, kus hommikusest hallusest hoolimata peitub ometi lootus uuele ilusamale päevale.”

See kogumik on üks kähkune lugemine  — parasjagu paarkümmend minutit bussisõitu linnast maale ja teist samapalju maalt linna tagasi.

Minu jaoks oli siin kolm suurepärast lugu: “Röövkass”, “Soovide täitumise öö” ja kogumiku nimilugu “Vastassuunavöönd”. Üldse olid kaasahaaravamad jutud videviku- ja ööpoolelt, olgu  siis ulmelisema sätungi või tumedamate teemade pärast. Päeva- ja hommikulood, kus ju ka oma valukohad olemas, panid pigem õlgu kehitama, aga päris raisatuks ma nende lugemisele kulunud aega ka ei pea, kui mitte muud, siis üheksakümnendate hõngust andsid nad edasi küll.

Igatahes on mul plaanis Ädu Neemre soovitatud “Hetk enne homset” ka kunagi ette võtta.

Arvustusi-arvamisi on Mae Lenderi blogis, Kunsti- ja elujuttude blogis ning ERRi lehel kirjutab raamatust Jüri Pino. Kaja Sepp on oma blogis jutukogu tagamaid lahti rääkinud siin ja siin.

Tiina Sulg

 

Janar Ala rituaalid ja tseremooniad

Janar Ala „Ekraanirituaalid“ (tiitellehel “Ekraanitseremooniad”,
Jumalikud Ilmutused, 2014)

Ilmalikud postitused Facebookis said jumalikuks raamatuks. Enne lugemist mõtlesin samuti, kas Janar Ala on nüüd luuletaja? Kuid ei, sarja “Jumalikud ilmutused” 57. raamat sisaldab endas hoopis postitusi. Täpsemalt Facebooki postitusi, mis on nüüd paberil ja kaantevahel ning neist on seal saanud miniatuurid, miks mitte ka anekdoodid.

Neid 115 lehekülge soovitan ennekõike muidugi neile, kel on Facebookis konto ja eriti soovituslik on see neile, kes mõtlevad igal nädalal uuesti, et peaks õige enda konto ära kustutama.

Peeter Helme: “Pigem on siin tegu päevikulike katketega, mis on isiklikud, kuid samas distantseeritult iroonilised, sest autor püüab teha kübaratrikki ja heita kõrvalpilku iseendale. Humoorikas efekt tekibki sellest, et Janar Ala jääb ühiskonna ja maailma ning enda sisekosmose vahelisele eikellegimaale – kõrvalpilk on tal varuks nii teiste kui enda tarbeks. Ja see on päris meisterlik saavutus.”

Kojutulek

Kirjutasin väikese luuletuselaadse asja, mille jõuab jõuludeks pähe õppida.
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus üks Oscar Wilde tsitaat, mis võis olla umbes midagi sellist, et toolil on parem istuda kui muru peal – Wildel oli see ainult pisut peenemas sõnastuses
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et pean kella pandimajast ära tooma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et väärtused
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et nüüd hakatakse jälle mööda Eestit ringi sõitma ja mõnusast loomulikust elust jutte vestma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus uuesti, et pean kella pandimajast ära tooma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et Paul Mc. Cartney rahaahnel eksnaisel on puujalg

Peeter Helme arvustuse leiad ERRi kultuurilehelt. Maia Tammjärv kirjutas raamatust ja selle võimalikust žanrimäärangust Müürilehes. “Ekraanirituaalid” kuulus ka 2014. a Betti Alveri kirjandusauhinna nominantide hulka.

Marie Saarkoppel

Heiki Vilep “Hirm”

Seni põhiliselt lastekirjaniku ja luuletajana tuntud Heiki Vilepilt on ilmunud täismõõdus proosaraamat täiskasvanutele. Romaan “Hirm” on oma ülesehituselt väga huvitav – kahekordne raamjutustus, kusjuures  kõik kolm lugu on kirjutatud erinevas žanris. Siin on koos pereprobleeme käsitlev nn olmeromaan, kriminaalromaan ja ulmeromaan. Mulle isiklikult tundub, et lõpuks jääb prevaleerima ikkagi ulmeelement. Pikalt ma raamatut lahti seletama ei hakka, siis pole huvitav lugeda.

Aga seda ütlen küll, et lugemis- ja avastamisrõõmu peaks sealt leidma üsna suur  lugejakontingent. Juba autori keel, mille ilmselt pikk lastele kirjutamise periood on lihvinud väga konkreetselt arusaadavaks, täpseks ja piltlikult elavaks, on nauditav. See aitab hästi orienteeruda erinevais süžeeliinides. Samuti on sümpaatne teksti liigendatus parajas mahus ilmekate pealkirjadega peatükkideks – kogu  teos mõjub osaliselt selle vormivõtte tõttu eriti haaravalt. Pean tunnistama, et ma lugesin selle ühe õhtuga kordagi käest panemata hoobilt läbi.

Raamatule annab pisikese infoboonuse  lisatud Heiki Vilepi seni ilmunud teoste loend ja Hannes Varblase järelsõna, mille tsitaadiga lõpetan:

“Olmeproosat, žanriulmet ja krimkat ühendada iroonilislihtsustatud tervikuks pole sugugi lihtne. Eriti, kui eesmärgiks on ka loetavus. Kirjutada filosoofilise alatooniga romaani, kasutades alaväärtustatud žanride atribuutikat, pole kerge ülesanne. Selleks peab olema taju ja küllaltki täpset žanripiiride tundmist, kust saab edasi minna üldistavale hägustamisele, millest võib kooruda kujutluspilte, mis võivad võtta reaalsusestki õõvasemaid kontuure
… Järelsõna kirjutajal pole mingit tahtmist ega kohustust seda romaani dekonstrueerida. Lugeja lugegu nii, nagu tema sellest aru saab. Võib lugeda ju kolme või nelja erineva süžeeliinina, võib lugeda eluna, mis igal inimesel, nagu kirjanikulgi on ja jääb arusaamatuks, lahendamatuks mõistatuseks.”

Ülli Tõnissoo